ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
23. september 2015(*)
Dokumentidega tutvumise õigus – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Euroopa Kemikaaliameti valduses olevad dokumendid – Kolmandalt isikult pärinevad dokumendid – Dokumentidega tutvumise taotlusele vastamiseks ette nähtud tähtaeg – Dokumentidega tutvumise keelamine – Kolmanda isiku ärihuvide kaitset puudutav erand – Otsustamisprotsessi kaitset puudutav erand – Ülekaalukas üldine huvi – Keskkonnateave – Heitmed keskkonda
Kohtuasjas T‑245/11,
ClientEarth, asukoht London (Ühendkuningriik),
The International Chemical Secretariat, asukoht Göteborg (Rootsi),
esindaja: advokaat P. Kirch,
hagejad,
versus
Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä, A. Iber ja T. Zbihlej, keda abistas barrister D. Abrahams,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Manhaeve, P. Oliver ja C. ten Dam, hiljem E. Manhaeve, P. Oliver ja F. Clotuche-Duvieusart ning lõpuks E. Manhaeve, F. Clotuche-Duvieusart ja J. Tomkim,
ja
European Chemical Industry Council (Cefic), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid Y. Van Gerven ja M. Bronckers,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada Euroopa Kemikaaliameti 4. märtsi 2011. aasta otsus, millega keeldutakse võimaldamast tutvuda teatava kemikaalide registreerimise menetluses esitatud teabega,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: president M. E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise,
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. jaanuari 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
A – Rahvusvaheline õigus
1. TRIPS-leping
1 15. aprillil 1994. aastal alla kirjutatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingusse (EÜT L 336, lk 214; ELT eriväljaanne 11/21, lk 305, edaspidi „TRIPS‑leping”), mis moodustab Maailma Kaubandusorganisatsiooni (edaspidi „WTO”) asutamislepingu lisa 1C (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kuuluv II jagu kannab pealkirja „Intellektuaalomandi õiguste kättesaadavust, ulatust ja kasutamist käsitlevad standardid”. Selle jao 7. ossa „Avalikustamata teabe kaitse” kuuluv artikkel 39 näeb ette:
„1. Pariisi konventsiooni (1967) artiklis 10bis ettenähtud tõhusa kaitse tagamisel kõlvatu konkurentsi vastu kaitsevad liikmed avalikustamata teavet kooskõlas lõikega 2 ja valitsustele või valitsusasutustele esitatud teavet kooskõlas lõikega 3.
2. Füüsilistel ja juriidilistel isikutel peab olema võimalus takistada nende seadusliku kontrolli all oleva teabe avalikustamist teistele või selle omandamist või kasutamist teiste poolt ilma nende nõusolekuta viisil, mis on vastuolus ausate kaubandustavadega, tingimusel et:
a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad;
b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu;
c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.
3. Kui liikmed nõuavad uusi keemilisi ühendeid kasutavate farmaatsia- või agrokeemiatoodetele turustusloa andmise tingimusena avalikustamata katse- või muude andmete esitamist, mille saamine on nõudnud märkimisväärseid pingutusi, peavad nad kaitsma selliseid andmeid ebaausa kommertskasutuse vastu. Lisaks peavad liikmed kaitsma selliseid andmeid avalikustamise eest, välja arvatud juhtudel, kui see on vajalik üldsuse kaitseks või kui on võetud meetmeid tagamaks andmete kaitsmist ebaausa kommertskasutuse vastu.”
2. Århusi konventsioon
2 Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon sõlmiti 25. juunil 1998 Århusis (edaspidi „Århusi konventsioon”).
3 Århusi konventsiooni artikli 2 lõige 3 näeb ette järgmist:
„keskkonnainfo – kirjalik, visuaalne, suuline, elektrooniliselt või muus vormis esitatud teave, mis käsitleb:
a) selliste keskkonnaelementide nagu õhu, atmosfääri, vee, pinnase, maa, maastike ja looduslike alade, bioloogilise mitmekesisuse ja selle komponentide (sh geneetiliselt muundatud organismid) seisundit ning nende vastastikust toimet;
b) selliseid keskkonnategureid nagu ained, energia, müra ja kiirgus; punktis a loetletud keskkonnaelemente mõjutavate haldus- ja muude abinõude rakendamist, keskkonnaalaste lepingute sõlmimist, keskkonnapoliitika kujundamist ja elluviimist, keskkonnakaitset reguleerivate õigusaktide väljatöötamist, keskkonnakaitsekavade koostamist […];
c) inimeste tervist, julgeolekut ja elutingimusi ning kultuurimälestisi ja ehitisi niivõrd, kuivõrd neid mõjutavad või võivad mõjutada keskkonnaelementide seisund või punktis b loetletud tegurid, tegevused või abinõud.”
4 Århusi konventsiooni artikli 3 lõige 1 sätestab:
„Konventsiooniosaline rakendab seadusandlikke ja muid abinõusid, et konventsiooni nõuetega kohandada info üldkättesaadavust, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemist ja kohtu poole pöördumise õigust reguleerivad siseriiklikud õigusaktid. Konventsiooniosaline võtab meetmeid, et tagada nende nõuete järgimine, mis võimaldavad luua konventsiooni järjepidevaks ellurakendamiseks kindla õigusliku aluse.”
5 Århusi konventsiooni artikli 4 lõiked 1–4 sätestavad:
„1. Konventsiooniosaline tagab, et tema avaliku võimu asutused annavad üldsusele keskkonnainfot, vastates keskkonnainfo taotlusele selle artikli kohaselt siseriiklikke õigusakte järgides. See kehtib ka juhul, kui infot küsitakse ja kooskõlas punktiga b esitatakse taotletud infot sisaldava dokumendi koopiana. See kehtib ka juhul, kui infot küsitakse ja kooskõlas punktiga b esitatakse taotletud infot sisaldava dokumendi koopiana:
a) ilma, et taotleja peaks oma huvi tõendama;
b) soovitud vormis, välja arvatud juhul, kui:
i) avaliku võimu organi seisukohalt on mõistlik anda infot muus vormis. Sel juhul tuleb info muus vormis esitamist põhjendada; või
ii) info on üldsusele muus vormis juba kättesaadav.
2. Lõikes 1 käsitletud keskkonnainfot antakse võimalikult kiiresti või taotluse esitamisest alates ühe kuu jooksul, välja arvatud juhul, kui info maht ja keerukus õigustavad pikendama tähtaega kuni kahe kuuni taotluse esitamisest alates. Taotlejale tehakse tähtaja pikendamine teatavaks ja pikendamist tuleb põhjendada.
3. Keskkonnainfo taotluse võib jätta rahuldamata, kui:
a) taotluse saanud avaliku võimu organil ei ole soovitud keskkonnainfot;
b) taotlus ilmselt ei ole mõistlik või on liiga üldsõnaline või
c) taotletakse alles koostatavat materjali või avaliku võimu organi sisesuhtlust kajastavat infot ja selle andmisest keeldumine on siseriiklikus õigusaktis või õiguspraktikas ette nähtud erandina, võttes arvesse üldsuse huvi, mille rahuldamist avalikustamine täidab.
4. Keskkonnainfo taotluse võib jätta rahuldamata, kui avalikustamine võib ebasoodsalt mõjutada:
a) avaliku võimu organi menetluse konfidentsiaalsust, kui konfidentsiaalsusnõue on ette nähtud siseriikliku õigusega;
b) rahvusvahelisi suhteid, riigi julgeolekut või avalikku korda;
c) õigusemõistmist, isiku õigust õiglasele kohtumõistmisele või avaliku võimu organi korraldatavat kriminaal- või distsiplinaaruurimist;
d) äri- või tööstusinfo konfidentsiaalsust, kui seda kaitseb majanduslike huvide kaitse seadus. Keskkonna kaitseks oluline info heidete kohta avalikustatakse;
e) intellektuaalse omandi õigusi;
f) isikuandmete ja failide konfidentsiaalsust juhul, kui isik ei ole nõus üldsusele info teatavaks tegemisega ning kui konfidentsiaalsusnõue on ette nähtud siseriikliku õigusega;
g) sellise kolmanda isiku huve, kes on soovitud infot esitanud vabatahtlikult või keda ei saa infot esitama kohustada, kui ta ei nõustu andmete avalikustamisega; või
h) keskkonda, mille kohta infot taotletakse, näiteks haruldaste liikide elupaiku või kasvukohti.
Info avalikustamisest keeldumise põhjendusi tõlgendatakse kitsendavalt, arvestades vajadust info avalikustamisega rahuldada üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info käsitleb heidete keskkonda viimist.”
B – Liidu õigus
1. Määrus (EÜ) nr 1049/2001
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) näeb artiklis 2 ette, et kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.
7 Määruse artikli 2 lõikes 3 on ette nähtud, et määrust „kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades”.
8 Määruse nr 1049/2001 artiklis 4 „Erandid” on ette nähtud:
„[…]
2. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avalikustamine kahjustaks:
– füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit,
[…]
välja arvatud juhul, kui avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
3. Keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avalikustamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
4. Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.
[…]
6. Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.
[…]”.
9 Määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõiked 2 ja 3 näevad ette:
„2. Kui taotlus ei ole piisavalt täpne, palub institutsioon taotlejal taotlust täpsustada ning abistab taotlejat selles, andes näiteks teavet avalike dokumendiregistrite kasutamise kohta.
3. Kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, võib institutsioon taotlejaga mitteametlikult nõu pidada, et leida õiglane lahendus.”
10 Määruse nr 1049/2001 artikkel 7 „Esialgsete taotluste lahendamine” näeb ette:
„1. Dokumendile juurdepääsu taotlus lahendatakse viivitamata. Taotlejale saadetakse kinnitus taotluse kättesaamise kohta. 15 tööpäeva jooksul alates taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab selle juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või siis esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused ning teatab taotlejale tema õigusest esitada kordustaotlus käesoleva artikli lõike 2 kohaselt.
2. Osalise või täieliku keeldumise korral võib taotleja 15 tööpäeva jooksul institutsiooni vastuse saamisest arvates teha kordustaotluse, milles palub institutsioonil oma seisukoht läbi vaadata.
3. […]
4. Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, annab see taotlejale õiguse esitada kordustaotlus.”
11 Määruse nr 1049/2001 artikkel 8 „Kordustaotluste lahendamine” sätestab:
„1. Kordustaotlus lahendatakse viivitamata. 15 tööpäeva jooksul alates sellise taotluse registreerimisest lubab institutsioon juurdepääsu taotletud dokumendile ja tagab selle juurdepääsu kõnealuse ajavahemiku jooksul vastavalt artiklile 10 või siis esitab kirjalikus vastuses osalise või täieliku keeldumise põhjused. Osalise või täieliku keeldumise korral teavitab institutsioon taotlejat tema käsutuses olevatest õiguskaitsevahenditest, nimelt võimalusest algatada kohtumenetlus institutsiooni vastu ja/või esitada kaebus ombudsmanile kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklitega vastavalt 230 ja 195.
2. Erandjuhtudel, näiteks kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, võib lõikes 1 sätestatud tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra, tingimusel et taotlejale teatatakse sellest ette ja esitatakse selle üksikasjalik põhjendus.
3. Kui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, loetakse see eitavaks vastuseks ja see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus ja/või esitada kaebus ombudsmanile EÜ asutamislepingu vastavate sätete alusel.”
12 Määruse nr 1049/2001 artikkel 10 „Juurdepääs dokumendile taotluse põhjal” sätestab:
„1. Taotleja pääseb dokumentidele juurde kas nendega kohapeal tutvumiseks või saades nendest koopia, sealhulgas võimaluse korral elektroonilise koopia, vastavalt taotleja soovile. Taotlejalt võib nõuda koopia tegemis- ja saatmiskulude tasumist. See tasu ei tohi ületada koopiate tegemise ja saatmise tegelikku maksumust. Kohapealne konsultatsioon, koopiad alla 20 A4 formaadis leheküljest koosnevatest dokumentidest ja vahetu juurdepääs elektroonilises vormis või registri kaudu on tasuta.
2. Kui asjaomane institutsioon on dokumendi juba avalikustanud ja see on taotlejale hõlpsasti kättesaadav, võib institutsioon täita oma kohustuse tagada dokumentidele juurdepääs sellega, et teatab taotlejale, kuidas omandada soovitud dokumenti.
3. Dokumendid esitatakse nende olemasolevas redaktsioonis ja vormis (sealhulgas elektrooniliselt või alternatiivses vormis, näiteks rahvusvahelises pimedate kirjas, suures kirjas või lindil), võttes täielikult arvesse taotleja soove.”
2. Direktiiv 2003/4/EÜ
13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 41, lk 26; ELT eriväljaanne 15/07, lk 375) artikkel 2 sätestab:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) [k]eskkonnateave – kirjalikus, nähtavas, kuuldavas, elektroonilises või mis tahes muus materiaalses vormis olev teave, mis käsitleb:
a) keskkonnaosade seisundit, nt õhk ja atmosfäär, vesi, mullastik, maa, maastik, ning looduslikud kooslused nagu märgalad, ranna- ja merealad; bioloogiline mitmekesisus ja selle koostisosad, sealhulgas geneetiliselt muundatud organismid, ning nende elementide omavahelised seosed;
b) eri tegureid, nt ained, energia, müra, kiirgus või jäätmed, […] heitmed ja muud ainete keskkonda sattumise juhud, mis mõjutavad või võivad mõjutada punktis a nimetatud keskkonnaosasid;
c) eri meetmeid (sealhulgas haldusmeetmeid), nt poliitika, õigusaktid, plaanid, programmid, keskkonnakokkulepped ja tegevused, mis mõjutavad või võivad mõjutada punktides a ja b nimetatud keskkonnaosasid ja tegureid, ning samuti selliste keskkonnaosade kaitseks kavandatud meetmed või tegevused;
[...]
f) inimeste tervislikku seisundit ja ohutust, sealhulgas toiduahela saastatus, asjakohastel juhtudel inimelu tingimused, kultuuriväärtused ja ehitised sel määral, kui neid mõjutavad või võivad mõjutada punktis a nimetatud keskkonnaosade seisund või nende osade kaudu punktides b ja c nimetatud mis tahes asjaolud;
[...]”.
3. Kemikaalimäärus
14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1), muudetud redaktsioonis (edaspidi „kemikaalimäärus”) põhjenduses 117 on märgitud:
„ELi kodanikel peaks olema juurdepääs teabele, mis käsitleb kemikaale, millega nad võivad kokku puutuda, et neil oleks võimalik teha teadlikke otsuseid seoses kemikaalide kasutamisega. Selle saavutamise läbipaistvaks vahendiks on vaba ja lihtsa juurdepääsu tagamine ameti andmebaasis olevatele põhiandmetele, kaasa arvatud ohtlike omaduste lühikirjeldustele, märgistusnõuetele ja asjakohastele ühenduse õigusaktidele, sealhulgas autoriseeritud kasutusaladele ja riskijuhtimismeetmetele. Amet ja liikmesriigid peaksid võimaldama juurdepääsu teabele vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivile 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta), […] määrusele (EÜ) nr 1049/2001 […] ning [Århusi] konventsioonile […].”
15 Kemikaalimääruse põhjenduses 118 on märgitud:
„Käesoleva määruse alusel teabe avalikustamise suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1049/2001 erinõudeid. Nimetatud määrusega kehtestatakse siduvad tähtpäevad teabe avalikustamiseks ning menetluslikud tagatised, sealhulgas edasikaebeõigus. Haldusnõukogu peaks vastu võtma praktilise korra nende nõuete kohaldamiseks ametile.”
16 Kemikaalimääruse artikli 1 lõike 1 kohaselt on määruse „eesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni”.
17 Kemikaalimääruse artikkel 3 „Mõisted” näeb ette:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) aine – looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või selle ühendid koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist;
[…]
12) turuleviimine – kolmandatele isikutele tasu eest või tasuta tarnimine või kättesaadavaks tegemine […];
[…]
15) vaheaine – aine, mida toodetakse ja kasutatakse või tarbitakse keemilistes protsessides eesmärgiga muuta see aine mõneks teiseks aineks (edaspidi „süntees”) […]”.
18 Kemikaalimääruse artikkel 6 „Üldine kohustus registreerida aineid või segu koostises esinevaid aineid” näeb lõikes 1 ette:
„Kui käesolevas määruses ei sätestata teisiti, esitab aine või segu koostisaine tootja või importija ametile registreerimistaotluse, kui aine või ühe või mitme segu koostises oleva aine kogus on vähemalt üks tonn aastas.”
19 Kemikaalimääruse artikli 10 „Üldiseks registreerimiseks esitatav teave” punkti a alapunkti xi kohaselt sisaldab registreerimine tehnilist toimikut, mis sisaldab „taotlus[t] selle kohta, millist artikli 119 lõikes 2 sisalduvat teavet ei tohiks tootja või importija arvamuse kohaselt avaldada Internetis kooskõlas artikli 77 lõike 2 punktiga e, sealhulgas põhjendus, miks võib avalikustamine tema või mis tahes teise asjaomase osapoole ärihuve kahjustada”.
20 Kemikaalimääruse X jaotise „Amet” artikli 77 „Ülesanded” lõige 2 näeb ette:
„Sekretariaat:
[...]
e) loob ja haldab andmebaasi (andmebaase) teabega kõikide registreeritud ainete kohta […] Sekretariaat teeb andmebaasi(de)s sisalduva artikli 119 lõikes 1 ja 2 määratletud teabe Internetis avalikkusele tasuta kättesaadavaks, välja arvatud juhul, kui artikli 10 punkti a alapunkti xi kohaselt esitatud taotlus loeti põhjendatuks. Amet teeb andmebaasides sisalduva muu teabe kättesaadavaks vastava taotluse esitamisel kooskõlas artikliga 118.
[...]”.
21 Kemikaalimääruse artikkel 118 „Juurdepääs teabele” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ameti valduses olevate dokumentide suhtes kohaldatakse määrust (EÜ) nr 1049/2001.
2. Järgmise teabe avalikustamine loetakse tavaliselt asjaomaste isikute ärihuvide kaitset kahjustavaks:
[…]
c) toodetud või turule viidud aine või segu täpne kogus;
d) sidemed tootja või importija ja tema levitajate või allkasutajate vahel.
Kui inimeste tervise, ohutuse või keskkonna kaitseks, näiteks eriolukordades, on oluline rakendada kiireid meetmeid, võib amet käesolevas lõikes kirjeldatud teabe avalikustada.
3. Haldusnõukogu võtab määruse (EÜ) nr 1049/2001, sealhulgas konfidentsiaalsuse taotluse osalisele või täielikule tagasilükkamisele järgnevate võimalike edasikaebevõimaluste või heastamisvahendite rakendamise praktilise korra vastu hiljemalt 1. juuniks 2008.
4. Ameti poolt vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklile 8 vastu võetud otsuste peale võib asutamislepingu artiklites 195 ja 230 sätestatud tingimustel esitada vastavalt kaebuse ombudsmanile või hagi Euroopa Ühenduste Kohtusse.”
22 Kemikaalimääruse artikkel 119 „Avalikkuse elektrooniline juurdepääs teabele” näeb ette:
„1. Järgmine ameti valduses olev teave nii ainete ka kui segude või toodete koostises esinevate ainete kohta tehakse Internetis avalikkusele tasuta kättesaadavaks kooskõlas artikli 77 lõike 2 punktiga e:
[…]
2. Järgmine teave, mis käsitleb nii aineid kui ka segude või toodete koostises esinevaid aineid, tehakse Internetis avalikkusele tasuta kättesaadavaks kooskõlas artikli 77 lõike 2 punktiga e, välja arvatud juhul, kui teavet esitanud pool esitab ameti poolt kehtivaks tunnistatud põhjenduse vastavalt artikli 10 punkti a alapunktile xi selle kohta, miks võib selline avalikustamine kahjustada registreerija või muu asjaomase poole ärihuve:
[…]
b) aine koguste vahemik (st 1–10 tonni, 10–100 tonni, 100–1000 tonni või rohkem kui 1000 tonni), mille ulatuses konkreetne aine on registreeritud;
[…]
d) ohutuskaardil sisalduv teave, välja arvatud lõikes 1 loetletud teave;
[…]”.
23 Kemikaalimääruse II lisa pealkiri on „Ohutuskaartide koostamise nõuded”. Selle lisa 1. jao „Aine/segu ning äriühingu/ettevõtja identifitseerimine” punkt 1.1 sätestab:
„Käesolevas jaos sätestatakse, kuidas […] märgitakse ohutuskaardile […] aine või segu tarnija nimi ning aine või segu tarnija üksikasjalik kontaktinfo, sealhulgas hädaabi kontaktandmed.”
24 II lisa 1. jao punktis 1.3. „Andmed ohutuskaardi tarnija kohta” on nähtud ette:
„Identifitseeritakse tarnija, kelleks võib olla tootja, importija või ainuesindaja, allkasutaja või levitaja. Esitatakse tarnija täielik aadress ja telefoninumber ning samuti ohutuskaardi koostamise eest vastutava pädeva isiku e-posti aadress.
Kui tarnija ei asu liikmesriigis, kus aine või segu turule viiakse, ning tarnija on määranud kõnealuses liikmesriigis vastutava isiku, esitatakse lisaks nimetatud vastutava isiku täielik aadress ja telefoninumber.
Registreerijaid käsitlev teave peab vastama registreerimisel tootja või importija isiku kohta esitatud teabele.
Kui nimetatakse ainuesindaja, esitatakse ka andmed ühendusevälise tootja või formuleerija kohta.”
25 Kemikaalimääruse VI lisa „Artiklis 10 osutatud teabele esitatavad nõuded” osa „Artikli 10 punkti a alapunktides i–v osutatud teave” punktis 3 „Teave aine(te) tootmise ja kasutusala(de) kohta” on märgitud:
„3.1. Ülevaade tootmise kohta, registreeritava aine kogused, mida kasutatakse toote valmistamiseks ja/või imporditavad kogused tonnides registreerija kohta aastas:
[r]egistreerimise kalendriaastal (hinnanguline kogus)
[…]
3.3. Tootja omakasutus(t)e kogus(ed).”
4. Määrus (EÜ) nr 1367/2006
26 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, lk 13) põhjenduses 3 on märgitud:
„[…] Ühenduse õigusaktide sätted peaksid olema nimetatud konventsiooniga kooskõlas.”
27 Määruse nr 1367/2006 põhjenduses 8 on märgitud:
„Käesolevas määruses hõlmab keskkonnainfo mõiste mis tahes vormis teavet keskkonnaseisundi kohta. Sellel mõistel, mis on vastavusse viidud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivis 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) määratletud mõistega, on Århusi konventsioonis sätestatud mõistega sama sisu. Määruses (EÜ) nr 1049/2001 toodud „dokumendi” mõiste hõlmab keskkonnainfot nagu see on määratletud käesolevas määruses.”
28 Määruse nr 1367/2006 põhjenduses 12 on märgitud:
„Århusi konventsioon näeb ette üldsusele keskkonnainfo kättesaadavuse võimaldamist kas taotluse alusel või konventsiooniga hõlmatud asutuste aktiivse levitustegevuse kaudu. Määrust (EÜ) nr 1049/2001 kohaldatakse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni suhtes, aga ka ametite ja sarnaste organite suhtes, mis on loodud ühenduse õigusaktiga. Määruses sätestatakse nende institutsioonide jaoks eeskirjad, mis suures ulatuses vastavad Århusi konventsioonis sätestatud eeskirjadele. Määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamisala on vaja laiendada kõikidele teistele ühenduse institutsioonidele ja organitele.”
29 Määruse nr 1367/2006 põhjenduses 13 on ette nähtud:
„Kui Århusi konventsioonis on sätteid, mida ei ole täielikult või osaliselt määruses (EÜ) nr 1049/2001, tuleb need ette näha, eelkõige seoses keskkonnainfo kogumise ja levitamisega.”
30 Määruse nr 1367/2006 põhjendus 15 on järgmine:
„Kui määruses [...] nr 1049/2001 on ette nähtud erandid, tuleks neid kohaldada vastavalt käesoleva määruse mis tahes erisätetele, mis käsitlevad keskkonnainfo saamise taotlusi. Keskkonnainfo kättesaadavaks tegemisest keeldumise aluseid tuleks tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, kas avalikustamine teeniks üldsuse huvi ja kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda. [...]”
31 Määruse nr 1367/2006 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva määruse eesmärk on aidata kaasa [Århusi] konventsioonist […] tulenevate kohustuste rakendamisele, kehtestades eeskirjad konventsiooni sätete kohaldamiseks ühenduse institutsioonide ja organite suhtes, eelkõige:
a) garanteerides üldsusele õiguse saada kätte keskkonnainfot, mille ühenduse institutsioonid või organid on saanud või koostanud ja mis on nende valduses, ning määrates selle õiguse kasutamise põhitingimused ja praktilise korra;
[…]”.
32 Määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõige 1 näeb ette:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[...]
d) keskkonnainfo – kirjalikus, visuaalses, suulises, elektroonilises või muus materiaalses vormis olev teave, mis käsitleb:
i) selliste keskkonnaelementide nagu õhu ja atmosfääri, vee, pinnase, maa, maastike ja looduslike alade (sealhulgas märgalad, ranna- ja merealad), bioloogilise mitmekesisuse ja selle komponentide (sealhulgas geneetiliselt muundatud organismide) seisundit ning nende vastastikust toimet;
ii) selliseid tegureid nagu ained, energia, müra, kiirgus või jäätmed, sealhulgas radioaktiivsed jäätmed, heitmed ja muude eraldiste keskkonda sattumise juhud, mis mõjutavad või võivad mõjutada punktis i nimetatud keskkonnaelemente;
iii) selliseid meetmeid (sealhulgas haldusmeetmeid) nagu poliitika, õigusaktid, kavad, programmid, keskkonnaalased kokkulepped ja tegevused, mis mõjutavad või võivad mõjutada punktides i ja ii nimetatud keskkonnaelemente ja tegureid, ning samuti selliste keskkonnaelementide kaitseks kavandatud meetmeid või tegevusi;
[…]
vi) inimeste tervislikku seisundit ja ohutust, sealhulgas toiduahela saastatus, asjakohastel juhtudel inimelu tingimused, kultuuriväärtused ja ehitised sel määral, kui neid mõjutavad või võib mõjutada punktis i nimetatud keskkonnaelementide seisund või nende elementide kaudu punktides ii ja iii nimetatud muud asjaolud;
[...]”.
33 Määruse nr 1367/2006 II jaotises „Keskkonnainfo kättesaadavus” oleva artikli 3 esimeses lõigus on sätestatud:
„Määrust [...] nr 1049/2001 kohaldatakse kõikide taotluste suhtes, mille taotleja on esitanud ühenduse institutsioonide ja organite valduses oleva keskkonnainfo kättesaamiseks, ilma et kedagi kodakondsuse, rahvuse või elukoha tõttu või juriidilise isiku puhul tema registreeritud asukoha või tegeliku tegevuskoha tõttu diskrimineeritaks.”
34 Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Määruse […] nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande puhul, välja arvatud uurimine ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimine, eeldatakse info avalikustamiseks ülekaalukat üldsuse huvi, kui taotletud info on seotud heitmetega keskkonda. Määruse […] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muude erandite puhul tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsendaval viisil, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda.”
Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus
35 The International Chemical Secretariat (edaspidi „ChemSec”) esitas 1. detsembril 2010 määruse nr 1049/2001 ja määruse nr 1367/2006 ning kemikaalimääruse artikli 118 alusel Euroopa Kemikaaliametile (edaspidi ka „kemikaaliamet”) saadetud kirjas esialgse taotluse tutvuda 356 kemikaaliga seoses kolme konkreetse teabeliigiga:
„1. tootja(te)/importija(te) nimi ning kontaktandmed;
2. toodetud või turule viidud aine täpne kogus;
3. koguste vahemik (st 1–10 tonni, 10–100 tonni, 100–1000 tonni või rohkem kui 1000 tonni), mille ulatuses 356 ainet on registreeritud, juhul kui punktis 2 nimetatud teabega tutvumine on võimatu.”
36 ChemSec märkis taotluses, et ta ei ole asjaomase 356 aine kohta piisavat teavet leidnud. Ta lisas:
„Kemikaalimääruse artikli 77 lõike 2 punkti e alusel on kemikaaliametil kohustus teha vastava taotluse esitamisel kooskõlas artikliga 118 kättesaadavaks teave, mida andmebaasid ei sisalda. Seetõttu tuleb kogu teave, mida kemikaaliamet ei ole avalikkusele kättesaadavaks teinud, ei ole veel kättesaadavaks teinud või ei plaani kättesaadavaks teha, teha vastava taotluse esitamisel määruse nr 1049/2001 ja määruse nr 1367/2006 alusel kättesaadavaks.”
37 Euroopa Kemikaaliamet vastas 22. detsembri 2010. aasta kirjas ChemSecile järgmiselt:
„[…] Mis puutub Teie taotluse punkti 1, siis paljastaks tootja/importija kohta teabe avalikustamine kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkti d ja määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 [sic, tegelikult artikli 4 lõike 2] alusel teabe sidemete kohta tootja/importija ja allkasutajate vahel, mis kahjustaks ärihuvide kaitset. Peale selle kujutab asjaolu, et tootja või importija on läbinud registreerimise, endast turu jaoks hinnalist teavet. See teave võib suurendada turu läbipaistvust ning võimaldada ettevõtjatel kohandada oma käitumist enda konkurentide seisukorraga. Seega vastab konkreetsete ettevõtjate kohta teabe avalikustamata jätmine üldisele huvile. Ei ole põhjust arvata, et asjaomase teabe avalikustamine teenib ülekaalukat üldist huvi, ning käesoleval juhul ei ole kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 viimase lõigu alusel tuginetud ka sellele, et teabe avalikustamine on vajalik kiirete meetmete rakendamise tõttu. Seetõttu ei saa asjaomast teavet avalikustada, kuna kohaldamisele kuulub teatav määruses nr 1049/2001 ette nähtud erand.
Mis puutub Teie taotluse punkti 2, siis arvestage sellega, et kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkti c kohaselt loetakse täpse koguse kohta teabe avalikustamist tavaliselt ärihuvide kaitset kahjustavaks. Nagu eelmises punktis on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 3 [sic, tegelikult artikli 4 lõige 2] kohaldatav, kuna asjaomase teabe avalikustamine tõesti kahjustaks ärihuvide kaitset ning me ei näe ühtki põhjust, mis annaks alust jõuda teistsugusele järeldusele või kalduda õiguslikust eeldusest kõrvale. Teistsugusele järeldusele ei tule jõuda ka mis tahes ülekaalukat üldist huvi arvestades. Nagu eelmiseski punktis ei ole peale selle nõutav ühegi kiire meetme rakendamine kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 viimase lõigu tähenduses. Seetõttu ei saa asjaomast teavet avalikustada, kuna kohaldamisele kuulub määruses nr 1049/2001 ette nähtud erand.
Mis puutub Teie taotluse punkti 3, siis arvestage sellega, et Euroopa Kemikaaliamet on teinud oma veebisaidil […] avalikkusele kättesaadavaks faasiainete nimekirja. See nimekiri võimaldab kontrollida, millised asjaomased ained on registreeritud ja millised ei ole [registreeritud]. Nende ainete osas, mida te olete oma nimekirjas loetlenud, on kergesti võimalik kontrollida, et enamik asjaomaseid aineid ei ole (veel) registreeritud. Seetõttu ei ole käesoleval ajal Euroopa Kemikaaliameti valduses Teie taotletud teavet ning seetõttu ei saa me Teie taotlust selle punkti osas rahuldada.
[…]
Euroopa Kemikaaliamet teeb kõik endast oleneva, et esitada nii kiiresti kui võimalik oma veebisaidil teave ainete koguste vahemiku kohta. Nimetatud teabe kättesaadavaks tegemise tehniline teostus on veel väljatöötamisel, ja me palume aru saada, et kulub teataval määral aega, enne kui see teave saab pärast kõigi toimikute menetlemist aja jooksul lisatud […]”.
38 ChemSec esitas 21. jaanuari 2011. aasta kirjas Euroopa Kemikaaliametile kordustaotluse, milles palus, et viimane vaataks läbi oma otsuse, millega ta „lükkas tagasi 1. detsembri 2010. aasta taotluse tutvuda keskkonnadokumentidega”. Kordustaotlusele on ühise huvi esinemise tõttu alla kirjutanud ka ClientEarth, kes algse taotlusega ei ühinenud. Selle kirja esimesel leheküljel on alljärgnev allmärkus:
„Kuigi ClientEarth ei ole esialgsele taotlusele alla kirjutanud, ühineb ta ChemSeci kordustaotlusega, kuna esineb ühine huvi tutvuda taotletud dokumentidega. Juhul kui Euroopa Kemikaaliamet nõuab, et ClientEarth esitaks eraldi taotluse samade dokumentidega tutvumiseks, palume, et käesolevat taotlust loetaks ChemSeci puudutavas osas määruse nr 1049/2001 artikli 8 tähenduses kordustaotluseks, milles palutakse vaadata läbi Euroopa Kemikaaliameti otsus, millega viimane lükkas tagasi ChemSeci 1. detsembri 2010. aasta taotluse kujul ja viisil, mis seal on märgitud.”
39 ClientEarth ja ChemSec (edaspidi koos „hagejad”) väitsid kordustaotluse punktides 4–6, et dokumendid, mille avalikkusele kättesaadavaks tegemist nad nõuavad, on keskkonnateave, mistõttu on kohaldatavad Århusi konventsioon ja määrus nr 1367/2006.
40 Seejärel märkisid nad oma kordustaotluse punktides 7–13, et ainete registreerijate nimed ei kuulu dokumentidega tutvumise õigusest tehtud erandi alla. Nad väitsid eelkõige, et kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 kohaselt tuleb teha avalikkusele kättesaadavaks kogu ohutuskaardil sisalduv teave, kui ei ole esitatud kemikaalimääruse artikli 10 punkti a alapunkti xi alusel konfidentsiaalsuse taotlust, ning seetõttu on kemikaaliamet kohustatud registreerijate nimed oma veebisaidil avalikustama. Seega on väär kemikaaliameti argument, mille kohaselt esineb konkreetseid ettevõtjaid puudutava teate avalikustamata jätmise suhtes üldine huvi. Peale selle märkisid nad, et kuivõrd määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 2 näeb ette, et institutsioonid keelavad tutvuda dokumentidega, mille avalikkusele kättesaadavaks tegemine kahjustaks ärihuve, siis peab kemikaaliamet juhtumeid ükshaaval analüüsima, ning pealegi puudutab see üksnes neid registreerijad, kes on taotlenud, et nende nime Euroopa Kemikaaliameti veebisaidil ei avalikustata. Oleks ebaloogiline tuvastada avalikustamata jätmise üldise huvi olemasolu, kui nimi lõpuks internetis avalikustatakse. Hagejad täpsustasid kordustaotluse punktides 15 ja 19, et vastavas olukorras on Euroopa Kemikaaliamet kohustatud võtma ühendust äriühingutega, kes on esitanud enda nimel konfidentsiaalsuse taotluse, ning seejärel vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 4 hindama, kas avalikustamine teenib ülekaalukat üldist huvi, ning kuna taotletud teave on keskkonnateave, tuleb vastavalt määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikele 1 sellega tutvumise õiguse erandeid tõlgendada kitsalt.
41 Mis puutub teabetaotluse punkti 2, siis märkisid hagejad kordustaotluse punktides 21–24, et kuigi kemikaalimääruse artikli 118 lõikes 2 sisaldub eeldus täpse koguse avalikustamata jätmise kasuks, peab Euroopa Kemikaaliamet siiski kontrollima, kas teabe avalikustamine konkreetsel juhul häiriks või lausa õõnestaks asjaomaseid ärihuve ning kas avalikustamine teenib ülekaalukat üldist huvi. Euroopa Kemikaaliamet ei ole aga selgitanud, kuidas avalikustamine ärihuvide kaitset õõnestab ning ta ei ole ka tõendanud, et avalikustamine ei teeni ülekaalukat üldist huvi.
42 Mis puutub teabetaotluse punkti 3, siis on hagejad kordustaotluse punktides 25–28 rõhutanud, et Euroopa Kemikaaliamet oleks pidanud andma taotletud dokumentidega tutvumise õiguse määruse nr 1049/2001 artiklis 7 ette nähtud tähtaja jooksul, see tähendab, välja arvatud tähtaja pikendamise korral, 15 tööpäeva jooksul, ning on vastuvõetamatu lasta neil oodata kuni ainete koguste vahemike kättesaadavaks tegemiseni kemikaaliameti veebisaidil.
43 Peale selle väitsid hagejad kordustaotluse punktides 29–33, et taotletud teabe avalikustamine teenib ülekaalukat üldist huvi. Nad täpsustasid, et tegelikult puudutab teave 311 kantserogeenset, mutageenset või reproduktiivtoksilist ainet (CMR), 17 püsivat, bioakumuleeruvat ja toksilist või väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate omadustega ainet (PBT ja vPvB) ning 28 samaväärset ohtu põhjustavat ainet, ja see teave peaks olema asjast huvitatud kodanikele ja organisatsioonidele kättesaadav. Peale selle kujutab teave selle kohta, millises koguses täpselt on aine turule viidud, endast teavet, mis on seotud heitmetega keskkonda. Seetõttu teenib asjaomase teabe avalikustamine määruse nr 1367/2006 artikli 6 kohaselt ülekaalukat üldist huvi.
44 Lõpuks palusid hagejad Euroopa Kemikaaliametil esialgset taotlust uuesti kaaluda ja anda taotletud teabega tutvumise õigus, välja arvatud juhtudel, kus määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandid on kohaldatavad, mida peab olema iga konkreetse aine puhul juhtumipõhiselt hinnatud.
45 Euroopa Kemikaaliamet märkis 8. veebruari 2011. aasta kirjas, mille teemaks oli märgitud „Teatis määratud tähtaja pikendamise kohta seoses Teie dokumentidega tutvumise kordustaotlusega” ja mis oli adresseeritud üksnes ChemSecile, muu hulgas alljärgnevat:
„Vastavalt [määruse nr 1049/2001] artikli 8 lõikele 2 võib Euroopa Kemikaaliamet erandjuhtudel pikendada vastamise tähtaega 15 tööpäeva võrra. Kuna Teie taotlus käsitleb väga paljusid dokumente, mis on esitatud Teie taotluses loetletud konkreetsete ainete registreerimiseks kemikaalimääruse kohaselt, ja see tähendab kemikaaliametile märkimisväärset töökoormust, on Teie taotluse menetlemiseks vaja tähtaega pikendada. Seetõttu olen otsustanud pikendada esialgset tähtaega 15 tööpäeva võrra.”
46 Euroopa Kemikaaliamet kinnitas 4. märtsi 2011. aasta kirjas (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille teemaks oli märgitud „kordustaotlus vaadata uuesti läbi otsus, mis puudutab dokumentidega tutvumise õigust”, oma varasemaid keeldumisi. Kiri oli adresseeritud ChemSecile ja sisaldas märget „Cc: Vito Buonsante, Client Earth”.
47 Kõigepealt märkis Euroopa Kemikaaliamet, et taotlus puudutab tootjate, importijate või ainuesindajate poolt kemikaalimääruses ette nähtud registreerimismenetluses esitatud teavet ning asjaomane teave on tema andmebaasides olemas. Veel märkis ta, et iga tootja, importija või ainuesindaja on esitanud iga kemikaali kohta tehnilise toimiku, mistõttu iga aine kohta on kokku mitu toimikut, ning ta tõlgendab taotlust nii, et sellega soovitakse tutvuda kõigi nende 365 aine kõigi tehniliste toimikutega (kuivõrd need ained on Euroopa Kemikaaliametis registreeritud).
48 Mis puutub taotluse punkti 1, siis järeldas Euroopa Kemikaaliamet, et tal tuleb kinnitada esialgset otsust, millega ta keeldus taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest. Ta märkis vaidlustatud otsuse punkti 1 alapunktis a eelkõige seda, et „teabe avalikustamisega registreeritud ainete tootja/importija kohta võidakse paljastada teave sidemete kohta tootjate või importijate ja allkasutajate vahel, mis [võib] kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkti d tähenduses kahjustada ärihuvide kaitset”. Siinkohal viitas kemikaaliamet „muudele seda eeldust õigustavatele põhjendustele, mis on esitatud [...] 22. detsembri 2010. aasta esialgses otsuses”.
49 Siiski võttis kemikaaliamet arvesse hagejate märkust, mille kohaselt „võib puududa üldine huvi lugeda igas olukorras see teave konfidentsiaalseks ning võib osutuda sobivaks otsuse tegemine juhtumispõhiselt, olles konsulteerinud kõigi tehniliste toimikute omanikega”. Ta leidis, et „[i]lma et see mõjutaks vastust nimetatud küsimusele, ei saa taotletud dokumentidega tutvumise õigust hoolimata kõigest anda, kuna [Euroopa Kemikaaliamet] on koos komisjoni ja liikmesriikidega [läbi vaatamas] kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 kohast aineid puudutava teabe avalikkusele kättesaadavaks tegemise korda”.
50 Euroopa Kemikaaliamet täpsustas, et uuesti läbivaatamine puudutab eelkõige tootja, importija või levitaja isikut puudutava teabe avalikkusele kättesaadavaks tegemise küsimust, kuivõrd see teave on kemikaaliameti andmebaasis olemas. Ta lisas veel, et kui kemikaaliamet otsustab tulevikus teatavate aineliikide osas nimetatud isikud avalikustada, peaks ta oma menetluskorda ja andmetöötlussüsteemi kohandama, eelkõige viima olemasolevate registreeringute suhtes sisse võimaluse, et puudutatud isikud saavad oma isiku kohta esitada konfidentsiaalsuse taotluse.
51 Ta lisas, et „taotletud teabega praegu määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel tutvumise võimaldamine mitte üksnes ei tekitaks kemikaaliametile enneolematult suure käsitsi tehtava töö koormuse […,] vaid võimaldaks ka mööda hiilida selleks kemikaalimääruses ette nähtud menetluskorrast” ning „eelkõige võidakse registreerijaid nii ilma jätta tavapärasest kaebe esitamise võimalusest, mis määruses on konfidentsiaalsuse taotluse tagasilükkamise korral ette nähtud”. Euroopa Kemikaaliamet järeldas selle põhjal, et ei ole muud lahendust kui määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 kohaldamine ning dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine, kuna taotlus puudutas küsimust, mille kohta ei ole otsust tehtud ning milles teabe avalikustamine kahjustaks oluliselt Euroopa Kemikaaliameti otsustamisprotsessi, ning arvestades peatselt tehtavat otsust kemikaaliameti vastava lähenemisviisi kohta tulevikus, ei teeni avalikustamine ühtki ülekaalukat üldist huvi. Peale selle rõhutas Euroopa Kemikaaliamet, et ta vastutab kõigi registreerijate võrdse kohtlemise tagamise eest ja neile nende õiguspäraste huvide kaitsmisel samade võimaluste pakkumise eest.
52 Peale selle märkis Euroopa Kemikaaliamet, et arvestades tehniliste toimikute arvu ühe aine kohta, peaks ta sellele järeldusele jõudmiseks, kas tootja või importija isik ei kuulu teabe hulka, mis on nimetatud kemikaalimääruse artikli 119 lõikes 2, võtma arvesse proportsionaalsuse kaalutlust. Ta täpsustas, et see, kui tehnilise toimikuga tutvumise iga taotluse puhul tuleb viia läbi juhtumipõhine analüüs, mis hõlmab kolmandate isikutega konsulteerimist, seab ohtu võime täita talle teatavates valdkondades kuuluvaid ülesandeid, ning seetõttu peab talle jääma õigus taotlejaga mitteametlikult nõu pidada, et leida õiglane lahendus, nagu on nähtud ette määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõikes 3.
53 Mis puutub taotluse punkti 2, siis märkis kemikaaliamet vaidlustatud otsuse punkti 1 alapunktis b kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktile c viidates, et ta on otsustanud „jääda oma esialgse otsuse juurde, kuna taotluse objektiks olev ainete täpse koguse avalikustamine kahjustab asjaga seotud registreerijate ärihuvi” ja „teave täpse koguse kohta paljastaks äriühingute turuosa võrreldes nende konkurentide omaga.” Lisaks märkis ta, et selle teabe avalikustamine võib omada konkurentsiõiguslikku mõju.
54 Euroopa Kemikaaliamet väidab veel, et ta ei näe ühtki ülekaalukat üldist huvi, mida avalikustamine võib teenida. Sellega seoses on ta märkinud, et taotlust on põhjendatud sooviga edendada reguleerivat lähenemisviisi nende kemikaalide suhtes, mida võib lugeda väga ohtlikeks aineteks. Siiski on seadusandja kemikaalimääruse näol näinud ette vahendi, mis võimaldab selliste ainetega seotud riske tuvastada ja juhtida, milleks on peamiselt loamenetlus ning see eeldab ulatuslikku avalikku arutelu.
55 Euroopa Kemikaaliamet kinnitas taotluse punkti 3 osas vaidlustatud otsuse punkti 1 alapunktis c, et „taotletud dokumenti ei ole tema andmebaasis ega toimikute seas”.
56 Ta rõhutas, et määrus nr 1049/2001 ei kohusta dokumentidega tutvumise taotlustele vastamiseks dokumente koostama. Selleks aga, et esitada ChemSecile asjaomane dokument, peaks ta koguma kõigis registreerimistoimikutes oleva teabe kokku ning arvutama välja asjaomaste ainete koguse vahemiku (kui tõesti kõigi nende ainete kohta on registreerimistaotlus esitatud). Ta täpsustas, et sama kehtib iga taotluses nimetatud aine kumulatiivse koguse täpse vahemikuga tutvumise kohta, kui taotlust tuleks niimoodi tõlgendada.
57 Samas lisas kemikaaliamet, et ta on aine koguste vahemiku kohta esitatud teabe taotluses nimetatud ainete üksikutest toimikutest kokku kogunud. Ta lisas oma kirjale seda teavet sisaldava tabeli, täpsustades samas, et „[a]ine koguste vahemiku tuvastamise metodoloogia [on …] väljatöötamisel” ja „Euroopa Kemikaaliametil ei ole seega võimalik selle käsitsi koostatud teabe täpsust tagada”.
58 Kemikaaliameti tegevdirektor tegi 3. mail 2011 Euroopa Kemikaaliameti haldusnõukogu 24. märtsi 2011. aasta nõusolekul otsuse teha ka registreerijate nimed avalikkusele internetis kättesaadavaks. Teabe avalikustamise laiendamise kohta andis Euroopa Komisjoni õigustalitus 21. detsembril 2010 arvamuse, mille kohaselt registreerija isik kuulub teabe hulka, mida Euroopa Kemikaaliamet peab kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punkti d alusel tegema kättesaadavaks kujul, nagu see teave on esitatud ohutuskaardil, välja arvatud juhul, kui on esitatud nõuetekohane kemikaalimääruse artikli 10 punkti a alapunktis xi nimetatud konfidentsiaalsuse taotlus.
59 Euroopa Kemikaaliamet märkis 18. aprillil 2012 oma veebisaidil avaldatud pressiteates, et ta on teinud otsuse selle metodoloogia kohta, mida tuleb „aine koguste vahemiku” arvestamiseks kasutada ning teatas, et ta avalikustab need andmed juunis 2012. 25. juulil 2012 avaldati kemikaaliameti veebisaidil selle pressiteate parandus, millega parandati arvutusmeetodis üks viga.
60 Euroopa Kemikaaliamet avalikustas juunis 2012 oma veebisaidil iga registreeritud aine kohta lubatud koguse vahemiku, välja arvatud need kogused, mille konfidentsiaalsust oli kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punkti b kohaselt taotletud.
61 Euroopa Kemikaaliamet avaldas juulis 2012 andmete esitamise juhise versiooni 2.0, mille osas 15 „Kättesaadavaks tegemine” selgitati muu hulgas registreerijate nimede ja aadresside avalikustamise metodoloogiat. Juulis 2012 avaldati kemikaaliameti veebisaidil ka juhise osa 16 „Konfidentsiaalsuse taotlused: kuidas esitada konfidentsiaalsuse taotlust ning põhjendada konfidentsiaalsuse taotlust vastavalt [kemikaalimääruse] artikli 119 lõikele 2” versioon 2.0 ning selles puudutati muu hulgas „muudatusi, mis tulenevad täiendavatest andmetest konfidentsiaalsuse taotluse kohta vastavalt [kemikaalimääruse] artikli 119 lõike 2 punktile d, mis käsitleb „ohutuskaardil sisalduv[at muud] teave[t]”.
62 Euroopa Kemikaaliamet märkis 28. novembri 2012. aasta pressiteates, et olukorras, kus andmetöötlussüsteemi muutmisega on jõutud lõpule, muudetakse registreerijate nimed tema veebisaidil nüüd avalikkusele kättesaadavaks. Samas täpsustas kemikaaliamet, et kättesaadavaks tegemine ei puuduta neid nimesid, mille suhtes on konfidentsiaalsuse taotlus rahuldatud.
Menetlus ja poolte nõuded
63 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. mail 2011.
64 Euroopa Kemikaaliamet esitas dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. augustil 2011, Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hagejad esitasid oma seisukohad selle vastuväite kohta 28. septembril 2011. Üldkohtu 13. detsembri 2011. aasta määrusega lisati vastuväide sisuliste küsimuste juurde ning kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
65 Komisjon ja European Chemical Industry Council (edaspidi „Cefic”) esitasid dokumentidega, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 9. augustil 2011, taotluse astuda Euroopa Kemikaaliameti nõuete toetuseks menetlusse.
66 Taani Kuningriik esitas dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. augustil 2011, taotluse astuda hagejate nõuete toetuseks menetlusse.
67 Üldkohtu kaheksanda koja esimees rahuldas 8. veebruari 2012. aasta kohtumäärustega komisjoni ja Taani Kuningriigi taotluse astuda menetlusse ning 18. oktoobri 2012. aasta kohtumäärusega Cefici taotluse astuda menetlusse.
68 Komisjon ja Cefic esitasid vastavalt 22. märtsil ja 20. detsembril 2012 menetlusse astuja seisukohad.
69 Taani Kuningriik esitas dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. märtsil 2012, taotluse võtta oma menetlusse astumise avaldus tagasi.
70 Üldkohtu kaheksanda koja esimees rahuldas 22. mai 2012. aasta kohtumäärusega Taani Kuningriigi taotluse võtta menetlusse astumise avaldus tagasi ning määras, et viimase kohtukulud jäävad tema enda kanda.
71 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ning ettekandja-kohtunik kuulub nüüd teise koja koosseisu, määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
72 Üldkohus (teine koda) esitas menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikult küsimuse, millele need määratud tähtajal vastasid.
73 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada suulise menetluse.
74 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 30. jaanuari 2015. aasta kohtuistungil.
75 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi;
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud, sealhulgas võimaliku menetlusse astuja kulud, välja Euroopa Kemikaaliametilt.
76 Kemikaaliamet palub Üldkohtul:
– tunnistada põhimenetluses lahendatav hagi vastuvõetamatuks;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
77 Komisjon palub Üldkohtul jätta hagi aluse puudumise tõttu rahuldamata osas, milles see puudutab hagejate väidet, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 3 ei ole keskkonnateabe suhtes kohaldatav.
78 Cefic palub Üldkohtul:
– jätta hagejate esitatud tühistamishagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
79 Üldkohtu küsimusele vastates täpsustasid hagejad, et vastavalt nende repliigis esitatud nõuete sõnastusele on nad loobunud nõudest tuvastada, et Euroopa Kemikaaliamet on rikkunud Århusi konventsiooni, määrust nr 1367/2006 ja määrust nr 1049/2001. Peale selle loobusid hagejad kolmandast väitest osas, milles sellega väideti, et on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõiget 2, ja see kanti kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
A – Vastuvõetavus
1. Vastuvõetamatuse väide
80 Euroopa Kemikaaliamet märgib vastuvõetamatuse väites sisuliselt, et hagi on vastuvõetamatu ClientEarthi puudutavas osas, kuna tema ei ole dokumentidega tutvumise esialgset taotlust esitanud ning ta ei olnud vaidlustatud otsuse adressaat, ning ChemSeci puudutavas osas, kuna hagiavaldusele ei ole ChemSeci nimel alla kirjutanud tema advokaat, mistõttu teda ei esinda Üldkohtus advokaat.
81 Esiteks tuleb analüüsida vastuvõetamatuse väite teist põhjendust, mille Euroopa Kemikaaliamet on esitanud ChemSeci suhtes.
82 Kemikaaliamet väidab, et ChemSeci ei esinda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 tähenduses advokaat ning seega ei ole ta vaidlustatud otsuse tühistamise nõude esitaja, kuna hagiavaldusele ei ole ChemSeci nimel alla kirjutanud tema advokaat. Kuna advokaat kirjutas hagiavaldusele alla üksnes ClientEarthi nimel ja lisas allkirjale märke „esitanud vastavalt ClientEarth, esindaja: advokaat Pierre Kirch” ning allpool märke „ClientEarthi nimel”, esindab ta ainult viimast.
83 Kemikaaliamet lisab, et põhimenetluses lahendatava hagi toetuseks esitatud tõendite loetelu on allkirjastanud asjaomane advokaat „ClientEarthi nimel” ning puudub viide ChemSecile.
84 Kõigepealt tuleb meenutada, et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu kohaselt peab iga menetlusdokumendi originaalile olema alla kirjutanud poole esindaja või advokaat.
85 Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et nagu hagivalduse leheküljelt 1 nähtub, koostas advokaat tühistamishagi nii ClientEarthi kui ChemSeci nimel.
86 Peale selle on hagiavalduse lehekülgedel 2 ja 3 andmed kahe hageja kohta, nimelt nende vastav aadress ja telefoni number ning märge, et hageja esindab neid kahte hagejat.
87 Lisaks ei ole kemikaaliamet vaielnud vastu asjaolule, et hagivaldus sisaldab advokaadi omakäelise allkirja originaali.
88 Lõpuks tuleb nentida, et mõlemad hagejad on nõuetekohaselt andnud õiguse neid nende nimel esindada advokaadile, kes hagivalduse allkirjastas.
89 Eeltoodust tuleneb, et hagiavaldus vastab nii 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 43 lõikele 1, kuivõrd sellel on asjaomaste poolte advokaadi omakäeline allkiri, kui ka kodukorra artikli 44 lõikele 1, kuivõrd selles on täpsustatud hagejate nimed ja asukohad ning märgitud isik, kelle vastu on hagiavaldus esitatud.
90 Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et hagiavalduse viimasel leheküljel on kirjas märge „esitanud vastavalt ClientEarth, esindaja: advokaat Pierre Kirch”, millele järgneb advokaadi allkiri, ning allpool märge „ClientEarthi nimel”, ilma et ChemSeci oleks nimetatud.
91 Esiteks ei nähtu ühestki liidu õiguse normist, et selline märge on kohustuslik ning et advokaat peab hagiavalduse viimasel leheküljel allkirja panemise järel täpsustama, kes on hagejad.
92 Teiseks ei saa eespool punktides 84–88 tehtud järeldusi arvestades mõistlikult väita, et asjaolu tõttu, et enne ja pärast advokaadi allkirja on nimetatud üksnes ClientEarthi, piirdub advokaadi esindusõigus Üldkohtus üksnes nimetatud hageja esindamisega.
93 Mis puutub sellesse, et kemikaaliameti sõnul nähtub Üldkohtu 23. mai 2007. aasta otsusest kohtuasjas parlament vs. Eistrup (T‑223/06 P, EKL, lk II‑1581), et advokaadi omakäelise allkirja olemasolu on oluline vorminõue, mida tuleb kohaldada täht-tähelt ning mille järgimata jätmine toob kaasa hagi vastuvõetamatuse, siis piisab, kui märkida, et eespool viidatud kohtuotsus parlament vs. Eistrup puudutas olukorda, kus hagiavalduse originaalil advokaadi omakäeline allkiri just puudus, kuna seal oli üksnes temanimeline tempel. Seega ei saa kohaldada Üldkohtu poolt selles kohtuotsuses toetatud lahendust käesolevas kohtuasjas, kus advokaadi allkiri hagivalduse originaalil on täiesti olemas.
94 Lisaks, kuna hagiavalduse on allkirjastanud hagejate advokaat, tuleb ainetuna tagasi lükata kemikaaliameti argument, mille kohaselt see, et esindusõigus on hagiavalduses märgitud, ei heasta hagejate advokaadi allkirja puudumist.
95 Sellest tuleneb, et kuna hagiavalduse leheküljel 1 on märge, et hagivaldus on esitatud kahe hageja nimel, hagiavalduse lehekülgedel 2 ja 3 on esitatud hagejate andmed, viimasel leheküljel on advokaadi omakäeline allkiri ning mõlemad hagejad on andnud samale advokaadile enda esindamise õiguse, on 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 43 lõike 1 nõuded täidetud.
96 ChemSeci puudutavas osas tuleb vastuvõetamatuse vastuväide seega tagasi lükata.
97 Mis puutub teiseks ClientEarthi õigusesse esitada hagi, siis tuleb märkida, et hagejad on esitanud ühe ja sama hagi. Praeguseks kindlalt välja kujunenud kohtupraktika suuna järgi aga ei tule juhul, kui ühe ja sama hagi esitanud hagejatest ühel on õigus hagi esitada, teiste hagejate hagi esitamise õigust analüüsida, välja arvatud siis, kui see on põhjendatud menetlusökonoomia kaalutlustel (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsused, 24.3.1993, CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90, EKL, lk I‑1125, punkt 31; 9.6.2011, Comitato „Venezia vuole vivere” jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EKL, lk I‑4727, punktid 36–38, ja Üldkohtu otsus, 11.12.2013, Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, T‑79/12, EKL, punkt 40).
98 Isegi kui käesolevas asjas ilmneks ClientEarthi hagi vastuvõetavuse eraldiseisval analüüsimisel, et tal ei ole õigust hagi esitada, peab Üldkohus siiski analüüsima hagi tervikuna. Seega ei esine menetlusökonoomia kaalutlust, mille tõttu oleks kõrvalekaldumine eelnimetatud kohtupraktikast põhjendatud (vt selle kohta kohtuotsus Cisco Systems ja Messagenet vs. komisjon, punkt 97 eespool, punkt 40).
99 Eeltoodu põhjal tuleb vastuvõetamatuse väide tervikuna tagasi lükata.
2. Asja läbivaatamist takistav hagi eseme vastuvõetamatus
100 Euroopa Kemikaaliamet väidab, et käesolev asi puudutab konkreetset teabenõuet, mitte dokumentidega tutvumise või keskkonnateabe taotlust. Asjaomane taotlus ei olnud määruse nr 1049/2001 tähenduses nõuetekohaselt koostatud, mistõttu see oli vastuvõetamatu, ning seega ei pidanud Euroopa Kemikaaliamet sellele nimetatud määruse alusel vastama. Seetõttu ei saa selle suhtes tühistamishagi esitada.
101 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi esitada vaid selliste meetmete peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi kolmandate isikute huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis (vt Üldkohtu määrus, 12.2.2010, komisjon vs. CdT, T‑456/07, EKL, lk II‑183, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
102 Lisaks tuleb selle kindlakstegemiseks, kas meetme peale saab esitada tühistamishagi, vaadelda selle meetme sisu, mille tühistamist taotletakse, kuna selles suhtes ei ole põhimõtteliselt tähtsust vormil, milles meede on võetud (vt kohtumäärus komisjon vs. CdT, punkt 101 eespool, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
103 Kirjalik arvamusavaldus või pelk tahteavaldus ei kujuta endast otsust, mille peale võib esitada tühistamishagi, kuna see ei saa tekitada õiguslikke tagajärgi või kuna selle eesmärk ei ole selliste tagajärgede tekitamine (vt kohtumäärus komisjon vs. CdT, punkt 101 eespool, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
104 Muu hulgas on üksikisikute esitatud tühistamishagidega seoses sedastatud, et kirja saaja esitatud nõudele vastuseks saadetud kirjade puhul ei ole tingimata tegemist otsusega, mis annab sellele kirja saajale tühistamishagi esitamise võimaluse (vt kohtumäärus komisjon vs. CdT, punkt 101 eespool, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
105 Mis aga puutub institutsioonide dokumentidega tutvumise õigusesse, siis tuleb märkida, et vastavalt kohtuliku kaitse põhimõtet konkreetselt väljendavatele määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõigetele 1 ja 3 võib administratsioonilt taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise vaidlustada kohtus. See kehtib sõltumata põhjendusest, millele viidates tutvumise võimaldamisest keelduti (Euroopa Kohtu otsus, 2.10.2014, Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 39).
106 Nii ei mõjuta puudutatud isikute kaebeõigust see, kui dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldutakse mõnel määruse nr 1049/2001 artiklis 4 toodud põhjusel või kui väidetakse, et taotletud dokumenti ei ole olemas. Igasugune muu lahendus muudaks liidu kohtul võimatuks kontrollida institutsioonide dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse põhjendatust, kuna institutsiooni kinnitus, et dokumenti ei ole olemas, oleks kohtuliku kontrolli vältimiseks piisav. Järelikult tuleb tõdeda, et asjaolu, et dokumenti, millega tutvumist taotletakse, ei ole olemas, või et dokument ei ole institutsiooni valduses, ei too endaga kaasa määruse nr 1049/2001 kohaldamatust (kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 105 eespool, punktid 40 ja 41).
107 Tuleb märkida, et põhimõtteliselt võib kordustaotluse tagasi lükkamise suhtes tühistamishagi esitada. Pealegi on vaidlustatud otsuse punkti 1 pealkiri „Otsus Teie kordustaotluse kohta”, ja kemikaaliamet on nii, nagu määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud, teavitanud ChemSeci vaidlustatud otsuse punktis 3 võimalusest esitada ELTL artikli 263 alusel hagi.
108 Euroopa Kemikaaliameti argument, mille kohaselt ei saa vastuvõetamatule taotlusele määrust nr 1049/2001 kohaldada ja seda siis Üldkohtu poolt kontrollida, tuleb tagasi lükata.
109 Tõepoolest, nagu eespool punktis 104 viidatud kohtupraktikast nähtub, ei kujuta iga vastus üldisele teabetaotlusele tingimata endast otsust, mis annab tühistamishagi esitamise võimaluse.
110 Siiski on hagejad taotlenud selgesti määratletud teavet konkreetsete ainete loetelu kohta, mis nende arvates on Euroopa Kemikaaliametil olemas. Oma vastuses ei piirdunud Euroopa Kemikaaliamet pelgalt üldise teabe edastamisega, vaid ta tegi otsuse lükata teabetaotlus tagasi. Sõltumata küsimusest, kas Euroopa Kemikaaliamet oli või ei olnud eelkõige määruse nr 1049/2001 alusel kohustatud võimaldama asjaomase teabega tutvumist, on siiski selge, et tegemist on keelduva otsusega, mille eesmärk on õiguslike tagajärgede tekitamine ja seega saab selle suhtes esitada hagi.
111 Eeltoodust tuleneb, et Euroopa Kemikaaliametil ei ole alust väita, et tema poolt hagejate kordustaotluse suhtes antud vastus ei ole akt, mille suhtes saab esitada tühistamishagi, mistõttu tuleb asja läbivaatamist takistava asjaolu esinemise väide tagasi lükata.
B – Vaidluse eseme allesjätmine osas, mis puudutab teabetaotlust pärast hagi esitamist avalikustatud registreerijate nimede ja kontaktandmete kohta
112 ChemSec taotles teabetaotluse punktis 1 võimalust tutvuda 356 kemikaali tootjate või importijate nimesid ja kontaktandmeid puudutava teabega (vt eespool punkt 35).
113 Kuna pärast hagi esitamist hakkas Euroopa Kemikaaliamet rakendama uut kemikaalimääruse artiklis 119 nimetatud teatava teabe internetis avalikkusele kättesaadavaks tegemise korda ning avalikustas novembris 2012 oma veebisaidil teatava osa taotletavast teabest, tuleb uurida, mil määral on hagejatel teabetaotluse punktiga 1 seoses säilinud vaidlustatud otsuse suhtes põhjendatud huvi.
114 Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab hageja põhjendatud huvi hagi eseme seisukohalt esinema hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Selline vaidlusese nagu ka põhjendatud huvi peavad säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära; see eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma lõpptulemuse kaudu mingit kasu (Euroopa Kohtu otsus, 7.6.2007, Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EKL, lk I‑4333, punkt 42, ja Üldkohtu otsus, 22.3.2011, Access Info Europe vs. nõukogu, T‑233/09, EKL, lk II‑1073, punkt 33).
115 Kui hagejal põhjendatud huvi menetluse käigus aga kaob, ei too Üldkohtu sisuline otsus tema jaoks mingit kasu (kohtuotsused Wunenburger vs. komisjon, punkt 114 eespool, punkt 43, ja Access Info Europe vs. nõukogu, punkt 114 eespool, punkt 33).
116 Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kemikaaliameti vastusest Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et ta on avalikustanud kõigi kuni 2012. aasta novembri lõpuni registreeritud ainete kohta asjaomaste äriühingute nimed, välja arvatud need, mille suhtes on äriühingud esitanud konfidentsiaalsuse taotluse. Ta täpsustas, et avalikustamisele kuulusid äriühingu nimi ja aadress, kuid see ei hõlmanud mis tahes isikuandmeid (nagu telefoninumber või elektronposti aadress, mida saab seostada äriühingus töötavate isikutega). Asjaomaste ainetega seoses märkis kemikaaliamet, et 95 registreerijat olid taotlenud, et nende isikut ei avalikustataks, mistõttu 55 asjaomase aine osas, mille „EÜ‑number” on kemikaaliameti kõnealuse vastuse lisas Q.2 esitatud, ei ole kõik äriühingute nimed ja aadressid kemikaaliameti veebisaidil kättesaadavad. Seevastu 6611 äriühingu kohta, kes kõnealuseid aineid on registreerinud, on teave täielikult avalikustatud (välja arvatud isikuandmed). Tuleb täpsustada, et avalikuks tehtud teabega seotud andmed pärinevad Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi 23. aprilli 2014. aasta väljavõttest. Kemikaaliamet selgitas kohtuistungil, et registreerijate arv, kelle isik on või ei ole avalikuks tehtud, kasvab pidevalt, sest esitatakse uusi registreerimise taotlusi. Seega ei ole kättesaadavad andmed ajakohastatud ning neist nähtub üksnes avalikustamise 23. aprilli 2014. aasta seis.
117 Mis puutub sellesse nüüd avalikkusele kättesaavasse teabesse, siis väidab Euroopa Kemikaaliamet Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastuses, et hagil puudub ese, samas kui komisjon väidab, et hagejatel puudub vastavas osas menetluse jätkamise huvi.
118 Hagejad väidavad Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastuse punktis 1, et kemikaaliamet ei ole kõiki nimesid teada andnud ning seetõttu on nende taotlus vaid osaliselt rahuldatud, mistõttu on tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse tühistamise küsimus teabetaotluse punkti 1 osas endiselt lahtine ning Üldkohus peab seda käsitlema. Kohtuistungil täpsustasid nad, et nad paluvad, et Üldkohus teeks otsuse ka teabetaotluse punkti 1 kohta niivõrd, kuivõrd see puudutab teavet, mis on vahepealsel ajal tehtud Euroopa Kemikaaliameti veebisaidil kättesaadavaks.
119 Siinkohal tuleb nentida, et mis puutub taotletud teabesse, mis on Euroopa Kemikaaliameti veebisaidil avalikustatud, siis on vaidluse ese kadunud ning hagejad kaotanud põhjendatud huvi, mistõttu otsuse tegemise vajadus on langenud ära (vt selle kohta Üldkohtu otsused, 23.11.2004, Turco vs. nõukogu, T‑84/03, EKL, lk II‑4061, punktid 28–30; 9.9.2011, LPN vs. komisjon, T‑29/08, EKL, lk II‑6021, punkt 57; Üldkohtu määrused, 6.9.2012, Nickel Institute vs. komisjon, T‑180/10, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 20; 14.1.2014, Miettinen vs. nõukogu, T‑303/13, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 17–19, ja 7.5.2014, Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑511/10, kohtulahendtite kogumikus ei avaldata, punkt 20).
120 Seda arvestades võib lugeda, et nimetatud teabe osas on hagejate nõue täidetud. Vaidlustatud otsuse tühistamine niivõrd, kuivõrd sellega keelduti asjaomase teabega tutvumise võimaldamist, ei too hagejatele seetõttu mingitki kasu.
121 Niisiis on Euroopa Kemikaaliameti veebisaidil avalikustatud nimesid ja kontaktandmeid puudutavas osas nõude kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud. Nagu eespool punktis 116 märgitud, ei ole siiski võimalik teha täpselt kindlaks, mil määral on see teave praegu internetis kättesaadav. Kuna Euroopa Kemikaaliamet on esitanud teavet üksnes avalikustamise seisu kohta 23. aprillil 2014, on otsuse tegemise vajadus ära langenud nende andmete suhtes, mis selle kuupäeva seisuga olid avalikustatud.
122 Seejärel tuleb analüüsida hagi üksnes niivõrd, kuivõrd see on suunatud teabetaotluse punkti 1 suhtes tehtud keelduva otsuse peale seoses andmetega, mis ei olnud 23. aprilli 2014. aasta seisuga avalikustatud, ning kuivõrd see on suunatud teabetaotluse punktide 2 ja 3 suhtes tehtud keelduva otsuse peale.
C – Sisulised küsimused
123 Hagejad põhjendavad tühistamishagi viie väitega. Esimeses väites, mis puudutab otsust pikendada kordustaotlusele vastamise tähtaega, väidetakse, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõiget 2. Teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeid 4 ja 6. Kolmanda väite kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõikeid 1, 3 ja 4 ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1. Neljas väide põhineb sellel, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesest taanet ning lõike 3 esimest lõiku. Viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku ning lõike 3 esimest lõiku.
124 Mis puutub sellesse, mil viisil tuleb neid väiteid kontrollida, siis tuleb märkida, et esimene väide puudutab eranditult kõiki teabetaotluse punkte ning seega saab seda kontrollida seoses kõigi nende punktidega, samas kui nelja ülejäänud väidet tuleb kontrollida teabetaotluse iga kolme punkti suhtes eraldi.
125 Seoses teabetaotluse punktiga 1 tuleb märkida, et 23. aprilli 2014. aasta seisuga veel avalikustamata andmeid puudutavas osas tuleb analüüsida koos neljandat ja viiendat väidet, kusjuures neljanda väite kohaselt on vastavalt rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet ja lõike 3 esimest lõiku, ning viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku ja lõike 3 esimest lõiku.
126 Teabetaotluse punkti 2 puudutavas osas tuleb analüüsida koos neljandat ja viiendat väidet, kusjuures neljanda väite kohaselt on vastavalt rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet, ning viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku, ning kolmandat väidet, mille kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõiget 4 ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, arvestades nendes väidetes tehtavaid ümberjaotusi. Peale selle tuleb teabetaotluse punkti 2 puudutavas osas uurida teist väidet, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeid 4 ja 6.
127 Lõpuks, seoses teabetaotluse punktiga 3 tuleb uurida esiteks teist väidet niivõrd, kuivõrd selles väidetakse, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4, ja teiseks kolmandat väidet, et on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõikeid 1, 3 ja 4 ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1.
1. Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõiget 2 niivõrd, kuivõrd see väide puudutab teabetaotluse punkte 1–3
128 Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna Euroopa Kemikaaliameti otsus pikendada kordustaotlusele vastamise tähtaega ei vasta määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 2 nõuetele.
129 Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 1 kohaselt on institutsioonil kordustaotluse lahendamiseks 15 tööpäeva pikkune tähtaeg. Artikli lõikes 2 on nähtud ette, et „[e]randjuhtudel, näiteks kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente, võib lõikes 1 sätestatud tähtaega pikendada 15 tööpäeva võrra, tingimusel et taotlejatele teatatakse sellest ette ja esitatakse selle üksikasjalik põhjendus”. Määruse artikli 8 lõige 3 sätestab, et „[k]ui institutsioon ettenähtud tähtaja jooksul ei vasta, loetakse see eitavaks vastuseks ja see annab taotlejale õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetlus ja/või esitada kaebus ombudsmanile EÜ asutamislepingu vastavate sätete alusel”.
130 Kohtupraktikast nähtub, et institutsioon ei mineta määruse nr 1049/2001 artiklis 8 ette nähtud tähtaja ületamise tagajärjena sõnaselge otsuse vastuvõtmise pädevust (vt selle kohta Üldkohtu otsused, 19.1.2010, Co‑Frutta vs. komisjon, T‑355/04 ja T‑446/04, EKL, lk II‑1, punkt 56, ja 10.12.2010, Ryanair vs. komisjon, T‑494/08–T‑500/08 ja T‑509/08, EKL, lk II‑5723, punkt 50).
131 Dokumentidega tutvumise valdkonnas on seadusandja näinud määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõigetes 1 ja 2 kehtestatud tähtaegade ületamise suhtes ette tagajärjed, sätestades nimetatud määruse artikli 8 lõikes 3, et tähtaegade eiramine annab õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetluse (kohtuotsus Co‑Frutta vs. komisjon, punkt 130 eespool, punkt 58).
132 Siiski ei saa kordustaotlusele vastamise tähtaja ületamine muuta kordustaotluse kohta tehtud otsust õigusvastaseks, mis õigustaks selle tühistamist (vt selle kohta Üldkohtu määrus, 27.11.2012, Steinberg vs. komisjon, T‑17/10, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 102).
133 Käesoleval juhul tuleb märkida, et Euroopa Kemikaaliamet väitis pikendamisest teavitamise 8. veebruari 2011. aasta kirjas pärast taotluse sisule osutamist, et tähtaja pikendamine on põhjendatud, arvestades asjaolu, et taotlus käsitleb väga paljusid taotluses nimetatud ainete kemikaalimääruse kohase registreerimise raames esitatud dokumente ning viimane tähendab kemikaaliameti jaoks märkimisväärset töökoormust.
134 Hagejad näivad arvavat, et väidetav pikendamise otsuse õigusvastasus võib mõjutada vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
135 Kui aga isegi eeldada, et pikendamise otsuse tegemisel on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõiget 2, ei mõjuta see õigusvastasus vaidlustatud otsuse õiguspärasust.
136 Nagu eespool punktis 132 viidatud kohtupraktikast nähtub, ei õigusta ainuüksi kordustaotlusele vastamise tähtaja ületamine vaidlustatud otsuse tühistamist. Sama kehtib olukorras, kus vaidlustatud on tähtaja pikendamise otsuse õiguspärasust või kehtivust. Tegelikult annab isegi pikendamise otsuse kehtetus äärmisel juhul alust järeldada, et kordustaotlusele vastamise tähtaega ei ole pikendatud ning seega on vaidlustatud otsus tehtud pärast tähtaja möödumist, mis aga ei mõjuta selle õiguspärasust.
137 Pealegi ei anna miski alust järeldada, et Euroopa Kemikaaliamet oleks teinud teistsuguse otsuse kui see, mis on esitatud vaidlustatud otsuses, kui ta ei oleks tähtaja pikendamise otsust teinud.
138 Seetõttu on esimene väide alusetu.
139 Peale selle, esiteks tuleb niivõrd, kuivõrd hagejad näivad väitvat, et tähtaja pikendamise otsuse põhjendus (vt eespool punkt 133) ei võimalda neil teha kindlaks, kas selles otsuses on tehtud viga, nentida, et nimetatud põhjendus on piisavalt üksikasjalik, et võimaldada neil aru saada põhjustest, miks kemikaaliamet tähtaega pikendas, ning seetõttu võtta seisukoht, kas otsus on õiguspärane.
140 Teiseks tuleb tähtaja pikendamise otsuse põhjenduse piisavuse osas meenutada, et Euroopa Kemikaaliametile esitati dokumentidega tutvumise taotlus 356 erinevat ainet puudutava kolme teabeliigi kohta. Taotlus puudutas seega väga paljusid dokumente ning see võis tõesti tuua kaasa erandliku töökoormuse, millest tulenevalt olid määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud pikendamise tingimused käesoleval juhul täidetud.
141 Kuigi hagejad nõustuvad, et tähtaja pikendamise tingimused „olid teoreetiliselt olemas”, väidavad nad siiski, et pikendamine ei olnud põhjendatud, kuna kemikaaliamet ei konsulteerinud kolmandate isikutega ega uurinud taotletud dokumente igal üksikjuhul.
142 Sisuliselt näib, et hagejad heidavad Euroopa Kemikaaliametile ette seda, et viimane ei kasutanud tähtaja pikendamist kordustaotluse nõuetekohaseks kontrollimiseks. See argument tuleb tagasi lükata, kuna väidetavad kordustaotluse läbivaatamisel tehtud vead ei sea kahtluse alla seda, et määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõiget 2 on kohaldatud nõuetekohaselt. Need väidetavad vead võivad mõjutada vaidlustatud otsuse enda õiguspärasust, mitte aga tähtaja pikendamise otsuse õiguspärasust.
143 Eespool toodu põhjal tuleb esimene väide tagasi lükata.
2. Neljas ja viies väide, milles neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet ja lõike 3 esimest lõiku, ning viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku ning lõike 3 esimest lõiku niivõrd, kuivõrd need väited puudutavad teabetaotluse punkti 1
144 Niivõrd, kuivõrd teabetaotluse punkt 1 puudutab nende registreerijate nimesid ja kontaktandmeid, kelle osas ei olnud teave internetis 23. aprilli 2014. aasta seisuga veel avalikustatud, tuleb analüüsida neljandat ja viiendat väidet ühe tervikuna, milles märgitakse neid koos käsitledes seda, et Euroopa Kemikaaliamet tugines ekslikult keeldumispõhjustele, mis ühelt poolt on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 ja teiselt poolt määruse artikli 4 lõikes 3.
145 Kõigepealt olgu meenutatud, et ELTL artikli 15 lõike 3 kohaselt on igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes andmekandjal säilitatavate dokumentidega põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse kooskõlas seadusandliku tavamenetlusega. Nagu ilmneb määruse nr 1049/2001 põhjendusest 4 ja artiklist 1, on selle määruse eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega. Nimetatud määrusest, täpsemalt selle põhjendusest 11 ja artiklist 4, mis näeb selles suhtes ette erandite korra, ilmneb ka, et õigusel dokumentidega tutvuda on teatavad avalikest või erahuvidest lähtuvad piirangud (vt Euroopa Kohtu otsus, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EKL, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
146 Tuleb ka meenutada, et dokumentidega tutvumise õiguse erandeid tuleb tõlgendada ja kohaldada täht-tähelt, et mitte nurjata üldpõhimõtte kohaldamist, mis seisneb avalikkusele võimalikult laiaulatusliku institutsioonide valduses olevatele dokumentidega tutvumise õiguse tagamises (Euroopa Kohtu otsus, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EKL, lk I‑11389, punkt 66, ja Üldkohtu otsus, 6.7.2006, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EKL, lk II‑2023, punkt 84).
a) Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet
147 Hagejad väidavad, et Euroopa Kemikaaliamet ei ole tõendanud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega kaitstud huvi piisavalt konkreetset kahjustamist. Täpsemini vaidlevad nad vastu asjaolule, et taotletud teabe avalikustamist saab pidada asjaomaste isikute ärihuvide kahjustamiseks vastavalt kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktile d. Hagejad märgivad eelkõige, et registreerijate nimede Euroopa Kemikaaliameti veebisaidil kättesaadavaks tegemine läheb Euroopa Kemikaaliameti vastava argumendiga selles osas vastuollu.
148 Vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele keelduvad institutsioonid andmast võimalust tutvuda dokumentidega, mille avalikustamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, välja arvatud juhul, kui avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve. Peale selle tuleb märkida, et kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkt d täpsustab selles osas, et tavaliselt loetakse tootja või importija ja tema levitajate või allkasutajate vaheliste sidemete avalikustamist asjaomaste isikute ärihuvide kaitset kahjustavaks.
149 Euroopa Kemikaaliamet keeldus vaidlustatud otsuses andmast võimalust taotletud teabega tutvuda eelkõige põhjusel, et registreeritud ainete tootja või importija kohta teabe avalikustamise korral võidakse selline teave paljastada, ning see võib kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkti d kohaselt kahjustada ärihuvide kaitset (vt eespool punkt 48).
150 Euroopa Kemikaaliamet väidab menetlusdokumentides, et ta on vaidlustatud otsuses kohaldanud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet ning kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkti d nõuetekohaselt. Ta väidab ka, et kemikaalimääruse artiklis 119 on teavitamise ja konfidentsiaalsuse erikord ammendavalt esitatud.
151 Nimed ja kontaktandmed aga kuuluvad teabe hulka, mis kuuluvad kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punkti d kohaldamisalasse. Peale selle on kemikaaliamet alates novembrist 2012 teinud selle sätte alusel oma veebisaidil kättesaadavaks nimed ja kontaktandmed seoses kõigi registreeritud ainetega, välja arvatud konfidentsiaalsuse taotlusega hõlmatud juhud. Seega ei saanud kemikaaliamet tugineda taotletud teabega tutvumise võimaldamisest keeldumisel määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele koostoimes kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktiga d.
152 Kui ka eeldada esiteks, et kemikaalimääruse artiklis 119 ette nähtud internetis avalikustamise kord on ammendav, ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimene taane koostoimes kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktiga d kohaldatav teabele, mis on hõlmatud selle määruse artikliga 119, ning seetõttu ei õigusta see registreerijate nimesid ja andmeid puudutava teabega tutvumise võimaldamisest keeldumist.
153 Kui eeldada teiseks, et kemikaalimääruse artiklis 119 ette nähtud kord ei välista tegelikult täielikult kemikaalimääruse artiklis 118 ja määrusega 1049/2001 ette nähtud dokumentidega tutvumise korda, näeb kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punkt d siiski ette, et käesoleval juhul taotletud teave peab olema internetis avalikustatud, välja arvatud siis, kui Euroopa Kemikaaliamet rahuldab konfidentsiaalsuse taotluse. Seetõttu ei saa kemikaaliamet nimetatud taotluse puudumise korral põhjendada taotletud teabe mis tahes määral avalikustamisest keeldumist kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis d sätestatud õigusliku eeldusega, leides, et avalikustamine kahjustab puudutatud isiku ärihuve. Kemikaalimääruse artiklis 118 esitatud õiguslik eeldus ei saa õigustada asjaolu, et teave ei ole põhimõtteliselt avalikustatud, kui erinorm, nimelt kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punkt d nõuab, et see teave oleks põhimõtteliselt avalikustatud.
154 Seega ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes koostoimes kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktiga d nimetatud keeldumistingimused käesoleval juhul täidetud, ilma et oleks vaja uurida, kas ja mil määral on registreerijate nimede avalikustamisega võimalik tegelikult paljastada sidemeid tootja või importija ja tema levitajate või allkasutajate vahel.
b) Teine osa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3
155 Hagejad väidavad, et Euroopa Kemikaaliamet eksis, kui tugines tootjate või importijate nimede avalikustamisest keeldumisel määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud dokumentidega tutvumise õigusest tehtavale erandile.
156 Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab olema tõendatud, et taotletud dokumentidega tutvumine võib erandiga kaitstavat huvi konkreetselt ja reaalselt kahjustada ning see kahjustamise oht on mõistlikult ettenähtav ning ei ole ainult oletuslik (vt Üldkohtu otsus, 18.12.2008, Muñiz vs. komisjon, T‑144/05, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).
157 Peale selle peab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandile tuginemiseks olema otsustamisprotsessi kahjustamine tõsine. See on nii muu hulgas siis, kui dokumentide avalikustamisel on otsustamisprotsessile oluline mõju. Kahjustamise tõsisuse hindamine aga sõltub käesoleva asja kõikidest asjaoludest, eelkõige institutsiooni poolt asjaomaste dokumentide avalikustamise osas välja toodud negatiivsest mõjust otsustamisprotsessile (kohtuotsus Muñiz vs. komisjon, punkt 156 eespool, punkt 75).
158 Euroopa Kemikaaliamet järeldas vaidlustatud otsuses, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud tingimused on käesoleval juhul täidetud. Täpsemini märkis Euroopa Kemikaaliamet, et ta on aineid puudutava teabe kemikaalimääruse artikli 119 lõikes 2 ette nähtud avalikkusele kättesaadavaks tegemise korda üle vaatamas ning et ülevaatamine puudutab muu hulgas tootja, importija või levitaja isiku kohta teabe avalikustamist. Kemikaaliamet täpsustas, et kui ta otsustab tulevikus teatavate aineliikide osas nimetatud isikud avalikustada, peaks ta oma menetluskorda ja andmetöötlussüsteemi kohandama, eelkõige viima olemasolevate registreeringute suhtes sisse võimaluse, et puudutatud isikud saavad oma isiku suhtes esitada konfidentsiaalsuse taotluse. Ta lisas, et taotletud teabega tutvumise võimaldamine määruse nr 1049/2001 alusel mitte üksnes ei tekitaks kemikaaliametile enneolematult suure töökoormuse, vaid võimaldaks ka mööda hiilida selleks kemikaalimääruses ette nähtud menetluskorrast (vt eespool punktid 49–51).
159 Esiteks vastab tõele, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal plaanis Euroopa Kemikaaliamet muuta registreerijate isikut puudutava teabe avalikkusele kättesaadavaks tegemise praktikat, et kohandada seda praktikat kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 nõuetega ning seetõttu oli see teave kemikaaliameti otsustamisprotsessi objekt.
160 Mis puutub teiseks küsimusse, kas avalikustamine võis otsustamisprotsessi tõsiselt kahjustada, siis tuleb märkida, et registreerijate nimed ei kujuta endast teavet selle protsessi enda kohta, vaid tegemist on pigem teabega, mida selle protsessi tulemusel tehtav otsus puudutab. Taotletava teabega tutvumine ei takistanud kemikaaliametit otsuse tegemisel selle kohta, milliseid meetmeid tuleb rakendada teabe internetis avalikustamise kohustuse täitmiseks, mis tuleneb kemikaalimääruse artikli 119 lõikest 2.
161 Mis puutub Euroopa Kemikaaliameti väitesse vaidlustatud otsuses, et taotletud teabega määruse nr 1049/2001 alusel tutvumise võimaldamine oleks talle tekitanud enneolematult suure käsitsi tehtava töö koormuse, siis tuleb nentida, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 3 kaitseb üksnes otsustamisprotsessi ning selle eesmärk ei ole vältida asjaomaste institutsioonide suurt töökoormust.
162 Sama kehtib kemikaaliameti argumendi suhtes, mille kohaselt võimaldaks taotletud teabega määruse nr 1049/2001 alusel tutvumise võimaldamine mööda hiilida selleks kemikaalimääruses ette nähtud menetluskorrast. Tegelikult ei puuduta väidetav sellest menetluskorrast mööda hiilimine otsustamisprotsessi, vaid pigem taotletud teabe võimaliku avalikustamise tagajärgi. Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud keeldumispõhjus aga puudutab üksnes osutamisprotsessi.
163 Eeltoodust tuleneb, et Euroopa Kemikaaliamet ei ole tõendanud, et taotletud teabe avalikustamine oleks asjaomast otsustamisprotsessi tõsiselt kahjustanud. Sellest tulenevalt on teine väiteosa, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku, ning seega neljas ja viies väide, kuivõrd need puudutavad teabetaotluse punkti 1, põhjendatud niivõrd, kuivõrd otsuse tegemise vajadus ei ole ära langenud.
164 Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustest ei piisa teabetaotluse punktis 1 taotletud teabega tutvumise võimaldamisest keeldumise õigustamiseks, ning seetõttu tuleb vaidlustatud otsus seda punkti käsitlevas osas tühistada niivõrd, kuivõrd see otsus puudutab 23. aprilli 2014. aasta seisuga veel avalikustamata teavet, ilma et teist ja kolmandat väidet oleks selles osas vaja uurida.
3. Teine, kolmas, neljas ja viies väide, millest teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeid 4 ja 6, kolmanda väite kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõiget 4 ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet, ning viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku niivõrd, kuivõrd need väited puudutavad teabetaotluse punkti 2
a) Kolmas, neljas ja viies väide, millest kolmanda väite kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõiget 4 ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet, ning viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku
165 Hagejad väidavad, et Euroopa Kemikaaliametil ei olnud õigust lükata määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel koostoimes kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktiga c tagasi teabetaotlus punkti 2 puudutavas osas, ning Euroopa Kemikaaliamet ei ole järginud põhimõtet, et keskkonnateabega tutvumise õiguse igasugust erandit tuleb tõlgendada kitsalt, vastavalt Århusi konventsiooni artikli 4 lõikele 4 ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikele 1.
166 Selles osas tuleb uurida esiteks, kas Euroopa Kemikaaliametil oli alust leida, et asjaomaste ainete täpse koguse avalikustamine oleks kahjustanud asjaomaste isikute ärihuvide kaitset, ning teiseks, kas selle teabe avalikustamine oleks teeninud ülekaalukat üldist huvi.
Ärihuvide kaitse kahjustamine
167 Hagejad väidavad, et Euroopa Kemikaaliamet on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet, kuna ta tugines teabetaotluse punktis 2 nimetatud teabega tutvumise võimaldamisest keeldumisel kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c esitatud eeldusele, sest see eeldus ei tõenda, milles seisneb iga 356 asjaomase aine registreerinud juriidilise ja füüsilise isiku ärihuvi kahjustamine.
168 Esiteks tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ja eeskätt selle lõikes 2 ette nähtud erandite korra mõte on seada tasakaalu konkreetse juhtumi puhul esinevad vastandlikud huvid, milleks on ühelt poolt huvid, millele asjaomaste dokumentide avalikustamine tuleks kasuks, ja teiselt poolt huvid, mida see avalikustamine kahjustaks. Dokumentidega tutvumise taotluse kohta tehtav otsus sõltub sellest, milline huvi on konkreetsel juhul ülim (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 145 eespool, punkt 42).
169 Teiseks tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib hoolimata sellest, et dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumiseks ei piisa põhimõtteliselt sellest, et dokument puudutab mõnda määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud tegevust või huvi, kuna asjaomane institutsioon on kohustatud ka selgitama, kuidas asjaomase dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida mõni selles artiklis ette nähtud erand kaitseb, võib siiski asjaomane institutsioon võtta selles osas aluseks teatud liiki dokumentidele kohaldatavad üldised eeldused, kuna ühesuguste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (Euroopa Kohtu otsused, 28.6.2012, komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EKL, punkt 57; 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EKL, punkt 116; 17.10.2013, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EKL, punkt 72, ja 27.2.2014, komisjon vs. Enbw Energie Baden-Württemberg, C‑365/12 P, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 64 ja 65).
170 Sellisel juhul on siiski asjaomase institutsiooni ülesanne täpsustada, millistest üldist laadi kaalutlustest lähtudes saab eeldada, et asjassepuutuvate dokumentide avalikustamine kahjustab üht määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandiga kaitstud huvi, ilma, et tal tuleks iga dokumendi sisu konkreetselt hinnata (kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 169 eespool, punkt 73).
171 Täpsemini sõnastades ei saa kohustust kontrollida asjaolu, kas kõnealune üldine eeldus on tõepoolet kohaldatav, tõlgendada selliselt, et institutsioon peab kõiki taotletud dokumente individuaalselt hindama. Niisugune nõue võtaks sellelt üldiselt eelduselt kasuliku mõju, milleks on võimaldada institutsioonil vastata üldisele dokumentidega tutvumise taotlusele samuti üldisel moel (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 145 eespool, punkt 68).
172 Samas tuleb rõhutada, et üldine eeldus ei välista võimalust tõendada, et teatav dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 2 (vt kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 169 eespool, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).
173 Kolmandaks loetakse „toodetud või turule viidud aine või segu täpse koguse” avalikustamine kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkt c alusel tavaliselt asjaomaste isikute ärihuvide kaitset kahjustavaks.
174 Käesoleval juhul on kemikaaliamet vaidlustatud otsuse punkti 1 alapunktis b teabetaotluse punkti 2 kohta märkinud, et kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkt c sisaldab üldist eeldust, mille kohaselt teave täpse koguse kohta tavaliselt kahjustab asjaomase isiku ärihuve. Tema arvates ei lükka ükski tõend seda õiguslikku eeldust ümber ning avalikustamine kahjustaks registreerijate ärihuve. Nimetatud teave paljastaks äriühingute turuosa võrreldes nende konkurentide omaga. Peale selle on ta väitnud, et nimetatud teabe kättesaadavaks tegemine võib omada konkurentsiõiguslikku mõju (vt eespool punkt 53).
175 Tuleb nentida, et hagejad paluvad Euroopa Kemikaaliametilt teabetaotluse punktis 2, mis käsitleb toodetud või turule viidud ainete täpset kogust, just sellise teabe avalikustamist, mis kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c esitatud eelduse kohaselt loetakse tavaliselt asjaomaste isikute ärihuvide kaitset kahjustavaks, mistõttu see eeldus on käesoleval juhul kohaldatav.
176 Kuivõrd hagejad piirduvad väitega, et kemikaaliamet ei ole kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktile c tuginedes tõendanud, kuidas kahjustaks täpse koguse avalikustamine iga 356 asjaomast ainet registreerinud isiku ärihuvi, ei lükka need väited ümber nimetatud artiklis ette nähtud eeldust. Kui kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c nimetatud eeldus on kohaldatav, võib vastav ametiasutus leida, et avalikustamine kahjustab asjaomase isiku ärihuve, ilma et tal oleks kohustust iga taotletud dokumendi sisu konkreetselt hinnata. Nimetatud õigusliku eelduse tõttu ning konkreetsete asjaolude puudumisel, mis seda kummutaks, ei olnud kemikaaliamet kohustatud tõendama, kuidas kahjustaks täpse koguse avalikustamine asjaomaste isikute ärihuve.
177 Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et dokumentidega tutvumise taotluse läbivaatamine peab põhimõtteliselt olema konkreetne ja individuaalne. Nagu eespool punktis 169 nimetatud kohtupraktikast nähtub, kehtib selle põhimõtte suhtes erandeid, muu hulgas õigusliku eelduse olemasolul, et asjaomase dokumendi avalikustamine kahjustab määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandiga kaitstud huvi. Nii on see seda enam, kui nagu käesoleval juhul on vastav eeldus sõnaselgelt ette nähtud õigusnormis, nimelt kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c.
178 Neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punkti c kohaselt koostoimes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega oli kemikaaliametil õigus leida, et registreeritud ainete täpse koguse avalikustamine oleks kahjustanud asjaomaste isikute ärihuve. Järgmiseks tuleb välja selgitada, kas avalikustamine oleks siiski teeninud ülekaalukat üldist huvi.
Ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mida avalikustamine teenib
179 Hagejad väidavad, et Euroopa Kemikaaliamet ei saa teabega tutvumise võimaldamisest määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud erandiga hõlmatud huvi kaitsmiseks keelduda, kontrollimata esiteks, et asjaomase dokumendi avalikustamine tõesti ei teeni ülekaalukat üldist huvi, ning teiseks kaalumata erinevaid asjaga seotud huve, mida kemikaaliamet vaidlustatud otsuses ei ole teinud.
180 Täpsemini väidavad hagejad, et teabetaotlus puudutab keskkonnateavet ja teavet heitmete kohta keskkonda ning seetõttu teenib taotletud andmete avalikustamine ülekaalukat üldist huvi vastavalt määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikele 1. Peale selle heidavad nad kemikaaliametile ette Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 rikkumist, milles nähakse hagejate sõnul ette, et keskkonnateabega tutvumise õiguse suhtes tehtavat mis tahes erandit tuleb tõlgendada kitsalt.
181 Käesoleval juhul on Euroopa Kemikaaliamet vaidlustatud otsuses väitnud, et ta ei näe ühtki ülekaalukat üldist huvi, mida taotletud teabe avalikustamine võib teenida. Ta täpsustas, et on võtnud arvesse seda, et taotlust põhjendatakse „sooviga edendada õigusloomet selles suunas, et keemilised ained oleksid määratletud väga ohtlike ainetena”. Ta lisas, et „siiski on seadusandja näinud kemikaalimääruse näol ette vahendi, mis võimaldab selliste ainetega seotud riske tuvastada ja juhtida, milleks peamiselt on loamenetlus ning see eeldab ulatuslikku avalikku arutelu” (vt eespool punkt 54).
182 Hagejate argumentide kontrollimiseks tuleb esiteks uurida, isegi kui eeldada, et asjaomane teave kujutab endast keskkonnateavet, kas eelnimetatud asjaolust oleks piisanud, et tuvastada seda, et avalikustamine teenib ülekaalukat üldist huvi. Teiseks tuleb analüüsida, kas taotletav teave on seotud heitmetega keskkonda, mistõttu määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 alusel eeldatakse, et nende avalikustamiseks on ülekaalukas üldine huvi. Kolmandaks tuleb uurida, kas hagejad väidavad õigesti, et käesoleval juhul ei ole Euroopa Kemikaaliamet kaalunud erinevaid olemasolevaid huve.
– Ülekaaluka üldise huvi olemasolu keskkonnateabe taotluste puhul
183 Esiteks tuleb uurida, kas määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teisest lausest tuleneb, et keskkonnateabe avalikustamine teenib alati ülekaalukat üldist huvi.
184 Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 viimasele lõigule tõlgendatakse keskkonnateabe avalikustamisest keeldumise põhjendusi „kitsendavalt, arvestades vajadust info avalikustamisega rahuldada üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info käsitleb heidete keskkonda viimist”.
185 Seda põhimõtet on kinnitatud määruse nr 1367/2006 põhjenduse 15 teises lauses, mille kohaselt „[k]eskkonnainfo kättesaadavaks tegemisest keeldumise aluseid tuleks tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, kas avalikustamine teeniks üldsuse huvi ja kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda”.
186 Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause sätestab, et „määruse [...] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muude erandite puhul tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsendaval viisil, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda”. Artikli 6 lõike 1 sõnastusest ja ülesehitusest aga nähtub, et „muud erandid” selle lõigu teise lause mõttes ei hõlma ärihuvide kaitset, millele Euroopa Kemikaaliamet on teabetaotluse punkti 2 tagasilükkamisel tuginenud (vt eespool punktid 37 ja 53).
187 Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause kehtestab nimelt normi, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes toodud erandeid. Sellesama lõike 1 teine lause ei nimeta lihtsalt „muid erandeid”, vaid „määruse [nr 1049/2001] artiklis 4 sätestatud muid erandeid”. Selles sättes peetakse seega silmas kõnealuse artikli 4 lõikes 1, lõike 2 teises taandes ning lõigetes 3 ja 5 toodud erandeid (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 145 eespool, punkt 83). Kuna ärihuvide kaitset reguleerib määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimene taane, millele viidatakse määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses, siis ei ole see artikli 6 lõike 1 teises lauses esitatud „muude erandite” määratlusega hõlmatud.
188 Käesoleval juhul tuleb kõigepealt nentida, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuvide kaitse erandi kohaldamise kontekstis ei saa hagejad edukalt tugineda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teisele lausele. Esiteks viitab selle lõike teine lause üksnes kohustusele tõlgendada muid kui määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses nimetatud erandeid, see tähendab muid kui määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes nimetatud erandeid, kitsalt (vt eespool punktis 187 viidatud kohtupraktika).
189 Teiseks viitab määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause avalikustamise üksnes „üldisele huvile”, mitte aga „ülekaalukale” üldisele huvile määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa tähenduses (kohtuotsus LPN vs. komisjon, punkt 119 eespool, punkt 136). Seega ei tulene määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teisest lausest, et keskkonnateabe avalikustamine teenib alati ülekaalukat üldist huvi.
190 Teiseks väidavad hagejad, et 356 ainet, mille suhtes teabega tutvumise taotlus esitati, on väga ohtlikud keemilised ained. Nad leiavad, et avalikkusel on õiguspärane huvi teada, et sadu tuhandeid tonne inimtervisele ja keskkonnale kahjulikke aineid on liidu turul, neid käitlevad töötajad ja neid kasutatakse tarbekaupades. Tunnustada kodanike õigust omada üksikasjalikku teavet ohtlike ainete koguse kohta turul võimaldaks avaldada mõjusamat survet, et need ained asendataks ohutumate lahendustega.
191 Olgu märgitud, et kodanike võimalusel saada õiget keskkonnateavet ja tegelikult osaleda keskkonnaasjade otsustamises on demokraatlikus ühiskonnas väga suur tähtsus. Nagu Århusi konventsiooni preambulis on selgitatud, parandab keskkonnateabe parem kättesaadavus ja üldsuse suurem osalemine keskkonnaasjade otsustamises otsuste kvaliteeti ja tõhustab nende täitmist, suurendab üldsuse keskkonnateadlikkust ning annab talle võimaluse väljendada muret keskkonna pärast ja võimaldab avaliku võimu organitel seda asjakohaselt arvestada.
192 Üldsuse õigus seda teavet saada kujutab endast läbipaistvuse põhimõtte väljendust, mis on leidnud rakenduse määruse nr 1049/2001 sätetes, nagu nähtub määruse põhjendusest 2, mille kohaselt võimaldab läbipaistvus kodanikel rohkem osaleda otsustamisprotsessis ja tagab juhtorganitele suurema legitiimsuse ning tulemuslikkuse ja suurema vastutuse kodanike ees, ning aitab tugevdada demokraatia põhimõtet (Üldkohtu otsus, 12.9.2007, API vs. komisjon, T‑36/04, EKL, lk II‑3201, punkt 96).
193 Peab küll paika, et ülekaalukas üldine huvi, mida dokumendi avalikustamine võib teenida, ei pea tingimata erinema põhimõtetest, mis on määruse nr 1049/2001 lähtekohaks (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 145 eespool, punkt 92), kuid kohtupraktikast nähtub, et ainuüksi üldist laadi kaalutlustest lähtudes ei saa kindlaks teha, et läbipaistvuse põhimõttel on antud juhul eriline tähtsus, mis võib kaaluda üles kõnealuste dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavad põhjused, ning taotlejal lasub kohustus esitada konkreetsed asjaolud selle kohta, millel rajaneb ülekaalukas üldine huvi, mida asjaomaste dokumentide avalikustamine teenib (vt selle kohta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 145 eespool, punktid 93 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika).
194 Käesoleval juhul piirduvad hagejad eespool punktis 190 kokkuvõtlikult esitatud argumentatsioonist nähtuvalt sisuliselt väitega, et kuna taotletav teave on keskkonnateave, mis puudutab ohtlikke aineid, siis õigustab see suuremat läbipaistvust ja üldsuse õigust selle teabega tutvuda, et parandada üldsuse osalemist keskkonnaasjade otsustamises ja aidata niimoodi kaasa tervise- ja keskkonnariskide vähenemisele. Sellist väidet esitades tuginevad hagejad üldisel viisil üksnes määruse nr 1367/2006 lähtekohaks olevatele põhimõtetele koostoimes määrusega nr 1049/2001, tuginemata ühelegi argumendile, mis võiks ainete täpset kogust puudutavas osas osutada asjaolule, et neile põhimõtetele tuginemine on käesoleva asja eriomaseid asjaolusid arvestades eriliselt tähtis. Nagu eespool punktis 193 viidatud kohtupraktikast aga nähtub, ei saa üldised kaalutlused anda alust järeldada, et läbipaistvuse põhimõttel on konkreetsel juhul eriline tähtsus, mis on taotletud dokumentide avalikustamisest keeldumise aluste suhtes ülimuslik.
195 Peale selle ei ole hagejad täpsustanud põhjusi, miks on asjaomaste ainete täpse koguse kättesaadavaks tegemine käesoleval juhul hädavajalik ja miks aine registreeritud koguse vahemiku kättesaadavaks tegemisest, nagu on ette nähtud kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punktis b, ei piisa avalikustamise üldise huvi rahuldamiseks.
196 Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et teabetaotluse punkti 2 osas ei tulene taotletud teabe avalikustamise ülekaalukas üldine huvi ainuüksi asjaolust, isegi kui see leiab kinnitust, et asjaomane teave on keskkonnateave.
– Mõiste „info, mis on seotud heitmetega keskkonda” määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses
197 Hagejad väidavad, et teave selle kohta, milline on turule viidud aine täpne kogus, kujutab endast teavet, mis on seotud heitmetega keskkonda. Seetõttu eeldatakse määruse nr 1367/2006 artikli 6 kohaselt nimetatud teabe avalikustamiseks ülekaalukat üldist huvi.
198 Hagejad viitavad ka Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punktile d, milles on ühelt poolt ette nähtud võimalus lükata keskkonnateabe taotlus tagasi, kui avalikustamine võib ebasoodsalt mõjutada „äri- või tööstusinfo konfidentsiaalsust, kui seda kaitseb majanduslike huvide kaitse seadus” ning teiselt poolt on sätestatud, et „[k]eskkonna kaitseks oluline info heidete kohta avalikustatakse”.
199 Esiteks, mis puudutab heitmetega keskkonda seotud teabe avalikustamist, siis tuleb meenutada, et määruse nr 1367/2006 artikkel 6 täiendab määrust nr 1049/2001 erinormidega keskkonnateabe taotluste kohta (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 145 eespool, punkt 79).
200 Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause näeb ette õigusliku eelduse, et ülekaalukas üldine huvi teabe avalikustamise vastu esineb juhul, kui taotletud teave on seotud heitmetega keskkonda, välja arvatud juhul, kui see teave on seotud uurimisega, eelkõige liidu õiguse võimaliku rikkumisega seotud uurimisega (vt selle kohta kohtuotsus LPN vs. komisjon, punkt 119 eespool, punkt 108).
201 Järgmiseks näeb määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause ette, et asjaomane institutsioon, kellele on esitatud dokumendiga tutvumise taotlus, peab selle avalikustama, kui taotletud teave on seotud heitmetega keskkonda, isegi siis, kui selline avalikustamine võib kahjustada teatava füüsilise või juriidilise isiku ärihuve määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses.
202 Siinkohal tuleb meenutada, et kui institutsioonid soovivad tugineda dokumentidega tutvumise taotluse tagasi lükkamiseks teatavale erandile, peavad nad erandit tõlgendama ja kohaldama täht-tähelt (vt Euroopa Kohtu otsus, 21.7.2011, Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EKL, lk I‑6237, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika), et mitte nurjata üldpõhimõtte kohaldamist, mille kohaselt tagatakse avalikkusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele (Üldkohtu otsus, 24.5.2011, NLG vs. komisjon, T‑109/05 ja T‑444/05, EKL, lk II‑2479, punkt 123).
203 Nähes aga ette, et juhul kui taotletav teave on seotud heitmetega keskkonda, on ülekaalukas üldine huvi avalikustamise vastu ülimuslik erandiga kaitstava huvi suhtes, võimaldab määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause seda üldpõhimõtet konkreetselt rakendada.
204 Teiseks, mis puudutab väljendi „heitmed keskkonda” määratlust, siis tuleb märkida, et seda väljendit ei ole Århusi konventsioonis ega määruses nr 1367/2006 määratletud.
205 Kuigi määruses nr 1367/2006 ei ole väljendit „heitmed keskkonda” sõnaselgelt määratletud, on nimetatud määruse artikli 2 lõike 1 punkti d alapunktis ii keskkonnateabe mõiste määratlusega seoses loetletud „jäätmeid, heitmeid ja muid eraldiste keskkonda sattumise juhtusid, mis mõjutavad või võivad mõjutada punktis i nimetatud keskkonnaelemente”. Nimetatud „punkt i” käsitleb „keskkonnaelementide [...] seisundit”, mitte aga „inimeste tervislikku seisundit ja ohutust”, mis kuulub selle sätte „punkti vi” esemesse.
206 Isegi kui määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõike 1 punktiga d soovitakse põhimõtteliselt määratleda keskkonnateabe mõistet, on selle sätte „punkti ii” sõnastust arvestades siiski alust järeldada, et heitmeteks saavad olla üksnes sellised jäätmete keskkonda sattumise juhud, mis mõjutavad või võivad mõjutada keskkonnaelemente.
207 Peale selle tuleb märkida, et Århusi konventsiooni kohaldamise suuniste 2000. aastal avaldatud versioonis viidatakse heitmete mõistele, nagu see tuleneb nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivist 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80), mille artikli 2 punktis 5 on heitmed määratletud kui ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsest või kaudset juhtimist käitise punkt- või hajaallikatest õhku, vette või pinnasesse, kusjuures käitis on selle artikli punkti 3 kohaselt paikne tehniline üksus, kus tegeletakse asjaomase direktiivi ühe või mitme I lisas loetletud tegevusega.
208 Käesoleval juhul tuleb – ilma, et oleks vaja teha otsust selle kohta, kas kohaldamise suunistest tuleneva väljendi heitmed keskkonda määratluse alusel, mis eeldab ainete juhtimist käitisest, saab või ei saa määrust nr 1367/2006 tõlgendada – nentida, et igal juhul ei saa aine ainuüksi tootmist või turuleviimist lugeda aine juhtimiseks keskkonda, mistõttu teave toodetud või turuleviidud koguse kohta ei saa igal juhul olla teave, mis on seotud heitmetega keskkonda.
209 Kõigepealt tuleb märkida, et seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate argumendid, mille kohaselt turule viidud aine paratamatult mõjutab keskkonda ja inimesi, mistõttu juba turuleviimine on juhtimine keskkonda.
210 Kõigepealt tuleb märkida, et nagu eespool esitatud punktidest 205 ja 206 nähtub, ei piisa inimeste tervise ja ohutuse mõjutamisest, et tuvastada heitmete sattumist keskkonda, vaid see eeldab heitmete juhtimist keskkonda, mis mõjutab või võib mõjutada keskkonnaelemente.
211 Osas, milles hagejad väidavad, et niipea kui aine on viidud turule, ei ole ta enam ettevõtja kontrolli all ning seda võib keskkonda juhtida ning see võib avaldada keskkonnaelementidele mõju, tuleb märkida, et keskkonda juhtimine peab juba selle mõiste tähenduse põhjal olema tegelik, mitte üksnes potentsiaalne. Aine abstraktne keskkonda sattumise risk tekib selle tootmisel. Ei saa tõesti välistada, et see risk aine turuleviimisega suureneb. Siiski ei kujuta juba aine tootmine ega turuleviimine endast keskkonda sattumist. Ainuüksi selline risk aga, et aine võib keskkonda sattuda, ei õigusta toodetud või turuleviidud aine koguse määratlemist teabena heitmete kohta keskkonda.
212 Seejärel tuleb märkida, et on aineid, nimelt kemikaalimääruse artikli 3 lõike 15 tähenduses vaheained (vt eespool punkt 17), mida juhul, kui neid kasutatakse viisil, mis vastab nende eesmärgile, ei juhita keskkonda.
213 Kui ka kõiki aineid, välja arvatud vaheaineid, on nende eksistentsi jooksul võimalik juhtida keskkonda, ei tähenda see veel, et nende ainete toodetud või turuleviidud kogus on teave, mis on seotud heitmete juhtimisega keskkonda, mis mõjutab või võib mõjutada keskkonnaelemente (vt eespool punkt 206).
214 Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et teabetaotluse punktis 2 taotletud teavet ei saa lugeda seotuks heitmetega keskkonda. Seetõttu ei saa ülekaaluka üldise huvi olemasolu käesoleval juhul tuleneda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese lause kohaldamisest.
– Erinevate olemasolevate huvide kaalumine
215 Hagejad väidavad, et Euroopa Kemikaaliamet ei ole järginud kohustust kaaluda omavahel keskkonnateabe avalikustamisega teenitavat üldist huvi ja avalikustamisest keeldumisega teenitavat asjaomaste äriühingute ärihuvi, ning nad tuginevad seejuures kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c ette nähtud õiguslikule eeldusele, mille kohaselt täpse koguse avalikustamine kahjustab ärihuvide kaitset.
216 Selle argumendiga ei saa nõustuda.
217 Nagu eespool punktis 178 märgitud, oli Euroopa Kemikaaliametil nimetatud õigusliku eelduse põhjal alust eeldada, et taotletud teabe avalikustamine oleks kahjustanud asjaomaste äriühingute ärihuvide kaitset, iga teavet seejuures konkreetselt kontrollimata. Seejärel uuris ta vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosale, kas konkreetsel juhul teenib avalikustamine ülekaalukat üldist huvi. Lõpuks järeldas ta õigesti sellisele põhjendusele tuginedes, mis on tema mõttekäigust arusaamiseks piisavalt üksikasjalik, et nimetatud ülekaalukas üldine huvi puudub.
218 Neil tingimustel tuleb tagasi lükata hagejate etteheide, mille kohaselt Euroopa Kemikaaliamet on jätnud asjaomase keskkonnateabe avalikustamise üldise huvi või ülekaaluka üldise huvi arvestamata ning ei ole eri huve määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa tähenduses nõuetekohaselt kaalunud.
219 Hagejad ei ole ka tõendanud, et Euroopa Kemikaaliamet ei ole järginud põhimõtet, mille kohaselt keskkonnateabega tutvumise õiguse erandeid tuleb tõlgendada kitsalt. Teabetaotluse tagasi lükkamine, mis põhineb kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c ette nähtud õiguslikul eeldusel ning taotletud teabe avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi puudumisel, ei anna alust järeldada, et tutvumise õiguse erandit ei ole kohaldatud täht-tähelt.
220 Sellest tuleneb, et neljas, viies ning kolmas väide osas, millest viimati nimetatud väite kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõiget 4 ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, tuleb lükata teabetaotluse punkti 2 puudutavas osas põhjendamatuse tõttu tagasi.
b) Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeid 4 ja 6
Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4
221 Hagejad väidavad, et Euroopa Kemikaaliamet on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 4 tulenevat kohustust konsulteerida kolmandate isikutega.
222 Tuleb meenutada, et kolmandatelt isikutelt pärinevate dokumentide puhul kohustab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 4 institutsioone konsulteerima asjaomase kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada sama määruse artikli 4 lõigete 1 või 2 erandit, kui ei ole veel ilmne, et dokument tuleb avalikustada või et seda ei tohi avalikustada. Sellest järeldub, et institutsioonid ei pea asjaomaste kolmandate isikutega konsulteerima, kui on ilmne, et dokument tuleb avalikustada või et seda ei tohi avalikustada. Kõikidel teistel juhtudel peavad institutsioonid asjaomase kolmanda isikuga konsulteerima. Järelikult on asjaomase kolmanda isikuga konsulteerimine üldjuhul eeltingimus selleks, et teha kindlaks, kas kolmandatelt isikutelt pärinevate dokumentide suhtes tuleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tutvumise õiguse suhtes sätestatud erandeid kohaldada (Üldkohtu otsused, 30.11.2004, IFAW Internationaler Tierschutz-Fonds vs. komisjon, T‑168/02, EKL, lk II‑4135, punkt 55; 30.1.2008, Terezakis vs. komisjon, T‑380/04, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 54, ja 3.10.2012, Jurašinović vs. nõukogu, T‑63/10, EKL, punkt 83).
223 Tuleb ka meenutada, et institutsiooni jaoks ei ole muu kolmanda isikuga kui liikmesriik määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 4 sätestatud konsulteerimise kohustus siduv, kuid see peab võimaldama tal hinnata, kas artikli lõigetes 1 või 2 sätestatud erand on kohaldatav (kohtuotsus Jurašinović vs. nõukogu, punkt 222 eespool, punkt 87).
224 Mis puutub teabetaotluse punkti 2, siis kohaldas kemikaaliamet, kui ta keeldus täpset kogust avalikustamast põhjusel, et see kahjustaks asjaomaste isikute ärihuvide kaitset, erandit, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2. Kuigi on selge, et kemikaaliamet ei ole asjaomaste äriühingutega enne taotluse kohta otsuse tegemist konsulteerinud, nähtub eespool punktis 222 viidatud kohtupraktikast, et kolmandate isikutega konsulteerimata jätmine on määrusega nr 1049/2001 kooskõlas, kui teatav nimetatud määruses ette nähtud erand on asjaomastele dokumentidele selgesti kohaldatav.
225 Käesoleval juhul on eespool punktis 178 juba tuvastatud, et Euroopa Kemikaaliamet leidis õigesti eelkõige kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c ette nähtud õigusliku eelduse alusel, et asjaomaste ainete täpse koguse avalikustamine oleks asjaomaste äriühingute ärihuvide kaitset kahjustanud ning avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi puudumisel tuli taotletud teabega tutvumise võimaldamisest keelduda. Sellest tulenevalt on alust arvata, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erand on asjaomasele teabele selgesti kohaldatav ning seega ei olnud kolmandate isikutega konsulteerimine vajalik.
226 Hagejad ei saa seada seda järeldust kahtluse alla, kui nad viitavad Euroopa Kohtu 16. detsembri 2010. aasta otsusele kohtuasjas Stichting Natuur en Milieu jt (C‑266/09, EKL, lk I‑13119). Euroopa Kohus sedastas selles kohtuotsuses eelkõige, kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 2003/4 artiklit 4, mis puudutab dokumentidega tutvumise õiguse erandeid. Vastab tõele, et selle otsuse resolutsiooni punkti 3 kohaselt tuleb direktiivi 2003/4 artiklit 4 tõlgendada nii, et igal pädevatele asutustele esitatud üksikjuhul tuleb eraldi kaaluda seal ette nähtud keskkonnateabe avalikustamisega teenitavat üldist huvi võrreldes avalikustamisest keeldumisega teenitava erihuviga, isegi kui siseriiklik seadusandja määratleb üldkohaldatava normiga kriteeriumid, mis võimaldavad asjaomaste huvide võrdlevat hindamist lihtsustada. Euroopa Kohus ei ole samas sedastanud, et liidu institutsioonid ei või arvesse võtta õiguslikku eeldust nagu see, mille liidu seadusandja on ette näinud kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c, ning et nad peavad kolmandate isikutega konsulteerima isegi juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avalikustada või et seda ei tohi avalikustada, hoolimata määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 4 sõnastusest.
227 Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et teise väite esimene väiteosa tuleb tagasi lükata.
Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6 ja proportsionaalsuse põhimõtet
228 Esiteks väidavad hagejad, et kemikaaliamet rikkus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 6 tulenevat kohustust uurida seda, kas on võimalik osaliselt võimaldada tutvuda teabega iga registreerija poolt turule viidud täpse koguse kohta.
229 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 sõnastusest nähtub, et kui dokumentidega tutvumise õigusest tehtud üks või mitu erandit hõlmab ainult osa taotletud dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab ühtlasi, et erandid ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik (Euroopa Kohtu otsus, 6.12.2001, nõukogu vs. Hautala, C‑353/99 P, EKL, lk I‑9565, punkt 28, ja Üldkohtu otsus, 19.3.2013, In ‘t Veld vs. komisjon, T‑301/10, EKL, punkt 200).
230 Üldkohus on juba sedastanud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 6 eeldab iga dokumendi sisu konkreetset ja individuaalset hindamist. Ainult iga dokumendi hindamise tulemusena on institutsioonil võimalik hinnata taotlejale osalise tutvumise õiguse andmise võimalust. Ebapiisav on dokumentide selline hindamine, mis on läbi viidud pigem dokumendiliikide kui nendes dokumentides sisalduva konkreetse teabe põhjal, kuna hindamine, mida institutsioon on kohustatud läbi viima, peab võimaldama tal konkreetselt hinnata, kas osutatud erand on tõepoolest kohaldatav kogu nendes dokumentides sisalduvale teabele (vt selle kohta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 146 eespool, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).
231 Nagu eespool punktis 169 viidatud kohtupraktikast nähtub, kehtib põhimõtte suhtes, et asjaomaste dokumentidega tutvumise taotluse menetlemiseks nõutav uurimine peab olema konkreetne ja individuaalne, siiski erandeid, eelkõige siis, kui esineb õiguslik eeldus, et asjaomase dokumendi avalikustamine kahjustaks ühte määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandiga kaitstud huvi. Peale selle on eespool punktis 177 juba märgitud, et see kehtib veelgi enam olukorras, kus selline eeldus on sõnaselgelt ette nähtud õigusnormis, käesoleval juhul kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c.
232 Kuivõrd hagejad väidavad, et kemikaaliamet ei ole iga üksiku juhtumi kontrollimise järel kaalunud võimalust teave konkreetsete ainete koguse kohta avalikustada, siis tuleb meenutada, et kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c ette nähtud õiguslik eeldus, mille kohaselt kahjustab täpse koguse avalikustamine asjaomaste isikute ärihuvide kaitset, hõlmab kõiki asjaomaseid aineid ning hagejad ei ole esitanud kõigi nende ainete kohta tervikuna ega konkreetsete ainete kohta asjaolusid, mis võiks seda õiguslikku eeldust ümber lükata. Hagejad ei ole ka tõendanud ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mis õigustaks vähemalt ainete teatava osaga seoses taotletud teabe avalikustamist. Seetõttu võis kemikaaliamet leida, ilma et ta oleks olnud kohustatud iga juhtumit uurima, et teave kõigi käesolevas asjas käsitletavate ainete täpse koguse kohta kuulub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erandi alla.
233 Teiseks väidavad hagejad oma repliigis, et Euroopa Kemikaaliamet rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta ei arvestanud võimalusega avalikustada teave konkreetsete ainete koguse kohta kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 6.
234 Euroopa Kemikaaliamet väidab, et seega on hagejad esitanud uue väite, mis on vastuvõetamatu või vähemalt põhjendamatu.
235 Esiteks, mis puutub Euroopa Kemikaaliameti esitatud vastuvõetavuse küsimusse, siis tuleb meenutada, et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koosmõjus artikli 48 lõikega 2 nähtuvalt peab hagiavalduses olema märgitud hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos. Analoogne lahendus kehtib ka väite toetuseks esitatud etteheite kohta (kohtuotsus In ‘t Veld vs. komisjon, punkt 229 eespool, punkt 97).
236 Nagu eespool punktis 229 viidatud kohtupraktikast nähtub, peab asjaomane ametiasutus järgima dokumentide tutvumise õiguse suhtes erandite kohaldamisel proportsionaalsuse põhimõtet. Eelkõige soovitakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 6 selle põhimõtte järgimisele kaasa aidata, lubades osalist avalikustamist, kui tutvumise õigusest tehtud erand puudutab taotletud dokumendi vaid ühte osa, et ei ületataks piire, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Selles kontekstis ei ole hagejate viide proportsionaalsuse põhimõttele uus väide, vaid tegemist on etteheitega, mis täpsustab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 rikkumisele osutavat väidet. Sisuliselt väidavad hagejad, et seda sätet rikkudes rikkus kemikaaliamet samal ajal ka proportsionaalsuse põhimõtet.
237 Seega on proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutav etteheide vastuvõetav.
238 Seoses sisulise aspektiga tuleb aga nentida, et see etteheide ei ole põhjendatud, kuna kemikaaliamet ei ole eiranud proportsionaalsuse põhimõtte nõudeid, kuivõrd ta ei andnud pärast iga üksikjuhtumi uurimist võimalust tutvuda taotletud teabe ühe osaga.
239 Eespool punktis 232 on juba tuvastatud, et kemikaalimääruse artikli 118 lõike 2 punktis c esitatud õiguslikku eeldust arvestades ei olnud iga üksikjuhtumi uurimine vajalik. See säte ei ületa piire, mis on taotletava eesmärgi, nimelt ärihuvide kaitse saavutamiseks sobilikud ja vajalikud.
240 Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealune õiguslik eeldus tingimata ei takista taotletud teabega tutvumist, vaid vastavalt vajadusele on võimalik tugineda asjaoludele, mis võivad seda eeldust ümber lükata või tõendada taotletud teabe kui terviku või selle ühe osa avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi olemasolu (vt analoogia alusel eespool punktis 172 viidatud kohtupraktika). Peale selle on Euroopa Kemikaaliamet igal juhul kohustatud tegema kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punkti b alusel kättesaadavaks aine registreeritud koguse vahemiku. Nii võimaldab kemikaalimäärus aine kogust puudutava teabega teataval määral tutvuda, isegi kui täpne kogus ei ole avalikustatud.
241 Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et tagasi tuleb lükata teise väite teine väiteosa ning nimetatud väide seega tervikuna osas, mis puudutab teabetaotluse punkti 2.
242 Sellest tulenevalt ei ole hagi teabetaotluse punkti 2 puudutavas osas põhjendatud.
4. Teine ja kolmas väide, millest teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4, ja kolmanda väite kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõikeid 1, 3, ja 4 ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1 niivõrd, kuivõrd need väited puudutavad teabetaotluse punkti 3
a) Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4
243 Hagejad väidavad, et Euroopa Kemikaaliamet ei ole täitnud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 4 tulenevaid kohustusi.
244 Täpsemini märgivad hagejad, et kemikaaliamet pidi konsulteerima registreerijatega, kes olid esitanud koguste vahemiku avalikustamata jätmise sooviga konfidentsiaalsuse taotluse. Nad lisavad, et muude registreerijatega ei olnud konsulteerimine vajalik, kuna oli ilmne, et taotletud teabega tutvumise võimaldamisest keeldumist ei põhjendanud miski.
245 Euroopa Kemikaaliamet väidab, et kolmandate isikutega konsulteerimine ei olnud vajalik, kuna ta ei ole kohustatud konsulteerima kolmandate isikutega teabe üle, mida tal ei ole. Peale selle, isegi kui tal oleks see teave olnud, kehtiksid selle suhtes üksnes erinormid, mis puudutavad avalikkusele kättesaadavaks tegemist internetis ja mis on esitatud kemikaalimääruse artiklis 119.
246 Esiteks tuleb meenutada, et vastavalt kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punktile b tehakse internetis kättesaadavaks aine koguste vahemik, välja arvatud juhul, kui Euroopa Kemikaaliamet on lugenud konfidentsiaalsuse taotluse põhjendatuks.
247 Teiseks tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 järgi kohaldatakse määrust „kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades”, ning kemikaalimääruse artikli 118 lõikes 1 on sätestatud, et „[Euroopa Kemikaaliameti] valduses olevate dokumentide suhtes kohaldatakse määrust […] nr 1049/2001”. Seega puudutab institutsioonide dokumentidega tutvumise õigus määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 3 tähenduses üksnes olemasolevaid ja institutsiooni valduses olevaid dokumente (kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 105 eespool, punkt 38).
248 Käesoleval juhul on ChemSec teabetaotluse punktis 3 soovinud tutvuda teabega asjaomase 356 aine koguste vahemiku kohta, mille ulatuses need ained on registreeritud, juhul kui teabetaotluse punktis 2 osutatud teabega, nimelt teabega ainete täpse koguse kohta on tutvumine võimatu (vt eespool punkt 35).
249 Euroopa Kemikaaliamet väitis vaidlustatud otsuse punkti 1 alapunktis c, et „taotletud dokumenti ei ole ei andmebaasides ega tema toimikutes” ning et määrus nr 1049/2001 ei kohusta dokumentidega tutvumise taotlustele vastamiseks dokumente koostama. Kemikaaliamet peaks hagejale sellise dokumendi üleandmiseks – kui eeldada, et kõigi asjaomaste ainete suhtes on registreerimistaotlused tõesti esitatud – koguma kõigis registreerimistoimikutes sisalduva teabe kokku ning arvutama asjaomaste ainete koguste vahemiku välja. Ta täpsustas, et sama kehtiks iga taotluses esitatud aine kumulatiivse koguse täpse vahemikuga tutvumise kohta, kui seda vahemikku tuleks tõlgendada sel viisil. Euroopa Kemikaaliamet on siiski lisanud, et ta on kogunud taotlustes loetletud ainete individuaalsetes toimikutes esitatud teabe koguste vahemiku kohta kokku. Ta lisas oma kirjale seda teavet sisaldava tabeli, täpsustades samas, et „koguste vahemiku tuvastamise metodoloogia on […] väljatöötamisel” ning seega ei ole tal „võimalik selle käsitsi koostatava teabe täpsust tagada”.
250 Hagejad märgivad, et nad ei ole taotletud teavet saanud, kuna nende taotlus puudutas koguste vahemikku registreerija kohta, mitte koondandmeid. Nad lisavad, et kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punkt b näeb ette, et Euroopa Kemikaaliamet peab tegema kättesaadavaks koguste vahemiku iga konkreetse registreerija kohta. Kuigi hagejad ei väida, et Euroopa Kemikaaliamet valdas teavet ainete koguste vahemiku kohta, leiavad nad, et kemikaaliametil oleks pidanud need andmed olema, kuna tal on kemikaalimääruse artikli 119 lõike 2 punkti b alusel kohustus teha need avalikkusele kättesaadavaks.
251 Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse kuupäeva seisuga ei olnud kemikaaliamet veel määranud kindlaks, millise metodoloogia alusel tuleb koguste vahemik tuvastada ning seega ei saanud ta rahuldada hagejate andmetega tutvumise taotlust.
252 Samuti tuleb märkida, et kemikaalimäärus ei seo artikli 119 lõike 2 punktist b tulenevat kohustust dokumentidega tutvumise õigusega, mis on ette nähtud artikli 118 lõikes 1 koostoimes määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikega 1. Seega ei ole internetis avalikkusele kättesaadavaks tegemise kohustuse järgimist võimalik nõuda dokumentidega tutvumise taotlusega (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus Strack vs. komisjon, punkt 105 eespool, punkt 44). Seda arvestades ei saa dokumentidega tutvumise taotlusega kohustada Euroopa Kemikaaliametit looma teatavaid andmeid, mida ei ole olemas, isegi kui kemikaalimääruse artiklis 119 on nende avalikkusele kättesaadavaks tegemine ette nähtud.
253 Seetõttu oli Euroopa Kemikaaliametil õigus lükata teabetaotlus punkti 3 osas tagasi põhjusel, et taotletud teavet tema valduses ei ole. Kuna kemikaaliamet ei olnud kohustatud kolmandate isikutega tema valduses mitteoleva teabe osas konsulteerima, ei saa Euroopa Kemikaaliametile ette heita, et ta on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4.
254 Sellest nähtub, et teine väide tuleb teabetaotluse punkti 3 osas tagasi lükata.
b) Kolmas väide, et on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõikeid 1, 3 ja 4 ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1
255 Hagejad heidavad Euroopa Kemikaaliametile ette seda, et viimane on rikkunud Århusi konventsiooni artikli 4 lõikeid 1, 3, ja 4 ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, kui ta keelas tutvuda teabega hagejate teabetaotluses nimetatud kemikaalide kohta.
256 Kuivõrd kolmas väide puudutab ka teabetaotluse punkti 3, tuleb meenutada, et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt peab hagiavalduses olema märgitud ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Hageja peab seetõttu selgitama, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (Üldkohtu otsus, 12.9.2013, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).
257 Tuleb aga nentida, et hagejad piirduvad väitega, et teabetaotlus puudutab keskkonnateavet ning et sellise teabega tutvumise õigusest tehtavaid erandeid reguleerivad Århusi konventsioon ning määrus nr 1367/2006. Samas ei selgita hagejad, kuidas oleks Århusi konventsioon või määrus nr 1367/2006 takistanud Euroopa Kemikaaliametil lükata teabetaotlus punkti 3 osas tagasi põhjusel, et taotletavat teavet tema valduses ei ole. Seega ei võimalda kõnealune väide, nagu see on esitatud, teha kindlaks, milles väidetav rikkumine seisneb, et Üldkohus saaks oma kontrolli teostada.
258 Seega tuleb kolmas väide 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata niivõrd, kuivõrd see puudutab teabetaotluse punkti 3.
259 Lisaks tuleb märkida, et Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 3 punkt a näeb sõnaselgelt ette, et keskkonnateabe taotluse võib tagasi lükata, kui taotluse saanud avaliku võimu organil ei ole soovitud keskkonnateavet. Määruse nr 1367/2006 artikli 3 esimeses lõigus on sätestatud, et „[m]äärust […] nr 1049/2001 kohaldatakse kõikide taotluste suhtes, mille taotleja on esitanud ühenduse institutsioonide ja organite valduses oleva keskkonnainfo kättesaamiseks”, mis annab samuti alust järeldada, et viide puudutab üksnes olemasolevaid ja asjaomase institutsiooni valduses olevaid dokumente. Seetõttu, isegi kui eeldada, et koguste vahemik on keskkonnateave, ei lükka see asjaolu ümber teabetaotluse punkti 3 puudutavas osas taotluse tagasilükkamise õiguspärasust.
260 Sellest nähtub, et hagi tuleb teabetaotluse punkti 3 puudutavas osas jätta rahuldamata.
261 Kõigist eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et teabetaotluse punkti 1 puudutavas osas on vajadus hagi üle otsustada ära langenud niivõrd, kuivõrd nimed ja kontaktandmed, mille avalikustamist hagejad taotlesid, on Euroopa Kemikaaliameti veebisaidil 23. aprillist 2014 (vt eespool punkt 121) kättesaadavad. Mis puutub muusse teabetaotluse punkti 1 objektiks olevasse teabesse, siis tuleb hagi rahuldada (vt eespool punkt 164) ja vaidlustatud otsus selles osas tühistada.
262 Seevastu teabetaotluse punkte 2 ja 3 puudutavas osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
263 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest. Lisaks on kodukorra artiklis 137 ette nähtud, et kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, jaotab Üldkohus kohtukulud omal äranägemisel.
264 Kuna käesoleval juhul tuleb hagi osaliselt rahuldada, jäävad hagejate, Euroopa Kemikaaliameti ja Cefici kohtukulud nende endi kanda.
265 Peale selle kannavad kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Euroopa Kemikaaliameti 4. märtsi 2011. aasta otsuse tühistamise üle otsustamise vajadus on ära langenud osas, milles viimane keeldus teabetaotluse punktis 1 taotletud teabe avalikustamisest niivõrd, kuivõrd see puudutab internetis alates 23. aprillist 2014 kättesaadavat teavet 6611 äriühingu nime ja kontaktandmete kohta.
2. Tühistada Euroopa Kemikaaliameti 4. märtsi 2011. aasta otsus osas, milles viimane keeldus teabetaotluse punktis 1 taotletud teabe avalikustamisest niivõrd, kuivõrd see puudutab internetis 23. aprilli 2014. aasta seisuga veel avalikustamata teavet.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Kõik pooled, sealhulgas Euroopa Komisjon ja European Chemical Industry Council (Cefic) kannavad ise oma kohtukulud.
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. septembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Õiguslik raamistik
A – Rahvusvaheline õigus
1. TRIPS-leping
2. Århusi konventsioon
B – Liidu õigus
1. Määrus (EÜ) nr 1049/2001
2. Direktiiv 2003/4/EÜ
3. Kemikaalimäärus
4. Määrus (EÜ) nr 1367/2006
Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
A – Vastuvõetavus
1. Vastuvõetamatuse väide
2. Asja läbivaatamist takistav hagi eseme vastuvõetamatus
B – Vaidluse eseme allesjätmine osas, mis puudutab teabetaotlust pärast hagi esitamist avalikustatud registreerijate nimede ja kontaktandmete kohta
C – Sisulised küsimused
1. Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõiget 2 niivõrd, kuivõrd see väide puudutab teabetaotluse punkte 1–3
2. Neljas ja viies väide, milles neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet ja lõike 3 esimest lõiku, ning viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku ning lõike 3 esimest lõiku niivõrd, kuivõrd need väited puudutavad teabetaotluse punkti 1
a) Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet
b) Teine osa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3
3. Teine, kolmas, neljas ja viies väide, millest teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeid 4 ja 6, kolmanda väite kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõiget 4 ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet, ning viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku niivõrd, kuivõrd need väited puudutavad teabetaotluse punkti 2
a) Kolmas, neljas ja viies väide, millest kolmanda väite kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõiget 4 ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1, neljanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet, ning viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku
Ärihuvide kaitse kahjustamine
Ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mida avalikustamine teenib
– Ülekaaluka üldise huvi olemasolu keskkonnateabe taotluste puhul
– Mõiste „info, mis on seotud heitmetega keskkonda” määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses
– Erinevate olemasolevate huvide kaalumine
b) Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikeid 4 ja 6
Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4
Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6 ja proportsionaalsuse põhimõtet
4. Teine ja kolmas väide, millest teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4, ja kolmanda väite kohaselt on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõikeid 1, 3, ja 4 ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1 niivõrd, kuivõrd need väited puudutavad teabetaotluse punkti 3
a) Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4
b) Kolmas väide, et on rikutud Århusi konventsiooni artikli 4 lõikeid 1, 3 ja 4 ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1
Kohtukulud