4. juunil 2010 esitatud hagi - Itaalia versus komisjon

(kohtuasi T-257/10)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia (esindaja: avvocato dello Stato P. Gentilli)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

tühistada komisjoni 24. märtsi 2010. aasta otsus C(2010) 1711 lõplik, mille ese on riigiabi nr C 4/2003 (ex NN 102/2002);

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Itaalia Vabariik pöördus Euroopa Liidu Kohtusse, et vaidlustada komisjoni 24. märtsi 2010. aasta otsus C(2010) 1711 lõplik, mille ese on riigiabi nr C 4/2003 (ex NN 102/2002) ja mis tehti talle teatavaks SG Greffe'i 25. märtsi 2010. aasta kirjaga (2010) D/4224. See otsus - mis on vastu võetud pärast seda, kui Euroopa Kohus oli teinud otsuse kohtuasjas C-494/06 P: komisjon vs. Itaalia ja WAM, milles ta jättis rahuldamata komisjoni apellatsioonkaebuse Üldkohtu otsuse peale, milles viimane oli rahuldanud Itaalia ja äriühingu WAM hagi komisjoni otsuse 2006/177/EÜ peale riigiabi C 4/2003 (ex NN 102/2002) kohta, mida Itaalia oli andnud äriühingule WAM - kvalifitseeris WAM SpA-le aastatel 1995 ja 2000 Itaalia eksporditoetuse meetmeid käsitleva seaduse nr 394/81 alusel antud sooduslaenu ühisturuga kokkusobimatuks.

Itaalia Vabariik esitab oma hagi põhjenduseks järgmised väited:

Esimene väide. Määruse (EÜ) nr 659/1999¹ artikli 4 lõigete 5 ja 6 ning ne bis in idem põhimõtte rikkumine. Selles osas kinnitatakse, et komisjoni varasem 2004. aastal selle abi suhtes tehtud otsuse tühistasid Üldkohus ja Euroopa Kohus täielikult ja tagasiulatuvalt. sellest tulenes ka komisjoni vaikiv nõusolek abi andmisele alates ametliku uurimismenetluse algatamisest jaanuaris 2003. Lisaks kohaldub ne bis in idem põhimõte.

Teine väide. ELTL artikli 108 lõigete 2 ja 3 ning määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklite 4, 6, 7, 10, 13 ja 20 rikkumine. Itaalia Vabariik leiab, et uues otsuses on kõnealuse abi kohta esitatud täiesti uus analüüs. See otsus oleks tulnud teha ametliku uurimismenetluse lõpus, võimaldades liikmesriigi ja asjast huvitatud isikute võistlevat seisukohtade vahetust.

Kolmas väide. Kohtuotsuse seadusjõu rikkumine. Hageja jaoks annavad Üldkohtu ja Euroopa Kohtu poolt kõnealuse abi suhtes tehtud otsused seadusjõu faktile, et abi ei soodusta mitte eksporti vaid aitab kanda kolmandate riikide turgudele sisenemise kulusid, ja faktile, et pelgad üldised viited põhimõtetele, et riigiabi kahjustab otseselt siseturu toimimist, ei ole piisavad põhjendamaks otsust abi kohta, mis mõjutab otseselt kolmandate riikide turge ning mis pealegi on vähese tähtsusega. Oma uues otsuses jättis komisjon aga seadusjõulise kohtuotsuse kõrvale ja kohaldas neid põhimõtteid vaid näiliselt.

Neljas väide. Võistlevuse põhimõtte ja määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 20 rikkumine. Uurimise puudumine. Selles osas täpsustab hageja, et uue otsuse vastuvõtmisel võeti uurimiskriteeriumina aluseks üks kasusaajat ettevõtjat puudutav ülikoolis 2009. aastal tehtud uurimus, mida komisjon huvitatud pooltele ei edastanud ning mille üle ei toimunud enne uue otsuse tegemist pooltega mingisugust arutelu.

Viies väide. ELTL artikli 107 lõike 1 ning määruse (EÜ) nr 1998/2006² artikli 1 lõike 1 punkti d ja artikli 2 rikkumine. Kohtuotsuse seadusjõu rikkumine. Vastuolulisus. Itaalia Vabariik leiab, et kõnealune abi kuulus vähese tähtsusega abi käsitleva määruse (EÜ) nr 1998/2006 kohaldamisalasse, kuna selle summa on väiksem kui 200 000 eurot kolme aasta kohta. Seetõttu ei ole see abi riigiabi ning seega ei ole sellest vaja teatada. Nimetatud määrus oli kohaldatav, kuna asjaolul, et tegemist ei olnud eksporditoetusega, oli juba seadusjõud.

Kuues väide. ELTL artikli 107 lõike 3 punktide c ja e ning määruse (EÜ) nr 70/2001³ artikli 4 lõigete 1 ja 2 rikkumine. Igal juhul oli tegemist abiga, mis oli ühisturuga kokkusobiv ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses, kuna selle eesmärk oli edendada ühenduse ettevõtjate tegevust rahvusvahelisel tasandil. Komisjon oma otsuses seda aspekti ei käsitlenud.

Seitsmes väide. Määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine. Igal juhul oli tagasinõudmisele määratud abisumma välja arvutatud liiga suurena - tegelik abi tuleneb tagasimaksete kuupäeval kehtinud viitemäära ja soodusmäära vahest mitte abi andmise kuupäeval (palju varasem) kehtinud viitemäära ja soodusmäära vahest.

Lisaks viitab Itaalia Vabariik põhjendamiskohustuse rikkumisele ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele.

____________

¹ - Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

² - Komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1998/2006, milles käsitletakse asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 379, lk 5).

³ - Komisjoni 12. jaanuari 2001. aasta määrus (EÜ) nr 70/2001, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes (EÜT L 10, lk 33).