Language of document : ECLI:EU:T:2020:434

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

23. september 2020(*)

Riigiabi – Abi, mida Hispaania ametiasutused andsid teatud majandushuviühingutele ja nende investoritele – Maksukord, mida kohaldatakse teatud kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) – Otsus, millega tunnistatakse abi osaliselt ühisturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse see osaliselt tagasi nõudma – Valikulisus – Põhjendamiskohustus – Abi tagasinõudmine – Võrdne kohtlemine – Õiguspärane ootus – Õiguskindlus

Liidetud kohtuasjades T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV,

Hispaania Kuningriik, esindaja: S. Centeno Huerta,

hageja kohtuasjas T‑515/13 RENV,

Lico Leasing, SA, asukoht Madrid (Hispaania),

Pequeños y Medianos Astilleros Sociedad de Reconversión, SA, asukoht Madrid,

esindajad: advokaadid M. Merola ja M. Sánchez,

hagejad kohtuasjas T‑719/13 RENV,

keda toetavad

Bankia, SA, asukoht Valencia (Hispaania), ja teised lisas nimetatud menetlusse astujad,(1) esindajad: advokaadid J. Buendía Sierra, E. Abad Valdenebro, R. Calvo Salinero ja A. Lamadrid de Pablo,

menetlusse astujad kohtuasjas T‑719/13 RENV,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, É. Gippini Fournier ja P. Němečková,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 17. juuli 2013. aasta otsus 2014/200/EL riigiabi SA.21233 C/11 (ex NN/11, ex CP 137/06) kohta, mida andis Hispaania – teatavate kapitalirendilepingute suhtes kohaldatav maksukord (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) (ELT 2014, L 114, lk 1),

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president A. M. Collins (ettekandja), kohtunikud C. Iliopoulos, R. Barents, J. Passer ja G. De Baere,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 24. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Komisjon sai alates 2006. aasta maist mitu kaebust Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi (edaspidi „Hispaania süsteem“) kohta. Täpsemalt esitasid kaks riiklikku laevatehaste ühendust ja üks eraldiseisev laevatehas kaebuse selle kohta, et see süsteem võimaldas mereveoettevõtjatel osta Hispaania laevatehaste ehitatud laevu 20–30% madalamate hindadega.

2        Pärast komisjoni mitut teabenõuet Hispaania ametiasutustele ja kohtumisi nende vahel algatas see institutsioon ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse 29. juuni 2011. aasta otsusega K (2011) 4494 (lõplik) (ELT 2011, C 276, lk 5; edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus“).

3        Komisjon võttis 17. juulil 2013 vastu otsuse 2014/200/EL riigiabi SA.21233 C/11 (ex NN/11, ex CP 137/06) kohta, mida andis Hispaania – teatavate kapitalirendilepingute suhtes kohaldatav maksukord (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem), (ELT 2014, L 114, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“). Otsuses leidis komisjon, et Hispaania süsteemi osaks olevad teatud maksumeetmed on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mille Hispaania Kuningriik on alates 1. jaanuarist 2002 ebaseaduslikult jõustanud, rikkudes nii ELTL artikli 108 lõiget 3. Need meetmed loeti osaliselt siseturuga kokkusobimatuks. Määrati abi tagasinõudmine teatavatel tingimustel üksnes kõnealustest eelistest kasu saanud investoritelt, ilma et nimetatud abisaajatel oleks võimalik jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda.

 Hispaania süsteemi õiguslik ja finantsstruktuur

4        Vaidlustatud otsusest nähtub, et Hispaania süsteemi kohaselt on laeva ehitustellimusega seotud mitu osalejat, nimelt mereveoettevõtja, laevatehas, liisinguettevõtja (leasing), pank, panga asutatud majandushuviühing (edaspidi „majandushuviühing“) ja investorid, kes selles majandushuviühingus osaluse ostavad.

5        Komisjoni sõnul on Hispaania süsteem maksuskeem (mis on ära toodud allpool esitatud graafikus), mille on üldiselt välja töötanud mõni pank selleks, et luua maksualaselt läbipaistva majandushuviühingu investoritele maksusoodustusi ja kanda osa nendest maksusoodustustest laeva hinna vähendamise teel üle mereveoettevõtjale, kusjuures majandushuviühingu investoritele jäävad muud soodustused tasuna investeeringu eest.

Image not found

6        Hispaania süsteemi raames sõlmivad eespool punktides 4 ja 5 nimetatud osalised mitu lepingut, mille põhilisi elemente, nagu need nähtuvad vaidlustatud otsusest ja ametliku uurimismenetluse algatamise otsusest, selgitatakse allpool.

 Algne laevaehitusleping

7        Mereveoettevõtja, kes soovib laeva osta, lepib kokku laevatehasega selles, milline laev ehitatakse ja mis on ostuhind koos allahindlusega (edaspidi „netohind“). Laevatehas palub pangal korraldada Hispaania süsteemi kokkulepped.

 Uus laevaehitusleping (uuendusleping)

8        Pank kutsub liisinguettevõtja, kes uuenduslepingu alusel astub mereveoettevõtja kohale ja sõlmib laevatehasega uue laevaostulepingu, mis ei sisalda allahindlust (edaspidi „brutohind“).

 Majandushuviühingu asutamine panga poolt ja kutse investoritele

9        Pank asutab majandushuviühingu ja müüb aktsiaid investoritele, kes on tavapäraselt Hispaania suured maksukohustuslased, kes investeerivad majandushuviühingusse, et vähendada oma maksustatavat väärtust, ja kellel üldiselt ei ole mingit mereveoalast tegevust.

 Rendileping

10      Liisinguettevõtja rendib laeva koos ostuoptsiooniga majandushuviühingule kolmeks või neljaks aastaks brutohinna põhjal. Majandushuviühing võtab eelnevalt kohustuse täita seda optsiooni nimetatud tähtaja lõppedes. Leping näeb ette väga kõrge rendihinna tasumist liisinguettevõtjale, see toob aga majandushuviühingule kaasa suure kahjumi. Seevastu on ostuoptsiooni täitmise hind suhteliselt madal.

 Laevapereta prahileping ostuoptsiooniga

11      Majandushuviühing omakorda rendib laeva lühikeseks perioodiks mereveoettevõtjale laevapereta prahilepingu alusel (st leping rentida laev ilma meeskonna ja varustuseta, kuna nende eest vastutab rentnik). Mereveoettevõtja võtab enne seda kohustuse osta laev ettenähtud tähtaja lõppedes netohinna alusel majandushuviühingult ära. Erinevalt eespool punktis 10 kirjeldatud rendilepingust on laevapereta prahilepingus ette nähtud renditasu vähendatud. Seevastu on ostuoptsiooni täitmise hind kõrge. Ostuoptsiooni täitmise tähtajaks kinnitatakse kuupäev paar nädalat pärast kuupäeva, kui majandushuviühing ostab laeva liisinguettevõtjalt.

12      Hispaania süsteemi õiguslikust struktuurist ilmneb seega, et pank lisab laevatehase poolt mereveoettevõtjale laeva müümise korral kaks vahepealset osalejat: liisinguettevõtja ja majandushuviühingu. Viimasel on kohustus rendilepingu raames osta laev brutohinnaga, mille kannab laevatehasele üle liisinguettevõtja. Kui aga majandushuviühing müüb laeva edasi mereveoettevõtjale seoses koos müügioptsiooniga sõlmitud laevapereta prahilepinguga, saab ta üksnes netohinna, mis võtab arvesse algul mereveoettevõtjale tehtud allahindlust.

 Hispaania süsteemi maksudega seotud aspektid

13      Vaidlustatud otsuse kohaselt on Hispaania süsteemi eesmärk luua soodustusi teatavate maksumeetmete osas majandushuviühingutele ja selles osalevatele investoritele, kes annavad osa kõnealustest soodustustest edasi uue laeva omandanud mereveoettevõtjale.

14      Vaidlustatud otsuse kohaselt võimaldab maksumeetmete kombineeritud mõju majandushuviühingul ja selle investoritel saada maksusoodustust, mis moodustab ligikaudu 30% laeva algsest brutohinnast. Osa kõnealusest, esialgu majandushuviühingu ja selle investorite kogutud maksusoodustusest jääb investoritele (10–15%) ja osa antakse edasi mereveoettevõtjale (85–90%), kes lõpptulemusena saab aluse omanikuks 20–30% võrra laeva algsest brutohinnast odavamalt.

15      Komisjoni sõnul kombineerivad Hispaania süsteemi tehingud maksusoodustuse saamiseks mitut erinevat, kuid siiski omavahel seotud maksumeedet. Need meetmed on ette nähtud mitmes sättes, mis asuvad kuninga 5. märtsi 2004. aasta seadusandlikus dekreedis 4/2004, millega kiidetakse heaks äriühingu tulumaksu seaduse konsolideeritud versioon (Real Decreto Legislativo 4/2004, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Impuesto sobre Sociedades; BOE nr 61, 11.3.2004, lk 10951, edaspidi „TRLIS“), ja kuninga 30. juuli 2004. aasta dekreedis 1777/2004, millega kiidetakse heaks äriühingu tulumaksu määrus (Real Decreto 1777/2004, por el que se aprueba el Reglamento del Impuesto sobre Sociedades; BOE nr 189, 6.8.2004, lk 28377, edaspidi „RIS“). Tegu on järgmise viie meetmega, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 21–42: renditud varade kiirendatud amortisatsioon (meede 1), renditud varade ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine kaalutlusõigust kasutades (meede 2), majandushuviühingud (meede 3), tonnaaži maksustamise süsteem (meede 4) ja RISi artikli 50 lõige 3 (meede 5).

16      Mis puudutab konkreetselt meedet 2, siis tuleb täpsustada, et TRLISi artikli 115 lõike 6 alusel algab renditud vara kiirendatud amortisatsioon varaobjekti käikulaskmise kuupäevast, st mitte enne, kui rendilevõtja on vara kätte saanud ja hakkab seda kasutama. TRLISi artikli 115 lõike 11 kohaselt võib majandusministeerium siiski määrata amortisatsiooni alguskuupäeva, võttes arvesse lepingu kestuse eripära ja vara majandusliku kasutamise eripära. Loamenetlust on täpsustatud RISi artiklis 49. Kuna kohaldatavate õigusnormide kohaselt võis kiirendatud amortisatsiooni alguskuupäevaks määrata varaobjekti käikulaskmisest varasema kuupäeva, viidatakse vaidlustatud otsuses „ennetähtaegsele“ amortiseerimisele.

 Komisjoni hinnang

17      Komisjon leidis, et asjaolu, et Hispaania süsteem koosnes mitmest meetmest, millest kõik ei ole sätestatud Hispaania maksuõiguses, ei takista selle käsitamist kui süsteemi, kuna Hispaania süsteemi raames kasutatud erinevad maksumeetmed olid omavahel õiguslikult või faktiliselt seotud.

18      Igal juhul ei analüüsinud komisjon meetmeid üksnes süsteemina, vaid andis ka individuaalse hinnangu. Tema sõnul olid need lähenemisviisid üksteist täiendavad ja viisid omavahel kooskõlas olevate järeldusteni.

19      Mis puudutab ettevõtjate olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, siis vaidlustatud otsuse põhjenduse 126 kohaselt olid kõik Hispaania süsteemi tehingutes osalevad isikud ettevõtjad, kuna nende tegevus seisnes turul kaupade ja teenuste pakkumises. Täpsemalt, laevatehased ehitasid laevu; liisinguettevõtjad pakkusid rahastamisvõimalusi; majandushuviühingud prahtisid ja müüsid laevu; investorid pakkusid arvukatel turgudel kaupu ja teenuseid, välja arvatud juhul, kui nad olid majandustegevusega mitteseotud füüsilised isikud, millisel juhul otsus neid ei käsitlenud; mereveoettevõtjad pakkusid mereveoteenuseid; ning pangad pakkusid vahendus- ja rahastamisteenuseid.

20      Mis puudutab valikulisust, siis leidis komisjon, et ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine kaalutlusõigust kasutades (meede 2), tonnaažimaksuga maksustamise kord (meede 4) ja RISi artikli 50 lõige 3 (meede 5) andsid teatavatele ettevõtjatele valikulised eelised.

21      Täpsemalt, mis puudutab liisingueseme ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamist kaalutlusõigust kasutades (meede 2), siis märkis komisjon, et Hispaania üldiste maksuõigusnormide kohaselt, mis reguleerivad amortisatsiooni, tuleb vara maksumus jagada kogu selle majandusliku elutsükli peale, st alates hetkest, mil seda hakati majandustegevuse eesmärgil kasutama. Renditehingute puhul võimaldas TRLISi artikli 115 lõige 6 põhimõtteliselt kiirendatud amortisatsiooni alates kuupäevast, mil vara kasutusele võeti. TRLISi artikli 115 lõike 11 kohaselt on siiski lubatud, et kiirendatud amortisatsioon algab enne vara kasutamise algust, mis toob kaasa ennetähtaegse amortisatsiooni. Vaidlustatud otsuse kohaselt kujutas see võimalus endast erandit nimetatud seaduse artikli 115 lõikes 6 sätestatud üldreeglist ja sõltus Hispaania ametiasutuste kaalutlusõiguse alusel antavast loast, mis muutis selle järelikult valikuliseks. Komisjoni sõnul olid loa andmise kriteeriumid ebamäärased ja nõudsid maksuameti tõlgendust, kes ei olnud selle kohta suuniseid avaldanud. Lisaks leidis komisjon, et RISi artikli 49 sõnastus kinnitab meetme valikulisust. Ühtlasi märkis komisjon, et Hispaania Kuningriik ei ole tõendanud, et eelneva loa süsteem oleks vajalik, selle asemel, et viia läbi lihtsalt tagantjärele kontroll selgete ja objektiivsete kriteeriumide üle, nagu näiteks tavapärase amortisatsiooni puhul.

22      Lisaks leidis komisjon, et kui Hispaania süsteemi vaadelda tervikuna, on see valikuline, kuna eelis sõltub maksuameti kaalutlusõigusest, kuna esineb kohustus saada luba ja arvestades kohaldatavate tingimuste ebatäpsust. Lisaks esineb valdkondlik valikulisus, kuna maksuamet lubab Hispaania süsteemi alusel üksnes selliseid tehinguid, mille eesmärk on merelaevade rahastamine. Komisjoni sõnul ei muuda asjaolu, et kõigil mereveoettevõtjatel, sealhulgas teiste liikmesriikide ettevõtjatel, on juurdepääs Hispaania süsteemi finantstehingutele, järeldust, et kõnealune kava soosib teatavaid tegevusvaldkondi, täpsemalt rendilepingute alusel merelaevade omandamist laevapereta prahtimise ja järgneva edasimüümise eesmärgil.

23      Vaidlustatud otsuse kohaselt saab soodustusest kasu majandushuviühing ja maksualase läbipaistvuse kaudu selle investorid. Majandushuviühing oli õigussubjekt, kellele kohalduvad kõik maksumeetmed ning kes vajaduse korral esitas maksuametile taotluse loa saamiseks. Maksualaselt oli majandushuviühing läbipaistev üksus ja selle maksustatavad tulud või mahaarvatavad kulud kanti automaatselt üle investoritele.

24      Lisaks leidis komisjon, et majanduslikus plaanis anti Hispaania süsteemi alla kuuluva tehingu raames oluline osa majandushuviühingu saadud maksusoodustusest hinnaalanduse teel üle mereveoettevõtjale, ilma et see mõjutaks riigile omistatavuse kaalutlusi, mis on välja toodud allpool. Ehkki vaidlustatud otsuses tunnistati, et muud Hispaania süsteemi tehingutes osalejad, nagu laevatehased, liisinguettevõtjad ja muud vahendajad saavad kasu kõnealuse soodustuse kaudsest mõjust, leiab komisjon, et algul majandushuviühingute ja nende investorite kogutud kasumit neile muudele osalistele üle ei kanta.

25      Vaidlustatud otsuse kohaselt on Hispaania süsteemist tulenevat maksutulu vähenemist arvestades tegemist riigi ressursside ülekandmisega majandushuviühingule, kes kannab need maksualast läbipaistvust kasutades üle oma investoritele.

26      Mis puudutab meetmete omistatavust, siis leidis komisjon, et majandushuviühingutele ja nende investoritele antud valikuline eelis on selgelt omistatav Hispaania Kuningriigile, kuna see tuleneb maksueeskirjadest ja maksuameti antud lubadest eelkõige ennetähtaegse amortisatsiooni ja tonnaažimaksuga maksustamise korra kohaldamiseks. Seevastu vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole see nii mereveoettevõtjate ning veelgi enam laevatehaste ja vahendajate puhul, kuna kohaldatavad õigusnormid ei kohustanud majandushuviühinguid andma ühte osa maksusoodustusest üle nendele ettevõtjatele, ja seda vaatamata asjaolule, et komisjon möönis, et maksuhaldurile saadetud loataotlused sisaldasid üldjuhul üksikasju maksusoodustuse jaotamise kohta majandushuviühingu investorite ja mereveoettevõtja vahel.

27      Vaidlustatud otsuse kohaselt ähvardab kõnealune eelis kahjustada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Eelkõige märkis komisjon, et investorid, st majandushuviühingute liikmed, tegutsevad kõigis majandusvaldkondades, eelkõige liikmesriikidevahelisele kaubandusele avatud valdkondades. Lisaks sellele on nad Hispaania süsteemi kuuluvate tehingutega majandushuviühingute kaudu tegevad turgudel, mis tegelevad laevapereta prahtimise ning merelaevade omandamise ja müügiga, mis on samuti avatud liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

28      Analüüsides abi kokkusobivust siseturuga, leidis komisjon, et kuigi 5. juuli 1997. aasta meretranspordile antavat riigiabi käsitlevad ühenduse suunised (EÜT 1997, C 205, lk 5), mida on muudetud 17. jaanuaril 2004 (ELT 2004, C 13, lk 3; edaspidi „meretranspordi suunised“), ei ole käesolevas asjas rangelt kohaldatavad, võib neid kohaldada analoogia alusel, et määrata kindlaks majandushuviühingute või nende investorite saadud abi summa, mis võib olla kokkusobiv. Komisjon leidis, et üle selle summa oli abi siseturuga kokkusobimatu.

29      Lõpuks lükkas komisjon tagasi kaalutlused, mille kohaselt on abi tagasinõudmine vastuolus võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega. Seevastu leidis ta, et õiguskindluse põhimõttega on vastuolus abi tagasinõudmine alates Hispaania süsteemi jõustumisest 2002. aastal kuni 30. aprillini 2007. aastal, st kui Euroopa Liidu Teatajas avaldati tema 20. detsembri 2006. aasta otsus 2007/256/EÜ abikava kohta, mida Prantsusmaa on rakendanud Prantsusmaa üldise maksuseadustiku (code général des impôts) artikli 39 CA alusel – riigiabi C 46/04 (ex NN 65/04), (ELT 2007, L 112, lk 41, edaspidi „Prantsuse GIE fiscaux’ otsus“).

30      Lisaks on vaidlustatud otsuses järeldatud, et iga lepingutingimus, mille kohaselt peavad laevatehased hüvitama teistele pooltele kahju, kui loodetud maksusoodustus jääb saamata, on vastuolus riigiabi eeskirjadega, mis nõuavad abi tagasinõudmist tegelikult abisaajalt.

 Varasem menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus

 Varasem menetlus Üldkohtus

31      Hispaania Kuningriik esitas vaidlustatud otsuse tühistamiseks Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2013 hagiavalduse, mis registreeriti numbriga T‑515/13.

32      Lico Leasing, SA (edaspidi „Lico“) ja Pequeños y Medianos Astilleros Sociedad de Reconversión, SA (edaspidi „PYMAR“) esitasid 30. detsembril 2013 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse vaidlustatud otsuse tühistamiseks, mis registreeriti numbriga T‑719/13. Lico ja PYMAR on äriühingud, mille eesmärk on vastavalt liisingutehingute teostamine ja väikeste ning keskmise suurusega laevatehaste tegevuse toetamine.

33      Vaidlustatud otsuse peale esitati veel mitu hagi.

34      Komisjon väitis, et hagid tuleb jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata, väljendades samuti kahtlusi seoses Lico ja PYMARi põhjendatud huviga esitada hagi kohtuasjas T‑719/13.

35      Kohtuasjade T‑515/13 ja T‑719/13 poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära vastavalt 9. ja 10. juuni 2015. aasta kohtuistungitel.

36      17. detsembri 2015. aasta kohtumääruses otsustas Üldkohtu seitsmenda koja president liita kohtuasjad T‑515/13 ja T‑719/13 kohtuotsuse huvides vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 68.

37      Üldkohus otsustas 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 ja T‑719/13, edaspidi „esialgne kohtuotsus“, EU:T:2015:1004), et Lico ja PYMARi hagi on vastuvõetav. Sisulistes küsimustes rahuldas Üldkohus hagejate hagid ELTL artikli 107 lõike 1 ja ELTL artikli 296 rikkumist käsitleva väite alusel ning tühistas vaidlustatud otsuse. Lisaks järeldas Üldkohus, et puudub vajadus otsustada mõlema hagi raames esitatud teiste väidete ja argumentide üle.

 Varasem menetlus Euroopa Kohtus

38      Komisjon esitas 29. veebruaril 2016 Euroopa Kohtu kantseleisse esialgse kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga C‑128/16 P. Komisjon esitas kaks väidet, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnorme, tõlgendades ja kohaldades ELTL artikli 107 lõiget 1 seoses mõistetega „ettevõtja“ ja „valikuline eelis“ ning ELTL artiklit 296.

39      Teised vaidlustatud otsuse peale esitatud hagid, mis olid Üldkohtu menetluses, peatati kuni menetlust lõpetava kohtulahendi tegemiseni kohtuasjas C‑128/16 P.

40      21. detsembri 2016. aasta kohtumäärustes komisjon vs. Hispaania jt (C‑128/16 P, ei avaldata, EU:C:2016:1006) ja komisjon vs. Hispaania jt (C‑128/16 P, ei avaldata, EU:C:2016:1007) anti Bankia, SA-le ja 32 muule üksusele (edaspidi „Bankia jt“) ning Aluminios Cortizo, SAU-le luba Lico ja PYMARi nõuete toetuseks menetlusse astuda.

41      25. juuli 2018. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Hispaania jt (C‑128/16 P, edaspidi „apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus“, EU:C:2018:591) tühistas Euroopa Kohus esialgse kohtuotsuse.

42      Esiteks otsustas Euroopa Kohus, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas ELTL artikli 107 lõiget 1 valesti. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et Üldkohtu hinnangul ei saanud majandushuviühingud olla riigiabi saajad, kuna nende ühingute maksualase läbipaistvuse tõttu said nendest meetmetest tulenevatest maksusoodustustest ja majanduslikest eelistest kasu investorid, mitte aga majandushuviühingud. Euroopa Kohus leidis aga, et majandushuviühingutel on majandustegevus, st laevade omandamine rendilepingute vahendusel, eelkõige eesmärgiga neid laevapereta prahtida ja hiljem edasi müüa, millest tuleneb, et need on ettevõtjad ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, nagu oli märgitud ka vaidlustatud otsuses.

43      Isegi kui majandushuviühingute saadud maksusoodustused läksid täies ulatuses ja automaatselt üle nende liikmetele, märkis Euroopa Kohus, et kõnealuseid maksumeetmeid kohaldati majandushuviühingutele ja nad olid meetmetest tulenevate eeliste vahetud kasusaajad. Need eelised soosisid kõnealuste ühingute tegevust merelaevade omandamisel liisingulepingute alusel, eelkõige eesmärgiga neid laevapereta prahtida ja hiljem edasi müüa. Seega toimus avalike vahendite ülekandmine majandushuviühingutelt saadavate maksutulude vähenemise teel. Euroopa Kohus järeldas, et kõnealused meetmed kujutasid seega endast majandushuviühingutele antud riigiabi. Leiti, et seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et komisjon otsustas kokkusobimatu abi tagasi nõuda üksnes majandushuviühingute investoritelt, mille õiguspärasust Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses ei analüüsinud. Eeltoodut arvestades nõustus Euroopa Kohus komisjoni esimese etteheitega.

44      Teiseks, mis puudutab eelise valikulisust, mis tuleneb maksuhalduri kaalutlusõigusest Hispaania süsteemi mehhanismi lubamisel, eelkõige ennetähtaegse amortisatsiooni lubamisel, siis leidis Euroopa Kohus, et Üldkohus eksis, kui välistas süsteemi valikulisuse seetõttu, et kõik ettevõtjad võivad osaleda nendes tehingutes ja saada eeliseid, mis Üldkohtu arvates tähendas, et investorid ei saanud valikulist eelist. Euroopa Kohus leidis, et Üldkohtu kaalutlused tuginevad ekslikule eeldusele, et kõnealustest maksumeetmetest tulenevate soodustuste saajaks sai lugeda üksnes investoreid, mitte aga majandushuviühinguid, mistõttu tuli valikulisuse tingimust hinnata üksnes investorite, mitte aga majandushuviühingute seisukohast. Seega, kuna Üldkohus ei analüüsinud, kas ennetähtaegse amortisatsiooni loasüsteem andis maksuhaldurile kaalutlusõiguse, mis soodustab Hispaania süsteemis osalevate majandushuviühingute tegevust, rikkus Üldkohus õigusnormi. Seetõttu nõustus Euroopa Kohus komisjoni teise etteheitega.

45      Kolmandaks tugines Euroopa Kohus 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusele komisjon vs. World Duty Free Group jt (C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981) ja järeldas, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et Hispaania süsteemis osalenud investorite saadud eelised ei saanud olla valikulised, kuna need olid avatud kõigile ettevõtjatele eristusteta, uurimata, kas komisjon oli tõendanud, et maksumeetmed tekitasid ettevõtjate erineva kohtlemise, ehkki maksusoodustusi saanud ettevõtjad ja need, kellele neid soodustusi ei kohaldatud, olid nimetatud maksukorra eesmärki arvestades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Seetõttu nõustus Euroopa Kohus komisjoni kolmanda etteheitega.

46      Neljandaks, mis puudutab põhjendamiskohustust, märkis Euroopa Kohus, et kõik Üldkohtu kaalutlused tuginesid ekslikule eeldusele, et üksnes investoreid, mitte aga majandushuviühinguid, võib lugeda kõnealustest meetmetest tulenevatest eelistest kasu saajaks ja et seega tuli uurida, kas eelised, mille olid saanud investorid, mitte aga majandushuviühingud, olid laadilt valikulised, kas nad võisid moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning kas vaidlusalune otsus oli nende kriteeriumide analüüsi osas piisavalt põhjendatud. Euroopa Kohtu sõnul esitas komisjon vaidlustatud otsuses andmeid, mis võimaldavad mõista põhjuseid, miks ta leidis, et kõnealustest meetmetest tulenevad eelised olid laadilt valikulised ja võisid mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi, ning põhjendas seda otsust piisavalt ja ilma sellekohaste vastuoludeta, täites nii ELTL artikli 296 nõuded. Seetõttu nõustus Euroopa Kohus komisjoni viimase etteheitega.

47      Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli tuvastanud, et menetlusstaadium ei võimalda teha asja suhtes lõplikku kohtuotsust, kuna Üldkohus oli analüüsinud vaid osa Hispaania Kuningriigi, Lico ja PYMARi väidetest, otsustas Euroopa Kohus saata kohtuasjad T‑515/13 ja T‑719/13 tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks, välja arvatud menetlusse astumisega seotud kohtukulud.

 Menetlus ja poolte nõuded

48      Pärast apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsust määrati kohtuasjad T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV Üldkohtu kaheksandale kojale.

49      Kodukorra artikli 217 lõike 1 alusel esitasid Hispaania Kuningriik ja komisjon 5. oktoobril 2018 kirjalikud seisukohad kohtuasjas T‑515/13 RENV.

50      Üldkohtu kaheksanda koja president rahuldas 21. septembri ja 8. oktoobri 2018. aasta määrustega Lico ja PYMARi taotluse kohtuasja T‑719/13 RENV konfidentsiaalsena käsitlemiseks vastavalt Bankia jt ja Aluminios Cortizo suhtes.

51      28. septembril 2018 esitas Aluminios Cortizo ning 5. oktoobril 2018 esitasid Lico, PYMAR, komisjon ning Bankia jt kodukorra artikli 217 lõike 1 alusel kirjalikud seisukohad kohtuasjas T‑719/13 RENV.

52      Kaheksanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasi üle laiendatud kohtukoosseisule.

53      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa ning palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata teatud kirjalikele küsimustele. Muude küsimuste hulgas palus Üldkohus pooltel esitada oma märkused selle kohta, kas toimikusse tuleb panna kaks lisa, mis on lisatud kahele vaidlustatud otsuse peale esitatud hagile ja mis sisaldasid mitut ajakirjandusartiklit. Pooled vastasid ettenähtud tähtajal. Arvestades poolte seisukohti, otsustas Üldkohus jätta need lisad käesolevate kohtuasjade toimikusse lisamata.

54      Üldkohtu kaheksanda koja presidendi 12. septembri 2019. aasta otsusega liideti pärast poolte ärakuulamist kohtuasjad T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.

55      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 24. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil.

56      Kohtuasjas T‑515/13 RENV palub Hispaania Kuningriik Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

57      Kohtuasjas T‑515/13 RENV palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

58      Kohtuasjas T‑719/13 RENV paluvad Lico ja PYMAR Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada abi tagasinõudmise korraldus;

–        kolmanda võimalusena tühistada abi tagasinõudmise korraldus osas, milles see puudutab siseturuga kokkusobimatu tagasinõutava abi summa arvutamist;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

59      Kohtuasjas T‑719/13 RENV palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Licolt ja PYMARilt.

60      Kohtuasjas T‑719/13 RENV paluvad Bankia jt Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada abi tagasinõudmise korraldus;

–        kolmanda võimalusena tühistada tagasinõudmise korraldus osas, milles see puudutab siseturuga kokkusobimatu tagasinõutava abi summa arvutamist.

61      Kohtuasjas T‑719/13 RENV palub Aluminios Cortizo Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Õiguslik käsitlus

 Bankia jt ning Aluminios Cortizo menetlusse astumine

62      Kõigepealt tuleb märkida, et oma märkustes menetluse edasise käigu kohta kohtuasjas T‑719/13 RENV vaidleb komisjon mitmel põhjusel vastu sellele, et Bankia jt ning Aluminios Cortizo saaks esitada kirjalikke märkusi ja olla menetlusse astujad Üldkohtule tagasi saadetud menetluses. Esiteks oleks see vastuolus kodukorra artikli 217 lõike 1 sõnastusega. Seejärel tähendaks see praktikas seda, et esimese astme menetluses lubatakse menetlusse astuda pooltel, keda ei saa lubada menetlusse astuda, kuna nad on esitanud hagid, mille menetlemine on veel pooleli. Lisaks erineb komisjoni sõnul käesolev olukord 23. märtsi 1993. aasta kohtuotsuse Gill vs. komisjon (T‑43/89, EU:T:1993:24) aluseks olnud olukorrast, kus Üldkohus lubas kohtuasja uueks arutamiseks saatmise staadiumis poole menetlusse astumist, mis oli toimunud alles apellatsioonimenetluses, kuna Euroopa Kohus ei olnud teinud otsust tema kohtukulude kohta. Komisjon märgib aga, et käesoleval juhul lahendas Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse alusel tehtud otsuses Bankia jt ning Aluminios Cortizo kohtukulude küsimuse. Lõpuks väidab komisjon, et käesolev juhtum erineb olukorrast, kus pool esitab menetlusse astumise avalduse, kuid Üldkohus lahendab kohtuasja ilma selle avalduse üle otsustamata. Sellises olukorras pärast võimalikku tagasisaatmist leiab komisjon, et menetlusse astumise avaldused jäävad kehtima ja Üldkohus peab nende üle otsustama (vt selle kohta 2. septembri 2014. aasta kohtumääruse Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, T‑203/10 RENV, ei avaldata, EU:T:2014:792, punkt 47).

63      Bankia jt leiavad, et pool, kellel on õigus Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses menetlusse astuda, säilitab kohtuasja Üldkohtusse tagasisaatmisel automaatselt menetlusse astuja staatuse.

64      Sellega seoses, sõltumata asjaoludest, mis olid aluseks komisjoni mainitud kohtuotsustele, tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse peale esitatud hagide hulgast valiti kohtuasjad T‑515/13 ja T‑719/13 pilootkohtuasjadeks ja nende tulemusel tehti esialgne kohtuotsus. Neil asjaoludel ei kuulatud Bankiat jt ning Aluminios Cortizot kui menetlusse astujaid Üldkohtus ära, vaid neil lubati Euroopa Kohtus astuda menetlusse esialgse kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuste raames.

65      Kuna Euroopa Kohus saatis kohtuasjad tagasi Üldkohtusse, et ta teeks otsuse teatavate väidete kohta, mis tõstatavad Bankia jt ning Aluminios Cortizo jaoks huvipakkuvaid õiguslikke küsimusi, leiab Üldkohus, et käesoleval juhul on hea õigusemõistmise huvides lubada Euroopa Kohtus menetlusse astujatel osaleda menetlusse astujatena kohtuasja uues arutamises, et tagada Üldkohtus pooleliolevate vaidluste nõuetekohane lahendamine ja edendada kohtuvaidluse järjepidevust, seda enam, et vaidlustatud otsuse peale esitatud teiste hagide menetlus on kaheksanda koja presidendi poolt 21. novembri 2018. aasta otsusega peatatud, ilma et komisjon oleks sellele vastu vaielnud. Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole see tingimata vastuolus kodukorra artikli 217 lõike 1 sõnastusega, kuna selles ei ole „Üldkohtu menetluse pooled“ määratletud. Eelkõige ei välista nimetatud säte seda, et Euroopa Kohtus menetlusse astujad võiksid seetõttu olla asja tagasisaatmise raames „Üldkohtu menetluse pooled“. Seega tuleb lükata tagasi komisjoni vastuväited, mis puudutavad Bankia jt ning Aluminios Cortizo menetlusse astumise lubamist.

 Sisulised küsimused

66      Kõigepealt tuleb märkida, et arvestades apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsust, peab Üldkohus käesoleva kohtuasja uue arutamise menetluse raames tegema otsuse kõigi Hispaania Kuningriigi, Lico ja PYMARi esitatud tühistamisväidete kohta, olles samas seotud õigusküsimustega, mille kohta Euroopa Kohus tegi otsuse seoses eelise saajate ning selle valikulisusega ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ning vaidlustatud otsuse põhjenduste tähenduses.

67      Hispaania Kuningriik esitab kohtuasjas T‑515/13 RENV esitatud hagi põhjendamiseks neli väidet. Esimene väide käsitleb ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist, kuna vaidlustatud otsuses järeldati, et esines riigiabi. Teise võimalusena esitab Hispaania Kuningriik kolm väidet tagasinõudmise korralduse tühistamise nõude põhjendamiseks; nende kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet.

68      Lico ja PYMAR esitasid oma hagis kolm väidet, millest esimene puudutab ELTL artikli 107 lõike 1 ja ELTL artikli 296 rikkumist, kuna vaidlustatud otsuses on tuvastatud riigiabi olemasolu, teine väide puudutab õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist seoses tagasinõudmise korraldusega ning kolmas väide puudutab abi tagastamisele kohaldatavate üldpõhimõtete rikkumist seoses vaidlustatud otsuses kehtestatud meetodiga siseturuga kokkusobimatu abisumma arvutamiseks.

 ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumine

69      Oma esimeses väites märgib Hispaania Kuningriik apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsust arvestades, et üks riigiabi esinemise tingimustest ei ole täidetud, sest sõltumata sellest, kas Hispaania süsteemi käsitletakse tervikuna või tuleb meetmeid hinnata eraldi, ei ole kasutatud analüüsimeetodist olenemata valikulisust.

70      Mis puudutab üldist kättesaadavust puudutavat meetodit, siis märgib Hispaania Kuningriik, et kohtupraktika kohaselt asjaolu, et meedet võidakse kohaldada ainult maksumaksjatele, kes vastavad meetme kohaldamise tingimustele, ei saa iseenesest muuta seda meedet valikuliseks (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 59). Sellega seoses märgib Hispaania Kuningriik, et kohtupraktikas on näiteid, milles on leitud, et maksusoodustus, mida kohaldatakse üksnes liisingulepingu alusel omandatud varale, on üldine meede (9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Netherlands Maritime Technology Association vs. komisjon, T‑140/13, ei avaldata, EU:T:2014:1029).

71      Võrdlussüsteemiga seotud meetodi kohta väidab Hispaania Kuningriik, et komisjon oleks pidanud kõigepealt kindlaks tegema üldise maksustamissüsteemi ja seejärel tõendama, et kõnealune meede on erand, mida kohaldatakse ettevõtjatele, kes on võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras. Sellega seoses väidab Hispaania Kuningriik, et komisjon ei ole käesolevas asjas võrdlussüsteemi isegi kindlaks määranud. Igal juhul ei esine Hispaania Kuningriigi sõnul võrdlussüsteemi seisukohast valikulisust.

72      Mis puudutab ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist, siis apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsust arvestades märgivad Lico ja PYMAR, et maksumeetme valikulisuse määramiseks on vaja kolmeosalist analüüsi: esiteks tuleb tuvastada liikmesriigi üldine maksustamissüsteem ja seda analüüsida, et määrata kindlaks võrdlussüsteem; teiseks tuleb analüüsida, kas meede on valikuline, kontrollides, kas see teeb erandi üldisest korrast, kuna kehtestab erinevused ettevõtjate vahel, kes on võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras; kolmandaks tuleb analüüsida, kas liikmesriik tõendas, et meede oli põhjendatud selle süsteemi laadi või ülesehitusega, mille osa see oli. Seega tuleb analüüsida, kas komisjon täitis need nõuded majandushuviühingutega seoses. Lico ja PYMAR leiavad, et ei meetmete individuaalse uurimise ega Hispaania süsteemi tervikliku vaatluse seisukohast ei ole mingit analüüsi ei võrdlussüsteemi, võrdlussüsteemist tehtava väidetava erandi, võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras olevate ettevõtjate, nende ettevõtjate erineva kohtlemise ega maksustamissüsteemi taotletaval eesmärgil põhineva põhjenduse puudumise kohta.

73      Kõigepealt väidavad Lico ja PYMAR, et lihtsat maksualase optimeerimise strateegiat, mille on otsustanud maksumaksjad, ei saa iseenesest pidada riigiabiks. Maksumäära vähendamine saavutatakse pärast eraõiguslike ettevõtjate otsust tõhusalt kombineerida ja kohaldada maksustamiseeskirju. Lico ja PYMAR leiavad, et maksude optimeerimise strateegiad ei kujuta endast riigiabi, välja arvatud juhul, kui need tulenevad riigisiseses õiguskorras ette nähtud eranditest või maksuhalduri praktikast, mis tekitab erisuse ettevõtjate vahel, kes on maksustamise võrdlussüsteemi eesmärki silmas pidades samas faktilises ja õiguslikus olukorras.

74      Meetmete individuaalse analüüsi kohta märgivad Lico ja PYMAR eelkõige, et liisingulepingute ennetähtaegset amortisatsiooni võisid kohaldada kõik äriühingu tulumaksu kohustuslased, mitte ainult majandushuviühingud. Lisaks märgivad Lico ja PYMAR, et meede oli kohaldatav kogu varale, mis vastab teatud objektiivsetele tingimustele. Lisaks leiavad nad, et isegi kui meetme jaoks oli vaja luba, anti see objektiivsete kriteeriumide alusel, mitte kaalutlusõigust kasutades.

75      Mis puudutab meetmete kogumis hindamist, siis väidavad Lico ja PYMAR, et isegi kui meetmete kogum, mida komisjon Hispaania süsteemiks nimetab, oleks kohaldatav üksnes laevadele, mitte aga muule varale, ei saa sellest järeldada, et Hispaania süsteem oli valikuline. Selle kohta märgivad Lico ja PYMAR, et kohtupraktika kohaselt ei ole meede, mida kohaldatakse ainult ühele tegevusvaldkonnale või osale selle sektori ettevõtjatest, tingimata valikuline (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 58). Seega ei piisa vastupidi komisjoni väidetule sellest, et asjaomased meetmed soodustavad laevade omandamist liisingulepingute alusel, et neid laevapereta prahtida ja hiljem edasi müüa.

76      Muu hulgas väidavad Lico ja PYMAR, et vaidlustatud otsuses ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud, et väidetavalt antud abi kahjustas konkurentsi ja mõjutas liikmesriikidevahelist kaubandust. Eelkõige väidavad Lico ja PYMAR, et kuna majandushuviühingud olid pelgalt finantsvahendajad, kes ei tegelenud meretranspordi sektoris reaalse tegevusega, ei saa nõustuda sellega, et nad tegutsesid merelaevade omandamise ja müümise turul nende laevapereta prahtimise eesmärgil. Seega ei saa abi sellel turul konkurentsi moonutada ja kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

77      Bankia jt vaidlustavad oma märkustes menetluse edasise käigu kohta kohtuasjas T‑719/13 RENV esiteks meetmete väidetava valikulisuse, kuna administratsioonil oli kaalutlusõigus Hispaania süsteemi lubamisel, sest nende arvates oli see pädevus piiratud objektiivsete kriteeriumidega. Lisaks väidavad nad, et tegu on samade kriteeriumidega nagu need, mida komisjon luges „objektiivseks“, kui ta järeldas, et „uus Hispaania süsteem“, mida ta analüüsis oma 20. novembri 2012. aasta otsuses C(2012) 8252 (final), mis käsitles riigiabi SA.34736 (2012/N) – Hispaania – Teatud liisitud vara ennetähtaegne amortisatsioon, (ELT 2012, C 384, lk 2; edaspidi „uut Hispaania süsteemi käsitlev otsus“), ei olnud valikuline. Seda hinnangut kinnitas 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Netherlands Maritime Technology Association vs. komisjon (T‑140/13, ei avaldata, EU:T:2014:1029). Nad lisavad, et arvestades asjaolu, et maksuhaldur ei ole loataotlust kunagi tagasi lükanud, ei ole algses Hispaania süsteemis loa andmise ja uue Hispaania süsteemi raames ette nähtud teavitamise vahel praktikas erinevust.

78      Teiseks väidavad Bankia jt apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse põhjal, et valikulisust tuleb analüüsida ühelt poolt majandushuviühingute ning teiselt poolt teiste faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevate ettevõtjate seisukohast, lähtudes seadusandja taotletavast eesmärgist. Võttes arvesse põhimõtteid, mis on esitatud 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuses komisjon vs. World Duty Free Group jt (C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981), väidavad Bankia jt, et komisjon ei tõendanud kordagi, et meetmed tõid kaasa erinevusi ettevõtjate vahel, kes olid võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Nimelt piirdub vaidlustatud otsus sellega, et kinnitab, et meetmed on sektoriaalselt valikulised üksnes põhjusel, et nende saajad tegutsesid teatud tegevusvaldkonnas, nimelt merelaevade ostmine liisingulepingute alusel, laevapereta prahtimine ja nende laevade edasimüük. Siiski ei määratlenud vaidlustatud otsus võrdlussüsteemi ega tuvastanud süsteemiga taotletavat eesmärki.

79      Komisjon palub ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist puudutavad argumendid tagasi lükata. Ta leiab, et meetmed on valikulised nii siis, kui Hispaania süsteemi käsitletakse tervikuna, kui ka siis, kui meetmeid käsitletakse eraldi.

80      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad riigisisese meetme kvalifitseerimisel ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ olema täidetud kõik järgnevad tingimused. Esiteks peab esinema riigipoolne sekkumine või sekkumine riigi ressursside abil. Teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Mis puutub valikulise eelise olemasolu tingimusse, siis riigiabiks loetakse selline sekkumine, mis oma vormist sõltumata võib otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei oleks saanud. Seega loetakse eelkõige abiks mitmesuguses vormis sekkumisi, mis leevendavad ettevõtja eelarvet ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga. ELTL artikli 107 lõige 1 ei erista riigi sekkumisi nende põhjuste ja eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende tagajärgede alusel ja seega sõltumatult kasutatud tehnikast (vt apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Mis puudutab täpsemalt maksusoodustust andvaid liikmesriigi meetmeid, siis tuleb märkida, et sedalaadi meede, mis ei too küll kaasa riigi ressursside üleandmist, kuid mis asetab soodustuse saajad soodsamasse olukorda, võib anda soodustuse saajatele valikulise eelise ning kujutab endast seega riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seevastu üldmeetmest tulenev maksusoodustus, mida kohaldatakse vahet tegemata kõikide ettevõtjate suhtes, ei kujuta endast riigiabi selle sätte tähenduses. Samuti ei hõlma mõiste „riigiabi“ riiklikke meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, ja seega a priori valikulisi meetmeid, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, mille hulka need meetmed kuuluvad (vt apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

83      Selles kontekstis riigisisese maksumeetme „valikuliseks“ kvalifitseerimisel peab komisjon esmalt kindlaks tegema, milline on asjaomases liikmesriigis kohaldatav üldine või „tavapärane“ maksustamissüsteem, ja seejärel tuvastama, et kõnealune maksumeede kaldub üldisest süsteemist kõrvale, kuna see eristab ettevõtjaid, kes üldise süsteemi eesmärgi seisukohast on võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Kolmandaks, meetmed, mis eristavad kõnealuse õigusliku regulatsiooni eesmärgi seisukohast võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras olevaid ettevõtjaid ja mis on seega a priori valikulised, ei ole siiski mõistega „riigiabi“ hõlmatud, kui liikmesriik suudab tõendada, et vahetegemine on põhjendatud, kuna see tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse meetmed kuuluvad (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punktid 57 ja 58).

