ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (esimene koda)
22. juuni 2006(*)
Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Komisjoni otsus 2004/69/EÜ – Alpide biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu – Tühistamishagi – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑137/04,
Kurt Martin Mayer, elukoht Eisentratten (Austria),
Tilly Forstbetriebe GmbH, asukoht Treibach (Austria),
Anton Volpini de Maestri, elukoht Spittal/Drau (Austria),
Johannes Volpini de Maestri, elukoht Seeboden (Austria),
esindaja: advokaat M. Schaffgotsch,
hagejad,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. van Beek ja B. Schima,
kostja,
keda toetab
Soome Vabariik, esindajad: T. Pynnä ja A. Guimaraes‑Purokoski,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 22. detsembri 2003. aasta otsus 2004/69/EÜ, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu Alpide biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu (ELT 2004, L 14, lk 21; ELT eriväljaanne 15/08, lk 10).
EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees R. García‑Valdecasas, kohtunikud I. Labucka ja V. Trstenjak,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Õiguslik ja faktiline raamistik
1 Nõukogu võttis 21. mail 1992 vastu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „loodusdirektiiv”).
2 Loodusdirektiivi eesmärk on selle artikli 2 lõike 1 kohaselt aidata kaasa looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.
3 Loodusdirektiivi artikli 2 lõige 2 täpsustab, et direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma‑ ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.
4 Loodusdirektiivi põhjenduse 6 kohaselt tuleb selleks, et tagada ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse taastamine või säilitamine, määrata konkreetsed erikaitsealad, et kindlaksmääratud ajakava kohaselt luua Euroopas sidus ökoloogiline võrgustik.
5 Loodusdirektiivi artikli 3 lõike 1 alusel hõlmab see võrgustik, mida nimetatakse „Natura 2000”, lisaks erikaitsealadele ka liikmesriikide poolt nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98) kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad.
6 Loodusdirektiivi artikli 1 punkti l alusel on erikaitseala „ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus‑ ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud”.
7 Loodusdirektiivi artikkel 4 näeb ette kolmeetapilise menetluse erikaitsealade määramiseks. Selle artikli lõike 1 kohaselt esitab iga liikmesriik alade loetelu, kus märgitakse, milliseid kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse komisjonile kolme aasta jooksul direktiivi teatavaks tegemisest.
8 Loodusdirektiivi artikli 4 lõike 2 alusel kehtestab komisjon nende loetelude ja selle III lisas sätestatud kriteeriumide alusel ning kokkuleppel kõikide liikmesriikidega ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu. Ühenduse jaoks olulisteks aladeks valitud alade loetelu kinnitab komisjon loodusdirektiivi artiklis 21 sätestatud korras. Artikli 4 lõike 3 kohaselt kehtestatakse nimetatud loetelu kuue aasta jooksul alates loodusdirektiivi teatavakstegemisest.
9 Loodusdirektiivi artikli 4 lõige 4 sätestab, et kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis on ala I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist.
10 Loodusdirektiivi artikli 4 lõige 5 täpsustab, et niipea kui ala on kantud komisjoni koostatud ühenduse jaoks oluliste alade loetellu, kohaldatakse selle suhtes loodusdirektiivi artikli 6 lõikeid 2–4.
11 Loodusdirektiivi artikkel 6 näeb ette:
„1. Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.
2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.
3. Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse‑eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.
4. Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel, siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.
Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.”
12 Komisjoni 22. detsembri 2003. aasta otsus 2004/69/EÜ, millega võetakse vastavalt loodusdirektiivile vastu Alpide biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu (ELT 2004, L 14, lk 21; ELT eriväljaanne 15/08, lk 10; edaspidi „vaidlustatud otsus”), võeti vastu viimati nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 2 kolmanda lõigu alusel. Ühenduse tähtsusega alade loetellu kuuluvad järgmised alad:
− AT 2102000 Nockberge (Kernzone), Kärnten;
− AT 2119000 Gut Walterskirchen.
