EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
26. september 2013(*)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) – Kemikaalide registreerimine, hindamine ja autoriseerimine – Määrus (EÜ) nr 1907/2006 (REACH‑määrus) – Artiklid 57 ja 59 – Autoriseerimisele kuuluvad ained – Akrüülamiidi määratlemine väga ohtliku ainena – Kandidaatainete loetelusse kandmine – Avaldamine – Hagi esitamise tähtaeg – Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõige 1 – Kuupäev, millest alates seda tähtaega tuleb arvutada hagi esitamisel ainult veebis avaldatud otsuse peale – Õiguskindlus – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
Kohtuasjas C‑625/11 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 30. novembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus,
Polyelectrolyte Producers Group GEIE (PPG), asukoht Brüssel (Belgia),
SNF SAS, asukoht Andrézieux-Bouthéon (Prantsusmaa),
esindajad: advokaadid R. Cana ja K. Van Maldegem,
apellandid,
teised menetlusosalised:
Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä ja W. Broere, keda abistas advocaat J. Stuyck,
kostja esimeses kohtuastmes,
Madalmaade Kuningriik, esindajad: C. Wissels ja B. Koopman,
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Oliver ja E. Manhaeve, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud J. Malenovský, U. Lõhmus (ettekandja), M. Safjan ja A. Prechal,
kohtujurist: P. Cruz Villalón,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 14. novembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 21. märtsi 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Polyelectrolyte Producers Group GEIE (PPG) (edaspidi „PPG”) ja SNF SAS (edaspidi „SNF”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 21. septembri 2011. aasta määruse kohtuasjas T‑268/10: PPG ja SNF vs. Euroopa Kemikaaliamet (EKL 2011, lk II‑6595; edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), milles Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende hagi Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) (edaspidi „kemikaaliamet”) sellise otsuse tühistamiseks, millega akrüülamiid (CE nr 201‑173‑7) määratleti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1; parandus ELT 2007, L 136, lk 3; edaspidi „REACH‑määrus”), artiklis 57 nimetatud kriteeriumidele vastava ainena ning kantakse niisuguste määratletud ainete loetelusse, mis lõpptulemusena kantakse nimetatud määruse XIV lisasse kooskõlas sama määruse artikliga 59 (edaspidi „vaidlusalune otsus”).
Õiguslik raamistik
REACH‑määrus
2 REACH‑määruse artikkel 57 loetleb ained, mida võib kanda määruse XIV lisasse „Autoriseerimisele kuuluvate ainete loetelu”. Määruse artikli 57 punktid a ja b viitavad ainetele, mis vastavad teatud kategooriate kantserogeenseteks ja mutageenseteks aineteks klassifitseerimise kriteeriumidele.
3 Määruse artikkel 59 „Artiklis 57 osutatud ainete määratlemine” sätestab:
„1. Käesoleva artikli lõigetes 2–10 sätestatud korda kohaldatakse artiklis 57 osutatud kriteeriumidele vastavate ainete määratlemiseks ja loetelu koostamiseks kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse XIV lisasse [(edaspidi „kandidaatainete loetelu”)]. […]
[...]
10. [Kemikaaliamet] avaldab lõikes 1 osutatud loetelu oma veebilehel ja ajakohastab seda viivitamata pärast seda, kui on tehtud otsus aine loetellu kandmise kohta.”
4 REACH‑määruse artikli 94 lõige 1 näeb ette, et Üldkohtule ja Euroopa Kohtule võib esitada hagi vastavalt ELTL artiklile 263, et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või kemikaaliameti otsus, kui puudub apellatsiooninõukogule edasikaebuse esitamise õigus.
5 Määruse artikli 59 alusel vastu võetud otsuste peale ei ole apellatsiooninõukogule edasikaebamist ette nähtud.
Üldkohtu kodukord
6 Üldkohtu kodukorra artikkel 102 sätestab:
„1. Kui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ettenähtud tähtaega arvutatakse selle õigusakti avaldamisest, hakkab see tähtaeg kulgema artikli 101 lõike 1 punkti a kohaselt alates ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast Euroopa Liidu Teatajas.
2. Menetlustähtaegu pikendatakse seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra.”
Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus
7 PPG on Euroopa majandushuviühing, mis esindab polüelektrolüütide, polüakrüülamiidide ja/või muude akrüülamiidi sisaldavate polümeeride tootjate ja/või importijate huve. SNF on selle liige.
8 Madalmaade Kuningriik edastas 25. augustil 2009 kemikaaliametile toimiku, mille ta oli koostanud seoses akrüülamiidi määratlemisega ainena, mis vastab REACH‑määruse artikli 57 punktides a ja b sätestatud kriteeriumidele.
9 REACH‑määruse artiklis 59 kehtestatud menetluse tulemusel määratles kemikaaliamet akrüülamiidi ainena, mis vastab määruse artikli 57 sätestatud kriteeriumidele, ning kandis akrüülamiidi kandidaatainete loetelusse.
10 See loetelu, millesse oli kantud akrüülamiid, avaldati 30. märtsil 2010 kemikaaliameti veebisaidil vastavalt REACH‑määruse artikli 59 lõikele 10.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
11 Üldkohtu kantseleisse 10. juunil 2010 saabunud hagiavalduses nõudsid PPG ja SNF vaidlusaluse otsuse tühistamist.
12 Kemikaaliamet esitas 5. novembril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusdokumendiga hagi vastuvõetamatuse vastuväite. Ta tõi välja kolm asja läbivaatamist takistavat asjaolu, millest esimene käsitles esimese võimalusena hagi esitamise tähtaja järgimata jätmist ning teine ja kolmas teise võimalusena seda, et vaidlusalune otsus ei puuduta apellante otseselt ning nimetatud otsus, mis ei ole üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ei puuduta neid individuaalselt.
13 Madalmaade Kuningriigil ja Euroopa Komisjonil lubati kemikaaliameti nõuete toetuseks menetlusse astuda. Komisjon toetas kemikaaliameti argumente hagi esitamise tähtaja järgimata jätmise kohta ning viitas samuti asjaomase hagi vastuvõetamatusele poolelioleva kohtuasja tõttu.
14 Mis puudutab hagi esitamise tähtaja järgimata jätmist, siis kemikaaliamet ja komisjon väitsid sisuliselt, et vaidlusalune otsus avaldati 30. märtsil 2010 ning et selle peale hagi esitamise tähtaeg, mis on ette nähtud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus, kulges kuni 30. maini 2010. Kuna alates sellest kuupäevast hakkas kulgema Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 2 ette nähtud kümnepäevane lisatähtaeg seoses suurte vahemaadega, siis hagi esitamise lõpptähtaeg möödus 9. juunil 2010. Seega oli PPG ja SNF‑i hagi, mis saabus 10. juunil 2010, hilinenult esitatud.
15 Tuginedes kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamisele, leidsid apellandid, et hagi esitamise tähtaega tuleb arvestada alates ajast, mil on möödunud neliteist päeva vaidlusaluse otsuse avaldamise päevast, mistõttu käesolevas asjas on tähtaega järgitud.
16 Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 33, et viimati nimetatud säte on oma sõnastuselt kohaldatav vaid Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktidele, samas kui REACH‑määruse artikli 59 lõike 10 alusel on kandidaatainete loetelu avaldamine ette nähtud kemikaaliameti veebisaidil ning selle määruse üheski muus sättes ei ole kehtestatud muud avaldamise vormi.
17 Sellega seoses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 35 kõigepealt, et avaldamine üksnes veebis leiab aset elektrooniliselt, mistõttu on veebis avaldatud aktid avalikkusele kogu Euroopa Liidus kättesaadavad samal ajal. Pealegi märkis Üldkohus, et isegi kui Euroopa Liidu Teataja elektrooniline versioon on samuti veebis kättesaadav, on üksnes selle trükitud versioon autentne.
18 Seejärel asus Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 37 seisukohale, et käesolevale kohtuasjale ei saa üle kanda riigiabialaste otsuste avaldamist puudutavat kohtupraktikat. Ta täpsustas selles osas, et kuigi nimetatud kohtupraktika kohaselt teeb kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamise võimalikuks asjaolu, et kolmandatele isikutele antakse täielik juurdepääs veebisaidil avaldatud otsuse tekstile ning Euroopa Liidu Teatajas avaldatakse selle kokkuvõtte, on sellist liiki asjades Euroopa Liidu Teatajas avaldamine sõnaselgelt ette nähtud nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artiklis 26.
19 Lõpuks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 38 tagasi apellantide väite, mille kohaselt on tegemist nende diskrimineerimise või meelevaldse kohtlemisega siis, kui kodukorra artikli 102 lõiget 1 ei kohaldata avaldamise suhtes, mis on liidu õiguse kohaselt ette nähtud üksnes veebis. Ta leidis, et faktiline ja õiguslik olukord, milles isik on pärast akti avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, ei ole sarnane olukorraga, milles see isik on pärast akti avaldamist üksnes veebis. Üldkohus oli samuti arvamusel, et see, kui võtta vaidlusaluse otsuse kemikaaliameti veebisaidil avaldamise kuupäeva arvesse kui avaldamise kuupäeva ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses, tagab kõigi huvitatud isikute võrdse kohtlemise, kindlustades, et selle otsuse peale hagi esitamise tähtaega arvutatakse kõigi puhul samal viisil. Üldkohus lisas, et hagi esitamise tähtaja arvutamist puudutavad erinevused Euroopa Liidu Teatajas ning veebis avaldamise vahel on igal juhul samuti põhjendatud veebis avaldamise eripära tõttu.
20 Hagi esitamise tähtaja järgimata jätmist käsitleva asja läbivaatamist takistava asjaolu analüüsimise tulemusel jättis Üldkohus PPG ja SNF‑i hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ning ei analüüsinud kemikaaliameti ja komisjoni esitatud teisi asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.
Poolte nõuded
21 Apellandid paluvad Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus ja vaidlusalune otsus või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule uueks arutamiseks, et ta teeks otsuse nende hagi kohta, ning mõista mõlemas kohtuastmes toimunud menetluse kohtukulud välja kemikaaliametilt.
22 Kemikaaliamet ning Madalmaade Kuningriik ja komisjon, kes toetasid esimeses kohtuastmes kemikaaliametit, paluvad Euroopa Kohtul tunnistada apellatsioonkaebus põhjendamatuks ning mõista kohtukulud välja apellantidelt.
Apellatsioonkaebus
Poolte argumendid
23 Apellandid esitavad üheainsa väite, mille kohaselt rikkus Üldkohus oma kodukorra artikli 102 lõike 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel õigusnormi, mistõttu rikuti tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. Nad väidavad, et selles sättes ette nähtud neljateistkümne päeva pikkust tähtaega tuleb kohaldada kõikidele avaldatud aktidele, mitte ainult Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktidele.
24 Sellega seoses väidavad apellandid, et hagi esitamise tähtaja arvutamisel artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistkümne päeva pikkuse ajavahemiku arvessevõtmise aluseks olevaid põhimõtteid ehk õiguskindluse ja kolmandate isikute võrdsuse põhimõtet kohaldatakse ka veebis avaldamisele. Mis puudutab vaidlustatud kohtumääruse punkti 37, siis nad leiavad, et nii vaidlusaluse otsuse kui ka riigiabi vallas tehtud otsuste puhul, mis on aluseks Üldkohtu poolt selles punktis viidatud kohtupraktikale, avaldatakse ametlik otsus veebis. Kuna Üldkohus käsitas neid kahte olukorda erinevalt, rikkus ta õigusnormi.
25 Lisaks, vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 38, on faktiline ja õiguslik olukord, milles isik on pärast akti avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, sama olukorraga, milles see isik on pärast akti avaldamist üksnes veebis, mistõttu Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamata jätmisel viimati nimetatud avaldamisele on tegemist diskrimineerimise ja meelevaldse kohtlemisega.
26 Kemikaaliamet, keda toetab Madalmaade Kuningriik, leiab, et nimetatud sätet ei saa kohaldada selle sõnastust laiendades. Sellega seoses tuletab kemikaaliamet meelde, et menetlustähtaegu käsitlevate liidu õigusnormide range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ning vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist, ning teiseks põhinevad need tähtajad, mis kehtestati õiguslike olukordade selguse ja kindluse tagamiseks, avalikul huvil ning seega ei saa pooled ega kohus neid muuta. Üldkohus saab oma kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamisala laiendada ainult kodukorda muutes. Kemikaaliamet rõhutab sellega seoses samuti veebis avaldamise ja Euroopa Liidu Teatajas avaldamise erinevust.
27 Komisjon on arvamusel, et apellante oleks diskrimineeritud või koheldud meelevaldselt ainult siis, kui neile oleks kohaldatud lühemat tähtaega kui seda, mida oleks kohaldatud teistele isikutele samas olukorras ehk nendele, kes samuti soovivad vaidlustada kandidaatainete loetelu õiguspärasuse. Nagu aga Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 38 tõdes, on nende isikute olukord, kes vaidlustavad ainult liidu asutuse veebisaidil avaldatud akti, erinev nende isikute olukorrast, kes nõuavad Euroopa Liidu Teatajas avaldatud akti tühistamist. Komisjon väidab samuti, et Üldkohus ei rikkunud vaidlustatud kohtumääruse punktides 35 ja 37 õigusnormi.
Euroopa Kohtu hinnang
28 Kõigepealt tuleb märkida, et on selge, et kemikaaliameti otsus aine kandidaatainete loetelusse kandmise kohta on vaidlustatav akt ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses. REACH‑määruse artikli 94 lõige 1 näeb ELTL artikli 263 alusel ette õiguskaitsevahendi kemikaaliameti otsuse peale nimelt siis, kui puudub kemikaaliameti apellatsiooninõukogule edasikaebamise õigus. Määruse artikli 59 alusel vastu võetud otsuste puhul on olukord just selline.
29 Avaldatud akti osas näeb ELTL artikli 263 kuues lõik ette kahekuulise tähtaja hagi esitamiseks alates selle akti avaldamisest. Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõige 1 sätestab, et kui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ettenähtud tähtaega arvutatakse selle õigusakti avaldamisest, hakkab see tähtaeg kulgema alates ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast Euroopa Liidu Teatajas.
30 Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 33, ei nähtu viimati nimetatud sätte sõnastusest, et seda kohaldatakse ainult Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktidele.
31 Nagu kohtujurist oma ettepanku punktides 76 ja 77 välja tõi, viitab see, kuidas Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikeks 1 oleva lause esimene osa on sõnastatud – sarnaselt ELTL artikli 263 kuuenda lõiguga – aktide avaldamisele üldiselt. Selle lause teises osas Euroopa Liidu Teataja mainimine on seletatav lihtsalt sellega, et seal avaldamine oli nimetatud kodukorra vastuvõtmise ajal ainus mõeldav avaldamisviis.
32 Sellest tuleneb, et ei ole välistatud, et Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 1 sätet kohaldatakse ka aktile, mis on avaldatud ainult veebis, nagu on vaidlusaluse otsuse puhul.
33 Pealegi tuleb osas, milles Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 1 sõnastus võib tekitada kahtlusi ja kui puuduvad vaieldamatud vastupidised põhjendused, eelistada sõnastust, mis ei too kaasa õiguse lõppemist, mis võtaks asjaomastelt isikutelt õiguse õiguskaitsevahendile kohtus (vt selle kohta 5. aprilli 1979. aasta otsus kohtuasjas 117/78: Orlandi vs. komisjon, EKL 1979, lk 1613, punkt 11).
34 Üldiselt tuleb meenutada, et kui sätte sõnastus ei ole selge, siis tuleb arvestada nii selle sätte konteksti kui ka sellega taotletavaid eesmärke (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑149/11: Leno Merken, punkt 39).
35 Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõikes 1 ette nähtud neljateistkümne päeva pikkuse tähtaja eesmärk on tagada asjaomastele isikutele piisav ajavahemik avaldatud aktide peale hagi esitamiseks ning seega õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, mis nüüd on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.
36 Kuna Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõiget 1 on võimalik tõlgendada nii, et selles viidatakse kõikidele avaldatud aktidele sõltumata nende avaldamise viisist, nagu leiti käesoleva kohtuotsuse punktis 31, tuleb seda sätet nii tõlgendada, et vältida seda, et asjaomased isikud jäävad ilma õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, tuginedes täiendava neljateistkümne päeva pikkuse ajavahemiku olemasolule hagi esitamiseks.
37 Sellest tuleneb, et kuna Üldkohus leidis, et nimetatud sätet kohaldatakse ainult Euroopa Liidu Teatajas avaldatud aktidele ning tunnistas seetõttu PPG ja SNF‑i hagi vastuvõetamatuks, rikkus ta õigusnormi.
38 Eeltoodut arvestades tuleb nõustuda apellantide ainsa väitega, rahuldada nende apellatsioonkaebus ning vaidlustatud kohtuotsus tühistada.
39 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.
40 Kuna käesolevas asjas ei luba menetlusstaadium asjas lõplikku otsust teha, siis tuleb kohtuasi saata uueks arutamiseks Üldkohtule ning kohtukulude kandmine otsustakse edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 21. septembri 2011. aasta määrus kohtuasjas T‑268/10: PPG ja SNF vs. Euroopa Kemikaaliamet.
2. Saata käesolev kohtuasi uueks arutamiseks Euroopa Liidu Üldkohtule.
3. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad