Language of document : ECLI:EU:C:2021:457

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

GERARD HOGAN

esitatud 3. juunil 2021(1)

Kohtuasi C126/20

ExxonMobil Production Deutschland GmbH

versus

Bundesrepublik Deutschland, keda esindab Umweltbundesamt (föderaalne keskkonnaamet)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus, Saksamaa))

Eelotsusetaotlus – Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem – Üleminekukord tasuta lubatud heitkoguse ühikute ühtlustatud eraldamiseks – Otsus 2011/278/EL – Artikli 3 punkt h – Protsessiheite käitiseosa – Väävli eraldamine – „Clausi protsess“ – Maagaasis sisalduva CO2 heide – Mõiste „protsessiheite käitiseosa“ ulatus – Süsinikku sisaldava tooraine kasutamine – Käitiseosade eri kategooriate vaheline hierarhia – Eraldamistaotluse rahuldamata jätmine kauplemisperioodi lõpus – Ülekandumine järgmisse kauplemisperioodi






I.      Sissejuhatus

1.        Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus, Saksamaa), käsitleb peamiselt seda, milline on komisjoni otsuse 2011/278/EL(2) artikli 3 punkti h alapunktis v kirjeldatud mõiste „protsessiheite käitiseosa“ ulatus. See on üks neid kategooriaid, mille alusel võib käitisele eraldada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid direktiivi 2003/87/EÜ,(3) millega luuakse Euroopa Liidus kauplevatele äriühingutele kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem, tähenduses.

2.        Ehkki tuleb möönda, et see küsimus on äärmiselt tehnilise loomuga – konkreetsemalt see, kas Clausi protsessiks nimetatava tööstusliku protsessi käigus loomulikult vabanevale süsinikdioksiidi (CO2) heitele tuleb võimaldada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid –, on see siiski majanduslikus mõttes märkimisväärse tähtsusega. Seda ilmestab asjaolu, et ExxonMobil Production GmbH (edaspidi ExxonMobil“) nõue hõlmab perioodi 2013–2019 kohta umbes 3,5 miljonit heiteluba, mille turuväärtus on umbes 78,5 miljonit eurot.(4) Enne faktiliste asjaolude ja kerkivate õiguslike küsimuste käsitlemist tuleb siiski välja tuua asjaomased õigusnormid.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Direktiiv 2003/87

3.        Direktiivi 2003/87 kohaldamisala on määratletud artikli 2 lõikes 1, kus on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse I lisas loetletud tegevusaladest tulenevate heitkoguste ja II lisas loetletud kasvuhoonegaaside suhtes.“

4.        Asjakohased määratlused on esitatud artiklis 3:

„b)      heitkogus – käitise allikatest pärinevate kasvuhoonegaaside heide atmosfääri;

[…]

e)      käitis – paikne tehniline üksus, kus tegeldakse ühe või mitme I lisas loetletud tegevusega ja muu tegevusega, mis on tehniliselt otseselt seotud kõnealuses tegevuskohas teostatava tegevusega, mis võib mõjutada heitkoguseid ja saastust“.

5.        Direktiivi 2003/87 III peatükk käsitleb paikseid käitisi puudutavaid reegleid. Selle artiklis 10 on esitatud põhimõte, et alates 2013. aastast müüvad liikmesriigid enampakkumisel kõik lubatud heitkoguse ühikud, mida kooskõlas artiklitega 10a ja 10c ei eraldata tasuta.

6.        Artikli 10a pealkiri on „Ühenduse üleminekueeskirjad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil“. Lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et komisjon võtab vastu kogu ühenduses kohaldatavad ja täielikult ühtlustatud rakendusmeetmed lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks.

7.        Kui direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 11 kohaselt vähendatakse tasuta lubatud heitkoguse ühikuid igal aastal, kuni 2027. aastal enam tasuta lubatud heitkoguse ühikuid ei eraldata, siis sama artikli lõikes 12 on täpsustatud, et seda vähendamist ei kohaldata sektoritele või allsektoritele, mille puhul esineb märkimisväärne süsinikdioksiidi lekke oht.

8.        Direktiivi 2003/87 artikli 10a lõigetes 13–18 olid sätestatud eeskirjad, mille abil tehakse kindlaks, millistes sektorites või allsektorites peetakse süsinikdioksiidi lekke ohtu märkimisväärseks.

9.        Direktiivi 2003/87 artikli 12 „Lubatud heitkoguse ühikute üleandmine, tagastamine ja kehtetuks tunnistamine“ lõikes 3 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad […], et iga käitise käitaja tagastab iga aasta 30. aprilliks lubatud heitkoguse ühikud, […] mille arv vastab kõnealuse käitise koguheitele eelmisel kalendriaastal, […] ning nimetatud lubatud heitkoguse ühikud tunnistatakse seejärel kehtetuks.“

10.      Artiklis 13, milles käsitletakse lubatud heitkoguse ühikute kehtivusaega, on sätestatud:

„1.      Alates 1. jaanuarist 2013 eraldatud lubatud heitkoguse ühikud kehtivad kaheksa aasta jooksul alates 1. jaanuarist 2013 tekitatud heitkoguste suhtes.

2.      Neli kuud pärast iga lõikes 1 osutatud ajavahemiku algust tunnistab pädev asutus kehtetuks lubatud heitkoguse ühikud, mille kehtivusaeg on lõppenud ja mida ei ole tagastatud või kehtetuks tunnistatud kooskõlas artikliga 12.

[…]“.

11.      Direktiiviga 2018/410(5) muudeti artikli 13 sõnastust. Nüüd on selle sõnastus järgmine:

„Alates 1. jaanuarist 2013 eraldatud lubatud heitkoguse ühikud kehtivad tähtajatult. Alates 1. jaanuarist 2021 eraldatud lubatud heitkoguse ühikute kohta tehakse märge, mis näitab, millisel kümneaastasel ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2021 need välja anti, ja need kehtivad alates kõnealuse ajavahemiku esimesest aastast tekitatud heitkoguste suhtes.“

2.      Otsus 2011/278

12.      Otsuse 2011/278 põhjenduses 12 on sätestatud:

„Kui käitis tekitas kasvuhoonegaaside heidet, millele on õigus saada tasuta [lubatud heitkoguse ühikuid], kuid tootepõhise võrdlusaluse arvutamine ei olnud võimalik, tuleks kõnealused [lubatud heitkoguse ühikud] eraldada üldiste varuvariantide alusel. Selleks et kasvuhoonegaaside heidet võimalikult palju vähendada ning energiat võimalikult palju säästa vähemalt asjaomase tootmisprotsessi osades, on välja töötatud kolm hierarhiliselt järjestatud varuvarianti. Soojuspõhist võrdlusalust kohaldatakse sellistele kütust tarbivatele protsessidele, milles kasutatakse mõõdetavat soojuskandjat. Kütusepõhist võrdlusalust kohaldatakse juhul, kui tarbitakse mõõdetamatut soojust. Soojus- ja kütusepõhiste võrdlusaluste väärtuste arvutamisel on lähtutud läbipaistvuse ja lihtsuse põhimõttest ning energiatõhusate tehnikate kaalumisel on etalonkasutegurina kasutatud laialdaselt kättesaadava kütuse kasutegurit, mida võib pidada paremuselt teiseks kasvuhoonegaaside heite seisukohast. Protsessiheitele tuleks [lubatud heitkoguse ühikud] eraldada varasema heite alusel. […]“. [Mõiste „saastekvoot“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „lubatud heitkoguse ühik“.]

13.      Otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunktides iv ja v on protsessiheite käitiseosad määratletud järgmiselt:

„h)      „protsessiheite käitiseosa“ – muude [direktiivi 2003/87] I lisas loetletud kasvuhoonegaaside kui CO2 heide, mis tekib väljaspool I lisas osutatud tootepõhise võrdlusaluse süsteemipiire, või CO2 heide, mis tekib väljaspool I lisas osutatud tootepõhise võrdlusaluse süsteemipiire järgnevalt osutatud tegevuse tulemusel, ning järgnevalt osutatud tegevuse tulemusel tekkiv osaliselt oksüdeerunud süsiniku põlemisel eraldunud heide, kui selle tegevuse eesmärgiks on mõõdetava soojuse, mõõdetamatu soojuse või elektri tootmine tingimusel, et sellest arvatakse maha heide, mis oleks tekkinud sama koguse maagaasi põletamisel, mis on võrdne ärapõlenud osaliselt oksüdeerunud süsiniku sellise energiasisaldusega, mida on võimalik tehniliselt kasutada:

[…]

iv)      keemiline süntees, kus süsinikku kandev materjal osaleb reaktsioonis, mille esmane eesmärk on muu kui soojuse tekitamine;

v)      süsinikku sisaldavate lisandite või tooraine kasutamine, mille esmane eesmärk on muu kui soojuse tekitamine;

[…]“.

14.      Otsuse 2011/278 artiklis 6 kirjeldatakse käitiseosade süsteemi. Praeguses kontekstis olulistes osades on sätestatud:

„1.      Käesoleva otsuse kohaldamisel jagavad liikmesriigid [direktiivi 2003/87] artikli 10a alusel tasuta [lubatud heitkoguse ühikute] saamise õigusega käitised nõuetekohaselt üheks või mitmeks järgmiseks käitiseosaks:

a)      tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa;

b)      soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa;

c)      kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa;

d)      protsessiheite käitiseosa.

Käitiseosad vastavad võimalikult suurel määral käitise füüsilistele osadele.

Soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa, kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa ja protsessiheite käitiseosa suhtes teevad liikmesriigid selgesti vahet, […] kas asjaomane protsess toimub sellises sektoris või allsektoris, mille puhul otsusega 2010/2/EL peetakse kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu märkimisväärseks.

[…]

2.      Kõikide käitiseosade sisendi, väljundi ja heite summa ei või ületada käitise sisendit, väljundit ja koguheidet.“

15.      Otsuse 2011/278 artikli 7 lõikes 7 ja artikli 8 lõikes 5 on sätestatud, et liikmesriigid peavad tagama, et käitiseosad ei kattuks ega toimuks topeltarvestust.

3.      Määrus nr 601/2012

16.      Direktiivi 2003/87 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud eeskirjad on kehtestatud komisjoni 21. juuni 2012. aasta määrusega (EL) nr 601/2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta(6).

17.      Määruse nr 601/2012 artikkel 3 sisaldab teatavaid määratlusi, mis puuduvad nii direktiivis 2003/87 kui ka otsuses 2011/278, näiteks:

„30)      „protsessiheide“ – kasvuhoonegaaside heide, välja arvatud põlemisel tekkiv heide, mis tekib tahtlike ja tahtmatute reaktsioonide tagajärjel ainete vahel või nende muundumisel, kaasa arvatud metallimaakide keemiline ja elektrolüütiline reaktsioon, ainete termiline lagundamine ja ainete sünteesimine saadusena või lähteainena kasutamiseks;

[…]

40)      „oma-CO2“ – kütuses olev CO2;

[…]“.

18.      Määruse nr 601/2012 artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste seirele ja aruandlusele seoses [direktiivi 2003/87] I lisas loetletud tegevusaladega […]“.

19.      Määruse nr 601/2012 artiklis 48, mis käsitleb oma-CO2, on sätestatud:

„1.      Käitisesse üle kantud kütuse, sealhulgas sellise maagaasi või jääkgaasi, mis sisaldab kõrgahjugaasi või koksiahjugaasi, koostises olev oma-CO2 lisatakse vastava kütuse heitekoefitsiendile.

[…]

Kui aga oma-CO2 eraldub heitena või viiakse käitisest välja üksustesse, mis ei ole kõnealuse direktiiviga hõlmatud, siis loetakse see selle käitise heiteks, kust see pärit on.

[…]“.

4.      Otsus 2015/1814

20.      Otsusega 2015/1814(7) loodi turustabiilsusreserv eesmärgiga tegeleda pakkumise ja nõudluse vahelise struktuurse tasakaalustamatusega. Otsuse 2015/1814 artikli 1 lõigetes 2, 3 ja 5 on määratud, millised lubatud heitkoguse ühikud sellesse turustabiilsusreservi lisatakse. Selles on sätestatud:

„2.      900 miljonit LHÜd, mis on maha arvatud ajavahemikul 2014–2016 enampakkumisel müüdavate LHÜde arvust, nagu on sätestatud [direktiivi 2003/87] artikli 10 lõike 4 kohaselt määruses (EL) nr 176/2014, ei lisata 2019. ja 2020. aastal enampakkumisel müüdavate LHÜde arvule, vaid need lisatakse reservi.

3.      LHÜd, mida [uute osalejate reservi käsitleva sätte] kohaselt käitistele ei eraldata, ning LHÜd, mida [tegevuse lõpetamist käsitlevate sätete] kohaldamise tõttu käitistele ei eraldata, lisatakse reservi 2020. aastal. […]

[…]

5.      Igal aastal arvatakse liikmesriikide poolt [direktiivi 2003/87] artikli 10 lõike 2 kohaselt enampakkumisel müüdavate LHÜde koguarvust maha selline arv LHÜsid, mis vastab 12%-le ringluses olevate LHÜde koguarvust […] ning need lisatakse reservi kõnealuse aasta 1. septembril algava 12-kuulise ajavahemiku jooksul, välja arvatud juhul, kui reservi lisatavate LHÜde arv oleks väiksem kui 100 miljonit. […]“.

B.      Saksa õigus

1.      Treibhausgas-Emissionshandelsgesetz (TEHG)

21.      Seaduse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kohta (Treibhausgas-Emissionshandelsgesetz, edaspidi „TEHG“)(8) 2011. aastal kehtinud redaktsiooni § 7 lõike 2 sõnastus vastas direktiivi 2003/87 artikli 13 sõnastusele.(9)

22.      TEHG § 9 lõikes 1 on sätestatud:

„1)      Käitajatele eraldatakse tasuta lubatud heitkoguse ühikuid kooskõlas põhimõtetega, mis on sätestatud direktiivi [2003/87] […] artiklis 10a […] ning otsuses [2011/278] […]“.

23.      TEHG I lisa 2. osa „Tegevusalad“ punktis 1 loetletakse käitiste hulgas, kelle heide kuulub selle seaduse kohaldamisalasse, „kütuste põletamiseks mõeldud põletusseadmed, mille summaarne nimisoojusvõimsus käitises on 20 [megavatti (MW)] või suurem […]“.

C.      Zuteilungsverordnung 2020

24.      Määruse, mis käsitleb kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute eraldamist kauplemisperioodiks 2013–2020 (Zuteilungsverordnung über Treibhausgas-Emissionsberechtigungen 2020,(10) edaspidi „ZuV 2020“), § 2 punkti 29 alapunkti b alapunkt ee sisaldab protsessiheite käitiseosa määratlust, mis vastab otsuse 2011/78 artikli 3 punkti h alapunktis v sisalduvale määratlusele.

25.      ZuV 2020 § 3 „Käitiseosade moodustamine“ esimeses lõikes on sätestatud:

„Käitisele tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamise taotlemisel eraldatakse kindlaksmääratud vaatlusperioodi kogu sisend, väljund ja seotud heide, mis on eraldamisega seoses asjakohased, järgmistele käitiseosadele […]

1.      üks või mitu käitiseosa tootepõhise heitkoguste väärtusega kooskõlas [tootepõhise võrdlusaluse käitiseosaga],

2.      käitiseosa soojuspõhise heitkoguste väärtusega […], kui see ei sisalda punktis 1 nimetatud käitiseosi;

3.      käitiseosa kütusepõhise heitkoguste väärtusega […], kui see ei sisalda punktides 1 ja 2 nimetatud käitiseosi, ja

4.      protsessiheite käitiseosa kooskõlas § 2 punktiga 29, kui see ei sisalda punktides 1–3 nimetatud käitiseosi.“

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

26.      ExxonMobil käitab Großenknetenis (Saksamaa) maagaasi töötlemise käitist, milles eraldatakse väävlit (edaspidi „käitis“). See tegevus hõlmab kütuste põletamist, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW, ning seetõttu kuulub käitis TEHG(11), millega on liikmesriigi õigusse üle võetud direktiiv 2003/87(12), kohaldamisalasse.

27.      See käitis koosneb eelkõige väävlieraldusrajatisest (mis koosneb Clausi protsessi seadmetest, auru ülekuumendist, aurukatlaseadmest ja gaasimootorite seadmest), maagaasi väävlitustamise (maagaasi puhastamise) ja kuivatamise rajatistest, heitgaaside puhastamise rajatistest ning tõrvikpõletamise seadmetest. Peamised CO2 heite allikad on Clausi protsessi seadmed.

28.      Käitises töödeldakse looduslikest maardlatest kaevandatud maagaasi, mis koosneb suure kontsentratsiooniga vesiniksulfiidist (H2S), veeaurust (H2O), metaanist (CH4) ja süsinikdioksiidist (CO2). Kuna maagaasis leiduva H2Si tase on kõrge, nimetatakse seda ka happeliseks gaasiks. Nagu teised komponendid, esineb ka CO2 aluspinnases leiduvas toorgaasis looduslikult. Selle kogus võib olenevalt puuraugust ja maardlast varieeruda, kuid ExxonMobili sõnul(13) esineb seda kõigis Euroopa maagaasimaardlates. Et gaas vastaks võrgu käitaja kehtestatud kvaliteedinõuetele, tuleb CO2 ja teised looduslikud komponendid enne maagaasi varustusvõrku pumpamist osaliselt eemaldada.

29.      Enne edasist analüüsi tuleb lühidalt kirjeldada Clausi protsessi, mis on selle menetluse keskmes. Tegemist on mitmeastmelise gaasi väävlitustamise protsessiga, mis on oma nime saanud sakslaselt, kes selle leiutas, ning see on selle tööstusharu standardlahendus alates selleks otstarbeks Briti patendi saamisest 1883. aastal. Selle keemilise protsessi kasutamise tulemusena eraldatakse toormaagaasis leiduvast gaasilisest vesiniksulfiidist väävel. Oluline on aga see, et CO2 vabaneb keemilise protsessi loomuliku kõrvalsaadusena ega osale ise keemiliste reaktsioonide reas, mille toimel väävel tekib.

30.      Großenkneteni maagaasi töötlemise tehases puhastatakse happelist gaasi lahustiga keemilise absorbeerimise teel (sulfineerimisprotsess). Lahusti regenereeritakse ja vabanenud H2S muudetakse Clausi tehastes puhtaks vedelaks väävliks. Happelises gaasis olemuslikult sisalduv ja sellest eemaldatud CO2 juhitakse korstna kaudu atmosfääri. Keemilises Clausi reaktsioonis, mille tulemusena eraldatakse puhas väävel, CO2 ei osale.(14) Termilise etapi käigus tekitatud soojus kogutakse heitsoojuskatlasse ja kasutatakse käitises ära.

31.      ExxonMobil taotles käitisega seoses tasuta lubatud heitkoguse ühikuid. See taotlus põhines jaotamisel eri võrdlusaluste vahel. 17. veebruari 2014. aasta otsusega eraldas Deutsche Emissionshandelsstelle (Saksamaa lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise asutus, edaspidi „DEHSt“) ExxonMobilile tasuta 4 216 048 lubatud heitkoguse ühikut kauplemisperioodiks 2013–2020. Eraldamine põhines osaliselt soojuspõhisel võrdlusalusel(15) ja osaliselt kütusepõhisel võrdlusalusel, kusjuures arvesse võeti kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu. Samas keeldus DEHSt ExxonMobilile eraldamast protsessiheite eest taotletud tasuta lubatud heitkoguse ühikuid. Keeldumist põhjendati sellega, et CO2 heited ei tekkinud mitte Clausi protsessi tulemusena, vaid CO2 oli protsessis kasutatavas tooraines pigem juba sees. Praeguse menetluse algatamise ajendas just see konkreetne keeldumine.

32.      ExxonMobili vastuväited selle otsuse suhtes lükati DEHSti 7. oktoobri 2019. aasta otsusega tagasi.(16) Selles otsuses kordas DEHSt, et lubatud heitkoguse ühikute eraldamine protsessiheite võrdlusaluse põhjal ei ole ZuV 2020 § 2 punkti 29 alapunkti b alapunkti ee teise alternatiivi kohaselt võimalik, kuna CO2 on üksnes kaasnev gaas, mis vabaneb selle protsessi juhusliku kõrvalsaadusena, mitte ei osale ise Clausi reaktsioonis. Seega järeldus sellest, et Clausi protsessi lõpus korstna kaudu atmosfääri paisatud CO2 ei vasta tasuta heitelubade nõuetele.

33.      8. novembril 2019 esitas ExxonMobil kaebuse Verwaltungsgericht Berlinile (Berliini halduskohus, Saksamaa; edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“).

34.      Kohtuasjas C‑682/17 ja praeguses kohtuasjas on samad kaebajad. Praeguses kohtuasjas kõne all olev käitis ei ole aga elektritootja direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses.(17) Peale selle toodab ExxonMobil Großenkneteni tehases eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul elektrit tõhusa koostootmise teel ning seetõttu ei ole tasuta heitelubade eraldamine selle puhul üldreeglina välistatud (direktiivi 2003/87 artikli 10a lõige 4). Kuna kohtuasjas C‑682/17 käsitletud käitise puhul see nii ei olnud, oli Euroopa Kohus – juba sellel põhjusel – otsustanud, et ExxonMobilil ei ole õigust saada selle tehase eest tasuta lubatud heitkoguse ühikuid. See järelduste jada muutis järgmistele küsimustele vastamise tarbetuks. Nüüd on eelotsusetaotluse esitanud kohus uuesti esitanud kohtuasjas C‑682/17 esitatud kolmanda küsimuse alaküsimustega a ja b ning neljanda küsimuse, mis vastavad praeguses kohtuasjas esimesele kuni neljandale küsimusele.

35.      Neil kaalutlustel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas CO2 puhul, mis paisatakse atmosfääri seoses maagaasi (happelise gaasi kujul) töötlemisega nn Clausi protsessi käigus seeläbi, et maagaasis püsivalt sisalduv CO2 eraldatakse gaasisegust, on tegemist sellise heitega, mis tekib [otsuse 2011/278] artikli 3 punkti h esimese lause tähenduses artikli 3 punkti h alapunktis v nimetatud tegevuse tulemusel?

2.      Kas CO2 heide võib „tekkida“ [otsuse 2011/278] artikli 3 punkti h esimese lause tähenduses sellise tegevuse „tulemusel“, mille puhul tooraines püsivalt sisalduv CO2 paisatakse atmosfääri, ilma et seejuures toimuva protsessi käigus tekiks täiendavalt süsinikdioksiidi, või seab nimetatud säte igal juhul tingimuseks, et atmosfääri paisatud CO2 tekib tegevuse tulemusel esimest korda?

3.      Kas [otsuse 2011/278] artikli 3 punkti h alapunkti v tähenduses „kasutatakse“ süsinikku sisaldavat toorainet, kui nn Clausi protsessi käigus kasutatakse looduses esinevat maagaasi väävli tootmiseks ja seejuures paisatakse maagaasis püsivalt sisalduv süsinikdioksiid atmosfääri, ilma et maagaasis püsivalt sisalduv süsinikdioksiid osaleks protsessi käigus toimuvas keemilises reaktsioonis, või seab mõiste „kasutamine“ igal juhul tingimuseks, et süsinik osaleb toimuvas keemilises reaktsioonis või on selle jaoks tingimata nõutav?

4.      Juhul kui esimesele kuni kolmandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt:

kui heitkogustega kauplemise kohustusega käitis vastab nii tingimustele, mille kohaselt tuleb moodustada soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa, kui ka tingimustele, mille kohaselt tuleb moodustada protsessiheite käitiseosa, siis millise võrdlusaluse põhjal toimub tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamine? Kas õigusel saada lubatud heitkoguse ühikuid soojuspõhise võrdlusaluse põhjal on esimus õiguse ees saada lubatud heitkoguse ühikuid protsessiheite alusel või on õigusel saada lubatud heitkoguse ühikuid protsessiheite alusel, mille puhul on tegemist eriolukorraga, esimus soojuspõhise võrdlusaluse ja kütusepõhise võrdlusaluse ees?

5.      Juhul kui esimesele kuni neljandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt:

kas nõudeid täiendavate tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks kolmandaks kauplemisperioodiks saab pärast kolmanda kauplemisperioodi lõppu rahuldada lubatud heitkoguse ühikute eraldamisega neljandaks kauplemisperioodiks, kui lubatud heitkoguse ühikute saamise õiguse teeb kohus kindlaks alles pärast kolmanda kauplemisperioodi lõppu, või aeguvad nende lubatud heitkoguse ühikute eraldamise taotlemise nõudeõigused, mida ei olnud kolmanda kauplemisperioodi lõpuks veel eraldatud?“

36.      ExxonMobil, Umweltbundesamt (föderaalne keskkonnaamet, Saksamaa)(18) – vastuseks Euroopa Kohtu esitatud kirjalikele küsimustele –, Saksamaa valitsus(19) ja komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad ning olid 24. veebruari 2021. aasta istungil esindatud.

IV.    Õiguslik hinnang

37.      Oma esimese kuni kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas atmosfääri sellise CO2 paiskamist, mis on mingi toote tootmiseks kasutatavas tooraines püsivalt sisalduv ja mis tekib väljaspool tootepõhise võrdlusaluse süsteemipiire, võib käsitleda „protsessiheite käitiseosana“ otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v kohaselt, kui kõnealune CO2 ei osale keemilises reaktsioonis, mille abil seda toodet toodetakse. Kuna kõik kolm küsimust keskenduvad otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v sõnastuse eri aspektidele, tasub neid käsitleda koos.

A.      Sissejuhatavad märkused: lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kohaldamine väävlieraldusprotsessile

38.      Need küsimused eeldavad aga seda, et maagaasis püsivalt sisalduvad CO2 heitkogused on lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemis tõepoolest hõlmatud. Esmapilgul tundub üllatav, et seda küsimust üldse arutatakse, kuna Euroopa Kohus leidis juba oma otsuses kohtuasjas C‑682/17, kus samuti käsitleti Clausi protsessi käitist, „et niisugune käitis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub direktiivi 2003/87 kohaldamisalasse ning järelikult ka direktiiviga loodud saastekvootidega kauplemise süsteemi, olenemata sellest, kas käitise tegevusest tulenev CO2 on käitise töödeldavas tooraines looduslikult olemas või ei“.(20)

39.      Sellele kohtuotsusele vaatamata väidavad nii Saksamaa valitsus kui ka komisjon, et lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem kohaldub üksnes põletamisest tingitud kasvuhoonegaaside heidetele – mis ei puuduta praegust kohtuasja –, mitte aga sellisest CO2-st tulenevatele heidetele, mis sisaldub maagaasis püsivalt ja eraldub loodusliku kõrvalsaadusena väävlieraldusprotsessi lõpus ilma põletamisprotsessis ise osalemata. Nad väidavad, et neid kahte tegevust tuleks käsitleda eraldi.(21)

40.      Eeltoodut arvestades soovin uuesti põgusalt vaadelda Euroopa Kohtu põhjendusi kohtuasjas C‑682/17 ilma neidsamu väiteid tingimata põhjalikumalt uuesti läbi arutamata. See tundub asjakohane, võttes arvesse, et pooled tunduvad olevat nõus, et mõlemas kohtuasjas käsitletud käitised on omavahel võrreldavad.

41.      Kohtuasjas C‑682/17 käsitles Euroopa Kohus direktiivi 2003/87 artikli 2 lõikes 1 sisalduvaid nõudeid. Just selles sättes määratletakse direktiivi kohaldamisala ning seega laiemalt võttes kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kohaldatavus. Selle sätte alusel on direktiiv kohaldatav direktiivi II lisas loetletud kasvuhoonegaaside heidetele – üks loetletud heidetest on CO2 – juhul, kui need heited tulenevad „I lisas loetletud tegevusaladest“. Üks neist tegevusaladest on „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW […]“.(22)

42.      Toona leidis Euroopa Kohus selle otsuse punktides 47–53, et direktiivi 2003/87 artikli 2 lõike 1 ja artikli 3 punkti b sõnastus – millest viimases on määratletud „heitkoguse“ mõiste – ei nõua, et eralduv kasvuhoonegaas peab olema tekkinud I lisas loetletud tegevuste käigus. Euroopa Kohus leidis sellele seisukohale toetust määruse nr 601/2012, mis käsitleb direktiivi 2003/87 kohast heite seiret ja aruandlust, artikli 48 lõikest 1. Selle kohaselt tuleb selle määruse artikli 3 punktis 40 määratletud „oma-CO2“, kui see on maagaasi koostises, lisada vastava kütuse heitekoefitsiendile. Euroopa Kohus tugines ka direktiivi 2003/87 eesmärgile, nimelt kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele kulutõhusal ja majanduslikult tõhusal viisil.(23)

43.      Selle arutluskäigu tulemusena peavad sellised Clausi protsessi seadmete käitajad nagu kõnealuse seadme käitaja tagastama lubatud heitkoguse ühikuid hulgal, mille arv vastab direktiivi 2003/87 artikli 12 lõike 3 kohaselt kõnealuse käitise koguheitele. Direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis e on käitis määratletud kui „paikne tehniline üksus, kus tegeldakse ühe või mitme I lisas loetletud tegevusega ja muu tegevusega, mis on tehniliselt otseselt seotud teostatava tegevusega, mis võivad mõjutada heitkoguseid ja saastust“. See määratlus annab võimaluse lugeda käitisega seotuks ka mõni eraldiseisev üksus, kui sealsed tegevused seonduvad ja on tehniliselt seotud kõnealuse käitisega.(24) Teisalt ei hõlma see sõnastus Saksamaa valitsuse ja komisjoni väidet olukorras, kus ühes käitises tegeldakse mitme tegevusega – nagu praeguses kohtuasjas I lisas loetletud kütuste põletamisega, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW, ning I lisas loetlemata väävlieraldusega –, mille puhul I lisas loetlemata tegevusele lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem ei kohaldu.(25)

44.      Kohtuasjas Trinseo Deutschland(26), kus kaebaja käitis ise ei tekitanud direktiivi 2003/87 II lisas loetletud heiteid, olgugi et selle tegevus oli loetletud selle direktiivi I lisas – ja mis kujutab endast seega mõnes mõttes praeguse kohtuasja vastandit –, väitis komisjon, et soojuse tootmisest tekkinud „kaudseid heiteid“ tuleks lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kohaldamisel arvesse võtta, kaitstes seega tõlgendust, mille kohaselt on heited käitisest eraldi. Siiski jäi Euroopa Kohus direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti b sõnastuse juurde, milles on heitkogus seostatud käitisega. Mina omalt poolt ei näe põhjust sellest selgest sõnastusest kõrvale kalduda.

45.      Arvestades, et otsuse 2011/278 artiklis 6 jagatakse käitised käitiseosadeks, on see üksnes teoreetiline analüüs võrdlusaluste kohaldamise eesmärgil. Selles sättes on selgelt väljendatud, et seda tehakse üksnes otsuse 2011/278 kohaldamisel. Sätte sõnastus, millega on täpsustatud, et käitised jagatakse käitiseosadeks, näitab samuti selgelt, et see jaotus ei mõjuta mingil moel „käitise“ mõistet, mis on määratletud direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis e.

46.      Neid kaalutlusi arvestades leian, et kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohaga kohtuasjas C‑682/17 ei kohaldu lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem mitte üksnes põlemisprotsessist tulenevale CO2 heitkogusele, vaid ka samas käitises toimuvast väävlieraldusprotsessist pärinevale heitkogusele.

47.      Seoses komisjoni väitega, et I lisas hõlmamata tegevusalade kaasamine süsteemi oleks vastuolus liidu seadusandja otsustega kaasata süsteemi üksnes need tegevusalad, millel on konkreetne potentsiaal vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid,(27) on Euroopa Kohus kohtuotsuses C‑682/17 juba välja toonud, et „kuigi CO2 on happelise gaasi koostises, on kütuste põletamisel, mida teeb põhikohtuasjas kõnealune käitis maagaasi väävlitustamiseks ja väävli kogumiseks Clausi protsessi teel, teatud potentsiaal vähendada CO2 heitkoguseid, sest happelises gaasis sisalduva CO2 kogus võib maardlati erineda. Vastupidi sellele, mida väidab ExxonMobil, ei ole seejuures oluline, et seda CO2 sisaldust ei ole võimalik süstemaatiliselt ette näha“.(28)

B.      Esimene, teine ja kolmas eelotsuse küsimus: kas CO2, mis juhitakse atmosfääri seoses happelise gaasi töötlemisega Clausi protsessi käigus, kujutab endast „protsessiheidet“ otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v tähenduses?

48.      Ehkki ei Saksamaa valitsus, mida esindab föderaalne majandus- ja energiaministeerium, ega komisjon nõustu föderaalse keskkonnaametiga selles, kas väävlieraldusprotsessi käigus atmosfääri paisatud CO2 kuulub lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi alla, nõustuvad kõik kolm poolt, et sellise heitkoguse puhul ei tohiks tasuta lubatud heitkoguse ühikuid võimaldada. Siiski tuleks meeles pidada, et kõik Saksamaa valitsuse ja komisjoni argumendid selle kohta, et neid heiteid ei saa käsitleda otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v alla kuuluvate protsessiheidetena, tuginevad eeldusele, et nende väidete kohaselt ei ole ExxonMobilil kohustust tagastada nende heidetega seoses lubatud heitkoguse ühikuid.

49.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesed kolm küsimust käsitlevad aga otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v, milles määratletakse „protsessiheite käitiseosa“, eri aspekte.(29) Selle sätte kohaldamiseks peavad esinema järgmised tunnused: peab olema 1) CO2 heide, mis 2) tekib väljaspool I lisas osutatud tootepõhise võrdlusaluse süsteemi piire, ja viimaks peab see toimuma 3) „süsinikku sisaldava […] tooraine kasutami[sel], mille esmane eesmärk on muu kui soojuse tekitamine“. Pooled on ühel meelel selles, et esimesed kaks nõuet on täidetud. (Oma-)CO2 eraldub loodusliku kõrvalsaadusena väävlieraldusprotsessi lõpus, selle protsessi puhul aga tootepõhine võrdlusalus puudub.(30) Seega on pooled kolmanda nõude suhtes eri meelt.

50.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus vaatleb kolmanda kriteeriumi kolme aspekti: esiteks, kas oma-CO2 heidet võib käsitada mõne edasise protsessi „tulemusena“, ja teiseks, kas sellist oma-CO2 võib pidada protsessis „kasutatavaks“, juhul kui see keemilises reaktsioonis ei osale. Kolmas käsitletav küsimus on see, kas tegemist on „süsinikku sisaldava toorainega“. Kolmandale küsimusele eitava vastuse pooldajad näivad väitvat, et protsessis „kasutatav“ tooraine ei ole mitte happeline gaas, vaid pigem vesiniksulfiid, mis CO2 ei sisalda. Siiski on kõik nõus sellega, et väävlieraldusprotsessi esmane eesmärk ei ole soojuse tekitamine.

51.      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õigusnormi tõlgendamine, et peale õigusnormi sõnastuse – mis on „vastavalt traditsioonilistele tõlgenduspõhimõtetele […] alati igasuguse tõlgenduse lähtepunkt ning samas ka piir“(31) – tuleb arvesse võtta ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on.(32)

1.      Grammatiline tõlgendamine

52.      Alustades otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v sõnastusest: CO2 heide peab tulenema süsinikku sisaldavate lisandite või tooraine kasutamisest, mille esmane eesmärk on muu kui soojuse tekitamine. Võttes arvesse, et protsessi tulemus peab olema süsinikdioksiidi heide, mitte süsinikdioksiidi tootmine, tundub mulle, et olukord, kus sellise protsessi nagu Clausi protsessi lõpus eraldub oma‑CO2, isegi kui seda protsessi käigus keemilise reaktsiooni osana tegelikult ei kasutata, on selle sätte sõnastusega kooskõlas.(33) Palju keerulisem küsimus on see, kas saab öelda, et see CO2 heide tuleneb süsinikku sisaldavate lisandite või tooraine kasutamisest.

53.      Ka siin ei kahtle ma eriti mõistes „tooraine“. Cambridge’i sõnaraamatu(34) järgi on „tooraine“ „mis tahes aine, näiteks nafta, puuvill või suhkur selle looduslikus olekus enne selle töötlemist kasutamise eesmärgil“. Muidugi on tõsi, et Clausi protsessis töödeldakse tegelikult üksnes vesiniksulfiidi, samas kui happelises gaasis sisalduv CO2 läheb Clausi protsessi tehasest üksnes läbi ilma protsessis ise osalemata. Lihtsalt sõna mõtet vaadates aga ei tundu mulle, et mõiste „tooraine“ sisu piirdub üksnes nende tooraine osadega, mida aktiivselt töödeldakse. Õige võib olla föderaalse keskkonnaameti seisukoht, et kui CO2 eraldataks happelisest gaasist enne Clausi protsessi rajatises töötlemist, ei oleks CO2 tooraine, kuna seda ei töödelda edasi, samas kui ülejäänud gaasi töödeldakse.(35) Kui aga seda esimest etappi ei toimu, ei tähenda see, nagu ei oleks CO2 sisaldav aine, mis läheb töötlemiseks käitisesse, tooraine üksnes seetõttu, et sellest töödeldakse vaid osa.

54.      Küsimus põhjusliku seose kohta, nimelt selle kohta, kas võib järeldada, et CO2 heide on selle tooraine kasutamise tulemus, on aga segasem. Siin viitab grammatiline tõlgendus pigem sellele, et otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v sõnastus seda ei hõlma. Kui taas vaadata Cambridge’i sõnaraamatut,(36) siis sealne määratlus, mis kirjeldab praeguses kohtuasjas olevat sõnakasutust kõige lähemalt, on „millegi kasutamine või ajavahemik, mil midagi kasutatakse“, kusjuures tegusõna „kasutama“ tähendus on „rakendama midagi, näiteks tööriista, oskust või hoonet mingiks konkreetseks otstarbeks“.(37) Minu arvates viitab see konkreetseks otstarbeks rakendamine sellele, et midagi tehakse tooraine selle osaga – nimelt selles sisalduva süsinikuga –, millele spetsiaalselt viidatakse.

55.      Pooled on ühel meelel, et CO2 ei osale Clausi protsessi ajal keemilises reaktsioonis. Kuid ExxonMobil väidab, et oma-CO2 on mingil määral kasutuses. ExxonMobili sõnutsi täidab CO2 Clausi protsessis olulist protseduurilist rolli, kuna see on mittesüttiv temperatuuri reguleerimise funktsiooniga gaas, mis täidab Clausi protsessis väävli tootmises tehniliselt vajalikku põlemistemperatuuri kontrollimise ülesannet. Tundub, et föderaalne keskkonnaamet seda ei vaidlusta. Nagu tema esindaja aga kohtuistungil välja tõi, ei ole see roll vajalik, kuna sama tulemust on võimalik saavutada ka muul moel.(38) See omakorda tõstatab järgmise küsimuse selle kohta, kas protsessiheite käitiseosa kvalifitseerimisel nõuetele vastamiseks piisab protsessi puhul sellest, et CO2‑le leitakse mingigi rakendus, või peab selle kasutamine olema protsessis vajalik.(39)

56.      Samuti väideti, et kuna otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunktis iv viidatakse konkreetselt „keemili[sele] süntees[ile], kus süsinikku kandev materjal osaleb reaktsioonis“, samas kui selle otsuse artikli 3 punkti h alapunktis v sellist viidet ei ole, ei saa osalemine keemilises reaktsioonis olla viimati mainitud sätte kohaselt kohustuslik.

57.      Teen siinkohal pausi ja ehkki leian, et rääkides kriitilise tähtsusega sõnast „kasutamine“ otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunktis v, osutab sõnastus tõlgendusele, mille kohaselt CO2 peab protsessis mängima aktiivset ja vajalikku rolli, võib olla asjakohane – kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga – pöörata tõlgendamisel abi saamiseks tähelepanu direktiivi 2003/87 ja otsuse 2011/278 üldisele ülesehitusele ning nende taotletavatele eesmärkidele.(40)

2.      Kontekstipõhine ja teleoloogiline tõlgendamine

58.      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiivi 2003/87 ja seega ka seda rakendava otsuse 2011/278 eesmärk sellise kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi loomine, mis on suunatud nende gaaside õhkupaisatud koguste vähendamisele tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimahäireid, ning mille lõppeesmärk on keskkonnakaitse.(41) Selle süsteemi majandusliku loogika kohaselt innustab see igat süsteemiosalist tekitama talle esialgu antud kvoodist madalamat kasvuhoonegaaside heitkogust, et ülejäägi saaks võõrandada teistele osalistele.(42) Sel eesmärgil on direktiivi 2003/87 artiklis 10a sätestatud, et teatud sektorites tegutsevatele käitistele eraldatakse tasuta lubatud heitkoguse ühikuid, mille kogust vastavalt selle sätte lõikele 11 ajavahemikul 2013–2020 järk-järgult vähendatakse eesmärgiga lõpetada tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamine 2027. aastal täielikult.(43)

59.      See tähendab, et eeskirjad direktiivi 2003/87 artikli 10a kohaste tasuta lubatud heitkoguse ühikute ühtlustatud eraldamiseks, mille reeglid kehtestati otsusega 2011/278, on oma olemuselt erandlikud (ja tõepoolest ajutised). Peale selle määratlevad otsuse 2011/278(44) artikli 3 punktid c, d ja h niinimetatud „varuvõrdlusalused“, mis rakenduvad üksnes juhul, kui „vastav[at] heide[t] […] tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa ei hõlma“(45) / „[tekib] väljaspool […] tootepõhise võrdlusaluse süsteemipiire“.(46) Euroopa Kohus on kohtuotsuses INEOS juba tuvastanud, et sellest tulenevalt ei saa otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti iv tõlgendada laialt.(47) Sama peab kehtima kõigi otsuse 2011/78 artikli 3 punktis h loetletud tegevuste puhul.

60.      Seetõttu ei saa ma nõustuda sellega, et asjaolu, mille kohaselt otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkt iv viitab konkreetselt süsinikku kandva materjali osalemisele keemilistes sünteesides, samas kui selle otsuse artikli 3 punkti h alapunkt v seda ei tee, tähendab, et viimati nimetatud sättes sisalduvat sõna „kasutamine“ tuleb tõlgendada nii laialt, et sõna „kasutamine“ seda enam ei hõlma, lihtsalt selleks, et eristada seda esimesena nimetatud sättes hõlmatud juhtudest. Mõiste „kasutamine“ on õigupoolest laiem ja võib hõlmata ka sellist „kasutamist“, mis ei kujuta endast keemilist reaktsiooni. Samas viitab mõiste „kasutamine“ siiski, et süsinikku kandev tooraine peab olema vajalik esmase taotletava eesmärgi jaoks (mis ei ole soojuse tekitamine).(48)

61.      Sellist kitsamat tõlgendust võib kinnitada määruse nr 601/2012 artikli 3 punktis 30 esitatud „protsessiheite“ määratlus. Selle määratluse kohaselt on „„protsessiheide“ […] kasvuhoonegaaside heide, välja arvatud põlemisel tekkiv heide, mis tekib tahtlike ja tahtmatute reaktsioonide tagajärjel ainete vahel või nende muundumisel […]“. On ilmselge, et happelises gaasis sisalduv CO2 ei teki siiski tahtlike ja tahtmatute reaktsioonide tagajärjel ainete vahel või nende muundumisel.

62.      Määrus nr 601/2012 käsitleb kasvuhoonegaaside heite seiret ja aruandlust. Komisjoni kohustus sel eesmärgil määrus vastu võtta oli sätestatud direktiivi 2003/87 artiklis 14. Seega ei käsitle määrus nr 601/2012 lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise olukordi ja veel vähem määratleb neid. Samal põhjusel ei näita asjaolu, et määruse nr 601/2012 artiklis 48 on säte, mis määrab, millise käitisega oma‑CO2 kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse eesmärgil seostatakse, tegelikult seda, kas selliste omaheidete puhul tohib tasuta protsessiheite lubasid eraldada või mitte.

63.      Nagu kohtujurist Saugmandsgaard Øe oma ettepanekus kohtuasjas ExxonMobil Production Deutschland juba välja tõi, kattuvad terminid „protsessiheide“ määruse nr 601/2012 artikli 3 punkti 30 tähenduses ja „protsessiheite käitiseosa“ otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h tähenduses üksnes osaliselt, kuna „protsessiheide“ on suures osas hõlmatud nimetatud otsuse I lisas osutatud tootepõhiste võrdlusalustega.(49)

64.      Samuti ei tahaks ma omistada suurt tähtsust asjaolule, et määruse nr 601/2012 artikli 48 lõige 1 sisaldab õigusnormi, mille kohaselt „[k]äitisesse üle kantud kütuse, sealhulgas sellise maagaasi […] koostises olev oma-CO2 lisatakse vastava kütuse heitekoefitsiendile“. Kui maagaasi käsitada kütusena,(50) nagu Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas C‑682/17 näib vihjavat,(51) sisaldab määruse nr 601/2012 artikli 48 lõige 1 ikkagi üksnes seiremetoodikat puudutavat reeglit. See ei näita tegelikult seda, kas selliste omaheidete puhul saab tasuta protsessiheite lubasid eraldada või mitte.

65.      Otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v ja protsessiheite käitiseosade üldisema eesmärgi koha pealt on pooled eri meelt. ExxonMobil on seisukohal, et väävlieraldustööstuses teadvustatakse süsinikdioksiidi lekke ohtu ja seetõttu peab oma-CO2 heitega seoses heitelubasid eraldama tasuta. Arvestades seda „vältimatut tulemust“, peab ExxonMobili arvates olema kohaldatav otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkt v, kuna ilmselgelt ei ole kohaldatav ükski teine variant. Saksamaa föderaalne keskkonnaamet aga väidab, et protsessiheite käitiseosa tohib kohaldada üksnes selliste heidete puhul, mis tekivad mõnest direktiivi 2003/87 I lisas loetletud tegevuste kategooriast. Kuna praeguses kohtuasjas kuulub sellesse kategooriasse üksnes kütuste põletamine, tähendab see, et juhul, kui tootepõhine heitkoguste võrdlusalus puudub (nagu praegusel juhul), saab tasuta lubatud heitkoguse ühikute puhul arvesse võtta üksnes kütuse põletamisest tulenevat heitkogust. See tähendaks, et artikli 3 punkti h eesmärk on eraldada tasuta lubatud heitkoguste ühikuid vaid juhul, kui CO2 heited tulenevad direktiivi 2003/87 I lisas loetletud (edasisest) tegevusest – muust kui kütuste põletamisest –, mille puhul tootepõhine võrdlusalus puudub.

a)      „Märkimisväärse süsinikdioksiidi heite ülekandumise ohu“ roll heitkogustega kauplemise süsteemis

66.      Nagu on viidatud direktiivi 2009/29 põhjenduses 24, kirjeldab süsinikdioksiidi leke (s.t kasvuhoonegaaside heite ülekandumine) olukorda, kus „teised arenenud riigid ja muud peamised kasvuhoonegaaside tekitajad [ambitsioonikas rahvusvahelises kliimamuutuste kokkuleppes] ei osale, [mis] võib […] põhjustada kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemise kolmandates riikides, kus tööstusele ei kohaldata selliseid süsinikdioksiidi heitkoguste piiranguid […] See võib kahjustada ühenduse meetmete keskkonnaalast terviklikkust ja kasu“.(52) Selle takistamiseks on direktiivis 2003/87 sätestatud konkreetsed meetmed. Esiteks tuleb selle direktiivi artikli 10a lõike 12 kohaselt säilitada aastased tasuta lubatud heitkoguse ühikud – mis tuleb eraldada kooskõlas selle direktiivi artikli 10a lõikega 1 – kolmandaks kauplemisperioodiks 100% tasemel.(53) See on vastupidine käitistele sellistes sektorites ja allsektorites, milles ei peeta kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu märkimisväärseks ja kus algne eraldamine 2013. aastal peab piirduma 80%‑ga direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 11 kohaselt eraldatud kogusest. Neis sektorites vähendatakse tasuta lubatud heitkoguse ühikuid seejärel igal aastal võrdse koguse võrra, mistõttu 2020. aastal eraldatakse direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 11 kohaselt tasuta lubatud heitkoguse ühikuid 30%.(54)

67.      Samuti on selle direktiivi artikli 10a lõikes 6 sätestatud, et „[l]iikmesriigid võivad […] võtta vastu finantsmeetmeid selliste sektorite või allsektorite kasuks, mille puhul on kindlaks tehtud, et seal esineb märkimisväärne süsinikdioksiidi lekke oht kasvuhoonegaaside heitkogustest põhjustatud kulude elektrihindadesse suunamise tõttu, et hüvitada neid kulusid, ja kui need finantsmeetmed on kooskõlas selles valdkonnas kohaldatavate ja vastu võetavate riigiabinormidega“.

68.      Selle põhjal on ilmselge, nagu kohtujurist Wahl on oma ettepanekus kohtuasjas ArcelorMittal Atlantique et Lorraine juba välja toonud, et „direktiiv [ei sätesta], et sektorid, kus kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu peetakse märkimisväärseks, saavad igas olukorras tasuta saastekvoote kõigi oma kasvuhoonegaaside heitkoguste ulatuses“.(55) Pigem kehtib tasuta heitelubade eraldamise puhul kohustuslik nõue, et tasuta lubatud heitkoguse ühikud tuleb eraldada kooskõlas direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 kohaselt kehtestatud eeskirjadega. Nendega otsustatakse esialgne lubatud heitkoguse ühikute kogus. Alles siis saab kohaldada direktiivi 2003/87 artikli 10a lõiget 12 seeläbi, et otsustatud lubatud heitkoguse ühikute arvu ei vähendata. Mitte miski neis sätetes ei võimalda arvesse võtta „märkimisväärset kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu“ siis, kui tuleb otsustada, kas heitelubasid võib eraldada tasuta.(56)

69.      Eeltoodust tuleneb, et nii direktiivi 2003/87 sõnastuse kui ka ülesehitusega oleks vastuolus see, kui otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunktis v sisalduvat põhjusliku seose nõuet tõlgendataks laialt lihtsalt seetõttu, et kõnealust protsessi peetakse selliseks, mille puhul võib esineda märkimisväärne kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht.

b)      „Protsessiheite käitiseosa“ eesmärk

70.      ExxonMobil väidab, et protsessiheite käitiseosaga liidu seadusandja taotletav eesmärk on otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h kohaselt luua käitiseosa selliste protsesside jaoks, millest tulenevad vältimatud CO2 heited, kuid mille puhul ei ole tootepõhist võrdlusalust kindlaks määratud. Seda ei saa aga otsusest 2011/278 selgelt välja lugeda. Otsuse 2011/278 põhjenduses 12 on pelgalt nenditud, et „[k]ui käitis tekitas kasvuhoonegaaside heidet, millele on õigus saada tasuta saastekvoote, kuid tootepõhise võrdlusaluse arvutamine ei olnud võimalik, tuleks kõnealused saastekvoodid eraldada üldiste varuvariantide alusel. […] Protsessiheitele tuleks saastekvoodid eraldada varasema heite alusel“.(57)

71.      Direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 neljandas lõigus on sätestatud, et „[i]ga sektori ja allsektori puhul arvutatakse võrdlusalus põhimõtteliselt pigem toote kui sisestatud energia alusel, et maksimeerida kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energiasäästu asjaomase sektori või allsektori igas tootmisprotsessis“.(58) See tähendab, et protsessiheited loetakse üldjuhul tootepõhise võrdlusaluse hulka. Alati ei olnud tootepõhist võrdlusalust aga võimalik välja töötada. Üks põhjus peitub asjaolus, et paljud käitised on heitkogustega kauplemise süsteemi kaasatud üksnes seetõttu, et nad käitavad üksusi, kus tegeletakse kütuste põletamisega käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW. See lai määratlus hõlmab mitmesugustes sektorites tegutsevaid käitisi, mis jäävad muus osas heitkogustega kauplemise süsteemist välja. Nagu selgitati Euroopa Komisjoni tellitud uuringus „Methodology for the free allocation of emission allowances in the EU ETS post 2012“, ei ole hõlmatud käitised, mille summaarne nimisoojusvõimsus on alla 20 MW või mis saavad soojust teise omanikuga käitistest. Asjaolu, et märkimisväärne osa toote tootmiseks kasutatavatest tootmisseadmetest jäi heitkogustega kauplemise süsteemist välja, muutis tootepõhise võrdlusaluse kehtestamise keeruliseks.(59) Nendel asjaoludel ja sellist liiki juhtumeid silmas pidades töötati välja varuvariandid.

72.      Kõik see tähendab, et heite vältimatus ja varuvariandid ei ole omavahel otseselt seotud. Sellist laia lähenemist ei toeta ka direktiivi 2003/87 artikli 10a lõige 3, mis välistab tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamise sõnaselgelt üksnes elektritootjate puhul (mõningaste eranditega). Oleks olnud lihtne sätestada, et kõigile heitkogustega kauplemise süsteemi kaasatud heidetele, mis ei ole hõlmatud protsessiheite võrdlusaluse, soojuspõhise võrdlusaluse või kütusepõhise võrdlusalusega, tuleb kohaldada arvutamist eelneva perioodi heitkoguste põhjal (grandfathering). Selle asemel otsustati protsessiheite käitiseosade konkreetse määratlemise kasuks. Peale selle, nagu föderaalse keskkonnaameti esindaja istungil välja tõi, ei pruugi isegi tootepõhise võrdlusaluse olemasolu korral olla sellega hõlmatud kõik heitkogused, mis on keemiliste protsesside vältimatud kõrvalsaadused.(60)

73.      Seetõttu tundub, et direktiivi 2003/87 eesmärk ei ole võimaldada tasuta heitelubasid igasugustele heitkogustele, mis on mõne tööstusliku keemilise protsessi, näiteks Clausi protsessi kasutamise vältimatu kõrvalsaadus.(61)

74.      Arvestades eeltoodud eesmärgist lähtuvat analüüsi, teen järelduse, et CO2, mis paisatakse atmosfääri seoses maagaasi (happelise gaasi kujul) töötlemisega Clausi protsessi käigus seeläbi, et maagaasis püsivalt sisalduv CO2 eraldatakse gaasisegust, ei teki otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunktis v nimetatud tegevuse „tulemusel“, kuna happelist gaasi, mis on süsinikku sisaldav tooraine, ei „kasutata“ selle sätte tähenduses hoolimata sellest, et see tekst on mitmeti mõistetav, kui seda vaadelda lihtsalt sõnasõnalisest aspektist.

C.      Neljas küsimus: kas võrdlusaluste eri varuvariandid on omavahel hierarhiliselt seotud?

75.      Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millist võrdlusalust tuleb kohaldada juhul, kui käitis vastab nii soojuspõhiste heitkoguste käitiseosa kui ka protsessiheite käitiseosa kriteeriumidele.

76.      Esiteks olgu märgitud, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada.(62)

77.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob välja – ilma et see mõjutaks esimesele kuni kolmandale eelotsuse küsimusele antavaid vastuseid –, et käesoleval juhul näib olevat võimalik, et heited, mis tekivad Clausi protsessi tulemusel, vastavad nii soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa määratlusele kui ka protsessiheite käitiseosa määratlusele. Seetõttu leian, et oleks mõistlik, kui mõni vastus tegeleks küsimusega, millist võrdlusalust tuleb kohaldada juhul, kui heited vastaksid (vastupidi minu seisukohale) tegelikult nii soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa kui ka protsessiheite käitiseosa kriteeriumidele.(63) See hõlmab laiemat küsimust selle kohta, kas erinevad võrdlusaluste varuvariandid on omavahel hierarhiliselt seotud, juhul kui käitis vastab rohkem kui ühe võrdlusaluse kriteeriumidele.

78.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et neljas küsimus tekib üksnes juhul, kui esimesele kuni kolmandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kuna teen ettepaneku vastata neile küsimustele eitavalt – mis tähendab, et ExxonMobili käitis ei ole õigustatud saama tasuta lubatud heitkoguse ühikuid protsessiheite võrdlusaluse kohaselt –, ei ole vastus neljandale küsimusele rangelt võttes vajalik. Käsitlen seda sellest hoolimata, juhuks kui Euroopa Kohus otsustab esimesele kolmele küsimusele vastata teistmoodi.

79.      Selle küsimusega seoses erinevad ZuV 2020 § 3 lõikes 1 sisalduvad Saksamaa rakendussätted mõnevõrra otsuse 2011/278 artikli 6 sõnastusest. Esimesena mainitud sättes on selgelt kehtestatud võrdlusaluste hierarhia. Lubatud heitkoguse ühikute taotlejad peavad seostama sisendi, väljundi ja vastava heite üksnes ühe käitiseosaga. Selle sättega nähakse ette, et sisendit, väljundit ja vastavat heidet saab seostada soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosaga üksnes juhul, kui tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa sellist sisendit, väljundit ja vastavat heidet ei hõlma. Sisendit, väljundit ja vastavat heidet saab kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosaga seostada üksnes juhul, kui soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa neid juba ei hõlma. Viimaks saab sisendit, väljundit ja vastavat heidet seostada protsessiheite käitiseosaga üksnes juhul, kui mõni muu võrdlusaluse käitiseosa neid juba ei hõlma.(64)

80.      Otsus 2011/278 on varuvariantidest võrdlusaluste omavaheliste seoste puhul veidi ebaselgem, ehkki soojuspõhise võrdlusaluse, kütusepõhise võrdlusaluse ja protsessiheite käitiseosa määratlustes, mis on esitatud vastavalt artikli 3 punktis c, punktis d ja punktis h, nähakse ette, et neid kohaldatakse üksnes sisendile, väljundile ja vastavale heitele, mida tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa ei hõlma. Kui aga vaadata lähemalt soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa ja kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa tingimusi, siis esimese puhul lähevad arvesse „sisend, väljund ja vastav heide, […] mis on seotud […] mõõdetava soojuse tootmisega või impordiga ELi süsteemi kuuluvast käitisest või muust üksusest (või tootmise ja impordi mõlemaga)“,(65) millega seonduvad mõned lisatingimused. Kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa aga on seotud sisendi, väljundi ja vastava heitega, mis on seotud mõõdetamatu soojuse tootmisega teatavate lisatingimuste olemasolul.

81.      Euroopa Kohus on seda juba märkinud otsuses Borealis jt, kus ta leidis, et eri võrdlusaluste käitiseosade määratlused on üksteist vastastikku välistavad.(66) Protsessiheite käitiseosade viimasele kohale jäämise põhjuseks pidas Euroopa Kohus seda, et nende „määratluse alla saab kuuluda üksnes teatavat tüüpi eriheite põlvkond, mida on nimetatud […] otsuse [2011/278] artikli 3 punkti h alapunktides i–vi“.(67) Samuti leidis Euroopa Kohus selle otsuse põhjendusele 12 tuginedes, et juhtudel, kus tootepõhise võrdlusaluse arvutamine ei olnud võimalik, kuid mille puhul tekib siiski kasvuhoonegaaside heidet, millele on õigus saada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid, kehtestati kolm hierarhiliselt järjestatud varuvarianti.(68)

82.      Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Euroopa Kohus on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele otsuses Borealis jt juba õigupoolest vastanud.(69)

83.      ExxonMobili väited, mille kohaselt ei ole varuvariandid omavahel hierarhiliselt seotud või, teise võimalusena, et protsessiheite käitiseosad peaksid olema eelistatud, kuna on spetsiifilisemad, ei ole kogu mu austuse juures kuigi veenvad. Ütlen seda järgmistel põhjustel.

84.      ExxonMobil väidab, et soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosad ja protsessiheite käitiseosad võivad kattuda. ExxonMobili sõnutsi ilmneb see sellest, kuidas määratakse otsuse 2011/278 artikli 9 lõike 3 kohaselt aastast varasemat soojuspõhist tootmistaset. Soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa põhjal lubatud heitkoguse ühikute eraldamine sõltub heitkogustest, mis tulenevad mõõdetava soojuse tootmisest. Need heitkogused tuletatakse toodetud soojusest, mida mõõdetakse teradžaulides aasta kohta. Protsessiheite käitiseosa aga, vähemalt otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v mõistes, iseloomustab asjaolu, et heide tuleneb protsessist, „mille esmane eesmärk on muu kui soojuse tekitamine“. Seega on aastane varasem soojuspõhine tootmistase otsuse 2011/278 artikli 9 lõike 5 kohaselt heite kogus, mida väljendatakse CO2-ekvivalenttonnides. Need argumendid puudutavad küsimust, kas soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa ja protsessiheite käitiseosa võivad olla olemas samas käitises, kuid seoses eri heidetega.

85.      Ehkki tõepoolest võivad samas käitises korraga esineda kaks (või rohkem) käitiseosa, mis on seotud eri tegevustega, ei saa sama sisendit, väljundit ja heidet(70) hõlmata mitme käitiseosaga, kuna vastasel juhul tekiks kattumise ja topeltarvestuse oht, mis on keelatud otsuse 2011/278 artikli 6 lõikega 2.(71) Kui oletada, et sama sisend, väljund ja heide võib vastata eri käitiseosadele kohaldamise kriteeriumidele, on otsuse 2011/278 lähtekontseptsioon järgmine: nagu selgitati Euroopa Komisjoni tellitud uuringus „Methodology for the free allocation of emission allowances in the EU ETS post 2012“, mõjutavad CO2 eriheidet kolm tegurit. Nendeks on kütusesegu valik, soojuse tootmise tõhusus ja soojuse lõppkasutuse tõhusus. Tootepõhised võrdlusalused võtavad arvesse kõiki kolme tegurit.

86.      Kõik see on kooskõlas otsuse 2011/278 põhjendusega 1, milles on märgitud, et kuivõrd see on võimalik, määratakse kindlaks eelnevad võrdlusalused, et tagada lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamine sellisel viisil, et ergutatakse kasuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist. Soojuspõhise võrdlusaluse kasutamise meetod soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul, kütusesegu võrdlusaluse kasutamise meetod kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul ning nn grandfathering-meetod (mis võtab arvesse üksnes varasemaid andmeid ja mida kasutatakse protsessiheite puhul) kasutavad igaüks nimetatud tegureid eelmisega võrreldes ühe võrra vähem ning grandfathering-meetodi puhul ei võeta arvesse ühtegi nimetatud tegurit.(72) See on eri varuvariantideks olevate võrdlusaluste hierarhia loogika. Heitkoguseid vähendama innustavad võrdlusaluste kasutamise meetodid on esimuslikud protsessiheite käitiseosa ees, millega sellist innustamist ei kaasne.

87.      Seega oleks otsuse 2011/278 põhjenduses 12 kirjeldatud eri võrdlusalustele hierarhia kohaldamata jätmine vastuolus direktiivi 2003/87 artiklis 10a ja otsuses 2011/278 sätestatud süsteemiga.

88.      Eeltoodut arvestades asun seisukohale, et juhul kui heitkogustega kauplemise süsteemi tingimustele vastavad heited vastavad nii soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa kui ka protsessiheite käitiseosa moodustamise tingimustele, peab tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamine toimuma soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa põhjal. See on nii lihtsalt seetõttu, et lubatud heitkoguse ühikute eraldamine soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa alusel on esimuslik lubatud heitkoguse ühikute protsessiheite käitiseosa alusel eraldamise suhtes.

D.      Viies küsimus: kas nõudeid tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks kolmandaks kauplemisperioodiks saab rahuldada pärast selle kauplemisperioodi lõppu?

89.      Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas nõudeid tasuta lubatud heitkoguse ühikute saamiseks kolmandaks kauplemisperioodiks, mille kohus on kindlaks teinud alles pärast selle kauplemisperioodi lõppu, saab rahuldada tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamisega neljandaks kauplemisperioodiks.(73) Ka selle küsimuse on eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud üksnes juhul, kui esimesele kuni neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt. Arvestades minu vastuseid neile küsimustele, seda olukorda ei teki. Sellegipoolest teen ettepaneku seda küsimust kaaluda, juhuks kui Euroopa Kohus otsustab teisiti.

90.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused seoses selle küsimusega tulenevad peamiselt Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) kohtupraktikast. Nimetatud kohus oli otsustanud, et (lahendamata) nõuded täiendavate lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks teiseks kauplemisperioodiks (2008–2012) aegusid hiljemalt 30. aprillil 2013 (keskööl).(74)

91.      Siiski tuleks tähele panna, et teise kauplemisperioodi lõpul oli õiguslik olukord hoopis teine kui kolmanda kauplemisperioodi lõpul. Kui direktiivi 2003/87 artikli 13 lõike 1 kohaselt kehtisid ühel kauplemisperioodil eraldatud lubatud heitkoguste ühikud üksnes selle kauplemisperioodi jooksul tekitatud heitkoguste suhtes, siis direktiiviga 2018/410 seda sõnastust muudeti. Direktiivi 2003/87 artikli 13 esimene lause kõlab nüüd järgmiselt: „Alates 1. jaanuarist 2013 eraldatud lubatud heitkoguse ühikud kehtivad tähtajatult […]“.(75) See on võimalik kolmanda ja neljanda kauplemisperioodi eeskirjade üldise järjepidevuse tõttu. Küsimus seisneb sisuliselt selles, kas, ja kui, siis mil viisil saab rahuldada võimalikku nõuet tasuta lubatud heitkoguse ühikute saamiseks, kui puudub konkreetne säte, mis seda küsimust käsitleks.

92.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsis konkreetselt, kas nõudeid täiendavate tasuta lubatud heitkoguse ühikute saamiseks kolmandaks kauplemisperioodiks saab sellisel juhul pärast kolmanda kauplemisperioodi lõppu rahuldada lubatud heitkoguse ühikute eraldamisega neljandaks kauplemisperioodiks. Direktiivi 2003/87 (muudetud direktiiviga 2018/410) artikli 13 teise lause kohaselt kehtivad alates 2021. aastast eraldatud lubatud heitkoguse ühikud nende eraldamise aastast alates kümneaastase perioodi jooksul. Seetõttu ei saaks hageja, kellele on antud õigus tasuta lubatud heitkoguse ühikute saamiseks, täita direktiivi 2003/87 artikli 12 lõikest 3 tulenevaid kohustusi neljanda kauplemisperioodi lubatud heitkoguse ühikutega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks võib tema esitatud küsimuse seega sobivalt ümber sõnastada. Järelikult ei tohiks vastamisele kuuluv küsimus piirduda sellega, kas sellist nõuet võib rahuldada neljanda kauplemisperioodi lubatud heitkoguse ühikute eraldamisega.

93.      Küsimus, kuidas saaks rahuldada võimalikku nõuet tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks kolmandaks kauplemisperioodiks, hõlmab endas kahte aspekti. Esimene on eraldamispõhimõtete muutmise menetluslik alus ja teine on lubatud heitkoguse ühikute „päritolu“. Mis puudutab esimest teemat, siis nagu Saksamaa valitsus, mida esindab föderaalne majandus- ja energiaministeerium, ning komisjon on välja toonud, kujutab igasugune korrigeerimine endast määruse nr 389/2013(76) artikliga 52 ette nähtud riikliku eraldustabeli muutmist; delegeeritud määruse 2019/1122(77) artikli 88 kohaselt kohaldatakse esimesena nimetatud määrust siiski jätkuvalt kuni 1. jaanuarini 2026 kõigi toimingute suhtes, mis on nõutavad seoses kauplemisperioodiga 2013–2020. Kui kohus leiab, et käitajal on õigus saada täiendavaid tasuta lubatud heitkoguse ühikuid, teavitab asjaomane liikmesriik sellest komisjoni (määruse nr 389/2013 artikli 52 lõike 2 punkt d) ja komisjon annab põhihaldajale korralduse teha ELi tehingulogis hoitavas riiklikus eraldustabelis vastavad muudatused.(78) Seejärel tagab põhihaldaja määruse nr 389/2013 artikli 53 lõike 2 kohaselt, et liidu register kannab asjasse puutuvad lubatud heitkoguse ühikud vastavalt korrigeeritud riiklikule eraldustabelile üle ELi eraldamiskontolt käitaja arvelduskontole.

94.      Mis puudutab teist aspekti, nimelt lubatud heitkoguse ühikute päritolu, siis ehkki ei direktiiv 2003/87, otsus 2011/278 ega delegeeritud määrus 2019/331 käsitle konkreetselt tasuta lubatud heitkoguse ühikute korrigeerimist tulenevalt kohtuotsusest ning ehkki otsuse 2011/278 artikli 24 lõige 2 ei viita lubatud heitkoguse ühikute suurendamisele kohtuotsuse tulemusena, saab viimati nimetatud artiklit sellistele olukordadele kohaldada analoogia alusel. Olukord, kus selline kohtuotsus tehakse enne kauplemisperioodi lõppu, ja olukord, kus otsus tehakse pärast seda, erinevad teineteisest selle poolest, et vastavaid lubatud heitkoguse ühikuid ei saa asjaomase liikmesriigi selle perioodi enampakkumisele pandud lubatud heitkoguse ühikutest enam maha arvata.

95.      Ehkki turustabiilsusreservi eesmärk ei ole väljastada heitelubasid kolmanda kauplemisperioodi lõpuks täitmata jäänud nõuete kohta, vaid pigem vähendada heitkogustega kauplemise süsteemis pakkumise ja nõudluse vahelist struktuurset tasakaalustamatust,(79) vastavad sellest allikast pärit lubatud heitkoguse ühikud esimesele eesmärgile. Selle põhjus on turustabiilsusreservi struktuur ja eesmärk.

96.      Otsuse 2015/1814 artikli 1 lõigete 2, 3 ja 5 kohaselt koosneb turustabiilsusreserv 1) 900 miljonist lubatud heitkoguse ühikust, mis olid mõeldud enampakkumisel müümiseks aastatel 2019 ja 2020 määruse nr 176/2014 IV lisa kolmanda veeru kohaselt,(80) 2) lubatud heitkoguse ühikutest, mida ei eraldata uutele osalejatele direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 7 kohaselt ega käitistele, mis on (osaliselt või täielikult) lõpetanud tegevuse või mille tegevus on märkimisväärselt vähenenud (direktiivi 2003/87 artikli 10a lõiked 19 ja 20), ning 3) selline arv lubatud heitkoguse ühikuid, mis vastab 12%‑le aasta jooksul ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute koguarvust,(81) kui see arv on suurem kui 100 miljonit.

97.      Need eraldamiseeskirjad on vaid selleks, et eemaldada turult lubatud heitkoguse ühikute ülejääk ning viia need osaliselt või täielikult turule tagasi, kui ringluses olevate lubatud heitkoguse ühikute arv langeb alla 400 miljoni piiri. Lubatud heitkoguse ühikud, mis oleks direktiivi 2003/87 ja otsuse 2011/278 õige kohaldamise korral tulnud eraldada käitise käitajale, endast sellist ülejääki ei kujuta ja seega võib need turustabiilsusreservist välja võtta, ilma et see mõjutaks eraldiste üldarvu. Samuti ei ole turustabiilsusreservi eesmärgiga vastuolus see, kui piiratud arv lubatud heitkoguse ühikuid arvatakse turustabiilsusreservist välja ja lisatakse ringluses olevatele lubatud heitkoguse ühikutele. Kuna kolmanda kauplemisperioodi lubatud heitkoguse ühikud, mida on seega võimalik eraldada, kehtivad direktiivi 2003/87(82) artikli 13 esimese lause kohaselt tähtajatult, võib saaja neid kasutada kas kolmandal kauplemisperioodil või sellele järgnevatel kauplemisperioodidel.

98.      Eeltoodut arvestades teen ettepaneku järeldada, et nõudeid täiendavate tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks kolmandaks kauplemisperioodiks saab pärast kolmanda kauplemisperioodi lõppu rahuldada kolmanda kauplemisperioodi lubatud heitkoguse ühikute arvelt, kui lubatud heitkoguse ühikute saamise õiguse teeb kohus kindlaks alles pärast kolmanda kauplemisperioodi lõppu. Kolmanda kauplemisperioodi lubatud heitkoguse ühikud ei aegu kolmanda kauplemisperioodi lõppedes.

V.      Ettepanek

99.      Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Berlini (Berliini halduskohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      CO2, mis paisatakse atmosfääri seoses maagaasi (happelise gaasi kujul) töötlemisega Clausi protsessi käigus seeläbi, et maagaasis püsivalt sisalduv CO2 eraldatakse gaasisegust, kuid mida ennast keemilises väävlitustamisreaktsioonis ei kasutata, ei teki komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks, artikli 3 punkti h alapunktis v nimetatud tegevuse tulemusel, kuna happelist gaasi, mis on süsinikku sisaldav tooraine, ei „kasutata“ selle sätte tähenduses.

2.      Juhul kui heitkogustega kauplemise süsteemi tingimustele vastavad heited vastavad nii soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa kui ka protsessiheite käitiseosa moodustamise tingimustele, peab tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamine toimuma soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa põhjal. See on nii seetõttu, et lubatud heitkoguse ühikute eraldamine soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa alusel on esimuslik lubatud heitkoguse ühikute protsessiheite käitiseosa alusel eraldamise suhtes.

3.      Nõudeid täiendavate tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks kolmandaks kauplemisperioodiks saab pärast kolmanda kauplemisperioodi lõppu rahuldada kolmanda kauplemisperioodi lubatud heitkoguse ühikute arvelt, kui lubatud heitkoguse ühikute saamise õiguse teeb kohus kindlaks alles pärast kolmanda kauplemisperioodi lõppu. Kolmanda kauplemisperioodi lubatud heitkoguse ühikud ei aegu kolmanda kauplemisperioodi lõppedes.


1      Algkeel: inglise.


2      Komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsus, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (ELT 2011, L 130, lk 1).


3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631; parandus ELT 2018, L 2, lk 16), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (ELT 2009, L 140, lk 63).


4      Näitajad esitas Umweltbundesamt (föderaalne keskkonnaamet, Saksamaa) kohtuistungil.


5      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2018. aasta direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ eesmärgiga hoogustada heitkoguste kulutõhusat vähendamist ja süsinikdioksiidiheite vähendamist toetavaid investeeringuid, ning otsust (EL) 2015/1814 (ELT 2018, L 76, lk 3).


6      ELT 2012, L 181, lk 30.


7      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1814, mis käsitleb ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi loomist ja toimimist ning millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ (ELT 2015, L 264, lk 1).


8      21. juuli 2011. aasta Gesetz über den Handel mit Berechtigungen zur Emission von Treibhausgasen (BGBl. I 2011, lk 1475).


9      Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viidanud TEHG § 7 lõikele 2. Küll aga mainiti seda ExxonMobili kirjalikes seisukohtades kui alust Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) 26. aprilli 2018. aasta otsusele (DE:BVerwG:2018:260418U7C20.16.0). Selle sätte sõnastust muudeti 18. jaanuari 2019. aasta seaduse õigusliku aluse kohandamiseks Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi edasiarendamiseks (Gesetz zur Anpassung der Rechtsgrundlagen für die Fortentwicklung des Europäischen Emissionshandels, BGBl. I, lk 37), mis kehtib alates 25. jaanuarist 2019, artikliga 1.


10      Verordnung über die Zuteilung von Treibhausgas-Emissionsberechtigungen in der Handelsperiode 2013 bis 2020 vom 26. September 2011 (BGBl. I, lk 1921).


11      TEHG § 2 koosmõjus I lisa 2. osaga.


12      Selle direktiivi asjasse puutuv säte on artikli 2 lõige 1 koosmõjus I lisaga.


13      Ükski teine pool seda ei vaidlustanud.


14      ExxonMobil toob oma vastuses küll välja, et see täidab Clausi protsessis olulist tegevusülesannet, kuna on temperatuuri reguleerimise funktsiooniga mittesüttiv gaas, millel on tehniliselt vajalik töötemperatuuri kontrollimise ülesanne. Umweltbundesamt (föderaalne keskkonnaamet, Saksamaa) aga vaidlustas selle väite.


15      Käitises kasutatavasse heitsoojuskatlasse kogutud soojuse kasutamise eest.


16      Ajavahe ExxonMobili 12. märtsil 2014. aastal esitatud vaide ja DEHSti selle rahuldamata jätmise otsuse vahel on tingitud menetluse peatamisest kuni Euroopa Kohtu otsuseni kohtuasjas ExxonMobil Production Deutschland (C‑682/17, EU:C:2019:518; edaspidi „C‑682/17“), mis tehti 20. juunil 2019. See kohtuasi käsitles teist maagaasi töötlemise käitist, milles kasutatakse Clausi protsessi ja mida samuti käitab ExxonMobil.


17      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnutsi hakkas ExxonMobil tootma elektrienergiat müügiks kolmandatele isikutele alles 2014. aasta suvel ehk pärast seda, kui DEHSt tegi oma otsuse.


18      Saksamaa Liitvabariik on eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimuva menetluse pool, kuna vaidlustatud otsuse tegi DEHSt, kes kuulub föderaalse keskkonnaameti alla. Föderaalne keskkonnaamet esindab Saksamaa Liitvabariiki kui põhikohtuasja poolt. See on Saksamaa Liitvabariigi keskne keskkonnaamet.


19      Ta tegutseb liikmesriigina ja teda esindab Bundesministerium für Wirtschaft und Energie (föderaalne majandus- ja energiaministeerium).


20      Punkt 58.


21      Siiski on mõnevõrra üllatav, et seda väites ei puuduta nad pealtnäha oma argumentides Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C‑682/17.


22      Praeguses kohtuasjas ei ole tegemist ohtlike või olmejäätmete põletamisega tegelevatele käitistele kehtestatud eranditega.


23      Ibid., punktid 54 ja 56.


24      Vt 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Elektriciteits Produktiemaatschappij Zuid-Nederland EPZ (C‑158/15, EU:C:2016:422, punkt 29).


25      Selles suhtes on see erinev kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanekust kohtuasjas ExxonMobil Production Deutschland (C‑682/17, EU:C:2019:167, punkt 74).


26      28. veebruari 2018. aasta kohtuasi (C‑577/16, EU:C:2018:127).


27      Komisjon tugineb oma väites Euroopa Kohtu 17. mai 2018. aasta kohtuotsusele Evonik Degussa (C‑229/17, EU:C:2018:323, punkt 42). Selles kohtuotsuses nõuab Euroopa Kohus aga üksnes „teatud potentsiaal[i] vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid“, mitte konkreetset potentsiaali kasvuhoonegaaside kulutõhusaks vähendamiseks.


28      Punkt 57. Vt ka kohtujurist Kokott’i ettepanekut kohtuasjas Elektriciteits Produktiemaatschappij Zuid-Nederland EPZ (C‑158/15, EU:C:2016:139, punkt 39), kus ta tõi välja, et „turumehhanism on loodud ka selleks, et teatavatest tegevustest mõnedel asjaoludel täielikult loobutaks, kui need ei ole vältimatute heitkogustega kaasnevate kulude tõttu enam konkurentsivõimelised“, mõttekäik, mis võib kohalduda teatavatele praeguses kohtuasjas käsitletavatele maardlatele, juhul kui CO2 looduslik sisaldus on iseäranis kõrge.


29      Teisalt ei määratleta otsuses 2011/278 „protsessiheidet“ kui sellist. Naasen veel allpool selle teema juurde.


30      Põletamisest tekkivale CO2 heitele kohaldatakse otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c kohaselt lubatud heitkoguse ühikute eraldamist soojuspõhise võrdlusaluse põhjal.


31      Vt selle kohta kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas Agrana Zucker (C‑33/08, EU:C:2009:99, punkt 37).


32      Vt selle kohta näiteks kohtuasi C‑682/17, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika.


33      Vt ka 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland (C‑577/16, EU:C:2018:127, punktid 45–48).


34      Vaadatud veebis.


35      See ei takistaks Clausi protsessi toimumist, kuna CO2-l ei ole selles mingit rolli (nagu kirjeldan lähemalt allpool).


36      Vaadatud veebis.


37      Teistsugusele järeldusele ei vii ka otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunkti v sõnastus teistes keeltes, näiteks hollandi, prantsuse, saksa, itaalia, portugali, rootsi ja hispaania keeles.


38      Föderaalse keskkonnaameti esindaja tõi välja, et CO2 on võimalik enne gaasi töötlemist Clausi protsessis eraldada, ilma et see kuidagi tulemust mõjutaks, ning et Clausi protsessis kasutatavat seadet tuleb tõepoolest reguleerida vastavalt kasutatava maagaasi konkreetsele CO2-sisaldusele. ExxonMobil sellele vastu ei vaielnud. Lõplikult peab selle, kas CO2 täidab protsessis vajalikku ülesannet, otsustama eelotsuse esitanud kohus.


39      Küsimuse, kas see on vajalik, otsustab liikmesriigi kohus.


40      3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Ingredion Germany (C‑320/19, EU:C:2020:983, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).


41      Vt muu hulgas 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Rodange et Schifflange (C‑321/15, EU:C:2017:179, punkt 24), 18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS (C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 22), 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland (C‑577/16, EU:C:2018:127, punkt 39) ja kohtuotsus C‑682/17, punkt 62.


42      Vt muu hulgas 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Rodange et Schifflange (C‑321/15, EU:C:2017:179, punkt 22), 18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS (C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 22), 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland (C‑577/16, EU:C:2018:127, punkt 40) ja kohtuotsus C‑682/17, punkt 63.


43      18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS (C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). See eesmärk on hiljem edasi lükatud 2030. aastasse selliste sektorite puhul, kus kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht on väike või puudub üldse, välja arvatud kaugküte (ehkki see kuulub läbivaatamisele), ning sellest loobuti selliste sektorite ja allsektorite puhul, kus kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht on märkimisväärne, vt direktiivi 2018/410 põhjenduse 10 teist lõiku. Sellega seoses kustutati direktiivi 2018/410 artikli 1 lõike 14 punktiga k direktiivist 2003/87 artikli 10a lõige 11. See ei muuda siiski direktiivi eesmärki võrreldes sellega, mis see oli enne nimetatud muudatust. Isegi pärast seda perioodi tuleb lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist käsitlevaid eeskirju pidada erandlikuks. Direktiivi 2018/410 põhjenduse 5 kohaselt „LHÜde tasuta eraldamine ei lõpe ning […] olemasolevate meetmetega jätkatakse pärast 2020. aastat, et hoida ära kliimapoliitikast tingitud süsinikdioksiidi lekke ohtu, [üksnes] senikaua kui muud tähtsamad majandusriigid ei ole võtnud kohustust teha võrreldavaid jõupingutusi“.


44      Küsimust, kas need kolm „varuvõrdlusalust“ on ühtlasi (kahanevalt) järjestatud, käsitlen oma vastuses neljandale küsimusele.


45      Vt otsuse 2011/278 artikli 3 punktid c ja d.


46      Vt otsuse 2011/278 artikli 3 punkt h.


47      18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS (C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 36). Seal viitas Euroopa Kohus protsessiheitele lausa kui „viimase võimalusena varuvariandi[le]“.


48      Praeguses kohtuasjas ei tundu ükski pool vaidlustavat seisukohta, et väävlieraldusprotsessi esmane eesmärk ei ole soojuse tekitamine.


49      42. joonealune märkus.


50      Määruse nr 601/2012 artikli 3 punktis 40 määratletakse „oma-CO2“ kütuses oleva CO2-na.


51      Punkt 54.


52      Tingimused, mille korral sektoris või allsektoris peetakse kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu märkimisväärseks, on sätestatud direktiivi 2003/87 artikli 10a lõigetes 14–17. Selliste sektorite ja allsektorite loetelu, mille puhul kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu peetakse direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 13 kohaselt märkimisväärseks, sisaldub komisjoni 24. detsembri 2009. aasta otsuses 2010/2/EL, millega määratakse kindlaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ selliste sektorite ja allsektorite loetelu, mille puhul kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu peetakse märkimisväärseks (ELT 2010, L 1, lk 10). Lisa punktis 1.4 on loetletud „toornafta ja maagaasi tootmine“.


53      Vt selle kohta kohtuotsus kohtuasjas C‑682/17, punkt 94, kuid vt ka praeguse ettepaneku 44. joonealune märkus.


54      Vt selle kohta 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Yara Suomi jt (C‑506/14, EU:C:2016:799, punkt 47).


55      (C‑80/16, EU:C:2017:192, punkt 47).


56      Vt analoogia alusel ka 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Yara Suomi jt (C‑506/14, EU:C:2016:799, punkt 54), kus kaebajad vaidlustasid otsuse kohaldada ühtset sektoriülest paranduskoefitsienti, mida võib kohaldada direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 5 kohaselt lubatud heitkoguse ühikute aastase maksimumkoguse piiramiseks kõigile esialgsetele lubatud heitkoguse ühikutele ilma välistamata käitisi sellistes sektorites või allsektorites, mille puhul võib esineda märkimisväärne kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht.


57      Kohtujuristi kursiiv.


58      Kohtujuristi kursiiv.


59      Ecofys, Fraunhofer Institute for Systems and Innovation Research, Öko-Institut, november 2009 (Euroopa Komisjoni tellitud uuring), lk ii ja 25.


60      Nagu see esindaja välja tõi, on otsuse 2011/278 II lisa kohaselt olemas konkreetne tootepõhine võrdlusalus, mis käsitleb rafineerimistehastes „väävli kogumi[st]“. Tootepõhised võrdlusalused rafineerimissektoris põhinevad üldiselt „CO2-ga kaalutud tonnist lähtuval“ käsitlusel, mis ei võta samuti arvesse oma-CO2. Selle lähenemise kohta vt otsuse 2011/278 põhjendus 24.


61      Kuigi, nagu olen juba välja toonud, on küsitav juba see, kas praeguses kohtuasjas käsitletud heiteid tuleb pidada vältimatuks. Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 47.


62      7. novembri 2019. aasta kohtuotsus K.H.K. (pangakontode arestimine) (C‑555/18, EU:C:2019:937, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).


63      Siinkohal jäetakse kõrvale küsimus, kas see on võimalik, kuna Euroopa Kohus leidis juba 8. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Borealis jt (C‑180/15, EU:C:2016:647, punktid 62–69), et need on vastastikku üksteist välistavad.


64      Sama lähenemisviis on nüüd valitud komisjoni 19. detsembri 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2019/331, millega määratakse kindlaks üleliidulised üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil (ELT 2019, L 59, lk 8), artikli 10 lõikes 2.


65      Kohtujuristi kursiiv.


66      8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Borealis jt (C‑180/15, EU:C:2016:647, punktid 62–65), samuti 18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS (C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 29) ja 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Ingredion Germany (C‑320/19, EU:C:2020:983, punkt 68).


67      8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Borealis jt (C‑180/15, EU:C:2016:647, punkt 66).


68      Ibid., punkt 67.


69      8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Borealis jt (C‑180/15, EU:C:2016:647).


70      Kasutan sõnastust, mida nüüd kasutatakse delegeeritud määruse 2019/331 artiklis 10, mis on selgem selles mõttes, et ei viita üksnes heitele, vaid pigem „käitise sisendi[tele], väljundi[tele] ja heitkogus[tele]“, mis seostatakse ühe või mitme käitiseosaga. See viitab eri käitiseosadele täpsemalt.


71      Liikmesriigid on kohustatud seda tagama otsuse 2011/278 artikli 7 lõike 7 ja artikli 8 lõike 5 kohaselt. Vt lähemalt 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Borealis jt (C‑180/15, EU:C:2016:647, punkt 69).


72      Ecofys, Fraunhofer Institute for Systems and Innovation Research, Öko-Institut, Methodology for the free allocation of emission allowances in the EU ETS post 2012: Report on the project approach and general issues, november 2009 (Euroopa Komisjoni tellitud uuring), lk 38 ja 39.


73      ExxonMobil on Euroopa Kohtule teatanud, et taotles eelotsusetaotluse esitanud kohtult 16. juulil 2020 ajutiste meetmete kohaldamist. Ta taotles kohtult deklaratsiooni, millega kohustataks DEHSti tagama, et praeguse eelotsusetaotluse aluseks olevas menetluses eraldamiseks taotletud heitelubade arvuga võrdne arv lubatud heitkoguse ühikuid kantaks ExxonMobili käitaja arvelduskontole hiljemalt 31. detsembril 2020, et tagada tema nõudeõigused lubatud heitkoguse ühikute eraldamisele. Sellele vastuseks, kuid enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsust selles küsimuses, oli DEHSt taotlenud komisjonilt nimetatud arvu heitelubade ülekandmist kas Saksamaa Liitvabariigi riiklikule heitkoguste ühikute arvelduskontole või ExxonMobili käitaja arvelduskontole. 8. detsembril 2020 DEHStile saadetud kirjaga lükkas komisjon taotluse tagasi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldas ajutisi meetmeid oma 15. detsembri 2020. aasta määrusega (VG 10 L 216/2020), milles kohustas DEHSti kinnitama, et kui kauplemisperioodi 2013–2020 heiteload peaksid aeguma, kohtleb DEHSt ExxonMobili nii, nagu seda ei oleks juhtunud. Selle määruse tühistas Oberverwaltungsgericht Berlin-Brandenburg (Berliini ja Brandenburgi liidumaade kõrgeim halduskohus, Saksamaa) 23. detsembril 2020 ja ExxonMobili taotlus jäeti lõplikult rahuldamata (ECLI:DE:OVGBEBB:2020:0323.OVG11S12.20.00). Bundesverfassungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäeti rahuldamata (ECLI:DE:BVerfG:2020:qk20201229.1bvq016120). Sellega paralleelselt oli ExxonMobil 17. detsembril 2020 algatanud menetluse, kus vaidlustas ELTL artikli 263 alusel komisjoni 8. detsembri 2020. aasta DEHStile adresseeritud otsuse. Hiljem taotles ta ajutiste meetmete kohaldamist ELTL artikli 279 alusel. Kaebus jäeti rahuldamata Üldkohtu presidendi 31. detsembri 2020. aasta määrusega ExxonMobil Production Deutschland vs. komisjon (T‑731/20 R, ei avaldata, EU:T:2020:654), muu hulgas seetõttu, et peeti ebatõenäoliseks, et rahuldamata nõudeõigused tasuta lubatud heitelubade eraldamisele aeguksid kolmanda kauplemisperioodi lõpul (punktis 17).


74      Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus (ECLI:DE:BVerwG:2018:260418U7C20.16.0).


75      Delegeeritud määruse 2019/331 artikli 27 kohaselt kohaldatakse otsust 2011/278 ka edaspidi selliste eraldamiste suhtes, mis on seotud 1. jaanuarile 2021 eelneva perioodiga.


76      Komisjoni 2. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 389/2013, millega luuakse liidu register vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsustele nr 280/2004/EÜ ja nr 406/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrused (EL) nr 920/2010 ja nr 1193/2011 (ELT 2013, L 122, lk 1).


77      Komisjoni 12. märtsi 2019. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/1122, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ seoses liidu registri toimimisega (ELT 2019, L 177, lk 3).


78      Määruse nr 389/2013 artikli 52 lõike 2 teise lõigu kohaselt kontrollib komisjon, kas selline muudatus vastab eeskätt direktiivile 2003/87 ja otsusele 2011/278, ning kui nii ei ole, lükkab ta muudatused tagasi.


79      Vt selle kohta otsuse 2015/1814 põhjendus 4.


80      Komisjoni 25. veebruari 2014. aasta määrus (EL) nr 176/2014, millega muudetakse määrust (EL) nr 1031/2010 eelkõige selleks, et määrata kindlaks, kui palju müüakse aastatel 2013–2020 enampakkumisel kasvuhoonegaaside saastekvoote (ELT 2014, L 56, lk 11). Lühiajalise meetmena lubatud heitkoguse ühikute ülejäägi vastu turul lükati need algul edasi, vähendades 2014.–2016. aasta mahte kavatsusega panna need enampakkumisele 2019. ja 2020. aastal.


81      Otsuse 2015/1814 artikli 1 lõike 4 kohaselt on see alates 1. jaanuarist 2008 emiteeritud lubatud heitkoguse ühikute kumulatiivne arv ning käitiste õigused kasutada ELi HKSi kohaseid rahvusvahelisi ühikuid seoses enne kõnealuse aasta 31. detsembrit tekkinud heitkogustega; sellest arvatakse maha ELi heitkoguste kauplemise süsteemi kuuluvate käitiste tõendatud heitkoguste summa tonnides ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni sama aasta 31. detsembrini, kõik kehtetuks tunnistatud lubatud heitkoguse ühikud ning reservis olevate lubatud heitkoguse ühikute arv.


82      Muudetud direktiiviga 2018/410.