ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
19. detsember 2019(*)
EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Riiklike kontrolliasutuste mitme kontrollkäigu vahel kohaldatavad tähtajad – Kohapealsetest kontrollidest teatamine – Vaikimisi etteteatamine – Rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 artiklid 25 ja 26 – Kindlamääraline finantskorrektsioon
Kohtuasjas T‑509/18,
Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek, J. Pavliš, O. Serdula ja J. Vláčil,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Lewis, A. Sauka ja K. Walkerová,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 13. juuni 2018. aasta rakendusotsus (EL) 2018/873, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2018, L 152, lk 29), osas, milles ta jätab rahastamisest välja Tšehhi Vabariigi tehtud EAFRD maksed summas 151 116,65 eurot,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud A. Marcoulli ja A. Kornezov (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 3. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Komisjon algatas käesoleva vaidluse aluseks olnud uurimise ajavahemikus 23.–27. novembrini 2015. Uurimise RD 2/2015/023/CZ ese oli Tšehhi Vabariigi poolt EAFRD maaelu arengu programmi 2. telje (2007–2013, pindalapõhised meetmed) rakendamine seoses Tšehhi Vabariigis kasutud haldus- ja kontrollisüsteemiga maaelu arengu põllumajanduse keskkonnameetmete raames või meetmete raames, mille eesmärk oli korvata ebasoodsaid looduslikke tingimusi. Uurimine oli jätk varasemale uurimisele RD 2/2011/013/CZ, mille komisjon teostas Tšehhi Vabariigis 2011. aastal.
2 Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusele (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549, parandused ELT 2016, L 130, lk 5), ning komisjoni 17. juuli 2014. aasta rakendusmäärusele (EL) nr 809/2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega (ELT 2014, L 227, lk 69), mida on muudetud, tegi komisjon oma märkused 2015. aastal algatatud uurimise kohta Tšehhi Vabariigile teatavaks 16. veebruari 2016. aasta kirjaga, milles komisjon tõi muu hulgas esile, et liikmesriigi eri teenistuste tehtavad kohapealsed kontrollid sama toetusesaaja juures tuleb korraldada nii, et vähendada sama toetusesaaja juures tehtud eri kontrollkäikude vahele jäävat aega ja et see ei oleks mingil juhul maksimaalselt üle 14 päeva, kusjuures see tähtaeg on 48 tundi, kui tegemist on eeskätt kohapealsete kontrollidega, mis puudutavad loomatoetuse taotlusi või loomatoetusmeetmete alla kuuluvaid maksetaotlusi (edaspidi „loomatoetuse taotlused“), nagu on ette nähtud tollal kehtinud komisjoni 27. jaanuari 2011. aasta määruse (EL) nr 65/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas (ELT 2011, L 25, lk 8), artikli 4 lõikes 7. Tšehhi Vabariik vastas nendele märkustele 14. aprillil 2016, seejärel edastas komisjon uuesti oma märkused Tšehhi Vabariigile 18. mail 2016.
3 21. juunil 2016 toimus kahepoolne kohtumine, mille protokolli saatis komisjon Tšehhi Vabariigile 22. juulil 2016. Viimati nimetatu tegi selle kohta märkusi, mis edastati komisjonile 22. septembril 2016 ja milles ta teavitas komisjoni muu hulgas sellest, et vaatamata nende erimeelsusele võttis ta 8. augustil 2016 vastu uue metodoloogilise juhise, mis vastab komisjoni nõuetele.
4 Pärast seda toimus komisjoni ja Tšehhi Vabariigi vahel mahukas kirjavahetus, mille tulemusel otsustas komisjon teha täiendava uurimise (edaspidi „täiendav uurimine“) ja millest ta teavitas Tšehhi Vabariiki 13. oktoobril 2017. Täiendav uurimine toimus 30. oktoobrist 3. novembrini 2017.
5 Täiendava uurimise tulemusel saatis komisjon 14. märtsi 2018. aasta kirjaga Tšehhi Vabariigile komisjoni 6. augusti 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 908/2014, milles sätestatakse määruse nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses makse- ja muude asutustega, finantsjuhtimisega, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega, kontrollieeskirjadega, tagatistega ja läbipaistvusega (ELT 2014, L 255, lk 59, parandused ELT 2015, L 114, lk 25), artikli 34 lõike 3 kolmandas lõigus ja artikli 40 lõikes 1 ette nähtud ametliku teate (edaspidi „ametlik teade“). Ta kinnitas selles varem väljendatud seisukohta, et kui Tšehhi ametiasutused teevad sama toetusesaaja juures mitu kohapealset kontrolli, tuleb esimest kontrolli lugeda järgnevate kontrollide „vaikimisi etteteatamiseks“, mistõttu pidid need järgnevad kontrollid toimuma 14 päeva jooksul või loomatoetuste taotluste korral lausa 48 tunni jooksul, nagu on ette nähtud määruse nr 65/2011 artikli 4 lõikes 7 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25. Selle reegli rikkumine kujutas endast põhikontrolli puudust. Komisjon ei teinud siiski finantskorrektsiooni seoses aastatega 2014 ja 2015 põhjusel, et sel ajal võis Tšehhi ametiasutustel olla õiguspärane ootus, et riiklik süsteem on liidu õigusega kooskõlas. Aasta 2016 puhul hindas ta aga liidu fondide riski 151 116,65 eurole, kohaldades põhikontrolli puuduse tõttu 5% finantskorrektsiooni (vt ametliku teate lk 2).
6 Tšehhi Vabariik esitas 24. aprillil 2018 lepitustaotluse, mille lepitusorgan jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et vaidlusalune summa ei ületanud miljonit eurot ja Tšehhi Vabariik ei olnud tõendanud, et tegemist oli liidu õigusaktide kohaldamise põhimõttelise küsimusega.
7 Komisjon võttis 13. juunil 2018 vastu rakendusotsuse (EL) 2018/873, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2018, L 152, lk 29; edaspidi „vaidlustatud otsus“).
8 Vaidlustatud otsuses otsustas komisjon, et liit ei rahasta EAFRD maaelu arengu programmi raames (2014–2020) Tšehhi Vabariiki kogusummas 151 116,65 eurot seoses meetmetega, mis kuuluvad ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi alla ning mille alusel tehti makseid seoses eelarveaastatega 2017 ja 2018.
Menetlus ja poolte nõuded
9 Tšehhi Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. augustil 2018.
10 Kostja vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 29. novembril 2018. Sellesse tehti parandus 23. jaanuaril 2019.
11 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 3. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil.
12 Tšehhi Vabariik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon jättis liidu rahastamisest välja hageja kantud kulutatud summas 151 116,65 eurot;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
13 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
14 Hagi põhjendamiseks esitab Tšehhi Vabariik kolm väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 1, teise kohaselt õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning kolmanda kohaselt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikeid 1 ja 2 komisjoni kehtestatud finantskorrektsiooni suuruse osas.
15 Esimese väitega seoses märgib Tšehhi Vabariik, et määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib komisjon liidu rahastamisest summasid välja jätta ainult tingimusel, et vastavad kulud ei ole tehtud kooskõlas liidu õigusega. Ta leiab sisuliselt, et komisjon asus vääralt seisukohale, et esimene kohapealne kontroll on tulevaste kontrollide „vaikimisi etteteatamine“ ja et sellest tulenevalt tuleb need kontrollid alati teha rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud etteteatamisaegade jooksul, milleks on olenevalt olukorrast 14 päeva või 48 tundi.
16 Komisjon palub selle väite tagasi lükata.
17 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et nagu tõi komisjon esile kostja vastuses ja nagu ta oli teatanud ametlikus teates, tunnistati määrus nr 65/2011 kehtetuks alates 1. jaanuarist 2015. Järelikult oli alates taotlusaastast 2015 kohaldatav rakendusmäärus nr 809/2014. Sellega seoses tuleb täpsustada, et vaidluse all on ainult taotlusaasta 2016, kuna taotlusaastate 2014 ja 2015 osas komisjon finantskorrektsioone ei teinud (vt eespool punkt 5). Seega tuleb käesolev vaidlus lahendada rakendusmääruse nr 809/2014 asjaomaste sätete alusel.
18 Samuti tuleb meeles pidada, et otsuseid põllumajandusfondide raamatupidamisarvestuste kontrollimise ja heakskiitmise valdkonnas võetakse vastu kokkuvõtliku aruande ning komisjoni ja asjasse puutuva liikmesriigi vahelise kirjavahetuse alusel. Neil asjaoludel tuleb selliseid otsuseid lugeda piisavalt põhjendatuks, kui adressaadist liikmesriik oli otsuste väljatöötamise protsessi tihedalt kaasatud ja talle olid teada põhjused, mille alusel komisjon pidas vajalikuks vaidlusaluse summa liidu fondide rahastamisest välja jätta (vt 21. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑130/99, EU:C:2002:192, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika; 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑335/03, EU:C:2005:231, punkt 84). Vaidlustatud otsuse õiguspärasust tuleb analüüsida eelkõige ametliku teate sisust lähtudes.
19 Käesolevas asjas nähtub ametlikust teatest, et komisjoni hinnangul ei kantud Tšehhi Vabariigis taotlusaastal 2016 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) kulusid vastavalt rakendusmääruse nr 809/2014 artiklile 25, mistõttu kehtestas komisjon määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 alusel kindlamääralise finantskorrektsiooni, mis on käesoleva vaidluse ese.
20 Sellega seoses tuleb meeles pidada, et määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikes 1 on muu hulgas ette nähtud, et kui EAFRD kulutusi ei ole tehtud liidu õigusega kooskõlas, võtab komisjon vastu rakendusaktid, milles määratakse kindlaks liidu rahastamisest väljajäetavad summad.
21 Rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 „Kohapealsetest kontrollidest teatamine“, mille rikkumist käesolevas asjas on Tšehhi ametiasutustele ette heidetud, on sätestatud, et „[k]ui see ei kahjusta kontrollide eesmärki ega vähenda nende tõhusust, võib kohapealsetest kontrollidest ette teatada“ ja „[e]tteteatamisaeg on rangelt piiratud minimaalse vajaliku ajavahemikuga ega ületa 14 päeva“ või loomatoetuste taotluste kohapealsete kontrollide puhul 48 tundi, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhud.
22 Kohapealsete kontrollide ajastamine on reguleeritud rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 26, mille lõikes 2 on ette nähtud, et „[ü]htse süsteemiga hõlmatud maaelu arengu meetmete puhul teostatakse kohapealseid kontrolle kogu aasta jooksul iga meetme raames võetud eri kohustuste suhtes tehtud riskianalüüsi põhjal“. Selle artikli lõikes 4 on sätestatud, et kui teatavaid kriteeriume, siduvaid kohustusi või muid kohustusi saab kontrollida üksnes kindlal ajavahemikul, võib kohapealse kontrolli raames tekkida vajadus teha täiendavaid kontrollkäike hilisemal kuupäeval. Sellisel juhul peavad kohapealsed kontrollid olema korraldatud nii, et kontrollkäikude arv ja nende kestus piirdub vajaliku miinimumiga. Sama lõike viimases lõigus on täpsustatud, et „[k]ui täiendavad kontrollkäigud on vajalikud, kohaldatakse iga täiendava kontrollkäigu puhul artiklit 25“.
23 Esiteks, käesolevas asjas ei vaielda vastu sellele, et kõik Tšehhi ametiasutuste tehtud kontrollid eraldivõetuna tehti ilma etteteatamiseta või etteteatamisega vastavalt rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud tähtaegadele.
24 Teiseks, toimikust ilmneb, et Tšehhi Vabariik otsustas luua „horisontaalse“ kontrollisüsteemi, mille kohaselt on mitmel kontrolliasutusel võimalik samal ajal kontrollida mitut liiki toetusi ja mitut rahastamiskõlblikkuse tingimust ja nõuetelevastavust ühe konkreetse meetme „vertikaalse“ kontrolli asemel. Komisjon ei vaidle vastu, et selline süsteem on kooskõlas liidu õigusega ja möönab seega, nagu ta kinnitas kohtuistungil, et liidu õigusega ei ole vastuolus delegeerida kontrolliülesanded paljudele asutustele.
25 Kolmandaks, järelikult ei vaidle komisjon vastu ka sellele, et sellises kontrollisüsteemis võivad riigi eri ametiasutused toetusesaajat kontrollida mitu korda.
26 Komisjoni arvates tuleb sellises kontrollisüsteemis esimest kontrollkäiku siiski lugeda sama toetusesaaja juures tehtavate järgnevate kontrollkäikude „vaikimisi etteteatamiseks“, mistõttu kõik järgnevad kontrollkäigud tuleb teha rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud etteteatamisaegade jooksul. Nimelt, nagu komisjon kohtuistungil märkis, on ta seisukohal, et esimesel kontrollkäigul on „samad tagajärjed“ kui selle artikli tähenduses etteteatamisel, mistõttu tuleb selles ette nähtud tähtaegasid pidada kohaldatavateks maksimumtähtaegadeks, sh ka etteteatamise puudumisel. Komisjoni sõnul on kõnealuse määruse artikkel 25 seega etteteatamise puudumisel kohaldatav analoogia alusel, nagu ta teatas vastuseks Üldkohtu küsimusele. Järelikult on komisjoni seisukohal, et kuna mitme kontrolli korral ei tehtud kõiki kontrolle määruse artiklis 25 ette nähtud etteteatamisaegade jooksul, see tähendab, lubades, et esimese ja viimase kontrolli vaheline aeg on üle 14 päeva või loomatoetuste taotluse korral tehtavate kohapealsete kontrollide puhul üle 48 tunni, siis rikkus Tšehhi Vabariik kõnealust sätet.
27 Üldkohus märgib sellega seoses, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, C‑105/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:191, punkt 38; 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Ministru kabinets, C‑120/17, EU:C:2018:638, punkt 35, ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑341/17 P, EU:C:2019:409, punkt 46).
28 Esiteks tuleb tõdeda, et rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ei ole ette nähtud, et esimest kohapealset kontrolli tuleb lugeda tulevaste kontrollide „etteteatamiseks“. Selles ei ole samuti ette nähtud, et kui tehakse mitu kontrolli, peavad need kõik toimuma 14 päeva jooksul alates esimesest kontrollist või olenevalt olukorrast 48 tunni jooksul loomatoetuse taotluste puhul. Nagu Tšehhi Vabariik õigesti märgib, ei ole rakendusmääruse nr 809/2014 üheski muus sättes sellist reeglit.
29 Mis puudutab komisjoni argumenti, mille kohaselt on võimalik rakendusmääruse nr 809/2014 artiklit 25 kohaldada analoogia alusel, siis tuleb märkida, et selles artiklis on ette nähtud enne kohapealse kontrolli tegemist „etteteatamise“ võimalus. Nagu väidab Tšehhi Vabariik, tähendab sõna „etteteatamine“ seda, et kontrollitavale toetusesaajale teatatakse sellest ette. Etteteatamine toimub seega enne kontrolli konkreetset kuupäeva, nagu nähtub selgelt selle sätte sõnastusest, mille kohaselt „võib kohapealsetest kontrollidest ette teatada“. Lisaks tuleb etteteatamisel märkida tavaliselt kontrolli kuupäev ja kontrollitavad üksikasjad, et tagada toetusesaaja eelnev koostöö, kui koostöö on vajalik kontrolli tõhususe tagamiseks (vt ka tagapool punktid 37 ja 38). Ent pelk asjaolu, et toetusesaaja suhtes tehti esimene kontroll, ei teavita teda iseenesest sellest, et tema suhtes tehakse tingimata täiendavaid kontrolle, kuna olenevalt olukorrast võib üksainus kontroll olla piisav, ega ka järgmiste kontrollide täpsest kuupäevast ega ka nende toimumise korral kontrollitavatest üksikasjadest. Järelikult, isegi kui eeldada, et ette võib teatada „vaikimisi“, ei saa esimest kontrolli automaatselt pidada võrdseks „vaikiva etteteatamisega“, millest alates võivad artiklis 25 ette nähtud tähtajad kulgema hakata.
30 Lisaks, rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 25 analoogia alusel kohaldamisele nii, et kõik hilisemad kontrollid tuleb teha 14 päeva jooksul ja loomatoetuse taotluse korral 48 tunni jooksul, nagu soovitab komisjon, räägib expressis verbis vastu määruse artikli 26 lõike 4 lõpuosa, kus on sätestatud, et kui täiendavad kontrollkäigud on vajalikud, „kohaldatakse iga täiendava kontrollkäigu puhul“ artiklit 25. Seega, isegi kui eeldada, et esimene kontroll tähendab „vaikimisi etteteatamist“, hõlmab selline etteteatamine, sh sellele kohaldatav tähtaeg, üksnes iga täiendavat kontrolli, mitte – nagu väidab komisjon – kõiki seda liiki kontrollkäike ja mille tõttu tuleks kõik kontrollid teha rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud tähtaegade jooksul. Selle artikli analoogia alusel kohaldamine, nagu komisjon väitis, ei ole seega põhjendatud.
31 Teiseks, mis puudutab rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 25 konteksti ja määruse üldist ülesehitust, siis on oluline märkida, et säte, mis reguleerib kohapealsete kontrollide ajastamist, on rakendusmääruse nr 809/2014 artikkel 26, milles lõikes 2 on ette nähtud, et ühtse süsteemiga hõlmatud maaelu arengu meetmete puhul teostatakse kohapealseid kontrolle kogu aasta jooksul iga meetme raames võetud eri kohustuste suhtes tehtud riskianalüüsi põhjal. Riigi ametiasutused võivad seega kindlaks määrata, mis hetk või hetked aastas võimaldavad kõige paremini neid kontrolle teostada ja saavutada nende tõhususe. Nimelt, olenevalt kontrollitavate üksikasjade laadist või asjaomasest põllumajandustsüklist, võib kohapealne kontrollkäik olla võimalik või tõhus ainult kindlal ajavahemikul aastas. Just nimelt sel põhjusel on määruse artikli 26 lõikes 4 sõnaselgelt lubatud teha täiendavaid kontrollkäike hilisemal kuupäeval.
32 Sellega seoses tuleb märkida, et Tšehhi Vabariik esitas hagiavalduse lisana A.9 üksikasjaliku tabeli, milles on kokkuvõtvalt kirja pandud optimaalsed ajavahemikud kohapealsete kontrollide teostamiseks sõltuvalt kontrollitavatest üksikasjadest ja asjaomasest põllumajandustsüklist, ja millest nähtub, et mitme kontrolli tõhusus on tõepoolest võimalik tagada ainult siis, kui need teha konkreetsetel ajavahemikel aastas, mis mõnikord on mitu kuud sellise üksikasja kontrollimise optimaalsest ajavahemikust, mida sama toetusesaaja juures võidakse kontrollida. Kui komisjonile selle kohta kohtuistungil küsimus esitati, kinnitas ta, et ei vaidlusta nende andmete õigsust.
33 Tuleb leida, et komisjoni tees, mille kohaselt tuleb kõik eri kontrollid teha rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud etteteatamisaegade jooksul, see tähendab vastavalt 14 päeva ja 48 tundi, kusjuures esimene kontroll on tulevaste kontrollide „vaikimisi etteteatamine“, on vastuolus ka artikli 25 konteksti ja määruse üldise ülesehitusega.
34 Kolmandaks, rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 25 aluseks olev eesmärk kinnitab seda järeldust. Nimelt tuleb sellega seoses rõhutada, et kõnealuse määruse artikli 24 lõike 1 kohaselt peavad kohapealsed kontrollid toimuma nii, et oleks tagatud kontrollitavate üksikasjade tõhus kontroll. Etteteatamine on lubatud üksnes juhul, kui teatamine ei kahjusta kohapealset kontrolli (määruse põhjendus 27) ja „[k]ui see ei kahjusta kontrollide eesmärki ega vähenda nende tõhusust“ (määruse artikli 25 esimene lõik). Nende sätete eesmärk on seega tagada kontrollide tõhusus, eelistades üllatusmomenti pisteliste (etteteatamata) kontrollide tegemisega, või kui see on vajalik, siis üsna lühikese etteteatamisega (14 päeva või loomatoetuste taotluste korral 48 tundi).
35 Oluline on aga märkida, nagu mainis ka Tšehhi Vabariik, et ainuüksi asjaolu, et sama toetusesaajat kontrollivad mitmel korral eri ametiasutused eri perioodidel aastas, ja seega mitte tingimata tegemata kõiki kontrolle rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud etteteatamisaegade jooksul, ei sea iseenesest kahtluse alla kontrollide tõhusust.
36 Nimelt, esiteks ei saa toetusesaaja, kelle suhtes tehti esimene kontroll, juhul kui sõnaselget etteteatamist ei toimu, olla kindel, et asjasse puutuvad ametiasutused teevad tema suhtes tingimata muid kontrolle, ega veelgi vähem teada, mis kuupäeval täpselt ja mis üksikasju hiljem kontrollitakse. Seega ei kaota selline esimene kontroll tingimata üllatusmomenti, mida eespool punktis 34 viidatud sätetega soovitakse. Nagu rõhutab Tšehhi Vabariik, võib tõlgendusel, mida toetab komisjon, olla tegelikkuses vastupidine mõju, st kaob tulevaste kontrollide mis tahes üllatusmoment, kuna juhul, kui esimest kontrolli tuleb alati lugeda vaikimisi etteteatamiseks, on toetusesaaja seega kindel, et täiendavad kontrollkäigud järgnevad 14 päeva jooksul (või olenevalt olukorrast 48 tunni jooksul), võimaldades tal niisiis selleks valmistuda.
37 Teiseks, tõlgendus, mida toetab komisjon, ei taga ka rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud etteteatamise soovitavat toimet. Selles suhtes on pooled üksmeelel küsimuses, et etteteatamine on vajalik eelkõige juhul, kui kontrollide tõhusaks toimumiseks on tingimata vajalik toetusesaaja eelnev koostöö (näiteks – et ta ajaks enne kohapealset kontrollkäiku loomad kokku). Ent kui esimene kontroll tähendaks „vaikimisi etteteatamist“, nagu väidab komisjon, ei tagaks see toetusesaaja eelnevat koostööd, sest kuna see oletatav „etteteatamine“ on tehtud „vaikimisi“, ei tea toetusesaaja, mis kuupäeval täpselt ja milliste üksikasjadega seoses teda veel kontrollitakse, et ta saaks vajaduse korral pädevatele asutustele oma eelnevat abi pakkuda.
38 Ei saa küll välistada, et omandatud kogemusest sõltuvalt võib mõni toetusesaaja pärast esimest kontrolli ette näha, kas, millal ja millega seoses teda võidakse veel kontrollida. Käesolevas asjas ei heida komisjon siiski Tšehhi Vabariigile ette, et ta tegi kohapealseid kontrolle mõnel konkreetsel juhul nii, et ta tegi võimalikuks, et toetusesaajad näevad kindlalt ette järgnevate kontrollide ajastamist ja ulatust ja saavad selleks valmistuda, kahjustades nii kontrollide tõhusust, ning veelgi vähem tõendab seda. Nimelt seisneb ainus määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 tähenduses liidu õiguse rikkumine, millega seoses käesolevas asjas vaidlustatud kindlamääraline korrektsioon kehtestati, nagu see nähtub ametlikust teatest ja nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, selles, et Tšehhi Vabariik ei teinud kõiki kontrolle rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud etteteatamisaegade jooksul.
39 Üldisemalt, nagu on täpsustatud eespool punktis 31 ja nagu möönab ka komisjon, võib juhtuda, et kõiki vajalikke kontrolle ei ole võimalik samal ajal või lühikese aja jooksul teha, kuna teatavaid kontrolle saab teha vaid teatud perioodi jooksul aastas sõltuvalt kontrollitavate üksikasjade laadist või asjaomasest põllumajandustsüklist, nagu nähtub rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 26 lõigetest 2 ja 4. Kui selliseid kontrolle teha tingimata määruse artiklis 25 ette nähtud etteteatamisaegade jooksul, nagu soovitab komisjon, võidakse kahjustada kontrollide tõhusust, kuna selliselt kindlaks määratud kontrolliperiood ei pruugi olla selliste kontrollide tegemiseks soodne.
40 Neljandaks tuleb toonitada, et liikmesriikidele kehtestatud mis tahes kohustus, millel võib nende jaoks olla finantstagajärg, peab olema piisavalt selge ja täpne, et neil oleks võimalik selle ulatust mõista ja vastavalt käituda. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õiguskindluse põhimõte, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, nõuab, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, selleks et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorda kuuluvates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (vt 5. mai 2015. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑147/13, EU:C:2015:299, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Ent käesoleval juhul ei tulene kohustus, mille komisjon liikmesriikidele kehtestab, see tähendab kohustus teha kõik asjaomased kontrollid rakendusmääruse nr 809/2014 artiklis 25 ette nähtud etteteatamistähtaegade jooksul, kohaldatavast õigusraamistikust õiguskindluse põhimõttele vastavalt nõutud selguse, täpsuse ja ettenähtavusega, et liikmesriikidel oleks võimalik mõista selle ulatust ja sellele vastavalt käituda. See peab veelgi enam paika, kui tegemist on sättega, milles nähakse ette tähtajad, kuna need peavad juba oma määratluselt olema selgelt ja eelnevalt kindlaks määratud, mistõttu liikmesriigid ja põllumajandusfondidest toetuse saajad mõistaksid selle sätte ulatust.
42 Järelikult on komisjoni tees, mille kohaselt tähendab esimene kontroll „vaikimisi etteteatamist“ ning mistõttu tuleb kõik järgnevad kontrollid teha 14 päeva jooksul või loomapidamistoetuste taotlused 48 tunni jooksul, vastuolus nii rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 25 sõnastuse ja eesmärgiga kui ka selle sätte kontekstiga, määruse üldise ülesehituse ja õiguskindluse põhimõttega.
43 Järelikult ei ole rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 25 rikkumist – mis on ainus määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 1 tähenduses liidu õiguse rikkumine, millele komisjon tugines finantskorrektsiooni põhjusena käesoleva vaidluse esemeks oleva taotlusaasta 2016 puhul – toime pandud.
44 Seega, ilma et oleks vaja analüüsida teist ja kolmandat väidet, tuleb esimese väitega nõustuda ja sellest tulenevalt vaidlustatud otsus tühistada osas, milles komisjon jättis rahastamisest välja Tšehhi Vabariigi tehtud EAFRD maksed summas 151 116,65 eurot.
Kohtukulud
45 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
46 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt Tšehhi Vabariigi nõudele temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 13. juuni 2018. aasta rakendusotsus (EL) 2018/873, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, osas, milles Euroopa Komisjon jättis rahastamisest välja Tšehhi Vabariigi tehtud EAFRD maksed summas 151 116,65 eurot.
2. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Tomljenović | Marcoulli | Kornezov |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. detsembril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad