EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)
12. märts 2014(*)
Avalik teenistus – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Alusetult saadu tagastamine – Administratsiooni eksitamise kavatsus – Tõend – Võimatus tugineda administratsiooni vastu viieaastasele tähtajale, mis kehtib alusetult makstud summade sissenõudmistaotluse esitamise suhtes – Õigusvastasuse väide – Kohtueelne menetlus – Vastavuse põhimõte – Õigusvastasuse väide, mis esitati esmakordselt hagis – Vastuvõetavus
Kohtuasjas F‑128/12,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
CR, Euroopa Parlamendi ametnik, elukoht M. (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid A. Salerno ja B. Cortese,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: V. Montebello-Demogeot ja E. Taneva,
kostja,
keda toetas
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja A. Bisch,
menetlusse astujad,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president S. Van Raepenbusch, kohtunikud R. Barents ja K. Bradley (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. detsembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 CR esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 29. oktoobril 2012 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles ta taotles, et tühistataks Euroopa Parlamendi otsus nõuda pärast viieaastase tähtaja möödumist tagasi ülalpeetava lapse toetusena alusetult makstud summad.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikkel 67 sätestab:
„1. Peretoetused on järgmised:
[...]
b) ülalpeetava lapse toetus;
[...]
2. Käesolevas artiklis sätestatud peretoetusi saav ametnik teatab mujalt saadavatest samalaadsetest toetustest; sellised toetused arvatakse [personalieeskirjade] VII lisa artiklite 1, 2 ja 3 alusel makstavatest toetustest maha.
[...]”.
3 Personalieeskirjade artiklis 85 on nähtud ette:
„Töötajale enammakstud summa nõutakse sisse, kui saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.
Sissenõudmistaotlus tuleb teha hiljemalt viis aastat pärast summa maksmise kuupäeva. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik suudab näidata, et toetuse saaja tahtlikult eksitas haldusasutust asjaomase summa saamiseks, ei tunnistata sissenõudmistaotlust kehtetuks isegi siis, kui kõnealune ajavahemik on lõppenud.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
4 Hageja, kes on palgaastme AD 12 ametnik, asus parlamendi teenistusse 1. juulil 1983 ja on sellest kuupäevast alates töötanud seal erinevatel administraatori ametikohtadel. Konkreetselt 1. jaanuarist 2004 kuni 2008. aasta maikuuni töötas ta õigustalituses, kus ta kuulus ajavahemikul 1. veebruarist 2005 kuni 30. aprillini 2008 üksusesse, mis töötas personalieeskirjadest tulenevate õiguste kallal.
5 Nelja lapse isana sai hageja alates 1991. aasta oktoobrikuust personalieeskirjade artikli 67 lõike 1 punktis b ette nähtud ülalpeetava lapse toetust.
6 Parlamendi personali peadirektoraadi halduskorralduse direktoraadi isiklike õiguste ja palgaarvestuse üksuse juhataja teatas hagejale 13. oktoobri 2011. aasta kirjaga, et parlamendi käsutuses olevad andmed tekitavad kahtluse, kas tal oli õigus saada ülalpeetava lapse toetusi, mida maksavad Prantsusmaa ametiasutused, ja palus tal esitada oma elukoha Caisse d’allocations familiales’i (edaspidi „CAF”) tõend oma olukorra kohta, st tõend kas maksmise või maksmisest keeldumise kohta. Seejärel oli märgitud, et kui ta seda tõendit enne 31. oktoobrit 2011 ei esita, vähendatakse esiteks senini makstud ülalpeetava lapse toetust summa võrra, mille hageja võis saada CAF‑ilt, ning teiseks vaatab administratsioon tema toimiku uuesti põhjalikult läbi ja vajaduse korral nõuab kõik alusetult makstud summad tagasi.
7 Kui hageja sai 13. oktoobri 2011. aasta kirja, võttis ta CAF‑iga ühendust ja palus anda välja parlamendi nõutud tõend ning teatas parlamendi administratsioonile, et ta usub, et ei saa seda tõendit määratud tähtaja jooksul.
8 Isiklike õiguste ja palgaarvestuse üksuse juhataja teatas 11. novembri 2011. aasta kirjaga hagejale, et kuna ta ei ole esitanud nõutud tõendit määratud tähtaja jooksul, vähendatakse parlamendi makstavat ülalpeetava lapse toetust automaatselt alates 2011. aasta detsembrikuust summa võtta, mille ta võis saada CAF‑ilt. Kirjas oli lisatud, et seda vähendamist kohaldatakse tagasiulatuvalt alates hageja teise lapse sünnikuupäevast 1996. aasta jaanuaris – sündmus, mis andis õiguse saada CAF‑ilt toetust.
9 Halduskorralduse direktoraadi direktor (edaspidi „direktor”) teatas hagejale 9. detsembri 2011. aasta kirjaga, et tema toimiku läbivaatamisel tuvastati, et ta sai CAF‑ilt peretoetusi „alates 1999. aasta septembrikuust, kui sündis [tema] teine laps”. Direktori sõnul oli hageja „administratsiooni tahtlikult eksitanud, et saada peretoetusi, millest ei ole maha arvatud mujal makstavaid sama liiki summasid”, sest ta oli jätnud administratsioonile teatamata siseriiklikest toetustest, mida ta saab, ja ajakohastamata oma andmed kahe viimase aasta iga-aastasel teabelehel. Leides, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teises lauses nimetatud tingimused on täidetud, teatas direktor seega hagejale, et ta on ametisse nimetava asutusena otsustanud nõuda alusetult makstud summad tagasi mitte ainult viimase viie aasta ulatuses, vaid alates 1999. aasta septembrikuust ja seda nii, et need summad peetakse kinni tema 2012. aasta jaanuari kuni 2014. aasta jaanuari töötasudest (edaspidi „vaidlusalune otsus”).
10 CAF vastas 5. jaanuari 2012. aasta kirjaga hageja teabenõudele ja andis talle välja väljavõtte hüvitiste kohta, mida ta oli saanud ajavahemikul 1. aprillist 1998 kuni 31. detsembrini 2011 ja mille hulgas oli hüvitis nimega „peretoetus”, mida oli talle makstud alates 1999. aasta septembrist. Lisaks märkis CAF hagejale, et tõendit alates 1996. aasta jaanuarikuust ei ole võimalik koostada.
11 Hageja esitas 7. märtsil 2012 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlusaluse otsuse peale kaebuse ainult osas, milles teda kohustati tagastama talle alusetult makstud summad enam kui viieaastase perioodi ulatuses. Hageja ei vaidlustanud alusetult makstud summade tagasinõudmist viie viimase aasta ulatuses.
12 Parlamendi peasekretär, kes tegutses ametisse nimetava asutusena, jättis 2. juuli 2012. aasta otsusega kaebuse rahuldamata, teatades hagejale, et pädev talitus oli tagasinõutava summa uuesti välja arvutanud teabe põhjal, mis oli edastatud CAF‑i 5. jaanuari 2012. aasta kirjaga.
Menetlus ja poolte nõuded
13 Euroopa Liidu Nõukogu esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 1. märtsil 2013 avalduse menetlusse astumiseks parlamendi nõuete toetuseks. Avaliku Teenistuse Kohtu kolmanda koja esimees rahuldas 8. mai 2013. aasta määrusega selle avalduse, samuti andmete konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused, mille esitasid vastavalt hageja ja parlament ning mis puudutasid hagiavalduse ja kostja vastuse lisasid.
14 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada vaidlusalune otsus osas, milles otsustati nõuda personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teise lause alusel tagasi kõik alates 1999. aasta septembrikuust alusetult makstud summad, mitte ainult viimase viie aasta jooksul alusetult makstud summad;
– tühistada vajalikus ulatuses 2. juuli 2012. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata kaebus;
– mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.
15 Parlament palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
16 Nõukogu palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teise lause kohta esitatud õigusvastasuse väide põhjendamatuks;
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
Nõue tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus
17 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad vormiliselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõuded kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8).
18 Käesoleval juhul ilmneb kohtutoimikust, et 2. juuli 2012. aasta otsusega, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus, jäeti muutmata vaidlusalune otsus, täpsustades selle viimase otsuse põhjendusi. Niisugusel juhul tuleb aga analüüsida esialgse asjaomase isiku huve kahjustava akti õiguspärasust, võttes arvesse kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendusi, kusjuures eeldatakse, et need põhjendused kattuvad selle akti põhjendustega (Avaliku Teenistuse Kohtu 18. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑50/11: Buxton vs. parlament, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei ole kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud tühistamisnõuetel iseseisvat sisu ja neid tuleb niisiis käsitada kui nõudeid, mis on vormiliselt suunatud vaidlusaluse otsuse vastu niisugusena, nagu seda otsust on täpsustatud kaebuse rahuldamata jätmise otsusega (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑258/01: Eveillard vs. komisjon, punkt 32).
Nõue tühistada vaidlusalune otsus
19 Hagiavaldust tuleb tõlgendada nii, et selles on vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud sisuliselt kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teist lauset ja teise kohaselt on personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause õigusvastane.
20 Avaliku Teenistuse Kohus analüüsib kõigepealt väidet, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause on õigusvastane, sest kui selle väitega nõustuda, ei ole esimest väidet enam vaja analüüsida.
Väide, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause on õigusvastane
21 Hageja arvab, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada, sest see põhineb personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teisel lausel, mis on ise õigusvastane. Hageja sõnul on selle sättega rikutud õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, sest selles ei ole nähtud ette administratsiooni nõude aegumise tähtaega juhul, kui ametnik on teda tahtlikult eksitanud.
– Õigusvastasuse väite vastuvõetavus
22 Kõigepealt tuleb tõdeda, et väidet, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause on õigusvastane, ei esitatud ükskõik missugusel viisil kohtueelses menetluses.
23 Kostja ja menetlusse astuja ei ole küll esitanud väite läbivaatamist takistavat asjaolu. Vastupidi, kui Avaliku Teenistuse Kohus neilt kohtuistungil küsis, kas õigusvastasuse väide on vastuvõetav, võttes arvesse põhimõtet, mille kohaselt peavad kaebus ja järgnev hagi olema teineteisega vastavuses, teatasid mõlemad, et nõustuvad, et on õigusvastasuse väidete juhtumeid, mille puhul ei oleks vaja kohaldada vastavuse põhimõtet, ja teiste väidete juhtumeid, mille puhul peaks kohaldama vastavuse põhimõtet niisugusena, nagu Euroopa Liidu Üldkohus on seda meenutanud 25. oktoobri 2013. aasta otsuses kohtuasjas T‑476/11 P: komisjon vs. Moschonaki (punktid 70−80 ja 82), ning seega ei palunud nad Avaliku Teenistuse Kohtul tunnistada esitatud õigusvastasuse väidet vastuvõetamatuks.
24 Kaebuse ja hagi vastavus – millest hagi vastuvõetavus sõltub – kujutab endast aga siiski avalikul huvil põhinevat küsimust, mida kohus analüüsib omal algatusel (Avaliku Teenistuse Kohtu 17. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑54/11: BG vs. ombudsman, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑406/12 P).
25 Selles küsimuses tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 91 lõikes 2 on sätestatud, et liidu kohtule esitatud hagi on vastuvõetav üksnes siis, kui ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule on eelnevalt esitatud kaebus.
26 Kohtupraktikas on personalieeskirjade artikli 91 lõikest 2 tuletatud põhimõte, mille kohaselt peavad kaebus selle õigusnormi tähenduses ja sellele järgnev hagi olema teineteisega vastavuses. See põhimõte nõuab, et liidu kohtule esitatud väide esitati juba kohtueelses menetluses − et ametisse nimetav asutus võiks mõista, mida asjaomane isik vaidlustatud otsuses kritiseerib, − vastasel korral on see väide vastuvõetamatu. Vastavuse põhimõtet õigustab kohtueelse menetluse enda eesmärk, milleks on teha võimalikuks ametnike ja administratsiooni vahel tekkinud erimeelsuste lahendamine kompromissiga (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, punktid 71 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika).
27 Lisaks on kohtupraktikas täpsustatud, et kaebuse ja hagi vastavuse põhimõtte elluviimine ning selle kontrollimine liidu kohtu poolt peavad tagama, et samaaegselt järgitakse esiteks tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet − mis on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud liidu õiguse üldpõhimõte −, et asjaomane isik võiks kehtivalt vaidlustada ametisse nimetava asutuse otsuse, mis kahjustab tema huve, ja teiseks õiguskindluse põhimõtet, et ametisse nimetav asutus võiks juba kaebuse etapis mõista, mida asjaomane isik vaidlustatud otsuses kritiseerib (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, punkt 82).
28 Lõpuks on kohtupraktikas vastavuse põhimõtet kohaldatud hagi suhtes, millega on esitatud õigusvastasuse väide, kinnitades, et selleks, et niisugune väide oleks vastuvõetav, peab see olema esitatud kaebuses (Avaliku Teenistuse Kohtu 11. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑136/06: Reali vs. komisjon, punktid 44−51, mis jäeti muutmata Euroopa Liidu Üldkohtu 27. oktoobri 2010. aasta otsusega kohtuasjas T‑65/09 P: Reali vs. komisjon, punktid 46−49).
29 Avaliku Teenistuse Kohus leiab siiski, et alates eespool viidatud 27. oktoobri 2010. aasta kohtuotsusest Reali vs. komisjon on kohtupraktika, mis käsitleb tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet harta artiklist 47 lähtudes (vt näiteks Euroopa Kohtu 6. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑199/11: Otis jt, punktid 54−63, ja 26. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑40/12 P: Gascogne Sack Deutschland (varem Sachsa Verpackung) vs. komisjon, punktid 75 ja 76, ning Euroopa Liidu Üldkohtu 15. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑234/07: Koninklijke Grolsch vs. komisjon, punktid 39 ja 40), edasi arenenud, mis õigustab seda, et ta analüüsib uuesti võimalust kohaldada vastavuse põhimõtet juhul, kui õigusvastasuse väide esitati esmakordselt hagis.
30 Eelkõige eespool viidatud kohtuotsuses Koninklijke Grolsch vs. komisjon tõdes Euroopa Liidu Üldkohus kõigepealt, et ükski liidu õigusnorm ei kohusta konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu saadetud vastuväiteteatise adressaati vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke asjaolusid haldusmenetluses seetõttu, et muidu ei saa ta seda teha hiljem kohtumenetluses, ning lükkas tagasi Euroopa Komisjoni argumendi, milles vaidlustati väite vastuvõetavus seetõttu, et seda ei esitatud selgelt ja täpselt väljendatuna haldusmenetluses (punktid 37 ja 39). Euroopa Liidu Üldkohus leidis, et kirjeldatud asjaoludel piiratakse selle argumendiga hageja õigust kohtulikule kaitsele, täpsemalt rikutakse tema õigust sellele, et tema hagiavaldus vaadatakse kohtu poolt läbi. Nagu Euroopa Liidu Üldkohus meenutas, tagab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele harta artikkel 47 (punkt 40).
31 Kuigi käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 28 viidatud kohtupraktika on tõesti välja arendatud muudes valdkondades kui avalik teenistus, puudutab eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke Grolsch vs. komisjon küsimust, kas seadusandja poolt sõnaselgelt ette nägemata õiguskaitse kättesaadavuse piirang on harta artikliga 47 kooskõlas. Tegemist on seega olukorraga, millel on sarnasusi vastavuse põhimõtte kohaldamisega õigusvastasuse väite korral – põhimõte, mis tuleneb küll personalieeskirjade artikli 91 lõikest 1, kuid on siiski välja töötatud kohtupraktikas.
32 Avaliku Teenistuse Kohus leiab aga, et kaalutlused, mis on seotud vastavalt kohtueelse menetluse eesmärgi, õigusvastasuse väite laadi ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, ei võimalda tunnistada esmakordselt hagis esitatud õigusvastasuse väidet vastuvõetamatuks ainuüksi seetõttu, et seda ei esitatud sellele hagile eelnenud kaebuses.
33 Mis puudutab esiteks kohtueelse menetluse eesmärki, siis väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et sellel menetlusel ei oleks mõtet, kui kriitika on suunatud otsuse pihta, mida ametisse nimetav asutus ei saa ära muuta (Euroopa Kohtu 16. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 7/77: Ritter von Wüllerstorff und Urbair vs. komisjon, punkt 7; 14. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 144/82: Detti vs. Euroopa Kohus, punkt 16, ja Esimese Astme Kohtu 23. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑386/00: Gonçalves vs. parlament, punkt 34). Ka on kohtupraktikas välistatud vajadus esitada kaebus otsuste peale, mille on teinud konkursikomisjonid (Avaliku Teenistuse Kohtu 20. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑66/11: Cristina vs. komisjon, punkt 34), või hindamisaruande peale (Euroopa Kohtu 3. juuli 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/79 ja 97/79: Grassi vs. nõukogu, punkt 15).
34 Ka ei saa kohustus esitada õigusvastasuse väide kaebuses – või vastasel korral on see vastuvõetamatu – vastata kohtueelse menetluse eesmärgile niisugusena, nagu seda on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 24.
35 Võttes arvesse Euroopa Liidu institutsioonide aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtet, mille kohaselt jäävad Euroopa Liidu õigusnormid täielikult jõusse nii kauaks, kuni nende õigusvastasust ei ole tõendanud mõni pädev kohus (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 101/78: Granaria, punkt 4; 7. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 63/87: komisjon vs. Kreeka, punkt 10, ja 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑475/01: komisjon vs. Kreeka, punkt 18; Esimese Astme Kohtu 30. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑13/97: Losch vs. Euroopa Kohus, punkt 99; 30. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑154/96: Chvatal jt vs. Euroopa Kohus, punkt 112; 12. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑120/99: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kik), punkt 55, ja 17. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑218/06: Neurim Pharmaceuticals (1991) vs. Siseturu Ühtlustamise Amet − Eurim-Pharm Arzneimittel (Neurim PHARMACEUTICALS), punkt 52), ei saa ametisse nimetav asutus jätta kohaldamata kehtivat üldkohaldatavat akti, millega on tema meelest eiratud ülimuslikku õigusnormi, ainsa eesmärgiga teha võimalikuks erimeelsuse kohtuväline lahendamine (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 7. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑64/10: Mantzouratos vs. parlament, punkt 22).
36 Niisugune valik tuleb välistada ammugi siis, kui asjaomane ametisse nimetav asutus tegutseb kaalutlusõiguseta pädevuse olukorras nagu siis, kui personalieeskirjade artikli 85 kohaldamise tingimused on täidetud ja administratsioon on kohustatud nõudma oma töötajatelt alusetult makstud summad tagasi. Kaalutlusõiguseta pädevuse kasutamise raames ei saa ametisse nimetav asutus töötaja vaidlustatud otsust tühistada või muuta, isegi kui ta leiab, et õigusvastasuse väide, mis on suunatud selle sätte vastu, mille alusel vaidlustatud otsus tehti, on põhjendatud.
37 Lisaks ei saa asjaolu, et õigusvastasuse väide esitati esmakordselt hagis, kahjustada õiguskindluse põhimõtet, sest isegi kui ametisse nimetav asutus sai õigusvastasuse väitest teada juba kaebuse etapis, ei oleks ta saanud seda asjaolu ära kasutada, et lahendada erimeelsus oma töötajaga kompromissiga.
38 Mis puudutab teiseks õigusvastasuse väite laadi, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt väljendab ELTL artikkel 277 üldpõhimõtet, mis tagab poolele õiguse vaidlustada institutsiooni varasema, vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks oleva õigusakti kehtivus täiendava nõudega, et saavutada teda otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamine, kui tal ei olnud õigust esitada otse hagi selle akti peale, mille tagajärgi ta peab taluma, kuid mille tühistamist ta ei ole saanud nõuda (vt Euroopa Kohtu 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, punkt 39, ja 19. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 262/80: Andersen jt vs. parlament, punkt 6). Seega on ELTL artikli 277 eesmärk kaitsta õigussubjekti õigusvastase normatiivakti kohaldamise eest, kusjuures niisuguse kohtuotsuse mõju, millega kohaldamatus tuvastatakse, on piiratud üksnes vaidluse pooltega ja see kohtuotsus ei sea kahtluse alla akti ennast, mis on muutunud vaidlustamatuks (Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑173/04: Carius vs. komisjon, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Kuid isegi eeldusel, et kohustus esitada õigusvastasuse väide kaebuses – vastasel korral on see vastuvõetamatu – võib vastata kohtueelse menetluse eesmärgile, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et õigusvastasuse väite olemuseks ongi sobitada kokku seaduslikkuse põhimõte ja õiguskindluse põhimõte.
40 Lõpuks ilmneb ELTL artikli 277 sõnastusest, et võimalus vaidlustada üldkohaldatav akt pärast hagi esitamise tähtaja möödumist on poolel ainult kohtuvaidluses liidu kohtus. Niisugune väide ei saa seega avaldada oma täit mõju vaidemenetluses.
41 Kolmandaks ja viimaseks meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mis on praegu sätestatud harta artikli 47 teises lõigus ja mille kohaselt „[on igaühel] õigus [...] asja arutamisele [...] sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus”. See lõik vastab Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikele 1 (Euroopa Kohtu 28. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑334/12 RX‑II: Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), punktid 40 ja 42).
42 EIÕK artikli 6 lõike 1 tõlgendamist käsitlevast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mida tuleb arvesse võtta vastavalt harta artikli 52 lõikele 3, ilmneb, et õigus kohtulikule arutamisele ei ole absoluutne. Selle õiguse kasutamine on seotud piirangutega, mis puudutavad eelkõige hagi vastuvõetavuse tingimusi. Kuigi huvitatud isikud peavad vastuvõetavuse tingimusi käsitlevate õigusnormide kohaldamisega arvestama, ei tohi nende normide kohaldamine takistada õigussubjektidel olemasolevaid õiguskaitsevahendeid kasutada (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. detsembri 2011. aasta otsus Anastasakis vs. Kreeka, avaldus nr 41959/08, kogumikus Recueil des arrêts et décisions veel avaldamata, punkt 24; eespool viidatud kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), punkt 43; Euroopa Kohtu 16. novembri 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑73/10 P: Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon, punkt 53).
43 Eelkõige on Euroopa Inimõiguste Kohus täpsustanud, et õiguse kohtulikule arutamisele piirangud, mis on seotud hagi vastuvõetavuse tingimustega, ei tohi piirata õigussubjekti kohtusse pöördumise õigust niisugusel viisil ja määral, et riivatakse tema õiguse kohtulikule arutamisele tuuma ennast. Niisugused piirangud on EIÕK artikli 6 lõikega 1 kooskõlas üksnes siis, kui nendega taotletakse õiguspärast eesmärki ning kui kasutatavate vahendite ja taotletava eesmärgi vahel on mõistlik proportsionaalne seos (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. mai 2006. aasta otsus Liakopoulou vs. Kreeka, avaldus nr 20627/04, kogumikus Recueil des arrêts et décisions ei avaldata, punkt 17; 24. aprilli 2008. aasta otsus Kemp jt vs. Luksemburg, avaldus nr 17140/05, kogumikus Recueil des arrêts et décisions ei avaldata, punkt 47, ja 9. jaanuari 2014. aasta otsus Viard vs. Prantsusmaa, avaldus nr 71658/10, punkt 29). Õigus pöörduda kohtusse satub ohtu, kui seda reguleerivad õigusnormid ei teeni enam õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise huve ning kujutavad endast teatavat barjääri, mis takistab õigussubjektil saavutamast seda, et pädev kohus lahendab tema vaidluse sisuliselt (vt kohtujuristi seisukoht, Mengozzi, eespool viidatud kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), punktid 58−60; Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. veebruari 2009. aasta otsus L’Erablière vs. Belgia, väljaandes Recueil des arrêts et décisions veel avaldamata, avaldus nr 49230/07, punkt 35).
44 Karistus, mis seisneb selles, et esmakordselt hagis esitatud õigusvastasuse väide on vastuvõetamatu, kujutab endast aga õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele piirangut, mis ei ole proportsionaalne vastavuse põhimõttega taotletava eesmärgiga, st eesmärgiga teha võimalikuks asjaomase ametniku ja administratsiooni vaheliste erimeelsuste lahendamine kompromissiga (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsus Liakopoulou vs. Kreeka, punkt 20).
45 Selles küsimuses meenutab Avaliku Teenistuse Kohus, et kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et iga normaalselt hoolikas ametnik tunneb personalieeskirju (Esimese Astme Kohtu 19. mai 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑34/96 ja T‑163/96: Connolly vs. komisjon, punkt 168 ja seal viidatud kohtupraktika) ja konkreetsemalt tema töötasu reguleerivaid eeskirju (vt Avaliku Teenistuse Kohtu 21. novembri 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑72/12 ja F‑10/13: Roulet vs. komisjon, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). Õigusvastasuse väide võib aga viia Avaliku Teenistuse Kohtu selleni, et ta hindab nende eeskirjade õiguspärasust, mida ametnikud peaksid tundma, lähtudes üldpõhimõtetest või ülimuslikest õigusnormidest, mis võivad väljuda personalieeskirjade raamidest. Õigusvastasuse väite laadi enda, nagu ka arutluskäigu tõttu, mille abil selline õigusvastasus avastatakse ja esile tuuakse, ei saa kaebuse esitanud ametnikult või teenistujalt, kellel ei pruugi olla asjakohaseid õigusalaseid teadmisi, nõuda sellise väite sõnastamist kohtueelses menetluses, või vastasel juhul tunnistatakse see hiljem vastuvõetamatuks. Niisugune vastuvõetamatuks tunnistamine on seega asjaomasele töötajale ebaproportsionaalne ja põhjendamatu karistus.
46 Kõige eelneva põhjal tuleb esitatud õigusvastasuse väide tunnistada vastuvõetavaks.
– Õigusvastasuse väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet
47 Hageja väidab sisuliselt, et asjaolu, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teise lause raames puudub administratsiooni nõude aegumise tähtaeg, võimaldab ametisse nimetaval asutusel oma volituste kasutamist alusetult saadu tagasinõudmise alal lõputult edasi lükata. Seega on see õigusnorm vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja selle kohaldamise peab käesoleval juhul välistama, kohaldades viieaastast aegumistähtaega.
48 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab esiteks, et aja möödumisel kindlustunud olukordade lõputult kahtluse alla seadmist takistav aegumine tugevdab õiguskindlust, kuid võib ka aidata kaasa niisuguste olukordade kindlustumisele, mis olid vähemalt algupäraselt seadusega vastuolus. See, millises ulatuses aegumist kasutatakse, tuleneb järelikult õiguskindluse ja õiguspärasuse nõuete kaalumisest, arvestades ajaloolisi ja sotsiaalseid olusid, mis antud ajajärgul ühiskonnas prevaleerivad. See küsimus kuulub seetõttu üksnes seadusandja tehtavate valikute hulka. Liidu kohus ei saa liidu seadusandjat seega kritiseerida valiku tõttu, mille viimane aegumisnõuete kehtestamise ja vastavate tähtaegade kindlaksmääramise osas teeb (Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, punktid 82 ja 83).
49 Selle sätestamine, et kui administratsioon kasutab alusetult saadu tagastamise nõuet, ei saa tema vastu tugineda viieaastasele aegumistähtajale, kui ta suudab tõendada, et asjaomane isik eksitas teda tahtlikult, ei kujuta endast seega iseenesest õiguskindluse põhimõtte rikkumist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, punkt 83).
50 Lisaks on hageja argument, et aegumistähtaja puudumisel võib administratsioon oma nõude esitamist lõputult edasi lükata, õiguslikult täiesti põhjendamatu. Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui liidu seadusandja ei ole aegumistähtaega kehtestanud, ei saa administratsioon oma volituste kasutamist lõputult edasi lükata, kuna see oleks vastuolus õiguskindluse aluspõhimõttega (vt riigiabi tagastamise kohta Euroopa Kohtu 22. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑408/04 P: komisjon vs. Salzgitter, punkt 100). Niisuguses olukorras on asjaomane administratsioon kohustatud tegutsema mõistliku aja jooksul pärast faktiliste asjaolude teadasaamist (vt alusetult makstud eluasemetoetuse tagasinõudmise kohta Esimese Astme Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑205/01: Ronsse vs. komisjon, punkt 52; vt ka distsiplinaarmenetluse algatamise kohta Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑307/01: François vs. komisjon, punktid 48 ja 49, ning Avaliku Teenistuse Kohtu 8. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑12/10: Kerstens vs. komisjon, punktid 124 ja 125).
51 Sellest järeldub, et õigusvastasuse väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et Avaliku Teenistuse Kohtul oleks vaja arutada küsimust, kas administratsioon tegutses käesoleval juhul mõistliku aja jooksul, sest hageja ei ole teinud administratsioonile niisuguseid etteheiteid.
– Õigusvastasuse väite teine osa, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet
52 Hageja arvab, et sellega, et administratsiooni suhtes ei kehti vastavalt personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teisele lausele viieaastane aegumistähtaeg, rikutakse proportsionaalsuse põhimõtet.
53 Eelkõige väidab hageja, et konkurentsiõigust käsitlevas kohtupraktikas on tunnistatud vastuvõetavaks kolme kuni viie aasta pikkused aegumistähtajad. Seevastu on Euroopa Kohus otsustanud, et proportsionaalsuse põhimõte ei võimalda kohaldada 30‑aastast aegumistähtaega kohtuvaidluses, mis puudutab alusetult saadud eksporditoetuste tagastamist liidu finantshuvide kaitse raames.
54 Lisaks märgib hageja, et nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74) (muudetud nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006, ELT L 390, lk 1), artikli 73a järgi kohaldatakse „kolmandatele isikutele esitatavate [liidu] nõuete ja [liidule] esitatavate kolmandate isikute nõuete suhtes” viieaastast aegumistähtaega.
55 Käesoleval juhul nõutakse alusetult saadu tagasi rohkem kui 12 aasta pikkuse perioodi ulatuses, mis tekitas hagejale väidetavalt pikaajalise õiguskindlusetuse perioodi ja ohu, et ta ei suuda oma käitumise õiguspärasust enam tõendada.
56 Avaliku Teenistuse Kohus leiab kõigepealt, et hageja argument, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on 30‑aastane aegumistähtaeg iseenesest proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus ja et seega saab igasuguse aegumistähtaja puudumine olla ainult õigusvastane, tuleb tagasi lükata.
57 Euroopa Kohtu 5. mai 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑201/10 ja C‑202/10: Ze Fu Fleischhandel ja Vion Trading, millega hageja oma väidet põhjendab, puudutas nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) tõlgendamist, kusjuures see määrus käsitleb ettevõtjate toime pandud rikkumiste suhtes kohaldatavat kontrolli, meetmeid ja sanktsioone (Esimese Astme Kohtu 22. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑282/04: Itaalia vs. komisjon, punkt 83), ning see kohtuotsus on niisiis asjakohatu liidu institutsioonide ja nende töötajate suhete valdkonnas.
58 Igal juhul ei ole eespool viidatud kohtuotsus Ze Fu Fleischhandel ja Vion Trading niisugune, mis kinnitaks hageja väidet. Selle kohtuotsuse punktides 41 ja 43 leidis Euroopa Kohus, et „ei ole välistatud, et tsiviilõigusnormist tulenev 30‑aastase aegumistähtaja reegel võib tunduda vajalik ja proportsionaalne [...] eesmärgi seisukohast, mida selle reegliga taotletakse ja mille siseriiklik seadusandja on kindlaks määranud”, kuid et käesoleval juhul ületab see tähtaeg seda, mis on vajalik „liidu finantshuvide kaitse eesmärgi seisukohast, mille puhul on liidu seadusandja leidnud, et nelja-aastane, isegi kolmeaastane aegumistähtaeg oli iseenesest juba täiesti piisav”.
59 Asjaolu, et administratsiooni suhtes ei kehti alusetult makstud summade tagasinõudmise puhul vastavalt personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teisele lausele viieaastane aegumistähtaeg, ei ole niisiis iseenesest proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus. On siiski tarvis analüüsida, kas võttes arvesse personalieeskirjade artikli 85 eesmärki, on seadusandja käesoleval juhul proportsionaalsuse põhimõtet rikkunud.
60 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab kohe, et kohtupraktikas on sedastatud, et vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele on ühenduse õigusnormide õiguspärasuse eelduseks tingimus, et võetavad meetmed on asjaomaste õigusnormide õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb reeglina valida kõige vähem koormav (Avaliku Teenistuse Kohtu 28. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑36/10: Rapone vs. komisjon, punkt 50).
61 Personalieeskirjade artikli 85 eesmärk on mõistagi liidu finantshuvide kaitse liidu institutsioonide ja nende töötajate suhete konkreetses kontekstis, kusjuures need töötajad on isikud, keda seob nende institutsioonidega personalieeskirjade artiklis 11 ette nähtud konkreetne lojaalsuskohustus, mis eeldab eeskätt, et ametnik tegutseb „ainult liidu huve silmas pidades” ja täidab talle pandud kohustusi „kooskõlas lojaalsuskohustusega liidu vastu”.
62 Tuleb aga tõdeda, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause kohustab administratsiooni alusetult tasutud summad täielikult tagasi nõudma konkreetses olukorras, kus ta suudab tõendada, et asjaomane töötaja eksitas teda tahtlikult ja seda eespool viidatud konkreetset lojaalsuskohustust eirates.
63 Niisuguses kontekstis leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et viieaastase aegumistähtaja mittekohaldamine ei ületa seda, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.
64 Lisaks on see, kui personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teises lauses kirjeldatud juhtumil ei kehti institutsiooni suhtes alusetult saadu tagasinõudmisel viieaastane aegumistähtaeg, kooskõlas finantsmääruse artikliga 73a, milles on kindlaks määratud viieaastane aegumistähtaeg, „[i]lma et see mõjutaks erimääruste sätete [...] kohaldamist”. Personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause on just „erimääruse säte”, mis käsitleb seda konkreetset juhtumit, mil töötaja eksitas oma administratsiooni tahtlikult.
65 Seega tuleb õigusvastasuse väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, nagu ka kogu õigusvastasuse väide.
Väide, et on rikutud personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teist lauset
66 Hageja märgib, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teise lause kohaldamiseks peab administratsioon tõendama asjaomase töötaja kavatsust teda eksitada, ning arvab, et käesoleval juhul kohaldas ametisse nimetav asutus viidatud sätet seda asjaolu tõendamata. Eelkõige väidab hageja, et vaidlusalune otsus põhineb „lihtsalt tuvastatud asjaoludel”, mis ei ole – lähtudes artikli 85 teise lõigu teise lause „väga kitsast” tõlgendusest, mis on vajalik – piisavad, et tõendada tema kavatsust administratsiooni eksitada.
67 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab kohe, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu kohaselt tuleb alusetult makstud summa tagasi nõuda hiljemalt viis aastat pärast summa maksmise kuupäeva. Kui ametisse nimetav asutus või ametiisik suudab näidata, et asjaomane isik tahtlikult eksitas haldusasutust asjaomase summa saamiseks, ei tunnistata sissenõudmistaotlust kehtetuks isegi siis, kui kõnealune ajavahemik on lõppenud.
68 Personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teise lause sõnastusest ilmneb seega selgelt, et asjaomase töötaja kavatsust administratsiooni eksitada peab tõendama administratsioon – mida pooled muide ei vaidlusta.
69 Käesoleval juhul palub hageja vaidlusaluse otsuse tühistada ainult osas, milles alusetult saadu nõutakse tagasi eespool nimetatud viiele aastale eelneva ajavahemiku ulatuses. Esiteks tuleb seega tõdeda, et hageja ei vaidlusta, et ta oli kas peretoetuse alusetust maksmisest teadlik või oli see alusetus nii ilmne, et see ei saanud talle teadmata olla.
70 Teiseks tuleb märkida, et ametisse nimetav asutus juhtis vaidlusaluses otsuses tähelepanu, et hageja jättis CAF‑i makstud peretoetused administratsioonile deklareerimata, hoolimata sellest, et ta oli oma mitmesuguste ametikohustuste tõttu parlamendis olukorras, milles tal oli eriti lihtne olla kursis asjaoluga, et ta peab seda tegema. Ametisse nimetav asutus märkis veel, et hageja ei olnud ka reageerinud nõudele ajakohastada oma andmed 2009. ja 2010. aasta teabelehel.
71 Kolmandaks märgib ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et hageja oli „teinud mitu korda valedeklaratsiooni, täites nii 1996.−2005. aasta iga-aastased teabelehed kui ka teabelehed [...], mille ta edastas oma laste sünni puhul”, ning mis puudutab iga-aastaseid teabelehti, siis ajavahemikul 1996−1998 oli ta ikka deklareerinud, et ei tema ega tema abikaasa ei ole saanud „väljastpoolt ühendust” nende laste eest peretoetusi. Ka perioodi 1999−2005 osas oli hageja oma allkirjaga kinnitanud, et ta ei ole saanud peretoetusi mujalt, sest ta ei olnud teinud risti nende toetuste kasti. Lisaks ei olnud ta – vastupidi iga-aastastel teabelehtedel toodud juhistele – kunagi lisanud oma deklaratsioonidele CAF‑i tõendeid. Ka märgib ametisse nimetav asutus, et „oma teise, kolmanda ja neljanda lapse sünni ajal [oli hageja] teinud valedeklaratsioonid, deklareerides iga kord teabelehel, mis tuleb täita ülalpeetava lapse toetuste saamiseks, et [ta] ei saa seda laadi toetust mujalt”. Lõpuks märkis ametisse nimetav asutus esiteks, et hageja ei vaidlusta alusetult makstud summade tagasinõudmist viie viimase aasta ulatuses, ja teiseks, et oma kõrge palgaastme, juristihariduse ja asjaolu tõttu, et ta on töötanud avaliku teenistuse valdkonnas, pidi hageja olema eriti hästi teadlik personalieeskirjade artikli 67 lõikest 2 tulenevast kohustusest deklareerida nii sama laadi toetused kui ka ülalpeetava lapse toetus.
72 Seega tuleb tõdeda, et ametisse nimetav asutus ei tuginenud vaidlusaluses otsuses mitte „lihtsalt tuvastustele”, nagu väidab hageja, vaid asjaolule, et viimane oli esitanud administratsioonile mitmel korral valedeklaratsioone ning et need deklaratsioonid tegi kõrge palgaastmega ametnik, kellel oli avaliku teenistuse valdkonnas juristina töötamise kogemus ja kes ei vaidlustanud, et ta oli või pidi olema teadlik asjaolust, et see toetus maksti alusetult.
73 Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et eespool nimetatud asjaolud tõendavad õiguslikult piisavalt hageja tahet administratsiooni eksitada ning et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teises lauses sätestatud tingimused on täidetud.
74 Seda järeldust ei lükka ümber hageja väide, et pärast teise lapse sündi võttis ta telefoni teel ühendust parlamendi administratsiooniga, kust öeldi talle, et CAF‑i makstud toetusi ei ole vaja deklareerida. Kõigepealt ei ole hageja esitanud Avaliku Teenistuse Kohtule ühtegi asjaolu, mis seda väidet tõendaks, ning lisaks ei tee ta sellest ka mingit järeldust ega esita selle põhjal ühtegi argumenti.
75 Järelikult tuleb käesolev väide kui õiguslikult põhjendamatu tagasi lükata.
76 Kõige eeltoodu põhjal tuleb hagi jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Kohtukulud
77 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
78 Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on parlament oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejalt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, peab hageja kandma enda kohtukulud ja temalt mõistetakse välja parlamendi kohtukulud.
79 Kodukorra artikli 89 lõike 4 alusel kannab menetlusse astuja oma kulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta CR kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Parlamendi kohtukulud.
3. Jätta menetlusse astunud Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.
Van Raepenbusch | Barents | Bradley |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. märtsil 2014 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |