Language of document : ECLI:EU:T:2021:410

ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

7. juuli 2021(*)

Lepinguväline vastutus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Nende isikute ja üksuste loetelu, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid külmutatakse – Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine

Kohtuasjas T‑692/15 RENV,

HTTS Hanseatic Trade Trust & Shipping GmbH, asukoht Hamburg (Saksamaa), esindaja: advokaat M. Schlingmann,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J.‑P. Hix ja M. Bishop,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Tricot, C. Hödlmayr, J. Roberti di Sarsina ja M. Kellerbauer,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artiklite 268 ja 340 alusel esitatud nõue hüvitada kahju, mis hagejale väidetavalt tekkis esiteks seetõttu, et tema nimi kanti nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT 2010, L 195, lk 25), nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2007, L 103, lk 1), V lisasse, ja teiseks seetõttu, et tema nimi kanti nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT 2010, L 281, lk 1), määruse nr 961/2010 VIII lisasse,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud M. Jaeger ja O. Porchia (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik B. Lefebvre,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 20. novembri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust ja menetlus enne kohtuasja uueks arutamiseks tagasisaatmist

1        Hageja HTTS Hanseatic Trade Trust & Shipping GmbH on Saksa õiguse alusel 2009. aasta märtsis asutatud äriühing, mille asutaja on Naser Bateni; see äriühing tegutseb laevaagendina ja tehnilise haldajana.

2        Käesolev kohtuasi käsitleb piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast ohtliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise. Eelkõige on tegu meetmetega laevandusettevõtja Islamic Republic of Iran Shipping Lines (edaspidi „IRISL“) vastu ning selle ettevõtjaga väidetavalt seotud füüsiliste või juriidiliste isikute vastu, kelle hulgas on Euroopa Liidu Nõukogu sõnul ka IRISL Europe, hageja ja veel kaks laevandusettevõtjat, Hafize Darya Shipping Lines (edaspidi „HDSL“) ja Safiran Pyam Darya Shipping Lines (edaspidi „SAPID“).

3        Nõukogu kandis 26. juuli 2010. aasta otsusega 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010, L 195, lk 39), hageja nime tuumarelvade levikut toetavate üksuste loetellu, mis on selle otsuse II lisas. Seetõttu kanti hageja nimi nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT 2007, L 103, lk 25), nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2007, L 103, lk 1), V lisas toodud loetellu. Hageja nime esimese loetellu kandmise (edaspidi „esimene loetellu kandmine“) põhjenduseks on otsuses 2010/413 ja rakendusmääruses nr 668/2010 märgitud asjaolu, et see äriühing „[t]egutseb HDSLi nimel Euroopas“. Selle loetellu kandmise peale ei esitatud tühistamishagi.

4        Nõukogu võttis 25. oktoobril 2010 vastu määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007 (ELT 2010, L 281, lk 1). Määruse nr 961/2010 VIII lisa sisaldas nende isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle vara külmutatakse vastavalt nimetatud määruse artikli 16 lõikele 2. Kõnealusest määrusest, mis käsitleb hageja kandmist sellesse loetellu (edaspidi „teine loetellu kandmine“), nähtub, et selle äriühingu vastu kasutatud põhjendus oli, et ta on „[IRISLi] kontrolli all [või] tegutseb selle nimel“. Hageja vaidlustas Üldkohtus teise loetellu kandmise.

5        Üldkohus tühistas 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsusega HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716) teise loetellu kandmise, kuid tuvastas, et määruse nr 961/2010 mõju jääb hagejat puudutavas osas kehtima kuni 7. veebruarini 2012.

6        Pärast 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716) kuulutamist kandis nõukogu hageja nime veel kord loetellu; esiteks 23. jaanuaril 2012 otsusega 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2012, L 19, lk 22), järgmistel põhjustel: „IRISLi kontrolli all [või] tegutseb IRISLi nimel. [Hageja] on registreeritud Hamburgis samal aadressil nagu IRISL Europe GmbH ja ettevõtte juht dr Naser Baseni töötas varem IRISLis.“ Selle tagajärjel kanti hageja nimi nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 54/2012, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT 2012, L 19, lk 1), uuesti loetellu, mis asub määruse nr 961/2010 VIII lisas.

7        Teiseks kanti hageja nimi 23. märtsil 2012 loetellu, mis asub määruses (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010 (ELT 2012, L 88, lk 1). Hageja vaidlustas selle loetellu kandmise Üldkohtus, kes selle 12. juuni 2013. aasta kohtuotsusega HTTS vs. nõukogu (T‑128/12 ja T‑182/12, ei avaldata, EU:T:2013:312) tühistas.

8        Kolmandaks ja viimati kanti hageja nimi uuesti loetellu 15. novembril 2013 otsusega 2013/661/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT 2013, L 306, lk 18), ja rakendusmäärusega (EL) nr 1154/2013, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012 (ELT 2013, L 306, lk 3). Hageja vaidlustas selle loetellu kandmise Üldkohtus, kes selle 18. septembri 2015. aasta kohtuotsusega HTTS ja Bateni vs. nõukogu (T‑45/14, ei avaldata, EU:T:2015:650) tühistas.

9        Vahepeal tühistas Üldkohus 16. septembri 2013. aasta kohtuotsusega Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu (T‑489/10, EU:T:2013:453) ka IRISLi ja muude laevandusettevõtjate (sh HDSL ja SAPID) nimede kandmise neid puudutavatesse loeteludesse, kuna nõukogu esitatud asjaolud ei põhjendanud IRISLi loetelusse kandmist ja seetõttu ei saanud need põhjendada ka piiravate meetmete vastuvõtmist ning säilitamist teiste laevandusettevõtjate suhtes, kes olid loeteludesse kantud nende sidemete tõttu IRISLiga.

10      Hageja esitas nõukogule 23. juuli 2015. aasta kirjas nõude hüvitada kahju, mis tema hinnangul oli tekkinud nii tema nime esmakordse kandmise kui ka hilisemate kandmiste tõttu selliste isikute loeteludesse, kes on IRISLi tegevusega seotud. Nõukogu jättis 16. oktoobri 2015. aasta kirjaga selle nõude rahuldamata.

11      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. novembril 2015 ja milles ta palus järgmist:

–        mõista nõukogult hageja kasuks välja 2 513 221,50 euro suurune hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mis tekkis hagejale seetõttu, et ta nimi kanti määruse nr 423/2007 V lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas toodud isikute, üksuste ja asutuste loetellu (edaspidi koos „vaidlusalused loetelud“);

–        kohustada nõukogu maksma alates 17. oktoobrist 2015 viivitusintressi Euroopa Keskpanga poolt peamistele refinantseerimistoimingutele rakendatavas intressimääras, mida suurendatakse kahe protsendipunkti võrra;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

12      See hagi registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑692/15.

13      Nõukogu palus jätta hagi osalise vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja hagejalt.

14      Üldkohtu kantseleisse 5. aprillil 2016 esitatud avalduses palus Euroopa Komisjon luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu seitsmenda koja president rahuldas 13. mai 2016. aasta otsusega selle avalduse vastavalt kodukorra artikli 144 lõikele 4.

15      Menetluse kirjaliku osa lõppemisest teatati pooltele 30. augustil 2016. Keegi ei esitanud kolme nädala pikkuse tähtaja jooksul nimetatud teatamisest taotlust kohtuistungi määramiseks, nagu on ette nähtud kodukorra artikli 106 lõikes 2.

16      Üldkohtu presidendi 5. oktoobri 2016. aasta otsusega määrati kohtuasi uue, kolmandasse kotta kuuluva ettekandja-kohtuniku lahendada.

17      Üldkohus otsustas 8. juuni 2017. aasta otsusega, mis pooltele järgmisel päeval teatavaks tehti, et kuna pooled sellekohast taotlust ei esitanud, siis tuleb otsus teha ilma menetluse suulist osa avamata vastavalt kodukorra artikli 106 lõikele 3.

18      Siiski taotles hageja Üldkohtu kantseleile 12. juunil 2017 esitatud dokumendis kohtuistungi korraldamist, eelkõige kuna 30. mail 2017 oli kuulutatud kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402), ning palus Üldkohtul menetlust korraldava meetme raames ära kuulata tema direktor ja ainus osanik N. Bateni eelkõige seoses väidetavalt tekkinud varalise ja mittevaralise kahju ulatusega.

19      Üldkohus kinnitas 20. juuni 2017. aasta otsusega kõigepealt oma 8. juuni 2017. aasta otsust. Mis puudutab hageja taotlust kohtuistungi korraldamiseks, siis leidis Üldkohus esiteks, et see taotlus oli esitatud väljaspool määratud tähtaega, ja teiseks tuvastas, et puuduvad uued asjaolud, mis võiks vajaduse korral põhjendada sellise kohtuistungi korraldamist. Ta leidis sellega seoses, et 30. mai 2017. aasta kohtuotsuses Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402) on üksnes kinnitatud 25. novembri 2014. aasta kohtuotsust Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986) ning seetõttu ei saanud see põhjendada menetluse suulise osa avamist. Seejärel ei rahuldanud Üldkohus menetlust korraldava meetme taotlust, mis puudutas N. Bateni ärakuulamist, leides, et tal on juba piisavalt teavet toimiku materjalide ja asjaomase kohtupraktika põhjal, mis puudutab õigusvastasest piiravast meetmest tuleneva kahju hindamist.

20      Üldkohus jättis 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsusega HTTS vs. nõukogu (T‑692/15, edaspidi „esialgne kohtuotsus“, EU:T:2017:890) hageja kahju hüvitamise hagi rahuldamata ja mõistis temalt välja kohtukulud. Ta lükkas tagasi hageja esimese ja teise väite, mis puudutasid vastavalt põhjendamiskohustuse rikkumist ja vaidlusalustesse loeteludesse kandmise sisuliste tingimuste rikkumist.

21      Hageja esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 13. veebruaril 2018 esialgse kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga C‑123/18 P. 10. septembri 2019. aasta kohtuotsuses HTTS vs. nõukogu (C‑123/18 P, edaspidi „apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus“, EU:C:2019:694) tühistas Euroopa Kohus esialgse kohtuotsuse ja suunas kohtuasja uueks arutamiseks tagasi Üldkohtusse vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule, ning jättis kohtukulude otsustamise edaspidiseks.

22      Euroopa Kohus leidis sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas esialgse kohtuotsuse punktides 49 ja 50, et nõukogu võib tugineda kõigile hageja vaidlusalustesse loeteludesse kandmisel arvesse võtmata jäetud asjaoludele, ja eelkõige, kui ta otsustas selle kohtuotsuse punktis 60, et sama kohtuotsuse punktis 59 toodud asjaoludest ilmnes, et HTTSi ja IRISLi vaheliste ärisuhete ulatuse hindamisel ei pannud nõukogu toime liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist, kuna need kaudsed tõendid – et HTTS oli IRISLi „omandis või kontrolli all“ – ei olnud nõukogule hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise kuupäeval teada, nagu nähtub apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktidest 51 ja 56–86.

 Menetlus ja poolte nõuded pärast asja tagasisaatmist

23      Üldkohtusse tagasi saadetud kohtuasi registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑692/15 RENV ja määrati 19. septembril 2019 esimesele kojale vastavalt kodukorra artikli 216 lõikele 1.

24      Pooltel paluti kodukorra artikli 217 lõike 1 alusel esitada oma seisukohad apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse edasise käigu kohta käesolevas menetluses. Nad esitasid oma seisukohad määratud tähtaja jooksul.

25      Üldkohtu kantseleisse 11. novembril 2019 saabunud seisukohtades esitas apellant oma seisukoha selle kohta, mis järeldused tuleb käesolevas kohtuasjas teha apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest. Selles osas jääb ta oma nõuete juurde, mille ta esitas hagiavalduses, milles palutakse mõista nõukogult hageja kasuks välja hüvitis tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest.

26      Nõukogu palub oma seisukohtades, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 19. novembril 2019, Üldkohtul:

–        jätta hagi osalise vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista hagejalt välja kohtukulud Üldkohtus toimunud menetlustes kohtuasjades T‑692/15 ja T‑692/15 RENV ning Euroopa Kohtus toimunud apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑123/18 P.

27      Komisjon palub oma seisukohtades, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 19. novembril 2019, Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

28      Hageja ja nõukogu taotlesid vastavalt 29. ja 30. jaanuaril 2020 kohtuistungi korraldamist.

29      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul rahuldas Üldkohus need nõuded ja avas menetluse suulise osa.

30      Esimese koja president otsustas 30. juuni 2020. aasta otsusega kodukorra artikli 68 lõike 1 alusel pärast poolte ärakuulamist liita käesolev kohtuasi kohtuasjaga T‑455/17: Bateni vs. nõukogu menetluse suulise osa huvides.

31      Pärast seda, kui kohtuistung oli COVID-19ga seotud tervisekriisi tõttu mitu korda edasi lükatud, kuulati poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele ära 20. novembri 2020. aasta kohtuistungil, mis toimus hageja nõusolekul videokonverentsi vahendusel.

 Õiguslik käsitlus

 Asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis tuleneb hageja kahju hüvitamise nõude aegumisest

32      Nõukogu viitab algse menetluse raames esitatud vasturepliigis hagi vastuvõetamatusele, kuna Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud aegumistähtaeg on möödas.

33      Nõukogu väidab sellega seoses, et hageja 25. novembril 2015 esitatud hagi tugineb aktidele, mis võeti vastu enam kui viis aastat varem, st 26. juulil 2010 rakendusmäärus nr 668/2010 ja 25. oktoobril 2010 määrus nr 961/2010.

34      Igal juhul leiab nõukogu, et hagi on osaliselt vastuvõetamatu, kuna hageja kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on aegunud seoses kahjuga, mis väidetavalt tekkis enne 25. novembrit 2010, seega viis aastat enne seda, kui esitati hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse nimelt 25. novembril 2015.

35      Lisaks jääb nõukogu oma seisukohtades, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 19. novembril 2019, selle argumendi juurde, kinnitades, et „10. septembri 2019. aasta kohtuotsus ei mõjuta kuidagi [tema] argumenti, et Üldkohtul puudub osaliselt pädevus, sest õigused, millele hagis tuginetakse, on osaliselt aegunud“.

36      Kohtuistungil märkis hageja, kellel paluti selle argumendi kohta seisukoht võtta, et ta esitas nõukogule avalduse hüvitise saamiseks viieaastase tähtaja jooksul ja enne kohtumenetluse algust.

37      Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 46, mida põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, näeb ette, et Euroopa Liidu lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool avalduse asjakohasele liidu institutsioonile. Viimasel juhul tuleb menetlus algatada kahe kuu jooksul, nagu on sätestatud ELTL artiklis 263; vajaduse korral kohaldatakse vastavalt ELTL lepingu artikli 265 teise lõigu sätteid.

38      Lisaks kohaldatakse ELTL artiklis 263 ette nähtud kahekuulist tähtaega juhul, kui asjakohasele institutsioonile esitatud eelneva avalduse rahuldamata jätmise otsusest on avalduse teinud isikule teatatud, samas kui ELTL artikli 265 teises lõigus ette nähtud kahekuuline tähtaeg on kohaldatav juhul, kui asjaomane institutsioon ei ole kahe kuu jooksul alates taotluse esitamisest oma seisukohta võtnud (vt selle kohta 4. mai 2005. aasta kohtuotsus Holcim (France) vs. komisjon, T‑86/03, EU:T:2005:157, punkt 38, ja 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Nutria vs. komisjon, T‑832/14, ei avaldata, EU:T:2016:428, punkt 36).

39      Käesoleval juhul avaldati esimene loetellu kandmine Euroopa Liidu Teatajas 27. juulil 2010 ja hageja esitas 23. juulil 2015 faksiga nõukogule kahju hüvitamise nõude. Pärast kahekuulise tähtaja möödumist, mis tähendas taotluse vaikimisi rahuldamata jätmise otsuse tegemist, tühistas nõukogu selle otsuse ja jättis taotluse 16. oktoobri 2015. aasta kirjaga rahuldamata (vt analoogia alusel 11. juuni 2019. aasta kohtuotsus Frank vs. komisjon, T‑478/16, EU:T:2019:399, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja esitas oma kahju hüvitamise nõude 25. novembril 2015, mis oli kahe kuu jooksul pärast nõukogu kirja taotluse rahuldamata jätmise kohta (vt selle kohta 16. aprilli 1997. aasta kohtuotsus Hartmann vs. nõukogu ja komisjon, T‑20/94, EU:T:1997:55, punkt 134).

40      Seega võib käesoleval juhul järeldada, et aegumistähtaeg katkes 23. juulil 2015, st vähem kui viis aastat pärast 27. juulit 2010, mistõttu tuleb käesolev hagi lugeda vastuvõetavaks.

 Väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

41      Hageja väidab sisuliselt, et liidu lepinguväline vastutus tuleneb asjaolust, et tema nime kandmisel vaidlusalustesse loeteludesse rikuti põhjendamiskohustust.

42      Olgu meenutatud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 teises lõigus on sätestatud, et kui asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes selle kohtu jaoks siduvad.

43      Nimelt, nagu rõhutavad nõukogu ja komisjon ning nagu hageja kohtuistungil möönis, kinnitas apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus esialgse kohtuotsuse punktis 88 sisalduvat järeldust, mille kohaselt põhjendamiskohustuse rikkumine ei too põhimõtteliselt kaasa liidu lepinguvälise vastutuse tekkimist; kusjuures Euroopa Kohus rõhutas, et isegi kui eeldada, et hageja esitas tõendid, mis võimaldavad tuvastada rakendusmääruse nr 668/2010 õigusvastasuse põhjenduse puudumise tõttu, ei saa tema etteheited kaasa tuua liidu õiguse piisavalt selge rikkumise tuvastamist, mis tooks kaasa liidu lepinguvälise vastutuse (vt selle kohta apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktid 102 ja 103).

44      Neid faktilisi asjaolusid arvestades tuleb põhjendamiskohustuse rikkumisele tuginev väide tagasi lükata.

 Väide, et vaidlusalustesse loeteludesse kandmise sisulisi tingimusi on piisavalt selgelt rikutud

45      Käesoleva väite põhjenduseks esitab hageja kaks etteheidet. Esimeses etteheites väidab ta, et nõukogu ei ole piisavate tõendite alusel tõendanud, et ta oli IRISLi kontrolli all. Teises etteheites väidab ta, et põhjendused, mis viisid tema nime kandmiseni vaidlusalustesse loeteludesse, see tähendab IRISLi ja HDSLi osalemine tuumarelvade levikus, olid 16. septembri 2013. aasta kohtuotsust Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu (T‑489/10, EU:T:2013:453) arvestades väärad.

46      Lisaks väidab hageja sisuliselt, et rakendusmäärus nr 668/2010 on õigusvastane. Kuigi Euroopa Kohus leiab, et määruse nr 961/2010 tühistamine teda puudutavas osas ei too automaatselt kaasa nimetatud rakendusmääruse tühistamist, on tema sõnul need õigusaktid vastu võetud ebapiisava faktilise aluse põhjal ja on seega tühised. Seetõttu leiab ta, et kui teise loetellu kandmise kuupäeval ei olnud piisavalt tõendeid, et tema nime loetellu kanda, siis peaks see a fortiori kehtima esimese loetellu kandmise puhul.

47      Mis puudutab esimest etteheidet, siis väidab hageja, et esimene ja teine loetellu kandmine (edaspidi koos „vaidlusalused kanded“), mida põhjendati vastavalt andmetega, et ta „tegutseb HDSLi nimel Euroopas“ ja „on IRISLi kontrolli all [või] tegutseb tema nimel“, ei põhinenud ühelgi faktilisel alusel, kuna nõukogu möönis Euroopa Kohtu istungil 5. märtsil 2019, et nende kannete tegemise ajal ei olnud tal teavet, mida mainiti algse kohtuotsuse punktis 59, ja et ta ei olnud seda teavet toimiku hindamise hetkel kasutanud.

48      Mis puudutab teist etteheidet, siis väidab hageja, et nõukogu rikkumine on seda olulisem, kuna põhjendused, mille alusel kanti hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse ja mis puudutasid IRISLi ja HTTSi osalemist tuumarelvade levikus, olid 16. septembri 2013. aasta kohtuotsuse Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu (T‑489/10, EU:T:2013:453) alusel juba väärad, mistõttu vaidlusaluste kannete puhul on tegemist „kahekordse veaga“. Ta väidab, et esiteks ei osalenud IRISL ja HDSL tuumarelvade levikus ning teiseks ei olnud tema ja nende äriühingute vahel mingit seost, mis võimaldaks neil mõjutada tema majanduslikke otsuseid.

49      Nõukogu ja komisjon vaidlevad kõigile hageja esitatud etteheidetele vastu.

 Liidu lepinguvälist vastutust käsitleva kohtupraktika ülevaade

50      Tuleb meenutada, et kahju hüvitamise hagi on autonoomne õiguskaitsevahend, mille eesmärk on mitte konkreetse meetme tühistamine, vaid institutsiooni tekitatud kahju hüvitamine (vt selle kohta 2. detsembri 1971. aasta Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu, 5/71, EU:C:1971:116, punkt 3), ja et tühistamishagi ei ole eeltingimus selleks, et esitada Üldkohtule kahju hüvitamise hagi.

51      Ühtlasi on Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos akti vastuvõtjale pandud kohustuse rikkumise ja kannatanutele tekkinud kahju vahel (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EU:C:2012:216, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika, ning apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsus, punkt 32).

52      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses kumulatiivsed (vt selle kohta 7. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, T‑49/07, EU:T:2010:499, punkt 93, ja 17. veebruari 2012. aasta kohtumäärus Dagher vs. nõukogu, T‑218/11, ei avaldata, EU:T:2012:82, punkt 34). Sellest tuleneb, et kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida teisi tingimusi (vt selle kohta 9. septembri 1999. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punkt 14, ja 26. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Dufour vs. EKP, T‑436/09, EU:T:2011:634, punkt 193).

53      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu õigusakti õigusvastasuse tuvastamisest, näiteks tühistamishagi raames, ei piisa kahjuks, et järeldada automaatselt liidu lepinguvälise vastutuse tekkimist, mis tuleneb ühe tema institutsiooni õigusvastasest tegevusest. Kohtupraktikas on selle tingimuse täitmiseks nõutud, et hageja tõendaks, et asjaomase institutsiooni tegevus on mitte üksnes õigusvastane, vaid et oleks tuvastatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (vt 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus Bank Saderat vs. nõukogu, T‑433/15, ei avaldata, EU:T:2019:374, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Lisaks on piisavalt selge rikkumise tõendamine mõeldud selleks, et vältida eelkõige piiravate meetmete valdkonnas olukorda, et ülesannet, mida asjaomane institutsioon peab liidu ja selle liikmesriikide üldistes huvides täitma, pärsitaks riskiga, et ta peab lõpuks hüvitama kahju, mis võib tekkida isikutele, keda tema aktid puudutavad, ilma et nende isikute kanda jääks siiski varaline või mittevaraline kahju, mis tuleneb asjaomase institutsiooni ilmsetest ja lubamatutest rikkumistest (vt 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus Bank Saderat vs. nõukogu, T‑433/15, ei avaldata, EU:T:2019:374, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Nimelt võib suurem eesmärk säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek kooskõlas ELL artiklis 21 ette nähtud liidu välistegevuse eesmärkidega õigustada teatud ettevõtjatele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi – isegi kui need on märkimisväärsed –, mis tulenevad selle keskse eesmärgi saavutamise huvides liidu võetud aktide rakendamisest (5. juuni 2019. aasta kohtuotsus Bank Saderat vs. nõukogu, T‑433/15, ei avaldata, EU:T:2019:374, punkt 50).

 Apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses kehtestatud põhimõtted

56      Apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 33 täpsustas Euroopa Kohus, et isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine on aset leidnud juhul, kui asjaomane institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire, ning selle tuvastamisel tuleb arvesse võtta eelkõige lahendatavate olukordade keerukust, rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning selle kaalutlusruumi ulatust, mille rikutud õigusnorm liidu institutsioonile annab.

57      Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus esimesena apellatsioonmenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 34, et liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumise nõue tuleneb vajadusest kaaluda ühelt poolt isikute kaitset institutsioonide õigusvastase tegevuse eest ja teiselt poolt kaalutlusruumi, mis peab nendel institutsioonidel olema, et nende tegevust ei halvataks, ning et selline kaalumine on eriti oluline piiravate meetmete valdkonnas, kus takistused teabe kättesaamisel muudavad sageli selle hindamise, mille nõukogu peab tegema, väga keeruliseks.

58      Teisena märkis Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 43, et liidu lepinguvälise vastutuse võib kaasa tuua vaid sellise rikkumise tuvastamine, mida tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan ei oleks analoogilises olukorras toime pannud.

59      Kolmandana leidis Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktides 44 ja 46, et eespool punktis 56 loetletud parameetrid, mida tuleb liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumise hindamisel arvesse võtta, on kõik seotud asjaomase institutsiooni otsuse vastuvõtmise või tegevuse toimumise kuupäevaga ja et sellest järeldub, et liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist tuleb tingimata hinnata lähtuvalt olukorrast, milles institutsioon sel konkreetsel kuupäeval tegutses.

60      Neljandana tuvastas Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 41, et kuna teine loetellu kandmine tühistati 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsusega HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716), mis on omandanud seadusjõu, oli liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise esimese tingimuse esimene pool – see tähendab isikutele õigusi andva liidu õigusnormi rikkumine – juba täidetud seoses määrusega nr 961/2010.

61      Viiendana täpsustas Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktides 99 ja 100, et 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716), milles leiti, et põhjendused on puudulikud, ei saa järeldada, et ka rakendusmäärust nr 668/2010 tuleks pidada sama puuduse tõttu õigusvastaseks, ning et hageja, kes ei esitanud esimese loetellu kandmise õiguspärasuse vaidlustamiseks tühistamishagi, oleks pidanud tõendama selle rakendusmääruse õigusvastasust, kuna üldjuhul liidu institutsioonide aktide õiguspärasust eeldatakse ja need tekitavad seega õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid ei ole tagasi võetud, tühistamishagi menetlemise tulemusena tühistatud ega eelotsusemenetluse tulemusel või õigusvastasuse väite alusel kehtetuks tunnistatud.

62      Kuuendana, mis puudutab konkreetsemalt loetellu kandmise kriteeriume, mille kohta hageja väidab, et käesolevas asjas on neid raskelt ja ilmselgelt rikutud, siis märkis Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 69, et sõnade „kuuluvad“ ja „kontrolli all“ kasutamine, st määrustes nr 423/2007 ja nr 961/2010 sisalduvad loetellu kandmise kriteeriumid, mille alusel vaidlusalused kanded tehti, vastas vajadusele võimaldada nõukogul võtta tõhusaid meetmeid kõigi isikute, üksuste ja asutuse suhtes, kes on seotud tuumarelva levikus osalevate ettevõtjatega. Tema sõnul järeldus sellest, et omamine või kontroll võib olla otsene või kaudne. Kui selline seotus tuleks tuvastada üksnes nende isikute otsese omamise või kontrollimise alusel, saaks meetmetest kõrvale hoida arvukate lepinguliste või tegelike kontrollivõimaluste abil, mis annavad ettevõtjale teiste üksuste mõjutamiseks sama laialdased võimalused kui otsene omamine või kontroll.

63      Seega täpsustas Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 70, et piiravate meetmete valdkonnas ei ole mõistel „teise üksuse omandis või kontrolli all olev äriühing“ sama ulatust kui üldiselt äriühinguõiguses, kui tuleb tuvastada sellise äriühingu majanduslikku vastutust, kes on õiguslikult mõne muu äriüksuse otsustuskontrolli all.

64      Euroopa Kohus kinnitas apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktis 75 niisiis, et äriühingu võib kvalifitseerida „teise üksuse omandis või kontrolli all“ olevaks äriühinguks juhul, kui see teine üksus on olukorras, kus ta saab mõjutada asjaomase äriühingu valikuid, isegi kui nende kahe majandusüksuse vahel puudub igasugune õiguslik, omandi- või kapitaliosaluse suhe.

65      Lõpuks märkis Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktides 77–79, et meetmete võtmisel tuleb võrdsustada teise isiku või üksuse kontrolli all olemine ja teise isiku või üksuse nimel tegutsemine. Ta märkis, et seda järeldust toetab määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkti d eesmärgi analüüs, milleks on võimaldada nõukogul võtta tõhusaid meetmeid isikute suhtes, kes on seotud tuumarelva levikus osalevate ettevõtjatega, ja välistada sellistest meetmetest kõrvalehoidmine. Lisaks täpsustas ta, et seda järeldust kinnitab ka selle sätte kontekst.

 Üldkohtu hinnang

66      Eespool punktides 50–65 meenutatud põhimõtetest lähtudes tuleb kontrollida, kas liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused on käesoleval juhul täidetud, ja eelkõige seda, kas on toimunud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine.

67      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et võttes arvesse eespool punktis 60 märgitut seoses teise loetellu kandmisega osas, milles see tühistati 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsusega HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716), mis on omandanud seadusjõu, tunnistas Euroopa Kohus, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise esimese tingimuse esimene pool – see tähendab isikutele õigusi andva liidu õigusnormi rikkumine – on juba täidetud seoses määrusega nr 961/2010.

68      Seevastu tuleb tõdeda, et mis puudutab esimest loetellu kandmist, siis nagu on meenutatud eespool punktis 61, ei saa 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716), milles leiti, et põhjendused on puudulikud, järeldada, et ka rakendusmäärust nr 668/2010 tuleks pidada sama puuduse tõttu õigusvastaseks, ning et hageja, kes ei esitanud esimese loetellu kandmise õiguspärasuse vaidlustamiseks tühistamishagi, oleks pidanud tõendama selle rakendusmääruse õigusvastasust, kuna üldjuhul eeldatakse liidu institutsioonide aktide õiguspärasust.

69      Igal juhul, isegi kui eeldada, et esimene loetellu kandmine on õigusvastane, tuleb nii selle kande kui ka teise loetellu kandmise puhul analüüsida, kas hageja esitatud asjaolud, mida on meenutatud eespool punktides 47 ja 48, võimaldavad tõendada, et need loetellu kandmised kujutavad endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.

–       Esimene etteheide, et nõukogu ei esitanud faktilisi asjaolusid, mis kinnitaksid järeldust, et hageja oli IRISLi kontrolli all

70      Hageja väidab sisuliselt, et nõukogu rikkus raskelt ja ilmselgelt loetellu kandmise sisulisi tingimusi, kui ta leidis, et hageja on IRISLi kontrolli all või tegutses IRISLi nimel, omamata selle kohta tõendeid.

71      Esiteks väidab hageja, et vaidlusaluste kannete ajal ei viinud nõukogu läbi uuringuid, et tõendada, mis laadi kontroll oli IRISLil tema üle, nõukogul ei olnud mingeid tõendeid ja ta tegutses liikmesriikidelt pärineva teabe alusel. Üldkohus tunnistas sellise tegevusviisi 12. juuni 2013. aasta kohtuotsuses HTTS vs. nõukogu (T‑128/12 ja T‑182/12, ei avaldata, EU:T:2013:312) „ilmseks hindamisveaks“. Lisaks vaidlustab hageja nõukogu tegevuse pärast teise loetellu kandmise tühistamist, mis seisnes uue kande tegemises veidi muudetud põhjendusega. Ta järeldab, et nõukogu on oluliselt ja ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire ja ilmselgelt eiranud loetellu kandmise sisulisi tingimusi.

72      Teiseks väidab hageja, tuginedes eelkõige 25. novembri 2014. aasta kohtuotsusele Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986), et nõukogul ei olnud mingit kaalutlusruumi seoses kohustusega tõendada vaidlusaluste kannete sisulist põhjendatust ning sarnaselt kohtuasjaga, milles tehti see kohtuotsus, pani ta toime raske ja ilmselge rikkumise, mis seisnes nende kannete tegemises, ilma et nõukogul oleks olnud mingit teavet ega tõendeid. Lisaks väidab ta, et nõukogu ei saanud sellise tegevuse põhjendamisel tugineda reguleerimisele kuuluvate faktiliste asjaolude keerukusele ega selle valdkonna liidu õigusnormide kohaldamise või tõlgendamisega kaasnevatele raskustele, sest arvestades rikkumise ilmselget laadi, ei olnud viidatud keerukus ja raskused selle põhjuseks.

73      Sellega seoses tuleb apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusest lähtudes kontrollida, kas vaidlusaluste kannete kuupäeval, võttes arvesse üksnes tõendeid, mis nõukogul sel konkreetsel hetkel olid, rikkus see institutsioon piisavalt selgelt loetellu kandmise sisulisi tingimusi.

74      Mis puudutab esimesena hageja argumenti, et nõukogu tegi vaidlusalused kanded ilma igasuguste tõenditeta ja liikmesriikidelt pärit kaudsete tõendite alusel, siis tuleb märkida, et kohtuistungil täpsustas nõukogu selle avalduse sisu, mille ta tegi Euroopa Kohtus 5. märtsi 2019. aasta kohtuistungil ja mille kohaselt ei olnud nende kannete tegemise ajal tema käsutuses teavet, mida oli mainitud esialgse kohtuotsuse punktis 59, kinnitades, et tema valduses ei olnud kogu teavet.

75      Eelkõige, mis puudutab esimest loetellu kandmist, siis märkis nõukogu, et see tugines asjaolule, et hageja asukoht oli Hamburgis (Saksamaa), aadressil Schottweg 7, ja et IRISLi Euroopa tütarettevõtja IRISL Europe’i asukoht oli Hamburgis, aadressil Schottweg 5. Sarnaselt sellega, mida väitis nõukogu, tuleb märkida, et selle loetellu kandmise kuupäeval olid nõukogule nimelt teada hageja ja IRISL Europe’i aadressid, nagu nähtub määruse nr 423/2007 V lisas toodud tuvastamisandmetest redaktsioonis, mis pärineb rakendusmääruse nr 668/2010 lisa III osa punkti 1 alapunktidest d ja j.

76      Lisaks väitis nõukogu, et tema käsutuses on ÜRO julgeolekunõukogu 3. märtsi 2008. aasta ja 9. juuni 2010. aasta resolutsioonid 1803 (2008) ja 1929 (2010) IRISLi kohta ning julgeolekunõukogu sanktsioonide komitee aruanne, milles tuvastati, et IRISL oli kolmel korral rikkunud julgeolekunõukogu 24. märtsi 2007. aasta resolutsiooniga 1747 (2007) kehtestatud relvaembargot. Esiteks, nagu nõukogu õigesti märkis, tuleneb tõend selle kohta, et need dokumendid olid tema valduses, asjaolust, et neid on mainitud põhjendustes, mis puudutavad IRISLi kandmist otsuse 2010/413 II lisa III osasse ja rakendusmääruse nr 668/2010 lisa III osasse.

77      Teiseks ei seatud kahtluse alla ÜRO julgeolekunõukogu sanktsioonide komitee aruandes tuvastatud kolme relvaembargo rikkumise sisulist õigsust ega ka selle aruande sisu, kuna sellest nähtub, et IRISL oli tegutsenud selleks, et hoida kõrvale võetud meetmetest, viies oma tegevuse üle teistele ettevõtjatele, ning tema asukoht Euroopas oli hageja omale lähedal. Nagu nõukogu sisuliselt märkis, oli tegemist kaudsete tõenditega hageja nime kandmiseks vaidlusalustesse loeteludesse, kuna see loetellu kandmine oli IRISLi ja pealegi ka HDSLi loetellu kandmise otsene tagajärg, arvestades, et HDSLi – kelle nimel hageja tegutses – nimi oli kantud otsuse 2010/413 II lisa III osasse ja rakendusmääruse nr 668/2010 lisa III osasse kui üksus, kes tegutses ise IRISLi nimel.

78      Lisaks tuleb märkida, et hageja ei ole vaidlustanud, et IRISL Europe’i asukoht on geograafiliselt lähedane tema asukohale. Ta tunnistas isegi kohtuistungil seoses selle lähedusega, et vaidlusaluste kannete tegemise ajal ja seega ka esimese loetellu kandmise ajal oli tal võimalik kasutada IRISL Europe’i töötajaid, kuna IRISL Europe oli andnud osa oma personalist tema käsutusse.

79      Teise loetellu kandmise kohta väitis nõukogu, et ka see põhines täpsetel ja vaidlustamata asjaoludel, mida hageja tunnistas kahes kirjas 10. ja 13. septembrist 2010, millega hageja palus nõukogul uuesti läbi vaadata otsus kanda tema nimi vaidlusalustesse loeteludesse. Nagu nõukogu aga õigesti märkis, nähtub nendest kirjadest, et vaidlusaluste kannete tegemise ajal tegutses hageja laevaagendina HDSLi nimel, keda peeti tihedalt seotuks IRISLiga, kuna tema nimi oli samuti kantud nende üksuste loeteludesse, keda kahtlustati 26. juulil 2010 Iraanis tuumarelva leviku alases tegevuses põhjendusega, et ta „tegutseb IRISLi nimel, teostades IRISLi laevu kasutades konteineroperatsioone“, ja et N. Bateni oli IRISLi direktor kuni 2008. aastani, enne kui ta kolis Euroopasse ja asutas hageja.

80      Lisaks tuleb vaidlusaluste kannete kohta lisada, et nende tegemise kuupäeval olid olemas avalikud teabeallikad, nagu nõukogu kohtuistungil õigesti märkis, nimelt New York Timesi 7. juuni 2010. aasta artikkel „Companies Linked to IRISL“, mis sisaldas loetelu 66 ettevõtjast, nende hulgas hageja ja HDSL, kellel oli seos IRISLiga ja kellele viimane oli laevu üle andnud.

81      Lisaks, mis puudutab teist loetellu kandmist, siis tuleb märkida, et eespool punktis 79 mainitud 10. ja 13. septembri 2010. aasta kirjade adressaat oli nõukogu ise ning vaidlust ei ole selles, et ta sai need kätte selle kande tegemise ajal. Lisaks viidati neile kirjadele 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716) ning Üldkohus võttis neid seega arvesse menetluses, milles see kohtuotsus tehti.

82      Ühtlasi on oluline rõhutada, et kuigi Üldkohus tühistas 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsusega HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716) teise loetellu kandmise, lükati tühistamise mõju ajaliselt edasi, kuna Üldkohus tuvastas selle kohtuotsuse punktides 41–43, et ei saa välistada, et sisuliselt võib piiravate meetmete kehtestamine hageja suhtes siiski osutuda põhjendatuks. Üldkohus möönis seega, et isegi kui teine loetellu kandmine tuleb põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu tühistada, võib selle määruse viivitamatu tühistamine tõsiselt ja pöördumatult kahjustada selle määrusega Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravate meetmete tõhusust, kuna esineb kahtlus, et nõukogu käsutuses olevate asjaolude põhjal võib hageja nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse olla põhjendatud.

83      Mis puudutab hageja argumenti, et Üldkohus kvalifitseeris nõukogu toimimisviisi 12. juuni 2013. aasta kohtuotsuses HTTS vs. nõukogu (T‑128/12 ja T‑182/12, ei avaldata, EU:T:2013:312) „ilmseks hindamisveaks“, siis tuleb märkida järgmist.

84      Esiteks, nagu märgib nõukogu, tuleb ilmset hindamisviga tühistamishagi põhjendamiseks esitatud väitena eristada kaalutlusõiguse piiride ilmselgest ja raskest ületamisest, millele kahju hüvitamise nõude raames tuginetakse selleks, et tuvastada isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.

85      Niisuguses kontekstis ei võimalda ka hageja viidatud asjaolu – et 12. juuni 2013. aasta kohtuotsuses HTTS vs. nõukogu (T‑128/12 ja T‑182/12, ei avaldata, EU:T:2013:312) leidis Üldkohus samuti, et 23. märtsil 2012 hageja nime kandmine määruses nr 267/2012 sisalduvasse loetellu, mille aluseks olid samad põhjendused nagu teisel loetellu kandmisel, oli õigusvastane, kuna on tehtud ilmne hindamisviga – teha automaatset järeldust, et nõukogu on loetellu kandmise sisulisi tingimusi piisavalt selgelt rikkunud, nagu väidab hageja.

86      Teiseks ja nagu igal juhul nähtub apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktist 44, on parameetrid, mida tuleb isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise hindamisel arvesse võtta, kõik seotud asjaomase institutsiooni otsuse vastuvõtmise või tegevuse toimumise kuupäevaga.

87      Seda tehes ei saa hageja argumente, mis puudutavad 12. juuni 2013. aasta kohtuotsust HTTS vs. nõukogu (T‑128/12 ja T‑182/12, ei avaldata, EU:T:2013:312) selle kohta, et tema nimi kanti määruses nr 267/2012 sisalduvasse loetellu 23. märtsil 2012, seega pärast teist loetellu kandmist, võtta arvesse asjaoludena, mis olid kättesaadavad viimati nimetatud loetellu kandmise kuupäeval, et hinnata, kas nõukogu on selle kandega seoses raskelt ja ilmselgelt rikkunud õigusnormi, mille eesmärk on anda isikutele õigusi.

88      Mis puudutab hageja argumenti, et nõukogu tegevus käesolevas asjas oli samasugune nagu kohtuasjas, milles tehti 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986), siis tuleb täpsustada, et kuigi selles kohtuotsuses leidis Üldkohus, et nõukogu oli õigusnormi rikkunud, kusjuures tal ei olnud kaalutlusruumi, siis tulenes see asjaolust, et tal ei olnud kõnealuse meetme võtmise kuupäeval teavet või tõendeid, mis kinnitaks hageja suhtes nende piiravate meetmete võtmise põhjendusi, ja et ta oli seega rikkunud kohustust, mis juba kõnealuste sätete vastuvõtmise kuupäeval tulenes Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast ja millega seoses nõukogul ei olnud kaalutlusõigust (vt selle kohta 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus Bank Saderat vs. nõukogu, T‑433/15, ei avaldata, EU:T:2019:374, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

89      Käesolevas kohtuasjas ei ole aga küsimus selles, kas nõukogu täitis kohustust esitada tõendeid hageja nime vaidlusaluste loeteludesse kandmiste kohta. Käesolevas asjas tuleb nimelt kindlaks teha, kas nõukogu on sellega, et ta tegi vaidlusalused kanded tõendite alusel, mis olid tema valduses nende kannete tegemise kuupäeval, eelkõige need, mis on esitatud eespool punktides 74–81, toime pannud piisavalt selge rikkumise, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse. Sellega seoses tuleb arvesse võtta nõukogu kaalutlusruumi hinnata piiravate meetmete põhjendamiseks kasutatud kaudseid tõendeid.

90      Sellega seoses on oluline märkida, et kuigi 7. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest HTTS vs. nõukogu (T‑562/10, EU:T:2011:716) nähtub, et Üldkohus tühistas teise loetellu kandmise ebapiisava põhjenduse tõttu, on ilmne, et vaidlusaluste kannete tegemise kuupäeval jättis mõiste „teise üksuse omandis või kontrolli all“ olev äriühing piiravate meetmete osas nõukogule kaalutlusruumi.

91      Lisaks, kuigi apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus mõistete „kuuluvad“ ja „kontrolli all“ sisu, tuleb märkida, et see kohus kinnitas nimetatud kohtuotsuse punktis 70 seda, mida Üldkohus esialgses kohtuotsuses märkis – nimelt et piiravate meetmete valdkonnas ei ole mõistel „teise üksuse omandis või kontrolli all olev äriühing“ sama ulatust kui üldiselt äriühinguõiguses, kui tuleb tuvastada sellise äriühingu majanduslikku vastutust, kes on õiguslikult mõne muu äriüksuse otsustuskontrolli all. Euroopa Kohus on piiravate meetmete valdkonnas eelistanud mõiste „kontroll“ üsna laia määratlust ega ole mõisteid „omandis“ ja „kontrolli all“ kitsalt määratlenud, nagu nähtub sisuliselt apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktidest 74 ja 75.

92      Järelikult tuleb sarnaselt nõukogu ja komisjoniga asuda seisukohale, et vaidlusaluste kannete tegemise kuupäeval võis esineda ebaselgus mõiste „teise üksuse omanduses või kontrolli all olev äriühing“ täpse sisu osas ning et järelikult oli nõukogul teatav kaalutlusruum nende tõendite hindamisel, mis võivad tõendada, et hageja oli sellise äriühingu omanduses või kontrolli all, kes on Iraani tuumaenergiaalase tegevusega otseselt seotud või toetab seda.

93      Kõigest eeltoodust nähtub, et vastupidi sellele, mida väidab hageja oma esimeses etteheites, esitas nõukogu tõendeid, mis tema arvates võivad tõendada nii esimese kui ka teise loetellu kandmise kuupäeval hageja ja IRISLi vahelise seose laadi.

94      Isegi kui oletada, et vaidlusaluste kannete ajal tegi nõukogu viidatud asjaoludele tuginedes hindamisvea, ei saa neil asjaoludel seega järeldada, et see viga oli ilmne ja lubamatu ning et tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan ei oleks seda viga analoogses olukorras teinud (vt analoogia alusel 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus Bank Saderat vs. nõukogu, T‑433/15, ei avaldata, EU:T:2019:374, punkt 73).

95      Sellest lähtuvalt tuleb esimene etteheide, et nõukogu ei olnud tõendanud piisavate tõendite alusel, et hageja oli IRISLi kontrolli all, tagasi lükata.

–       Teine etteheide, et hageja kandmine vaidlusalustesse loeteludesse põhjusel, et IRISL ja HDSL osalesid tuumarelvade levikus, on ekslik

96      Hageja väidab esiteks, et nõukogu toime pandud rikkumine on seda olulisem, kuna põhjused tema nime kandmiseks vaidlusalustesse loeteludesse, see tähendab IRISLi ja HDSLi osalemine tuumarelvade levikus, olid juba 16. septembri 2013. aasta kohtuotsuse Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu (T‑489/10, EU:T:2013:453) alusel väärad. Teiseks väidab ta, et rakendusmääruses nr 668/2010 ja määruses nr 961/2010 on tehtud „kahekordne viga“, kuna IRISL ja HDSL ei osalenud tuumarelvade levikus ning tema ja nende üksuste vahel ei olnud mingit seost, mis võimaldaks neil mõjutada hageja majandusotsuseid.

97      Esimese argumendiga soovib hageja sisuliselt väita, et pärast IRISLi, SAPIDi ja HDSLi nimede loeteludesse kandmise tühistamist 16. septembri 2013. aasta kohtuotsusega Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu (T‑489/10, EU:T:2013:453) on vaidlusalused kanded õigusvastased, kuna sellest kohtuotsusest ilmneb, et IRISL ja HDSL ei osalenud tuumarelvade levikus.

98      Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et nagu nähtub eespool punktis 53 viidatud kohtupraktikast, ei saa IRISLi nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise tühistamist pidada iseenesest piisavaks, et tuvastada, et vaidlusalused kanded kujutavad endast piisavalt selget rikkumist, mis toob kaasa liidu vastutuse.

99      Teisena tuleb meenutada, et käesolevas kohtuasjas tuleb vaidlustatud aktide õiguspärasust hinnata nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis eksisteerisid akti vastuvõtmise ajal, nagu nähtub apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse punktist 46, ning et vaidlusaluste kannete ajal ei olnud IRISLi, SAPIDi ja HDSLi nimede kandmist nende üksuste loeteludesse, keda süüdistatakse tuumarelvade leviku soodustamises Iraanis, veel tühistatud. Vastavalt eespool punktis 61 märgitule kehtis nende kannete suhtes õiguspärasuse eeldus ja need olid täielikult kehtivad.

100    Igal juhul tuleb tõdeda, et nagu Euroopa Kohus märkis 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsuse Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu (C‑225/17 P, EU:C:2019:82) punktis 48, ei seadnud 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu (T‑489/10, EU:T:2013:453) kahtluse alla resolutsiooniga 1747 (2007) kehtestatud relvaembargo kolme rikkumise õigsust. Selle kohtuotsuse punktis 66 leidis Üldkohus, et „näib põhjendatud asuda seisukohale, et asjaolu, et IRISLid olid seotud kolme juhtumiga, mis puudutasid sõjalise varustuse vedamist resolutsiooni 1747 (2007) punktis 5 ette nähtud keeldu rikkudes, suurendab ohtu, et nad osalevad ka juhtumites, mis puudutavad tuumarelvade levikuga seotud varustuse vedu“.

101    Järelikult ei tulene IRISLi, SAPIDi ja HDSLi nimede loeteludesse kandmise tühistamisest pärast vaidlusaluste kannete tegemist, et nõukogu oleks rikkunud loetellu kandmise sisulisi tingimusi, mis tooks kaasa liidu lepinguvälise vastutuse. Seetõttu ei saa hageja esimese argumendiga nõustuda.

102    Mis puudutab teist argumenti, et ühelt poolt IRISLi ja HDSLi ning teiselt poolt hageja vahel ei ole väidetavalt seost, mis võimaldaks IRISLil ja HDSLil hageja majanduslikke otsuseid mõjutada, siis viitab see argumentidele, mida on juba analüüsitud hageja esimese etteheite raames, ning see tuleb tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 70–95.

103    Neil asjaoludel ei saa nõukogule ette heita, et tuginedes vaidlustatud kannetes hageja kohta tema ja IRISLi vaheliste seostele, pani nõukogu toime rikkumise, mida analoogsetel asjaoludel ei oleks toime pannud tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusasutus, kellele aluslepingud annavad spetsiifilisi pädevusi, näiteks piiravate meetmete võtmine liidu tegevuse raames, mille eesmärk on säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut (vt analoogia alusel 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus Bank Saderat vs. nõukogu, T‑433/15, ei avaldata, EU:T:2019:374, punktid 73 ja 74).

104    Järelikult tuleb tagasi lükata hageja teine etteheide, et tema nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse põhjusel, et IRISL ja HDSL on osalenud tuumarelvade levikus, on ekslik.

105    Kuna hageja kaks etteheidet on tagasi lükatud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja analüüsida, kas liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise muud tingimused on täidetud.

 Kohtukulud

106    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle. Kuna apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses tühistas Euroopa Kohus esialgse kohtuotsuse ja jättis kohtukulude otsustamise edaspidiseks, peab Üldkohus käesolevas kohtuotsuses otsustama kõigi kohtukulude üle, mis on seotud tema menetlustega, ja kohtukulude üle apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑123/18 P.

107    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

108    Lisaks näeb kodukorra artikli 135 lõige 1 ette, et kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõista temalt üldse kohtukulusid välja.

109    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud.

110    Kuna käesolevas asjas on kohtuotsus tehtud hageja kahjuks, jäetakse nii käesoleva menetluse kui ka kohtuasja T‑692/15 menetluse kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele hageja kanda, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

111    Mis puudutab hageja ja nõukogu kohtukulusid seoses apellatsioonimenetlusega Euroopa Kohtus, siis kuna Euroopa Kohus rahuldas apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsusega hageja apellatsioonkaebuse, leiab Üldkohus, et on õiglane jätta kummagi poole kohtukulud seoses nimetatud menetlusega nende endi kanda.

112    Komisjoni kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta HTTS Hanseatic Trade Trust & Shipping GmbH kohtukulud siinses menetluses ja kohtuasja T692/15 menetluses tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

3.      Jätta poolte kohtukulud kohtuasjas C123/18 P nende endi kanda.

4.      Jätta komisjoni kanda tema enda kohtukulud käesolevas menetluses, kohtuasja T692/15 menetluses ja kohtasja C123/18 P menetluses.

Kanninen

Jaeger

Porchia

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. juulil 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: saksa