Kohtuasi T‑486/18 RENV
Danske Slagtermestre
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (esimene koda) 10. aprilli 2024. aasta otsus
Riigiabi – Heitveetasude kord – Konkurendi kaebus – Otsus, millega esialgse uurimise tulemusel tuvastatakse riigiabi puudumine – Erapooletuse nõue – Objektiivne erapooletus – Mõiste „eelis“ – Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõte – Lisanduva kasumlikkuse eelanalüüs – Komisjoni teatis riigiabi mõiste kohta
1. Põhiõigused – Põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Erapooletuse nõue – Objektiivne erapooletus – Komisjoni otsus, milles tuvastatakse, et riiklik heitveetasude kord ei kujutanud endast riigiabi – Otsus, mille valmistas ette ja allkirjastas komisjoni liige, kes tegi koostööd riigisisese ministrina kõnealuse riikliku korra vastuvõtmisel – Komisjoni liige, kes võttis riigisisese ministrina avalikult seisukoha kõnealuse riikliku korra poolt – Olukord, mis võib tekitada põhjendatud kahtlusi kõnealuse komisjoni liikme võimaliku eelarvamuse suhtes – Erapooletuse nõude rikkumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1)
(vt punktid 26–44)
2. Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Hindamiskriteeriumid – Riigi sekkumine, mis on laadilt majanduslik – Hindamine eraettevõtja põhimõtte kohaselt
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 51–57)
3. Riigiabi – Mõiste – Hindamine eraettevõtja põhimõtte kohaselt – Hindamine kõikide vaidlusalust tehingut ja selle konteksti puudutavate asjaolude alusel – Komisjoni kaalutlusõigus – Selle õiguse piiramine tema enda poolt teatise riigiabi mõiste kohta vastuvõtmisega – Komisjoni kohustus kohaldada eraettevõtja põhimõtet, järgides selles teatises esitatud analüüsimeetodit – Rikkumine
(ELTL artikli 107 lõige 1; komisjoni teatis 2016/C 262/01, punkt 228)
(vt punktid 66–91)
4. Riigiabi – Mõiste – Hindamine eraettevõtja põhimõtte kohaselt – Hinnanguelemendid – Kõnealuse meetme kasumlikkuse perspektiivid
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 92–98)
Kokkuvõte
Üldkohus, kes lahendas asja pärast tagasisaatmist Euroopa Kohtust, tühistas komisjoni otsuse,(1) milles komisjon tuvastas, et Taani õigusnormid, mis käsitlevad heitvee puhastamisega tegelevatele ettevõtjatele makstavaid tasusid, ei too kaasa riigiabi suurtele tapamajadele. Sellega seoses esitas Üldkohus ühest küljest täpsustusi komisjoni erapooletuse nõude kohta ja teisest küljest turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõtte kohaldamise kohta sellises kontekstis nagu siinne asi. Viimati nimetatud küsimuses meenutas Üldkohus sealhulgas komisjoni kohustust järgida kriteeriume, mis on esitatud tema teatises riigiabi mõiste kohta(2).
2013. aastal vastu võetud seadusega(3) (edaspidi „2013. aasta seadus“) asendas Taani korra, mis nägi ette ühikupõhise tasu ühe kuupmeetri vee kohta kõigile sama veepuhastiga ühendatud veetarbijatele, astmeliselt väheneva mudeliga, mis näeb ette, et heitvee kuupmeetri tasu sõltub kanalisatsiooni lastud heitvee kogusest (edaspidi „astmelised tasud“). See uus tasumudel nägi sisuliselt ette kuupmeetri hinna vähendamise alates teatud kogusest kanalisatsiooni lastud heitveest, mille tagajärjel vähendati kõige suuremate veetarbijate tasu.
Danske Slagtermestre, kutseühing, kes enda sõnul esindab Taani väikeseid lihapoode, tapamaju, hulgimüüjaid ja töötlemisettevõtjaid, esitas komisjonile kaebuse, kuna tema sõnul oli viidatud seadusega antud suurtele tapamajadele riigiabi heitveetasude vähendamise vormis.
Komisjon järeldas oma 19. aprilli 2018. aasta otsuses, et 2013. aasta seadusega kehtestatud astmelised tasud ei andnud konkreetsetele ettevõtjatele mingit erilist eelist ega kujutanud seetõttu endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Selle järelduse põhjendamiseks leidis komisjon viitega oma teatisele riigiabi mõiste kohta, et turumajanduse tingimustes tegutsev eraettevõtja oleks samuti rakendanud astmelist mudelit.
Danske Slagtermestre esitas Üldkohtule hagi selle otsuse tühistamiseks.
Üldkohus jättis 1. detsembri 2020. aasta määrusega(4) hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna Danske Slagtermestrel puudus õigus hagi esitada. Apellatsiooniastmes leidis Euroopa Kohus, et sellel kutseühingul oli õigus hagi esitada, tühistas viidatud kohtumääruse ja saatis kohtuasja tagasi Üldkohtule sisulise otsuse tegemiseks.(5)
Üldkohtu hinnang
Esiteks analüüsis Üldkohus tühistamisväidet, mille kohaselt komisjon oli rikkunud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 toodud erapooletuse nõuet. Hageja sõnul oli seda nõuet vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikutud, kuna konkurentsi eest vastutav komisjoni liige, kes sellele otsusele alla oli kirjutanud, oli Taani valitsuse ministrina samuti teinud koostööd 2013. aasta seaduse vastuvõtmisel.
Sellega seoses tuletas Üldkohus meelde, et liidu institutsioonidel, organitel ja asutustel tuleb täita erapooletuse nõuet, eelkõige selle objektiivset erapooletust puudutavas osas, mis tähendab, et asjaomane institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes põhjendatud kahtlused võimaliku eelarvamuse suhtes, kuna ka näivusel võib olla tähtsus.
Pärast seda täpsustust märkis Üldkohus esimesena, et 2013. aasta seaduse eelnõu esitamise ja vastuvõtmise ajal oli konkurentsi eest vastutav komisjoni liige, kes vaidlustatud otsusele alla kirjutas, Taani Kuningriigi majandus- ja siseminister ning asepeaminister. Teisena leidis ta, et kuna astmelised tasud mõjuvad eeldatavasti üksikisikute ja ettevõtjate kulusid, siis oli mõistlik asuda seisukohale, et need võidi välja pakkuda kokkuleppel selle ministriga. Kolmandana oli kõnealune komisjoni liige võtnud riigi tasandil avalikult ja sõnaselgelt seisukoha astmeliste tasude poolt.
Neid asjaolusid arvestades leidis Üldkohus, et võib õiguspäraselt asuda seisukohale, et asjaomane komisjoni liige oli huvitatud sellest, et 2013. aasta seaduses ette nähtud heitveetasu ei seataks kahtluse alla põhjusel, et see võib olla riigiabi käsitlevate liidu õigusnormide seisukohast õigusvastane.
Seejärel kontrollis Üldkohus, kas vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetlus andis piisavaid tagatisi, et välistada, et selline huvi varjutab seda menetlust erapooletuse nõude rikkumisega.
Selles punktis rõhutas Üldkohus, et vaatamata sellele, et otsuste vastuvõtmise viis komisjonis oli kollegiaalne, vastutas asjaomane komisjoni liige vaidlustatud otsuse ettevalmistamise eest ja oli ühtlasi ainus selle otsuse allkirjastanud isik.
Selline olukord võib aga kolmandatel isikutel tekitada põhjendatud kahtlusi kõnealuse komisjoni liikme võimaliku eelarvamuse suhtes ja seda sõltumata tema isiklikust käitumisest. Seetõttu ei andnud menetlus, mille tulemusel vaidlustatud otsus vastu võeti, piisavalt objektiivse erapooletuse tagatisi.
Teiseks hindas Üldkohus ammendavuse huvides tühistamisväidet, mille kohaselt oli komisjon rikkunud ELTL artikli 107 lõiget 1, järeldades vääralt, et astmeliste tasude kehtestamisega ei antud teatud ettevõtjatele eelist.
Olles kinnitanud, et komisjon on põhjendatult uurinud eraettevõtja kriteeriumist lähtudes, kas esines eelis, märkis Üldkohus kõigepealt, et seega pidi komisjon kindlaks tegema, kas ettevõtjad, kellele vähendatud heitveetasu kohaldati, oleks saanud võrreldava eelise tavapäraselt ettevaatlikult ja hoolsalt eraettevõtjalt, võttes eelkõige arvesse tema kasumlikkuse perspektiive.
