KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NICHOLAS EMILIOU
esitatud 24. novembril 2022(1)
Kohtuasi C‑666/21
AI,
Åklagarmyndigheten
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hovrätten för Nedre Norrland (Alam-Norrlandi apellatsioonikohus, Rootsi))
Eelotsusetaotlus – Transport – Teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamine – Määrus (EÜ) nr 561/2006 – Kohaldamisala – Artikli 2 lõike 1 punkt a – Mõiste „kaupade autovedu“ – Segakasutusega sõiduk – Sõiduk, mis sisaldab nii ajutist eluruumi kui ka lastiruumi mootorsaanide veoks – Kaupade vedu mitteärilistel eesmärkidel – Sõidumeerikud – Kohustus lasta sõidumeerikuid kontrollida
I. Sissejuhatus
1. Põhikohtuasja kaebaja AI on kirglik mootorsaanisõitja, kelle peatas Rootsis politsei, kui ta oli teel mootorsaanivõistlusele. Ta juhtis üle 17 tonni kaaluvat sõidukit, mis oli kohandatud tema ja ta pere ajutiseks reisimisaegseks eluruumiks ning mille lastiruum oli piisavalt suur, et mahutada vähemalt kaks mootorsaani.
2. Hovrätten för Nedre Norrlandi (Alam-Norrlandi apellatsioonikohus) menetluses olev vaidlus AI ja Åklagarmyndigheteni (Rootsi prokuratuur) vahel keskendub sellele, kas AI oli kohustatud laskma oma sõidukile paigaldatud sõidumeerikut(2) kontrollida vastavalt määruses (EL) nr 165/2014(3) sätestatud nõuetele. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt välja selgitada, kas AI sõiduk kuulub määruse nr 561/2006(4) kohaldamisalasse, kuna määruses nr 165/2014 sõidumeerikutega seoses sätestatud eri kohustused, nende seas niisuguste seadmete nõuetekohase kontrollimise nõue, on kohaldatavad vaid määrusega nr 561/2006 hõlmatud sõidukite suhtes.(5)
3. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas AI sõiduk on hõlmatud määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punktiga a, milles on sätestatud, et seda määrust kohaldatakse muu hulgas kaupade autoveole „sõidukitega, mille lubatud täismass […] ületab 3,5 tonni“. Konkreetsemalt palutakse Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas see säte hõlmab sõidukeid, mis on, nagu AI sõiduk, registreeritud kui „kaubaveoks projekteeritud ja ehitatud sõidukid, mille täismass ületab 12 tonni“, kuid mida kasutatakse nii sõidukiomaniku ja tema pere eluruumina kui ka vallasasjade (käesoleval juhul mootorsaanide) veoks mitteärilistel eesmärkidel.
4. Põhjustel, mida edaspidi kirjeldan, olen kokkuvõttes seisukohal, et määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkt a on niisuguste sõidukite suhtes kohaldatav.
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu õigus
1. Määrus nr 561/2006
5. Määruse nr 561/2006 põhjenduses 17 on märgitud:
„Käesoleva määruse eesmärgiks on parandada määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi ning üldist liiklusohutust. Seda eesmärki teenivad esmajoones sätted maksimaalse […] sõiduaja kehtestamise kohta […]“.
6. Määruse nr 561/2006 artiklis 1 on sätestatud, et selle määruse eesmärk on kehtestada „eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi […] ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust“, samuti „aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris“.
7. Määruse nr 561/2006 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevat määrust kohaldatakse autoveo korral, mille puhul on tegemist:
a) kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni, või
b) reisijateveoks kasutatavate sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, ning on selleks otstarbeks ette nähtud.“
8. Sama määruse artikli 3 asjasse puutuvas osas on sätestatud:
„Käesolevat määrust ei kohaldata vedude korral, mille puhul on tegemist:
[…]
h) kaupade mitteäriliseks veoks kasutatavate sõidukite või sõidukite kombinatsioonidega, mille lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni;
[…]“.
9. Määruse nr 561/2006 artiklis 4 on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) autovedu – reisijate- või kaubaveoks kasutatava mis tahes koormaga või koormata sõiduki teekond täielikult või osaliselt üldkasutataval maanteel;
[…]“.
2. Määrus nr 165/2014
10. Määruse nr 165/2014 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Sõidumeerikud paigaldatakse liikmesriigis registreeritud sõidukitesse, mida kasutatakse reisijate või kauba veoks maanteedel ja millele kohaldatakse määrust (EÜ) nr 561/2006, ning neid kasutatakse nimetatud sõidukites.“
11. Määruse nr 165/2014 artikli 23 lõikes 1 on sätestatud:
„Tunnustatud töökojad kontrollivad sõidumeerikuid regulaarselt. Regulaarsed kontrollid tehakse vähemalt iga kahe aasta tagant.“
B. Liikmesriigi õigus
12. Rootsi transpordiameti (Transportstyrelsen) mittesiduvate õiguslike suuniste kohaselt võib autoelamu olla registreeritud sõiduauto, veoauto või bussina. Sellest dokumendist nähtub Rootsi transpordiameti seisukoht, et määruses (EÜ) nr 561/2006 sätestatud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevad eeskirjad hõlmavad kõiki sõiduautona, veoautona või bussina registreeritud autoelamuid, kui nende täismass ületab 7,5 tonni, olenemata sellest, kas vedu on äriline või mitte.
III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused
13. Rootsi politsei peatas AI 4. aprillil 2019 avalikul kiirteel lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu. Politsei tuvastas kontrolli käigus, et AI sõidukisse paigaldatud sõidumeerikut ei ole määruse nr 165/2014 artikli 23 lõikes 1 ette nähtud tähtaja jooksul kontrollitud. Samuti ei sisaldanud see sõidumeerikuketast. AI teatas, et tal on sõiduki tagaosas kaks mootorsaani ja et ta on teel mootorsaanivõistlusele.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli AI sõiduk registreeritud veoautona Rootsi liiklusregistris (vägtrafikregistret) Euroopa Liidu N3‑kategoorias,(6) millesse kuuluvad peamiselt kaubaveoks projekteeritud ja ehitatud mootorsõidukid, mille täismass ületab 12 tonni. Sõidukis on ruumi kuuele sõitjale. Selle kõrgus on 3,6 meetrit ja pikkus 14,7 meetrit ning selle deklareeritud mass on 17,68 tonni. Välisilmelt sarnaneb sõiduk bussiga. Sõiduki esiosa koosneb AI ja tema pere eluruumist (mida nad kasutavad reisimise ajal), tagaosa aga on kujundatud lastiruumiks, et vedada mootorsaane.
15. Sundsvalls tingsrätt (Sundsvalli esimese astme kohus) mõistis AI 7. septembri 2020. aasta otsusega süüdi lubatud sõidukiiruse ületamises. Hiljem aga vabastati ta süüdistusest, mis puudutas muu hulgas sõiduaegu, puhkeperioode ja sõidumeerikuid jms käsitleva määruse (Förordning (2004:865) om kör‑ och vilotider samt färdskrivare, m.m.) 9. peatüki § 6 rikkumist. Nimetatud sättes on ette nähtud trahvi määramine juhtidele, kes tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu kasutavad sõidumeerikut, mida ei ole määruse nr 165/2014 artikli 23 lõike 1 kohaselt kontrollitud.
16. Nii AI kui Rootsi prokuratuur esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Hovrätten för Nedre Norrlandile (Alam-Norrlandi apellatsioonikohus), mis on käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.
17. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses väidab prokuratuur, et AI‑l peab olema sõidukis nõuetekohaselt kontrollitud sõidumeerik, sest tema sõiduk on kasutusel määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses kaubaveoks. AI ei ole selle väitega nõus ja väidab, et tal ei ole niisugust kohustust, sest tema sõidukit ei kasutata äriliseks kaubaveoks, vaid isiklikuks kasutamiseks mõeldud autoelamuna.
18. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seetõttu, et AI sõiduki peamine otstarve on pakkuda ajutist eluruumi (AI eraviisiliseks kasutamiseks), ei kuulu see määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse.
19. Seoses sellega märgib nimetatud kohus, et määruse nr 561/2006 tekstis ei viita miski sellele, et sõidukite peamine eesmärk või tegelik kasutusviis mõjutaks otseselt selle määruse artikli 2 lõike 1 punkti a tõlgendamist, tingimusel et sõidukit saab ühtlasi kasutada ka „kaupade autoveoks“. Samuti nähtub määruse nr 561/2006 põhjendusest 6, et selle määruse kohaldamisala on määratletud „sõidukite […] kategooriatest“ lähtudes. Seega võib kategooria, milles sõiduk on Rootsi liiklusregistris registreeritud, olla asjakohane selle kindlaksmääramisel, kas määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkt a on konkreetse sõiduki suhtes kohaldatav.
20. Sellegipoolest tunneb eelotsusetaotluse esitanud kohus huvi, kas sellest, et niisuguse sõidukiga on „praktiliselt võimalik ka kaupu vedada“, piisab nimetatud sätte kohaldamiseks. Ta selgitab, et kui määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamiseks piisaks sellest, et sõidukit saab kasutada kaubaveoks, oleks raske tõlgendada seda sätet teisiti kui nii, et praktikas on selle tuvastamisel, kas sõiduk kuulub kõnealuse määruse kohaldamisalasse, oluline üksnes sõiduki täismass (st kas see ületab 3,5 tonni või mitte).
21. Samuti, olles täheldanud, et mõistet „kaubad“ ei ole määruses nr 561/2006 määratletud, osutab nimetatud kohus, et tavakeeles loetakse isiklik varustus harva kaubaks. Määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punktis a kasutatud mõiste „kaupade autovedu“ näib niisiis viitavat sellele, et see määrus on mõeldud hõlmama peamiselt majandustegevusega seotud ärilist vedu. Seda tõlgendust kinnitab kõnealuse määruse eesmärk, milleks on ühtlustada konkurentsitingimusi autoveosektoris ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab aga, et määruse nr 561/2006 artikli 3 punktidest h ja i nähtub selgelt, et selle määruse kohaldamisalasse võivad kuuluda ka teatavad mitteäriliseks veoks kasutatavad sõidukid. Seega tuleb anda mõistele „kaupade autovedu“ lai tähendus. Seda tõlgendust tugevdab muu hulgas määruse nr 561/2006 artikli 4 punktis c sätestatud mõiste „juht“ määratlus, millest võib aru saada, et selle määratluse alla kuulumiseks ei pea isik juhtima sõidukit oma töökohustuste raames.
23. Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punktis a kasutatud mõistet „kaupade autovedu“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab vedu sõidukiga, mille kogumass on üle 3,5 tonni ja mille peamine otstarve on pakkuda eraviisiliseks kasutamiseks ajutist eluruumi?
2. Kas sellisel juhul on oluline sõiduki kandevõime või see, kuidas sõiduk on kantud riiklikku liiklusregistrisse?“
24. Eelotsusetaotlus, mis kandis kuupäeva 25. oktoober 2021, registreeriti Euroopa Kohtus 5. novembril 2021. Kirjalikud seisukohad on esitanud ainult Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei ole peetud.
IV. Analüüs
25. Määrusega nr 561/2006 on kehtestatud mitu eeskirja seoses sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodidega, mida peavad järgima juhid, kes tegelevad kaupade ja inimeste autoveoga. Nende eeskirjade järgimise tagamiseks on määruses nr 165/2014 ette nähtud rida kohustusi, mis puudutavad muu hulgas juhi tegevuse ja läbitud vahemaaga seotud andmete salvestamiseks kasutatavate salvestusseadmete, nagu sõidumeerikud, tüübikinnitust, paigaldamist, kontrolli ja kasutamist.
26. Määruse nr 561/2006 kohaldamisala, mis on identne määruse nr 165/2014 omaga,(7) on määratletud selle määruse artikli 2 lõikes 1, milles on sätestatud, et seda määrust kohaldatakse „autoveo korral, mille puhul on tegemist kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni“ (artikli 2 lõike 1 punkt a), ja „autoveo korral, mille puhul on tegemist reisijateveoks kasutatavate sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, ning on selleks otstarbeks ette nähtud“ (artikli 2 lõike 1 punkt b). Käesolev kohtuasi puudutab esimest nendest kahest kategooriast.
27. Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kahe küsimusega, mida ma analüüsin koos, teada, kas selline segakasutuses olev sõiduk, nagu on vaidluse all käesolevas kohtuasjas ning milles on nii AI ja tema pere ajutine eluruum kui ka lastiruum mootorsaanide veoks vaba aja veetmise eesmärgil, kuulub määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse, nii et sellise sõiduki juht peab järgima selle määruse ja määruse nr 165/2014 sätteid ning sõiduk peab olema varustatud nõuetekohaselt kontrollitud sõidumeerikuga vastavalt viimati nimetatud määrusele.
28. Järgmistes jagudes põhjendan, miks see tõepoolest nii on. Esiteks selgitan, et vallasasjade (käesoleval juhul mootorsaanide) mitteäriline vedu sellise sõidukiga ei saa välistada selle sõiduki käsitamist kaubaveoks kasutatava sõidukina määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses ega seega selle kuulumist nimetatud määruse kohaldamisalasse (A). Teiseks täpsustan, et kui teatavad kriteeriumid on täidetud, ei takista niisuguse sõiduki kasutamine peamiselt sõitjate eluruumina selle kuulumist nimetatud sätte ja määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse (B).
A. Kas mitteärilistel eesmärkidel kaupu vedav sõiduk saab kuuluda määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse?
29. Selleks et üks või teine konkreetne olukord kuuluks määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse, peavad olema täidetud kaks kumuleeruvat tingimust: esiteks peab vaidlusalune vedu kuuluma selle määruse artikli 2 lõike 1 punkti a või b kohaldamisalasse (positiivne tingimus) ja teiseks ei tohi see olla hõlmatud ühegi sama määruse artiklis 3 loetletud erandiga (negatiivne tingimus).(8) Selles sättes on loetletud veod (edaspidi „vedu“), mis oleksid muidu hõlmatud määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punktiga a või b, kuid on selles määruses ja määruses nr 165/2014 sätestatud eeskirjade kohaldamisalast konkreetselt välja arvatud, sest neid sooritatakse sõidukitega, millel on teatavad püsivad eritunnused(9) ja/või mis on ette nähtud niisuguseks kasutamiseks,(10) mida ei saa pidada nende määruste eesmärke ohustavaks.(11)
30. Põhikohtuasja pooled ei vaidle selle üle, et AI veab mootorsaane vaba aja veetmisega seotud eesmärgil. Pooled on siiski lahkarvamusel küsimuses, kas see, et niisuguseid kaupu veetakse mitteärilistel eesmärkidel, takistab AI veotegevust vastamast positiivsele tingimusele, millele viitasin eelmises punktis. Sellega seoses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas mõistet „kaupade autovedu“ selle määruse artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab vaid vallasasju või asju, mida veetakse ärilistel eesmärkidel. Kui see nii oleks, ei oleks nimetatud säte kohaldatav AI veotegevusele, mis jääks oma mitteärilise olemuse tõttu määruse nr 561/2006 kohaldamisalast välja.
31. Minu arvates oleks niisugune määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tõlgendus väär. Nimelt on selge, et see säte ei puuduta ainuüksi ärilistel eesmärkidel kaubavedu, vaid võib olla kohaldatav ka vallasasjade või isiklikuks tarbeks, mitteärilisel eesmärgil (käesoleval juhul üksnes AI harrastuse raames) kasutamiseks ette nähtud asjade veo suhtes.
32. Jõuan sellele järeldusele mitmel põhjusel.
33. Esiteks nähtub määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tekstist, et see säte ei sisalda ühtegi viidet, et selle sätte kohaldamisalasse kuuluvad veod peavad olema kutselised või ärilised.
34. Teiseks ei saa niisugust nõuet tuletada ka selles sättes kasutatud mõistest „kaubad“. Tõepoolest ei sisalda määrus nr 561/2006 selle mõiste määratlust,(12) ja kui püüda teha kindlaks selle mõiste tähendust ja ulatust vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale,(13) lähtudes selle harilikust tähendusest tavakeeles, on võimalik asuda seisukohale, et kaupu võib käsitada kui asju, mida valmistatakse või toodetakse müügiks kaubandustehingute raames.(14)
35. Selles järelduses tuleb siiski arvesse võtta, et sama määruse artikli 13 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid lubada (valitavaid) erandeid „materjalide, seadmete või masinate veoks, mida juht vajab seoses oma tööga“ (artikli 13 lõike 1 punkti d teine taane), või „tsirkuste ja lõbustusparkide varustus[e]“ veoks (artikli 13 lõike 1 punkt j). Niisugused veod, mis puudutavad kutsetegevuse raames kasutavaid asju, mis ei ole mõeldud müügiks, kuuluvad seega määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse, kui need ei ole riigisiseste õigusaktidega sellest sõnaselgelt välja arvatud. Seetõttu on minu arvates selge, et nimetatud sättes kasutatud mõiste „kaubad“ ei piirdu ainult müügiks mõeldud asjadega.
36. Minu arvates ei piirdu see mõiste laiemalt ka asjadega, mis on seotud kaubandustehinguga. Nimelt on määruses nr 561/2006 kasutatud mõistet „kaubad“ vähemalt kahel juhul, ilma et see oleks seotud kaubandustehinguga, vaid hoopis viitega mitteärilisele veole.(15)
37. Peale selle täheldan, et ühe teise autovedusid käsitleva määruse, nimelt määruse 2018/858 kontekstis on mõiste „kaubad“ määratletud(16) kui „kõik esemed“.(17) Samuti on Euroopa Kohus oma praktikas(18) üldiselt andnud mõistele „kaubad“ laia tähenduse, eriti kaupade vaba liikumisega seotud Euroopa Liidu toimimise lepingu sätteid tõlgendades.(19) Selles kontekstis on ta selgelt märkinud, et see, kas kaupu veetakse müügiks või isiklikuks kasutamiseks või tarbimiseks, ei ole oluline.(20)
38. Kolmandaks kinnitab määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kontekstuaalne tõlgendus, mille puhul võetakse arvesse selle direktiivi artiklit 3, iseäranis artikli 3 punkti h, milles on sisuliselt sätestatud, et seda määrust ei kohaldata kaupade mitteäriliseks veoks alla 7,5 tonni kaaluvate sõidukitega, minu seisukohta, et esimesena nimetatud sätte kohaldamisala ei piirdu vaid ärilise kaubaveoga.
39. Täpsemalt peab selleks, et sõiduki suhtes saaks kohaldada määruse nr 561/2006 artikli 3 punktis h sätestatud erandit, olema täidetud kaks kumuleeruvat tingimust. Esiteks tuleb seda sõidukit kasutada kaupade mitteäriliseks veoks(21) ja teiseks ei tohi selle lubatud täismass ületada 7,5 tonni. On selge, et selle teise nõude olemasolu saab tähendada vaid üht: nimetatud määruse artikli 2 lõike 1 punkt a on tegelikult kohaldatav mitteärilise kasutusotstarbega kaupade veo suhtes, kui asjaomase sõiduki lubatud täismass seda väärtust ületab.(22)
40. Veod kaupade mitteäriliseks veoks kasutatavate sõidukitega võivad, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on ise osutanud, olla hõlmatud teisegi erandiga, nimelt määruse nr 561/2006 artikli 3 punktis i sätestatuga, mille kohaldamisalas on „kaubanduslik[ud] sõiduki[d], mis on selle liikmesriigi, kus neid kasutatakse, õigusaktide kohaselt ajaloolised, ning mida ei kasutata [mitteäriliseks](23) reisijate- või kaubaveoks“. Sellegi erandi piirid on selged. Ka siin näib liidu seadusandja olevat silmas pidanud, et sellest, kui sõiduk veab kaupu mitteärilisel eesmärgil, ei piisa selle veo väljajäämiseks sama määruse kohaldamisalast, ja eeldanud, et selle määruse artikli 2 lõike 1 punkt a võib kohalduda kaupade mitteärilise veo suhtes.
41. Üldiselt annab see, et määruse nr 561/2006 artikkel 3 sisaldab mitte ainult üht, vaid kaht kitsalt määratletud erandit seoses konkreetsete juhtudega, mis on seotud kaupade veoga mitteärilisel eesmärgil, minu arvates tunnistust sellest, et niisugune vedu ei ole selle määruse kohaldamisalast täielikult välja arvatud.
42. Mis tahes muu tõlgendus oleks minu arvates contra legem. Nimelt on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et selle määruse artiklit 3 ei saa tõlgendada nii, et selle mõju ulatuks kaugemale, kui on tingimata vaja sellega tagatavate huvide kaitse kindlustamiseks, ning erandi ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta selle määruse eesmärke.(24) Kui liidu seadusandja oleks tahtnud luua üldist erandit kõikidele mitteärilise otstarbega kaupu vedavatele sõidukitele, ei oleks selle määruse artikli 3 punktid h ja i piirdunud nendega kehtestatud erandites teatavate veetava kauba kategooriatega, vaid nendes oleks lihtsalt viidatud kaupade veole mitteärilistel eesmärkidel.(25)
43. Sellest järeldub minu arvates, et määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldatakse põhimõtteliselt(26) kaupade veo suhtes, olenemata sellest, kas tegemist on ärilise või mitteärilise veoga. Ent kui kaupu veetakse mitteärilistel eesmärkidel, hõlmab see säte vaid neid sõidukeid, mille lubatud täismass ületab 7,5 tonni kuna sõidukid, millel see väärtus on väiksem, on selle määruse artikli 3 punkti h kohaselt välja arvatud.
44. Seda määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tõlgendust kinnitavad selle määruse eesmärgid.
45. Sellega seoses tuletan meelde, et määrusel nr 561/2006 on kolm eesmärki: ühtlustada konkurentsitingimusi autoveosektoris, parandada määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi ja parandada üldist (kõikide sõidukite) liiklusohutust.(27) Euroopa Kohus on varem kinnitanud, et kaupade mitteäriline vedu ei mõjuta konkurentsi maanteeveosektoris ega takista saavutamast eesmärki parandada selles majandusharus töötingimusi.(28) Nõustun siiski komisjoniga, et liidu seadusandja näib olevat asunud seisukohale, et niisugused veod võivad ohustada liiklusohutust, eriti kui asjaomaste sõidukite lubatud täismass ületab 7,5 tonni (või kui sõiduk, nagu AI oma, kaalub tegelikult rohkem kui 17 tonni). Õigupoolest toonitas Euroopa Parlament komisjoni esitatud määruse nr 561/2006 ettepaneku eelnõu(29) esimesel lugemisel,(30) et tema arvates ei saa liiklusohutuse aspekt piirduda ärisektoriga ja peaks olema kohaldatav ka kaupade mitteärilise veo suhtes.
46. Samuti väärib mainimist, et Euroopa Kohus on arvukates kohtuotsustes, mis käsitlevad määruses nr 561/2006 sätestatud erandite tõlgendamist, rõhutanud, kui oluline on eesmärk parandada üldist liiklusohutust.(31)
47. Olen seisukohal, et kui kõik mitteärilistel eesmärkidel tehtavad kaupade veod määruse nr 561/2006 kohaldamisalast välja arvata, oleks ohus eesmärk parandada liiklusohutust, mida liidu seadusandja soovis määruse nr 561/2006 vastuvõtmisega ellu rakendada.(32) See, et seda liiki veod on vähem sagedased kui ärilise tegevuse raames tehtavad veod,(33) ei ole minu arvates oluline: sama hästi võib AI ühel hommikul ärgata ja otsustada juhtida oma rohkem kui 17‑tonnist sõidukit ilma vaheajata 20 tundi järjest ning selline võimalus võib (suuresti niisuguse sõiduki massi tõttu) avaldada vägagi ebasoodsat mõju liiklusohutusele.
48. Usun, et liidu seadusandja pidaski silmas eeskätt sedalaadi olukordi, kui ta otsustas, et määruse nr 561/2006 artikli 3 punktis h sätestatav erand piirdub kaupade mitteärilise veoga ainult niisuguste sõidukite puhul, mille lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni.(34) Olen komisjoniga nõus, et selliste vedude süstemaatiline väljaarvamine selle määruse kohaldamisalast oleks vastuolus selle eesmärgi saavutamisega.
49. Samuti olen seisukohal, et Euroopa Kohtu otsus Lundberg(35) ei toeta vastupidist tõlgendust. Esmapilgul võiks arvata, et vaidlus, mis oli nimetatud kohtuasjas riigisiseste kohtute menetluses, oli käesoleva põhikohtuasja vaidluse sarnane. Nagu AI, omas ja juhtis ka D. Lundberg sõidukit, mida ta kasutas teise sõiduki ehk ralliauto vedamiseks (esimese sõiduki külge kinnitatud haagises). Ta oli harrastusrallisõitja, kes osales vabal ajal autorallidel. Ent erinevalt AI (kelle sõiduk kaalub rohkem kui 17 tonni) juhtumist ei ületanud D. Lundbergi sõidukite kombinatsiooni täismass 7,5 tonni.
50. Minu arvates järeldas Euroopa Kohus just sellest konkreetsest asjaolust – ja mitte pelgalt sellest, et D. Lundberg vedas oma ralliautot mittekutsealastel ja mitteärilistel eesmärkidel –, et see vedu kuulub otseselt määruse nr 561/2006 artikli 3 punktis h sätestatud erandi kohaldamisalasse ja on seega selle õigusakti kohaldamisalast välja arvatud.(36) Peale selle ei palutud nimetatud kohtuasjas Euroopa Kohtul tõlgendada mitte määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a, vaid ainult selle määruse artikli 3 punktis h sätestatud erandi kohaldamisala.
51. Minu arusaama kohaselt tuleks seetõttu seista vastu kiusatusele kohaldada käesoleva põhikohtuasja faktilise asjaolude suhtes Euroopa Kohtu otsust Lundberg ainult sel põhjendusel, et ka käesoleval juhul vedas AI kaupu omaenda vaba aja veetmise eesmärgil.(37) Tuletan sellega seoses meelde, et põhikohtuasja pooled ei vaidle selle üle, et AI sõiduki lubatud täismass ületab 7,5 tonni ja niisugusena ei kuulu see sõiduk määruse nr 561/2006 artikli 3 punktis h sätestatud erandi kohaldamisalasse.
52. Seda arvesse võttes on mulle selge, et määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkt a ei piirdu ärilise kaubaveoga. Määratlus selles sättes hõlmab ka vedusid – ning seega on selles määruses ja määruses nr 165/2014 eeskirjad kohaldatavad vedudele – sõidukitega, millega veetakse kaupu isiklikel, mitteärilistel eesmärkidel, näiteks harrastuse raames, välja arvatud juhul kui niisugused veod kuuluvad määruse nr 561/2006 artikli 3 punktis h sätestatud sõnaselge erandi (või muu selles määruses sätestatud erandi) kohaldamisalasse.
B. Olukord, kus segakasutusega sõidukit kasutatakse nii kaupade veoks kui ka sõitjate ajutise eluruumina
53. Olles kindlaks teinud, et põhikohtuasja asjaoludel ei takista see, et AI veab oma sõidukiga kaupu (käesoleval juhul mootorsaane) mitteärilisel eesmärgil, selle sõiduki käsitamist kaubaveoks kasutatava sõidukina määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses, asun nüüd analüüsima, kas see, et tegu on segakasutuses oleva sõidukiga, mida AI ja tema pere kasutavad mitte ainult kaupade veoks, vaid ka sõitjate ajutise eluruumina, tähendab, et sõiduk ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse. Selgitan, et nii see ei ole.
54. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 26 märkisin, on määrus nr 561/2006 kohaldatav 1) autoveo korral, mille puhul on tegemist kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni (artikli 2 lõike 1 punkt a), ning 2) autoveo korral, mille puhul on tegemist reisijateveoks kasutatavate sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, ning mis on selleks otstarbeks ette nähtud (artikli 2 lõike 1 punkt b). Sellest sättest järeldub loogiliselt, et see määrus ei hõlma vedusid 1) kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass ei ületa 3,5 tonni, ega 2) reisijateveoks kasutatavate sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümber kohandatud kuni üheksa inimese veoks (juht kaasa arvatud).
55. Sisuliselt väidab AI eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, et peale nende kahe vedude kategooria ja nende, mis kuuluvad määruses nr 561/2006 sõnaselgelt sätestatud erandite (nagu artikli 3 punkt h) kohaldamisalasse, võivad selles määruses sätestatud eeskirjadest mööda pääseda muudki veod. Niisugusteks loeb AI vedusid sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümber kohandatud peamiselt sõitjate eluruumiks, mitte pelgalt kaubaveoks. AI väidab, et niisugused veod ei kuulu määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse. Ta on seisukohal, et tema sõiduk peab olema selle määruse kohaldamisalast välja arvatud (olgugi et seda kasutatakse kaupade veoks ja selle lubatud täismass ületab 7,5 tonni), sest seda kasutatakse peamiselt tema ja ta pere ajutise eluruumina.
56. Komisjon omalt poolt on seisukohal, et määruses nr 561/2006 ei viita miski sellele, nagu takistaks asjaolu, et sõidukit kasutatakse mitte ainult kaubaveoks, vaid peamiselt eluruumina, selle sõiduki pidamist kaubaveoks kasutatavaks sõidukiks selle määruse artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses.
57. Sellega seoses täheldan esiteks, et kui määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punktis b on konkreetselt nõutud hinnangut selle kohta, kuidas sõiduk on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud (enne kui saab järeldada, et selle sõidukiga veetakse reisijaid selle sätte tähenduses), ei ole seda nõutud sama lõike punktis a.
58. Määruse nr 561/2006 artikli 4 punkti b esimeses taandes sätestatud mõiste „mootorsõiduk“ määratlusest nähtub siiski selgelt, et selles määruses sisalduvad eeskirjad on mõeldud kohaldamiseks teel mehaaniliselt iseliikuvale sõidukile, mida tavaliselt kasutatakse kaubaveoks, kusjuures nende kaupade vedu kuulub sama määruse artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse.(38) Samuti nähtub määruse nr 561/2006 artikli 4 punktist a, et sõiduk ei pea olema koormaga.
59. Sellest järeldub minu arvates, et selleks, et vedu kuuluks määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse ja selle suhtes kehtiksid selles määruses sätestatud eeskirjad, ei ole nõutav, et selle sõidukiga tegelikult veetaks asjasse puutuval ajal kaupu. Samuti ei ole nõutav, nagu AI on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses märkinud, et niisugust sõidukit kasutataks peamiselt kaupade veoks. Tegelikult piisab sellest, kui tegu on sõidukiga, mida tavaliselt kasutatakse kaubaveoks.(39) Minu arusaama kohaselt peavad sõidukil seega olema alalised (mitte pelgalt ajutised) tunnused, millest nähtub, et seda tavaliselt kasutatakse kaubaveoks. Nende asjaolude hindamisel tuleb minu arvates arvesse võta seda, kuidas sõiduk on ehitatud või alaliselt ümber kohandatud, analoogiliselt selle määruse artikli 2 lõike 1 punktis b kehtestatud nõudega.(40)
60. Teiseks näib mulle, et kaubaveo (artikli 2 lõike 1 punkt a) ja reisijateveo (artikli 2 lõike 1 punkt b) eristamine määruse nr 561/2006 artikli 2 lõikes 1 jäljendab (vähemalt teataval määral) eristamist muudes liidu autoveoalastes õigusaktides, eriti aga määruses 2018/858 (milles on sätestatud kõikide uute sõidukite tüübikinnituse ja turule laskmisega seotud haldusnormid ja tehnilised nõuded).(41) Nimelt on selle määruse artiklis 4 ette nähtud, et peamiselt reisijate ja nende pagasi veoks kavandatud ja konstrueeritud(42) mootorsõidukid kuuluvad ühte kategooriasse (M‑kategooria), peamiselt kaupade veoks kavandatud ja konstrueeritud(43) mootorsõidukid aga teise, eraldi kategooriasse (N‑kategooria).
61. Autoelamud on määruse 2018/858 I lisa A osa punktis 5.1(44) määratletud kui majutusvõimalusega M‑kategooria sõidukid. See majutusvõimalus peab sisaldama vähemalt järgmisi vahendeid: a) istmed ja laud; b) magamisasemed, mis võivad olla ka istmest magamisasemeks muudetavad; c) toiduvalmistamise seadmed; d) panipaigad. Sellest, et autoelamud on hõlmatud määruse 2018/858 M‑kategooriasse, järeldub, et selle määruse kontekstis loetakse need peamiselt reisijate ja nende pagasi veoks kavandatud ja konstrueeritud, mitte kaupade veoks kavandatud ja konstrueeritud sõidukiteks. See, et need sisaldavad panipaku, ei takista nende kuulumist sellesse kategooriasse, niikaua kui need panipaigad on integreeritud majutusvõimaluseks mõeldud ruumi ja selle külge kindlalt kinnitatud.(45)
62. Neid järeldusi arvesse võttes saan raskusteta nõustuda, et määruse nr 561/2006 tähenduses tuleb „autoelamuid“, millel on käesoleva ettepaneku punktis 61 loetletud tunnused, pidada põhimõtteliselt – täpselt nagu määruse 2018/858 tähenduses –ka niisugusteks, mida kasutatakse reisijate, mitte kaupade veoks ning mis seega kuuluvad selle õigusakti kohaldamisalasse ainult siis, kui need vastavad artikli 2 lõike 1 punktis b sätestatud kriteeriumidele (st ainult siis, kui need on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, ning on selleks otstarbeks ette nähtud).
63. Olles seda selgitanud, soovin juhtida tähelepanu, et põhikohtuasi puudutab erilist tüüpi sõidukit: niisugust, mille välisilme sarnaneb bussi omaga ja mis on segakasutuses, kuna see sisaldab nii eluruumi kui ka lastiruumi, mis on piisavalt suur, et AI saaks sinna mahutada vähemalt kaks mootorsaani.
64. Kohtutoimikust ja eelotsusetaotluses selle esitanud kohtu poolt antud teabest nähtub, et AI sõiduki lastiruum ei ole eluruumiga integreeritud, vaid on eraldi.(46) Samuti näib, et see ei ole (erinevalt bussi pagasiruumist või autoelamu katuseboksist) konstrueeritud selleks, et võimaldada kõigest sõidukiga reisijate pagasi mahutamist. Lõpuks näib mulle, et see lastiruum on AI sõiduki alaline omadus. Erinevalt jalgrattaraamist või katuseboksist ei saa seda hõlpsalt eemaldada.
65. Kas sellises olukorras tuleb asuda seisukohale, et sõidukit kasutatakse ikkagi reisijate ja nende pagasi vedamiseks? Mina nii ei arva.(47) Kas seda tuleb pidada tavaliselt kaubaveoks kasutatavaks sõidukiks ja mis seetõttu kuulub määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse. Arvan, et jah.
66. Olen nimelt seisukohal, et sellist segakasutuses olevat sõidukit nagu AI sõiduk, mis sisaldab nii eluruumi kui ka lastiruumi, tuleb pidada määruse nr 561/2006 tähenduses tavaliselt kaubaveoks kasutatavaks sõidukiks, mis kuulub selle määruse kohaldamisalasse olenemata sellest, kas see vastab määruse 2018/858 tähenduses autoelamuks kvalifitseerumise nõuetele, kui selle sõiduki lastiruum 1) on selle sõiduki eluruumist eraldi või muul viisil füüsiliselt eristatav (mitte sellesse integreeritud), 2) ei näi mõistlikus käsituses olevat mõeldud üksnes sõitjate pagasi mahutamiseks ja 3) kujutab endast selle sõiduki alalist omadust selles mõttes, et sõiduk on kas ehitatud või alaliselt ümberkohandatud nii, et selles oleks selline lastiruum.
67. Mulle näib, et see kolmeosaline kriteerium, mille rakendamine on igal konkreetsel juhul riigisiseste kohtute pädevuses, annab enamikul juhtudest soovitavad tulemused.
68. Esiteks tagab see ühes äärmuses, et kutseline veokijuht, kes on kohandanud oma sõiduki kabiini alaliselt ümber nii, et selles on salong ja magamiskoht, jääb määruses nr 561/2006 sätestatud eeskirjade kohaldamisalasse (kas seetõttu, et eluruum ei vasta kõikidele määruses 2018/858 sätestatud nõuetele, et liigituda autoelamuks, või seetõttu, et igal juhul vastab lastiruum ikkagi kolmele eespool kirjeldatud nõudele).
69. Teises äärmuses aga viib see ka järeldusele, et autoelamut ei loeta kaubaveoks kasutatavaks sõidukiks määruse nr 506/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses lihtsalt seetõttu, et selle sõiduki eluruumis asuvad kapid on täis taldrikuid, tasse ja muid riistu või esemeid, mida tavaliselt eeldatavasti leidub kodus, või seetõttu, et selles sõidukis on paki‑ või lastiruum, mis näib olevat mõeldud ainult reisijate pagasi vedamiseks, või sellele on kinnitatud eemaldatav jalgrattaraam või katuseboks.
70. Teiseks pakub eespool punktis 66 kirjeldatud kriteerium ka sobiva lahenduse (või vähemalt hoiab ära absurdsed tulemused) keerukamates, vähem selgetes olukordades. Toon selgituseks kolm (hüpoteetilist) näidet.
71. Esimene näide: harrastuslainelaudur, kellel on üle 7,5‑tonnine kaubik, mis mahutab 50 lainelauda nii tema enda kui ka sõprade tarbeks ja kus ta hoiab ka madratsit, millel ta aeg-ajalt magab. Kas see lainelaudur veab kaupu? Jah, sest tema sõidukil ei ole kõiki määruses 2018/858 loetletud tunnuseid, mille põhjal saaks selle liigitada autoelamuks, mistõttu tuleb see liigitada sõidukiks, mis on projekteeritud või ehitatud peamiselt reisijate ja nende pagasi veoks, ning kuna igal juhul on see ehitatud või alaliselt ümberkohandatud nii, et selles oleks selgelt eristuv lastiruum, mis ei näi olevat mõeldud üksnes tema pagasi vedamiseks. Teisisõnu ei erine selle harrastuslainelauduri olukord eespool punktis 68 kirjeldatud kutselise veokijuhi omast.
72. Teine näide: aga kui selle lainelauduril oleks nõuetele vastav autoelamu ja ta veaks oma sõprade või pere lainelaudu panipaigas, mis ei oleks suurem kui pagasi vedamiseks mõeldud pakiruum? Sel juhul ei veaks see lainelaudur kaupu. Ta oleks samas olukorras kui eespool punktis 69 kirjeldatud nn klassikaline autoelamu.
73. Kolmas näide (ja siin muutub olukord keerukamaks): aga kui needsamad lainelauad (või siis AI mootorsaanid) on paigutatud väga suurde(48) haagisesse, mis on haagitud autoelamu taha? Kas see, et haagise saab autoelamu küljest eemaldada, takistab sõiduki pidamist kaubaveoks kasutatavaks sõidukiks? Ma ei arva, et takistab. Nimelt võib sõiduk määruse nr 561/2006 tähenduses koosneda sõidukite kombinatsioonist.(49) Seepärast peetaks autoelamut koos selle külge kinnitatud haagisega üheks sõidukiüksuseks. Haagise alalised omadused (nagu see, et see on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud lastiruumiks) võib minu arvates omistada niisugusele sõidukile tervikuna.(50)
74. Nagu olen käesoleva ettepaneku punktis 59 juba märkinud, on oluline meeles pidada, et selleks, et vedu kuuluks määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse, ei ole vaja, et selle veo jaoks kasutatav sõiduk oleks peamiselt kasutusel kaupade veoks (nagu nõuab määrus 2018/858). Piisab sellest, kui sõidukit kasutatakse tavaliselt(51) kaupade veoks.
75. Minu arvates tuleb segakasutuses olevat sõidukit pidada tavaliselt kaubaveoks kasutatavaks sõidukiks, kui see on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud nii, et see sisaldab lastiruumi, mis on 1) selgelt eristatav(52) ja 2) näib mõistlikus käsituses olevat mõeldud mitte ainult reisijate pagasi vedamiseks. Nende tunnuste olemasolu korral ei ole vaja hinnata, kas veetakse pigem kaupu kui reisijaid.(53) Juhi suhtes peavad minu arvates kehtima sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodidega seotud eeskirjad, mis on sätestatud määruses nr 561/2006, ning kohustus, et sõidukis peab olema nõuetekohaselt kontrollitud sõidumeerik, kui sõiduki lubatud täismass ületab 3,5 tonni (kaupade ärilise veo korral) või 7,5 tonni (kaupade mitteärilise veo korral).(54)
76. Mulle näib, et see lähenemisviis on kooskõlas määratlusega, mille kohaselt hõlmab mõiste „kaubad“ iga materiaalset eset, mitte ainult müügiks või kaubandustehingus kasutamiseks mõeldud kaupu, ning mille olen Euroopa Kohtule eelnevas jaos välja pakkunud.(55) Samuti on see kooskõlas eesmärgiga parandada üldist liiklusohutust, mida liidu seadusandja on püüdnud määruses nr 561/2006 ellu rakendada.(56) See tagab nimelt, et raskesõidukid, milles liidu seadusandja nägi tegelikku ohtu üldisele liiklusohutusele, hõlmatakse selle määruse kohaldamisalasse ega saa selles sätestatud kohustustest mööda minna pelgalt põhjendusel, et need on osalt kasutusel kui autoelamu.
77. Siinkohal tahan lisada, et liidu sõidukikategooria, mille all on sõiduk riiklikus liiklusregistris registreeritud, on minu arvates viiteline, kuid mitte määrav. Sellegipoolest tuleb hinnata, kas sõidukit kasutatakse tavaliselt kaupade veoks, st kas kriteeriumid, mida olen eespool kirjeldanud, on täidetud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas eelotsusetaotluses, et AI sõiduk on registreeritud määruse 2018/858 kohases N3‑kategoorias, millesse kuuluvad peamiselt kaupade veoks kavandatud ja konstrueeritud mootorsõidukid, mille täismass ületab 12 tonni. Minu arvates kaldub see, kui sõiduk on registreeritud selles kategoorias, näitama, et seda kasutatakse tavaliselt kaupade veoks.(57) Siiski ei saa see olla liikmesriigi kohtu hinnangus määrav. Kui liidu seadusandja tahe olnuks niisugune, oleks ta määruses nr 561/2006 lihtsalt nendele kategooriatele viidanud.(58)
78. Tahaksin lõpetuseks lisada mõne sõna minu pakutava lahenduse praktiliste tagajärgede kohta. See ei tähenda sugugi, et kõik segakasutuses olevad sõidukid, nagu käesolevas asjas vaidluse all olev, mis sisaldavad nii majutusvõimalust kui ka lastiruumi kaupade veoks mitteärilistel eesmärkidel, peavad olema varustatud sõidumeerikuga või et nende juht peab järgima määruses nr 561/2006 sätestatud eeskirju, mis on seotud sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodidega.
79. Nimelt, nagu olen eespool märkinud, kuuluvad selliste sõidukite juhid määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse ning on kohustatud järgima selles määruses ja määruses nr 165/2014 sätestatud eeskirju (sealhulgas kohustust, et sõidukis peab olema nõuetekohaselt varustatud sõidumeerik), kui sõidukit saab pidada niisuguseks, mida tavaliselt kasutatakse kaupade veoks, ja kui sõiduki lubatud täismass ületab 7,5 tonni. Märkimisväärne arv segakasutuses olevaid autoelamuid, matkaautosid jms sõidukeid jäävad allapoole seda künnist. Nendega tehtavad veod on seega lihtsalt määruse nr 561/2006 kohaldamisalast välja arvatud.(59)
V. Ettepanek
80. Seda arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hovrätten för Nedre Norrlandi (Alam-Norrlandi apellatsioonikohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85, artikli 2 lõike 1 punkti a koostoimes selle määruse artikli 4 punkti b esimese taande ja artikliga 3
tuleb tõlgendada nii, et veoks kasutatav sõiduk peab olema tavaliselt kaubaveoks kasutatav sõiduk. Kategooria, mille all sõiduk on riiklikus liiklusregistris registreeritud, ei ole seejuures määrav. See, et kaupu veetakse mitteärilistel eesmärkidel, ei takista veo kuulumist nimetatud sätte ja kõnealuse määruse kohaldamisalasse.
2. Määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a koostoimes selle määruse artikli 4 punkti b esimese taandega
tuleb tõlgendada nii, et segakasutuses olevat sõidukit, milles on nii sõitjate eluruum kui ka lastiruum kaupade veoks, tuleb käsitada tavaliselt kaubaveoks kasutatava sõidukina ja seetõttu kuulub see määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse, kui see lastiruum 1) on eluruumist eraldi või muul viisil füüsiliselt eristatav (mitte sellesse integreeritud), 2) ei ole mõistlikus käsituses mõeldud üksnes sõitjate pagasi mahutamiseks ja 3) kujutab endast asjaomase sõiduki alalist omadust selles mõttes, et sõiduk on kas ehitatud või alaliselt ümberkohandatud nii, et selles oleks taoline lastiruum.