Language of document : ECLI:EU:T:2022:853

ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

21. detsember 2022(*)

Riigiabi – Biogaasi turg – Maksuvabastused, millega hüvitatakse täiendavad tootmiskulud – Otsus jätta vastuväited esitamata – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – Ametliku uurimismenetluse algatamata jätmine – Tõsised raskused – ELTL artikli 108 lõiked 2 ja 3 – Määruse (EL) 2015/1589 artikli 4 lõiked 3 ja 4 – Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020 – Abi kumuleerumine – Mitme liikmesriigi poolt antud abi – Imporditud biogaas – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – ELTL artikkel 110

Kohtuasjas T‑626/20,

Landwärme GmbH, asukoht München (Saksamaa), esindajad: advokaadid J. Bonhage ja M. Frank,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Blanck, A. Bouchagiar ja P. Němečková,

kostja,

keda toetab

Rootsi Kuningriik, esindajad: O. Simonsson, C. Meyer-Seitz, A. Runeskjöld, M. Salborn Hodgson, H. Shev, H. Eklinder ja R. Shahsavan Eriksson,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal kooseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud V. Valančius, I. Reine, L. Truchot (ettekandja) ja M. Sampol Pucurull,

kohtusekretär: ametnik S. Jund,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 2. juuni 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Landwärme GmbH on ELTL artikli 263 alusel esitanud hagi, millega ta palub esiteks tühistada komisjoni 29. juuni 2020. aasta otsus C(2020) 4489 (final) riigiabi SA.56125 (2020/N) kohta – Rootsi – Kava SA.49893 (2018/N) pikendamine ja muutmine – Maksuvabastus soojusenergia tootmiseks mõeldud biogaasile ja biopropaanile, mis ei ole saadud toidukultuuridest (edaspidi „otsus 4489“), ja teiseks komisjoni 29. juuni 2020. aasta otsus C(2020) 4487 (final) riigiabi SA.56908 (2020/N) kohta – Rootsi – Rootsis mootorikütusena kasutatava biogaasi toetuskava pikendamine ja muutmine (edaspidi „otsus 4487“ ja koos otsusega 4489 „vaidlustatud otsused“).

 Vaidluse taust

2        Hageja on Saksa õiguse alusel asutatud äriühing, kes toodab Saksamaal biometaani.

3        Rootsi Kuningriik teatas 1. aprillil 2020 vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3 Euroopa Komisjonile kahest meetmest, millega ta soovis muuta ja pikendada kuni 31. detsembrini 2030 kahte abikava, mida esimest korda kohaldati 2003. aastal ja seejärel 2007. aastal ning mille kohaldamiseks komisjon oli juba mitu korda loa andnud ja mille kehtivusaeg pidi lõppema 31. detsembril 2020. Need kavad seisnevad selles, et teatavate taastuvkütuste (edaspidi „biogaas“) ostmine on vabastatud teatavatest aktsiisidest, mida tuleb seevastu maksta fossiilgaasi, näiteks maagaasi ostmisel, millel on sama kasutusotstarve.

4        Komisjon võttis 29. juunil 2020 vastu otsuse 4489, mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2020, C 245, lk 2), ja otsuse 4487, mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2020, C 260, lk 4).

5        Vaidlustatud otsustega leidis komisjon pärast esialgset uurimismenetlust, mis on ette nähtud nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 4 lõikes 3 (edaspidi „esialgne uurimismenetlus“), ja algatamata ametlikku uurimismenetlust, mis on ette nähtud ELTL artikli 108 lõikes 2 ja millele on viidatud nimetatud määruse artiklis 6 (edaspidi „ametlik uurimismenetlus“), et Rootsi Kuningriigi teatatud meetmed käsitlevad riigiabi, mille võib ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel tunnistada siseturuga kokkusobivaks.

6        Sellega seoses tõi komisjon kõigepealt esile, et vaidlustatud otsustes osutatud abikavad (edaspidi „vaidlusalused kavad“), mis nägid ette täieliku maksuvabastuse, tuleb kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, täpsemalt tegevusabiks (otsuse 4489 põhjendused 6, 31 ja 32 ning otsuse 4487 põhjendused 35 ja 50).

7        Seejärel hindas komisjon vaidlusaluste kavade kokkusobivust siseturuga, lähtudes keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunistest aastateks 2014–2020 (ELT 2014, C 200, lk 1; edaspidi „keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised“) (otsuse 4489 põhjendus 34 ja otsuse 4487 põhjendus 38).

8        Täpsemalt leidis komisjon esimesena, et esiteks teenivad vaidlusalused kavad ühist huvi pakkuvat eesmärki, kuna need aitavad Rootsi Kuningriigil saavutada eesmärke, mille ta oli endale seadnud taastuvenergia allikate kasutamise osas, teiseks, et kavad on vajalikud, kuna ilma nendes ette nähtud täieliku maksuvabastuseta (edaspidi „vaidlusalune maksuvabastus“) oleks biogaas fossiilgaasist kallim, ning lõpuks, et kavadel on ergutav mõju, kuna maksuvabastuse andmine edendab biogaasi kasutamist ja tootmist (otsuse 4489 põhjendused 37–40, 42, 43, 47 ja 48 ning otsuse 4487 põhjendused 40, 44, 45 ja 47).

9        Teisena analüüsis komisjon vaidlusaluste kavade proportsionaalsust ja märkis eelkõige, et arvestades Energimyndigheteni (Rootsi energiaagentuur) (edaspidi „Rootsi energiaagentuur“) esitatud andmeid, võib ühelt poolt välistada, et nende kavade alusel antav abi ületaks summat, mis on vajalik biogaasi suuremate tootmiskulude katmiseks võrreldes fossiilgaasi tootmisega, ja põhjustaks seega nende suuremate kulude ülemäärast hüvitamist (edaspidi „ülemäärane hüvitamine“). Vaatamata vaidlusalusele maksuvabastusele jäid biogaasi tootmiskulud ikkagi kõrgemaks kui fossiilgaasi turuhind. Teiselt poolt tõi komisjon esile, et on ebatõenäoline, et ülemäärane hüvitamine tulevikus toimuks. Lisaks täpsustas komisjon, et Rootsi ametiasutuste esitatud teabe kohaselt on küll võimalik, et biogaasile antakse samal ajal nii vaidlusalustes kavades ette nähtud abi kui ka muid biogaasi tootmist soodustavaid toetusi, kuid sellise abi kumuleerumine ei too kaasa ülemäärast hüvitamist. Komisjon lisas ühtlasi, et need ametiasutused võtsid endale kohustuse turu arengut kontrollida, et avastada mis tahes võimalik ülemäärane hüvitamine tulevikus ja sellest komisjonile teatada (otsuse 4489 põhjendused 17, 18, 20, 22, 28, 47, 49–56 ja 64 ning otsuse 4487 põhjendused 19–24, 26, 27, 32, 50–59 ja 67).

10      Kolmandana leidis komisjon, et tuleb kohaldada keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suuniste punkti 116, mille kohaselt „komisjon [eeldab], et abi on asjakohane ja antud abi moonutav mõju on piiratud, tingimusel et kõik teised tingimused on täidetud“, mis oli komisjoni arvates vaidlusaluste kavade puhul nii (otsuse 4489 põhjendused 41 ja 58 ning otsuse 4487 põhjendused 48 ja 60).

11      Neljandana, kuna vaidlusalused kavad seisnesid maksuvabastuste andmises, analüüsis komisjon küsimust, kas need maksuvabastused on kooskõlas nõuetega, mis tulenevad nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivist 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405). Ta leidis, et need on kooskõlas, arvestades eelkõige asjaolu, et maksuvabastused olid kohaldatavad olenemata sellest, millisest liikmesriigist on biogaas pärit (otsuse 4489 põhjendused 62–66 ja otsuse 4487 põhjendused 64–68).

 Poolte nõuded

12      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsused;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

13      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

14      Komisjoni toetuseks menetlusse astunud Rootsi Kuningriik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

 Õiguslik käsitlus

15      Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet, millest esimene puudutab „abi ebaseaduslikkust“, teine „kaalutlusõiguse kuritarvitamist“, kolmas põhjendamiskohustuse rikkumist ja neljas ametliku uurimismenetluse algatamise kohustuse rikkumist.

16      Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel eraldi dokumendiga vastuväidet esitamata väidab komisjon – lisaks hageja esitatud väidete põhjendatuse vaidlustamisele –, et hagi on vastuvõetamatu. Kuigi komisjon ei võta seisukohta hageja kaebeõiguse küsimuses, väidab ta, et hagejal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud otsuste tühistamiseks.

 Vastuvõetavus

17      Enne hageja põhjendatud huvi analüüsimist tuleb vastata avalikku huvi puudutavale küsimusele (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 45; 24. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus EISA vs. komisjon, T‑239/94, EU:T:1997:158, punkt 27, ning 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punktid 36 ja 37), kas hagejal on õigus esitada vaidlustatud otsuste peale hagi.

 Õigus esitada hagi

18      ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib füüsiline või juriidiline isik esitada hagi akti peale, mille adressaat ta ei ole, üksnes juhul, kui akt puudutab teda otseselt ja isiklikult või kui hagi on esitatud üldkohaldatava akti peale, mis puudutab teda otseselt ega vaja rakendusmeetmeid.

19      Vaidlustatud otsuste ainus adressaat on Rootsi Kuningriik, mistõttu tuleb kindlaks teha, kas hageja vastab eespool nimetatud vastuvõetavuse tingimustele.

20      Küsimuses, kas vaidlustatud otsused puudutavad hagejat otseselt ja isiklikult, tuleb märkida, et kui komisjon teeb määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 alusel otsuse jätta vastuväited esitamata, siis ta mitte ainult ei tunnista kõnealust meedet siseturuga kokkusobivaks, vaid keeldub vaikimisi ka ametliku uurimismenetluse algatamisest (vt 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Kui komisjon tuvastab esialgse uurimismenetluse raames, et teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse osas on ilmnenud tõsiseid kahtlusi või raskusi, on ta kohustatud võtma määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 4 alusel vastu ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Tuleb täpsustada, et kohtupraktika kohaselt langevad mõisted „kahtlused“ ja „tõsised raskused“ kokku (22. septembri 2021. aasta kohtuotsus DEI vs. komisjon, T‑639/14 RENV, T‑352/15 ja T‑740/17, edasi kaevatud, EU:T:2021:604, punkt 115; vt selle kohta ka 12. veebruari 2008. aasta kohtuotsus BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punkt 328, ning 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kerkosand vs. komisjon, T‑745/17, EU:T:2020:400, punkt 106).

22      Määruse 2015/1589 artikli 6 lõike 1 kohaselt tehakse ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses asjaomasele liikmesriigile ja teistele huvitatud pooltele ettepanek esitada märkusi määratud tähtaja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud.

23      Määruse 2015/1589 artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasus sõltub sellest, kas vaidlusaluste kavade siseturuga kokkusobivuse osas esineb tõsiseid raskusi. Kuna tõsiste raskuste tõttu tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda nimetatud määruse artikli 1 punktis h nimetatud huvitatud pooled, tuleb asuda seisukohale, et sellised otsused puudutavad otseselt ja isiklikult kõiki huvitatud pooli selle sätte tähenduses. ELTL artikli 108 lõikes 2 ja osutatud määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud menetluslike tagatistega isikute sellised tagatised saavad nimelt olla kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vastuväidete esitamata jätmise otsus liidu kohtus vaidlustada (vt 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

24      Mõiste „huvitatud pool“ on määruse 2015/1589 artikli 1 punktis h määratletud kui „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“. See säte võtab aluseks mõiste „asjasse puutuv isik“ ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, nagu see tuleneb kohtupraktikast (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, C‑647/19 P, EU:C:2021:666, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

25      Nagu nähtub poolte vastustest Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele, on käesoleval juhul vaidlusaluse maksuvabastuse otsesed saajad biogaasi ostjad Rootsis, kes nende alusel ei maksa ei energia- ega süsinikdioksiidi aktsiisi, mis on ette nähtud Rootsi õigusaktidega. Kuigi see maksuvabastus ei mõjuta biogaasi tootmiskulusid, saavad sellest – kuigi kaudselt – kasu siiski ka biogaasi tootjad ja importijad. Nad võivad nimelt müüa biogaasi Rootsis lõpphinnaga, mis ei sisalda aktsiisi ja on madalam hinnast, millega oleks biogaasi müüdud ilma selle maksuvabastuseta. Need võimaldavad seega müüa toodet hinnaga, mis võib konkureerida maagaasi hinnaga, vaatamata sellele, et maagaasi tootmiskulud on tavaliselt biogaasi tootmiskuludest madalamad.

26      Kuigi hageja väidab, et ta ei müü enam biogaasi Rootsis, kuna Taani tootjatel, kes väidetavalt saavad ülemäärast hüvitist, on konkurentsivõimelisemad hinnad, on ta vaidlusaluste kavadega ette nähtud abi kaudne saaja, nagu pooled kohtuistungil kinnitasid. Esiteks ei ole nimelt vaidlustatud seda, et hageja vastab tingimustele, mis on selle abi saamiseks nõutavad. Teiseks tuleb märkida, et Rootsi Kuningriik on sarnast abi andnud juba aastaid ja hageja on seda abi varem saanud, kuna ta müüs oma biogaasi Rootsis 2013. aastal ja suuremas koguses 2014. aastal. Lisaks, kuna hageja üritab müüa oma biogaasi Rootsis, kuid seda takistab hind, mida ta on sunnitud kasutama ja mis ei ole konkurentsivõimeline, siis konkureerib ta ettevõtjatega, kes müüvad oma biogaasi Rootsis ja on selle abi tegelikud saajad. Järelikult on ta „huvitatud pool“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses (vt selle kohta analoogia alusel 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ja zum Nürburgring vs. komisjon, C‑647/19 P, EU:C:2021:666, punkt 57). Pealegi tunnistas komisjon kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et see on nii.

27      Siiski peab hageja selleks, et tal oleks õigus esitada hagi vaidlustatud otsuste peale, taotlema oma hagiga ka nende menetlusõiguste kaitset, mis tal oleks olnud siis, kui komisjon oleks algatanud ametliku uurimismenetluse tõsiste raskuste esinemise tõttu.

28      Sellega seoses on oluline märkida, et kohtupraktikast tuleneb, et kui hageja palub tühistada määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 alusel tehtud otsuse, vaidlustab ta sisuliselt selle, et vaidlusalust abi käsitlev komisjoni otsus võeti vastu ilma, et see institutsioon oleks algatanud ametliku uurimismenetluse, rikkudes sellega tema menetlusõigusi. Oma tühistamisnõude rahuldamise saavutamiseks võib hageja esitada kõik väited, millega saab tõendada, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud teabe ja asjaolude hindamise põhjal oleks pidanud tekkima kahtlus, kas meede on siseturuga kokkusobiv. Selliste argumentide kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese ega selle vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, tõend kokkusobivuse küsimuses kahtluste olemasolu kohta on just see, mis tuleb esitada tõendamaks, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

29      Järelikult, mis puudutab hagi, milles vaidlustatakse määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 alusel ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata vastu võetud otsuse õiguspärasus, siis tuleb põhimõtteliselt arvesse võtta kõiki hageja väidetes esitatud vastuväiteid ja argumente, et anda hinnang küsimuses, kas need võimaldavad kindlaks teha tõsiseid raskusi või kahtlusi, mille esinemise korral oleks komisjon pidanud nimetatud menetluse algatama. Sellise hagi raames peab Üldkohus nende väidete hindamisel, millega vaidlustatakse abi kokkusobivus, pidama silmas tõsise raskuse esinemist, ilma et neid oleks vaja tunnistada vastuvõetamatuks (vt 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punktid 45–47 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 57 ning 58).

30      Lisaks nähtub kohtupraktikast, et selleks, et tõendada oma menetlusõiguste rikkumist kahtluste tõttu, mida vaidlusalune meede oleks siseturuga kokkusobivuse küsimuses pidanud tekitama, on hagejal õigus esitada argumente, mis tõendavad, et komisjoni järeldus, mille kohaselt on meede siseturuga kokkusobiv, oli väär, ning see tõendab a fortiori, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi meetme siseturuga kokkusobivuse hindamisel. Järelikult on Üldkohtul õigus analüüsida selle poole esitatud sisulisi argumente, et kontrollida, kas need toetavad väidet, et esines kahtlusi, mille tõttu ametliku uurimismenetluse algatamine on põhjendatud (vt selle kohta 14. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Achema ja Lifosa vs. komisjon, T‑300/19, ei avaldata, EU:T:2021:191, punkt 203 ning seal viidatud kohtupraktika).

31      Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et neljandas väites (vt eespool punkt 15) leiab hageja, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Vastavalt eespool punktis 29 viidatud kohtupraktikale tuleb analüüsida kõiki hageja vastuväiteid ja argumente, et teha kindlaks, kas ta on tõendanud, et esines tõsiseid raskusi, mis kohustavad komisjoni nimetatud menetluse algatama. Kohtuistungil kinnitas hageja, et oma hagis heitis ta komisjonile muu hulgas ette, et komisjon ei algatanud ametlikku uurimismenetlust hoolimata asjaolust, et arvestades talle esitatud teavet, ei saanud sellele institutsioonile jääda teadmata tõsised raskused, mis esinesid küsimuses, kas see, et Rootsis vaidlusaluste kavade alusel antud abi ja muu abi, mida andsid biogaasi tootjatele teised liikmesriigid peale Rootsi Kuningriigi, võis kumuleeruda (edaspidi „vaidlusalune kumuleerumine“), tähendas tootjatele ülemäärast hüvitamist, kui nad müüsid biogaasi Rootsis (edaspidi „vaidlusalust kumuleerumist puudutav vastuväide“).

32      Seega tuleb järeldada, et hagejal on õigus esitada hagi osas, milles ta püüab saavutada oma menetlusõiguste järgimist, esitades eelkõige vaidlusalust kumuleerumist puudutava vastuväite.

 Põhjendatud huvi

33      Komisjon väidab, et hageja kui vaidlusaluste kavade potentsiaalne abisaaja ei ole tõendanud, et tal on põhjendatud huvi vaidlustatud otsuste peale hagi esitamiseks. Nimelt ei saa otsuste tühistamine tuua kaasa sellise abi lubamist, mille ulatus on laiem, kui on ette nähtud nende kavadega. See tühistamine ei mõjuta asjaolu, et biogaasi tootjad, kes saavad muudes liikmesriikides kui Rootsi Kuningriik biogaasist energia tootmise toetust, võivad müüa oma biogaasi Rootsis soodsama hinnaga, kui pakkus hageja, kellele Saksamaa Liitvabariik ei ole andnud sarnast abi. Komisjon leiab, et hageja põhjendatud huvi ei saa tuleneda asjaolust, et hageja võib talle märkusi esitada, juhul kui pärast kõnealuste otsuste tühistamist algatatakse ametlik uurimismenetlus.

34      Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

35      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punkt 54, ning 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Andechser Molkerei Scheitz vs. komisjon, C‑682/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:356, punkt 25).

36      Hageja põhjendatud huvi peab olema tekkinud ja olemasolev ega saa puudutada tulevikus võib-olla tekkivat olukorda. See huvi peab hagi eseme seisukohalt esinema hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu, ning see peab säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 56 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

37      Hageja peab oma põhjendatud huvi tõendama ning see on põhiline ja esmane tingimus iga kohtule esitatud hagi puhul (vt 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Andechser Molkerei Scheitz vs. komisjon, C‑682/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:356, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, T‑141/03, EU:T:2005:129, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Käesolevas asjas on hageja vaidlusalustes kavades ette nähtud abi potentsiaalne kaudne saaja (vt eespool punktid 25 ja 26).

39      Pelk asjaolu, et vaidlustatud otsustega tunnistatakse vaidlusalused kavad siseturuga kokkusobivaks, mis seega üldjuhul ei kahjusta ettevõtjat, kes võib sellest kasu saada, ei vabasta siiski liidu kohut kohustusest kontrollida, kas komisjoni hinnang tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis riivavad selle ettevõtja huve (vt selle kohta 25. märtsi 2019. aasta kohtumäärus Abaco Energy jt vs. komisjon, T‑186/18, ei avaldata, EU:T:2019:206, punkt 42 ning seal viidatud kohtupraktika). Järelikult vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei piisa asjaolust, et hageja on vaidlusalustes kavades ette nähtud abi potentsiaalne saaja, et asuda seisukohale, et tal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud otsuste tühistamiseks.

40      Hageja vastab, et vaidlusalused kavad toimivad „katalüsaatorina“, mis tugevdab turult kõrvaldamise mõju, mis tuleneb biogaasi tootmiseks antavast abist, mida annavad muud liikmesriigid kui Rootsi Kuningriik. Need kavad avaldavad oma konkurentsivastast mõju, kuna vaidlusaluse maksuvabastuse saamiseks suurendavad biogaasi tootjad, kes saavad kõnealust abi oma liikmesriikides, eksporti Rootsi ja avaldavad seega survet teiste biogaasi tootjate hindadele, kes sarnast abi ei saa. Neid kavasid heaks kiitvate otsuste tühistamine kõrvaldaks „katalüsaatori“ ja tooks seega hagejale kasu.

41      Järelikult juhul, kui Üldkohus rahuldab hagi ja tühistab vaidlustatud otsused kohtuotsusega, milles on tuvastatud, et hageja esitatud väited ja argumendid, eelkõige vaidlusalust kumuleerumist puudutav vastuväide, võimaldavad tõendada tõsiste raskuste esinemist, mille komisjon jättis tähelepanuta, oleks komisjon selliselt kuulutatud kohtuotsust täites kohustatud võtma vastu määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 4 alusel tehtavad otsused, mille sisu on ette nähtud selle määruse artikli 6 lõikes 1. Hagejal kui „huvitatud poolel“ nimetatud määruse artikli 1 punkti h tähenduses (vt eespool punktid 24 ja 26) oleks võimalus esitada oma seisukohad pärast seda, kui ta on neid otsuseid analüüsinud. Seega saaks ta oma menetlusõigusi kasutada palju asjakohasemalt ja teadlikumalt kui esialgses uurimismenetluses (vt selle kohta analoogia alusel 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 52). Täpsemalt, kui Üldkohus tühistab vaidlustatud otsused põhjusel, et esinevad tõsised raskused seoses ülemäärase hüvitamisega, mis võib tuleneda vaidlusalusest kumuleerumisest, võib hageja tühistamisele järgneva ametliku uurimismenetluse käigus esitada komisjonile seisukohti muudatuste kohta, mis tuleb vaidlusalustesse kavadesse sisse viia, et neid saaks tunnistada siseturuga kokkusobivaks.

42      Neil asjaoludel tuleb nentida, et hagejal on põhjendatud huvi vaidlustatud otsuste tühistamise suhtes.

43      Hageja põhjendatud huvi ei sea kahtluse alla kohtupraktika, millele komisjon tugineb (9. juuli 2007. aasta kohtumäärus wheyco vs. komisjon, T‑6/06, ei avaldata, EU:T:2007:202, punkt 104, ning 25. märtsi 2019. aasta kohtumäärus Abaco Energy jt vs. komisjon, T‑186/18, ei avaldata, EU:T:2019:206, punkt 83). Selle kohtupraktika kohaselt ei saa sellise ettevõtja põhjendatud huvi, kes saab riigiabi, mille komisjon on heaks kiitnud ametlikku uurimismenetlust algatamata, tuleneda asjaolust, et selle menetluse algatamise korral oleks tal olnud võimalus esitada oma seisukohad.

44      Hageja on üksnes vaidlusalustes kavades ette nähtud abi potentsiaalne saaja, kuna ta ei ole enam võimeline müüma Rootsis biogaasi. Sellega seoses väidab ta, et tegemist ei ole temapoolse ärilise valikuga, vaid sellel turul praegu valitsevate tingimuste tagajärjega. Seega erineb tema olukord hagejate olukorrast kohtuasjades, milles tehti komisjoni viidatud kohtumäärused, ja kes olid parajasti nende hagide esemeks olevate otsustega lubatud abi saajad.

45      Hageja põhjendatud huvi ei sea kahtluse alla ka eespool punktis 43 viidatud otsused, milles Üldkohus leidis, et hagejate põhjendatud huvi ei saanud tuleneda nende menetlusõiguste rikkumisest. Nendes kohtuasjades soovisid hagejad, kes said küll kasu vaidlusaluste otsustega kokkusobivaks tunnistatud abist, oma hagidega saavutada nende otsuste tühistamist selleks, et komisjon saaks hiljem heaks kiita abi, mille kohaldamisala on laiem (vt selle kohta 9. juuli 2007. aasta kohtumäärus wheyco vs. komisjon, T‑6/06, ei avaldata, EU:T:2007:202, punkt 102, ning 25. märtsi 2019. aasta kohtumäärus Abaco Energy jt vs. komisjon, T‑186/18, ei avaldata, EU:T:2019:206, punkt 82).

46      Käesolevas asjas ei soovi hageja oma hagi kaudu saada luba abile, mille kohaldamisala on laiem kui vaidlusalustes kavades ette nähtud abil. Vastupidi, juhul kui komisjon selle ametliku uurimismenetluse lõppedes, mille ta algatab pärast vaidlustatud otsuste võimalikku tühistamist, leiab, et ülemäärane hüvitamine, mida võivad saada teatavad biogaasi tootjad, kelle asukoht ei ole Rootsis, muudab vaidlusalused kavad siseturuga kokkusobimatuks, oleks kavade muutmise eesmärk piirata nende kohaldamisala, mitte seda laiendada.

47      Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 39, tõi Üldkohus 25. märtsi 2019. aasta kohtumääruse Abaco Energy jt vs. komisjon (T‑186/18, ei avaldata, EU:T:2019:206) punktis 42 esile, et abisaajal ei pruugi tingimata puududa põhjendatud huvi otsuse suhtes, millega abi on tunnistatud siseturuga kokkusobivaks.

48      Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hageja põhjendatud huvi on olemas ja tema hagi on vastuvõetav vähemalt osas, milles ta esitab vaidlusalust kumuleerumist puudutava vastuväite.

49      Enne selle vastuväite põhjendatuse kontrollimist tuleb siiski võtta seisukoht komisjoni argumendi suhtes, mis osutab sisuliselt sellele, et hageja ei ole esitanud väidet, et keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised, millest lähtudes, arvestades eelkõige suuniste punkti 116, analüüsis komisjon vaidlusaluste kavade kokkusobivust, on õigusvastased (vt eespool punkt 10).

 Komisjoni argument, et on vaja järgida keskkonna ja energiaalase riigiabi suuniste punkti 116

50      Komisjoni sõnul ei võimalda keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised omistada vaidlusalusele kumuleerumisele mingit rolli vaidlusaluste kavade kokkusobivuse hindamisel. Seega, kuna hageja ei ole väitnud, et keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunised on õigusvastased, ei saa ta Üldkohtus vaidlustada seda, et kumuleerumist ei ole vaidlustatud otsustes arvesse võetud.

51      Tuleb osundada kohtupraktikat, millest tuleneb, et kui komisjon võtab vastu suuniseid, mis sisaldavad käitumisnorme, ja annab nende avaldamisega teada, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, siis piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa neist normidest üldjuhul kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (8. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑431/14 P, EU:C:2016:145, punkt 69, ning 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 143).

52      Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suuniste punktis 116 on ette nähtud, et „komisjon [eeldab], et abi on asjakohane ja antud abi moonutav mõju on piiratud, tingimusel et kõik teised tingimused on täidetud“. Selles punktis ei ole siiski täpsustatud, millised on viidatud „teised tingimused“.

53      Selles osas, nagu märkis komisjon kohtuistungil, tuleb asuda seisukohale, et teised tingimused, millele on viidatud keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suuniste punktis 116, on käesolevas asjas need, mis sisalduvad suuniste punktis 131, ning et nende tingimuste täidetuse kontroll hõlmab abi proportsionaalsuse kontrolli, millele on viidatud suuniste punktides 69 ja 70.

54      Nimelt tuleb märkida, et keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suuniste punkt 116 kuulub suuniste 3. peatükki, mis käsitleb „kokkusobivuse hindamist [ELTL] artikli 107 lõike 3 punkti c alusel“.

55      3. peatüki jagu 3.1 sätestab „ühised hindamispõhimõtted“ ja punktis 27 on loetletud kumulatiivsed kriteeriumid, millele abimeede peab vastama, et selle saaks tunnistada siseturuga kokkusobivaks. Nagu nähtub suuniste punkti 27 alapunktist e, on nende kriteeriumide hulgas abi proportsionaalsus, st abi antakse ainult minimaalses vajalikus summas.

56      Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suuniste jagu 3.2 käsitleb „üldisi siseturuga kokkusobivuse sätteid“ ja sisaldab täpsustusi iga kriteeriumi kohta, mis on ette nähtud suuniste punktis 27.

57      Keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suuniste jagu 3.2.5 käsitleb eelkõige „abi proportsionaalsust“. See jagu sisaldab punkte 69 ja 70, mille kohaselt „[…] abi peetakse proportsionaalseks, kui abisumma abisaaja kohta piirdub miinimumiga, mis on vajalik, et saavutada soovitud […]eesmärk“, ja „[ü]ldiselt loetakse abi minimaalselt vajalikuks, kui abisumma vastab eesmärgi saavutamiseks vajalikule (neto)lisakulule võrreldes vastupidise stsenaariumiga abi puudumisel“.

58      Sellest tuleneb, et keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suuniste punktis 116 nimetatud „teiste tingimuste“ hulka kuulub ka abi proportsionaalsuse tingimus. See tingimus on otseselt seotud ülemäärase hüvitamise puudumise tingimusega. Lisaks, ilma et seda oleks sõnaselgelt mainitud, on viimati nimetatud mõistet silmas peetud eelkõige suuniste punktis 131, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Muule taastuvenergiale kui elektrienergiale antavat tegevusabi loetakse siseturuga kokkusobivaks juhul, kui on täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused:

a)      abi energiaühiku kohta ei ületa erinevust teatud tehnoloogia abil energiatootmise tasandatud kogukulude ja asjaomase energialiigi turuhinna vahel;

b)      energiatootmise tasandatud kulud võivad sisaldada tavalist kapitalitasuvust. Energiatootmise tasandatud kulusid arvutades arvatakse investeerimisabi investeerimise kogusummast maha;

c)      tootmiskulusid ajakohastatakse korrapäraselt vähemalt igal aastal ning

d)      abi antakse üksnes seni, kuni käitis on tavapäraste raamatupidamiseeskirjade kohaselt täielikult amortiseeritud, et vältida olukorda, kus energiatootmise tasandatud kuludel põhinev tegevusabi ületab investeeringu amortisatsiooni“.

59      Tuleb rõhutada, et punkti 131 on korratud mõlema vaidlustatud otsuse põhjenduses 50, lisades sulgudes täpsustuse „no overcompensation“ (välditakse ülemäärast hüvitamist) pärast nimetatud punkti alapunktis a nimetatud tingimuse määratlemist.

60      Tuleb tõdeda, et keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunistes ei ole täpsustatud, et abi proportsionaalsuse tagamiseks tuleb vältida ainult sellist ülemäärast hüvitamist, mis võib tuleneda ühest ja samast liikmesriigist antava abi kumuleerumisest. Seega väidab komisjon ekslikult, et keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunistega on vastuolus see, kui ta maksuvabastuste siseturuga kokkusobivuse hindamise käigus kontrollib, kas vaidlusalusest kumuleerumisest võib tuleneda ülemäärane hüvitamine.

61      Järelikult ei vabastanud keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suuniste punkt 116 komisjoni kohustusest kontrollida, kas ülemäärane hüvitamine, mis võib tuleneda vaidlusalusest kumuleerumisest, millele hageja viitab, tekitas tõsiseid raskusi, et tagada vaidlusaluste kavade proportsionaalsus. Asjaolu, et hageja ei esitanud selle sätte õigusvastasuse kohta ühtegi väidet, ei oma seega käesolevas asjas tähtsust.

62      Seega tuleb komisjoni käesolev argument tagasi lükata ja analüüsida, kas vaidlusalust kumuleerumist puudutav vastuväide on põhjendatud.

 Vaidlusalust kumuleerumist puudutava vastuväite põhjendatus

63      Pärast tõsiste raskuste esinemise kohtuliku kontrolli põhimõtete kordamist tuleb uurida tõendeid, mis komisjonil olid või võisid olla käesolevas asjas, ülemäärase hüvitamisega seotud tõsiste raskuste esinemist ning lõpuks komisjoni ja Rootsi Kuningriigi argumente, mille kohaselt on välistatud, et vaidlusalused kavad võiksid arvesse võtta teiste liikmesriikide antud abi, kuna selline arvessevõtmine rikuks diskrimineerimiskeelu põhimõtet või ELTL artiklit 110.

 Tõsiste raskuste esinemise kohtulik kontroll

64      Kohtupraktika kohaselt sõltub määruse 2015/1589 artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasus sellest, kas esialgses uurimismenetluses komisjoni käsutuses olnud teabe ja asjaolude hindamine oleks pidanud tekitama objektiivselt kahtlusi abimeetme siseturuga kokkusobivuses, arvestades et selliste kahtluste korral tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda selle määruse artikli 1 punktis h osutatud huvitatud pooled (vt selle kohta analoogia alusel 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 38 ning seal viidatud kohtupraktika). Seda kohustust kinnitab määruse 2015/1589 artikli 4 lõige 4, mille kohaselt on komisjon kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse, kui asjaomane meede tekitab kahtlusi selle kokkusobivuses siseturuga, ilma et tal oleks selles osas kaalutlusõigust (vt selle kohta analoogia alusel 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punktid 113 ja 185 ning seal viidatud kohtupraktika; 25. juuni 2019. aasta kohtumäärus Fred Olsen vs. Naviera Armas, C‑319/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:542, punkt 30, ja 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 57).

65      Tõend kahtluste kohta, kas kõnealune abi on siseturuga kokkusobiv, mis peab põhinema nii vastuväidete esitamata jätmise otsuse vastuvõtmise asjaoludel kui ka otsuse sisul, tuleb otsuse tühistamise taotlejal esitada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi põhjal (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

66      Eelkõige on komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses kaudne tõend tõsiste raskuste kohta kõnealuse meetme hindamisel, mille olemasolu kohustab komisjoni algatama ametliku uurimismenetluse (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

67      Lisaks ei pea liidu kohus hindama esialgse uurimismenetluse lõpus vastu võetud vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasust mitte ainult teabe alusel, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel, vaid ka tema käsutuses olla võinud andmete alusel (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

68      Ent see teave, mis „võis“ komisjoni „käsutuses“ olla, sisaldab ka teavet, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 64 viidatud kohtupraktika kohaselt teostatava hinnangu jaoks vajalik ja mida ta oleks võinud haldusmenetluse käigus taotluse alusel saada (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

69      Täpsemalt on komisjon kohustatud viima vaidlusaluste meetmete uurimise läbi hoolikalt ja erapooletult, et tal oleksid võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid, et teha lõplik otsus, millega tuvastatakse abi olemasolu või vajaduse korral selle kokkusobimatus või ebaseaduslikkus (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

70      Sellest tuleneb, et Üldkohtu kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle, millega jäetakse ametlik uurimismenetlus algatamata tõsiste raskuste puudumise tõttu, ei saa piirduda ilmse hindamisvea kontrollimisega. Nimelt võib komisjoni ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata vastu võetud otsuse tühistada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud võistleva ja põhjaliku uurimise läbi viimata jätmise tõttu, isegi kui ei ole tõendatud, et komisjoni sisulised hinnangud on õiguslikult või faktiliselt väärad (vt selle kohta 15. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus První novinová společnost vs. komisjon, T‑316/18, ei avaldata, EU:T:2020:489, punktid 88, 90 ja 91 ning seal viidatud kohtupraktika). Üldkohtu kontroll ei ole seega piiratud (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus a&o hostel and hotel Berlin vs. komisjon, T‑578/17, ei avaldata, EU:T:2019:437, punkt 66).

 Tõendid, mis komisjonil käesolevas asjas olid või võisid olla

71      Tuleb märkida, et komisjonile 18. oktoobril 2019 saadetud kirja lisas, mis puudutas peamiselt Taani Kuningriigi poolt biogaasist energia tootmiseks antud abi, esitas hageja uuringu, milles rõhutati, et biogaasi geograafiline turg on nüüdseks piiriülene ja hõlmab vähemalt Taanit, Rootsit, Saksamaad ja Ühendkuningriiki. Uuringus märgiti veel, et biogaasi võib toetada nii tootmisabiga kui ka nõudlust ergutavate meetmetega, näiteks maksuvabastusega. Täpsustati, et kuigi need erinevad toetuse vormid võivad esineda koos ühesainsas liikmesriigis, ei ole lubatud neid riigi tasandil kumuleerida. Nii ei tohi selle uuringu kohaselt Saksamaal tootmisabi saanud biogaasist toodetud energia saada muud taastuvenergia müügiks ette nähtud abi. Nimetatud uuringus oli siiski täpsustatud, et kumuleerimine võib toimuda ja tuua kaasa „topelttoetuse“ või „ülemäärase toetuse“, kui tootmisabi ja maksuvabastused on pärit eri liikmesriikidest. Uuringus oli ka märgitud, et eri liikmesriikide vastuvõetud abikavade kattumised võivad põhjustada ülemäärast hüvitamist ja moonutada konkurentsi. Selle kohta esitatud näide puudutas just Taani ja Rootsi abi.

72      Samuti rõhutas hageja Taani abi käsitlevas 19. juuni 2020. aasta kirjas komisjonile siiski seost selle abi ja Rootsi antud maksuvabastuste vahel. Ta viitas konkreetselt otsustele, millega komisjon kiitis heaks Rootsi abikavad, mida vaidlustatud otsustega pikendati, tehes väikseid kohandusi. Lisaks sisaldas sellele kirjale lisatud uuring samasuguseid asjaolusid nagu eespool punktis 71 mainitud uuringus.

73      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hageja edastas komisjonile enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist teavet selle kohta, millised tagajärjed võivad olla Rootsi Kuningriigi antud maksuvabastuste ja teiste liikmesriikide, eelkõige Taani Kuningriigi poolt biogaasist energia tootmiseks antud abi kumuleerumisel.

74      Lisaks, nagu Rootsi Kuningriik kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates kinnitas, oli asjaolu, et Taani Kuningriik andis abi biogaasist energia tootmiseks, üldteada. Lisaks möönab Rootsi Kuningriik, et valitsuse 31. mai 2018. aasta dekreedis, mille hageja edastas Üldkohtule, on märgitud, et abi, mida Taani Kuningriik andis biogaasist energia tootmiseks, kui seda saadi koos vaidlusaluse maksuvabastusega, võib halvendada biogaasi tootmise konkurentsitingimusi Rootsis. Nagu nähtub kahest hagiavaldusele lisatud aruandest ja nagu kinnitas ka komisjon oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, andis Rootsi Kuningriik alates 2018. aasta oktoobrist oma territooriumil asuvatele biogaasi tootjatele tootmisabi seetõttu, et teistes liikmesriikides asuvad tootjad võisid saada kasu vaidlusalusest kumuleerumisest.

75      Seega oli komisjonil vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal olemas teave vaidlusaluse kumuleerumise kohta.

76      Sellega seoses ei saa komisjon tugineda asjaolule, et hageja ei esitanud enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist määruse 2015/1589 artikli 24 lõike 2 alusel kaebust, et tõendada, et ta ei olnud kohustatud vaidlusalust kumuleerumist puudutavat teavet arvesse võtma.

77      Olgu märgitud, et määruse 2015/1589 artikli 24 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„2.      Iga huvitatud pool võib komisjonile esitada kaebuse väidetava ebaseadusliku abi ja abi väidetava kuritarvitamise kohta. Selleks täidab huvitatud pool nõuetekohaselt artiklis 33 osutatud rakendussättes sätestatud vormi ja esitab kogu nõutava kohustusliku teabe.

Kui komisjon leiab, et huvitatud pool ei järgi kohustuslikku kaebuse vormi, või kui ta leiab, et huvitatud poole esitatud faktilised ja õiguslikud asjaolud ei võimalda prima facie kontrolli alusel piisavalt tõendada ebaseadusliku abi olemasolu või abi kuritarvitamist, teatab ta sellest huvitatud poolele ja kutsub teda üles esitama märkusi ettenähtud tähtaja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Kui huvitatud pool ei suuda oma seisukohti ettenähtud tähtaja jooksul esitada, loetakse kaebus tagasivõetuks. Komisjon teatab asjaomasele liikmesriigile, et kaebus on loetud tagasivõetuks.

Komisjon saadab kaebuse eset käsitleva juhtumi kohta tehtud otsuse koopia kaebuse esitajale.“

78      Seega käsitleb määruse 2015/1589 artikli 24 lõige 2 abi, mida peetakse määruse artikli 1 punkti f tähenduses „ebaseaduslik[uks]“, kuna abi rakendamisel on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 3, mille kohaselt tuleb kõikidest kavandatavatest abimeetmetest komisjonile teatada ja neid ei tohi rakendada enne komisjoni lõpliku otsuse tegemist, või mille puhul eeldatakse, et tegemist on „abi kuritarvitami[sega]“ nimetatud määruse artikli 1 punkti g tähenduses, kuna abisaajad kasutavad abi vastuolus komisjoni otsusega, millega see on tunnistatud siseturuga kokkusobivaks.

79      Ainult sellise abi osas, nagu on määratletud määruse 2015/1589 artiklis 1, annab sama määruse artikli 24 lõige 2 koostoimes artikli 12 lõikega 1 huvitatud poolele õiguse nõuda esialgse uurimismenetluse algatamist, saates komisjonile niisuguse abi kohta teavet sisaldava vormikohase kaebuse, mille komisjon on kohustatud läbi vaatama menetluses, milles on ette nähtud kaebuse esitaja teatavad õigused (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus Marinvest ja Porting vs. komisjon, T‑728/17, ei avaldata, EU:T:2019:325, punktid 38–40; vt selle kohta analoogia alusel ka 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punkt 37).

80      Kohtupraktika kohaselt võib komisjon juhul, kui selline kaebus on esitatud, olla teatud asjaoludel kohustatud minema selle läbivaatamisel talle kaebaja poolt teatavaks tehtud faktiliste ja õiguslike asjaolude uurimisest kaugemale. Komisjon on nimelt riigiabi käsitlevate aluslepingu alussätete hea haldamise huvides kohustatud kaebust hoolikalt ja erapooletult kontrollima, mistõttu võib osutuda vajalikuks, et komisjon kontrolliks selliseid asjaolusid, millele kaebaja ei ole sõnaselgelt viidanud (vt 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Naviera Armas vs. komisjon, T‑108/16, EU:T:2018:145, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Käesolev kohtuasi ei puuduta aga määruse 2015/1589 artikli 24 lõikes 2 osutatud abi või kohaldamise korda, vaid abi, millest Rootsi Kuningriik on komisjonile nõuetekohaselt teatanud ja mille kohaldamist vaidlustatud otsustega kooskõlas ei ole käesolevas asjas vaidlustatud.

82      Järelikult, kuna määruse 2015/1589 artikli 24 lõige 2 ei ole kohaldatav, ei ole eespool punktis 80 viidatud kohtupraktika käesolevas asjas asjakohane.

83      Siiski oli komisjon vastavalt eespool punktides 67–69 viidatud kohtupraktikale kohustatud oma analüüsis tuginema tema käsutuses olevatele või kättesaadavatele tõenditele, mis ei ole piiratud nendega, mis on esitatud määruse 2015/1589 artikli 24 lõikel 2 põhinevas kaebuses.

84      Lisaks, kuigi komisjon ei pea omal algatusel ja sellekohaste tõendite puudumisel otsima kogu teavet, mis võib olla seotud tema menetluses oleva juhtumiga, isegi kui see teave on üldteada (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika), oli hageja käesolevas asjas edastanud komisjonile andmed, mis puudutavad Rootsi Kuningriigi antud maksuvabastuste ja teiste liikmesriikide, eelkõige Taani Kuningriigi poolt biogaasist energia tootmiseks antud abi kumuleeruvat toimet.

85      Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et komisjonil oli vaidlusaluste kavade läbivaatamise ajal teavet vaidlusalusest kumuleerumisest tuleneda võivate tagajärgede kohta. Lisaks võis komisjon, kui ta seda vajalikuks pidas, saada täiendavaid tõendeid, mille esitamist ta oleks võinud hagejalt nõuda.

86      Siiski, nagu väitis komisjon kohtuistungil, tuleb kontrollida, kas hageja kirjades ja nendele lisatud uuringutes sisalduvad andmed olid vaidlusaluste kavade siseturuga kokkusobivuse hindamisel asjakohased. Seega tuleb kindlaks teha, kas need võimaliku ülemäärase hüvitamisega seonduvad andmed võisid tõendada tõsiste raskuste esinemist kokkusobivuse tuvastamisel. Üksnes jaatava vastuse korral tuleb järeldada, et komisjon oli kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta analoogia alusel 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 85).

 Tõsiste raskuste esinemine seoses ülemäärase hüvitamisega

87      Vaidlustatud otsuste ülemäärase hüvitamisega seotud peamistest kaalutlustest, mis on kokku võetud eespool punktis 9, tuleneb, et komisjoni arvates oli vaidlusaluste kavade siseturuga kokkusobivaks tunnistamiseks vaja, et vaidlusalune maksuvabastus ei tooks kaasa ülemäärast hüvitamist.

88      Vaidlustatud otsustes ei ole siiski täpsustatud, kas kõnealune ülemäärane hüvitamine tuleneb üksnes vaidlusaluse maksuvabastuse võimalikust kumuleerumisest Rootsi Kuningriigi antud muu abiga või võib see tuleneda ka vaidlusalusest kumuleerumisest.

89      Komisjon selgitas, et ülemäärase hüvitamise kontrollimisel piirdus ta sellega, et uuris vaidlusaluse maksuvabastuse võimalikku kumuleerumist muude Rootsi Kuningriigi võetud abimeetmetega. Tema sõnul ei ole teises liikmesriigis antud võimaliku abi täiendavat arvessevõtmist ette nähtud ei keskkonna‑ ja energiaalase riigiabi suunistes ega muudes liidu õigusnormides, et analüüsida küsimust, kas maksuvabastuse saajatele on makstud ülemäärast hüvitist.

90      Rootsi Kuningriik omakorda viitas asjaolule, et Rootsi energiaagentuuri aruanded, millele komisjon tugines, et ülemäärase hüvitamise esinemist vaidlustatud otsustes välistada, võtavad kaudselt arvesse Taani Kuningriigi antud abi. Siiski täpsustas ta Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele vastates, et Rootsi energiaagentuuri ülemäärase hüvitamise puudumise kontroll tehti riigi tasandil ja et ei olnud kohustust võtta arvesse tootmisabi, mida võisid anda teised liikmesriigid ja mida oleks võidud saada seoses Rootsi imporditud biogaasiga.

91      Järelikult tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmiseks kontrollis komisjon üksnes seda ülemäärast hüvitamist, mis võib tuleneda mitme Rootsi Kuningriigi antud abi kumuleerumisest. Nii toimides välistas komisjon, et vaidlusalune kumuleerumine võib vaidlusaluste kavade siseturuga kokkusobivuse kindlakstegemisel tekitada tõsiseid raskusi, mida üksnes ametlik uurimismenetlus oleks võimaldanud välja selgitada. Seega tuleb kontrollida, kas selline välistamine on põhjendatud.

92      Tuleb osutada, et ELTL artikli 107 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.“

93      ELTL artikli 107 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Siseturuga kokkusobivaks võib pidada:

[…]

c)      abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega“.

94      Sellest tuleneb, et enne, kui komisjon otsustab, kas riigiabi on artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobiv, on ta kohustatud uurima abi mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Eelkõige siis, kui komisjon võtab esialgse uurimismenetluse tulemusena vastu sellel sättel põhinevaid otsuseid, nagu käesolevas asjas, peab komisjonil olema võimalik järeldada – ilma et see küsimus tekitaks tõsiseid raskusi –, et kõnealune abi ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust.

95      Vaidlustatud otsustes, mis on vastu võetud määruse 2015/1589 artikli 4 lõike 3 alusel, jõudis komisjon järeldusele, et ta ei pea esitama vastuväiteid vaidlusaluste kavade suhtes, mis kujutasid endast ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel juba siseturuga kokkusobivaks tunnistatud kavade pikendamist.

96      Kuid komisjonile, isegi ainult tänu teabele, mille hageja oli talle esitanud (vt eespool punktid 71–73), ei saanud olla teadmata, et teistes liikmesriikides, eriti Taanis, toodetud biogaasi import Rootsi kasvas oluliselt vaidlusalustest kavadest teatamisele eelnenud aastatel teistest liikmesriikidest pärit biogaasi kahjuks, kuna esines vaidlusalune kumuleerumine.

97      Järelikult, kuigi vaidlusalused kavad ei sisaldanud olulisi muudatusi, mis mõjutaksid Rootsis juba mitu aastat kehtinud kavasid, pidi komisjon vaidlusaluste kavade siseturuga kokkusobivuse hindamisel arvesse võtma vaidlusaluse kumuleerumise mõju teatavatest liikmesriikidest pärit impordi kasvule.

98      Komisjon ei jätnud muidugi neid asjaolusid tähelepanuta, kuna ta rõhutas vajadust, et vaidlusalused kavad oleksid ühtemoodi kohaldatavad Rootsis toodetud biogaasile ja imporditud biogaasile. Siiski piirdus tema analüüs võimaliku ülemäärase hüvitamise esinemise küsimuses riigisisese mõõtme uurimisega, nagu on esile toodud eespool punktis 89.

99      Vastavalt eespool punktis 66 viidatud kohtupraktikale on asjaolu, et vaidlusalusest kumuleerumisest tuleneda võiva ülemäärase hüvitamise analüüs, mille komisjon viis läbi esialgse uurimismenetluse käigus, on ebapiisav või puudulik, tõsiste raskuste esinemise kaudne tõend. Nagu nähtub eespool punktidest 55–59, ei saa esiteks riigiabi siseturuga kokkusobivaks tunnistada, kui see ei vasta proportsionaalsuse tingimusele. Teiseks, vaidlustatud otsustes on ülemäärase hüvitamise puudumise küsimus tihedalt seotud vaidlusaluste kavade proportsionaalsuse küsimusega. Järelikult võib asjaolu, et komisjon analüüsis ülemäärase hüvitamise puudumist ebapiisavalt ja puudulikult, kuna ta ei võtnud arvesse vaidlusalust kumuleerumist, olla käesolevas asjas tõsiste raskuste esinemise tuvastamiseks piisav.

100    Tuleb siiski asuda seisukohale, et juhul, kui – nagu väidavad komisjon ja Rootsi Kuningriik – on välistatud, et vaidlusalused kavad võiksid arvesse võtta teiste liikmesriikide antud abi, kuna selle arvessevõtmine rikuks diskrimineerimiskeelu põhimõtet või ELTL artiklit 110, ei tekita vaidlusalusest kumuleerumisest tuleneda võiva ülemäärase hüvitamise küsimus tõsiseid raskusi.

101    Nimelt tuleb märkida, et kohtupraktikast tuleneb, et kuigi ELTL artiklites 107 ja 108 ette nähtud menetlus jätab komisjonile kaalutlusruumi riigiabi kava siseturu nõuetele vastavuse üle otsustamisel, tuleneb aluslepingute üldisest ülesehitusest, et see menetlus ei tohi kunagi viia tulemuseni, mis on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõtetega, näiteks võrdse kohtlemise põhimõttega, või aluslepingute konkreetsete sätetega, näiteks riigimakse käsitlevate sätetega, mille hulka kuulub ELTL artikkel 110 (vt selle kohta 23. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Nygård, C‑234/99, EU:C:2002:244, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika; 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus British Aggregates jt vs. komisjon, T‑359/04, EU:T:2010:366, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks ei saa liikmesriik kehtestada või lubada abikava, mis seisneb teistest liikmesriikidest pärinevate toodete maksualases diskrimineerimises (vt selle kohta 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus British Aggregates jt vs. komisjon, T‑359/04, EU:T:2010:366, punkt 92 ning seal viidatud kohtupraktika).

 Diskrimineerimiskeelu põhimõte

102    Diskrimineerimiskeelu või võrdse kohtlemise põhimõte keelab sarnaste olukordade erineva kohtlemise või erinevate olukordade ühesuguse kohtlemise, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus IPPT PAN vs. komisjon ja REA, T‑805/16, ei avaldata, EU:T:2019:496, punkt 216 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Koninklijke BAM Groep vs. komisjon, T‑355/06, ei avaldata, EU:T:2012:486, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

103    Erinevate olukordade võrreldavust hinnatakse kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Need asjaolud tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang, arvestades eeskätt selle riikliku meetme eset ja eesmärki, mis vaidlusaluse vahetegemise sätestab. Arvesse tuleb võtta ka selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu asjasse puutuv riiklik meede kuulub (vt analoogia alusel 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Luksemburg vs. parlament ja nõukogu, C‑176/09, EU:C:2011:290, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

104    Käesolevas asjas leiab komisjon, et ta on taganud, et vaidlusalused kavad järgivad diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kuna ta sai Rootsi Kuningriigilt tagatise, et vaidlusalust maksuvabastust kohaldatakse sõltumata Rootsis müüdud biogaasi päritolust, olenemata sellest, kas see on selles liikmesriigis toodetud biogaas või teistes liikmesriikides toodetud ja Rootsi imporditud biogaas.

105    Siiski tuleb tõdeda, et vaidlusaluste kavade eesmärki silmas pidades ei kujuta sellise biogaasi müük, mille täiendavad tootmiskulud on hüvitatud, endast sarnast olukorda sellise biogaasi müügiga, mille täiendavaid tootmiskulusid ei ole veel hüvitatud.

106    Nagu nimelt vaidlustatud otsustest nähtub (vt eespool punkt 8), on vaidlusaluse maksuvabastuse eesmärk muuta biogaas konkurentsivõimeliseks fossiilgaasiga, vaatamata asjaolule, et esimese tootmiskulud on kõrgemad kui teise omad.

107    Kui aga biogaasi tootmiskulud, mis on fossiilgaasi tootmiskuludest kõrgemad, on juba kompenseeritud abiga, mida andis liikmesriik, kelle territooriumil gaas toodeti, kaotab Rootsi imporditud biogaasile maksuvabastuse andmine oma mõtte.

108    Vaidlustatud otsustest tuleneb, et komisjon möönab erinevust sellise biogaasi müügi, mille täiendavad tootmiskulud on hüvitatud, ja sellise biogaasi müügi vahel, mille täiendavaid tootmiskulusid ei ole veel hüvitatud. Mis puudutab nimelt Rootsis toodetud biogaasi, siis ta veendus, et ei esine ülemäärast hüvitamist, mis tuleneks vaidlusaluste maksusoodustuste kumuleerumisest Rootsi ametiasutuste poolt biogaasi tootmisele selles liikmesriigis antud muu abiga. Erinevus olukorra vahel, kus biogaasi täiendavad tootmiskulud on juba hüvitatud, ja olukorra vahel, kus biogaasi täiendavaid tootmiskulusid ei ole veel hüvitatud, on siiski olemas isegi siis, kui hüvitamine tuleneb abist, mida annavad teised liikmesriigid kui Rootsi Kuningriik.

109    Järelikult, kui ei ole objektiivset põhjendust, ei või eespool punktis 105 nimetatud kahte müüki kohelda ühtemoodi, mis seisneb selles, et neile kohaldatakse sama maksuvabastust, ja seda sõltumata küsimusest, kas Rootsis müüdud biogaas on toodetud riigi territooriumil või on imporditud.

110    Vaidlustatud otsustes ei võtnud komisjon aga arvesse ülemäärast hüvitamist, mis võib tuleneda vaidlusalusest kumuleerumisest. Nii toimides ei kohaldanud ta diskrimineerimiskeelu põhimõtet, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid tegureid, mis iseloomustavad „olukordi“, mida tuleb selle põhimõtte kohaldamisel võrrelda. Vastavalt eespool punktides 64 ja 66 viidatud kohtupraktikale ning eespool punktis 99 esitatud kaalutlustele annab see asjaolu tunnistust tõsistest raskustest, mis tekitavad komisjoni kohustuse algatada ametlik uurimismenetlus.

111    Lisaks, isegi kui eeldada, nagu väidab komisjon, et faktiliselt on võimatu analüüsida ühes liikmesriigis ette nähtud abikavade ja teistes liikmesriikides kehtivate abikavade kattumisi, tuleb märkida, et nagu komisjon kohtuistungil möönis, ei ole vaidlustatud otsustes mainitud, et see on võimatu. Seda enam ei kvalifitseeri nad seda objektiivseks põhjenduseks.

112    Seega tuleb tõdeda, et diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimise vajadus ei võimalda välistada tõsiseid raskusi seoses sellega, kuidas vaidlusalune kumuleerumine mõjutab vaidlusaluste kavade kokkusobivust siseturuga.

 ELTL artikkel 110

113    Nagu on märgitud eespool punktis 100, tuleb kindlaks teha, kas – nagu väidavad komisjon ja Rootsi Kuningriik – ELTL artikliga 110 on vastuolus see, kui vaidlusalused kavad võivad arvesse võtta teiste liikmesriikide antud abi.

114    ELTL artiklis 110 on märgitud:

„Ükski liikmesriik ei kehtesta teiste liikmesriikide toodetele mingeid otseseid ega kaudseid riigimakse, mis on suuremad samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest.

Pealegi ei kehtesta ükski liikmesriik teiste liikmesriikide toodetele selliseid riigimakse, mis võimaldaksid teiste toodete kaudset kaitset.“

115    Kohtupraktika kohaselt tuleneb esiteks ELTL artiklist 110, et erinev kohtlemine riigimaksude osas on liidu õigusega kooskõlas üksnes siis, kui see teenib samuti selle õigusega kooskõlas olevaid eesmärke ja kui selle tingimused võivad vältida teistest liikmesriikidest pärit impordi mis tahes vormis otsest või kaudset diskrimineerimist või konkureerivate kodumaiste toodete kaitset. Kui neid nõudeid on järgitud, ei piira liidu õigus praeguses arengustaadiumis iga liikmesriigi vabadust luua maksustamissüsteem, milles eristatakse teatavaid tooteid, isegi ELTL artikli 110 esimese lõigu tähenduses samasuguseid tooteid, lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest, näiteks kasutatud toorainest või tootmisprotsessidest (vt analoogia alusel 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Outokumpu, C‑213/96, EU:C:1998:155, punkt 30, ning 14. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Achema ja Lifosa vs. komisjon, T‑300/19, ei avaldata, EU:T:2021:191, punkt 220).

116    Teiseks on teatud maksuvabastuste või maksusoodustuste õiguspärasus – eriti juhul, kui nende eesmärk on alal hoida tootmist või ettevõtjaid, mis ilma nende eriliste maksusoodustusteta ei oleks tootmiskulude tõusu tõttu enam kasumlikud – seotud tingimusega, et liikmesriigid, kes niisuguseid võimalusi kasutavad, laiendaks antud soodustust mittediskrimineerival ja mitteprotektsionistlikul moel samas olukorras olevatele importtoodetele, järgides ELTL artiklit 110 (vt selle kohta 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus British Aggregates jt vs. komisjon, T‑359/04, EU:T:2010:366, punktid 93–95 ning seal viidatud kohtupraktika).

117    Kolmandaks on ELTL artikli 110 nõuded täidetud, kui liikmesriigi õigusnormid lubavad teisest liikmesriigist pärit kauba suhtes kohaldada maksustamiseeskirju, mida võib pidada samaväärseks eeskirjadega, mida sellele kaubale kohaldatakse siis, kui see on toodetud esimesena nimetatud liikmesriigis (vt selle kohta 30. oktoobri 1980. aasta kohtuotsus Schneider-Import, 26/80, EU:C:1980:257, punktid 10 ja 15).

118    Sellest järeldub, et kui liikmesriigis kodumaiste või sarnaste imporditud toodete müük ei oleks maksusoodustuste puudumise korral kasumlik, on ELTL artikli 110 esimese lõiguga vastuolus see, kui imporditud tooteid diskrimineeritakse otseselt või kaudselt võrreldes kodumaiste toodetega, kuna neid maksustatakse kõrgemalt kui viimati nimetatud tooteid. Seevastu on erinev maksualane kohtlemine selle sättega kooskõlas, kui selline kohtlemine tuleneb objektiivsetest kriteeriumidest ja võimaldab vältida teistest liikmesriikidest pärit impordi mis tahes vormis diskrimineerimist.

119    Nende põhimõtete kohaldamise kohta käesolevas asjas tuleb märkida, et see erineb kohtupraktikas käsitletud olukordadest selle poolest, et kogu Rootsis müüdud biogaasile, olenemata sellest, kas see on selles liikmesriigis toodetud või sinna imporditud, kohaldatakse sama maksuvabastust. Lisaks, mis puudutab imporditud biogaasi, siis antakse seda maksuvabastust, mis on täielik, tegemata vahet selle järgi, kas liikmesriik, kus biogaas on toodetud, on või ei ole andnud abi biogaasist energia tootmiseks.

120    Riigiabi suhtes kohaldatava liidu õiguse nõuetega seotud põhjustel veendus komisjon, et Rootsis toodetud biogaasile ei makstud ülemäärast hüvitist (vt eespool punkt 108). Järelikult ei saa ta väita, et teistest liikmesriikidest imporditud biogaasi diskrimineeritakse, rikkudes ELTL artiklis 110 sätestatud keeldu, kui see oleks saanud vaidlusalust maksuvabastust ainuüksi tingimusel, et välistatakse mis tahes ülemäärane hüvitamine, mis tuleneb maksuvabastuse ja teiste liikmesriikide poolt biogaasi tootjatele enne gaasi Rootsi importimist antava võimaliku abi kumuleerumisest. Nimelt on see tingimus, mis puudutab ülemäärase hüvitamise puudumist, analoogne Rootsis toodetud biogaasi puhul nõutavaga.

121    On tõsi, et selleks, et vältida mis tahes ülemäärast hüvitamist, võiks teatud liikmesriikidest imporditud biogaasi maksustada Rootsis riigimaksuga, mis seetõttu, et selles ei ole ette nähtud maksuvabastusi või kuna see näeb ette vaidlusalusest maksuvabastusest väiksemad maksuvabastused, oleks kõrgem Rootsis toodetud biogaasi suhtes kohaldatavast maksust. Siiski ei ole see tulemus tingimata diskrimineeriv. Nimelt, mis puudutab viimati nimetatud biogaasi kategooriat, siis komisjon oli kohustatud enne seda, kui ta asus seisukohale, et vaidlusalused kavad on siseturuga kokkusobivad, välistama võimaluse, et maksualase ja tootmiseks ettenähtud abi kumuleerumine toob kaasa ülemäärase hüvitamise.

122    Teisisõnu võib ülemäärase hüvitamise esinemist pidada objektiivseks kriteeriumiks, mis võimaldab kohaldada vaidlusalust maksuvabastust üksnes sellise kodumaise või imporditud biogaasi suhtes, mille täiendavaid tootmiskulusid fossiilgaasiga võrreldes ei ole juba hüvitatud muu abiga, olenemata sellest, milline liikmesriik seda muud abi andis, ja ilma et see mõjutaks võimalust muuta vaidlusaluse maksuvabastuse määra vastavalt selle muu abi suurusele. Selline objektiivsel kriteeriumil põhinev eristamine hoiab ära diskrimineerimise, mis tuleneb teatud liikmesriikidest imporditud biogaasile juba makstud hüvitistest.

123    Lisaks tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt on maksusüsteemil diskrimineeriv ja kaitsev toime, mis on vastuolus ELTL artikliga 110, kui teistest liikmesriikidest pärit toodete ostmine suunatakse ümber kodumaistele toodetele (vt selle kohta 5. aprilli 1990. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑132/88, EU:C:1990:165, punktid 18 ja 19).

124    On selge, et vaidlusaluste kavade puhul see nii ei ole. Tegelikult, kuna ei ole võetud meetmeid, et vältida vaidlusalusest kumuleerumisest tuleneda võivat ülemäärast hüvitamist, põhjustavad vaidlusalused kavad Rootsis toodetud biogaasi vastupidise diskrimineerimise sellistes teistes liikmesriikides toodetud biogaasi kasuks, kes annavad abi biogaasist energia tootmiseks. Seda tulemust ei saa pidada selliseks, mis tuleneb vaidlusalustele kavadele pandud kohustusest järgida ELTL artiklit 110, mille mõte on takistada seda, et liikmesriik soodustab oma toodangut teiste liikmesriikide toodangu arvelt. Lisaks tuleb esile tuua, et see artikkel ei ole kohaldatav olukorras, kus liikmesriik maksustab teatud liikmesriikidest imporditud tooteid soodsamalt kui sarnaseid tooteid, mida ta impordib teistest liikmesriikidest.

125    Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuste osades, mis käsitlevad liidu maksuõiguse järgimist (vt eespool punkt 11), leidis komisjon, et vaidlusalused kavad ei toonud kaasa ülemäärast hüvitamist ja et vaidlusalune maksuvabastus oli kohaldatav sõltumata biogaasi päritolust. Siit tuleneb, et komisjon ei leidnud, et selles osas esineks tõsiseid raskusi, samas kui eespool punktides 115–124 esitatud kaalutlused näitavad, et sellised raskused esinesid ja neid tuli uurida ametliku uurimismenetluse käigus.

126    Seega tuleb tõdeda, et ELTL artikli 110 järgimise vajadus ei võimalda ka välistada tõsiseid raskusi seoses sellega, kuidas vaidlusalune kumuleerumine mõjutab vaidlusaluste kavade kokkusobivust siseturuga.

 Järeldused vaidlusalust kumuleerumist puudutava vastuväite kohta

127    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et tuginedes andmetele, mis komisjonil olid või võisid olla vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal, on hageja tõendanud, et vaidlusaluste kavade siseturuga kokkusobivuse analüüs ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel tekitab tõsiseid raskusi seoses ülemäärase hüvitamisega, mis võib tuleneda vaidlusalusest kumuleerumisest, arvestades diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja ELTL artiklit 110. Siit tuleneb, et komisjon oleks pidanud neid raskusi analüüsima ametliku uurimismenetluse käigus, selle asemel et võtta esialgse uurimismenetluse tulemusena vastu vaidlustatud otsused.

128    Kuna need tõsised raskused puudutavad põhimõtet ja õigusnormi, mis kuulub esmasesse õigusesse, siis ei ole vaja võtta seisukohta komisjoni ja Rootsi Kuningriigi argumentide kohta, mis puudutavad asjaolu, et vaidlusalusest kumuleerumisest tuleneda võiva ülemäärase hüvitamise arvessevõtmine on vastuolus mitme teisese õiguse aktiga, millest tuleneb keeld kehtestada eri liikmesriikidest pärit kaupadele erinevad maksumäärad.

129    Järelikult tuleb vaidlusalust kumuleerumist puudutava vastuväitega nõustuda ja vaidlustatud otsused tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hageja muude väidete kohta.

 Kohtukulud

130    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

131    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Rootsi Kuningriigi kohtukulud tuleb seega jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 29. juuni 2020. aasta otsus C(2020) 4489 (final) riigiabi SA.56125 (2020/N) kohta – Rootsi – Kava SA.49893 (2018/N) pikendamine ja muutmine – Maksuvabastus soojusenergia tootmiseks mõeldud biogaasile ja biopropaanile, mis ei ole saadud toidukultuuridest.

2.      Tühistada komisjoni 29. juuni 2020. aasta otsus C(2020) 4487 (final) riigiabi SA.56908 (2020/N) kohta – Rootsi – Rootsis mootorikütusena kasutatava biogaasi toetuskava pikendamine ja muutmine.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Landwärme GmbH kohtukulud.

4.      Jätta Rootsi Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

da Silva Passos

Valančius

Reine

Truchot

 

      Sampol Pucurull

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. detsembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: saksa.