Kuna komisjon kohaldas selles analüüsis kasumlikkuse eelanalüüsi meetodit, mis on ette nähtud tema teatise riigiabi mõiste kohta punktis 228, siis rõhutas Üldkohus samuti, et komisjon on selle teatise vastuvõtmisega piiranud oma kaalutlusõigust seoses selles esitatud täpsustustega, mis on seotud riigiabi mõistega. Teatise punkti 228 kohaselt pidi komisjon iga reoveepuhastiga ühendatud ettevõtja puhul seega analüüsima, kas astmeliste tasude alusel makstav heitveetasu võis katta kulud, mis tulenevad sellest, et nimetatud ettevõtja kasutab seda taristut.
Kuna aga komisjon tugines üksnes keskmistele andmetele kuue omavalitsusüksuse (Taani 98 omavalitsusüksusest) kogukulude ja kogutulude kohta, eiras ta teatise riigiabi mõiste kohta punkti 228 ja seega piire, mille ta ise kehtestas oma kaalutlusõigusele selle teatise vastuvõtmisega.
Isegi kui asuda seisukohale, et komisjon võis kohaldada kasumlikkuse eelanalüüsi meetodit ilma iga kasutajat analüüsimata, oleks ta igal juhul vähemalt pidanud olema võimeline kontrollima, et astmelised tasud võimaldavad tõenäoliselt omistada kasutajatele lisakulusid, st kulusid, mis on otseselt tingitud sellest, et nad kasutavad reoveepuhastit.
Vaidlustatud otsuses aga peeti kõiki kulusid, mis ei olnud seotud tarbitud vee kogusega, püsikuludeks ja seega jaotati need kõigi erinevate kasutajate vahel, isegi kui sellised kulud tekkisid ainuüksi seetõttu, et konkreetne kasutaja asus võrgus. Seetõttu ei saanud komisjon kinnitada, et ta kontrollis, kas heitveetasu, mis määrati kindlaks astmelise mudeli alusel, võimaldas katta keskpikas perspektiivis lisakulud.
Seetõttu rikkus komisjon kaalutlusõiguse piire, mille ta oli endale seadnud teatise riigiabi mõiste kohta vastuvõtmisega, kui ta järeldas, et heitveetasu oli kooskõlas eraettevõtja põhimõttega.
Seejärel tuletas Üldkohus meelde, et kui avalik-õigusliku ettevõtja sekkumine jätab tähelepanuta mis tahes kasumlikkuse perspektiivi, olgu see kas või pikaajaline perspektiiv, ei saa seda pidada eraettevõtja põhimõttega kooskõlas olevaks. Siiski tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses, et astmeliste tasude alusel kehtestatud hinnaalandused võivad vastata eraettevõtja põhimõttele ainuüksi tingimusel, et heitveetasu katab reoveepuhastite käitajate kulud.
Kuna komisjon ei analüüsinud, kas astmelised tasud võimaldasid reoveepuhastite käitajatel jätta endale kasumimarginaali, ehkki oli selge, et need uued tasumäärad toovad tervikuna kaasa heitveetasu summa vähenemise, võrreldes sellele eelnenud ühikupõhise tasu süsteemiga, siis rikkus ta samuti kasumlikkuse nõuet ja seetõttu eraettevõtja põhimõtet. Seega tuletas Üldkohus meelde, et kasumlikkuse eelanalüüs, mis on määratletud teatise riigiabi mõiste kohta punktis 228, tähendab, et komisjoni uuritud riigisisene meede aitab „olemuslikult“ kaasa taristuettevõtja kasumlikkusele, mistõttu selleks, et meede oleks kooskõlas eraettevõtja põhimõttega, peab see kas või pikas perspektiivis sellist kasumlikkust suurendama, mitte seda vähendama.
Lõpuks järeldas komisjon vaidlustatud otsuses vääralt, et eraettevõtja oleks võtnud arvesse asjaolu, et veepuhastustasude kõrgel tasemel hoidmine toob kaasa ohu, et kõige suuremad veetarbijad otsustavad lahkuda reoveepuhastamise tsentraliseeritud võrgust, kuna sellise võrgust lahkumise oht oli hüpoteetiline ja piisavalt põhjendamata.
Seega järeldas Üldkohus, et komisjon rikkus ELTL artikli 107 lõiget 1 ja teatist riigiabi mõiste kohta, kui ta leidis, et heitveetasu ei too kaasa eelist, kuna ka eraettevõtja oleks selle kasuks otsustanud.
Kõike eelnevat silmas pidades tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse.