KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 18. novembril 2021(1)
Kohtuasi C‑140/20
G.D.
versus
The Commissioner of the Garda Síochána,
Minister for Communications, Energy and Natural Resources,
Attorney General
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Telekommunikatsioon – Isikuandmete töötlemine – Side konfidentsiaalsus – Elektrooniliste sideteenuste osutajad – Direktiiv 2002/58/EÜ – Artikli 15 lõige 1 – ELL artikli 4 lõige 2 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 7, 8, 11 ning artikli 52 lõige 1 – Liiklusandmete ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine – Säilitatavatele andmetele juurdepääs – Säilitatavate andmete kasutamine tõendina kriminaalmenetluses
1. See eelotsusetaotlus – millele lisanduvad eelotsusetaotlused liidetud kohtuasjades C‑793/19, SpaceNet, ja C‑794/19, Telekom Deutschland, mille kohta ma esitan samuti ettepaneku(2) samal kuupäeval – toob taas kord välja mure, mida tekitab mõnes liikmesriigis Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb elektroonilise side sektoris loodud isikuandmete säilitamist ja kättesaadavust.
2. Liidetud kohtuasjades C‑511/18 ja C‑512/18, La Quadrature du Net jt(3) ning C‑520/18, Ordre des barreaux francophones et germanophone jt(4) tehtud ettepanekus märkisin ma selle kohtupraktika seni kõige väljapaistvamate pöördepunktidena järgmisi:
– 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Digital Rights Ireland jt,(5) milles Euroopa Kohus tunnistas direktiivi 2006/24/EÜ(6) kehtetuks, kuna see kätkes ebaproportsionaalset sekkumist Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 7 ja 8 tunnustatud õigustesse.
– 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Tele2 Sverige ja Watson jt,(7) milles otsustati, et direktiivi 2002/58/EÜ(8) artikli 15 lõikega 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad raskete kuritegude vastu võitlemiseks ette liiklusandmete ja asukohaandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise.
– 2. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Ministerio Fiscal,(9) millega jäeti muutmata direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 tõlgendus, täpsustades sellega seoses proportsionaalsuse põhimõtte olulisust.
3. 2018. aastal pöördusid mõne liikmesriigi kohtud vastavate eelotsusetaotlustega Euroopa Kohtu poole, avaldades kahtlust, kas nende (2014., 2016. ja 2018. aasta) kohtuotsustega võidakse jätta riigiasutused ilma riigi julgeoleku tagamiseks ning kuritegevuse ja terrorismi vastu võitlemiseks vajalikust vahendist.
4. Neljas nendest eelotsusetaotlustest tehti kohtuotsused Privacy International(10) ja La Quadrature du Net jt,(11) mõlemad 6. oktoobril 2020. aastal, mis sisuliselt kinnitasid kohtuotsuse Tele2 Sverige doktriini, ehkki mõningaste täiendavate täpsustustega.
5. Arvestades nende päritolu (Euroopa Kohtu suurkoda) ning sisu ja Euroopa Kohtu soovi selgitada dialoogis eelotsusetaotluse esitanud kohtutega üksikasjalikult põhjuseid, mis kõigele vaatamata õigustavad nendes esitatud seisukohti, võiks eeldada, et need kaks 6. oktoobri 2020. aasta „kokkuvõtvat“ kohtuotsust on vaidluse lahendanud. Kõikide teiste eelotsusetaotluste kohta samal teemal tuleks seega teha põhjendatud kohtumäärus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 tähenduses.
6. Enne 6. oktoobrit 2020 oli siiski Euroopa Kohtus registreeritud veel kolm eelotsusetaotlust (käesolevas kohtuasjas ning liidetud kohtuasjades C‑793/19 ja C‑794/19), mille sisu seadis direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 käsitleva kohtupraktika uuesti kahtluse alla.
7. Euroopa Kohus andis eelotsusetaotlused esitanud kohtutele teada 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsustest, juhuks kui nad soovivad oma eelotsusetaotlused tagasi võtta. Kuna see kohus jäi oma otsuse juurde eelotsusetaotlus esitada, nagu ma pärast selgitan,(12) otsustati kodukorra artiklit 99 mitte kohaldada ja, et Euroopa Kohtu suurkoda vastab eelotsusetaotlusele.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus. Direktiiv 2002/58
8. Artikli 5 lõikes 1 („Side konfidentsiaalsus“) on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad üldkasutatava sidevõrgu ja üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste kaudu toimuva side ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsuse siseriiklike õigusaktidega. Eelkõige keelatakse nende õigusaktidega isikutel, kes ei ole kasutajad, kuulata, salaja pealt kuulata, salvestada või muul viisil pealt kuulata või jälgida sidet ja sellega seotud liiklusandmeid ilma asjaomaste kasutajate loata, kui see ei ole õiguspärane artikli 15 lõike 1 kohaselt. Käesolev lõige ei takista side edastamiseks vajalikku tehnilist salvestamist, ilma et see piiraks konfidentsiaalsuse põhimõtet“.
9. Artiklis 6 („Liiklusandmed“) on sätestatud:
„1. Abonentide ja kasutajatega seotud liiklusandmed, mida töötleb üldkasutatava sidevõrgu pakkuja või üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutaja, tuleb kustutada või muuta anonüümseks, kui neid ei ole enam vaja side edastamiseks, ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigete 2, 3 ja 5 ning artikli 15 lõike 1 kohaldamist.
2. Töödelda võib liiklusandmeid, mis on vajalikud abonentide arvete ja sidumistasude jaoks. Selline töötlemine on lubatud ainult selle tähtaja lõpuni, mille jooksul võib arve õiguspäraselt vaidlustada või mille jooksul võib võtta meetmeid arve sissenõudmiseks.
[…]“.
10. Artikli 15 („Direktiivi 95/46/EÜ[(13)] teatavate sätete rakendamine“) lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, millega piiratakse käesoleva direktiivi artiklites 5 ja 6, artikli 8 lõigetes 1–4 ning artiklis 9 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, kui selline piiramine on vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu selleks, et kaitsta direktiivi 95/46/EÜ artikli 13 lõikes 1 nimetatud riiklikku julgeolekut (st riigi julgeolekut), riigikaitset, avalikku korda, kriminaalkuritegude või elektroonilise sidesüsteemi volitamata kasutamise ennetamist, uurimist, avastamist ja kohtus menetlemist. Selleks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta seadusandlikke meetmeid, millega nähakse ette andmete säilitamine piiratud aja jooksul käesolevas lõikes sätestatud põhjustel. Kõik käesolevas lõikes osutatud meetmed on kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, kaasa arvatud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud põhimõtetega“.
B. Liikmesriigi õigus. 2011. aasta side (andmete säilitamise) seadus *Communications (Retention of Data) Act 2011, edaspidi „2011. aasta seadus“)
11. Liikmesriigi õiguse ülevaade, mida Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) oma eelotsusetaotluse punktis 3 kajastab, on järgmine:
– „2011. aasta seaduse vastuvõtmise sõnaselge eesmärk oli võtta riigisisesesse õigusesse üle direktiiv 2006/24.
– 2011. aasta seaduse § 3 kohaselt on kõik teenuseosutajad kohustatud säilitama „tavatelefonside ja mobiiltelefonside andmeid“ kaks aastat.
– Need andmed võimaldavad tuvastada side lähte- ja sihtkohta ning sideseansi alguse ja lõpu kuupäeva ja kellaega, side liiki ning kasutatud sidevahendi liiki ja geograafilist asukohta. Sideseansside sisu seda liiki andmete hulka ei kuulu.
– Nende andmetega saab tutvuda ja neid edastada edastamistaotluse alusel. 2011. aasta seaduse §‑s 6 on kindlaks määratud tingimused, mille korral võib esitada andmeedastustaotluse, ning selle paragrahvi lõike 1 kohaselt võib An Garda Síochána (riiklik politsei, Iirimaa) liige, kelle ametiaste ei ole madalam kui „chief Superintendent“ (ülemkomissar), esitada andmeedastustaotluse, kui ta leiab, et need on vajalikud eelkõige raske kuriteo ennetamiseks, tuvastamiseks, uurimiseks või karistamiseks; sellise kuriteona mõistetakse vähemalt viieaastase vanglakaristusega karistatavat kuritegu, samuti 2011. aasta seaduse lisas 1 nimetatud ülejäänud kuritegusid.
– 2011. aasta seadusega ette nähtud järelevalvemehhanismide hulgas on selle seaduse §‑s 10 sätestatud kaebemenetlus ja §‑s 12 ette nähtud „määratud kohtuniku“ ametikohustused, kelle ülesanne on kontrollida selle seaduse sätete kohaldamist.
– […] Commissioner of the Garda Síochána (Iirimaa politseipeadirektor) otsustas sisepoliitilisel põhjustel, et 2011. aasta seaduse alusel esitatud telefonsideandmete edastamise taotlusi peaks menetlema tsentraliseeritult üks ülemkomissar. Andmeedastuse alal vastutav ülemkomissar oli An Garda Síochána (Iirimaa politseiamet) julgeoleku- ja luureteabeosakonna juht, kes otsustab lõppastmes, kas sideteenuse osutajatele esitatakse 2011. aasta seaduse alusel andmeedastustaotlus. Ülemkomissari tegevuse toetamiseks ja teenuseosutajatega suhtlemisel ühtse kontaktpunktina toimimiseks loodi väike sõltumatu üksus – sideküsimuste talitus (Telecommunications Liaison Unit; edaspidi „TLU“).
– Käesoleva menetluse jaoks asjasse puutuval ajavahemikul pidi kõik andmeedastustaotlused esimeses astmes heaks kiitma „superintendent“ (komissar) või komissari ülesannetes tegutsev politseiinspektor ja seejärel saadeti need menetlemiseks TLU‑le. Uurijaid juhendati lisama taotlusesse piisavalt üksikasjalikke andmeid, et oleks võimalik teha teadlik otsus, ning arvestama, et ülemkomissaril tuleb võib-olla seda otsust hiljem kohtus või määratud High Court’i (kõrge kohus, Iirimaa) kohtuniku ees põhjendada. Nii TLU kui ka ülemkomissar peavad kontrollima An Garda Síochána (riiklik politseiamet) töötajate andmeedastustaotluste seaduslikkust, proportsionaalsust ja vajalikkust. Taotlused, mida ei peetud seaduses või Iirimaa politseiameti siseprotokollides ette nähtud nõuetele vastavaks, saadeti selgituste või lisateabe saamiseks tagasi. Vastavalt 2011. aasta mai vastastikuse mõistmise memorandumile olid teenuseosutajad kohustatud selliseid kõnedega seotud andmete taotlusi, mis ei olnud seda protsessi läbinud, mitte menetlema. Lisaks kontrollib TLU‑d Data Protection Commissioner (andmekaitsevolinik)“.
12. 2011. aasta seaduse sisu on täiendavalt täpsustatud eelotsusetaotluse I lisas. Nende täpsustuste kohaselt:
– 2011. aasta seaduse artiklis 1 on mõiste „andmed“ määratletud kui „liiklus- või asukohaandmed ja nendega seotud andmed abonendi või kasutaja tuvastamiseks“.
– 2011. aasta seaduse § 6 lõikega 1 on antud politseiametnikule eespool täpsustatud sõnastuses luba nende andmetega tutvuda, kui ta leiab, et need on vajalikud: „a) raske kuriteo ennetamiseks, avastamiseks, uurimiseks või kohtus menetlemiseks; b) riigi julgeoleku kaitsmiseks; ja c) inimelu kaitsmiseks“.
II. Faktilised asjaolud, kohtuvaidlus ja eelotsuse küsimused
13. G.D.‑le määrati kuriteo: mõrva toimepanemise eest 2015. aastal eluaegne vanglakaristus. Apellatsioonimenetluses Irish Court of Appealis (apellatsioonikohus, Iirimaa) vaidlustas ta – siiski edutult – selle, kas teatavad süüstavad tõendid, mis põhinevad liikmesriigi õiguse kohaselt säilitatavatel telefonisideandmetel, on lubatavad.
14. Paralleelselt apellatsioonikaebusega algatas G.D. High Courtis (kõrge kohus, Iirimaa) tsiviilkohtumenetluse(14), et seada kahtluse alla 2011. aasta seaduse mõne niisuguse sätte kehtivus, mille alusel neid telefonisideandmeid säilitati ja võidi need kättesaadavaks teha.
15. High Court (kõrge kohus) rahuldas 6. detsembri 2018. aasta otsusega G.D. taotluse, milles paluti tunnistada 2011. aasta seaduse § 6 lõike 1 punkt a direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 koostoimes harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 vastuolus olevaks.
16. Iirimaa valitsus vaidlustas selle otsuse Supreme Court’is (Iirimaa kõrgeim kohus), kes esitab Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas üldine/üldkehtiv andmete säilitamise kord – isegi kui selle suhtes kohaldatakse nii andmete säilitamise kui ka neile juurdepääsu suhtes rangeid piiranguid – on iseenesest vastuolus direktiivi 2002/58 artikliga 15, nagu seda artiklit on tõlgendatud harta seisukohast?
2. Kas liikmesriigi kohtul on juhul, kui ta kaalub direktiivi [2006/24] kohaselt rakendatud ja üldist andmete säilitamise korda (mille suhtes kohaldatakse vajalikku säilitamise ja/või juurdepääsu ranget kontrolli) puudutava riigisisese meetme vastuolu tuvastamist ja hindab eelkõige sellise korra proportsionaalsust, õigus arvestada asjaolu, et teenuseosutajatel on lubatud säilitada andmeid ärilistel eesmärkidel ja andmete säilitamine võib olla vajalik riigi julgeoleku kaalutlustel, mis on direktiivi 2002/58 kohaldamisalast välja jäetud?
3. Millistest kriteeriumidest peaks liikmesriigi kohus analüüsimisel, kas riigisisene säilitatavatele andmetele juurdepääsu meede on Euroopa Liidu õigusega ja eelkõige […] hartaga kooskõlas, lähtuma selleks, et hinnata, kas selline juurdepääsukord näeb ette sõltumatu eelkontrolli, mis on nõutav vastavalt Euroopa Kohtu praktikale? Kas liikmesriigi kohus võib sellega seoses võtta hindamisel arvesse, et on olemas kohtulik või sõltumatu ex post kontroll?
4. Kas liikmesriigi kohus on igal juhul kohustatud tuvastama riigisisese meetme vastuolu direktiivi [2002/58] artikliga 15, kui riigisisene meede näeb ette üldise andmete säilitamise korra kohaldamise raskete kuritegude vastu võitlemiseks ja kui liikmesriigi kohus on kõigi kättesaadavate tõendite põhjal järeldanud, et selline säilitamine on raskete kuritegude vastu võitlemise eesmärgi saavutamiseks oluline ja rangelt vajalik?
5. Kui liikmesriigi kohus peab tegema järelduse, et riigisisene meede on vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ artikliga 15, nagu seda artiklit on tõlgendatud […] harta seisukohast, siis kas tal on õigus piirata selle tuvastuse ajalist mõju, kui ta on veendunud, et selle tegemata jätmine „tekitab kaose ja kahjustab avalikke huve“ (kooskõlas käsitlusega, mida on järgitud näiteks kohtuasjas R (National Council for Civil Liberties) vs. Secretary of State for Home Department ja Secretary of State for Foreign Affairs, [2018] EWHC 975, punkt 46)?
6. Kas liikmesriigi kohus, kellel on palutud tuvastada riigisisese õigusakti vastuolu direktiivi 2002/58 artikliga 15 ja/või jätta see riigisisene õigusakt kohaldamata ja/või tuvastada, et selle õigusakti kohaldamine on rikkunud isiku õigusi, võib menetluses, mis on algatatud selleks, et hõlbustada tõendite vastuvõetavusega seotud argumendi põhjendamist kriminaalmenetluses, või muul juhul keelduda seda tegemast seoses andmetega, mida säilitatakse vastavalt riigisisesele õigusnormile, mis on vastu võetud kooskõlas ELTL artiklis 288 sätestatud kohustusega võtta direktiivi sätted riigisisesesse õigusesse nõuetekohaselt üle, või piirata niisugust tuvastamist ajaga pärast direktiivi 2006/24 Euroopa Kohtu poolset kehtetuks tunnistamist 8. aprillil 2014?“
17. Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) märgib, et niisugused tõendid, nagu on esitatud G.D. vastu algatatud kriminaalmenetluses, on teatud liiki raskete kuritegude avastamisel ja nende üle kohtumõistmisel määrava tähtsusega. Ta rõhutab, et kui metaandmete üleüldine säilitamine ei oleks lubatud, isegi mitte juurdepääsutingimustega, mis võidakse kehtestada, siis ei saaks paljude nende süütegude toimepanijaid avastada ega nende üle nõuetekohaselt kohut mõista.
18. Tema arutluskäik on sellega seoses järgmine:
– muud alternatiivsed andmete säilitamise vormid, mille puhul kasutataks geograafiliste koordinaatide kindlakstegemist või muid vahendeid, oleksid vähemalt teatud liiki raskete kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise eesmärgi saavutamiseks ebatõhusad ning võiksid pealegi rikkuda isiku muid õigusi;
– eesmärk säilitada andmeid vähemate vahenditega kui üldine andmete säilitamise kord, millele kehtivad vajalikud tagatised, ei ole teostatav;
– üldise andmete säilitamise korra puudumine kahjustaks raskete kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise eesmärki märkimisväärselt.
III. Menetlus Euroopa Kohtus
19. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 25. märtsil 2020.
20. Kirjalikud seisukohad on esitanud G.D., Commmisioner of the Garda Síochána (Iirimaa politseipeadirektor), Belgia, Tšehhi, Küprose, Taani, Hispaania, Eesti, Soome, Prantsuse, Madalmaade, Poola, Portugali ja Rootsi valitsus ning Euroopa Komisjon.
21. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtult küsiti seisukohta eelotsusetaotluse võimaliku tagasivõtmise kohta pärast kohtuotsuse La Quadrature du Net tegemist, teatas ta 27. oktoobril 2020 registreeritud kirjas, et ta kavatseb jääda esitatud eelotsusetaotluse juurde.(15)
22. Avalik kohtuistung, mis peeti koos kohtuistungiga liidetud kohtuasjades C‑793/19, SpaceNet ja C‑794/19, toimus 13. septembril 2021. Sellel osalesid kirjalikud seisukohad esitanud (v.a Belgia, Tšehhi ja Portugali valitsus) ning Euroopa andmekaitsevolinik.
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatav märkus
23. Enamik menetlusosalistest on ühel meelel selles, et Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) kuus eelotsuse küsimust direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 kohta võib rühmitada kolme rühma, mis käsitlevad:
– seda, kas andmete üldise ja vahet tegemata säilitamise kord on õiguspärane iseenesest ja raske kuritegevuse vastu võitlemise seisukohast (esimene, teine ja neljas küsimus);
– nõudeid, mis peavad olema täidetud säilitatavatele andmetele vajaduse korral juurdepääsuks (kolmas küsimus);
– võimalust piirata ajaliselt selle valdkonna riigisiseste õigusnormide liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistamise tagajärgi (viies ja kuues küsimus);
24. Minu arvates said kõik need küsimused täieliku vastuse kohtuotsuses La Quadrature du Net ja 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsuses Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks).(16)
25. Mis puutub kohtuotsusesse La Quadrature du Net, siis pärast selle teatamist eelotsusetaotluse esitanud kohtule, oli selle kohtu vastus Euroopa Kohtule eriti lakooniline.
26. Kui ta oli tunnistanud, et see kohtuotsus aitab liidu õigust selgitada, kinnitas ta lihtsalt, et „seda tüüpi juhtum, milles algatati menetlus, milles Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) tõstatas eelotsuse küsimuse, erineb märkimisväärselt seda tüüpi olukordadest, milles algatati menetlused, milles on tehtud see kohtuotsus“.(17)
27. Need eelotsusetaotluse esitanud kohtu kinnitused, mis on esitatud pärast eelotsusetaotluse esitamist, ei sea kohtuotsusest La Quadrature du Net lähtuvat kohtupraktikat kahtluse alla (nagu on seevastu teinud mõned menetlusse astunud valitsused) ega nõua selle sisu selgitamist.
28. Kuigi „olukorrad, milles algatati“(18) menetlused, mis lahendati kohtuotsusega La Quadrature du Net, erinevad käesolevas eelotsusetaotluses kõne all olevatest, on oluline, et selles kohtuotsuses Euroopa Kohtu poolt üldiselt välja kujundatud kohtupraktika on erga omnes ja kõikidele liikmesriikide kohtutele direktiivi 2002/58 tõlgendamisel siduv.
29. Säilitatavatele andmetele juurdepääsu kohta leian samuti, et kohtuotsus Prokuratuur, mis tehti pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus oli otsustanud oma eelotsusetaotluse juurde jääda, hajutab selles esitatud kahtlused.
30. Neil asjaoludel ja erinevalt lähenemisviisist, mida ma järgin ettepanekus SpaceNet ja Deutsche Telekom,(19) piirdun ma selles ettepanekus järeldustega, mis tulenevad selle eelotsusetaotluse jaoks, nagu see on algul esitatud, kohtuotsustest La Quadrature du Net ja Prokuratuur.
B. Liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine (esimene, teine ja neljas eelotsuse küsimus)
31. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kokkuvõttes teada:
– Kas üldine andmete säilitamise kord on vastuolus direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 tõlgendatuna harta seisukohast?
– Kas niisuguste riigisiseste õigusnormide analüüsimisel, millega kehtestatakse liiklus- ja asukohaandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise kord, millele kohaldatakse rangeid kontrolle, puutub asjasse see, et teenuseosutajad võivad neid andmeid seaduslikult säilitada oma enda ärilistel eesmärkidel ja et seda säilitamist võib nõuda riigi julgeoleku põhjustel?
– Kas liikmesriigi õigusnormid on direktiivi 2002/58 artikliga 15 vastuolus ka siis, kui nende õigusnormidega on nende andmete üldine säilitamine ette nähtud raskete kuritegude vastu võitlemiseks?
32. Nagu ma ka oma ettepanekus SpaceNet ja Telekom Deutschland(20) väidan, ei saa vastus nendele küsimustele erineda vastusest, mille andis Euroopa Kohus kohtuotsuses La Quadratura du Net, milles tehti sellekohasest kohtupraktikast kokkuvõte.
33. Tuletan seega kõigepealt meelde Euroopa Kohtu praktikat selles kohtuotsuses, mille punktis 168 on see kokku võetud järgmiselt:
„[D]irektiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1 tuleb lähtuvalt harta artiklitest 7, 8, 11 ning artikli 52 lõikest 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus seadusandlikud meetmed, milles on artikli 15 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel ennetava meetmena ette nähtud liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine. Seevastu ei ole artikli 15 lõikega 1, tõlgendatuna lähtuvalt harta artiklitest 7, 8, 11 ning artikli 52 lõikest 1, vastuolus seadusandlikud meetmed, mis
– võimaldavad riigi julgeoleku kaitse eesmärgil teha elektroonilise side teenuste osutajatele ettekirjutuse säilitada liiklus- ja asukohaandmeid üldiselt ja vahet tegemata olukordades, kus asjaomane liikmesriik seisab silmitsi riigi julgeolekut ähvardava suure ohuga, mis osutub tõeliseks ja vahetuks või ettearvatavaks, kusjuures ettekirjutuse tegemise otsust võib tõhusalt kontrollida kas kohus või sõltumatu haldusasutus – kelle otsus on siduv –, selleks et teha kindlaks, kas esineb üks neist olukordadest ning kas on järgitud tingimusi ja tagatisi, mis peavad olema ette nähtud, ning ettekirjutus peab olema ajaliselt piiratud sellega, mis on tingimata vajalik, kuid seda võib ohu püsimise korral pikendada;
– näevad ette riigi julgeoleku kaitsmise, raskete kuritegude vastu võitlemise ja avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ennetamise eesmärgil liiklus- ja asukohaandmete eesmärgipärase säilitamise, mis on objektiivsete ja mittediskrimineerivate asjaolude alusel piiritletud vastavalt andmesubjektide kategooriatele või geograafilise kriteeriumi põhjal ja ajaliselt piiratud tingimata vajalikuga, kuid mida on võimalik pikendada;
– näevad ette sideühenduse lähtepunktile omistatud IP‑aadresside üldise ja vahet tegemata säilitamise riigi julgeoleku kaitsmise, raskete kuritegude vastu võitlemise ja avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ennetamise eesmärgil ajavahemikuks, mis on piiratud tingimata vajalikuga;
– näevad ette riigi julgeoleku kaitsmise, kuritegevuse vastu võitlemise ja avaliku julgeoleku kaitsmise eesmärgil elektroonilise side vahendite kasutajate identiteediga seotud andmete üldise ja vahet tegemata säilitamise ning
– võimaldavad raskete kuritegude vastu võitlemise ja seda enam riigi julgeoleku kaitse eesmärgil teha pädeva asutuse otsusega, mille suhtes teostatakse tõhusat kohtulikku kontrolli, elektroonilise side teenuste osutajatele ettekirjutuse nende valduses olevaid liiklus- ja asukohaandmeid kindlaksmääratud ajaks kiiresti säilitada,
kui need meetmed tagavad selgete ja täpsete reeglitega, et kõnealuste andmete säilitamisel järgitakse sellega seotud materiaalõiguslikke ja menetluslikke tingimusi ning et andmesubjektidel on tõhusad tagatised kuritarvituste ohu vastu“.
34. Direktiivi 2002/58 käsitleva Euroopa Kohtu praktika keskne mõte on see, et elektroonilise side vahendite kasutajatel on põhimõtteliselt õigus eeldada, et nende side ja sellega seotud andmed jäävad anonüümseks ja neid ei salvestata, kui nad ei ole selleks oma nõusolekut andnud.(21)
35. Direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 on lubatud konfidentsiaalsuse tagamise kohustusest ja vastavatest kohustustest erandeid teha. Kohtuotsus La Quadrature du Net hõlmab kontrollimist, kas need erandid on kooskõlas põhiõigustega, mille teostamist võidakse mõjutada.(22)
36. Liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine võib Euroopa Kohtu sõnul olla põhjendatud üksnes riigi julgeoleku kaitse eesmärgiga, mis on „tähtsam kui direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikes 1 nimetatud teised eesmärgid“.(23)
37. Sel juhul (riigi julgeolek) on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 koostoimes harta artiklitega 7, 8, 11 ning artikli 52 lõikega 1 ei ole „üldjuhul vastuolus seadusandlik meede, mis lubab pädevatel asutustel kohustada elektroonilise side teenuste osutajaid säilitama elektroonilise side vahendite kõikide kasutajate liiklus- ja asukohaandmeid piiratud aja vältel, kui esinevad piisavalt konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad asuda seisukohale, et asjaomane liikmesriik seisab silmitsi riigi julgeolekut ähvardava sellise suure ohuga, […] mis osutub tõeliseks ja vahetuks või ettearvatavaks“.(24)
38. Need ettekirjutused toovad mõistagi kaasa rangema ja karmima korra kui see, mis tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast koostoimes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 8. Et hartas ette nähtud „õiguste tähendus ja ulatus“, mis vastavad EIÕK õiguste tähendusele ja ulatusele, peavad olema samad, mis on neile EIÕK-s antud, ei takista vastavalt harta artikli 52 lõike 3 lõpuosale seda, et liidu õigusega on antud ulatuslikum kaitse.
39. Pealegi puudutab EIK praktika tema 25. mai 2021. aasta kohtuotsuses Big Brother Watch jt vs. Ühendkuningriik(25) ja Centrum för Rätvisa vs. Rootsi,(26) nagu ka 4. detsembri 2015. aasta kohtuotsuses Zakharov vs. Venemaa(27) juhtumeid, mis – nagu oli valdav seisukoht kohtuistungil – ei ole võrreldavad käesolevas eelotsusetaotluses vaatluse all oleva juhtumitega. Lahendus neile tuleb leida, kohaldades riigisiseseid õigusnorme, mida peetakse kooskõlas olevaks direktiivi 2002/58 ammendavate õigusnormidega, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus.
40. Olenemata sellest, milline on arvamus riigi julgeolekule tuginemise kohta, tuleb kohtuotsuses La Quadrature du Net teatud tingimustel liiklus- ja asukohaandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise keelu kaotamise tingimusena (Euroopa Kohtu seatud piirid näivad mulle liiga laiad) järgida selle kohtuotsuse punktides 137–139 loetletud nõudeid.
41. Kui see oletus välja arvata, tuleb analüüsida, kas riigisisesed õigusnormid põhinevad piisavalt valikulistel kriteeriumidel, et vastata tingimustele, mis vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võivad õigustada niisugust eriti rasket asjaomaste põhiõiguste riivet nagu andmete säilitamine.
42. See aga ei vastaks kohtuotsuse La Quadrature du Net tähendusele, kui selle avaldusi riigi julgeoleku kohta saaks ekstrapoleerida ka süütegudele, sealhulgas rasketele kuritegudele, mis ei ohusta mitte riigi julgeolekut, vaid avalikku julgeolekut või muid õiguslikult kaitstud huve.
43. Seepärast ongi Euroopa Kohus hoolikalt eristanud liikmesriikide seadusandlikke meetmeid, millega kehtestatakse liiklus- ja asukohaandmete ennetav, üldine ja vahet tegemata säilitamine riigi julgeoleku kaitsmiseks (kohtuotsuse La Quadrature du Net punktid 134–139), kuritegevuse vastu võitlemise ja avaliku julgeoleku kaitsega seotud meetmetest (selle kohtuotsuse punktid 140–151). Need kahte tüüpi meetmed ei saa olla sama ulatusega, sest vastasel korral kaotaks selline eristamine igasuguse mõtte.
44. Liiklus- ja asukohaandmete säilitamise vahendid raskete kuritegude vastu võitlemiseks on esitatud – kordan – kohtuotsuse La Quadrature du Net punktides 140–151. Nendele tuleb meetmete otstarbe kindlaks tegemiseks lisada veel meetmed, millega lubatakse ennetavalt säilitada IP‑aadresse ja isiku identiteedi andmeid (selle kohtuotsuse punktid 152–159) ning liiklus- ja asukohaandmete „kiirsäilitamist“ (selle kohtuotsuse punktid 160–166).
45. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib konkreetselt, milline mõju on „asjaolu[l], et teenuseosutajatel on lubatud säilitada andmeid ärilistel eesmärkidel ja andmete säilitamine võib olla vajalik riigi julgeoleku kaalutlustel, mis on direktiivi 2002/58 kohaldamisalast välja jäetud“.
46. Andmed, mida need ettevõtjad säilitavad kaubanduslikul eesmärgil, on kohtuotsuses La Quadrature du Net nimelt seostatud selle eesmärgiga, mille jaoks neid koguti, ning lubab nende andmete „kiirsäilitamist“ ainult selle kohtuotsuse eespool viidatud punktides 160–166 nimetatud tingimustel.
47. Riigi julgeoleku huvides on liiklus- ja asukohaandmete üldine ja vahet tegemata säilitamine lubatud kohtuotsuses La Quadrature du Net sätestatud viisil ning tagatiste ja piirangutega. Sama ei kehti aga 2011. aasta seaduse § 6 lõike 1 punktis a nimetatud süütegude – isegi raskete kuritegude – eest vastutusele võtmise eesmärgi kohta, mille kohta on esitatud eelotsusetaotlus.
48. Liiklus- ja asukohaandmete(28)valikulise säilitamisega seotud probleemide osas viitan muus osas oma ettepaneku SpaceNet ja Telekom Deutschland punktidele 43–50.
49. Kui Euroopa Kohtult ei saa nõuda, et ta asuks reguleerimisülesannetesse ja täpsustaks üksikasjalikult, mis liiki andmeid ja kui kaua võib säilitada,(29) siis veelgi vähem võiks ta direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 tõlgendamisel asuda seadusandja rolli, lisades sellesse sättesse vahekategooriaid riigi julgeoleku ja avaliku julgeoleku vahel, et kohaldada teisele nõudeid, mis on omased esimesele.
50. Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, on „selle direktiivi artikli 15 lõike 1 esimeses lauses esitatud eesmärkide loetelu ammendav, mis tähendab, et selle sätte alusel vastu võetud seadusandlik meede peab tegelikult ja rangelt vastama ühele neist eesmärkidest“.(30)
51. Kohtuistungil komisjoni(31) sõnastatud ettepanekuga (lisada süütegude tertium genus) laiendataks ainsat alust, mis võib õigustada liiklus- ja asukohaandmete üleüldist ja vahet tegemata säilitamist – st riigi julgeolekut – ebatäpsete äärmusteni, võrdsustades niisugust julgeolekut ähvardavad ohud ja raskest kuritegevusest tulenevad ohud.
52. Raskused, mis selle arutelu käigus niisuguste süüteojuhtumite piiritlemisel, mis võiksid moodustada selle tertium genus’i, avalikul kohtuistungil ilmnesid, kinnitavad, et see ei ole kohtu ülesanne.
53. Lisaks tuleb märkida, et kirjeldades tegevusi, „mis võivad tõsiselt destabiliseerida riigi […] struktuure“, ja kahjustavad samavõrra „riigi põhifunktsioone ja ühiskonna põhihuve“, peab Euroopa Kohus silmas selle riigi „põhilisi põhiseaduslikke, poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid struktuure“.(32)
54. Nende eelduste alusel ei erine eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud Iiri õigusnormid märkimisväärselt kohtuasjades, milles tehti kohtuotsus La Quadrature du Net, analüüsitud õigusaktidest. Olenemata sellest, milline on 2011. aasta seadusega kehtestatud andmetele juurdepääsu kord (mida käsitleb kolmas küsimus), sarnanevad selles seaduses ette nähtud säilitamiseeskirjad selles kohtuotsuses analüüsitud eeskirjadega ning rikuvad seega samamoodi direktiivi 2002/58 artikli 15 lõiget 1.
55. Iirimaa õigusaktides on tõepoolest riigi julgeoleku kaitsega seotud põhjustel lubatud kõikide abonentide liiklus- ja asukohaandmete ennetav, üldine ja vahet tegemata säilitamine kahe aasta jooksul.
56. Kokkuvõttes teen ettepaneku vastata Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) esimesele, teisele ja neljandale küsimusele samamoodi nagu otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses La Quadrature du Net.
C. Säilitatavatele andmetele juurdepääs (kolmas eelotsuse küsimus)
57. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, milliseid kriteeriume ta peaks arvesse võtma, et teha kindlaks, kas riigisisesed säilitatavatele andmetele juurdepääsu õigusnormid näevad ette Euroopa Kohtu praktikas nõutud eelneva kontrolli, või kas piisab kohtulikust või sõltumatust ex post-kontrollist.
58. Ka kohtuotsus Prokuratuur vastas sellele küsimusele. Selleks et tagada, et nõuded, millele peavad säilitatavatele andmetele juurdepääsu reguleerivad õigusnormid(33) vastama, on täidetud, „on esmatähtis, et riigi pädevate asutuste juurdepääs säilitatud andmetele oleks allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse teostatavale eelnevale kontrollile ja et see kohus või haldusasutus teeks oma otsuse juurdepääsu taotleva asutuse põhjendatud taotluse alusel, mis on ennekõike esitatud kuriteo ennetamise, avastamise või kohtus menetlemise raames“.(34)
59. Euroopa Kohus on seisukohal, et see „eelnev kontroll nõuab muu hulgas, et kohtul või asutusel, kelle ülesanne on seda [eelnevat] kontrolli teha, oleksid kõik volitused ja kõik vajalikud tagatised, et tagada erinevate asjaomaste huvide ja õiguste ühitamine. Mis puudutab konkreetsemalt kriminaaluurimist, siis eeldab selline kontroll, et see kohus või asutus suudaks tagada õiglase tasakaalu ühelt poolt kuritegevusevastase võitluse raames uurimise vajadustega seotud huvide ning teiselt poolt isikute, kelle andmetele juurdepääsu taotletakse, põhiõiguste vahel eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele“(35).
60. Kui selle eelneva kontrolli tegemine on sõltumatu haldusasutuse ülesanne, peab sellel asutusel „olema staatus, mis võimaldab tal tegutseda oma ülesannete täitmisel objektiivselt ja erapooletult ning selleks peab ta olema kaitstud igasuguse välise mõju eest“.(36)
61. Just „sõltumatuse nõue, millele peab vastama eelnevat kontrolli tegev asutus, eeldab, et see asutus oleks andmetele juurdepääsu taotleva asutuse suhtes kolmas isik, mistõttu esimene saaks teha kontrolli objektiivselt ja erapooletult, olles kaitstud igasuguse välise mõju eest. Täpsemalt eeldab sõltumatuse nõue kriminaalõiguse valdkonnas, et sellise eelneva kontrolli eest vastutav asutus ei oleks esiteks seotud kõnealuse kriminaaluurimisega ja teiseks, et tal oleks kriminaalmenetluse poolte suhtes neutraalne positsioon“.(37)
62. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud Iiri õigusnormide kirjelduse kohaselt näib, et juurdepääs säilitatavatele andmetele ei ole kohtu või sõltumatu asutuse eelneva kontrolli all, vaid sõltub teatava astme politseiametniku äranägemisest, kes otsustab, kas esitada taotlus teenuse osutajatele või mitte.
63. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas ametnikul, kellele on riigisiseste õigusnormidega usaldatud eelnev kontroll säilitatavatele liiklus- ja asukohaandmetele juurdepääsu üle, on Euroopa Kohtu praktikas nõutud „sõltumatu asutuse“ ja „kolmanda isiku“ staatus.
64. Selle kontrollimise käigus peab pädev kohus arvesse võtma asjaolu, et kohtuotsuses Prokuratuur keelduti tunnistamast sõltumatuse ja „kolmanda isiku“ staatust liikmesriigi prokuratuuri puhul, kui see täidab samal ajal kriminaalmenetluses eeluurimisülesandeid.
65. Mis puutub võimalusse, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud kontroll toimub tagantjärele, siis selle kohta on kohtuotsuses Prokuratuur antud samuti (eitav) vastus:
– „sõltumatu asutuse teostatava kontrolli puudumist [ei saa] korvata sellega, et kohus hiljem kontrollib, kas riigiasutuse juurdepääs liiklusandmetele ja asukohaandmetele oli õiguspärane“;
– „sõltumatu kontroll [peab] toimuma enne mis tahes juurdepääsu andmist, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel, mil kontroll peab toimuma lühikese aja jooksul“.(38)
D. Võimalus riigisiseste õigusnormide liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistamise tagajärgi ajaliselt piirata (viies ja kuues küsimus)
66. Lõpuks soovib Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) teada, kas:
– riigisiseste õigusnormide direktiivi 2002/58 artikliga 15 vastuolus olevaks tunnistamise mõju võib ajaliselt piirata, kui selle tegemata jätmine „tekitab kaose ja kahjustab avalikke huve“.
– Kas juhul, kui tegemist on taotlusega jätta direktiivi sätete ülevõtmiseks kehtestatud riigisisene õigusnorm kohaldamata, võib sellest keelduda või selliseks tuvastamist piirata ajavahemikuga, mis järgneb Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusele,(39) millega tunnistati direktiiv 2006/24 kehtetuks.
67. Sellele küsimusele leiab taas lahenduse kohtuotsusest La Quadrature du Net, milles on järgitud selles osas väljakujunenud kohtupraktikat.
68. Kohtuasjas C‑520/18 oli Belgia Cour Constitutionnelle (konstitutsioonikohus) esitanud Euroopa Kohtule küsimuse, mis on analoogne Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) eelotsuse küsimusega, mille kohta on esitatud käesolev eelotsusetaotlus.(40)
69. Vastates sellele küsimusele kohtuotsuses La Quadrature du Net, kordas Euroopa Kohus pärast liidu õiguse esimuse põhimõttest tulenevate nõuete meelde tuletamist (punktid 214 ja 215) oma õigusteooriat seoses oma kohtuotsuste mõju piiramisega: „Euroopa Kohus võib erandlikel juhtudel ja õiguskindlusest tulenevatel ülekaalukatel põhjustel ajutiselt peatada välistava mõju, mis on liidu õiguse sättel sellega vastuolus oleva riigisisese õiguse suhtes. Euroopa Kohtu sellele [liidu] õigusele antud tõlgenduse tagajärgi võib sel viisil ajaliselt piirata üksnes selle sama kohtuotsusega, milles antakse taotletav tõlgendus“.(41)
70. Kohe pärast seda avaldas ta, et „vastupidi niisuguse menetlusliku kohustuse täitmata jätmisele nagu projekti keskkonnamõju eelnev hindamine konkreetses keskkonnakaitse valdkonnas ei saa direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 – tõlgendatuna lähtuvalt harta artiklitest 7, 8, 11 ning artikli 52 lõikest 1 – eiramist heastada menetluse abil, mis on võrreldav eelmises punktis nimetatud menetlusega. Selliste riigisiseste õigusnormide toime säilitamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tähendaks nimelt seda, et need õigusnormid panevad elektroonilise side teenuste osutajatele jätkuvalt kohustusi, mis on vastuolus liidu õigusega ja millega kaasnevad nende isikute põhiõiguste rasked riived, kelle andmeid säilitatakse“.(42)
71. Nendest eeldustest järeldas Euroopa Kohus, et „eelotsusetaotluse esitanud kohus [ei või] kohaldada riigisisest õigusnormi, mis annab talle õiguse ajaliselt piirata tagajärgi, mis kaasnevad sellega, kui ta tühistab põhikohtuasjas käsitletava riigisisese õigusakti, mille ta on kohustatud riigisisese õiguse alusel tühistama“.(43)
72. Need kaalutlused on Supreme Courti (Iirimaa kõrgeim kohus) viiendale ja kuuendale küsimusele täielikult kohaldatavad.
73. Esiteks ei ole oluline, et kõnealused riigisisesed õigusnormid võeti vastu eesmärgiga võtta liikmesriigi õigusesse üle direktiiv 2006/24. Sellega seoses on oluline, et riigisisene õigusnorm oleks sisuliselt kooskõlas liidu õigusega tervikuna, mis käesoleval juhul nii ei ole.
74. Direktiivi kehtetus, mille Euroopa Kohus on tuvastanud vastuolu tõttu aluslepingute materiaalõigusnormidega, tähendab, et seesama vastuolu liidu esmase õigusega mõjutab riigisiseseid õigusnorme, mis piirduvad selle direktiivi ülevõtmisega.
75. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et 2011. aasta seadus võeti vastu selleks, et järgida ELTL artiklit 288, integreerides direktiivi 2006/24 Iiri õigusesse. Keegi ei vaidlusta, et see nii on, kuid – nagu ma just märkisin – oluline on see, et see direktiiv oli algusest peale kehtetu (seda tuvastati kohtuotsuses Digital Rights), kuna see riivab ebaproportsionaalselt harta artiklitega 7 ja 8 tunnustatud õigusi, ning liiklusandmete ja asukohaandmete säilitamist peab reguleerima direktiiv 2002/58, nagu on seda tõlgendanud Euroopa Kohus.
76. Teiseks on hästi teada, et Euroopa Kohtu tõlgendavad eelotsused jõustuvad alates tõlgendatud liidu õigusnormi jõustumisest.(44)
77. Kuigi Euroopa Kohtu poolt liidu õigusele antud tõlgenduse ajalist kehtivust on lubatud piirata ainult samas kohtuotsuses, milles otsustatakse taotletud tõlgenduse üle, tuletan meelde, et seda ei tehtud kohtuasjas Digital Rights, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb.
78. Seda ei tehtud ka:
– 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuses Tele2 Sverige, milles tõlgendati direktiivi 2002/58 ja tuvastati, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad raskete kuritegude vastu võitlemiseks ette liiklus- ja asukohaandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise.
– Kohtuotsuses La Quadrature du Net, milles kinnitati 6. oktoobril 2020 taas direktiivi 2002/58 tõlgendamist nii, nagu seda on juba selgitatud.
79. Kolmandaks ei ole selles eelotsuses lahendatud probleeme, mis on seotud tõendite väljajätmisega kriminaalmenetluses, mis on algatatud kriminaalmenetluses isiku vastu, kes mõisteti süüdi mõrvas. Siin on vastupidi tegemist tsiviilkohtumenetlusega (nagu Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) selle on kvalifitseerinud), mis tuleb lahendada riigisiseste õigusaktide objektiivselt liidu õigusega võrdlemise teel.
80. Seega rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus: „ainus küsimus, mis eelotsusetaotluses, mis on praegu siinse kohtu (Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus)) menetluses pooleli, tekib, on teada, kas High Court (kõrge kohus) toimis õigesti, kui ta otsustas, et [2011. aasta] seaduse § 6 lõike 1 punkt a on liidu õigusega vastuolus“.(45)
81. Vastus sellele „ainsale küsimusele“ on, et 2011. aasta seaduse § 6 lõike 1 punkt a ei ole liidu õigusega kooskõlas ja et selle kohtuotsuse, milles tuleb seda tuvastada, ajalist kehtivust ei ole põhjust edasi lükata.
V. Ettepanek
82. Eespool esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Supreme Courtile (Iirimaa kõrgeim kohus) järgmiselt:
„1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), artikli 15 lõiget 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ muudetud redaktsioonis, koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 8, 11 ja artikli 52 lõikega 1 ning ELL artikli 4 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis:
– paneb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutajatele kohustuse säilitada nende teenuste lõppkasutajate liiklus- ja asukohaandmeid ennetavalt, üldiselt ja vahet tegemata muudel eesmärkidel kui riigi julgeoleku kaitse tõelise ja vahetu või ettenähtava ohu korral;
– ei sea pädevate asutuste juurdepääsu säilitatavatele liiklus- ja asukohaandmetele sõltuvusse eelnevast kontrollist, mida teostab kohus või sõltumatu haldusasutus.
2. Liikmesriigi kohus ei või ajaliselt piirata tagajärgi, mis kaasnevad sellega, kui ta tunnistab õigusvastaseks riigisisese õigusakti, millega on elektroonilise side teenuste osutajatele eelkõige riigi julgeoleku kaitse ja kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil kehtestatud kohustus liiklus- ja asukohaandmeid üldiselt ja vahet tegemata säilitada, seetõttu, et see on vastuolus direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 koostoimes põhiõiguste harta artiklitega 7, 8, 11 ning artikli 52 lõikega 1“.