84      Lisaks tuleb meenutada, et asjaolu, et meedet võidakse kohaldada ainult maksumaksjatele, kes vastavad meetme kohaldamise tingimustele, ei saa iseenesest muuta seda meedet valikuliseks (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 59).

85      Nende kaalutluste alusel tuleb käesolevas asjas analüüsida Hispaania süsteemi valikulisust majandushuviühingute suhtes.

86      Mis puudutab Hispaania süsteemi valikulisust tervikuna, siis tuleb märkida, et Hispaania Kuningriik, Lico ja PYMAR väidavad, et komisjon ei ole kindlaks määranud võrdlussüsteemi ega ole ka tõendanud, et Hispaania süsteem tegi erandi üldisest süsteemist, kehtestades erineva kohtlemise ettevõtjate vahel, kes on võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras.

87      Tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses ei ole vähemalt mitte sõnaselgelt läbi viidud eespool punktis 83 viidatud kolmeosalist analüüsi. Siiski märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 156, et Hispaania süsteem tervikuna on valikuline esiteks seetõttu, et maksuhalduril oli kaalutlusõigus anda kohustuslik luba ennetähtaegseks amortisatsiooniks tingimuste alusel, mis ei olnud täpsed, ja teiseks seetõttu, et maksuhaldur lubas üksnes Hispaania süsteemi alla kuuluvaid tehinguid, mille eesmärk on merelaevade rahastamine. Kohtuistungil väitis komisjon, et maksuhalduri kaalutlusõigus oma loa andmisel oli iseenesest piisav, et muuta Hispaania süsteem tervikuna valikuliseks.

88      Mis puudutab maksuhalduri kaalutlusõiguse küsimust, siis tuleb meenutada, et loasüsteemi olemasolu ei tähenda iseenesest valikulist meedet. Olukord on nii, kui pädeva asutuse kaalutlusõigus on piiratud nende tingimuste kontrollimisega, mis on kehtestatud kindlakstehtava maksueesmärgi teenimiseks, ja kriteeriumid, mida see asutus kohaldab, on maksusüsteemi olemusele omased (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus P, C‑6/12, EU:C:2013:525, punktid 23 ja 24). Seevastu sellist kaalutlusõigust, mis lubab pädeval asutusel kohandada rahalist abi vastavalt erinevatele kaalutlustele, nagu abisaajate valik, abi suurus või antud meetme tingimused, ei saa lugeda üldiseks (vt selle kohta 26. septembri 1996. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑241/94, EU:C:1996:353, punkt 23, ja 29. juuni 1999. aasta kohtuotsus DM Transport, C‑256/97, EU:C:1999:332, punkt 27). Seega, kui pädevatel ametiasutustel on ulatuslik kaalutlusõigus määrata kindlaks abisaajad ja meetme kohaldamise tingimused, tuleb selle õiguse kasutamist pidada teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist soodustavaks võrreldes teistega, kes on taotletavat eesmärki silmas pidades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus P, C‑6/12, EU:C:2013:525, punkt 27; apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsus, punkt 55, ja 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Port autonome du Centre et de l’Ouest jt vs. komisjon, T‑673/17, ei avaldata, EU:T:2019:643, punkt 188). Lisaks, isegi kui abikava on ellu viidud üksikotsustega, mis eeldavad kaalutlusõiguse teostamist, ei ole komisjon kohustatud abi andmise otsuseid ükshaaval läbi vaatama ega igal üksikjuhul hindama, kas ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud (28. novembri 2008. aasta kohtuotsus, Hotel Cipriani jt vs. komisjon, T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00, EU:T:2008:537, punkt 97).

89      Nagu komisjon märgib, tuleneb käesolevas asjas TRLISi artiklist 115 ja RISi artiklist 49, et kõnealune süsteem põhines pigem eelneva loa saamisel – mitte aga pelgalt teatamisel –, mis tugineb ebamäärastele kriteeriumidele, mis nõuavad tõlgendust maksuhaldurilt, kes ei olnud avaldanud suuniseid.

90      Kõigepealt, TRLISi artikli 115 lõike 6 kohaselt määratakse mahaarvatav summa kindlaks „võttes arvesse hetke, kui vara võetakse kasutusele“.

91      TRLISi artikli 115 lõige 11 sätestab siiski järgmist:

„Majandusministeerium võib vastavalt kehtivale määrusega kehtestatud menetlusele kindlaks määrata hetke, millele lõikes 6 viidatakse, arvestades lepingu kestuse või vara ehitamise eripära ning vara majandusliku kasutuse eripära […]“.

92      RISi artikkel 49 kehtestab kohaldatava määrusega kehtestatud menetluse. Eelkõige on selles artiklis sätestatud, et menetlus algab sellega, et maksukohustuslane esitab taotluse, mis peab sisaldama vähemalt järgnevat teavet: vara tuvastamine, vara kasutuselevõtule eelnev hetk, alates millest mahaarvamisi taotletakse, tõendid lepingu kestuse või vara ehitamise eripärade kohta ja tõendid vara majandusliku kasutamise eripärade kohta. Majandusministeeriumis nende menetluste eest vastutav finantsdirektoraat võib nõuda kogu vajalikku teavet ja dokumente. Menetluse lõppedes võib finantsdirektoraat taotluse rahuldada või tagasi lükata või määrata ennetähtaegse amortisatsiooni alguseks muu aja kui see, mille pakkus välja maksukohustuslane.

93      Eeltoodust tuleneb, et TRLISi artikli 115 lõikega 11 kehtestati ebamäärased kriteeriumid, mida ei saa pidada objektiivseteks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 133 õigesti märkis. Eelkõige tuleneb TRLISi artikli 115 lõikest 11, et maksuhaldur võis määrata amortisatsiooni alguskuupäeva kindlaks lähtuvalt „lepingu kestuse eripäradest“ või „vara majandusliku kasutamise eripäradest“, mis on oma olemuselt ebamäärased kriteeriumid ja mille tõlgendamine annab maksuhaldurile olulise kaalutlusruumi, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 133.

94      Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 136, andis ka RISi artikkel 49 maksuhaldurile olulise kaalutlusruumi. Esiteks, maksuhalduri õigus nõuda kõiki tema hinnangul sobivaid andmeid ja dokumente koostoimes kriteeriumide ebamäärase laadiga, mis andis maksuhaldurile olulise kaalutlusruumi nende andmete ja dokumentide osas, mida võib nõuda, selgitas asjaolu, et taotlustoimikud sisaldasid dokumente, mis üksikasjalikult kajastasid laevaehituslepingutest tulenevat positiivset mõju Hispaania majandusele ja tööhõivele. Nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 136, ei olnud neil kaalutlustel ilmselget seost TRLISi artikli 115 lõikes 11 sätestatud kriteeriumide järgimisega. Teiseks, nagu rõhutab komisjon oma menetlusdokumentides, tuleneb RISi artiklist 49, et maksuhaldur võis mitte ainult loa anda või keelduda seda andmast, vaid määrata amortisatsiooni alguseks ka teistsuguse kuupäeva kui see, mille pakkus välja maksukohustuslane, ilma muude täpsustusteta.

95      Lisaks, eelneva loa süsteem koostoimes kehtestatud kriteeriumide ebamäärase laadiga (selle asemel, et kohaldada objektiivsete kriteeriumide alusel toimuvat järelkontrolli), kinnistas selle süsteemi kaalutlusõiguslikku laadi, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 133 õigesti märkis.

96      Isegi kui Hispaania Kuningriik väitis kohtuistungil, et maksuhalduril ei ole mingit kaalutlusruumi TRLISi artiklis 115 ja RISi artiklis 49 sätestatud tingimuste kontrollimisel, tuleb tõdeda, et nende sätete analüüs lükkab selle seisukoha ümber, nagu nähtub eespool punktidest 89–95.

97      Lisaks väitsid Lico ja PYMAR kohtuistungil, et RISi artikli 49 lõikes 6 ette nähtud sätte eesmärk on üksnes ennetada maksudest kõrvalehoidumist, vältides amortisatsiooni tekkimist enne vara ehitamist. Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 133 kohaselt ei ole Hispaania Kuningriik haldusmenetluses tõendanud, et RISi artikliga 49 kehtestatud tingimused olid vajalikud kuritarvituste vältimiseks. Vastupidi sellele, mida väidavad Lico ja PYMAR, piisab, kui märkida, et RISi artikli 49 lõike 6 sõnastus, mis lubab maksuhalduril määrata amortisatsiooni alguseks teistsuguse kuupäeva kui see, mille pakkus välja maksukohustuslane, ilma muude täpsustusteta, ei võimalda tagada, et selle kasutamine piirdub üksnes pettustevastase võitluse olukordadega.

98      Samuti tuleb tagasi lükata Bankia jt argument, mille kohaselt olid kõnealused kriteeriumid identsed nendega, mida komisjon pidas uut Hispaania süsteemi käsitlevas otsuses objektiivseteks. Vastupidi Bankia jt väidetele nähtub uut Hispaania süsteemi käsitlevast otsusest, et Hispaania Kuningriik muutis kõnealust korda märkimisväärselt. Täpsemalt nägid teatatud meetmed ette olulisi muudatusi TRLISi artikli 115 lõikesse 11 ja RISi artikli 49 kehtetuks tunnistamist. TRLISi artikli 115 lõike 11 uue redaktsiooniga nägi Hispaania Kuningriik ette maksukohustuslase poolse teavitamise süsteemi, mitte aga eelneva loa taotlemise süsteemi, mille kohaselt võis maksukohustuslane kindlaks teha, et ennetähtaegne amortisatsioon algas kauba ehitamise alguses, tingimusel et täidetud on kolm kumulatiivset tingimust: esiteks tuleb liisingulepingu alusel teha regulaarseid makseid suurel määral enne asja ehitamise lõppu, teiseks peab ehitusperiood olema vähemalt 12 kuud ja kolmandaks peab olema tegemist kaupadega, mida ei ole ehitatud seeriakaupa. Neid kaalutlusi arvestades järeldas komisjon uut Hispaania süsteemi käsitleva otsuse põhjendustes 34–36, et see kord ei anna maksuhaldurile enam kaalutlusõigust. Tuleb tõdeda, et eespool kirjeldatud uue korra tunnused on väga erinevad vaidlustatud otsuses käsitletud korra tunnustest.

99      Lisaks, vastupidi sellele, mida väidavad Bankia jt, kinnitab seda järeldust 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Netherlands Maritime Technology Association vs. komisjon (T‑140/13, ei avaldata, EU:T:2014:1029), mis käsitleb uut Hispaania süsteemi käsitlevat otsust. Nimelt kinnitab see kohtuotsus, et TRLISi artikli 115 lõike 11 uus redaktsioon erineb oluliselt selle sätte redaktsioonist, mis kehtis käesolevas asjas (vt selle kohta 9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Netherlands Maritime Technology Association vs. komisjon, T‑140/13, ei avaldata, EU:T:2014:1029, punktid 81–83 ja 93). Seega ei saa Bankia jt esitatud argumendiga nõustuda.

100    Sellest tuleneb, et nende kaalutlusõiguse aspektide olemasolu soodustas abisaajaid võrreldes teiste maksukohustuslastega, kes olid võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Eelkõige tuleneb nendest kaalutlusõigusega seotud aspektidest, et teised majandushuviühingud ei oleks saanud ennetähtaegset amortisatsiooni samadel tingimustel kasutada. Samuti ei pruukinud nimetatud kaalutlusõiguslike aspektide tõttu teistel ettevõtjatel, kes tegutsevad muudes sektorites või mõnes muus vormis, kuid kes on võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras, tingimata olla võimalust seda samadel tingimustel kasutada. Arvestades eespool punktis 89 viidatud sätete de jure kaalutlusõiguslikku laadi, ei ole oluline, kas nende kohaldamine oli de facto kaalutlusõiguslik või mitte; sellele vaidlevad aga Hispaania Kuningriik, Lico ja PYMAR vastu, väites, et praktikas anti luba kõikidele kõnealuses sektoris tegutsevatele majandushuviühingutele, kes seda taotlesid.

101    Nagu väitis komisjon, kuna üks meede, mis võimaldab kasutada Hispaania süsteemi tervikuna, oli valikuline, nimelt luba kasutada ennetähtaegset amortisatsiooni, siis ei teinud ta viga, kui ta leidis vaidlustatud otsuses, et süsteem oli tervikuna valikuline.

102    Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata etteheide ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumise kohta seoses meetmete valikulisusega, ilma et oleks vaja analüüsida muid Hispaania Kuningriigi, Lico ja PYMARi argumente selles küsimuses.

103    Mis puudutab Lico ja PYMARi argumente konkurentsi moonutamise ohu ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuste kohta osas, milles neid argumente võib tõlgendada nii, et nendega soovitakse seada kahtluse alla komisjoni hinnangute põhjendatus, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 172 leidis komisjon, et majandushuviühingud olid tegevad merelaevade omandamise ja müümise turul, eelkõige seoses nende laevapereta prahtimisega, mis oli avatud liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Sama põhjenduse kohaselt tegutsevad majandushuviühingute investorid majanduse eri valdkondades, sealhulgas liikmesriikidevahelisele kaubandusele avatud valdkondades. Vaidlustatud otsuse samas põhjenduses on veel lisatud, et Hispaania süsteemist lähtuvad soodustused tugevdavad „nende seisundit vastavatel turgudel“, kahjustades niiviisi konkurentsi või ähvardades seda kahjustada.

104    Riigisisese meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks tuleb uurida, kas abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustada konkurentsi. Eelkõige siis, kui liikmesriigi antud abi tugevdab ettevõtja seisundit liikmesriikidevahelises kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb asuda seisukohale, et abi viimaseid mõjutab (10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Cassa di Risparmio di Firenze jt, C‑222/04, EU:C:2006:8, punktid 140 ja 141).

105    Sellega seoses tuleb meenutada, et apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punkti 42 kohaselt on vaidlustatud otsuses õigesti järeldatud, et majandushuviühingud tegutsesid merelaevade omandamise ja müümise turul, eelkõige eesmärgiga neid laevapereta prahtida. Isegi kui vaidlustatud otsuses selles küsimuses esitatud kaalutlused on lühidad, tuleb märkida, et see turg on vaieldamatult avatud liikmesriikidevahelisele kaubandusele, nagu kinnitab klientide olemasolu teistes liikmesriikides ja nagu nähtub näiteks kohtuasjas T‑719/13 esitatud hagiavalduse lisast 4, mis käsitleb teises Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riigis asuva mereveoettevõtja tellitud laeva. Seega tuleb liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimus käesoleval juhul lugeda täidetuks.

106    Konkurentsi kahjustamise ohu kohta ei saa eitada, et laeva hinna vähendamine 20–30% võrra, võttes arvesse, kui suurt summat võib see endast kujutada, ähvardab vähemalt kahjustada konkurentsi turul, millel tegutsevad majandushuviühingud ja millel tegeletakse merelaevade omandamise ja müügiga, eelkõige eesmärgiga neid ilma laevapereta prahtida.

107    Seega tuleb tagasi lükata Lico ja PYMARi argumendid, mis puudutavad konkurentsi kahjustamise ohtu ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise ohtu.

108    Järelikult tuleb eeltoodut arvestades tagasi lükata väide, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1.

 Põhjendamiskohustuse rikkumine

109    Hispaania Kuningriik väidab nii esimeses kohtuastmes kohtuasjas T‑515/13 esitatud menetlusdokumentides kui ka pärast apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsust esitatud seisukohtades, et vaidlustatud otsus ei vasta põhjendamiskohustuse nõuetele eelkõige seoses meetmete väidetava valikulisuse ja konkurentsi moonutamisega.

110    Samuti väidavad Lico ja PYMAR nii esimeses kohtuastmes kohtuasjas T‑719/13 esitatud menetlusdokumentides kui ka pärast apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsust esitatud seisukohtades, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada põhjenduse puudumise tõttu.

111    Esiteks esitavad Lico ja PYMAR etteheite, mille kohaselt ei ole põhjendatud järeldust, et abi anti majandushuviühingutele, kuid mitte mereveoettevõtjatele, samas kui mõlemal juhul oli tegemist eraõiguslike ettevõtjate vaheliste tehingutega. Nende sõnul ei ole vaidlustatud otsuses selgitatud, miks eelis, mida majandushuviühingud said vahendamise eest Hispaania süsteemi alusel, kujutab endast riigiabi, samas kui nad saavad lihtsalt osa mereveoettevõtjatele antud eelistest, mida ei loeta abiks.

112    Teiseks on vaidlustatud otsuses puudulikult põhjendatud seda, miks tagasinõudmise korraldus puudutab majandushuviühingute investoreid, samas kui abi saajad olid majandushuviühingud. Selle kohta märgivad Lico ja PYMAR, et Euroopa Kohus ei nõustunud sellega, et investorid ja majandushuviühingud moodustavad majandusüksuse, millele komisjon apellatsioonkaebuses viitab.

113    Lisaks kritiseerivad Lico ja PYMAR seda, et investoritele antud kogu maksusoodustuse tagasinõudmise korraldus ei ole põhjendatud, samas kui vaidlustatud otsuses endas tunnistatakse, et osa sellest soodustusest kanti üle mereveoettevõtjatele.

114    Lisaks väidavad Lico ja PYMAR, et on kunstlik välja töötada fiktiivne stsenaarium, arvutades välja, millises osas oleks mereveoettevõtja saadud eelis kokkusobiv juhul, kui see kujutab endast riigiabi, selleks et lugeda majandushuviühingute saadud eelist kokkusobivaks. Lisaks oli vastuoluline, et komisjon kohaldas meretranspordi suuniseid majandushuviühingutele, isegi mutatis mutandis, kuigi ta peab neid üksnes finantsvahendajateks, mitte mereveoga tegelevateks isikuteks.

115    Nagu nähtub Bankia jt seisukohtadest pärast apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsust, on nad seisukohal, et vaidlustatud otsuses on meetmete valikulisust puudulikult põhjendatud. Nende sõnul ei ole vaidlustatud otsusega isegi üritatud tõendada, et kõnealused meetmed tõid oma konkreetsete tagajärgede tõttu kaasa erineva kohtlemise ettevõtjate vahel, kes on nimetatud maksustamissüsteemi eesmärki silmas pidades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras, nagu on nõutud apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses.

116    Mis puudutab Aluminios Cortizot, siis nähtub pärast apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsust esitatud seisukohtadest, et ta nõustub ka etteheitega, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud osas, mis puudutab eelkõige asjaolu, et kogu abi tagasinõudmise korraldus puudutab üksnes investoreid, samas kui vaidlustatud otsuses tunnistatakse, et 85–90% soodustusest kanti üle mereveoettevõtjatele. Aluminios Cortizo lisab, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud ka väite osas, et laevatehastele väidetavalt antud eelist ei ole võimalik arvuliselt kindlaks määrata.

117    Komisjon palub Hispaania Kuningriigi, Lico ja PYMARi ning menetlusse astujate Bankia jt ning Aluminios Cortizo väited tagasi lükata.

118    ELTL artikli 296 teise lõigu kohaselt esitatakse õigusaktides nende vastuvõtmise põhjused. Lisaks on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis c sätestatud, et õigus heale haldusele hõlmab asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.

119    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjaomase õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhjendustest peab selgelt ja üheselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab esiteks liidu kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli ja teiseks huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid, et neil oleks võimalik oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud (vt 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 278 ja seal viidatud kohtupraktika).

120    Ei ole nõutav, et põhjenduses oleks ära toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendus vastab ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele, ei tule hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 279).

121    Komisjon ei pea nimelt seisukohta võtma kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide osas, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus, Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 280).

122    Ühtlasi tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendus, mis takistavad eespool punktis 119 viidatud kohtulikku kontrolli, avalikul huvil põhinevate väidete hulka, mida liidu kohus võib esitada ja koguni peab esitama omal algatusel (vt 20. veebruari 1997. aasta kohtuotsus komisjon vs. Daffix, C‑166/95 P, EU:C:1997:73, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

123    Hispaania Kuningriigi, Lico ja PYMARi esitatud väidet tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

124    Tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuse punktis 101 leidis Euroopa Kohus, et komisjon esitas vaidlusaluses otsuses andmed, mis võimaldavad mõista põhjuseid, mille alusel ta järeldas, et kõnealustest maksumeetmetest tulenevad eelised olid laadilt valikulised ja võisid mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi, ja et ta põhjendas siinse juhtumi asjaolusid arvestades seda otsust piisavalt ja ilma sellekohaste vastuoludeta, täites nii ELTL artikli 296 nõuded, nagu neid on täpsustatud kohtupraktikas.

125    Vaatamata eeltoodule väidavad Hispaania Kuningriik, Lico ja PYMAR ning menetlusse astujad, et vaidlustatud otsuses on rida põhjendamisvigu, mida liidu kohus ei ole veel analüüsinud.

126    Esiteks, mis puudutab valikulisust, siis heidetakse komisjonile ette, et ta ei määratlenud asjaomaste maksumeetmete valikulisuse analüüsimisel võrdlussüsteemi vastavalt eespool punktis 83 viidatud kohtupraktikale. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 156 koostoimes põhjendustega 132–139 selgitab komisjon õiguslikult piisavalt põhjuseid, miks Hispaania süsteem on valikuline, arvestades eelkõige maksuhalduri kaalutlusõigust anda luba ennetähtaegse amortisatsiooni jaoks ebamääraste kriteeriumide alusel, nagu on märgitud eespool punktides 88–102.

127    Teiseks, mis puudutab väidetavat põhjenduse puudumist järelduses, et abi anti majandushuviühingutele, mitte aga mereveoettevõtjatele, siis sõltumatult selle hinnangu sisulisest põhjendatusest piisab, kui tõdeda, et komisjon selgitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 169 ja 170, et see järeldus põhines kaalutlusel, et maksusoodustuste vormis majandushuviühingutele antud abi oli otseselt omistatav riigile, samas kui kohaldatavad õigusnormid ei kohustanud ühte osa eelisest üle kandma mereveoettevõtjatele.

128    Kolmandaks, mis puudutab väidetavat põhjenduse puudumist põhjuste osas, miks tagasinõudmise korraldus puudutas majandushuviühingute investoreid, samas kui abi saajad olid nimelt majandushuviühingud, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 161, et komisjon järeldas, et eelis on antud majandushuviühingutele ja läbipaistvuse tõttu nende investoritele. Sama põhjenduse kohaselt on majandushuviühingud maksualaselt läbipaistvad ning nende mahaarvatavad kulud kantakse seega automaatselt üle nende investoritele.

129    Lisaks, ilma et see mõjutaks investoritelt kogu abi tagasinõudmise korralduse põhjendatuse hindamist vaatamata järeldusele, et 85–90% eelisest anti üle mereveoettevõtjatele, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduste 169 ja 170 kohaselt tuleneb see otsus tõdemusest, et kohaldatavad õigusnormid ei kohustanud majandushuviühinguid ja investoreid kandma ühte osa eelisest üle teistele ettevõtjatele, näiteks mereveoettevõtjatele.

130    Mis puudutab majandushuviühingute suhtes meretranspordi suuniste kasutamise väidetavat kunstlikku või vastuolulist laadi, siis piisab märkimisest, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 201 on märgitud, et meretranspordi suuniseid tuleb kohaldada analoogia alusel, mis vastab põhjendamiskohustuse nõuetele.

131    Neljandaks, Aluminios Cortizo argument, et vaidlustatud otsuse 102. joonealuses märkuses (mis vastab Euroopa Liidu Teatajas avaldatud versiooni 101. joonealusele märkusele) esitatud kinnitus, mille kohaselt ei olnud võimalik kindlaks määrata laevatehastele väidetavalt antud eelist, on ebapiisavalt põhjendatud, põhineb vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 169 ja 170, et kui komisjon leidis, et laevatehastele ei antud abi, siis seda seetõttu, et kohaldatavad eeskirjad ei kohustanud üht osa soodustusest üle kandma laevatehastele, mitte aga seetõttu, et neile antud eelise suurust oli võimatu kindlaks määrata. Kõnealuses joonealuses märkuses piirdus komisjon selle meenutamisega, et laevatehased ei olnud seega abisaajad, et neile kasulikku majandusvoogu on võimatu prognoosida, ja et seetõttu ei ole vaja uurida abi kokkusobivust laevaehitussektoris kohaldatavate eeskirjade alusel.

132    Eelnevat silmas pidades ja ilma et oleks vaja seisukohta võtta komisjoni vastuväidete kohta seoses Lico ja PYMARi huviga vaidlustada ühte osa vaidlustatud otsuse põhjendustest (vt selle kohta 11. juuli 2014. aasta kohtuotsus DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon, T‑533/10, EU:T:2014:629, punkt 170), tuleb väide põhjenduse puudumise kohta tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

133    Seoses võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist puudutava väitega, mille Hispaania Kuningriik esitas kohtuasjas T‑515/13 esitatud hagiavalduses, väidab see riik, et komisjon ei määranud abi tagastamist kahes eelmises sarnases juhtumis, nimelt 8. mai 2001. aasta otsuses Prantsusmaa poolt äriühingule Bretagne Angleterre Irlande (BAI või Brittany Ferries) antud riigiabi kohta (EÜT 2002, L 12, lk 33; edaspidi „Brittany Ferriese otsus“) ja Prantsuse GIE fiscaux’ otsuses.

134    Hispaania Kuningriik märgib sellega seoses, et komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et Prantsuse GIE fiscaux’ kord on võrreldav Hispaania süsteemiga, kuna need on „mitmete põhiomaduste poolest sarnased ja neil on väga samalaadne mõju“. Ainsad tuvastatud erinevused on Prantsuse õiguses ette nähtud otsese maksuvabastuse olemasolu, samas kui Hispaania kord tulenes erinevate sätete kohaldamisest, asjaolu, et Prantsuse Vabariik informeeris komisjoni enne selle korra kohaldamist, isegi kui ta ei olnud sellest teatanud, ning asjaolu, et komisjon ei olnud veel kunagi seda liiki korra kohta seisukohta võtnud. Need väidetavad erinevused on siiski tulemusetud.

135    Esiteks leiab Hispaania Kuningriik, et sõnaselge maksuvabastuse olemasolu Prantsuse GIE fiscaux’ otsuses ei saa olla määrava tähtsusega, kuna Hispaania maksuvabastus tugineb peamiselt tonnaažimaksuga maksustamise korral, mis on sätestatud äriühingu tulumaksu seaduses, millest ei saa erandeid teha või mida ei saa muuta madalama astme õigusnormiga nagu äriühingu tulumaksu määruse artikli 50 lõige 3.

136    Teiseks ei oma tähtsust asjaolu, et Prantsuse ametiasutused andsid komisjonile teada sellest korrast, kuna nende kiri, milles seda mehhanismi mainitakse, ei kujutanud endast teavitamist. Hispaania Kuningriik märgib lisaks, et ta saatis komisjonile samuti kirju, et selgitada teatavaid küsimusi pärast komisjonile esitatud kaebust.

137    Kolmandaks väidab Hispaania Kuningriik, et asjaolu, et Hispaania süsteemi puudutava ametliku uurimise algatamise hetkel oli komisjon juba teinud otsuse Prantsuse GIE fiscaux’ kohta, ei oma samuti tähtsust nende kahe süsteemi erinevuste tõttu. Seega väidab Hispaania Kuningriik, et kuna ebakindlus, mille komisjon tekitas eelkõige Brittany Ferriese otsusega, püsib endiselt, siis vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele ei oleks tulnud määrata abi tagasinõudmist.

138    Komisjon palub Hispaania Kuningriigi esitatud argumendid tagasi lükata.

139    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte, et võrreldavaid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (8. aprilli 2014. aasta kohtuotsus ABN Amro Group vs. komisjon, T‑319/11, EU:T:2014:186, punkt 110). Lisaks lasub olukordade võrreldavuse tõendamise kohustus isikul, kes sellele tugineb (vt selle kohta 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsus ABN Amro Group vs. komisjon, T‑319/11, EU:T:2014:186, punkt 114).

140    Esiteks, mis puudutab Brittany Ferriese otsust puudutavat argumenti, siis tuleb märkida, et Hispaania Kuningriik piirdub sellele otsusele viitamisega, selgitamata üksikasjalikult, miks kõnealused olukorrad on võrreldavad. Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 251 ja Brittany Ferriese otsuse põhjendusest 193, et komisjon märkis viimases otsuses, et asjaomased majandushuviühingute asutamisest tulenevad maksusoodustused on üldmeetmed ega ole seega riigiabi. Seega vastupidi sellele, mida väidab Hispaania Kuningriik, ei loobunud komisjon Brittany Ferriese otsuses abi tagasinõudmisest, samas kui ta andis käesolevas asjas korralduse abi tagasi nõuda. Tegelikult jõudis komisjon pigem erinevatele järeldustele, leides Brittany Ferriese otsuses, et majandushuviühingutest tulenevad maksusoodustused ei kujuta endast riigiabi, samas kui Hispaania süsteem kujutas endast vaidlustatud otsuse kohaselt riigiabi.

141    Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei saa hageja tugineda oma argumendi põhjendamiseks komisjoni varasemale otsustuspraktikale (isegi kui see oleks välja kujunenud), mis on vastuolus lepingu sätete õige tõlgendusega (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, C‑57/00 P ja C‑61/00 P, EU:C:2003:510, punktid 52 ja 53, ja 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, T‑347/09, ei avaldata, EU:T:2013:418, punkt 51). Seega, sõltumata erinevustest Brittany Ferriese otsuses ja vaidlustatud otsuses käsitletud kordade vahel, tuleb igal juhul asuda seisukohale, et Hispaania Kuningriik ei saa käesoleva väite toetuseks tugineda komisjoni praktika võimalikule muutusele.

142    Teiseks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 214 kohaselt võib Prantsuse GIE fiscaux’ korda pidada mitmes aspektis võrreldavaks Hispaania süsteemiga, eelkõige seetõttu, et maksualaselt läbipaistev majandushuviühing ja investorid on vahendajaks vara tootja ja ostja vahel, majandushuviühing sõlmib kapitalirendilepingu, korraldab vara kiirendatud ja ennetähtaegse amortisatsiooni, äriühing vabastatakse tulumaksust kapitali kasvutulu puhul, mis on saadud tema vara müügist, ning majandushuviühing ja selle investorid kannavad ühe osa eelistest üle vara ostjale. Siiski lisas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 214 ja 215, et esineb ka teatavaid erinevusi, nimelt asjaolu, et Prantsuse GIE fiscaux’ korra kohaselt oli kapitali kasvutulu maksust vabastamine otsesõnu sätestatud, samas kui Hispaania süsteemis tulenes see vabastus mitme sätte ühisest kohaldamisest; asjaolu, et Prantsuse Vabariik oli komisjoni sellest korrast informeerinud, kuigi ei olnud sellest teatanud; ning asjaolu, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli komisjon juba võtnud seisukoha sarnase korra suhtes, st Prantsuse GIE fiscaux’ korra suhtes.

143    Tuleb märkida, et Hispaania Kuningriigi argumendid on teataval määral vastuolulised, kuna esiteks vaidlustab ta Prantsuse GIE fiscaux’ korra ja Hispaania süsteemi vaheliste väidetavate erinevuste olemasolu või olulisust ning teiseks kinnitab, et komisjon ei saanud tugineda asjaolule, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli ta juba teinud otsuse sarnase süsteemi kohta, nimelt Prantsuse GIE fiscaux’ kohta, kuna need süsteemid olid liiga erinevad.

144    Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et arvestades vaidlustatud otsuse põhjenduses 214 nimetatud Prantsuse GIE fiscaux’ kava ja Hispaania süsteemi olulisi sarnasusi, piiras komisjon tagasinõudmise kohustust Prantsuse GIE fiscaux’ otsuses ja ka käesolevas asjas ning seda eelkõige tema Brittany Ferriese otsuses esile toodud ebakindluse tõttu, mis võis viidata sellele, et seda liiki meetmed ei ole üldise laadi tõttu riigiabi. Seega tuleb sellest seisukohast järeldada, et Prantsuse GIE fiscaux’ ja Hispaania süsteemi puudutavat olukorda ei kohelda erinevalt.

145    On tõsi, et kuigi Prantsuse GIE fiscaux’ otsuses algas tagasinõudmise kohustus alles ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamise kuupäevast, kehtestas komisjon käesolevas asjas selle kohustuse alates kuupäevast, mil avaldati tema Prantsuse GIE fiscaux’ otsus (mis avaldati enne ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kuupäeva, mille tulemusel võeti vastu vaidlustatud otsus). Siiski on selline erinev kohtlemine objektiivselt põhjendatud asjaoluga, et Brittany Ferriese otsusest tulenevat ebakindlust, mis seletas abi osalist tagasi nõudmata jätmist, ei eksisteerinud pärast Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamist, nagu komisjon õigesti väidab ja nagu on täpsemalt selgitatud allpool punktides 191–206.

146    Kõigest eeltoodust tuleneb, et argument võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse tõttu tuleb seega tagasi lükata.

147    Seetõttu tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

148    Kohtuasjas T‑515/13 esitab Hispaania Kuningriik väite õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta, eesmärgiga lasta tühistada abi tagasinõudmise korraldus ajavahemiku osas kuni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamiseni, st 21. septembrini 2011, samas kui vaidlustatud otsusega kohustati abi tagasi nõudma alates Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamisest 30. aprillil 2007.

149    Hispaania Kuningriik viitab reale asjaoludele, millest väidetavalt see õiguspärane ootus tekkis, nimelt Brittany Ferriese otsus, Prantsuse GIE fiscaux’ otsus, komisjoni 21. detsembri 2001. aasta teabenõue Hispaania ametiasutustele, komisjoni 30. juuni 2004. aasta otsus 2005/122/EÜ riigiabi kohta, mida Madalmaad kavatsevad anda neljale laevatehasele kuue laevaehituslepingu jaoks (ELT 2005, L 39, lk 48, edaspidi „Madalmaade laevatehaste otsus“), konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku 9. märtsi 2009. aasta kiri, komisjoni teatis riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes (EÜT 1998, C 384, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 277) ja komisjoni 27. veebruari 2002. aasta otsus K(2002) 582 (lõplik), riigiabi N736/2001 – mereveoettevõtjate maksustamise kord vastavalt tonnaažile (tonnaažimaks) (ELT 2004, C 38, lk 5). Lisaks väidab ta, et see oli esimene kord, kui komisjon analüüsis koos mitut eraldi meedet, mis ei olnud riigi seadusandja poolt välja töötatud süsteemina. Lõpuks vaidleb Hispaania Kuningriik vastu asjaolule, et Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse vastuvõtmine lõpetas õiguspärase ootuse, mis põhines asjaolul, et Hispaania meetmed ei kujutanud endast riigiabi, kuna need kaks süsteemi olid väga erinevad.

150    Kohtuasjas T‑719/13 esitatud hagiavalduses esitavad Lico ja PYMAR samuti väite õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta, et tühistataks abi tagasinõudmise korraldus.

151    Esiteks, mis puudutab akte, mis tekitasid õiguspärase ootuse, siis Lico ja PYMAR tuginevad eelkõige Madalmaade laevatehaste otsusele ja konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku 9. märtsi 2009. aasta kirjale.

152    Teiseks lisavad Lico ja PYMAR, et ettevõtjad ei saanud ette näha muutust komisjoni seisukohas, kuna konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku kirjas oli märgitud, et komisjon oli Hispaania süsteemi juba analüüsinud ega kavandanud täiendavaid meetmeid. Lisaks järeldas komisjon Brittany Ferriese otsuses, et Hispaania süsteemiga analoogne kord ei kujuta endast riigiabi.

153    Kolmandaks väidavad Lico ja PYMAR, et vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud ühtegi liidu ülekaalukat huvi, mis kaaluks üles puudutatud ettevõtjate huvi.

154    Komisjon väidab, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ei ole rikutud.

155    Kõigepealt tuleb meenutada, et riigiabi lubatavuse osas tekkinud õiguspärasele ootusele saab üldjuhul ja erandlike asjaolude puudumisel tugineda üksnes siis, kui see abi anti ELTL artiklis 108 ette nähtud menetlust järgides (13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P – C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punkt 134).

156    Niisiis ei ole kohtupraktikas välistatud võimalust, et teavitamata jätmise tõttu õigusvastase abi saajad viitavad erakorralistele asjaoludele, mis võisid seaduspäraselt tekitada õiguspärase ootuse, et see abi on reeglitepärane, ning vaielda seetõttu vastu selle tagasimaksmisele (9. septembri 2009. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, T‑30/01 – T‑32/01 ja T‑86/02 – T‑88/02, EU:T:2009:314, punkt 282).

157    Kohtupraktikast tuleneb, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele võib tugineda, kui on täidetud kolm tingimust.

158    Esiteks, igal õigussubjektil, kelles liidu institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi, on õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Selliseks kinnituseks on mis tahes vormis edastatud täpne, tingimusteta ja kooskõlaline teave (16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon, C‑537/08 P, EU:C:2010:769, punkt 63). Lisaks peavad need kinnitused olema pärit pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest. Lisaks saab õiguspärane ootus tekkida üksnes kohaldatavate õigusnormidega kooskõlas olevate kinnituste alusel (23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, T‑282/02, EU:T:2006:64, punkt 77).

159    Teiseks, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja võib ette näha tema huve mõjutada võiva liidu meetme vastuvõtmist, ei saa ta selle meetme võtmise korral tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 147, ja 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, C‑67/09 P, EU:C:2010:607, punkt 71).

160    Kolmandaks, kui liidu institutsioonid on õigustatud isikul tekitanud õiguspärase ootuse, võib selle siiski kõrvale jätta, kui kõnealune institutsioon tõendab, et asjaomaste erahuvide suhtes esineb ülekaalukas üldine huvi (vt selle kohta 26. juuni 1990. aasta kohtuotsus Sofrimport vs. komisjon, C‑152/88, EU:C:1990:259, punktid 16 ja 19; 17. juuli 1997. aasta kohtuotsus Affish, C‑183/95, EU:C:1997:373, punkt 57, ja 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 164).

161    Käesolevat juhtumit tuleb analüüsida neid põhimõtteid silmas pidades.

162    Esimese tingimuse osas tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 219–245 analüüsis komisjon mitut Hispaania Kuningriigi, Lico ja PYMARi tuvastatud asjaolu ning järeldas, et need ei andnud alust mingile õiguspärasele ootusele. Seega tuleb kontrollida, kas need asjaolud kujutavad endast täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi.

163    Esiteks tuleb märkida, et Brittany Ferriese otsust ja Prantsuse GIE fiscaux’ otsust ei saa pidada sellisteks, mis annavad täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, kuna neis ei ole Hispaania süsteemi otseselt ega kaudselt mainitud.

164    Teiseks tuleb tagasi lükata argument, mis põhineb komisjoni 21. detsembri 2001. aasta teabenõudel Hispaania ametivõimudele, kuna see nõue ja komisjoni võimalik hilisem tegevusetus teatud ajavahemikul ei kujuta endast konkreetseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi Hispaania süsteemi õiguspärasuse kohta. Nimelt, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 222, piirdus komisjon selles teabenõudes sellega, et küsis täiendavat teavet Hispaanias laevade suhtes kohaldatava maksu tasaarvelduse süsteemi võimaliku olemasolu kohta, et ta saaks seda uurida riigiabi eeskirjade alusel. Lisaks ei saa komisjoni hilisem tegevusetus Hispaania ametiasutuste vastuse sisu arvestades kujutada endast täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Nimelt on see vastus vähemalt mitmetähenduslik, kuna Hispaania ametiasutused kinnitasid, et ei eksisteerinud muud maksu tasaarvelduse kava kui see, mille komisjon oli juba varem heaks kiitnud.

165    Kolmandaks, argument, mis tugineb komisjoni teatisele riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta äriühingute otsese maksustamisega seotud meetmete suhtes (vt eespool punkt 149), milles märgitakse, et kulumist ja amortisatsiooni käsitlevad eeskirjad ei kujuta endast riigiabi, kui neid kohaldatakse vahet tegemata kõigile ettevõtjatele ja kõigi kaupade tootmise suhtes, ei saa tekitada õiguspärast ootust, kuna nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 242 on märgitud, ei kohaldata Hispaania süsteemi kõigile ettevõtjatele ja kõikidele kaupadele.

166    Neljandaks, komisjoni 27. veebruari 2002. aasta otsus K(2002) 582 (lõplik) tonnaažimaksu kohta (vt eespool punkt 149), milles oli see süsteem tunnistatud kokkusobivaks, ei saa tekitada õiguspärast ootust, kuna see puudutas omanduses olevate või prahitud laevade käitamist, mitte aga laevapereta prahtimisega seotud finantstegevust, nagu siinses asjas, nagu põhjendatult nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 245.

167    Viiendaks, isegi kui eeldada, et see oli esimene kord, kui komisjon analüüsis koos rida eraldiseisvaid meetmeid, mida liikmesriigi seadusandja ei koostanud kavana – millele komisjon muu hulgas vastu vaidleb –, ei saa Hispaania Kuningriik ega ettevõtjad pelgalt selle asjaoluga põhjendada täpsete, tingimusteta ja ühtelangevate kinnituste olemasolu, mille kohaselt Hispaania süsteem ei kujuta endast riigiabi. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 238 ja 239 õigesti märkis, ei saa ainuüksi see asjaolu iseenesest välistada, et komisjon võis anda meetmetele üldise hinnangu, seda enam, et ta uuris ka meetmeid individuaalselt.

168    Kuuendaks tuleb märkida, et Madalmaade laevatehaste otsus ei sisalda täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi Hispaania süsteemi seaduslikkuse kohta. Nimelt ei kinnitanud komisjon Madalmaade laevatehaste otsuses täpselt, tingimusteta ja ühtelangevalt, et pärast täielikku ja põhjalikku analüüsi jõudis ta järeldusele, et Hispaania süsteem ei kujuta endast riigiabi. Ühest küljest, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 224, ei olnud Madalmaade laevatehaste otsuse ese mitte Hispaania süsteem, vaid Madalmaade süsteem. Seetõttu viitas see Hispaania meetmetele üksnes kaudselt. Teisest küljest, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 225, ei olnud Hispaania meetmed, millega Madalmaad proovisid kohanduda, mitte Hispaania süsteem, vaid Hispaania laevatehastele kohaldatavad väidetavad intressitoetused.

169    Seitsmendaks, mis puudutab konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku 9. märtsi 2009. aasta kirja, siis tuleb märkida, et see saadeti vastusena Norra Kuningriigi kaubandus- ja tööstusministrile, kes oli vihjanud, et Hispaania süsteem kujutab endast Hispaania laevatehaste abikava, ja palus seejärel teavet komisjoni kavandatud tegevuse kohta. Konkurentsi peadirektoraadi eest vastutav volinik märkis oma vastuses, et komisjon on seda küsimust uurinud ja et kuna süsteem oli avatud ilma diskrimineerimiseta teiste liikmesriikide laevatehastes ehitatud laevade ostmiseks, ei kavatse ta võtta „selles etapis“ täiendavaid meetmeid.

170    Selles osas, nagu väidavad õigesti Lico ja PYMAR, tuleb tõdeda, et ei ole määrav vaidlustatud otsuse põhjenduses 233 esitatud argument, mille kohaselt kõnealune kiri ei olnud komisjoni ametlik akt.

171    Nagu märgivad Lico ja PYMAR, on kohus otsustanud, et ametniku avalduste omistamine asutusele sõltub eelkõige sellest, kuidas avalikkus võis neid avaldusi tajuda. Ametniku avalduste ametiasutusele omistatavuse puhul on otsustav see, kas avalduste adressaadid võisid antud kontekstis mõistlikult eeldada, et tegemist on seisukohtadega, mida ametnik väljendab oma ametikoha alusel. Sellega seoses tuleb eeskätt hinnata, kas ametnikul on üldiselt kõnealuses valdkonnas pädevus; kas ta jagab oma kirjalikke avaldusi pädeva talituse ametliku pealdisega blanketil; kas ta annab teleintervjuusid oma ametkonna ruumides; kas ta ei maini oma avalduste isiklikku laadi ega märgi, et need erinevad pädeva talituse ametlikust seisukohast; ja kas pädeva asutuse talitused ei võta kiiremas korras vajalikke samme, et hajutada ametniku avalduste adressaatides muljet, et tegu on asutuse ametliku seisukohavõtuga (vt analoogia alusel 17. aprilli 2007. aasta kohtuotsus AGM-COS.MET, C‑470/03, EU:C:2007:213, punktid 56–58).

172    Seega ei saa välistada, et kiri, mille on saatnud komisjoni konkurentsitalituse eest vastutav kõrgeim isik oma staatuses, nagu nähtub nii kirja päisest kui ka allkirjast, Norra Kuningriigi kaubandus- ja tööstusministrile, st selles riigis nimetatud valdkonnas pädevale asutusele, võib põhimõtteliselt tekitada ettevõtjatel õiguspärase ootuse seoses Hispaania süsteemi hindamisega riigiabi eeskirjade alusel.

173    Samuti ei ole otsustav asjaolu, et kõnealune kiri ei ole adresseeritud ettevõtjatele, kes sellele tuginevad, tingimusel et neile on edastatud selle sisu. Käesoleval juhul näib, et Hispaania süsteemis osalevatele ettevõtjatele oli selle kirja sisu teada alates 2009. aastast, nagu nähtub ühe Norra mereveoettevõtja poolt Hispaania laevatehasele aprillis 2009 saadetud kirjast ja Hispaania tööstusministeeriumi kirjast, mis kinnitab, et ta teavitas kõiki asjaomaseid ettevõtjaid regulaarsetel koosolekutel sellest kirjast.

174    Selleks et konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku kiri võiks tegelikult tekitada õiguspärase ootuse, peab see siiski selle sisu arvestades andma täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi. Kuid nagu nähtub õigesti vaidlustatud otsuse põhjendustest 235 ja 236, ei ole see käesolevas asjas nii. Tuleb tõdeda, et see kiri ei kinnita täpselt, tingimusteta ja ühtelangevalt, et pärast täielikku ja põhjalikku analüüsi jõudis komisjon järeldusele, et Hispaania süsteem ei kujuta endast riigiabi. Kuna Norra ametiasutuste kirjas viidati selle riigi laevatehaste mureküsimustele, piirdus voliniku kiri märkimisega, et Hispaania süsteem ei näi olevat teiste liikmesriikide laevatehaste suhtes diskrimineeriv. Lisaks oli kirjas lisatud, et „selles etapis“ ei ole ette nähtud täiendavaid meetmeid, mis näitab, et seda seisukohta võidakse muuta, kui esitatakse uued asjaolud. Seega ei saa Hispaania Kuningriik, Lico ja PYMAR tugineda sellest kirjast tekkinud mis tahes õiguspärasele ootusele.

175    Arvestades eeltoodud kaalutlusi, mis käsitlevad esimest kolmest kumulatiivsest tingimusest, mis puudutavad õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist, ei ole teisi tingimusi vaja analüüsida.

176    Eeltoodut arvestades tuleb väide õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Õiguskindluse põhimõtte rikkumine

177    Kohtuasjas T‑515/13 esitatud hagiavalduses esitab Hispaania Kuningriik väite, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet, et põhjendada oma nõuet tühistada abi tagasinõudmise korraldus ajavahemiku osas, mis kestis kuni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamiseni, samas kui vaidlustatud otsusega kohustati abi tagasi nõudma alates Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamisest.

178    Esiteks väidab Hispaania Kuningriik, et hulk asjaolusid on põhjustanud õigusliku ebakindluse seoses Hispaania süsteemi seaduslikkusega. Eelkõige võimaldas Brittany Ferriese otsus ettevõtjatel põhjendatult järeldada, et kõnealused maksusoodustused on üldist laadi meetmed. Lisaks tugevdas konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku 9. märtsi 2009. aasta kiri Norra ametiasutustele õigusliku ebakindluse olukorda. Hispaania Kuningriik väidab nimelt, et selles kirjas oli sõnaselgelt märgitud, et komisjon oli teadlik süsteemi olemasolust ja et pärast selle analüüsimist leidis ta, et riigiabi eeskirju silmas pidades ei tekita süsteem mingeid probleeme. Seega toetas kõnealune kiri Hispaania süsteemis osalevate ettevõtjate usku, et süsteem on seaduslik. Lisaks märgib Hispaania Kuningriik, et ajakirjandus levitas sel ajal kirja sisu laialdaselt.

179    Teiseks viitab Hispaania Kuningriik komisjoni pikaajalisele tegevusetusele pärast mõistliku tähtaja möödumist, kuigi ta oli Hispaania süsteemi olemasolust teadlik. Seda teadlikkust arvestades on tähtsusetu see, et teiste liikmesriikide laevatehased esitasid kaebusi alles 2006. aastal. Seetõttu leiab ta, et abi tagastamist ei saa nõuda aja eest, mis eelnes ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamisele Euroopa Liidu Teatajas 21. septembril 2011.

180    Kohtuasjas T‑719/13 esitatud hagiavalduses väidavad Lico ja PYMAR, et antud abi tagasinõudmise korraldus rikub õiguskindluse põhimõtet.

181    Esiteks viitavad Lico ja PYMAR seoses asjaoludega, mis tingisid õigusliku ebakindluse, eelkõige Brittany Ferriese otsusele.

182    Lico ja PYMAR väidavad vastupidi komisjonile, et Prantsuse GIE fiscaux’ otsus ei kõrvaldanud seda õiguslikku ebakindlust, kuna Prantsuse ja Hispaania süsteemi vahel on olulisi erinevusi. Esiteks tulenes Prantsuse süsteem ühest üldise maksuseadustiku (code général des impôts) sättest, samas kui Hispaania süsteem põhines mitme sätte koostoimes kohaldamisel. Lisaks pidi Prantsuse süsteemi kohaselt osa soodustusest tingimata üle kantama mereveoettevõtjale, samas kui Hispaania süsteemis tulenes see ülekandmine pooltevahelistest eraõiguslikest kokkulepetest. Lisaks leidis komisjon, et Prantsuse süsteem kujutas endast transpordiabi, samas kui käesolevas asjas järeldas ta, et tegemist oli investoritele antava abiga. Neid erinevusi arvestades väidavad Lico ja PYMAR, et ettevõtjad ei saanud ette näha, et komisjoni järeldused Prantsuse süsteemi kohta tuleb üle kanda Hispaania süsteemile. Lisaks ei ole Prantsuse GIE fiscaux’ otsuses sõnaselgelt märgitud, et Brittany Ferriese otsuse sisu oli väär või et komisjon oli võtnud teistsuguse seisukoha.

183    Lico ja PYMAR väidavad, et muud asjaolud aitasid kaasa õigusliku ebakindluse tekkimisele, nimelt Madalmaade laevatehaste otsus ja konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku 9. märtsi 2009. aasta kiri.

184    Mis puudutab Madalmaade laevatehaste otsust, siis väidavad Lico ja PYMAR, et sellest võib järeldada, et komisjon oli Hispaania süsteemi olemasolust teadlik ja et saadud teabe põhjal leidis ta, et see süsteem ei kujutanud endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi. Seega, kuigi ei saa nõustuda, et see otsus tugevdas õiguspärast ootust, väidavad Lico ja PYMAR, et see otsus vähemalt suurendas ebakindlust Hispaania süsteemi seaduslikkuse suhtes. Nimelt, arvestades komisjoni kohustust viia läbi hoolas ja erapooletu uurimine, võivad niisugused avaldused, nagu on tehtud Madalmaade laevatehaste otsuses, kergesti viia mõttele, et Hispaania süsteem oli seaduslik.

185    Lico ja PYMAR väidavad samuti, et kuigi ei saa nõustuda sellega, et konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku kiri võis tekitada õiguspärase ootuse, tuleb vähemalt tunnistada, et see tugevdas ebaselgust Hispaania süsteemi seaduslikkuse osas. Sellega seoses tuletavad Lico ja PYMAR meelde, millises kontekstis see kiri saadeti. Eelkõige märgivad nad, et Hispaania ametiasutused ja komisjoni talitused vahetasid teavet ja korraldasid 2008. aastal Hispaania süsteemi teemal kohtumisi. Nende sõnul lepiti selle suhtluse käigus kokku, et Hispaania süsteemi ei käsitata riigiabina, kui Hispaania ametiasutused võtavad vastu siduva arvamuse, milles selgitatakse, et Hispaania süsteemi kohaldatakse kõigis EMP laevatehastes ehitatud laevade suhtes. Lisaks saatsid Hispaania ametiasutused arvamuse eelnõu komisjonile, kes vaatas selle läbi ja pakkus välja redaktsioonilisi muudatusi, mis lisati lõplikku versiooni. Komisjoni talitused kinnitasid, et siduva arvamuse sisu oli „veatu“. Lico ja PYMAR leiavad, et just selles kontekstis saadeti konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku kiri 2009. aastal.

186    Teiseks väidavad Lico ja PYMAR, et komisjon oli Hispaania süsteemi olemasolust alates selle rakendamisest teadlik, nagu seda tõendavad alates 2001. aastast Hispaania ametiasutustele saadetud teabenõuded. Lisaks avaldati Hispaania süsteemi meetmete kinnitamine Boletín Oficial del Estados (riigi ametlik väljaanne) ning seda levitati ajakirjanduses laialdaselt. Sellele vaatamata ei tegutsenud komisjon ega algatanud ametlikku uurimismenetlust ligi kümne aasta jooksul, mis on ülemäära pikk aeg. Lisaks kinnitavad Lico ja PYMAR, et on vastuoluline loobuda aastatel 2002–2006 antud abi tagasinõudmisest, kuna rikuti õiguskindluse põhimõtet, väites samas, et seda perioodi ei saa arvesse võtta, et hinnata, kas komisjon jäi ülemäära pika aja jooksul tegevusetuks. Igal juhul, isegi kui eeldada, et tuleb analüüsida, kas komisjon tegutses mõistliku aja jooksul alles alates 2006. aastast, leiavad Lico ja PYMAR, et vastus peab olema eitav, viidates analoogia alusel 24. novembri 1987. aasta kohtuotsusele RSV vs. komisjon (223/85, EU:C:1987:502), milles komisjonil kulus oma otsuse vastu võtmiseks 26 kuud. Lisaks märgivad nad, et isegi kui Hispaania süsteem on sama sarnane Prantsuse GIE fiscaux’ otsuses käsitletud süsteemiga, nagu väidab komisjon (mis aga nii ei ole), on viis aastat, mis kulus käesolevas asjas ametliku uurimismenetluse algatamise otsuseni, selgelt ülemäärased. Eeltoodut arvestades leiavad Lico ja PYMAR, et õiguskindlusetus esines kuni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamiseni 2011. aastal.

187    Oma märkustes menetluse edasise käigu kohta kohtuasjas T‑719/13 RENV väidavad Bankia jt, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine ei sõltu õiguskindluse põhimõtte rikkumisest, vastupidi sellele, mida komisjon näib väitvat. Nende sõnul vältas õiguskindluse põhimõtte rikkumine kuni vaidlustatud otsuse avaldamiseni Euroopa Liidu Teatajas.

188    Lisaks märgivad Bankia jt, et konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku kiri koostati pärast Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse tegemist. Seega ei saanud see otsus õigusliku ebakindluse olukorda lõpetada.

189    Lõpuks leiavad Bankia jt, et isegi kui Prantsuse GIE fiscaux’ juhtum oli sama sarnane käesoleva asjaga, nagu väidab komisjon, on viieaastane periood, mis kulus Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse ja ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse vahel, ülemäärane.

190    Komisjon palub Hispaania Kuningriigi, Lico ja PYMARi argumendid tagasi lükata.

191    Käesolevas väites tuginevad Hispaania Kuningriik, Lico ja PYMAR õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, et nõuda tagasinõudmise korralduse tühistamist kogu perioodi osas, mis kestis kuni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamiseni 21. septembril 2011, samas kui vaidlustatud otsusega kohustati abi tagasi nõudma alates Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamisest 30. aprillil 2007.

192    Sissejuhatavalt tuleb märkida, et menetlusse astuja nõuded saavad üksnes toetada või vastu vaielda kohtuasja poole nõuetele, ja et menetlusse astujal ei ole seega võimalust mingilgi moel muuta hagi eset (vt selle kohta 6. veebruari 1995. aasta kohtumäärus Auditel vs. komisjon, T‑66/94, EU:T:1995:20, punkt 27). Käesolevas asjas paluvad Bankia jt tühistada tagasinõudmise korraldus ka alates 21. septembrist 2011, mil avaldati ametliku uurimismenetluse algatamise otsus, kuni 16. aprillini 2014, mil vaidlustatud otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas, samas kui Lico ja PYMAR paluvad tühistada tagasinõudmise korralduse üksnes kuni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamiseni 21. septembril 2011. Seega on Bankia jt nõue tühistada tagasinõudmise korraldus selle täiendava ajavahemiku osas ulatuslikum kui Lico ja PYMARi esitatud hagi ning tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

193    Väljakujunenud praktika kohaselt on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg kõrvaldada abi selle tagasinõudmise teel, et taastada endine olukord. Üksnes juhul, kui esinevad erandlikud asjaolud, ei pruugi olla asjakohane abi tagasimaksmiseks kohustamine (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Residex Capital IV, C‑275/10, EU:C:2011:814, punktid 33 ja 35). Eelkõige ei välista kohtupraktika võimalust, et teatamata jäämise tõttu õigusvastase abi saajad võiks viidata erakorralistele asjaoludele, näiteks õiguskindluse põhimõtte rikkumine, et vaielda vastu selle tagasimaksmisele (vt selle kohta 22. aprilli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Salzgitter, C‑408/04 P, EU:C:2008:236, punktid 106 ja 107).

194    Lisaks tähendab õiguskindluse põhimõte, et liidu õigusnormid peavad olema kindlad ja nende kohaldamine õigussubjektidele ettearvatav (14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, C‑67/09 P, EU:C:2010:607, punkt 77), et isikutel oleks võimalik ühemõtteliselt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (22. veebruari 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, 92/87 ja 93/87, EU:C:1989:77, punkt 22). Seda õiguskindluse nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi tagajärgi, selleks et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada neile õigusnormidega seatud kohustuste ulatust (vt 21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Eurofast vs. komisjon, T‑87/16, ei avaldata, EU:T:2017:641, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

195    Tuleb märkida, et riigiabi valdkonnas on hagisid, millega vaidlustatakse tagasinõudmise kohustus õiguskindluse põhimõtte rikkumise tõttu, rahuldatud vaid täiesti erandlikel asjaoludel. Üks väheseid näiteid sellist liiki hagi kohta, mis rahuldati, on 1. juuli 2004. aasta kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon (T‑308/00, EU:T:2004:199). Kuid see kohtuotsus tühistati apellatsioonimenetluses 22. aprilli 2008. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Salzgitter (C‑408/04 P, EU:C:2008:236) ning pärast seda, kui Euroopa Kohus oli saatnud asja tagasi, leidis Üldkohus lõpuks 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses Salzgitter vs. komisjon (T‑308/00 RENV, EU:T:2013:30), et õiguskindluse põhimõtte rikkumise tuvastamise tingimused ei olnud täidetud.

196    Kohtupraktikast nähtub, et tuleb analüüsida rida elemente, et tuvastada õiguskindluse põhimõtte rikkumine, eelkõige selguse puudumine kohaldatavates õigusnormides (vt selle kohta 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, C‑67/09 P, EU:C:2010:607, punkt 77) ja/või komisjoni põhjendamatu tegevusetus pikema perioodi vältel (vt selle kohta 24. novembri 1987. aasta kohtuotsus RSV vs. komisjon, 223/85, EU:C:1987:502, punktid 14 ja 15, ja 22. aprilli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Salzgitter, C‑408/04 P, EU:C:2008:236, punktid 106 ja 107). Selle viimase asjaoluga seoses tuleb meenutada, et komisjon peab riigiabi uurimise menetluses tegutsema mõistliku aja jooksul ega tohi uurimise esialgses etapis tegutsemisest lõputult hoiduda. Tuleb lisada, et menetlustähtaja mõistlikkust tuleb hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolude alusel, nagu selle keerukus ja poolte käitumine (13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P – C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punktid 81 ja 82).

197    Seega tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas esinevad sellised erandlikud asjaolud, mis on vastu tagasinõudmise korraldusele.

198    Sellega seoses on oluline meenutada, et komisjon möönab vaidlustatud otsuse põhjendustes 251, 261 ja 262, et kuni Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamiseni oli abi tagasinõudmine õiguskindluse põhimõttega vastuolus. Komisjon ei vaidle nimelt vastu sellele, et 2001. aasta Brittany Ferriese otsus võis viia ettevõtjad järeldusele, et kõnealused maksusoodustused on üldist laadi meetmed ega ole seega riigiabi. Ta väidab siiski, et see õiguskindlusetus kadus Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamise hetkel 30. aprillil 2007. Seetõttu ei oma käesoleva väite põhjendatuse hindamisel tähtsust poolte viidatud asjaolud, mis on sellest kuupäevast varasemad, nagu komisjoni väidetav tegevusetus pärast 2001. aasta teabenõuet või 2004. aasta Madalmaade laevatehaste otsus.

199    Mis puudutab 2007. aasta aprillis avaldatud Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse mõju, siis tuleb märkida, et komisjon võis viga tegemata järeldada, et see otsus lõpetas igasuguse õiguskindlusetuse, kuna see oleks pidanud viima ettevaatliku ja mõistliku ettevõtja järelduseni, et Hispaania süsteemiga sarnane kord võib kujutada endast riigiabi. Sellega seoses tuleb märkida, et Prantsuse GIE fiscaux’ otsusest nähtub, et majandushuviühingu vahendusel merelaevade ehitamise ja nende mereveoettevõtjate kasutusse andmise süsteem, mis kasutas kapitalirendilepinguid, mis tekitasid teatavaid maksusoodustusi, võis kujutada endast riigiabi. Kuigi on tõsi, et Prantsuse GIE fiscaux’ otsuses ja Hispaania süsteemis käsitletud korrad ei olnud identsed, ei võimalda ükski asjaolu tuvastada, et nende erinevused olid suuremad kui Hispaania süsteemi ja Brittany Ferriese otsuses käsitletud kordade vahel, millele Hispaania Kuningriik, Lico ja PYMAR käesoleva väite toetuseks viitasid.

200    Hispaania Kuningriigi, Lico ja PYMARi viidatud asjaolud, mis on otsuse avaldamisest hilisemad, ei lükka lisaks ümber seda, et nimetatud avaldamine lõpetas õigusliku ebakindluse, nagu komisjon õigesti väidab.

201    Esiteks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 257, ei saanud konkurentsi peadirektoraadi eest vastutava voliniku 9. märtsi 2009. aasta kiri aidata kaasa õigusliku ebakindluse tekkimisele või säilitamisele, arvestades eespool punktis 174 esitatud kaalutlusi. Nimelt on selles kirjas üksnes märgitud, et Hispaania süsteem ei diskrimineeri teiste liikmesriikide laevatehaseid, lisades, et komisjon ei kavandanud „selles etapis“ täiendavaid meetmeid.

202    Teiseks, mis puudutab komisjoni väidetavat pikendatud tegevusetuse perioodi pärast Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamist, siis sõltumata küsimusest, kas tegemist on vaid ühe asjaoluga teiste hulgas, mis võimaldab tõendada õiguskindluse põhimõtte rikkumist, või hädavajaliku ja kumulatiivse tingimusega, nagu väidab komisjon, tuleb tõdeda, et igal juhul ei ole komisjon käesolevas asjas ebamõistliku aja jooksul tegevusetu olnud.

203    Võttes arvesse asjaolu, et uurimine peab piirduma perioodiga, mis järgneb Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamisele aprillis 2007, kuna enne seda kuupäeva tunnistas komisjon õigusliku ebakindluse olemasolu, siis tuleb märkida, et käesolevas asjas avaldati ametliku uurimismenetluse algatamise otsus septembris 2011, st peaaegu neli ja pool aastat hiljem.

204    Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 259 ja 261, et kaheksa teabenõude hulgast, mille komisjon saatis Hispaania ametiasutustele, saadeti kuus eespool punktis 203 mainitud ajavahemikul ning et kõnealused meetmed olid keerulised, millele ei saa vastu vaielda. Neil põhjustel ei saa komisjonile ette heita, et ta jäi käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ebamõistliku aja jooksul põhjendamatult tegevusetuks.

205    Mis puudutab 24. novembri 1987. aasta kohtuotsust RSV vs. komisjon (223/85, EU:C:1987:502, punktid 12 ja 14), millele Lico ja PYMAR tuginesid, põhjendamaks oma väidet, et põhjendamatu 26 kuu pikkune tähtaeg on ülemäära pikk, siis tuleb märkida, et juhtumi erandlikud asjaolud mängisid otsustavat rolli Euroopa Kohtu lahenduses, mistõttu seda ei saa lihtsalt üle kanda teistele juhtumitele. Nimelt teatati 24. novembri 1987. aasta kohtuotsuse RSV vs. komisjon (223/85, EU:C:1987:502) esemeks olevast abist komisjonile ametlikult, kuigi alles hilinenult pärast selle väljamaksmist. Lisaks oli see seotud lisakuludega, mis olid seotud komisjoni poolt varem heakskiidetud abiga. Lõpuks ei nõudnud abi kokkusobivuse uurimine põhjalikku uurimist (13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Comune di Milano vs. komisjon, T‑167/13, edasi kaevatud, EU:T:2018:940, punkt 158). Kõik need erandlikud asjaolud erinevad selgelt käesoleva kohtuasja aluseks olevatest asjaoludest, kus vaidlusalusest abist ei olnud kunagi teatatud, komisjon saatis kõnealusel ajavahemikul Hispaania ametiasutustele mitu teabenõuet ja meetmed olid väga keerulised. Järelikult ei saa Lico ja PYMAR tulemuslikult tugineda nimetatud kohtuotsuses esitatud lahendusele.

206    Eeltoodut arvestades tuleb väide õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Tagasinõudmisele kohaldatavate põhimõtete rikkumine siseturuga kokkusobimatu abi summa arvutamise meetodi tõttu

207    Kohtuasjas T‑719/13 esitatud hagiavalduses esitavad Lico ja PYMAR teise võimalusena väite abi tagasinõudmisele kohaldatavate põhimõtete rikkumisest siseturuga kokkusobimatu ja tagasinõutava abi summa arvutamise meetodi tõttu. Nende arvates võib vaidlustatud otsus viia selleni, et nõutakse tagasi summa, mis on suurem kui investoritele tegelikult antud abi.

208    Lico ja PYMAR leiavad, et abisumma väljaarvutamise meetod on ebaselge ja ebamäärane. Eelkõige kritiseerivad nad vaidlustatud otsust osas, milles see näib andvat korralduse kogu abi investoritelt tagasi nõuda, kuigi osa maksusoodustusest kantakse üle mereveoettevõtjatele. Nimelt tuleb tagasinõudmise korraldusest välja jätta see osa abist, mis tegelikult teistele ettevõtjatele üle anti, isegi kui kohaldatavad õigusnormid ei kohusta osa abist üle kandma.

209    Lico ja PYMAR väidavad, et abisaaja saadud majandusliku eelise summa ei pea tingimata olema võrdne riigi ressursside summaga, mida kõikidel juhtudel kasutati, isegi kui see sageli on nii.

210    Lisaks asetaks investori poolt tegelikult saadud abist suurema summa tagasinõudmine nad ebasoodsamasse olukorda, võrreldes nende konkurentidega, selle asemel et taastada abi andmisele eelnenud olukord.

211    Bankia jt väidavad oma märkustes menetluse edasise käigu kohta kohtuasjas T‑719/13 RENV, et korraldus nõuda tagasi kogu abi investoritelt, kuigi nad kasutasid vaid 10–15% eelisest, on õigusvastane. Nad märgivad, et tagasinõudmise eesmärk ei ole sanktsiooni määramine, vaid üksnes abi andmisega põhjustatud konkurentsimoonutuste kõrvaldamine. Tegelikult saadud eelisest suurema summa tagasinõudmine moonutaks konkurentsi abisaajate konkurentide kasuks.

212    Lisaks märgivad Bankia jt, et vaidlustatud otsuses tunnistas komisjon, et majandushuviühingud ja investorid on vahendajad, kes annavad eelise üle mereveoettevõtjatele. Lisaks möönis komisjon, et eelise jaotamise korrast teatati varem Hispaania ametiasutustele ennetähtaegse amortisatsiooni loa taotluse esitamise ajal. Lisaks oli Hispaania süsteemi juurdepääsuks vajalik tingimus lepingu eelnev allkirjastamine, milles määrati kindlaks eelise jaotamise kord poolte vahel.

213    Bankia jt lisavad, et vaidlustatud otsus on vastuoluline osas, milles komisjon leidis, et mereveovõtjatele ei antud riigiabi, kuna eelise ülekandmine tulenes eralepingutest, ja kuna ta tunnistas samal ajal tühiseks nendes eraõiguslikes lepingutes sisalduvad tingimused, mis võimaldasid investoritel saada eelis tagasi tegelikelt saajatelt, eelkõige laevatehastelt.

214    Aluminios Cortizo väidab oma märkustes menetluse edasise käigu kohta kohtuasjas T‑719/13 RENV, et vaidlustatud otsus on vastuoluline, kuna komisjon kohustas investoritelt kogu abi tagasi nõudma, samas kui ta tunnistas, et 85–90% eelisest kanti üle mereveoettevõtjatele.

215    Aluminios Cortizo märgib samuti, et vaidlustatud otsuse eelnõust nähtub, et komisjon kavatses anda korralduse abi mereveoettevõtjatelt tagasi nõuda.

216    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

217    Ebaseadusliku abi kõrvaldamine tagasinõudmise teel on selle abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg ning selle eesmärk on varasema olukorra taastamine. See eesmärk on saavutatud niipea, kui kõnealune abi, vajaduse korral koos sellele lisanduvate viivistega, on tagastatud abisaaja või teisisõnu ettevõtjate poolt, kes on seda tegelikult kasutanud. Abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud. Sellest järeldub, et ebaseaduslikult makstud riigiabi tagasimaksmise peamine eesmärk on kõrvaldada konkurentsimoonutus, mille on põhjustanud ebaseadusliku abiga tagatud konkurentsieelis (29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punktid 74–76; vt selle kohta ka 21. märtsi 1991. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑303/88, EU:C:1991:136, punkt 57).

218    Käesoleva väite raames vaidlevad Lico ja PYMAR, keda toetavad Bankia jt ning Aluminios Cortizo, sisuliselt vastu sellele, et vaidlustatud otsus kohustab kogu abi tagasi nõudma investoritelt, samas kui 85–90% soodustusest anti süstemaatiliselt üle mereveoettevõtjatele, nagu on tunnistatud vaidlustatud otsuses.

219    Arvestades asjaolu, et komisjon otsustas käesolevas asjas, et mereveoettevõtjad ei ole abisaajad – järeldus, mis ei ole käesoleva vaidluse ese –, puudutab tagasinõudmise korraldus järelikult üksnes tervikuna investoreid, kes on vaidlustatud otsuse kohaselt majandushuviühingute läbipaistvuse tõttu kogu abi ainsad saajad. Oma loogika kohaselt on vaidlustatud otsuses kohustatud seega viga tegemata tagasi nõudma kogu abi investoritelt, kuigi nad kandsid ühe osa eelisest üle teistele ettevõtjatele, kuna neid ettevõtjaid ei peetud abisaajateks. Vaidlustatud otsuse kohaselt said tegelikult abi kasutada investorid, kuna kohaldatavad õigusnormid ei kohustanud neid andma osa abist üle kolmandatele isikutele.

220    Seega ei saa tagasinõudmise korraldust pidada sanktsiooniks investoritele või meetmeks, mis moonutab konkurentsi nende konkurentide kasuks, nagu väidavad Bankia jt.

221    Kõike eeltoodut arvestades tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seetõttu jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

222    Esialgses kohtuotsuses mõisteti kohtukulud välja komisjonilt. Apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus jätta kohtuasja pooltega seotud kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks. Seega peab Üldkohus käesolevas otsuses otsustama kõigi erinevate menetlustega seotud kulude üle vastavalt kodukorra artiklile 219.

223    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

224    Kuna Hispaania Kuningriik on kohtuasjas T‑515/13 RENV kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu esialgse menetluse ja Euroopa Kohtu menetluse kulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista Hispaania Kuningriigilt.

225    Kuna Lico ja PYMAR on kohtuasjas T‑719/13 RENV kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu esialgse menetluse ja Euroopa Kohtu menetluse kulud vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista nendelt.

226    Üldkohus võib kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole selle artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas tuleb otsustada, et Bankia jt ning Aluminios Cortizo kannavad ise oma kohtukulud, mis on seotud tagasisaatmise menetlusega.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud Euroopa Kohtus toimunud menetluses C128/16 P ja Üldkohtus toimunud menetlustes T515/13 ja T515/13 RENV.

3.      Jätta Lico Leasing, SA ja Pequeños y Medianos Astilleros Sociedad de Reconversión, SA kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud Euroopa Kohtus toimunud menetluses C128/16 P ning Üldkohtus toimunud menetlustes T719/13 ja T719/13 RENV.

4.      Jätta Bankia, SA ja teiste menetlusse astujate, kelle nimed on esitatud lisas, ja Aluminios Cortizo, SAU kohtukulud Üldkohtusse tagasi saatmise menetluses nende endi kanda.

Collins

Iliopoulos

Barents

Passer

 

      De Baere

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. septembril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: hispaania.


1      Teiste menetlusse astujate nimekiri on lisatud üksnes pooltele teatavaks tehtavale versioonile.