Language of document : ECLI:EU:C:2020:77

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MICHAL BOBEK

esitatud 6. veebruaril 2020(1)

Kohtuasi C581/18

RB

versus

TÜV Rheinland LGA Products GmbH,

Allianz IARD SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Frankfurt am Main (liidumaa kõrgeim üldkohus Frankfurdis, Saksamaa))

Eelotsusetaotlus – Meditsiiniseadmed – Defektsed rinnaimplantaadid – Meditsiiniseadmete kasutamise tsiviilvastutuskindlustus – Territoriaalne piirang – Puhtriigisisesed olukorrad – ELTL artikkel 18 – Liidu õiguse kohaldatavus






I.      Sissejuhatus

1.        Saksa patsient sai Saksamaal defektsed rinnaimplantaadid, mille oli valmistanud Prantsusmaa ettevõtja Poly Implant Prothèse SA (edaspidi „PIP“), kes on nüüdseks maksejõuetu. Patsient nõuab Saksamaa kohtutes hüvitist äriühingult Allianz IARD SA, kes oli PIP kindlustusandja Prantsusmaal. Prantsusmaal peab meditsiiniseadmete tootjatel seaduse kohaselt olema tsiviilvastutuskindlustus nende tegevusest kolmandatele isikutele tekkiva kahju suhtes. Selle kohustuse tõttu sõlmis PIP Allianziga kindlustuslepingu, mis sisaldas territoriaalset tingimust, mille kohaselt piirdus kindlustuskaitse vaid Prantsusmaa territooriumil põhjustatud kahjuga. Seega ei olnud selle kindlustuslepinguga hõlmatud need PIP meditsiiniseadmed, mis eksporditi teistesse liikmesriikidesse ja mida seal kasutati.

2.        Selles kontekstis palub Oberlandesgericht Frankfurt am Main (liidumaa kõrgeim üldkohus Frankfurdis, Saksamaa) selgitada, kas see, et Allianz kindlustas PIP sellise kahju suhtes, mida põhjustavad tema meditsiiniseadmed, vaid Prantsusmaa territooriumil, mitte aga teistes liikmesriikides tekkida võiva kahju suhtes, on kooskõlas ELTL artikliga 18 ja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega, mis on sätestatud selles artiklis.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

3.        ELTL artikli 18 esimeses lõigus on sätestatud:

„Ilma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist, on aluslepingutes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.“

4.        ELTL artikli 34 kohaselt:

„Keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.“

5.        Vastavalt ELTL artiklile 35:

„Keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.“

6.        ELTL artikli 56 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Järgnevate sätete kohaselt keelatakse liidu piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.“

B.      Prantsuse õigus

7.        Rahvatervise seadustiku (Code de la santé publique)(2) artiklis L. 1142‑2 on sätestatud:

„Erapraksist pidavatel tervishoiutöötajatel, tervishoiuasutustel, tervishoiuteenistustel ja asutustel, kellele on viidatud artiklis L. 1142‑1, ning kõikidel teistel juriidilistel isikutel (välja arvatud riik), kes tegelevad ennetuse, diagnostika või raviga, samuti nendes tegevustes kasutatavate artiklis L. 5311‑1 (välja arvatud punktis 5), koostoimes artikliga L. 1222‑9 ning punktides 11, 14 ja 15 viidatud valmis tervishoiutoodete tootjatel, operaatoritel ja tarnijatel peab olema kindlustus, mille eesmärk on katta nende tsiviilvastutus või haldusvastutus, mis võib tekkida juhul, kui kolmandatele isikutele tekib selle tegevuse kui tervikuga seoses isikukahju.

Tervishoiu eest vastutav minister võib dekreediga näha ette erandi esimeses lõigus sätestatud kindlustamiskohustusest avalik-õiguslikele tervishoiuasutustele, kellel on piisavalt rahalisi ressursse, mis võimaldavad neil kahju hüvitada kindlustuslepingust tulenevaga samaväärselt.

Esimese lõigu kohaselt sõlmitavates kindlustuslepingutes võib näha ette kindlustuskaitse ülempiiri […]

[…]

Käesolevas artiklis sätestatud kindlustamiskohustuse täitmata jätmise korral võib pädev distsiplinaarorgan määrata distsiplinaarkaristusi.“

8.        Kindlustusseadustiku (Code des assurances)(3) artiklis L. 252‑1 on sätestatud:

„Iga isik, kelle suhtes kehtib rahvatervise seadustiku artiklis L. 1142‑2 sätestatud kindlustamiskohustus ja kes on püüdnud sõlmida Prantsusmaal kindlustusseltsiga kindlustuslepingut, mis hõlmaks nimetatud artiklis viidatud kolmandate isikute riske, ning kellele on kaks korda kindlustuskaitse andmisest keeldutud, võib pöörduda kaebusega Bureau central de tarificationi (edaspidi „tarifitseerimise keskbüroo“), mille loomise kriteeriumid ja töökorra määrab kindlaks Conseil d’État [(Riiginõukogu)] oma dekreediga.

Tarifitseerimise keskbüroo on ainsana pädev määrama kindlustusmakse summa, mille eest on asjaomane kindlustusselts kohustatud talle ette pandud riski kindlustama. Ta võib Riiginõukogu dekreedis sätestatud tingimustel määrata kindlaks kindlustatu omavastutuse.

Kui rahvatervise seadustiku artiklis L. 1142‑2 sätestatud kindlustamiskohustusega isik on ebanormaalselt suure kindlustusriskiga, teatab tarifitseerimise keskbüroo sellest riigi esindajale asjaomases departemangus. Ta teatab sellest asjaomasele spetsialistile. Sel juhul määrab ta kindlustusmakse summa lepingule, mille kestus ei tohi ületada kuut kuud.

Iga edasikindlustuslepingut puudutav tingimus, mille eesmärk on tarifitseerimise keskbüroo määratud kindlustusmakse summa tõttu teatavaid riske edasikindluskaitse alt välja arvata, on tühine.“

III. Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused

9.        PIP oli Prantsusmaal asuv rinnaimplantaatide tootja. Neid implantaate turustas Madalmaade ettevõtja Rofil Medical Nederland B.V. (edaspidi „Rofil“). Ta pakendas need ja lisas pakendisse teabelehe. PIP oli volitanud äriühingu TÜV Rheinland LGA Products GmbH (edaspidi „TÜV Rheinland“) kui direktiivi 93/42/EMÜ(4) tähenduses „volitatud asutuse“ alates oktoobrist 1997 tegema vastavushindamist Saksamaa, Euroopa jm rahvusvaheliste standardite järgi. Selleks viis TÜV Rheinland ajavahemikus 1997–2010 läbi mitu järelevalveauditit.

10.      Sügisel 2006 tehti põhikohtuasja apellandile Saksamaal lõikus, mille ajal paigaldati talle Rofili turustatavad rinnaimplantaadid. Hiljem leidis kinnitust, et tootedokumentides kirjeldatud ning müügiloas nimetatud ja heaks kiidetud materjali „NuSil“ asemel olid need implantaadid täidetud tööstusliku silikooniga, mille jaoks ei olnud luba.

11.      Märtsis 2010 avastasid Prantsuse tervishoiuasutused esimesena kontrolli käigus, et PIP kasutab ebaseaduslikult tööstuslikku silikooni. Aprillis 2010 soovitasid Saksamaa ametiasutused, et PIP silikoonimplantaate kasutanud arstid peaksid teatama sellest asjaomastele patsientidele ega kasutaks enam neid rinnaimplantaate. Aastal 2012 soovitati need implantaadid täielikult eemaldada.

12.      PIP muutus maksejõuetuks ja likvideeriti 2011. aastal. Detsembris 2013 mõistis Prantsusmaa kohus selle ettevõtja asutajale neli aastat vangistust tervisele ohtlike toodete valmistamise ja müügi eest.

13.      Apellant pöördus lõikuse teinud arsti, TÜV Rheinlandi ja Allianzi vastu Saksamaa kohtutesse.

14.      Ta väitis, et tal on Prantsusmaa õiguse kohaselt vahetu nõudeõigus Allianzi vastu. Rahvatervise seadustiku artikli L. 1142‑2 kohaselt on meditsiiniseadmete tootjad kohustatud sõlmima kindlustusseltsiga kindlustuslepingu (edaspidi „kindlustamiskohustus“). See tsiviilvastutuskindlustus annab kahju kandnud kolmandatele isikutele vahetu nõudeõiguse (Direktanspruch) kindlustusseltsi vastu.

15.      Kindlustusseadustiku artikli L. 252‑1 kohaselt võib iga sellise kindlustamiskohustusega isik, kes on püüdnud sõlmida Prantsusmaal kindlustusseltsiga kindlustuslepingut, mis hõlmaks nimetatud artiklis viidatud kolmandate isikute riske, ning kellele on kaks korda kindlustuskaitse andmisest keeldutud, pöörduda kaebusega tarifitseerimise keskbüroo poole. Seejärel määrab tarifitseerimise keskbüroo kindlustusmakse summa, mille eest on asjaomane kindlustusselts kohustatud talle ette pandud riski kindlustama.

16.      Tarifitseerimise keskbüroo kohustas 2005. aastal AGF IARDd, kes oli Allianzi õiguseellane, andma PIP‑le kindlustuskaitset. Käesoleval juhul lähtus tarifitseerimise keskbüroo kindlustusmakse summa määramisel PIP käibest Prantsusmaa territooriumil. Kindlustuslepingu eritingimustes pealkirja „Geograafiline ulatus“ all lepiti kokku, et kindlustuskaitse kehtib üksnes nende kahjujuhtumite korral, mis tekivad Prantsusmaa Euroopa osas ja Prantsuse ülemereterritooriumidel (edaspidi „territoriaalne piirang“). Tarifitseerimise keskbüroo sellele territoriaalsele piirangule vastu ei vaielnud. Samuti nähti ette, et korduva kahju korral on tagatise maksimumsumma ühe kahjujuhtumi kohta 3 000 000 eurot ja ühe kindlustusaasta kohta 10 000 000 eurot.

17.      Esimese astme kohus jättis apellandi hagi rahuldamata. Apellant pöördus apellatsioonkaebusega Oberlandesgericht Frankfurt am Maini (liidumaa kõrgeim üldkohus Frankfurdis), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, seoses esimese astme kohtuotsuses tehtud järeldustega TÜV Rheinlandi ja Allianzi kohta, ent mitte selles osas, mis puudutab lõikuse teinud arsti vastutust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses palub apellant tühistada kohtuotsuse TÜV Rheinlandi ja Allianzi osas. Samuti palub ta mõista talle välja kahjuhüvitis TÜV Rheinlandilt ja Allianzilt.

18.      Apellandi sõnul rikkus esimese astme kohus õigusnormi, kui ta luges kindlustuskaitse territoriaalse piirdumise Prantsusmaa territooriumiga õiguspäraseks ja tuvastas, et kaupade vaba liikumise suhtes ei ole rikkumisi toime pandud.

19.      Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitatud kohtu küsimused puudutavad ainult Allianzi võimalikku vastutust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seadnud küsimärgi alla vaidlusaluse territoriaalse piirangu vastavuse ELTL artiklile 18. Nimetatud kohtu sõnul on territoriaalses piirangus olemas piiriülene aspekt, mis realiseerub juhul, kui tekib kahju väljaspool Prantsusmaad. ELTL artikli 18 esimene lõik on kohaldatav seetõttu, et teistes ELTL sätetes ette nähtud konkreetsed diskrimineerimiskeelud käesolevas asjas ei kohaldu. Territoriaalne piirang on kaudselt diskrimineeriv kodakondsuse alusel, sest harilikult mõjutab see välismaiseid patsiente, nii nagu mõjutaks elukohatingimus. Peale selle saab ELTL artikli 18 esimesele lõigule tugineda eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes. Samuti võib tarifitseerimise keskbüroole ette heita, et ta territoriaalsele piirangule vastu ei seisnud.

20.      Nendel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Frankfurt am Main (liidumaa kõrgeim üldkohus Frankfurdis) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

„1.      Kas ELTL artikli 18 esimeses lõigus sätestatud diskrimineerimise keelu adressaadid ei ole mitte ainult ELi liikmesriigid ja liidu institutsioonid, vaid ka eraõiguslikud isikud (ELTL artikli 18 esimese lõigu vahetu õigusmõju kolmandatele isikutele)?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav ja ELTL artikli 18 esimene lõik ei ole eraõiguslike isikute vahelisele suhtele kohaldatav, kas siis tuleb ELTL artikli 18 esimest lõiku tõlgendada nii, et kindlustuskaitse piirdumine Prantsusmaa Euroopa osas ja Prantsuse ülemereterritooriumidel toimuvate kahjujuhtumitega on selle sättega vastuolus seetõttu, et Prantsuse pädev asutus [tarifitseerimise keskbüroo] ei vaidlustanud vastavat klauslit, kuigi selle klausliga rikutakse ELTL artikli 18 esimest lõiku, sest see sisaldab kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel?

