Kohtuasi T‑607/15
Yieh United Steel Corp.
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (teine koda) 3. detsembri 2019. aasta otsus
Dumping – Hiinast ja Taiwanist pärit roostevabast terasest külmvaltsitud lehtmaterjali import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Rakendusmäärus (EL) 2015/1429 – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõiked 3 ja 5 (nüüd määruse (EL) 2016/1036 artikli 2 lõiked 3 ja 5) – Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiked 1 ja 2 (nüüd määruse 2016/1036 artikli 2 lõiked 1 ja 2) – Normaalväärtuse arvutamine – Tootmiskulu arvutamine – Ekspordiriigi sisetarbimiseks ettenähtud samasuguse toote müük
1. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Tavapärase kaubandustegevuse käigus kohaldatav hind – Mõiste „tavapärane kaubandustegevus“
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikkel 2)
(vt punktid 52–55, 58, 59, 79 ja 125)
2. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Arvestusliku väärtuse kasutamine – Tootmiskulude arvutamine raamatupidamisdokumentide alusel – Erand – Uurimisaluse toote tootmis- ja müügikulud, mis on neis dokumentides kohaselt kajastamata – Institutsioonide tõendamiskoormis – Kohtulik kontroll – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 5)
(vt punktid 63–68)
3. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimise kulg – Komisjoni kohustus kontrollida huvitatud isikute esitatud andmete õigsust – Piirid – Huvitatud isikute vabatahtlik koostöö
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 6 lõige 8 ja artikkel 18)
(vt punktid 71–73, 77 ja 106–110)
4. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Mitmekeelsed õigusaktid – Ühetaoline tõlgendamine – Erinevused erinevates keeleversioonides – Õigusakti üldise ülesehituse ja eesmärgi arvessevõtmine
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 2)
(vt punktid 127–130)
5. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Tavapärase kaubandustegevuse käigus kohaldatav hind – Ekspordiriigi sisetarbimiseks ettenähtud samasugune toode – Mõiste
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 2)
(vt punktid 131–133 ja 135)
Kokkuvõte
3. detsembri 2019. aasta kohtuotsuses Yieh United Steel vs. komisjon (T‑607/15) jättis Üldkohus rahuldamata Yieh United Steel Corp-i nõude tühistada komisjoni rakendusmäärus nr 2015/1429, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist ja Taiwanist pärit roostevabast terasest külmvaltsitud lehtmaterjali impordi suhtes.(1)
Selle kohtuasja aluseks on dumpinguvastane menetlus, mille komisjon viis läbi 2014. ja 2015. aastal ning mille tagajärjel kehtestati vaidlustatud määrusega roostevabast terasest külmvaltsitud lehtmaterjali impordi suhtes dumpinguvastane tollimaks 6,8%. Hageja on Taiwanis asutatud äriühing, kes tegeleb dumpinguvastase tollimaksu esemeks olevate toodete tootmise ja turustamisega.
Hageja pöördus Üldkohtusse rakendusmääruse nr 2015/1429 tühistamiseks teda puudutavas osas, viidates eelkõige dumpinguvastase algmääruse(2) artikli 2 rikkumisele. Selle sätte lõike 2 kohaselt määratakse dumpinguvastase tollimaksu esemeks oleva toote „normaalväärtus“ tavaliselt kindlaks ekspordiriigi sisetarbimiseks ettenähtud samasuguse toote müügi põhjal. Nimetatud artikli lõike 1 kohaselt võetakse dumpinguvastase tollimaksu esemeks oleva toote normaalväärtuse aluseks tavaliselt sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad.
Sellega seoses vaidles hageja eelkõige vastu sellele, et komisjon ei arvanud dumpinguvase tollimaksu esemeks oleva toote normaalväärtuse kindlaksmääramisel tootmiskuludest maha ringlussevõetud metallijäätmete väärtust. Lisaks jättis komisjon põhjendamatult arvesse võtmata teatud müügi ekspordiriigi ühele sõltumatule kliendile, kes oli ühtlasi asjaomase toote turustaja, mis oli hageja arvates riigisisene müük, kuna tema ei suunanud seda ekspordiks või ei teadnud selle lõplikku sihtkohta. Komisjon keeldus aga seda müüki asjaomase toote normaalväärtuse määramisel arvesse võtmast, kuna uurimise kohaselt esinesid objektiivsed tõendid, mis näitasid, et nimetatud müük oli tegelikkuses eksportmüük, millest osale oli pealegi kohaldatud ekspordisoodustuste süsteemi.
Üldkohus märkis kõigepealt, et komisjon võis jätta rahuldamata taotluse arvata dumpinguvastase tollimaksu esemeks oleva toote tootmiskuludest maha ringlussevõetud metallijäätmete väärtust, kuna ta ei saanud täpselt kontrollida, kas asjaomase toote valmistamise ja müügiga seotud kulud olid nõuetekohaselt kajastatud hageja raamatupidamisdokumentides.
Mis puudutab taotlust võtta arvesse roostevabast terasest külmvaltsitud lehtmetalli müüki sõltumatule kliendile ekspordiriigis, siis märkis Üldkohus esmalt, et isegi vaatamata erinevustele dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 2 erinevate keeleversioonide vahel, viitab suur osa nendest keeleversioonidest asjaomase toote sihtkohale, viitamata tootja kavatsusele selle kohta, kuhu see müügi hetkel on suunatud.
Seejärel rõhutas Üldkohus ühest küljest, et GATT-i dumpinguvastase lepingu(3) artikkel 2.1 kasutab selle kolmes ametlikus keeleversioonis vastavalt inglise keeles väljendit „destined for consumption“, prantsuse keeles „destiné à la consommation“ ja hispaania keeles „destinado al consumo“, ning teisest küljest tuletas meelde, et dumpinguvastase algmääruse sätteid tuleb nii palju kui võimalik tõlgendada nimetatud dumpinguvastase lepingu vastavate sätetega arvestades.
Tõlgendust, et ei ole vaja otsida müüja „kavatsust“ või „konkreetset teadlikkust“ asjaomase toote lõppsihtkohast, kinnitab pealegi Üldkohus analüüs dumpinguvastase algmääruse artikli 2 konteksti kohta.
Seda tõlgendust toetab ühtlasi dumpinguvastase uurimise eesmärk otsida objektiivseid tõendeid. Kui selles kontekstis seataks normaalväärtuse määramisel eksporditud toote kõrvalejätmine sõltuvusse sellest, et tõendatakse, mis oli müüja tegelik kavatsus seoses asjaomase toote lõppsihtkohaga, siis tähendaks see Üldkohtu hinnangul, et normaalväärtuse määramisel lubataks arvesse võtta eksporditud toote hindasid, mis võib moonutada ja kahjustada selle normaalväärtuse õiget määramist.
Lõpuks täpsustas Üldkohus, et see tõlgendus on ka kooskõlas ootuspärasuse ja õiguskindluse põhimõtetega, kuna müüja kavatsusel või teadlikkusel põhineva kriteeriumi kohaldamine tähendaks, et normaalväärtuse määramisel eksporditud toodete hinna arvessevõtmine sõltuks subjektiivsest asjaolust, mille olemasolu tuvastamine oleks praktikas juhuslik või lausa võimatu.
Niisiis järeldas Üldkohus, et hageja ei olnud asjas tõendanud, et komisjon oli õigusnormi rikkunud või teinud ilmse vea faktide hindamisel, kui ta jättis dumpinguvastase menetluse esemeks oleva toote normaalväärtuse määramisel arvesse võtmata hageja müügi oma sõltumatule kliendile.