ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
15. juuli 2015(*)
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Termostabilisaatorite Euroopa turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Ühise tütarettevõtja toime pandud rikkumine – Trahvid – Tütarettevõtja ja emaettevõtjate solidaarvastutus – Ühe emaettevõtja suhtes kohaldatav kümneaastane aegumistähtaeg – Uuesti vastuvõetud otsus – Ühe emaettevõtja trahvi vähendamine – Vähendatud trahvi maksmise kohustuse panemine tütarettevõtjale ja teisele emaettevõtjale – Kaitseõigused
Kohtuasjas T‑485/11,
Akzo Nobel NV, asukoht Amsterdam (Madalmaad),
Akcros Chemicals Ltd, asukoht Warwickshire (Ühendkuningriik),
esindajad: advokaadid C. Swaak ja R. Wesseling,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Ronkes Agerbeek ja J. Bourke, hiljem F. Ronkes Agerbeek ja P. Van Nuffel, keda abistas barrister J. Holmes,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 30. juuni 2011. aasta otsus, millega muudeti komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsust K(2009) 8682 (lõplik) EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/38589 – Termostabilisaatorid), Akzo Nobelit ja Akcros Chemicalsi puudutavas osas või teise võimalusena nõue vähendada määratud trahve,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president M. Prek, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja V. Kreuschitz,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 23. septembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
Vaidluse taust
1 Käesolevas asjas käsitletakse komisjoni 30. juuni 2011. aasta otsust (edaspidi „vaidlustatud otsus”), millega hagejate Akzo Nobel NV ja Akcros Chemicals Ltd osas muudeti komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsust K(2009) 8682 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/38589 – Termostabilisaatorid) (edaspidi „esimene otsus”).
[...]
Menetlus ja poolte nõuded
35 Hagejad esitasid vaidlustatud otsuse peale hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. septembril 2011.
[...]
56 Käesolevas asjas paluvad hagejad Üldkohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena vähendada neile määratud trahve;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
57 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
58 Hagejad esitavad hagi põhjendamiseks kolm väidet.
59 Hagi kolmandas väites kinnitavad hagejad, et komisjon on rikkunud nende kaitseõigusi, jättes neile enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist esitamata uue vastuväiteteatise, kuigi ta oli selleks kohustatud.
[...]
66 Sellega seoses on oluline sissejuhatuseks meenutada, et õigus olla ära kuulatud, mis on kaitseõiguste ülimalt oluline osa, on liidu õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida igas menetluses, sh haldusmenetlus, eelkõige juhul, kui see võib kaasa tuua karistuse ja eelkõige trahvi määramise, ning et selle põhimõtte kohaselt on muu hulgas nõutav, et huvitatud ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht (vt selle kohta kohtuotsused, 13.2.1979, Hoffmann-La Roche vs. komisjon, 85/76, EKL, EU:C:1979:36, punkt 9; 7.6.1983, Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80–103/80, EU:C:1983:158, ja 7.1.2004, Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punktid 64–66).
67 Seda põhimõtet väljendab määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 1, kuna selles on sätestatud, et huvitatud isikutele tuleb saata vastuväiteteatis, mis sisaldab selgelt kõiki peamisi asjaolusid, millele komisjon menetluse selles staadiumis tugineb, et huvitatud isikud saaksid tõepoolest teada, millist tegevust komisjon neile ette heidab ja millised on tema valduses olevad tõendid (vt selle kohta kohtuotsused, 15.10.2002, Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EKL, EU:C:2002:582, punktid 315 ja 316, ning Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 66 eespool, EU:C:2004:6, punktid 66 ja 67).
68 Lisaks on kaitseõiguste tagamiseks muu hulgas nõutav, et uurimise all olev ettevõtja saab haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon selleks, et põhjendada tema suhtes esitatud väidet aluslepingu rikkumise toimepanemise kohta (kohtuotsused Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 66 eespool, EU:C:1983:158, punkt 10; 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, C‑407/04 P, EKL, EU:C:2007:53, punkt 44, ja 10.5.2007, SGL Carbon vs. komisjon, C‑328/05 P, EKL, EU:C:2007:277, punkt 71).
69 Käesoleva juhtumi asjaoludel tuleb olenemata sellest, kas komisjon oli enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kohustatud esitama hagejatele uue vastuväiteteatise, tõdeda, et komisjon palus eespool punktides 20–22 ja 25 mainitud komisjoni kirjades ja e-kirjas hagejatel küll oma seisukoht teatavaks teha.
70 Sellegipoolest oli hagejatel selleks pärast komisjoni kirjade saamist vaid neli tööpäeva, st kolmapäevast, 1. juunist kuni esmaspäevani, 6. juunini 2011, ning pärast komisjoni e-kirja saamist ainult kolm tööpäeva, st kolmapäevast, 15. juunist kuni reedeni, 17. juunini 2011.
71 Kuid nii lühikesed tähtajad ei ole kooskõlas kaitseõiguste tagamisega.
72 Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada, kuna hagejad on piisavalt tõendanud mitte seda, et kui menetlusnormi rikkumisi ei oleks esinenud, oleks komisjoni otsuse sisu olnud teistsugune, vaid et nad oleks saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi, st kui neil oleks olnud piisavalt aega teha oma seisukoht teatavaks (vt selle kohta kohtuotsus, 18.6.2013, Fluorsid ja Minmet vs. komisjon, T‑404/08, EKL, EU:T:2013:321, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika), seejuures olgu täpsustatud, et selle hindamiseks tuleb ennast asetada selle haldusmenetluse hetke, mille tulemusel vaidlustatud otsus vastu võeti, st enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ehk 30. juuni 2011 (vt selle kohta kohtuotsus, 27.9.2006, Archer Daniels Midland vs. komisjon, T‑329/01, EKL, EU:T:2006:268, punkt 377).
73 Sellega seoses tuleb esiteks toonitada, et selle haldusmenetluse käigus, mille tulemusel vaidlustatud otsus vastu võeti, oleks võidud arutada seda, millised olid komisjonil lasuvad kohustused seoses solidaarsusseosega solidaarvõlgnikest äriühingute vahel, kuna nad moodustasid sama ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses.
74 Nimelt, 3. märtsi 2011. aasta otsusega, st vähem kui neli kuud pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, leidis Üldkohus, et ainult komisjoni pädevusse – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel – kuulub määrata kindlaks eri äriühingute osad kogusummas, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad, kuna nad moodustasid ühe ettevõtja, ja seda kohustust ei saa panna siseriiklikele kohtutele (kohtuotsus, 3.3.2011, Siemens ja VA Tech Transmission & Distribution vs. komisjon, T‑122/07–T‑124/07, EKL, EU:T:2011:70, punkt 157).
75 Seda küsimust oleks võidud seda enam arutada haldusmenetluse käigus, mille tulemusel tehti vaidlustatud otsus, et Euroopa Kohus tühistas hiljem kohtuotsuse Siemens ja VA Tech Transmission & Distribution vs. komisjon, punkt 74 eespool, (EU:T:2011:70), kuna ta leidis, et trahvi jagamine solidaarvõlgnike vahel kuulub ainult liikmesriigi kohtu pädevusse (kohtuotsus Siemens, punkt 42 eespool, EU:C:2014:256, punkt 62).
76 Niisiis oleks hagejad saanud haldusmenetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, ja seega enne kohtuotsuse Siemens, punkt 42 eespool, (EU:C:2014:256) kuulutamist, väita, et neil on õigus samale trahvi vähendamisele kui Elementisel, kellega solidaarselt neile konsortsiumi Akcros toimepandud rikkumise eest trahv määrati, kuna nad moodustasid rikkumise toimepanemise ajal koos ühe ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses.
77 Järelikult oleks hagejad haldusmenetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, saanud end paremini kaitsta, kui neil oleks olnud piisavalt aega oma seisukoha teatavaks tegemiseks.
78 Teiseks ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud otsuses tegi komisjon järeldused kohtuotsusest ArcelorMittal, punkt 21 eespool, (EU:C:2011:190).
79 Niisiis asus komisjon vaidlustatud otsuses seisukohale, et aegumise peatumisel hagejate suhtes ei ole erga omnes, vaid üksnes inter partes mõju, st juhtumi asjaolusid arvestades ei olnud peatumisel mõju Elementise suhtes.
80 Kuid esiteks tuleb meenutada, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus ArcelorMittal, punkt 21 eespool, (EU:C:2011:190), langetas Euroopa Kohus otsuse aegumise peatumise inter partes mõju kohta samas rikkumises osalenud eri ettevõtjate suhtes ELTL artikli 101 tähenduses (kohtuotsus ArcelorMittal, punkt 21 eespool, EU:C:2011:190, punkt 148).
81 Teiseks moodustasid Elementis ja hagejad käesolevas asjas teisel rikkumisperioodil ühe ja sama ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses, nagu leiti kohtuasjas T‑47/10 tänasel kuupäeval kuulutatud otsuse punktis 405.
82 Seega, olenemata küsimusest, kas komisjon võis põhjendatult laiendada Euroopa Kohtu lahendust kohtuasjas, milles tehti otsus ArcelorMittal, punkt 21 eespool, (EU:C:2011:190) ja mis puudutas samas rikkumises osalenud eri ettevõtjaid, niisugusele olukorrale nagu käesolevas asjas, mis puudutab eri äriühinguid, kes moodustasid teisel rikkumisperioodil ühe ja sama ettevõtja, tuleb asuda seisukohale, et eelkõige selles küsimuses oleks hagejad haldusmenetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus, saanud end paremini kaitsta, kui neil oleks olnud piisavalt aega oma seisukoha teatavaks tegemiseks.
[...]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 30. juuni 2011. aasta otsus, millega muudeti komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsust K(2009) 8682 (lõplik) EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/38589 – Termostabilisaatorid).
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad