ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

28. juuni 2011

Kohtuasi T‑454/09 P

Rinse van Arum

versus

Euroopa Parlament

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Hindamisperiood 2005 – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 10. septembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑139/07: van Arum vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑291 ja II‑A‑1‑1571) selle kohtuotsuse tühistamiseks.

Otsus:      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Rinse van Arumi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Parlamendi käesoleva menetluse kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Vastuvõetamatus

(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1; Üldkohtu kodukord, artikli 138 lõige 1)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Teenetepunktide andmine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 58)

4.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Ametisse nimetava asutuse kontroll kaebuse raames – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 90)

5.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Üldkohtu kodukord, artikli 43 lõige 1 ja artikli 44 lõike 1 punkt c)

6.      Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 11)

1.      Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikest 1 ning Üldkohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese taande punktist c ilmneb, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle kohtuotsuse, mille tühistamist taotletakse, vaidlustatud osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet toetavad. Sellele nõudele ei vasta apellatsioonkaebus, milles on piirdutud Avaliku Teenistuse Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega. Niisugune apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust Avaliku Teenistuse Kohtu otsus lihtsalt uuesti läbi vaadata, see aga ei ole Üldkohtu pädevuses.

(vt punktid 26 ja 27)

Viide:

Üldkohus: 17. märts 2010, kohtuasi T‑78/09 P: parlament vs. Collée (punktid 20–22).

2.      Vastavalt personalieeskirjade artiklile 45, mille kohaselt toimub edutamine nii, et pärast teenete võrdlevat hindamist valitakse välja edutamiseks kõlblikud ametnikud, ei põhine üldistest rakendussätetes ettenähtud teenetepunktide andmine iga ametniku hindamisaruande eraldi hindamisel, vaid tema teenete võrdlemisel teiste ametnike teenetega. Seega asjaolu, et ametniku lõplik hindamisaruanne on soodsam kui teenetepunktide andmise kuupäeval olemasolev aruanne, ei tähenda tingimata, et ta peab saama täiendavaid teenetepunkte.

(vt punkt 67)

Viide:

Üldkohus: 17. märts 2010, eespool viidatud kohtuasi nõukogu vs. Collée (punkt 61).

3.      Kui poolel oleks õigus esitada esmakordselt Üldkohtus väiteid, mida ta ei ole esitanud Avaliku Teenistuse Kohtus, oleks tal õigus Avaliku Teenistuse Kohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Üldkohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonimenetluses piirdub Üldkohtu pädevus Avaliku Teenistuse Kohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega.

(vt punkt 79)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. november 2004, liidetud kohtuasjad C‑186/02 P ja C‑188/02 P: Ramondín jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑10653, punkt 60); 22. juuni 2006, kohtuasi C‑25/05 P: Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 2006, lk I‑5719, punkt 61).

4.      Hindamisaruanded väljendavad hindajate vabalt väljendatud arvamust, mitte ametisse nimetava asutuse hinnangut. Seega juhul, kui hindamisaruande peale on esitatud kaebus, ei ole ametisse nimetaval asutusel, nagu ka kohtul hagi menetlemisel, õigust hindajaid asendada ning teostada täielikku kontrolli ning ta peab piirduma piiratud kontrolliga.

(vt punkt 109)

Viited:

Euroopa Kohus: 3. juuli 1980, liidetud kohtuasjad 6/79 ja 97/79: Grassi vs. nõukogu (EKL 1980, lk II‑2141, punkt 15).

Üldkohus: 16. juuli 1992, kohtuasi T‑1/91: Della Pietra vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2145, punkt 23); 3. oktoober 2000, kohtuasi T‑187/98: Cubero Vermurie vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑195 ja II‑885, punkt 36); 13. juuli 2006, kohtuasi T‑165/04: Vounakis vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2155 ja II‑A‑735, punkt 28).

5.      Hagiavalduses peavad sisalduma hageja argumentide põhiaspektid, kuna lisadel on ainult tõendusfunktsioon.

(vt punkt 133)

Viide:

Üldkohus: 5. detsember 2006, kohtuasi T‑416/03: Angelidis vs. parlament (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑317 ja II‑A‑2‑1607, punktid 92 ja 93 ning seal viidatud kohtupraktika).

6.      Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 alusel võib Üldkohtule esitatud apellatsioonkaebus puudutada üksnes õigusküsimusi, nii et ainult Avaliku Teenistuse Kohus on pädev faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb talle esitatud toimikumaterjalidest – ja neid faktilisi asjaolusid hindama.

(vt punkt 153)

Viide:

Üldkohus: 19. märts 2010, kohtuasi T‑338/07 P: Bianchi vs. ETF (punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).