KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MICHAL BOBEK
esitatud 8. septembril 2016(1)
Kohtuasi C‑354/15
Andrew Marcus Henderson
versus
Novo Banco, SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal da Relação de Évora (Évora apellatsioonikohus, Portugal))
Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 1393/2007 – Kohtu- ja kohtuväliste dokumentide kättetoimetamine ja teatavakstegemine – Kättetoimetamine postiteenuse kaudu – Vastuvõtuteatise vastu üle antav tähtkiri – Võrdväärne dokument – Kohtukutse kättetoimetamine kolmandale isikule – Tüüpvorm määruse nr 1393/2007 II lisas
I. Sissejuhatus
1. Üks Portugali pank esitas hagi Iirimaal elava võlgniku vastu. Kohtukutse kättetoimetamisel esines kolm probleemi. Esiteks: Portugali kohtusse ei tagastatud kohtukutse vastuvõtuteatist. Teiseks: kohtukutse võeti väidetavalt vastu küll võlgniku elukohas, aga kolmanda isiku poolt. Kolmandaks: kohtukutsega ei olnud kaasas määruse (EÜ) nr 1393/2007(2) II lisas esitatud tüüpvormi (edaspidi „II lisa tüüpvorm“), mis oleks adressaati pidanud teavitama tema õigusest kohtukutse vastuvõtmisest keelduda.
2. Põhikohtuasjas loeti eespool kirjeldatud kohtukutse kättetoimetamist endiselt kehtivaks. Sellel oli kolm põhjust. Esiteks: Portugali post kinnitas siseriiklikule kohtule saadetud kirjaga dokumendi kättetoimetamise kuupäeva ja kellaaja Iirimaal. Teiseks: siseriiklik kohus tegi asjaolu põhjal, et kohtukutse võttis vastu kolmas isik, järelduse, et kehtib adressaadile kättetoimetamise eeldus, ja seda eeldust ei lükatud ümber. Kolmandaks: siseriiklik kohus leidis, et II lisa tüüpvormi puudumist, mis on küll problemaatiline, kompenseeris asjaolu, et adressaat ei vaidlustanud selle vormi puudumist selleks siseriiklikus õiguses ette nähtud aja jooksul.
3. Käesolevas asjas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kõnealused siseriiklikud õigusnormid, mis reguleerivad kohtukutsete kättetoimetamist, on kooskõlas määruse nr 1393/2007 nõuetega.
II. Kohaldatav õigus
A. Euroopa Liidu õigus
4. Määruse nr 1393/2007 põhjendus 2 sätestab: „Siseturu nõuetekohaseks toimimiseks tuleb parandada ja kiirendada tsiviil- ja kaubandusasjades kättetoimetatavate kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamist liikmesriikide vahel“.
5. Sama määruse põhjendus 6 sätestab: „Tõhus ning kiire tsiviilkohtumenetlus eeldab, et kohtu- ja kohtuvälised dokumendid edastatakse otse ning kiiresti liikmesriikide poolt määratud kohalikele asutustele […]“.
6. Määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõige 1 koostoimes lõikega 4 sätestab kohustuse lisada kättetoimetatavatele kohtudokumentidele II lisa tüüpvorm, k.a juhul, kui dokumendid saadetakse posti teel. II lisa tüüpvormi mõte on anda adressaadile teavet tema õiguse kohta keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest vastuvõtmise ajal või tagastada dokument vastuvõtvale asutusele ühe nädala jooksul, kui see ei ole koostatud ühes järgmistest keeltest või kui sellele ei ole lisatud tõlget ühte järgnevatest keeltest: a) keel, millest adressaat aru saab; või b) adressaatliikmesriigi ametlik keel, või kui nimetatud liikmesriigis on mitu ametlikku keelt, kättetoimetamiskoha ametlik keel või üks selle ametlikest keeltest.
7. Määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõige 3 sätestab: „Kui adressaat on keeldunud lõike 1 kohaselt dokumendi vastuvõtmisest, võib dokumendi kättetoimetamisel tehtud vea parandada, toimetades vastavalt käesoleva määruse sätetele adressaadile kätte dokumendi, millele on lisatud tõlge ühte lõikes 1 sätestatud keeltest. Sellisel juhul on dokumendi kättetoimetamise kuupäev see kuupäev, millal dokument koos tõlkega toimetatakse kätte vastavalt adressaatliikmesriigi õigusele. Kui liikmesriigi õiguse kohaselt tuleb dokument kätte toimetada kindla tähtaja jooksul, loetakse taotluse esitaja suhtes arvessevõetavaks kuupäevaks algdokumendi kättetoimetamise kuupäeva, mis määratakse kindlaks vastavalt artikli 9 lõikele 2“.
8. Määruse nr 1393/2007 artikkel 9 käsitleb kättetoimetamise kuupäeva. Artikli 9 lõige 1 koostoimes lõikega 3 sätestab, et dokumendi kättetoimetamise kuupäev on põhimõtteliselt kuupäev, mil see toimetatakse kätte vastavalt adressaatliikmesriigi õigusele.
9. Artikli 9 lõige 2 sätestab aga: „Kui vastavalt liikmesriigi õigusele tuleb dokument kätte toimetada kindla tähtaja jooksul, määratakse taotluse esitaja suhtes arvessevõetav kuupäev liikmesriigi õiguse kohaselt“.
10. Määruse nr 1393/2007 artikkel 14 sätestab: „Igal liikmesriigil on õigus toimetada kohtudokumendid postiteenuseid kasutades teises liikmesriigis elavale isikule otse kätte tähtkirjaga, mis antakse üle vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi vastu“.
11. Määruse nr 1393/2007 artikli 19 teema on kohtusse ilmumata jätnud kostja. Artikli 19 lõike 1 oluline osa sätestab: „Kui kohtukutse või sellega võrdväärne dokument tuli kättetoimetamiseks edastada teisele liikmesriigile käesoleva määruse sätete alusel ning kostja ei ole ilmunud kohtusse, ei tehta kohtuotsust, kuni on tõendatud, et:
[…]
b) dokument on tegelikult kostjale isiklikult üle antud või toimetatud tema elu- või asukohta muul käesolevas määruses ettenähtud viisil;
ning et […] dokument [on] kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et anda kostjale kaitsevõimalus.“
B. Siseriiklik õigus
12. Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Código de Processo Civil, edaspidi „CPC“) artikli 230 kohaselt loetakse tähtkiri, mis antakse üle vastuvõtuteatise vastu, kättetoimetatuks vastuvõtuteatise allkirjastamise kuupäeval ja loetakse adressaadile kättetoimetatuks isegi juhul, kui vastuvõtuteatisele on alla kirjutanud kolmas isik. Tähtkiri loetakse adressaadile nõuetekohaselt kättetoimetatuks, välja arvatud juhul, kui adressaat tõendab vastupidist.
13. CPC artikli 365 lõike 3 ja artikli 293 lõike 2 kohaselt on hagi tagamisel kaitseõiguse kasutamiseks ette nähtud kümme päeva. CPC artikli 366 lõige 3 sätestab, et seda aega võib vahemaa pikkuse tõttu pikendada kümne päeva võrra.
14. Kui kättetoimetatava kohtukutsega ei ole kaasas II lisa tüüpvormi, on Portugali õiguse ja kohtupraktika kohaselt täitmata tähtis menetlusnorm, mille tõttu on kättetoimetamine CPC artikli 191 lõike 1 kohaselt tühine.
15. CPC artikli 191 lõike 2 kohaselt on aeg, mille jooksul võib esitada väite, et kättetoimetamine on tühine olulise vorminõude rikkumise tõttu, vaidlustamise tähtaeg, s.o käesolevas asjas 20 päeva alates kättetoimetamise kuupäevast. Tühisuse küsimus loetakse lahendatuks siis, kui seda selle aja jooksul ei tõstatata.
