Language of document : ECLI:EU:C:2013:472

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 11. juulil 2013(1)

Kohtuasi C‑209/12

Walter Endress

versus

Allianz Lebensversicherungs-AG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))

Elukindlustus – Taganemisõigus – Taganemistähtaeg – Alguspunkt ja kestus – Teabe edastamine





1.        Liidu õiguse kohaselt peab elukindlusvõtjale andma 14–30 päeva pikkuse tähtaja temale lepingu sõlmimisest teatamisest (edaspidi „taganemistähtaeg”)(2), mille jooksul kindlustusvõtja võib lepingust taganeda, ning enne lepingu sõlmimist peab teda teavitama taganemise korrast. Mis saab siis, kui teda ei ole sellest korrast teavitatud? Kas ta võib lepingust taganeda? Kui ta võib, kas siis on liidu õigusega vastuolus siseriiklik säte, mille kohaselt lõpeb kindlustusvõtja taganemisõigus ühe aasta möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest olenemata sellest, kas kindlusvõtjale anti nõutav teave taganemisõiguse kohta?

2.        Käesolevas asjas esitatud küsimusele vastamisel tuleb kaaluda kahte peamist teemat.

 Liidu õigus

 Teine elukindlustusdirektiiv

3.        Nõukogu direktiiviga 90/619/EMÜ (edaspidi „teine elukindlustusdirektiiv”)(3) muudeti ja täiendati nõukogu direktiivi 79/267/EMÜ (edaspidi „esimene elukindlustusdirektiiv”),(4) mille kohaselt „elukindlustus” oli määratletud kui „kindlustusliik, mis hõlmab eelkõige ainult puhast üleelamiskindlustust, ainult kindlustust surmajuhtumiks, kindlustust üleelamistähtajaks või surmajuhtumiks, elukindlustust kindlustusmaksete tagastamisega, abiellumiskindlustust ja sünnikindlustust”.(5)

4.        Teise ja kolmanda elukindlustusdirektiivi eesmärgiks oli eelkõige luua siseturg elukindlustuse valdkonnas, sealhulgas tagada elukindlustusteenuste pakkumise vabadus.(6)

5.        Teise elukindlustusdirektiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt oli kohaldatavaks õiguseks põhimõtteliselt kohustuse liikmesriigi õigus, ehkki kui selle riigi õigus seda võimaldas, siis võisid pooled valida teise riigi õiguse kohaldamise. Direktiivi artikli 2 punktis e oli „kohustuse liikmesriik” määratletud kui „liikmesriik, kus on kindlustusvõtja alaline elukoht või juhul, kui kindlustusvõtja on juriidiline isik, liikmesriik, kus asub selle kindlustusvõtja lepingus käsitletav üksus”.

6.        Teise elukindlustusdirektiivi artikkel 15 oli kolmanda elukindlustusdirektiivi artikliga 30 muudetud kujul sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigid näevad ette, et kindlustusvõtja, kes sõlmib individuaalse elukindlustuslepingu, võib lepingust taganeda 14–30 päeva jooksul alates ajast, kui talle lepingu sõlmimisest teatati.

Kindlustusvõtja teade kindlustuslepingust taganemise kohta vabastab ta kõigist edasistest kindlustuslepingust tulenevatest kohustustest.

Muud lepingust taganemise õiguslikud tagajärjed ja tingimused määratakse kindlaks artikli 4 kohaselt lepingu suhtes kohaldatava õiguse alusel, eelkõige kindlustusvõtjale lepingu sõlmimisest teatamise korra puhul.

2.      Liikmesriigid ei pea kohaldama lõiget 1 lepingute suhtes, mille kestus on kuni kuus kuud, ega juhul, kui kindlustusvõtja oma seisundi või lepingu sõlmimise asjaolude tõttu seda erilist kaitset ei vaja. Liikmesriigid täpsustavad oma eeskirjades juhud, kui lõiget 1 ei kohaldata.”

Kolmas elukindlustusdirektiiv

7.        Kolmanda elukindlustusdirektiivi põhjenduse 23 kohaselt:

„[…] ühtne kindlustusturg pakub tarbijale suuremat ja mitmekesisemat lepinguvalikut; […] et tarbija võiks sellest mitmekesisusest ja suurenenud konkurentsist täit kasu saada, peab talle andma kogu vajaliku teabe, mis võimaldab tal valida tema vajadustele kõige sobivama lepingu; […] teatamisnõue on veelgi olulisem seetõttu, et lepingute kehtivusaeg võib olla väga pikk; […] seetõttu tuleb miinimumsätted kooskõlastada, et tarbija saaks selget ja täpset teavet talle pakutavate toodete põhiomaduste kohta ning organite kohta, kellele võib suunata kõik kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute või soodustatud isikute kaebused”.

8.        Artiklis 31 on sätestatud kohustus edastada kindlustusvõtjale teave enne lepingu sõlmimist:

„1.      Enne kindlustuslepingu sõlmimist tuleb kindlustusvõtjale edastada vähemalt II lisa punktis A loetletud teave.

2.      Kindlustusvõtjale teatatakse kogu lepingu kestuse vältel kõigist II lisa punktis B loetletud teabe muutustest.

3.      Kohustuse liikmesriik võib elukindlustusseltsidelt nõuda peale II lisas loetletud teabe lisateavet ainult juhul, kui seda on kindlustusvõtjale vaja kohustuse oluliste asjaolude mõistmiseks.

4.      Käesoleva artikli ja II lisa rakendamise üksikasjalikud eeskirjad sätestab kohustuse liikmesriik.”

9.        Nimetatud II lisas oli loetletud „teave, mis [tuli] kindlustusvõtjale teatavaks teha enne kindlustuslepingu sõlmimist (punkt A) või lepingu kestuse vältel (punkt B)”. See teave tuli esitada „kirjalikult, selgelt ja täpselt kohustuse liikmesriigi ametlikus keeles”. Punktis A sisaldus tabel: vasakpoolses veerus loetleti teave kindlustusettevõtja kohta ja parempoolses veerus teave kohustuse enda kohta. Viimati nimetatud veerus oli punktis 13 nimetatud „taganemisõiguse kasutamise korda” – prantsuskeelses versioonis modalités d’exercice du droit de renonciation ja ingliskeelses versioonis [a]rrangements for application of the cooling-off period –, st aega, mille jooksul sai kasutada taganemisõigust.(7) Saksakeelses versioonis oli kasutatud fraasi Ausübung des Widerrufs[-] und Rücktritt[s]rechts, mis näib viitavat taganemisõiguse erinevatele aspektidele.

 Siseriiklik õigus

10.      Seaduse Versicherungsvertragsgesetz (kindlustuslepingute seadus, edaspidi „VVG”) § 5a redaktsioonis, mis kehtis põhikohtuasjas asjakohasel ajal (edaspidi „VVG § 5a algne redaktsioon”), oli sätestatud:

„(1) Kui kindlustusandja ei ole kindlustusvõtjale kindlustuslepingu sõlmimise avalduse esitamisel kindlustustingimusi esitanud või on jätnud talle edastamata Versicherungsaufsichtsgesetzi[(8)] § 10a kohase tarbijale antava teabe, siis peetakse lepingu tingimused kokkulepituks kindlustuspoliisi, kindlustustingimuste ja muu asjaomase lepingu sisu seisukohast olulise tarbijale antava teabe alusel, kui kindlustusvõtja ei esita 14 päeva jooksul pärast dokumentide üleandmist kirjalikke vastuväiteid.

[…]

(2) Tähtaeg algab alles alates hetkest, kui kindlustusvõtjale on kindlustuspoliis ja kõik lõikes 1 nimetatud dokumendid üle antud ning talle on kindlustuspoliisi väljastamisel edastatud selgelt arusaadav kirjalik teave vastuväidete esitamise õiguse, tähtaja alguse ja kestuse kohta. Kohustus tõendada dokumentide kättesaadavaks tegemist lasub kindlustusandjal. Tähtajast kinnipidamiseks piisab, kui esitada õigel ajal vastuväide. Erandina esimesest lausest lõpeb vastuvaidlemisõigus ühe aasta möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest.”      

11.      Ehkki 31. detsembril 2007 jõustusid VVG § 5a muudatused, kehtib see säte endiselt märkimisväärsele hulgale elukindlustuslepingutele, mis on allkirjastatud enne seda kuupäeva.

12.      VVG § 5a algses redaktsioonis kasutati saksakeelseid termineid widerspricht, Widerspruchsrecht ja Widerspruch. Need terminid erinevad terminitest teise elukindlustusdirektiivi artiklis 15 (kus kasutati termineid zurückzutreten, zurücktritt ja Rücktritts) ning kolmanda elukindlustusdirektiivi II lisa fraasis Ausübung des Widerrufs[-] und Rücktritt[s]rechts.

13.      Käesolevas ettepanekus keskendun käesolevas kohtuasjas antud selgitustele selle kohta, kuidas VVG § 5a algne redaktsiooni toimis, selle asemel et arutada terminite widerspricht, Widerspruchsrecht ja Widerspruch tähenduste võimalikke nüansse Saksa õiguses.(9)

 Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

14.      W. Endress soovis sõlmida Allianz Lebensversicherungs-AG-ga (edaspidi „Allianz”) elukindlustuslepingu jõustumisega alates 1. detsembrist 1998.

15.      W. Endress sai kindlustuse üldtingimused ja tarbijale antava teabe alles siis, kui Allianz edastas talle kindlustuspoliisi. Vastavalt apellatsioonikohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, mis on Bundesgerichtshofile (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) siduvad, isegi kui Allianz seega nõustus W. Endressi pakkumusega, ei teavitanud Allianz W. Endressi nõuetekohaselt tema õigustest, mis olid talle tagatud VVG § 5a algse redaktsiooni kohaselt.(10)

16.      Sellest tulenevalt on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et VVG § 5a algses redaktsioonis nimetatud 14‑päevase tähtaja kulgemine ei alanud.

17.      Lepingu kohaselt pidi maksma viie aasta jooksul iga-aastaseid kindlustusmakseid. Lepingule kohalduvate üldtingimuste kohaselt oli lepingu ülesütlemisel makstav tagasiostusumma piiratud surmajuhtumi kindlustusmaksega.

18.      W. Endress maksis detsembrist 1998 kuni detsembrini 2002 kindlustusmakseid. Lisaks tegi ta kindlustusmakse ilmselt veel 2004. aastal.

19.      1. juunil 2007 esitas W. Endress lepingu ülesütlemise avalduse alates 1. septembrist 2007. Septembris 2007 maksis kindlustusettevõtja talle tagasiostusumma, mis oli väiksem kui kindlustusmaksete summa koos intressiga.

20.      Kirjaga, mis saadeti 31. märtsil 2008 (ja seega rohkem kui aasta pärast esimese kindlustusmakse tasumist), kasutas W. Endress oma õigust, mis tulenes VVG § 5a algsest redaktsioonist. Ta väitis, et leping ei ole kehtivalt sõlmitud, ning nõudis kindlustusandjalt kõikide kindlustusmaksete tagastamist koos intressiga (pärast tagasiostusumma tasaarvestamist). Ei ole selge, kuidas ja millisel hetkel sai W. Endress teada või talle anti teada tema õigustest vastavalt VVG § 5a algsele redaktsioonile ning nende kasutamise korrast.

21.      Esimese astme kohus jättis rahuldamata W. Endressi hagi, milles nõuti kindlustusandjalt tagasimakstule lisaks täiendavate summade maksmist. Apellatsioonikohus jättis selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.

22.      Seejärel esitas W. Endress kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile, kes leiab, et selle kaebuse lahendamine sõltub sellest, kas reegel, mille kohaselt kindlustusvõtja õigus, mis tulenes VVG § 5a lõike 2 algsest redaktsioonist, aegus ühe aasta möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest (edaspidi „ühe aasta reegel”), on vastuolus teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga. Seetõttu on nimetatud kohus menetluse peatanud ja esitanud järgmise eelotsuseküsimuse:

„Kas [teise elukindlustusdirektiivi] artikli 15 lõike 1 esimest lauset tuleb [kolmanda elukindlustusdirektiivi] artikli 31 lõiget 1 arvesse võttes tõlgendada nii, et sellega on vastuolus [asjakohasel ajal kohalduva VVG redaktsiooni] § 5a lõike 2 neljas lause, mille kohaselt lõpeb taganemisõigus või vastuväidete esitamise õigus hiljemalt üks aasta pärast esimese kindlustusmakse tasumist isegi juhul, kui kindlustusvõtjat ei ole taganemisõigusest või vastuväidete esitamise õigusest teavitatud?”

23.      W. Endress, Allianz, Saksamaa valitsus ja komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad ja 24. jaanuaril 2013 peetud kohtuistungil suulised seisukohad.

 Hinnang

 Sissejuhatavad märkused

24.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et W. Endress on väitnud Saksa kohtutes, et ühe aasta reegel on vastuolus teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga.

25.      Seetõttu ma kaalun, kas selline säte nagu VVG § 5a algne redaktsioon, mis sisaldas ühe aasta reeglit, oli vastuolus teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga ning kui see nii ei ole, siis käsitlen selle järelduse tagajärgi käesolevale kohtuasjale.

26.      Ehkki VVG § 5a algne redaktsioon enam ei kehti,(11) kohaldub see säte endiselt märkimisväärsele hulgale kindlustuslepingutele. Euroopa Kohtu otsus käesolevas asjas mõjutab seetõttu tõenäoliselt teisi kindlustusvõtjaid peale W. Endressi.(12) Samuti võib see mõjutada vastavaid kindlustusvõtjaid, kes on sõlminud elukindlustuslepingu mõne muu sätte alusel peale VVG § 5a algse redaktsiooni, kui taganemisõiguse suhtes kehtib sama (või sarnane) ühe aasta reegel.

27.      Käesolevas kohtuasjas esitatud materjalid pakuvad ainult lünklikku kirjeldust Saksa kindlustusõigusest ning VVG § 5a algses redaktsioonis kirjeldatud liiki elukindlustuslepingute tingimustes kokkuleppimise ja neist taganemise konkreetsetest joontest.

28.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et see säte kehtis lepingutele, mis sõlmiti nn tüüpkindlustuslepingu korra alusel. Selle lähenemise kohaselt kujutas kindlustusvõtja avaldus elukindlustuse saamiseks endast pakkumust lepingu sõlmimiseks ning kindlustusvõtja andis sellele nõustumuse sellega, et edastas kindlustusvõtjale kindlustuspoliisi, kindlustuse üldtingimused ja tarbijale antava teabe. Näib, et leping loeti sõlmituks alles pärast 14‑päevase tähtaja möödumist nimetatud dokumentide edastamisest ning tingimusel, et avalduse esitaja ei avaldanud selle tähtaja jooksul tahet mitte olla lepinguga seotud. Selle tähtaja jooksul oli see leping seega Saksa õiguse kohaselt tingimuslikult hõljuvalt kehtetu. Kui avalduse esitaja ei reageerinud selle tähtaja jooksul, loeti leping sõlmituks alates kuupäevast, mil avalduse esitaja sai kindlustuspoliisi, kindlustuse üldtingimused ja tarbijale antava teabe. Kui kindlustusandja ei edastanud neid dokumente tulevasele kindlustusvõtjale korrektselt, siis 14‑päevase tähtaja kulgemine ei alanud. Ent ühe aasta möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest ei võinud avalduse esitaja enam avaldada oma tahet mitte olla lepinguga seotud.

29.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab eelkõige VVG § 5a algse redaktsiooni neljandat lauset, mille kohaselt avalduse esitaja ei võinud enam väljendada oma tahet mitte olla lepinguga seotud pärast ühe aasta möödumist esimese kindlustusmakse tasumisest – seda isegi siis kui, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, kindlustusandja ei edastanud kunagi asjakohast teavet (sealhulgas teavet avalduse esitaja õiguse kohta avaldada tahet mitte olla lepinguga seotud) ning seega ei alanud 14‑päevase tähtaja kulgemine kunagi.

30.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus vaatleb ühe aasta reeglit, arvestades teise ja kolmanda elukindlustusdirektiivi sätteid, mis käsitlesid vastavalt pärast lepingu sõlmimise teate saamist tekkivat taganemisõigust ja kohustust edastada avalduse esitajale (st tulevasele kindlustusvõtjale) teatav teave enne lepingu sõlmimist.

31.      Mulle ei ole selge, kas asjakohaseid siseriiklikke õigusnorme tuleb mõista nii, et need reguleerivad taganemisõigust teise elukindlustusdirektiivi artikli 15 tähenduses või mingit erinevat õigust, mida saab kasutada avalduse esitaja, kes soovib asjaomase elukindlustuslepingu sõlmimist vältida, ning mis ei ole hõlmatud nimetatud sättega.

32.      VVG § 5a algse redaktsiooni tekstist nähtub, et selle sätte esemeks oli Widerspruchsrecht, samal ajal kui teise elukindlustusdirektiivi artikli 15 saksakeelne versioon kirjeldab olukorda, kus kindlustusvõtja zurücktritt („taganeb”), ja kolmanda elukindlustusdirektiivi II lisa saksakeelne versioon määratleb teabe, mis tuleb enne lepingu sõlmimist edastada selliselt, et selle koosseisu kuulub Ausübung des Widerrufs[-] und Rücktritt[s]rechts. Seevastu eelotsuse küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul kaaluda Rücktritts- oder Widerspruchsrecht’i, mis näib hõlmavat nii osa teises ja kolmandas elukindlustusdirektiivis sätestatud õigusest kui ka õigust, mis oli sätestatud VVG § 5a algses redaktsioonis.

33.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu abistamiseks, kuid vältides lõpliku seisukoha võtmist Saksa õiguse tõlgendamise küsimuses, käsitlen eraldi järgmist kahte küsimust: 1) kas reegel, mille kohaselt taganemisõigust ei saanud enam kasutada pärast aasta möödumist esimese kindlustusmakse tasumisest olenemata sellest, kas taganemisõiguse kohta nõutav teave oli tehtud kindlustusvõtjale kättesaadavaks, oli vastuolus teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga; ja 2) kui jätta kõrvale taganemisõigus teise elukindlustusdirektiivi artikli 15 tähenduses, siis kas teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga on vastuolus elukindlustuslepingute sõlmimine tingimustel, mida kirjeldatakse sellistes õigusnormides nagu VVG § 5a algne redaktsioon? Esimene küsimus põhineb eeldusel, et kõnealune siseriikliku õiguse säte reguleeris taganemisõigust teise ja kolmanda elukindlustusdirektiivi tähenduses; teine küsimus eeldab, et see ei olnud nii.

 Eeldades, et VVG § 5a algne redaktsioon reguleeris taganemisõigust: kas ühe aasta reegel oli teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga vastuolus?

34.      Teise elukindlustusdirektiivi artikli 15 lõike 1 kohaselt algas taganemistähtaeg kindlustusvõtja teavitamisega sellest, et leping on sõlmitud. See alguspunkt põhines kahel eeldusel: esiteks, vastu saab vaielda ainult sõlmitud lepingule, ja teiseks, kindlustusvõtja ei saa kasutada taganemisõigust, kui teda ei ole sellest nõuetekohaselt ja õigeaegselt teavitatud. Seetõttu nõuti kolmanda elukindlustusdirektiivi artiklis 31, et avalduse esitajale tuleb enne lepingu sõlmimist edastada selle direktiivi II lisas määratletud kohane teave.

35.      Ent teise elukindlustusdirektiivi artiklis 15 ei olnud sätestatud tagajärgi sellele, kui teave, mis sisaldab taganemisõiguse kasutamise korda, jäetakse enne lepingu sõlmimist nõuetekohaselt edastamata.

36.      Kolmanda elukindlustusdirektiivi artikli 31 lõikes 1 ei ole samuti neid tagajärgi määratletud ega sätestatud, kas need tuleb kindlaks määrata vastavalt pädeva liikmesriigi õigusele. Artikli 31 lõikes 4 märgitakse vaid, et selle artikli ja II lisa rakendamise üksikasjalike eeskirjade suhtes kehtib kohustuse liikmesriigi õigus.

37.      Seda arvestades, kas teine ja kolmas elukindlustusdirektiiv keelavad liikmesriigil näha oma õiguses ette, et olukorras, kus asjakohast teavet – sealhulgas teavet taganemisõiguse kohta – ei ole (nõuetekohaselt) edastatud kindlustusvõtjale, saab taganemisõigust kasutada ainult aasta jooksul pärast esimese kindlustusmakse tasumist?

38.      Ma ei arva, et Euroopa Kohtu ülesandeks oleks ammendavalt kindlaks määrata, mis on nõutava teabe edastamata jätmise tagajärjed. Pigem on liikmesriikide ülesandeks rakendada kolmas elukindlustusdirektiiv (konkreetsemalt artikkel 31) viisil, mis on kooskõlas liidu õigusega ning sealhulgas õiguskindluse, proportsionaalsuse ja tõhususe põhimõtetega.

39.      Minu arvates ei või liikmesriigid lihtsalt jätta kehtestamata mingitki tagajärge teabe edastamata jätmisele. See kõrvaldaks kindlustusandjal igasuguse stiimuli täita teabe edastamise kohustust ega kaitseks elukindlustuse võimalikku ostjat. Samas ma ei leia, et teine ja kolmas elukindlustusdirektiiv oleksid kohustanud liikmesriike sätestama, et leping on tühine alati, kui ei ole järgitud kohustust esitada teave enne lepingu sõlmimist. Selline sanktsioon ei pruugi alati olla proportsionaalne ja tõhus õiguskaitsevahend.

40.      Näiteks võib olla tegemist olukorraga, kus kindlustusandja ei ole edastanud üldse mingit kolmanda elukindlustusdirektiivi II lisa punktis A loetletud teavet või märkimisväärset osa sellest. Sellisel juhul on raske ette kujutada, kuidas saaks lepingut lugeda sõlmituks: ühel poolel puudus kogu oluline teave selle lepingu kohta või märkimisväärset osa sellest teabest.

41.      Teisalt võib olla tegemist olukorraga, kus edastatud ei ole ainult teavet taganemisõiguse ja selle kasutamise korra kohta ning muus osas on võimalikku ostjat nõuetekohaselt teavitatud. Sellises olukorras ei oleks ostjale olnud teada ainult ulatuslikum kaitse, mis talle taganemisõigusest tulenes. Näib ebatõenäoline, et isikut, kes oli otsustanud sõlmida elukindlustuslepingu, oleks veennud seda lepingut mitte sõlmima teadmine, et tal on taganemisõigusest tulenev ulatuslikum kaitse. Liikmesriik võib otsustada, et sellises olukorras on kohaseks õiguskaitsevahendiks lubada kindlustusvõtjal teatava aja jooksul pärast seda, kui teda on tema taganemisõigusest nõuetekohaselt teavitatud, seda õigust kasutada. Teise võimalusena võib liikmesriik otsustada anda kindlustusvõtjale ulatuslikuma kaitse või võtta arvesse, kas kindlustusvõtja soovis nõuda lepingu tühiseks tunnistamist.(13)

42.      Tuletan meelde, et seoses taganemisõigusega koduuksemüügi direktiivis(14) märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses Heininger, et „kui tarbija ei ole taganemisõigusest teadlik, ei ole tal võimalik seda kasutada”.(15) Selles kohtuasjas oli tegemist Saksa õigusega, mille kohaselt võis tarbija, kes ei olnud saanud nõutavat teavet, kasutada taganemisõigust, kuni mõlemad pooled olid oma lepingulised kohustused täitnud, kuid ei võinud seda teha hiljem kui aasta jooksul päevast, mil ta oli teatanud oma tahtest leping sõlmida. Euroopa Kohus leidis lisaks, et õiguskindluse kaalutlustele ei saa tugineda selle tähtaja piiramiseks, mille jooksul taganemisõigust võib kasutada, kuivõrd sellega piirataks õigusi, mis on tarbijatele sõnaselgelt antud, et kaitsta neid riskide vastu, mis tulenevad asjaolust, et krediidiasutused on otsustanud sõlmida lepinguid väljaspool oma äriruume.(16)

43.      Koduuksemüügi direktiivi ning teise ja kolmanda elukindlustusdirektiivi vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused. Seda arvestades leian, et Euroopa Kohtu seisukoht kohtuotsuses Heininger tähendab, et tarbijate õigusi ei või kahjustada selleks, et pakkuda õiguskindlust müüjale, kes ei ole edastanud kohasel viisil ja õigeaegselt tarbijale teavet, mis oleks võimaldanud tarbijal kasutada oma taganemisõigust liidu seadusandja sätestatud tähtaja jooksul.(17)

44.      Minu arvates peaksid samad kaalutlused kehtima ka teise ja kolmanda elukindlustusdirektiivi puhul.

45.      Nagu tarbija koduuksemüügi puhul, on kindlustusvõtja lepingulises suhtes kindlustusandjaga nõrgem pool. Teda tuleb teavitada selle lepinguga seotud asjaoludest, et tal oleks võimalik teha teadlik valik nii kindlustusandja kui ka lepingu osas enne, kui leping muutub tema suhtes õiguslikult siduvaks. Samamoodi nagu koduuksemüügidirektiivis on teises ja kolmandas elukindlustusdirektiivis pandud kindlustusandjale kohustus edastada vajalik teave.(18) Nimetatud lepingupoolel ei tohiks olla võimalik tugineda õiguskindlusele, et lahendada olukord, mille ta ise on põhjustanud sellega, et ei ole täitnud liidu õigusest tulenevat kohustust edastada kindel loetelu teavet.(19)

46.      Lisan siia, et esimese kindlustusmakse tasumist saab pidada tõendiks, et kindlustusvõtja kavatses olla lepinguga seotud selle teabe alusel, mis oli talle edastatud enne makset või selle tegemise ajaks. Ent kindlustusandjast tuleneval põhjusel ei olnud talle edastatud kogu teavet, mida liidu õigus peab asjakohaseks lepingu sõlmimisel.

47.      Kindlustusvõtja, keda ei ole tema taganemisõigusest kindlustusandja poolt teavitatud, võib sellest muidugi teada saada teistest allikatest, aga kindlustusandja ei ole seejuures ikkagi järginud oma kohustust, mis on talle pandud kolmanda elukindlustusdirektiiviga ja rakendatud siseriikliku õiguse kaudu. Kindlustusandjal ei või lubada tugineda oma kohustuste täitmata jätmisele (eeldusel, et ta suudab tõendada, millal kindlustusvõtja sai taganemisõigusest teada) ja väita, et taganemistähtaeg on lõppenud. Ainult siis, kui kindlustusandja suudab tõendada, et ta on edastanud kogu vajaliku teabe, valitseb piisav õiguskindlus, et taganemistähtaja kulg saaks alata ja lõppeda.

48.      See ei tähenda siiski, et kindlustusvõtja ei võiks lepingule vastu vaielda enne kindlustusandja poolt talle teabe edastamist, kui ta saab oma taganemisõigusest teadlikuks teistest allikatest. Vastupidine seisukoht tähendaks jällegi seda, et kindlustusandjal lubatakse omaenda teabe edastamise kohustuse täitmata jätmise alusel mitte võimaldada kindlustusvõtjale tema õiguse kasutamist.

49.      Neil põhjustel ma leian, et teise elukindlustusdirektiivi artikliga 15 ja kolmanda elukindlustusdirektiivi artikliga 31 on vastuolus liikmesriigi õiguses olev säte, mille kohaselt taganemisõigust ei või enam kasutada pärast aasta möödumist esimese kindlustusmakse tasumisest olenemata sellest, kas kindlustusandja on kindlustusvõtjat sellest õigusest nõuetekohaselt ja õigeaegselt teavitanud. Sellise reegli kohaselt lõpeks taganemistähtaeg tulenevalt sellest, et kindlustusvõtja täidab oma lepingulise kohustuse (tasudes maksegraafikujärgse kindlustusmakse), ning olenemata sellest, et kindlustusandja ei täida oma seadusest tulenevat kohustust teavitada kindlustusvõtjat. Selline tulemus oleks ebaloomulik.

50.      See järeldus võib olla piisav eelotsusetaotluse esitanud kohtu abistamiseks käesolevas asjas. Vaatlen siiski lühidalt ka seda, kas teise elukindlustusdirektiivi artikli 15 lõikega 1 on vastuolus see, kui liikmesriik näeb ette pikema taganemisperioodi kui 14–30 päeva pärast lepingu sõlmimisest teatamist.

51.      Minu arvates sätestas teise elukindlustusdirektiivi artikli 15 lõige 1 selgelt, et taganemistähtaeg ei või olla lühem kui 14 päeva alates lepingu sõlmimisest teatamisest. See tähtaeg võib olla 14 ja 30 päeva vahel. Seega sätestas artikli 15 lõige 1 nii tähtaja alam- kui ülempiiri, mille liikmesriigid võisid oma õiguses ette näha. Alampiir oli sätestatud ilmselt selleks, et tagada kindlustusvõtja minimaalne kaitstuse tase. Loogiliselt mõeldes näib ülempiir olevat sätestatud selleks, et tagada õiguskindlus nii kindlustusvõtjale kui kindlustusandjale.

52.      Mis saab siis, kui elukindlustuslepingut ei sõlmitud kooskõlas teise ja kolmanda elukindlustusdirektiivi nõuetega? Eelkõige, mis saab siis, kui kolmanda elukindlustusdirektiivi artiklis 31 nimetatud teave edastati kindlustusvõtjale kunagi hiljem?

53.      Vastavalt põhjendustele, mille olen juba eespool esitanud, peab kindlustusvõtjal olema võimalik lepingust taganeda tähtaja jooksul, mille kulg algab asjakohase teabe edastamisest.

54.      Kas kindlustusvõtjale peaks siis andma pikema taganemistähtaja kui teise elukindlustusdirektiivi artikli 15 lõikes 1 sätestatud ülempiir?

55.      Ma ei arva nii.

56.      Ehkki teise elukindlustusdirektiivi artikkel 15 määras kindlaks just taganemistähtaja algushetke sellistel asjaoludel(20), ei leia ma, et siseriiklikus õiguses võiks ette näha, et kindlustusvõtjal on õigus taganeda oma lepingust pärast kõnealuses sättes sõnaselgelt sätestatud ülempiiri ületava tähtaja möödumist.

 Eeldades, et VVG § 5a algne redaktsioon ei reguleerinud taganemisõigust: kas selle sätte alusel elukindlustuslepingu tingimuste kokkulepituks lugemine oli vastuolus teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga?

57.      Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks leidma, et VVG § 5a algses redaktsioonis kirjeldatud õigus oli midagi muud kui teise elukindlustusdirektiivi artiklis 15 ette nähtud taganemisõigus, on asjakohane kaaluda, kas teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga oli vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab elukindlustuslepingute tingimuste kokkulepituks lugemiseks tüüpkindlustuslepingu korra. Kui vastus on „ei”, siis on esitatud eelotsuse küsimus tegelikult hüpoteetiline.

58.      Mõlemad direktiivid(21) kohaldusid elukindlustuslepingus kokkuleppimisele ja sellele vastuvaidlemisele. Nende asjakohased sätted puudutavad viit erinevat etappi: 1) lepingu tingimustes kokkuleppimine; 2) lepingu sõlmimine; 3) lepingu sõlmimisest kindlustusvõtjale teatamine; 4) teatamisele järgnev taganemistähtaja kulgemise algus; ja 5) võimalik lepingust taganemine selle tähtaja jooksul.

59.      Seoses esimese etapiga sätestas kolmanda elukindlustusdirektiivi artikli 31 lõige 1, et selle direktiivi II lisa punktis A loetletud teave tuleb edastada võimalikule ostjale enne lepingu sõlmimist. Et kindlustusvõtjal oleks võimalik teha teadlik otsus, peab teda minu meelest teavitama enne tema poolt konkreetse kindlustusandja ja lepingu valimist. Selle teabe edastamise kohustuse eesmärgiks oli võimaldada võimalikul ostjal valida leping, mis sobib kõige paremini tema vajadustega, ning anda talle „selget ja täpset teavet talle pakutavate toodete põhiomaduste kohta ning organite kohta, kellele võib suunata kõik kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute või soodustatud isikute kaebused”.(22) Teavitamine pidi hõlmama ka teavet lepingust taganemise korra kohta.(23)

60.      Etappide 2–5 suhtes nägi teise elukindlustusdirektiivi artikkel 15 ette, et pärast lepingu sõlmimist ja sellest faktist teatamist võis kindlustusvõtja lepingust taganeda piiratud taganemistähtaja jooksul. Lepingust, mida ei ole veel sõlmitud, st mille puhul ei ole pooled jõudnud pakkumuse ja nõustumuse teel kokkuleppele lugeda lepingu konkreetsed tingimused endale siduvaks, ei saa iseenesestmõistetavalt taganeda.

61.      Sellest järeldub, et teine ja kolmas elukindlustusdirektiiv kogumis nõudsid, et teatav teave tuleb edastada (tulevasele) kindlustusvõtjale enne lepingu sõlmimist ning et seejärel on tal 14–30 päeva pikkune taganemistähtaeg pärast lepingu sõlmimisest teatamist. Seetõttu oli siseriiklik kord, mis ei järginud neid nõudeid, nimetatud direktiividega vastuolus.

62.      Sedavõrd kui siseriikliku õiguse normid lubasid lugeda elukindlustuslepingu tingimused kokku lepituks viisil, mis ei hõlmanud asjakohase teabe nõuetekohast ja õigeaegset edastamist vastavalt kolmanda elukindlustusdirektiivi artikli 31 lõikes 1 nõutule, olid need ilmselt selle direktiiviga vastuolus. Kohustus edastada teave oleks muutunud mõttetuks, kui see teave oleks edastatud alles pärast seda, kui kindlustusvõtja oli teinud oma pakkumuse ja seega valinud kindlustusandja ja lepingu.

63.      Kui liikmesriigi õiguses oli sätestatud tähtaeg, mille jooksul avalduse esitaja võis lepingu sõlmimisele vastu vaielda, ja märgitud, et selle tähtaja jooksul ei olnud leping veel sõlmitud, siis see tähtaeg ei olnud ilmselt taganemistähtaeg teise elukindlustusdirektiivi artikli 15 lõike 1 tähenduses ning see õigus vastu vaielda kuulus esimesse etappi (lepingu tingimustes kokkuleppimine) ja mitte mõnda järgnevasse etappi.

64.      Sellises olukorras oleks pidanud liikmesriigi õigus ette nägema, et pärast selle tähtaja möödumist, mille jooksul taotleja võis avaldada oma tahet mitte olla lepinguga seotud (teine etapp), pidi kindlustusvõtjale teatama lepingu sõlmimisest (kolmas etapp) ning sellest, et kindlustusvõtjal on õigus lepingust taganeda selle sõlmimisele järgneva tähtaja jooksul (neljas ja viies etapp), mis oli eri tähtaeg võrreldes selle tähtajaga, mille jooksul ta võis vastu vaielda lepingu sõlmimisele (teine etapp). Vastasel juhul näib selleks ajaks, mil leping oli sõlmitud, olevat taganemistähtaeg juba lõppenud.

 Tagajärjed

65.      W. Endressi ja Allianzi – kes mõlemad on eraõiguslikud isikud – vahelisele vaidlusele kohaldatakse Saksa õigust. Seda õigust tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, sealhulgas teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga, mis kehtisid asjaomase lepingu sõlmimise ajal. Samas on seoses kahe eraõigusliku isiku vaidlusega kohtupraktikas selgelt välja kujunenud, et direktiivide kui sellistega ei saa panna üksikisikule kohustusi ning neid ei saa kasutada üksikisiku vastu.(24)

66.      Olen jõudnud järeldusele, et teise elukindlustusdirektiivi artiklit 15 ja kolmanda elukindlustusdirektiivi artiklit 31 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus 1) liikmesriigi õiguse säte, mille kohaselt taganemisõigust ei saa enam kasutada pärast ühe aasta möödumist esimese kindlustusmakse tasumisest olenemata sellest, kas kindlustusandja on teavitanud kindlustusvõtjat nimetatud õigusest nõuetekohaselt ja õigeaegselt, ning 2) liikmesriigi õiguse säte, mis välistab, et teatav kohustuslik teave tuleb edastada (tulevasele) kindlustusvõtjale enne lepingu sõlmimist ning et tollel peab olema võimalik kasutada 14–30 päeva pikkust taganemistähtaega pärast lepingu sõlmimisest teatamist.

67.      Kummalgi järeldusel võib olla märkimisväärne mõju W. Endressi ja kindlustusandja positsioonidele põhikohtuasjas.

68.      Mõju sisu sõltub eelkõige sellest, mil määral on eelotsusetaotluse esitanud kohtul võimalik tõlgendada Saksa õigust kooskõlas teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga. Sellega seoses eeldatakse eelotsusetaotluse esitanud kohtult Euroopa Kohtu praktika kohaselt „siseriikliku õiguse kui terviku kaalumist, et hinnata, mil määral võib seda kohaldada, et vältida direktiiviga ettenähtud eesmärgist kaugenemist”.(25) Sellest tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kohaldama neid siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, mis võimaldavad teatud tingimustes siseriiklikku õigusnormi tõlgendada viisil, mis välistab vastuolu mõne teise siseriikliku õigusnormiga, või kitsendada sel eesmärgil selle sätte kohaldamisala, kohaldades seda vaid määral, milles see on teise normiga kooskõlas.(26) Ent siseriikliku õiguse tõlgendamiseks direktiivile tuginemist „piiravad […] õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, ning see ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele”.(27)

69.      Kui asjakohases direktiivis ette nähtud eesmärki ei ole võimalik sellisel viisil saavutada, on kohtupraktikas samuti välja kujunenud, et vajadusel tuleb jätta siseriiklik õigusnorm kohaldamata(28) ning kui on tekitatud kahju ja selle kahju põhjuseks on liikmesriigi poolt oma kohustuste rikkumine, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne „vastutust käsitleva siseriikliku õiguse alusel tagada kahju kandnud tarbijate õigus hüvitisele”.(29)

 Euroopa Kohtu otsuse ajaline mõju

70.      Allianz nõuab, et kui Euroopa Kohus peaks leidma, et selline siseriiklik õigusnorm nagu ühe aasta reegel on vastuolus teise ja kolmanda elukindlustusdirektiiviga, siis peaks Euroopa Kohus piirama oma otsuse ajalist mõju.(30) Seoses sellega väidab Allianz, et otsus võib mõjutada rohkem kui 108 miljonit lepingut, mis on sõlmitud ajavahemikus 1995–2007 ning mille alusel on tasutud kokku umbes 400 miljardit eurot kindlustusmakseid.(31) Allianz märgib, et ta ise sõlmis nimetatud ajavahemikus umbes 9 miljonit sellist lepingut, saades kindlustusmakseid umbes 62 miljardit eurot.

71.      Kohtuotsuse ajalise mõju piiramine on erandlik samm, mida Euroopa Kohus on teinud vaid siis, kui 1) „oli olemas tõsiste majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tulenes eelkõige seaduslikult kehtivate õigusnormide baasil heas usus loodud õigussuhete suurest arvust,” ja 2) „ilmnes, et isikuid ja siseriiklikke ametivõime oli liidu õigusnormidele mittevastava käitumiseni viinud objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus liidu õigusnormide ja õiguspõhimõtete reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või Euroopa Komisjoni sarnasest käitumisest”.(32) Majanduslikud tagajärjed ei õigusta iseenesest sellist erakordset sammu.(33)

72.      Leian, et käesolevas kohtuasjas ei ole piisavalt elemente, et õigustada Euroopa Kohtu otsuse ajalise mõju piiramist. Euroopa Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kui tõenäoline oleks see, et taganetakse elukindlustuslepingutest, mida tema otsus võib mõjutada, sellest tuleneva majandusliku koormuse kohta kindlustusandjatele ega raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise ohu ulatuse kohta. Samuti ei ole ma vähemalt siseriiklike asutuste puhul veendunud, et „objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus” liidu õigusnormide suhtes pani nad kas siis säilitama tüüpkindlustuslepingu korda või kasutama esimese kindlustusmakse tasumist ühe aasta reeglile vastava tähtaja arvestamise alguspunktina.

 Ettepanek

73.      Eeltoodust lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi esitatud küsimusele järgmiselt:

nõukogu 8. novembri 1990. aasta teise direktiivi 90/619/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 79/267/EMÜ, artikli 15 lõiget 1 tuleb koosmõjus nõukogu 10. novembri 1992. aasta direktiivi 92/96/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 79/267/EMÜ ja 90/619/EMÜ, artikliga 31 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt elukindlustuslepingust taganemise õigus lõpeb hiljemalt ühe aasta möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest olenemata sellest, kas kindlustusvõtjat sellest õigusest nõuetekohaselt ja õigeaegselt teavitati.


1 – Algkeel: inglise.


2 – Selle kohta kasutati direktiivi ingliskeelses versioonis väljendit cooling-off period. Vt käesoleva ettepaneku punkt 9.


3 – Nõukogu 8. novembri 1990. aasta teine direktiiv 90/619/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 79/267/EMÜ (EÜT L 330, lk 50). Teist elukindlustusdirektiivi muudeti nõukogu 10. novembri 1992. aasta direktiiviga 92/96/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 79/267/EMÜ ja 90/619/EMÜ (EÜT 1992 L 360, lk 1) (edaspidi „kolmas elukindlustusdirektiiv”). Viimati nimetatut on omakorda samuti mitu korda muudetud. Teine elukindlustusdirektiiv asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiiviga 2002/83/EÜ elukindlustuse kohta (EÜT 2002 L 345, lk 1; ELT eriväljaanne 06/06, lk 3) (edaspidi „direktiiv 2002/83”), mis on omakorda tunnistatud kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, lk 1). Direktiivi 2002/83 artiklid 35 ja 36 käsitlevad vastavalt tühistamisõigust ja teatava teabe kindlustusvõtjatele teatavaks tegemise kohustust. Nende sõnastus on sarnane käesolevas asjas käsitletavate sätete omaga. Käesolevas ettepanekus kasutan teise elukindlustusdirektiivi ja kolmanda elukindlustusdirektiivi kohta ühist nimetust „teine ja kolmas elukindlustusdirektiiv”. Kuna mõlemad direktiivid on tänaseks kehtetuks tunnistatud, viitan neile läbivalt minevikuvormis.


4 – Nõukogu 5. märtsi 1979. aasta esimene direktiiv 79/267/EMÜ otsese elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 63, lk 1), koos muudatustega (tunnistatud hiljem kehtetuks direktiiviga 2002/83).


5 – Esimese elukindlustusdirektiivi artikli 1 lõike 1 punkt a.


6 – Vt nt kolmanda elukindlustusdirektiivi põhjendus 19.


7 – Vt nt hollandikeelne tekst ([w]ijze van uitoefening van het recht van opzegging) ja hispaaniakeelne tekst ([m]odalidades de ejercicio del derecho de renuncia).


8 –      Kindlustusjärelevalve seadus.


9 – Vt punktid 28–32 allpool.


10 – Vt eespool punkt 10.


11 – Vt eespool punkt 11.


12 – Euroopa Kohtu menetluses ongi mitu võrreldavat kohtuasja: kohtuasi C‑439/12: Gawelczyk, kohtuasi C‑459/12: Krieger, kohtuasi C‑529/12: Lange ning kohtuasi C‑590/12: Merten.


13 – Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT 1985 L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262) (edaspidi „koduuksemüügi direktiiv”) kontekstis võrdle nt 17. detsembri 2009. aasta otsusega kohtuasjas Martín Martín (EKL I‑11939, punkti 34 ja 35). (See direktiiv asendatakse alates 13. juunist 2014 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011 L 304, lk 64).)


14 – Vt eespool joonealune märkus 13. Juhin tähelepanu, et neis eri direktiivides ei ole seadusandja kasutanud ühtset lähenemist seoses kohustusega esitada teave enne lepingu sõlmimist ja seoses taganemisõigusega ning samuti ei ole pädevuste jaotust liidu ja liikmesriikide vahel kirjeldatud samas sõnastuses. Seetõttu ei saa Euroopa Kohtu praktikat, milles käsitletakse koduuksemüügi direktiivi, automaatselt üle kanda teisele ja kolmandale elukindlustusdirektiivile – konkreetse direktiiviga seotud elemente tuleb eristada üldiselt kohalduvatest elementidest.


15 – 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑481/99: Heininger (EKL 2001, lk I‑9945, punkt 45); vt ka kohtujurist Légeri ettepanek selles kohtuasjas, punkt 60, ning 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑412/06: Hamilton (EKL 2008, lk I‑2383, punkt 33) ning eespool 13. joonealuses märkuses viidatud otsus kohtuasjas Martín Martín, punktid 25 ja 26.


16 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Heininger, punkt 47.


17 – Euroopa Kohus kasutas sarnast põhjendust teises koduuksemüügidirektiivi käsitlenud kohtuasjas, seoses tagajärgedega, mis tulenevad sellest, kui tarbijale ei ole teatatud tema taganemisõigusest: vt nt 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑350/03: Schulte (EKL 2005, lk I‑9215, punktid 100 ja 101).


18 – Vt eespool punkt 8.


19 – Kohtuistungil esitatud küsimusele vastates nõustus Saksamaa valitsus, et tüüpkindlustuslepingu korra alusel lepingu sõlmimine soosis kindlustusandjat.


20 – Vt eespool punktid 34–49.


21 – Kolmanda elukindlustusdirektiiviga muudetud teise elukindlustusdirektiivi artikkel 15 ning kolmanda elukindlustusdirektiivi artikkel 31.


22 – Kolmanda elukindlustusdirektiivi põhjendus 23.


23 – Vt eespool punkt 9.


24 – Vt 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer jt (EKL 2004, lk I‑8835, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).


25 – Eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pfeiffer jt, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika.


26 – Eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pfeiffer jt, punkt 116.


27 – 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt (EKL 2006, lk I‑6057, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).


28 – 19. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑555/07: Kücükdeveci (EKL 2010, lk I‑365, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).


29 – 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑91/92: Faccini Dori (EKL 1994, lk I‑3325, punkt 29) ning vt ka hiljutisemalt nt eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika.


30 – Vt nt samalaadne argument, mille pank esitas eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Heininger, kohtuotsuse punkt 49.


31 – Arvestades, et Saksamaa rahvaarvuks hinnati 2010. aastal 82 miljonit, on mul mõningaid raskusi nõustuda väitega, et ajavahemikul 1995–2007 sõlmiti rohkem kui 108 miljonit elukindlustuslepingut.


32 – 13. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑465/11: Forposta (endine Praxis) ja ABC Direct Contact (punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).


33 – Eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Forposta (endine Praxis) ja ABC Direct punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika.