EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
29. september 2011(*)
Apellatsioonkaebus – Keelatud kokkulepped – EÜ artikkel 81 ja EMP lepingu artikkel 53 – Monokloroäädikhappe Euroopa turg – Tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse emaettevõtjale süüks panemist reguleerivad normid – Otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldus – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas C‑520/09 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 14. detsembril 2009 esitatud apellatsioonkaebus,
Arkema SA, asukoht Colombes (Prantsusmaa), esindaja: advokaat M. Debroux,
apellatsioonkaebuse esitaja,
ja teine menetluspool:
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja F. Castillo de la Torre, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja esimeses kohtuastmes
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud A. Arabadjiev, A. Rosas, A. Ó Caoimh (ettekandja) ja P. Lindh,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. novembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 17. veebruari 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Arkema SA (varem Elf Atochem SA, seejärel Atofina SA, edaspidi „Arkema”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑168/05: Arkema vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega see kohus jättis rahuldamata nõude esimese võimalusena tühistada osaliselt komisjoni 19. jaanuari 2005. aasta otsus K(2004) 4876 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/E‑1/37.773 – monokloroäädikhape) (edaspidi „vaidlusalune otsus”) ja teise võimalusena vähendada talle määratud trahvi summat.
Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus
2 Vaidluse aluseks olevad asjaolud ning vaidlusaluse otsuse, nagu need nähtuvad vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 2–31, võib käesoleva apellatsioonkaebuse huvides kokku võtta järgmiselt.
3 Euroopa Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et apellant ja tema emaettevõtja Elf Aquitaine SA (edaspidi „Elf Aquitaine”) rikkusid koos muude ettevõtjatega EÜ artiklit 81 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) artiklit 53, kuna apellant osales monokloroäädikhappe turgu puudutanud õigusvastases kartellis.
4 Komisjon omistas Elf Aquitaine’ile ja apellandile vastutuse rikkumise eest, mis toimus ajavahemikul 1. jaanuarist 1984 kuni 7. maini 1999. Lükates Elf Aquitaine’i vastuväited ümber, leidis komisjon, et Atofina SA aktsiate kuulumine Elf Aquitaine’ile 98% ulatuses on piisav asjaolu, et pidada teda tütarettevõtja tegevuse eest vastutavaks. Lisaks leidis ta, et asjaolu, et Elf Aquitaine ei ole monokloroäädikhappe tootmises ja turustamises osalenud, ei takista pidamast teda kontserni kuuluvate äriüksustega üheks majandusüksuseks.
5 Trahvide summa määras komisjon kindlaks vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171, edaspidi „1998. aasta suunised”) ja komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramatajätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4, edaspidi „koostööteatis”).
6 Märkides, et Elf Atochem SA on juba olnud komisjoni 27. juuli 1994. aasta otsuse 94/599/EÜ [ELTL] artiklis [101] sätestatud menetluse kohta (EÜT L 239, lk 14) adressaat, leidis komisjon, et korduvuse alusel tuleb trahvi suurendada üksnes apellandil, mitte Elf Aquitaine’il, sest viimati nimetatu ei omanud esimese rikkumise ajal apellandi üle kontrolli.
7 Seetõttu määras komisjon lisaks Elf Aquitaine’ile ja apellandile solidaarselt määratud 45 miljoni euro suurusele trahvile eraldiseisva, 13,5 miljoni euro suuruse trahvi üksnes apellandile, et võtta arvesse tema korduvat rikkumist.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
8 Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 38, palus apellant oma hagis sisuliselt Üldkohtul esimese võimalusena tühistada vaidlusaluse otsuse resolutsioon Elf Aquitaine’i puudutavas osas ja teise võimalusena vähendada Elf Aquitaine’ile ja talle endale määratud trahvide summat.
9 Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 40–42 ilmneb, et apellant põhjendas Üldkohtule esitatud hagi esimese võimalusena kaheksa väitega. Apellant väitis nimelt esiteks seda, et rikutud on õigusnorme, mis käsitlevad tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panemist, ning et kontserni Elf Aquitaine on koheldud diskrimineerivalt, teiseks, et rikutud on tütarettevõtja õigusliku ja ärilise autonoomia põhimõtet, ning viiendaks, et ei ole esitatud põhjendusi. Samuti väitis apellant teise võimalusena üheksanda väite raames, et hoiatava eesmärgiga kordaja kindlaksmääramisel rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet seeläbi, et ta võttis Arkema käivet arvesse kaks korda.
10 Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Üldkohus tagasi nii esimese kui ka teise võimalusena esitatud väited ning mõistis kohtukulud välja apellandilt.
11 Üldkohtule esitatud esimese väite raames vaidlustas apellant sisuliselt eelkõige asjaolu, et tema tegevuse eest omistati vastutus Elf Aquitaine’ile, kes oli rikkumise ajal tema emaettevõtja, väites, et ta ei järginud Elf Aquitaine’i kehtestatud poliitikat.
12 Selle kohta märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 järgmist:
„Juhul kui emaettevõtja omab rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, eksisteerib lihtne eeldus, et see emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju […] ja et nad moodustavad seega ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses […]. Seega lasub emaettevõtjal, kes vaidlustab ühenduse kohtus komisjoni otsuse talle tema tütarettevõtja tegevuse eest trahv määrata, kohustus see eeldus ümber lükata, esitades tõendid tütarettevõtja sõltumatuse kohta […]. Kui seda eeldust ümber ei lükata, võib komisjon seejärel omistada emaettevõtjale tema tütarettevõtjale määratud trahvi tasumisel solidaarse vastutuse.”
13 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 leiab Üldkohus, et kuna rikkumise ajal omas Elf Aquitaine apellandi kapitalis peaaegu ainuosalust, võis komisjon õiguspäraselt eeldada, et apellant ei olnud oma emaettevõtjast sõltumatu, ja tõdeda, et viimati mainitu ülesanne oli esitada tõendeid selle kohta, et tema tütarettevõtja määratles oma tegevuse turul sõltumatult.
14 Mis puudutab apellandi poolt enda sõltumatuse kinnitamiseks esitatud tõendite kogumit, siis tõdeb Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 kõigepealt, et komisjon kordas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 257 argumente, mille Elf Aquitaine oli esitanud vastuväiteteatisele vastamisel. Seejärel toob Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 välja, et „hageja argumendid tema sõltumatuse kinnitamiseks esitas vastuväiteteatisele vastamisel ka tema emaettevõtja, tõendamaks, et ta ei avaldanud oma tütarettevõtja kaubanduspoliitikale otsustavat mõju”.
15 Üldkohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 selle kohta, et lükates ümber emaettevõtja argumendid, andis komisjon üldise vastuse mõlemale äriühingule ja uuris kohtupraktikast lähtudes, kas emaettevõtja oli selle eelduse ümberlükkamiseks esitanud tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja määratles oma tegevuse turul sõltumatult.
16 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–80 jätkab Üldkohus oma arutluskäiku nii:
„76 Seoses hageja poolt tema sõltumatuse kohta esitatud tõendite põhjendatusega tuleb märkida, et asjaolust, et Elf Aquitaine on valdusühing, millel puudub majandustegevus ja mis sekkub tütarettevõtjate juhtimisse väga vähe, ei piisa selle välistamiseks, et ta avaldas hagejale otsustavat mõju eelkõige kontserni sees finantsinvesteeringute koordineerimise teel. Kontserni puhul on kontserni finantsinvesteeringuid koordineeriva valdusühingu eesmärk koondada endasse osalused erinevates äriühingutes ning tema ülesanne on tagada nende ühtne juhtimine eelkõige sellise eelarve kontrollimise kaudu.
77 Selles osas tuleb meeles pidada, et komisjonile annab õiguse teha trahve määrav otsus äriühingute kontserni emaettevõtja suhtes see, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja moodustavad ühe ettevõtja, mitte aga see, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel on rikkumisele ässitav side või veel enam, et emaettevõtja on rikkumisest osa võtnud.
78 Mis puudutab asjaolu, et hageja ei ole kunagi rakendanud Elf Aquitaine’i kasuks spetsiaalset teavitamispoliitikat monokloroäädikhappe turul, siis sellise teavituse puudumine, isegi kui see on tuvastatud, ei ole piisav tõendamaks, et hageja oli oma emaettevõtjast sõltumatu.
79 Sama kehtib argumendi kohta, et Elf Aquitaine’i kontsernis on monokloroäädikhapet puudutav tegevus vähetähtis, sest see ei tõenda [Arkema] sõltumatust oma emaettevõtjast.
80 Samuti ei saa mingeid järeldusi teha asjaolust, et need kaks äriühingut tegutsesid erinevatel turgudel ning neil ei olnud tarnija ja kliendi suhteid. Nagu komisjon seda [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 261 ka õigesti märkis, tuleb tõdeda, et sellises kontsernis nagu Elf Aquitaine on ülesannete jaotamine tavapärane nähtus, mis ei lükka ümber eeldust, et Elf Aquitaine ja Atofina [SA] moodustavad ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses.”
17 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 vastab Üldkohus apellandi argumendile, mille kohaselt on võimatu esitada otseseid ja ümberlükkamatuid tõendeid tema sõltumatu käitumise kohta turul ja et selliseid tõendeid tuleb seega pidada probatio diabolica’ks. Kohtuotsuse punkt 82 on sõnastatud nii:
„[…] asjaomastelt pooltelt ei nõuta, et nad esitaksid otseseid ja ümberlükkamatuid tõendeid tütarettevõtja sõltumatu käitumise kohta turul, vaid üksnes seda, et nad esitaksid tõendeid, mis võivad seda sõltumatust kinnitada […]. Peale selle, asjaolu, et hageja ei ole käesoleval juhul esitanud tõendeid, mis suudaksid sõltumatuse puudumise eelduse ümber lükata, ei tähenda, et nimetatud eeldust ei olegi üldse võimalik ümber lükata. Seega ei ole hageja argument põhjendatud.”
18 Lükates talle esitatud esimese väite esimese osa tagasi, leiab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85, et „komisjonil oli õigus asuda seisukohale, et Elf Aquitaine ja Arkema moodustavad ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses ning et seega võis neid pidada solidaarselt vastutavaks tegevuse eest, mida neile ette on heidetud, kuna Arkema teod võib panna süüks Elf Aquitaine’ile ning seega pidada neid tegusid tema poolt toime panduks.”
19 Lükates tagasi teise väite, mis tugineb tütarettevõtja õigusliku ja ärilise autonoomia põhimõtte rikkumisele seeläbi, et eeldati emaettevõtja otsustava mõju avaldamist tema tütarettevõtjale, leiab Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100, et „kuigi ainuosaluse või peaaegu ainuosaluse omamine aktsia- või osakapitalis lubab eeldada, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju ja et järelikult moodustavad nad ühe ettevõtja, on asjaomasel poolel, kes peab esitama piisavaid tõendeid, võimalik see tütarettevõtja sõltumatuse puudumise eeldus ümber lükata […]. Nimetatud eeldus, nagu seda käesolevas asjas on kohaldatud, ei sea seega kuidagi kahtluse alla tütarettevõtja ärilist sõltumatust”.
20 Viiendat väidet, et vaidlusalune otsus ei ole põhjendatud, ümber lükates tõdeb Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126, et komisjon on Elf Aquitaine’i peamistele argumentidele vastanud. Selle kohtuotsuse punktis 127 märgib Üldkohus järgmist:
„[…] komisjonil ei olnud kohustust vastata kõikidele hageja vastuväidetele. Esiteks, kuna komisjoni vastus Elf Aquitaine’i peamistele argumentidele […] ei erinenud sõltuvalt sellest, kas see puudutas ema- või tema tütarettevõtjat, ei pidanud ta hageja esitatud argumentidele eraldi vastama (vt eespool punkt 75). […]”
21 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 märgib Üldkohus üheksandat väidet tagasi lükates järgmist:
„Argument, mille kohaselt komisjon võttis Arkema käivet arvesse kaks korda, [selleks et] suurendada trahve hoiatamise eesmärgil, tuleb tagasi lükata. Tuleb meenutada, et [vaidlusaluse] otsuse artikli 2 punkti d kohaselt Arkemale määratud [13,5 miljoni euro suurune] trahvisumma vastab üksnes korduvuse tõttu summa suurendamisele, mida kohaldati hüpoteetilise põhisumma suhtes, mida komisjon vähendas koostöö alusel 40% võrra. Selleks ei olnud komisjonil muud võimalust – juhul kui ta ei soovinud [1998. aasta] suuniste arvutusmeetodist kõrvale kalduda – kui arvutada välja uus hüpoteetiline põhisumma selliselt, nagu oleks [Arkema] üksinda rikkumise eest vastutav olnud.”
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
22 Apellant palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
23 Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
Esimene väide, et rikutud on tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse emaettevõtjale süüks panemist käsitlevaid eeskirju
Poolte argumendid
24 Hageja väidab, et Üldkohus läks iseendaga vastuollu, kui ta meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 ühelt poolt, et tütarettevõtjale emaettevõtja poolt otsustava mõju avaldamise eeldus on „lihtne” ning seda saab ümber lükata, kui ema- ja/või tütarettevõtja esitavad tütarettevõtja tegevuse sõltumatust kinnitavaid tõendeid, märkis aga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 teiselt poolt, et iga valdusühingu ülesanne on tagada äriühingute kontserni tütarettevõtjate ühtne juhtimine.
25 Arkema arvates nähtub sellest, et tegelikkuses on emaettevõtja otsustava mõju eeldus ümberlükkamatu. Üldkohus, nõudes apellandilt selliste tõendite esitamist, mida ta ka ise peab õiguslikult võimatuks, nõudis apellandilt probatio diabolica’t.
26 Lisaks leiab Arkema, et selliste tõendite esitamist nõudes rikkus Üldkohus tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, nagu see on tagatud 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 1.
27 Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna sellega ei vaidlustata järeldusi, millele Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78–80 ja 82.
28 Lisaks, mis puudutab Arkema argumente seoses õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, siis ei too apellant välja, milles väidetav rikkumine seisneb.
29 Igal juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse sõnastusest, et tütarettevõtjale emaettevõtja poolt otsustava mõju avaldamise eeldus ei ole ümberlükkamatu. Komisjoni arvates soovib apellant tegelikult, et tal oleks võimalik see eeldus ümber lükata üksnes väitega, et tema emaettevõtja Elf Aquitaine oli „valdusühing, millel puudub majandustegevus”. Komisjon on seisukohal, et kui selle eelduse ümberlükkamiseks piisaks vaid sellest, kui kontserni eesotsas on „valdusühing, millel puudub majandustegevus”, kaotaks see oma tõhususe. Pealegi asjaolu, et eeldus on ümberlükatav, ei tähenda, et seda peaks olema kerge ümber lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
30 Käesoleva kohtuotsuse punktis 27 esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega seoses tuleb märkida, et tegelikult väidab komisjon seda, et see väide ei ole tulemuslik.
31 Väite tulemusetus viitab selle väite suutlikkusele apellatsioonkaebust põhjendada ning ei mõjuta selle vastuvõetavust (vt 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/01 P: Eurocoton jt vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10091, punkt 52, ja 6. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑203/07 P: Kreeka vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑8161, punktid 42 ja 43). Sellest järeldub, et käesoleva kohtuotsuse punktis 27 esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata.
32 Komisjon leiab, et esimene väide tuleb tagasi lükata, kuna sellega ei vaidlustata otseselt vaidlustatud kohtuotsuse punkte 78–80 ja 82, mis käsitlevad tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panemist, mis on iseenesest piisavad, et kinnitada vaidlustatud kohtuotsuse järeldusi.
33 Sellise seisukohaga ei saa nõustuda.
34 Kohtudokumentidest nähtub, et Arkema väited põhinevad peamiselt sellel, et Üldkohus läks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 iseendaga vastuollu, kui ta kinnitas ümberlükatava eelduse põhimõtet, mille kohaselt avaldab tütarettevõtjas peaaegu ainuosalust omav emaettevõtja selle tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, võttis aga Arkemalt pöördumatult võimaluse esitada vastupidiseid tõendeid. Kui sellise seisukohaga nõustuda, rikuksid vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon ning ka viidatud punktides 78–80 ja 82 esitatud järeldused õigusnormi, nagu väidab Arkema.
35 Peale selle nähtub Arkema hagiavalduse joonealusest märkusest, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 82 ta just kahtluse alla on seadnudki.
36 Seega ei saa esimest väidet tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
37 Järgnevalt tuleb meenutada, et mõiste „ettevõtja” tähistab majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud esiteks, et mõistet „ettevõtja” tuleb selles kontekstis mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust, ning teiseks, et juhul, kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutama (vt 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑1, punktid 34 ja 35 ning seal viidatud kohtupraktika, samuti 29. märtsi 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑201/09 P ja C‑216/09 P: ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 95).
38 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tütarettevõtja rikkumise võib emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti seovad (vt 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punkt 58, ja eespool viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punkt 37).
39 Nimelt kuna sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, võib komisjon adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (vt eespool viidatud kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59, ning General Química jt vs. komisjon, punkt 38).
40 Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et juhul kui emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et see emaettevõtja avaldab tegelikult niisugust otsustavat mõju (vt eelkõige 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG‑Telefunken vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 50, ja eespool viidatud kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60, General Química jt vs. komisjon, punkt 39, ning ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 97).
41 Selleks et eeldada, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtja kaubanduspoliitikale otsustavat mõju, piisab neil asjaoludel sellest, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali. Komisjon saab seejärel pidada emaettevõtjat tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, välja arvatud juhul, kui see emaettevõtja – kelle kohustus on see eeldus ümber lükata – esitab piisavalt tõendeid, et tema tütarettevõtja tegutseb turul sõltumatult (vt 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 29, ja eespool viidatud kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61, General Química jt vs. komisjon, punkt 40, ning ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 98).
42 Antud asjas ei vaidlusta Arkema käesoleva kohtuotsuse punktides 40 ja 41 kirjeldatud otsustava mõju tegeliku avaldamise eelduse õiguspärasust. Samuti ei vaidlusta ta seda, et antud asjaoludel on selline eeldus kohaldatav olukorras, kus emaettevõtja omab oma tütarettevõtja aktsiakapitalis 98% osalust.
43 Siiski väidab Arkema, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 38–41 välja toodud kohtupraktikaga, kuna nendes põhjendustes on omistatud ümberlükkamatu olemus eeldusele, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju.
44 Seda silmas pidades leiab Arkema sisuliselt, et kinnitades vaidlustatud kohtuotsuse punkti 76 teises lauses, et valdusühingu „ülesanne” on tagada tütarettevõtjate „juhtimise ühtsus”, on Üldkohus muutnud õiguslikult ümberlükkamatuks eelduse, et emaettevõtjal on oma tütarettevõtjate üle otsustav mõju, kuna igasugune katse tõendada tütarettevõtja tegevuse sõltumatust turul läheks vastuollu ülesandega, mida Üldkohus on valdusühingute puhul tunnustanud, ning osutuks seega edutuks.
45 On tõsi, et nimetatud punkt 76 on sõnastatud selliselt, et seda ei ole lihtne käesoleva kohtuotsuse punktides 38–41 välja toodud kohtupraktikaga ühildada.
46 Siiski tuleb tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktides 43 ja 44 esitatud apellandi argumendid tulenevad vaidlustatud kohtuotsuse tervikuna valesti mõistmisest.
47 Nimetatud punkti 76 esimene lause puudutab „hageja poolt tema [emaettevõtjast] sõltumatuse kohta esitatud tõendite põhjendatust” ja eelkõige „asjaolu, et Elf Aquitaine on valdusühing, millel puudub majandustegevus ja mis sekkub tütarettevõtjate juhtimisse väga vähe”. Lisaks nähtub Üldkohtule esitatud toimikumaterjalidest, et Arkema väitis sellega seoses eelkõige, et tal oli „finantsiline sõltumatus, kuna Elf Aquitaine kontrollis vaid Arkema investeeringuid või vara võõrandamist, mis mõjutasid tema pikaajalist finantseerimistegevust” ja mis kunagi ei puudutanud monokloroäädikhappe alast tegevust.
48 Mainitud punkti 76 vaidlusaluses lõigus piirdub Üldkohus nimelt üksnes väitega, et kuigi valdusühing, „millel puudub majandustegevus”, turul vahetult ei tegutse, ei saa välistada võimalust, et ta avaldab oma tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale otsustavat mõju, võttes arvesse eelkõige talle omast koordineerimise ja finantsjuhtimise funktsiooni ning et seetõttu võib sellise tegevuse olemasolu eeldada juhul, kui emaettevõtja omab tütarettevõtjate kogu või peaaegu kogu osa- või aktsiakapitali. Seetõttu ei piisa Üldkohtu arutluskäigu loogika kohaselt üksnes emaettevõtja majandustegevuse puudumisele tuginemisest, et lükata ümber tütarettevõtjate kaubanduspoliitikale tegelikult otsustava mõju avaldamise eeldus, mis jääb endiselt lihtsaks eelduseks.
49 Selles osas nähtub vaidlustatud kohtuotsuse mitmest punktist, sealhulgas punktidest 67 ja 82, et Üldkohus leidis, et kõnealust eeldust on võimalik ümber lükata.
50 Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et etteheide, et rikutud on õigusnorme, mis käsitlevad tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panemist, kuna Üldkohus on kinnitanud ümberlükkamatust eelduse puhul, mis põhineb sellel, et emaettevõtja omab ainuosalust tütarettevõtja osa- või aktsiakapitalis, ei ole põhjendatud, kuna see tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse valesti mõistmisest.
51 Neil asjaoludel, kuna argument, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6 tulenevat õigust õiglasele kohtulikule arutamisele on rikutud, põhineb vääral eeldusel, ei saa sellega nõustuda.
52 Seega tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet
Poolte argumendid
53 Apellant leiab, et Üldkohtu kinnitus selle kohta, et tütarettevõtjale emaettevõtja poolt otsustava mõju avaldamise eeldus on ümberlükkamatu, tähendab ühtlasi ka diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist kartellis osalejate puhul olenevalt sellest, kas nad kuuluvad kontserni või mitte.
54 Komisjon leiab, et teine väide on arusaamatu ja see ei puuduta vaidlustatud kohtuotsuse ühtegi põhjendust. Seega tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
55 Kuna teine väide tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse samasugusest valesti mõistmisest, millel põhineb esimene väide, tuleb ka teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet ja apellandi õigust õiglasele kohtulikule arutamisele
Poolte argumendid
56 Apellant väidab, et Üldkohtule esitatud viiendale väitele vastates uuris see kohus üksnes Elf Aquitaine’i argumente, mitte aga apellandi omi, „rikkudes nii võrdse kohtlemise põhimõtet ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele”.
57 Komisjon leiab kõigepealt, et apellandi argumendid käesoleva väite põhjendamiseks ei ole selged. Lisaks väidab komisjon, et esimeses kohtuastmes ei kritiseerinud apellant asjaolu, et vaidlusaluses otsuses on vastatud peamiselt Elf Aquitaine’i argumentidele. Ta leiab, et kolmas väide on seetõttu uus väide, mis on apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.
58 Sisu osas märgib komisjon, et asjaolu, et Üldkohus uuris vaidlusaluse otsuse põhjendusi üksnes Elf Aquitaine’i argumentidest lähtuvalt, ei kahjusta apellandi olukorda. Kuna Arkema argumendid tuleb igal juhul tagasi lükata, ei ole käesolev väide tulemuslik.
Euroopa Kohtu hinnang
59 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb ELTL artiklist 256, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6375, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Antud juhul on võimalik tuvastada vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritav osa, milleks on selle otsuse punktid 121–129.
61 Ometi tuleb tõdeda, et käesoleva väite toetuseks esitatud argumendid ei ole piisavalt selged ja täpsed, et võimaldada Euroopa Kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli. Põhilised asjaolud, millele käesolev väide tugineb, ei nähtu ühtselt ja arusaadavalt apellatsioonkaebuse tekstist endast, mis on selles osas koostatud ebaselgelt ja mitmeti mõistetavalt. Neil asjaoludel ei saa Euroopa Kohus seaduslikkuse kontrolli teostada nii, et ta ei tegutseks ultra petita (vt eelkõige analoogia alusel 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10821, punkt 106; 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑227/04 P: Lindorfer vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑6767, punkt 83; 14. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑343/08: komisjon vs. Tšehhi Vabariik, EKL 2010, lk I‑275, punkt 26, ning 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑67/09 P: Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑9811, punktid 48 ja 49).
62 Isegi kui oletada, et käesolevat väidet tuleb mõista nii, et see viitab asjaolule, et Üldkohus ei karistanud komisjoni selle eest, et viimane jättis väidetavalt arvesse võtmata apellandi esitatud tõendid, tuleb tõdeda, et selline kriitika kujutab endast uut väidet, mis võib Üldkohtus lahendatud hagi eset muuta.
63 Nagu nähtub Üldkohtu toimikust, ei kritiseerinud apellant oma hagis esimeses kohtuastmes asjaolu, et vaidlusaluses otsuses on vastatud peamiselt Elf Aquitaine’i argumentidele.
64 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 lõige 2 näeb ette, et apellatsioonkaebuses ei või muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset. Seega on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses piiratud esimeses kohtuastmes arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Pool ei saa seega muuta hagi eset, esitades esmakordselt Euroopa Kohtus väite, mida ta oleks saanud esitada Üldkohtus – kuid mida ta ei teinud –, kuna see võimaldaks tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus (vt selle kohta eelkõige 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I‑1981, punkt 59; 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑266/97 P: VBA vs. VGB jt, EKL 2000, lk I‑2135, punkt 79, ning 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑280/08 P: Deutsche Telekom vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑9555, punkt 34). Selline väide tuleb seega tunnistada apellatsioonimenetluses vastuvõetamatuks.
65 Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide tagasi lükata.
Neljas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet
Poolte argumendid
66 Apellandi väitel on Üldkohus rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet sellega, et ta kiitis heaks arvutamise meetodi, mida komisjon kasutas rahalise karistuse selle koostisosa kindlaksmääramisel, mis on seotud Arkema korduva rikkumisega. Kõnealuse meetodi puhul võeti Arkema käivet kaks korda arvesse selleks, et arvutada välja trahvi määramise alused, millele omakorda kohaldati kordajaid, mis olid Elf Aquitaine’i ja Arkema puhul hoiatamise tegurina kindlaks määratud. Üldkohus ei eitanud selle kahekordse arvessevõtmise esinemist, vaid õigustas seda komisjoni nõudega mitte kalduda kõrvale 1998. aasta suunistes sätestatud arvutamise meetodist ning omistas seega suunistele „absoluutse siduva jõu”, mida neil aga ei ole.
67 Komisjon väidab, et neljas väide põhineb vaidlusaluse otsuse valesti mõistmisel.
Euroopa Kohtu hinnang
68 Apellatsioonkaebuse käesolev väide põhineb peamiselt kriitikal, mille kohaselt jättis Üldkohus hukka mõistmata Arkema käibe lubamatu „kahekordse arvessevõtmise” vaidlusaluses otsuses.
69 See kriitika põhineb aga nii vaidlusaluse otsuse kui vaidlustatud kohtuotsuse valesti mõistmisel.
70 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 6, leidis komisjon vaidlusaluses otsuses, et korduvuse tõttu tuleb karistada vaid apellanti, mitte aga tema emaettevõtjat Elf Aquitaine’i, sest viimati nimetatu ei omanud esimese rikkumise ajal apellandi üle kontrolli. Seetõttu määras komisjon lisaks Elf Aquitaine’ile ja apellandile solidaarselt määratud 45 miljoni euro suurusele trahvile eraldiseisva, 13,5 miljoni euro suuruse trahvi üksnes apellandile, et võtta arvesse tema korduvat rikkumist.
71 Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 204, järgis komisjon selle viimase trahvi summa kindlaksmääramisel 1998. aasta suunistest tulenevat meetodit.
72 Vastavalt sellele meetodile arvutatakse raskendavate asjaoludega – nagu korduvus – seotud trahvi koostisosad „põhisumma” alusel, mis omakorda arvutatakse tulenevalt „lähtesummast”, mida suurendatakse rikkumise kestusega seotud kordaja abil.
73 Sisuliselt määratakse lähtesumma kindlaks seoses rikkumise raskusastme ja asjaomase üksuse rikkuva tegevuse tegeliku mõjuga konkurentsile. Võttes arvesse asjaomase üksuse tegelikku majanduslikku võimsust, võib seda summat vajadusel kohandada, selleks et tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju.
74 Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 199 tuleneb sisuliselt, et ainult apellandile määratud trahvi summa arvutamisel soovis komisjon tagada seda, et selle trahvi aluseks oleva summa hoiatamise eesmärgil kohandamisel ei võetaks arvesse kordajat, mis ei kajasta apellandi tegelikku majanduslikku võimsust käsitletuna sõltumatuna tema emaettevõtjast Elf Aquitaine’ist.
75 Vaidlusaluse otsuse joonealuses märkuses nr 222, mis on taasesitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 199, on märgitud:
„[…] Elf [Aquitaine’i] suhtes kohaldatavat kordajat 2,5 ei ole arvutusse kaasatud. Selle asemel kasutatakse korduvuse arvutamisel kordajat 1,5, mida oleks kasutatud, kui [Arkema] oleks olnud otsuse ainus adressaat (arvestades äriühingu ülemaailmset käivet, mis on 17,8 miljardit eurot). […]”
76 Teiste sõnadega, selleks et määrata kindlaks vaid äriühingule Arkema määratava trahvi arvutamise lähtesumma, kasutas komisjon hüpoteetilist kordajat 1,5 – mis on erinev kordajast 2,5, mida kasutati Elf Aquitaine’ile ja Arkemale solidaarselt määratud trahvi arvutamisel – eesmärgiga võtta arvesse Arkema väiksemat majanduslikku võimsust eraldiseisvana tema emaettevõtjast.
77 Järgnevalt, nagu sisuliselt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 9, 16–21 ja 203, kohaldas komisjon hüpoteetilist kordajat 1,5 ehk viidatud punkti 203 sõnastuse kohaselt „hoiatamise eesmärgil kohaldatud kordajat” 12 miljoni euro suuruse lähtesumma suhtes – mis oli ainult äriühingule Arkema määratud trahvi arvutamisel samuti hüpoteetiline –, mille aluseks oli kõnealuse rikkumise raskus ja Arkema suhteline kaal võrreldes teiste vaidlusaluses rikkumises osalenutega. Nende kahe arvu korrutist (18 miljonit eurot) suurendati seejärel 150% võrra rikkumise kestuse alusel, milleks apellandi puhul loeti ajavahemikku 1. jaanuarist 1984 kuni 7. maini 1999.
78 Käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis kirjeldatud tehete tulemusel saadud „põhisumma” ehk 45 miljonit eurot on, nagu Üldkohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203 ka märkis, hüpoteetiline. Seda kasutatakse üksnes selleks, et arvutada välja ainult äriühingule Arkema korduva rikkumise tõttu määratav trahvisumma.
79 Lisaks, nagu komisjon õigesti märgib, on tegemist vaid kokkusattumusega, et see hüpoteetiline põhisumma võrdub eraldiseisva trahvi lõppsummaga, mis määrati apellandile ja Elf Aquitaine’ile solidaarselt.
80 Üksnes selle hüpoteetilise põhisumma alusel sai komisjon välja arvutada ainult apellandi, käsitletuna tema emaettevõtjast sõltumatuna, korduva rikkumise tõttu tasumisele kuuluva summa.
81 Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 201 meenutab, määrab komisjon vastavalt 1998. aasta suuniste punktidele 2 ja 3 kõigepealt rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal kindlaks põhisumma ning seejärel suurendab ja vähendab vajadusel kõnealust summat raskendavate ja kergendavate asjaolude alusel.
82 Antud asjas, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203 sisuliselt ka tõdeb, kohaldas komisjon apellandi korduva rikkumise tõttu selle 45 miljoni euro suuruse hüpoteetilise põhisumma suhtes tegelikult 50% kordajat.
83 Selle tehte tulemusel saadi arv 22,5 miljonit eurot, mis puudutas üksnes apellandi, käsitletuna Elf Aquitaine’ist sõltumatuna, korduvat rikkumist.
84 Nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 26–28, siis komisjon, leides et apellandi trahvisummat võib märkimisväärselt vähendada koostööteatise punkti D 2 esimese ja teise taande alusel, vähendas 40% võrra trahvisummat, mis talle oleks määratud, kui ta ei oleks komisjoni teenistustega koostööd teinud.
85 Seega sai 22,5 miljoni euro suurusest summast vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti d alusel Arkemale määratud lõplikuks trahvisummaks 13,5 miljonit eurot.
86 Neil asjaoludel, niivõrd kui Arkema käivet võeti arvesse esiteks selleks, et arvutada välja Elf Aquitaine’ile ja apellandile solidaarselt määratud trahvi aluseks olev põhisumma, ning teiseks selleks, et arvutada välja üksnes apellandile tema korduva rikkumise tõttu määratud trahvi summa, ei pannud komisjon vastupidi apellandi väidetele toime ebaproportsionaalset „kahekordset arvessevõtmist”, mille Üldkohus oleks pidanud hukka mõistma.
87 Apellant heidab muu hulgas Üldkohtule ette ka seda, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 õigusnormi, kui ta tõlgendas 1998. aasta suuniseid absoluutse siduva jõuga õigusaktina.
88 Nagu Arkema märgib, tuleneb kohtupraktikast, et 1998. aasta suunised kujutavad endast vaid praktikat väljendavat käitumisnormi, mida ametiasutus konkreetsel juhtumil ei või eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 209 ja 210).
89 Ometi, vastupidi apellandi väidetele ei andnud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 kuidagi neile suunistele õigusvastaselt „absoluutset siduvat jõudu”.
90 Selline etteheide põhineb tegelikult selle punkti 205 valikulisel või isegi vääral mõistmisel.
91 Mainitud punkti 205 sõnastusest, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 21, tuleneb, et Üldkohus tõi vaid sisuliselt välja, et „juhul kui ta ei soovinud [1998. aasta] suuniste arvutusmeetodist kõrvale kalduda”, oli komisjon uue „hüpoteetilise põhisumma” arvutamisel kohustatud järgima eespool kirjeldatud metodoloogiat.
92 Seega ei välistanud Üldkohus kuidagi seda, et komisjon võiks vajadusel liidu õigust järgides ja selleks kohaseid põhjendusi esitades kasutada liidu konkurentsiõiguses trahvide arvutamisel muud metodoloogiat.
93 Pealegi leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207, et kuna komisjon ei ole trahvisumma määramisel kohustatud kohaldama täpset matemaatilist valemit ja kuna tal on selles osas kaalutlusõigus, võis ta arvestada majandusliku võimsuse erinevust, kohaldades Arkema suhtes kordajat 1,5 ning kogu Elf Aquitaine’i kontserni suhtes kordajat 2,5, rikkumata proportsionaalsuse põhimõtet.
94 Mis puudutab kordajate 1,5 ja 2,5 valikut, siis nende kindlaksmääramise viisi ega nende taset apellant vaidlustanud ei ole, piirdudes sisuliselt vaid väitega, et nende kohaldamisel võeti tema käivet lubamatult arvesse kaks korda.
95 Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
96 Arvestades kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb käesolev apellatsioonkaebus terves ulatuses rahuldamata jätta.
Kohtukulud
97 Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Arkema on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Arkemalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Arkema SA‑lt.
Allkirjad