ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

20. juuni 2011

Kohtuasi T‑256/10 P

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Isiklike asjade kolimine – Apellandi taotluste vaikimisi ja sõnaselgelt rahuldamata jätmine – Põhjendamiskohustus – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 25. märtsi 2010. aasta määruse peale kohtuasjas F‑102/08: Marcuccio vs. komisjon nimetatud määruse tühistamiseks.

Otsus:      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Luigi Marcuccio kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni poolt käesolevas kohtuastmes kantud kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Väited – Ebapiisav või vastuoluline põhjendus – Vastuvõetavus – Põhjendamiskohustuse ulatus – Avaliku Teenistuse Kohtu otsuste üle Üldkohtu poolt teostatava kontrolli ulatus

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikkel 76)

2.      Apellatsioonkaebus – Väited – Asjaolude ja tõendite ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Üldkohtu kontroll faktiliste asjaolude ja tõendite hindamise üle – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(ELTL artikkel 257, Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Õigusnormi väidetava rikkumise määratlemata jätmine – Ilmselge vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 11, Üldkohtu kodukord, artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkt c)

4.      Tühistamishagi – Liidu kohtu pädevus – Nõue teha institutsioonile ettekirjutus – Nõue teha deklaratiivne kohtuotsus – Vastuvõetamatus

(ELTL artikkel 263)

1.      Küsimus, kas Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse põhjendused on vastuolulised või ebapiisavad, kujutab endast õiguslikku küsimust, mida võib apellatsioonkaebuses tõstatada.

Seoses määrusega, millega hagi jäetakse ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata, tuleb Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artiklis 76 sisalduvat põhjendamise kohustust eristada põhjenduste põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse määruse sisulist õiguspärasust. Esiteks tähendab otsuse põhjendamine nende põhjenduste formaalselt väljendamist, millele see otsus tugineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka valesid põhjendusi esitades. Teiseks asjaolu, et kohus jõudis esimeses astmes sisuliselt teistsuguse järelduseni kui hageja, ei saa iseenesest olla vaidlustatud kohtumääruse põhjenduste puudulikkuse alus.

(vt punktid 23, 25 ja 26)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. jaanuar 2007, kohtuasi C‑404/04 P: Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika); 10. juuli 2008, kohtuasi C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (ELK 2008, lk I‑4951, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika); 20. mai 2010, kohtuasi C‑583/08 P: Gogos vs. komisjon (ELK 2010, lk I‑4469; punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

Üldkohus: 18. oktoober 2010, kohtuasi T‑516/09 P: Marcuccio vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 53 ja 54).

2.      Apellatsioonkaebuse põhjenduseks võivad olla üksnes väited, mis puudutavad rikkumisi õigusküsimustes, kuid mitte faktiliste asjaolude hindamist. Ainult Avaliku Teenistuse Kohus on pädev ühelt poolt tuvastama faktilisi asjaolusid, välja arvatud juhul, kui tema järelduste sisuline ebaõigsus tuleneb talle esitatud kohtutoimiku materjalidest, ja teiselt poolt hindama neid faktilisi asjaolusid ning seda, milline tõenduslik jõud tuleb temale esitatud tõenditele omistada, välja arvatud faktiliste asjaolude või tõendite moonutamise korral. Lisaks otsustab ainult Avaliku Teenistuse Kohus, kas tema käsutuses olevat teavet menetluses olevate asjade kohta on vaja täiendada.

Kui aga Avaliku Teenistuse Kohus on faktilisi asjaolusid tuvastanud või hinnanud, on Üldkohus vastavalt ELTL artiklile 257 pädev kontrollima nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja Avaliku Teenistuse Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega laieneb Üldkohtu poolt Avaliku Teenistuse Kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kontrollimise pädevus eelkõige kohtutoimiku materjalidest tulenevate järelduste sisulisele ebaõigsusele, tõendite moonutamisele, nende õiguslikule kvalifikatsioonile ja küsimusele, kas on järgitud tõendamiskoormist ning tõendite hankimist puudutavaid norme.

(vt punktid 33, 35, 36 ja 38)

Viited:

Euroopa Kohus: 10. juuli 2001, kohtuasi C‑315/99 P: Ismeri Europa vs. kontrollikoda (EKL 2001, lk I‑5281, punkt 19); 11. november 2003, kohtuasi C‑488/01 P: Martinez vs. parlament (EKL 2003, lk I‑13355, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika); 25. jaanuar 2007, liidetud kohtuasjad C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑729, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

Üldkohus: 20. oktoober 2008, kohtuasi T‑278/07 P: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑59 ja II‑B‑1‑407, punkt 20); 8. juuli 2010, kohtuasi T‑166/09 P: Marcuccio vs. komisjon (punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

3.      Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artiklist 11 ja Üldkohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Seega tuleb ilmselge vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata apellatsioonkaebus, mis ei sisalda õiguslikke argumente selle kohta, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus on õigusnormi rikkunud, vaid piirdub sellele kohtule esimeses astmes esitatud väite kordamisega, ilma täpsemate selgitusteta. Seega kujutab selline argument endast pelgalt taotlust esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldus uuesti läbi vaadata, mis rikub nii Euroopa Kohtu põhikirjas kui Üldkohtu kodukorras sätestatud nõudeid.

(vt punktid 51–53)

Viited:

Euroopa Kohus: 13. september 2007, kohtuasi C‑234/06 P: Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 2007, lk I‑7333, punktid 45 ja 46).

Üldkohus: 19. märts 2010, kohtuasi T‑338/07 P: Bianchi vs. ETF (punkt 59); 16. detsember 2010, kohtuasi T‑52/10 P: Lebedef vs. komisjon (punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Liidu kohus ei ole õiguspärasuse kontrolli raames pädev tegema deklaratiivseid kohtuotsuseid või ettekirjutisi, ning seda vaidlustatud akti olemusest või sisust sõltumata. Seega argument, mille kohaselt on liidu kohtul võimatu teha institutsioonidele ettekirjutusi ainult siis, kui neil on otsustuspädevus, ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.

(vt punktid 27 ja 66)

Viited:

Euroopa Kohus: 22. jaanuar 2004, kohtuasi C‑353/01 P: Mattila vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2004, lk I‑1073, punkt 15).

Üldkohus: 4. veebruar 2009, kohtuasi T‑145/06: Omya vs. komisjon (EKL 2009, lk II‑145, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).