Kohtuasi C‑625/10

Euroopa Komisjon

versus

Prantsuse Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Transport – Ühenduse raudteede arendamine – Direktiiv 91/440/EMÜ – Artikli 6 lõige 3 ja II lisa – Direktiiv 2001/14/EÜ – Artikli 14 lõige 2 – Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja õigusliku vormi poolest sõltumatuse puudumine – Artikkel 11 – Toimivusskeemi puudumine – Mittetäielik ülevõtmine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 18. aprill 2013

1.        Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Põhjendatuse kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Arvesse võetav olukord – Olukord põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul

(ELTL artikkel 258)

2.        Transport – Ühine poliitika – Ühenduse raudteede arendamine – Infrastruktuuri majandamise ja vedude lahusus – Olulisimad ülesanded, mille täitmine tuleb anda sõltumatule organile – Mõiste – Rakendamise tehnilised uuringud, mis on vajalikud rongiliinide eraldamise taotluste läbivaatamiseks enne otsuste tegemist ja viimase hetke rongiliinide eraldamiseks – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 14 lõige 2; nõukogu direktiiv 91/440, artikli 6 lõige 3 ja II lisa)

3.        Transport – Raudteetransport – Direktiiv 2001/14 – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine – Infrastruktuuri kasutustasude kehtestamine – Liikmesriikide kohustused – Toimivusskeemi kehtestamine – Ulatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 11 lõiked 1 ja 2)

4.        Transport – Raudteetransport – Direktiiv 2001/14 – Raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamine ja kasutustasude kehtestamine – Infrastruktuuri kasutustasude kehtestamine – Liikmesriikide kohustused – Mehhanismide kehtestamine, mis ergutaks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat piirama infrastruktuuri käigushoidmisega seotud kulusid ja vähendama kasutustasude taset – Kohustus näha ette eraldiseisvad meetmed – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14, artikli 6 lõiked 2 ja 3, artikli 7 lõige 3 ning artikli 8 lõige 1)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 43)

2.        Vastavalt direktiivi 91/440 ühenduse raudteede arendamise kohta II lisale loetakse direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses olulisimateks ülesanneteks ettevalmistustööd ja otsuste tegemine seoses raudtee-ettevõtete litsentseerimisega, otsuste tegemine seoses liinide eraldamisega, sealhulgas nii kasutatavuse määratlemine ja hindamine kui ka individuaalsete rongiliinide eraldamine, otsuste tegemine seoses infrastruktuuri kasutusmaksuga ja järelevalve teatavate teenuste osutamiseks vajalike avaliku teenindamise kohustuste üle.

Sellest loetelust tuleneb, et raudtee-ettevõtjale ei tohi teha ülesandeks viia läbi rakendamise tehnilisi uuringuid, mis on vajalikud rongiliinide eraldamise taotluste läbivaatamiseks enne otsuse tegemist ja viimase hetke rongiliinide eraldamiseks, kuna esiteks toimub nende uuringute põhjal rongiliinide kasutatavuse määratlemine ja hindamine ning teiseks kujutab viimase hetke liinide eraldamine endast individuaalsete rongiliinide eraldamist, mis on ette nähtud direktiivi 91/440 II lisas, ning seetõttu tuleb need ülesanded anda sõltumatule organile. Direktiivi 2001/14 artikli 14 lõige 2 näeb nimelt ette, et jaotamisorgani funktsioone täitvad üksused peavad olema õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudtee-ettevõtjatest sõltumatud.

(vt punktid 46–48)

3.        Direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja kasutustasude kehtestamise kohta artikli 11 lõikest 1 tuleneb esiteks, et liikmesriigid peavad infrastruktuuri maksustamise skeemidesse lisama toimivusskeemi, mille eesmärk on ergutada nii raudtee-ettevõtjaid kui ka raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid parandama raudteevõrgu toimivust. Teiseks on ergutusmeetmete osas, mida liikmesriigid võivad rakendada, viimastel vabadus valida, millised konkreetsed meetmed sellesse skeemi kuuluvad, niivõrd kui need moodustavad ühtse ja läbipaistva terviku, mida saab pidada „toimivusskeemiks”.

Skeem, mis seisneb eritasus, mida kohaldatakse kaubarongiliinide reserveerimistasu suhtes, tingimusel, et asjaomase rongiliini kogupikkus on üle 300 km ja kiirus suurem kui 70 km/h, ei moodusta ühtset ja läbipaistvat tervikut, mida võiks pidada toimivusskeemiks direktiivi 2001/14 artikli 11 tähenduses. Nimelt nõuab see artikkel, et liikmesriigid tõepoolest lisaksid kasutustasude kehtestamise skeemi hulka toimivusskeemi.

Lisaks sellele ei kujuta toimivusskeemi endast ka sätted infrastruktuuriettevõtjale hüvitise maksmise kohta juhul, kui eraldatud rongiliini ei kasutata raudtee-ettevõtja süü tõttu, ja raudtee-ettevõtjale hüvitise maksmise kohta juhul, kui infrastruktuuriettevõtja kaotab rongiliine.

Lõpuks, mis puudutab konkreetse eksperimentaalse toimivusskeemi mehhanismi kehtestamist, mis on ette nähtud toimivuse tagamise lepingus, siis see mehhanism kohustab vaid infrastruktuuriettevõtjat. Seega ei kujuta toimivuse tagamise leping endast toimivusskeemi, mis ei ergutaks mitte üksnes infrastruktuuriettevõtjat, vaid ka raudtee-ettevõtjaid. Lisaks sellele kohaldatakse vastavalt direktiivi 2001/14 artikli 11 lõikele 2 toimivusskeemi peamisi printsiipe kogu võrgu ulatuses. Toimivuse tagamise lepingu tingimused piirduvad aga kaubarongiliinide võrguga.

(vt punktid 70 ja 72–74)

4.        Direktiivi 2001/14 raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise ja kasutustasude kehtestamise kohta artikli 6 lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et liikmesriikidel on lubatud rakendada meetmeid, mis ergutaks piirama infrastruktuuri käigushoidmisega seotud kulusid ja vähendama kasutustasude taset, mitmeaastase kehtivusajaga lepingus või õigusnormides. Samas ei ole aga ette nähtud, et need meetmed peaksid olema eraldiseisvad.

Lisaks sellele saavad infrastruktuuri käiguhoidmise kulude vähendamisele ergutavad meetmed kaasa tuua vaid kasutustasude taseme languse, sõltumata sellest, kas need on kindlaks määratud direktiivi 2001/14 artikli 7 lõike 3 või artikli 8 lõike 1 alusel.

(vt punktid 78, 83 ja 86)