13 Hagejad on põllumajandus‑ ja metsandustootajd, kes lisaks tootmistegevusele tegelevad oma kinnisasjadel ka kõrvaltegevusega. Vaidlustatud otsuse kohaselt on need kinnisasjad kantud Alpide biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade hulka.
14 Teine hageja on sellise kinnisasja omanik, mis vastab tervikuna ühenduse tähtsusega alale AT 2119000. Ülejäänud hagejad on selliste kinnisasjade omanikud, mis paiknevad ühenduse tähtsusega alal AT 2102000.
Menetlus
15 Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 13. mail 2004.
16 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel esitas komisjon Esimese Astme Kohtusse 30. juunil 2004 saabunud vastuvõetamatuse vastuväite. Hagejad esitasid selle vastuväite kohta oma märkused 2. septembril 2004.
17 Soome Vabariik esitas 7. juulil 2004 Esimese Astme Kohtusse avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohtu esimese koja esimees andis 20. septembri 2004. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Menetlusse astuja esitas oma seisukohad üksnes hagi vastuvõetavuse kohta. Hagejad esitasid oma märkused 30. detsembril 2004.
Poolte nõuded
18 Oma vastuvõetamatuse vastuväites palub komisjon Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
19 Menetlusse astuja seisukohtades palub menetlusse astuja Esimese Astme Kohtul jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
20 Oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta paluvad hagejad Esimese Astme Kohtul:
– esimese võimalusena:
– lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena:
– tühistada vaidlustatud otsus I lisasse kantud Austrias asuvate alade osas;
– või tühistada vaidlustatud otsuse I lisasse alade AT 2102000 Nockberge (Kernzone), Kärnten ja AT 2119000 Gut Walterskirchen kandmine;
– või tühistada vaidlustatud otsuse I lisasse kandmine alade osas, mis on tunnistatud ühenduse tähtsusega aladeks elupaikade ja liikide jaoks, millele liikmesriikide täidetud standardsetel andmevormidel anti esindavuse aste ja üldhinnangu järk B, C ja D või teise võimalusena C ja D, või järgmise võimalusena D, mis puudutab vaidlustatud otsusesse kantud kõiki alasid või kõiki Austria alasid või alasid AT 2102000 Nockeberge (Kernzone), Kärnten ja AT 2119000 Gut Walterkirchen;
– lisaks mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Õiguslik käsitlus
21 Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel juhul, kui pool taotleb, et Esimese Astme Kohus otsustaks vastuvõetamatuse küsimuse asja sisuliselt arutamata, on järgnev menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti. Esimese Astme Kohus leiab, et käesolevas asjas piisab kohtutoimiku dokumentidest ning vajadus suulise menetluse avamiseks puudub.
Poolte argumendid
22 Komisjon väidab esimese võimalusena, et hagejatel puudub menetluse algatamise huvi.
23 Komisjon leiab, et vaidlustatud otsus kujutab endast üksnes vahemeedet vastavalt 11. novembri 1981. aasta otsusele kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon (EKL 1981, lk 2639, punkt 10). Vaidlustatud otsus ei ole akt, mille peale saab esitada hagi, sest ühenduse tähtsusega alade loetelu kehtestamine ei lõpeta menetlust, mille eesmärk on Natura 2000 võrgustiku loomine.
24 Komisjon rõhutab, et vaidlustatud otsus ei mõjuta hagejate õiguslikku olukorda otseselt. Tema sõnul avalduvad võimalikud mõjud hagejatele üksnes siis, kui siseriiklikud asutused võtavad meetmeid loodusdirektiivi ja vaidlustatud otsuse alusel.
25 Komisjon leiab seetõttu, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejate õigusi üldse. Seetõttu ei ole neil menetluse algatamise huvi puudumise tõttu õigust esitada EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel tühistamishagi selle otsuse peale.
26 Teise võimalusena kinnitab komisjon, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejaid otseselt ja isiklikult.
27 Käesolevas asjas on komisjon võtnud vaidlusaluse meetme vastu liikmesriikidele adresseeritava otsuse vormis. Siiski ei saa otsuse olemust otsida selle välisvormist, vaid selle konkreetsest normatiivsest sisust. Vaidlusalune otsus täiendab õiguslikku raamistikku, millesse kuulub Natura 2000 võrgustik, sest see otsus täpsustab, millised alad tuleb liikmesriikidel määrata erikaitsealadeks (loodusdirektiivi artikli 4 lõige 4), mistõttu liikmesriikidel tuleb kõnealuste alade suhtes kehtestada vajalikud kaitsemeetmed (loodusdirektiivi artikli 6 lõige 1).
28 Vaidlustatud otsus on seega osa üldkohaldatavate õigusnormide kogumist. Komisjon nõustub siiski, et üldkohaldatavus ei välista väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda, et otsus võib puudutada teatavaid asjaomaseid ettevõtjaid otseselt ja isiklikult.
29 Komisjon leiab hagejate otsese puutumuse osas, et see, et võidakse kindlaks määrata, millised alad on ühenduse tähtsusega ja mis jäävad seetõttu loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 2–4 kohaldamisalasse, ei mõjuta sugugi hagejate õiguslikku olukorda. Sellest artiklist tulenevaid kohustusi ei saa direktiivide õiguskorra kohaselt panna eraõiguslikele isikutele ja neist kohustustest saavad tuleneda üksnes meetmed, mida liikmesriigid võtavad loodusdirektiivi ülevõtmiseks.
30 Komisjon leiab, et loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 jätab liikmesriikidele kaalutlusruumi selle ajahetke suhtes, kui looduse tasakaalu häirimisel võib olla märkimisväärseid mõjusid, ning halvenemise ja häirimise vältimiseks sobivate meetmete kindlaksmääramise suhtes. Ta täpsustab, et nii kaua, kui liikmesriik ei ole kasutanud oma kaalutlusõigust, ei ole võimalik teada, kas hagejate õiguslikku olukorda on mõjutatud. Ta järeldab sellest, et vaidlustatud otsusel puudub hagejatele vahetu õigusmõju.
31 Komisjoni sõnul kehtivad samad kaalutlused loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohaldamisel: alles konkreetse kava või projekti raames saab säilitamiseesmärkidele vastavuse hindamisnõudel olla õigusmõju. Kuna tegemist on loa andmise menetlusega, mille puhul tuleb kaaluda ja arvestada erinevaid asjaolusid, on siseriiklikul asutusel ilmtingimata kaalutlusruum. Peale selle puudutavad loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 nõuded osas, milles need konkretiseeruvad, kava või projekti koostajat, kuid mitte kinnisasja omanikku. Hagejad viitavad siiski kõik oma seisundile kinnisasja omanikuna. Loodusdirektiivi artikli 6 lõiked 3 ja 4 ei tekita seega hagejate olukorda otseselt mõjutavat õigusmõju.
32 Isikliku puutumuse osas leiab komisjon, et vaidlustatud otsus ei määratle kinnisasjade omanike õigusi ja kohustusi, vaid üksnes kehtestab ühe loetelu aladest, millele seejärel kohaldatakse muid sätteid, mis kinnisasja omandit ei puuduta. Nende sätete eesmärk on kaitsta alasid nende kaitsestaatuse halvenemise eest, sõltumata tegevusest, millest selline halvenemine johtub.
33 Komisjon on seisukohal, et kuna vaidlustatud otsus ei kehtesta kinnisasjade omanikele mingisuguseid kohustusi, ei saa hagejad väita, et otsus mõjutab nende konkreetseid õigusi või et neile on põhjustatud erilist kahju, mis eristab neid kõigist teistest ettevõtjatest. Isegi kui nõustuda, et otsus võib hagejatele kehtestada kohustusi, tuleneb see objektiivselt kindlaksmääratud olukorrast ehk lisas nimetatud alade geograafilisest olukorrast.
34 Hagejaid ei erista ka see, et komisjon on konkreetsete sätete põhjal kohustatud arvestama hagejate olukorrale avalduvaid tagajärgi, mis tulenevad aktist, mille ta kavatseb vastu võtta. Komisjoni sõnul kohaldatakse vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetlusele üksnes looduskaitset puudutavaid teaduslikke kriteeriume. Lisaks ei kohusta ükski ühenduse õigusnorm komisjoni järgima vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel menetlust, mille raames hagejad oleksid võinud viidata sellistele õigustele nagu õigusele olla ära kuulatud.
35 Komisjon järeldab kõigest eespool esitatust, et hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
36 Menetlusse astuja toetab komisjoni argumenti ja väidab samuti, et käesolev hagi on vastuvõetamatu.
37 Hagejate otsese puutumuse osas lisab menetlusse astuja, et vaidlustatud otsus jätab liikmesriikidele ilmselgelt võimaluse teatud meetmed vastu võtta või jätta vastu võtmata; vaidlustatud otsuse tagajärjed sõltuvad sellest, kuidas siseriiklikud asutused oma kaalutlusõigust kasutavad.
38 Hagejate isikliku puutumuse osas leiab menetlusse astuja, et vaidlustatud otsus ei takista neil oma ainuõiguste kasutamist ega võta neilt ühtegi õigust ära. See otsus ei reguleeri tegelikult hagejate õigusi ja kohustusi, vaid sätestab üksnes geograafiliselt piiratud loetelu. Hagiavalduses viidatud võimalikud takistused on üksnes vaidlustatud otsuse kaudsed tagajärjed.
39 Menetlusse astuja sõnul tuleb ka sedastada, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejaid ainuõiguste valdajatena. Kui oletada, et otsus neid puudutab, saab see neid puudutada üksnes kinnisasja omanikuna ühte moodi kõigi lisas loetletud maatükkide omanikega.
40 Menetlusse astuja rõhutab veel, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võimalus määratleda nende õigussubjektide, kellele meede laieneb, arvu või isegi samasust enam‑vähem õigesti ei tähenda mingil juhul seda, et see meede neid subjekte isiklikult puudutaks, kui on selge, et kõnealust meedet kohaldatakse selles objektiivselt määratletud õigusliku või faktilise olukorra alusel (vt Esimese Astme Kohtu 6. septembri 2004. aasta määrus kohtuasjas T‑213/02: SNF vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3047, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Menetlusse astuja leiab, et kuigi vaidlustatud otsus lubab vajadusel määrata kindlaks omanikud, kellele kuuluvad viimati nimetatud otsuse lisas loetletud alade hulka kantud kinnisasjad, on siiski nii, et seda otsust kohaldatakse otsusega määratud faktilise asjaolu objektiivse olukorra ehk alade loodusliku väärtuse alusel.
42 Hagejad väidavad kõigepealt, et vaidlustatud otsus on komisjoni normatiivakt, mis toob siiski kaasa ka tagajärjed üksikisikutele, sest adressaadid ei ole mitte üksnes liikmesriigid, vaid ka hagejad.
43 Hagejad leiavad, et nendele ei saa vastu väita, et loodusdirektiivi ei ole tähtaegselt üle võetud. Nad tuletavad meelde, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib kodanik otse direktiivile tugineda direktiivi adressaadiks oleva liikmesriigi või selle haldusüksuste vastu, kui see direktiiv on sõnastatud piisavalt täpselt, et sellest saab otseselt järeldada õigusi, ja kui asjaomane liikmesriik ei ole järginud ülevõtmistähtaega. Liikmesriigi poolt direktiivi ülevõtmise viivitus ei saa siiski viia selleni, et liidu kodanikul on võimalus viimati nimetatud direktiivi eesmärke vältida või takistada.
44 Komisjoni argumendi osas, mille kohaselt saab ala loodusdirektiivi artikli 6 lõigetes 2–4 sätestatud kaitse asjaomase liikmesriigi poolt teatamisest alates, leiavad hagejad, et loodusdirektiivi artikli 5 lõikes 4 sisalduv säte oleks üleliigne, kui selline oli seadusandja kavatsus, ja et oleks sätestatud, et teatamine toob kaasa kaitsekorra kohaldamise.
45 Seejärel väidavad nad, et vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt ja isiklikult.
46 Otsese puutumuse osas väidavad hagejad, et kuna vaidlustatud otsus ei jäta liikmesriikidele mitte mingisugust kaalutlusruumi loodusdirektiivi sätete rakendamisel hagejate suhtes, on kriteerium, mille kohaselt otsus puudutab viimati nimetatuid otseselt, täidetud. Nende sõnul kinnitab vaidlustatud otsus, kuigi see on formaalselt adresseeritud liikmesriikidele, selles sisalduvate erikaitsealade osas vastavalt loodusdirektiivile nii nimetatud alade otsese ja lõpliku nimekirja kui ka säilitamiseesmärkide otsese ja lõpliku määratluse. Liikmesriikidel lubatakse võtta vaid konkreetseid või normatiivseid meetmeid, järgides kahjustamiskeelu põhimõtet ning kohustust läbi viia sobiv hindamine hagejate põllumajandus‑ ja metsandustegevuse mõju kohta. Need meetmed põhjustavad hagejatele siiski ulatuslikku õiguslikku ja majanduslikku halvemust.
47 Hagejad leiavad, et komisjoni analüüs loodusdirektiivi artikli 6 lõigete 2–4 kohta ei ole veenev. Esiteks läheb komisjon mööda olulisest asjaolust ehk ta ei vasta etteheitele, mis puudutab nende põhjuste sõnaselge sedastamise puudumist, mille tõttu märgitud alad on tõesti ühenduse tähtsusega, ja teiseks käsitleb komisjoni analüüs, mis puudutab siseriiklike asutuste kohustusi ja nende hindamisruumi, üksnes kõrvalküsimusi.
48 Hagejad tuletavad siinkohal meelde, et liikmesriikidel puudub igasugune kaalutlusruum loodusdirektiivi rakendussätete raames kinnitatud ühenduse tähtsusega alade kahjustamis‑ ja häirimiskeelu osas. Vaidlustatud otsusega määratletud eesmärgid ei jäta liikmesriikidele ka valikuvabadust võimaluse osas kaitsta teatud liike ja elupaiku, nii et otsus ja käesolevas asjas täpsustuste puudumine puudutavad hagejaid otseselt.
49 Hagejad vaidlevad menetlusse astuja märkustele vastu. Liikmesriigid peaksid liigitatud alasid mõjutavaid kavasid ja projekte hindama loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 ning vaidlustatud otsuses sätestatud kaitse‑eesmärkide suhtes. Seega tulenevad sellise hindamise läbiviimise kohustus ja selle hindamise kriteeriumid vaidlustatud otsusega sätestatud kaitse‑eesmärgi kindlaksmääramisest ja liikmesriik ei saa neid kohustusi mingisuguse oma kaalutlusõigusega sugugi vältida. See kehtib ka loodusdirektiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud halvendamiskeelu osas.
50 Isikliku puutumuse osas väidavad hagejad põhiliselt seda, et vaidlustatud otsus puudutab neid isiklikult nende seisundi tõttu selliste kinnisasjade omanikena, millele komisjoni otsus viitab. Asjaolu, et otsus puudutab teatud arvu teisi kinnisasjade omanikke, ei muuda seda tegelikku olukorda sugugi. Omanikke eristab teistest asjaomastest ettevõtjatest, näiteks asjaomaste maa‑alade osas kavasid või projekte omavatest mitteomanikest, see, et vaidlustatud otsus puudutab neid juba tegelikult ja mitte üksnes potentsiaalselt tulevikus. Lisaks ei ähvarda neid üksnes märkimisväärne majanduslik halvemus, vaid ka tegelik õiguslik halvemus. See, et nad ei või käsutada oma kinnisasju, kuna jõustunud kaitsekord mõjutab nende õigusi, on eriti määrav. Olukord ei ole selline teiste ettevõtjate puhul, kes võivad oma kavad ja projektid suunata teistele sobivamatele kinnisasjadele, mida piirav kaitsekord ei koorma.
51 Hagejad vaidlustavad komisjoni argumendid isikliku puutumuse osas. Nad tuletavad meelde, et nad ei tugine pelgalt kinnisasja omandiõigusele (nudum ius), vaid viitavad enda seisundile maapinna kasutajatena. Vaidlustatud otsus piirab ka hagejate valdusõigusi, sest nad ei tohi maad kasutada samas ulatuses kui varem.
52 Hagejad ei arva, et kohustused, mida vaidlustatud otsus neile paneb, on objektiivselt kindlaks määratud olukorra tagajärg, nagu väidab komisjon. Nad leiavad, et nende maatükkide suhtes ei ole olemasolevat normi kehtestatud juhuslikult nende geograafilise olukorra tõttu, vaid et vastu on võetud norm, mida kohaldatakse olemasolevate maatükkide suhtes. Järelikult eristuvad hagejad nii isikutest, keda asi ei puuduta, kui ka isikutest, keda asi puudutab, kuna nende sätete kohaldamine tugineb meelevaldsetele kriteeriumidele.
53 Hagejad tuletavad menetlusse astuja märkustele antavas vastuses meelde, et küsimus ei ole turul mingisuguse seisundi mõjutamises, vaid põhiõiguste raskes piirangus. See piirang tuleneb vaidlustatud otsusest, mis on väga konkreetne ja äärmiselt üksikasjalik. Nad peavad ennast eksliku otsuse, millega komisjon sätestas teatud kaitse‑eesmärgid kinnisasjade osas, konkreetseteks adressaatideks.
54 Hagejad leiavad, et vaidlustatud otsuse meelevaldsus eristab neid kõigist teistest vaidlustatud otsusega puudutatud kinnisasjade omanikest, kui võtta viitrühmaks kinnisasja omanikud, kelle maatükkide suhtes vaidlustatud otsuses sätestatud kaitse‑eesmärke kohaldatakse.
55 Nad lisavad, et see kinnisomandi kitsendus otsustati, ilma et asjaomased isikud oleks saanud kasutada õigust olla kohtulikult ära kuulatud, ilma kõnesolevate huvide kaalumiseta, ilma hüvitiseta või isegi hüvitise saamise võimaluseta, millistel põhjustel on käesolevas asjas vastuvõetavuse tingimusi piirava tõlgendusega mittenõustumine õigustatud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
56 EÜ artikli 230 neljanda lõigu kohaselt „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib […] algatada menetluse temale adresseeritud otsuse vastu ja sellise otsuse vastu, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, kuigi vormiliselt on see teisele isikule adresseeritud määrus või otsus”.
57 Kuna puudub vaidlus selle üle, et hagejad ei ole vaidlustatud otsuse adressaadid, tuleb kindlaks teha, kas see otsus puudutab neid otseselt ja isiklikult.
58 Hagejate otsese puutumuse osas tuleb meenutada, et tingimus, mille kohaselt meede puudutab isikut otseselt, eeldab käesolevas asjas, et see vaidlustatud otsus avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta seda akti rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2309, punkt 43, ja seal viidatud kohtupraktika, ning Esimese Astme Kohtu 27. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑172/98, T‑175/98–T‑177/98: Salamander jt vs. parlament ja nõukogu, EKL 2000, lk II‑2487, punkt 52).
59 See tähendab, et kui tegevus, mida liikmesriik peab institutsiooni poolt liikmesriigile adresseeritud ühenduse akti täitmiseks ette võtma, on puhtautomaatne, või kui ühel või teisel viisil kehtestatakse selle akti tagajärjed üheselt, puudutab akt otseselt igat isikut, keda see tegevus mõjutab. Seevastu siis, kui akt jätab liikmesriigile võimaluse tegutseda või jätta tegutsemata või kui see ei kohusta teda tegutsema kindlaksmääratud viisil, on see, mis isikut konkreetselt mõjutab, liikmesriigi tegevus või tegevusetus, kuid mitte akt ise. Teisisõnu ei tohi kõnesolev akt sõltuda oma mõju tekitamiseks kolmanda isiku kaalutlusõiguse teostamisest, välja arvatud siis, kui on ilmselge, et sellist õigust teostatakse üksnes kindlaksmääratud viisil (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 10. septembri 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑223/01: Japan Tobacco ja JT International vs. parlament ja nõukogu, EKL 2002, lk II‑3259, punkt 46).
60 Esimese Astme Kohtu arvates ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus, mis määrab ühenduse tähtsusega aladeks Austria territooriumil asuvad alad, kus hagejad omavad maatükke, mõjutab ise hagejate õiguslikku olukorda. Vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi sätet ühenduse tähtsusega alade sellise kaitsekorra nagu säilitamismeetmete või loa andmise menetluse kohta. Vaidlustatud otsus ei mõjuta kinnisasjade omanike õigusi ega kohustusi ning nende õiguste teostamist. Vastupidi hagejate väitele ei pane nende alade kandmine ühenduse tähtsusega alade hulka kohustusi ettevõtjaile ega eraisikuile.
61 Loodusdirektiivi artikli 4 lõige 4 täpsustab, et kui komisjon on ala kinnitanud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määrab asjaomane liikmesriik selle ala „erikaitsealaks” hiljemalt kuue aasta jooksul. Selles kohta märgib loodusdirektiivi artikli 6 lõige 1, et liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad aladel esinevate looduslike elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele vajadustele.
62 Loodusdirektiivi artikli 4 lõige 5 märgib veel, et niipea kui ala on kantud ühenduse jaoks oluliste alade loetellu, kohaldatakse selle suhtes artikli 6 lõikeid 2–4.
63 Loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2 sätestab, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.
64 Loodusdirektiivi artikli 6 lõige 3 sätestab veel, et iga projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse‑eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad ala suhtes tekkivate projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel projektile nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Selles osas täpsustab loodusdirektiivi artikli 6 lõige 4, et kui projekt tuleb üldiste huvide seisukohast mõjuvatel põhjustel ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldine sidusus.
65 Tõlgendades eespool viidatud kohustusi, mis on liikmesriikidele kohustuslikud niipea, kui alad on vaidlustatud otsusega määratud ühenduse tähtsusega aladeks, tuleb sedastada, et ühtegi neist kohustustest ei kohaldata hagejate suhtes vahetult. Kõik need kohustused eeldavad asjaomase liikmesriigi akti, mis täpsustaks, kuidas liikmesriik kavatseb kõnealust kohustust rakendada, mis puudutab vajalikke kaitsemeetmeid (loodusdirektiivi artikli 6 lõige 1), vajalikke meetmeid vältimaks ala halvenemist (loodusdirektiivi artikli 6 lõige 2) või pädevate siseriiklike asutuste poolt loa andmist projektile, mis võib avaldada alale olulist mõju (loodusdirektiivi artikli 6 lõiked 3 ja 4).
66 Loodusdirektiivist, mille alusel on vaidlustatud otsus vastu võetud, nähtub seega, et direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt liikmesriigile siduv, kuid jätab siseriiklikele asutustele pädevuse selles osas, milliseid kaitsemeetmeid võtta ja milliseid loa andmise menetlusi järgida. Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et liikmesriikidele niiviisi antavat kaalutlusruumi tuleb kasutada vastavalt loodusdirektiivi eesmärkidele.
67 Kõigest eespool esitatust järeldub, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejaid otseselt EÜ artikli 230 neljanda lõike tähenduses ja järelikult tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja käsitleda küsimust, kas kõnealune otsus puudutab hagejaid isiklikult.
68 Kuigi hagejatel puudub õigus vaidlustatud otsuse tühistamist nõuda, võivad nad vaidlustada loodusdirektiivi artikli 6 kohaselt võetavad meetmed, mis neid puudutavad, ja selles kontekstis jääb neil võimalus viidata otsuse ebaseaduslikkusele siseriiklikes kohtutes, kes lahendavad asja lähtudes EÜ artiklist 234 (Euroopa Kohtu 17. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑70/97 P: Kruidvat vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑7183, punktid 48 ja 49, ja Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑45/00: Conseil national des professions de l’automobile jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2927, punkt 26).
Kohtukulud
69 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.
70 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas kannab Soome Vabariik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)
määrab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Soome Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
22. juunil 2006 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
E. Coulon | | R. García‑Valdecasas |