EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
14. oktoober 2010(*)
Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Töötasu – Peretoetused – Samasooline paar – Majapidamistoetus – Määramise tingimus – Võimalus seaduslikult abielluda – Mõiste – Personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkt iv
Kohtuasjas F‑86/09,
mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,
W, Euroopa Komisjoni lepinguline töötaja, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat É. Boigelot,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Martin,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees H. Tagaras (ettekandja), kohtunikud S. Van Raepenbusch ja M. I. Rofes i Pujol,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. aprilli 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 21. oktoobril 2009 faksi teel saabunud hagiavalduses (originaal esitati järgmisel päeval) palub W tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 5. märtsi 2009. aasta ja 17. juuli 2009. aasta otsused, millega keelduti talle maksmast Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) VII lisa artiklis 1 ette nähtud majapidamistoetust.
Õiguslik raamistik
2 EÜ artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks käesoleva lepingu teiste sätete kohaldamist ja talle ühenduse poolt antud volituste piires võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.”
3 Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta”) artikli 21 lõige 1 „Diskrimineerimiskeeld” on sõnastatud järgmiselt:
„Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.”
4 Vastavalt põhiõiguste harta artiklile 7 „Era- ja perekonnaelu austamine”:
„Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.”
5 Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 8 on ette nähtud:
„1. Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust.
2. Ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.”
6 Vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artiklitele 21 ja 92 kohaldatakse personalieeskirjade VII lisa artiklit 1, mis käsitleb peretoetuste maksmist, analoogia alusel lepingulistele töötajatele.
7 Personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud:
„Majapidamistoetust antakse järgmistele isikutele:
[…]
c) ametnik, kes on [registreeritud] püsivas vabaabielus, tingimusel et:
i) paar esitab õigusdokumendi, mida tunnustab liikmesriik või liikmesriigi mis tahes pädev asutus, teadvustades nende staatust vabaabielupartneritena,
ii) kumbki partner ei ole abielus või muus vabaabielus,
iii) partnerid ei ole järgmistes sugulussuhetes: vanem, laps, vanavanem, lapselaps, vend, õde, tädi, onu, venna‑ või õelaps, väimees, minia,
iv) paar ei saa sõlmida seaduslikku abielu liikmesriigis; käesoleva punkti kohaldamisel leitakse paaril olevat võimalus seaduslikult abielluda üksnes sel juhul, kui osapooled täidavad kõiki liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimusi, mis võimaldavad sellisel paaril abielluda;
d) asjakohaste tõendite alusel direktori tehtud põhjendatud eriotsusega teenistujal, kes ei vasta punktides a, b ja c sätestatud tingimustele, kuid täidab siiski tegelikult perekondlikke kohustusi.” [täpsustatud tõlge]
8 Nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega kehtestati personalieeskirjade kehtiv redaktsioon, põhjenduste kohaselt:
„(7) Tuleks järgida vastavust EÜ asutamislepingus kirja pandud mittediskrimineerimise põhimõttele, millest tuleneb vajadus arendada edasi personalipoliitikat, tagades võrdsed võimalused kõikidele, olenemata soost, füüsilistest omadustest, vanusest, rassilisest või etnilisest identiteedist, seksuaalsest sättumusest ja perekonnaseisust.
(8) Ametnikele, kes on vabaabielus, mida liikmesriik tunnustab püsiva paarissuhtena, ja kellel ei ole seaduslikult võimalik abielu sõlmida, tuleks võimaldada samad hüvitised kui abielus olevatele paaridele.”
9 Maroko Kuningriigi Code pénali (karistusseadustik) artikli 489 (edaspidi „Maroko karistusseadustiku artikkel 489”) kohaselt:
„Kõlvatu või loomuvastase teo eest samast soost isikuga karistatakse kuue kuu kuni kolme aasta pikkuse vangistusega ja rahatrahviga 200–1000 dirhemit, välja arvatud kui tegu vastab raskema süüteo koosseisule.”
10 Belgia Kuningriigi 16. juuli 2004. aasta loi portant le Code de droit international privé (rahvusvahelise eraõiguse seadustik) artiklis 46 „Abielu sõlmimise korrale kohaldatav õigus” (edaspidi „CDIP artikkel 46”) on ette nähtud:
„Abielu kehtivuse nõuded määratakse kummagi abikaasa puhul selle riigi õiguse kohaselt, mille kodakondsus tal oli abielu sõlmimise ajal, ilma et see piiraks artikli 47 [mis puudutab abielu sõlmimise korda] kohaldamist.
Kui ühel neist on sellise riigi kodakondsus või tema alaline elukoht on sellises riigis, kus on lubatud samasooliste isikute abielu, ei kohaldata esimese lõigu alusel viidatud õiguse sätet, mille alusel on samasooliste isikute abielu keelatud.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
11 Hagejal, kes on komisjoni lepinguline töötaja alates 1. märtsist 2009, on Belgia ja Maroko topeltkodakondsus.
12 Hageja ja tema samasooline vabaabielu partner, kellel on Hispaania kodakondsus, tegid 10. oktoobril 2008 Brüsseli linna (Belgia) perekonnaseisuametniku ees „seadusliku kooselu deklaratsiooni”. Samal päeval kanti see deklaratsioon riiklikusse registrisse.
13 Hageja õiguste kindlaksmääramisel keeldus individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO) 5. märtsi 2009. aasta otsusega talle majapidamistoetuse määramisest, mida suuliselt põhjendati sellega, et paar ei vasta VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunktis iv kehtestatud tingimusele, kuna saab Belgias sõlmida seadusliku abielu.
14 Hageja taotles 9. märtsil 2009, et PMO tunnustaks tema seaduslikku kooselu, et tema elukaaslasel oleks õigus komisjoni ravikindlustusskeemile. PMO rahuldas 6. aprilli 2009. aasta kirjaga selle taotluse, teatades hagejale, et tema elukaaslane, kellel ei ole kutsetegevusest saadavat sissetulekut, saab personalieeskirjade artikli 72 lõike 1 teise lõigu alusel kasutada hageja esmast kaitset.
15 Hageja esitas 2. aprilli 2009. aasta kirjaga personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse PMO 5. märtsi 2009. aasta otsuse peale, väites sisuliselt, et kuna Maroko õiguse alusel on homoseksuaalsed teod karistatavad, siis tema Maroko kodakondsus ning seaduslikud ja tundmuslikud sidemed, mis tal on Marokoga säilinud, „takistavad teda abiellumast” samast soost isikuga.
16 Ametisse nimetav asutus lükkas 17. juuli 2009. aasta otsusega kaebuse tagasi, rõhutades, et asjaolu, et Maroko õigus kohtleb homoseksuaalset käitumist repressiivselt, ei takista hagejat Belgias abiellumast.
Poolte nõuded ja menetlus
17 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada PMO 5. märtsi 2009. aasta otsus keelduda talle andmast majapidamistoetust;
– tühistada ametisse nimetava asutuse 17. juuli 2009. aasta otsus, millega lükati ta kaebus tagasi;
– mõista kohtukulud välja kostjalt.
18 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Kohtukantseleisse 21. oktoobril 2009 saabunud kirjas esitas hageja anonüümsuse taotluse, mille Avaliku Teenistuse Kohus otsustas rahuldada. Otsus tehti pooltele teatavaks kantselei kirjaga 19. novembril 2009.
20 Et tagada kohtuasja kohtuistungiks ettevalmistamine ja menetluse läbiviimine parimatel võimalikel tingimustel, võttis Avaliku Teenistuse Kohus menetlust korraldavaid meetmeid vastavalt kodukorra artiklitele 55 ja 56. Sellega seoses paluti hagejal kohtuistungit ettevalmistavas ettekandes vastata küsimustele, mis puudutasid eelkõige tema sidemeid Marokoga.
21 Hageja täitis Avaliku Teenistuse Kohtu palve 19. märtsil 2010 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud kirjaga. Kirjast ja sellele lisatud dokumentidest tuleneb, et hageja sündis 23. oktoobril 1975 Belgias ja, olles sünnilt marokolane, omandas Belgia kodakondsuse 14‑aastaselt automaatselt, kui tema isa sai Belgia kodakondsuse. Neist nähtub samuti, et hageja on alati elanud Belgias, välja arvatud seitsmeaastane viibimine Hispaanias ja et ta käis Marokos vaid puhkusereisidel. Hageja märgib kirjas siiski, et kõneleb berberi ja araabia keelt ning on islami usku ja käis kuni 13-aastaseks saamiseni kord nädalas araabia koolis. Lisaks sellele kinnitab ta, et alates 2003. aastast, mil ta isa jäi vanaduspensionile, elavad ta vanemad põhiliselt Marokos, kus nad on kinnisvara omandanud. Lõpetuseks märgib ta, et ta peab läbirääkimisi kinnisvaraagendiga, et osta peagi Marokos kinnisvara, ning see on tehing, mille puhul tuleb mainida oma perekondlikku seisu.
22 Lisaks paluti pooltel samuti kohtuistungit ettevalmistavas ettekandes esitada tõendeid Maroko karistusseadustiku artikli 489 tegeliku kohaldamise kohta.
23 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 31. märtsil 2010 ja 2. aprillil 2010 saabunud kirjadega esitasid hageja ja komisjon Maroko karistusseadustiku artikli 489 tegeliku kohaldamise kohta teavet, mis pärineb eelkõige rahvusvahelisest meediast ja valitsusvälistelt organisatsioonidelt ning viitab vähemalt ühele juhtumile 2007. aasta detsembris, mil Maroko karistusseadustiku artiklit 489 tegelikkuses kohaldati.
24 Kohtuistungil esitas hageja kirja, mille ta oli 16. septembril 2009 saatnud PMO‑le, et teatada, et tema elukaaslane astus sellest kuupäevast komisjoni teenistusse.
Hagi ese
25 Hageja taotleb, et tühistataks esiteks PMO 5. märtsi 2009. aasta otsus, millega tema õiguste kindlaksmääramisel keelduti talle andmast majapidamistoetust, ja teiseks ametisse nimetava asutuse 17. juuli 2009. aasta otsus, millega lükati tagasi 5. märtsi 2009. aasta otsuse peale esitatud kaebus.
26 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudub kaebust otseselt või kaudselt tagasilükkava otsuse tühistamise nõuetel eraldi autonoomne sisu ning need segunevad tegelikkuses selle isikut kahjustava meetme tühistamise nõuetega, mille peale kaebus esitati (Avaliku Teenistuse Kohtu 23. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑7/09: Faria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Nimelt, kui tagasilükkamise otsus, olgu see kaudne või otsene, üksnes kinnitab toimingut või tegevusetust, mille üle kaebuse esitaja kaebab, siis ei kujuta see eraldivõetuna endast vaidlustatavat õigusakti (Euroopa Kohtu 28. mai 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 33/79 ja 75/79: Kuhner vs. komisjon, EKL 1980, lk 1677, punkt 9; Euroopa Kohtu 16. juuni 1988. aasta määrus kohtuasjas 371/87: Progoulis vs. komisjon, EKL 1988, lk 3081, punkt 17; Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑338/00 ja T‑376/00: Morello vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑301 ja II‑1457, punkt 34, ning Esimese Astme Kohtu 2. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑14/03: Di Marzio vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑43 ja II‑167, punkt 54).
28 Isikut kahjustava meetmena ei saa kvalifitseerida pelgalt kinnitavat meedet, mis see on juhul, kui see ei sisalda ühtegi uut asjaolu võrreldes varasema isikut kahjustava meetmega ja mida sellega järelikult ei asendata (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. detsembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 23/80: Grasselli vs. komisjon, EKL 1980, lk 3709, punkt 18; Esimese Astme Kohtu 27. juuni 2000. aasta määrus kohtuasjas T‑608/97: Plug vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑125 ja II‑569, punkt 23; eespool viidatud kohtuotsus Di Marzio vs. komisjon, punkt 54).
29 Sellegipoolest on korduvalt otsustatud, et kaebust sõnaselgelt tagasilükkav otsus võib oma sisust tulenevalt mitte olla hageja poolt vaidlustatud meedet pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebust tagasilükkava otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel on kaebuse tagasilükkamise otsus selline akt, mille üle teostab kohus kontrolli, võttes seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel (Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑258/01: Eveillard vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑167 ja II‑747, punkt 31; 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑375/02: Cavallaro vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑151 ja II‑673, punktid 63–66; Avaliku Teenistuse Kohtu 9. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑18/08: Ritto vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑281 ja II‑A‑1‑1495, punkt 17), või käsitleb seda isegi isikut kahjustava meetmena, mis asendab viimati nimetatut (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Kuhner vs. komisjon, punkt 9, ja Morello vs. komisjon, punkt 35; Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑389/02: Sandini vs. Euroopa Kohus, EKL AT 2004, lk I‑A‑295 ja II‑1339, punkt 49).
30 Käesolevas kohtuasjas tuleb märkida, et 5. märtsi 2009. aasta otsuses piirduti sellega, et keelduti hagejale majapidamistoetust andmast, lisades suulise põhjenduse. Kuid pärast keelduvat otsust teavitas hageja oma kaebuses komisjoni õiguslikest ja faktilistest asjaoludest seoses Maroko õigusnormidega, mis on homoseksuaalsete tegude suhtes repressiivsed ja mida tuleks tema suhtes tema kodakondsuse tõttu kohaldada. Sellest järeldub, et kuigi 17. juuli 2009. aasta otsusega kinnitatakse komisjoni keeldumist hagejale majapidamistoetuse andmisest, vaieldes vastu hageja argumentidele ja täiendades selle keeldumise suulist põhjendust, on see otsus sellegipoolest tehtud pärast hageja olukorra uut läbivaatamist.
31 Neil asjaoludel ei ole 17. juuli 2009. aasta otsus esimest otsust kinnitav akt ning seda peab võtma arvesse õiguspärasuse kontrollis, mida Avaliku Teenistuse Kohtul teha tuleb.
32 Seetõttu tuleb arvestada, et hagiga on Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud nõuded nii 5. märtsi 2009. aasta kui ka 17. juuli 2009. aasta otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsused”) tühistamiseks.
Vaidlustatud otsuste tühistamise nõuded
33 Vaidlustatud otsuste tühistamise nõuete põhjenduseks esitab hageja ühe väite, mis käsitleb personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkti iv (edaspidi „esimene vaidlusalune säte”) ja alapunkti d (edaspidi „teine vaidlusalune säte”) rikkumist.
Poolte argumendid
34 Hageja esitab oma ainsa väite raames vaidlustatud otsuste vastu sisuliselt kolm etteheidet.
35 Esiteks väidab hageja, et arvestades ühte tema kahest kodakondsusest ehk Maroko kodakondsust, millest tal on keelatud loobuda, muudab karistus, mida tema suhtes Maroko karistusseadustiku artikli 489 alusel kohaldataks, kui ta sõlmiks Belgias oma elukaaslasega abielu, selle abielu võimatuks. Hageja sõnul tuleks tema homoseksuaalsus kohe ilmsiks ja tema suhtes algatataks menetlust pelgalt perekondliku seisu muutuse tõttu, mille abielu kaasa toob. Sellest tuleneb, et kõigi haldustoimingute puhul, mil ta peaks oma perekondliku seisu avaldama (näiteks passi uuendamiseks, kinnisvara ostu või müügi puhul või ka pärimisel), oleks oht, et talle määratakse reaalne karistus.
36 Teiseks on hageja väitel igal juhul sõltumata sellest, kas esimene vaidlusalune säte on kohaldatav, võimalus, lähtuvalt administratsiooni hoolitsemiskohustusest ametniku ees, saada majapidamistoetust teise vaidlusaluse sätte alusel, kui komisjon leiab, et ametnik ei vasta esimeses vaidlusaluses sättes kehtestatud tingimustele, kuid täidab siiski tegelikult perekondlikke kohustusi.
37 Kolmandaks toob ta esile, et kahe vaidlusaluse sätte rikkumine toob kaasa hageja diskrimineerimise võrreldes ametnikega, kelle puhul otsus abielluda ei eira ühtegi selle riigi avaliku õiguse põhimõtet, mille kodakondsus neil on.
38 Komisjon palub hageja esitatud ainus väide tagasi lükata, püüdes kolme eespool mainitud etteheidet kummutada.
39 Komisjon väidab esiteks, et Maroko karistusseadustiku artikliga 489 ei ole keelatud samasooliste abielu vaid samast soost isikute vaheline suguakt. Hagejal oleks hoolimata oma abieluseisust igal juhul teoreetiline oht saada karistus, sest Maroko ametiasutused võivad tema homoseksuaalsusest teada saada muul viisil ja eelkõige juhul, kui nendeni jõuab teave tema juba registreeritud seaduslikust kooselust samasoolise elukaaslasega. Peale selle, arvestades, et hageja võimalik abiellumine oma elukaaslasega Belgias ei oma tagajärgi Marokos, ei peaks hageja olema kohustatud sellest Maroko ametiasutusi teavitama, seda enam, et tema Maroko isikutunnistusest piisab kõigiks haldustoiminguteks selles riigis. Lisaks kinnitab komisjon, et ei nõua mingil juhul, et hageja loobuks oma kodakondsusest, et saada majapidamistoetust, kuna käesoleval juhul võimaldab Belgia õigus hagejal abielluda hoolimata tema Maroko kodakondsusest. Pealegi ei ole liidu kohtute kohuseks seda sätet tõlgendada, sest selles sisaldub selge viide liikmesriikide õigusele, nii et küsimus, kas paar saab teatavas liikmesriigis sõlmida seadusliku abielu, sõltub otsusest, mis kuulub vaid liikmesriigi, käesoleval juhul Belgia pädevusse.
40 Teiseks leiab komisjon seoses teise vaidlusaluse sätte kohaldatavusega, et etteheide on ühelt poolt vastuvõetamatu, sest kuna hageja ei ole selles osas esitanud taotlust ega kaebust komisjoni väidetava kaudse keeldumise peale kõnealuse sätte kohaldamisest, ei ole ta järginud kohtueelset menetlust. Teiselt poolt ei ole hageja esitanud tõendavaid dokumente oma perekondlike kohustuste kohta. Igal juhul on komisjonil teise vaidlusaluse sätte kohaldamise osas lai hindamisruum, mistõttu isegi kui hageja vastab tingimustele, ei anna see talle absoluutset õigust majapidamistoetusele.
41 Kolmandaks leiab komisjon, et kohtupraktika kohaselt ei ole perekonnaseisul põhinev erinev kohtlemine diskrimineerimine. Kuna esimese vaidlusaluse sättega kehtestatakse erinev kord kooselus ja abielus ametnikele, oleks hageja pidanud esitama selle sätte vastu õigusvastasuse väite. Seda ta aga ei teinud.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
42 Kõigepealt olgu märgitud, et majapidamistoetuse saamise õiguse laiendamine ametnikele, kes on registreeritud püsivas vabaabielus, sealhulgas samasoolise isikuga, vastab määruse nr 723/2004 põhjenduse 7 kohaselt seadusandja soovile järgida vastavust EÜ artikli 13 lõikes 1 (nüüd muudetuna ELTL artikli 19 lõige 1) kirja pandud diskrimineerimiskeelu põhimõttele, millest tuleneb vajadus arendada edasi personalipoliitikat, tagades võrdsed võimalused kõikidele, olenemata asjaomase isiku seksuaalsest sättumusest ja perekonnaseisust, ning see on samuti kooskõlas põhiõiguste harta artikli 21 lõikes 1 sätestatud keeluga diskrimineerida seksuaalse sättumuse tõttu. Peale selle väljendab majapidamistoetuse saamise õiguse laiendamine ametnikele, kes on registreeritud püsivas vabaabielus, sealhulgas samasoolise isikuga, nõuet kaitsta ametnikke administratsiooni sekkumise eest põhiõiguste harta artiklis 7 ja EIÕK artiklis 8 tunnustatud õiguse era- ja perekonnaelu austamisele kasutamisse.
43 EIÕK‑ga tagatud õiguste kaitse eeskujul tuleb personalieeskirjade norme, millega laiendatakse majapidamistoetuse õigust ametnikele, kes on registreeritud püsivas vabaabielus, sealhulgas samasoolise isikuga, tõlgendada viisil, mis tagab eelmainitud normidele suurema tõhususe, nii et kõnealune õigus ei jääks teoreetiliseks või illusoorseks, vaid oleks konkreetne ja tegelik (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas Airey vs. Iirimaa, A‑seeria, nr 32, punkt 24; 30. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas Türgi Ühendatud Kommunistlik Partei jt vs. Türgi, Recueil des arrêts et décisions, 1998‑I, punkt 33; 19. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas Kreuz vs. Poola, Recueil des arrêts et décisions 2001‑VI, punkt 57, ja 17. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas Scoppola vs. Itaalia (nr 2) [GC], Recueil des arrêts et décisions, 2009‑, punkt 104).
44 Kuid on oht, et ametnikele, kes on registreeritud püsivas vabaabielus, sealhulgas samasoolise isikuga, jääks majapidamistoetuse õigus teoreetiliseks ja illusoorseks, kui mõistet „saab sõlmida seadusliku abielu liikmesriigis”, millise võimaluse puudumine kujutab endast ühte tingimust, mis peab olema täidetud, et see ametnik saaks majapidamistoetust, tõlgendataks vaid formaalses mõttes, nii et esimese vaidlusaluse sätte kohaldamine oleneks sellest, kas paar vastab kohaldatavas siseriiklikus õiguses kehtestatud seaduslikele tingimustele, ilma et veendutaks selles, kas abielu sõlmimise võimalus on konkreetne ja tegelik eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses.
45 Sellest järeldub, et püüdes leida vastust küsimusele, kas samasoolistest isikutest paar saab liikmesriigi õiguse alusel sõlmida seadusliku abielu, ei saa administratsioon jätta tähelepanuta teise riigi sellise seaduse sätteid, millega vaatlusalusel olukorral on asjaomaste isikute kodakondsuse tõttu tihedad sidemed, kui see seadus, olemata küll kohaldatav abielu sõlmimise suhtes, võib muuta võimaluse sõlmida abielu ja seega õiguse saada majapidamistoetust teoreetiliseks ja illusoorseks. See on nii eelkõige sellise siseriikliku seaduse puhul, mille alusel on homoseksuaalsed teod karistatavad, eristamata koha järgi, kus need teod toime pandi, nagu on näiteks Maroko karistusseadustiku artikkel 489.
46 Esimese vaidlusaluse sätte teise lause sõnastus ei sea seda järeldust kahtluse alla. Nimetatud lauses on pelgalt märgitud, et selleks, et oleks „võimalus seaduslikult abielluda” esimese vaidlusaluse sätte esimese lause tähenduses, peavad asjaomase paari mõlemad osapooled täitma „kõiki” kohaldatava õigusega kehtestatud tingimusi. Nii see vaid täpsustab sama sätte esimeses lauses juba kehtestatud normi ning see täpsustus ei puuduta mingil viisil käesoleva kohtuotsuse punktides 43–45 arutatud problemaatikat ja sellega ei ole vastuolus neis väljendatud suund kõnealuse problemaatika lahendamiseks. Kui kõnealust teist lauset tõlgendada nii, et seoses personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 kohaldamisega võetakse arvesse vaid asjaomase liikmesriigi õiguses kehtivaid sätteid, eiraks see dünaamilise tõlgendamise nõuet, mis näeb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ette, et tuleb arvesse võtta mitte ainult asjaomase sätte sõnastust, vaid ka seadusandja taotletavaid eesmärke (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 29. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑69/07 ja F‑60/08: O vs. komisjon, EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑349 ja II‑A‑1‑1833, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Käesolevas kohtuasjas tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja on Belgias püsiva vabaabielu registreerinud lepinguline töötaja. Sellest tulenevalt oleks paar saanud põhimõtteliselt Belgias seadusliku abielu sõlmida, kuna CDIP artikli 46 teises lõigus on välistatud samasooliste isikute abielu sellise keelu kohaldamine, mis võib olla ette nähtud ühe või teise osapoole kodakondsuse järgses siseriiklikus õiguses, tuues nii esile, et selline keeld on vastuolus Belgias valitsevate sotsiaalsete ja õiguslike arusaamadega.
48 Sellegipoolest väitis hageja – ilma et komisjon oleks talle selles osas vastu vaielnud –, et Maroko karistusseadustiku artikkel 489 kuulub endiselt kehtivasse õigusesse Marokos, millega tal on tihedad sidemed tulenevalt ühest oma kahest kodakondsusest.
49 Peale selle väitis hageja – tuginedes arvukatele dokumentidele, mis näitavad, et Marokos on homoseksuaalide tagakiusamine endiselt aktuaalne –, et Maroko karistusseadustiku artiklit 489 selles riigis tegelikkuses ka kohaldatakse ja et igal Maroko kodanikul, kes soovib sõlmida abielu samast soost isikuga, on tõsised ohud ja piirangud. Kõnealuste dokumentide põhjal tuleb tõdeda, et need ohud ja piirangud ei näi olevat hüpoteetilised vaid tõesti tegelikud.
50 Komisjon edastas 31. märtsi 2010. aasta kirjas Avaliku Teenistuse Kohtule rea samateemalisi dokumente. Need dokumendid, mis on osaliselt samad hageja esitatud dokumentidega, ei võimalda tõsiselt kahtluse alla seada eelmises punktis ära toodud hageja väiteid.
51 Nimelt tuleneb komisjoni esitatud dokumentidest kõigepealt, et Maroko karistusseadustiku artikli 489 tõttu ei ole Prantsuse konsulaatidel Marokos õigust registreerida samasooliste isikute kooselu. Veel ilmneb nendest dokumentidest, et esiteks „Marokos sallitakse homoseksuaalsust salaja, kuid […] mõistetakse hukka, kui see avalikuks tuleb”, teiseks et „2004. aasta juunis arreteeriti ja vangistati 43 homoseksuaali, kes olid kogunenud ühte peosaali neist ühe sünnipäeva tähistama”, kolmandaks, et 10. detsembril 2007 mõistis Ksar El Kébiri (Maroko) esimese astme kohus kuus meest süüdi Maroko karistusseadustiku artikli 489 rikkumises ning Tangeri (Maroko) apellatsioonikohus jättis selle kohtuotsuse jõusse, ja neljandaks, et „Maroko iseseisvumisest 1956. aastal on Maroko karistusseadustiku artikli 489 alusel [algatatud] kohtumenetlus üle 5000 homoseksuaali suhtes”.
52 Komisjon teatas kohtuistungil küll, et kui hageja oleks esitanud tõendeid väiksemagi ohu kohta sattuda oma võimaliku abielu tõttu Maroko karistusseadustiku artikli 489 suhtes juriidiliselt keerulisse olukorda, oleks komisjon tema suhtes hoolitsust ja heasoovlikkust üles näidanud ja uurinud võimalust kohaldada teist vaidlusalust sätet. Ta väitis siiski, et niisugune oht puudub.
53 Kuid juba selle olemusest ja sisust tulenevalt võib niisugune säte nagu Maroko karistusseadustiku artikkel 489, mis näeb ette karistuse homoseksuaalsete tegude eest, mõistetavalt hagejas põhjustada tagakiusamise hirmu ja õigustab tema vastuseisu nagu iga piisavalt aruka ja ettevaatliku Maroko kodaniku vastuseisu samasoolise isikuga abielu sõlmimisele. Kohtutoimikus ei leidu midagi, mis võimaldaks pidada niisugust kartust ebaloogiliseks või liialdatuks, vastupidi – poolte esitatud dokumentidest lähtudes ei saa eitada, et samasoolise isikuga abielluda soovivate Maroko kodanike ohud ja piirangud on tõelised (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 49 ja 50).
54 Lisaks sellele, isegi kui eeldada, et Maroko karistusseadustiku artikkel 489 on iganenud, ning kui kõrvale jätta, et see asjaolu ei säästaks sellegipoolest hagejat hirmu-, kannatus- ja ängitunnetest, mis kõnealuse artikli olemasolust tulenevad, ei välistaks see nii kaua, kui artikkel on endiselt jõus, kindlasti ohtu, et pädev ametiasutus muudab poliitikat (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. oktoobri 1981. aasta otsus kohtuasjas Dudgeon vs. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 45, punktid 40–41; 26. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas Norris vs. Iirimaa, A‑seeria, nr 142, punkt 33). Pealegi, kui hageja oleks Belgias samast soost isikuga abiellunud, ei saa praeguse olukorra puhul välistada seda, et Marokos sellise õigusliku või haldustoimingu tegemisel, mille jaoks tuleb hagejal avaldada oma perekonnaseis, algatataks tema suhtes eraelulise käitumise osas politseijuurdlus, ega seda, et eraisikud teda Marokos isiklikult taga kiusavad (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas Modinos vs. Küpros, A‑seeria, nr 259, punkt 23).
55 Sellest järeldub, et kohtutoimikut silmas pidades ei saa hageja võimalust Belgias abielu sõlmida käsitada konkreetse ja tegelikuna käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud kohtupraktika mõttes.
56 Lisaks sellele ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, et hagejal on igal juhul teoreetiline tagakiusamise oht, sest Maroko ametiasutused võivad tema homoseksuaalsusest teada saada asjaolu tõttu, et ta on Belgias oma samast soost elukaaslasega seadusliku kooselu registreerinud. Nimelt piisab, kui selle kohta märkida, et Belgias toob üksnes abielu kaasa perekonnaseisu muutuse, seevastu isikud, kes on seaduslikus kooselus, mis on kehtestatud 23. novembri 1998. aasta seadusega (Moniteur Belge, 12.1.1999, lk 786), on Belgia haldusdokumentides endiselt märgitud vallalistena. Samuti on Maroko Kuningriigi Code de la famille’ (perekonnaseadustik) artiklis 15 ette nähtud, et marokolased, kes on sõlminud abielu elukohariigi õiguse alusel, peavad kolme kuu jooksul abielu sõlmimisest esitama abielutunnistuse koopia Maroko konsulaadile tunnistuse väljastamise riigis saatmiseks abikaasade Maroko sünnikoha perekonnaseisuametnikule. Sellest tuleneb, et vastupidi komisjoni kinnitusele (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 39), tuleks hageja võimalikust abielust oma samasoolise elukaaslasega teavitada Maroko ametiasutusi, mille puhul oleks oht, et kohaldatakse Maroko karistusseadustiku artiklit 489, arvestades, et iga abielu viitab selle olemusest tulenevalt seksuaalsuhetele abikaasade vahel. Samal põhjusel tuleb jätta kõrvale komisjoni argument, et Maroko karistusseadustiku artikli 489 alusel ei ole karistatav samasooliste abielu, vaid samast soost isikute vaheline suguakt.
57 Sellest järeldub, et tühistamisnõuded tuleb rahuldada hageja ainsa väite raames esitatud esimese etteheite alusel, ilma et oleks vaja otsustada selle väite teiste etteheidete üle.
58 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb vaidlustatud otsused tühistada.
Kohtukulud
59 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel ja ilma et see piiraks kodukorra II jaotise 8. peatüki teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib juhul, kui õiglus seda nõuab, Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
60 Eespool toodud põhjendustest tuleneb, et kohtuvaidluse on kaotanud komisjon. Lisaks palus hageja oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja kostjalt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kohaldada kodukorra artikli 87 lõiget 2, tuleb põhikohtuasja kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 5. märtsi 2009. aasta ja 17. juuli 2009. aasta otsused, millega keelduti W‑le andmast Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade VII lisa artiklis 1 ette nähtud majapidamistoetust.
2. Mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Tagaras | Van Raepenbusch | Rofes i Pujol |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. oktoobril 2010 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |