Liidetud kohtuasjad T-259/02 – T-264/02 ja T-271/02
Raiffeisen Zentralbank Österreich AG jt
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Konkurents – Kartellikokkulepped – Austria pangandusturg – „Lombardi klubi” – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Trahvi arvutamine
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Tühistamishagi – Ühenduste kohtu pädevus
(EÜ artikkel 229 ja artikkel 230, neljas lõik)
2. Tühistamishagi – Vaidlustatud akti adressaadiks oleva füüsilise või juriidilise isiku esitatud hagi – Hageja asendamine kolmanda isikuga – Lubamatus
(EÜ artikkel 229 ja artikkel 230, neljas lõik)
3. Konkurents – Haldusmenetlus – Füüsilise või juriidilise isiku rikkumise tuvastamise nõue
(EÜ artiklid 81ja 82; nõukogu määrus nr 17, artikli 3 lõiked 1 ja 2, ja määrus nr 2842/98, artiklid 6–8)
4. Konkurents – Kartellikokkulepped – Keeld – Rikkumine – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mida võib käsitleda ühe rikkumise koostisosadena
(EÜ artikkel 81, lõige 1)
5. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta
6. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta
7. Konkurents – Kartellikokkulepped – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine
(EÜ artikkel 81, lõige 1)
8. Konkurents – Kartellikokkulepped – Turu piiritlemine – Ese
(EÜ artikkel 81, lõige 1, ja artikkel 82)
9. Konkurents – Kartellikokkulepped – Turu piiritlemine – Ese
(EÜ artikkel 81)
10. Konkurents – Kartellikokkulepped – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine
(EÜ artikkel 81)
11. Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjate vahelised kokkulepped – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine
(EÜ artikkel 81, lõige 1)
12. Konkurents – Kartellikokkulepped – Kartellid, mis on ühe konkurentsivastase lepingu osad
(EÜ artikkel 81)
13. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumine – Tahtlus
(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)
14. Konkurents – Kartellikokkulepped – Teatamine – Mõju
(EÜ artikkel 81, lõiked 1 ja 3; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõike 5 punkt a)
15. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Suunised konkurentsieeskirjade rikkumise korral määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta
(Põhiõiguste harta, artikkel 49; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)
16. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Õiguslik raamistik
(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 3 ja artikli 15 lõige 2; komisjoni teatised 96/C 207/04 ja 98/C 9/03)
17. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus
(Komisjoni teatis 98/C 9/03)
18. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus
(Nõukogu määrus nr 17; komisjoni teatis 98/C 9/03)
19. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus
(EÜ artikkel 81, lõige 1; komisjoni teatis 98/C 9/03)
20. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)
21. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks arvamine
22. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punktid 1 A, 2 ja 3)
23. Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Vajalik sisu
(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 17)
24. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)
25. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)
26. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 3)
27. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud
(Komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 3 esimene taane)
28. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud
(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 3 teine taane)
29. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad või kergendavad asjaolud
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 3 kolmas taane)
30. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud
31. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)
32. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vahendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 11 lõiked 1, 2, 4 ja 5 ning artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 96/C 207/04)
33. Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 11 lõiked 2 ja 5)
34. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vahendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 11 lõige 5; komisjoni teatis 96/C 207/04)
35. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vahendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 11 lõige 5; komisjoni teatis 96/C 207/04, punkti D alapunkt 2)
36. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi vähendamise õigustatus haldusmenetluses menetlusnormide rikkumise tõttu – Tingimus
1. Ühenduse kohtud võivad teadmiseks võtta kohtumenetluse poolte nimemuutusi ning lisaks võib meetme adressaadi üldõigusjärglane jätkata meetme adressaadi esitatud tühistamishagi eriti siis, kui füüsiline isik on surnud või kui juriidiline isik lakkab olemast ning tema kõik õigused ja kohustused antakse üle uuele isikule. Sellises olukorras asendab üldõigusjärglane ilmtingimata täielikult oma eelnejat vaidlustatud meetme adressaadina.
Seevastu ei ole ühenduse kohus EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi puhul ega ka siis, kui ta teostab EÜ artikli 229 alusel oma täielikku pädevust karistuste alal, pädev muutma ühenduse institutsiooni otsust, asendades selle adressaadi teise füüsilise või juriidilise isikuga, kui asjaomane adressaat on endiselt olemas. Selline pädevus kuulub üksnes institutsioonile, kes võttis asjaomase otsuse vastu. Seega pärast seda, kui pädev institutsioon on vastu võtnud otsuse ja järelikult kindlaks määranud isiku isikusamasuse, kellele otsus on adresseeritud, ei või Esimese Astme Kohus viimati nimetatud isikut asendada teise isikuga.
(vt punktid 71 ja 72)
2. Hagejat, st meetme adressaadiks olevat isikut, kes viitab oma õigustele seoses tühistamisnõudega vastavalt EÜ artiklile 230 ja/või muutmisnõudega vastavalt EÜ artiklile 229, ei või asendada kolmanda isikuga, kes ei ole meetme adressaat. Kui sellist asendamist lubataks, erineks selle isiku seisund, kes hagi esitas, selle isiku seisundist, kes eeldatavalt menetlust jätkab. Lisaks erineks säärase asendamise korral meetme adressaadiks olev isik isikust, kes tegutseb kohtumenetluses meetme adressaadina.
(vt punkt 73)
3. Kuigi määruse nr 17 artikli 3 lõige 1 sätestab, et komisjon võib tuvastada „taotluse põhjal või omal algatusel” – arvestades, et määruse nr 17 artikli 3 lõike 2 kohaselt on sellise taotluse esitamise õigus füüsilistel või juriidilistel isikutel, kellel on õigustatud huvi –, et tegemist on EÜ artiklite 81 või 82 rikkumisega ja nõuda oma otsusega vastavatelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt rikkumiste lõpetamist, nähtub määruse nr 2842/98 poolte ärakuulamise kohta teatavates EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 alusel algatatud menetlustes artiklitest 6–8, et selle taotluse esitanud isikutel on teatud protsessiõigused, mille hulka kuulub muu hulgas õigus saada koopia vastuväiteteatise mittekonfidentsiaalsest versioonist.
Sellise taotluse võib õiguspäraselt esitada siis, kui rikkumismenetlus algatati komisjoni omal algatusel. Määrused nr 17 ja nr 2842/98 ei nõua taotleja staatuse tunnustamiseks, et rikkumismenetluse algatamine komisjoni poolt põhineks sellekohasel taotlusel ja et veel ei ole algatatud uurimist, mis puudutab konkurentsieeskirjade rikkumist, mille kohta on esitatud kaebus. Vastupidisel juhul ei saaks isikud, kellel on selline õigustatud huvi, nõuda konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamist ega teostada menetluse kulgedes oma menetluslikke õigusi, mis on seotud selle staatusega vastavalt määruse nr 2842/98 artiklitele 6–8.
Poliitiline partei võib asjakohaselt tugineda oma pangateenuste tarbija staatusele ja faktile, et konkurentsivastane tegevus on kahjustanud tema majanduslikke huve, et tõendada õigustatud huvi esitada taotlus nõudega, milles komisjonil palutakse tuvastada, et nimetatud tegevus kujutab endast EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumist.
Mitte miski ei välista seda, et kaupu või teenuseid ostev lõpptarbija võiks vastata määruse nr 17 artikli 3 tähenduses õigustatud huvi tingimusele. Lõpptarbijal, kes tõendab, et kõnealune konkurentsipiirang kahjustas või võib kahjustada tema majanduslikke huvisid, on õigustatud huvi selle sätte tähenduses esitada taotlus või kaebus nõudega, et komisjon tuvastaks EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise.
See, et nimetatud lõpptarbijast ostja tugines algul üldisele huvile, mida ta kavatses opositsioonis oleva erakonnana kaitsta, ja et ta väitis alles hiljem, et tuvastatud kartell oli teda asjassepuutuvate pangateenuste lõpptarbijana majanduslikult kahjustanud, ei ole oluline. Tema esialgne seisukoht ei saa võtta temalt võimalust tugineda hiljem määruse nr 17 tähenduses õigustatud huvi tõendamiseks nende pankade kliendi staatusele, kelle suhtes menetlust läbi viidi, ning samuti majanduslikule kahjule, mida ta kõnealuste kokkulepete tõttu väidetavalt kandis.
Huvitatud poole tunnistamine kaebuse esitajaks ja vastuväiteteatise edastamine talle ei saa ka olla seatud sõltuvusse tingimusest, et see toimuks enne suulist ärakuulamist komisjonis. Määrused nr 17 ja nr 2842/98 ei sätesta konkreetset tähtaega, millal kolmandast isikust taotleja või kaebuse esitaja, kes tõendab õigustatud huvi olemasolu, võib teostada rikkumismenetluses oma õigust saada vastuväiteteatis ja olla ära kuulatud. Määruse nr 2842/98 artiklid 7 ja 8 sätestavad üksnes, et komisjon esitab taotlejale või kaebuse esitajale vastuväited ning määrab kindlaks, mis kuupäevaks taotleja või kaebuse esitaja võib oma seisukohad kirjalikult esitada, ning see kolmas isik võib väljendada oma arvamuse ka suuliselt, kui ta on seda taotlenud. Sellest tuleneb, et taotleja või kaebuse esitaja võib EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise tuvastamise haldusmenetluses teostada oma õigust saada vastuväiteid ja olla ära kuulatud seni, kuni menetlus kestab.
(vt punktid 95–98, 100, 101)
4. EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni jätkuvas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et üks või enam nendest tegudest või tegevusest võib ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „ühtsesse plaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest.
Seega võib pankade läbiviidud koosolekud kvalifitseerida üheks terviklikuks kartelliks, mille raames kooskõlastatakse regulaarselt oma tegevust kõikide pangatoodete ja ‑teenuste turu põhiliste konkurentsiparameetrite suhtes teatud liikmesriigis, kui üks koosolek käsitleb kõikide ülejäänud koosolekute kõrgeima organina paljude konkreetsete koosolekute valdkonda kuuluvaid küsimusi, teeb põhimõttelisi otsuseid ja tegutseb kokkuleppe täitmise küsimustes vahendajana tema poole pöördunud erinevate gruppide distsipliiniprobleemide korral ning kui esineb tihe seos koosolekute ja nende otsustusmenetluse vahel, sest koosolekud korraldasid mõnikord ühiseid kokkusaamisi, rühmituste pädevus kattus ja koosolekud hoidsid üksteist oma tegevusega kursis.
(vt punktid 111, 114, 117–120, 126)
5. Konkurentsiõiguse kohaldamise menetluses ei võimalda see, et komisjon ei ole tuvastanud konkurentsieeskirjade rikkumist ettevõtja poolt, kes oli samasuguses olukorras kui konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtja, mingil juhul jätta viimase suhtes tuvastatud rikkumist tähelepanuta, tingimusel et rikkumine oli õigesti tõendatud.
(vt punkt 138)
6. Kui tegemist on väga keerukate kokkulepete võrgustikuga, on komisjonil kaalutlusõigus otsustada, milliseid nendest erinevatest kokkulepetest peab ta eriti olulisteks, mistõttu seda valikut puudutav kohtulik kontroll saab olla vaid piiratud.
(vt punkt 144)
7. Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab ettevõtjatevahelisest kokkuleppest olema objektiivsete õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal võimalik piisavalt suure tõenäosusega järeldada, et see mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust, mis võib kahjustada riikidevahelise ühisturu eesmärkide saavutamist. Ühendusesisese kaubavahetuse mõjutamine tuleneb üldjuhul mitme sellise teguri koosmõjust, mis eraldi võetuna ei ole tingimata määrava tähtsusega.
On ebaoluline, kas kartelli mõju kaubandusele on olnud ebasoodne, neutraalne või soodne. Konkurentsipiirang suudab mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kui see juhib kaubavood kõrvale kursilt, mille need muidu oleksid võtnud. Järelikult ei saa kartelli liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise suutlikkuse hindamisel arvestada üksnes turu eraldamisele viivat mõju.
Kartelli suutlikkusest mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, st kartelli võimalikust mõjust ka piisab, et kartell kuuluks EÜ artikli 81 kohaldamisalasse, ning puudub vajadus tõendada selle tegelikku mõju kaubandusele. See, et tegemist on varasema rikkumise tagantjärgi hindamisega, ei saa muuta seda kriteeriumi, sest ka sel juhul piisab kartelli võimalikust mõjust kaubandusele.
Siiski on vajalik, et kartelli võimalik mõju riikidevahelisele kaubandusele oleks tuntav või teisisõnu, et see ei oleks vähetähtis.
(vt punktid 163, 164, 166, 167)
8. Asjaomase turu määratlusel ei ole sama roll olenevalt sellest, kas kohaldatakse EÜ artiklit 81 või EÜ artiklit 82. EÜ artikli 81 kohaldamise raames tuleb asjaomane turg määratleda selleks, et teha kindlaks, kas ettevõtjatevaheline kokkulepe, ettevõtjate ühenduste otsus või kooskõlastatud tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kas selle eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires. See on põhjus, miks EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel etteheited, mis esitatakse komisjoni kasutatud turu määratluse kohta, ei saa olla iseseisvad nende etteheidete suhtes, mis käsitlevad liikmesriikidevahelisele kaubandusele tekkivat mõju ja konkurentsi piiravat mõju. Seega ei ole asjaomase turu määratluse vaidlustamine tulemuslik, kui komisjon on õigesti järeldanud, et kokkulepe kahjustas konkurentsi ja võis tuntavalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
(vt punkt 172)
9. Konkurentsiõiguse valdkonnas hõlmab analüüsitav turg kõik sellised tooted, mis oma iseloomulikelt tunnustelt on eriti sobivad pidevat nõudlust rahuldama ja on minimaalselt äravahetatavad teiste toodetega.
Seega isegi kui pankadevahelistes kokkulepetes sätestatud erinevad pangateenused ei ole üksteisega asendatavad, nõuab enamik universaalpankade klientidest siiski kõiki pangateenuseid, nagu hoiused, laenud ja maksetehingud, mistõttu võib pankadevaheline konkurents puudutada kõiki neid teenuseid ning kõnealuse turu kitsas määratlus oleks selles tegevussektoris kunstlik. Lisaks ei võimalda eraldi analüüs täielikult mõista kokkulepete mõju, mis, kuigi need puudutavad erinevaid tooteid või teenuseid ja erinevaid kliente (füüsilised isikud või ettevõtjad), kuuluvad siiski samasse tegevussektorisse. Liikmesriikidevahelisele kaubandusele tekkiv mõju võib olla kaudne ja turg, millel mõju võib ilmneda, ei pruugi olla ilmtingimata identne nende toodete või teenuste turuga, kus kartell on hinnad kindlaks määranud. Hindade kindlaksmääramine füüsilistele isikutele ja ettevõtjatele pakutavale laiale pangateenuste valikule võib mõjutada tervikuna teisi turge.
Järelikult puudus sellistel tingimuste esinemisel komisjonil kohustus analüüsida nende kokkulepete esemeks olevate pangatoodete turge eraldi, et hinnata asjas liikmesriikidevahelisele kaubandusele tekkivat mõju.
(vt punktid 173–175)
10. See, et mõnede lepingutingimuste eesmärk ei ole konkurentsi piirata või et neil selline mõju puudub, ei takista kokkuleppe tervikanalüüsi. Eriti kehtib see siis, kui ühe kartelli raames võidakse mõnele kokkuleppele kohaldada erandit.
Järelikult võib komisjon, uurides pankade sisseseatud regulaarselt toimuvate koosolekute süsteemi, mille kaudu kooskõlastatakse regulaarselt tegevust teatud liikmesriigi kõikide pangatoodete ja ‑teenuste turu põhiliste konkurentsiparameetrite suhtes, võtta arvesse kõikide koosolekute võimalikku kumuleeruvat mõju, et teha kindlaks, kas kartell tervikuna liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutab. Seevastu ei tule uurida, kas iga koosolek eraldi võib liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada. Sellest järeldub veel, et puudub vajadus tõendada, et erinevatest koosolekutest võib mõni koosolek eraldi mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, et saaks tuvastada sellise võime olemasolu kartellil tervikuna. Seetõttu ei eelda selliste koosolekute suutlikkus mõjutada riikidevahelist kaubandust, et mingi kokkuleppe esemeks oleksid piiriülesed teenused.
(vt punktid 176–178, 195, 196, 208)
11. Kui keelatud kokkulepe hõlmab liikmesriigi kogu territooriumi, aitab selle kokkuleppe olemus kaasa siseriiklike turgude lõhestatusele, takistades asutamislepingu eesmärgiks olevat turgude omavahelist põimumist.
Sellest tuleneb, et on olemas vähemalt tugev eeldus, et konkurentsi piirav tegevus, mida kohaldatakse kogu liikmesriigi territooriumil, võib soodustada turgude eraldamist ja mõjutada ühenduse sisekaubandust. Selle eelduse võib kõrvale jätta üksnes juhul, kui kokkuleppe tunnusjoonte ja majandusliku konteksti analüüs tõendab vastupidist.
Pangandussektoris võib ka esineda kokkuleppeid, mis hõlmavad kogu liikmesriigi territooriumi, kuid millel puudub tuntav mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.
See ei ole nii keeruka rikkumise korral, kus koosolekute kaudu toimunud kooskõlastatud tegevus ei puuduta ainult peaaegu kõiki liikmesriigi krediidiasutusi, vaid ka väga paljusid pangatooteid ja ‑teenuseid, eelkõige hoiuseid ja laene, mis võib seetõttu muuta konkurentsitingimusi selles liikmesriigis tervikuna.
Sel juhul ei saa piiriülese mõju puudumist järeldada asjaolust, et kartelli liikmed ei ole võtnud meetmeid välismaiste konkurentide turult kõrvaldamiseks.
Nimetatud rikkumine võib soodustada turulepääsu tõkete säilitamist, sest see võimaldab säilitada keelatud kokkuleppes osalenu endagi poolt ebatõhusaks peetavat liikmesriigi pangandusstruktuuri ja tarbijate vastavaid harjumusi.
(vt punktid 180–185)
12. Selleks et tõendada ettevõtja osavõttu ühest kokkuleppest, peab komisjon tõendama, et ettevõtja kavatses oma tegevusega kaasa aidata kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate kavatsetud või ellu viidud tegelikest tegudest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis sellega riskima.
See on nii, kui pankade sisseseatud regulaarselt toimuvate koosolekute süsteemi raames, mille kaudu kooskõlastatakse regulaarselt tegevust teatud liikmesriigi kõikide pangatoodete ja teenuste turu põhiliste konkurentsiparameetrite suhtes, ei saanud üks pank – kes osales olulisematel laenu- ja hoiuse tingimuste koosolekutel, millel olid eriti tihedad suhted selle süsteemi kõrgeima organiga – mitte teada, et koosolekud, kus ta osales, kuuluvad ulatuslikumasse kokkulepete kogumisse ning et tema osalemine hoiuse- ja laenu tingimuste kokkulepetes moodustas osa terve kartelli eesmärkide taotlemisest.
Ei ole oluline, et nimetatud pank teatud koosolekutelt puudus. See, et ettevõtja ei ole osalenud kõigis kartelli moodustavates asjaoludes või et neis aspektides, kus ta osales, oli tema roll väike, ei ole tema toimepandud rikkumise tuvastamisel asjassepuutuv. Neid asjaolusid tuleb arvestada üksnes rikkumise raskusastme hindamisel ja vajadusel trahvi määramisel.
Samuti ei ole tähtsust sellel, et nimetatud pank ei teadnud üksikasjalikult kokkulepetest, mis sõlmiti paljudel koosolekutel, kus ta ei osalenud, ega sellel, et ta ei olnud teatud koosolekute toimumisest teadlik.
(vt punktid 189–193)
13. Konkurentsieeskirjade rikkumise tahtlikult toimepanduks pidamiseks ei ole vaja, et ettevõtja teaks nende eeskirjade rikkumistest. Piisab, et ettevõtjale ei saanud olla teadmata, et tema käitumise eesmärk oli piirata konkurentsi ühisturul.
Ei ole otsustav teada, kas asjassepuutuv ettevõtja teadis, kuidas komisjon või kohtupraktika piiriülesuse kriteeriumi tõlgendab, vaid oluline on teada, kas asjassepuutuv ettevõtja teadis asjaoludest, millest konkreetselt tuleneb kartelli suutlikkus mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, või vähemalt seda, kas need asjaolud ei saanud jääda talle märkamatuks.
See on nii, kui pankade sisseseatud regulaarselt toimuvate koosolekute süsteemi raames, mille kaudu kooskõlastatakse regulaarselt tegevust teatud liikmesriigi kõikide pangatoodete ja teenuste turu põhiliste konkurentsiparameetrite suhtes, teadsid olulisematel koosolekutel osalenud pangad, et see võrgustik hõlmab kogu liikmesriigi territooriumit ja väga ulatuslikku pangatoodete valikut, eelkõige laene ja hoiuseid, mistõttu olid nad ka teadlikud olulistest faktilistest asjaloludest, millest tuleneb mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.
Selles kontekstis ei ole seega asjassepuutuv teada, millisel määral olid need pangad teadlikud, et nende käitumine ei olnud EÜ artikliga 81 kooskõlas. Ka see, et liikmesriigi õiguses ei olnud teatud kartellid otseselt keelatud, vaid pädev kohus võis need keelata vastava taotluse korral, ei mõjuta mingil moel EÜ artikli 81 rikkumise tahtlust. Viimaseks ei mõjuta koosolekute avalikkus ja neist riigiasutuste osavõtt konkurentsi piiramise kavatsust ega teadlikkust neist asjaoludest, millest tuleneb kartelli suutlikkus mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
(vt punktid 205–207, 209)
14. Teatamine ei ole vaid ettevõtjatele kehtestatud formaalsus, vaid vältimatu ja oluline tingimus teatud soodustuse saamiseks. Määruse nr 17 artikli 15 lõike 5 punkti a kohaselt ei või trahvi määrata toimingute eest, mis sooritatakse pärast teatamist, kui toimingud kuuluvad teatise kirjeldatud tegevuse piiridesse. See soodustus, mis antakse kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest teatanud ettevõtjale, on vastutasu selle riski eest, mis ettevõtjal tekib sellest, et ta ise teatab komisjonile kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest. See ettevõtja ei riski mitte üksnes sellega, et kokkulepe või kooskõlastatud tegevus tunnistatakse EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumiseks ja et kõnealuse artikli lõike 3 kohaldamisega ei nõustuta, vaid ka sellega, et ettevõtjale määratakse trahv enne teatamist sooritatud toimingute eest. Ettevõtja, kes ei ole tahtnud seda riski võtta ja kellele on määratud trahv konkurentsieeskirjade rikkumise eest, millest ta ei ole teatanud, ei või viidata hüpoteetilisele võimalusele, et teatamine oleks võinud olla erandi tegemise alus.
(vt punkt 213)
15. Kuna suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta, täpsemalt neis sisalduv uus trahvide arvutamise meetod oli rikkumise toimepanemise hetkel, st enne suuniste vastuvõtmist, ettevõtjale mõistlikult etteaimatav, ei saa see ettevõtja vaidlustada trahvide arvutamiseks kasutatud meetodi õigsust põhjusel, et komisjon on nimetatud suuniseid kohaldades ja hiljem oma praktikat karmistades rikkunud tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, mis on sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 49.
(vt punktid 217 ja 218)
16. Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta on vahend, mille eesmärk on täpsustada hierarhiliselt kõrgemalasetsevat õigust silmas pidades kriteeriumid, mida komisjon kavatseb kasutada määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel trahvide määramisel.
Kuna komisjon teatas suunistes, millist meetodit ta kavatseb määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt määratavate trahvide arvutamisel kasutada, jäi komisjon viimati nimetud sättega kehtestatud õiguslikku raamistikku ega ületanud seadusandja poolt talle antud kaalutlusõiguse piire.
Kuigi reegleid, mille eesmärk on väliste mõjude loomine, ei saa lugeda õigusnormideks, mida ametiasutus igal juhul peab järgima, annavad nad siiski tunnistust praktikat väljendavast käitumisnormist, mida ametiasutus üksikjuhtumil ei või võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi andmata eirata.
Selliseid käitumisnorme vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitel kohaldada, piirab kõnealune institutsioon oma kaalutlusõigust ja ei saa neist normidest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes rakendataks sanktsioone, olenevalt olukorrast selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse.
Kuigi nimetatud suunised ei kujuta endast seega konkurentsieeskirjade rikkumise eest ettevõtjale adresseeritud karistuse määramise otsuse õiguslikku alust, sest see otsus põhineb määruse nr 17 artiklil 3 ja artikli 15 lõikel 2, määravad suunised sellegipoolest üldiselt ja abstraktselt metodoloogia, mida komisjon on kohustunud selles otsuses trahvisumma kindlaksmääramisel järgima, ja tagavad järelikult ettevõtjatele õiguskindluse.
Suuniste vastuvõtmisest tulenev komisjoni enda kaalutlusõiguse piiramine ei ole aga vastuolus komisjoni märkimisväärse kaalutlusõiguse säilimisega. Suunistes on nimelt erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil oma kaalutlusõigust kasutada kooskõlas määruse nr 17 artikli 15 sätetega, nagu Euroopa Kohus on neid kohtupraktikas tõlgendanud.
Nagu suunisedki, tekitas teatis trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide asjades ettevõtjatele õiguspärase ootuse, mistõttu komisjon on kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel ettevõtjate koostööd hinnates sellest juhinduma.
Esimese Astme Kohtul tuleb seega vaidlustatud otsuse seaduslikkuse kontrollimisel välja selgitada, kas komisjon on kasutanud oma kaalutlusõigust suunistes ja koostööteatises esitatud meetodi kohaselt, ja kui Esimese Astme Kohus peaks tuvastama, et komisjon on sellest meetodist kõrvale kaldunud, siis välja selgitada, kas see kõrvalekaldumine on seaduslikult õigustatud ja õiguslikult piisavalt põhjendatud.
Komisjoni kaalutlusõigus ja temale endale kehtestatud piirid ei takista siiski ühenduse kohtul kasutada täielikku pädevust.
(vt punktid 219–227)
17. See, et komisjon on suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta täpsustanud oma seisukohta rikkumise raskuse hindamise kohta, ei takista rikkumise hindamist tervikuna kõigi asjassepuutuvate asjaolude põhjal, sealhulgas asjaolude põhjal, mida suunised sõnaselgelt ei maini.
Trahvisummade kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta rikkumiste kestust ja kõiki asjaolusid, mis võivad rikkumiste raskusastme hindamisel arvesse tulla. Rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata mitme asjaolu alusel, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kuigi kohustuslikult arvesse võetavate tingimuste kohta ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu.
Eriti võimaldab rikkumise laadi hindamine erinevate asjassepuutuvate tegurite arvessevõtmist, mille ammendav loetlemine suunistes ei ole võimalik ja mille hulka kuulub rikkumise võimalik mõju (mis erineb konkreetsest ja mõõdetavast mõjust) turule.
(vt punktid 237–239)
18. Kolmel aspektil, mida suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta kohaselt rikkumise raskuse hindamisel arvesse tuleb võtta – rikkumise laad, tegelik mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurus –, ei ole analüüsis tervikuna sama kaal. Rikkumise laadil on peamine tähtsus eelkõige siis, kui konkurentsieeskirjade rikkumisi kirjeldatakse „väga rasketena”. Nimetatud suunistes väga rasketeks peetud rikkumiste kirjeldusest nähtub, et kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on eelkõige hindade kehtestamine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu tuua kaasa kvalifitseerimise „väga raskeks”, ilma et oleks vaja, et sellist tegevust iseloomustaks konkreetne mõju või geograafiline ulatus. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et kuigi raskete rikkumiste kirjeldus mainib sõnaselgelt mõju turule ja mõju suurele osale ühisturust, ei mainita seevastu väga raskete rikkumiste osas konkreetset mõju turule ega teatava geograafilise ala mõjutamist.
Kuigi need kolm kriteeriumi on üksteisest sõltuvad selles tähenduses, et rikkumise suur raskusaste mingi kriteeriumi alusel võib kompenseerida rikkumise väiksema raskusastme muudes aspektides, on turu geograafiline ulatus vaid üks kolmest asjassepuutuvast kriteeriumist rikkumise raskuse terviklikul hindamisel ja nende kolme üksteisest sõltuva kriteeriumi seas ei ole see iseseisev kriteerium selles tähenduses, et üksnes suuremat osa liikmesriike puudutavaid rikkumisi saab kvalifitseerida „väga rasketeks”. Asutamisleping, määrus nr 17, suunised ega kohtupraktika ei võimalda järeldada, et üksnes geograafiliselt väga ulatuslikke piiranguid saab nii kvalifitseerida. Seega ei saa nende suuniste tähenduses väga rasketeks rikkumisteks kvalifitseerida üksnes rikkumisi, milles osalevad peaaegu kõik Euroopa turul tegutsevad ettevõtjad.
(vt punktid 240, 241, 311, 313, 381)
19. Horisontaalsed hinnakokkulepped kuuluvad suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta tähenduses väga raskete rikkumiste alla isegi juhul, kui puuduvad muud konkurentsipiirangud nagu turu eraldamine.
Sellise rikkumise „väga raske” laad on enamtõenäoline, kui see pannakse toime sellises sektoris nagu pangandussektor, mis on tähtis kogu majandusele, ja kui asjassepuutuvate kokkulepete ulatus hõlmab paljusid olulisi tooteid, ning kui selles osales väga suur osa asjaomase turu ettevõtjatest, kaasa arvatud suurimad ettevõtjad. Rikkumise laadil põhinev raskusaste sõltub eelkõige ohust, mida see kujutab kahjustamata konkurentsile. Selles osas on hinnakartelli ulatusel otsustav roll nii asjaomaste toodete tasandil kui ka liikmeks olevate ettevõtjate tasandil ning suure ulatusega horisontaalset hinnakartelli, mis puudutab niivõrd olulist majandussektorit, ei ole normaalne jätta väga raskeks rikkumiseks kvalifitseerimata, vaatamata kartelli kontekstile.
Rikkumise raskuse hindamist ei mõjuta see, et kartell ei olnud salajane, et kartell loodi ja tegutses asjassepuutuva riigi abil, et arvestati trahvi hoiatava mõju kaalutlustega, et rikkumine seisnes kooskõlastatud tegevuses, et sellele oli riigiasutuste heakskiit, et koosolekutel käsitleti ka teisi konkurentsiõiguse seisukohalt neutraalseid teemasid, või et asjassepuutuv liikmesriik oli faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel alles Euroopa Liiduga liitunud.
(vt punktid 249, 250, 252, 254–257, 260, 262, 263)
20. Hinnates rikkumise konkreetset mõju turule peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid tavapäraselt eksisteerinud ilma rikkumiseta.
Komisjon võib hinnakartelli puhul õiguspäraselt järeldada, et rikkumisel on olnud mõju, kui kartelli liikmed on võtnud meetmeid kokkulepitud hindade kohaldamiseks, näiteks teavitades neist kliente, andes töötajatele juhtnööre nende kasutamiseks läbirääkimiste alusena ning jälgides, et nende konkurendid ja enda müügiüksused neid kohaldaksid. Selleks et saaks järeldada mõju turule, piisab, et kokkulepitud hinnad on olnud konkreetsete tehinguhindade aluseks, mis piirab klientide läbirääkimisruumi.
Kui kartellikokkuleppe täitmine on tõendatud, ei saa komisjonilt nõuda, et ta tõendaks süstemaatiliselt, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel pooltel tegelikkuses saavutada kõrgemat tehinguhindade taset kui see, mis oleks olnud valdav kartellikokkuleppe puudumisel.
Rikkumise raskuse hindamisel on otsustav teada, kas kartelli liikmed andsid endast kõik, et nende kavatsustel oleks konkreetne mõju. Seda, mis seejärel saavutatud turuhindade tasemel tegelikult toimus, võisid mõjutada muud tegurid, mis ei olnud kartelli liikmete võimuses. Kartelli liikmed ei või trahvi vähendamist põhjendades kasu saada välistest teguritest, mis on takistanud nende jõupingutusi.
(vt punktid 284–287)
21. Põhimõtteliselt on kohustatud rikkumise eest vastust andma füüsiline või juriidiline isik, kes juhtis rikkumise toimepanemise ajal asjaomast ettevõtet, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmise päeval läks vastutus ettevõtte tegevuse eest üle teisele isikule. Nii kaua kui eksisteerib juriidiline isik, kes juhtis ettevõtet rikkumise ajal, vastutab ettevõtte õigusvastase käitumise eest see juriidiline isik, isegi kui vara ja töötajad, kes on rikkumisele kaasa aidanud, on pärast rikkumise perioodi üle antud kolmandale isikule.
Seevastu siis, kui konkurentsieeskirjade rikkumise hetke ja selle hetke vahel, kui kõnealune ettevõtja peab rikkumise eest vastutama, lakkas õiguslikult eksisteerimast isik, kes vastutas ettevõtte tegevuse eest, tuleb siiski kõigepealt piiritleda need materiaalsed asjaolud ja inimesed, kes on rikkumisele kaasa aidanud, et seejärel saaks kindlaks teha isiku, kes on muutunud vastutavaks selle terviku tegevuse eest, et hoida ettevõtte tegevuse eest toimepandud rikkumise hetkel vastutava isiku kadumise tõttu ära seda, et ettevõtja võib jätta rikkumise eest vastust andmata.
Kui asjassepuutuv ettevõtja lakkab eksisteerimast seetõttu, et ta ühendatakse ostjaga, lähevad ostjale üle tema vara ja kohustused, kaasa arvatud ühenduse õiguse rikkumisest tekkiv vastutus. Sellisel juhul võidakse ostjat pidada vastutavaks ühendatava ettevõtja toimepandud rikkumise eest.
Ostjale jääb see vastutus ka juhul, kui ühendatava ettevõtja poolt enne ostmist toime pandud rikkumise eest saab pidada vastutavaks tema endist emaettevõtjat.
See võimalus ei takista iseenesest tütarettevõtjale endale karistuse määramist. Ettevõtjat – st isiklikest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnevat majandusüksust – juhivad tema põhikirjas ette nähtud organid ja igasugune ettevõtjale trahvi määrav otsus võib olla adresseeritud ettevõtja põhikirjajärgsele juhtkonnale, kuigi selle omanikud kannavad lõpuks trahvi majanduslikke tagajärgi. Seda reeglit rikutaks, kui komisjonilt nõutaks alati ettevõtja toimepandud rikkumise korral ettevõtja suhtes valitsevat mõju teostava omaniku väljaselgitamist ja kui tal lubataks määrata karistusi vaid ettevõtja omanikule. Kuna võimalus määrata emaettevõtjale karistus tütarettevõtja käitumise eest ei mõjuta seega otsuse õiguspärasust, mis on adresseeritud üksnes rikkumises osalenud tütarettevõtjale, võib komisjon otsustada trahvi määrata rikkumises osalenud tütarettevõtjale või emaettevõtjale, kelle kontrolli all tütarettevõtja sellel ajavahemikul oli.
Komisjonile kuulub valikuõigus ka juhul, kui tegemist on majandusliku õigusjärglusega tütarettevõtja kontrollimisel. Kuigi komisjon võib sellisel juhul pidada eelmist emaettevõtjat vastutavaks tütarettevõtja käitumise eest müügile eelnenud ajavahemiku eest ja uut emaettevõtjat vastutavaks pärast müüki, ei ole ta kohustatud nii toimima, ning ta võib otsustada trahvi määrata vaid tütarettevõtjale tütarettevõtja enda käitumise eest.
(vt punktid 324–326, 329, 331, 332, 372)
22. Ettevõtjate kategooriatesse liigitamisel tuleb suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 A kuuenda lõigu kohaselt arvestada ettevõtjate objektiivseid või struktuurilisi omadusi ning olukorda asjaomasel turul.
Nende objektiivsete asjaolude hulka kuuluvad peale äriühingu suuruse ja võimsuse turul – sellisena nagu need kajastuvad tema turuosas või tema käibes – ka suhted, mis tal on teiste ettevõtjatega, sest need võivad mõjutada turu struktuuri. Ettevõtja tegelikku suutlikkust tekitada olulist kahju ja tema toimepandud konkurentsieeskirjade rikkumise tegelikku mõju tuleb hinnata tegelikku majanduslikku olukorda arvestavalt. Seega võib komisjon õiguspäraselt suuniste alusel selliseid suhteid arvesse võtta, et määrata kindlaks kartelli liikmete tegelik majanduslik suutlikkus kahju tekitada ja nende rikkumise konkreetne kaal.
Turu struktuuri ei suudeta mõjutada üksnes siis, kui ettevõtjatevahelised suhted annavad neist ühele juhtpositsiooni või täieliku kontrolli teiste ettevõtjate konkurentsikäitumise üle, nagu majandusüksuste puhul. Ettevõtja võimsus turul võib ka laieneda väljapoole tema enda turuosa, kui tal on teiste ettevõtjatega stabiilseid suhteid, mille raames ta võib mitteametlikult avaldada tegelikku mõju nende käitumisele. Sama kehtib ka siis, kui ettevõtjatevaheliste suhete mõjul nendevaheline konkurents väheneb või lõppeb. See, et need suhted ei ole sellised, mis õigustaksid ettevõtjate käsitlemist sama majandusüksusena, ei tähenda, et komisjonil tuleb jätta need tähelepanuta ja hinnata turu olukorda nii, nagu neid suhteid ei oleks.
Seevastu kartelli erinevate liikmete konkreetne käitumine või nende individuaalne süüaste ei ole kategooriatesse jaotamisel iseenesest otsustav. Ettevõtjate käitumine võib tõesti olla märk nende suhete laadist, mis tal on teiste ettevõtjatega. Konkreetse käitumise olemasolu, nagu teabevahetuse korraldamine teiste ettevõtjatega või kartelli koosolekutel sõnaselgelt võetud seisukohad, mille eesmärk on kaitsta teiste ettevõtjate huve või kohustada neid järgima konkurentsivastaseid kokkuleppeid, ei ole siiski möödapääsmatu ega üksi piisav, et õigustada nende viimati mainitud ettevõtjate turuosa arvessevõtmist, kui hinnatakse esmalt nimetatud ettevõtja võimsust turul. Stabiilsete suhete puudumine ettevõtjatega, kellega teavet vahetatakse või kelle huve esindatakse, ei ole käitumise kategooriatesse liigitamisel otsustav, kuid vajadusel võidakse seda arvestada suuniste punktide 2 ja 3 alusel raskendava või kergendava asjaoluna.
Sellise pankade sisseseatud regulaarselt toimuvate koosolekute süsteemi puhul, mille kaudu kooskõlastatakse regulaarselt tegevust teatud liikmesriigi kõikide pangatoodete ja teenuste turu põhiliste konkurentsiparameetrite suhtes, juhul kui juhtivate pankade ja nende pangarühmituste detsentraliseeritud pankade vahelised sidemed andsid juhtivatele pankadele märgatavalt olulisema majandusliku võimsuse kui neil oleks olnud kommertspankadena enda turuosa põhjal, ja see võimsus vastab kogu asjaomase pangarühmituse turuosale, eeldab juhtivate pankade märkimisväärse kahju tekitamise tegeliku võime ja nende õigusvastase käitumise konkreetse kaalu õige hindamine järelikult lisaks nende enda turuosadele kommertspankadena ka detsentraliseeritud pankade turuosade arvessevõtmist, ja õigustab seega detsentraliseeritud pankade turuosade keskasutustele omistamist.
(vt punktid 359–362, 377, 404, 407, 409)
23. Kui komisjon märgib vastuväiteteatises sõnaselgelt, et ta kavatseb uurida, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleb trahv määrata, ja toob ka esile peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, näiteks väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime „tahtlikult või hooletusest”, siis täidab ta oma kohustuse tagada kaitseõigus. Seevastu ei ole komisjonil trahvisumma arvutamise aluseks olevatele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele viidates kohustust täpsustada, millisel moel ta neid asjaolusid trahvisumma suuruse kindlaksmääramisel arvesse võttis, seda enam, et trahvisumma kindlaksmääramise osas on ettevõtjatel täiendavaks tagatiseks see, et Esimese Astme Kohtul on täielik pädevus otsuseid läbi vaadata ning tühistada või vähendada trahvi määruse nr 17 artikli 17 alusel.
(vt punkt 369)
24. Põhimõtteliselt ei saa komisjonile keelata trahvisummade kindlaksmääramisel lähenemisviisi jagada kartelli liikmed mitmesse kategooriasse, mille tagajärjel määratakse samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjatele kindla suurusega trahvi lähtesumma, kuigi nii ei arvestata sama kategooria ettevõtjate suuruste erinevusi. Komisjonil ei ole kohustust tagada olukorras, kui trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, et tema arvutuste lõpuks saadud ettevõtjatele määratavad trahvisummad väljendaksid kõiki nende ettevõtjate suuruste vahelisi erinevusi.
Sellele vaatamata tuleb kategooriatesse jagamisel järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja määratletud kategooriate trahvi ülempiir peab olema ühetaoline ja objektiivselt õigustatud.
(vt punktid 422 ja 423)
25. Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 viimane lõik sätestab, et trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust. Sellest järeldub, et rikkumise kestuse mõju trahvi põhisummale peab olema üldreeglina märkimisväärne. See takistab – välja arvatud erandjuhtudel – trahvi lähtesumma üksnes sümboolset suurendamist rikkumise kestuse tõttu. Isegi kui konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepet ei ole täidetud, tuleb siiski arvestada selle kokkuleppe kehtivuse kestust, st ajavahemikku kokkuleppe sõlmimise kuupäevast kuni selle lõpetamise kuupäevani.
Seega ei ole õige, et trahvi lähtesumma suurendamine üle 10% aastas on lubatud üksnes erandjuhtudel. Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätestavad sellised piirangud üksnes pikaajaliste rikkumiste kohta, samas kui keskmise kestusega (üldiselt 1–5 aastat) rikkumiste osas on ainsaks piirmääraks kehtestatud 50% trahvi lähtesummast, mis ei välista, et ületatakse 10% suurendamist aastas.
Argumendi osas, mille kohaselt etteheidetud rikkumise intensiivsus nõrgenes, tuleb meenutada, et trahvi suurendamine kestuse alusel ei ole piiratud olukorraga, kus kestuse ja konkurentsieeskirjades sätestatud ühenduse eesmärgile põhjustatud suure kahju vahel esineb otsene seos.
(vt punktid 465–467)
26. Komisjon on kohustatud trahvisummade määramisel järgima trahvide arvutamise suuniste tingimusi. Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei ole märgitud, et komisjonil tuleb alati eraldi arvesse võtta nende suuniste punktis 3 loetletud igat kergendavat asjaolu ja komisjon ei ole kohustatud tegema lisavähendamist automaatselt; seda, kas trahvi võimalik vähendamine kergendavate asjaolude alusel on asjakohane, tuleb hinnata igakülgselt ja võtta arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid tervikuna.
Nimetatud suuniste vastuvõtmine ei muuda asjakohatuks varasemat kohtupraktikat, mille kohaselt komisjonil on kaalutlusõigus, mis võimaldab tal arvesse võtta või jätta arvesse võtmata teatavaid asjaolusid sääraste trahvisummade määramisel, mida ta kavatseb ettevõtjale määrata eelkõige juhtumi asjaolude alusel. Kuna suunistes puudub kohustuslik märge kergenevate asjaolude kohta, mida võidakse arvestada, on komisjon säilitanud endal teatud kaalutlusõiguse hindamaks üldiselt seda, millisel määral on võimalik kergendavate asjaolude esinemisel trahvisummasid vähendada.
(vt punktid 472 ja 473)
27. Vastavalt suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 3 esimesele taandele võib ettevõtja „puhtalt passiivne või käsutäitja roll” rikkumise toimepanemises kujutada juhul, kui see on tõendatud, kergendavat asjaolu.
Kartellis ettevõtja passiivset käitumist väljendava asjaoluna võidakse võtta arvesse seda, et ettevõtja on osalenud koosolekutel märkimisväärselt juhuslikumalt kui kartelli tavalised liikmed.
Kui aga ettevõtja osales, isegi kui mitte aktiivselt, ühel või mitmel konkurentsivastase eesmärgiga koosolekul, tuleb teda pidada kartellis osalenuks, kui ta ei tõenda, et ta hoidis õigusvastasest tegevusest avalikult eemale. Oma osalemisega koosolekutel nõustub ettevõtja – või vähemalt paneb teised osalejad uskuma, et ta põhimõtteliselt nõustub – konkurentsivastase kokkuleppe sisuga, milles koosolekutel kokku lepitakse.
Selleks et hinnata, kas ettevõtja on tegutsenud passiivselt või käsutäitjana, ei ole vaja teada, kas ta on kokkulepetest kasu saanud. Esiteks võib ka teiste järgija saada kartelli mõjust kasu. Teiseks ei kujuta endast kergendavat asjaolu see, et rikkumisest ei saada kasu, sest vastasel korral kaoks määrataval trahvil hoiatav mõju.
(vt punktid 481, 482, 486, 489)
28. Suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 3 teise taande kohaselt võib „endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata või tegude tegemata jätmine” olla kergendav asjaolu. Asjaolu, et ettevõtja, kelle puhul on tuvastatud osalemine kooskõlastatud tegevuses tema konkurentidega, ei tegutsenud turul konkurentidega kokkulepitud viisil, ei ole ilmtingimata selline asjaolu, mida tuleks trahvisumma määramisel kergendava asjaoluna arvesse võtta.
Ettevõtja, kes vaatamata konkurentidega sõlmitud kokkuleppele tegutseb turul rohkem või vähem iseseisvalt, võib üritada kartelli oma huvides ära kasutada, ja ettevõtjal, kes ei distantseeru tema osavõtul toimunud koosoleku tulemustest, säilib põhimõtteliselt täielik vastutus kartellikokkuleppes osalemise eest. Komisjon on kohustatud kartellikokkuleppe täitmata jätmise tunnistama kergendavaks asjaoluks vaid siis, kui ettevõtja, kes sellele asjaolule tugineb, on võimeline tõendama, et ta on selgelt ja märgatavalt olnud asjaomase kartellikokkuleppe täitmise vastu nii, et ta häiris ise selle toimimist, ja et ettevõtja ei jätnud lepinguga liitumise muljet ega õhutanud seega teisi ettevõtjaid kartellikokkulepet täitma. Ettevõtjatel oleks liiga kerge minimeerida suure trahvi maksmise riski, kui nad võiksid saada kasu ebaseaduslikust kartellikokkuleppest ja seejärel nõuda trahvi vähendamist selle eest, et nende roll rikkumise täideviimises oli üksnes piiratud, kuigi nende suhtumine on õhutanud teisi ettevõtjaid tegutsema konkurentsi rohkem kahjustaval viisil.
(vt punktid 490 ja 491)
29. Suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 3 kolmanda taande kohaselt on „rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub (eriti kui ta teostab kontrolli)”, üks kergendavatest asjaoludest. Siiski ei ole trahvi vähendamine rikkumise lõpetamisel komisjoni esimese kontrolli korral automaatne, vaid sõltub komisjoni kaalutlusõiguse raames toimunud hinnangust juhtumi asjaoludele. Sellega seoses on suuniste selle sätte kohaldamine ettevõtja kasuks eriti asjakohane olukorras, kus tegevuse konkurentsivastane laad ei ole ilmne. Seevastu on selle kohaldamine põhimõtteliselt vähem kohane olukorras, kus tegevus on selgelt konkurentsivastane, tingimusel et see on tuvastatud.
Isegi kui komisjon luges minevikus rikkumise vabatahtliku lõpetamise kergendavaks asjaoluks, võib ta suuniste kohaldamisel arvesse võtta asjaolu, et kuigi väga raskete rikkumiste õigusvastasus on juba ühenduse konkurentsipoliitikas algusest peale tuvastatud, on need suhteliselt sagedased, ja seega leida, et tuleb niisugusest leebest poliitikast loobuda ja mitte enam premeerida sellise rikkumise lõpetamist trahvi vähendamisega.
Seega võib rikkumise lõpetamise tõttu trahvi vähendamise kohasus sõltuda sellest, kas see, et ettevõtjad võisid mõistlikult kahelda oma käitumise rikkuvas laadis ja et rikkumine oli üldteada, on piisav põhjendus komisjoni valikule sel põhjusel trahvi mitte vähendada.
(vt punktid 497–499)
30. Euroopa Liidu laienemise kontekstis ei piisa üksi konkurentsivastase kokkuleppe võimalikust õiguspärasusest liikmesriigi õiguse alusel, et kaoks mõistlik kahtlus, et kokkuleppes osalenud ettevõtjad on rikkunud ühenduse õigust. Seda enam, kui asjassepuutuva ettevõtja käsutuses on märkimisväärsed vahendid. Sellistel ettevõtjatel tuleb valmistuda nende asukohajärgse liikmesriigi liitumisest Euroopa Liiduga tekkivateks õiguslikeks tagajärgedeks, ja eelkõige tuleb neil õigeaegselt hankida teavet neile kohalduma hakkava ühenduse õiguse (või Euroopa Majanduspiirkonna õiguse) konkurentsieeskirjade sisu kohta ja selle kohta, mida uut toovad need kaasa võrreldes liikmesriigi õigusega.
Kuigi ei ole välistatud, et teatud olukorras võib siseriiklik õigus või siseriiklike ametiasutuste käitumine olla kergendav asjaolu, ei saa sellena võtta arvesse rikkumise heakskiitmist või lubamist liikmesriigi ametiasutuste poolt, eriti kui asjassepuutuvate ettevõtjate käsutuses on vajalikud vahendid täpse ja õige õigusliku teabe saamiseks.
(vt punktid 504 ja 505)
31. Komisjonil ei ole konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamisel kohustust lugeda kergendavaks asjaoluks asjaomase sektori halba finantsolukorda ja see, et ta võttis varasemates asjades sektori majanduslikku olukorda kergendava asjaoluna arvesse, ei tähenda, et ta peaks selle praktika järgimist tingimata jätkama. Üldiselt tekivad kartellid siis, kui sektoril on raskusi.
(vt punkt 510)
32. Konkurentsi valdkonnas ei õigusta trahvisumma vähendamist uurimisel tehtud koostöö, mis ei ületa määruse nr 17 artikli 11 lõigete 4 ja 5 alusel ettevõtjatele pandud kohustusi. Trahvi vähendamine on aga õigustatud siis, kui ettevõtja on edastanud informatsiooni, mis ületab oluliselt seda, mida komisjon võib nõuda määruse nr 17 artikli 11 alusel.
Koostöö tõttu trahvi vähendamise õigustamiseks peab ettevõtja käitumine lihtsustama komisjoni ülesannet, mis seisneb ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumiste tuvastamises ja nende eest karistamises, ning väljendama tõelist koostöötahet.
Ühelt poolt tuleb Esimese Astme Kohtul seega kindlaks teha, kas komisjon jättis tähelepanuta asjassepuutuvate ettevõtjate koostöö, mis ületas asjas määruse nr 17 artiklis 11 nõutava koostöö ulatuse. Esimese Astme Kohus teostab selles osas täielikku kontrolli, eelkõige ettevõtjate kaitseõigustest tulenevate informatsiooninõuetele vastamise kohustuse piiride suhtes.
Teiseks tuleb Esimese Astme Kohtul kontrollida, kas komisjon on rikkumise tuvastamisel teatise trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide asjades seisukohast hinnanud koostöö kasulikkust õigesti. Komisjonil on nimetatud teatises piiratud kaalutlusõigus hinnata, kas informatsioon või dokumendid, mille ettevõtjad vabatahtlikult edastasid, lihtsustasid tema ülesannet ja kas tuleb kaaluda ettevõtja trahvi vähendamist selle teatise alusel. See hinnang on piiratud kohtuliku kontrolli ese.
Kui komisjon kasutab enda kaalutlusõigust, ei saa ta siiski jätta arvestamata võrdse kohtlemise põhimõtet, mida rikutakse siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. See põhimõte hoiab ära sama otsuse esemeks olevate ettevõtjate koostöö erineva käsitlemise komisjoni poolt.
Seevastu ainuüksi asjaolu, et oma varasemas otsustuspraktikas on komisjon teatava käitumise korral võimaldanud teatavat trahvi vähendamist, ei tähenda veel, et tal on kohustus vähendada trahvi proportsionaalselt sama palju sarnase käitumise hindamisel hilisemas haldusmenetluses.
Kui määruse nr 17 artikli 11 lõigetes 1 ja 2 sätestatud informatsiooninõuetega soovitakse saada teavet, mille avalikustamist võib komisjon nõuda kõnealuse artikli lõike 5 alusel tehtud otsusega, saab vabatahtlikuks pidada üksnes kõnealuse ettevõtja vastamise kiirust. Komisjonil tuleb hinnata, kas see kiirus lihtsustas tema tööd nii, et trahvi vähendamine on õigustatud; koostööteatis ei kohusta teda sel põhjusel trahvi süstemaatiliselt vähendama.
Kui kartelli olemasoluga nõustumine lihtsustab tõesti komisjoni tööd uurimise ajal rohkem kui pelk faktiliste asjaolude õigsuse omaksvõtt, võib komisjon kohelda faktiliste asjaoludega nõustunud ettevõtjaid erinevalt ettevõtjatest, kes on nõustunud ka kartelli olemasoluga. Komisjonil ei ole aga sellise eristamise kohustust. Tal tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul, kas selline ülestunnistamine tegelikult tema tööd lihtsustas. See ei ole nii, kui sõnaselgelt tunnistatakse üles hindade ja muude konkurentsitegurite kokkuleppimiseks korraldatud koosolekute konkurentsivastane eesmärk, sest sellise käitumise konkurentsivastane eesmärk tuleneb juba nende koosolekute esemest endast.
(vt punktid 529–534, 536, 559)
33. Konkurentsiõigust puudutavas menetluses ei või komisjon määruse nr 17 artikli 11 lõikes 5 sätestatud informatsiooninõudes nõuda ettevõtjalt selliste vastuste andmist, millega tuleks tal omaks võtta rikkumine, mille toimepanemist peab tõendama komisjon. Määruse nr 17 artikli 11 lõigete 2 ja 5 kasuliku mõju tagamiseks on komisjonil õigus kohustada ettevõtjat esitama kogu vajalik teave faktiliste asjaolude kohta, mis neile teada võib olla, ja edastama komisjonile vastavalt vajadusele ettevõtja valduses olevad asjakohased dokumendid, isegi kui nende alusel on tuvastatav konkurentsivastane tegevus. Komisjon võib seega kohustada ettevõtjaid vastama üksnes faktilisi asjaolusid puudutavatele küsimustele ja nõuda olemasolevate dokumentide esitamist.
Seevastu on kaitseõigustega vastuolus nõuded, milles ettevõtjal palutakse kirjeldada tema osavõtul toimunud koosolekute eesmärke ja käiku ning nende koosolekute tulemusi või järeldusi, kui nendel koosolekutel kahtlustati olevat konkurentsi piirav eesmärk, sest need nõuded on sellist laadi, millega kohustatakse ettevõtjat üles tunnistama enda osalus ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumises.
Sellest järeldub, et kui komisjonil on pärast uurimist arvukalt tõendeid kokkuleppe võrgustiku olemasolu kohta, mis oli organiseeritud paljudeks kõiki pangatooteid puudutavateks koosolekuteks teatud turul, võib ta pankadelt õiguspäraselt nõuda määruse nr 17 artikli 11 lõikes 5 sätestatud informatsiooninõuete alusel koosolekute kuupäevade ja neist osavõtjate märkimist nii nende koosolekute kohta, mille osas tal on pärast nimetatud uurimist täpne teave, nagu nende nimetus ja teatud koosolekute toimumise kuupäevad, kui ka kõigi teiste koosolekute kohta.
(vt punktid 539–541, 543)
34. Ettevõtja poolt komisjonile nende dokumentide esitamine, mida komisjonil oli määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 alusel õigus välja nõuda, ei saa pidada vabatahtlikuks koostööks teatise trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide asjades tähenduses.
(vt punkt 544)
35. Konkurentsiõigust puudutavas menetluses ja kui asjassepuutuvad ettevõtjad on esitanud komisjonile vabatahtlikult rohkem teavet, kui neilt määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 alusel esitatud informatsiooninõudes nõutud, ei ületa komisjon kaalutlusõigust, mis tal on kooskõlas teatise trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide asjades punkti D 2 esimese taandega hindamaks seda, kas koostöö aitab „toimepandud rikkumise asetleidmist kinnitada”, kuna komisjon kehtestas selle koostöö arvessevõtmise eelduseks lisaväärtuse andmise, mis tuleneb „uute faktiliste asjaolude” edastamisest või selgitustest, mis võimaldavad asja paremini mõista. Koostööteatis ega asjakohane kohtupraktika ei kohusta komisjoni trahvi vähendama seetõttu, et ta on saanud uurimisel praktilist või logistilist abi.
(vt punktid 552 ja 553)
36. Kuigi konkurentsiasjades võivad haldusmenetluses toimepandud menetlusnormide rikkumised mõnikord õigustada trahvi vähendamist isegi siis, kui need rikkumised ei saa kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist, võivad trahvi vähendamist siiski õigustada üksnes sellised menetlusnormide rikkumised, mis võivad põhjustada olulist kahju selle poole huvidele, kes neile viitab. Selline võib olukord olla eelkõige juhul, kui tegemist on menetlusnormide rikkumisega, mis on käsitletavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumisena.
(vt punktid 568 ja 569)