KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 21. novembril 2013(1)
Kohtuasi C‑360/12
Coty Germany GmbH, varem Coty Prestige Lancaster Group GmbH,
versus
First Note Perfumes NV
(Bundesgerichtshofi eelotsusetaotlus (Saksamaa))
Rahvusvaheline kohtualluvus tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 40/94 – Artikli 93 lõige 5 – Kohtualluvus ühenduse kaubamärgi ainuõiguse rikkumise asjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 5 punkt 3 – Valikuline kohtualluvus lepinguvälise kahjuga seotud asjades – Teises liikmesriigis kostja toimepandud tegu, mis kujutab endast asja arutava kohtu asukoha liikmesriigis ainuõiguse rikkumisele kaasaaitamist või lepinguvälise kahju tekitamist
I. Sissejuhatus
1. Bundesgerichtshofi (Saksamaa) esitatud eelotsusetaotlus kutsub Euroopa Kohut üles otsustama, kas on võimalik tuvastada ühe liikmesriigi rahvusvaheline kohtualluvus, tuginedes üksnes kolmanda isiku toimepandud väidetavalt õigusvastaste tegude omistamisele kostjale, kes osales nendes tegudes kaudselt teisest liikmesriigist, nagu siis, kui ta oleks teo toime pannud ka asja menetleva kohtu tööpiirkonnas.
2. See probleem tõusetub esiteks varasemast täielikult erineval viisil nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta(2) artikli 93 lõikes 5 sätestatud kohtualluvuse normi tõlgendamise raames seoses kostja kaudse väidetava osalusega kolmanda isiku toimepandud võltsimise asjaoludes.
3. Selles osas, mis teiseks puudutab nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(3) artikli 5 punkti 3 tõlgendamist, on käesolev eelotsusetaotlus üks mitmest hiljutisest kohtuasjadest, mis puudutavad lepinguvälise kahju tekitamise kolmanda isikuga seostamise võimalikku lubatavust, et teha kindlaks selles sättes ette nähtud pädevuse aluse esinemine(4). Kohtuasja analüüs sellest aspektist toob välja erinevuse kohtupraktika kahe suuna vahel, millest üks soodustab selle sätte laiemat tõlgendamist kui teine, mida Euroopa Kohus peab arvesse võtma.
4. Lisaks on kaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimust omavahel seotud, kuivõrd esimene puudutab eelkõige ulatuse määratlemist, milles – eeldusel, et käsitletav pädevuse laiendamine on Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 raames vastuvõetav – see tõlgendus on ülekantav ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõikele 5. Seega tuleb samuti uurida nende kahe määruse vahelisi võimalikke seoseid.
5. Täpsemalt järgneb käesolev eelotsusetaotlus Saksa kohtusse esitatud hagile, mille esitas Saksa äriühing Belgia äriühingu vastu põhjendusega, et viimane oli osaline esimesele kuuluva ühenduse kaubamärgi rikkumises ja osales omalt poolt kõlvatu konkurentsi tegudes. Selles kontekstis küsitakse Euroopa Kohtult, kas Saksa kohtute pädevus saab tuleneda asjaolust, et kostja, kes tegutses Belgias, aitas väidetavalt kaasa õigusvastastele tegudele, mille pani Saksamaal toime Saksa ettevõtja, kelle väitel ei ole tema vastu kohtuasja algatatud.
II. Vaidlus põhikohtuasjas, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
6. Coty Germany GmbH(5) (edaspidi „Coty Germany”) toodab ja müüb Saksamaal lõhnaõlisid ja kosmeetikatooteid. Eelkõige turustab ta naiste lõhnaõli pudelis, mis lähtub kolmemõõtmelisest ühenduse kaubamärgist, mille õigused ta omandas pärast registreerimist.
7. First Note Perfumes N.V. (edaspidi „First Note Perfumes”) on parfümeeriatoodete hulgimüüja Belgias. 2007. aasta jaanuaris müüs ta oma kataloogi tooteid Stefan P. Warenhandelile (edaspidi „Stefan P.”), kelle äriline tegevus toimus Saksamaal. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et tellitud naistele mõeldud lõhnaõli pudelite tarnimise koht oli Belgias. Seejärel, nimelt 2007. aasta augustis müüs Stefan P. need tooted Saksamaal edasi.
8. Coty Germany – leides, et lõhnaõli müümine pudelis, mis meenutab temale kuuluvat ühenduse kaubamärki, kujutas endast ainuõiguse rikkumist, lubamatut võrdlevat reklaami ja kõlvatut kopeerimist – esitas Saksa kohtusse hagi üksnes First Note Perfumesi(6) vastu, taotledes esiteks, et viimast kohustataks esitama teave oma tarnija kohta, ja teiseks, et hageja kasuks mõistetaks välja hüvitis kogu kahju eest, mis talle tekkis ja tekib selle toote müümisest Saksamaal, ning enne kohtumenetlust kantud kulude eest.
9. Kui nende nõuete rahuldamata jätmist esimeses kohtuastmes kinnitati ka apellatsiooniastmes põhjendusega, et Saksa kohtutel ei ole rahvusvahelist pädevust, esitas Coty Germany kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofi. Ta viitas kõnealuse ühenduse kaubamärgi rikkumisele ja kõlvatut konkurentsi kujutavate võtete kasutamisele.
10. Seoses ühenduse kaubamärgiga märgib Bundesgerichtshof, et Saksa kohtute rahvusvaheline pädevus sõltub vastavalt ühenduse kaubamärgi määruse(7) artikli 93 lõikele 5 küsimusest, kas Coty Germany on veenvalt põhjendanud, et konkreetne kostja on Saksamaal toime pannud ainuõiguse rikkumise.
11. Samas oleks First Note Perfumes saanud sellises teos Saksamaa pinnal osaleda üksnes lõhnaõli pudelite müügi kaudu – mis toimus Belgias – Stefan P-le, kes pani seejärel Saksamaal toime ainuõiguse rikkumise selle määruse artikli 9 lõike 1 teise lause punkti b(8) tähenduses. Sellega seoses väidab Coty Germany, et First Note Perfumes osales rikkumises, mis väidetavalt kahjustab Coty Germany õigusi Saksamaal, kuna olles teadlik asjaolust, et tema Saksa klient kavatses neid Belgiast ostetud tooteid müüa Saksamaal, aitas First Note Perfumes seega sellele rikkumisele kaasa ja sellest tulenevalt vastutab ta samuti ainuõiguse rikkumise eest.
12. Lisaks, mis puudutab Coty Germany nõuet, mis põhineb kõlvatut konkurentsi reguleerivate Saksa õigusnormide(9) rikkumisel, siis annab Brüsseli I määruse artikli 5 punkt 3(10) seoses First Note Perfumesi vastu esitatud hagiga pädevuse Saksa kohtutele tulenevalt kahju tekitava sündmuse paigast. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused seoses ühenduse kaubamärgi määrusega tõusetuvad seega mutatis mutandis samuti selles kontekstis.
13. Bundesgerichtshof otsustas 31. juuli 2012. aasta otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [ühenduse kaubamärgi] määruse artikli 93 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et rikkumine on toime pandud liikmesriigis (liikmesriik A) ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõike 5 tähenduses, kui muus liikmeriigis (liikmesriik B) toime pandud rikkumine kujutab endast osavõttu esimesena nimetatud liikmesriigis (liikmesriik A) toime pandud õigusrikkumisest?
2. Kas [Brüsseli I] määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kahjustava sündmuse toimumise koht on liikmesriik (liikmesriik A), kui lepinguvälise kahju kaasa toonud rikkumine, mis on menetluse ese või mille alusel esitatakse nõuded, on toime pandud muus liikmesriigis (liikmesriik B) ja seisneb osavõtus esimesena nimetatud liikmesriigis (liikmesriik A) toime pandud lepinguvälise kahju kaasa toonud rikkumisest (peamine süütegu)?”
14. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Coty Germany, First Note Perfumes, Ühendkuningriigi ja Šveitsi valitsus ning Euroopa Komisjon. 19. septembri 2013. aasta kohtuistungil olid esindatud põhikohtuasja pooled, Saksamaa valitsus ja komisjon.
III. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
15. Alustuseks ma täpsustaksin, et arvestades, et põhikohtuasja asjaolud pärinevad aastast 2007, on ratione temporis kohaldatavad üksnes ühenduse kaubamärgi määruse ja Brüsseli I määruse sätted, millele on viidatud eelotsuse küsimustes, jättes kõrvale määruste (EÜ) nr 207/2009(11) ja (EL) nr 1215/2012(12) samaväärsed sätted, mis muutsid vastavalt neid esimesi määrusi. Peale selle ei muudetud muudatustega, mis oleks mõjutanud nende sätete sisu, käesolevas kohtuasjas asjakohaseid sätteid.
16. Lisaksin, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu nende kahe esitatud küsimuse lahendamisel on keskse tähtsusega Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika, mis lähtub kohtuotsusest Bier ehk „Mines de Potasse d’Alsace”(13). Sellest tuleneb, et lepinguvälise kahjuga seotud kohtualluvuse puhul tähistab Brüsseli konventsiooni(14) artikli 5 punktis 3 kasutatud väljend „paik […], kus kahjustav sündmus on toimunud” üheaegselt nii kahju tekitanud sündmuse toimumise kohta kui ka kahju tekkimise kohta selliselt, et hageja valikul võib ta kostjat hageda nendest paikadest kas ühe või teise asukohajärgses kohtus.
17. Kuigi on kindel, et selline valik kehtib ka konventsiooni asendanud Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3(15) puhul, tekivad kahtlused, mida on väljendatud teises küsimuses, seoses võimalusega hõlmata sellega ka seos kohtusse mittekaevatud isiku toimepandud tegudega, täpsemalt kahju tekkimise asukoha käsitluses. Esimene küsimus kutsub üles Euroopa Kohut kõigepealt vastama, kas kõnealust kohtupraktikat võib rakendada analoogia korras ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõikele 5 või tuleb seda sätet tõlgendada iseseisvana ja kas antud juhul võib sellest tuleneda pädevuse alus kõikidele ainuõiguse rikkumist lahendavatele kohtutele sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
B. Ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõike 5 analüüs
– Sissejuhatavad märkused
18. Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et tulenevalt ühenduse kaubamärgi ainuõiguse rikkumise – mida pannakse süüks ühele väidetavatest rikkujatest, kes ei ole kohtuvaidluse pool – toimepanemise kohast lubab see tuvastada kohtualluvuse teise selle ainuõiguse väidetava rikkuja suhtes, kes enda väitel ei tegutsenud asja menetleva kohtu tööpiirkonnas.
19. Täpsemalt küsib Bundesgerichtshof, kas antud juhul pandi kõnealuse artikli tähenduses ainuõiguse rikkumine toime Saksamaal, kuna vaidlusaluse lõhnaõli pudelite müük First Note Perfumesilt Stefan P‑le, mis küll leidis aset Belgias, aitas kaasa Coty Germanyle kuuluva ühenduse kaubamärgi rikkumisele Stefan P. poolt Saksamaal, mistõttu Saksa kohtutel on pädevus First Note Perfumesi suhtes.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Coty Germany on sellele küsimusele vastanud jaatavalt, erinevalt First Note Perfumesist ja komisjonist. Saksamaa valitsus leidis, et ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõige 5 ei näe ette ainuõiguse rikkumise tagajärje asukoha kohtute pädevust, kuid see lubab pädevuse andmise, kui mitu isikut on teadlikult osalenud piirüleses ühenduse kaubamärgi rikkumises. Ühendkuningriigi ja Šveitsi valitsus selle kohta seisukohti ei esitanud.
21. Oma analüüsi toetuseks lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus põhimõttest, et selleks, et teha kindlaks, kas liikmesriigi kohtul on antud asjas pädevus, tuleb selle paiga määratlemisel, kus ainuõigust rikkuv tegu ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõike 5 tähenduses aset leidis, lähtuda samadest kriteeriumidest, mida kasutatakse Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses kahjustava sündmuse paiga määratlemisel.
22. Siiski olen ma allpool esitatud põhjustel arvamusel, et selline analoogia ei toimiks. Sellest tulenevalt tuleks neist sätetest esimest tõlgendada teisest sättest eraldiseisva normina.
– Brüssel I määruse artikli 5 punkti 3 puudutava kohtupraktika ülekandmise välistamine
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vastus küsimusele, millises liikmesriigis väidetav ainuõiguse rikkumine ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõike 5 tähenduses toime pandi, sõltub vastavalt eespool viidatud kohtuotsusest Mines de Potasse d’Alsace lähtuvale kohtupraktikale nii kahju tekitava sündmuse paigast(16) kui ka paigast, kus kahju tekkis(17). Ta on seisukohal, et see analoogial põhinev tõlgendus koos Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 suhtes lubatud valikuvõimalusega on enamjaolt omaks võetud õiguskirjanduses(18) ning on samuti kooskõlas nende kahe sätte mõtte ja eesmärgiga.
24. Eeldamaks, et need kaks seotuse kriteeriumi oleks asjakohased, tuleb Euroopa Kohtu sõnul kõnealuse artikli kohaldamisel hinnata, kas antud juhul võib ühte neist kahest pidada tõendatuks First Note Perfumesi suhtes, mis eeldaks, et Saksamaal toimepandud süüteo väidetava täideviija ehk Stefan P. poolt ainuõigust rikkuva teo saab omistada First Note Perfumesile niivõrd, kui ta selles kaudselt osa võttis. Sellest tuleneks, et Saksa kohtud oleksid pädevad tegema otsuse First Note Perfumesi suhtes isegi siis, kui Stefan P. vastu ei ole hagi esitatud.
25. Siiski on minu arvates mitu argumenti selle võimaluse vastu, et tõlgendada ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõiget 5 Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohta käiva kohtupraktika valguses.
26. Esiteks ma meenutan, et seos nende normide vahel on sõnaselgelt märgitud ka ühenduse kaubamärgi määruses selles tähenduses, et artikli 90 lõige 1, mille sisu on lühidalt esitatud ka määruse põhjenduses 15, kehtestab Brüsseli konventsiooni kohaldamise põhimõtte ühenduse kaubamärki puudutavate kohtumenetluste korral, mis kehtib ühtlasi ka Brüsseli I määruse suhtes(19).
27. Siiski on sellest põhimõttest olemas erandid. Nimelt välistab ühenduse kaubamärgi määruse artikli 90 lõike 2 punkt a Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohaldamise menetlustele, mis on algatatud ühenduse kaubamärgi määruse artiklis 92 nimetatud hagide või nõuete(20) alusel, nimelt eelkõige vastavalt „hagidele seoses ühenduse kaubamärkide õiguste rikkumisega”(21). Arvestades seda välistust ja mitmeastmelisena kohaldatavana, sätestab ühenduse kaubamärgi määruse artikkel 93(22) mitu pädevuse alust, mis puudutavad puhtalt selles sättes kirjeldatud asjaolusid ja mis nimelt ühtlasi erinevad Brüsseli I määrusest, eelkõige selle artiklis 5(23) nimetatud pädevuse alustest. Ma rõhutaksin juba selles etapis, et minu arvates välistab nende kahe sätte koostoimes tõlgendamise sõnaselge kinnitus(24) selle kohta, et ainuõiguse rikkumise hagidele ei ole kohaldatav Brüsseli I määruse artikli 5 punkt 3, mida asendab selles valdkonnas eripädevuse reegli kehtestav ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõige 5.
28. Vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohale, leian ma teiseks, et selle viimati nimetatud sätte eripära ei saa eitada, eriti selle normi kujunemise tausta valguses. Sellega seoses viitavad ettevalmistavad tööd sellele, et enne veel, kui kitsamas tähenduses õigusloomeetapp oli algatatud, võeti ühenduse kaubamärgi määruse eelnõu hindamise käigus arvesse Brüsseli konventsioonis sisalduvaid kohtualluvuse norme ja neid tõlgendavat Euroopa Kohtu praktikat(25). Komisjonis märkis ühenduse kaubamärgi töögrupp, et need normid tundusid ebapiisavad, et lahendada erilisi probleeme, mis tekivad selliste ühtsena paljusid liikmesriike hõlmavate õiguste rikkumisega. Nimelt leidis see töögrupp, et seoses ühenduse kaubamärgi eripäraga tuleb täiendada Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 3 sisalduvat normi(26). Ma lisan, et selle sisu niivõrd, kui see kujutab endast ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõikes 5(27) sätestatud valikulise kohtualluvuse aluse erilisust, ei seatud kunagi kahtluse alla, vaatamata paljudele muudatustele, mida sellesse määrussesse tehti(28).
29. Kolmandaks kinnitavad kontekstilised asjaolud seisukohta, et ühenduse kaubamärgi määruse koostajad soovisid eristada seda sätet Brüsseli konventsioonis asuvast sättest. Nimelt näitab vastavate valdkondade normide võrdlemine, et ühenduse seadusandja soovis teadlikult jätta kõrvale Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 3 sisalduva kohtualluvuse aluse – lähenemine, millest ta otsustas lähtuda ka teistes intellektuaalset omandit puudutavates õigusaktides(29), kuid mida ta vastupidi ei järginud määruses (EÜ) nr 2100/94 taimede sordikaitse kohta(30). Sellist erinevust ei saa põhjendada ainuüksi administratiivse eksimusega, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus näib viitavat. Minu arvates on seda kõnekam, et selle viimati nimetatud dokumendi koostamine ja vastuvõtmine toimus samal ajal ühenduse kaubamärgi määruse koostamise ja vastuvõtmisega.
30. Neljandaks leian ma, et arvukaid põhjendusi, millest tulenevalt Euroopa Kohus hakkas eristama kahju tekitava sündmuse paika ja kahju tekkimise paika, mis käib Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 kohta, ei saa üle kanda ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõikele 5, arvestades mitut erinevust nende kahe sätte sõnastuse vahel.
31. Nimelt on esiteks ainuõiguse rikkumise toimepanemise paiga mõiste kitsam kui kahju tekitava sündmuse paiga mõiste(31). Teiseks näib kõnealuse artikli 93 lõike 5 sõnastus viitavat aktiivsele käitumisele, mis oleks tähendusrikkam, kui seda kohaldada kahju tekitava sündmuse paigale, mitte paigale, kus kahju tekkis, samas kui Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 laiemat tõlgendamist soodustab selles kasutatud üldisem sõnastus(32). Lõpetuseks ma rõhutaksin, et nende sätetega ette nähtud kohtualluvuse ulatus erineb mitmes aspektis(33), mis ühtlasi muudab asjakohatumaks nende sätete ühtsena käsitamise.
32. Minu arvates on võimalik järeldada kõnealuse artikli 93 lõike 5 sõnastuse eripäradest(34) – vaadeldes seda kontekstis, milles see õigusakt koostati –, et see ei säte ei näe ette kohtualluvust tulenevalt paigast, kus kahju tekkis. Seega tuleb välistada Mines de Potasse d’Alsace’i kohtupraktika analoogia korras kohaldamine.
33. Siiski lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõige 5, mis erandina selle artikli 94 lõigetest 1–4 näeb ette kohtualluvuse paigas, kus ainuõiguse rikkumine on toime pandud, samadest kaalutlustest, mis Brüsseli I määruse artikli 5 punkt 3. Sellega seoses viitab ta eriliselt tihedale seosele vaidluse ja selle paiga kohtute vahel, kus kahju tekitav tegu toime pandi – asjaolu, mis põhjendaks pädevuse andmist nendele kohtutele tulenevalt tõrgeteta õigusemõistmise ja menetluse tõhusa korraldamise nõuetest.
34. Selle argumendi valguses võib jääda püsima viimane küsimus. See sisaldab küsimust, kas – olgugi, et analoogia alusel kohaldamine ei ole võimalik – tuleks siiski ühenduse kaubamärgi artikli 93 lõike 5 tõlgendamisel kohaldada aluspõhimõtteid, millest lähtub Brüsseli I määruse tõlgendamine, vaatamata sellele, et ühenduse kaubamärgi määrus neid ei maini. Nende põhimõtete hulka kuuluvad nõuded seoses tugevama seosega vaidluse ja asja menetleva kohtu vahel, tõrgeteta õigusemõistmisega ja menetluse tõhusa korraldamisega, kuid samuti kohtualluvuse normide etteaimatavuse nõue ja õiguskindluse nõue.
35. Sellega seoses ma märgiksin, et need eri nõuded on eelkõige tuletatud tõlgendamise põhimõtetest, mille Euroopa Kohus on kujundanud oma kohtupraktika raames seoses Brüsseli konventsiooniga ja hiljem Brüsseli I määrusega, kus teatud põhimõtetele on viidatud otsesõnu(35). Need tulenevad nii Euroopa Kohtu analüüsitavate sätete sõnaselgetest nõuetest kui ka avaliku korra ja terve mõistuse kaalutlustest. Neid universaalseid põhimõtteid võib seega kohaldada ka teise õigusakti suhtest niivõrd, kui see ei ole keelatud kõnealuse kohtualluvuse normi sisu ega eesmärgiga.
36. Ma täpsustaksin, et ei tohiks väita, et etteaimatavuse või õiguskindluse puudumine võiks tuleneda nende kahe õigusakti erinevast tõlgendamisest, kuna neid kokku pannes eitataks, et ühenduse kaubamärgi määruses sätestatud kohtualluvuse normid kujutavad endast teatavat lex specialis’t Brüsseli I määruses sätestatud normide suhtes. Selles kontekstis tehtud ühenduse seadusandja valikutest tuleb kinni pidada.
37. Seega teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõiget 5 autonoomselt, võttes arvesse eespool mainitud nõudeid niivõrd, kui see määrus esimesele eelotsuse küsimusele vastamise puhul seda lubab.
– Analüüs seoses kohtualluvuse võimaliku laiendamisega vastavalt kolmanda isiku – kes ei ole kostja – osavõtul tekitatud kahju tekkimise paigale
38. Euroopa Kohtul palutakse otsustada võimaluse üle tagada kohtualluvus ühendava asjaolu kaudu, millisel juhul oleks ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõike 5 alusel võimalik hageda kostjat üksnes põhjendusega, et ta osales kaudselt ühes liikmesriigis väidetavas ainuõiguse rikkumises, mille põhiliselt pani toime teises liikmesriigis kolmas isik, kes ei ole kostja asjas, mida menetleb selle teise liikmesriigi kohus.
39. Samas tuleneb minu arvates ühenduse kaubamärgi määruse artikli 94 lõikest 2, et selle määruse artikli 93 lõikes 5 sätestatud kohtualluvuse norm põhineb territoriaalsuse põhimõttel, mis on siin määratletud kitsalt(36). Nimelt sätestab artikli 94 lõige 2, et kohus, millel on pädevus artikli 93 lõike 5 alusel, „on pädev üksnes selle liikmesriigi territooriumil toime pandud toimingute või nende ohu osas, kus nimetatud kohus asub”, samas kui kohtud, mille pädevus tuleneb artikli 93 lõigetest 1–4, on pädevad ka rikkumiste suhtes, mis on toime pandud väljaspool seda liikmesriiki.
40. Lisaks tuleb ühenduse kaubamärgi määruse ettevalmistavate dokumentide kohaselt valikulise kohtualluvuse alust, mis tuleneb selle artikli 93 lõikest 5, tõlgendada kitsendavalt. Selline lähenemine on vajalik sellele määrusele eriomastel põhjustel, mis on seotud raskustega ühitada ühenduse kaubamärgile antud ühtne kaitsev omadus(37) ja oht, et rikkumised toimuvad mitmes liidu paigas(38). First Note Perfumes, Saksamaa valitsus ja komisjon keskenduvad õigesti asjaolule, et kui ühenduse kaubamärki on rikutud, võiks praktiliselt iga liikmesriiki pidada paigaks, kus rikkumine toime pandi, kuivõrd kaitstav õigus kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil.
41. Lisaksin, et ühtse kohtu ideed seadusandja alguses kaalus(39) ja näib, et lõplik otsus anda pädevus siseriiklikele kohtutele on kompromiss. See toetab sellist tõlgendust, mis piirab selle ühtse intellektuaalse omandi õigusega seotud menetluste lahutamist. Eesmärk vältida vastuolulisi kohtuotsuseid on sõnaselgelt mainitud ühenduse kaubamärgi määruse põhjendustes(40).
42. Samuti on üheks selle määruse eesmärgiks, mis nähtub ettevalmistavatest dokumentidest(41), võidelda forum shopping’u vastu. See räägib samuti laiendavalt tõlgendamise vastu, mille kohaselt oleks võimalik hageda isikut, keda kahtlustatakse ainuõiguse rikkumises osalemises, tuginedes mistahes ühendavale asjaolule, mis on seotud sellise teise isiku õigusvastase tegevusega, kelle vastu hagi esitatud ei ole.
43. Lõpuks tuleb küsida, kas aluspõhimõtted, mille Euroopa Kohus on määratlenud Brüsseli I määruse tõlgendamise raames(42), õigustaksid ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõike 5 vastupidist tõlgendamist. Minu arvates ei ole olukord antud juhul selline, arvestades eespool kirjeldatud kohtualluvuse aluse erisusi. Mulle näib, et ühenduse kaubamärgi kujul puhtalt intellektuaalse omandi ühtse kaitse kontekstis on seadusandja määratlenud prioriteedi koondada kohtuvaidlused ühte liikmesriiki ehk sellesse liikmesriiki, kus rikkumine on toime pandud või kus on rikkumise oht.
44. Ma olen seisukohal, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et kui käsitatakse, et väidetav ainuõiguse rikkumine pandi toime ühes liikmesriigis ühenduse kaubamärgi määruse artikli 93 lõike 5 tähenduses, mis seega võimaldab anda pädevuse selle liikmesriigi kohtutele, ei piisa sellest, et kostja oli osalenud kaudselt oma teoga, mis leidis aset teises liikmesriigis, ühenduse kaubamärgi õiguse rikkumises, mille pani toime esimeses liikmesriigis kolmas isik, kes ei ole selles kohtumenetluses kostja.
C. Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tõlgendamise analüüs
– Sissejuhatavad märkused
45. Teine küsimus puudutab küsimust, kas Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see lubab kohtutel tuvastada kohtualluvuse väidetava kahju tekitajatest ühe suhtes, isegi kui see isik ei tegutsenud asja menetleva kohtu tööpiirkonnas, kui ta pani talle etteheidetava lepinguvälise kahju kaasa toonud teo toime teises liikmesriigis ja osales „peamises süüteos”(43), mille pani toime teine väidetav kahju tekitaja selles liikmesriigis, kus kõnealune kohus asub.
46. Sellega seoses pooldavad eelotsusetaotluse esitanud kohus, Coty Germany ning Saksamaa ja Šveitsi valitsus sellist kohtualluvuse alust, mis põhineb seosel kolmanda isiku toimepandud teoga. Ühendkuningriigi valitsus oli tagasihoidlikum, kuivõrd ta pakkus välja, et selline võimalus võiks olla allutatud konkreetsetele tingimustele, nimelt üksnes siis, kui on piisavalt selge ja otsene seos asja menetleva kohtu asukoha liikmesriigis toimepandud väidetava õigusvastase teo ja teises liikmesriigis asuva kostja tegevuse vahel. Seevastu First Note Perfumes ja komisjon väljendasid oma vastuseisu sellisele võimalusele.
– Kohtupraktikast tulenevad juhised
47. Kõigepealt tuleb meenutada, et Brüsseli I määruse sätteid tuleb tõlgendada autonoomselt, viidates selle määruse ülesehitusele ja eesmärkidele(44).
48. Selle määruse põhjenduse 11 kohaselt „[peavad] [kõnealuses määruses sätestatud] kohtualluvuse eeskirjad […] olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elu- või asukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust”.
49. Seega, üksnes erandina Brüsseli I määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud aluspõhimõttest, mis annab pädevuse selle liikmesriigi kohtutele, kus on kostja alaline elu- või asukoht, nähakse selle määruse 2. peatüki 2. jaos ette kindlad valikulise kohtualluvuse eeskirjad, mille hulka muu hulgas kuulub ka selle määruse artikli 5 punkti 3 sätestatud reegel(45).
50. Seoses täpsemalt artikli 5 punktis 3 sätestatud kohtualluvuse reegliga on Euroopa Kohus juba asunud seisukohale, et see põhineb olulise tugeva seose olemasolul vaidluse ja selle paiga kohtu vahel, kus kahju tekitav asjaolu esines või oli oht selle esinemiseks, mis õigustab pädevuse andmist nendele kohtutele tulenevalt tõrgeteta õigusemõistmise ja menetluse tõhusa korraldamise nõuetest(46) kooskõlas juhistega, mis on antud Brüsseli I määruse põhjenduses 12. Nimelt peab kahju tekitava sündmuse asukoha kindlakstegemine võimaldama kohtul tuvastada selle kohtu pädevus, mille asukoht on objektiivselt kõige parem, et teha kindlaks selle isiku vastutuse aluseks olevad asjaolud, kelle vastu hagi on esitatud(47).
51. Valikulise kohtualluvuse normina, mis ühtlasi on erandlikku laadi, tuleb seda sätet tõlgendada kitsendavalt ja vastavalt sellele ei saa seda tõlgendada nii, et ta hõlmab ka olukordi, mis ei ole selles sõnaselgelt(48) sätestatud, arvestades et kostja elu- või asukohajärgse kohtualluvuse üldreeglit ei saa ümber pöörata.
52. Siiski, vastavalt eespool viidatud kohtuotsuse Mines de Potasse d’Alsace põhjal väljakujunenud kohtupraktikale hõlmab Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 3 kasutatud väljend „[paik] […], kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda” üheaegselt nii paika, kus kahju tekkis, kui ka paika, kus toimus kahju tekitav sündmus(49).
53. Samas on Euroopa Kohus juba osaliselt vastanud eitavalt käesolevas kohtuasjas esitatud teisele küsimusele seoses ühega kahest siduvast asjaolust, nimelt kahjustava sündmuse asukoha kohta, millise seose puhul välistati kohtualluvuse tuvastamine üksnes selle põhjal, et isikule pannakse süüks tegu, milles ta osales kaasaaitajana. Nimelt tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Melzer, et Brüsseli I määruse „artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda väidetavalt kahju tekitanud isiku – kes ei ole selle kohtuvaidluse pool – õigusvastase teo toimepanemise koha alusel luua kohtualluvuse ühe teise isiku suhtes, kes osales samuti väidetava kahju tekitamises, kuid kes ei ole tegu toime pannud selle kohtu tööpiirkonnas, mille poole on vaidluse lahendamiseks pöördutud”.
54. On tõsi, et viidates „[paigale], kus kahjustav sündmus on toimunud”, näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas nii kahju tekitava sündmuse toimumise kohta kui ka kahju tekkimise kohta. Tegelikult võiksid põhikohtuasja faktiliste asjaolude valguses Saksa kohtud endale pädevuse andmisel tugineda ühele või teisele nendest kriteeriumidest, eeldusel, et seoses First Note Perfumesiga on võimalik võtta arvesse Stefan P. Saksamaal toime pandud tegusid.
55. Siiski tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saanud arvesse võtta eespool viidatud kohtuotsuses Melzer toodud kaalutlusi, kuivõrd see kohtuotsus tehti hiljem, kui tema oma eelotsusetaotluse esitas. Vaatamata esitatud küsimuse üldisele sõnastusele keskendun ettepanekus allpool kohtualluvuse alusele, mis seondub paigaga, kus kahju tekkis(50), kuivõrd käesolevas asjas tõstatatud küsimuse teisele aspektile on Euroopa Kohus juba vastanud kohtuotsuses Melzer.
56. Euroopa Kohus on võtnud seisukoha seose kahju tekkimise paigaga ühes hilisemas kohtuotsuses, mis puudutab konkreetset valdkonda, nimelt lepinguvälise kahju tekitamist autoriõiguste rikkumisega. Nimelt tuleb vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Pinckney „[tõlgendada] [Brüsseli I määruse] artikli 5 punkti 3 […] nii, et kui autori varalisi õigusi, mis on kaitstud selles liikmesriigis, kus kohtusse pöörduti, on väidetavalt rikutud, siis on see kohus pädev lahendama kahjunõuet, mille teose autor on esitanud teises liikmesriigis asutatud äriühingu vastu, kes on selles teises liikmesriigis reprodutseerinud selle teose andmekandjale, mida müüvad kolmandas liikmesriigis asutatud äriühingud veebilehe kaudu, millele on juurdepääs ka nimetatud kohtu tööpiirkonnas. Nimetatud kohus on pädev tuvastama vaid oma asukohaliikmesriigis tekitatud kahju”. Järeldused tuleb teha ka sellest kohtuotsusest, kuivõrd selle tulemus võib olla ülekantav käesolevale asjale.
– Hinnang võimaliku kohtualluvuse laiendamise kohta sellele paigale, kus tekkis kahju, mille tekitas samuti eraldiseisev kolmas isik
57. Teise eelotsuse küsimusega, mis on sõnastatud allpool toodud väljakujunenud kohtupraktika valguses, palutakse Euroopa Kohtul sisuliselt vastata, kas Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see lubab selle paiga kohtutel, kus tekkis kahju, mida pannakse süüks ühele kahju väidetavale tekitajale, tuvastada enda kohtualluvus teise selle kahju väidetava tekitaja suhtes, kes tegutses väljaspool asja menetleva kohtu tööpiirkonda.
58. Iseseisva tõlgendamise põhimõtte valguses – mida tuleb kohaldada Brüsseli I määruse sätetele – tuleb rõhutada, et selgelt tuleb ühelt poolt eristada lepinguvälise kahjuga seotud vastutuse kohaldamise aluseid, mis seonduvad kohtuasja sisulise hindamisega vaidlusele kohalduva õiguse alusel, ja teiselt poolt ruumilisi seoseid, mis on asjakohased kõnealuse määruse sätete alusel kohtualluvuse määramise staadiumis. Tulenevalt kohtupraktikast(51) puudub nende kahe õigusnormide grupi vahel süsteemne vastavus, mis minu arvates tähendab, et kui kohus tuvastab enda kohtualluvuse vastavalt selle määruse artikli 5 punktile 3 – eelkõige selle paiga alusel, kus kahju tekkis – siis ei saa olla piisav see, et kohalduv õigus või lex fori näeb ette hüvitamise kindlat tüüpi kahju korral, või kahju hüvitamise sellistel asjaoludel nagu näiteks kostjale kolmanda isiku poolt toimepandud teo – millele kostja väidetavalt kaasa aitas – süükspanemisel, nagu seda on kirjeldanud eelotsusetaotluse esitanud kohus.
59. Kui nõustuda sellise lähenemisega seoses kahju tekkimise paigaga Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses, seisaks Euroopa Kohus silmitsi vajadusega luua kvantitatiivne ja/või kvalitatiivne süükspanemise piiritlus, mille põhjal saaks juhul, kui kahju tekitavast teost võtavad osa mitu isikut, hageda neist ühte paigas, kus muu hulgas tema tegevuse tulemusena kahju on tekkinud. Seda konkreetset probleemi ei tekkinud kohtuasjas Melzer, kuna mis puutub kahju tekitava teo asukohta, siis eri liikmesriikides tegutsenud rikkujatest iga rikkuja tegu on ruumiliselt lihtsam määratleda kui paika, kus kahju tekkis. Kuigi antud juhul võimaldavad põhikohtuasja asjaolud selgelt eristada põhivastutust ja kaasvastutust(52), ei tohi unustada, et asjaolud võivad [muul juhul] olla nii kvantitatiivselt(53) kui ka kvalitatiivselt(54) keerulisemad.
60. Selle viimase punkti osas meenutaksin ma, et Ühendkuningriigi valitsus tegi ettepaneku allutada kohtualluvuse alus kriteeriumile, mis lähtub „piisavalt selgest ja otsesest seosest” kostja esimeses liikmesriigis toimepandud teo ja väidetava õigusvastase teo vahel, mille kolmas isik pani toime teises liikmesriigis, kus asub asja menetlev kohus, ning pakkus edasi välja, et selline lähenemine on kohaldatav antud juhul põhikohtuasja asjaolude suhtes(55). Siiski, kui küsimust hinnata sellisest vaatenurgast, oleks kõigepealt vajalik kindlaks teha faktilised kriteeriumid, mis võib olla keeruline teostada(56) ning mis igal konkreetsel juhul eeldaks pikka ja keerulist asjaolude hindamist, mis sarnaneb vaidluse sisulisele analüüsile. Minu arvates oleks see vastuolus Brüsseli I määruse eesmärgiga, milleks on kehtestada kohtualluvuse reeglid, mis oleks ühesugused kõikides liikmesriikides ja samal ajal etteaimatavad vaidluse poolte jaoks(57), ning seega nende normide kindel ja kiire rakendamine.
61. Lisaks näib mulle mõistlik kahelda, kas Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tõlgendamine nii laialt, nagu seda teeb Coty Germany, ei või mitte endaga kaasa tuua forum actoris’e üldistamist ja selle kaudu soodustada forum shoppping’ut. Samas, nagu Euroopa Kohus on märkinud(58), oli liidu seadusandja – kes valis üldise ehk kostja elu- või asukohal põhineva kohtualluvuse kasuks, ja jättis selgelt kõrvale hageja elu- või asukohajärgsete kohtute pädevuse – valikuks põhimõte, millest oleks nii vähe erandeid kui võimalik. Veel enam, pädevate kohtute paljusus tõstaks vastuoluliste kohtuotsuste tegemise riski, mille vältimine(59) on Brüsseli I määruse eesmärk, arvestades et kohtuotsuste vastastikune tunnustamine on sellisel juhul võimatu(60).
62. Antud juhul olen ma seisukohal, et selline erand, mis tugineb eriti tugeval seosel ühelt poolt vaidluse ja teiselt poolt asja menetleva kohtu asukoha vahel, kus kahju tekitav tegu toimus, ei ole põhjendatud. Nimelt, kui Saksa kohtutele antaks kohtualluvus üksnes seose põhjal tegudega, mille pani toime kolmas isik, keda peetakse väidetava põhisüüteo toimepanijaks, viiks see tulemuseni, mis oleks vastuolus nimetatud põhjendustega. Täpsemalt peaksid need kohtud siis hindama sellise kostja vastutust, kes võttis sellest süüteost osa tegudega, mis pandi toime üksnes teises liikmesriigis.
63. On põhjust arvata, et selline lai tõlgendus aitaks kaasa vaidluste taktikale, kus väidetavad kahju kannatajad hagevad kõige maksejõulisemat vastaspoolt kohtus, mille tööpiirkonnas asub üks ühendav asjaolu sellise teise isiku teoga, kes osales väidetava kahju tekkimises. Samas saaks hageja mööda minna ka reeglist, mis on Brüsseli I määruse artikli 6 punktis 1(61) selleks puhuks sätestatud, et liita erinevad mitut kostjat puudutavad kohtumenetlused ja vältida samas asjas mitut vastuolulist kohtuotsust(62). Selliste meetmete üldist riski ei saa jätta tähelepanuta, isegi kui antud juhul näib, et hageja ei ole esitanud hagi kolmanda isiku vastu, keda peetakse väidetava põhisüüteo täideviijaks, põhjusel, et temaga sõlmiti kohtuväline kokkulepe(63).
64. Seega tundub mulle, et koht, kus tekkis kahju, mille väidetava põhjusliku seose kaudu tekitas muude isikute kui kostja vabatahtlik tegevus, ei tohiks iseenesest olla kohtualluvuse aluseks kostja suhtes, eriti kui selle põhjusliku seose ulatus ei ole piiritletud ja võib seega olla lõpmatu. Teisisõnu ei tohiks Brüsseli I määruse artikli 5 punkt 3 lubada hageda väidetava süüteo eeldatavat toimepanijat kohtus, mis asub liikmesriigis, kus ei ole tema elu- ega asukoht, üksnes põhjendusel, et sellise kolmanda isiku väidetav õigusvastane tegu, kelle vastu hagi ei ole esitatud, tekitas kahju selles liikmesriigis, ja et kostja tegevus tegi võimalikus teod, mille see kolmas isik otsustas seejärel toime panna.
65. See seisukoht näib olevat kooskõlas Euroopa Kohtu tõlgendusega eespool viidatud kohtuotsuses Melzer, mille sisu võib minu arvates üldistada nii, et kohtualluvuse laiendamine ühe väidetava kahju tekitaja vastu, kes ei pannud süütegu toime asja menetleva kohtu tööpiirkonnas, ei ole lubatud ei lähtuvalt paigast, kus pandi toime kahju tekitav tegu, mida pannakse süüks teisele väidetavale kahju tekitajale, kelle vastu hagi ei ole esitatud, ega lähtuvalt sellest kahju tekitavast teost tuleneva kahju tekkimise paigast. Ma leian, et selleks, et tuvastada kohtualluvus, tuleks eelistatavalt teha kindlaks, et on olemas piisav põhjuslik seos selle kostja suhtes, kelle vastu menetlus on algatatud.
66. Olenemata nendest kaalutlustest ei saa ma jätta märkimata – välja arvatud juhul, kui eeldada, et seisukoht, millele Euroopa Kohus on jõudnud hiljuti tehtud eespool viidatud kohtuotsuses Pinckney(64), on asjakohane konkreetsete asjaolude suhtes(65) –, et seal toodud põhjendused võivad antud juhul viia vastupidise tulemuseni kui see, mis nähtub eespool viidatud kohtuotsusest Melzer.
67. Nimelt asus Euroopa Kohus kohtuotsuses Pinckney seisukohale, et „autori varalise õiguse väidetava rikkumise osas on lepinguvälise kahju hüvitamise hagi lahendamise kohtualluvus juba kindlaks määratud selle kohtu kasuks, kuhu pöörduti, kui liikmesriik, kelle territooriumil see kohus asub, kaitseb neid varalisi õigusi, millele hageja tugineb, ning kui väidetav kahju võib tekkida selle kohtu tööpiirkonnas”(66).
68. Kui nõustuda selle laiendamisega teist tüüpi kahju tekitamistele(67), võib see loogika minu arvates anda tulemuse, kus kohtul on pädevus tuginedes kahju tekkimise kohale, kui – nagu antud juhul põhikohtuasjas – see kahju tekib asjaolust, et kahtlusalune toode „võidakse” teha tarbijatele kättesaadavaks liikmesriigis, kus on selle kohtu asukoht, ja et sellise teo eest on lex fori alusel ette nähtud tsiviilvastutus. Eespool viidatud kohtuotsuse Pinckney valguses näib olevat tähtsusetu asjaolu, et väidetavalt õigusvastane tegu tõi kaasa tagajärje just asja menetleva kohtu tööpiirkonnas, aga seda iseseisva kolmanda isiku tõttu, kes tegutses nii väljaspool asja menetleva kohtu kui ka hageja asukoha liikmesriiki ja kelle vastu hagi ei ole esitatud.
69. Samas, arvestades käesoleva asja aluseks olevate asjaolude sarnasust kohtuasja Pinckney asjaoludega(68), samal ajal, kui nende kahe kohtuasja vahelised erinevused ei näi olevat määrava tähtsusega(69), on mul keeruline leida argumente, mis laseksid kõrvale kalduda heakskiidetud lähenemisest selleks, et tuvastada kahju tekkimise koht Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tähenduses.
70. Sellest tulenevalt ma leian, et juhul, kui Eurooa Kohus soovib järgida laiendavat lähenemist, mille ta valis eespool viidatud kohtuotsuses Pinckney, peaks ta vastama teisele eelotsuse küsimusele jaatavalt vastavalt allpool esitatule. Siiski, selleks et anda ammendav seisukoht, sõnastaksin ma samuti täiendava võimalusena eitava vastuse ettepaneku juhuks, kui Euroopa Kohus leiab vastupidi, et nimetatud otsuses võetud seisukoht oli asjakohane üksnes selles kohtuasjas kõne all olnud olukorra suhtes, mille alusel see otsus tehti.
IV. Ettepanek
71. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi esitatud küsimusele järgmiselt:
1. Nõukogu 20. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 93 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda ühenduse kaubamärgi ainuõiguse rikkumise – mida pannakse süüks ühele selle rikkumise väidetavale täideviijale – põhjal tuvastada kohtualluvust nimetatud rikkumise teise väidetava täideviija suhtes, kes ei tegutsenud asja menetleva kohtu tööpiirkonnas.
2. Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab tuvastada kohtualluvuse sellise kahju tekkimise paiga alusel, mille tekitamist pannakse süüks ühele väidetava kahju tekitajatest, teise selle väidetava kahju tekitaja suhtes, kes ei tegutsenud asja menetleva kohtu tööpiirkonnas.
Teise võimalusena:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda ei väidetavalt kahju tekitanud isikule – kes ei ole selle kohtuvaidluse pool – süükspandava kahju tekitanud teo toimepanemise koha alusel ega selle kahju tekkimise koha alusel tuvastada kohtualluvust ühe teise isiku suhtes, kes osales samuti väidetava kahju tekitamises, kuid kes ei ole tegu toime pannud asja menetleva kohtu tööpiirkonnas.