ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
25. aprill 2012(*)
Ühenduse kaubamärk – Ühenduse sõnamärk BrainLAB – Kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamata jätmine – Kaubamärgi registrist kustutamine pärast registreeringu kehtivuse lõppemist – Tähtaja ennistamise taotlus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikkel 81
Kohtuasjas T‑326/11,
Brainlab AG, asukoht Feldkirchen (Saksamaa), esindaja: advokaat J. Bauer,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: R. Manea,
kostja,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 15. aprilli 2011. aasta otsuse (asi R 1596/2010‑4) peale, mis käsitleb hageja esitatud tähtaja ennistamise taotlust ja kaubamärgi BrainLAB registreeringu kehtivuse pikendamise taotlust,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 20. juunil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 21. septembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti vastust,
arvestades Üldkohtu kodade koosseisu muutmist,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates pooltele teatise kättetoimetamisest kirjaliku menetluse lõpetamise kohta ei olnud nad esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel lahendada kohtuasi ilma suulise menetluseta,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) artikli 46 kohaselt registreeritakse ühenduse kaubamärk kümneks aastaks alates taotluse esitamise kuupäevast. Registreeringu kehtivust võib pikendada artikli 47 kohaselt kümneaastaste ajavahemike kaupa.
2 Määruse nr 207/2009 artikli 47 lõiked 1–3 sätestavad:
„1. Ühenduse kaubamärgi registreeringu kehtivust pikendatakse kaubamärgiomaniku või tema poolt vahetult volitatud isiku taotlusel, kui lõivud on tasutud.
2. Amet teatab registreeringu kehtivuse lõppemisest ühenduse kaubamärgi omanikule ja kõigile isikutele, kellel on seoses ühenduse kaubamärgiga registreeritud õigused, piisavalt aegsasti enne kõnealuse kehtivuse lõppemist. Kui nimetatud teavet ei edastata, ei vastuta amet selle eest.
3. Pikendamistaotlus esitatakse kaitse tähtaja lõppemise kuu viimasele päevale eelneva kuue kuu jooksul […]”.
3 Määruse nr 207/2009 artikli 81 „Tähtaja ennistamine” lõige 1 näeb ette:
„Ühenduse kaubamärgi taotleja või omaniku või muu ametis menetletava asja osalise puhul, kellel [asjaoludele vastavalt ülesnäidatud hoolsusele vaatamata] ei ole olnud võimalik ameti määratud tähtajast kinni pidada, võib tema taotluse korral tähtaja ennistada, kui tähtaja möödalaskmine toob käesoleva määruse sätetest tulenevalt vahetult kaasa õiguste või õiguskaitsevahendite kaotamise.” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna sätte eestikeelne tõlge on ebatäpne.]
4 Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189; edaspidi „rakendusmäärus”), eeskiri 29 „Registreeringu kehtivuse lõppemisest teatamine” on järgmine:
„Amet teatab registreeringu kehtivuse peatsest lõppemisest ühenduse kaubamärgi omanikule ja kõigile isikutele, kellel on seoses ühenduse kaubamärgiga registreeritud õigus, kaasa arvatud litsents, vähemalt kuus kuud enne registreeringu kehtivuse lõppemist. Kui nimetatud teavet ei edastata, ei mõjuta see registreeringu kehtivuse lõppemist.”
5 Rakendusmääruse eeskirja 30 lõige 5 sätestab, et kui pikendamistaotlust ei esitata või kui see esitatakse pärast määruse nr 207/2009 artikli 47 lõike 3 kolmandas lauses määratud tähtaja möödumist, otsustab Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”), et registreering on kehtivuse kaotanud ja teavitab sellest ühenduse kaubamärgi omanikku.
6 Rakendusmääruse eeskirja 67 „Esindajatele teatamine” lõige 1 on järgmine:
„Kui on määratud esindaja […], adresseeritakse teated ja dokumendid kõnealusele määratud esindajale […]”.
Vaidluse taust
7 Hagejale Brainlab AG kuulub käesoleval ajal ühenduse sõnamärk BrainLAB, mille taotlus esitati 26. augustil 1999 ja mis registreeriti 4. detsembril 2000 numbri 1290113 all. Registreerimisel määrati rakendusmääruse eeskirja 67 lõike 1 tähenduses kaubamärgiomaniku esindajaks ühtlustamisametis teatav advokaadi- ja patendinõunike büroo (edaspidi „määratud esindaja”).
8 Määratud esindaja palus 2. detsembri 2008. aasta kirjas ühtlustamisametil teha oma andmebaasis hageja aadressi muudatus. Ühtlustamisamet kinnitas 18. veebruari 2009. aasta kirjas määratud esindajale, et aadressi muudatus on registreeritud.
9 Vahepeal, 2. veebruaril 2009 saatis ühtlustamisamet määratud esindaja asemel otse hagejale ekslikult viimase endist aadressi kasutades määruse nr 207/2009 artikli 47 lõikes 2 ja rakendusmääruse eeskirjas 29 ette nähtud teate, teavitades teda asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse peatsest lõppemisest (edaspidi „meeldetuletus”). Meeldetuletuses oli eelkõige märgitud, et registreeringu kehtivuse pikendamise taotlus tuleb esitada ja lõivud pikendamise eest tasuda enne 31. augustit 2009 või lisalõivu tasumise korral 1. märtsil 2010 lõppeva täiendava tähtaja jooksul.
10 Vaidlust ei ole selle üle, et vaatamata aadressis tehtud veale sai hageja tänu posti edasisuunamisteenusele meeldetuletuse kätte selle saatmisele järgnenud päevade jooksul.
11 Seevastu ei ole kohtuasja toimiku materjalide ja eriti asjaomase kaubamärgiga tegelenud hageja töötaja W. vande all antud ütluse põhjal võimalik tuvastada, et nimetatud töötaja edastas meeldetuletuse määratud esindajale. Määratud esindaja kinnitab, et talle meeldetuletust ei edastatud. Ka ühtlustamisamet märgib oma vastuses, et puuduvad tõendid selle kohta, et edastamine oleks aset leidnud. Peale selle leiti meeldetuletus hiljem hageja ruumides toimikust, mis sisaldas asjaomast kaubamärki puudutavat kirjavahetust hageja määratud esindajaga.
12 Igal juhul ei esitatud ettenähtud tähtaja jooksul ühtlustamisametile asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotlust ja seega väljastas ühtlustamisamet rakendusmääruse eeskirja 30 lõikes 5 ette nähtud teatise selle kohta, et selle kaubamärgi registreering kaotas kehtivuse 2. märtsil 2010. Ka see teatis saadeti 23. märtsil 2010 otse hagejale, kuid tema uuel aadressil.
13 Määratud esindaja teatas 1. aprillil 2010 ühtlustamisametile, et temani on jõudnud teave, et andmed tema määramise kohta hageja esindajaks on ühtlustamisameti andmebaasist ekslikult, ilma tema taotluseta kustutatud. Määratud esindaja esitas uue taotluse, et ta määrataks hageja esindajaks, mida ühtlustamisamet samal päeval kinnitas.
14 Määratud esindaja esitas 19. mail 2010 hageja nimel ja huvides asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse ja määruse nr 207/2009 artikli 81 kohase tähtaja ennistamise taotluse, mis puudutas kõnealuse registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamise ja pikendamise eest lõivude tasumise tähtaega.
15 Ühtlustamisameti kaubamärkide haldus- ja õigusosakond lükkas 29. juuli 2010. aasta otsusega tähtaja ennistamise taotluse tagasi põhjendusel, et hageja ega tema määratud esindaja polnud üles näidanud vajalikku hoolsust määruse nr 207/2009 artikli 81 lõike 1 tähenduses.
16 Hageja esitas määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel 16. augustil 2010 ühtlustamisametile selle otsuse peale kaebuse. Oma kaebuse toetuseks esitas ta järgmised põhjendused:
– määratud esindajal on kasutusel tema poolt hallatavate ühenduse kaubamärkide registreeringute kehtivuse pikendamise tähtaegade jälgimise süsteem, mis koosneb kolmest omavahel sõltumatust komponendist („kontrollikomponendid”);
– esimene komponent seisneb eelnevalt koostatud ja kronoloogiliselt järjestatud failidel põhinevas meeldetuletussüsteemis, mis teatab kolm kuud ette kaubamärgi registreeringu kümneaastase kehtivusaja lõppemisest;
– teine komponent seisneb selles, et määratud esindaja juures otseselt asjaomase kaubamärgiga tegelema volitatud advokaat peab registrit kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise tähtaja kohta;
– kolmas komponent seisneb ühtlustamisameti poolt saadetud meeldetuletuste käitlemises rakendusmääruse eeskirja 29 kohaselt määratud esindaja poolt;
– seletamatul põhjusel ei toiminud käesoleval juhul kaks esimest määratud esindaja büroosisest komponenti, hoolimata sellest, et nendega tegelesid hoolikad ja kogenud töötajad, ning vaatamata korrapärasele kontrollile;
– kolmas komponent ei toiminud ühtlustamisameti tehtud vea tõttu, sest viimane saatis hagejale meeldetuletuse hageja endisel aadressil ja mitte määratud esindajale; see ühtlustamisameti viga ei tohiks põhjustada huvitatud isikutele ebasoodsaid tagajärgi;
– hageja töötaja W., kelle kätte saabus meeldetuletus ja kes on kogenud haldustöötaja, tahtis tõenäoliselt edastada meeldetuletuse volitatud esindaja töötajale elektronposti teel; ta ei suuda siiski meenutada, kas ta seda ka tegi või kas ta saatis meeldetuletuse valel aadressil; igal juhul on olukord selline, et meeldetuletus leiti hageja ruumidest asjaomase kaubamärgi toimikusse paigutatuna, määratud esindaja seda kätte ei saanud ja seega ei saanud ta selle saatmisele reageerida.
17 Ühtlustamisameti neljanda apellatsioonikoja 15. aprilli 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) lükati tähtaja ennistamise taotlus tagasi ja tunnistati asjaomane kaubamärk kehtivuse kaotanuks.
18 Erinevalt ühtlustamisameti kaubamärkide haldus- ja õigusosakonnast möönis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 13 ja 20, et määratud esindaja poolt rakendatud kaubamärkide kehtivuse tähtaegade jälgimise süsteem oli nõuetekohane, et määratud esindaja täitis jälgimisülesannet tavakohaselt ja õigesti, et erandlikku viga määratud esindaja süsteemi toimimises võib pidada vabandatavaks ja et ei ole võimalik näha ette kõigi rakendatud ennetusmeetmete samaaegset toimimishäiret.
19 Siiski leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 14 ja 15, et käesoleval juhul täheldatud süsteemi toimimishäire ja ettenähtud tähtaja jooksul asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamata jätmise vahel ei ole põhjuslikku seost. Nimelt ei olnud käesoleval juhul pikendamistaotluse esitamata jätmise põhjuseks mitte süsteemi toimimishäire, vaid see, et pärast meeldetuletuse kättesaamist ei andnud hageja „vabal valikul ja väljendades vastavat tahet” korraldust selle registreeringu kehtivuse pikendamise taotlemiseks.
20 Mis puutub sellise reaktsiooni puudumisse, siis märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 16 kõigepealt, et W. vande all antud ütlus ei sisalda tema enda nägemust sündmustest, eriti mis puutub hageja võimalikku kavatsusse või otsusesse pikendada asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivust ja võimalikke kontakte, mis sel eesmärgil olid määratud esindaja töötajaga.
21 Järgmiseks leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 16–18, et isegi kui määratud esindaja sisemine tähtaegade jälgimise süsteem oleks teda hoiatanud asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse peatsest lõppemisest või ta oleks meeldetuletuse kätte saanud, ei oleks ta ilma hageja sellekohase korralduseta saanud ise registreeringu kehtivuse pikendamist taotleda. Seega puudus põhjuslik seos kirjeldatud sündmuste ja asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamata jätmise vahel, sest pikendamistaotluse esitamata jätmise tingis üksnes see, et hageja ei andnud korraldust pikendamistaotluse esitamiseks isegi pärast meeldetuletuse kättesaamist. Apellatsioonikoja seisukohalt oli korralduse andmata jätmine vastuolus hoolsuskohustusega.
22 Vaidlustatud otsuse punktis 19 võttis apellatsioonikoda omaks, et tegelikult ühtlustamisamet eksis, saates meeldetuletuse määratud esindaja asemel hoopis otse hagejale. Siiski leidis apellatsioonikoda, et määruse nr 207/2009 artikli 47 lõike 2 alusel ei vastuta ühtlustamisamet selle vea eest. Pealegi ei saa sellise teavitusvahendi olemuse tõttu selle kättesaamist eeldada.
Poolte nõuded
23 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– saata asi tagasi apellatsioonikojale, et see otsustaks, kas asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamisel on üles näidatud nõutavat hoolsust;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
24 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
25 Oma hagi toetuseks esitab hageja ühe väite, milles viidatakse määruse nr 207/2009 artikli 81 lõike 1 rikkumisele.
26 Esmalt kirjeldab hageja detailselt oma määratud esindaja poolt rakendatud kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise tähtaja jälgimise süsteemi. Hageja rõhutab, et apellatsioonikoda tuvastas põhjendatult, et see jälgimissüsteem oli nõuetekohane, mis vabandab määratud esindaja poolt käesolevas asjas tehtud viga.
27 Vastuseks apellatsioonikoja etteheidetele, et hageja ise oli hooletu ja tegi vea, mis ei ole vabandatav, jättes pärast meeldetuletuse kättesaamist määratud esindajale korralduse andmata, märgib hageja, et määratud esindaja ülesanne on tema õigusalane esindamine eelkõige ühtlustamisametis kokku 654 siseriikliku, ühenduse ja Euroopa kaubamärgi ning patendi ja sealhulgas 16 ühenduse kaubamärgi osas. Selle raames teavitab määratud esindaja hagejat iga tema kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise tähtaja lõppemisest süstemaatiliselt kolm kuni kuus kuud ette, paludes viimasel anda korraldus pikendamistaotluse esitamiseks. Kuni käesoleva juhtumini sai hageja alati kohase meeldetuletuse ja reageeris sellele süstemaatiliselt. Seevastu ei olnud ta – erinevalt käesolevast juhust – kunagi varem saanud sellist meeldetuletust otse ühtlustamisametilt. Selle põhjal leiab hageja, et ta võis õiguspäraselt eeldada, et määratud esindaja juhib tavapärase kolmekuulise tähtaja jooksul tema tähelepanu vajadusele pikendada käesoleva kaubamärgi registreeringu kehtivust. Sellel põhjusel ei reageerinud ta ka meeldetuletusele.
28 Hageja lisab veel, et ühenduse kaubamärgi omanik ei ole kohustatud kasutusele võtma isiklikku tähtaegade jälgimise süsteemi, mis toimib paralleelselt süsteemiga, mida kasutab tema esindaja, kes tegutseb oma kutsetegevuse raames. Hoopis kutsetegevuse raames tegutseva esindaja kasutatav tähtaegade jälgimissüsteem üksi peaks tagama töökindluse (Üldkohtu 13. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑136/08: Aurelia Finance vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (AURELIA), EKL 2009, lk II‑1361, punkt 18). Just nii on see ka käesolevas asjas.
29 Määratud esindaja rakendatud tähtaegade jälgimissüsteemi toimimishäire ja ettenähtud tähtaja jooksul asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamistaotluse esitamata jätmise vahelise põhjusliku seose väidetava puudumise (vt eespool punkt 21) kohta väidab hageja, et see kaubamärk vastab tema ärinimele ja et selle kaubamärgi taotlus esitati uuesti 30. märtsil 2010, vaid üks nädal pärast teatise saamist selle kaubamärgi ühenduse kaubamärkide registrist kustutamise kohta. Seega ei saa kuidagi vastata tõele apellatsioonikoja eeldus, nagu ei viitaks miski sellele, et kui määratud esindaja oleks hagejat kehtivuse peatsest lõppemisest teavitanud, siis oleks viimane andnud korralduse taotleda asjaomase kaubamärgi registreeringu pikendamist. Hageja väidab, et olukord on hoopis vastupidine, sest kahtluse korral oleks hageja määratud esindaja, kes esindab teda kõigis intellektuaalomandi kaitse küsimustes, hoolitsenud asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise eest isegi sellekohase konkreetse korralduse puudumisel ning oleks tegutsenud vastupidi vaid juhul, kui ta oleks saanud selgesõnalise korralduse jätta kehtivuse tähtaja pikendamine taotlemata.
30 Ühtlustamisamet leiab, et hagi on ilmselgelt põhjendamata.
31 Oma seisukoha toetuseks väidab ühtlustamisamet esiteks, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 47 lõikele 2 ning rakendusmääruse eeskirjale 29 on tal kohustus teavitada kaubamärgiomanikku ennast ühenduse kaubamärgi registreeringu kehtivuse peatsest lõppemisest. Üheski neist sätetest ei ole mainitud kohustust teavitada võimalikku esindajat, kes tegutseb sellena kutsetegevuse raames.
32 Teiseks väidab ühtlustamisamet, et nende sätete alusel ei vastuta ta huvitatud isikul teabe puudumise ja veel vähem teabe „valel aadressil saatmise” eest.
33 Mis puutub küsimusse, kas määratud esindaja rakendatud tähtaegade jälgimise süsteem osutab asjaoludele vastava hoolsuse ülesnäitamisele, siis nõustub ühtlustamisamet apellatsioonikoja hinnanguga, et vastus sellele ei oma käesolevas asjas tähtsust.
34 Mis puutub hageja enda hoolsuse väidetavasse puudumisse, siis tugineb ühtlustamisamet tegelikult apellatsioonikoja seisukohale, et käesoleval juhul oli sellel asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise tähtaja möödalaskmisel otsustav tähtsus. Hagejal oli tegelikult kehtivuse pikendamise taotlemiseks aega ligi 13 kuud. Selle aja jooksul ei pöördunud ta kordagi ühtlustamisameti poole, ei andnud oma esindajale korraldusi ega võtnud nendega ühendust, kuigi teda oli meeldetuletuses ametlikult teavitatud kõnealuse registreeringu kehtivuse peatsest lõppemisest. Selline käitumine ei ole kooskõlas käesoleva juhtumi asjaolude põhjal nõutava hoolsusega, kuna asjaomane kaubamärk on hageja „oma tootemark” ja seetõttu oleks ta sellele pidanud pöörama erilist tähelepanu.
35 Väide, et määratud esindaja oleks kahtluse korral taotlenud asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamist isegi hageja sellekohase korralduseta (vt eespool punkt 29), ei ole ühtlustamisameti sõnul asjakohane, sest on puhtalt teoreetiline. Lisaks kõigele on see väide vastuolus hagi punktis 44 esitatud tõdemusega, et määratud esindaja volitus ei andnud talle õigust taotleda kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamist omal algatusel ja ilma hageja konkreetse korralduseta.
36 Sellega seoses tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 81 lõikest 1, et tähtaja ennistamine sõltub kahe tingimuse täitmisest, millest esimene on see, et pool on näidanud üles asjaoludele vastavat hoolsust, ning teine, et tähtaja möödalaskmine toob vahetult kaasa õiguse või õiguskaitsevahendi kaotamise (vt Üldkohtu 15. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑271/09: Prinz Sobieski zu Schwarzenberg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – British-American Tobacco Polska (Romuald Prinz Sobieski zu Schwarzenberg), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Sellest sättest tuleneb ka, et hoolsuskohustus lasub ennekõike kaubamärgiomanikul. Kui omanik delegeerib kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamisega seotud halduskohustused, tuleb tal hea seista selle eest, et valitud isik annab piisava tagatise, et nimetatud kohustuste täitmist saab eeldada (eespool viidatud kohtuotsus AURELIA, punkt 14).
38 Samuti tuleb asuda seisukohale, et asjaomaste kohustuste delegeerimise tõttu kehtib hoolsuskohustus nii omaniku kui ka valitud isiku puhul. Kuna viimane tegutseb omaniku nimel ja huvides, siis tuleb tema tegevust pidada omaniku tegevuseks (eespool viidatud kohtuotsused AURELIA, punkt 15, ja Romuald Prinz Sobieski zu Schwarzenberg, punkt 54).
39 Eespool kirjeldatud asjade käiku arvestades leiab Üldkohus, et ettenähtud tähtaja jooksul asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotuse esitamata jätmise on apellatsioonikoja poolt kaubamärkide haldus- ja õigusosakonna eeskujul kasutatud määratluse kohaselt tinginud „mitme õnnetu kokkusattumuse jada” (vaidlustatud otsuse punkt 20). Selles kontekstis tuleb reservatsioonideta nõustuda apellatsioonikoja üldise hinnanguga, et „tähtaja ennistamine on ette nähtud just nimelt sellisteks olukordadeks”.
40 Nagu edaspidi selgitatakse, tuleb kõnealustest „õnnetutest kokkusattumustest” kolme pidada selliseks, mis olid kehtivuse pikendamise taotluse esitamata jätmise seisukohalt otsustava tähtsusega, nimelt esiteks määratud esindaja rakendatud tähtaegade jälgimissüsteemi kahe esimese sisemise „kontrollikomponendi” seletamatu toimimishäire, teiseks määratud esindaja kui hageja esindaja andmete kõige ebasobivamal ajal ja vastava taotluseta kustutamine ühtlustamisameti andmebaasist (vt eespool punkt 13), mistõttu omakorda saadeti meeldetuletus määratud esindaja asemel ekslikult hagejale ja veel lisaks tema eelmisel aadressil, ning kolmandaks W. segadusseviidud ja ebaõige reaktsioon, mille tagajärjel ei saanud määratud esindaja hagejalt viimase algatusel korraldust taotleda registreeringu kehtivuse pikendamist.
41 Esimese „õnnetu kokkusattumuse” puhul tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale tuleb määruse nr 207/2009 artikli 81 lõikes 1 oleva määratluse „asjaoludele vastavalt ülesnäidatud hoolsus” kohaselt siis, kui on antud volitus erialaspetsialistist esindajale, võtta kasutusele tähtaegade sisemine kontrolli- ja jälgimissüsteem, mis hoiab üldjuhul ära tähtaegade tahtmatu möödalaskmise, nii nagu on ette nähtud ühtlustamisameti menetlussuunistes. Sellest tuleneb, et üksnes erandlike ning seega kogemuste põhjal ettenägematute sündmuste korral võib tähtaja ennistamise taotluse rahuldada (eespool viidatud kohtuotsus AURELIA, punkt 26).
42 Käesoleva juhtumi puhul on need tingimused ilmselgelt täidetud, nagu ilmneb apellatsioonikoja järeldustest ja hageja esitatud üksikasjalikest selgitustest, mida ühtlustamisamet ei ole vaidlustanud.
43 Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja tegutses a priori asjaoludele vastava hoolsusega, määrates suhetes ühtlustamisametiga ennast esindama sellise advokaadi- ja patendinõunike büroo, nagu on tema määratud esindaja, kellel oli kasutusel sisemine kahekordne tähtaegade jälgimise süsteem, mille nõuetekohasust on ühtlustamisamet nii vaidlustatud otsuses kui ka kostja vastuses möönnud.
44 Sama järeldus tuleb teha määratud esindaja osas, kuna apellatsioonikoda on vaidlustatud otsuse punktis 13 pealegi nõustunud, et määratud esindaja sisemises tähtaegade jälgimise süsteemis esinenud erandlikud vead on vabandatavad.
45 Eespool punktis 40 mainitud kahe muu „õnnetu kokkusattumuse” kohta tuleb kõigepealt märkida, et hooletus, mida väidetavalt näitas üles hageja töötaja W., jättes ühtlustamisametiga või määratud esindajaga kohe pärast meeldetuletuse kätte saamist kontakteerumata, ei saanud mõjutada asjaomase kaubamärgi registreeringu pikendamise taotluse esitamata jätmist, kuna sellise hooletuse tingis omakorda ühtlustamisameti eelnev viga, mis seisnes määratud esindaja andmete omal algatusel kustutamises ühtlustamisameti andmebaasist ja seetõttu viimasele meeldetuletuse saatmata jätmises.
46 On tõsi, et pool peab üles näitama asjaoludele vastavalt hoolsust, et ettenähtud tähtaja jooksul oma kaubamärgi registreeringu kehtivust pikendada, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ühtlustamisameti poolt rakendusmääruse eeskirja 29 alusel otse sellele isikule saadetud teabe kättesaamisel peab ta reageerima kiiresti ja kohaselt.
47 Sellegipoolest peab ühtlustamisamet siis, kui pool on oma kaubamärgi jälgimise haldamise usaldanud esindajale, kes tegeleb sellega kutsetegevuse raames, ja sellest ühtlustamisametit nõuetekohaselt teavitanud, seda valikut tunnustama, saates ametliku teabe asjaomasele määratud esindajale nii, et viimane saaks volitaja huve kaitsta, näidates üles kõrgendatud hoolsust, mida temalt kui pädevalt asjatundjalt eeldatakse (vt sellega seoses ühtlustamisameti menetlussuunised, A‑osa, 6. peatükk, punkt 6.2.3).
48 Sellega seoses ei saa ühtlustamisamet tugineda määruse nr 207/2009 artikli 47 lõikele 2 ja rakendusmääruse eeskirjale 29, väites, et nende sätete kohaselt peab ta kaubamärgi registreeringu peatsest lõppemisest teavitama kaubamärgiomanikku, mitte aga tema määratud esindajat, kes tegutseb kutsetegevuse raames (vt eespool punkt 31).
49 Selline argumentatsioon on nimelt vastuolus rakendusmääruse eeskirjaga 67, mille kohaselt adresseeritakse määratud esindaja olemasolul teated ja dokumendid kõnealusele määratud esindajale. Pealegi on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 19 möönnud, et „tegelikult tehti viga”, kui meeldetuletus saadeti määratud esindaja asemel otse hagejale.
50 Seega oli hagejal ja tema esindajal käesoleval juhul õigus eeldada, et vastavalt rakendusmääruse eeskirjale 67 adresseeritakse ühtlustamisameti teated kõnealuse kaubamärgi kohta ja eelkõige rakendusmääruse eeskirjas 29 ette nähtud meeldetuletus määratud esindajale, kellel on nõnda võimalik võtta kõik meetmed asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamiseks isegi siis, kui tema tähtaegade jälgimise süsteemi kaks esimest sisemist kontrollikomponenti ei toimi.
51 Mis puutub käesoleval juhul ühtlustamisameti poolt tehtud viga, siis tuleb nõustuda, et kui seda tehtud ei oleks, oleks määratud esindaja saanud meeldetuletuse vahetult, mis oleks käivitanud tema tähtaegade jälgimise süsteemi kolmanda „kontrollikomponendi” ja andnud määratud esindajale kõik võimalused võtta ühendust hagejaga, saamaks temalt korralduse taotleda asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamist.
52 Sellega seoses leiab Üldkohus samuti, et arvestades eelkõige asjaomase kaubamärgi tähtsust hageja jaoks (see kaubamärk vastab tema ärinimele), on hageja poolt kehtivuse pikendamise taotlemiseks määratud esindajale korralduse andmata jätmine eksitus või õnnetus ega ole mingil juhul „vabal valikul tehtud ja vastavat tahet väljendava” otsuse tulemus, nagu apellatsioonikoda näib olevat leidnud vaidlustatud otsuse punktis 15. Seega on samuti vale käsitada sellise korralduse puudumist asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamata jätmise ainsa või otsustava põhjusena.
53 Seevastu tuleb täielikule kindlusele lähedase tõenäosusena käsitada võimalust, et kui määratud esindajal oleks olnud võimalus hagejaga ühendust võtta – ning miski ei anna alust eeldada, et ta ei oleks meeldetuletuse talle adresseerimise korral seda teinud –, oleks tema volitaja andnud talle korralduse taotleda asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamist. Seega on täidetud ka teine määruse nr 207/2009 artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimus, millele on viidatud eespool punktis 36.
54 Kõige lõpuks näib neil asjaoludel, et hageja töötaja W. viga või hooletus – isegi kui see lugeda tõendatuks – on pigem erandlik ja juhuslikuna käsitatav asjaolu, mille esinemine ja mille hagejale kahjulikud tagajärjed olid võimalikud ainult ühtlustamisameti eelneva vea tõttu, ning need kaks asjaolu koostoimes määratud esindaja poolt rakendatud sisemise tähtaegade jälgimissüsteemi kahe esimese sisemise kontrollikomponendi toimimishäirega mõjutasid otsustavalt seda, et asjaomase kaubamärgi registreeringu pikendamist ettenähtud tähtaja jooksul ei taotletud.
55 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 19 märkis, on tõepoolest nii, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 47 lõikele 2 ja rakendusmääruse eeskirjale 29 ei vastuta ühtlustamisamet oma sellise vea eest, mis seisnes määratud esindaja andmete kustutamises ühtlustamisameti andmebaasist ja pärast seda talle meeldetuletuse saatmata jätmises, ning see viga ei mõjuta asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse lõppemist.
56 Siiski oleks apellatsioonikoda tingimata pidanud kohaselt arvestama selle veaga ning vea tagajärgedega tähtaja ennistamise taotluse põhjendatuse osas, mis iseenesest ei tähenda veel vastutuse võtmist ühtlustamisameti poolt. Hinnates hoolsust, mida pooled peavad oma õiguste kaitsmise eesmärgil üles näitama, tuleb tegelikult arvesse võtta kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mille hulka kuulub käesoleval juhul tingimata ka mainitud viga ja selle mõju, nii nagu on märgitud eespool.
57 Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades leiab Üldkohus, et apellatsioonikoda eksis, jättes arvestamata ühtlustamisameti veaga, mis on üks kolmest käesolevas asjas määruse nr 207/2009 artikli 81 lõike 1 kohaldamise seisukohalt tähtsust omavast asjaolust.
58 Selle tulemusel kohaldas apellatsioonikoda mainitud sätet valesti.
59 Seega on hagi ainus väide põhjendatud ja vaidlustatud otsus tuleb tühistada.
60 Lisaks sellele peab ühtlustamisamet vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikele 6 võtma vajalikud meetmed käesoleva otsuse täitmiseks. Seega puudub vajadus teha otsus hageja teise nõude kohta.
Kohtukulud
61 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
62 Vastavalt kodukorra artikli 136 lõikele 1 võib Üldkohus siis, kui hagi apellatsioonikoja otsuse peale rahuldatakse, siiski määrata, et ühtlustamisamet kannab üksnes oma kulud.
63 Käesoleval juhul on hageja enda ja oma määratud esindaja tegudega kaasa aidanud käesoleva kohtuvaidluse tekkimisele, mistõttu on põhjendatud kohaldada mainitud sätteid, määrates, et pooled kannavad oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) 15. aprilli 2011. aasta otsus (asi R 1596/2010‑4).
2. Pooled kannavad oma kohtukulud ise.
Forwood | Dehousse | Schwarcz |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. aprillil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad