KOHTUJURISTI ETTEPANEK
L. A. GEELHOED
esitatud 26. jaanuaril 20061(1)
Liidetud kohtuasjad C‑295/04, C‑296/04, C‑297/04 ja C‑298/04
Vincenzo Manfredi (C‑295/04)
versus
Lloyd Adriatico Assicurazioni SpA
ja
Antonio Cannito (C‑296/04)
versus
Fondiaria Sai Assicurazioni SpA
ja
Nicolò Tricarico (C‑297/04),
Pasqualina Murgolo (C‑298/04)
versus
Assitalia Assicurazioni SpA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Giudice di pace di Bitonto (Itaalia))
EÜ artikli 81 tõlgendamine – Itaalia ja Itaalias asuvate välismaiste kindlustusseltside kooskõlastatud tegevus seoses sõidukite ja mopeedide kindlustuslepingutega – Teabe vahetamine, et oleks võimalik tõsta tsiviilvastutusega seotud kindlustusmakseid ulatuses, mida turutingimused ei õigusta
I. Sissejuhatus
1. Käesolevad kohtuasjad puudutavad nelja eelotsusetaotlust, millega Giudice di pace di Bitonto (Itaalia) esitab viis küsimust EÜ artikli 81 tõlgendamiseks. Küsimused on esitatud seoses hagidega, milles erinevatelt kindlustusseltsidelt nõutakse enammakstud kindlustussummade tagasimaksmist. Need hagid esitati pärast seda, kui Itaalia konkurentsi ja turu järelevalve amet tegi kindlaks, et kindlustusseltsid on süüdi konkurentsi piiravas keelatud tegevuses.
2. Küsimused on esitatud Manfredi ja Lloyd Adriatico Assicurazioni SpA (kohtuasi C‑295/04), Cannito ja Fondiaria Sai Assicurazioni SpA (kohtuasi C‑296/04), Tricarico ja Assitalia Assicurazioni SpA (kohtuasi C‑297/04) ning Murgolo ja Assitalia Assicurazioni SpA (kohtuasi C‑298/04) vahelistes kohtuvaidlustes.
II. Kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid
3. Itaalia 10. oktoobri 1990. aasta seaduse nr 287,(2) mis sätestab konkurentsi ja turu kaitse eeskirjad, (edaspidi „Itaalia konkurentsiseadus”) artikli 2 lõige 2 keelab ettevõtjatevahelised kokkulepped, mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseriiklikul turul või selle olulises osas.
4. Keelatud kokkulepe on seaduse artikli 2 lõike 1 tähenduses ettevõtjatevaheline kokkulepe või kooskõlastatud tegevus ning ka konsortsiumite, ettevõtjate ühenduste ja muude samalaadsete ühenduste otsus, isegi kui see on vastu võetud põhikirja või muu dokumendi raames, mis reguleerib tegevust.
5. Selle õigusnormi lõike 3 põhjal on sellised keelatud kokkulepped õiguslikult tühised.
6. Itaalia konkurentsiseaduse artikli 33 kohaselt tuleb tühisuse tunnustamise ja kahjuhüvitise nõuded ning ka hagid, milles palutakse hagi tagamist seoses nimetatud seaduse peatükkide I–IV sätete, sh artikli 2 rikkumisega esitada vastava piirkonna pädevale Corte d’appellole.
III. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
7. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab põhikohtuasja asjaolusid järgmiselt.
8. Itaalia Autorità garante della concorrenza e del mercato (Itaalia konkurentsi ja turu järelevalve amet, edaspidi „AGCM”) algatas 8. septembri 1999. aasta, 10. novembri 1999. aasta ja 3. veebruari 2000. aasta otsuste alusel erinevate kindlustusseltside vastu – millest kolm on kostjad põhikohtuasjades – Itaalia konkurentsiseaduse (seadus nr 287/90) artiklis 2 sätestatud rikkumise menetluse. Neid süüdistati selles, et nad sõlmisid viidatud sätet rikkuva kokkuleppe, mille eesmärk oli erinevate toodete sidumine ja teabe vahetamine konkureerivate ettevõtjate vahel. Käesolevates kohtuasjades on vaatluse all vaid viimane.
9. Peale selle täheldas AGCM, et erinevalt ülejäänud Euroopast tõusid Itaalias perioodil 1994–1999 ebatavaliselt ja pidevalt mootorsõiduki kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse maksed. Nõudlus selle kindlustuse järele on olnud stabiilne, kuna tegemist on kohustusliku kindlustusega. Arvestades kindlustusmaksete tõusu, oli kindlustatutel vaid valida, kas oma mootorsõidukit enam mitte kasutada või tasuda suuremaid kindlustusmakseid.
10. AGCM täheldas ka seda, et mootorsõiduki tsiviilvastutuskindlustuse turule sisenemine oli oluliselt takistatud, mis tulenes põhiliselt vajadusest rajada kindlustusjuhtumite likvideerimiseks kogu riigis hästitoimiv turustusvõrk ja laiaulatuslik asutuste võrk.
11. Lisaks nähtus AGCM-i poolt kogutud ulatuslikust tõendusmaterjalist, et mootorsõiduki tsiviilvastutuskindlustust pakkuva mitme kindlustusseltsi vahel toimus ulatuslik teabevahetus, mis puudutas kindlustustegevuse kõiki aspekte, eriti hindu, allahindlusi, sissetulekuid, kindlustusjuhtumitest tekkivaid kulusid, turustuskulusid jne.
12. Uurimine lõpetati 28. juuli 2000. aasta otsusega.(3) Selles otsuses tuvastas AGCM, et asjaosalised kindlustusseltsid olid täitnud kartelliõigust rikkuvat keelatud kokkulepet, mille eesmärk oli kindlustusteabe vahetamine ja mis võimaldas neil koordineerida ja kindlaks määrata mootorsõiduki tsiviilvastutuskindlustuse kindlustusmakseid, et tõsta oluliselt kindlustatute kindlustusmakseid, mida ei õigustanud turutingimused ja mille maksmist ei saanud kindlustatud vältida.
13. Kindlustusseltsid vaidlustasid AGCM otsuse, aga Tribunale amministrativo regionale per il Lazio ja Consiglio di Stato jätsid selle otsuse hagi- ja apellatsioonimenetlustes jõusse.
14. Põhikohtuasja hagejad esitasid asjaomaste kindlustusseltside vastu hagi ja nõudsid nende kindlustusmaksete tagastamist, mille nad olid pidanud tasuma AGCM poolt ebaseaduslikuks tunnistatud keelatud kokkuleppe alusel. Vastavalt eelotsusetaotlusele puudutab tagastamine ajavahemikul 1997–2001 saadud kahju.
15. Menetlustoimikutest nähtub, et kindlustusmaksed olid keskmiselt 20% suuremad sellest, mis need oleksid olnud ilma kindlustusseltside vahelise kokkuleppeta.
16. Kindlustusseltsid väitsid siseriiklikus menetluses, et Itaalia konkurentsiseaduse artikli 33 kohaselt ei olnud Giudice di pace pädev asja lahendama ning ka enammakstu tagastamise ja/või hüvitise maksmise nõue on aegunud.
17. Kuna ka teiste liikmesriikide kindlustusseltsid tegutsesid Itaalias ning osalesid AGCM-i poolt ebaseaduslikuks tunnistatud kokkuleppes, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusalune kokkulepe rikub ka EÜ artiklit 81. Sellised kokkulepped on EÜ artikli 81 lõike 2 kohaselt tühised.
18. Vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohale võib iga isik, sealhulgas mõne teenuse tarbija või lõppkasutaja, tugineda EÜ artikli 81 lõike 1 alusel keelatud kokkuleppe tühisusele ning nõuda kahju hüvitamist, kui tekkinud kahju ja keelatud kokkuleppe vahel on põhjuslik seos.
19. Kui see oleks nii, siis võiks Itaalia konkurentsiseaduse artiklit 33 pidada ühenduse õigusega vastuolus olevaks. Corte d’appello menetlustähtajad on palju pikemad ja menetluskulud on suuremad kui Giudice di pace menetluses, mis võib piirata EÜ artikli 81 tõhusust.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb ka selles, kas EÜ artikliga 81 on kooskõlas kahju hüvitamise aegumistähtajad ning kahjuhüvitise summa, nagu need on ette nähtud siseriiklikus õiguses.
21. Neil asjaoludel otsustas Giudice di pace esitada järgmised küsimused:
– Kas EÜ artiklit 81 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt on tühine kindlustusseltside vastastikust teabevahetust puudutav kokkulepe või kooskõlastatud tegevus, mille tõttu on võimalik mootorsõiduki tsiviilvastutuskindlustuse kindlustusmaksete tõstmine, mida ei saa õigustada turutingimustega, arvestades eriti seda, et kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjad on erinevatest liikmesriikidest?(4)
– Kas EÜ artiklit 81 tuleb tõlgendada nii, et sellega keelatakse kohaldada sellist siseriiklikku õigusnormi, nagu Itaalia seaduse nr 287/1990 artikkel 33, mille kohaselt peavad ka kolmandad isikud seoses konkurentsivastaste kokkulepete alaste ühenduse ja siseriiklike normide rikkumisega esitama kahju hüvitamise nõude teisele kohtule kui see, mis on üldises korras pädev sellise hagihinnaga nõudeid lahendama, mis toob seega kaasa asja läbivaatamiskulude märkimisväärse tõusu ja tähtaegade pikenemise?(5)
– Kas EÜ artiklit 81 tuleb tõlgendada nii, et see annab kolmandale isikule, kellel on õiguslikult põhjendatud huvi, õiguse eeldada ühenduse selle õigusnormiga keelatud kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse tühisust ning juhul, kui kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse ning kahju vahel on põhjuslik seos, nõuda tekkinud kahju hüvitamist?(6)
– Kas EÜ artiklit 81 tuleb tõlgendada nii, et sellel sättel põhineva kahju hüvitamise hagi aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil kokkulepet või kooskõlastatud tegevust rakendama hakati, või päevast, mil kokkulepe või kooskõlastatud tegevus lõppes?(7)
– Kas EÜ artiklit 81 tuleb tõlgendada nii, et kui siseriiklik kohus leiab, et siseriikliku õiguse alusel hüvitatav kahju on igal juhul kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ning sellega kahju tekitanud ettevõtja poolt saadud majanduslikust kasust väiksem, peab kohus, eesmärgiga hoida ära EÜ artikli 81 alusel keelatud kokkulepete või kooskõlastatud tegevuste elluviimist, mõistma kannatanule omal algatusel välja karistuslikku laadi hüvitise, selleks et kahjuhüvitis oleks ettevõtja saadud kasust suurem?(8)
22. Assitalia, Itaalia valitsus, Saksamaa valitsus, Austria valitsus ja komisjon esitasid kirjalikud märkused. 11. novembril 2005 toimus kohtuistung. Assitalia ja komisjon tutvustasid seal oma seisukohti lähemalt.
IV. Õiguslik hinnang
A. Vastuvõetavus
23. Assitalia väitis, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Komisjonil olid selles osas algul ka kahtlused, aga ta muutis oma seisukohta istungi jooksul. Ta selgitas kohtuistungil, et eelotsusetaotluses leiduv kasin informatsioon ei ole siiski nii vähene, et puudutatud isikud ei oleks suutnud eelotsuseküsimuste asjus seisukohta kujundada. Ma nõustun sellega. Eelotsusetaotluses leiduv informatsioon, mida täiendab põhikohtuasja pooltelt saadud teave, annab piisavalt pidepunkte, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikult vastata.
24. Selles seoses viitan ma veel kord väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt peab Euroopa Kohus põhimõtteliselt leidma vastused ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavatele küsimustele ja ta võib keelduda otsuse tegemisest vaid siis, kui õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus on palunud, ei ole seotud põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtul puudub piisav teave faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta.(9)
25. Assitalia väidab, Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada selle üle, kas ja mil määral on eelotsusetaotluse esitanud kohus väljunud kohtuvaidluse raamistikust.(10)
B. Sissejuhatavad märkused
26. Enne kui ma küsimustele sisuliselt vastama hakkan, tahan ma teha mõned üldised märkused.
27. Nagu edaspidi ka näha, on võimalik enamikule küsimustest vastata olemasoleva kohtupraktika abil. Siiski on esitatud küsimused tähtsad juba ainuüksi seepärast, et õiguste eraõiguslikul teostamisel on alates määruse 1/2003(11) vastuvõtmisest järjest suurem tähtsus.
28. Vahetult pärast EMÜ lepingu jõustumist leidis Euroopa Kohus, et EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud keeldudel on vahetu õigusmõju ja siseriiklikud kohtud peavad kaitsma neist sätetest õigusteenuse tarbijatele tekkivaid õigusi.
29. Sellest kohtupraktikast hoolimata on Euroopas konkurentsieeskirjade eraõiguslik kohaldamine veel varases staadiumis; sellel puudub igal juhul veel ulatus, mida tuntakse teistes õiguskordades, eriti Ameerika Ühendriikides, kus umbes 90% kõigist kartellimenetlustest algatatavad üksikisikud. Euroopa Liidu siseselt on traditsiooniliselt asetatud rõhk konkurentsieeskirjade avalik-õiguslikule kohaldamisele, seda nii Euroopa Komisjoni kui ka siseriiklike asutuste kaudu.
30. On võimalik, et määruse nr 1/2003 uus süsteem pakub lisaks konkurentsieeskirjade avalik-õiguslikule kohaldamisele rohkem võimalusi ja põhjuseid eraõiguslikuks kohaldamiseks. Igal juhul toetab komisjon seda väga. Erinevates seisukohavõttudes, teadaannetes ja ettekannetes rõhutatakse selle eeliseid ja/või soovitavust.(12) Siseriiklike kohtute õigus välja mõista hüvitis on eelis, mida seoses sellega mainitakse EÜ artikli 81 lõikest 2 tuleneva tühistava sanktsiooni kõrval. Peale selle peab kohus lahendama kõik talle lahendada antud vaidlused ja ta peab kaitsma üksikisikute isiklikke õigusi. Seevastu avalik-õiguslikud isikud, kelle ülesanne on konkurentsieeskirjade kohaldamine, tegutsevad avalikes huvides ja seepärast on neil sageli ka kindlad prioriteedid, mille tõttu ei kontrollita iga kaebust sisuliselt. Samuti võib hagidel tsiviilasjades olla ka hoiatav mõju nendele, kes (võib olla) rikuksid kartelli keeldu ja aitavad sel moel ka kaasa konkurentsikultuuri tagamisele ja arengule turuosaliste vahel.
31. Eraõiguslike hagide esitamise initsiatiiv peab tulema esmajärjekorras nendelt, kelle huvisid konkurentsiõigusega kaitstakse. Nende hulka kuuluvad ka tarbijad, nagu käesolevas põhikohtuasjas. Hagidele kehtib lisaks ühenduse õiguslikule raamistikule ka siseriiklik menetlus- ja eraõigus.(13) Kohtuotsusega Courage(14), mida käsitletakse veel edaspidi, võidakse anda tõuge suurendada EÜ artiklite 81 ja 82 tõhusust tsiviilõiguslike vahendite abil. Konkurentsieeskirjade kohaldamise suurendamine erasektoris võib siiski liikmesriigiti varieeruda sellistel põhjustel nagu menetluskultuur, kaebeõiguse piirangud, tõendamiskoormust puudutavad eeskirjad, kollektiivse hagi esitamise võimalus jne. Loomulikult on tõhususe tagamisel ka oluline siseriiklikku kohtusse pöördumise õiguse kättesaadavus. See aspekt on ka käesolevas asjas oluline.
C. Esimene eelotsuse küsimus (kohtuasjad C‑295/04–C‑298/04)
32. Esimese küsimusega soovitakse teada, kas käesolevad kartellikokkulepped kindlustusseltside vahel on lisaks Itaalia konkurentsiseaduse artikli 2 rikkumisele käsitletavad ka EÜ artikli 81 rikkumisena.
33. Teadaolevalt on nii siseriiklik kui ka Euroopa konkurentsiõigus paralleelselt kohaldatavad, kusjuures siseriiklik konkurentsiõigus ei tohi kahjustada Euroopa õigust. Itaalia konkurentsiseaduse artikkel 2 keelab ettevõtjatevahelised kokkulepped, millel on konkurentsi piirav mõju Itaalia turule või selle osale. Seda keelab ka artikkel 81, kui on tegemist mõjuga liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Küsimuse puhul, kas kehtib Euroopa konkurentsiõigus, on oluline kriteerium „liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamine”.
34. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale piisab tuvastamisest, et kokkuleppel võib olla selline mõju. Ei ole vaja tõendada, et kokkulepe on ka tegelikult kaubavahetust kahjustanud.(15) Kohtupraktikast tuleneb samuti, et liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise kriteerium on täidetud, kui kõigi objektiivsete õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal on piisava kindlusega võimalik ette näha, et see otsus, kokkulepe või kooskõlastatud tegevus kahjustab või võib kahjustada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubavahetust.(16) See kahjustamine peab olema märgatav.(17)
35. Ainuüksi asjaolu, et kokkulepe on sõlmitud vaid ühes liikmesriigis asuvate ettevõtjate vahel, ei välista ühendusesisese kaubanduse kahjustamist.(18) Vastupidi võib see olla tõsine märk sellest, et kahjustamise fakt vastab tõele. Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et liikmesriigi kogu territooriumit hõlmav kartellikokkulepe on juba oma olemuselt siseriiklike turgude lõhestatusele kaasaaitav, takistades asutamislepingu eesmärgiks olevat turgude omavahelist põimumist.(19)
36. Euroopa Kohus peab seega kontrollima erinevate faktorite kaudu, millest igaüks eraldi ei pruugi per se olla otsustav, kas on täidetud liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimus. Kui selgub, et see tingimus ei ole täidetud, kohaldub sellisele tegevusele ainult Itaalia konkurentsiõigus.
37. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsusetaotluses viidanud, et mitu teistest liikmesriikidest pärinevat kindlustusseltsi olid ebaseaduslikuks tunnistatud kokkuleppe osalised. Ainuüksi asjaolu, et kokkuleppes osalesid ka välismaised kindlustusseltsid, on küll (oluline) asjaolu, kuid selle põhjal ei saa iseenesest veel väita, et sellega on täidetud liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise kriteerium.
38. Menetlusdokumentidest, täpsemalt Assitalia omadest nähtub, et peaaegu kõik, nimelt 87% Itaalias tegutsevatest ettevõtjatest osalesid keelatud kokkuleppes. Eespool mainitud kohtupraktikat arvestades on see fakt koos asjaoluga, et kokkulepetes osalesid ka väljastpoolt Itaaliat pärinevad ettevõtjad, tõsine märk sellest, et tegemist võib olla riikidevahelise kaubanduse kahjustamisega.
D. Teine küsimus: teine eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑298/04
39. Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Euroopa õigus on vastuolus sellise siseriikliku regulatsiooniga, nagu seda on Itaalia konkurentsiseaduse artikli 33 lõige 2. Vastavalt sellele siseriiklikule õigusnormile peab konkurentsiõiguse rikkumise tõttu kahju hüvitamise nõude esitama mõnele teisele kohtule kui see, mis on üldise korra alusel pädev. See üldisest korrast kõrvalekalduv menetlus toob eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel endaga kaasa menetlustähtaegade pikenemise ja asja läbivaatamise kulude tõusu. Sel põhjusel võivad isikud loobuda kahju hüvitamise hagide esitamisest.
40. Komisjon, Assitalia ja Itaalia valitsus märgivad selles osas, et liikmesriigi ülesanne on pädevate kohtute määratlemine ja menetlusnormide kehtestamine kohtuasjade läbivaatamiseks, arvestades samaväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.
41. Komisjon märgib veel lisaks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht põhineb Itaalia konkurentsiseaduse artikli 33 lõike 2 väärtõlgendamisel. See artikkel määrab vaid, et vastava piirkonna pädev Corte d’appello peab ainupädevana lahendama tühistamishagisid, kahju hüvitamise hagisid ja esialgse õiguskaitse taotlusi, mis põhinevad Itaalia konkurentsiseaduse rikkumistel. Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise pinnal esitatud hagidele kohalduvad üldised pädevusnormid. Ka Assitalia pooldab seda lähenemist.
42. Mõlemad arvavad, küll erinevate põhjenduste tõttu, et samaväärsuse põhimõtet ei ole rikutud ja EÜ artikli 81 rikkumisel põhinevate eraõiguslike hagide puhul on huvitatud isikute seisund soodsam. Komisjon lähtub eeldusest, et Corte d’appello tegelikud menetlustähtajad on pikemad ja kulud on kõrgemad. Assitalia väidab, et EÜ artiklil 81 põhineva hagi puhul on võimalik kahte astmesse edasi kaevata.(20)
43. Kohtuistungil viitas Assitalia Corte di cassazione 4. veebruari 2005. aasta otsusele.(21) Selles kinnitatakse sisuliselt komisjoni seisukohta.
44. Ühes varasemas otsuses(22) tõlgendas see kohus Itaalia konkurentsiseaduse artikli 33 lõiget 2 nii, et üksikisikud/tarbijad ei ole pädevad selle artikli alusel esitama Corte d’appellole kahju hüvitamise hagi. Sellest lähenemisest loobuti eespool viidatud kohtuotsuses.
45. 4. veebruari 2005. aasta otsuses leidis Corte di cassazione õigesti, et mitte ainult ettevõtja, vaid ka tarbija võib esitada Itaalia konkurentsiõiguse rikkumise peale Corte d’appellole kahju hüvitamise hagi.
46. See tähendab, et üksikisik, kes soovib esitada hagi Itaalia konkurentsiseaduse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamiseks, peab pöörduma Corte d’appellosse, mis on Itaalia õiguse kohaselt pädev kohus.
47. Erandlik kohtualluvus kehtib ainult Itaalia konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise hagide puhul. Seni kuni on tegemist EÜ artikli 81 ja 82 rikkumisega, kehtib kahju hüvitamise hagi puhul teistsuguse sätte puudumisel piiranguteta see, et vaidluse võib lahendada üldises korras pädev kohus.
48. Lisaks tahan ma märkida, et alates määruse nr 1/2003 jõustumisest peavad siseriiklikud kohtud, seega ka Corte d’appello siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamisel kohaldama EÜ artiklit 81 vähemalt siis, kui „kaubanduse kahjustamise” tingimus on täidetud. Sellest võib järeldada, et see kohus on pädev ka hagide suhtes, mis põhinevad samal ajal EÜ artikli 81 rikkumisel. Teoreetiliselt on õigusteenuse tarbijal siis teatav võimalus valida, kas ta tugineb oma hagis ainult Euroopa konkurentsiõiguse rikkumisele (sel juhul on pädev Giudice di pace või Tribunale) või ühenduse konkurentsieeskirjade ja siseriikliku konkurentsiõiguse rikkumisele (siis on pädev Corte d’appello oma erikohtualluvuse tõttu kahju hüvitamise hagide puhul, mis põhinevad siseriikliku konkurentsiõiguse rikkumisel).
49. See ei muuda aga midagi küsimusele vastamisel. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse vastava regulatsiooni puudumisel iga liikmesriigi siseriikliku õiguse ülesanne määrata pädev kohus ja kehtestada menetlusnormid hagidele, mis peavad tagama isikutele nende õiguste kaitse, mis tulenevad ühenduse õiguse vahetust mõjust, arvestades seda, et järgitakse samaväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.(23)
50. Samaväärsuse põhimõtte kohaselt ei tohi kord, mille alusel esitatakse Euroopa õiguse rikkumisel põhinev hagi, olla ebasoodsam korrast, mille alusel esitatakse siseriiklikul õigusel põhinevad analoogsed hagid. Käesoleval juhul ei ole see nii, kuna kahju hüvitamise hagi saab esitada kas Giudice di pacele (antud juhul on võib olla isegi tegemist soodustusega) või Corte d’appellole (sel juhul käsitletakse Euroopa õigusel põhinevat hagi võrdselt siseriiklikul õigusel põhineva hagiga).(24)
51. Juhul kui Giudice di pace on pädev lahendama kahju hüvitamise hagisid seoses Euroopa konkurentsiõiguse rikkumisega, nagu see paistab olevat käesoleval juhul, ei teki küsimust menetluse võimaliku kestuse ja kulude kohta ning seega ka tõhususe põhimõtte võimaliku rikkumise kohta. Ainult ääremärkusena olgu mainitud, et selleks, et ühenduse õiguskorrast tulenevate õiguste teostamine oleks takistatud, peaksid kestvus ja kulud olema ebaproportsionaalsed.
E. Kolmas küsimus: teine küsimus kohtuasjades C‑295/04–C‑297/04 ja kolmas küsimus kohtuasjas C‑298/04
52. Tegemist on küsimusega, kas isik, kellel on õiguslikult põhjendatud huvi, võib tugineda keelatud kokkuleppe tühisusele ning nõuda kahju hüvitamist, kui kokkuleppe või tegevuse ning kahju vahel on põhjuslik seos.
53. Vastus sellele küsimusele on tuletatav väljakujunenud kohtupraktikast. Seejuures eristan ma tsiviilõiguslikke tagajärgi, mis tulenevad otse lepingust (tühisuse aspekt), ja teisi tsiviilõiguslikke tagajärgi (nagu kahju hüvitamise aspekt).
54. Haldusõigusliku kohaldamise kõrval on eraõiguslik kohaldamine täpselt sama tähtis või peaks EÜ artiklite 81 või 82 rikkumise tsiviilõiguslikke tagajärgi arvestades seda vähemalt olema. Selles suhtes peab siseriiklik kohus täitma oma ülesannet. Rohkem kui 30 aastat tagasi leidis Euroopa Kohus, et (praegustes) EÜ artiklites 81 ja 82 sisalduvatel keeldudel on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad üksikisikutele õigused, mida liikmesriigi kohtud peavad kaitsma.(25) EÜ artikli 81 lõike 1 keelu järgimise tähendust rõhutatakse eelkõige seeläbi, et selles normis sõnaselgelt sätestatud keelatud kokkulepped või otsused on EÜ artikli 81 lõike 2 alusel tühised.(26) Seda Euroopa Kohus oma otsustega korduvalt ka kinnitas ning selgitas ka lähemalt.(27) Tühisus on absoluutne ja iga üks võib sellele tugineda.
55. Sellest tuleneb, et küsimuse sellele osale võib vastata jaatavalt. Kohtuistungil väitis Assitalia, et käesoleval juhul on tegemist kooskõlastatud tegevusega, mitte aga kokkuleppe või otsusega. Seepärast ei mängi tühisuse aspekt siin mingit rolli. See võib nii olla, aga selle küsimuse puhul on peamiselt tegemist EÜ artikli 81 alusel keelatud tegevusest tulenevate tagajärgedega isikutele. Üks neist on tühisus, teine aga kahju hüvitamise nõude esitamine.
56. Mis puudutab viimati nimetatut, siis on leping vähem selge tühisuse puhul. Seepärast tuleb põhimõtteliselt kasutada siseriiklikku õigust. Selleks on loodud teatavad raamtingimused. Need on tuletatavad kohtuotsusest Courage. Selles otsuses käsitles Euroopa Kohus kahju hüvitamise võimalikkust. Kõigepealt märkis kohus: „pädevuse osas nõuda sellise kahju hüvitamist, mis on tekkinud lepingu tõttu, mis võib konkurentsi piirata või kahjustada, või siis vastava käitumise tõttu, peab siseriiklik kohus oma pädevuse piires ühenduse õiguse sätteid kohaldama, et tagada nende normide täielik õigusmõju ja kaitsta üksikisikutele neist tekkivaid õigusi (vt eelkõige 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Simmenthal (EKL 1978, lk 629, punkt 16, ja 19. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑213/89: Factortame jt (EKL 1990, lk I‑2433, punkt 19).(28)
57. Lõpuks märgib Euroopa Kohus, et „EÜ asutamislepingu artikli [81] täielik õiguslik toime ja eriti artikli [81] lõikes 1 sätestatud keelu kasulik mõju oleks kaheldav, kui iga isik, kellele konkurentsi piirava või kahjustava kokkuleppe või tegevusega kahju on tekitatud, ei saaks kahju hüvitamist nõuda”, ja lisab, et „sellise õiguse olemasolu tugevdab ühenduse konkurentsieeskirjade tõhusust ja aitab vältida kokkuleppeid või tegevusi – sageli salajasi –, mis võivad konkurentsi piirata või kahjustada. Seda eesmärki arvestades aitab kahju hüvitamise vaidluste lahendamine siseriiklikes kohtutes oluliselt kaasa hästitoimiva konkurentsi säilitamisele ühenduses”.(29)
58. Sellest tuleneb, et ka küsimuse sellele osale saab vastata jaatavalt.
F. Neljas küsimus: kolmas küsimus kohtuasjades C‑295/04–C‑297/04 ja neljas küsimus kohtuasjas C‑298/04
59. Selle küsimuse puhul on keskmes kahju hüvitamise nõude aegumistähtajad: kas nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil kokkulepet või kooskõlastatud tegevust hakati rakendama, või päevast, mil see lõppes?
60. Esiteks märgin, et selle kohta puudub ühenduse regulatsioon. Tähtaegu on kindlaks määratud vaid määrustes nr 1/2003 ja nr 2988/74(30), mis kehtivad vaid komisjoni läbiviidava haldusmenetluse raames. Need ei ole asjakohased siseriikliku kohtu läbivaadatava tsiviilõigusliku hagi puhul.
61. Kuna puudub ühenduse regulatsioon, kõlab vastus, nagu ka eelnevate küsimuste puhul, et iga liikmesriigi õiguskorraga tuleb määrata pädev kohus ja kehtestada menetlusnormid, tingimusel et järgitakse samaväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. See tähendab nimelt, et aegumistähtajad kahju hüvitamise hagidele, mis põhinevad Euroopa konkurentsieeskirjade rikkumisel, ei tohi olla vähem soodsad kui vastavate hagide puhul siseriikliku õiguse alusel ning need aegumistähtajad ei tohi olla selliselt kehtestatud, et õiguste teostamine, mida siseriiklikud kohtud peavad kaitsma, on praktiliselt võimatuks tehtud.
G. Neljas küsimus: neljas küsimus kohtuasjades C‑295/04–C‑297/04 ja viies küsimus kohtuasjas C‑298/04
62. See küsimus käsitleb võimalust määrata karistuslikku laadi kahjuhüvitis omal algatusel.
63. Ka sellele küsimusele vastamisel peab arvesse võtma samaväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Pidades silmas EÜ artikli 81 lõike 1 kasulikku mõju, leidis Euroopa Kohus, et iga isik, kellele konkurentsi piirava või kahjustava kokkuleppe või tegevusega on kahju tekitatud, peab saama nõuda kahju hüvitamist. Vastavad üksikasjad (pädev kohus, menetlusnormid jne) jäävad mõlema eelnimetatud tingimuse täitmisel siseriikliku õiguskorra lahendada.(31)
64. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik kohaldamine eksisteerivad kõrvuti ja teineteisest sõltumatult. Põhimõtteliselt on neil erinevad eesmärgid, aga need võivad ka teineteist täiendada. Rahatrahvid, mida komisjon (või siseriiklik konkurentsi ja turu järelevalveamet) saab keelatud kokkuleppe keelu rikkumisel määrata, on ühelt poolt karistus ja teiselt poolt üldise poliitika osa, et reguleerida ettevõtja käitumist.(32) Selle mõte on, et määratud rahatrahvil oleks piisavalt hoiatav, st preventiivne mõju. Komisjon saab rahatrahvide määramisel arvesse võtta lisaks teistele (rahatrahvi suurendavatele või vähendavatele) faktoritele saadud kasumit, st rahalist eelist,(33) mis järgib esmajoones avalik‑õiguslikku huvi ja on sõltumatu võimalikest tsiviilõiguslikest kahju hüvitamise hagidest ja/või suurema eraõigusliku kohaldamise soovitavusest või tõhususest.
65. Võimalik eraõiguslik kahju hüvitamise hagi koos või sõltumatult rahatrahvist võib loomulikult suurendada hoiatavat mõju. Nii näevad Ameerika Ühendriikide konkurentsieeskirjad ette võimaluse nõuda treble damages’it (kolmekordne karistusmakse). Ei ole mingit kahtlust, et arvestades võimalust nõuda kahju suuruse kolmekordset summat, on summa, mis on kahju hüvitamise hagi kaudu võimalik saada, tohutu. Ameerika Ühendriigi seadusandja on sellest tulenevat võimalikku hoiatavat mõju teadlikult taotlenud.
66. Ühenduse õiguses selline norm puudub.(34)
67. Enamikus liikmesriikides puuduvad erisätted konkurentsieeskirjade alusel keelatud käitumise tõttu tekkinud kahju hüvitamise hagide jaoks. Sellisel juhul kehtivad siseriikliku õiguskorra asjaomased üldsätted. Isegi liikmesriigid, kes konkurentsiõiguses sätestavad sõnaselgelt kahju hüvitamise võimaluse, piirduvad üldjuhul sellega, et määravad sellise hagi läbivaatamise mõne konkreetse kohtu pädevusse. Vaid üksikud liikmesriigid tunnevad kahju hüvitamise hagide raames ka karistava või hoiatava iseloomuga sanktsioonide võimalust.(35) Itaalia nende riikide hulka ei kuulu.
68. Enamikus liikmesriikides valitseb seisukoht, et esmajärjekorras on kahju hüvitamise hagi eesmärk hüvitada keelatud kartellikokkuleppe tõttu tekkinud kahju, mitte aga luua kahju kannatanud isikule majanduslikku eelist. Nagu Saksamaa valitsus on märkinud, ei ole ühenduse õigus sellega vastuolus.(36)
69. Ühenduse õiguse vaatepunktist peab ühenduse õiguse rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitis olema vastavuses tekkinud kahjuga. Kuna selles valdkonnas puuduvad ühenduse õiguse normid, on iga liikmesriigi siseriikliku õiguse ülesanne määrata kindlaks tingimused, mille alusel kahjuhüvitise ulatust kindlaks määrata, eeldusel et need tingimused ei ole ebasoodsamad kui siseriiklikule õigusele tugineva vastava nõude puhul ja et kahju hüvitamine ei ole praktiliselt võimatu või ülemäära raskendatud.(37)
70. Selleks et tagada EÜ artikli 81 lõike 1 kasulik mõju, ei ole minu arvates vaja välja mõista suuremat kahju, kui oli tekkinud kahju. Kui aga vastavalt siseriiklikule õigusele saab välja mõista kahjuhüvitise erivorme, siis peab neid saama kasutada ka juhul, kui asjaomased hagid põhinevad ühenduse konkurentsiõiguse rikkumisel.
V. Ettepanek
71. Eelnimetatud asjaolusid arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata küsimustele järgmiselt:
– EÜ artiklit 81 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaselt on kokkulepe või kooskõlastatud tegevus keelatud, kui see piirab konkurentsi ja kui kõigi õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal on võimalik ette näha, et asjassepuutuv kokkulepe või kooskõlastatud tegevus kahjustab või võib kahjustada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubavahetust. Asjaolu, et põhikohtuasja aluseks olev käitumisviis hõlmab liikmesriigi kogu territooriumit ja ülisuur osa seal tegutsevatest kindlustusettevõtjatest osales konkurentsi kahjustavas keelatud kokkuleppes, samuti ka asjaolu, et nende ettevõtjate hulka kuulusid ka välismaised ettevõtjad, on kogumis märk sellest, et võis esineda ka liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamist.
– EÜ artiklit 81 tuleb tõlgendada nii, et see annab kolmandale isikule, kellel on õiguslikult põhjendatud huvi, õiguse eeldada ühenduse selle õigusnormiga keelatud kokkuleppe tühisust ning juhul, kui keelatud kokkuleppe või keelatud kooskõlastatud tegevuse ning kahju vahel on põhjuslik seos, nõuda tekkinud kahju hüvitamist.
– Ühenduse vastava regulatsiooni puudumisel on iga liikmesriigi siseriikliku õiguse ülesanne määrata pädev kohus, määrata kindlaks kahju hüvitamise hagi esitamise aegumistähtajad ning kehtestada tingimused, mille alusel kahjutasu ulatust kindlaks määrata, eeldusel et need tingimused ei ole ebasoodsamad kui siseriiklikule õigusele tugineva vastava nõude puhul ja et ühenduse õiguskorraga tagatud õiguste teostamine ei ole praktiliselt võimatu või ülemäära raskendatud.