III. Asjaolud, siseriiklik menetlus ja eelotsuse küsimused
16. Novo Banco, SA (vastustaja) sõlmis 2008. aastal A. M. Hendersoniga (apellant) kaks äriruumide üürilepingut Portugalis Portimão município’s. Apellant jättis nende ruumide eest üüri maksmata alates vastavalt 2012. aasta märtsist ja augustist. Pärast seda lõpetas vastustaja mõlemad lepingud.
17. Apellant keeldus äriruume tagastamast. Vastustaja esitas Portugalis apellandi vastu hagi ja muu hulgas ka hagi tagamise taotluse, nõudes konkreetselt kõnealuste ruumide vabastamist.
18. Hagi esitamise ajal elas apellant Iirimaal. Tundub, et kohtukutse toimetati apellandi kätte tähtkirjaga apellandi Iirimaa aadressil.
19. Siseriiklikkusse kohtusse ei tagastatud aga vastuvõtuteatist. Seepärast esitas siseriiklik kohus Portugali postile (Correios, Telégrafos e Telefonos, edaspidi „CTT“) teabenõude. CTT saatis vastu kirja, kus kinnitas, et „vastavalt sihtriigi Iirimaa postioperaatori arvutikirjetele […]“ toimetati kohtukutset sisaldav tähtkiri adressaadile 22. juulil 2014. CTT kirjale oli lisatud Iirimaa posti saadetiste jälgimise süsteemist võetud asjaomase kirje väljatrükk, kus oli esile tõstetud kättetoimetatud dokumendi number, triipkood ja kättetoimetamise ajalugu, mis sisaldas kättetoimetamise kuupäeva ja kohta, ning näha dokumendi vastu võtnud isiku nimi ja allkiri. Alla oli kirjutanud „A. Henderson“.(3)
20. Kättetoimetatud kohtukutsega ei olnud kaasas II lisa tüüpvormi.
21. Apellant ei esitanud vastuväidet Portugali õiguses ette nähtud tähtaja jooksul. Seepärast rahuldati vastustaja nõue kohaldada hagi tagamise abinõud.
22. Pärast seda vaidlustas apellant eelotsusetaotluse esitanud kohtus otsuse, millega hagi tagamise nõue rahuldati, ja palus teha määruse selle kohta, et kohtukutse tuleb talle uuesti kätte toimetada. Tema väitel ei toimunud kohtukutse algne kättetoimetamine kooskõlas kehtivate menetlusnormidega. Apellant juhtis tähelepanu asjaolule, et vastuvõtuteatist ei oldud kohtusse tagastatud. Lisaks rõhutas ta, et ei ole tõendatud, kes tegelikult kohtukutse vastu võttis. Samuti tõstatas ta vaidlustava asjaoluna II lisa tüüpvormi puudumise, mille tõttu jäi tal saamata teave õiguse kohta kohtukutse vastuvõtmisest keelduda, arvestades, et see oli koostatud ainult portugali keeles – keeles, millest ta aru ei saa. Ta väitis, et kohtukutsele oleks tulnud lisada tõlge inglise või iiri keelde; Iirimaal on kohtukutseid lubatud kätte toimetada ainult nendes keeltes.
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Pärast seda esitas apellant samale kohtule nõude teise astme kohtuotsuse muutmiseks, kuna see ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, viitamata ühelegi konkreetsele lahendile.
24. Neil asjaoludel otsustas Tribunal da Relação de Évora (Évora apellatsioonikohus, Portugal) oma menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas juhul, kui Portugali kohus, kes menetleb tsiviilasja teises Euroopa Liidu liikmesriigis elava kodaniku vastu, on andnud korralduse see kodanik nimetatud kohtumenetluse jaoks kohtusse kutsuda vastuvõtuteatisega tähtkirja teel ja vastavat vastuvõtuteatist ei ole tagastatud, võib Portugali kohus viidatud määrust [(EÜ) nr 1393/2007] ja selle aluseks olevaid põhimõtteid silmas pidades, kirjaliku teate adressaadi elukohariigi postiasutuse esitatud dokumentide põhjal, mis tõendavad vastuvõtuteatisega tähtkirja adressaadile üleandmist, asuda seisukohale, et see kohtukutse on kätte toimetatud?
2. Kas Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 230 kohaldamine esimeses küsimuses osutatud juhul on määruse ja selle aluseks olevate põhimõtetega vastuolus?
3. Kas Portugali tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 191 lõike 2 kohaldamine käesolevas kohtuvaidluses on määruse ja selle aluseks olevate põhimõtetega vastuolus?“
25. Kirjalikud seisukohad on esitanud Madalmaade, Portugali ja Hispaania valitsus ning komisjon. Portugali valitsus ja komisjon esitasid oma suulised seisukohad 7. juulil 2016 toimunud kohtuistungil.
IV. Õiguslik hinnang
26. Käesolevas ettepanekus analüüsin esiteks määrusest nr 1393/2007 tulenevaid asjakohaseid tõendamisnõudeid, et tõendada kohtukutse kättetoimetamise toimumist posti teel (A). Teiseks keskendun küsimusele, kas dokumendi kohaletoimetamine adressaadi elukohta ja selle vastuvõtmine kolmanda isiku poolt on määrusega kooskõlas (B). Viimaseks annan vastuse küsimusele, kas asjaolu, et dokumendiga ei olnud kaasas II lisa tüüpvormi, võib kompenseerida tõsiasi, et selle kohta ei esitatud kindlaksmääratud tähtaja jooksul vastuväidet (C).
A. Vastuvõtuteatis või muu võrdväärne dokument
27. Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määrus nr 1393/2007 lubab siseriiklikul kohtul olukorras, kus kohtukutse toimetati kohale posti teel, kuid vastuvõtuteatist tagastatud ei ole, võtta kättetoimetamise kehtivuse hindamisel arvesse muid tõendeid. Täpsemalt küsib siseriiklik kohus, kas vastuvõtuteatise asemel võib kasutada postiasutuse väljastatud dokumenti, mis kinnitab, et tähtkiri on adressaadile kätte toimetatud.
28. Määruses nr 1393/2007 on esitatud ammendav loetelu dokumentide kättetoimetamise viisidest.(4) Nende hierarhiat määrus nr 1393/2007 ette ei näe.(5)
29. Määruse artikli 14 kohaselt on kättetoimetamine võimalik postiteenuseid kasutades. Samas sätestab artikkel 14 ainult selle, kuidas kättetoimetamine postiteenuseid kasutades peaks toimuma: tähtkirjaga, mis antakse üle vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi vastu.(6) Üksikasjalikumalt see säte seda kättetoimetamisviisi ei käsitle. Erinevalt määruse nr 1393/2007 I lisas esitatud tüüpvormidest (mida kasutatakse edastava ja vastuvõtva asutuse vahelisel suhtlusel, kui kättetoimetamine toimub nende kaudu(7)) ei sisalda artikkel 14 ega ükski muu määruse nr 1393/2007 säte rohkem üksikasju selle kohta, kuidas vastuvõtmise kinnitamine määruse kohaselt peab toimuma.
30. Niisiis, kuna artikkel 14 ega määruse ükski teine säte ei sisalda rohkem üksikasju selle kohta, mis kujul „vastuvõtuteatis“ olema peab, tuleb see küsimus lahendada siseriikliku õiguse kohaselt.(8)
31. Peale selle nimetab artikkel 14 sõnaselgelt võimalust anda dokument vastuvõtuteatise asemel üle „muu võrdväärse dokumendi“ vastu. Teisisõnu ei pruugi „vastuvõtuteatis“ isegi vajalik olla, kui on olemas muud asjakohased ja usaldusväärsed tõendid selle kohta, et dokument on adressaadile kätte toimetatud.(9)
32. Lühidalt: artikkel 14 jääb väga avatuks küsimuses, milline konkreetne kuju peab olema tõendil, mida nõutakse selle tõendamiseks, et kättetoimetamine posti teel on toimunud.
33. Kuid seda avatust ja sellest tulenevat kättetoimetamise tõendamisnõuete mitmekesisust liikmesriikide õiguses piiravad minu arvates määrusega nr 1393/2007 loodud süsteemi funktsionaalsus ja eesmärgistik kahel moel. Esiteks, vastuvõtuteatis või muu võrdväärne dokument peab olema sellisel konkreetsel kujul, mis annaks siseriiklikule kohtule piisavalt tõendeid, et hinnata kättetoimetamise kehtivust. Teiseks peab siseriiklikul kohtul olema ka võimalus kontrollida, kas adressaadi menetlusõigused on tagatud.
34. Mis puudutab esimest piirangut, siis on vastuvõtuteatis standardtõend, mida harilikult peetakse piisavaks, et tuvastada dokumentide kättetoimetamise fakti. Üldjuhul sisaldab see vähemalt teavet kättetoimetamise kuupäeva ja koha ning ka isiku kohta, kellele dokument üle anti. Kuid vastuvõtuteatise kui tõendi funktsioon ja artikli 14 sõnastuse avatus, mida näitab mõiste „muu võrdväärne dokument“ kasutamine, ajendavad mind järeldama, et pealkirja „Vastuvõtuteatis“ kandva paberi puudumine ei muuda kättetoimetamist automaatselt tühiseks. Sellise paberi puudumine ei tähenda, et siseriiklik kohus ei saa kindlaks määrata, kas dokumendid on ka tegelikult adressaadile kätte toimetatud. Kohus saab seda kindlaks määrata selle küsimusega seotud muude tõendite põhjal.
35. Teine piirang seisneb adressaadi menetlusõiguste kaitses. Euroopa Kohus on rõhutanud, et õigus kohtukutsete nõuetekohasele kättetoimetamisele tuleneb õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele.(10) Seda kaitset ei saa vähendada ka määrusega nr 1393/2007 taotletav eesmärk, s.o kohtu- ja kohtuväliste dokumentide tõhus ja kiire kättetoimetamine.(11)
36. Lisaks on adressaadi menetlusõiguste tagamine eriti tähtis siis, kui vaadelda seda laiemas raamistikus, mille moodustavad muud tsiviil- ja kaubandusasjades tehtavat õigusalast koostööd reguleerivad õigusaktid(12), nagu määrus (EL) nr 1215/2012(13) (edaspidi „Brüsseli I määrus (ümbersõnastamine)“) ja määrus (EÜ) nr 805/2004.(14) Küsimus, kas kohtumenetluse algatamisest teatav dokument on nõuetekohaselt kätte toimetatud, on edaspidi võtmetähtsusega selle üle otsustamisel, kas menetlusest sündiv otsus kuulub tunnustamisele ja täitmisele ning kas seda otsust saab pidada Euroopa täitekorralduseks vaidlustamata nõude kohta määruse nr 805/2004 tähenduses.(15)
37. Küsimuse, kas eespool kirjeldatud kaht piirangut on vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi puhul määruse nr 1393/2007 artikli 14 tähenduses arvesse võetud, peab lahendama siseriiklik kohus iga asja konkreetsete asjaolude põhjal.
38. Ma ei taha mitte mingil moel ennetada hindamist, mida siseriiklik kohus peab käesolevas asjas tegema. Kuid kuna siseriiklik kohus on Euroopa Kohtult oma esimese küsimusega sõnaselgelt küsinud riikliku postiteenistuse sellise kirjaliku kinnituse asjakohasuse kohta, millest on juttu eespool käesoleva ettepaneku punktis 19, teeksin ettepaneku vastata sellele nii, et sõltuvalt siseriikliku kohtu kogutud muudest tõenditest võib sellist kinnitust pidada vastuvõtuteatisega „võrdväärseks dokumendiks“.
39. Eespool kirjeldatut arvesse võttes asun seisukohale, et määruse nr 1393/2007 artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus võib selle järeldamisel, et kohtukutse on adressaadile kätte toimetatud, tugineda muudele dokumentidele kui vastuvõtuteatis. Selleks et neid dokumente saaks pidada vastuvõtuteatisega võrdväärseks, peab siseriiklikul kohtul olema võimalik nende põhjal veenduda, et kohtukutse on adressaadile kätte toimetatud tema menetlusõigusi tagaval viisil.
B. Dokumentide kohaletoimetamine adressaadi elukohta kolmanda isiku allkirja vastu
40. Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas määrusega nr 1393/2007 on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt loetakse kaubandusasjades kohtukutse kättetoimetamine kehtivaks päeval, mil vastuvõtuteatisele kirjutab adressaadi elukohas alla kolmas isik.
41. Siin tuleb esile tõsta asjaolu, et eelotsusetaotluses viidatud siseriiklik õigusnorm seob dokumentide kättetoimetamise eelduse üksnes tingimusega, et need võtab vastu kolmas isik. Käesoleva asja faktilistest asjaoludest aga selgub, et dokumendid toimetati adressaadi aadressile, kus nende vastuvõtuteatisele kirjutas väidetavalt alla kolmas isik. Seepärast näen siseriikliku kohtu teise küsimusega küsitavat, kas siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt loetakse kättetoimetamine kehtivaks siis, kui dokumendid on adressaadi elukohas üle antud kolmandale isikule, on kooskõlas määrusega nr 1393/2007.
42. Nagu eelmises osas juba märgitud, ei ühtlusta määrus nr 1393/2007 posti teel toimuva kättetoimetamise muid üksikasju peale nõude, et see peab toimuma tähtkirjaga, mis antakse üle vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi vastu.
43. Mis puudutab kättetoimetamise kuupäeva, siis sätestab määruse nr 1393/2007 artikkel 9, et see küsimus tuleb lahendada vastavalt liikmesriikide õigusele. Konkreetselt tuleb kättetoimetamise kuupäev kindlaks määrata vastavalt adressaatliikmesriigi õigusele, kusjuures käesolevas asjas on adressaatliikmesriik Iirimaa.
44. Samas ei sisalda määrus nr 1393/2007 sõnaselgeid sätteid kättetoimetamise kehtivuse kohta olukorras, kus dokumendid antakse üle kolmandale isikule. Sellega seoses on mul järgmised märkused.
45. Kohtudokumentide kättetoimetamist tsiviil- ja kaubandusasjades reguleerivad nõuded on üldjuhul vähem ranged kui haldus- ja kriminaalasjades. Konkreetselt kriminaalkohtumenetluse valdkonnas(16) võib eeldada, et dokumendid antakse üle otse isikule endale, ilma et sellist üleandmist saaks mingil muul moel eeldada. Dokumentide kättetoimetamise teemal tsiviil- ja kaubandusasjades aga võib liikmesriikide õigusest leida mitu eeldust või isegi õiguslikku fiktsiooni. Neid eeldusi või fiktsioone tsiviil- ja kaubandusasjades peetakse üldjuhul sellisteks, mis loovad taotluse esitaja ja adressaadi vahel asjakohaselt tasakaalustatud õiguskindluse.(17)
46. Asjaolu, et määrus nr 1393/2007 ei käsitle olukorda, kus dokumendid võtab vastu kolmas isik, ning viitab artiklis 9 liikmesriikide õigusele, viib järeldusele, et sel moel kättetoimetamine ei ole määruse endaga tingimata vastuolus.
47. Lisaks toetab järeldust, et dokumentide üleandmine kolmandale isikule ei ole määrusega nr 1393/2007 vastuolus, kaudselt ka määruse artikli 19 lõike 1 punkt b. Artikli 19 lõike 1 punkt b näeb ette nõuded ja kaitseõigused olukorras, kus kostja ei ole ilmunud kohtusse. See sätestab, et kohtuotsust sellise kostja kohta ei tehta, kuni on tõendatud näiteks, et asjaomane dokument on tegelikult kostjale isiklikult üle antud või toimetatud tema elu- või asukohta.(18)
48. Kehtestamata määruses nr 1393/2007 üldist kättetoimetamise reeglit, on selge, et artikli 19 lõike 1 punkt b (mis on sarnane ELi õiguse muude aktidega, mis sisaldavad menetlussätteid tsiviil- ja kaubandusasjades(19)) näeb ette võimaluse anda dokumendid üle kolmandale isikule, tingimusel et seda tehakse kostja elukohas.
49. Neil põhjustel olen seisukohal, et määrusega nr 1393/2007 ei ole vastuolus kohtukutse selline kättetoimetamine, kus dokumendid võtab vastu kolmas isik adressaadi elukohas. Sellega aga on seotud kaks tähtsat tingimust.
50. Esiteks, nagu komisjon kohtuistungil õigesti märkis, tähendab dokumendi toimetamine adressaadi elukohta, et see tuleb toimetada konkreetsesse kohta, kus adressaat elab. Nii näiteks ei piisa sellest, kui dokument toimetatakse kortermajja, vaid see tuleb toimetada sellise maja konkreetse korteri ukseni.
51. Teiseks, dokumendi peab vastu võtma adressaadi elukohas elav täiskasvanu, kellelt võib põhjendatult eeldada, et ta tagab üleantud dokumendi jõudmise adressaadini. See käib minu arvates näiteks sugulase või adressaadiga eluaset jagava isiku kohta või mis tahes muu täiskasvanu kohta, kes on adressaadiga usalduslikus suhtes.
52. Lõpetuseks asun seisukohale, et määrust nr 1393/2007 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt loetakse kohtukutse adressaadile kättetoimetatuks olukorras, kus selle vastuvõtuteatisele on alla kirjutanud kolmas isik, kui see toimetatakse adressaadi elukohta ja antakse seal üle täiskasvanule, kellelt võib põhjendatult eeldada, et see annab dokumendi üle adressaadile.
C. II lisa tüüpvormi puudumine
53. Oma kolmanda küsimusega soovib siseriiklik kohus teada, kas määrusega nr 1393/2007 on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et II lisa tüüpvormi puudumisel on kohtukutse kättetoimetamine tühine, kuid see on kompenseeritud juhul, kui adressaat ei esita kindlaksmääratud aja jooksul II lisa tüüpvormi puudumise kohta vastuväidet. Eelotsusetaotlusest nähtub, et kõnealune siseriiklik õigusnorm on CPC artikli 191 lõige 2.
54. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on II lisa tüüpvorm kättetoimetamise vajalik osa. Selle tüüpvormi mõte on tagada, et kostja saab kasutada oma õigust keelduda kättetoimetatava kohtukutse vastuvõtmisest, kui määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõikes 1 sätestatud keelenõuded ei ole täidetud. Euroopa Kohus on lisaks sedastanud, et määrus nr 1393/2007 ei näe II lisa tüüpvormi kasutamise suhtes ette ühtki erandit. Peale selle on Euroopa Kohus üpris selgelt väljendanud, et kui tüüpvormi kättetoimetatavale dokumendile lisatud ei ole, tuleb see adressaadile saata.(20)
55. Euroopa Kohus sõnastas need järeldused seoses kättetoimetamisega määruse nr 1393/2007 artikli 4 alusel, s.o olukorras, kus dokumente vahetatakse asjaomaste liikmesriikide edastava ja vastuvõtva asutuse vahel. Kuid artikli 8 lõikest 4 tulenevalt on määruse reeglid II lisa tüüpvormi kasutamise kohta kehtivad ka kättetoimetamisel postiteenuseid kasutades.
56. Sellest järeldub, et kui II lisa tüüpvormi posti teel kättetoimetatavale kohtukutsele lisatud ei ole, tuleb see viivitamatult adressaadile toimetada. Seega ei saa minu arvates II lisa tüüpvormi puudumist kompenseerida tähtaja möödumine, mille jooksul dokumendi adressaat ei esitanud vormi puudumise kohta vastuväidet.
57. II lisa tüüpvormi mõte on tagada adressaadi kaitseõigused, milleks vormiga teatatakse adressaadile tema õigusest keelduda dokumendi vastuvõtmisest, kui määruse nr 1393/2007 artikli 8 lõikes 1 sätestatud keelenõuded ei ole täidetud. Kui puudub kohane tõlge, ei pruugi adressaat talle toimetatud dokumendist üldse aru saada.
58. Kui sellises olukorras puudub II lisa tüüpvorm, ei pruugi adressaat teada oma õigust dokumendi vastuvõtmisest keelduda. Teadmise puudumist saab kompenseerida ainult puuduva teadmise andmine ja kindlasti mitte tähtaja möödumine. Seega on loogiline, et menetluslikke järeldusi ei saa teha tõsiasjast, et adressaat ei esitanud II lisa tüüpvormi puudumise kohta kindlaksmääratud aja jooksul vastuväidet, kuna ta ei pruukinud vaidlustamise võimalusest teadlikki olla.
59. Tuleb lisada, et II lisa tüüpvormi lisamise kohustus kehtib igas olukorras ja olenemata sellest, kas adressaat saab aru keelest, milles talle toimetatud dokument on koostatud. Alles siis, kui dokumendid on nõuetekohaselt kätte toimetatud (s.o koos II lisa tüüpvormiga), saab pädev kohus hinnata, kas adressaadipoolne võimalik vastuvõtmisest keeldumine oli põhjendatud või mitte.(21)
60. Seega järeldan, et määrusega nr 1393/2007 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et määruse nr 1393/2007 II lisas esitatud tüüpvormi puudumisest tingitud kättetoimetamise eeskirjade eiramist saab kompenseerida tähtaja möödumine, mille jooksul adressaat ei esita vormi puudumise kohta vastuväidet. Vormi puudumist saab kompenseerida ainult vormi toimetamisega adressaadile vastavalt määruse nr 1393/2007 asjakohastele sätetele.
V. Ettepanek
61. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal da Relação de Évora (Évora apellatsioonikohus, Portugal) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Esimene küsimus:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000, artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus võib selle üle otsustamisel, kas kohtukutse on adressaadile kätte toimetatud, tugineda muudele dokumentidele kui vastuvõtuteatis. Selleks et neid dokumente saaks pidada vastuvõtuteatisega võrdväärseks, peab siseriiklikul kohtul olema võimalik nende põhjal veenduda, et kohtukutse on adressaadile kätte toimetatud tema menetlusõigusi tagaval viisil.
Teine küsimus:
Määrust nr 1393/2007 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt loetakse kohtukutse adressaadile kättetoimetatuks olukorras, kus selle vastuvõtuteatisele on alla kirjutanud kolmas isik, kui see toimetatakse adressaadi elukohta ja antakse seal üle täiskasvanule, kellelt võib põhjendatult eeldada, et see annab dokumendi üle adressaadile.
Kolmas küsimus:
Määrusega nr 1393/2007 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et määruse nr 1393/2007 II lisas esitatud tüüpvormi puudumisest tingitud kättetoimetamise eeskirjade eiramist saab kompenseerida tähtaja möödumine, mille jooksul adressaat ei esita vormi puudumise kohta vastuväidet. Vormi puudumist saab kompenseerida ainult vormi toimetamisega adressaadile vastavalt määruse nr 1393/2007 asjakohastele sätetele.