Language of document :

Tirrenia di navigazione SpA 29. juulil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 18. mai 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-593/20: Tirrenia di navigazione SpA versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-514/22 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Tirrenia di navigazione SpA (esindajad: advokaadid B. Nascimbene, F. Rossi Dal Pozzo, A. Moriconi)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada Üldkohtu 18. mai 2022. aasta otsus kohtuasjas T-593/20;

tunnistada komisjoni 2. märtsi 2020. aasta otsus (EL) 2020/1412, täpsemalt selle artiklid 2, 3 ja 4 tühiseks ning, teise võimalusena, tunnistada tühiseks otsuse artiklid 6 ja 7, millega nõuti väidetav abi tagasi ning tagasinõudmine tunnistati viivitamata ja tegelikult sissenõutavaks;

teise võimalusena teise nõude kohta: suunata kohtuasi otsustamiseks mõnele teisele Üldkohtu kojale;

mõista kohtukulud välja teiselt menetlusosaliselt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant vaidlustab Üldkohtu otsuse kohtuasjas T-593/20: Tirrenia di navigazione SpA vs. komisjon, millega Üldkohus jättis rahuldamata nõude tühistada 2. märtsi 2020. aasta otsuse (EL) 2020/1412 artiklid 2, 3 ja 4 ning, teise võimalusena, artiklid 6 ja 7, milles komisjon jõudis järeldusele, et teatavad apellanti puudutavad meetmed tuleb kvalifitseerida ebaseaduslikuks ja kokkusobimatuks abiks.

Esimeses väites leiab apellant, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1 ja artikli 108 lõiget 2, samuti 2004. aasta päästmise ja ümberkorraldamise suuniseid.

Apellant märgib, et Üldkohus rikkus õigusnorme ja tema otsus oli puudulikult põhjendatud osas, milles ta asus seisukohale, et apellant ei taganud 2004. aasta suuniste punkti 25 alapunktis c nimetatud tingimuste täitmist.

Apellant on seevastu seisukohal, et Itaalia valitsus a) andis komisjonile nõuetekohaselt teada äriüksuse erastamiskavast; b) kinnitas kavatsust maksta päästmisabi enne kuuekuulise tähtaja möödumist tagasi, kasutades erastamisest saadavaid vahendeid; c) avaldas enda veebilehel likvideerimiskava. Seega seadis ta komisjoni olukorda, milles sellel oli võimalik olla täielikult teadlik tema plaanidest viia likvideerimiskava raames läbi erastamine ja seejärel maksta tagasi päästmisabi.

Apellandi hinnangul on komisjoni formalistlik lähenemine, mida järgis ka Üldkohus, vastuolus hea halduse põhimõttega, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 41, ning soovitava toime põhimõttega.

Teises väites leiab apellant, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1 ja artikli 108 lõiget 2, seoses vabastusega teatavate maksude tasumisest.

Apellant märgib, et Üldkohus rikkus õigusnorme ja tema otsus oli puudulikult põhjendatud osas, milles ta asus seisukohale, et komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide – mille viimane esitas kostja vastuses – on „kaudsete maksude“ osas põhjendatud.

Üldkohus hindas pealegi õiguslikult vääralt ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldatavust apellandile suunatud meetme suhtes, mis käsitles teatavatest maksudest vabastamist, ning Üldkohtu vastav hinnang oli puudulikult põhjendatud.

Äriühingu tulumaksu tasumiselt niisuguse vabastuse saamise tingimuseks on tegelikult rangelt tulevaste ja ebakindlate sündmuste realiseerumine, mis seni on takistanud apellandil niisuguse eelise saamist ja mis muudavad sellise eelise saamise tulevikus samuti üksnes hüpoteetiliseks, nagu otsuses on ka tunnistatud.

Apellant leiab veel, et lisaks eelise puudumisele puuduvad ka muud abi mõiste koosseisu tunnused: meetme mõju liidusisesele kaubavahetusele ja konkurentsi kahjustamine.

Järelikult ei kuulu see vabastus riigiabi mõiste alla ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ning ei ole riigiabi.

Kolmandas väites märgib apellant, et rikutud on õiguskindluse ja hea halduse põhimõtteid seoses menetluse pikkusega, samuti on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Apellant märgib, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tema otsus oli puudulikult põhjendatud osas, milles ta asus seisukohale, et tervikuna ei olnud menetlus, mille tulemusel võeti vastu otsus (EL) 2020/1412, ülemäära pikk ning seega ei rikutud ei õiguskindluse, hea halduse ega proportsionaalsuse põhimõtteid. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega seoses pidas Üldkohus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet – mille viimane esitas kostja vastuses – põhjendatuks ning rikkus nii õigusnormi.

Lisaks leiab apellant, et otsusega (EL) 2020/1412 ei oleks – lähtudes õiguspärase ootuse põhimõttest ja põhiõiguste harta artiklitest 16 ja 17 – tohtinud Tirrenialt nõuda tagasi vaidlustatud abimeetmeid.

Apellandi hinnangul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta jättis tuvastamata, et komisjon rikkus eelnimetatud põhimõtteid ja põhiõiguste hartat.

Neljandas väites heidab apellant ette, et Üldkohus jättis oma uurimistoimikusse võtmata tõendusmaterjali.

Apellant vaidlustab selle, et ta ei saanud uurimistoimikusse lisada – Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 tähenduses – komisjoni 30. septembri 2021. aasta otsust meetmete SA.32014, SA.32015, SA.32016 (2011/C) (ex 2011/NN) kohta, mida Itaalia ja Sardiinia maakond rakendasid äriühingu Saremar (C(2021) 6990 final) suhtes, mille apellant sai komisjonilt pärast seda, kui ta oli palunud toimikuga tutvuda.

Arvestades Saremari suhtes tehtud otsuse tähtsust, tõi apellandi hinnangul selle tõendusmaterjali toimikusse võtmata jätmine kaasa Üldkohtu otsuse õigusvastasuse ja seda nii Üldkohtu enda kodukorra ja põhjendamiskohustuse – mis on igal liidu institutsioonil – rikkumise tõttu, kui ka apellandi kaitseõiguste ilmselge rikkumise tõttu.

____________