Kohtuasi T-314/06

Whirlpool Europe Srl

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Korea Vabariigist pärit kombineeritud külmik-sügavkülmikud – Vaatlusaluse toote määratlus – Kaitseõigused – Nõuandekomitee – Põhjendamiskohustus – Asjaomase toote määratlemine – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 15 lõige 2 ja artikli 20 lõige 5 (muudetuna määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 15 lõige 2 ja artikli 20 lõige 5)

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Menetlus – Menetlusse astumine – Menetlusse astuja menetlusõiguste ulatuse sõltuvus menetlusse astumise avalduse esitamise kuupäevast

(Üldkohtu kodukord, artikli 115 lõige 1 ja artikli 116 lõige 6)

2.      Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Haldusmenetluses arvestamine – Dumpinguvastased meetmed

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 20 ja määrus nr 1225/2009, artikkel 20)

3.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Liikmesriikidega konsulteerimine nõuandekomitees

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 15 lõige 2 ja määrus nr 1225/2009, artikli 15 lõige 2)

4.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Dumpinguvastaseid tollimakse kehtestavad määrused

(ELTL artikkel 296)

5.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Asjaomase toote määratlemine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 1)

1.      Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõike 6 kohaselt on menetlusse astujal, kes on esitanud menetlusse astumise taotluse pärast seda, kui on möödunud sama kodukorra artikli 115 lõikes 1 sätestatud kuuenädalane tähtaeg, mis hakkab kulgema hagiavalduse esitamise teatise avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, õigus osaleda üksnes suulises menetluses, saada kohtuistungi ettekanne ja esitada selle põhjal oma märkused kohtuistungil.

(vt punkt 59)

2.      Kaitseõigustega arvestamise põhimõte on üks liidu õiguse aluspõhimõtetest ning selle kohaselt tuleb ettevõtjatele, keda dumpinguvastase määruse kehtestamisele eelnev uurimismenetlus puudutab, tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate faktide ja asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta. See nõue on täidetud dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikliga 20 (muudetuna määruse 1225/2009 artikkel 20).

Olukorras, kus komisjon edastas hagejale lõplikku avalikustamist käsitleva korrigeeritud dokumendi ja andis hagejale oma märkuste esitamiseks tähtaja, ning viimane esitas oma märkused selleks antud tähtaja jooksul, ja kus komisjon esitas seejärel nõukogule lõpliku määruse ettepaneku, tehes seda mitu päeva pärast seda, kui hagejale oli edastatud lõplikku avalikustamist käsitlev korrigeeritud dokument, ei saa tuvastada hageja kaitseõiguste rikkumist. Asjaolu, et nõukogule esitatud lõplikku määruse ettepanekut levitatakse komisjonis kirjaliku menetluse kohaselt, et saada selle institutsiooni liikmete nõusolekut, ei sea kahtluse alla hageja võimalust saada tõhusalt ära kuulatud, kuna komisjon võib vajadusel nimetatud kirjaliku menetluse peatada või oma ettepaneku projekti pärast huvitatud isikute esitatud märkusi veel muuta.

(vt punktid 74–78)

3.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud tähtaja järgimata jätmine ei kujuta endast iseenesest sellist olulise vorminõude rikkumist, mis muudaks ebaseaduslikuks liikmesriikidega konsulteerimise nõuandekomitee menetluses, ning seeläbi ka vaatlusaluse toote määratluse lõplikku dumpinguvastast tollimaksu kehtestavas määruses.

Määruse nr 461/2004 põhjendus 17, mis muudab selles osas määrust nr 384/96, ütleb, et teave, mida liikmesriigid saavad nõuandekomiteelt, „tuleks” neile saata vähemalt 10 päeva enne nõuandekomitee eesistuja määratud kohtumise kuupäeva, „et anda liikmesriikidele piisavalt aega niisuguse teabega tutvumiseks”. Selle põhjenduse sõnastusest, eelkõige tingiva kõneviisi kasutamisest („tuleks”) tuleneb, et kõnealuse tähtaja järgimine ei ole ette nähtud liikmesriikidega nõuandekomitees konsulteerimise menetluse tühisuse ähvardusel, vaid vastupidi, määruse nr 384/96 artikli 15 lõike 2 nõuded võivad olla täidetud ka siis, kui liikmesriikidel on tegelikult piisavalt aega nõuandekomitee esimehelt saadud teabega tutvumiseks.

Kui ei ole tõendatud, et liikmesriikidele ei jäetud piisavalt aega, et teha endale korralikult teatavaks komisjoni poolt vaatlusalusele tootele antud uue määratluse asjaolud, ning et nõuandekomitee ei saanud anda oma arvamust, olles asjaoludest täiesti teadlik, vaid kui toimikust ilmneb vastupidi, et liikmesriikide esindajad arutasid vaatlusaluse toote määratluse küsimust uurimise käigus toimunud erinevatel nõuandekomitee kokkusaamistel ning et seda määratlust käsitleti eelkõige dokumentides, mis on seotud rohkem kui 10 tööpäeva enne nõuandekomitee kohtumist komisjoni poolt liikmesriikidele edastatud lõplike meetmetega, siis ei saanud määruse nr 384/96 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud tähtaja järgimata jätmine avaldada mõju nõuandemenetluse tulemustele, ega seetõttu ka mitte vaatlusaluse toote lõplikule määratlusele lõplikku dumpinguvastast tollimaksu kehtestavas määruses.

(vt punktid 91–96)

4.      Kuna määrus, mis kehtestab lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, kuulub teatud meetmete üldisesse süsteemi, siis ei saa nõuda, et selle põhjenduses oleks täpsustatud erinevad, vahel väga arvukad ja keerulised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida see määrus käsitleb, ning samuti ei saa nõuda, et institutsioonid võtaksid seisukoha huvitatud isikute esitatud kõikide argumentide suhtes. Vastupidi, piisab kui akti autor esitab need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vaidlustatud määruse seisukohalt olulise tähtsusega.

Mõistagi tuleb niisuguse määruse põhjenduse hindamisel, mis kehtestab lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, arvestada eelkõige liidu institutsioonide poolt huvitatud isikutele edastatud teavet ja nende poolt uurimismenetluses esitatud märkusi. Sellele vaatamata ei ole institutsioonidel tarvis spetsiaalselt põhjendada, miks ei ole arvestatud huvitatud isikute esitatud erinevate argumentidega. Piisab, kui määruses on selge põhjendus institutsioonide tehtud analüüsis esiletõusnud asjaolude kohta, kuna see põhjendus võib selgitada põhjusi, miks on jäetud kõrvale asjakohased argumendid, mis haldusmenetluses osalejad on esitanud.

Lisaks peab määrus, mis uurimismenetluse lõpul kehtestab lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, olema põhjendatud ainult kõikide faktiliste ja õiguslike asjaolude suhtes, mis on dokumendis antud hinnangu jaoks asjakohased. Põhjendamiskohustuse eesmärk ei ole haldusmenetluse käigus institutsiooni seisukoha väljakujunemise selgitamine ja niisiis ei ole selle eesmärk põhjendada lõppdokumendi lahenduse erinevust ajutisest seisukohast, mis on esitatud huvitatud isikutele menetluse käigus edastatud dokumentides, et võimaldada neil teatavaks teha oma seisukoht. See kohustus ei kohusta seega institutsiooni selgitama, mil viisil võis olla põhjendamatu haldusmenetluse ühel etapil kavandatud seisukoht.

(vt punktid 114–116)

5.      Toote määratlus dumpinguvastases uurimises peab aitama välja töötada niisuguste toodete nimekirja, millele olenevalt olukorrast määratakse dumpinguvastased tollimaksud. Selle tarvis võivad institutsioonid arvesse võtta erinevaid tegureid, näiteks toodete füüsilised, tehnilised ja keemilised omadused, kasutus, asendatavus, tarbijate arusaam, turustuskanalid, tootmisprotsess, tootmiskulud, kvaliteet.

Selles osas ei saa nõustuda, et füüsilised erinevused õigustavad toodete vahel vahetegemist ainult juhul, kui need omavad tähtsust tarbijate jaoks. Liidu institutsioonid võivad arvesse võtta erinevaid tegureid, millel hulgas on olulisel kohal toodete füüsilised, tehnilised ja keemilised omadused, olemata siiski esmatähtsad. Seega ei saa asuda seisukohale, et erinevused füüsilistes ja tehnilistes omadustes on olulised ainult siis, kui need kajastuvad tarbijate arusaamas.

(vt punktid 138, 141)