Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

22. aprill 2016(*)

Riigiabi – Direktiiv 92/81/EMÜ – Mineraalõlidele kehtestatud aktsiis – Alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatavad mineraalõlid – Aktsiisivabastus – Meetme valikuline iseloom – Abi, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks – Keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevad ühenduse suunised – 1998. aasta piirkondlikku riigiabi käsitlevad suunised – Õiguspärane ootus – Õiguskindlus – Põhimõte lex specialis derogat legi generali – Institutsioonide aktide õiguspärasuse eelduse ja kasuliku mõju põhimõte – Hea halduse põhimõte – Põhjendamiskohustus

Liidetud kohtuasjades T‑60/06 RENV II ja T‑62/06 RENV II,

Itaalia Vabariik, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Aiello,

Eurallumina SpA, asukoht Portoscuso (Itaalia), esindaja: solicitor L. Martin Alegi, solicitor R. Denton, solicitor A. Stratakis ja solicitor L. Philippou,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindaja: V. Di Bucci, N. Khan, G. Conte, D. Grespan ja K. Walkerová,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 7. detsembri 2005. aasta otsus 2006/323/EÜ Prantsusmaal Gardanne’i piirkonnas, Iirimaal Shannoni piirkonnas ja Itaalias Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust vabastamise kohta (ELT 2006, L 119, lk 12) osas, milles tuvastatakse, et Itaalia Vabariik on ajavahemikus 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 andnud riigiabi Sardiinias (Itaalia) alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust vabastamise alusel, ning kohustatakse Itaalia Vabariiki see abi tagasi nõudma,

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová (ettekandja), E. Buttigieg, S. Gervasoni ja L. Madise,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. märtsi 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

 Vaidlusalune maksuvabastus

1        Alumiiniumoksiid on valge pulber, mida kasutatakse peamiselt sulatuskodades alumiiniumi tootmiseks. Seda toodetakse boksiidi maagist rafineerimisprotsessi abil, mille viimane etapp on kaltsineerimine. Üle 90% kaltsineeritud alumiiniumoksiidist kasutatakse alumiiniumi sulatamisel. Ülejäänu töödeldakse täiendavalt ja seda kasutatakse kemikaalide tootmisel. Esinevad kaks erinevat tooteturgu: sulatamisel kasutatava alumiiniumoksiidi turg ja kemikaalide tootmisel kasutatava alumiiniumoksiidi turg. Mineraalõli võib kasutada kütusena alumiiniumoksiidi tootmisel.

2        Iirimaal, Itaalias ja Prantsusmaal on igaühes vaid üks alumiiniumoksiiditootja. Itaalias on selleks Eurallumina SpA, mis asub Sardiinias. Alumiiniumoksiidi tootjad tegutsevad ka Saksamaal, Hispaanias, Kreekas, Ungaris ja Ühendkuningriigis.

3        Itaalia Vabariik vabastab Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust alates 1993. aastast (edaspidi „vaidlusalune maksuvabastus“). Itaalia õiguses kehtestati vaidlusalune maksuvabastus õigusaktiga decreto legislativo 26 ottobre 1995, n° 504, testo unico delle disposizioni legislative concernenti le imposte sulla produzione e sui consumi e relative sanzioni penale e amministrative (26. oktoobri 1995. aasta seadusandlik dekreet nr 504, tootmis- ja tarbimismaksusid ning vastavaid kriminaal- ja halduskaristusi käsitlevate õigusnormide terviktekst, Gazzetta ufficiale della Repubblica Italiana (GURI) nr 279 regulaarne lisa, 29.11.1995, edaspidi „1995. aasta seadusandlik dekreet“).

4        Vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist Sardiinias lubati kuni 31. detsembrini 1994 nõukogu 13. detsembri 1993. aasta otsusega 93/697/EÜ, millega lubatakse teatavatel liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivi 92/81/EMÜ artikli 8 lõikes 4 sätestatud korras (EÜT L 321, lk 29). Euroopa Liidu Nõukogu pikendas seda luba seejärel kuni 31. detsembrini 1996 22. aprilli 1996. aasta otsusega 96/273/EÜ, millega lubatakse teatavatel liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivi 92/81/EMÜ artikli 8 lõikes 4 sätestatud korras (EÜT L 102, lk 40). Nõukogu pikendas selle kehtivust veel kuni 31. detsembrini 1998 30. juuni 1997. aasta otsusega 97/425/EÜ, millega lubatakse liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivis 92/81/EMÜ sätestatud korras (EÜT L 182, lk 22). Nõukogu pikendas luba veel kuni 31. detsembrini 1999 30. märtsi 1999. aasta otsusega 1999/255/EÜ, millega lubatakse vastavalt direktiivile 92/81/EMÜ teatavatel liikmesriikidel kohaldada teatavate mineraalõlide suhtes vähendatud aktsiisimäära või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist ning millega muudetakse otsust 97/425 (EÜT L 99, lk 26). Nõukogu pikendas seda luba uuesti kuni 31. detsembrini 2000 17. detsembri 1999. aasta otsusega nr 1999/880/EÜ, millega lubatakse liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist või jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivis 92/81/EMÜ sätestatud korras (EÜT L 331, lk 73).

5        Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta otsusega nr 2001/224/EÜ teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide vähendatud aktsiisimäärade ja aktsiisist vabastamise kohta (EÜT L 84, lk 23), mis on viimane vaidlusalust maksuvabastust puudutav otsus, pikendati maksuvabastust kuni 31. detsembrini 2006. Otsuse põhjenduses 5 märgitakse, et „otsus ei piira ühegi menetluse tulemust, mida võidakse algatada seoses ühtse turu toimimise moonutamisega, eelkõige [EÜ] artiklite 87 ja 88 alusel“ ja et „[s]ee ei vabasta liikmesriike kohustusest teatada komisjonile võimalikest riigiabi juhtudest [EÜ] artikli 88 alusel“.

 Haldusmenetlus

6        29. mai 1998. aasta kirjaga nõudis Euroopa Ühenduste Komisjon Itaalia ametiasutustelt teavet, et kontrollida, kas vaidlusalune maksuvabastus jääb EÜ artiklite 87 ja 88 kohaldamisalasse. Komisjon tuletas 16. juunil 1998 Itaalia Vabariigile seda nõuet meelde ja viimane vastas 20. juulil 1998.

7        17. juuli 2000. aasta kirjas nõudis komisjon Itaalia Vabariigilt vaidlusalusest maksuvabastustest teatamist. Komisjon tuletas oma nõuet Itaalia Vabariigile meelde ja palus talt täiendavat teavet 27. septembri 2000. aasta kirjaga. Pärast komisjoni 20. novembri 2000. aasta meeldetuletust vastas Itaalia Vabariik 7. detsembri 2000. aasta kirjaga.

8        30. oktoobri 2001. aasta otsustega K(2001) 3300 algatas komisjon vaidlusaluse maksuvabastuste suhtes EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse (edaspidi „ametlik uurimismenetlus“). Otsus saadeti Itaalia Vabariigile 5. novembri 2001. aasta kirjaga ning avaldati 2. veebruaril 2002 Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 30, lk 17).

9        Komisjon sai 26. ja 28. veebruari ning 1. märtsi 2002. aasta kirjadega märkused vastavalt Aughinish Alumina Ltd‑lt, Eurallumina SpA‑lt, Alcan Inc‑lt ja Euroopa Alumiiniumi Assotsiatsioonilt. Need märkused edastati Itaalia Vabariigile 26. märtsil 2002.

10      Itaalia Vabariik esitas oma märkused 6. veebruari 2002. aasta kirjaga.

 Alumiiniumoksiid I otsus

11      7. detsembril 2005 võttis komisjon vastu otsuse 2006/323/EÜ Prantsusmaal Gardanne’i piirkonnas, Iirimaal Shannoni piirkonnas ja Itaalias Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust vabastamise kohta (ELT 2006, L 119, lk 12; edaspidi „alumiiniumoksiid I otsus“).

12      Alumiiniumoksiid I otsus käsitleb perioodi, mis on varasem 1. jaanuarist 2004, mil muutus kohaldatavaks nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405), millega alates 31. detsembrist 2003 tunnistati kehtetuks nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/81/EMÜ mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (EÜT L 316, lk 12) ning nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/82/EMÜ mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamise kohta (EÜT L 316, lk 19) (põhjendus 57). Direktiiviga laiendatakse siiski ametlikku uurimismenetlust 31. detsembrist 2003 hilisemale perioodile (põhjendus 92).

13      Alumiiniumoksiid I otsuse resolutsioonis on muu hulgas ette nähtud:

„Artikkel 1

Alumiiniumoksiidi tootmisel kasutatava raske kütteõli vabastamine aktsiisimaksust, mida võimaldasid Prantsusmaa, Iirimaa ja Itaalia kuni 31. detsembrini 2003. aastal, kujutab endast riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 2

17. juulist 1990. aastal kuni 2. veebruarini 2002. aastal antud abi ei nõuta sel määral, mil see on ühisturuga kokkusobimatu, tagasi, sest see oleks vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

Artikkel 3

Artiklis 1 nimetatud abi, mida anti ajavahemikul 3. veebruarist 2002. aastal kuni 31. detsembrini 2003. aastal, on [EÜ] artikli 87 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokkusobiv sel määral, mil abisaajad maksavad vähemalt 13,01 eurot tonni raske kütteõli kohta.

Artikkel 4

[…] abi, mida anti ajavahemikul 3. veebruarist 2002. aastal kuni 31. detsembrini 2003. aastal, on [EÜ] artikli 87 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokkusobimatu sel määral, mil abisaajad ei maksnud vähemalt 13,01 eurot tonni raske kütteõli kohta.

Artikkel 5

1.      Prantsusmaa, Iirimaa ja Itaalia võtavad kõik vajalikud meetmed, et artiklis 4 osutatud ühisturuga kokkusobimatu abi abisaajatelt tagasi nõuda.

[…]

5.      Prantsusmaa, Iirimaa ja Itaalia annavad kahe kuu jooksul käesoleva otsuse teatavakstegemisest arvates korralduse, et artiklis 4 nimetatud ühisturuga kokkusobimatust abist abisaajad maksaksid ebaseaduslikult antud abi koos intressidega tagasi.“

 Menetlus ja poolte nõuded

14      Itaalia Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. veebruaril 2006 ja registreeriti viitega T‑60/06, Eurallumina esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. veebruaril 2006 ja registreeriti viitega T‑62/06.

15      Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 14 ja teise koja ettepaneku alusel otsustas Üldkohus, olles vastavalt nimetatud kodukorra artiklile 51 ära kuulanud pooled, anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud kohtukoosseisule.

16      Pärast poolte ärakuulamist liitis Üldkohtu laiendatud koosseisus teise koja president 24. mai 2007. aasta määrusega kohtuasjad T‑60/06 ja T‑62/06 ning kohtuasjad T‑50/06, T‑56/06 ja T‑69/06 (edaspidi „alumiiniumoksiid I kohtuasjad“) suulise menetluse huvides vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklile 50.

17      12. detsembri 2007. aasta otsusega Iirimaa jt vs. komisjon (T‑50/06, T‑56/06, T‑60/06, T‑62/06 ja T‑69/06, EU:T:2007:383) liitis Üldkohus alumiiniumoksiid I kohtuasjad kohtuotsuse huvides, tühistas alumiiniumoksiid I otsuse ning jättis kohtuasjas T‑62/06 hagi ülejäänud osas rahuldamata.

18      Komisjon esitas Üldkohtu otsuse peale 26. veebruaril 2008 apellatsioonkaebuse.

19      2. detsembri 2009. aasta otsusega komisjon vs. Iirimaa jt (C‑89/08 P, EKL, EU:C:2009:742) tühistas Euroopa Kohus kohtuotsuse Iirimaa jt vs. komisjon, punkt 17 eespool (EU:T:2007:383), osas, milles Üldkohus tühistas alumiiniumoksiid I otsuse, saatis alumiiniumoksiid I kohtuasjad tagasi Üldkohtusse ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

20      Pärast kohtuotsust komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 19 eespool (EU:C:2009:742), määrati alumiiniumoksiid I kohtuasjad vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 118 lõikele 1 Üldkohtu presidendi 18. detsembri 2009. aasta otsusega teisele kojale laiendatud koosseisus.

21      Üldkohtu laiendatud koosseisus tegutseva teise koja presidendi 1. märtsi 2010. aasta määrusega liideti alumiiniumoksiid I kohtuasjad kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

22      Üldkohtu presidendi 20. septembri 2010. aasta otsusega määrati alumiiniumoksiid I kohtuasjad neljandale kojale laiendatud koosseisus.

23      Üldkohus tühistas 21. märtsi 2012. aasta otsusega Iirimaa vs. komisjon (T‑50/06 RENV, T‑56/06 RENV, T‑60/06 RENV, T‑62/06 RENV ja T‑69/06 RENV, EKL, EU:T:2012:134) alumiiniumoksiid I otsuse osas, milles tuvastatakse või tuginetakse asjaolule, et Itaalia Vabariigi, Iirimaa ja Prantsuse Vabariigi poolt kuni 31. detsembrini 2003 kohaldatud alumiiniumoksiidi tootmiseks kasutatavate mineraalõlide aktsiisivabastused (edaspidi „aktsiisivabastused“) on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, ja osas, milles kohustatakse Prantsuse Vabariiki, Iirimaad ja Itaalia Vabariiki võtma kõik vajalikud meetmed, et need maksuvabastused abisaajatelt tagasi nõuda ulatuses, milles nad ei olnud maksnud raske kütteõli aktsiisi vähemalt määraga 13,01 eurot 1000 kg kohta.

24      Komisjon esitas Üldkohtu otsuse peale 1. juunil 2012 apellatsioonkaebuse.

25      10. detsembri 2013. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Iirimaa jt (C‑272/12 P, EKL, EU:C:2013:812) tühistas Euroopa Kohus kohtuotsuse Iirimaa vs. komisjon, punkt 23 eespool (EU:T:2012:134), saatis alumiiniumoksiid I kohtuasjad Üldkohtusse tagasi ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

26      Pärast kohtuotsust komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), määrati alumiiniumoksiid I kohtuasjad Üldkohtu presidendi 21. jaanuari ja 10. märtsi 2014. aasta otsusega esimesele kojale.

27      Kooskõlas 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 119 lõikega 1 esitas Eurallumina oma kirjalikud seisukohad 28. jaanuaril 2014 ja komisjon 17. märtsil 2014. Oma kirjalikes seisukohtades kinnitas Eurallumina, et ta ei soovi teha järeldusi kohtuotsusest komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), ning palus Üldkohtul otsustada kõikide kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud väidete üle. Komisjon võttis selle oma kirjalikes seisukohtades teatavaks. Itaalia Vabariik ei esitanud kirjalikke seisukohti.

28      Üldkohtu presidendi 30. septembri 2014. aasta otsusega määrati alumiiniumoksiid I kohtuasjad vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 118 lõikele 1 esimesele kojale laiendatud koosseisus.

29      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus avada suulise menetluse ning palus 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 64 lõike 3 punkti b alusel menetlust korraldava meetme raames kohtuasja T‑60/06 RENV II pooltel võtta kohtuvaidluse ühe aspekti osas seisukoht. Pooled täitsid selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.

30      Üldkohtu laiendatud koosseisus esimese koja presidendi 26. jaanuari 2015. aasta määrusega liideti käesolevad kohtuasjad suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

31      Eurallumina ja komisjoni kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 6. märtsi 2015. aasta kohtuistungil. Itaalia Vabariik seevastu ei olnud sellel kohtuistungil esindatud.

32      Itaalia Vabariik palub Üldkohtul sisuliselt:

–        tühistada alumiiniumoksiid I otsus osas, milles tuvastatakse riigiabi olemasolu, mida ta väidetavalt andis ajavahemikus 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 vaidlusaluse maksuvabastuse alusel (edaspidi „vaidlusalune abi“), ja kohustatakse teda vaidlusalune abi tagasi nõudma;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

33      Eurallumina palub Üldkohtul sisuliselt:

–        tühistada või muuta alumiiniumoksiid I otsus osas, milles tuvastatakse vaidlusaluse abi olemasolu ja kohustatakse Itaalia Vabariiki see tagasi nõudma;

–        nõuda, et komisjon ei kohustaks tagasi nõudma abi, mida Itaalia Vabariik andis vaidlusaluse vabastuse alusel kuni 31. detsembrini 2006 või vähemalt kuni 31. detsembrini 2003;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta käesolevad hagid rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt ja Euralluminalt.

 Õiguslik käsitlus

35      Kõigepealt tuleb märkida, et mõlema käesoleva hagi eesmärk on tühistada alumiiniumoksiid I otsus osas, milles tuvastatakse vaidlusaluse abi olemasolu ja kohustatakse Itaalia Vabariiki see tagasi nõudma (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Selles osas on nendel hagidel sama ese.

 Vastuvõetavus

36      Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitab komisjon asja läbivaatamist takistavad asjaolud esiteks esimese väite suhtes osas, mille kohaselt on rikutud EÜ artikli 87 lõikes 1 kehtestatud riigiabiks kvalifitseerimise tingimusi, esiteks abisaajale antud eelise tingimus ja teiseks konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimus, ning teiseks kuuende väite suhtes osas, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet tulenevalt sellest, et vaidlustatud otsuses ei ole arvesse võetud ametliku uurimismenetluse ülemäärast kestust. Need konkreetsed argumendid esitati esimest korda repliigis ja on 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses seega uued väited, mis tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

37      Itaalia Vabariik ei vasta nendele asja läbivaatamist takistavatele asjaoludele.

38      Kohtuasjas T‑62/06 RENV II väidab komisjon, et hagi on vastuvõetamatu osas, milles sellega soovitakse saavutada enamat kui vaidlustatud otsuse tühistamine. Veel leiab ta, et väide, milles Eurallumina vaidleb vastu sellele, et vaidlusalune maksuvabastus on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, esitati esimest korda repliigis ja on 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses seega uus väide, mis tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

39      Eurallumina palub kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi suhtes esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Seevastu ei vasta ta asja läbivaatamist takistavale asjaolule, mis esitati uue väite suhtes, mille kohaselt sisuliselt on rikutud EÜ artikli 87 lõiget 1.

40      Mis puudutab kõigepealt asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mis esitati kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi suhtes osas, milles sellega soovitatakse saavutada enamat kui vaidlustatud otsuse tühistamine, siis tuleb tõdeda, et peale vaidlustatud otsuse tühistamise palutakse selles Üldkohtul kohustada komisjoni mitte tagasi nõudma abi, mida Itaalia Vabariik andis kuni 31. detsembrini 2006 või vähemalt kuni 31. detsembrini 2003, kuna see abi on seaduslik.

41      Kuid sellega palutakse vaid tuvastada, et vaidlustatud otsuses esineb õigusvastasus, millest tulenevalt on põhjendatud vaidlustatud otsuse tühistamisnõude põhjendamiseks esitatud väidete ja argumentidega nõustumine ja seega selle nõude enda rahuldamine. See nõue on seega ilma igasuguse iseseisva tähenduseta võrreldes vaidlustatud otsuse tühistamisnõudega.

42      Kui eeldada, nagu leiab komisjon, et sellel nõudel on muid eesmärke kui ainult vaidlustatud otsuse tühistamine, näiteks ettekirjutuse tegemine või meetme võtmine, millega keelatakse komisjonil tuvastada vaidlusaluse abi olemasolu või kohustada seda tagasi nõudma, tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, sest Üldkohtul puudub pädevus seda rahuldada.

43      Nimelt puudub Üldkohtul väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pädevus teha institutsioonidele ettekirjutusi või asuda nende asemele (vt kohtuotsus, 24.1.1995, Ladbroke Racing vs. komisjon, T‑74/92, EKL, EU:T:1995:10, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelkõige oli see nii EÜ artikli 230 alusel põhineva õiguspärasuse kontrolli raames, kuna EÜ artikli 233 esimene lõik sätestas sõnaselgelt, et otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tühiseks tunnistatud (vt selle kohta kohtuotsused, 24.6.1986, AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon, 53/85, EKL, EU:C:1986:256, punkt 23, ning Ladbroke Racing vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:1995:10, punkt 75).

44      Edasi, mis puudutab asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mis kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitati väite suhtes, milles Eurallumina vaidleb vastu sellele, et vaidlusalune maksuvabastus on abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, siis ei ole sellel faktilist ega õiguslikku alust ja tuleb seega tagasi lükata, sest repliigist ei ilmne, et Eurallumina on sellise väite esitanud.

45      Viimaseks, mis puudutab asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mis kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitati argumentide suhtes, mille kohaselt esiteks on rikutud riigiabi kvalifitseerimiseks EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud tingimusi, esiteks abisaajale antud eelise tingimus ja teiseks konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimus, ning teiseks on rikutud õiguskindluse põhimõtet tulenevalt sellest, et vaidlustatud otsuses ei ole arvesse võetud ametliku uurimismenetluse ülemäärast kestust, siis tuleb meenutada, et vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c koostoimes artikli 48 lõikega 2 oli uute väidete esitamine pärast hagiavalduse esitamist keelatud, välja arvatud juhul, kui need väited tuginesid faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis tulid ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt kohtuotsus, 15.10.2008, Mote vs. parlament, T‑345/05, EKL, EU:T:2008:440, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika). Analoogne lahendus kehtis ka etteheite suhtes, mis esitati väite põhjendamiseks.

46      Selleks et uut argumenti saaks pidada varem esitatud väite või etteheite täienduseks, pidi sellel algselt hagiavalduses esitatud väidete või etteheidetega olema piisavalt tihe seos, et pidada neid kohtumenetluses oleva vaidluse loomuliku käigu osaks (vt selle kohta kohtuotsus, 26.11.2013, Groupe Gascogne vs. komisjon, C‑58/12 P, EKL, EU:C:2013:770, punkt 31).

47      Nagu komisjon õigesti märgib, ei olnud käesolevas asjas eespool punktis 45 mainitud etteheited ära toodud kohtuasja T‑60/06 RENV II hagiavalduses ning need on seega uued etteheited.

48      Lisaks ei põhine need uued etteheited ühelgi faktilisel või õiguslikul asjaolul, mis oleks tulnud ilmsiks Üldkohtu menetluse käigus.

49      Lõpuks, nende uute etteheidetega ei täiendata kohtuasja T‑60/06 RENV II hagiavalduses esitatud ühte või teist väidet, mis käsitlevad teistsuguseid õigusküsimusi. Täpsemalt ei ole neil otsest seost esimese väitega, mille kohaselt on rikutud EÜ artikli 87 lõikes 1 kehtestatud valikulisuse tingimust, või kuuenda väitega, mis põhineb õiguslikult argumendil, mille kohaselt on õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja õiguspärasuse eeldusega vastuolus riigiabi tagasinõudmine, kui nõukogu on seda eelnevalt lubanud maksualaste õigusnormide ühtlustamise valdkonna eeskirjade alusel.

50      Eespool punktides 45–49 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb nõustuda asja läbivaatamist takistavate asjaoludega, mille komisjon esitas kohtuasjas T‑60/06 RENV II, ning seetõttu vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata argumendid, mille kohaselt on esiteks rikutud EÜ artikli 87 lõikes 1 kehtestatud riigiabiks kvalifitseerimise tingimusi, esiteks abisaajale antud eelise tingimus ja teiseks konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimus, ning teiseks on rikutud õiguskindluse põhimõtet tulenevalt sellest, et vaidlustatud otsuses ei ole arvesse võetud ametliku uurimismenetluse ülemäärast kestust.

 Sisulised küsimused

51      Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitab Itaalia Vabariik kuus väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud EÜ artikli 87 lõiget 1 ja põhjendused on vastuolulised. Teise väite kohaselt on rikutud nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti b alapunkti ii ja artiklit 4 ning otsuseid 93/697, 96/273, 97/425, 1999/255, 1999/880 ja 2001/224 (edaspidi „nõukogu heakskiitvad otsused“). Kolmanda väite kohaselt on rikutud eeskirju keskkonnakaitsele antava abi kohta ja täpsemalt ühenduse suuniste keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta (EÜT 2001, C 37, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 76, edaspidi „ühenduse suunised“) punkti 82 teise lõigu punkti a. Neljanda väite kohaselt on rikutud EÜ artikli 87 lõiget 3 ja regionaalabi suuniseid (EÜT 1998, C 74, lk 9, edaspidi „suunised“). Viienda väite kohaselt on rikutud direktiivi 2003/96 artiklit 18 koosmõjus direktiivi II lisaga ning otsust 2001/224. Kuuenda väite kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja õiguspärasuse eelduse põhimõtteid.

52      Kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitab Eurallumina neli väidet. Esimene väide käsitleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Teise väite kohaselt on rikutud õiguskindluse, institutsioonide aktide kehtivuse eelduse ja kasuliku mõju põhimõtteid ning põhimõtet lex specialis derogat legi generali. Kolmas väide käsitleb hea halduse põhimõtte rikkumist. Neljanda väite kohaselt on sisuliselt rikutud EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustust ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

53      Kõigepealt tuleb analüüsida väidet, milles Eurallumina ei nõustu sisuliselt riigiabi valdkonna normide kohaldamisega vaidlusaluse maksuvabastuse suhtes, st kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud teine väide, et rikutud on õiguskindluse, institutsioonide aktide kehtivuse ja kasuliku mõju eelduse põhimõtteid ning põhimõtet lex specialis derogat legi generali.

54      Seejärel tuleb analüüsida väidet, milles Itaalia Vabariik ei nõustu sisuliselt vaidlusaluse maksuvabastuse kvalifitseerimisega riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ajavahemiku osas kuni 31. detsembrini 2003, st kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimene väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 1 ja põhjendused on vastuolulised.

55      Pärast seda tuleb analüüsida väiteid, milles Itaalia Vabariik kritiseerib sisuliselt vaidlusaluse maksuvabastuse kvalifitseerimist uueks abiks, mitte olemasolevaks abiks EÜ artikli 88 tähenduses, st kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud teine väide, et rikutud on määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii ja artiklit 4 ning nõukogu heakskiitvaid otsuseid, ning viies väide, et rikutud on direktiivi 2003/96 artiklit 18 koosmõjus direktiivi II lisaga ning otsust 2001/224.

56      Seejärel tuleb analüüsida väiteid, milles Itaalia Vabariik heidab sisuliselt komisjonile ette seda, et ta tunnistas vaidlusaluse maksuvabastuse alusel kuni 31. detsembrini 2003 antud abi EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokkusobimatuks, st kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kolmas väide, et rikutud on eeskirju keskkonnakaitsele antava abi kohta ja eeskätt ühenduse suuniste lõike 82 teise lõigu punkti a, ning neljas väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 3 ja suuniseid.

57      Viimasena tuleb analüüsida väiteid, milles hagejad ei ole sisuliselt nõus vaidlusaluse abi tagasinõudmisega, st ühelt poolt kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuues väide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse ja õiguspärasuse eelduse põhimõtteid, ning teiselt poolt kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimene väide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kolmas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, ja neljas väide, et rikutud on EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustust ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

 Kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud teine väide, et rikutud on õiguskindluse, institutsioonide aktide kehtivuse eelduse ja kasuliku mõju põhimõtet ning põhimõtet lex specialis derogat legi generali.

58      Eurallumina väidab, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguskindluse põhimõtet, põhimõtet lex specialis derogat legi generali ning institutsioonide aktide kehtivuse eelduse ja kasuliku mõju põhimõtet, asudes seisukohale, et vaidlusalune maksuvabastus on ajavahemiku osas 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 ebaseaduslik ja tagasinõutav riigiabi. Ta väidab sisuliselt, et eelmainitud põhimõtete kohaselt ei olnud vaidlusaluse maksuvabastuse suhtes lubatud kohaldada riigiabi valdkonna norme.

–       Õiguskindluse ning institutsioonide aktide õiguspärasuse eelduse ja kasuliku mõju põhimõtete rikkumine

59      Eurallumina väidab, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguskindluse ning institutsioonide aktide kehtivuse ja kasuliku mõju eelduse põhimõtteid, nagu neid on kohtupraktikas tõlgendatud, kuna ta kvalifitseeris vaidlusaluse maksuvabastuse ajavahemiku osas 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 ebaseaduslikuks riigiabiks, mida ta võis kohustada tagasi nõudma. Sellega seoses esiteks tugineb Eurallumina sellele, et vaidlustatud otsusega seatakse kaudselt kahtluse alla direktiivi 2003/96, millega asendati ja tunnistati kehtetuks direktiivid 92/81 ja 92/82, artikli 18 ja otsuse 2001/224 õiguspärasus, mille õiguspärasust ometi eeldatakse, ning ka Itaalia Vabariigi võetud nende rakendusmeetmete õiguspärasuse. Teiseks viitab ta sellele, et vaidlustatud otsusega kahjustatakse direktiivi 2003/96 artikli 18 ja otsuse 2001/224 kasulikku mõju, kuna sellega takistati neil avaldamast täielikku mõju kuni 31. detsembrini 2006. Kolmandaks viitab ta sellele, et komisjon ei teinud sobivaid ettepanekuid direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 5 või direktiivi 2003/96 artikli 18 alusel, et nõukogu vaataks enne tähtaega läbi loa kohaldada vaidlusalust maksuvabastust kuni 31. detsembrini 2006. Neljandaks viitab ta sellele, et komisjon ei ole nõukogu heakskiitvate otsuste peale esitanud EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi. Viiendaks tugineb Eurallumina nõukogu heakskiitvate otsuste ettepanekutele, milles komisjon tegi alati nõukogule ettepaneku lubada Itaalia Vabariigil kohaldada vaidlusalust maksuvabastust või jätkata selle kohaldamist viimati kuni 31. detsembrini 2002. Kuuendaks tugineb ta sellele, et tal ei ole võimalik ennetada seda, et komisjon muudab oma suhtumist nõukogu heakskiitvate otsuste õiguspärasusse ja vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkusesse. Seitsmendaks tugineb ta komisjoni vastuolulisele käitumisele, kes 30. oktoobril 2001 ametlikku uurimismenetlust algatades ja vaidlusalust abi tagasi nõudma kohustades tegutses vastuolus 15. novembri 2000. aasta nõukogu heakskiitva otsuse selle ettepaneku sõnastuse ja mõttega, mille kohaselt pidi Itaalia Vabariigil olema lubatud jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2002. Kaheksandaks viitab ta nõukogu heakskiitvate otsuste ettepanekute sisule, mis toetas õiguspärast ootust, mis tal oli vaidlusaluse vabastuse seaduslikkuse suhtes kuni 31. detsembrini 2006.

60      Komisjon palub jätta käesoleva etteheite põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

61      Käesolev etteheide tõstatab sisuliselt küsimuse, kas vaidlustatud otsus tekitab õiguslikke tagajärgi, mis lähevad vastuollu nendega, mille tekitavad otsus 2001/224 ja direktiivi 2003/96 artikkel 18 ning mis lubasid sõnaselgelt Itaalia Vabariigil jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006.

62      Sellega seoses tuleb meenutada, et üldjuhul eeldatakse institutsioonide aktide õiguspärasust ja need tekitavad seega õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid ei ole tagasi võetud, tühistamishagi menetlemise tulemusena tühistatud või eelotsusemenetluse tulemusel või õigusvastasuse väite alusel kehtetuks tunnistatud (vt selle kohta kohtuotsused, 15.6.1994, komisjon vs. BASF jt, C‑137/92 P, EKL, EU:C:1994:247, punkt 48; 8.7.1999, Chemie Linz vs. komisjon, C‑245/92 P, EKL, EU:C:1999:363, punkt 93, ja 5.10.2004, komisjon vs. Kreeka, C‑475/01, EKL, EU:C:2004:585, punkt 18).

63      Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õiguskindluse põhimõte peab tagama Euroopa Liidu õigusega reguleeritavate olukordade ja õigussuhete ootuspärasuse (kohtuotsused, 10.4.2003, Schulin, C‑305/00, EKL, EU:C:2003:218, punkt 58, ja 15.9.2005, Iirimaa vs. komisjon, C‑199/03, EKL, EU:C:2005:548, punkt 69). Selleks on väga oluline, et liidu institutsioonide vastu võetud aktid, mis mõjutavad õigussubjektide õiguslikku ja varalist olukorda, oleksid muutumatud, mistõttu võivad nad nimetatud akte muuta ainult kooskõlas pädevus- ja menetlusnormidega (vt kohtuotsus, 21.10.1997, Deutsche Bahn vs. komisjon, T‑229/94, EKL, EU:T:1997:155, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika). Õiguskindluse põhimõtte järgimine nõuab ka seda, et liidu institutsioonid väldivad põhimõtteliselt vastuolusid, mis võivad tekkida liidu õiguse erinevate sätete rakendamisel, eriti juhul, kui nendel sätetel on sama eesmärk, nagu kahjustamata konkurents ühisturul (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused, 15.6.1993, Matra vs. komisjon, C‑225/91, EKL, EU:C:1993:239, punktid 41 ja 42, ning 31.1.2001, RJB Mining vs. komisjon, T‑156/98, EKL, EU:T:2001:29, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Käesolevas asjas, nagu komisjon õigesti märgib, on kõnealuse etteheite aluseks olev argumentatsioon otseselt tagasi lükatud kohtuotsuses komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812).

65      Nimelt tegi Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 45–48 selgelt vahet nõukogu aktsiisi reguleerivate õigusaktide ühtlustamise pädevusel ja komisjoni pädevusel riigiabi valdkonnas. Veel leidis ta, et direktiivi 92/81 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud menetlusel on teistsugune eesmärk ja kohaldamisala, kui EÜ artiklis 88 ette nähtud korral.

66      Sama kohtuotsuse punktis 49 järeldas ta selle põhjal, et seega nõukogu otsus, mis annab direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 kohaselt liikmesriigile loa kehtestada aktsiisivabastuse, ei saanud takistada komisjonil selle pädevuse teostamist, mis tal on EÜ asutamislepingust tulenevalt, ning järelikult ei saanud takistada komisjonil EÜ artiklis 88 ette nähtud menetluse rakendamist selleks, et kontrollida, kas see vabastus kujutab endast riigiabi, ja selle menetluse tulemusel vajaduse korral niisuguse otsuse nagu alumiiniumoksiid I otsuse vastuvõtmist.

67      Veel täpsustas Euroopa Kohus kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktis 50, et asjaolu, et nõukogu heakskiitvate otsustega anti täielik aktsiisivabastus, määrates kindlaks täpsed geograafilised ja ajalised tingimused, mida liikmesriigid hoolikalt järgisid, ei mõjutanud pädevuse jaotust nõukogu ja komisjoni vahel ega saanud seega võtta komisjonilt tema pädevuse teostamise võimalust.

68      Sama otsuse punktis 51 märkis ta, et muu hulgas just seda pädevuse jaotust silmas pidades sätestas otsuse 2001/224 põhjendus 5, mis kehtis sellel ajavahemikul, mille osas vaidlustatud otsus kohustab vaidlusalust abi tagasi nõudma, et nimetatud otsus ei piira ühegi sellise menetluse tulemust, mis võidakse algatada EÜ artiklite 87 ja 88 alusel, ning et see ei vabasta liikmesriike „kohustusest teatada komisjonile võimalikest riigiabi juhtudest“.

69      Lõpetuseks, kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktides 52 ja 53 märkis Euroopa Kohus taas, et asjaolu, et nõukogu heakskiitvad otsused võeti vastu komisjoni ettepanekul, kes ei teostanud kunagi oma direktiivi 92/81 artikli 8 lõikest 5 või EÜ artiklitest 230 ja 241 tulenevat pädevust, et saavutada heakskiitvate otsuste kehtetuks tunnistamine või muutmine, ei saanud takistada aktsiisivabastuste kvalifitseerimist riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui täidetud olid tingimused, mille kohaselt on tegemist riigiabiga.

70      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 teisest lõigust nähtub, et kui asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes selle kohtu jaoks siduvad. Kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), põhjenduste punkti 54 arvestades tuleb tõdeda, et eespool punktides 65–69 viidatud põhjendused on selle kohtuotsuse resolutsiooni aluseks, millega Euroopa Kohus tühistas kohtuotsuse Iirimaa vs. komisjon, punkt 23 eespool (EU:T:2012:134), ja saatis alumiiniumoksiid I kohtuasjad Üldkohtusse tagasi.

71      Ent nendest põhjustest nähtub, et EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust rakendades, et kontrollida, kas vaidlusalune maksuvabastus oli riigiabi, ning võttes selle menetluse tulemusel vastu alumiiniumoksiid I otsuse, komisjon üksnes kasutas talle riigiabi valdkonnas EÜ asutamislepinguga antud pädevust ning et selliselt toimides ei saanud ta riivata pädevust, mis on nõukogule EÜ asutamislepinguga antud aktsiisi reguleerivate õigusaktide ühtlustamise valdkonnas, või akte, mille nõukogu on seda pädevust kasutades vastu võtnud.

72      Järelikult ei saanud komisjon EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust rakendades kontrollida, kas vaidlusalune maksuvabastus oli riigiabi, ning võttes selle menetluse tulemusel vastu alumiiniumoksiid I otsuse, rikkuda nõukogu vastuvõetud akte, mis nagu ka direktiivi 2003/96 artikkel 18 koostoimes selle II lisa sätetega või otsuse 2001/224 artikli 1 lõige 2 lubasid Itaalia Vabariigil sõnaselgelt jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006. Nimelt said need load tekitada tagajärgi üksnes aktsiisi reguleerivate õigusaktide ühtlustamise valdkonna eeskirjadega hõlmatud reguleerimisalas ega piiranud niisuguse võimaliku otsuse tagajärgi nagu alumiiniumoksiid I otsus, mille komisjon võis vastu võtta tal riigiabi valdkonnas oleva pädevuse teostamisel.

73      Liiati tuleneb kohtuotsusest komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktidest 52 ja 53, kus Euroopa Kohus meenutas, et riigiabi mõiste vastab objektiivsele olukorrale ning ei saa sõltuda institutsioonide tegevusest või avaldustest, et asjaolu, et komisjon leidis nõukogu heakskiitvate otsuste vastuvõtmise ajal, et aktsiisivabastused ei põhjustanud konkurentsimoonutusi ega kahjustanud ühisturu nõuetekohast toimimist, ei saanud takistada nende maksuvabastuste kvalifitseerimist riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui täidetud olid tingimused, mille kohaselt on tegemist riigiabiga.

74      Euroopa Kohtu lahendusest tuleneb a fortiori, et maksuvabastuste riigiabiks kvalifitseerimisel ei olnud komisjonile siduvad nõukogu hinnangud, mis on antud tema otsustes aktsiisi käsitlevate õigusaktide ühtlustamise valdkonnas ja mille kohaselt ei kaasne nende vabastustega konkurentsi moonutamist ja need ei kahjusta ühisturu nõuetekohast toimimist.

75      Euralluminal ei ole käesolevas asjas seega alust väita, et vaidlustatud otsus tekitab õiguslikke tagajärgi, mis lähevad vastuollu otsuse 2001/224 ja direktiivi 2003/96 artikli 18 alusel tekkivate õiguslike tagajärgedega.

76      Mis puudutab käesoleva etteheite põhjendamiseks esitatud õiguslikku argumentatsiooni, mis rajaneb õiguspärasel ootusel, mis võis Euralluminal olla vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkuse suhtes, siis on see tegelikkuses seotud kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimese ja neljanda väitega osas, milles need käsitlevad õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ning seda tuleb seega analüüsida nende väidete raames.

77      Järelikult, ilma et see piiraks selle argumentatsiooni analüüsi, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata etteheide selle kohta, et rikutud on õiguskindluse ning institutsioonide aktide õiguspärasuse eelduse ja kasuliku mõju põhimõtteid.

–       Põhimõtte lex specialis derogat legi generali rikkumine

78      Käesolevas argumendis väidab Eurallumina, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses põhimõtet lex specialis derogat legi generali, kuna ta ei tuginenud EÜ artiklile 93 ja selle rakendusmeetmetele, sh direktiivi 92/81 artikli 8 lõiked 4 ja 5 ning direktiivi 2003/96 artikli 18 lõige 1, mis käsitlevad EÜ artikleid 87 ja 88. Sellega seoses tugineb Eurallumina esiteks EÜ artikli 87 sõnastusele, mille kohaselt on see kohaldatav, „[k]ui käesolevas [EÜ] asutamislepingus ei ole sätestatud teisiti“, mistõttu ei ole see kohaldatav muu hulgas spetsiifiliste maksualaste õigusnormide ühtlustamismeetmete korral, mis on vastu võetud EÜ artikli 93 alusel. Teiseks viitab ta direktiivile 92/81 ja direktiivile 2003/96, mis rajanevad EÜ artiklil 93 ning näevad ette spetsiifilise raamistiku, mille alusel nõukogu ja komisjon tegutsevad koos, et lubada ja kontrollida erandeid mineraalõlidele kehtestatud aktsiisi struktuuri ühtlustamisest. Kolmandaks viitab ta ettepanekule, mille komisjon tegi nõukogule pikendamaks vaidlusalust maksuvabastust ja mille aluseks on hinnang, mille kohaselt oli see kokkusobiv EÜ asutamislepinguga, eeskätt asutamislepingu nende sätetega, mis tagavad ausa konkurentsi ja ühisturu moonutusteta toimimise. Neljandaks tugineb ta otsuse 2001/224 põhjendusele 5, mis ei lubanud komisjonil võtta sellelt otsuselt mõju ja mis ei saa olla EÜ asutamislepingu või direktiivi 92/81 sätete suhtes ülimuslik.

79      Komisjon palub jätta käesoleva etteheite põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

80      Käesolev etteheide tõstatab küsimuse, kas – nagu väidab Eurallumina – EÜ artiklit 93 ja selle rakendusmeetmeid, sh direktiivi 92/81 artikli 8 lõiked 4 ja 5 ning direktiivi 2003/96 artikli 18 lõige 1, on võimalik kvalifitseerida lex specialis’eks EÜ artiklite 87 ja 88 suhtes, ja kas need on seega viimaste suhtes ülimuslikud.

81      Selles küsimuses on oluline meelde tuletada, et vastavalt põhimõttele lex specialis derogat legi generali on erinormid neis olukordades, mida nendega on spetsiifiliselt reguleeritud, üldnormide suhtes ülimuslikud (vt selle kohta kohtuotsused, 30.4.2014, Barclays Bank, C‑280/13, EKL, EU:C:2014:279, punkt 44, ja 5.11.2014, Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EKL, EU:T:2014:926, punkt 198 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Käesolevas asjas, nagu komisjon õigesti märgib, on kõnealuse etteheite aluseks olev argumentatsioon otseselt tagasi lükatud kohtuotsuses komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812).

83      Nimelt, nagu meenutatud eespool punktis 65, tegi Euroopa Kohus kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktides 45–48 selgelt vahet nõukogu aktsiisi reguleerivate õigusaktide ühtlustamise pädevusel ja komisjoni pädevusel riigiabi valdkonnas. Veel leidis ta, et direktiivi 92/81 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud menetlusel on teistsugune eesmärk ja kohaldamisala kui EÜ artiklis 88 ette nähtud korral.

84      Sellest järeldub, et maksualaste õigusnormide ühtlustamise valdkonna eeskirjad, eelkõige EÜ artikkel 93 ja selle rakendusmeetmed, ning riigiabi valdkonna eeskirjad, sh EÜ artiklid 87 ja 88, on kaks iseseisvat normistikku ning et esimesi ei saa lex specialis’ena pidada teiste suhtes ülimuslikuks.

85      Seetõttu tuleb käesolev etteheide, et rikutud on põhimõtet lex specialis derogat legi generali, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

86      Ilma et see mõjutaks eespool punkte 76 ja 77, on kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud teine väide seega tervikuna tagasi lükatud.

 Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimene väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 1 ning põhjendused on vastuolulised

87      Itaalia Vabariik väidab, et vaidlustatud otsuses rikkus komisjon ühte EÜ artikli 87 lõikes 1 riigiabi kvalifitseerimiseks ette nähtud tingimust, kuna ta tuvastas valesti, et vaidlusalune maksuvabastus oli valikuline. Sellega seoses esiteks tugineb ta 1995. aasta seadusandlikule dekreedile lisatud A tabeli punktile 14, millest nähtub, et vaidlusalust maksuvabastust said üldiselt kõik ettevõtjad, kes kasutasid alumiiniumoksiidi tootmiseks kütusena mineraalõlisid, olenemata sellest, kus neid tarbiti. Teiseks väidab ta, et kuigi Itaalias sai vaidlusalust maksuvabastust ainult Eurallumina Sardiinia tehas, on see tõsiasi puhtfaktiline ja seotud alumiiniumoksiidi tootmise spetsiifilisusega. Lisaks väidab Itaalia Vabariik, et vaidlustatud otsuses põhjendati vaidlusaluse maksuvabastuse valikulisust vastuoluliselt.

88      Komisjon palub esimese väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

89      Mis puudutab etteheidet, et vaidlustatud otsuse põhjendus on EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud valikulisuse tingimuse osas vastuoluline, siis on oluline meelde tuletada, et vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõikele 1 pidi hagiavalduses olema ära toodud ülevaade väidetest ning seda piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks oma kaitse ette valmistada ja Üldkohtul oleks võimalik hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendava teabeta. Hagiavaldusest pidi seega selgelt ilmnema, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vastanud 2. mai 1991. aasta kodukorra nõuetele (kohtuotsus, 27.9.2012, Nynäs Petroleum ja Nynas Belgium vs. komisjon, T‑347/06, EKL, EU:T:2012:480, punkt 107). Analoogne lahendus kehtis ka etteheite suhtes, mis esitati väite põhjendamiseks.

90      Käesolevas asjas, nagu komisjon õigesti väidab, on etteheide, et põhjendus on EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud valikulisuse tingimuse osas vastuoluline, täiesti sisutühi. Nimelt, kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagiavalduses esimese väite põhjendamiseks esitatud Itaalia Vabariigi argumentatsioon puudutab vaid küsimust, kas komisjon rikkus vaidlustatud otsuses EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud valikulisuse tingimust. Seevastu ei selgita ta kuidagi, miks seda tingimust puudutavad vaidlustatud otsuse põhjendused on vastuolulised.

91      Seega ei vasta kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagiavaldus käesoleva etteheite osas, mille kohaselt on vaidlustatud otsuse põhjendus vastuoluline, 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c kehtestatud täpsuse nõuetele. Seetõttu tuleb kõnealune etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

92      Mis puudutab etteheidet, et vaidlustatud otsuses on rikutud EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud valikulisuse tingimust, siis esiteks tuleb analüüsida Itaalia Vabariigi argumenti, mille kohaselt nähtub 1995. aasta seadusandlikule dekreedile lisatud A tabeli punktist 14, et vaidlusalust maksuvabastust said üldiselt kõik ettevõtjad, kes kasutasid alumiiniumoksiidi tootmisel küttena mineraalõlisid, olenemata nende tarbimise kohast. See tekitab sisuliselt küsimuse, kas komisjon tegi vaidlustatud otsuses vea, hinnates valikulisuse tingimust aktsiisivabastuse suhtes, nagu nõukogu seda lubas direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel, mitte aga aktsiisivabastuse suhtes, nagu see on ette nähtud 1995. aasta seadusandlikule dekreedile lisatud A tabeli punktis 14.

93      Vaidlusaluse maksuvabastuse piirkondlik valikulisus tuleneb sellest, et see on kohaldatav ainult Sardiinias. Kuid nagu märgib õigesti Itaalia Vabariik ja nagu möönis komisjon alumiiniumoksiid I otsuse põhjendustes 17 ja 63 ning Euroopa Kohus kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktis 50, määrati täpsed geograafilised tingimused kindlaks ja anti vaidlusalusele maksuvabastusele piirkondlikus plaanis valikuline laad direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel vastu võetud nõukogu heakskiitvates otsustes, kuivõrd nendes otsustes lubati Itaalia Vabariigil kohaldada maksuvabastust või jätkata selle kohaldamist ainult Sardiinias.

94      Siiski on riigiabi valdkonna eeskirjade seisukohast uurimisel asjakohane meede käesolevas asjas vaidlusalune maksuvabastus, nagu nõukogu seda lubas direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel, kuna 1995. aasta seadusandlikule dekreedile lisatud A tabeli punktis 14 kohaldas Itaalia Vabariik ette nähtud vabastust, järgides täpseid geograafilisi ja ajalisi tingimusi, mille nõukogu oli loa andmise tingimuseks seadnud.

95      Seega hindas komisjon vaidlustatud otsuses valikulisuse tingimust põhjendatult vaidlusaluse maksuvabastuse suhtes, nagu Itaalia Vabariik seda tegelikult rakendas. Järelikult tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Itaalia Vabariigi käesolev argument, mille kohaselt on valikulisuse tingimust vääralt hinnatud aktsiisivabastuse suhtes, nagu see on ette nähtud 1995. aasta seadusandlikule dekreedile lisatud A tabeli punktis 14.

96      Teiseks tuleb analüüsida Itaalia Vabariigi argumenti, mille kohaselt sisuliselt tegi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 63 vea, tuvastades, et aktsiisivabastused olid valikulised, sest neid kohaldati „siiski vaid ettevõtete suhtes, mis toodavad alumiiniumoksiidi“, et „tegelikult on igas liikmesriigis ainult üks ettevõte, mis kõnealusest maksuvabastusest kasu saab“ ja et tegemist oli „Eurallumina[ga] Sardiinias“, samas kui see, et vaidlusalust maksuvabastust sai ainult Eurallumina Sardiinia tehas, oli puhtfaktiline asjaolu, mis oli seotud alumiiniumoksiidi tootmise spetsiifilisusega Itaalias.

97      Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artikli 87 lõige 1 keelab riigiabi, mis „soodusta[b] teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“, st valikuline abi (kohtuotsus, 15.12.2005, Itaalia vs. komisjon, C‑66/02, EKL, EU:C:2005:768, punkt 94).

98      Seoses valikulisuse tingimuse hindamisega tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ artikli 87 lõike 1 alusel kindlaks teha, kas antud õiguskorra raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, mis on nimetatud korra eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (vt kohtuotsus, 15.11.2011, komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik, C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EKL, EU:C:2011:732, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Võrdlusbaasi määratlus on maksumeetmete korral erilise tähtsusega, sest eelise olemasolu saab tuvastada üksnes võrdluses nn „tavapärase“ maksustamisega. Tavaline maksumäär on võrdluse aluseks oleval geograafilisel alal kehtiv määr (kohtuotsus, 6.9.2006, Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EKL, EU:C:2006:511, punkt 56).

100    Käesolevas asjas on alumiiniumoksiid I otsuse põhjendused 63 ja 64 sõnastatud järgmiselt:

„(63) […] Käesoleval juhul kohaldatakse maksuvabastust […] vaid ettevõtete suhtes, mis toodavad alumiiniumoksiidi ja tegelikult on igas liikmesriigis ainult üks ettevõte, mis kõnealusest maksuvabastusest kasu saab – […] Eurallumina Sardiinias […]. Kuigi nõukogu otsused olid siduvad, olid maksuvabastused piirkondlikult selektiivsed, sest kõnealused otsused lubasid maksuvabastust üksnes teatavates piirkondades, ja potentsiaalsed investorid, kes olnuksid huvitatud investeerimisest alumiiniumoksiidi tootmisse muudes piirkondades, ei oleks saanud olla kindlad, et nad saavad sarnase kohtlemise osaliseks. Piirkondade valikul ei ole mitte mingisugust seost kõnealuste riikide maksusüsteemide sisemise loogikaga.

(64)      Enne direktiivi 2003/96[…] jõustumist nõudsid ühenduse õigusaktid liikmesriikidelt põhimõtteliselt mineraalõlidele aktsiisimaksu kehtestamist, nii et spetsiaalseid maksuvähendusi, mis piirdusid konkreetse tootmise ja konkreetsete piirkondadega, ei saanud süsteemi olemuse ja üldstruktuuri alusel pidada õigustatuks. Väited, millega […] Itaalia ainult alumiiniumoksiidile antud maksuvähendust kaitse[b], lähtuvad turul valitsevatest asjaoludest ja alumiiniumoksiidi tootmise asjaoludest konkreetsetes asjaomastes piirkondades. Need väited ei lähtu asjaomaste siseriiklike maksusüsteemide olemusest ja loogikast, sest maksusüsteemid peavad vastama ühenduse õigusaktides sätestatud nõuetele. Seega ei saa enne direktiivi 2003/96[…] jõustumist rakendatud meetmeid pidada süsteemi olemusest ja üldstruktuurist lähtuvalt õigustatuks ning need kujutavad endast riigiabi [EÜ] artikli 87 lõike 1 tähenduses.“

101    Vastupidi Itaalia Vabariigi väidetule nähtub alumiiniumoksiid I otsuse põhjendustest 63 ja 64, et komisjon ei tuginenud otsuses vaidlusaluse maksuvabastuse valikulisuse analüüsis asjaolule, et praktikas sai seda vabastust ainult üks Sardiinias asuv alumiiniumoksiiditootja ehk Eurallumina, vaid kahele asjaolule, et Itaalia maksusüsteemile vastavas võrdlusraamistikus oli vaidlusalune maksuvabastus piirkondlikult valikuline meede, kuna see soodustas kõiki Sardiinias asuvaid alumiiniumoksiidi tootjaid võrreldes potentsiaalsete investoritega, kes olnuksid huvitatud investeerimisest alumiiniumoksiidi tootmisse Itaalia muudes piirkondades, ning materiaalselt selektiivne, kuna see soodustas alumiiniumoksiidi tootvaid äriühinguid ja alumiiniumoksiidi tootmist võrreldes muid kaupu ja teenust tootvate äriühingutega ja muu tootmisega.

102    Järelikult puudub käesoleval Itaalia Vabariigi argumendil, mis tuleneb alumiiniumoksiid I otsuse väärast tõlgendamisest, faktiline ja õiguslik alus ning see tuleb seetõttu tagasi lükata.

103    Seega tuleb kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud teine väide, et rikutud on määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii ja artiklit 4 ning nõukogu heakskiitvaid otsuseid

104    Itaalia Vabariik väidab sisuliselt, et komisjon on rikkunud määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii ja artiklit 4 ning nõukogu heakskiitvaid otsuseid, kuna ta tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 67, et vaidlusalune abi on uus abi, mis oli muutunud ebaseaduslikuks määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti f tähenduses, kuna komisjonile ei oldud sellest enne abi rakendamist teatatud. Tema arvates oleks vaidlusalune abi tulnud kvalifitseerida olemasolevaks abiks määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses. Sellega seoses esiteks tugineb Itaalia Vabariik nõukogu heakskiitvatele otsustele, millest viimane on otsus 2001/224 ja millega tal lubati vaidlusalust maksuvabastust kohaldada või jätkata selle kohaldamist. Teiseks viitab ta EÜ artiklile 93 kui lex specialis’ele, mis on nõukogu pädevuse alus maksusid käsitlevate õigusaktide ühtlustamise valdkonnas ja direktiivi 92/81 ja nõukogu heakskiitvate otsuste õiguslik alus, võrreldes lex generalis’ega, milleks on EÜ artiklid 87 ja 88, mis on komisjoni pädevuse alus riigiabi valdkonnas. Kolmandaks viitab ta direktiivi 92/81 artikli 8 lõikest 4 tulenevale nõukogu kohustusele kontrollida, et vaidlusalune maksuvabastus oli põhjendatud teatud poliitilistel kaalutlustel, et sellega ei kaasne konkurentsi moonutamine ja see ei kahjusta ühisturu nõuetekohast toimimist.

105    Komisjon palub teise väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

106    Käesolev väide tõstatab sisuliselt küsimuse, kas komisjon tegi vaidlustatud otsuses vea, hinnates vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkust uue abi suhtes kohaldatavate normide alusel, kuigi tegemist oli olemasoleva abiga määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses, kuna seda oli lubatud nõukogu heakskiitvate otsustega, millest viimane oli otsus 2001/224.

107    Selles küsimuses on oluline meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktile ii saab „olemasolevaks abiks“ kvalifitseerida „heakskiidetud abi, see tähendab komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abikavad või individuaalne abi“.

108    EÜ asutamisleping näeb ette erineva menetluse vastavalt sellele, kas tegemist on olemasoleva või uue abiga. Kui EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tuleb uuest abist komisjonile eelnevalt teatada ja seda ei tohi rakendada enne, kui menetluse tulemusel on tehtud lõplik otsus, siis olemasolevat abi võib vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 1 anda õiguspäraselt seni, kuni komisjon ei ole seda tunnistanud kokkusobimatuks (vt kohtuotsus, 24.3.2011, Freistaat Sachsen ja Land Sachsen-Anhalt vs. komisjon, T‑443/08 ja T‑455/08, EKL, EU:T:2011:117, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika). Olemasoleva abi kohta võib seega vajaduse korral teha vaid otsuse, millega tuvastatakse kokkusobimatus ja millel on õiguslikud tagajärjed tulevikus (vt kohtuotsus Freistaat Sachsen ja Land Sachsen-Anhalt vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2011:117, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Käesolevas asjas, nagu komisjon õigesti märgib, on kõnealuse väite aluseks olev argumentatsioon otseselt tagasi lükatud kohtuotsuses komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812).

110    Nimelt leidis Euroopa Kohus selle otsuse punktis 49, et nõukogu otsus, mis annab direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 kohaselt liikmesriigile loa kehtestada aktsiisivabastus, ei saanud takistada komisjonil selle pädevuse teostamist, mis tal on aluslepingust tulenevalt, ning järelikult ei saanud takistada komisjonil EÜ artiklis 88 ette nähtud menetluse rakendamist selleks, et kontrollida, kas see vabastus kujutab endast riigiabi, ja selle menetluse tulemusel vajaduse korral niisuguse otsuse nagu vaidlusaluse otsus vastuvõtmist. Sama kohtuotsuse punktis 47 tõdes Euroopa Kohus eelnevalt, et uue ja olemasoleva riigiabi reguleerimiseks on direktiivi 92/81 artikli 8 lõikes 4 sätestatud menetlusel teistsugune eesmärk ja kohaldamisala, kui EÜ artiklis 88 ette nähtud korral. Nendest põhjustest tulenevalt ei saa direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel vastu võetud nõukogu heakskiitvaid otsuseid kuidagi käsitleda abikava või üksikabi heakskiitmise otsustena määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses.

111    Järelikult ei võimaldanud direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 4 alusel vastuvõetud nõukogu heakskiitvad otsused käesolevas asjas kvalifitseerida vaidlusalust maksuvabastust „olemasolevaks abiks“ määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses.

112    Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud teine väide tuleb järelikult põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud viies väide, et rikutud on direktiivi 2003/96 artiklit 18 koosmõjus selle II lisaga ning otsust 2001/224

113    Itaalia Vabariik väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuses rikkus komisjon direktiivi 2003/96 artiklit 18 koosmõjus selle II lisaga ning otsuse 2001/224 artikli 1 lõiget 2, millega sõnaselgelt lubati tal jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006. Direktiivi 2003/96 jõustumine 1. jaanuaril 2004 lõpetas tema kohustuse teatada vaidlusalusest abist komisjonile ja komisjonil puudus igasugune pädevus võtta vastu vaidlustatud otsus.

114    Komisjon palub viienda väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

115    Käesolevas asjas, nagu komisjon õigesti märgib, on kõnealuse väite aluseks olev argumentatsioon otseselt tagasi lükatud kohtuotsuses komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812).

116    Nimelt nähtub kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), põhjendustest, millele on viidatud eespool punktides 65–69, et rakendades EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust, et kontrollida, kas vaidlusalune maksuvabastus oli riigiabi, ning võttes selle menetluse tulemusel vastu alumiiniumoksiid I otsuse, komisjon üksnes kasutas talle riigiabi valdkonnas EÜ asutamislepinguga antud pädevust ning et selliselt toimides ei saanud ta riivata pädevust, mis on nõukogule EÜ asutamislepinguga antud aktsiisi reguleerivate õigusaktide ühtlustamise valdkonnas, või akte, mille nõukogu on seda pädevust kasutades vastu võtnud.

117    Järelikult ei saanud komisjon EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust rakendades kontrollida, kas vaidlusalune maksuvabastus oli riigiabi, ning võttes selle menetluse tulemusel vastu alumiiniumoksiid I otsuse, rikkuda nõukogu vastuvõetud akte, mis nagu direktiivi 2003/96 artikkel 18 koostoimes selle II lisa sätetega või otsuse 2001/224 artikli 1 lõige 2, lubasid Itaalia Vabariigil sõnaselgelt jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006. Nimelt said need load tekitada tagajärgi üksnes aktsiisi reguleerivate õigusaktide ühtlustamise valdkonna eeskirjadega hõlmatud reguleerimisalas ega piiranud niisuguse võimaliku otsuse tagajärgi nagu vaidlustatud otsus, mille komisjon võis vastu võtta tal riigiabi valdkonnas oleva pädevuse teostamisel.

118    Järelikult ei ole Itaalia Vabariigil alust väita, et vaidlustatud otsus rikub direktiivi 2003/96 artiklit 18 koostoimes selle II lisa sätetega ning otsuse 2001/224 artikli 1 lõiget 2.

119    Seega tuleb kohtuasja T‑60/06 RENV II hagi põhjendamiseks esitatud viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kolmas väide, et rikutud on keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevaid norme ning eeskätt ühenduse suuniste punkti 82 teise lõigu alapunkti a

120    Itaalia Vabariik on sisuliselt seisukohal, et komisjon rikkus alumiiniumoksiid I otsuses keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevaid norme ja eeskätt ühenduse suuniste punkti 82 teise lõigu alapunkti a, kuna ta keeldus tuvastamast, et vaidlusalune abi oli tihedalt seotud keskkonnakaitsealaste eesmärkide täitmisega Eurallumina poolt. Sellega seoses esiteks Itaalia Vabariik tugineb alumiiniumoksiidi tootmistegevuse tugevale keskkonnamõjule, mis on seotud vajadusega kõrvaldada ohutult tööstustsükli jäätmed; ta selgitab, et ala, kus Eurallumina oli rajatud, kuulutati 30. novembri 1990. aasta Itaalia ministrite nõukogu otsusega suure keskkonnakriisi riskiga alaks. Teiseks viitab ta ökoloogilistele eesmärkidele, mille ta pidi täitma omal kulul ja mille Eurallumina võttis keskkonna saastest puhastamise ja parandamise kava raames, mis kiideti heaks Itaalia ministrite nõukogu presidendi 23. aprilli 1993. aasta dekreediga, ning eelkõige Itaalia keskkonnaministeeriumi 15. juunil 1995 kehtestatud saneerimisprogrammi ja Itaalia ametiasutustega 12. aprillil 1999 sõlmitud programmlepingu raames. Kolmandaks tugineb ta Euralluminale 1998. aasta dekreediga Itaalia keskkonnaministeeriumi kehtestatud kohustusele vähendada vääveloksiidide ja tolmu heitkoguste piirmäärasid. Neljandaks viitab ta kohustusele, mille Eurallumina võttis Sardiinia piirkonnaga sõlmitud 27. aprilli 1999. aasta lepinguga luua kaltsineerimisahjudest ja kateldest tuleva suitsu spetsiaalne väävlitustamistehas ning selles kontekstis viitab ta Eurallumina olulistele investeeringutele tema Sardiinia tehases, mis jätkusid kuni 2005. aastani ja mille tulemusel sai ta ISO 14001 sertifikaadi. Viiendaks tugineb ta 6. veebruari 2002. aasta kirjale, mille ta saatis ametliku uurimismenetluse käigus komisjonile ja milles ta tõi välja peamised kulud, mis tulenevad Euralluminale Itaalia maksu- ja keskkonnaõigusnormidest ja viimase võetud ökoloogilistest kohustustest.

121    Komisjon palub kolmas väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja igal juhul põhjendamatuse tõttu ning ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

122    Käesolev väide tõstatab sisuliselt küsimuse, kas alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 75 tegi komisjon vea, keeldudes tuvastamast, et vaidlusalust abi anti vastutasuna keskkonnakaitseeesmärkide saavutamise eest Eurallumina poolt ja et sel määral oli see ühisturuga kokkusobiv ühenduse suuniste punktide 47–52 seisukohast.

123    Selles suhtes on oluline meenutada, et 3. veebruaril 2001 Euroopa Ühenduste Teatajas avaldatud ühenduse suuniste punktis 82 on muu hulgas ette nähtud järgmine:

„[…]

Teatamata abi suhtes kohaldab komisjon:

a)      käesolevaid suuniseid, kui abi anti pärast suuniste avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas;

[…]“.

124    Lisaks on ühenduse suuniste punktid 47–51 sõnastatud järgmiselt:

„47.      Kui kehtestatakse maksud, millega teatav tegevus maksustatakse keskkonnakaitse põhjustel, võivad liikmesriigid pidada vajalikuks kehtestada teatavatele ettevõtjatele ajutised erandid, eelkõige siis, kui Euroopa tasandil puudub ühtlustamine või on oht, et ettevõtja kaotab rahvusvahelisel tasandil ajutiselt konkurentsivõime. Üldjuhul on need erandid EÜ asutamislepingu artiklis 87 ette nähtud tegevusabi. Nende meetmete analüüsimisel tuleb muu hulgas kindlaks teha, kas maks on kehtestatud ühenduse otsuse alusel või liikmesriigi sõltumatu otsuse alusel.

[…]

49.      Kui maksustamine tuleneb ühenduse direktiivist, on kaks võimalust:

[…]

b)      liikmesriik kohaldab teatavate toodete suhtes ühenduse direktiivis ette nähtud maksu alammäära ja annab erandi teatavatele ettevõtjatele, kes selle tulemusel maksavad alammäärast madalamat maksu. Kui niisuguse erandi andmine ei ole kõnealuse direktiivi alusel lubatud, on see [EÜ] artikliga 87 kokkusobimatu. Kui see erand [on] direktiivi alusel lubatud, võib komisjon pidada erandi andmist [EÜ] artikliga 87 kokkusobivaks, kui see on vajalik ega ole ühenduse eesmärke silmas pidades ebaproportsionaalne. Komisjon rõhutab tungivalt, et niisugune erand on ajaliselt rangelt piiratud.

50.      Üldjuhul peaksid kõnealused maksumeetmed keskkonnakaitse arengut märkimisväärselt toetama. Hoolikalt tuleb jälgida, et erandid ei kahjustaks oma laadi tõttu üldeesmärkide saavutamist.

51.      Neid erandeid võib lugeda tegevusabiks, mille andmist võib lubada järgmistel tingimustel.

1)      Kui liikmesriik kehtestab keskkonnakaitselistel põhjustel uue maksu mõnel tegevusalal või toodete suhtes, mille maksustamist ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud, või kui liikmesriigi kavandatud maks on ühenduse õigusaktides ette nähtud maksust kõrgem, on komisjon seisukohal, et otsus anda erandina mittekahanevat toetust kümneks aastaks võib olla põhjendatud kahel juhul:

a)      need erandid antakse tingimusel, kui asjaomane liikmesriik ja abisaajad ettevõtjad sõlmivad omavahel lepingud, milles ettevõtja või ettevõtjate liidud kohustuvad saavutama keskkonnakaitse eesmärke erandite kohaldamiseks ette nähtud aja jooksul või kui ettevõtjad sõlmivad vabatahtlikult samamõjulisi lepinguid. Need lepingud või kohustused võivad olla seotud muu hulgas energiatarbimise vähendamisega, saasteainete eraldumise vähendamisega või muu keskkonnakaitsemeetmega. Iga liikmesriik peab kokkulepete sisu üle läbirääkimisi ise ja komisjon hindab kokkulepete sisu, kui talle esitatakse abiprojekt. Liikmesriigid peavad tagama ettevõtjate või ettevõtjate liitude võetud kohustuste range kontrolli. Liikmesriigi ja asjaomase ettevõtja vahel sõlmitud lepingutes tuleb kohustuste täitmata jätmise puhuks sätestada kohaldatavad sanktsioonid.

Neid sätteid kohaldatakse ka siis, kui liikmesriik kohaldab maksuvähendust samadel tingimustel, millel on lepingutega või eespool nimetatud kohustustega sama mõju;

b)      nende erandite andmise tingimus ei pea olema asjaomase liikmesriigi ja abisaaja ettevõtja vahelise lepingu sõlmimine, kui täidetud on järgmised teineteist välistavad tingimused:

–        kui vähendatakse ühenduse maksu, peab ettevõtja poolt tegelikult makstav summa jääma pärast vähendust suuremaks kui ühenduse alammäär, et ergutada ettevõtjaid keskkonnakaitset parandama,

[…]

2)      Punkti 51.1 sätteid võib kohaldada olemasolevate maksude suhtes, kui üheajal on täidetud kaks järgmist tingimust:

a)      kõnealune maks peab keskkonnakaitsele märgatavat positiivset mõju avaldama;

b)      asjaomastele ettevõtjatele antavate erandite kohta tehakse otsus siis, kui maks kehtestatakse […]“.

125    Alumiiniumoksiid I otsuse põhjendustes 71 ja 73 märkis komisjon, et „[p]ärast 3. veebruari 2001. aastal antud abi peab hindama vastavalt […] ühenduse suunistele kooskõlas kõnealuste suuniste punkti 82 [teise lõigu] alapunktiga a“ ning täpsemalt vastavalt suuniste punktidele 47–52, milles on sätestatud eeskirjad, mida kohaldatakse maksuvähenduste ja -vabastuste vormis antava igasuguse tegevusabi suhtes.

126    Sama otsuse põhjendustes 73–76 märkis ta muu hulgas järgmist:

„(73) […] Algselt ei olnud mineraalõlide suhtes kohaldatavad aktsiisimaksud välja töötatud keskkonnapoliitika meetmena. Üks tõenäoline asjaolu, mille puhul maksu võib lugeda keskkonnamaksuks, on see, kui selle maksu maksubaasi moodustavad tegurid, millel on keskkonnale selgelt kahjulik mõju. […] Kuna mineraalõlide kasutamisel on keskkonnale selgelt kahjulik mõju, võib mineraalõlide suhtes kehtestatud makse lugeda keskkonnamaksudeks.

(74)      Kõigis kolmes liikmesriigis, millele käesolev otsus on adresseeritud, olid mineraalõlide suhtes kohaldatavad aktsiisimaksud olemas enne kõnealuste maksuvabastuste rakendamist ja seetõttu tuleb neid käsitleda olemasolevate maksudena […] ühenduse suuniste punkti 51.2 tähenduses. Aktsiisimaksudel on aga punkti 51.2 alapunktis a nimetatud keskkonnakaitse seisukohast arvestatav positiivne mõju, sest need kujutavad endast tootjate jaoks märkimisväärset stiimulit mineraalõlide tarbimise vähendamiseks. Asjaomastel aktsiisimaksudel võis algusest peale mitte olla selgelt väljendatud keskkonnakaitse eesmärki ning maksuvabastused otsustati palju aastaid tagasi, eriti Iirimaa ja Itaalia puhul, ning kõigis liikmesriikides igal juhul enne [ühenduse] suuniste jõustumist. Seetõttu võib nende olukorda kaaluda selliselt, nagu need oleksid otsustatud ajal, mil aktsiisimaks kehtestati. Järelikult võib käesolevas otsuses hinnatavate maksuvähenduste suhtes suuniste punkti 51.2 kohaselt kohaldada punkt 51.1 sätteid.

(75)      Oma märkustes kinnitasid abisaajad, et nad on maksuvabastuste vastu teinud märkimisväärseid keskkonnainvesteeringuid. Ometi ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et abisaajad oleksid sõlminud asjaomaste liikmesriikidega lepinguid, millega nad oleksid võtnud kohustuse saavutada keskkonnakaitsealased eesmärgid selle perioodi jooksul, mil maksuvabastust kohaldati. Ka ei kohaldatud maksuvabastuste suhtes tingimusi, mis oleksid taganud sama tulemuse, mis sellised lepingud ja kohustused. Lisaks sellele paistab, et keskkonnainvesteeringud ei läinud kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusaktide täitmiseks vajalik või ärilisest vaatepunktist otstarbekas ja ökonoomne. Järelikult ei ole […] ühenduse suuniste punkti 51.1 alapunkti a kohaldamiseks vajalikud tingimused täidetud ja kohaldatavad on üksnes punkti 51.1 alapunkti b sätted.

(76)      Mis puutub 31. detsembrile 2003. aastal eelnenud perioodi, siis seonduvad maksuvabastused ühenduse maksuga, täpsemalt maksuga, mis on direktiivi 92/82[…] alusel ühtlustatud. Seepärast on kohaldatav […] ühenduse suuniste punkti 51.1 alapunkti b esimene taane. Kõnealuse sätte kohaselt võib vähenduse heaks kiita, kui summa, mille abisaajad vähenduse järel tegelikult maksavad, on ühenduse alammäärast kõrgem. Samas oli aga kõigi maksuvähenduste puhul tegemist täieliku maksuvabastusega. Võttes arvesse käesoleva otsuse põhjenduses 73 nimetatud maksu positiivset keskkonnamõju, saab kõnealused meetmed ühisturuga kokkusobivaks tunnistada ainult selles ulatuses, milles abisaajatelt nõutavad maksed ületavad direktiiviga 92/82[…] kehtestatud alammäära, mis kõnealusel perioodil oli 13 eurot 1000 kg kohta. Seepärast saab ühisturuga kokkusobivaks tunnistada ainult maksuvabastuse, mis ületab 13,01 euro taseme, sellal kui maksuvabastus kuni 13,01 euro tasemeni kujutab endast kokkusobimatut abi.“

127    Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on suunised, mida komisjon riigiabi valdkonnas vastu võtab, talle kohustuslikud tingimusel, et need ei kaldu kõrvale EÜ asutamislepingus sätestatud õigusnormidest (vt kohtuotsus, 2.12.2010, Holland Malt vs. komisjon, C‑464/09 P, EKL, EU:C:2010:733, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

128    Käesolevas asjas ei vaidle Itaalia Vabariik vastu alumiiniumoksiid I otsuse põhjendusele 67, millest nähtub, et vaidlusalusest abist ei ole komisjonile kunagi teatatud. Osas, milles seda abi anti pärast 3. veebruari 2001, on selle suhtes suunised vastavalt punktile 82 kohaldatavad (vt punkt 123 eespool).

129    Tõendamaks suuniste seisukohast vaidlusaluse abi kokkusobivust ühisturuga, esitas Itaalia Vabariik hagiavalduse lisas hulgaliselt akte ja kokkuleppeid, millest nähtub, et Eurallumina oli kohustatud saavutama arvukaid keskkonnakaitsealaseid eesmärke või kohustunud vabatahtlikult selliseid eesmärke saavutama ajavahemikul, mil talle vaidlusalust abi anti.

130    Komisjon leiab siiski, et need argumendid tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna Itaalia Vabariik ei esitanud neid akte ja kokkuleppeid ametliku uurimismenetluse käigus.

131    Sellega seoses tuleb märkida, et osas, milles Itaalia Vabariik viitas kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks teabele, mis ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kättesaadavad või mida ei tehtud komisjonile teatavaks ametlikus uurimismenetluses, ei saa Üldkohus selle otsuse seaduslikkuse hindamisel seda teavet arvesse võtta.

132    Nimelt tuleb tühistamishagi raames asjaomase õigusakti õiguspärasust hinnata akti vastuvõtmise ajal eksisteerinud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest lähtudes (kohtuotsus, 14.1.2004, Fleuren Compost vs. komisjon, T‑109/01, EKL, EU:T:2004:4, punkt 50). Seega tuleb vastavalt kohtupraktikale riigiabi valdkonnas tehtud otsuse õiguspärasust hinnata seda teavet arvesse võttes, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel (vt kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2004:4, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Liikmesriik ei saa seega liidu kohtus tugineda faktilistele asjaoludele, mida ta ei ole EÜ artiklis 88 ette nähtud kohtueelses menetluses esitanud (vt kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2004:4, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

133    Käesolevas asjas nähtub toimikust, et oma 6. veebruari 2002. aasta kirjas ametlikus uurimismenetluses esitatud märkustes väitis Itaalia Vabariik üldiselt, et vaidlusalune abi kompenseeris osaliselt tegevuskulud, mida Eurallumina pidi kandma Itaalia maksu- ja keskkonnaalastest õigusaktidest tingituna. Täpsemalt märkis ta, et üks osa vaidlusalusest abist kompenseeris keskkonnakaitsega seotud täiendavaid kulusid ja kuulus seega ühenduse suuniste kohaldamisalasse. Sellega seoses selgitas Itaalia Vabariik, et alates 1974. aastast on piirkonna ametivõimud keelanud jääkproduktide Vahemerre laskmise, mida Prantsusmaa ja Kreeka ikka veel lubavad. Eurallumina jaoks kaasnesid nimetatud keeluga kõrged kulud summas 6 miljardit Itaalia liiri (3 miljonit eurot). Rangete heitmepiirnormide tõttu (25% alla riikliku SOx jaoks kehtestatud taseme) on ettevõte pidanud investeerima uude desulfureerimistehnoloogiasse maksumusega 44 miljardit Itaalia liiri (22 miljonit eurot), millega kaasnevad 6 miljardi Itaalia liiri (3 miljoni euro) suurused täiendavad aastased tegevuskulud, mille hulka kuulub ka amortisatsioon. Vaatamata nimetatud investeeringutele peab ettevõte veel maksma aastas 1,1 miljonit Itaalia liiri (550 000 eurot) heitmemaksu.

134    Alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 56 võttis komisjon selle Itaalia Vabariigi esitatud teabe teadmiseks, kuid ta leidis otsuse põhjenduses 75, et teave ei võimaldanud asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusega hõlmatud ajavahemikus oli vaidlusalune maksuvabastus vastutasu Itaalia ametiasutuste ja Eurallumina vahel sõlmitud kokkulepete eest, millega viimane kohustus saavutama keskkonnakaitseeesmärgid või samaväärseid kohustusi, mis Eurallumina jaoks tulenevad Itaalia õigusaktidest. Lisaks sellele väitis komisjon, et talle ei esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et Eurallumina tehtud keskkonnainvesteeringud läksid kaugemale sellest, mis oli Itaalia õigusaktide täitmiseks vajalik või ärilisest vaatepunktist otstarbekas ja ökonoomne. Seetõttu järeldas komisjon, et ühenduse suuniste punkti 51.1 alapunkti a kohaldamiseks vajalikud tingimused ei olnud käesolevas asjas täidetud.

135    Mis puudutab hagiavalduse lisas esitatud Itaalia Vabariigi dokumente, siis ei nähtu toimikust, et need edastati komisjonile ametlikus uurimismenetluses. Lisaks ei väida Itaalia Vabariik oma menetlusdokumentides komisjoni argumentidele vastates, et need edastati. Kohtuistungil kinnitas komisjon vastuseks Üldkohtu suulisele küsimusele, et kõnealuseid dokumente ametlikus uurimismenetluses ei esitatud. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et hagiavalduse lisas esitatud dokumente ei ole varem esitatud. Eespool punktis 132 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et nendes dokumentides sisalduvat teavet ei saa järelikult vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui nendes vaid korratakse teavet, mis on komisjonile ametliku uurimismenetluse raames juba esitatud, eeskätt eespool mainitud 6. veebruari 2002. aasta kirjaga.

136    Mis puudutab ainult teavet, mis esitati komisjonile 6. veebruari 2002. aasta kirjas, siis leidis komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et see ei võimaldanud tal järeldada, et vaidlusalust maksuvabastust anti tingimusel, et Eurallumina täidab kohustust saavutada teatavad keskkonnakaitse eesmärgid. Lisaks ei võimaldanud see teave komisjonil järeldada, et vaidlusalune maksuvabastus oli vastutasu tema võetud kohustuste eest saavutada keskkonnakaitseeesmärgid, mis läksid kaugemale juba Itaalia maksu- või keskkonnaõigusaktidest tulenevatest kohustustest, eelkõige siseriiklikest normidest, millega kehtestati heitme piiramine, et järgida õhukvaliteeti või heitmetelt makstavaid makse puudutavaid norme, või sõlmida vabatahtlikke kokkuleppeid, millel on sama ulatus ühenduse suuniste punkti 51.1 alapunkti a tähenduses. 6. veebruari 2002. aasta kirjas möönis Itaalia Vabariik liiati, et „Euralluminale antud abi, mille komisjon määratles tegevusabiks, hüvita[s] osaliselt Itaalia maksu- ja keskkonnaalaste õigusaktidega ettevõtjale pandud tegevuskulud“. Pealegi nähtub alumiiniumoksiid I otsuse põhjendusest 45, et ametlikus uurimismenetluses märkis Eurallumina ise, et tema Sardiinia tehases on tehtud „märkimisväärsed investeeringud, et tagada vastavus kõige rangemate eeskirjade ja piirkondlike keskkonnakaitse normidega“. Igal juhul ei võimaldanud ainult 6. veebruari 2002. aasta kirjas komisjonile edastatud teave tal kontrollida, et nagu väidab Itaalia Vabariik käesoleva hagi raames, oli vaidlusalune maksuvabastus tegelikult Itaalia ametiasutustega sõlmitud lepingutes ja kokkulepetes ette nähtud vastutasuna investeeringute eest, mille Eurallumina tegi, et täita kohustusi saavutada keskkonnakaitseeesmärgid, mis lähevad kaugemale nendest, mis tulenevad juba tema suhtes kohaldatavatest õigusaktidest.

137    Isegi kui võtta arvesse hagiavalduse lisas Itaalia Vabariigi esitatud akte ja kokkuleppeid, ei võimalda need käesolevas asjas tõdeda, et Eurallumina kohustus vaidlusalusest maksuvabastusest saadava kasu vastutasuna saavutama keskkonnakaitseeesmärgid, mis lähevad kaugemale nendest, mis tulenevad juba Itaalia õigusaktidest, või sõlmima vabatahtlikke kokkuleppeid, millel on sama ulatus. On tõsi, et eelkõige 12. aprilli 1999 Itaalia ametiasutuste ja Eurallumina vahel sõlmitud programmlepingu artiklist 3 ning Sardiinia piirkonna ja Eurallumina vahel sõlmitud 27. aprilli 1999. aasta lepingu artiklitest 2–4 nähtub, et Eurallumina kohustus tegema teatavad investeeringud, et saavutada keskkonnakaitse eesmärgid tema Portoscuso (Sardiinia) tehase keskkonna parandamise kava raames. Kuid vastupidi Itaalia Vabariigi väidetule ei tulnud neid keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks tehtavaid investeeringuid teha vaid Eurallumina kulul, kuna 12. aprilli 1999. aasta programmlepingu artiklis 4 ja 27. aprilli 1999. aasta lepingu artiklites 4–6 oli sõnaselgelt ette nähtud, et Eurallumina võetud kohustuste täitmiseks kohustus Sardiinia piirkond rahaliselt panustama Portoscuso tehase keskkonna parandamise kava elluviimisse kuni 30% ulatuses abikõlblikuks tunnistatud kulutustest ja igal juhul maksimaalselt 17,5 miljardi ITL ulatuses. Seevastu ei nähtu nendest kokkulepetest, et vaidlusalune maksuvabastus oli ka rahaline panus Eurallumina tehtud keskkonnaalastesse investeeringutesse. Ülejäänud osas tõendavad hagiavalduse lisas Itaalia Vabariigi esitatud dokumendid üksnes Euralluminale Itaalia maksu- ja keskkonnaõigusaktidega kehtestatud tegevuskulusid, nt need, mis vastavad heitmete piiramisele, et järgida õhukvaliteeti käsitlevaid norme, ja heitmemaksude maksmisele.

138    Seega järeldas komisjon alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 75 õigesti, et ühenduse suuniste punkti 51.1 alapunkti a kohaldamiseks vajalikud tingimused ei olnud käesolevas asjas täidetud.

139    Seetõttu tuleb kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud neljas väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 3 ja suuniseid

140    Itaalia Vabariik väidab, et komisjon rikkus alumiiniumoksiid I otsuse põhjendustes 78–80 EÜ artikli 87 lõiget 3 ja suuniseid, kuna ta leidis, et vaidlusalust abi ei saa nende sätete tähenduses ühisturuga kokkusobivaks pidada sellele tuginedes, et see edendab Sardiinia majandusarengut. Sellega seoses viitab ta esiteks Sardiinia majanduslikule mahajäämusele, mis on üks ebasoodsas olukorras olev piirkond, mis kuulub struktuurifondide eesmärgi nr 1 alla ning mis on rikkuse ja isikutulu poolest Itaalia piirkondade hulgas viimasel kohal ja mis on ka töötavate inimeste ja tööstusettevõtjate osakaalu poolest elanikkonda arvestades allapoole riigi keskmist. Teiseks viitab ta Sulcis-Iglesiente territooriumi majanduslikule mahajäämusele, kus asus Eurallumina tehas Sardiinias, kus ligikaudu 21% aktiivsest elanikkonnast ja ligikaudu 50% noortest on töötud. Kolmandaks viitab ta sellele, et Eurallumina tagab ligikaudu 1800 töökohta otseselt oma Sardiinia tehases ja kaudselt Alcoa Italia SpA Sardiinia tehastes, mille ainus alumiiniumoksiiditarnija ta oli. Neljandaks tugineb ta komisjoni esitatud dokumentatsioonile, mis puudutab ebasoodsaid elutingimusi Sardiinias nii rahvastiku tiheduse kui ka elatustaseme ja olulise tööpuuduse määra aspektist. Viiendaks viitab ta alumiiniumoksiid I otsuse põhjendusele 79, kus komisjon möönab, et Sardiiniale võib kohaldada EÜ artikli 87 lõike 3 punktis a ette nähtud erandit. Kuuendaks tugineb ta sellele, et käesolevas asjas on kohaldatav suuniste punkt 4.15, mis näeb ette, et piirkondlikku tegevusabi võib anda piirkondadele, millele laieneb EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a erand. Seitsmendaks tugineb ta sellele, et käesolevas asjas ei ole kohaldatav suuniste punkt 4.17, mis näeb ette, et tegevusabi peab olema ajaliselt piiratud ja järk-järgult vähenev, kuna Sardiinia on hõreda asustusega piirkond, millele on kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a erand.

141    Komisjon palub neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

142    Käesolevas väites tõusetub sisuliselt küsimus, kas alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 80 tegi komisjon vea, leides, et vaidlusalust abi ei saa EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a ning suuniste punktide 4.11–4.17 tähenduses ühisturuga kokkusobivaks pidada sellele tugiendes, sest see edendab Sardiinia majandusarengut.

143    Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a kohaselt võib ühisturuga kokkusobivaks pidada abi majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus. Kohtupraktika kohaselt näitab EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a erandis sõnade „erakordselt“ ja „tõsine“ kasutamine, et see puudutab vaid piirkondi, kus majanduslik olukord on ühendusega tervikuna võrreldes äärmiselt ebasoodne (kohtuotsus, 14.10.1987, Saksamaa vs. komisjon, 248/84, EKL, EU:C:1987:437, punkt 19).

144    Suunistes on täpsustatud kriteeriumid, mida komisjon järgib regionaalabi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel, muu hulgas EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a kohaselt.

145    Suuniste punktid „tegevusabile“ vastava regionaalabi kohta on sõnastatud järgmiselt:

„4.15. Äriühingu jooksvate kulude vähendamiseks antav piirkondlik abi (tegevusabi) on üldjuhul keelatud. Erandjuhul võib sellist abi siiski anda piirkondades, mille suhtes kohaldatakse [EÜ artikli 87 lõike 3 punktis a] sätestatud erandit, kui selline abi aitab kaasa piirkondlikule arengule ning selle laad ja suurus on võrdelised ebasoodsate tingimustega, mille leevendamiseks seda antakse […]. Liikmesriigi ülesandeks on tõendada selliste ebasoodsate tingimuste olemasolu ja hinnata nende tähtsust.

4.16. Äärepoolseimates piirkondades, millele laieneb [EÜ artikli 87 lõike 3 punktides a ja c] ette nähtud erand, ja väikese rahvastikutihedusega piirkondades, mille suhtes kohaldatakse [EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a] sätestatud erandit või vastavalt punktis 3.10.4 osutatud rahvastikutiheduse kriteeriumidele [EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c] ette nähtud erandit, võidakse eritingimustel lubada abi, mille eesmärk on osaliselt katta täiendavad transpordikulud […]. Liikmesriigi ülesandeks on tõendada selliste täiendavate kulude olemasolu ja määrata kindlaks nende suurus.

4.17. Välja arvatud punktis 4.16 ette nähtud juhtudel peab tegevusabi olema ajaliselt piiratud ja järk-järgult vähenev. […]“.

146    Alumiiniumoksiid I otsuse põhjendustes 78–81 analüüsis komisjon uue abi kokkusobivust ühisturuga EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a ja suuniste alusel. Alumiiniumoksiid I otsuse põhjendused 78–80 on sõnastatud järgmiselt:

„(78) Seoses maksuvabastusega, mis tuleneb [EÜ] artikli 87 lõike 3 punktist a, milles viidatakse majandusarengu edendamisele niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, märgib komisjon, et maksuvabastuse andmise perioodi hilisema osa suhtes kohaldatakse 1998. aasta piirkondlikku riigiabi käsitlevaid ühenduse suuniseid. Kõnealuste suuniste punktis 4.15 on sätestatud, et erandjuhul võib tegevusabi anda piirkondades, mis on abikõlblikud [EÜ] artikli 87 lõike 3 punktis a sätestatud erandi kohaldamiseks, kui see on õigustatud regionaalarengu ja abi olemuse seisukohast ning abi määr on proportsionaalne puudustega, mille leevendamiseks abi antakse. Liikmesriigi ülesandeks on tõestada selliste puuduste olemasolu ja hinnata nende tähtsust. Suuniste punkti 4.17 kohaselt peab tegevusabi olema ajaliselt piiratud ja pidevalt vähenev. Need tingimused ei ole antud juhul täidetud.

(79)      […] Sardiinia on piirkond, mis on abikõlblik [EÜ] artikli 87 lõike 3 punktis a nimetatud erandi kohaldamiseks. […]

(80)      [EÜ] artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise otsustes väljendas komisjon kahtlust selle suhtes, kas abid on [EÜ] artikli 87 lõike 3 punkt a alusel ühisturuga kokkusobivad. Itaalia […] ametivõimud ei esitanud mingeid väiteid nende kahtluste hajutamiseks. Nad ei tõestanud konkreetsete puuduste olemasolu ega hinnanud nende tähtsust, et tegevusabi andmist õigustada. Eelkõige kõrged energiahinnad ja konkurents kolmandatest riikidest tuleva impordiga ei ole piirkondliku iseloomuga. Isegi kui maagaasi mittekättesaadavus oli asjaomaste piirkondade konkreetne piirkondlik puudus, mida ei ole aga tõestatud, ei ole […] Itaalia hinnanud ühegi sellise puuduse tähtsust ega õigustanud abi määra. Itaalia õigusaktidel, millest Eurallumina kinnitusel tulenevad lisakulud, võib osaliselt olla piirkondlik iseloom, sest Sardiinia on tunnistatud suure keskkonnakriisi riskiga piirkonnaks, kuid üldiselt ei saa seda pidada piirkonna konkreetseks puuduseks. Igal juhul näib, et kõnealused maksuvabastused ei ole antud juhul ajaliselt piiratud ja neid ei vähendata pidevalt nagu suunistes on nõutud. Seetõttu ei saa abi pidada ühisturuga kokkusobivaks sellele tuginedes, et see edendab teatavate piirkondade arengut.“

147    Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi suuniseid kui ametiasutuste sisekorrameetmeid ei saa lugeda õigusnormideks, annavad nad siiski tunnistust praktikat väljendavast käitumisnormist, millest ametiasutus ei või konkreetsel juhtumil kõrvale kalduda, andmata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (kohtuotsus, 9.6.2011, Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon, C‑465/09 P–C‑470/09 P, EU:C:2011:372, punkt 120). Niisugused normid võivad teatavatel tingimustel sõltuvalt sisust tekitada õiguslikke tagajärgi (kohtuotsus Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon, eespool viidatud, EU:C:2011:372, punkt 120).

148    Mis puudutab komisjoni poolt alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 80 suuniste punkti 4.15 kohaldamist, siis on oluline meenutada, et viimati nimetatud sätte sõnastusest tuleneb, et põhimõtteliselt on tegevusabi keelatud ja erandjuhul võib seda anda piirkondades, mis on abikõlblikud EÜ artikli 87 lõike 3 punktis a sätestatud erandi kohaldamiseks, kui see on õigustatud regionaalarengu ja abi olemuse seisukohast ning abi määr on proportsionaalne puudustega, mille leevendamiseks abi antakse; liikmesriigi ülesandeks on seda tõendada.

149    See säte näeb muu hulgas ette, et liikmesriik peab tõendama, et tegevusabi leevendab konkreetseid piirkondlikke puudusi, millega abisaaja peab toime tulema, ning et selle abi määr on proportsionaalne nende puuduste leevendamiseks vajalikuga.

150    Kuid teave, mille Itaalia Vabariik edastas ametlikus uurimismenetluses, ei ole piisav, et tõendada, et vaidlusaluse abi eesmärk oli leevendada konkreetseid piirkondlikke puudusi, mida Eurallumina pidi taluma, ning et see abi oli nende puudustega proportsionaalne.

151    Euroopa Ühenduste Teatajas 2. veebruaril 2002 avaldatud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses märgib komisjon, et Itaalia ametiasutused rõhutavad muu hulgas „seda, et Sardiinia oli väga ebasoodsas olukorras piirkond, et maagaas ei olnud kättesaadav ja et alumiiniumoksiidi tootmise võimalikul lõpetamisel oleks piirkonna jaoks tööhõive seisukohast väga tõsised tagajärjed“.

152    Selles osas tuleb meenutada, et nagu nähtub kohtupraktikast, ei tähenda see, et mõnes piirkonnas valitsev majanduslik olukord on piisavalt ebasoodne, et selle suhtes oleks kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkt a, et igasuguseid abikavasid, mis selles piirkonnas võidakse ellu viia, tuleb automaatselt lugeda piirkonna arendamiseks vajalikuks (vt selle kohta kohtuotsus, 13.6.2013, HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P–C‑633/11 P, EKL, EU:C:2013:387, punkt 112). Seega ei olnud Sardiinias eelkõige tööpuuduse seisukohast majanduslikult ebasoodsa olukorra pelk ära märkimine käesolevas asjas piisav.

153    Selles kontekstis võib endast konkreetset piirkondlikku puudust tegelikult kujutada ainult maagaasi mittekättesaadavus Sardiinias, millele Itaalia Vabariik viitas. Kuid nagu märgib põhjendatult komisjon alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 80, ei ole Itaalia Vabariik välja arvutanud ega isegi üritanud mõõta sellise puuduse tähtsust Eurallumina jaoks tema Sardiinia tehases. Veel märgib ta samas põhjenduses õigesti, et Itaalia Vabariik ei ole igal juhul välja arvutanud või isegi ainult üritanud mõõta sellise puuduse tähtsust, et tõendada, et vaidlusalune abi oli sellega proportsionaalne.

154    Veel nähtub 6. veebruari 2002. aasta kirjast, et ametliku uurimismenetluse käigus väitis Itaalia Vabariik taas järgmist:

„Ei tohi unustada, et asjassepuutuv ettevõtja asub piirkonnas, mis kuulub nende piirkondade hulka, mille suhtes võidakse kohaldada [EÜ] artikli 87 lõikes 3 ette nähtud erandeid, kuna seda iseloomustab kõrge tööpuudus. Itaalia Vabariik otsustas tollal edendada selle loomist ja arengut just nimelt töövõimaluste edendamiseks, mis on alternatiivsed neile, mida kaevandustegevus enam ei paku. Sellest vaatenurgast on Eurallumina oluline võimalus, mida on keeruline asendada. Ettevõtjas töötab praegu 760 töötajat, kellest ligikaudu 350 ülimalt spetsialiseerunud tööjõuna. Alumiiniumoksiidi tootmise lõpetamine tekitaks nende tööturule naasmisel väga suuri ja lahendamatuid probleeme.“

155    Selliselt ei tuginenud Itaalia Vabariik ühelegi konkreetsele piirkondlikule puudusele, mida Eurallumina pidi taluma ja mida vaidlusalune abi oleks pidanud leevendama, nagu nõutud suuniste punktis 4.15. Nagu juba märgitud eespool punktis 152, ei olnud Sardiinias esinev tööpuuduse pelk äramärkimine käesolevas asjas piisav.

156    Lõpuks, Itaalia Vabariik esitas hagiavalduse lisas dokumente, mis tõendavad ebasoodsaid elutingimusi Sardiinias, võrdlusandmete alusel, mis puudutavad sissetulekute tasemeid ja vaeghõive tasemeid. Komisjon ei ole väitnud, et kõnealustel dokumentidel rajanevad argumendid on vastuvõetamatud põhjusel, et neid dokumente ei edastatud ametlikus uurimismenetluses.

157    Isegi kui eeldada, et neid dokumente on võimalik käesolevas asjas arvesse võtta, et hinnata vaidlustatud otsuse seaduslikkust, tõendavad need üksnes sissetulekute ja tööpuuduse tasemelt ebasoodsa majandusliku olukorra esinemist Sardiinias, mida on liiati juba tunnistatud alumiiniumoksiid I otsuse põhjendustes 23 ja 79, kus komisjon möönis, et Sardiinia on piirkond, mille suhtes võis kohaldada EÜ artikli 87 lõike 3 punktis a ette nähtud erandit. Kuid nagu juba märgitud eespool punktides 152 ja 155, ei ole Sardiinias esineva ebasoodsa majandusliku olukorra pelk äramärkimine käesolevas asjas piisav. Kõnealused dokumendid aga ei tõenda vastupidi suuniste punktis 4.15 nõutule konkreetsete piirkondlike puuduste olemasolu, mida Eurallumina pidi taluma ja mida vaidlusalune abi oleks püüdnud leevendada.

158    Järelikult otsustas komisjon alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 80 õigesti, et Itaalia ametiasutused ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tal asuda seisukohale, et vaidlusalune abi vastab suuniste punktis 4.15 nimetatud tingimustele.

159    Suuniste punktides 4.15 ja 4.17 esitatud tingimuste kumulatiivset laadi arvestades on neist mõne täitmata jätmine piisav, et leida, et komisjon otsustas alumiiniumoksiid I otsuses põhjendatult, et vaidlusalust abi ei saanud lubada EÜ artikli 87 lõike 3 punkti a alusel, nagu seda suunistes rakendatakse.

160    Seega tuleb kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuues väide, et rikutud on õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja õiguspärasuse eelduse põhimõtteid, ning kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimene väide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

161    Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuuendas väites kinnitab Itaalia Vabariik, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja õiguspärasuse eelduse põhimõtteid, kuna vaidlustatud otsuse artiklis 5 kohustas ta vaidlusalust abi tagasi nõudma. Ta väidab, et nõukogu heakskiitvate otsuste alusel oli Euralluminal ja tal endal õiguspärane ootus, et vaidlusalune maksuvabastus on seaduslik, sh riigiabi valdkonna eeskirjade seisukohast, ning et nad võisid ka eeldada, et nõukogu heakskiitvad otsused olid õiguspärased. Sellega seoses esiteks väidab ta, et nõukogu heakskiitvad otsused lubasid tal alates 1993. aastast kohaldada või jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist. Teiseks viitab ta otsuste 93/697, 96/273 ja 97/425 põhjendustele, milles on märgitud, et vaidlusaluse maksuvabastusega ei kaasnenud konkurentsi moonutamist ja see ei kahjusta ühisturu nõuetekohast toimimist. Kolmandaks tugineb ta otsustele 1999/255 ja 1999/880, milles viidati korrapärasele läbivaatamisele komisjoni poolt, et tagada vaidlusaluse maksuvabastuse kokkusobivus ühisturu toimimisega ja EÜ asutamislepingu muude eesmärkidega. Neljandaks viitab ta sellele, et otsusest 2001/224 varasemates nõukogu heakskiitvates otsustes ei ole mingit viidet võimalikele menetlustele, mis puudutavad ühtse turu toimimise moonutusi ja mis võidakse algatada muu hulgas EÜ artiklite 87 ja 88 alusel. Viiendaks tugineb ta otsuse 2001/224 artikli 1 lõikele 2 ja direktiivi 2003/96 artiklile 18 koostoimes selle II lisa sätetega, mis toetas Eurallumina õiguspärast ootust vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkuse suhtes, mida arvestades viimane tegi ajavahemikus 2. veebruarist 2002 kuni 2005. aasta lõpuni investeeringuid, mis pidid olema amortiseeritud 31. detsembriks 2006. Kuuendaks viitab ta sellele, et kehtivad sätted, mille kohaselt Eurallumina ja ta ise võisid toetuda vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkusele kuni 31. detsembrini 2006, ei olnud ebaselged.

162    Kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimeses väites kinnitab Eurallumina ka, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna ta kohustas vaidlusalust abi tagasi nõudma vaatamata õiguspärasele ootusele, mis tal oli vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkuse suhtes 31. detsembrini 2006 või vähemalt selle suhtes, et kuni selle kuupäevani kõnealuse maksuvabastuse alusel antud abi ei ole seaduslikult võimalik tagasi nõuda.

163    Sellega seoses esiteks viitab Eurallumina ühelt poolt eeldusele, et otsus 2001/224, millega lubatakse Itaalia Vabariigil kohaldada vaidlusalust maksuvabastust kuni 31. juulini 2006, on õiguspärane, ja teiseks komisjoni esitatud nõukogu heakskiitvate otsuste ettepanekutele, mis nägid ette vaid vaidlusaluse maksuvabastuse järk-järgulise kaotamise või kehtetuks tunnistamise tulevikus.

164    Teiseks tugineb ta nõukogu heakskiitvate otsuse sisule ja komisjoni ettepanekutele ja käitumisele, kes ei viidanud kunagi tegelikult sellele, et vaidlusalune abi võis endast kujutada ühisturuga kokkusobimatut riigiabi EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses. Sellega seoses tugineb ta esiteks otsuse 2001/224 põhjenduse 5 ebatäpsusele, milles on vaid märgitud, et mõned selle otsusega heakskiidetud arvukatest vabastustest võivad olla EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses ühisturuga kokkusobimatud. Teiseks viitab ta 15. novembri 2000. aasta nõukogu otsuse ettepanekule, millega lubatakse Itaalia Vabariigil jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2002; see asendas komisjoni 17. juuli 2000. aasta teatamise nõude. Kolmandaks viitab ta arutelude puudumisele seoses riigiabi probleemidega, millele komisjon viitas oma nõukogu heakskiitvate otsuste ettepanekutes nagu 29. novembri 1999. aasta ettepanek, või nende probleemide mittemainimisele nõukogu heakskiitvates otsustes. Neljandaks tugineb ta nõukogu heakskiitvate otsuste sisule, millest nähtub, et viimane ei möönnud kunagi, et vaidlusaluse maksuvabastuse alusel antud abi oli ebaseaduslik riigiabi, ja seda vaatamata sellele, et direktiivi 92/81 kohaselt, mis taotles sama eesmärki kui riigiabi valdkonna eeskirjad, oli nõukogu kohustatud kontrollima, et selle direktiivi artikli 8 lõike 4 alusel komisjonil pakutud meetmed ei too kaasa konkurentsimoonutusi. Viiendaks tugineb Eurallumina otsusele 2001/224, millega nõukogu lubas Itaalia Vabariigil jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006 ja mille sisu kinnitas direktiivi 2003/96 artikli 18 lõige 1. Kuuendaks viitab ta komisjoni 27. oktoobri 2003. aasta pressiteatele (IP/03/1456), milles viimane tervitas direktiivi 2003/96 vastuvõtmist, märkides, et see direktiiv vähendab liikmesriikidevahelisi konkurentsimoonutusi. Seitsmendaks viitab ta sellele, et komisjon viivitas alumiiniumoksiid I otsuse vastuvõtmisega, mis leidis aset alles 7. detsembril 2005, kuigi veebruaris 2002 avaldati ametliku uurimismenetluse algatamise otsus ja esitati poolte viimased märkused; see toetas tema õiguspärast ootust, et vaidlusalune maksuvabastus on seaduslik.

165    Kolmandaks väidab Eurallumina, et arvesse tuleb võtta tagajärgi, mida tekitab otsus 2001/224, mida kinnitab direktiivi 2003/96 artikli 18 lõige 1 koostoimes selle II lisaga ja millega lubatakse Itaalia Vabariigil jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist 31. detsembrini 2006. Ta on seisukohal, et kui komisjon võib loa seaduslikkuse või kestuse kahtluse alla seada, kasutades direktiivi 92/81 artikli 8 lõikes 5 ette nähtud menetlust või esitades EÜ artikli 230 alusel hagi, ei saa komisjon neid vaidlustada kaudselt EÜ artiklites 87 ja 88 ette nähtud menetluses. Veel tugineb Eurallumina direktiivi 2003/96 põhjendusele 32, kus on mainitud vaid „tulevasi“ EÜ artiklite 87 ja 88 kohaselt rakendatavaid menetlusi, millest võib järeldada, et enne selle direktiivi vastvõtmist algatatud riigiabi käsitlevad menetlused ei saanud avaldada mõju direktiivis heakskiidetud maksuvabastustele.

166    Neljandaks tugineb Eurallumina sellele, et direktiivi 2003/96 artikkel 18 näitab, et ajal, mil tehti selle direktiivi ettepanek ja see vastu võeti, ei pidanud komisjon ja nõukogu vaidlusalust maksuvabastust osaliselt ühisturuga kokkusobimatuks EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses. Seda kinnitab komisjoni pressiteade, mille kohaselt võimaldas selle direktiivi vastuvõtmine parandada ühisturu toimimist, ja nõukogu heakskiitvad otsused, kus oli kuni otsuseni 2001/224 sõnaselgelt märgitud, et vaidlusalune maksuvabastus oli kooskõlas ausa konkurentsiga ega kahjustanud ühisturu toimimist.

167    Viiendaks väidab Eurallumina, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamine ei mõjutanud õiguspärast ootust, mis tal oli vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkuse suhtes. Sellega seoses tugineb ta esiteks ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamise eesmärgile, milles pelgalt paluti kolmandatel isikutel esitada oma märkused, piiramata tehtava otsuse sisu. Teiseks tugineb ta õiguspärasele ootusele, mis tal oli selle suhtes, et ametlik uurimismenetlus on puhtalt tulevikku suunatud, st et see puudutab vaid pärast loa kehtivuse lõppemist ehk pärast 31. detsembrit 2006 antud abi. Kolmandaks viitab ta sellele, et pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamist kinnitati direktiivi 2003/96 artikli 18 lõikes 1 koosmõjus selle II lisaga Itaalia Vabariigile antud luba jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006. Neljandaks tugineb ta komisjoni teabele, mille kohaselt oleks juhul, kui vaidlusalune maksuvabastus oleks kaasa toonud konkurentsimoonutusi, see järk-järgult lõpetatud, ilma et selle alusel antud abi oleks tagasi nõutud.

168    Kuuendaks väidab Eurallumina, et arvesse tuleb võtta pikaajalisi investeeringuid summas ligikaudu 81 miljonit eurot, mida ta tegi heauskselt oma Sardiinia tehases, lähtudes õiguspärasest ootusest, et vaidlusalune maksuvabastus on seaduslik kuni 31. detsembrini 2006, või vähemalt, et kuni selle kuupäevani nimetatud maksuvabastuse alusel antud abi ei ole võimalik õiguslikult tagasi nõuda. Eeldusel, et Üldkohus leiab, et see õiguspärane ootus lõppes 2. veebruaril 2002, väidab Eurallumina, et ta lubas ajavahemikus 12. märtsist 2001 kuni 2. veebruarini 2002 teha kapitalikulusid ligikaudu 11,6 miljoni euro suuruses summas.

169    Komisjon palub kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud kuues väide tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu. Samuti palub ta tagasi lükata kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud esimene väide põhjendamatuse tõttu.

170    Käesolevad väited ja argumendid tekitavad küsimuse, kas komisjon läks vaidlustatud otsuses vaidlusalust abi tagasi nõudes vastuollu mõne liidu õiguse üldpõhimõttega nagu õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, õiguskindluse põhimõte ja õiguspärasuse eelduse põhimõte.

171    Sellega seoses on oluline meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 1 ei tohi komisjon riigiabi tagasi nõuda, kui see oleks vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega.

172    Mis puudutab esiteks kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuuenda väite raames esitatud argumenti, et rikutud on õiguspärasuse eelduse põhimõtet, siis põhineb see sisuliselt asjaolul, et vaidlustatud otsus tekitab õiguslikke tagajärgi, mis lähevad vastuollu tagajärgedega, mida tekitavad nõukogu heakskiitvad otsused, millega lubati Itaalia Vabariigil sõnaselgelt jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006.

173    Eespool punktis 62 juba viidatud kohtupraktika kohaselt eeldatakse institutsioonide aktide puhul reeglina, et need on õiguspärased ning loovad seega õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid ei ole tagasi võetud, tühistatud tühistamishagi alusel või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluse tulemusel või õigusvastasuse väite alusel.

174    Eespool punktides 71–75 esitatud põhjustel, mis omakorda tuginevad kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), põhjustele, millele on viidatud eespool punktides 65–69, tuleb käesolevas asjas siiski tõdeda, et komisjon ei saanud vaidlustatud otsust vastu võttes rikkuda nõukogu vastuvõetud akte, milles lubati Itaalia Vabariigil sõnaselgelt jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006, kuna need load ei saanud tekitada tagajärgi väljaspool aktsiisi reguleerivate õigusaktide ühtlustamise valdkonnaga hõlmatud kohaldamisala ega piiranud tagajärgi, mis võis olla niisugusel võimalikul otsusel nagu alumiiniumoksiid I otsus, mille komisjon võis vastu võtta riigiabi valdkonna pädevuse teostamisel.

175    Lisaks, nagu juba märgitud eespool punktides 73 ja 74, tuleneb kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktidest 52 ja 53, et komisjonil on riigiabi valdkonnas alati õigus muuta oma hinnangut küsimuses, kas abi esinemise tingimused on täidetud, tingimusel et ta teeb selle põhjal kõik järeldused seoses kohustusega nõuda kokkusobimatu abi tagasi õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete seisukohast, mistõttu ei olnud komisjon vaidlustatud otsuses seotud hinnangutega, mis on antud nõukogu otsustes aktsiisi käsitlevate õigusaktide ühtlustamise valdkonnas ja mille kohaselt ei kaasne vaidlusaluse maksuvabastusega konkurentsi moonutamist ja see ei kahjusta ühisturu nõuetekohast toimimist.

176    Järelikult tuleb kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuuenda väite raames esitatud õiguspärasuse eelduse põhimõtte rikkumise argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

177    Mis puudutab teiseks kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuuenda väite ja kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimese väite raames esitatud argumente, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, siis on nende aluseks sisuliselt asjaolu, et nõukogu heakskiitvad otsused ning direktiivi 2003/96 artikkel 18 koostoimes selle II lisa sätetega toetasid Eurallumina õiguspärast ootust, et vaidlusalune maksuvabastus on seaduslik, või tekitasid igal juhul ebaselge olukorra, millesse komisjon oleks enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist pidanud selgust tooma.

178    Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et õiguspärase ootuse põhimõte, mis on liidu õiguse aluspõhimõte (kohtuotsus, 14.10.1999, Atlanta vs. Euroopa Ühendus, C‑104/97 P, EKL, EU:C:1999:498, punkt 52) võimaldab sellele tugineda igal ettevõtjal, kelles on institutsioon tekitanud põhjendatud lootusi (kohtuotsused, 11.3.1987, Van den Bergh en Jurgens ja Van Dijk Food Products (Lopik) vs. EMÜ, 265/85, EKL, EU:C:1987:121, punkt 44; 24.3.2011, ISD Polska jt vs. komisjon, C‑369/09 P, EKL, EU:C:2011:175, punkt 123, ja 27.9.2012, Producteurs de légumes de France vs. komisjon, T‑328/09, EU:T:2012:498, punkt 18). Kui ettevaatlik ja arukas majandustegevuses osaleja on aga võimeline ette nägema, et institutsioonid võtavad liidu meetme, mis võib tema huve puudutada, ei saa ta selle meetme võtmise korral sellele põhimõttele tugineda (vt kohtuotsused, 1.2.1978, Lührs, 78/77, EKL, EU:C:1978:20, punkt 6, ja 25.3.2009, Alcoa Trasformazioni vs. komisjon, T‑332/06, EU:T:2009:79, punkt 102). Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele eeldab seda, et täidetud on kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peavad ametiasutused olema andnud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt eespool viidatud kohtuotsus Producteurs de légumes de France vs. komisjon, EU:T:2012:498, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

179    Seejärel tuleb täpsemalt seoses õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldatavusega riigiabi valdkonnas meenutada, et liikmesriik, kelle ametiasutused on abi andmisel rikkunud EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlusnorme, võib tugineda abi saanud ettevõtja õiguspärasele ootusele, et vaidlustada liidu kohtus komisjoni otsuse kehtivus, millega teda kohustati abi tagasi nõudma, mitte aga selleks, et vabaneda kohustusest võtta meetmeid, mis on vajalikud, et täita komisjoni otsust (vt kohtuotsus, 14.1.1997, Hispaania vs. komisjon, C‑169/95, EKL, EU:C:1997:10, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika). Veel nähtub kohtupraktikast, et arvestades teatamiskohustuse keskset rolli, et komisjoni poolt riigiabi suhtes läbiviidav kohustuslik kontroll oleks tõhus, siis võivad abisaajad tugineda õiguspärasele ootusele, et abi on seaduslik, põhimõtteliselt vaid juhul, kui abi andmisel on järgitud EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust, ja hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul kindlaks teha, kas seda menetlust järgiti. Eriti juhul, kui abi antakse komisjonile eelnevalt teatamata, mistõttu see on EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt ebaseaduslik, ei saa abisaajal sel juhul olla õiguspärast ootust, et abi on antud seaduslikult (vt selle kohta kohtuotsus Producteurs de légumes de France vs. komisjon, punkt 178 eespool, EU:T:2012:498, punktid 20 ja 21 ning seal viidatud kohtupraktika), välja arvatud erandlike asjaolude esinemisel (kohtuotsus, 20.9.1990, komisjon vs. Saksamaa, C‑5/89, EKL, EU:C:1990:320, punkt 16; vt ka kohtuotsused, 29.4.2004, Itaalia vs. komisjon, C‑298/00 P, EKL, EU:C:2004:240, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 30.11.2009, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑427/04 ja T‑17/05, EKL, EU:T:2009:474, punkt 263 ja seal viidatud kohtupraktika).

180    Veel tuleb meenutada, et mõistliku aja järgimine haldusmenetluse läbiviimisel on liidu õiguse üldpõhimõte (kohtuotsus, 27.11.2003, Regione Siciliana vs. komisjon, T‑190/00, EKL, EU:T:2003:316, punkt 136). Lisaks ajendab õiguskindluse tagamise põhinõue, mis välistab võimaluse komisjonil oma volituste teostamist lõpmatuseni edasi lükata, kohut analüüsima, kas haldusmenetlusest ilmneb, et see institutsioon on liigselt viivitanud (kohtuotsused, 24.9.2002, Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EKL, EU:C:2002:524, punktid 140 ja 141, ning Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 132 eespool, EU:T:2004:4, punktid 145–147).

181    Kui komisjon viivitab otsustamisega, et abi on ebaseaduslik ja tuleb lõpetada ning liikmesriik peab selle tagasi nõudma, võib nimetatud abi saajatel teatud asjaoludel tekkida õiguspärane ootus, mis võib takistada komisjoni kohustamast liikmesriiki abi tagastamist nõuda (kohtuotsus, 24.11.1987, RSV vs. komisjon, 223/85, EKL, EU:C:1987:502, punkt 17). Kui riigiabist ei ole teatatud, saab sellise viivituse komisjonile süüks panna siiski alles hetkest, mil ta sai teada ühisturuga kokkusobimatu abi olemasolust (kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 179 eespool, EU:C:2004:240, punkt 91).

182    Ainuüksi see, et välja arvatud kümneaastane aegumistähtaeg (alates abi andmisest), mille lõppedes ei saa abi tagastamist enam nõuda, ei näe määrus nr 659/1999 ette ühtegi kas või soovituslikku tähtaega, mille jooksul võib komisjon ebaseaduslikku abi uurida, vastavalt selle määruse artikli 13 lõikele 2, milles on sätestatud, et komisjonile ei ole selle määruse artikli 7 lõikes 6 kehtestatud tähtaeg siduv, ei takista liidu kohtul kontrollimast seda, kas kõnealune institutsioon on jätnud mõistliku aja järgimata või on liigselt viivitanud (vt selle kohta analoogia alusel seoses soovitusliku tähtajaga kohtuotsused, 15.6.2005, Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, T‑171/02, EKL, EU:T:2005:219, punkt 57, ja 9.9.2009, Diputación Foral de Álava jt, T‑230/01–T‑232/01 ja T‑267/01–T‑269/01, EU:T:2009:316, punktid 338 ja 339, ning Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, T‑30/01–T‑32/01 ja T‑86/02–T‑88/02, EKL, EU:T:2009:314, punktid 259 ja 260).

183    Lõpuks tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, et kui ebakindluse ja ebaselguse tõttu kohaldatavates õigusnormides, millele lisandub komisjoni reaktsiooni kauaaegne puudumine, kuigi ta asjaomasest abist teadis, tekkis ebaselge olukord, mis on vastuolus komisjoni hoolsuskohustusega, peab komisjon sellesse olukorda selgust tooma enne, kui ta võtab meetmeid juba antud abi tagasinõudmiseks (vt selle kohta kohtuotsus, 9.7.1970, komisjon vs. Prantsusmaa, 26/69, EKL, EU:C:1970:67, punktid 28–32).

184    Poolte argumente, mille kohaselt sisuliselt esinevad erandlikud asjaolud, mis võisid Euralluminal tekitada õiguspärase ootuse vaidlusaluse maksuvabastuse ja sellest tulenevat vaidlusaluse abi seaduslikkuse suhtes, tuleb hinnata eespool punktides 178–183 meenutatud põhimõtteid arvestades.

185    Käesolevas asjas on kõigepealt oluline toonitada, et Itaalia Vabariik (vt punkt 128 eespool) ega Eurallumina ei ole vastu vaielnud vaidlustatud otsuse põhjendusele 67, millest nähtub, et vaidlusalusest abist ei ole komisjonile kunagi teatatud. Seega tuleb asuda seisukohale, et abi anti ilma komisjonile eelnevalt teatamata, rikkudes EÜ artikli 88 lõiget 3.

186    Edasi, vastupidi hagejate väidetule lõpetas ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamine õiguspärase ootuse, mis võis Euralluminal olla vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkuse suhtes, arvestades ebaselget olukorda, mille oli varem tekitanud komisjoni ettepanekul vastu võetud nõukogu heakskiitvate otsuste sõnastus, sh vaidlustatud otsusega hõlmatud ajavahemikul jõus olnud otsuse 2001/224 sõnastus.

187    Kohtuotsuses komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktides 52 ja 53, mis vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 teisele lõigule on Üldkohtule siduvad, leidis Euroopa Kohus, et asjaolu, et nõukogu heakskiitvad otsused võeti vastu komisjoni ettepanekul, kes ei teostanud kunagi oma direktiivi 92/81 artikli 8 lõikest 5 või EÜ artiklitest 230 ja 241 tulenevat pädevust, et saavutada heakskiitvate otsuste kehtetuks tunnistamine või muutmine, tuli kokkusobimatu abi tagasinõudmise kohustusega seoses arvesse võtta õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete seisukohast, nagu komisjon seda tegi alumiiniumoksiid I otsuses, loobudes kohustamast tagasi nõuda abi, mis anti kuni 2. veebruarini 2002, mis on EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuste Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kuupäev. See põhjus oli otsustav, et Euroopa Kohus tõdeks kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 28 eespool (EU:C:2013:812), punktis 54, et selle kohtuotsuse punktides 39–44 esitatud põhjused ei saa õiguslikult toetada Üldkohtu järeldust, mille kohaselt seadis alumiiniumoksiid I otsus kahtluse alla nõukogu heakskiitvate otsuste kehtivuse ja rikkus seega õiguskindluse ja institutsioonide aktide õiguspärasuse eelduse põhimõtteid, ning järeldust, mille aluseks oli samad põhjused ja mille kohaselt rikkus komisjon kohtuasjas T‑62/06 RENV hea halduse põhimõtet.

188    Arvestades õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetest tulenevaid nõudeid, takistas komisjoni ettepanekul vastu võetud nõukogu heakskiitvate otsuste sõnastusega tekitatud ebaselge olukord üksnes selle abi tagasinõudmist, mis oli antud vaidlusaluse maksuvabastuse alusel kuni EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kuupäevani. Alates sellest kuupäevast pidi aga Eurallumina teadma, et kui vaidlusalune maksuvabastus on riigiabi, peab see olema vastavalt EÜ artiklile 88 komisjoni poolt lubatud.

189    Sellest järeldub, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamine lõpetas tegelikult õiguspärase ootuse, mis võis Euralluminal varem olla vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkuse suhtes, arvestades komisjoni ettepanekul varem vastu võetud nõukogu heakskiitvaid otsuseid.

190    Seega võttis komisjon alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 98 õigesti arvesse seda, et käesoleval juhul olid asjaolud erandlikud seepärast, et komisjon põhjustas ettepanekute nõukogule esitamisega teatavat ebamäärasust ega hajutanud seda, ning seda, et kuivõrd tal ei olnud võimalik tõendada, kas ja vajaduse korral mis hetkel liikmesriigid eri abisaajaid tema ametliku uurimismenetluse algatamise otsusest tegelikult teavitasid, ei ole välistatud, et abisaajad võisid tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele kuni 2. veebruarini 2002, kui tema otsused algatada aktsiisivabastuste suhtes EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas, kusjuures hiljemalt nende avaldamisega kaotati igasugune ebamäärasus, mis oli seotud nõukogu heakskiitvate otsuste sõnastusega, asjaolu suhtes, et komisjon peab kõnealused meetmed EÜ artikli 88 kohaselt heaks kiitma, kui need kujutavad endast riigiabi.

191    Hagejate muud argumendid ei sea selle lahenduse põhjendatust kahtluse alla.

192    Mis puudutab direktiivile 2003/96 rajatud hagejate argumente, siis tuleb tõdeda, et asjaolu, et selle direktiivi artikli 18 lõikega 1 koostoimes artikli 28 lõikega 2 lubati Itaalia Vabariigil jätkata vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamist alates 1. jaanuarist 2003, ei oma tähtsust võimaliku õiguspärase ootuse seisukohast, mis võis Euralluminal olla selles suhtes, et vaidlusalune maksuvabastus on seaduslik riigiabi valdkonna eeskirjade seisukohast. Nimelt pidi ajal, mil direktiivi 2003/96 artikli 18 lõige 1 kohaldavaks muutus ehk 1. jaanuaril 2003 Eurallumina teadma pooleliolevast vaidlusalust maksuvabastust puudutavast ametliku uurimismenetluse olemasolust ja sellest, et kui vaidlusalune maksuvabastus on riigiabi, peab komisjon seda vastavalt EÜ artiklile 88 lubama. Seda olukorda ei saanud muuta direktiivi 2003/96 vastuvõtmine 27. oktoobril 2003 ja selle jõustumine 31. oktoobril 2003, mille põhjenduses 32 on sõnaselgelt märgitud, et see direktiiv „ei piira [EÜ] artiklite 87 ja 88 kohaselt rakendatavate tulevaste riigiabi menetluste tulemuste kohaldamist“ (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool, EU:C:2013:812, punkt 51). Seega ei saanud direktiivi 2003/96 artikli 18 lõige 1 pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamist tekitada Euralluminal uuesti õiguspärast ootust, et vaidlusalune maksuvabastus on riigiabi valdkonna eeskirjade seisukohast seaduslik.

193    Seoses argumendiga, milles Eurallumina viitab komisjoni viivitusele alumiiniumoksiid I otsuse vastuvõtmisel, tuleb märkida, et see ei ole erandlik asjaolu, mis võis tekitada Euralluminal uuesti õiguspärase ootuse vaidlusaluse vabastuse seaduslikkuse suhtes, ning seda kõikidel tagapool punktides 194–217 esitatud põhjustel.

194    Esiteks tuleb analüüsida, kas ametliku uurimismenetluse aeg ületas käesolevas asjas mõistliku aja piirid.

195    Selles osas tuleb märkida, et Eurallumina viidatud kohtuotsuses RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502), leidis Euroopa Kohus, et 26 kuu pikkune aeg, mis kulus komisjonil oma otsuse vastuvõtmiseks, ületas mõistliku aja piirid.

196    Veel tuleb meelde tuletada, et määruse nr 659/1999 artikli 7 lõike 6 kohaselt on teatatud riigiabi ametliku uurimismenetluse läbiviimise tähtaeg 18 kuud. Kuigi see tähtaeg ei ole vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 13 lõikele 2 kohaldatav ebaseadusliku abi suhtes (vt punkt 182 eespool), annab see hea võrdluspunkti selle hindamiseks, kas nagu käesolevas asjas teatamata meetme ametliku uurimismenetluse kestus on mõistlik.

197    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et 17. juulil 2000 palus komisjon Prantsuse Vabariigil, Iirimaal ja Itaalia Vabariigil talle teatada aktsiisivabastustest riigiabi valdkonna normide alusel. Vastused, mis ei olnud teatamised, saabusid 2000. aasta septembris, oktoobris ja detsembris. Seejärel algatas ta ametliku uurimismenetluse 30. oktoobri 2001. aasta otsusega, mis tehti asjaomastele liikmesriikidele teatavaks 5. novembril 2001 ja avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 2. veebruaril 2002. Seejärel sai ta märkused Aughinish Aluminalt (26. veebruari ja 1. märtsi 2002. aasta kiri), Euralluminalt (28. veebruari 2002. aasta kirjad), Alcanilt (1. märtsi 2002. aasta kiri) ja Euroopa Alumiiniumi Assotsiatsioonilt (26. veebruari 2002. aasta kiri). Märkused edastati Iirimaale, Itaalia Vabariigile ja Prantsuse Vabariigile 26. märtsil 2002. Iirimaa esitas oma märkused ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kohta 8. jaanuaril 2002. Komisjon palus Iirimaalt täiendavat teavet 18. veebruaril 2002, millele ta vastas 26. aprillil 2002, olles palunud vastamistähtaega pikendada. Olles samuti vastamistähtaega palunud pikendada 21. novembril 2001, esitas Prantsuse Vabariik oma märkused algatamise otsuse kohta 12. veebruaril 2002. Itaalia Vabariik esitas oma märkused 6. veebruaril 2002.

198    Alumiiniumoksiid I otsus võeti vastu 7. detsembril 2005.

199    Seega möödus ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse vastuvõtmisest alumiiniumoksiid I otsuse vastuvõtmiseni veidi üle 49 kuu.

200    A priori näib see aeg, mis on peaaegu kaks korda pikem sellest, mida võeti arvesse kohtuotsuses RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502), ja veidi üle kahe korra pikem sellest, mis on ette nähtud määruse nr 659/1999 artikli 7 lõikes 6 ametliku uurimismenetluse läbiviimiseks teatatud riigiabi korral, ebamõistlik. Kohtupraktika kohaselt tuleb siiski kontrollida, ega seda aega põhjenda juhtumi asjaolud.

201    Selles osas ei põhjenda komisjoni viidatud asjaolud siiski 49-kuulist uurimisaega.

202    See tähtaeg võtab küll arvesse esiteks tähtaega, mis on liikmesriikidele ja abisaajatele antud märkuste esitamiseks, ning teiseks seda, et Prantsuse, Iiri ja Itaalia valitsus palusid komisjonil pikendada ametliku uurimismenetluse raames märkuste ja vastuste esitamiseks ette nähtud tähtaegu. Arvestades tihedat seost, mis käesolevas asjas on aktsiisivabastuste vahel, kuna tegemist on sarnaste meetmetega, mis on lubatud paralleelselt toimunud menetluste tulemusel nõukogu sama otsusega, tuleb arvesse võtta käesolevates asjades aset leidnud kõiki menetlustoiminguid ja eeskätt seda, et Iirimaa vastas 26. aprillil 2002 viimasele komisjoni saadetud täiendava teabe nõudele.

203    Ent pärast viimati nimetatud kuupäeva möödus veel veidi üle 43 kuu, enne kui komisjon võttis vastu alumiiniumoksiid I otsuse. Ent niisugune kõnesolevate asjade uurimistähtaeg ei ole käesoleva asja asjaoludel põhjendatud, arvestades kõiki asjassepuutuvate riikide ja huvitatud poolte esitatud märkusi.

204    Esiteks ei ole tõendatud juhtumite keerukus ja isegi kui oleks, ei saaks see põhjendada nii pikka uurimisaega nagu käesolevas asjas. Nimelt ei võimalda toimikus miski järeldada, et komisjon seisis silmitsi eriti oluliste õiguslike probleemidega, kusjuures alumiiniumoksiid I otsus on liiati mõistliku pikkusega (112 põhjendust) ning selle arutluskäigust ei nähtu ühtegi ilmset raskust. Edasi, komisjon oli aktsiisivabastusest teadlik ammu enne ametliku uurimismenetluse algatamist, kuna esimesed maksuvabastuse kohaldamise taotlused pärinevad Iirimaa puhul aastast 1992, Itaalia Vabariigi puhul aastast 1993 ja Prantsuse Vabariigi puhul aastast 1997. Pealegi edastas just nimelt komisjon nõukogule aktsiisivabastuste heakskiitvate otsuste järjestikused ettepanekud pärast seda, kui ta oli saanud selle kohta taotlused Prantsuse Vabariigilt, Iirimaalt ja Itaalia Vabariigilt. Lõpuks, riigiabi puudutavate aruannete raames teatas komisjon Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO) Iiri maksuvabastuse olemasolust.

205    Lisaks märkis komisjon ise, et alates 1999. aastast pidas ta aktsiisivabastusi riigiabi valdkonna eeskirjadega vastuolus olevaks. Seega oli tal alates sellest ajast võimalik põhjalikult järele mõelda nende vabastuste seaduslikkuse küsimuses selle valdkonna eekirjade seisukohast.

206    Pealegi näitab asjaolu, et komisjon ei küsinud Prantsuse Vabariigilt, Iirimaalt või Itaalia Vabariigilt 43 kuu jooksul enne alumiiniumoksiid I otsuse vastuvõtmist enam mingit täiendavat teavet, et tal oli tollal juba kõik vajalik teave aktsiisivabastuste kohta oma otsuse tegemiseks.

207    Lõpuks, mis puudutab väidetavat raskust, mis on tingitud mineraalõlide maksustamise ühenduse korra arengust ja eelkõige direktiivi 2003/96 vastuvõtmisest, siis ei ole komisjonil alust sellele tugineda. Nimelt käsitleb alumiiniumoksiid I otsus õiguslikku olukorda, mida ei reguleerinud direktiivist 2003/96 tulenev mineraalõlide maksustamise uus kord, mis muutus kohaldatavaks alles 1. jaanuaril 2004, vaid varem kohaldatav mineraalõlide maksustamise kord. Järelikult ei oma komisjoni viidatud ühenduse õigusaktide areng käesolevas asjas mingit tähtsust. Seda kinnitab asjaolu, et alumiiniumoksiid I otsuses algatas komisjon uue ametliku uurimismenetluse seoses Gardanne’i piirkonnas, Shannoni piirkonnas ja Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisivabastustega ajavahemiku osas alates 1. jaanuarist 2004, mil hakati kohaldama direktiivist 2003/96 tulenevat mineraalõlide maksustamise uut korda. Igal juhul tuleb toonitada, et alumiiniumoksiid I otsus võeti vastu ligikaudu kaks aastat pärast direktiivi 2003/96 vastuvõtmist. Ent komisjoni viidatud pelk vajadus võtta alumiiniumoksiid I otsuses arvesse direktiivist 2003/96 tulenevat mineraalõlide maksustamise uut korda ei ole piisav, et põhjendada nii pikka uurimisaega nagu käesolevas asjas.

208    Neid asjaolusid arvestades tundis komisjon hästi aktsiisivabastuste õiguslikku ja faktilist konteksti ning ta ei seisnud silmitsi mingi ilmse raskusega nende uurimisel riigiabi valdkonna eeskirjade seisukohalt.

209    Teiseks, mis puudutab komisjoni väidetud praktilisi ja keelelisi raskusi, siis isegi kui neid pidada tõendatuks, ei saa need põhjendada nii pikka uurimisaega nagu käesolevas asjas. Igal juhul olid komisjonil teenistused, mis võimaldasid tal toime tulla tema väidetud keeleliste raskustega ja aktsiisivabastuste paralleelse uurimisega palju lühemate tähtaegade jooksul kui käesolevas asjas, eelkõige tänu nende teenistuste heale koordineerimisele.

210    Järelikult on aeg, mille jooksul vaidlusalust abi uuriti, käesolevas asjas ebamõistlik.

211    Teiseks tuleb analüüsida, kas see, et komisjoni viivitus vaidlustatud otsuse tegemisel lubas Euralluminal mõistlikult uskuda, et komisjonil enam kahtlusi ei esinenud et vaidlusalusele maksuvabastusele ei olnud vastuväiteid, ja kas niisugune viivitus takistas komisjonil nõuda ajavahemikus 3. veebruarist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 selle alusel antud abi tagastamist, nagu otsustati kohtuotsuses RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502, punkt 16).

212    Viimati nimetatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus tõepoolest, et 26 kuu pikkune aeg, mis kulus komisjonil oma otsuse vastuvõtmiseks, võis abisaajast hagejal tekitada õiguspärase ootuse, mis takistab sellel institutsioonil kohustada asjassepuutuvaid siseriiklikke asutusi seda abi tagasi nõudma.

213    Ent kuigi tuleb tagada erahuve kaitsvad õiguskindluse nõuded, tuleb need nõuded ka tasakaalu seada avalike huvide kaitse nõuetega, mille hulka riigiabi valdkonnas kuulub nõue, mille eesmärk on vältida, et turu toimimist kahjustatakse konkurentsi kahjustava riigiabiga; see nõuab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, et ebaseaduslik abi tuleb tagastada, et taastada endine olukord (vt kohtuotsus, 5.8.2003, P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, T‑116/01 ja T‑118/01, EKL, EU:T:2003:217, punktid 207 ja 208 ning seal viidatud kohtupraktika).

214    Kohtupraktikas tõlgendati kohtuotsust RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502), seega nii, et Euroopa Kohtu järgitud lähenemisel oli otsustav roll juhtumi aluseks olevatel konkreetsetel asjaoludel (vt selle kohta kohtuotsused Itaalia vs. komisjon, punkt 179 eespool, EU:C:2004:240, punkt 90; 29.4.2004, Itaalia vs. komisjon, C‑372/97, EKL, EU:C:2004:234, punkt 119; Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, punkt 182 eespool, EU:T:2009:314, punkt 286, ning Diputación Foral de Álava jt, punkt 182 eespool, EU:T:2009:316, punkt 344). Eeskätt oli kohtuasjas RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502), vaatluse all olev abi antud enne seda, kui komisjon algatas sellega seoses ametliku uurimismenetluse. Lisaks teatati komisjonile abist ametlikult, kuigi alles pärast abi andmist. Liiati oli see seotud komisjoni lubatud abiga seotud lisakuludega ja puudutas sektorit, kus alates 1977. aastast anti komisjoni lubatud abi. Viimaseks ei nõudnud abi kokkusobivuse uurimine põhjalikku uurimist.

215    Ent kõik erandlikud asjaolud, mis esinesid kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502), ei esine käesolevas asjas. On tõsi, et nagu kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502), oli komisjon ajal, mil ta ilmselgelt ei tegutsenud, vaidlusalusest maksuvabastusest juba hästi teadlik ja tal oli seega võimalik kujundada arvamus selle vabastuse seaduslikkuse küsimuses riigiabi valdkonna eeskirjade seisukohast, nii et ta ei pidanud selles suhtes enam põhjalikku uurimist läbi viima. Käesolevas asjas aga ei esine muid olulisi asjaolusid, millele tugineti kohtuotsuses RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502). Eelkõige anti käesolevas asjas vaidlusalust abi pärast seda, kui komisjon oli algatanud vaidlusaluse maksuvabastuse ametliku uurimismenetluse.

216    See eristab radikaalselt kohtuasja, milles tehti kohtuotsus RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502), konkreetseid asjaolusid käesoleva kohtuasja aluseks olevatest asjaoludest. Järelikult ei saa Eurallumina käesolevas asjas tulemuslikult tugineda kohtuotsusele RSV vs. komisjon, punkt 181 eespool (EU:C:1987:502).

217    Veel tuleb arvesse võtta seda, et 11. novembri 2004. aasta kohtuotsuse Demesa ja Territorio Histórico de Álava vs. komisjon (C‑183/02 P ja C‑187/02 P, EKL, EU:C:2004:701) punktis 52 leidis Euroopa Kohus seoses erandlike asjaoludega, mis võisid ebaseadusliku abi saajal õiguspäraselt tekitada ootuse, et abi on seaduslik, et selle institutsiooni ilmselge tegevusetus ei oma tähtsust, kui abikavast ei ole komisjonile teatatud. Seega, komisjoni ilmselge tegevusetus käesolevas asjas 43 kuu jooksul pärast seda, kui Iirimaa vastas komisjoni viimasele täiendava teabe nõudele (vt punkt 203 eespool), olgugi et see on vastuolus mõistliku aja põhimõttega, ei oma siiski erilist tähtsust riigiabi valdkonna eeskirjade kohaldamise seisukohast vaidlusalusele abile, millest talle nõuetekohaselt ei teatatud. Järelikult ei piisa käesolevas asjas sellest, et tuvastada erandlike asjaolude esinemine, mis võisid Euralluminal uuesti tekitada õiguspärase ootuse, et vaidlusalune abi on riigiabi valdkonna eeskirjade seisukohast seaduslik. Sellest tuleneb, et ainuüksi see, et käesolevas asjas rikuti alumiiniumoksiid I otsuse vastuvõtmisel mõistliku aja põhimõtet, ei takistanud komisjonil selles otsuses vaidlusalust abi tagasi nõudma kohustada.

218    Seega tuleb Eurallumina mõistliku aja põhimõtte rikkumise argument tagasi lükata.

219    Mis puudutab argumente, milles hagejad viitavad investeeringutele, mille Eurallumina tegi oma Sardiinia tehases ajavahemikus, mil ta sai vaidlusalust abi, siis ei puutu need asjasse selle hindamisel, kas Euralluminal oli õiguspärane ootus, et abi on riigiabi valdkonna eeskirjade seisukohast seaduslik, kuna nagu nähtub eespool punktidest 136 ja 137, ei ole tõendatud, et Eurallumina pidi selliseid investeeringuid tegema Itaalia ametiasutuste ees võetud vabatahtlike kohustuste või vaidlusalusest abist saadava kasu vastutasuna nende kehtestatud kohustuste täitmisel.

220    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb nentida, et hagejad ei tõendanud käeolevas asjas erandlike asjaolude esinemist, mis lubas Euralluminal mõistlikult uskuda, et komisjonil enam kahtlusi ei esinenud ja et vaidlusalusele maksuvabastusele ei olnud vastuväiteid, mis oleksid võinud takistada komisjonil alumiiniumoksiid I otsuses kohustada vaidlusalust abi tagasi nõudma.

221    Järelikult tuleb kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuuenda väite ja kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimese väite raames esitatud argumendid, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, täies ulatuses põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

222    Järelikult tuleb kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuues väide ja kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimene väide põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

 Kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kolmas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet

223    Eurallumina väidab, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses hea halduse põhimõtet, kui kohustas Itaalia Vabariiki vaidlusalust abi tagasi nõudma. Sellega seoses tugineb ta esiteks hea halduse põhimõttele, mille kohaselt oli tal õigus oodata komisjonilt, et ta ei tee nõukogule ettepanekut võtta vastu otsused, millega lubatakse anda ebaseaduslikku abi, ning nõukogult, et ta ei võta selliseid otsuseid vastu. Teiseks viitab ta otsuse 2001/224 sisule, mida tuleb eeldusel, et vaidlusalune maksuvabastus kvalifitseeritakse riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, pidada sõnaselgeks loaks anda kõnealust abi või vähemalt takistuseks see abi tagasi nõuda kuni 31. detsembrini 2006. Kolmandaks viitab ta sellele, et komisjon ei ole otseselt kahtluse alla seadnud nõukogu heakskiitvaid otsuseid, kasutades direktiivi 92/81 artikli 8 lõikest 5 tulenevat pädevust või esitades EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi.

224    Komisjon palub kolmanda väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

225    Käesolevas väites tõusetub sisuliselt küsimus, kas komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses hoolikalt ja erapooletult kõiki juhtumi olulisi asjaolusid, ja eeskätt, kas ta võttis arvesse vastuolulisi õiguslikke tagajärgi, mis väidetavalt eksisteerisid vaidlustatud otsuse ja komisjoni ettepanekul nõukogu vastu võetud heakskiitvate otsuste vahel, mida komisjon hiljem kunagi direktiivi 92/81 artikli 8 lõikest 5 või EÜ artiklitest 230 ja 241 tulenevat pädevust kasutades kahtluse alla ei seadnud.

226    Selles osas tuleb meenutada, et kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam (kohtuotsus, 21.11.1991, Technische Universität München, C‑269/90, EKL, EU:C:1991:438, punkt 14). Nende tagatiste hulgas on eeskätt hea halduse põhimõte, millega käib kaasas pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki juhtumiga seotud olulisi asjaolusid (vt kohtuotsused, 29.3.2012, komisjon vs. Eesti, C‑505/09 P, EKL, EU:C:2012:179, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 23.9.2009, Eesti vs. komisjon, T‑263/07, EKL, EU:T:2009:351, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

227    Käesolevas asjas tuleb märkida, et kõnealuse väite põhjendamiseks esitab Eurallumina sisuliselt argumendid, mis on sarnased tema teises väites esitatutega. Kuid samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 65–75, mis omakorda tuginevad kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktidele 45–48, ei ole Euralluminal alust väita, et vaidlustatud otsus tekitab õiguslikke tagajärgi, mis lähevad vastuollu otsusega 2001/224 ja direktiivi 2003/96 artikliga 18 tekitatud õiguslike tagajärgedega.

228    Nagu nähtub kohtuotsuse komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), punktist 53, tuli asjaolu, et nõukogu heakskiitvad otsused võeti vastu komisjoni ettepanekul, arvesse võtta seoses kokkusobimatu abi tagasinõudmise kohustusega õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete seisukohast. Kuid nagu märgitud samas punktis, tehti seda, kui komisjon loobus vaidlustatud otsuses kohustamast tagasi nõuda abi, mis anti enne EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuste Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kuupäeva.

229    Seega ei ole tõendatud, et komisjon ei uurinud vaidlustatud otsuses hoolsalt ja erapooletult kõiki juhtumi olulisi asjaolusid.

230    Kõikidel eespool toodud põhjustel tuleb kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud neljas väide, et rikutud on EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustust ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

231    Eurallumina väidab, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustust ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna vastupidi kohtupraktika nõuetele ei võtnud ta arvesse nende investeeringute amortisatsiooni taset, ajakava ja kestust, mis tehti tema Sardiinia tehases, arvestades õiguspärast ootust, mis tal oli vaidlusaluse maksuvabastuse seaduslikkuse suhtes kuni 31. detsembrini 2006. Lisaks argumentidele, mis esitati juba õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet käsitleva esimese väite põhjendamiseks (vt punktide 162–168 eespool), tugineb ta esiteks sellele, et asjaolu, et komisjon üritas alates 1995. aastast vaidlusaluse maksuvabastuse taset piirata aktsiisi sellele osale, mis ületab direktiivis 92/82 kehtestatud miinimummäära, ei oma tähtsust selle küsimuse seisukohast, kas sel ajal oli komisjon mures selle vabastuse alusel antava ebaseadusliku riigiabi pärast. Teiseks viitab ta sellele, et komisjon möönis, et ta tegeles riigiabi probleemidega alles alates 1999. aasta novembrist, mitte alates 1995. aastast. Kolmandaks viitab ta esiteks 2000. aasta juuli vaidlusalusest maksuvabastusest teatamise nõude sisule ning teiseks 2000. aasta novembri otsuse ettepaneku sisule ning kolmandaks otsuse 2001/224 põhjenduse 5 sisule, mis ei võimaldanud jõuda automaatselt järeldusele, et komisjon algatab vaidlusaluse maksuvabastuse suhtes ametliku uurimismenetluse ja et viimane oli ebaseaduslik abi, mis võidakse tagasi nõuda, ning seda eelkõige arvestades otsuse 2001/224 sisu, mida seejärel kinnitati direktiivi 2003/96 artikli 18 lõikega 1.

232    Komisjon palub käesoleva väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

233    Käesolev väide tõstatab sisuliselt küsimuse, kas komisjon rikkus vaidlustatud otsuses esiteks temal EÜ artikli 253 alusel lasuvat põhjendamiskohustust ning teiseks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kohustades vaidlusalust abi tagasi nõudma, võtmata arvesse aega, mida oleks Euralluminal vaja, et tagada nende investeeringute tasuvus, mis tehti tema Sardiinia tehases, arvestades tema õiguspärast ootust, et vaidlusalune maksuvabastus on kuni 31. detsembrini 2006 seaduslik.

234    Käesoleva väite raames Eurallumina koos viidatud rikkumised puudutavad kahte eraldiseisvat etteheidet, mille võib esitada EÜ artiklis 230 ette nähtud hagi raames (kohtuotsus, 2.4.1998, komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EKL, EU:C:1998:154, punkt 67). Esimese puhul, mis puudutab põhjenduse puudumist või ebapiisavust, on tegemist oluliste menetlusnormide rikkumisega selle sätte tähenduses, ning teise puhul, mis puudutab vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust, on tegemist asutamislepingu rakendusnormi rikkumisega EÜ artikli 230 tähenduses (kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, eespool viidatud, EU:C:1998:154, punkt 67).

235    Mis puudutab esiteks põhjendamiskohustuse rikkumise etteheidet, siis tuleb meelde tuletada, et EÜ artikli 253 kohaselt peavad komisjoni otsused olema põhjendatud. Lisaks peavad väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ artiklis 253 nõutud põhjendused vastama asjaomase akti laadile ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja liidu kohtul kontrolli teostada. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (kohtuotsused komisjon vs. Sytraval et Brink’s France, punkt 234 eespool, EU:C:1998:154, punkt 63; 12.12.2002, Belgia vs. komisjon, C‑5/01, EKL, EU:C:2002:754, punkt 68, ja 11.9.2003, Belgia vs. komisjon, C‑197/99 P, EKL, EU:C:2003:444, punkt 72).

236    Alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 75 keeldus komisjon muu hulgas arvesse võtmast sama otsuse põhjendustes 37 ja 45 meenutatud Eurallumina märkusi, mille kohaselt tegi ta oma Sardiinia tehases vastutasuks vaidlusalusele maksuvabastusele olulisi keskkonnaalaseid investeeringuid, kuna ei olnud ühtegi tõendit, et ta sõlmis Itaalia ametiasutustega kokkuleppeid, et kohustuda saavutama keskkonnakaitseeesmärke vaidlusaluse maksuvabastuse kohaldamise ajal, ja et kõnealune vabastus ei olnud seotud tingimustega, millel oleks sama toime kui niisugustel kokkulepetel ja kohustustel. See põhjendus võimaldab mõista, et komisjon jättis vaidlustatud otsuses arvesse võtma oma Sardiinia tehases Eurallumina tehtud investeeringute amortiseerimisperioodi just seetõttu, et ta leidis, et ei ole tõendatud, et vaidlusalusest maksuvabastusest Eurallumina saadud kasu oli vastutasu nende investeeringute tegemise eest. See seletab, miks alumiiniumoksiid I otsuse põhjenduses 98 ei võtnud komisjon arvesse õiguspärast ootust, millele Eurallumina käesolevas asjas viitab, selle suhtes, et tema Sardiinia tehases tehtud investeeringud on võimalik amortiseerida muu hulgas tänu kasule, mida ta saab vaidlusalusest maksuvabastusest kuni 31. detsembrini 2006.

237    Kuigi alumiiniumoksiid I otsuse põhjendus on lühike, on see siiski käesolevas asjas piisav, et mõista selles küsimuses komisjoni järgitud põhjenduskäiku ja et võimaldada asjassepuutuvatel isikutel teada võetud meetme põhjusi ja liidu kohtul oma kontrolli teostada.

238    Järelikult ei riku vaidlustatud otsuse põhjendus EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustust, nagu seda on tõlgendatud eespool punktis 235 viidatud kohtupraktikas. Seetõttu tuleb põhjendamiskohustuse rikkumise etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

239    Mis puudutab teiseks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise argumenti, siis tuleb märkida, et selles heidab Eurallumina komisjonile sisuliselt ette seda, et ta ei võtnud vaidlustatud otsuses arvesse õiguspärast ootust, mis tal oli selle suhtes, et tema Sardiinia tehases tehtud investeeringud on võimalik amortiseerida muu hulgas tänu kasule, mida ta saab vaidlusalusest maksuvabastusest kuni 31. detsembrini 2006.

240    Nagu juba märgitud eespool punktides 136, 137 ja 219, ei võimalda toimikumaterjalid käesolevas asjas tõdeda, et nende investeeringute vastutasu, mille Eurallumina tegi oma Sardiinia tehases, oli kasu, mida ta sai vaidlusalusest maksuvabastusest. Seega ei ole tõendatud, et Eurallumina tegi need investeeringud, arvestades õiguspärast ootust, mis tal oli sellele, et need investeeringud on võimalik amortiseerida muu hulgas tänu kasule, mida ta saab vaidlusalusest maksuvabastusest kuni 31. detsembrini 2006.

241    Järelikult jättis komisjon vaidlustatud otsuses põhjendatult arvesse võtmata õiguspärase ootuse, millele Eurallumina käesolevas asjas viitab, selle suhtes, et tema Sardiinia tehases tehtud investeeringud on võimalik amortiseerida muu hulgas tänu kasule, mida ta saab vaidlusalusest maksuvabastusest kuni 31. detsembrini 2006. Seetõttu tuleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise etteheide samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

242    Järelikult tuleb kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud neljas väide tervikuna tagasi lükata.

243    Kuna kõik käesolevate hagide põhjendamiseks esitatud väited ja argumendid on tagasi lükatud, tuleb need hagid jätta täies ulatuses rahuldamata.

 Kohtukulud

244    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle. Kuna kohtuotsustes komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 19 eespool (EU:C:2009:742), ning komisjon vs. Iirimaa jt, punkt 25 eespool (EU:C:2013:812), jättis Euroopa Kohus kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks, peab Üldkohus käesolevas kohtuotsuses otsustama ka nende apellatsioonimenetlustega seotud kohtukulude üle.

245    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 1, kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus erandkorras siiski otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest. Lisaks võib Üldkohus vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 2 mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka võitnud poolelt, kui see on põhjendatud võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust. Muu hulgas võib Üldkohus mõista kohtukulud välja institutsioonilt, kelle otsust ei tühistatud, viimase puudulikkuse tõttu, mis võis hagejat ajendada hagi esitama (vt analoogia alusel kohtuotsus, 9.9.2010, Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑387/08, EU:T:2010:377, punkt 177 ja seal viidatud kohtupraktika).

246    Kohtuasjas T‑60/06 RENV II on Itaalia Vabariik kohtuvaidluse kaotanud. Seega tuleb kohtuasjades T‑60/06, T‑60/06 RENV I ja T‑60/06 RENV II kohtukulud temalt välja mõista ja jätta tema kohtukulud tema enda kanda ning kohtuasjades C‑89/08 P ja C‑272/12 P vastavalt komisjoni nõudele temalt välja mõista viiendik komisjoni kohtukuludest.

247    Kohtuasjas T‑62/06 RENV II on Eurallumina kohtuvaidluse kaotanud. Kuid selle kohtuasja hagi läbivaatamisel tuvastati eespool punktis 210, et komisjon on vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikkunud mõistliku aja põhimõtet, mis võis Euralluminat ajendada selle rikkumise tuvastamiseks hagi esitama. Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et on aus ja õiglane, kui kohtuasjades T‑62/06, T‑62/06 RENV I ja T‑62/06 RENV II jätta Eurallumina kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest ja jätta neljandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda. Mis puudutab kohtuasju C‑89/08 P ja C‑272/12 P, siis kuna mõlemas kohtuasjas oli komisjoni vastaspooleks viis poolt, tuleb kohtuasjades T‑62/06, T‑62/06 RENV I ja T‑62/06 RENV II kasutatud kohtukulude jaotuse alusel jätta Eurallumina kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kolm kahekümnendikku ehk viiendik kolmest neljandikust komisjoni kohtukuludest ja jätta viimase kanda viiendik oma kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Mõista Itaalia Vabariigilt välja kohtukulud kohtuasjades T‑60/06, T‑60/06 RENV I ja T‑60/06 RENV II ja viiendik Euroopa Komisjoni kohtukuludest kohtuasjades C‑89/08 P ja C‑272/12 P ning jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

3.      Mõista Eurallumina SpA‑lt välja kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest kohtuasjades T‑62/06, T‑62/06 RENV I ja T‑62/06 RENV II ja kolm kahekümnendikku komisjoni kohtukuludest kohtuasjades C‑89/08 P ja C‑272/12 P ning jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

4.      Jätta komisjoni kanda neljandik oma kohtukuludest kohtuasjades T‑62/06, T‑62/06 RENV I ja T‑62/06 RENV II ning viiendik oma kohtukuludest kohtuasjades C‑89/08 P ja C‑272/12 P.

Kanninen Pelikánová Buttigieg

Gervasoni Madise

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. aprillil 2016 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust2

Vaidlusalune maksuvabastus2

Haldusmenetlus3

Alumiiniumoksiid I otsus4

Menetlus ja poolte nõuded5

Õiguslik käsitlus8

Vastuvõetavus8

Sisulised küsimused10

Kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud teine väide, et rikutud on õiguskindluse, institutsioonide aktide kehtivuse eelduse ja kasuliku mõju põhimõtet ning põhimõtet lex specialis derogat legi generali12

– Õiguskindluse ning institutsioonide aktide õiguspärasuse eelduse ja kasuliku mõju põhimõtete rikkumine12

– Põhimõtte lex specialis derogat legi generali rikkumine16

Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimene väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 1 ning põhjendused on vastuolulised17

Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud teine väide, et rikutud on määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti ii ja artiklit 4 ning nõukogu heakskiitvaid otsuseid20

Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud viies väide, et rikutud on direktiivi 2003/96 artiklit 18 koosmõjus selle II lisaga ning otsust 2001/22422

Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kolmas väide, et rikutud on keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevaid norme ning eeskätt ühenduse suuniste punkti 82 teise lõigu alapunkti a23

Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud neljas väide, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 3 ja suuniseid30

Kohtuasjas T‑60/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kuues väide, et rikutud on õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja õiguspärasuse eelduse põhimõtteid, ning kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud esimene väide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet34

Kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud kolmas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet47

Kohtuasjas T‑62/06 RENV II esitatud hagi põhjendamiseks esitatud neljas väide, et rikutud on EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustust ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet48

Kohtukulud51

* Kohtumenetluse keeled: itaalia ja inglise.