28. märtsil 2013 esitatud hagi – Moallem Insurance versus Nõukogu
(kohtuasi T-182/13)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: Moallem Insurance Co. (Tehran, Iraan) (esindajad: advokaat D. Luff)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
tühistada nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsuse 2012/829/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2012, L 356, lk 71) lisa punkt 18;
tühistada nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1264/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, lisa punkt 18 (ELT 2012 L 356, lk 55);
tunnistada nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP1 artikkel 12 ja nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse 267/20122 artikkel 35 hageja suhtes mittekohaldatavaks;
mõista hageja kohtukulud välja nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja üheksa väidet.
Esimene väide, et Euroopa Kohus on pädev kontrollima nii nõukogu otsuse 2010/644/ÜVJP lisa B osa punkti 21, nõukogu määruse (EL) nr 961/2010 VIII lisa B osa punkti 21 kui ka 28. oktoobri 2010. aasta otsuse õiguspärasust ning nende aktide vastavust Euroopa õiguse üldpõhimõtetega.
Teine väide, et Moallemi loendisse kandmise konkreetne põhjus on vale ja et nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP artikli 20 lõike 1 (mida hiljem muudeti nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsuse 2012/35/ÜVJP artikli 1 lõikega 7, nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta otsuse 2012/635/ÜVJP artikli 1 lõikega 8 ning nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsuse 2012/829/ ÜVJP artikli 1 lõikega 2) nõudeid ning nõukogu määruse (EL) nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 (mida hiljem muudeti 21. detsembri 2012. aasta nõukogu määruse 1263/2012 artikli 1 lõikega 11) nõudeid ei ole täidetud.
Kolmas väide, et nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsus 2012/829/ÜVJP ja and nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1264/2012 ei ole piisavalt põhjendatud. Need rikuvad Moallemi kaitseõigusi ja tema õigust õiglasele kohtumenetlusele, sest nõukogu ei vastanud Moallemi 6. veebruari 2013. aasta kirjale ning Moallemil ei lubatud tutvuda nõukogu toimikuga.
Neljas väide, et nõukogu rikkus nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP artikli 24 lõiget 3 ja artikli 24 lõiget 4 ning nõukogu määruse 267/2012 artikli 46 lõiget 3 ja artikli 46 lõiget 4. Nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP artikli 24 lõige 3 ja nõukogu määruse (EL) nr 267/2012 artikli 46 lõige 3 nõuavad, et nõukogu edastaks oma otsuse või avaldaks selle kohta, sealhulgas loetellu kandmise põhjuste kohta teatise, ning nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP artikli 24 lõige 4 ja nõukogu määruse (EL) nr 267/2012 artikli 46 lõige 4 nõuavad märkuste esitamisel otsuse läbivaatamist.
Viies väide, et nõukogu rikkus Moallemi olukorda hinnates hea halduse põhimõtet.
Kuues väide, et nõukogu rikkus Moallemi olukorda hinnates õiguspärase ootuse põhimõtet.
Seitsmes väide, et nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP artiklit 12 ja nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) 267/2012 artiklit 35 ei tule Moallemi suhtes kohaldada, kuna need rikuvad Euroopa Liidu lepingu (ELL) artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet.
Kaheksas väide, et nõukogu määrus (EL) nr 267/2012, hiljem muudetud kujul, mille alusel võeti vastu vaidlustatud nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1264/2012 lisa, rikub ELTL artikli 215 lõikeid 2 ja 3 kui selle määruse õiguslikku alust ning EL artiklit 40.
Üheksas väide, et nõukogu määrus 2010/413/ÜVJP ja nõukogu määrus (EL) nr 267/2012 on vastu võetud võrdsuse ja diskrimineerimise keelu põhimõte rikkudes.
________________________1 Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39).
2 Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1).