3.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis millistel tingimustel võib juhul, kui esineb õigusmõju kolmandatele isikutele, olla kaudne diskrimineerimine põhjendatud? Eelkõige: kas kindlustuskaitse territoriaalne piirdumine kahjujuhtumitega, mis toimuvad Euroopa Liidu teatud liikmesriigis, võib olla põhjendatud kindlustusettevõtja vastutuse piiramise argumendiga ja kindlustusmakse summa suurusega siis, kui asjaomased kindlustuslepingud näevad ühtlasi ette, et korduvate kahjujuhtumite puhul on tagatud summa kahjujuhtumi ja kindlustusaasta kohta piiratud?

4.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kas siis tuleb ELTL artikli 18 esimest lõiku tõlgendada nii, et kindlustusandja ei saa juhul, kui ta sõlmis vastuolus ELTL artikli 18 esimese lõiguga lepingu üksnes kahjujuhtumite kohta, mis on tekkinud Prantsusmaa Euroopa osas ja Prantsuse ülemereterritooriumidel, esitada kahjujuhtumi toimumisel väljaspool neid piirkondi vastuväidet, et makset ei saa teha, sest on juba jõutud kindlustuskaitse maksimumsummani?“

21.      Allianz (vastustaja), Taani valitsus, Soome valitsus ja Euroopa Komisjon on esitanud oma kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis peeti 8. oktoobril 2019, osalesid vastustaja, Prantsuse valitsus ja komisjon.

IV.    Hinnang

22.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud neli küsimust, mis keskenduvad õiguslikele tagajärgedele, mis tuleneksid ELTL artikli 18 rikkumisest käesoleva juhtumi asjaoludel. Esimeses ja teises küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas apellant saab vahetult tugineda ELTL artiklile 18 horisontaalselt Allianzi vastu või vertikaalselt (õieti diagonaalselt) Prantsuse Vabariigi vastu, kuna tarifitseerimise keskbüroo kui riigi harund ei seisnud vastu kindlustuskaitse territoriaalsele piirangule. Kolmas ja neljas küsimus puudutavad ELTL artikli 18 ulatuse täpsustamist niisugusel juhul nagu käesolev, kus vaidlusaluses lepingus on peale territoriaalse piirangu ette nähtud ka kindlustuskaitse ülemmäär (kahjujuhtumi kohta ja kindlustusaasta kohta).

23.      Kõigile neljale küsimusele on vaikimisi omane eeldus, et vaidlusalune territoriaalne piirang on mitte ainult liidu õiguse kohaldamisalas, vaid ka kodakondsuse alusel diskrimineeriv ja ELTL artikliga 18 vastuolus.

24.      Enne aga, kui asuda arutellu rikkumise tagajärgede üle, on vaja astuda põhjenduskäigus samm, õieti kaks sammu tahapoole ja teha kindlaks, kas rikkumine on üldse toime pandud. Millist konkreetset kohustust või sätet liidu õiguses rikuti, kui lubati sellise territoriaalse piirangu seadmist kindlustuskaitsele seoses meditsiiniseadmetega, mis võivad osutuda defektseks? Selle küsimuse käsitlemiseks on vaja kõigepealt analüüsida, 1) kas see juhtum kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, s.o kas Euroopa Kohus on pädev eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastama, ja kui kuulub, siis 2) milline liidu õiguse säte võib viia järeldusele, et vaidlusalune territoriaalne piirang oli sellega vastuolus (või vastavuses).

25.      Tõden, et Euroopa Kohtu praktikas ei kalduta analüüsima alapunkte 1 ja 2 eraldi. See on mõistetav, kui võtta arvesse, et niipea kui alapunkti 2 kohaselt on kindlaks tehtud konkreetne liidu õigusest tulenev kohustus, on punkt 1 sellest järelduvalt täidetud, ilma et seda oleks vaja eraldi käsitleda. Käesolev juhtum on aga pisut ebatavaline. Ehkki, kui arvestada tavapäraselt üsna rikkalikku kohtupraktikat põhivabaduste kohta, näib käesolev kohtuasi kuuluvat liidu õiguse kohaldamisalasse (A), on selgelt keeruline teha kindlaks liidu õiguse sätet, mis keelaks kindlustamiskohustuse suhtes territoriaalse piirangu seadmise (B).

A.      Liidu õiguse kohaldamisalas?

26.      Vastustaja ja Prantsuse valitsuse arvates on käesolev juhtum liidu õiguse kohaldamisalast väljas. Vastustaja sõnul on käesolev juhtum Saksamaal lõikusel käinud Saksa patsiendi seisukohast puhtriigisisene olukord. Komisjon näib jõudvat samale järeldusele eeskätt ELTL artikli 18 kohaldatavuse suhtes. Seevastu Soome valitsus on seisukohal, et kuigi liidu õigus käesolevas asjas vaidluse all olevat kindlustust konkreetselt ei reguleeri, kuulub vaidlusalune olukord liidu õiguse alla. Põhjus on selles, et olukord on seotud piiriülese kaupade liikumise ja teenuste osutamisega, ning selles, et liidu teisene õigus reguleerib nii meditsiiniseadmeid kui ka vastutust defektsete toodete eest.

27.      Jagan suuresti Soome valitsuse seisukohta. Minu arvates on hoolimata ebaselgusest, mis puudutab konkreetselt ELTL artikli 18 – või mis tahes muu liidu õiguse sätte – kohaldatavust, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat arvesse võttes lihtsalt võimatu asuda seisukohale, et käesolevas asjas ei kuulu olukord liidu õiguse kohaldamisalasse Euroopa Kohtu pädevuse tähenduses.

28.      Euroopa Kohtu pädevuse tekkimiseks on vaja piisavalt selget ja otsest seost vaidlusaluse juhtumi ja ühe põhivabaduse (kaupade, isikute, teenuste või kapitali vaba liikumine) vahel (1) ja/või peab olema potentsiaalselt kohaldatav liidu (teisese) õiguse säte, mida on vaja vaidlusaluses asjas tõlgendada (2).

1)      Põhivabadused ja vaba liikumine

29.      Põhivabaduste kontekstis oleneb liidu õiguse kohaldatavus vaidluse konkreetsetest faktilistest asjaoludest: et liidu õigus oleks kohaldatav, on vaja tegelikku piiriülest aspekti. Muidu peetakse olukorda harilikult „puhtriigisiseseks“.(5) Põhivabadusi käsitlevad liidu õigusnormid ei peaks kuuluma kohaldamisele olukorras, mille asjaolud tervikuna piirduvad üheainsa liikmesriigiga.(6) Liikmesriigi õigusaktid, mis on ühtviisi kohaldatavad nii selle liikmesriigi kui ka teiste liikmesriikide kodanikele, „võivad üldiselt kuuluda aluslepinguga ette nähtud põhivabadusi käsitlevate sätete kohaldamisalasse vaid niivõrd, kui neid kohaldatakse [liidu]sisese kaubandusega seotud olukordadele“.(7)

30.      Aastate jooksul on põhivabadusi käsitlevaid sätteid käsitlev kohtupraktika tõepoolest nende kohaldamisala laiendanud. Kohtupraktika hakkas hõlmama mitte ainult tegelikke (st juba realiseerunud) takistusi, vaid ka hoiatavust ehk vabaduste kasutamise muutmist vähem huvipakkuvaks.(8) Samamoodi piisab pelgalt piiriülesuse võimalusest, mis ei pea tingimata olema konkreetsel juhul tõendatud.(9) Piiriülesuse võimalus jääb mõistlikult püstitatud eelduse tasandile: nii on teenuste kontekstis näiteks see, kui mõned teenuse kasutajad on tõenäoliselt teistest liikmesriikidest, piisav, et kohalduksid teenuseid käsitlevad aluslepingu normid.(10)

31.      Sedalaadi juhtumite puhul tekib loomulikult küsimus, kui kaugele saab seda võimalikkuse loogikat laiendada, mistõttu lõpuks võib liidu õigus hõlmata kõiki küsimusi, mis on seotud näiteks kaupade või isikutega. Kaupade kohta anti vastus kohtuotsuses Keck.(11) Teiste vabadustega seoses on vastus vahest veel andmata,(12) kuid üks on selge: harilikult keskendub arutelu hinnangu andmisele liikmesriigi meetmete liidu õigusele (mitte)vastavuse kohta, s.o Euroopa Kohtu pädevuse piires. Ei juhtu just sageli, et Euroopa Kohus tuvastab enda pädevuse puudumise, kui juhtumis, mis puudutab ühte neljast vabadusest, on olemas mõistlikult eeldatav (ja mitte täielikult hüpoteetiline)(13) piiriülene aspekt.

32.      Hiljuti koondas Euroopa Kohus kohtuotsuses Ullens de Schooten(14) oma praktikat seoses piiriülese olukorra puudumisega (puhtriigisiseste olukordadega), mille tagajärjel ei kuulu juhtum liidu õiguse kohaldamisalasse. Selles kohtuotsuses kinnitati, et ühestki tegelikust piiriülesest aspektist olenemata kuulub konkreetne olukord liidu õiguse kohaldamisalasse esiteks, kui „ei saa välistada, et teistes liikmesriikides asuvad kodanikud on olnud või oleksid huvitatud nende vabaduste kasutamisest, et tegutseda kõnealused siseriiklikud õigusnormid kehtestanud liikmesriigi territooriumil“; teiseks, kui „otsus, mille [eelotsusetaotluse esitanud kohus] kohus teeb pärast [Euroopa Kohtu] eelotsusemenetluses tehtud otsust, [mõjutab] ka [teiste liikmesriikide] kodanikke“; kolmandaks, „kui siseriiklik õigus kohustab eelotsusetaotluse esitanud kohut tagama selle kohtu asukoha liikmesriigi kodanikule samad õigused kui need, mis samasuguses olukorras tulenevad liidu õigusest mõne teise liikmesriigi kodanikule“, ja neljandaks, kui „liidu õigusnormid on muudetud kohaldatavaks siseriikliku õigusega, mille kohaselt olukordades, kus kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, lahenduse leidmisel järgitakse liidu õiguses sätestatut“.(15)

33.      Sellegipoolest on selge, et kohtuotsusega Ullens de Schooten hõlmatud stsenaariumid ei ammenda kõiki liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluda võivaid olukordi.(16) See kohtuasi puudutas ainult väiteid võimaliku piiriülese aspekti kohta aluslepingu vaba liikumise normidele tuginemisel seoses väitega, mis puudutas riigi vastutust liidu õiguse rikkumise eest. Nii andis Euroopa Kohus vastuse seoses nende aluslepingu sätetega, millele tugineti.

34.      Teine olukord, mis tüüpiliselt liidu õiguse kohaldamisalasse kuulub, on see, kui liidu õiguse säte reguleerib kõnealust valdkonda isegi piiriülese aspekti puududes.

2)      Liidu (teisese) õiguse (ühtlustamis)meede?

35.      Kas on olemas liidu õiguse säte (tüüpiliselt teisese õiguse ühtlustamissäte), mis võib olla käesoleval juhul kohaldatav ja mida võib olla vaja tõlgendada? Kas see liidu õiguse säte hõlmab õigusvaldkonda, milles käib vaidlus põhikohtuasjas? Kas see säte sisaldab õigusnormi, mida saab tõlgendada nii, et see on seotud olukorraga põhikohtuasjas? Jaatava vastuse korral on see juhtum selle sätte tõlgendamise tähenduses tõenäoliselt liidu õiguse kohaldamisalas.

36.      Paljuski ei olene see stsenaarium piiriülese aspekti olemasolust. Mitmed liidu teisese õiguse ühtlustamismeetmed on kohaldatavad puhtriigisisestele olukordadele, ehkki nende aluseks on aluslepingus vaba liikumise ja siseturu väljakujundamisega seotud sätted.(17) Seega ei ole Euroopa Kohtu pädevuse seisukohast oluline, kas olukord on faktiliselt puhtriigisisene, st kas kõiki faktilised asjaolud piirduvad vaid ühe liikmesriigiga.

37.      Tegelike või potentsiaalsete piiriüleste aspektide puududes piisab liidu õiguse kohaldatavuseks sellest, kui liidu (teiseses) õiguses on olemas asjakohased, potentsiaalselt kohaldatavad õigusnormid, milles ei eristata rahvusvahelise dimensiooniga tegevust selle dimensioonita tegevusest.(18) Seega, kui meetme ulatus ei hõlma sõnaselgelt vaid piiriülese mõõtmega olukordi, võib ühtlustamismeetmete olemasolu ja nende tõlgendamise vajadus seoses kõnealuse olukorraga kujutada endast piisavat seost, et liidu õigus oleks kohaldatav.(19)

38.      Minu arvates piisab selleks, et asi kuuluks liidu õiguse kohaldamisalasse, sellest, kui on olemas liidu teisese õiguse normid, mis kõnealust asja või küsimusi üldiselt reguleerivad. Seepärast ei ole Euroopa Kohtu pädevuse kindlakstegemise staadiumis vaja, et oleks selgelt ja üheselt määratletud sellele juhtumile kohaldatav konkreetne liidu õigusnorm või liidu õigusest tulenev kohustus.

39.      Illustratsiooniks võib sobida hiljutine näide ühest muust liidu õiguse valdkonnast. Kohtuotsus Moro(20) puudutas küsimust, kas liidu õigusega on vastuolus Itaalia õiguse säte, mille kohaselt ei ole võimalik pärast süüteo ülestunnistamist taotleda kokkuleppelist karistust, kui kriminaalmenetlus on alanud. See küsimus tekkis seoses sellega, kuidas tõlgendada direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet,(21) eriti selle artiklit 6 (õigus saada teavet süüdistuse kohta). Ei olnud erilist kahtlust, et selline olukord võib üldiselt kuuluda selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse. Nii puudutas juhtumi sisuline arutelu erinevalt kohtuasja vastuvõetavuse või Euroopa Kohtu pädevuse küsimusest seda, kas nimetatud direktiiv seab liikmesriikidele konkreetseid kohustusi põhikohtuasja konkreetses kontekstis.(22)

40.      Ka mina püüdsin kohtuasjas Moro tehtud ettepanekus(23) toonitada mõnevõrra kummalist tagajärge, mis tuleneks sellest, kui liidu õiguse kohaldamisala (ja Euroopa Kohtu pädevust) ei eristata selgelt arutelust, mis puudutab liidu õiguse sätetest tuleneva konkreetse kohustuse kindlakstegemist (küsimuse sisulist hindamist) samalaadsetes kohtuasjades. Kui lubada nendel kahel küsimusel üheks seguneda, peetaks kogu sisuline arutelu Euroopa Kohtu pädevuse hindamise ajal.

41.      Kokkuvõttes tunnistab Euroopa Kohus, et tal puudub pädevus, kui vaidlusalune olukord piirdub kõikides aspektides vaid ühe liikmesriigiga(24) või kui on ilmne, et ühtegi liidu õiguse sätet, eeskätt neid, mida palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada, ei saa kohaldada.(25) Ehkki need kaks olukorda võivad mõnikord ühel või teisel juhul kattuda (näiteks kui on tegu liidu teisese õiguse aktiga, mis reguleerib piiriülest olukorda), väärib kokkuvõttes märkimist, et nende alusloogika on erinev. Piiriülese aspekti olemasolu (ja puhtriigisisese olukorra puudumine) on kaudne hinnang, mis on seotud juhtumi faktiliste asjaoludega. Seevastu liidu ühtlustava meetme olemasolu (või puudumine) on normatiivne hinnang asjasse puutuvas õigusvaldkonnas: kas on olemas liidu õiguse meetmeid, mis võivad olla käesoleval juhul kohaldatavad?

3)      Käesolev juhtum

42.      Äsja kirjeldatud kaalutluste põhjal paigutub käesolev juhtum liidu õiguse kohaldamisalasse vähemalt kolmel põhjusel: 1) piiriülene aspekt seoses kaupade vaba liikumisega ja selle tagajärg vastutuse mõttes; 2) võimalus seoses vabadusega saada (kindlustus)teenuseid teisest liikmesriigist, ja 3) juhtumi normatiivne ese, nimelt tootjate vastutus defektsete toodete eest ja meditsiiniseadmed kui kaubad siseturul, mis on mõlemad liidu teisese õigusega osaliselt ühtlustatud.

43.      Esiteks on meditsiiniseadmed, mis väidetavalt põhjustasid apellandile kahju, lastud turule kogu Euroopa Liidus: neid toodeti Prantsusmaal ja seejärel turustas neid Madalmaades sealne ettevõtja, kes lõpuks müüs neid Saksamaal. Kindlasti on eelotsuse küsimused ühel või teisel viisil seotud seejärel tekkinud kahjuga, mida see ilmselt defektne kaup on ühes liikmesriigis põhjustanud selle liikmesriigi elanikule. Vaevalt saab aga eitada, et see kahju oli teatavas mõttes liidusisese kaubanduse tagajärg. Samuti on eelotsuse küsimustes konkreetselt palutud selgitada teises liikmesriigis asuva tootja vastutuse ulatust ning ametiasutuste seotust vastutuse ja kohustusliku kindlustuse korraga.

44.      Teiseks, nagu ei saa eitada, et tootmis‑ ja turustusahela eelmises etapis toimus vaba liikumine liikmesriikide vahel (sest liikus kahju põhjustanud kaup), on ka järgnenud etapis väidetav piiriülene aspekt. Kui territoriaalne tingimus loetakse liidu õigusega vastuolus olevaks, saaks Saksamaal elav apellant hüpoteetiliselt taotleda hüvitist vastustajalt, kelle asukoht on Prantsusmaal, ehk seega taotleda kahju kannatanud poolena piiriülese kindlustuse võimalust.(26) Kuigi tuleb tunnistada, et pean seda seost – erinevalt esimesest – üsna nõrgaks, on samuti õiglane märkida, et senises vaba liikumise kohtupraktikas on Euroopa Kohus käsitlenud kaugete stsenaariumide hõlmamist nelja vabaduse kohaldamisalasse üpris vastutulelikult.

45.      Kolmandaks puudutab käesoleva kohtuasja ese küsimusi, mis on mõningal määral ühtlustatud, sealhulgas vastutust defektsete kaupade või meditsiiniseadmete eest. Direktiiviga 85/374/EMÜ(27) kehtestati defektsete kaupade tootja mittesüülise vastutuse põhimõte. Direktiiviga 93/42 aga ühtlustati liikmesriikide õigusnormid, mis käsitlevad patsientide ja kasutajate turvalisust ja tervise kaitset meditsiiniseadmete kasutamisel. Direktiv reguleerib nende seadmete turustamist ja selles on kehtestatud standardid kaitseks meditsiiniseadmete kavandamise, valmistamise ja pakendamisega seotud ohtude eest.

46.      Kas ükski nende teisese õiguse aktide säte hõlmab (või saab neid eraldi või koostoimes tõlgendada nii, et need hõlmavad) tsiviilvastutuskindlustust seoses meditsiiniseadmete kasutamisega patsientide poolt? Võib meenutada, et hinnangu andmine, st Euroopa Kohtu pädevuse kohta hinnangu andmine puudutab kõnealuste õigusaktide eset, eeskätt nende esemelist kohaldamisala, kui võrrelda seda vaidluse esemega. Seevastu konkreetsete kohustuste olemasolu või puudumine on nende õigusaktide tõlgendamise küsimus.(28)

47.      Selle põhjal tuleb järeldada, et Euroopa Kohus on pädev käesolevat eelotsusetaotlust lahendama.

48.      Seda järeldust ei muuda vastustaja ja Prantsuse valitsuse poolt korduvalt toonitatud asjaolu, et apellant, kes soovib kasutada kindlustust, mis on seotud vaidlusaluste rinnaimplantaatidega Prantsusmaal, ei ole ise vaba liikumise õigust kasutanud. Ta on Saksamaa kodanik, kes sai rinnaimplantaadid Saksamaal. Seega ei olnud isikute vaba liikumist (apellant ei ole kolinud) ega (meditsiini)teenuste vaba liikumist (lõikus tehti Saksamaa elanikule Saksamaal).

49.      Need argumendid on kaugel sellest, et kummutada Euroopa Kohtu pädevus, mis on eespool loetletud kolme asjaolu põhjal juba tõendatud, kuid annavad tunnistust teistsugusest probleemist, mis käesolevas kohtuasjas esineb. Eelotsusetaotluses on selle esitanud kohus tuginenud vaid ELTL artiklile 18, osutamata sõnaselgelt, milliseid teisi liidu esmase või teisese õiguse sätteid võib kindlustuse suhtes seatud territoriaalne piirang olla rikkunud. Seega on jäetud teatavas mõttes kujutletavaks, millised konkreetsed vabadused (kaubad, teenused või isikud) võiksid olla kohaldatavad ja millises konkreetses kogumis, tegelikult aga esitavad eri pooled argumente seoses eri põhivabadustega. See omakorda tingib käesoleva asja tegeliku küsimuse: kas selline territoriaalne piirang on tõepoolest vastuolus ühegi konkreetse liidu õiguse sättega? Kui mitte, siis kas ELTL artikkel 18 saab ise endast sellist sätet kujutada?

B.      Milline konkreetne liidu õiguse säte?

50.      Oma küsimustes on eelotsusetaotluse esitanud kohus tuginenud ainult ELTL artiklile 18. Selles sättes on ette nähtud: „Ilma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist, on aluslepingutes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.“ Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse ELTL artiklit 18, milles on ette nähtud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõte, „iseseisvalt ainult liidu õigusega reguleeritavate olukordade suhtes, mille puhul ei ole EL toimimise lepingus ette nähtud diskrimineerimiskeelu erinorme“.(29)

51.      Seega on ELTL artiklil 18 n‑ö subsidiaarne funktsioon. Nagu kohtujurist Jacobs on märkinud, on selle sätte ülesanne „täita asutamislepingu konkreetsematest sätetest jäänud lüngad“.(30) ELTL artiklit 18 kohaldatakse vaid siis, kui ükski kodakondsuse alusel diskrimineerimist keelav erinorm (lex specialis) ei ole kohaldatav.

52.      Kas ELTL artiklil 18 on peale selle lünka täitva, subsidiaarse funktsiooni ka iseseisev ülesanne? Kuna ELTL artikkel 18 on määratletud teiste sätete suhtes („[i]lma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist“), on vaja analüüsida muid liidu õiguse sätteid, mis võivad olla asjakohased ja sisaldavad konkreetset kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu, isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole neile sõnaselgelt viidanud,(31) ning alles seejärel asuda ELTL artikli 18 juurde.(32) Asjasse puutuvaid põhivabadusi kindlaks tehes ei otsusta Euroopa Kohus abstraktselt, vaid peab silmas tema menetluses olevat juhtumit.(33)

53.      Sellepärast uurin enne, kui asun ELTL artikli 18 kui iseseisva sätte ulatuse juurde (4), kõigepealt seda, kas teiseses õiguses leidub asjakohaseid erinorme (1), kaupade vaba liikumise normide tähendust ja ulatust käesoleval juhul (2) ning teises liikmesriigis kahju kannatanud patsientide võimalust saada kindlustusteenuseid (3).

1.      Teisene õigus: tootevastutus ja meditsiiniseadmed

54.      Tootevastutust käsitleva direktiivi 85/374 artiklis 1 on sätestatud: „Tootja vastutab kahju eest, mille põhjustab tema toote puudus.“ Kui defektne toode põhjustab tarbijale kahju, võib tootjal lasuda vastutus ka hooletuse või tahtluse puududes. Ehkki direktiiviga 85/374 on kehtestatud range (või objektiivne) tootjate vastutuse kord, ei ole seal sõnagi kohustusliku kindlustuse kohta. Niisiis, nagu on juba leidnud kinnitust seoses muuga, mis võib sellest direktiivist tuleneda, kuid mida ei ole selles sõnaselgelt sätestatud, ei ole selle direktiivi eesmärk ühtlustada tootevastutuse valdkonda suuremas ulatuses kui see, mida direktiiv sõnaselgelt reguleerib.(34)

55.      Mis puudutab meditsiiniseadmeid käsitleva direktiivi 93/42 sätteid, kohustab selle direktiivi XI lisa punkt 6 volitatud asutusi vaid „võtma endale tsiviilvastutuskindlustuse, kui vastutus ei kuulu siseriiklike õigusaktide alusel riigile või kui liikmesriik ise ei ole otsene kontrollija“. Seda sätet tõlgendas Euroopa Kohus oma otsuses Schmitt,(35) kus ta märkis, et liidu õigusnormide praeguses seisus on liikmesriikide ülesanne kehtestada tingimused, mille kohaselt direktiivis 93/42 sätestatud EÜ vastavusdeklaratsiooni menetluse raames volitatud asutustele pandud kohustuste süüline rikkumine võib kaasa tuua tema vastutuse meditsiiniseadmete lõppkasutajate ees.

56.      Näib, et hiljutine seadusandlus meditsiiniseadmeid käsitleva määruse (EL) 2017/745(36) kujul ei ole seda olukorda palju muutnud. Kuigi see ei ole käesoleva juhtumi suhtes mõistagi ajaliselt kohaldatav, võib siiski olla tähelepanuväärne, et kuigi see määrus võeti vastu PIP skandaali järel,(37) käsitlevad määruses sisalduvad lisanõuded ainult volitatud asutuse vastutust.(38) Seal ei ole sõnagi tootjate kindlustamiskohustuste kohta. Määruse 2017/745 artikli 10 lõike 16 kohaselt peavad tootjatel vaid „olema […] proportsionaalsed meetmed, et tagada piisavad rahalised vahendid seoses nende potentsiaalse vastutusega direktiivi 85/374/EMÜ kohaselt, ilma et see piiraks rangemaid kaitsemeetmeid siseriikliku õiguse kohaselt“. Samas sättes on veel ette nähtud, et „[f]üüsilised ja juriidilised isikud võivad kooskõlas kohaldatava liidu ja siseriikliku õigusega nõuda defektse seadme põhjustatud kahju hüvitamist“.

57.      Kuigi artikli 10 lõiget 16 saaks ehk laiendavalt tõlgendada nii, et see hõlmab ka tsiviilvastutuskindlustust, on olemas ka muid vahendeid kui kindlustamiskohustus, tagamaks, et tootjatel on „piisavad rahalised vahendid seoses nende potentsiaalse vastutusega“. Pealegi selgub artikli 10 lõikes 16 sisalduvast viitest liikmesriigi õigusele, et liidu seadusandja ei kavatsenud selles aspektis ette näha niisugust ühtlustatud lahendust nagu kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus, mille peavad sõlmima kõik meditsiiniseadmete tootjad.

58.      Nii ei sisalda ükski nendest direktiividest erisätteid käesolevas asjas tekkinud konkreetse küsimuse, s.o meditsiiniseadmete lõppkasutaja huvides sõlmitava tsiviilvastutuskindlustuse kohta. Erinevalt näiteks liikluskindlustuse valdkonnast,(39) kus kehtestati sõidukite suhtes kogu Euroopa Liidu territooriumi hõlmav kindlustamiskohustus, on selge, et liidu seadusandja ei kavatsenud meditsiiniseadmete kasutamist puudutava tsiviilvastutuskindlustuse osas liikmesriikide õigusakte ühtlustada. Seetõttu, kuna see küsimus jäeti liidu teiseses õiguses tahtlikult reguleerimata, tuleb käesolevat juhtumit analüüsida liidu esmasest õigusest lähtudes.(40)

2.      Kaupade vaba liikumine

59.      Euroopa Kohus on vaba liikumist käsitlevas praktikas kõhklemata nimetanud riigisiseseid meetmeid vaba liikumise piiranguteks, mis kuuluvad ELTL artikli 34(41) (või artikli 35) kohaldamisalasse. Ent isegi arvestades sellist ekspansiivset vaadet liikmesriikidevahelist vaba kaubavoolu tõkestada võivate eeskirjade kindlakstegemisele (1), pean siiski võimatuks kvalifitseerida päritoluliikmesriigi ehk koduliikmesriigi (käesoleval juhul Prantsusmaa) õigusnormi, mis ei puuduta üheski tavapärases mõttes kaupade liikumist, vaid käsitleb nende edaspidise kasutamise tingimusi, nende kaupade vaba liikumist tõkestavaks meetmeks (2).

1)      Väljumine, sisenemine ja juurdepääs: kaupade vaba vool Euroopa Liidus

60.      Mis puudutab takistusi väljumisel, mis on harilikult seotud päritoluliikmesriigi õigusnormidega, on Euroopa Kohus märkinud, et kõikide riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes kohaldatav riigisisene meede, mille tegelik mõju kaupade väljaveole eksportiva liikmesriigi turult on suurem kui kaupade turustamisele selle liikmesriigi siseturul, kuulub ELTL artiklis 35 sätestatud keelu kohaldamisalasse.(42)

61.      Mis puudutab takistusi sisenemisel, mis tulenevad harilikult vastuvõtva liikmesriigi õigusnormidest, siis ELTL artikli 34 kohaldamisalasse kuulub terve rida meetmeid alates diskrimineerivatest tõketest(43) kuni füüsiliste kaubandustõketeni(44) ja toodete suhtes kehtestatud nõueteni (nt seoses nimetuse, kuju, mõõtmete, kaalu, koostise, esitlusviisi, märgistuse või pakendiga), isegi kui neid nõudeid kohaldatakse ühtviisi kõikidele toodetele ja nende eesmärk ei ole reguleerida liikmesriikidevahelist kaubandust.(45)

62.      Viimati nimetatud kohtupraktika suuna kõige hiljutisemat kinnitust sisaldavad kohtuotsused komisjon vs. Itaalia ning Mickelsson ja Roos(46) seoses riigisiseste meetmetega, mis käsitlevad toodete kasutamist vastuvõtvas liikmesriigis. Euroopa Kohus märkis, et peale meetmete, mille eesmärk või toime seisneb teistest liikmesriikidest pärit toodete ebasoodsamas kohtlemises, kuuluvad ELTL artikli 34 kohaldamisalasse ka kõik muud meetmed, mis takistavad teistest liikmesriikidest pärit toodete pääsu liikmesriigi turule, sest „kauba liikmesriigi territooriumil kasutamise keeld avaldab vastavalt oma ulatusele olulist mõju tarbijate käitumisele, mis omakorda mõjutab kauba pääsu selle liikmesriigi turule“.(47)

63.      Läbiva joone kindlakstegemine Euroopa Kohtu rikkalikus kaupade vaba liikumist käsitlevas praktikas ei ole lihtne ülesanne.(48) Käesoleva asja kontekstis aga väärivad esiletõstmist kolm aspekti.

64.      Esiteks on kaupade vaba liikumine seotud piiriüleste voogudega ja eeskirjadega, mis takistavad väljumist või sisenemist. Seega on kõne all kaupade mobiilsus või vaba vool, harilikult seoses vastuvõtvas liikmesriigis nende kaupade turu hõlvamise võimalusega. ELTL artiklite 34 ja 35 kohaldamisalasse kuuluvad liikmesriigi õiguse sätted, mis takistavad toote sisenemist või väljumist.

65.      Siiski ei ole vaba liikumise normide eesmärk reguleerida kaupade edaspidist kasutamist või tarbimist vastuvõtvas liikmesriigis. Kui kaubad on ühest liikmesriigist väljunud ja teise liikmesriiki sisenenud, on toimunud „piiriülene liikumine“. Kuigi need kaubad liiguvad vabalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, peavad need vastama selle liikmesriigi eeskirjadele, mis on kehtestatud tema autonoomse reguleerimispädevuse piires.

66.      Teiseks tuleb tunnistada, et ehkki kaupade vaba liikumist käsitlevate normide eesmärk ei ole reguleerida nende kaupade edaspidist kasutamist vastuvõtvas liikmesriigis, on sellest teataval määral kaugemale mindud. On selge, et kaupade vaba liikumist käsitlev kohtupraktika puudutab teatavaid kasutamistingimusi, tarbimist või muid kohaldatavaid eeskirju vastuvõtvas liikmesriigis. Soovitaksin siiski, et need kaugemale mineku juhud peaksid puudutama ainult ja nõuetekohaselt kas lauskeeldusid teatavate tegevuste suhtes või praktikat, mis (peaaegu) täielikult takistab teatavate toodete kasutamist ja kaubastamist või nende tegelikku pääsu turule.(49)

67.      Kolmandaks tehti just niisuguse soovimatu kaugemale mineku piiramiseks kohtuotsus Keck(50) ja piirati ELTL artiklite 34 ja 35 kohaldamisala läheduse nõudega.

68.      Ühest küljest piiras Euroopa Kohus ELTL artikli 34 kohaldamisala, arvates sellest välja teatavad müügikokkulepped. Keckist kujunenud kohtupraktika(51) kohaselt ei takista müügikokkuleppeid piiravad või keelavad liikmesriigi õigusnormid liidusisest kaubandust, niikaua kui neid kohaldatakse kõikidele riigi territooriumil tegutsevatele asjaomastele ettevõtjatele ja niikaua kui need mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi nii omamaiste kui ka teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist.

69.      Teisest küljest piirab Euroopa Kohus ELTL artiklite 34 ja 35 kohaldamisala kaugele jäämise kriteeriumiga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu nende artiklite kohaldamisalasse meede, mida kohaldatakse vahet tegemata ja mille eesmärk ei ole reguleerida kaubavahetust teiste liikmesriikidega ning mille piirav mõju kaupade vabale liikumisele on liiga ebaselge ja kaudne, et sellest tulenevat kohustust saaks pidada liikmesriikidevahelist kaubandust takistavaks.(52)

70.      Ehkki kohtuotsust Keck ja läheduse nõuet (või kaugele jäämise puudumist) on tutvustatud eri pealkirjade all, on nende loogika üks ja sama: need välistavad ELTL artikli 34 kohaldamisalast muu hulgas kõik liikmesriigi õigusnormid, mis ei puuduta kaupade liikumist ega sellele vahetult järgnevaid või sellega seotud samme, millel on selge mõju turulepääsule, seega takistades ise turulepääsu.

2)      Kindlustuskaitse puudumine ja „oluline mõju tarbijate käitumisele“

71.      Nendes analüütilistes raamides näib, et kaupade vaba liikumise normid ei anna alust katseks korvata seda, et vastuvõtvas liikmesriigis puuduvad eeskirjad meditsiiniseadmete tootjate kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse kohta, sisuliselt nende kaupade lähtekohaks olnud päritoluliikmesriigis olemas olevate eeskirjade impordiga.

72.      Seda järeldust toonitavad veelgi kaks käesoleva juhtumi erisust.

73.      Esiteks ei ole käesolevat kohtuasja palunud algatada isik, kes harilikult oleks sedalaadi vaidlustes hageja: kõnealuste kaupade tootja, importija või nendega kaupleja. Ükski meditsiiniseadmete tootja ei ole väitnud, et kõnealune kindlustamiskohustus kujutab endast takistust väljumisel (Prantsuse tootjatele) või sisenemisel (välismaistele tootjatele).(53) Muidugi ei väida seda ka apellant. Ta ei väida, et vaidlusalused eeskirjad takistavad Prantsusmaal toodetud meditsiiniseadmete riigist väljumist, avaldades seega mõju nende toodete kasutajatele (Saksamaal). Tegu on hoopis olukorraga, kus toode põhjustas pärast Prantsusmaalt Madalmaade kaudu Saksamaale viimist kahju apellandile kui patsiendile, s.o selle toote lõppkasutajale.

74.      Teiseks on käesolevas asjas esitanud eelotsusetaotluse vastuvõtva liikmesriigi (Saksamaa) kohus, kelle küsimus puudutab päritoluliikmesriigi (Prantsusmaa) õigusakte, mis on vaba liikumise normide kontekstis ebatavaline.(54) Tavaliselt vaidlustatakse selles kontekstis – olgu vaidluse all väidetavad takistused sisenemisel või väljumisel – päritoluriigi meetmed (mis väidetavalt takistavad väljumist) päritoluliikmesriigi kohtutes ja vastuvõtva riigi meetmed (mis väidetavalt takistavad sisenemist) vastuvõtva liikmesriigi kohtutes. Seega, kui käesolevas asjas oleks tegu „tavalise“ vaba liikumisega seotud kohtuasjaga, oleks eelotsusetaotluse esitanud kas Prantsuse kohus, kellel on palutud hinnata, kas Prantsuse õigusnormid kujutavad endast takistust väljumisel, või Saksamaa kohus küsimustega, mis puudutavad Saksamaa õiguse vastavust liidu õigusele.

75.      Samas on käesolevas asjas siiski tegu olukorraga, kus Saksamaa kohus palub Euroopa Kohtul selgitada Prantsuse õigusnormidega seotud küsimust seoses hagiga, mille on esitanud kauba lõppkasutaja. Kaupade vaba liikumise normide loogika järgi on küsimus siis sisuliselt selles, kas see, kui Prantsusmaal valmistatud meditsiiniseadmetega seotud kohustuslik kindlustus ei „reisi“ nende kaupadega kaasa, kujutab endast teises liikmesriigis elava lõppkasutaja seisukohast vaba liikumise takistust.

76.      Minu vastus sellele küsimusele on selgelt eitav. See, et kindlustus ei „reisi“ kaupadega kaasa, isegi kui tegu on päritoluliikmesriigis kohustusliku kindlustusega, mis puudutab nende kaupade edaspidist kasutamist selles liikmesriigis, ei ole ELTL artikli 34 ega 35 kohaldamisalasse kuuluv küsimus.

77.      Tunnistan, et selleks, et muuta niisugused riigisisesed eeskirjad (või õieti selliste eeskirjade puudumine) kaupade vaba liikumise seisukohast probleemseks, oleks võimalik konstrueerida võrdlemisi pikk hüpoteetilise põhjuslikkuse ahel. Näiteks kohtuotsusele Mickelsson ja Roos tuginedes saaks argumenteerida, et kindlustuse piirdumine vaid päritoluliikmesriigi territooriumiga võiks avaldada „olulist mõju tarbijate käitumisele“ vastuvõtvas liikmesriigis ja seega toimida turule pääsemisel takistusena.(55) Loomulikult ei ole meditsiiniseadmed tavalised kaubad. Tõenäoliselt hangivad tarbijad väga üksikasjalikku teavet, enne kui nad ostavad meditsiiniseadme ja lasevad selle enda kehasse paigaldada. Nii võib eeldada, et tarbija Saksamaal võib teada saada, et nende konkreetsete meditsiiniseadmete tootjal on tsiviilvastutuskindlustus vaid Prantsusmaa territooriumil ja ta teaks, et kui need meditsiiniseadmed on defektsed ja kui see tootja pankrotistub, ei saa ta kahjuhüvitist, sest Prantsuse tootja ja tema kindlustusandja vahel Prantsusmaal sõlmitud leping sisaldab territoriaalse piirangu tingimust. Sellise perfektse, tuleviku ettenägemisele kalduva stsenaariumi korral võiks tarbija Saksamaal olla ajendatud loobuma selle toote ostmisest Prantsusmaalt ning see võiks tõepoolest mõjutada piiriülest kaupade voolu.

78.      Ent „kuide“ arv nendes hüpoteesides näitab, miks seesugune stsenaarium jääb liiga kaugele ja liiga hüpoteetiliseks, et kaupade vaba liikumise normidega seostuda. Selle loogikaga nõustumise korral, quod non, võiks mängu tuua päritoluliikmesriigi iga riigisisese õigusnormi – vähemalt need, mis on vastuvõtvas liikmesriigis kehtivatest soodsamad.

79.      Teatavas mõttes on käesolev olukord selles osas, mis puudutab pääsu vastuvõtva liikmesriigi turule (või koguni väljumist koduturult), veelgi kaugem ja hüpoteetilisem kui (kuri)kuulus pühapäevast kauplemist käsitlev kohtupraktika suund,(56) mille raames on tehtud kohtuotsus Keck. Pühapäevase kauplemise kohtuasjades avaldas üldkohaldatav kaupluste pühapäevase lahtioleku keeld selgelt mõju müügi, sealhulgas teistest liikmesriikidest pärit kaupade müügi kogumahule. Käesolevas asjas on „kuide“ ahel oluliselt pikem.

80.      Järelikult ei ole kaupade vaba liikumist käsitlevad aluslepingu normid kohaldatavad tingimustele, mis puudutavad kaupade edaspidist kasutamist vastuvõtvas liikmesriigis, kui need tingimused ei takista otseselt ja vahetult pääsu selle liikmesriigi turule. Lõppkasutaja seisukohast puudutab tootja kohustus sõlmida defektsete toodete kohta tsiviilvastutuskindlustus või niisuguse kohustuse puudumine üksnes kaupade edaspidise kasutamise tingimusi vastuvõtva liikmesriigi territooriumil ega puuduta otseselt ega vahetult kaupade väljumist päritoluliikmesriigist ega pääsu vastuvõtva liikmesriigi turule.

3.      Vabadus saada teisest liikmesriigist (kindlustus)teenuseid

81.      Näib, et teenuste osutamise vabadus ei puutu käesoleval juhul asjasse. Esiteks ei ole see põhikohtuasjas faktiliselt vaidluse all, sest apellant on meditsiiniseadme lõppkasutaja, mitte teenuste osutaja. Teiseks ei mõjuta vaidlusalused eeskirjad teenuste – meditsiini‑ ega kindlustusteenuste – osutamise vabadust. Kindlustusteenuste osutamise vabaduse puhul, nagu märkis Prantsuse valitsus, ei takista vaidlusaluse kindlustamiskohustuse territoriaalne piirang kindlustusseltse hõlmamast niisuguseid meditsiiniseadmeid, mis on toodetud Prantsusmaal, kuid mida kasutatakse teises liikmesriigis. Tootjad ja kindlustusseltsid saavad ju oma lepinguvabadust teostades ise otsustada, et kindlustuslepingu territoriaalne ulatus on laiem Prantsuse õiguses kohustuslikust miinimumist, milleks on Prantsusmaa territoorium.

82.      Euroopa Kohtu sõnul aga sisaldab teenuste osutamise vabadus teenusesaajate vabadust minna teise liikmesriiki, et seal teenust saada. Hüpoteetiliselt võib apellant saada kahte liiki teenuseid: meditsiiniteenust ja kindlustusteenust. Euroopa Kohus on juba kinnitanud, et ravi saajaid võib pidada teenusesaajateks.(57)

83.      Apellant aga sai meditsiiniteenuseid Saksamaal, mitte Prantsusmaal. Seega piiriülene aspekt lihtsalt puudus, kui teenuste saajaid käsitlevat kohtupraktikat ei mõtestata ümber nii, et see hõlmab „reisimist ilma liikumata“.

84.      Ainus järelejääv stsenaarium oleks käsitada apellandi olukorda nii, et ta on potentsiaalne kindlustusteenuste saaja. Need teenused oleksid piiriülest laadi selles mõttes, et Saksamaa elanik nõuaks kahjusaajana hüvitist Prantsusmaal sealselt kindlustusandjalt. Sel juhul takistaks territoriaalse piirangu olemasolu vaba kindlustusteenuste saamist välismaalt.

85.      Sellise tõlgendusega kaasneb mitu probleemi. Nende probleemide koostoime tagajärjel väljuks teenuste saamise vabadus oma loogilistest piiridest.

86.      Tuleb tunnistada, et on olemas kohtuotsus Cowan.(58) See kohtuasi puudutas Briti kodanikku, kes taotles Prantsuse riigilt hüvitist kahju eest, mis tekkis talle seetõttu, et ta langes turistina Pariisis viibides kallaletungi ohvriks. Prantsuse õigusaktide kohaselt pidi hüvitist antama vaid Prantsuse kodanikele ja Prantsusmaal elavatele välismaa kodanikele. Euroopa Kohus otsustas, et „kui ühenduse õigus tagab füüsilisele isikule vabaduse minna teise liikmesriiki, tuleneb selle isiku kaitse kahju eest kõnealuses liikmesriigis seal elavate kodanike ja isikutega samadel alustel otseselt nimetatud liikumisvabadusest. Sellest tulenevalt on diskrimineerimiskeeld selles osas, mis puudutab kaitset kallaletungi ohu eest ja õigust saada selle ohu realiseerumise korral liikmesriigi õiguses ette nähtud rahalist hüvitist, kohaldatav asutamislepingu tähenduses teenuste saajatele“.(59)

87.      Ent olemas on määrava tähtsusega erinevused. Esiteks oli I. W. Cowan tegelikult kasutanud õigust vabalt liikuda (siirdudes Ühendkuningriigist Prantsusmaale), olgugi et kõigest turistina. Euroopa Kohus märkis sõnaselgelt, et just selle liikumise „järelmina“ on I. W. Cowanil õigus saada teda vastu võtnud liikmesriigilt teenuseid. Seetõttu oli ta edukas vastuvõtva liikmesriigi õigusakti vaidlustamisel vastuvõtva liikmesriigi kohtus. Teiseks seisnes kohtuotsuse Cowan aluseks olnud loogika ajal, mil liidu kodakondsust veel ei eksisteerinud,(60) eesmärgis tagada, et „reisiv tarbija“ saaks kasutada vastuvõtvas liikmesriigis neidsamu hüvesid ja teenuseid nagu selle riigi kodanik või elanik.

88.      Käesolev olukord on teistsugune. Esiteks ei ole apellant liikunud. Teiseks on ta vaidlustanud mitte omaenda liikmesriigi (Saksamaa) õigusakti, vaid (kaudselt) Prantsuse õigusakti teise liikmesriigi kohtus.

89.      Samuti seisneb iga niisuguse konstruktsiooniga kaasnev intellektuaalne raskus jällegi selle kauges ja hüpoteetilises suhtes selgete liidu õiguse normidega. Teenuste vaba liikumine tõstab reljeefselt esile käesoleva kohtuasja tegeliku probleemi: liidu õiguses ei ole selget õigusnormi, mis kõnealuse piirangu keelaks, see aga viib rea hüpoteeside ja oletusteni, kuidas niisugust õigusnormi tagantjärele fakti toimumise järel konstrueerida. See, et niisuguse argumendiga rakendatakse vanker hobuse ette, tuleb veelgi enam ilmsiks seoses potentsiaalse teenuste osutamisega: kuna apellant võiks nõuda vastustajalt kahjuhüvitist, kui territoriaalne piirang kindlustuslepingust kustutada, ja võiks seega saada kindlustusteenuseid kui kahju kannatanud isik, peab kindlustuskaitse territoriaalne piirang olema liidu õigusega vastuolus. Sellise argumentatsiooni korral saaks (soovitav) tulemus isegi kohaldatava liidu õigusnormi puududes analüüsi suunata.

90.      Minu arvates ei ole võimalik sellise käsitusviisiga nõustuda. Seetõttu tuleb järeldada, et käesoleva juhtumi asjaoludel ei saa apellant tugineda teenuste osutamise vabadusele.

4.      ELTL artikkel 18

91.      Pidasin hädavajalikuks analüüsida käesoleva ettepaneku eelnevates osades üsnagi üksikasjalikult kõiki teisi aluslepingu ja teisese õiguse materiaalõiguslikke sätteid, mis võiksid sisaldada käesolevas asjas kohaldatavat keeldu. Näib aga, et liidu õiguses ei ole ühtegi muud sätet – kindlasti mitte sellist, millele oleks käesolevas menetluses Euroopa Kohtu tähelepanu juhitud –, millega oleks vastuolus territoriaalne piirang meditsiiniseadmete tootja sõlmitud kindlustuslepingus, kui sellele tugineb kahju kannatanud patsient teises liikmesriigis.

92.      Seda üksikasjalikku käsitelu teiste kohalduda võivate, iseäranis vaba liikumist käsitlevate liidu õigusnormide üle ei tinginud pelgalt ELTL artikli 18 suhteline, subsidiaarne laad,(61) vaid seda oli vaja ka selleks, et täielikult mõista, kui kaugele võib ulatuda ELTL artikkel 18, kui tõlgendada seda nii, et selle artikli endaga on kehtestatud üldine, iseseisev diskrimineerimiskeeld aluslepingute kohaldamisalas.

93.      Käesolevas kokkuvõtvas jaos selgitan esmalt, miks Euroopa Kohus ei ole (suuremas osas) oma hiljutisest kohtupraktikast ELTL artiklit 18 nii kaugeleulatuvalt tõlgendanud (1). Seejärel kirjeldan, kuidas ELTL artikkel 18 võiks käesoleva kohtuasja kontekstis olla mõeldav ja kohaldatav iseseisva sättena, mis loob rakendatavaid kohustusi, olenemata teistest liidu õiguse sätetest (2). Lõpuks selgitan, miks olen – olgugi et tunnen apellandile südamest kaasa – seisukohal, et ELTL artikli 18 selline tõlgendamine oleks struktuurilises mõttes väga problemaatiline. See muudaks ELTL artikli 18 piiramatuks ühtlustamissätteks, mis lööb segi pädevuse jaotuse Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel ning tekitab siseturu piires problemaatilisi vastuolusid eri õiguskordade vahel (3).

1)      ELTL artikkel 18 ja liikumisvabadust teostava liidu kodaniku juhtum

94.      ELTL artiklile 18 saab tugineda „kõigis olukordades, mis kuuluvad liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse“. Ühes nendest „olukordades[t], mis kuuluvad liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse“, on Euroopa Kohus muu hulgas sedastanud, et „niisugu[s]e liidu kodanik[u olukord], kes kasutab oma õigust vabalt liikuda, [kuulub] kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet tunnustava ELTL artikli 18 kohaldamisalasse“.(62)

95.      ELTL artikli 18 kohaldamisel ei ole Euroopa Kohus tõepoolest väga range, kui küsimus on hinnangu andmises tegeliku liikumise kohta. On olemas kohtupraktika suunad, eriti hiljutisemad, mis on seotud liidu kodakondsusega, kus see, kas asjaomane isik tegelikult vaba liikumise õigust kasutas, ei ole olnud kohe selge.(63) Siiski kehtib jätkuvalt tingimus, et üldiselt peab liidu kodanik või mitmel niisugusel juhul liidu kodaniku lähisugulased olema mingil määral liikunud. Pelgalt ühes liikmesriigis elamisest ELTL artikli 18 kohaldumiseks ei piisa.(64) Sellele sättele saavad tugineda ainult need isikud, kes on tegelikult liikunud.(65)

96.      Muudes küsimustes peale liidu kodakondsuse – millega seoses tuginetakse ELTL artiklile 18 kõige sagedamini – on Euroopa Kohus mõnel korral tunnistanud, et ELTL artikkel 18 võib olla kohaldatav, kui olukord puudutab riigisisest meedet, millega võetakse üle liidu teisese õiguse akt;(66) või pidades silmas tagajärgi liidusisesele kaupade ja teenustega kauplemisele, kui vaidluse all on kaubandusvabadus;(67) või kui olukord kuulub konkreetselt liidu ühtlustamismeetmete reguleerimisalasse, nagu kohtuasjas International Jet Management.(68)

97.      Viimati nimetatud kohtuotsust, mille kohaselt ELTL artikli 18 muudab kohaldatavaks liidu ühtlustamismeetmete olemasolu, tuleb siiski vaadata perspektiivis. Erinevalt liidu teisese õiguse eseme üldisevõitu ja laiapiirilisest hindamisest, mille eesmärk on teha kindlaks Euroopa Kohtu pädevus,(69) on selleks, et ELTL artikkel 18 oleks kohaldatav materiaalõigusliku ja rakendatava kohustusena, vaja, et vaidlusalune küsimus (või kitsamalt selle ese) oleks konkreetselt ühtlustatud, mistõttu seda peetakse liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse kuuluvaks ja seega ELTL artikli 18 kohaldatavust tingivaks.

2)      ELTL artikkel 18 kui iseseisvalt materiaalõiguslikku kohustust loov säte

98.      ELTL artikli 18 lõikes 1 on ette nähtud kolm tingimust seoses selle sätte kohaldatavusega konkreetsele juhtumile: 1) olukord kuulub aluslepingute kohaldamisalasse; 2) selle sätte kohaldamine ei piira aluslepingute erisätete kohaldamist; ja 3) esineb diskrimineerimine kodakondsuse alusel.

99.      Esimese tingimuse osas, kui pidada silmas vaba liikumise vastutulelikku käsitamist senises kohtupraktikas, tuleb käesolevat juhtumit pidada liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvaks.(70) Siiski saaks ka märkida, et kui pärast liidu esmase ja teisese õiguse üksikasjalikku analüüsi ilmneb, et tegelikult ei ole liidu õiguses ühtegi konkreetset sätet, milles on ette nähtud meditsiiniseadmete tootjate kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus, ning et käesoleva juhtumi kontekstis ei saa sellist kohustust kaudselt järeldada ka ühestki põhivabadusest, jääb see juhtum tervikuna liidu õiguse kohaldamisalast ja Euroopa Kohtu alluvusest välja. Mul on kahtlusi sellise tõlgenduse intellektuaalses aususes,(71) ent samuti võib sellel olla intrigeerivaid tagasilööke ELTL artikli 18 enda kohaldatavuse suhtes.

100. Mis puudutab teist tingimust, ei ole aluslepingutes ega teisese õiguse aktides ühtegi erisätet, mis konkreetselt käsitleks kindlustamiskohustust või selle ulatust.

101. Kolmanda tingimuse osas võib see, et tootjate vastutuse tingimused on mõnes liikmesriigis soodsamad kui teistes, tunduda põgusal pealevaatamisel õpikunäitena kaudsest diskrimineerimisest kodakondsuse alusel. Muidugi ei puuduta see diskrimineerimine juurdepääsu meditsiiniteenustele: nagu Prantsuse valitsus on korduvalt ja õigesti märkinud, hõlmaks kohustuslik kindlustus ka Saksa naisi, kui nad oleksid ravil Prantsusmaal.

102. Juurdepääs meditsiiniteenustele ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Diskrimineerimine seisneks väidetavalt hoopis erinevas kohtlemises seoses võimalusega saada kindlustuspoliisi alusel hüvitist. Olgugi et kahju põhjustas sama defektne kaup, mis oli Euroopa Liidus vabas ringluses, erines hüvitise saamise võimalus olenevalt sellest, kus patsient lõikusel käis. Kahtlemata on tõenäoline, et enamik Prantsuse kodanikke läheb sellisele lõikusele Prantsusmaal ja enamik Saksamaa kodanikke Saksamaal. Seega on palju vähem tõenäoline, et Saksa patsiendid üldse kunagi selle kindlustuskaitse alusel hüvitist saavad.

103. Samuti, pidades silmas kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel, saaks Prantsusmaale ette heita, et ta kaudselt soodustab meditsiiniteenuste osutamist oma territooriumil, muutes kindlustusest tuleneva hüvise saamise teiste liikmesriikide kodanike jaoks keerulisemaks, kuna nad peaksid selleks Prantsusmaale lõikusele tulema. Seevastu Prantsuse naised, kes lähevadki tõenäolisemalt lõikusele Prantsusmaa territooriumil, saaksid seetõttu kindlustuspoliisi alusel hüvitise kätte lihtsamini kui muude riikide naised.(72)

104. Seega saaks väita, et kõik kolm ELTL artikli 18 kohaldatavuse tingimust näivad olevat täidetud. On veel kolm argumenti, mida saaks ehk pidada sellistel juhtudel nagu käesolev ELTL artikli 18 kohaldatavust toetavaks.

105. Esiteks saab väita, et kui liidu õiguses on ette nähtud ja rakendatud kaupade vaba liikumine, peab olema ette nähtud ja rakendatud ka võrdne vastutus juhul, kui need kaubad osutuvad defektseks. Kaupadega kaasneb sageli riske ning vabakaubandus võimaldab nendel riskidel ringelda ja potentsiaalselt tekitada kahju kus tahes. Tundub õiglane, et kõikidel patsientidel igal pool Euroopa Liidus, kes kannatavad liikmesriigis toodetud defektse toote tõttu kahju, peaks olema võimalus saada piisavat hüvitist.

106. Teiseks – ja osalt seoses esimese punktiga – on tarbijakaitse olnud viimastel aastatel liidu poliitikas esiplaanil. ELTL artikliga 12 muudeti tarbijakaitsenõuded valdkonnaüleselt kohaldatavaks, et neid võetaks arvesse teistes valdkondades liidu poliitika kujundamisel ja rakendamisel. Seega peab vabas liikumises kajastuma ja eesmärgiks olema tarbijakaitse kõrge tase, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 38.

107. Kolmandaks tuleb arvesse võtta liidu kodakondsust. Teatavas mõttes võib varasemat kohtupraktikat ELTL artikli 18 kohta – kindlasti seda, mis on seotud isikute vaba liikumisega(73) – näha kui liidu kodakondsuse eelkäijat. Liidu kodakondsuse kehtestamine aga, mis on igal juhul seotud võrdse väärikuse põhimõttega liidu õiguses (harta artiklid 1 ja 20), muudab tähenärimise selle üle, kes täpselt kuhu ja kui kauaks liikus või kes kellest sõltub, ülearuseks.

108. Kõik need argumendid üheskoos ja koostoimes vaieldamatult kohutavate tagajärgedega, mida vaidlusalused defektsed tooted apellandile põhjustasid, võiksid viia seisukohani, et liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt on kindlustuskaitse tegelikult ette nähtud vaid nendele isikutele, kes käivad lõikusel selle liikmesriigi territooriumil, ja piirdub seega kaudselt vaid selle liikmesriigi kodanikega, on vastuolus nõudega, et kõik Euroopa kodakondsuses olevad tarbijad peavad olema võrdselt kaitstud.

3)      Siseturu reguleerimisloogika järgimine

109. Kuigi selline seisukoht oleks käesoleva juhtumi konkreetses kontekstis moraalselt täiesti mõistetav, oleks see struktuuriliselt täiesti vale. See muudaks ELTL artikli 18 piiramatuks sätteks, millest tulenevalt saaks kohtulikult ühtlustada iga teema, olgu see liidu õiguse sättega kui tahes kaugelt seotud. Samuti pööraks see pea peale reguleerimispädevuse siseturul, tekitades edaspidi liikmesriikide vahel lepitamatuid vastuolusid pädevuse küsimustes.

110. Siseturu reguleerimise lähtepõhimõtteks on reguleerimise mitmekesisuse austamine küsimuses, mis ei ole liidu õigusega sõnaselgelt ühtlustatud. Kaudne ühtlustamine võib vahel tõepoolest sellesse valdkonda ulatuda. Võidakse sedastada, et teatavad liikmesriikide õigusnormid, mida ei ole varem õigusaktide kaudu ühtlustatud, on vastuolus ühega neljast vabadusest.

111. Arutelust kaupade(74) ja teenuste(75) vaba liikumise üle ilmneb selgelt, et need vabadused on juba ulatuslikud. Ent samuti selgub käesoleva juhtumi aruelust, et kui ELTL artikkel 18 saaks toimida iseseisva materiaalõigusliku sättena nii, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimustes mõista andnud, ulatuks selle haare kaugemale kõigest, mida on vaba liikumise kohtupraktikas, sealhulgas Kecki-eelses kaupu käsitlevas kohtupraktikas üldse silmas peetud. Sellises tõlgenduses ei oleks ELTL artikli 18 ulatusel piire: sellest sättest saaks Dassonville võimendatud kujul. Tänapäeva maailmas, kus kõik on omavahel seotud, tekib varem või hiljem alati mingisugune vastastikmõju teistest liikmesriikidest pärit kaupade, teenuste või isikutega. Kui sellest piisaks, et ELTL artikkel 18 oleks iseseisvana kohaldatav, kuuluks iga õigusnorm liikmesriigis selle sätte kohaldamisalasse.

112. Kui tuua vaid üks näide:(76) oletagem, et käesoleva ettepaneku koostamise ajal saan ma vigastada – loodetavasti mitte väga raskelt –, sest arvuti, millega ma kirjutan, plahvatab. Selle arvuti eri osad on tõenäoliselt toodetud teises liikmesriigis kui Luksemburg, praegusel integreeritud tarneahelate ajastul veelgi tõenäolisemalt mitmes liikmesriigis, kui mitte kolmandates riikides. Kuna selle arvuti tootja ja minu enda vahel ei ole konkreetseid lepingutingimusi, mis määraksid kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse, kohalduvad eeldatavasti tavalised lepinguvälise vastutuse (delikti) normid ning tõenäoliselt reguleerib võimalikku kahju hüvitamise nõuet Luksemburgi õigus, sest Luksemburg on riik, kus õnnetus juhtus. Kas mul peaks juhul, kui ma leian, et Luksemburgi õigus ei ole minu kahju hüvitamise nõude jaoks piisav, olema võimalus tugineda ELTL artikli 18 alusel arvuti tootja või vahest isegi selle arvuti mis tahes komponendi tootja asukoha õigusnormidele ning nõuda minu nõude rahuldamist Luksemburgi kohtus?

113. See stsenaarium toonitab läbivat teemat, mis juba kerkis esile arutelust kaupade ja teenuste potentsiaalse vaba liikumise üle: vaba liikumise normid, aga ka ELTL artikkel 18 hõlmavad loogiliselt võttes ainult kaupade või teenuste vaba liikumist üle piiride, sealhulgas väljumist ja sisenemist. Kui liidu seadusandja ei ole seda sõnaselgelt ühtlustanud, määravad liikmesriigid, kus neid kaupu kasutatakse, kindlaks eeskirjad nende edaspidise kasutamise kohta. See hõlmab ka võimalikke vastutusega, sealhulgas kohustusliku kindlustusega seotud küsimusi – jällegi juhul, kui seda ei ole sõnaselgelt ühtlustatud.(77)

114. Teisisõnu ei piisa sellest, kui kaup on kunagi saabunud teisest liikmesriigist, seisukohaks, et iga nende kaupadega hiljem seotud asjaolu kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse. Kui ELTL artikli 18 küsitava tõlgenduse kaudu selle loogikaga nõustuda, hakkaks kaupade liikumine Euroopas (taas) meenutama keskaegset õiguslikku partikularismi,(78) mille puhul iga tootega, nagu ka iga isikuga tuleksid kaasa tema enda seadused. Kaubad meenutaksid tigusid, kes kannavad endaga kaasas oma kodu, mis seisneks nende päritoluriigi õigusaktides, mida tuleb nende suhtes kohaldada alates nende valmistamisest kuni nende hävitamiseni.

115. Seesugune tagajärg tähendaks mitte ainult igasuguse (normaalse) territoriaalsuse väljatõrjumist seaduste kohaldamisel, vaid tekitaks ka reguleerimiskordade kollisioone liikmesriikide vahel. Selline ELTL artikli 18 ekspansiivne tõlgendus võib ju muuta ühel ja samal territooriumil kohaldatavaks mis tahes liikmesriigi õigusaktid, ilma et kehtiks selgeid ja objektiivseid kriteeriume, mille põhjal üks või teine õiguskord peaks olema konkreetses vaidluses esimuslik, kannataja aga saaks valida endale kõige soodsama õiguskorra.(79)

116. Selles kontekstis on kasulik meelde tuletada veel ühte käesoleva kohtuasja erisust: nimelt on kaupade päritoluliikmesriik ehk koduliikmesriik (Prantsusmaa) võtnud vastu eeskirjad nende kaupade edaspidise kasutamise kohta tema territooriumil (kohustuslik kindlustus tema territooriumil tehtud lõikuste suhtes), see riik aga, kus kaupu kasutati, st vastuvõttev liikmesriik (Saksamaa), ei näi olevat mingeid sellekohaseid eeskirju vastu võtnud.(80)

117. Aga kui sellekohased eeskirjad olnuks vastu võetud Saksamaal? Sel juhul on õige eeldada, et keegi ei oleks kahelnud, et võimaliku Saksamaa territooriumil tekkinud kahju suhtes kohaldatakse täielikult ja üksnes Saksamaa õigusnorme. Keegi ei taotleks nende Saksamaa õigusnormide asemel potentsiaalselt soodsamate Prantsuse õigusnormide kohaldamist küsimuses, millel ei ole selles staadiumis Prantsuse õigusega mingit pistmist.

118. Ka see toonitab, miks ELTL artiklit 18 ei saa tõlgendada nii, et sellega on vastuolus meditsiiniseadmete kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kohustuse piirdumine omamaise territooriumiga. Seda enam ei saa seda sätet tõlgendada nii, et see kohustab vastustajat või Prantsuse Vabariiki andma apellandile hüvitist vahetu õigusmõju alusel.

119. Kokkuvõttes ei saa ELTL artiklit 18 tõlgendada nii, et see ise loob iseseisva ja sõltumatu materiaalõigusliku kohustuse, mis juba ei sisaldu üheski neljast vabadusest ja mida ei ole konkreetselt sätestatud üheski teises liidu õiguse meetmes. Muu hulgas ei tohi seda sätet kindlasti kohaldada nii, nagu ulatuks see veel kaugemale nelja liikumisvabaduse niigi juba üsna üleüldisest haardest.

120. Järeldan, et käesolev kohtuasi tuleneb tagajärjena sellest, et meditsiiniseadmete tsiviilvastutuskindlustuse küsimust ei ole liidu õiguses ühtlustatud ja ilmselt ei olnud sellekohaseid sätteid ka Saksamaa õiguses. Võib meenutada, et mitte just täiesti teistsuguses kontekstis on Euroopa Kohus oma otsuses Schmitt juba märkinud, et tingimused, mis käsitlevad volitatud asutuste vastutust meditsiiniseadmete lõppkasutajate ees, otsustatakse liikmesriigi õiguses.(81) Samuti on liidu õiguse praeguses seisus liikmesriikide pädevuses reguleerida nende territooriumil kasutatavate meditsiiniseadmete kindlustuspoliise, isegi kui need seadmed on imporditud teisest liikmesriigist.

121. Selles aspektis on liikmesriikidel ühtlustatuse puududes kindlasti vabadus otsustada sisse seada kõrgem patsientide ja meditsiiniseadmete kasutajate kaitse tase nende territooriumil kehtivate soodsamate kindlustuspoliiside kaudu.(82) Nii oli käesolevas asjas vaidluse all olev territoriaalne piirang Prantsusmaa õiguspärane seadusandlik valik.(83) Vaevalt saab seda asjaolu ümber pöörata või õieti selle liikmesriigi vastu pöörata, väites, et see seadusandlik valik peab laienema iga teise liikmesriigi territooriumile, kes ei ole samalaadseid eeskirju vastu võtnud.

V.      Ettepanek

122. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Frankfurt am Maini (liidumaa kõrgeim üldkohus Frankfurdis, Saksamaa) küsimustele järgmiselt:

–        Ainuüksi ELTL artikliga 18 ei ole iseenesest vastuolus see, kui meditsiiniseadmete kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kohustus piirdub ühe liikmesriigi territooriumiga.


1      Algkeel: inglise.


2      Muudetud 30. detsembri 2002. aasta seadusega nr 2002‑1577.


3      Loodud 4. märtsi 2002. aasta seadusega nr 2002‑303.


4      Nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiv meditsiiniseadmete kohta (EÜT 1993, L 169, lk 1; ELT eriväljaanne 13/12, lk 82).


5      Vt nt ammune 28. märtsi 1979. aasta kohtuotsus Saunders (175/78, EU:C:1979:88, punkt 11).


6      Vt nt 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Admiral Casinos & Entertainment (C‑464/15, EU:C:2016:500, punkt 21).


7      Vt nt 11. septembri 2003. aasta kohtuotsus Anomar jt (C‑6/01, EU:C:2003:446, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika), 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Garkalns (C‑470/11, EU:C:2012:505, punkt 21) ning 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Berlington Hungary jt (C‑98/14, EU:C:2015:386, punkt 24). Kohtujuristi kursiiv.


8      Vt nt 30. novembri 1995. aasta kohtuotsus Gebhard (C‑55/94, EU:C:1995:411, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).


9      Vt selle kohta nt 10. mai 1995. aasta kohtuotsus Alpine Investments (C‑384/93, EU:C:1995:126, punktid 23–28), 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman (C‑415/93, EU:C:1995:463, punktid 88–91), 9. septembri 2004. aasta kohtuotsus Carbonati Apuani (C‑72/03, EU:C:2004:506, punktid 22–26) ja 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑110/05, EU:C:2009:66, punkt 58).


10      Vt nt 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Berlington Hungary jt (C‑98/14, EU:C:2015:386, punkt 27) või nt hiljuti seoses töötajate vaba liikumisega samalaadset loogikat sisaldanud 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah (C‑703/17, EU:C:2019:850, punktid 42–54).


11      24. novembri 1993. aasta kohtuotsus Keck ja Mithouard (C‑267/91 ja C‑268/91, EU:C:1993:905).


12      Vt kriitilist seisukohta töötajate puhul minu ettepanekus kohtuasjas Krah (C‑703/17, EU:C:2019:450) ja seoses asutamisvabadusega minu ettepanek kohtuasjas Hornbach-Baumarkt (C‑382/16, EU:C:2017:974).


13      Vt selle kohta seoses teenustega 4. juuni 2019. aasta kohtumäärus Pólus Vegas (C‑665/18, ei avaldata, EU:C:2019:477, punktid 16–24).


14      15. novembri 2016. aasta kohtuotsus (C‑268/15, EU:C:2016:874).


15      Sealsamas, punktid 50–53 (viidetega selle kohtuotsusega koondatud kohtupraktika eri suundadele).


16      Vt seoses kriitiliste seisukohtadega kohtuotsuse Ullens de Schooten ja laiemalt „puhtriigisiseste olukordade“ kui kategooria suhtes nt Dubout, É., „Voyage en eaux troubles: vers une épuration des situations “purement” internes. CJUE, gde ch., 15 novembre 2016, Ullens de Schooten, aff. C‑268/15, ECLI:EU:C:2016:874“, Revue des affaires européennes, 4, 2016, lk 679; ja Iglesias Sánchez, S., „Purely Internal Situations and the Limits of EU Law: A Consolidated Case-Law or a Notion to be Abandoned?“, European Constitutional Law Review, 14. kd, 2018, väljaanne 1, lk 7.


17      Vt nt 20. mai 2003. aasta kohtuotsus Österreichischer Rundfunk jt (C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01, EU:C:2003:294, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika), samuti 6. novembri 2003. aasta kohtuotsus Lindqvist  (C‑101/01, EU:C:2003:596, punktid 40 ja 41).


18      Vt selle kohta nt 30. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus X ja Visser (C‑360/15 ja C‑31/16, EU:C:2018:44, punktid 98–110).


19      Vt selle kohta 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moro (C‑646/17, EU:C:2019:489, punktid 29–37).


20      13. juuni 2019. aasta kohtuotsus (C‑646/17, EU:C:2019:489).


21      Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (ELT 2012, L 142, lk 1).


22      13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moro (C‑646/17, EU:C:2019:489, punktid 29–37).


23      C‑646/17, EU:C:2019:95, punktid 29 ja 76–81, sh 29. joonealune märkus.


24      Vt analoogia aluse 1. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).


25      Vt selle kohta 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Admiral Casinos & Entertainment (C‑464/15, EU:C:2016:500, punktid 19–22 ja seal viidatud kohtupraktika).


26      Kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil arutati selle üle, et apellant ei ole kindlustusandja ega kindlustatu ega seega õieti kindlustuslepingu pool ning seepärast ei olnud ta kindlustusteenustega üldse seotud. Ma ei pea seda argumenti täiesti veenvaks, sest kindlustusasjad, olenemata sellest, kuidas neid dogmaatiliselt käsitada, puudutavad endastmõistetavalt alati rohkem isikuid kui vaid kindlustusandja ja kindlustatu, näiteks (või eeskätt) kahjusaaja või soodustatud isik või kindlustusvõtja (kui tegu on eri isikutega) – vt analoogia alusel nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1), artikkel 13.


27      Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus‑ ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1985, L 210, lk 29; ELT eriväljaanne 15/01, lk 257).


28      Käesoleva ettepaneku punktid 35–40.


29      Vt nt 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Erzberger (C‑566/15, EU:C:2017:562, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika), 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus I (C‑195/16, EU:C:2017:815, punkt 70) ja 18. juuni 2019. aasta kohtuotsus Austria vs. Saksamaa (C‑591/17, EU:C:2019:504, punkt 39). Kohtujuristi kursiiv.


30      Kohtujurist Jacobsi ettepanek liidetud kohtuasjades Phil Collins jt (C‑92/92 ja C‑326/92, EU:C:1993:276, punkt 12).


31      Mis isegi olenemata ELTL artikli 18 tõlgendamise erilisest kontekstist ei oleks tegelikult probleem – vt nt 29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Nagy (C‑583/14, EU:C:2015:737, punkt 20).


32      Vt selle kohta 14. juuli 1994. aasta kohtuotsus Peralta (C‑379/92, EU:C:1994:296, punkt 18).


33      Vt selle kohta nt 22. juuni 1999. aasta kohtuotsus ED (C‑412/97, EU:C:1999:324, punktid 13 ja 14) ning 21. juuni 2016. aasta kohtuotsus New Valmar (C‑15/15, EU:C:2016:464, punkt 31).


34      20. novembri 2014. aasta kohtuotsus Novo Nordisk Pharma (C‑310/13, EU:C:2014:2385, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 21. juuni 2017. aasta kohtuotsus W jt (C‑621/15, EU:C:2017:484, punkt 21).


35      16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus (C‑219/15, EU:C:2017:128, punktid 56 ja 59).


36      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2017. aasta määrus, millega muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ, määrust (EÜ) nr 178/2002 ja määrust (EÜ) nr 1223/2009 ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 90/385/EMÜ ja 93/42/EMÜ (ELT 2017, L 117, lk 1).


37      Vt komisjoni ettepanek: määrus, milles käsitletakse meditsiiniseadmeid (COM(2012) 542 final). Vt samuti Euroopa Parlamendi 14. juuni 2012. aasta resolutsioon Prantsuse ettevõtte PIP valmistatud defektsete silikoongeeliga rinnaimplantaatide kohta (2012/2621(RSP)).


38      Määruse 2017/745 VII lisa punktis 1.4.2 on sätestatud: „Vastutuskindlustuse ulatus ja rahaline koguväärtus peab vastama teavitatud asutuse tegevuse ja geograafilisele ulatusele ning peab vastama teavitatud asutuse poolt sertifitseeritavate seadmete riskiprofiilile.“


39      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT 2009, L 263, lk 11), artiklid 3 ja 6.


40      Vt selle kohta nt 11. juuli 2002. aasta kohtuotsus Carpenter (C‑60/00, EU:C:2002:434, punkt 36), 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑421/12, EU:C:2014:2064, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Promoimpresa jt (C‑458/14 ja C‑67/15, EU:C:2016:558, punktid 59–62).


41      Alates sellest, kui igakülgselt nimetati „[k]õiki liikmesriikide kaubanduseeskirju, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust […]“. 11. juuli 1974. aasta kohtuotsus Dassonville (8/74, EU:C:1974:82, punkt 5).


42      Vt selle kohta nt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Gysbrechts ja Santurel Inter (C‑205/07, EU:C:2008:730, punktid 40–43) ja 21. juuni 2016. aasta kohtuotsus New Valmar (C‑15/15, EU:C:2016:464, punkt 36).


43      Vt nt 24. novembri 1982. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (249/81, EU:C:1982:402, punktid 28 ja 29).


44      Nt eksportiva liikmesriigi välja antud autentsussertifikaadi nõue nii varakult kui 11. juuli 1974. aasta kohtuotsuses Dassonville (8/74, EU:C:1974:82).


45      Vt nt 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Dynamic Medien (C‑244/06, EU:C:2008:85, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).


46      10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑110/05, EU:C:2009:66), mis puudutas Itaalias mootorratta ja haagise koos kasutamise keeldu; ning 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Mickelsson ja Roos (C‑142/05, EU:C:2009:336), mis puudutas Rootsi õigusakti, mis piiras Rootsis jettide kasutamist.


47      10. veebruari 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑110/05, EU:C:2009:66, punktid 37 ja 56) ning 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Mickelsson ja Roos (C‑142/05, EU:C:2009:336, punktid 24 ja 26).


48      Vt nt Barnard, C., „Fitting the Remaining Pieces into the Goods and Persons Jigsaw?“, European Law Review, 26. kd, 2001, lk 35; Snell, J., „The Notion of Market Access: A Concept or A Slogan?“, Common Market Law Review, 47. kd, 2010, lk 437; Ritleng, D., „L’accès au marché est-il le critère de l’entrave aux libertés de circulation?“; Dubout, É., Maitrot de la Motte, A. (toim), L’unité des libertés de circulation. In varietate concordia, Coll. Droit de l’Union européenne, Brüssel, Bruylant, 2013, lk 159–183; Nic Shuibhne, N., The Coherence of EU Free Movement Law, Studies in European Law, Oxford, Oxford University Press, 2013, lk 210–256.


49      Tuntud näited selles kategoorias on alkohoolsete jookide reklaami lauskeeld – 8. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Gourmet International Products (C‑405/98, EU:C:2001:135, punktid 21 ja 25) ning keeld müüa kontaktläätsi väljaspool meditsiiniseadmete kauplusi, eriti interneti kaudu – 2. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Ker-Optika (C‑108/09, EU:C:2010:725, punktid 54 ja 55). Vt samuti 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Dynamic Medien (C‑244/06, EU:C:2008:85, punktid 31–34).


50      24. novembri 1993. aasta kohtuotsus Keck ja Mithouard (C‑267/91 ja C‑268/91, EU:C:1993:905).


51      24. novembri 1993. aasta kohtuotsus Keck ja Mithouard (C‑267/91 ja C‑268/91, EU:C:1993:905, punkt 16). Vt samuti 15. detsembri 1993. aasta kohtuotsus Hünermund jt (C‑292/92, EU:C:1993:932, punkt 21), 28. septembri 2006. aasta kohtuotsus Ahokainen ja Leppik (C‑434/04, EU:C:2006:609, punkt 19) ning 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Dynamic Medien (C‑244/06, EU:C:2008:85, punkt 29).


52      Vt nt 7. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Krantz (C‑69/88, EU:C:1990:97, punkt 11), 13. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus CMC Motorradcenter (C‑93/92, EU:C:1993:838, punkt 12) ja 14. juuli 1994. aasta kohtuotsus Peralta (C‑379/92, EU:C:1994:296, punkt 24). Ent vt 21. juuni 2016. aasta kohtuotsus New Valmar (C‑15/15, EU:C:2016:464, punktid 45 ja 46).


53      Näiteks kui ettevõtja peaks vaidlustama vastuvõtva liikmesriigi õigusnormi, millega on ette nähtud kohustuslik kindlustus kaupade impordile, oleks tegu väga teistsuguse juhtumiga, mis tõenäoliselt kuulub täpselt ELTL artikli 34 kohaldamisalasse.


54      Vt selle kohta 16. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Foglia (244/80, EU:C:1981:302, punkt 30), kus Euroopa Kohus märkis, et „Euroopa Kohus […] peab ilmutama erilist valvsust, kui talle esitatakse isikutevahelises menetluses eelotsuse küsimus eesmärgiga, et liikmesriigi kohus saaks otsustada, kas teise liikmesriigi õigusakt on [liidu] õigusega kooskõlas“. Vt ka 21. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Bacardi-Martini and Cellier des Dauphins (C‑318/00, EU:C:2003:41).


55      Käesoleva ettepaneku punkt 62.


56      Vt eelkõige 16. detsembri 1992. aasta kohtuotsus B & Q (C‑169/91, EU:C:1992:519, punktid 9 ja 10). Hiljutisemast kohtupraktikast vt 23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus A‑Punkt Schmuckhandel (C‑441/04, EU:C:2006:141, punkt 21), kus Euroopa Kohus ei lugenud koduukselepingute keeldu samaväärse toimega meetmeks ka siis, kui see tõenäoliselt mõjutab vastavate toodete kogumüüki asjaomases liikmesriigis ja võib järelikult mõjutada ka teistest liikmesriikidest pärit toodete müügikoguseid.


57      Vt 31. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Luisi ja Carbone (286/82 ja 26/83, EU:C:1984:35, punkt 16), kus Euroopa Kohus luges otsesõnu ravi saajad teenuste saajate hulka.


58      2. veebruari 1989. aasta kohtuotsus (186/87, EU:C:1989:47).


59      Sealsamas, punkt 17.


60      Tänapäeval kuuluksid Cowani-laadsed stsenaariumid loomulikumalt liidu kodakondsuse valdkonda. Vt nt 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus I (C‑195/16, EU:C:2017:815, punktid 69–72). Vt samuti minu ettepanek samas kohtuasjas (EU:C:2017:374, punktid 64–75).


61      Seda on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktides 50–52.


62      Vt nt 24. novembri 1998. aasta kohtuotsus Bickel ja Franz (C‑274/96, EU:C:1998:563, punkt 26), 10. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Pisciotti (C‑191/16, EU:C:2018:222, punkt 34), 13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Raugevicius (C‑247/17, EU:C:2018:898, punkt 27) ning 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus TopFit ja Biffi (C‑22/18, EU:C:2019:497, punkt 29). Kohtujuristi kursiiv.


63      Vt selle kohta nt 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Garcia Avello (C‑148/02, EU:C:2003:539), 19. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Zhu ja Chen (C‑200/02, EU:C:2004:639) ning 2. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Rottmann (C‑135/08, EU:C:2010:104), kus ELTL artikkel 18 muutus kohaldatavaks ka siis, kui liikujaks oli teine pereliige, nagu liidu kodakondsuses olevate laste vanemad.


64      Kriitilist seisukohta vt nt kohtujurist Sharpstoni ettepanekust kohtuasjas Ruiz Zambrano (C‑34/09, EU:C:2010:560, punktid 77–90).


65      Sama kehtib ELTL artikli 45 kohta, mis „ei ole […] kohaldatav […] töötajatele, kes ei ole kunagi kasutanud oma õigust liidus vabalt liikuda ja kes ei kavatse seda teha“. 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Erzberger (C‑566/15, EU:C:2017:562, punkt 28).


66      Vt nt 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Lopes Da Silva Jorge (C‑42/11, EU:C:2012:517, punkt 39).


67      20. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus Phil Collins jt (C‑92/92 ja C‑326/92, EU:C:1993:847, punkt 24). Näib, et selle kohtuotsuse punktides 17–28 oli Euroopa Kohus valmis võtma tollase EMÜ asutamislepingu artikli 7 kohaldatavaks muutumise aluseks abstraktse hüpoteesi, piirdudes loeteluga asutamislepingu sätetest, mille kohaselt võis kõne alla tulla kirjandus‑ ja kunstiomandi kaitse küsimus, olemata EMÜ õigusega ühtlustatud.


68      Vt nt 18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus International Jet Management (C‑628/11, EU:C:2014:171, punktid 34–62), kus Euroopa Kohus muu hulgas märkis, et „lennutransporditeenus, mida osutab kolmanda riigi ja liikmesriigi vahel lennuettevõtja, kellel on teise liikmesriigi antud lennutegevusluba, on reguleeritud teiseses õiguses“.


69      Seda on käsitletud käesoleva ettepaneku punktides 35–41.


70      Käesoleva ettepaneku punktid 28–49.


71      Käesoleva ettepaneku punkt 40.


72      Vt selle kohta seoses elukohatingimustega nt 1. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (C‑212/06, EU:C:2008:178, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).


73      2. veebruari 1989. aasta kohtuotsus Cowan (186/87, EU:C:1989:47).


74      Käesoleva ettepaneku punktid 59–80.


75      Käesoleva ettepaneku punktid 81–90.


76      Mis on loomulikult väljamõeldis ja lihtsustus, mille eesmärk ei ole laskuda küsimustesse seoses kohaldatava õigusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) (ELT 2007, L 199, lk 40) artiklile 5.


77      Käesoleva ettepaneku punktid 54–58.


78      Just modernses õiguses hakkas territoriaalne ainuõiguslikkus järk-järgult asendama keskaegset õiguslikku partikularismi – vt nt Lesaffer, R., European Legal History: A Cultural and Political Perspective,  Cambridge, Cambridge University Press, 2009, lk 168 ja 169, 269 jj ning 277 jj, või Romano, S., L’Ordre juridique, Dalloz, 1975, lk 77 jj.


79      Lisades seega veel ühe kihi keerukust ja ettearvatavust (või ettearvamatust) korrale, mis ei ole kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse valiku osas tarbija jaoks otse ja selgelt väljendatud – vt hiljutist ülevaadet nt Russo, G., „Product liability and protection of EU consumers: is it time for a serious reassessment?“, Journal of Private International Law, 15. kd, 2019, 1, lk 210.


80      Või vähemalt ei ole Euroopa Kohtu tähelepanu nendele juhitud, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selle kohta midagi märkinud ja Saksamaa valitsus ei ole käesolevas asjas seisukohti esitanud.


81      16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus (C‑219/15, EU:C:2017:128).


82      Vt selle kohta 13. veebruari 1969. aasta kohtuotsus Wilhelm jt (14/68, EU:C:1969:4, punkt 13), 14. juuli 1981. aasta kohtuotsus Oebel (155/80, EU:C:1981:177, punkt 9) ning 14. juuli 1994. aasta kohtuotsus Peralta (C‑379/92, EU:C:1994:296, punktid 48 ja 52).


83      Vt analoogia alusel 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Erzberger (C‑566/15, EU:C:2017:562, punktid 36 ja 40), kus Saksamaa õigusakt, mis käsitles hääleõigust ja õigust kandideerida valimistel töötajate esindajana äriühingu järelevalveorganisse, piirdus Saksamaa territooriumiga.