ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

9. september 2020(*)

Põllumajandus – Määrus (EL) nr 1308/2013 – Päritolunimetuste kaitse veinisektoris – Veinide märgistus – Kaitstud päritolunimetusest koosneva või seda sisaldava veiniviinamarjasordi nime märge – Keeld – Erand – Delegeeritud määrus (EL) 2017/1353 – Veiniviinamarjasordi „teran“ lisamine määruse (EÜ) nr 607/2009 XV lisa A osas olevasse loetellu – Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevani tagasiulatuv jõud – Sloveenia kaitstud päritolunimetus „Teran“ – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Proportsionaalsus – Omandiõigus – Akt Horvaatia Euroopa Liiduga ühinemise tingimuste kohta – Institutsioonidevaheline parema õigusloome kokkulepe – Institutsioonidevaheline tasakaal

Kohtuasjas T‑626/17,

Sloveenia Vabariik, esindajad: V. Klemenc ja T. Mihelič Žitko, keda abistas advokaat R. Knaak,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Eggers, I. Galindo Martín ja B. Rous Demiri,

kostja,

keda toetab

Horvaatia Vabariik, esindaja: G. Vidović Mesarek, keda abistas advokaat I. Ćuk,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 19. mai 2017. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/1353, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 607/2009 seoses veiniviinamarjasortide nimede ja nende sünonüümidega, mida võib kasutada veinide märgistuses (ELT 2017, L 190, lk 5),

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud J. Schwarcz, L. Madise, C. Iliopoulos ja I. Reine (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 3. detsembri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Õigusraamistik

A.      Üldised sätted päritolunimetuste kaitse kohta veinisektoris

1.      Määrus nr 479/2008 ja määrus nr 1234/2007

1        Nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 479/2008, mis käsitleb veinituru ühist korraldust ja millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1493/1999, (EÜ) nr 1782/2003, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 3/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2392/86 ja (EÜ) nr 1493/1999 (ELT 2008, L 148, lk 1), mis oli kohaldatav alates 1. augustist 2009 ja mis käsitles veininimetusi, mis olid juba kaitstud varasemate määruste alusel, artiklis 51 oli sätestatud järgmist:

„1.      Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 […] kohaselt kaitstud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 46 sätestatud registrisse.

[…]

4.      […]

Kuni 31. detsembrini 2014 võidakse komisjoni algatusel ja vastavalt [määruse] artikli 113 lõikes 2 osutatud menetlusele otsustada lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse tühistada, kui need ei vasta [selle määruse] artiklis 34 sätestatud tingimustele.“

2        Määrus nr 479/2008 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 25. mai 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 491/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT 2009, L 154, lk 1). Sellega seoses lisati veinisektorile ainuomased määruse nr 479/2008 sätted 22. oktoobri 2007. aasta määrusesse (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ELT 2007, L 299, lk 1).

3        Määruse nr 479/2008 artikli 51 lõiked 1 ja 4 on selles kontekstis üle võetud määruse nr 1234/2007 artikli 118s lõigetes 1 ja 4.

2.      Määrus nr 1308/2013

4        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671), on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2014.

5        Määruse nr 1308/2013 artikkel 107 kordab määruse nr 1234/2007 artikli 118s lõigete 1 ja 4 sätteid olemasolevate nimetuste kaitse kohta järgmiselt:

„1.      Nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklites 51 ja 54 […] osutatud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 104 sätestatud [elektroonilisse] registrisse [E‑Bacchus].

3.      […] Kuni 31. detsembrini 2014 võib komisjon omal algatusel võtta vastu rakendusaktid, millega tühistatakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse, kui kõnealused nimetused ei vasta [käesoleva määruse] artiklis 93 sätestatud tingimustele. […]“

B.      Õigusnormid, mis käsitlevad veini märgistamisel sordinime, mis sisaldab kaitstud päritolunimetust või koosneb sellest

1.      Määrus nr 753/2002

6        Komisjoni 29. aprilli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 753/2002, milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas (EÜT 2002, L 118, lk 1), kuni 1. augustini 2009 kehtinud redaktsioonis kehtestati veinide märgistamise erikord. Kõnealuse direktiivi artikli 19 lõike 1 punktis c on sätestatud järgmist:

„1.      Geograafilise tähisega lauaveinide või mpv‑kvaliteetveinide valmistamisel kasutatud viinamarjasortide nimed või nende sünonüümid võib märkida asjaomase veini etiketile, tingimusel et:

[…]

c)      sordinimi või mõni selle sünonüüm ei sisalda geograafilist tähist, mida kasutatakse mpv-kvaliteetveini […] kirjeldamisel […]“.

7        Märgistamise keelu suhtes tehti siiski erand määruse nr 753/2002 artikli 19 lõike 2 punktis b, mis on sõnastatud järgmiselt:

„2.      Erandina [määruse nr 753/2002 artikli 19] lõike 1 punktist c:

[…]

b)      võib [määruse] II lisas loetletud sordinimesid ja nende sünonüüme kasutada käesoleva määruse jõustumise kuupäeval kehtivate siseriiklike ja ühenduse eeskirjade alusel.“

2.      Määrused nr 479/2008, nr 1234/2007 ja nr 1308/2013

8        Määruse nr 479/2008 artikli 42 lõige 3 oli sõnastatud järgmiselt:

„Kui komisjoni rakenduseesmeetmetes ei ole sätestatud teisiti, ei tohi viinamarjasordi nime kasutada käesoleva määrusega hõlmatud toodete märgistamiseks juhul, kui viinamarjasort sisaldab kaitstud päritolunimetust või geograafilist tähist või koosneb sellest.“

9        Määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõikes 3 on korratud määruse nr 479/2008 artikli 42 lõike 3 sätteid. Selles oli 1. juulil 2013 kehtinud redaktsioonis sätestatud järgmist:

„Kui komisjoni rakendusmeetmetes ei ole sätestatud teisiti, ei tohi viinamarjasordi nime kasutada käesoleva määrusega hõlmatud toodete märgistamiseks juhul, kui viinamarjasort sisaldab kaitstud päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist või koosneb sellest.“

10      Määruse nr 1308/2013, millega asendati alates 1. jaanuarist 2014 määrus nr 1234/2007, artikli 100 lõikes 3 on sätestatud nüüd järgmist:

„Kui viinamarjasordi nimi sisaldab kaitstud päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist või koosneb nendest, ei tohi kõnealust nime kasutada põllumajandustoodete märgistamiseks.

Selleks et võtta arvesse olemasolevaid märgistamistavasid, on komisjonil õigus võtta kooskõlas [määruse nr 1308/2013] artikliga 227 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse erandid kõnealusest reeglist.“

11      Lisaks on määruse nr 1308/2013 artiklis 227 antud Euroopa Komisjonile pädevus võtta selles artiklis sätestatud tingimustel vastu delegeeritud õigusakte.

12      Määruse nr 1308/2013 artikli 232 lõike 1 teises lõigus on ette nähtud, et seda määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.

3.      Määrus nr 607/2009

13      Komisjoni 14. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 607/2009, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 479/2008 seoses teatavate veinitoodete kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste, traditsiooniliste nimetuste, märgistuse ja esitlusvälimusega (ELT 2009, L 193, lk 60), artikli 62 lõike 3 vaidlusele kohaldatavas redaktsioonis oli ette nähtud järgmist:

„Erandina määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 42 lõikest 3, võib käesoleva määruse XV lisa A osas loetletud veiniviinamarjasordi nimesid ja nende sünonüüme, mis seisnevad kaitstud päritolunimetuses või sisaldavad seda, kasutada üksnes kaitstud päritolunimetusega või kaitstud geograafilise tähisega või kolmanda riigi geograafilise tähisega toote sildil, kui see on lubatud – olenevalt sellest kumb on hilisem – kas 11. mail 2002. aastal või asjaomase liikmesriigi liitumisel kehtinud eeskirjade kohaselt.“

14      Määruse nr 607/2009 XV lisa A osa sisaldas nende viinamarjasortide ja nende sünonüümide loetelu, mida võib vastavalt selle määruse artikli 62 lõikele 3 kasutada veinide etikettidel.

15      Määrus nr 607/2009 tunnistati kehtetuks komisjoni 17. oktoobri 2018. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2019/33, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013 veinisektori kaitstud päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kaitsetaotluste, vastuväite esitamise menetluse, kasutuspiirangute, tootespetsifikaatide muutmise, tühistamise ning märgistamise ja esitlusviisi osas (ELT 2019, L 9, lk 2). Määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 sõnastus on sisuliselt üle võetud määruse 2019/33 artikli 50 lõikes 3. Peale selle on määruse nr 607/2009 XV lisa A osa nüüd määruse 2019/33 IV lisas.

C.      Pärast Horvaatia Vabariigi ühinemist liiduga vastu võetud märgistamist käsitlevad sätted

1.      Rakendusmäärus (EÜ) nr 753/2013

16      Pärast Horvaatia Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga 1. juulil 2013 võttis komisjon vastu 2. augusti 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 753/2013, millega muudetakse määrust nr 607/2009 (ELT 2013, L 210, lk 21).

17      Rakendusmääruse nr 753/2013 põhjendused 2, 3 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

„(2)      Veinisektorit käsitlevad õigusaktid, mida kohaldati Horvaatia suhtes enne liiduga ühinemist, ei sisalda selliseid sätteid kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste ega veinisektori toodete märgistamise kohta, mis vastaksid liidu õigusaktidele, eelkõige komisjoni määrusele (EÜ) nr 607/2009. Selleks et Horvaatias asutatud ettevõtjad saaksid jätkata nende toodete turustamist, mis on toodetud Horvaatias enne liiduga ühinemist kehtinud õigusaktide kohaselt, on vaja anda kõnealustele ettevõtjatele võimalus selliste olemasolevate varude turustamiseks, mis on toodetud vastavalt enne ühinemist kehtinud õigusaktidele.

(3)      Pidades silmas oma peatset ühinemist Euroopa Liiduga 1. juulil 2013, taotles Horvaatia kooskõlas määruse (EÜ) nr 607/2009 artikli 62 lõikega 3, et Horvaatia territooriumil turustatavate veinide tootmiseks traditsiooniliselt kasutatavate veiniviinamarjasortide „Alicante Bouschet“, „Burgundac crni“, „Burgundac sivi“, „Burgundac bijeli“, „Borgonja istarska“ ja „Frankovka“ nimesid, mida liidus kasutatakse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisena või mis sisaldavad neid, võiks ka edaspidi olla kantud kaitstud päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist kandvate Horvaatia veinide märgistusele. Pärast asjaolude selgitamist selgus, et seoses taotluses nimetatud veiniviinamarjasortidega tuleks kõnealuse määruse XV lisa A‑osale lisada alates ühinemiskuupäevast kirje Horvaatia kohta.

[…]

(5)      Seepärast tuleks määrust (EÜ) nr 607/2009 vastavalt muuta.“

18      Rakendusmääruse nr 753/2013 artiklis 1 on sätestatud, et Horvaatias kuni 30. juunini 2013 (see kuupäev kaasa arvatud) toodetud veinide, mis vastavad sel ajal Horvaatias kohaldatavatele õigusnormidele, turustamist võib esiteks jätkata kuni varude ammendumiseni ja teiseks võib neid märgistada vastavalt Horvaatias 30. juunil 2013 kohaldatavatele õigusnormidele. Selles artiklis 1 on ka sisuliselt ette nähtud, et Horvaatia Vabariigi nimi on kantud määruse nr 607/2009 XV lisasse alates tema liiduga ühinemise kuupäevast seoses selle riigi taotlusega hõlmatud veiniviinamarjasortide nimedega.

2.      Vaidlustatud määrus

19      Komisjon võttis 19. mail 2017 vastu delegeeritud määruse (EL) 2017/1353, millega muudetakse määrust nr 607/2009 seoses veiniviinamarjasortide nimede ja nende sünonüümidega, mida võib kasutada veinide märgistuses (ELT 2017, L 190, lk 5; edaspidi „vaidlustatud määrus“). Selle määruse põhjendustes 2–5 on täpsustatud järgmist:

„(2)      Pidades silmas oma peatset ühinemist Euroopa Liiduga 1. juulil 2013, taotles Horvaatia [Vabariik], et tema riiklik veiniviinamarjasortide loetelu kantaks loetellu, mis oli esitatud komisjoni määruse (EÜ) nr 753/2002 II lisas ja mis on praegu esitatud komisjoni määruse (EÜ) nr 607/2009 XV lisas, milles on loetletud need veiniviinamarjasordid, mis sisaldavad päritolunimetust ja mida võib kasutada veinide märgistuses. Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1234/2007 teatas komisjon Horvaatiale [Vabariigile], et riiklik sordiloetelu ei pea olema liidu tasandil heaks kiidetud ja et iga liikmesriik otsustab ise oma loetelu üle. Samuti teatas komisjon Horvaatiale [Vabariigile], et vastavalt eelmiste ühinemiste juures järgitud praktikale, eelkõige vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 1429/2004, millega muudetakse määruse (EÜ) nr 753/2002 II lisa, toimub Horvaatia veiniviinamarjade sordinimede lisamine määruse (EÜ) nr 607/2009 XV lisa loetellu pärast ühinemist. Selle teabe põhjal eemaldas Horvaatia [Vabariik]kõnealuse nõude oma läbirääkimisseisukohast.

(3)      Määruse (EÜ) nr 607/2009 XV lisa on muudetud komisjoni määrusega (EL) nr 753/2013, et lisada sellesse eelkõige veiniviinamarjasortide nimed, mida kasutatakse tavapäraselt Horvaatia territooriumil toodetavate veinide turustamisel ning mis koosnevad osaliselt või täielikult liidus kaitstud päritolunimetusest või liidus kaitstud geograafilisest tähisest, nii et neid oleks ka edaspidi võimalik kasutada kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega Horvaatia [Vabariigi] veinide märgistamisel. Võttes arvesse küsimuse tundlikkust Sloveenia jaoks, on veiniviinamarjasordi „Teran“ nimi, mis on homonüümne Sloveenia kaitstud päritolunimetusega „Teran“ (PDO-SI-A1581), käesoleva määruse kohaldamisalast välja jäetud, kuna selle suhtes oodatakse Horvaatia [Vabariigi] ja Sloveenia [Vabariigi] vahel läbiräägitavat seisukohta.

(4)      Horvaatia [Vabariik] piiras oma taotluse kasutada veiniviinamarjasordi „Teran“ nime neile veinidele, millel on kaitstud päritolunimetus „Hrvatska Istra“ (PDO‑HR‑A1652). Hoolimata taotletud loa territoriaalsest piirangust ja komisjoni tehtud jõupingutustest ei olnud võimalik leida kompromisslahendust Horvaatia [Vabariigi] ja Sloveenia [Vabariigi] vahel.

(5)      Kui läbirääkimiste teel lahendust ei leita, hoolimata komisjoni pingutustest püüda Horvaatia [Vabariigi] ja Sloveenia [Vabariigi] seisukohti lähendada, ja kui teavet, mis on komisjoni käsutuses märgistamisel seoses veiniviinamarjasordiga „Teran“ kehtiva tava kohta, on kontrollitud, tuleks kõnealuse sordi nimi kanda määruse (EÜ) nr 607/2009 XV lisa A osasse seotuna kaitstud päritolunimetusega „Hrvatska Istra“.“

20      Samuti nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 8, et seda kohaldatakse tagasiulatuvalt alates Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise kuupäevast 1. juulist 2013 järgmistel põhjustel:

„Horvaatia [Vabariigi] kandmine määruse (EÜ) nr 607/2009 XV lisa A osasse seoses veiniviinamarjasordi „Teran“ nime kasutamisega peaks jõustuma tema ühinemise kuupäeval, 1. juulil 2013, kuna Horvaatia [Vabariik] esitas taotluse enne seda kuupäeva ning ühinemise hetkel oli nime „Teran“ veiniviinamarjasordi tähenduses tavapärane kasutus Horvaatia territooriumil toodetud veinide turustamisel harilik praktika ja käesoleva määruse vastuvõtmine lükati edasi ainult seetõttu, et oodati läbirääkimistel põhinevat lahendust. Samadel põhjustel tuleks ette näha üleminekusäte seoses veinidega, mis on toodetud enne käesoleva määruse jõustumist.“

21      Vaidlustatud määruse artikli 1 kohaselt lisati määruse nr 607/2009 XV lisa A osasse täiendav rida numbriga 55, milles on täpsustatud, et nimetust „Teran“ võib nimetada kui veiniviinamarjasorti Horvaatia Vabariigis toodetud veinide etiketil, kuid ainult kaitstud päritolunimetuse „Hrvatska Istra“ (PDO‑HR‑A1652) puhul ja tingimusel, et „Hrvatska Istra“ ja „Teran“ paiknevad samas nägemisväljas ning et nime „Teran“ tähemärgi suurus on väiksem kui „Hrvatska Istra“ kirjutamisel kasutatud tähemärgi suurus.

22      Vaidlustatud määruse artiklis 2 on siiski ette nähtud järgmine üleminekumeede:

„Kaitstud päritolunimetusega „Hrvatska Istra“ (PDO-HR-A1652) veine, mis on toodetud enne käesoleva määruse jõustumist kooskõlas kohaldatavate õigusaktidega, võib turustada kuni varude lõppemiseni isegi juhul, kui need ei vasta neile märgistamise tingimustele, mis on ette nähtud määruse (EÜ) nr 607/2009 XV lisa A osa reaga 55, mis lisatakse käesoleva määruse artikliga 1.“

23      Vaidlustatud määruse artikli 3 esimese lõigu kohaselt jõustub määrus selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval, see on 21. juulil 2017. Siiski näeb selle artikli teine lõik ette, et vaidlustatud määrust kohaldatakse alates 1. juulist 2013.

II.    Vaidluse taust

A.      Sloveenia Vabariigi ühinemine Euroopa Liiduga ja kaitstud päritolunimetus „Teran“

24      Sloveenia Vabariik ühines ELiga 1. mail 2004.

25      Komisjon võttis pärast ühinemist vastu 9. augusti 2004. aasta määruse (EÜ) nr 1429/2004, millega muudetakse määrust nr 753/2002 (ELT 2004, L 236, lk 11). Vastavalt määruse nr 1429/2004 artiklile 3 kohaldatakse seda määrust tagasiulatuvalt alates kuupäevast, mil Sloveenia Vabariik liiduga ühines.

26      Määruse nr 1429/2004 II lisa kohaselt lisati Sloveenia Vabariigi osas määruse nr 753/2002 artikli 19 lõikes 2 osutatud loetellu mitu viinamarjasordi nime, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mis võivad esineda veinide etikettidel. Nimetus „Teran“ omakorda võeti Sloveenia Vabariigi puhul üle liidu „täiendavate traditsiooniliste nimetuste“ loetellu, see tähendab nende mõistete loetellu, mida tavapäraselt kasutatakse tootvates liikmesriikides veinide kirjeldamiseks, mis viitavad eelkõige tootmis-, valmistamis-, laagerdamismeetodile või kvaliteedile, värvusele, asukohale või ajaloolisele sündmusele, mis on seotud kõnealuse veini ajalooga, ning mis on tootvate liikmesriikide õigusaktides määratletud nende territooriumil toodetud veinide tähistamiseks. Täiendavat traditsioonilist nimetust „Teran“ seostati veini Kras kui „määratletud piirkondades valmistatud kvaliteetveiniga“ (mpv‑kvaliteetveinid).

27      Komisjon avaldas 17. veebruaril 2006 määruse nr 1493/1999 artikli 54 lõike 5 alusel Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2006, C 41, lk 1) liikmesriikide esitatud andmete põhjal koostatud ajakohastatud loetelu mpv‑kvaliteetveinide kohta. Selles loetelus mainitakse Sloveenia osas nimetust „Kras, teran“.

28      Sloveenia Vabariik edastas 7. juuli 2009. aasta e‑kirjaga komisjonile uue riikliku mpv‑kvaliteetveinide loetelu, milles olid seekord toodud nimetused „Teran, Kras“ ja „Kras“. See uus loetelu, mis kajastas olukorda Sloveenias 31. juulil 2009, avaldati Euroopa Liidu Teatajas 8. augustil 2009 (ELT 2009, C 187, lk 1). Määruse nr 479/2008 artikli 51 lõike 1 kohaselt olid selles loetelus esitatud nimed seega uue määruse alusel automaatselt kaitstud. Sloveenia Vabariik pidi siiski esitama komisjonile tehnilised toimikud ja riiklikud otsused nende nimetuste heakskiitmise kohta.

29      Sloveenia Vabariik esitas 6. detsembril 2011 komisjonile määruse nr 1234/2007 artiklis 118c (mis vastab määruse nr 479/2008 artiklile 35) ette nähtud tehnilise toimiku veininimetuse „Teran“ kohta, et kaitsta seda nimetust kaitstud päritolunimetusena (KPN) selle määruse artikli 118b tähenduses.

30      Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu volinik kutsus 17. detsembril 2014 komisjonile saadetud teatises C (2014) 9593 final komisjoni liikmete kolleegiumit heaks kiitma põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi läbiviidud olemasolevate veininimetuste tehnilise toimiku – mille komisjon sai kätte vastavalt määruse nr 1234/2007 artikli 118s lõikele 2 (mis vastab määruse nr 479/2008 artiklile 51) – läbivaatamise tulemused. Sloveenia nimetus „Teran“ oli toodud nende olemasolevate veininimetuste loetelus, mille kaitse kaitstud päritolunimetusena oli kinnitatud. Joonealuses märkuses oli siiski täpsustatud, et nime „Teran“ kasutamine Sloveenia Vabariigi poolt ei mõjuta Horvaatia tootjate õigust kasutada seda nime teatava veiniviinamarjasordi tähistamiseks vastavalt delegeeritud aktile, mille komisjon kavatseb määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 alusel vastu võtta.

B.      Veiniviinamarjasordi „teran“ nimetus Horvaatias

31      Horvaatia Vabariik esitas 8. septembril 2008 oma läbirääkimisseisukoha seoses liiduga ühinemisega. Selle dokumendi leheküljel 51 palus Horvaatia Vabariik põllumajandust käsitlevas 11. peatükis muu hulgas, et „tunnustatud veiniviinamarjasortide riiklik loetelu kantaks nende veiniviinamarjasortide ja sünonüümide loetellu, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mida võib kasutada veinide märgistuses, millele on viidatud komisjoni määruse nr 753/2002 II lisas“.

32      Horvaatia Vabariik märkis 28. jaanuaril 2011 oma läbirääkimisseisukoha lisas 11. peatüki „Põllumajandus ja maaelu areng“ kohta, et ta soovib eespool punktis 31 nimetatud taotluse tagasi võtta. Ta rõhutas, et on aru saanud, et iga liikmesriik peab koostama määruse nr 1234/2007 kohaselt nende veiniviinamarjasortide ja nende sünonüümide riikliku loetelu, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mida võib kasutada veinide märgistuses, ning et komisjon koostab nende sortide loetelu vastavalt määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikele 4.

33      Liit märkis oma 15. aprilli 2011. aasta ühises seisukohas AD 12–11 põllumajanduse ja maaelu arengut käsitleva 11. peatüki kohta, et Horvaatia Vabariik „on loobunud oma taotlusest kanda oma riiklik tunnustatud veiniviinamarjasortide loetelu nende veiniviinamarjasortide ja nende sünonüümide loetellu, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mida võib kasutada veinide märgistuses, millele on viidatud määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikes 4“.

C.      Vaidlustatud määruse vastuvõtmise protsess

34      Horvaatia Vabariik väljendas 13. mai 2013. aasta kirjas komisjonile muret seoses võimalusega jätkata viinamarjasordi „teran“ nime kasutamist oma veinide märgistamisel pärast tema ühinemist liiduga 1. juulil 2013, kuna see nimi on juba registreeritud sloveeni päritolunimetusena. Nii palus ta komisjonil leida lahendus, mis rahuldaks kõiki asjaomaseid pooli. Sellega seoses palus ta komisjonil sloveeni kaitstud päritolunimetuse „Teran“ staatus uuesti läbi vaadata.

35      Samal päeval komisjonile saadetud teises kirjas esitas Horvaatia Vabariik määruse nr 607/2009 XV lisa loendi A läbivaatamise ettepaneku. See ettepanek ei puudutanud nime „teran“.

36      Komisjon vastas 5. juuli 2013. aasta kirjas Horvaatia Vabariigile, et kaitstud päritolunimetuse „Teran“ registreerimine on tundlik teema, mida tema talitused on üksikasjalikult arutanud.

37      Horvaatia väljendas komisjonile 16. aprillil 2014 saadetud kirjas taas muret seoses sellega, et nime „teran“ ei ole sama nime Sloveenia päritolunimetusena olemasolu tõttu võimalik tema veinide märgistamisel kasutada. Ta tegi ettepaneku kanda nimi „teran“ määruse nr 607/2009 XV lisa A osasse. Horvaatia Vabariik märkis samuti, et komisjon tegi ettepaneku leida Sloveenia Vabariigiga läbiräägitud lahendus ning Horvaatia ja Sloveenia ministrite vahel toimus 11. veebruaril 2014 kohtumine.

38      Komisjon valmistas ette delegeeritud määruse eelnõu määruse nr 607/2009 XV lisa A osa muutmiseks, et lisada sellesse veiniviinamarjasordi nimi „teran“. See eelnõu, mida tuli esialgu arutada liikmesriikide veiniekspertide rühma GREX WINE 8. septembri 2014. aasta koosolekul, eemaldati lõpuks selle koosoleku päevakorrast.

39      Sloveenia Vabariik tänas 11. novembri 2014. aasta kirjas komisjoni kahepoolsete läbirääkimiste eest veini „Teran“ teemal. Ta lisas, et see küsimus on tema veinitootjatele väga oluline ning et ta oli väga üllatunud, saanud teada, et komisjon valmistas ette delegeeritud määruse eelnõud, mille eesmärk on anda Horvaatia Vabariigile luba kasutada seda nime oma veinide märgistamisel, võttes arvesse komisjoni poolt aprillis 2013 avalikult esitatud vastupidiseid avaldusi.

40      Komisjon vastas 4. detsembril 2014 Sloveenia Vabariigile, et Sloveenia nimetus „Teran“ on küll kaitstud, kuid Horvaatia Vabariik tõstatas liiduga ühinemisele eelnevatel läbirääkimistel veiniviinamarjasordi nime „teran“ kasutamise teema, et tal ei olnud võimalik esitada vastuväiteid nimetuse „Teran“ Sloveenia päritolunimetusena registreerimisele ja et komisjonil on vastavalt kehtivatele õigusaktidele õigus näha ette erandid kaitstud päritolunimetuse absoluutsest kaitsest.

41      Seejärel toimus komisjoni ja Sloveenia Vabariigi vahel mitu kohtumist ja vahetati mitu kirja.

42      Veiniekspertide rühm GREX WINE arutas 24. jaanuaril 2017 delegeeritud määruse eelnõud, mille eesmärk oli võimaldada Horvaatia Vabariigil kasutada oma veinide märgistamisel nimetust „Teran“. Sloveenia Vabariik ja Horvaatia Vabariik esitasid seal oma seisukohad.

43      Eespool punktis 42 nimetatud delegeeritud määruse eelnõu avaldati 17. märtsist kuni 14. aprillini 2017 komisjoni veebisaidil „Parem õigusloome“. Erinevad menetlusse astujad, sealhulgas Sloveenia veinitootjate ja tootjate ühendused, esitasid selle määruse eelnõu kohta oma seisukohad.

44      Komisjon võttis 19. mail 2017 vastu vaidlustatud määruse.

III. Menetlus ja poolte nõuded

45      Sloveenia Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. septembril 2017.

46      Komisjon esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2017.

47      Horvaatia Vabariik esitas Üldkohtu kantseleisse 29. detsembril 2017 saabunud dokumendis avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

48      Sloveenia Vabariik esitas repliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. veebruaril 2018.

49      Üldkohtu neljanda koja presidendi 1. märtsi 2018. aasta otsusega lubati Horvaatia Vabariigil komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

50      Komisjon esitas vasturepliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse16. mail 2018.

51      Horvaatia Vabariik esitas menetlusse astuja seisukohad, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 16. mail 2018.

52      Sloveenia Vabariik esitas oma märkused menetlusse astuja seisukohtade kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 26. juulil 2018.

53      Komisjon ei esitanud märkusi menetlusse astuja seisukohtade kohta.

54      Sloveenia Vabariik teatas 3. augusti 2018. aasta kirjas, et ta soovib olla ära kuulatud kohtuistungil.

55      Üldkohus otsustas neljanda koja ettepanekul Üldkohtu kodukorra artikli 28 kohaselt anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

56      Üldkohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa.

57      Üldkohus esitas kohtukantselei 10. oktoobri 2019. aasta kirjaga menetlust korraldava meetmena pooltele enne kohtuistungit kirjalikult vastamiseks küsimusi. Pooled vastasid neile määratud tähtaja jooksul.

58      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 3. detsembri 2019. aasta kohtuistungil.

59      Sloveenia Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus tervikuna;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

60      Komisjon palub Üldkohtul:

–        tunnistada hagi põhjendamatuks;

–        mõista kohtukulud välja Sloveenia Vabariigilt.

61      Horvaatia Vabariik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

IV.    Õiguslik käsitlus

62      Sloveenia Vabariik esitas oma hagi põhjenduseks kaheksa väidet:

–        esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1308/2013 artiklit 232 koostoimes selle määruse artikli 100 lõike 3 teise lõiguga;

–        teise väite kohaselt on rikutud õiguskindluse, omandatud õiguste austamise, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

–        kolmanda väite kohaselt on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 17 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) protokolli nr 1 artiklit 1;

–        neljanda väite kohaselt on rikutud akti Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise tingimuste kohta artiklit 41, kuna vaidlustatud määrus näeb ette üleminekuperioodi enne 1. juulit 2013 toodetud veinide turustamiseks;

–        viienda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teist lõiku, arvestades tähendust, mille annavad sellele sättele liidu õiguse aluspõhimõtted ning harta artikli 17 ja EIÕK protokolli nr 1 artikkel 1;

–        kuuenda väite kohaselt on rikutud ELL artikli 13 lõiget 2 ja ELTL artiklit 290, kuna komisjon ületas aluslepingutes delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseks antud volituste piire;

–        seitsmenda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teist lõiku ja määruse nr 607/2009 artikli 62 lõiget 3 koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 ja artikli 49 lõikega 2, kuna Horvaatia Vabariik ei esitanud taotlust kanda veiniviinamarjasordi „teran“ nimi enne liiduga ühinemist määruse nr 607/2009 XV lisa A ossa ning kuna Sloveenia Vabariiki ei teavitatud sellisest taotlusest ühinemisläbirääkimiste eesmärgil;

–        kaheksanda väite kohaselt on rikutud Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016 sõlmitud institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe (ELT 2016, L 123, lk 1; edaspidi „institutsioonidevaheline kokkulepe“) punkti V.28, Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisseisukoha delegeeritud õigusaktide kohta (edaspidi „ühisseisukoht“) punkti II.7 ning institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet.

A.      Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1308/2013 artiklit 232 koostoimes selle määruse artikli 100 lõike 3 teise lõiguga

63      Sloveenia Vabariik rõhutab esiteks, et vaidlustatud määruse õiguslik alus, see tähendab määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik on vastavalt selle määruse artiklile 232 kohaldatav alles alates 1. jaanuarist 2014. Vaidlustatud määruse artiklist 3 nähtub aga, et see määrus on kohaldatav alates 1. juulist 2013, see tähendab enne kuupäeva, mil jõustus määrus, mille alusel see muutus kohaldatavaks. Järelikult, andes vaidlustatud määrusele tagasiulatuva jõu, mis hõlmab määruse nr 1308/2013 jõustumisele ja isegi määrusele nr 1308/2013 eelnevat ajavahemikku, ületas komisjon määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus koostoimes selle määruse artikliga 232 ette nähtud volituse piire.

64      Teiseks väidab Sloveenia Vabariik, et määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 kohaselt tuli nime „teran“ lisamiseks selle määruse XV lisa A ossa anda luba vastavalt liidu eeskirjadele, mis kehtisid Horvaatia Vabariigi ühinemiskuupäeval ehk 1. juulil 2013. Määrus nr 1308/2013, mis on vaidlustatud määruse vastuvõtmise õiguslik alus, ei olnud 1. juulil 2013 veel jõus. Sel kuupäeval olid kohaldatavad määruse nr 1234/2007 sätted, eelkõige selle artikkel 118j, mille kohaldatavus lõppes 1. jaanuaril 2014. Seetõttu ei saa Sloveenia Vabariigi arvates määrust nr 1308/2013 lugeda määruseks, mis kehtis Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise ajal määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 tähenduses.

65      Komisjon ei nõustu Sloveenia Vabariigi argumentidega.

1.      Määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu koostoimes selle määruse artikliga 232 rikkumine

66      Tuleb tõdeda, et vaidlustatud määrus võeti vastu 19. mail 2017 ja see jõustus Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval, see on 21. juulil 2017. Siiski on selle määruse artiklis 3 ette nähtud, et määrust kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2013. Nagu rõhutab Sloveenia Vabariik, on see kuupäev varasem kuupäevast, mil muutus kohaldatavaks määrus nr 1308/2013, mis on vaidlustatud määruse õiguslik alus, see on 1. jaanuarist 2014.

67      Seega tuleb kontrollida, kas komisjon ületas – nagu Sloveenia Vabariik sisuliselt väidab – pädevust, mis tuleneb määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teisest lõigust koostoimes selle määruse artikliga 232, kuna need sätted ei võimaldanud tal kasutada tagasiulatuvalt nendega antud pädevuse delegeerimist.

68      Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et materiaalõigusnorme tuleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada nii, et need on enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui selline võimalus tuleneb selgelt nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest (24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 119, ja 19. juuni 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑358/11, EU:T:2015:394, punkt 112).

69      Käesolevas asjas on vastavalt määruse nr 1308/2013 artiklile 232 selle määruse artikli 100 lõike 3 teine lõik kohaldatav alles alates 1. jaanuarist 2014. Ükski põhjendus ega ükski muu selle määruse säte ei viita sellele, et viimati nimetatud sätte jõustumishetkeks tuleks kehtestada teistsugune kuupäev kui see, mis tuleneb nimetatud määruse artiklist 232. Kuigi selle määruse artikli 100 lõike 3 teisest lõigust nähtub, et selle sätte eesmärk on kaitsta olemasolevat märgistamistava, ei tähenda see mingil moel, et selline tava oleks õigustatud juba enne delegeeritud pädevuse delegeerimise kuupäeva. Selles kontekstis ei saa määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõiguga komisjonile antud volitust pidada selliseks, mis lubaks komisjonil kasutada oma delegeeritud pädevust erandi tegemiseks, mis hõlmab 1. jaanuarile 2014 eelnevat ajavahemikku.

70      Tuginedes määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus sätestatud volitusele, et teha selline märgistamise erand, nagu on ette nähtud vaidlustatud määruses, ajavahemikuks 1. juulist 2013 kuni 1. jaanuarini 2014, kohaldas komisjon seega määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teist lõiku tagasiulatuvalt, mida ei olnud selles määruses ette nähtud.

71      Tuleb siiski veel analüüsida, kas sellise määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus ette nähtud delegatsiooninormi tagasiulatuva kohaldamise tõttu on vaidlustatud määruses sisuline viga, mis õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise tõttu võib kaasa tuua selle tühistamise selle tagasiulatuva jõu osas enne 1. jaanuari 2014 (vt analoogia alusel 19. juuni 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑358/11, EU:T:2015:394, punkt 121).

72      Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktist 2, lisati määruse nr 479/2008 artikli 42 lõige 3 hiljem määrusesse nr 1234/2007 ja asendati seega määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõikega 3, mis oli kohaldatav Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemisel. Neis sätetes oli juba ette nähtud eeskiri, mis sarnaneb määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõiguga, nimelt et veiniviinamarjasordi nime, mis koosneb kaitstud päritolunimetusest või sisaldab seda ja mida ei ole asjaomase määruse lisas loetletud, ei või veinide märgistamisel kasutada, välja arvatud juhul, kui komisjon võtab meetmeid, mis näevad ette vastupidist. Seega ei ole määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus antud komisjonile uut volitust, vaid see on otsene jätk määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõikele 3, mis kehtis ja oli kohaldatav Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise kuupäeval 1. juulil 2013.

73      Viiteid määrusele nr 1234/2007 tuleb vastavalt määruse nr 1308/2013 artiklile 230 käsitada viidetena viimati nimetatud määrusele ja lugeda vastavalt selle XIV lisas olevale vastavustabelile. Selles vastavustabelis on aga märgitud, et määruse nr 1234/2007 artikkel 118j vastab määruse nr 1308/2013 artiklile 100.

74      Lisaks möönsid pooled menetlust korraldavate meetmete raames, et komisjonile määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõiguga antud pädevus ei erine oluliselt pädevusest, mis tuleneb määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõikest 3.

75      Määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu eripära on see, et see kehtestab komisjonile sõnaselgelt kohustuse võtta arvesse märgistamise valdkonnas kehtivat tava. See täpsustus ei saa siiski viia järelduseni, et komisjonile selle sättega antud volitus erineb oluliselt määruse nr 479/2008 artikli 42 lõikes 3 ja seejärel määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõikes 3 ette nähtud volitusest, kuna selle sätte eesmärk on üksnes muuta see volitus selgemaks, kohustades komisjoni võtma arvesse olemasolevat märgistamistava. Lisaks võimaldab see pakkuda kaitstud päritolunimetusega tootjatele suuremat tagatist, et komisjoni otsust ei võeta vastu meelevaldselt, muutmata seejuures seadusandja poolt komisjonile antud volituse olemust ja ulatust.

76      Peale selle ei ole pooled vaidlustanud seda, et veiniviinamarjasordi „teran“ nimi oli Horvaatias liiduga ühinemise ajal märgistamisel kasutusel. Selline järeldus jääb samaks, olenemata sellest, kas kohaldatakse määrust nr 1234/2007 või määrust nr 1308/2013.

77      Järelikult, isegi kui komisjon kohaldas määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teist lõiku tagasiulatuvalt, mida seadusandja ette ei näinud, ei kasutanud ta sisuliselt Horvaatia Vabariigi suhtes uut volitust, millest Sloveenia Vabariik ajavahemiku 1. juuli 2013 kuni 1. jaanuar 2014 osas ei teadnud. Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et isegi kui komisjon oleks võinud vaidlustatud määruse vastuvõtmisel tugineda määruse nr 1234/2007 artiklile 118j, oleks ta jõudnud sama tulemuseni, see tähendab erandi tegemiseni Horvaatia veinide märgistamise valdkonnas alates Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemisest.

78      Esimese väite esimene osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 koostoimes määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu ja artikliga 232 rikkumine

79      Määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 kohta tuleb korrata, et selle sätte kohaselt võib nimetatud määruse XV lisa A osas loetletud veiniviinamarjasordi nimesid ja nende sünonüüme, mis seisnevad kaitstud päritolunimetuses või sisaldavad seda, kasutada üksnes kaitstud päritolunimetusega toote märgistusel, kui neile on antud luba vastavalt liidu eeskirjadele, mis käesoleval juhul kehtisid Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise kuupäeval.

80      Seega tuleb analüüsida, kas – nagu väidab Sloveenia Vabariik – määruse nr 607/2009 artikli 62 lõige 3 koostoimes määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu ja artikliga 232 takistas komisjonil vaidlustatud määruse vastuvõtmisel tugineda viimati nimetatud määruse artikli 100 lõike 3 teisele lõigule, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.

81      Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et kuna määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 sõnastuses ei ole märgitud vastupidist, hõlmavad selles sättes viidatud „kehtivad [liidu] eeskirjad“ tingimata määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõikes 3, aga ka määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus esitatud komisjonile volitusi andvaid norme.

82      Kuigi on tõsi, et määrus nr 1308/2013 ei olnud Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemisel 1. juulil 2013 veel jõus ega isegi mitte vastu võetud, oli – nagu nähtub eespool punktist 72 – sel kuupäeval juba olemas sõnaselge volitus komisjonile, mis sätestati määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõikes 3 ning mis võimaldas komisjonil teha märgistamise suhtes erandeid ega sisaldanud ühtki olulist erinevust võrreldes määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus oleva volitusega.

83      Võttes vaidlustatud määruse vastu määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu alusel, ei kohaldanud komisjon seega teistsugust materiaalõigusnormi kui see, mis kehtis Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise ajal, nagu Sloveenia ise möönis oma vastustes menetlust korraldavatele meetmetele.

84      Lisaks ei ole Sloveenia Vabariik viidanud ühelegi muule 1. juulil 2013 kehtinud normile, mille komisjon oleks vaidlustatud määruse vastuvõtmisel ekslikult jätnud arvesse võtmata. Ta ei ole ka väitnud, et komisjon ei saanud võtta aluseks Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise kuupäeva, selleks et hinnata, kas selles riigis eksisteerib seoses nimega „teran“ märgistamistava.

85      Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse asjaomane õigusakt vastu võtta, peab õigusakti vastuvõtmise ajal kehtima (4. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑269/97, EU:C:2000:183, punkt 45; vt selle kohta ka 1. juuli 2009. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, T‑24/07, EU:T:2009:236, punkt 74).

86      Vaidlustatud määruse vastuvõtmise päeval 19. mail 2017 aga kehtisid määruse nr 1308/2013 sätted. Seega ei saanud komisjon sel kuupäeval vaidlustatud määruse alusena enam tugineda määruse nr 1234/2007 artiklile 118j, kuna see määrus oli kehtetuks tunnistatud ega olnud seega enam jõus. Seega oli ainus õiguslik alus, millele komisjon sai vaidlustatud määruse vastuvõtmisel tugineda, määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik, ilma et tal oleks olnud selles küsimuses vähimatki kaalutlusõigust (vt analoogia alusel 21. novembri 2012. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑76/11, EU:T:2012:613, punktid 31 ja 32).

87      Kolmandaks annab määruse nr 1234/2007 artikkel 118j ja määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik komisjonile õiguse teha erand märgistamise valdkonnas, et kaitstud päritolunimetused ja olemasolevad märgistamistavad saaksid rahulikult koos eksisteerida, niipea kui kaitstud päritolunimetus on registreeritud või kohaldatav. Lisaks ei näe need sätted ette mingit ajalist piirangut komisjoni tegevusele.

88      Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et komisjon ei saanud vaidlustatud määrust vastu võtta enne Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist, kuna tal puudus enne seda kuupäeva  sellise määruse vastuvõtmiseks  territoriaalne pädevus. Võttes vaidlustatud määruse vastu tagasiulatuva jõuga alates Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise kuupäevast, võttis komisjon selles kontekstis õigesti aluseks ajahetke, mil Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ ja Horvaatia märgistamistava kooseksisteerimise küsimus konkreetselt tekkis, see tähendab selle ühinemise hetke. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades tegutses komisjon seega kooskõlas asjaomaste sätete ülesehituse ja sõnastusega.

89      Etteheide, et komisjon rikkus määruse nr 607/2009 artikli 62 lõiget 3 koostoimes määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu ja artikliga 232, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

90      Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

B.      Teine väide, et on rikutud õiguskindluse, omandatud õiguste kaitse, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtteid

91      Sloveenia Vabariik väidab sisuliselt, et andes vaidlustatud määrusele ligi nelja-aastase tagasiulatuva jõu, rikkus komisjon esiteks õiguskindluse põhimõtet ja põhimõtet nemo potest venire contra factum proprium, teiseks omandatud õiguste kaitse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning kolmandaks proportsionaalsuse põhimõtet. Käesolevas väites väidab Sloveenia Vabariik sisuliselt ka, et on rikutud määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõiget 3 ja määruse nr 607/2009 artikli 62 lõiget 3.

92      Kõigepealt ei nähtu nimelt ei määruse nr 607/2009 ega määruse nr 1308/2013 sätetest, et seadusandja soovis anda nimetatud määruse artikli 100 lõike 3 teises lõigus ette nähtud erandile tagasiulatuva jõu sellistel asjaoludel, nagu on ette nähtud vaidlustatud määruses. Teiseks on õiguskindluse põhinõudega vastuolus, kui komisjon saaks oma pädevuse teostamist lõputult edasi lükata. Lisaks kalduvat vaidlustatud määruse vastuvõtmine enam kui neli aastat pärast Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist oluliselt kõrvale komisjoni praktikast eelmiste ühinemiste ajal ja kahjustavat nende Sloveenia veinitootjate õiguspärast ootust, kellele komisjoni talitused on alates 2013. aastast edastanud mitu avaldust. Selles kontekstis teeb Sloveenia Vabariik Üldkohtule ettepaneku kuulata ära A, Sloveenia põllumajandusministeeriumi ametnik. Lõpuks, võttes vaidlustatud määruse vastu tagasiulatuvalt, olevat komisjon kahjustanud kõiki kontrollimenetlusi, mis on Sloveenia Vabariigis Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ rikkumiste eest vastutavate isikute suhtes läbi viidud.

93      Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta ei esita Sloveenia Vabariik ühtegi konkreetset argumenti. Samas on hagiavalduse punkti 28 ja sellele järgnevaid punkte võimalik mõista nii, et ta väidab sisuliselt, et komisjon läks kaugemale sellest, mis oli vajalik, kui ta andis vaidlustatud määrusele ligi nelja-aastase tagasiulatuva jõu.

94      Komisjon, keda toetab Horvaatia Vabariik, vaidleb Sloveenia Vabariigi argumentidele vastu.

1.      Õiguskindluse, omandatud õiguste kaitse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumine ning sisuliselt määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 ja määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 rikkumine

95      Kõigepealt tuleb korrata, et õiguskindluse põhimõte nõuab esiteks, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiseks, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav (10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Plantanol, C‑201/08, EU:C:2009:539, punkt 46).

96      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte on omakorda määratletud kõikide isikute õiguse kaudu sellises olukorras, millest tuleneb, et haldusorganid on tekitanud tal põhjendatud lootusi (vt selle kohta 19. mai 1983. aasta kohtuotsus Mavridis vs. parlament, 289/81, EU:C:1983:142, punkt 21, ja 26. juuni 1990. aasta kohtuotsus Sofrimport vs. komisjon, C‑152/88, EU:C:1990:259, punkt 26). Ka riigid võivad sellele põhimõttele tugineda (26. juuni 2012. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, C‑335/09 P, EU:C:2012:385, punktid 180 ja 181; vt selle kohta ka 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑562/07, EU:C:2009:614, punktid 18–20).

97      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et keegi ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, kui haldusasutused ei ole talle andnud täpseid garantiisid (vt 18. jaanuari 2000. aasta kohtuotsus Mehibas Dordtselaan vs. komisjon, T‑290/97, EU:T:2000:8, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika; 9. juuli 2003. aasta kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, T‑220/00, EU:T:2003:193, punkt 33).

98      Lisaks ei saa ettevõtja tugineda omandatud õigusele või isegi õiguspärasele ootusele, et säilib varasem olukord, mida võib muuta liidu institutsioonide poolt nende kaalutlusõiguse raames vastu võetud otsustega (5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑280/93, EU:C:1994:367, punkt 80).

99      Mis puudutab konkreetselt liidu õigusakti tagasiulatuvat jõudu, siis tuleb täpsustada, et õiguskindluse põhimõttega on põhimõtteliselt vastuolus see, kui liidu õigusakti ajaline kehtivus algab enne selle avaldamist. See keeld ei ole siiski absoluutne ja sellest võib erandkorras kõrvale kalduda, kui seda nõuab eesmärk, mida soovitakse saavutada, ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud (24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 119, ja 10. novembri 2010. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Simões Dos Santos, T‑260/09 P, EU:T:2010:461, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

100    Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas komisjon rikkus õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja kaitstud päritolunimetust „Teran“ kasutavate Sloveenia veinitootjate omandatud õiguste kaitse põhimõtteid ning sisuliselt määruse nr 607/2009 ja määruse nr 1308/2013 sätteid, andes vaidlustatud määrusele ligi nelja-aastase tagasiulatuva jõu. Sellega seoses tuleb analüüsida kõiki Sloveenia Vabariigi esitatud argumente, mille kohaselt esiteks ei võimalda määruse nr 607/2009 ja määruse nr 1308/2013 sätted anda tagasiulatuvat jõudu sellistel asjaoludel, nagu on tegemist vaidlustatud määruse puhul, teiseks ei saanud komisjon õiguskindluse põhimõtet arvesse võttes lõputult edasi lükata oma pädevuse teostamist, kolmandaks kaldus komisjon kõrvale varasemate ühinemiste ajal järgitud praktikast ning kahjustas Sloveenia veinitootjate õiguspärast ootust, ning neljandaks kahjustas komisjon kõiki Sloveenia Vabariigis Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ rikkumiste eest vastutavate isikute suhtes läbi viidud kontrollimenetlusi.

a)      Etteheide, et on rikutud määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõiget 3 ja määruse nr 607/2009 artikli 62 lõiget 3

101    Sloveenia Vabariigi argumendid, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõiget 3 ja määruse nr 607/2009 artikli 62 lõiget 3 ning nende sätetega komisjonile kehtestatud kohustust tegutseda alates riigi liiduga ühinemisest võimalikult kiiresti, näitavad sisuliselt, et need sätted kehtestavad komisjoni tegevusele ajalise piirangu.

102    Käesoleval juhul tuleneb määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teisest lõigust erandi tegemiseks kohustus arvesse võtta üksnes märgistamistava. Määruse nr 607/2009 artikli 62 lõige 3 omakorda viitab asjaomase riigi ühinemise kuupäeval kehtinud liidu õigusnormidele.

103    Seega nõuab erandi tegemine märgistuse valdkonnas, et oleks tuvastatud sellise märgistamistava esinemine, mida vajaduse korral tuleks säilitada. Selline tava peab seega tingimata eksisteerima kuupäeval, mil selline erand muutub kohaldatavaks. Juhul kui – nagu käesolevas asjas – niisugune tava eksisteerib riigi liiduga ühinemise hetkel ja võib alates sellest ühinemisest kahjustada kaitstud päritolunimetust, peab komisjon juhul, kui ta leiab, et selline tava tuleb määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu alusel säilitada, veenduma, et selline märgistamistava eksisteeris ühinemise hetkel, see on hetkel, mil see tava läheb selle päritolunimetusega vastuollu.

104    Järelikult kehtestab määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik koostoimes määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikega 3 komisjonile juhul, kui märgistamise valdkonnas on tehtud erand riigi liiduga ühinemise ajal, nagu käesoleval juhul, kohustuse sellise märgistamistava olemasolu hindamisel lähtuda selle ühinemise hetkest, mitte hilisemast ajavahemikust, ning järgida sel ajal kehtivaid norme. Nende kahe sätte sõnastusest ei saa seevastu järeldada, et nendega kehtestatakse komisjonile veinide märgistamise valdkonnas erandi tegemiseks määratud tähtaeg, kuna need sätted ei sisalda ühtegi sellekohast viidet.

105    Määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik ja määruse nr 607/2009 artikli 62 lõige 3 ei anna komisjonile seevastu mingit õiguslikku alust, mis oleks võimaldanud komisjonil enne riigi liiduga ühinemist vastu võtta sellist delegeeritud määrust nagu vaidlustatud määrus. Komisjonil puudub sel alusel territoriaalne pädevus, kuna asjaomane riik on kolmas riik. Sellest tuleneb, et kui sellise delegeeritud määruse alusel märgistamise erandi tegemine on seotud ühinemisega, peab komisjon tingimata ootama ära ühinemise kuupäeva, enne kui ta võib määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu alusel alustada delegeeritud määruse vastuvõtmise menetlust. Arvestades vajadust järgida delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel ELTL artiklis 290 ette nähtud menetlust, nagu nõuab määruse nr 1308/2013 artikkel 227, võib selline protsess vastavalt juhtumi asjaoludele kesta lühemat või pikemat aega.

106    Järelikult on käesolev etteheide, mis tugineb sisuliselt määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõikes 3 ja määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikes 3 sätestatud ajalisele piirangule, põhjendamata.

107    Siiski ei tähenda asjaolu, et kohaldatavates õigusnormides ei ole delegeeritud määruse, mis näeb ette erandi märgistamise valdkonnas, vastuvõtmiseks sõnaselgelt ette nähtud tähtaega, et komisjon võiks eirata liidu institutsioonide ajalist tegevust reguleerivaid üldpõhimõtteid, eelkõige kohustust järgida mõistliku aja põhimõtet ning õiguskindluse, omandatud õiguste kaitse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid. Selles kontekstis tuleb veel analüüsida Sloveenia Vabariigi teisi etteheiteid.

b)      Etteheide, et komisjon viivitas ülemäära oma pädevuse teostamisega

108    Nagu väidab Sloveenia Vabariik, on isegi kindlaksmääratud tähtaja puudumisel õiguskindluse põhinõudega vastuolus see, kui komisjon saaks oma pädevuse teostamist lõputult edasi lükata (15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑54/11, EU:T:2013:10, punkt 29).

109    Seega tuleb analüüsida vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetluse käiku ja kontrollida, mil määral võisid juhtumi asjaolud õigustada menetluse kestust.

110    Nagu nähtub eespool punktidest 31 ja 32, palus Horvaatia Vabariik oma 8. septembri 2008. aasta läbirääkimisseisukohas, et tema riiklik tunnustatud veiniviinamarjasortide loetelu lisataks nende veiniviinamarjasortide ja sünonüümide loetellu, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mida võib kasutada veinide märgistuses. Seejärel võttis ta selle taotluse 28. jaanuari 2011. aasta läbirääkimisseisukoha addendum’is tagasi, kuna komisjon koostab selle loetelu pärast liiduga ühinemist.

111    Nagu on märgitud eespool punktis 29, esitas Sloveenia Vabariik komisjonile määruse nr 1234/2007 artiklis 118c (mis vastab määruse nr 479/2008 artiklile 35) osutatud tehnilise toimiku, mis käsitleb veininimetust „Teran“ kui sellist, selle nimetuse kaitseks kaitstud päritolunimetusena selle määruse artikli 118b tähenduses alles 6. detsembril 2011 ehk pärast seda, kui Horvaatia Vabariik oli eespool punktis 110 nimetatud taotluse tagasi võtnud. Nagu nähtub eespool punktidest 27 ja 28, seostati nimetust „Teran“ enne seda kuupäeva Sloveenia mpv‑kvaliteetveinide loetelus täiendava nimetusega, algul kui „Kras, teran“ ja seejärel kui „Teran, Kras“.

112    Sellega seoses nähtub esiteks käesoleva kohtuasja toimikust, et Horvaatia Vabariik teavitas komisjoni kõige hiljem 13. mai 2013. aasta kirjas oma murest seoses võimalusega jätkata veiniviinamarjasordi „teran“ nime kasutamist pärast tema liiduga ühinemist. See kiri oli aluseks mitmete kirjade vahetamisele ning mitmele kahepoolsele kohtumisele komisjoni ja Sloveenia Vabariigi vahel, mis toimusid eelkõige 24. septembril 2014, 11. novembril 2014, 4. detsembril 2014, 26. jaanuaril 2015, 8., 14. ja 16. juulil 2015 ning 2017. aasta jaanuaris.

113    Sloveenia Vabariik saatis lisaks korduvalt komisjonile dokumente ja täiendavat teavet kaitstud päritolunimetuse „Teran“ kohta. Ta andis 20. jaanuaril 2016 ka kirjalikud vastused komisjoni küsimustele, mis käsitlesid seda kaitstud päritolunimetust, märgistamistava ja liidu õigusnorme.

114    Eespool punktides 110–113 mainitud asjaolud tõendavad, et komisjon ei jäänud kogu vaidlustatud määruse vastuvõtmisele eelnenud ajavahemikul passiivseks. Samuti ei nähtu toimikust, et ta viivitas asjaomaste pooltega toimunud arutelude alustamisel või et ta oleks nende arutelude käigus viivitanud. Vastupidi, ta püüdis koguda kogu vajaliku teabe ja üritas leida lahenduse probleemidele, millele juhiti tähelepanu eespool punktis 112 mainitud Horvaatia Vabariigi 13. mai 2013. aasta kirjas.

115    Teiseks tuleneb määruse nr 1308/2013 artikli 107 lõikest 3 (mis vastab määruse nr 1234/2007 artikli 118s lõikele 4), et komisjon võis kuni 31. detsembrini 2014 omal algatusel otsustada tühistada liikmesriikide poolt teatatud olemasolevate veininimetuste, sealhulgas Sloveenia kaitstud päritolunimetusele „Teran“ automaatselt antud kaitse, kui need veininimetused ei vasta või enam ei vasta sama määruse artiklis 93 sätestatud kaitstud päritolunimetuse saamise tingimustele. Kuna Horvaatia Vabariigile antud erand sõna „teran“ kasutamiseks märgistamisel oli kohaldatav üksnes sama nimega Sloveenia päritolunimetuse olemasolu tõttu, võis komisjon seega enne vaidlustatud määruse vastuvõtmist õiguspäraselt oodata, et Sloveenia Vabariigi poolt kaitstud päritolunimetuse „Teran“ kohta esitatud toimik vaadatakse läbi.

116    Kolmandaks märkis komisjon oma 18. jaanuari 2017. aasta kirjas Sloveenia Vabariigile, et ta peab veel enne 30. juunit 2017 tegema otsuse Horvaatia kaitstud päritolunimetuse „Hrvatska Istra“ tehnilise toimiku kohta, mida veiniviinamarjasort „teran“ just puudutaski. Komisjon märkis vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele, et Horvaatia kaitstud päritolunimetuse tehniline toimik näeb sõnaselgelt ette, et märgistustel lubatakse kasutada turuleviimiseks nime „teran“, tingimusel et see nimi ja kaitstud päritolunimetus „Hrvatska Istra“ paiknevad samas nägemisväljas. Komisjon täpsustas samuti, et võttes arvesse arutelude kestust ja positiivse arengu puudumist nime „teran“ küsimuses, sai ta üksnes järeldada, et asjaomaste liikmesriikide vaheline kokkulepe ei ole võimalik, ning otsustas vaidlustatud määruse vastu võtta, võttes üle Horvaatia kaitstud päritolunimetuse „Hrvatska Istra“ tehnilises toimikus ette nähtud märgistustingimused, ootamata ära selle toimiku läbivaatamiseks ette nähtud tähtaja lõppu.

117    Neljandaks, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 3, ootas komisjon, et Sloveenia Vabariik ja Horvaatia Vabariik leiaksid läbirääkimistel lahenduse, mis hoolimata komisjoni sellekohastest jõupingutustest osutus lõpuks võimatuks.

118    Eelnevast arutluskäigust tuleneb, et komisjon jätkas vaidlustatud määruse vastuvõtmisele eelnenud nelja aasta jooksul aktiivselt „terani“ toimiku – mille tundlikkust nii tema kui ka Sloveenia Vabariik on korduvalt rõhutanud – analüüsi, ning et ta ei viivitanud lõputult oma pädevuse teostamisega. Vastupidi, nagu nähtub eespool punktist 116, eelistas ta isegi mitte oodata vaidlustatud määruse vastuvõtmisel, et mööduks 30. juuni 2017. aasta tähtpäev Horvaatia kaitstud päritolunimetuse „Hrvatska Istra“ tehnilise toimiku kontrollimiseks.

119    Järelikult tuleb Sloveenia Vabariigi etteheide, et komisjon viivitas ülemäära oma pädevuse teostamisel, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

c)      Etteheide, et vaidlustatud määruse tagasiulatuva jõu ulatus on õigusvastane

120    Nagu nähtub eespool punktis 99 viidatud kohtupraktikast, on liidu aktidele tagasiulatuva jõu andmine põhimõtteliselt vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Selle keelu võib siiski kohaldamata jätta, kui on täidetud kaks kumulatiivset tingimust: nimelt esiteks, kui vaidlustatud aktiga taotletava eesmärgi saavutamiseks tuleb anda sellele tagasiulatuv jõud, ja teiseks, kui huvitatud isikute õiguspärast ootust on nõuetekohaselt austatud.

121    Seega tuleb analüüsida, kas vaidlustatud määruse tagasiulatuva jõu ulatus vastab kahele punktis 120 meenutatud tingimusele.

1)      Vaidlustatud määruse eesmärk

122    Kohtupraktikast tuleneb, et tagasiulatuva jõuga liidu õigusaktide põhjendustes peavad olema selgelt ja ühemõtteliselt esitatud andmed, mis õigustavad taotletavat tagasiulatuvat jõudu (1. aprilli 1993. aasta kohtuotsus Diversinte ja Iberlacta, C‑260/91 ja C‑261/91, EU:C:1993:136, punkt 10). Samuti on nõutud, et niisuguse tagasiulatuva jõuga aktiga oleks võimalik saavutada edendatavat eesmärki (vt selle kohta 11. juuli 1991. aasta kohtuotsus Crispoltoni, C‑368/89, EU:C:1991:307, punkt 18).

123    Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 8, et määrus pidi jõustuma alates kuupäevast, mil Horvaatia Vabariik ühines liiduga 1. juulil 2013, põhjendusel, et taotlus kanda veiniviinamarjasordi „teran“ nimi määruse nr 607/2009 XV lisa A ossa oli esitatud enne ühinemiskuupäeva, et selles riigis oli nime „teran“ märgistamise tava selle riigi ühinemise ajal olemas ja et vaidlustatud määruse vastuvõtmine oli edasi lükatud üksnes Sloveenia Vabariigiga läbiräägitava lahenduse ootuses.

124    Vaidlustatud määruse eesmärk on seega sisuliselt kaitsta Horvaatias 30. juunil 2013 eksisteerinud märgistamistava, mida pealegi ei ole vaidlustatud, pärast seda, kui see riik oli esitanud sellekohase taotluse. Selleks tuli lahendada vastuolu ühelt poolt sel ajal eksisteerivate seaduslike tavade ja teiselt poolt Sloveenia kaitstud päritolunimetusest „Teran“ tulenevate õiguste vahel, mis on saadud enne Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise kuupäeva, alates kuupäevast, mil see konflikt ilmnes.

125    Esiteks aga, nagu on märgitud eespool punktis 105, ei saanud komisjon võtta vastu delegeeritud määrust, millega tehakse erand Horvaatia märgistamistava suhtes enne Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise kuupäeva, sest tal puudus territoriaalne pädevus võtta vastu niisugune kolmandat riiki puudutav akt.

126    Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 103, tuleneb määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teisest lõigust, et komisjon, kes ei saanud alustada vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetlust enne Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist, pidi selleks, et hinnata, kas on olemas riiklik märgistamistava, mille suhtes võib teha erandi märgistamist käsitlevatest liidu üldnormidest, võtma aluseks Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise hetke, mitte hilisema aja.

127    Teiseks, võttes arvesse nime „teran“ küsimuse tundlikkust mõlema asjaomase riigi jaoks, võis komisjon õiguspäraselt püüda leida nende riikide vahel läbiräägitavat lahendust alates kõnealuse konflikti tekkimisest 1. juulil 2013, milleks oli vaja aega. Nagu on sedastatud eespool punktis 118, jätkas komisjon alates sellest kuupäevast kuni vaidlustatud määruse vastuvõtmiseni aktiivselt toimiku „teran“ läbivaatamist.

128    Lisaks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu eesmärk on just nimelt võimaldada komisjonil näha ette erandid, et võimaldada märgistamistava jätkumist alates mõne riigi liiduga ühinemisest. Nagu Sloveenia Vabariik ise tunnistas oma vastustes menetlust korraldavatele meetmetele, tuli niisugust tagasiulatuvat jõudu kasutada seadusliku märgistamistava järjepidevuse tagamiseks, mistõttu ei saa vaidlustatud määruse artikli 3 teist lõiku tühistada üksi ilma selle määruse sisu muutmata.

129    Kui komisjoni kohustataks selles kontekstis võtma konkreetse märgistamistava hindamisel aluseks riigi liiduga ühinemise hetke, lubamata tal tagasiulatuvalt kohaldada nende märgistamistavade suhtes ühinemiskuupäeval erandit, kuigi tal ei ole õiguslikult ega sisuliselt võimalik võtta vastu määrust selle riigi liiduga ühinemise päeval, kaotaks määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus ette nähtud volitus igasuguse soovitava toime.

130    Seetõttu tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus taotleb üldise huvi eesmärki, mille tõttu on vaja anda sellele tagasiulatuv jõud, nagu on ette nähtud selle määruse artiklis 3.

2)      Sloveenia veinitootjate õiguspärase ootuse kaitse

131    Mis puudutab Sloveenia veinitootjate õiguspärase ootuse kaitset, siis tuleb kontrollida, kas komisjon on vastavalt eespool punktis 96 viidatud kohtupraktikale tekitanud neil põhjendatud lootusi, et Horvaatia Vabariigile ei anta tema territooriumil toodetud veinide märgistusel nime „teran“ kasutamiseks ühtegi tagasiulatuvat erandit. Seoses sellega tuleb korrata, et selliseks kinnituseks on mis tahes vormis edastatud täpne teave, mis on tingimusteta ja kooskõlaline (vt 22. novembri 2018. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑31/17, EU:T:2018:830, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika) ning pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest (9. märtsi 2018 kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑462/16, ei avaldata, EU:T:2018:127, punkt 20).

132    Tõendamaks, et komisjon tekitas Sloveenia veinitootjatel õiguspärase ootuse, tugineb Sloveenia Vabariik peamiselt rakendusmääruse nr 753/2013 vastuvõtmisele, mis nägi mõni kuu pärast liiduga ühinemist ette erandid Horvaatia Vabariigile, ning komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu voliniku pressiesindaja B 22. aprilli 2013. aasta avaldusele, mille kohaselt ühtegi Horvaatia veini ei saa turustada, kasutades nime „teran“. Ta tugineb ka sellele, et Horvaatia Vabariik ei ole esitanud taotlust kanda nimi „teran“ määruse nr 607/2009 XV lisa A osa loetellu.

133    Mis puudutab kõigepealt rakendusmäärust nr 753/2013, mis võeti vastu veidi aega pärast Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist, siis nähtub selle määruse põhjendusest 3 ja artikli 1 punktist 2 tõepoolest, et määruse nr 607/2009 XV lisa A osa tuli pärast Horvaatia Vabariigi vastavasisulist taotlust muuta ning et see muudatus ei puudutanud nime „teran“. Rakendusmäärusest nr 753/2013 ei tulene siiski, et kõnealune Horvaatia Vabariigi taotlus oleks olnud ammendav ja et komisjon kinnitas seda määrust vastu võttes Sloveenia veinitootjatele, et Horvaatia Vabariigile ei saa teha ühtegi muud märgistamise erandit. Seega ei saa selles kontekstis olla tegemist põhimõtte nemo potest venire contra factum proprium rikkumisega.

134    Seoses sellega tuleb märkida, et Sloveenia Vabariigi esitatud määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 väidetavalt selge tõlgendus, mille kohaselt kõik erandid tuli ühinemiskuupäevaks vastu võtta, ei pärine komisjonilt endalt. Toimikus ei ole ühtegi tõendit, mis võimaldaks tõendada, et komisjon nõustus alates Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemisest avalikult Sloveenia Vabariigi tõlgendusega ja soovis seega jätta kõrvale kõik märgistamise erandid nime „teran“ osas.

135    Mis puudutab seejärel väidet, et Horvaatia Vabariik ei ole taotlenud nime „teran“ lisamist määruse nr 607/2009 XV lisa A osa loetellu, ning seda, et enne ühinemist ei olnud selles küsimuses läbirääkimisi toimunud, siis ei saa neid asjaolusid, isegi kui need osutuvad tõendatuks, pidada komisjoni antud täpseteks kinnitusteks või komisjoni enda poolt varem loodud olukorraks.

136    Tuleb lisada, et nagu nähtub eespool punktist 111, esitas Sloveenia Vabariik komisjonile määruse nr 1234/2007 artiklis 118c (mis vastab määruse nr 479/2008 artiklile 35) ette nähtud tehnilise toimiku veininimetuse „Teran“ kui sellise kohta, et kaitsta seda nimetust kaitstud päritolunimetusena selle määruse artikli 118b tähenduses, alles 6. detsembril 2011. Nagu nähtub eespool punktidest 28 ja 29, oli nimi „Teran“ enne seda kuupäeva täiendav märge Sloveenia mpv‑kvaliteetveinide loetelus seoses nimega „Kras“, kõigepealt kui „Kras, teran“ ja seejärel kui „Teran, Kras“.

137    Lisaks nähtub toimikust, et 22. aprillil 2013, see on pärast eespool punktis 136 viidatud Sloveenia nimetust „teran“ käsitleva tehnilise toimiku esitamist ning enne Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist, toimus kohtumine Sloveenia ja Horvaatia põllumajandusministrite vahel. Selle kohtumise protokollis, mis on toodud Horvaatia Vabariigi menetlusse astuja seisukohtade lisas 6, on märgitud, et kahepoolse kohtumise eesmärk oli arutada küsimust „vein teran“ ja võimalikku ühist lahendust, mis võimaldaks Horvaatia veinitootjatel jätkata pärast 1. juulit 2013 märke „teran“ kasutamist oma veinide märgistuses, vaatamata sama nimega Sloveenia päritolunimetusele. Seega ei saanud Sloveenia Vabariik alates sellest koosolekust ignoreerida Horvaatia Vabariigi soovi kaitsta alates liiduga ühinemisest oma märgistamistava.

138    Lisaks, võttes arvesse Horvaatia Vabariigi 2008. aasta läbirääkimisseisukohta ja seejärel Horvaatia Vabariigi 28. septembri 2011. aasta läbirääkimisseisukoha addendum’it, milles Horvaatia Vabariik märkis, et ta ootab, et võimalike märgistuse erandite küsimus lahendatakse pärast liiduga ühinemist, ei saanud Sloveenia Vabariik jätta tähelepanuta võimalust, et komisjon kasutab määruse nr 1234/2007 artiklis 118j ja hiljem määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus ette nähtud õigust teha selliseid erandeid. See kehtib veelgi enam nime „teran“ teema kohta, mille Horvaatia Vabariik eespool punktis 137 osutatud koosolekul sõnaselgelt tõstatas.

139    Lõpuks, mis puudutab komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu voliniku pressiesindaja B 22. aprilli 2013. aasta avaldust, mille kohaselt ühtegi Horvaatia veini ei saa turustada, kasutades nime „teran“, siis tuleb märkida, et see avaldus on lühidalt üle võetud Horvaatia ajalehe HRT artiklis, mis avaldati 23. aprillil 2013. Ent isegi kui eeldada, et selline avaldus pärineb allikast, mille kohta loetakse, et see esindab komisjoni, ei saa selle näol iseenesest tegemist olla komisjoni „täpsete ja ühtelangevate“ kinnitustega.

140    Pealegi lükati see teade ümber hiljemalt siis, kui komisjon edastas pärast seda, kui ta oli teada saanud Horvaatia Vabariigi kahtlustest nime „teran“ kasutamise suhtes ning uurinud eksisteerivat olukorda ja erinevaid võimalikke võimalusi, liikmesriikidele veiniekspertide rühma GREX WINE 8. septembri 2014. aasta koosoleku jaoks määruse eelnõu. Alates sellest, see tähendab enne eespool punktis 115 viidatud 31. detsembri 2014. aasta tähtaja möödumist, ei saanud seega enam olla küsimust komisjoni kindlatest, tingimusteta ja ühtelangevatest kinnitustest, et Sloveenia kaitstud päritolunimetusele „Teran“ kohaldatakse jätkuvalt „absoluutset kaitset“.

141    Sellele lisandub asjaolu, et nagu märgib komisjon, võis komisjon määruse nr 1234/2007 artikli 118s (nüüd määruse nr 1308/2013 artikli 107 lõige 3) alusel kuni 31. detsembrini 2014 otsustada tühistada seni automaatselt kaitstud nimetustele antud kaitse, kui ta leidis, et need nimetused ei vasta määruse nr 1234/2007 artiklis 118b ja hiljem määruse nr 1308/2013 artiklis 93 ette nähtud kaitstud päritolunimetuse tingimustele. Sloveenia Vabariik ei saa selles osas väita, et komisjonil ei olnud mingit põhjust nimetusele „Teran“ antud kaitset tühistada. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et komisjon on Sloveenia Vabariigile sellise tagatise sõnaselgelt andnud, ei saa sellist subjektiivset tajumist samastada komisjoni antud täpse ja tingimusteta tagatisega.

142    Järelikult ei ole Sloveenia Vabariik kuidagi tõendanud, et komisjon tekitas tema veinitootjatel õiguspärase ootuse, et vaidlustatud määrust vastu ei võeta.

143    Lisaks, mis puudutab konkreetselt vaidlustatud määruse tagasiulatuvat jõudu, siis tuleb tõdeda, et veidi aega pärast seda, kui Sloveenia Vabariik oli 1. mail 2004 liiduga ühinenud, tehti tema jaoks määruse nr 1429/2004 vastuvõtmisega 9. augustil 2004 märgistamise osas erandeid. Nagu nähtub aga selle määruse artiklist 3, nägi juba see määrus ette, et erandeid kohaldatakse tagasiulatuvalt alates Sloveenia Vabariigi ühinemiskuupäevast.

144    Lisaks, nagu märkis Sloveenia Vabariik hagiavalduse punktides 53 ja 54, võttis komisjon pärast Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia liiduga ühinemist 1. jaanuaril 2007 vastu kaks määrust, millega lubati nende riikide kasuks kohaldada tagasiulatuvalt märgistamise osas erandeid. Tegemist oli esiteks komisjoni 4. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 382/2007, millega muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 753/2002 (ELT 2007, L 95, lk 12), mis oli kohaldatav alates 1. aprillist 2007, ja teiseks komisjoni 16. oktoobri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1207/2007, millega muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 753/2002 (ELT 2007, L 272, lk 23), mida kohaldatakse alates 1. juulist 2007.

145    Seega ei saa järeldada, et komisjon andis Sloveenia veinitootjatele täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi, et Horvaatia Vabariigile ei anta nime „teran“ jaoks märgistamise osas erandit tagasiulatuvalt, isegi kui see tagasiulatuv jõud kehtis kauem, kui on ette nähtud teistes eespool punktides 143 ja 144 viidatud määrustes.

146    Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 130, oli vaidlustatud määrusele tagasiulatuva jõu andmine vajalik käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades, nagu Sloveenia Vabariik ise möönis.

147    Järelikult ei ole Sloveenia Vabariik tõendanud, et vaidlustatud määruse tagasiulatuva jõu ulatus ja mõju on kahjustanud Sloveenia veinitootjate õiguspärast ootust, ilma et oleks vaja tema pakutud tunnistajat ära kuulata.

d)      Etteheide, et on kahjustatud Sloveenias kaitstud päritolunimetuse „Teran“ rikkumiste suhtes läbi viidud kontrollimenetlusi

148    Mis puudutab Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ rikkumiste eest vastutavate isikute suhtes läbi viidud kontrollimenetluste väidetavat kahjustamist, siis nähtub toimikust tõepoolest, et Sloveenia ametiasutused viisid aastatel 2013–2016 läbi erinevad kontrollid, mille tulemusel määrati trahvid nime „teran“ märkimise eest Horvaatia Vabariigist pärit veinipudelitele.

149    Võttes siiski arvesse eespool punktides 133–145 esitatud kaalutlusi, ei saanud Sloveenia ametiasutused jätta tähelepanuta asjaolu, et küsimus nime „teran“ kasutamisest Horvaatia Vabariigis oli endiselt lahtine, ega ka asjaolu, et komisjon kavatses alates septembrist 2014 vastu võtta sellise määruse nagu vaidlustatud määrus.

150    Selles kontekstis ei saa komisjonile ette heita, et ta rikkus õiguskindluse või Sloveenia ametiasutuste õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet seoses kontrollitoimingutega, mida ta ei määranud ega otsustanud ise.

e)      Etteheide, et on rikutud omandatud õigusi

151    Nagu nähtub eespool punktist 141, võis komisjon määruse nr 1234/2007 artikli 118s (nüüd määruse nr 1308/2013 artikli 107 lõige 3) alusel kuni 31. detsembrini 2014 otsustada Sloveenia päritolunimetusele „Teran“ antud kaitse tühistada, kui ta leiab, et see ei vasta kaitstud päritolunimetuse kaitse andmise tingimustele. Arvestades eespool punktis 98 meenutatud kohtupraktikat ja võttes arvesse komisjoni kaalutlusõigust võtta määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu alusel vastu erandeid märgistamise valdkonnas, ei saa Sloveenia Vabariik väita, et käesoleval juhul on rikutud nõuet kaitsta omandatud õigusi.

152    Seega tuleb tagasi lükata ka Sloveenia Vabariigi väited omandatud õiguste rikkumise kohta.

153    Järelikult tuleneb eespool punktidest 101–152, et kõik Sloveenia Vabariigi etteheited, et on rikutud õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja omandatud õiguste kaitse põhimõtteid, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

154    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas õigusnorm on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, kontrollida, kas sellega rakendatavad meetmed võimaldavad saavutada soovitud eesmärki ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (22. novembri 2001. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. nõukogu, C‑301/97, EU:C:2001:621, punkt 131; vt ka 15. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑226/04, ei avaldata, EU:T:2006:85, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

155    Käesoleval juhul, nagu on märgitud eespool punktis 124, on vaidlustatud määruse eesmärk sisuliselt kaitsta 30. juuni 2013. aasta seisuga Horvaatias märgistamise valdkonnas kehtivaid seaduslikke tavasid ning lahendada vastuolu nende tavade ja Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ vahel.

156    Kuna komisjon ei saanud aga, nagu on märgitud eelkõige eespool punktis 105, alustada vaidlustatud määruse vastuvõtmise menetlust enne Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist, pidi ta selleks territoriaalse pädevuse puudumise tõttu tingimata andma vaidlustatud määrusele tagasiulatuva jõu, et tagada Horvaatias eksisteerivate märgistamistavade kaitse alates 1. juulist 2013, nagu on järeldatud eespool punktis 130.

157    Lisaks ei oleks Horvaatias liiduga ühinemise ajal olemas olnud märgistamistavade kaitset olnud võimalik tagada, kui vaidlustatud määruse tagasiulatuv jõud oleks olnud piiratud ainult mõne kuuga, hõlmamata kogu ajavahemikku, mis jäi Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise ja selle määruse vastuvõtmise vahele. Seega, isegi kui tagasiulatuv jõud hõlmab – tõsi, et pigem erandlikult – mitut aastat, ei oleks lühem tagasiulatuv jõud võimaldanud saavutada selle jõuga taotletavat eesmärki.

158    Lisaks võib tagasiulatuva jõu kestuse käesolevas asjas omistada toimiku eriti tundlikule laadile, mida on meenutatud eespool punktis 118, ning nende läbirääkimiste kestusele, mida komisjon pidas, et jõuda vastastikusele kokkuleppele asjaomaste riikide vahel. Nagu on järeldatud eespool punktis 114, ei jäänud komisjon seoses sellega vaidlustatud määruse vastuvõtmisele eelnenud ajavahemikul passiivseks. Samuti ei ole tõendatud, et ta viivitas asjaomaste pooltega toimunud arutelude alustamisel või selliste arutelude käigus. Vastupidi, ta püüdis koguda kogu vajalikku teavet ja üritas leida asjaomaste poolte vahel kokku lepitud lahendust alates hetkest, mil tal tekkis territoriaalne pädevus määruse nr 1234/2007 artikli 118j (nüüd määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik) kohaldamiseks, see tähendab alates Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemisest.

159    Seega võimaldab vaidlustatud määruse tagasiulatuv jõud vaatamata selle ulatusele saavutada taotletavat eesmärki ega lähe kaugemale sellest, mis on selle saavutamiseks vajalik.

160    Sloveenia Vabariigi argumendid proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

161    Järelikult tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

C.      Kolmas väide, et on rikutud harta artiklit 17 ja EIÕK protokolli nr 1 artiklit 1

162    Sloveenia Vabariik väidab, et komisjon rikkus vaidlustatud määruse vastuvõtmisega ebaproportsionaalselt Sloveenia veinitootjate intellektuaalomandi õigusi ja kaubandusõigusi ning seega nende põhiõigust omandile, mis on kaitstud harta artikliga 17 ja EIÕK protokolli nr 1 artikliga 1. Ta esitab seoses sellega mitu argumenti.

163    Esiteks, vastupidi kaitstud päritolunimetusega „Teran“ seotud intellektuaalomandi õigusele, ei kujuta veiniviinamarjasordi „teran“ nime kasutamine Horvaatia tootjate poolt endast varalist õigust harta artikli 17 või EIÕK protokolli nr 1 artikli 1 tähenduses. Seega kaalus komisjon kahte õiguslikku huvi, mis ei ole absoluutselt samaväärsed.

164    Teiseks tekitab asjaolu, et Horvaatia veinitootjad kasutavad veiniviinamarjasordi „teran“ nime, mis on kaitstud päritolunimetuse „Teran“ täielik homonüüm, ohu, et tarbijaid on lihtne eksitada, nagu nähtub eelkõige 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusest Viiniverla (C‑75/15, EU:C:2016:35) ja komisjoni 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1166/2009, millega muudetakse ja parandatakse komisjoni määrust (EÜ) nr 606/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 479/2008 teatavad rakenduseeskirjad seoses viinamarjasaaduste kategooriate, veinivalmistustavade ja asjaomaste piirangutega (ELT 2009, L 314, lk 27), vastuvõtmisest.  Nime „teran“ selline kasutamine on vastuolus ka määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõigetega 1 ja 2 ning võimaldab Horvaatia tootjatel saada alusetult kasu kõnealuse Sloveenia kaitstud päritolunimetuse mainest. Lisaks võib vaidlustatud määrus viia selleni, et kaitstud päritolunimetus „Teran“ muutub nii sisutühjaks, et sellele omistatakse üldised omadused, mis jätavad selle kaitseta, mis on vastuolus määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõikes 3 sätestatud sõnaselge keeluga.

165    Kolmandaks läheb vaidlustatud määrus kaugemale sellest, mis on mõistlik ja vajalik kaitstud päritolunimetusi käsitlevate õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks, kuna Horvaatia tootjad võivad kasutada nime „teran“ sünonüümi, nimelt nime „istrijanac“. Sellega seoses viitab Sloveenia Vabariik 12. mai 2005. aasta kohtuotsusele Regione autonoma Friuli‑Venezia Giulia ja ERSA (C‑347/03, EU:C:2005:285). Lisaks võib vaidlustatud määrus tekitada Sloveenia veinitootjatele olulist majanduslikku kahju.

166    Sloveenia Vabariik lisab, et määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 esimene lõik ei luba automaatset erandit kõikide olemasolevate märgistamisviiside puhul, nagu nähtub komisjoni enda praktikast, eelkõige mis puudutab Horvaatia viinamarjasortide nimesid Barbera ja Portugizac ning Montepulciano. Sellega seoses leiab Sloveenia Vabariik, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, kuna ta käsitles sarnaseid olukordi erinevalt.

167    Neljandaks rikub vaidlustatud määruse vastuvõtmine peaaegu neli aastat pärast Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist proportsionaalsuse põhimõtet. Lisaks tegutses komisjon ebajärjekindlalt võrreldes oma varasema praktikaga sarnastes olukordades ning selliseks lahknevuseks lähenemises ei ole ühtegi objektiivset põhjust.

168    Viiendaks väidab Sloveenia Vabariik veel, et komisjoni õigus näha uue liikmesriigi liiduga ühinemisel ette erand sõltub selle liikmesriigi nõusolekust, mille tootjatele on antud kaitstud päritolunimetuse kaitse, nagu see tuleneb ELL artikli 49 teisest lõigust. Komisjon peaks enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist vähemalt arvesse võtma asjaomase liikmesriigi arvamust.

169    Komisjon, keda toetab Horvaatia Vabariik, vaidleb Sloveenia Vabariigi argumentidele vastu.

1.      Põhimõtted

170    Omandiõigus on harta artiklis 17 sätestatud põhiõigus. See õigus ei ole siiski absoluutne õigus. Nagu tuleneb ka harta artikli 52 lõikest 1, saab omandiõiguse kasutamisele seada piiranguid, tingimusel et need piirangud vastavad tegelikult taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 70).

171    Selle proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohtuliku kontrolli osas on Euroopa Kohus tunnustanud liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust talle antud pädevuse teostamisel niisugustes valdkondades, kus tema tegevus hõlmab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ja kus tal tuleb tegelda keerulise hindamisega. See kehtib eriti ühise põllumajanduspoliitika puhul valdkonnas, milles liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, mis vastab talle ELTL artiklitega 40–43 antud poliitilisele vastutusele (17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus AJD Tuna, C‑221/09, EU:C:2011:153, punkt 80, ja 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Agrargenossenschaft Neuzelle, C‑545/11, EU:C:2013:169, punkt 43).

172    Lisaks ei ole see ulatuslik kaalutlusõigus jäetud vaid seadusandjale. Nimelt on kohus otsustatud, et nõukogu võib olla sunnitud ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas andma komisjonile ulatusliku kaalutlusõiguse (vt 22. märtsi 2010. aasta kohtumäärus SPM vs. nõukogu ja komisjon, C‑39/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:157, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

173    Arvestades asjaolu, et komisjonil on käesolevas asjas ulatuslik kaalutlusõigus seoses olemasolevate märgistamistavadega, nagu nähtub eespool punktidest 171 ja 172, võib selles valdkonnas võetud meetme seaduslikkust mõjutada ainult see, kui see ei sobi ilmselgelt komisjoni edendatava eesmärgiga (vt selle kohta 13. detsembri 1994. aasta kohtuotsus SMW Winzersekt, C‑306/93, EU:C:1994:407, punkt 21, ja 2. juuli 2009. aasta kohtuotsus Bavaria ja Bavaria Italia, C‑343/07, EU:C:2009:415, punkt 81). Ainus kriteerium, mida selles kontekstis kohaldada tuleb, ei ole seega välja selgitada, kas komisjoni poolt vastu võetud meede oli ainus ja parim võimalik vahend, vaid kas see oli ilmselgelt ebasobiv (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Beneo‑Orafti, C‑150/10, EU:C:2011:507, punkt 77, ja 28. juuli 2011. aasta kohtuotsus Agrana Zucker, C‑309/10, EU:C:2011:531, punkt 44).

174    See piiratud kontrollimäär ei tähenda siiski, et liidu kohtud ei saa vaidlustatud meetmeid nende proportsionaalsuse kontrollimiseks rangelt uurida. Sellega seoses peavad liidu kohtud eelkõige veenduma, et asjaomane liidu institutsioon on lisaks taotletavale põhieesmärgile võtnud täielikult arvesse olemasolevaid huve (12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Association Kokopelli, C‑59/11, EU:C:2012:447, punkt 40; vt selle kohta ka 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Jippes jt, C‑189/01, EU:C:2001:420, punkt 85) ning et selles kontekstis võeti nõuetekohaselt arvesse negatiivselt puudutatud isikute huve (vt selle kohta 17. juuli 1997. aasta kohtuotsus Affish, C‑183/95, EU:C:1997:373, punkt 43).

2.      Kohaldamine käesolevale juhtumile

175    Käesoleval juhul näeb vaidlustatud määrus ette erandi Horvaatia veinide veiniviinamarjasordiga „teran“ märgistamise keelust. Selle määruse eesmärk ei ole seega takistada Sloveenia kaitstud päritolunimetusega „Teran“ kaitstud veinide igasugust turustamist ega a fortiori selle kehtetuks tunnistamist. Seevastu laiendas komisjon nende isikute rühma, kellel on õigus kasutada oma veinide etikettidel nime „teran“, et kaasata sellesse Horvaatia veinitootjad. Komisjon piiras selles osas Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ saajatele antud omandiõigusest tuleneva kaitse ulatust, kuna vaidlustatud määruse tõttu kaotasid need omanikud monopoli nime „Teran“ kasutamiseks oma veinide märgistamisel.

176    Selles kontekstis tuleb kontrollida, kas on täidetud eespool punktides 170–173 viidatud kohtupraktikas esitatud tingimused.

177    Kõigepealt ei ole vaidlust selle üle, et kõnealune erand märgistamise valdkonnas on ette nähtud komisjoni delegeeritud määrusega, mis omakorda on vastu võetud määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teises lõigus ette nähtud volituse alusel. Järelikult on käesoleval juhul täidetud tingimus, et omandiõiguse riive peab olema ette nähtud seadusega. Pealegi ei ole pooled seda vaidlustanud.

178    Mis puudutab seejärel vaidlustatud määrusega taotletavat eesmärki, siis on eespool punktides 123 ja 124 juba märgitud, et selle määruse eesmärk on kaitsta Horvaatias 30. juunil 2013 eksisteerinud märgistamistavasid ja lahendada konflikt, mis tekkis hetkel, mil ta liiduga ühines, ühelt poolt märgistamistavade ja teiselt poolt Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ vahel. Selle eesmärgiga kaasneb vajadus ühitada Horvaatia Vabariigi ja Sloveenia Vabariigi vastuolulisi taotlusi ning seega Horvaatia ja Sloveenia tootjate erinevaid huve. Sellist eesmärki, millega soovitakse leida tasakaal Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ kasutajate ja Horvaatia veinitootjate õiguspäraste huvide vahel, võib pidada üldisest huvist kantud õiguspäraseks eesmärgiks, millele Sloveenia Vabariik pealegi vastu ei vaidle.

179    Lõpuks, mis puudutab kõnealuse erandi proportsionaalsust võrreldes taotletava eesmärgiga, siis nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 5, et komisjon ei piirdunud lihtsalt erandi tegemisega, vaid kontrollis, kas Horvaatia Vabariigis eksisteeris liiduga ühinemise ajal seaduslik märgistamistava. Lisaks, nagu on täpsustatud vaidlustatud määruse põhjenduses 6, seadis ta vaidlusalusele erandile eritingimused, et võtta konkreetselt arvesse Sloveenia Vabariigi väljendatud reservatsioone.

180    Nii täpsustas ta selleks, et tarbijat ei eksitataks, et veiniviinamarjasordi „teran“ nimi võib üksnes siis esineda kaitstud päritolunimetust „Hrvatska Istra“ kandvate Horvaatia veinide märgistusel, kui sõnad „Hrvatska Istra“ ja „teran“ paiknevad samas nägemisväljas ning kui nime „teran“ tähemärgi suurus on väiksem kui kaitstud päritolunimetuse „Hrvatska Istra“ märgistusel kasutatud tähemärgi suurus. Komisjon märkis kohtuistungil, et selline märgistamistingimus on erandlik, kuna ühegi teise veiniviinamarjasordi märgistamisel ei ole ette nähtud eritingimusi ja see tingimus võeti vastu just Sloveenia Vabariigi vastuseisu arvessevõtmiseks.

181    Selles kontekstis tuleb Sloveenia Vabariigi esitatud argumente arvestades kontrollida, kas komisjon tegutses ilmselgelt ebaproportsionaalselt võrreldes taotletava eesmärgiga, mida on meenutatud eespool punktis 178.

a)      Asjasse puutuvate huvide võrdväärsuse puudumine

182    Mis puutub asjaolusse, et Horvaatia veinitootjate huvi jätkata oma veinide märgistamist märkega „teran“ ei olnud sugugi võrdväärne erinevate määrustega kaitstud päritolunimetusega „Teran“ kaitstud Sloveenia veinide tootjate õigusega, siis sarnaselt komisjoniga tuleb tõdeda, et liidu seadusandja võttis seda asjaolu juba siis tingimata arvesse, kui ta tegi poliitilise valiku võtta vastu määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik.

183    Määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu eesmärk on just nimelt lubada teha erandeid kaitstud päritolunimetusest tulenevast kasutamise monopolist, kui esineb ka muid huve, nimelt huvid, mis on nendel veinitootjatel, kellel puudub kaitstud päritolunimetus, ja tarbijatel, kes on harjunud nägema teatavaid märkeid nende tootjate toodetud veinide märgistusel. Seega on seadusandja ise kehtestanud võimaluse näha selline erand ette selleks, et sellise kaitstud päritolunimetuse nagu nimi „teran“ homonüümi saaks kasutada selliste veinide märgistamisel, millele ei ole antud seda kaitstud päritolunimetuse kaitset.

184    Selles kontekstis ja vastupidi sellele, mida annab mõista Sloveenia Vabariik, ei tõenda asjaolu, et määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik näeb komisjonile ette üksnes võimaluse, mitte aga kohustuse teha erand, või et kaitstud päritolunimetuse mainimine veini märgistusel on vastupidi kasutatava veiniviinamarjasordi märgisele kohustuslik, et vaidlustatud määruses sisalduv erand on taotletava üldise huvi eesmärgi suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne.

b)      Veiniviinamarjasordi nime „teran“ ja kaitstud päritolunimetuse „Teran“ homonüümia

185    Mis puutub veiniviinamarjasordi nime „teran“ ja Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ homonüümiasse, siis kõigepealt ei nähtu määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu sõnastusest, et selline asjaolu välistaks igasuguse võimaluse teha märgistuse osas erandit. Ainus selle andmise tingimus on märgistamistava olemasolu asjaomase riigi liiduga ühinemise ajal.

186    Lisaks nähtub määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 esimese lõigu sõnastusest, et sellega peetakse silmas olukorda, kus veiniviinamarjasordi nimi „koosneb“ kaitstud päritolunimetusest, mistõttu homonüümia on üks selles sättes ette nähtud juhtum.

187    Lisaks puudutab määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud põhimõtteline keeld, millele Sloveenia Vabariik tugineb, üksnes juba registreeritud nimetusele homonüümse või osaliselt homonüümse nimetuse registreerimist. See hüpotees ei ole käesoleval juhul kasutatav. Toimikust ei nähtu, et viinamarjasordi „teran“ nime kohta oleks esitatud taotlus registreerida see sama nime Sloveenia kaitstud päritolunimetusega konkureeriva kaitstud päritolunimetusena.

188    Seejärel tuleb esiteks märkida, et komisjon võttis konkreetselt arvesse ohtu, et tarbijaid võidakse eksitada pärast vaidlustatud määruse jõustumist toodetud Horvaatia veinide puhul, sest nagu on märgitud eespool punktis 179, kehtestab see määrus täiesti erandlikult nende veinide märgistamistingimused, mida Sloveenia Vabariik ei vaidlusta. Nii peab tarbija alati lugema Horvaatia veiniviinamarjasordi nime „teran“ koos Horvaatia kaitstud päritolunimetuse „Hrvatska Istra“ (Horvaatia Istria) märkimisega, mis peab olema kirjutatud suuremate tähtedega kui nimi „teran“.

189    Teiseks, mis puudutab Horvaatia päritolunimetust „Hrvatska Istra“ kandvaid veine, mis on toodetud enne vaidlustatud määruse jõustumist, siis on tõsi, et nende veinide turustamist võib jätkata kuni varude ammendumiseni selle määruse artikli 2 alusel, ilma et sealjuures tuleks järgida selle määrusega alates selle jõustumisest toodetud veinide suhtes kehtestatud märgistamisnõudeid, mida on meenutatud eespool punktis 188. Tegemist on siiski lihtsa üleminekukorraga, mis pealegi hõlmab üksnes Horvaatia päritolunimetust „Hrvatska Istra“ kandvaid veine. Võimalik segiajamise tõenäosus Sloveenia päritolunimetust „Teran“ kandvate veinidega piirdub seega teatavate veinidega, mida toodetakse kindlaksmääratud ajavahemikul ja mis on pärit konkreetsest piirkonnast.

190    Lisaks, nagu komisjon selgitas oma vastustes menetlust korraldavatele meetmetele, oli nimetus „Hrvatska Istra“ Horvaatias tema liiduga ühinemise hetkel juba kaitstud. Et säilitada see kaitse kaitstud päritolunimetusena, nagu nähtub määruse nr 1234/2007 artikli 118s lõigetest 4 ja 5, oli Horvaatia Vabariik kohustatud esitama tehnilise toimiku, mis võimaldaks tõendada, et see nimetus vastab sama määruse artikli 118b tingimustele. Komisjon märkis, ilma et talle oleks selles osas vastu vaieldud, et Horvaatia Vabariigi poolt selliselt esitatud tehniline toimik näitab, et veini „Hrvatska Istra“ märgistusel on märge „teran“ lubatud üksnes tingimusel, et nimi „teran“ ja „Hrvatska Istra“ paiknevad samas nägemisväljas ning et nime „teran“ tähemärgi suurus on väiksem kui viimati nimetatud nimetuse tähemärgi suurus. Selliseid eksisteerivaid märgistamistingimusi arvestades näib, et enne vaidlustatud määruse jõustumist Horvaatias toodetud veini „teran“ ja homonüümset päritolunimetust „Teran“ kandva Sloveenia veini segiajamise tõenäosus on vähenenud eelkõige seetõttu, et see saab puudutada vaidlustatud üleminekusätte esemeks olevaid veine, see tähendab ajavahemikul juulist 2013 kuni juulini 2017 toodetud veine, mille puhul on kasutatud nimetust „Hrvatska Istra“, mille märgistus ei vasta täielikult eespool nimetatud tehnilisele toimikule.

191    Lisaks, mis puudutab 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsust Viiniverla (C‑75/15, EU:C:2016:35), siis tuleb märkida, et see käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määruse (EÜ) nr 110/2008 piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja kaitse kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1576/89 (ELT 2008, L 39, lk 16) artikli 16 punkti b tõlgendamist. Lisaks asjaolule, et see säte käsitleb üksnes määruse artiklis 2 määratletud „piiritusjooke“, kuid mitte veine, kaitseb see säte geograafilisi tähiseid igasuguse väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest ega näe ette erandeid märgistamisel. See kohtuotsus käsitleb seega sellist sätet ja konteksti, mis erineb sellest, mis on kõne all käesolevas asjas.

192    Sloveenia Vabariik ei saa tugineda ka 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusele Viiniverla (C‑75/15, EU:C:2016:35), tõendamaks, et veiniviinamarjade sordi „teran“ kasutamine Horvaatia veinitootjate poolt tekitab avalikkusel selle toote päritolu suhtes seoseid, võimaldades seega tootjatel saada Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ mainest alusetult kasu. Ühelt poolt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemisel eksisteeris selles riigis sõna „teran“ märgistamisega seotud seaduslik märgistamistava, mistõttu ei saa seda viidet pidada Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ mainet „ebaõiglaselt“ ära kasutavaks. Teiseks, vastupidi olukorrale kohtuasjas, milles tehti 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Viiniverla (C‑75/15, EU:C:2016:35), kus asjaomaste jookide märgistusele ei lisatud ühtegi konkreetset märget, võttis komisjon vaidlustatud määruses arvesse segiajamise tõenäosust tarbija jaoks, nõudes, et Horvaatia veinide märgistusel „teran“ oleks selgelt märgitud, et vein oli pärit Horvaatia Istriast (KPN „Hrvatska Istra“).

193    Lisaks, mis puudutab Sloveenia Vabariigi argumenti, mis põhineb määrusel nr 1166/2009, siis esiteks tuleb märkida, et selle määruse eesmärk ei ole määruse nr 1234/2007 artikli 118j (nüüd määruse nr 1308/2013 artikkel 100) rakendamine. Vastupidi, see tugineb sama määruse artikli 113d lõikele 2 ning artikli 121 kolmandale ja neljandale lõigule, mis ei ole käesolevas asjas kõne all.

194    Teiseks ei ole Sloveenia Vabariik esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et määruse nr 1166/2009 vastuvõtmisega seotud asjaolud on käesoleva juhtumi asjaoludega sarnased. Selle määruse põhjendusest 2 nähtub vastupidi, et Itaalia ametiasutused tegid ise otsuse nõuda Itaalias asjaomase viinamarjasordi tähistamiseks sõna „glera“ kasutamist. Komisjon piirdus selle otsuse teadmiseks võtmisega ja sellest tulenevalt määruse nr 606/2009 muutmisega, et vältida lahknevusi Itaalia õigusnormide ja liidu õigusnormide vahel. Käesoleval juhul aga pidi komisjon ühitama vastuolulisi riiklikke huve ja analüüsima Horvaatias eksisteerivat märgistamistava.

195    Lõpuks ei ole Sloveenia Vabariigil alust väita, et veiniviinamarjasordi „teran“ nime kasutamine Horvaatia Istria veinide puhul muudaks Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ nii sisutühjaks, et see muutub üldnimetuseks, mistõttu see jääb kaitseta.

196    Määruse nr 1308/2013 artikli 101 lõikest 1 tuleneb küll, et nimetust ei kaitsta kaitstud päritolunimetusena, kui ilmneb, et sellest on liidus saanud üldnimetus. Siiski puudutab see säte tingimusi, mida kohaldatakse taotlusele anda nimetusele kaitstud päritolunimetuse kaitse. Selle määruse artikkel 103 reguleerib aga kaitstud päritolunimetuste kaitse ulatust pärast selle andmist. Nii tuleneb selle sätte lõikest 3, et kui leitakse, et nimetus vastab määruse nr 1308/2013 artikli 93 lõike 1 tähenduses kaitstud päritolunimetuse kaitse andmise tingimustele, ei saa see kaitstud päritolunimetus seda kaitset enam kaotada, isegi siis, kui näib, et sellest on liidus saanud üldnimetus.

c)      Nime „teran“ sünonüümi olemasolu ja komisjoni tegevuse järjepidevuse puudumine

197    Nagu märgib Sloveenia Vabariik, nähtub Horvaatia Vabariigi poolt komisjonile 13. mail 2013 saadetud kirja lisadest, mis sisaldavad määruse nr 607/2009 XV lisa A osas esitatud loetelu läbivaatamise taotlust, et veiniviinamarjasordi „teran“ nime võib Horvaatias tähistada ka sünonüümiga „istrijanac“.

198    Komisjon võttis siiski vaidlustatud määrust vastu võttes arvesse Horvaatias liiduga ühinemisel eksisteerinud märgistamistava, nagu näeb ette määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik. Toimiku põhjaliku uurimise tulemusel jõudis ta järeldusele, et selles riigis kasutati nime „teran“ teatava veiniviinamarjasordi tähistamiseks ning et sellise kasutamise tõttu tuleb selle sordinime osas teha erand märgistamise valdkonnas.

199    Toimikust ei nähtu aga kuidagi, et Horvaatia Vabariik oleks esitanud sarnase taotluse nime „istrijanac“ kasutamise kohta. Toimikus ei ole ka asjaolusid, mis tõendaksid, et Horvaatias oleks liiduga ühinemise ajal nime „istrijanac“, märgistamisel tegelikult kasutatud, mistõttu komisjon oleks pidanud seda vaidlustatud määrust vastu võttes arvesse võtma.

200    Tõsi, Euroopa Kohus rõhutas 12. mai 2005. aasta kohtuotsuses Regione autonoma Friuli‑Venezia Giulia ja ERSA (C‑347/03, EU:C:2005:285, punkt 133), mis käsitleb keeldu kasutada Itaalia viinamarjasortide nimesid „Tocai friulano“ ja „Tocai italico“ Ungari geograafilise tähise „Tokaj“ olemasolu tõttu, nimetatud keelu proportsionaalsuse põhjendamiseks sünonüümide olemasolu, mis asendavad nimetusi „Tocai friulano“ ja „Tocai italico“.

201    Asjaolu, et märgistamiskeeldu peeti sünonüümide olemasolu tõttu proportsionaalseks, ei tähenda siiski seda, et vaidlustatud määrus, mille eesmärk on vastupidi lubada sellekohase seadusliku volituse alusel veiniviinamarjasordi nime kasutamist märgistamisel (määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teine lõik), on ebaproportsionaalne, kui eksisteerivad selle sordi nime sünonüümid. Seda, kas vaidlustatud määrus on proportsionaalne või mitte, tuleb hinnata aga, lähtudes käesoleval juhul taotletavast eesmärgist, milleks on võtta arvesse Horvaatias liiduga ühinemise kuupäeval eksisteerinud märgistamistavasid ja kahe riigi vastandlike huvide ühitamist. Lubades kasutada veiniviinamarjasordi „teran“ nime, ei läinud komisjon ilmselgelt kaugemale sellest, mis on vajalik sellise eesmärgi saavutamiseks.

202    Mis puutub ülemäärastesse majanduslikesse tagajärgedesse, mida vaidlustatud määrus võib Sloveenia veinitootjatele kaasa tuua, siis nagu väidab komisjon, põhineb see argument Sloveenia Vabariigi esitatud eeldusel, et tarbijaid eksitatakse seoses veiniviinamarjasordist „teran“ toodetava Horvaatia veini tegeliku päritoluga ning nad eelistavad osta seda Horvaatia veini, mis on kättesaadavam ja odavam kui Sloveenia vein, millele laieneb kaitstud päritolunimetus „Teran“.

203    Nagu nähtub eespool punktist 188, võttis komisjon arvesse ohtu, et tarbijaid võidakse asjaomaste veinide päritolu osas eksitada, ning nägi ette konkreetsed märgistamistingimused, millest piisab sellise eksimuse vältimiseks.

204    Igal juhul ei nähtu toimikust kuidagi, et Sloveenia Vabariigi esitatud katastroofilised prognoosid oleksid aset leidnud. Asjaolu, et Horvaatia Vabariigil on Sloveenia Vabariigist palju suurem veini „teran“ tootmise potentsiaal, ei tähenda mingil moel, et Horvaatia Istria veinitootjad loobuksid teatavate viinamarjade kasvatamisest veiniviinamarjasordi „teran“ kasuks või eelistaksid pigem seda sorti kui mõnd teist. Tootmist ja kasvatusalasid puudutavad arvandmed, millele Sloveenia Vabariik viitab, tõendavad küll veini „Teran“ tootmise olulisust selles riigis (88% Sloveenia tootjate puhul moodustab kaitstud päritolunimetus „Teran“ tootmisest enam kui poole), kuid need ei tõenda, et Horvaatia veini märgistamise lubamine märkega „teran“ tooks Sloveenia tootjatele nii suurt kahju.

205    Mis puudutab Sloveenia Vabariigi argumenti, et komisjoni tegevus, mis käsitleb sarnaseid olukordi erinevalt, on ebajärjepidev, siis tuleb meenutada, et liidu õiguse aluspõhimõtete osaks olev võrdse kohtlemise üldpõhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 73). Niisiis tuleb selle põhimõtte rikkumise tuvastamiseks kõigepealt kontrollida, kas käesolevas asjas viidatud olukorrad on sarnased.

206    Sellega seoses nähtub Horvaatia Vabariigi 13. mai 2013. aasta kirjast määruse nr 607/2009 XV lisa A osas toodud loetelu muutmise kohta, et see riik oli palunud komisjonil lisada sellesse loetellu nimed „barbera“, „montepulciano“ ja „portugizac“ ning et sellest hoolimata ei tehtud rakendusmääruses nr 753/2013 nende sordinimede märgistuse osas ühtegi erandit.

207    Ainuüksi sellest asjaolust ei piisa siiski tõendamaks, et kõigi eespool punktis 206 nimetatud nimede märgistamise tava oli Horvaatias liiduga ühinemise ajal sarnane „teran“ märgistusega. Toimikus ei ole selle kohta ühtegi tõendit. Kuna Sloveenia Vabariik ei ole tõendanud sarnaste olukordade olemasolu, ei saa ta komisjonile käesolevas asjas ette heita võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ega ebajärjekindlat tegevust selles osas.

d)      Vaidlustatud määruse vastuvõtmisele eelnenud tähtaeg

208    Mis puudutab vaidlustatud määruse vastuvõtmise tähtaja väidetavat ebaproportsionaalsust, siis tuleb tõdeda, et Sloveenia Vabariik esitab sisuliselt sama argumendi kui teise väite raames, mille kohaselt komisjon viivitas õigusvastaselt oma pädevuse teostamisega.

209    Ent eespool punktides 112–118 esitatud põhjustel ja võttes arvesse toimiku tundlikkust, ei saa komisjonile ette heita seda, et tal võttis toimiku „teran“ läbivaatamine ligikaudu neli aastat, ega seda, et ta julgustas poolte vahel läbirääkimiste teel lahenduse leidmist.

210    Kõigest eeltoodust tuleneb, et Sloveenia Vabariik ei ole kuidagi tõendanud, et komisjon rikkus ilmselgelt ebaproportsionaalselt kaitstud päritolunimetust „Teran“ kasutavate Sloveenia veinitootjate omandiõigust. Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata. See järeldus ei mõjuta siiski eespool punktis 168 mainitud Sloveenia Vabariigi nende argumentide analüüsi, mis kuuluvad seitsmenda väite juurde ja mida analüüsitakse selle raames.

D.      Neljas väide, et on rikutud Horvaatia Vabariigi ühinemisakti artiklit 41

211    Sloveenia Vabariik rõhutab, et akti Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise tingimuste ja Euroopa Liidu lepingus, Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingus tehtavate muudatuste kohta (ELT 2012, L 112, lk 21; edaspidi „Horvaatia Vabariigi ühinemisakt“) artikli 41 kohaselt vastuvõetavad võimalikud üleminekumeetmed ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas, mille eesmärk oli hõlbustada Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist, sai vastu võtta ainult kolme aasta jooksul alates ühinemiskuupäevast ning neid ei olnud võimalik kohaldada pärast selle ajavahemiku möödumist.

212    Sloveenia Vabariik on aga seisukohal, et vaidlustatud määruse artiklis 2 ette nähtud üleminekumeede, mis võimaldab müüa enne Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist 1. juulil 2013 toodetud Horvaatia veini varud isegi siis, kui need ei vasta sama määruse artiklis 1 kehtestatud uutele märgistamistingimustele, on kohaldatav pikema ajavahemiku jooksul kui ühinemisakti artiklis 41 ette nähtud kolmeaastane ajavahemik, kuna see määrus on ligi nelja-aastase tagasiulatuva jõuga. Nii nägi komisjon selle veini jaoks ette uue üleminekuperioodi enam kui kolm aastat pärast ühinemist, mis on vastuolus Horvaatia Vabariigi ühinemisakti artikliga 41.

213    Komisjon vaidleb Sloveenia Vabariigi argumentidele vastu.

214    Käesoleval juhul tuleb Horvaatia Vabariigi ühinemisakti artiklit 41 tõlgendada koostoimes selle ühinemisakti artikli 2 esimese lõiguga. Viimati nimetatud säte näeb ette, et alates ühinemiskuupäevast on institutsioonide poolt enne ühinemist vastu võetud lepingute sätted ja aktid Horvaatia Vabariigile siduvad ning neid kohaldatakse selles riigis vastavalt kõnealustes lepingutes ja ühinemisaktis sätestatud tingimustele. Sellest tuleneb, et Horvaatia Vabariigi suhtes kehtisid alates tema liiduga ühinemisest 1. juulil 2013 põhimõtteliselt kõik veinisektori toodete märgistamise suhtes kohaldatavad sätted, sealhulgas määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõikes 3 (nüüd määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõige 3) sätestatud märgistamiskeeld ja sellest keelust erandi tegemise võimalus, mis on ette nähtud määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikes 3.

215    Selles kontekstis lubab Horvaatia Vabariigi ühinemisakti artikkel 41 võtta vastu üleminekusätteid ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas, et hõlbustada selle riigi üleminekut oma varasemalt riiklikult korralt liidu korrale. Viidatud üleminekumeetmed on seega sellised meetmed, millega püütakse teha ajaliselt piiratud ajavahemikuks kehtestatud erand 1. juulil 2013 kehtinud liidu õigusaktidest ja mida ilma nende säteteta oleks sel kuupäeval Horvaatia Vabariigi suhtes viivitamata kohaldatud.

216    Vaidlustatud määruse artiklis 2 esitatud üleminekumeede ei kuulu aga eespool punktides 214 ja 215 määratletud raamistikku. Nimelt ei ole selle sätte eesmärk teha erandit Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise ajal kehtinud õigusnormidest, vaid hoopis uutest märgistamisnõuetest, mis on ette nähtud määrusega, mille komisjon võttis vastu sõnaselge volituse alusel, mis on antud pärast seda ühinemist määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõiguga koostoimes määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikega 3.

217    Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

E.      Viies väide, et on rikutud määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teist lõiku, arvestades tähendust, mille liidu õiguse aluspõhimõtted ning harta artikkel 17 ja EIÕK protokolli nr 1 artikkel 1 sellele sättele annavad, ning kuues väide, et on rikutud ELL artikli 13 lõiget 2 ja ELTL artiklit 290

218    Sloveenia Vabariik väidab viienda väite põhjenduseks, et määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teist lõiku tuleb tõlgendada kitsalt, kooskõlas liidu õiguse aluspõhimõtetega, eelkõige õiguskindluse, omandatud õiguste kaitse, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ning harta artikliga 17 ja EIÕK protokolli nr 1 artikliga 1. Võttes vastu vaidlustatud määruse, mis ei järginud neid põhimõtteid, ületas komisjon nimetatud määruse artikli 100 lõike 3 teises lõigus ette nähtud volituse piire.

219    Sloveenia Vabariik leiab kuuendas väites samuti, et komisjon ületas oma pädevust, kahjustades määruse nr 1308/2013 – mille peamine eesmärk on kaitsta tootjate ja tarbijate seaduslikke huve eksitamise eest ja siseturu nõuetekohast toimimist – põhisisu. Seega olevat ta rikkunud ELL artiklit 13 ja ELTL artiklit 290.

220    Komisjon vaidleb Sloveenia Vabariigi argumentidele vastu ja viitab vastustele, mille ta andis kolme esimese väite raames.

221    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et Sloveenia Vabariigi argumente, mis käsitlevad õiguskindluse, omandatud õiguste kaitse, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtete arvessevõtmist, on juba käsitletud teise väite raames eespool punktides 95–161 ning need on juba tunnistatud põhjendamatuks. Seega, kuna viies väide kattub teise väitega, tuleb see samadel põhjendustel kui teine väide tagasi lükata.

222    Harta artikli 17 ja EIÕK protokolli nr 1 artikli 1 rikkumise kohta esitatud argumentide kohta tuleb tõdeda, et need käsitlevad tarbijate kaitset eksitamise eest, Sloveenia päritolunimetuse „Teran“ ja Horvaatia veiniviinamarjasordi „teran“ nime vahelist täielikku homonüümiat ja sünonüümi „istrijanac“ olemasolu selle veiniviinamarjasordi tähistamiseks. Neid argumente on aga analüüsitud ka kolmanda väite raames eespool punktides 185–210. Kuna viies väide kattub kolmanda väitega, tuleb see samadel põhjendustel põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

223    Samuti, võttes arvesse asjaolu, et kuuenda väite raames ELL artikli 13 ja ELTL artikli 290 rikkumise põhjendamiseks esitatud argumendid kattuvad sisuliselt viiendas väites esitatutega, tuleb ka need samadel põhjendustel tagasi lükata.

224    Seega tuleb viies ja kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

F.      Seitsmes väide, et Horvaatia Vabariik ei esitanud enne liiduga ühinemist taotlust kanda veiniviinamarjasordi „teran“ nimi määruse nr 607/2009 XV lisa A ossa ning ühinemisläbirääkimistel jäeti Sloveenia Vabariigile sellisest taotlusest teatamata

225    Sloveenia Vabariik väidab, et määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu ja määruse nr 607/2009 artikli 62 lõike 3 kohaselt oleks Horvaatia Vabariik pidanud taotlema enne oma liiduga ühinemist veiniviinamarjasordi „teran“ nime lisamist määruse nr 607/2009 XV lisa A ossa, mida ta aga ei teinud. Lisaks oleks komisjon ELL artiklis 4 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt pidanud Sloveenia Vabariiki niisugusest taotlusest teavitama, kui see oleks olnud esitatud. Arvestades asjaolu, et selline küsimus on tingimata seotud riigi liiduga ühinemise läbirääkimistega, oleks Sloveenia Vabariigil seejärel pidanud olema võimalus otsustada selline loetellu kandmine heaks kiita või sellest keelduda, nagu see tuleneb eelkõige ELL artikli 49 teisest lõigust.

226    Komisjon, keda toetab Horvaatia Vabariik, vaidleb Sloveenia Vabariigi argumentidele vastu.

227    Mis puudutab esiteks Horvaatia Vabariigi väidetavat kohustust esitada enne liiduga ühinemist taotlus kanda veiniviinamarjasordi „teran“ nimi määruse nr 607/2009 XV lisa A osas (varem määruse nr 753/2002 II lisa) esitatud loetellu, siis tuleb tõdeda, et Horvaatia Vabariik avaldas 2008. aasta läbirääkimisseisukoha III.B.3 peatükis „Märgised, sordid, veinid ja piiritusjoogid“ sõnaselgelt soovi, et tema riiklik tunnustatud viinamarjasortide loetelu lisataks olemasolevasse nende veiniviinamarjasortide või nende sünonüümide loetellu, mis sisaldavad geograafilist tähist ja mida võib kasutada veinide märgistuses, mis on toodud määruse nr 753/2002 II lisas.

228    See nõue võeti seejärel selgelt tagasi Horvaatia Vabariigi 28. septembri 2011. aasta ühinemisseisukoha addendum’is. See tagasivõtmine tugines siiski sõnaselgelt eeldusel, et nende sortide loetelu, mida võib veinide märgistusel kasutada, ei ole koostatud mitte ühinemisläbirääkimistel, vaid hiljem määruse nr 607/2009 artikli 62 alusel.

229    Lisaks tuleb märkida, et alles 6. detsembril 2011, kui Sloveenia Vabariik esitas määruse nr 1234/2007 artiklis 118c osutatud nimetuse „Teran“ tehnilise toimiku, märkis ta esimest korda komisjonile, et nime „Teran“ tuleb kaitsta eraldi kaitstud päritolunimetusena. Sel kuupäeval oli juba vastu võetud Euroopa Liidu Nõukogu 5. detsembri 2011. aasta otsus Horvaatia Vabariigi Euroopa Liidu liikmeks võtmise kohta (ELT 2012, L 112, lk 6), millele oli lisatud Horvaatia Vabariigi ühinemisakt.

230    Selles kontekstis palus Horvaatia Vabariik ühes komisjonile 13. mail 2013 saadetud kolmest kirjast, mis käsitles konkreetselt Sloveenia kaitstud päritolunimetuse „Teran“ küsimust, komisjonil leida sobiv lahendus, mis võimaldaks tema veinitootjatel oma veinide märgistamisel veiniviinamarjasordi „teran“ nime edasi kasutada. Kuigi tegemist ei ole sõnaselge taotlusega kanda veiniviinamarjasorti „teran“ määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikes 3 nimetatud loetellu, palus Horvaatia Vabariik siiski ilmselgelt komisjoni sekkumist, et leida lahendus võimalusele kasutada oma veinide märgistamisel nime „teran“.

231    Igal juhul ei tulene määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teise lõigu sõnastusest koostoimes määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikega 3 kuidagi, et Horvaatia Vabariik oli kohustatud liiduga ühinemise läbirääkimiste käigus esitama taotluse veiniviinamarjasordi „teran“ jaoks erandi tegemiseks.

232    Vastupidi, määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teisest lõigust tuleneb, et selle sätte raames teeb liikmesriigi veiniviinamarjasordi nimele märgistamise erandi andmise otsuse eranditult komisjon, kui ta teostab delegeeritud pädevust. Seega ei põhine selline erand liikmesriikidevahelisel kokkuleppel enne liiduga ühinemist, vaid seadusandja poolt komisjonile antud sõnaselgel volitusel, mis oli olemas juba ajal, mil Horvaatia Vabariik liiduga ühines (vt määruse nr 1234/2007 artikli 118j lõige 3).

233    Teisisõnu ei ole otsus kanda teatava veiniviinamarjasordi nimi määruse nr 607/2009 XV lisa A osas sisalduvasse loetellu iseenesest „vastuvõtutingimused ja niisuguse vastuvõtmisega kaasnevad kohandused liidu aluseks olevates lepingutes“ (ELL artikli 49 teine lõik), vaid lihtsalt sellise määruse rakendamine, mis on osa liidu acquis’st, millega liitub uus riik.

234    Teiseks, mis puudutab asjaolu, et Sloveenia Vabariiki ei teavitatud Horvaatia Vabariigi taotlusest kanda enne tema liiduga ühinemist veiniviinamarjasordi „teran“ nimi määruse nr 607/2009 XV lisa A osas sisalduvasse loetellu, ning sellest nähtuvat lojaalse koostöö kohustuse rikkumist, siis tuleb korrata, et sellest lojaalse koostöö põhimõttest, mis on sätestatud ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus, tuleneb liikmesriikide kohustus võtta kõik vajalikud meetmed liidu õiguse tõhususe tagamiseks ning liidu institutsioonide ja liikmesriikide vastastikuse austamise ja abi osutamise kohustus asutamislepingutest tulenevate ülesannete täitmisel (vt 1. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑402/15, EU:T:2018:107, punkt 53 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

235    Selles osas piisab, kui meenutada, et ühinemisläbirääkimistel ei käsitletud küsimust, kas Horvaatia veinipudelitel on lubatud kasutada veiniviinamarjasordi „teran“ nime. Vastupidi, see lahendati komisjoni vastava seadusliku volituse alusel nendest läbirääkimistest eraldi toimunud konsultatsioonide käigus pärast Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemist, millest Sloveenia Vabariik oli teadlik ning mille raames teda teavitati ja millega ta oli otseselt seotud, nagu nähtub eespool punktidest 112 ja 113. Järelikult ei saa komisjonile ette heita, et ta rikkus ühinemisläbirääkimistel Sloveenia Vabariigi austamise ja abistamise kohustust.

236    Lisaks nähtub Sloveenia põllumajandusministri 11. novembri 2014. aasta kirjast komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu volinikule selgelt, et Sloveenia Vabariiki teavitati Horvaatia Vabariigi taotlusest pärast tema liiduga ühinemist ning et tal oli võimalus esitada komisjonile oma seisukohad teemal „teran“ komisjoniga toimunud kahepoolsel kohtumisel. Lisaks, nagu on õigesti märgitud vaidlustatud määruse põhjendustes 3, 4 ja 5, konsulteeriti seejärel korduvalt Sloveenia Vabariigiga teemal „teran“, et jõuda Horvaatia Vabariigiga kokkuleppele.

237    Kolmandaks, arvestades asjaolu, et komisjon oli teinud erandi, mis käsitles veiniviinamarjasordi „teran“ nime kasutamist märgistamisel, seadusliku volituse alusel väljaspool ühinemisläbirääkimisi, on täiesti põhjendamatu Sloveenia Vabariigi argument, mille kohaselt sellise erandi tegemiseks oli ühinemisläbirääkimistel nõutud tema nõusolek.

238    Pealegi ei tulene erandi tegemiseks liikmesriikide eelneva nõusoleku saamise vajadus kuidagi määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teisest lõigust. Selle sätte teistsugune tõlgendamine tähendaks igale riigile vetoõiguse andmist ja võiks nii muuta selle sättega komisjonile antud volituste delegeerimise sisutühjaks.

239    Järelikult tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

G.      Kaheksas väide, et on rikutud institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti V.28 ja ühisseisukoha punkti II.7 ning institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet

240    Sloveenia Vabariik väidab, et komisjon nägi veiniekspertide rühma GREX WINE 24. jaanuari 2017. aasta koosolekul esitatud delegeeritud määruse eelnõus ette võimaluse, et Horvaatia veinitootjatel lubatakse oma pudelite märgistuses kasutada nime „teran“, kui nad järgivad konkreetseid märgistamistingimusi. Lõpuks vastu võetud vaidlustatud määruse redaktsioonis on lisaks ette nähtud üleminekuperiood selliste Horvaatia veinide varude müümiseks, mis ei vasta uutele märgistamistingimustele. Tegemist on delegeeritud määruse eelnõu olulise muudatusega, mille kohta ekspertidel ja liikmesriikidel ei olnud võimalust oma seisukohta esitada.

241    Järelikult rikkus komisjon kohustust, mis on sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis V.28 ja sellele kokkuleppele lisatud ühisseisukohas. Ta rikkus väidetavalt ka institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet.

242    Komisjon vaidleb Sloveenia Vabariigi argumentidele vastu.

243    Käesoleval juhul põhinevad Sloveenia Vabariigi argumendid eeldusel, et vaidlustatud määruse artiklis 2 ette nähtud üleminekusätte lisamine kujutab endast 24. jaanuaril 2017 veiniekspertide rühmas GREX WINE arutatud määruse eelnõu olulist muudatust ühisseisukoha punkti II.7 tähenduses.

244    Sellega seoses tuleb korrata, et institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti V.28 esimese lõigu kohaselt kohustub komisjon enne delegeeritud õigusaktide vastuvõtmist koguma kõik vajalikud teadmised, eelkõige konsulteerides liikmesriikide ekspertidega ja korraldades avalikke konsultatsioone. Lisaks on ühisseisukoha punktis II.7 sätestatud, et „[k]ui delegeeritud õigusakti eelnõu sisu mis tahes moel muudetakse, annab komisjon liikmesriikide ekspertidele võimaluse avaldada delegeeritud õigusakti eelnõu muudetud versiooni kohta arvamust, asjakohasel juhul kirjalikult“.

245    Eespool punktis 244 viidatud kahe sätte koostoimest tuleneb, et komisjon kohustus enne delegeeritud akti vastuvõtmist koguma kõik vajalikud teadmised, mis eeldab eelkõige, et enne selle vastuvõtmist konsulteeritakse akti kõigi oluliste aspektide osas liikmesriikide ekspertidega.

246    Mis puudutab veiniekspertide rühma GREX WINE 24. jaanuari 2017. aasta koosolekul arutatud delegeeritud määruse eelnõu, siis vastab tõele, et see tekst ei sisaldanud niisugust üleminekusätet nagu see, mis lõpuks lisati vaidlustatud määruse artiklisse 2. Samuti ei ole vaidlustatud seda, et vaidlustatud määruse lõplikku versiooni selles ekspertrühmas ei arutatud.

247    Tuleb siiski meenutada, et vaidlustatud määruse eesmärk, nagu on märgitud selle põhjenduses 5, on võtta arvesse märgistamistavasid, mis Horvaatias liiduga ühinemise ajal kehtisid, ning lubada erandkorras kasutada Horvaatia veinide märgistamisel nime „teran“, kui on täidetud teatavad tingimused. Selles osas on komisjon täitnud institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti V.28 esimeses lõigus ette nähtud kohustust, kuna ei ole vaidlust selle üle, et ta kogus selle märgistamistava hindamiseks kõik vajalikud teadmised, sealhulgas ekspertide arvamused selle punkti tähenduses.

248    Selles kontekstis ei muuda vaidlustatud määruse artiklis 2 sisalduv üleminekusäte ei antud erandit ega selle kohaldamise tingimusi. See säte näeb üksnes ette üleminekunormi, mis piirdub enne vaidlustatud määruse jõustumist toodetud kaitstud päritolunimetust „Hrvatska Istra“ kandvate veinide puhul sellega, et see määrus ise ei kehtestaks Horvaatia tootjatele tagasiulatuvalt uusi kohustusi nende veinide märgistamisel. Sellega seoses kasutas komisjon, kes tegutses delegatsiooninormi alusel ELTL artikli 290 tähenduses, seadusandja kehtestatud piirides kaalutlusõigust, mida selline delegeerimine hõlmab. Täpsemalt tegutses ta kooskõlas määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõikega 3 koostoimes määruse nr 607/2009 artikli 62 lõikega 3, mis annab komisjonile ulatusliku kaalutlusõiguse kehtestada märgistamise valdkonnas erandeid. Seega kuulus sellise üleminekusätte nagu artikkel 2 vaidlustatud määrusesse lisamine lahutamatult komisjoni pädevusse.

249    Igal juhul, isegi kui tuleks asuda seisukohale, et komisjon ei täitnud institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti V.28 esimeses lõigus koostoimes ühisseisukoha punktiga II.7 ette nähtud kohustust, ei ole Sloveenia Vabariik tõendanud, kuidas selline konsulteerimine oleks võinud muuta vaidlustatud määruse sisu. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud määruse artiklis 2 ette nähtud üleminekumeede oli vajalik õiguskindluse põhimõtte alusel, mida on meenutatud eespool punktis 99. Seda sätet vastu võttes veendus komisjon, et vaidlustatud määrus ise ei kehtesta tagasiulatuvalt Horvaatia veinitootjatele uusi märgistamiskohustusi.

250    Seega ei saa nõustuda Sloveenia Vabariigi argumentidega, mille kohaselt on rikutud institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti V.28 ja ühisseisukoha punkti II.7.

251    Sloveenia Vabariigi argument, mis tugineb institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõttele, tuleb tagasi lükata samadel põhjendustel, mis on esitatud eespool punktides 247–251.

252    Eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt tuleb kaheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

253    Järelikult, kuna kõik väited on põhjendamatuse tõttu tagasi lükatud, tuleb hagi jätta rahuldamata.

V.      Kohtukulud

254    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Sloveenia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Sloveenia Vabariigilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

255    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Horvaatia Vabariik kannab seega oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Sloveenia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Horvaatia Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.

Kanninen Schwarcz Madise

Iliopoulos       Reine

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

*      Kohtumenetluse keel: sloveeni.