Kohtuasi C‑375/15

BAWAG PSK Bank für Arbeit und Wirtschaft und Österreichische Postsparkasse AG

versus

Verein für Konsumenteninformation

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2007/64/EÜ – Makseteenused siseturul – Raamlepingud – Eelnev üldteave – Kohustus esitada teave paberkandjal või muul püsival andmekandjal – Internetipanga e-postkasti kaudu edastatud teave

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 25. jaanuar 2017

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Makseteenused siseturul – Direktiiv 2007/64 – Raamlepingud – Eelnev üldteave – Teave muudatustest tingimustes – Kohustus esitada see teave püsival andmekandjal – Mõiste „püsiv andmekandja“ – Veebisait – Hõlmamine – Tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/64, muudetud direktiiviga 2009/111, põhjendused 21 ja 22, artikli 4 punkt 25)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Makseteenused siseturul – Direktiiv 2007/64 – Raamlepingud – Eelnev üldteave – Teave muudatustest tingimustes – Kohustus esitada see teave püsival andmekandjal – Ulatus – Internetipanga e-postkasti kaudu edastatud teave – Hõlmamine – Tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/64, muudetud direktiiviga 2009/111, artikli 4 punkt 25, artikli 36 lõige 1, artikli 41 lõige 1, artikkel 42 ja artikli 44 lõige 1)

1.      Tuleb nentida, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 51–63 märgib ja nagu Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni Kohus (EFTA) oma 27. jaanuari 2010. aasta kohtuotsuses Inconsult Anstalt vs. Finanzmarktaufsicht (E 04/09, EFTA Court Report 2009–2010, lk 86, punktid 63–66) sisuliselt otsustas, et teatavaid veebilehti tuleb käsitada „püsivate andmekandjatena“ direktiivi 2007/64 artikli 4 punkti 25 tähenduses.

Eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktide 40–42 kohaselt on „püsiva andmekandjaga“ tegu, kui veebileht võimaldab makseteenuse kasutajal isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saab hiljem teabe otstarbe seisukohast piisava aja jooksul kasutada, ja mis võimaldab salvestatud teavet muutmata kujul taasesitada. Pealegi tuleb selleks, et veebilehte saaks käsitada „püsiva andmekandjana“ selle sätte tähenduses, välistada kõik võimalused, et makseteenuse pakkuja või mõni muu selle veebilehe haldamise eest vastutav isik saaks selle sisu ühepoolselt muuta.

Selline tõlgendus vastab direktiivi 2007/64 põhjendustes 21 ja 22 toodud eesmärkidele, mis on makseteenuste kasutajate ja eeskätt tarbijate kaitse.

(vt punktid 43–45)

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiviga 2009/111/EÜ) artikli 41 lõiget 1 ja artikli 44 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artikli 4 punktiga 25 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud direktiivi artiklis 42 viidatud teabe ja tingimuste ning raamlepingu muudatused, mille makseteenuse pakkuja edastab teenuste kasutajale internetipanga e-postkasti kaudu, on esitatud püsival andmekandjal nende sätete tähenduses üksnes juhul, kui on täidetud kaks tingimust:

–        veebileht võimaldab kasutajal isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saaks tulevikus kasutada nii kaua, kui on teabe otstarbe seisukohast vajalik, ning et teavet saaks muutmata kujul taasesitada, ilma et teenusepakkuja või mõni muu isik saaks ühepoolselt selle sisu muuta, ja

–        kui makseteenuse kasutaja on nimetatud teabest teadlikuks saamiseks kohustatud sellele veebilehele minema, siis kaasneb selle teabe edastamisega ka makseteenuse pakkuja aktiivne tegevus, mille eesmärk on teavitada kasutajat asjaomase teabe olemasolust ja kättesaadavusest nimetatud veebilehel.

Nagu ka kohtujurist on oma ettepaneku punktis 79 sisuliselt märkinud, võib niisugune tegevus olla eeskätt kirja või e-kirja saatmine aadressile, mida nende teenuste kasutaja tavaliselt kasutab teiste isikutega suhtlemiseks, ja mille kasutamises makseteenuse pakkuja ja selle kasutaja vahel sõlmitud raamlepingu puhul on pooled kokku leppinud. Selleks valitud aadressiks ei saa siiski olla aadress, mis on antud nimetatud kasutaja käsutusse internetipangas, mida makseteenuse pakkuja või muu selle veebilehe haldamise eest vastutav isik haldab, kuna sama kasutaja ei kasuta nimetatud veebilehte, isegi kui see hõlmab e-postkasti, oma tavapäraseks suhtlemiseks muude isikutega kui see teenusepakkuja.

Juhul kui makseteenuse kasutaja on kohustatud minema niisugusele veebilehele selleks, et saada teada asjassepuutuva teabe olemasolust, on teave tehtud kasutajale üksnes kättesaadavaks direktiivi 2007/64, muudetud direktiiviga 2009/111, artikli 36 lõike 1 esimese lause tähenduses, kui teabe edastamisega ei kaasne makseteenuse pakkuja sellist aktiivset tegevust.

(vt punktid 51 ja 53 ning resolutsioon)