ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
24. september 2015(*)
Riigiabi – Avalik-õiguslik ringhääling – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks – Abi, mille Taani ametiasutused nägid ette Taani avalik-õiguslikule ringhäälinguorganisatsioonile TV2/Danmark – Riiklik rahastamine hüvitamaks avaliku teenuse osutamisega kaasnevaid kulusid – Abi mõiste – Kohtuotsus Altmark
Kohtuasjas T‑125/12,
Viasat Broadcasting UK Ltd, asukoht West Drayton (Ühendkuningriik), esindajad: advokaadid S. Kalsmose-Hjelmborg ja M. Honoré,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn ja B. Stromsky,
kostja,
keda toetavad
Taani Kuningriik, esindajad: C. Vang ja V. Pasternak Jørgensen, hiljem V. Pasternak Jørgensen, keda abistas advokaat K. Lundgaard Hansen, ja lõpuks C. Thorning, keda abistasid advokaadid K. Lundgaard Hansen ja R. Holgaard,
ja
TV2/Danmark A/S, asukoht Odense (Taani), esindaja: advokaat O. Koktvedgaard,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus 2011/839/EL meetme C 2/03 kohta, mida Taani on võtnud ettevõtja TV2/Danmark kasuks (ELT L 340, lk 1),
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees D. Gratsias (ettekandja), kohtunikud N. J. Forwood ja C. Wetter,
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. jaanuari 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust ja faktilised asjaolud
1 Arutusel oleva hagi ese on nõue tühistada komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus 2011/839/EL meetme C 2/03 kohta, mida Taani on võtnud ettevõtja TV2/Danmark kasuks (ELT L 340, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus”), osas, milles nimetatud meetmed tunnistatakse – olgugi et tegu on riigiabiga – siseturuga kokkusobivaks ELTL artikli 106 lõike 2 mõttes. Hagi esitas Viasat Broadcasting UK Ltd (edaspidi „hageja” või „Viasat”), mis on Taani turul tegutsev ringhäälinguorganisatsioon ja Taani ringhäälinguorganisatsiooni TV2/Danmark A/S (edaspidi „TV2 A/S”) otsene konkurent.
2 TV2 A/S asutati selleks, et asendada alates 1. jaanuarist 2003 raamatupidamisarvestuse ja maksustamise mõttes sõltumatu riigiettevõte TV2/Danmark (edaspidi „TV2”), mis asutati 1986. aastal 4. juuni 1986. aasta seadusega Lov n 335 om ændring af Lov om radio-og fjernsynsvirksomhed (seadus, millega muudetakse ringhäälinguteenuse seadust). TV2 A/S, nagu selle eelkäija TV2, on teine avalik-õiguslik telejaam Taanis pärast Danmarks Radiot (edaspidi „DR”).
3 Nagu varem TV2 ülesanne on ka TV2 AS‑i ülesanne toota ja levitada üleriigilisi ja piirkondlikke televisiooniprogramme. Levitamine võib toimuda raadioseadmete, sealhulgas satelliit- või kaabelsüsteemide kaudu. TV2 AS‑i nagu varem TV2 avalike teenuste osutamise kohustusi käsitlevad eeskirjad kehtestab Taani kultuuriminister.
4 Lisaks avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele tegutsevad Taani teleturul kaks kommertstelekanalit. Esiteks hageja ja teiseks äriühingute SBS TV A/S ja SBS Danish Television Ltd ühendus (edaspidi „SBS”) ühendus.
5 TV2 asutati riigilaenu toel ning selle tegevust rahastati sarnaselt DR‑ile kõikide Taani televaatajate makstavatest litsentsitasudest. Taani seadusandja otsustas siiski, et erinevalt DR‑ist on TV2‑l olemas ka võimalus saada tulu reklaamitegevusest.
6 Pärast seda kui äriühing SBS Broadcasting AS/TvDanmark esitas 5. aprillil 2000 kaebuse, uuris Euroopa Ühenduste Komisjon TV2 rahastamissüsteemi oma 19. mai 2004. aasta otsuses 2004/217/EÜ meetmete kohta, mida Taani on võtnud [TV2] kasuks (ELT 2006, L 85, lk 1; parandus ELT 2006, L 368, lk 1; edaspidi „otsus TV2 I”). See otsus hõlmas ajavahemikku 1995–2002 ja käsitles järgmiseid meetmeid: litsentsitasud, ülekanded TV2 rahastamise fondist (Fonds TV2 ja Radiofonden), sihtotstarbelised summad, ettevõtte tulumaksu vabastus, TV2‑le selle asutamisel antud laenude intressi‑ ja osamaksetest vabastamine, riigi garantii käibekapitalilaenudele ning TV2 poolt üleriigilise edastussageduse tasu maksmise soodustingimused (edaspidi kõik koos „asjaomased meetmed”). Lõpuks, komisjoni uurimine puudutas ka TV2‑le antud luba edastada võrkudes saateid kohalikel sagedustel ja kõikide ühisantennirajatiste omanike kohustust edastada TV2 avalik-õiguslikke saateid.
7 Asjaomaste meetmete uurimise lõpus leidis komisjon, et nende puhul on tegu riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 (nüüd ELTL artikli 107 lõige 1) mõttes. Komisjoni järeldus asjaomaste meetmete kohta põhines hinnangul, mille kohaselt TV2 rahastamise kord, mille eesmärk oli avalike teenuste osutamise kulude hüvitamine, ei vastanud teisele ja neljandale tingimusele neljast tingimusest, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EKL, edaspidi „kohtuotsus Altmark”, ning eespool nimetatud tingimused edaspidi „Altmarki tingimused”, EU:C:2003:415).
8 Komisjon otsustas muu hulgas, et eespool viidatud abi, mida Taani Kuningriik andis aastatel 1995–2002 TV2‑le, oli siseturuga kokkusobiv EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõike 2) mõttes, välja arvatud 628,2 miljoni Taani krooni (DKK) osas, mida komisjon käsitas ülemäärase hüvitisena (otsuse TV2 I põhjendus 163 ja artikkel 1). Seetõttu tegi ta Taani Kuningriigile kohustuseks nõuda nimetatud summa koos intressidega tagasi TV2 A/S‑ilt (otsuse TV2 I artikkel 2), mis oli vahepeal asendanud TV2 (vt punkt 2 eespool).
9 Kuna otsuse TV2 I artiklis 2 märgitud abi tagasinõudmine tõi kaasa TV2 A/S‑i maksejõuetuse, tegi Taani Kuningriik 23. juulil 2004 komisjonile saadetud kirjas teatavaks telejaama rekapitaliseerimise kava. Riigi poolt rahastatavate meetmete osas nägi see kava ette nii kapitali suurendamise 440 miljoni Taani krooni võrra kui ka 394 miljoni Taani krooni suuruse riigilaenu muutmise omakapitaliks. Komisjon leidis 6. oktoobri 2004. aasta otsuses K(2004) 3632 lõplik (riigiabi juhtum nr 313/2004), mis käsitleb TV2 A/S‑i rekapitaliseerimist (ELT 2005, C 172, lk 3; edaspidi „rekapitaliseerimise otsus”), et TV2 A/S‑i kasuks võetud kaks kõnesolevat meedet olid „vajalikud, et taastada kapital, mida TV2 [AS] vaja[s] pärast aktsiaseltsiks ümberkujundamist avalike teenuste osutamise eesmärgil” (rekapitaliseerimise otsuse põhjendus 53). Seetõttu otsustas komisjon, et riigiabi komponendid, mis võivad olla seotud TV2 A/S‑i rekapitaliseerimisega, on vastavalt EÜ artikli 86 lõikele 2 ühisturuga kokkusobivad (rekapitaliseerimise otsuse põhjendus 55).
10 Otsuse TV2 I peale esitati neli tühistamishagi: esiteks TV2 A/S‑i (kohtuasi T‑309/04) ja Taani Kuningriigi poolt (kohtuasi T‑317/04) ja teiseks TV2 A/S‑i konkurentide hageja (kohtuasi T‑329/04) ja SBS‑i poolt (kohtuasi T‑336/04).
11 22. oktoobril 2008 tehtud otsusega kohtuasjas TV2/Danmark jt vs. komisjon (T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04, EKL, EU:T:2008:457, edaspidi kohtuotsus „TV2 I”) tühistas Üldkohus otsuse TV2 I. Üldkohus leidis oma otsuses, et komisjon järeldas õigesti, et TV2‑le antud avaliku teenuse osutamise ülesanne vastas üldist majandushuvi pakkuvale ringhäälinguteenuse määratlusele (eespool viidatud kohtuotsus TV2 I, EU:T:2008:457, punkt 124). Üldkohus tuvastas siiski otsuses TV2 I mitmeid rikkumisi, mis lõpptulemusena tõid kaasa selle tühistamise.
12 Esiteks, analüüsides küsimust, kas otsuses TV2 I käsitletavad meetmed hõlmasid riiklikke vahendeid, tuvastas Üldkohus, et komisjon ei ole oma otsuses täitnud põhjendamiskohustust selles osas, mis puudutab 1995. ja 1996. aasta reklaamitulude de facto arvamist riigi vahendite hulka (eespool punktis 11 viidatud kohtuotsus TV2 I, EU:T:2008:457, punktid 160–167). Teiseks, Üldkohus tuvastas, et komisjon, uurides küsimust, kas teine ja neljas Altmarki tingimus olid täidetud, ei põhinenud analüüsil, mis puudutab konkreetseid õiguslikke ja majanduslikke tingimusi, millest lähtudes TV2‑le määratud litsentsitasu summa kindlaks määrati. Järelikult ei olnud otsuses TV2 I põhjendamiskohustust selles osas täidetud (eespool punktis 11 viidatud kohtuotsus TV2 I, EU:T:2008:457, punktid 224–233). Kolmandaks, Üldkohus tuvastas, et komisjoni järeldused, mis puudutavad abi kokkusobivuse hindamist EÜ artikli 86 lõikega 2 ja eelkõige ülemäärast hüvitist, olid samuti põhjendamata. Üldkohtu arvates selgitab põhjenduse puudumist asjaolu, et konkreetseid, nii õiguslikke kui ka majanduslikke tingimusi, millest lähtudes TV2‑le määratud litsentsitasu summa uurimisperioodil kindlaks määrati, ei uuritud põhjalikult (eespool punktis 11 viidatud kohtuotsus TV2 I, EU:T:2008:457, punktid 192 ja 197–203).
13 Rekapitaliseerimise otsuse peale esitati kaks tühistamishagi, vastavalt SBS ja Viasati poolt. Üldkohus leidis kahes 24. septembril 2009 tehtud määruses, et võttes arvesse otsuse TV2 I tühistamist ja sellest otsusest tuleneva abi tagasinõudmise kohustuse ning rekapitaliseerimise otsuse esemeks olevate meetmete vahelist otsest seost, ei ole vaja eespool nimetatud kohtuasjades otsust teha (kohtumäärused, 24.9.2009, SBS TV ja SBS Danish Television vs. komisjon, T‑12/05, EU:T:2009:357, ja Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, T‑16/05, EU:T:2009:358).
14 Pärast otsuse TV2 I tühistamist uuris komisjon veel kord asjaomaseid meetmeid. Selleks konsulteeris ta Taani Kuningriigiga ja TV2 A/S‑iga ning sai lisaks märkusi kolmandatelt isikutelt.
15 Komisjon esitas asjaomaste meetmete uued uurimistulemused vaidlustatud otsuses, mis on käesoleva hagi ese, ning TV2 A/S‑i esitatud hagi (kohtuasi T‑674/11, TV2/Danmark vs. komisjon), mille kohta teeb Üldkohus samuti tänasel kuupäeval otsuse.
16 Vaidlustatud otsus puudutab ajavahemikul 1995–2002 TV2 suhtes võetud meetmeid. Komisjon võttis oma analüüsis pärast otsust TV2 I arvesse ka 2004. aastal võetud rekapitaliseerimismeetmeid.
17 Komisjon jäi vaidlustatud otsuses endiselt seisukohale, et TV2‑le võimaldatud asjaomaseid meetmeid tuleb käsitada riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendus 153). Kõigepealt leidis ta, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulude näol on tegemist riigi vahenditega (vaidlustatud otsuse põhjendus 90) ning seejärel, valikulise eelise kontrollimisel leidis ta, et asjaomased meetmed ei vasta teisele ja neljandale Altmarki tingimusele (vaidlustatud otsuse põhjendus 153). Seevastu, olgugi et otsuses TV2 I oli tema hinnangul 628,2 miljoni Taani krooni puhul tegemist ülemäärase hüvitisega, mis on EÜ artikli 86 lõikega 2 kokkusobimatu, leidis ta vaidlustatud otsuses, et see summa oli TV2 AS‑ile eraldatud omakapitali reserv (vaidlustatud otsuse põhjendus 233). Vaidlustatud otsuse resolutsioonis märkis komisjon järgmist:
„Artikkel 1
Meetmed, mida Taani on võtnud [TV2] kasuks aastatel 1995–2002 litsentsitasudena ja teiste käesolevas otsuses kirjeldatud meetmetena, on siseturuga kokkusobivad [ELTL] artikli 106 lõike 2 tähenduses.”
18 Lõpuks tuleb märkida, et Taani Kuningriik on võtnud meetmeid TV2 A/S‑i päästmiseks ja ümber korraldamiseks. Sellega seoses avaldas ta 16. juunil 2008 abikava TV2 A/S‑ile laenu kujul antava päästmisabi kohta. Komisjon kiitis abikava heaks 4. augusti 2008. aasta otsusega K(2008) 4224 lõplik (juhtum N°287/2008), mis käsitleb TV2 AS‑ile antavat päästmisabi (ELT 2009, C 9, lk 1). Viasat esitas komisjoni otsuse peale hagi. Üldkohus, olles tuvastanud, et kõnealuse otsusega heakskiidetud abi oli täies ulatuses tagasi makstud, leidis 22. märtsi 2012. aasta määruses, et hagi ese on ära langenud ning puudub vajadus teha asjas otsus (kohtumäärus, 22. märts 2012, Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, T‑114/09, EU:T:2012:144).
19 Teiseks, Taani Kuningriik teatas 4. veebruari 2009. aasta kirjas komisjonile TV2 A/S‑i rekapitaliseerimise kavast. Komisjon leidis 20. aprilli 2011. aasta otsuses 2012/109/EL riigiabi C 19/09 (ex N 64/09) kohta, mida Taani kavatseb anda seoses äriühingu [TV2 A/S] ümberkorraldamisega (ELT 2012, L 50, lk 21), et ümberkorralduskava on siseturuga kooskõlas vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c, kui täidetud teatavad tingimused, millest üks oli nimetatud kavas ette nähtud abimeetmete rakendamise keeld, kuna abisaajaks oleva äriühingu olukord oli paranenud. Viasat esitas nimetatud otsuse tühistamiseks hagi. Kuna Viasat võttis oma hagi tagasi, kustutati kohtuasi 10. detsembri 2012. aasta määrusega Viasat Broadcasting UK vs. komisjon (T‑210/12, EU:T:2012:660) Üldkohtu registrist.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 14. märtsil 2012 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi.
21 Taani Kuningriik esitas 12. juunil 2012 avalduse käesolevas kohtuasjas menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.
22 TV2 A/S esitas 29. juunil 2012 Üldkohtule avalduse käesolevas kohtuasjas menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.
23 Üldkohtu kolmanda koja esimees otsustas 12. septembri 2012. aasta määrusega need avaldused rahuldada.
24 TV2 A/S esitas menetlusse astuja seisukohad 30. novembril 2012. Samal päeval esitas menetlusse astuja seisukohad ka Taani Kuningriik.
25 Hageja esitas oma märkused menetlusse astujate seisukohtade kohta 19. märtsil 2013. Komisjon ei esitanud menetlusse astujate seisukohtade kohta märkusi.
26 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, nimetati ettekandja‑kohtunik kaheksanda koja esimeheks, kellele määrati seega läbivaatamiseks käesolev asi.
27 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada suulise menetluse.
28 Kuna ühel koja liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta uue kohtuniku.
29 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 15. jaanuari 2015. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil võtsid pooled Üldkohtu küsimusele vastates seisukoha küsimuses, mis puudutab käesoleva kohtuasja eseme võimalikku äralangemist juhul, kui vaidlustatud otsus kohtuasjas T‑674/11 esitatud hagi tulemusel tühistatakse.
30 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
31 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
32 Taani Kuningriik ja TV2 A/S paluvad Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
33 Kuna hageja ei ole vaidlustatud otsuse adressaat, tuleb kontrollida, kas tal oli menetluse algatamiseks põhjendatud huvi.
34 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et otsus puudutab neid isiklikult ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (kohtuotsused, 15.7.1963, Plaumann vs. komisjon, 25/62, EKL, EU:C:1963:17, ja 22.12.2008, British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EKL, EU:C:2008:757, punkt 26). Riigiabi valdkonnas tunnustab kohtupraktika erilise olukorra olemasolu eespool viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon (EU:C:1963:17) tähenduses eelkõige hageja puhul, kelle turupositsiooni oleks asjaomase otsuse esemeks oleva abiga oluliselt kahjustatud (eespool viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon EU:C:2008:757, punkt 30).
35 Antud asjas puudutab vaidlustatud otsus meetmeid, millest aastatel 1995–2002 koosnes sisuliselt kogu TV2 rahastamine. Kohtutoimikust nähtub, et TV2 oli hageja suurim ja peamine konkurent Taani telereklaamiturul ja hulgimüügiturul, kus ringhäälinguorganisatsioonid pakkusid oma kanaleid levitajatele. Seega tuleb märkida, et antud asjas oli hageja turupositsioon vaidlustatud otsuse esemeks oleva abi tõttu oluliselt kahjustatud eespool punktis 34 viidatud kohtupraktika mõttes.
36 Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et vaidlustatud otsus puudutas juba üle kantud ja siseturuga kokkusobivaks peetud riigiabi, tuleb asuda seisukohale, et hagi on vastuvõetav.
Sisulised küsimused
37 Hageja vaidleb vastu vaidlustatud otsuse järeldusele, mille kohaselt oli TV2‑le antud riigiabi siseturuga kokkusobiv.
38 Tuleb märkida, et komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 155–159, kui asjaomaste meetmete siseturuga kokkusobivuse hindamise raamistikule, ELTL artikli 106 lõikele 2 ja 15. novembri 2001. aasta teatisele riigiabi käsitlevate reeglite kohaldamise kohta avalik-õiguslikele ringhäälinguteenustele (EÜT C 320, lk 5, edaspidi „2001. aasta ringhäälinguteatis”), milles määratles põhimõtted ja metoodika, mida ta kavatses kohaldada tagamaks ELTL artikli 106 lõikes 2 sätestatud tingimuste täitmine.
39 Lisaks tuleb märkida, et komisjon võttis 2. juulil 2009 vastu uue teatise riigiabi käsitlevate reeglite kohaldamise kohta avalik-õiguslikele ringhäälinguteenustele (ELT C 257, lk 1, edaspidi „2009. aasta ringhäälinguteatis”). Viimati nimetatud akti punktis 100 on täpsustatud, et abi suhtes, millest ei ole teatatud ja mida anti enne Euroopa Liidu Teatajas avaldamist – nagu vaidlusalune abi – kohaldab komisjon 2001. aasta ringhäälinguteatist.
40 Komisjon leidis vaidlustatud otsuse selles osas, mis käsitleb asjaomaste meetmete kokkusobivust siseturuga, esmalt, et TV2 osutatavate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlus oli lai, kuid kooskõlas ELTL artikli 106 lõike 2 nõuetega koostoimes selle artikli tõlgendatavate sätetega, mis on lisatud EL toimimise lepingule lisatud protokolli avalik-õigusliku ringhäälingusüsteemi kohta liikmesriikides (tuntud kui Amsterdami protokoll) (vaidlustatud otsuse põhjendused 171 ja 172). Seejärel leidis komisjon, et Lov om radio-og fjernsynsvirksomhed (ringhäälinguseadus) määras TV2‑le ametlikult üksnes avaliku ringhäälinguteenuse ülesande. Seevastu on komisjoni hinnangul vaja iga lisategevus, mida TV2 soovib pakkuda, talle eelnevalt uuesti ametlikult määrata, et järgida ELTL artikli 106 lõiget 2 (vaidlustatud otsuse põhjendused 174 ja 175). Lõpuks analüüsis komisjon TV2‑le antud riigiabi proportsionaalsust, keskendudes analüüsis kahele aspektile: esiteks, ta arvutas TV2‑le määratud avaliku teenuse ülesande osutamise netokulu ja kontrollis, ega seda kulu ei ole ülemäära hüvitatud, teiseks ta analüüsis TV2 tegutsemist reklaamiturul, et kontrollida, ega TV2 ei löö reklaamihindu kunstlikult alla, kahjustades seeläbi oma konkurente. Ta leidis, et asjaomased meetmed olid siseturuga kokkusobivad.
41 Hageja ei ole rahul, et selle hinnangu kohaselt on asjaomased meetmed ELTL artikli 106 lõiget 2 arvestades siseturuga kokkusobivad täpselt määratletud metodoloogia seisukohalt. Ta väidab, et kui komisjon kohaldas ELTL artikli 106 lõiget 2, oli selle sätte kohaselt nõutav, et institutsioon võtab arvesse ka teist ja neljandat Altmarki tingimust kontrollimaks, kas asutamislepingus ette nähtud konkurentsieeskirjad takistasid TV2 avaliku teenuse ülesande täitmist ja kas abimeede mõjutas kaubavahetust määral, mis on Euroopa Liidu huvidega vastuolus.
42 Hageja ei too välja muid komisjoni vigu tema hinnangus. Ta ei väida, et asjaomaste meetmete siseturuga kokkusobivuse analüüsis, milles komisjon lähtus 2001. aasta ringhäälinguteatisest, oli tehtud hindamisviga.
43 Hagi keskmes on kaks väidet, millest esimese kohaselt on komisjon rikkunud õigusnormi, kuna hindas asjaomased meetmed vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 siseturuga kokkusobivaks nii, et ei arvestanud teist ja neljandat Altmarki tingimust, ja teise kohaselt ei ole komisjon selgitanud, mis põhjustel oli antud asjas kohaldatav ELTL artikli 106 lõige 2, samas kui teine ja neljas Altmarki tingimus ei olnud täidetud, millega rikuti ELTL artiklit 296.
44 Kõigepealt tuleb juhtida tähelepanu otsesele seosele käesoleva hagi ja selle hagi vahel, mille esitas TV2 A/S, mis on asjaomaste meetmete saaja õigusjärglane, poolt kohtuasjas T‑674/11: TV2/Danmark vs. komisjon, milles hageja astus menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. TV2 A/S hagi ese on nõue tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon, sedastades, et asjaomased meetmed ei vasta teisele ja neljandale Altmarki tingimusele, leidis, et nende meetmete puhul on tegu riigiabiga ja uue abiga.
45 Tänase kuupäevaga kohtuotsuses (T‑674/11, TV2/Danmark vs. komisjon) rahuldas Üldkohus osaliselt TV2/Danmarki hagi ja tühistas vaidlustatud otsuse osas, milles komisjon leidis, et 1995. ja 1996. aasta reklaamitulud, mis kanti TV2 fondi kaudu üle TV2‑le, kujutasid endast riigiabi. Tühistamise tulemusel langes ära käesoleva hagi ese, kuna selles taotleti vaidlustatud otsuse tühistamist osas, milles 1995. ja 1996. aasta reklaamitulud, mis kanti TV2 fondi kaudu üle TV2‑le, kvalifitseeriti siseturuga kokkusobivaks riigiabiks. Nagu Üldkohus eespool viidatud otsuses leidis, ei olnud reklaamitulude ülakandmise näol riigiabiga üldse tegu, mistõttu ei teki ka küsimust sellise abi siseturuga kokkusobivuse üle. Kuna aga hageja esitab samad väited ja argumendid kõikide meetmete kohta, mis on vaidlustatud otsuses kvalifitseeritud siseturuga kokkusobivaks riigiabiks, tuleb kõiki neid väiteid ja argumente igal juhul analüüsida lähtudes vaidlustatud otsuse ülejäänud osast.
46 Lisaks tuleb märkida, et Üldkohus leidis tänase kuupäevaga kohtuotsuses (T‑674/11, TV2/Danmark vs. komisjon, punktid 88 ja järgmised), et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui järeldas vaidlustatud otsuses, et teine Altmarki tingimus ei olnud antud asjas täidetud. Samas ei leidnud Üldkohus, et komisjoni järeldus õigustas vaidlustatud otsuse tühistamist osas, milles ta leidis, et komisjoni järeldus, mille kohaselt neljas Altmarki tingimus ei olnud antud asjas täidetud, ei olnud ekslik. Viimati nimetatud järeldusest üksi piisas, et õigustada järeldust, mille kohaselt asjaomased meetmed (välja arvatud eespool punktis 45 nimetatud meetmed) kujutasid endast riigiabi.
47 Kuna hageja ei tee oma argumentides vahet teisel ja neljandal Altmarki tingimusel, vaid leiab nende kahe tingimuse osas, et komisjon oleks vaidlusaluse riigiabi siseturuga kokkusobivuse üle hindamisel pidanud arvesse võtma asjaolu, et need ei olnud täidetud, ei muuda Üldkohtu järeldus eespool punktis 46 ühe või teise hageja poolt oma hagi põhjendamiseks esitatud väite analüüsi kasutuks.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 106 lõiget 2
48 Hageja leiab oma esimeses väites sisuliselt seda, et eespool punktis 7 viidatud kohtuotsus Altmark (EU:C:2003:415) mõjutab kahtlemata viisi, kuidas komisjonil tuleb hinnata riigiabi kokkusobivust vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2.
49 Ta väidab, et ELTL artikli 106 lõiget 2 tuleb tõlgendada täht-tähelt ja kohaldada vaid siis, kui asutamislepingu sätted, eelkõige artikkel 107, „takistavad” asjaomase avaliku teenuse ülesande täitmist. Pealegi saab ELTL artikli 106 lõiget 2 vastavalt selle sõnastusele kohaldada vaid siis, kui kohaldamine ei ole liidu huvidega vastuolus. Lõpuks, hageja sõnul moodustavad teine ja neljas Altmarki tingimus osa ELTL artikli 107 lõikes 1 riigiabi määratlevas osas. Hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei ole vaidlustatud otsuses analüüsinud, kas teise ja neljanda Altmarki tingimuse kohaldamine „takistas” avaliku teenuse ülesande täitmist või mõjutas kaubandust määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega.
50 ELTL artikli 106 lõike 2 kohaselt alluvad ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine või kes on fiskaalmonopolid, käesoleva lepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist. Kaubanduse arengut ei tohi mõjutada määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega.
51 ELTL artikli 106 lõikes 2 sätestatud konkurentsieeskirjade puhul tuleb mõista eelkõige keeldu anda ettevõtjatele riigiabi, mis tuleneb ELTL artikli 107 lõikest 1, mis sätestab, et kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.
52 Hageja esitatud argumendid tõstatavad sisuliselt küsimuse, milline seos on esiteks Altmarki tingimustel ja teiseks tingimustel, millistel võib üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavale ettevõtjale antud riigiabi pidada siseturuga kokkusobivaks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2.
53 Sellega seoses tasub meenutada, et riigiabi siseturuga kokkusobivuse analüüs eeldab, et analüüsitaval meetmel on abi tunnused. ELTL artikli 106 lõikest 2 ega ühestki teisest sättest ei tulene, et kõikidel juhtudel, mil riik kasutab oma finantsvahendeid, et tagada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, annab ta sellist teenust osutavale ettevõtjale riigiabi.
54 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldab abina kvalifitseerimine seda, et kõik EÜ artikli 107 lõikes 1 märgitud tingimused on täidetud. Selles artiklis on toodud järgmised tingimused: esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest; teiseks, sekkumine peab mõjutama liikmesriikide vahelist kaubavahetust; kolmandaks, sekkumine peab andma abisaajale eelise; neljandaks, see peab kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt eespool punktis 7 viidatud kohtuotsus Altmark, EU:C:2003:415, punktid 74 ja 75 ning seal viidatud kohtupraktika).
55 Mis puudutab iseäranis kolmandat tingimust, mille kohaselt peab vaidlusalune meede olema käsitatav saajale eelise andmisena, siis selles osas tuleb meelde tuletada – mida Euroopa Kohus tegi eespool punktis 7 viidatud kohtuotsuses Altmark (EU:C:2003:415, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika) –, et abina käsitatakse sellist sekkumist, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida kasusaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei saaks.
56 Sellest tuleneb, et kui riik selleks, et tagada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, maksab ettevõtjale, kes sellist teenust osutab, rahalist tasu, mis vastab selle teenuse hinnale tavapärastes turutingimustes, siis ei ole tegemist eelisega, mida kõnealune ettevõtja ei oleks saanud tavapärastel turutingimustel. Järelikult ei ole sellisel juhul küsimus üldse riigiabis, kui üks peamisi tingimusi kõnesoleva meetme riigiabina kvalifitseerimiseks ei ole täidetud.
57 Altmarki tingimustega soovitakse vastust just küsimusele, kas üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutati tavapärastel turutingimustel või mitte.
58 Need tingimused on järgmised: esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud; teiseks peavad hüvitise suuruse arvutamise parameetrid olema eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt kehtestatud; kolmandaks ei või hüvitis ületada summat, mis on vajalik, et katta täielikult või osaliselt avaliku teenuse ülesannete täitmisest tulenevad kulud, võttes arvesse nii sellega seotud tulusid kui ka mõistlikku kasumit ülesannete täitmise eest; neljandaks, kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud konkreetsel juhul avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab üldsusele asjassepuutuvaid teenuseid osutada kõige odavamalt, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit (eespool punktis 7 viidatud kohtuotsus Altmark, EU:C:2003:415, punktid 89–93)
59 Eespool punktis 7 viidatud kohtuotsuse Altmark (EU:C:2003:415) punktist 94 tuleneb, et kui need tingimused on täidetud, ei ole küsimus üldse riigiabis, selles mõttes, et asjaomane ettevõtja ei saa eelist, mida ta poleks saanud tavapärastel turutingimustel.
60 Seevastu, nagu eelnevalt märgitud, meetme tunnistamine siseturuga kokkusobivaks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 põhineb oletusel, et kõnealune meede on riigiabi. Teisisõnu, ettevõtja puhul, kes tagab üldist majandushuvi pakkuvat teenust, eeldab et selline kvalifitseerimine, et kõnealune ettevõtja saab teenuse osutamise eest vastutasuna eelise, mida ta tavapärastel turutingimustel ei oleks saanud.
61 Mis puudutab ELTL artikli 106 lõiget 2, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikas (vt kohtuotsus, 26.6.2008, SIC vs. komisjon, T‑442/03, EKL, EU:T:2008:228, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika) on välja selgitatud kolm tingimust, mis peavad olema täidetud selleks, et avaliku teenuse osutamise kohustuse eest hüvitisena makstud riigiabi saaks pidada siseturuga kokkusobivaks. Esimene tingimus, mis puudutab avaliku teenuse määratlemist, nõuab, et kõnealune teenus oleks ka tegelikult üldist majandushuvi pakkuv teenus ning olema sellisena liikmesriikides selgelt määratletud. Teine tingimus, mis puudutab avaliku teenuse osutamise ülesannet, nõuab, et abi saajaks olev ettevõtja oleks liikmesriigi poolt sõnaselgelt määratud kõnealust teenust osutama. Lõpuks, kolmas tingimus põhineb proportsionaalsuse mõistel. Selle tingimuse kohaselt tuleb avaliku teenuse osutamise kohustuse eest vastutava ettevõtja rahastamine lugeda siseturuga kokkusobivaks osas, milles ELTL konkurentsieeskirjade – antud juhul riigiabi andmise keeldu puudutavate – kohaldamine takistaks sellele ettevõtjale antud ülesande täitmist ning konkurentsieeskirjade kohaldamata jätmine ei kahjusta kaubavahetust määral, mis on vastuolus liidu huvidega.
62 Mitmes kohtuasjades, milles Üldkohus on juba teinud otsuse, on pooled viidanud ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamise tingimuste ja eespool punktis 7 viidatud kohtuotsuses Altmark (EU:C:2003:415) Euroopa Kohtu sõnastatud teatavate tingimuste vahelisele sarnasusele. Eelkõige on tegu järgmiste kohtuotsustega: BUPA jt vs. komisjon, 12.2.2008, T‑289/03, EKL, EU:T:2008:29, punktid 160, 162 ja 224; eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus SIC vs. komisjon, EU:T:2008:228, punktid 134–136; 11.3.2009, TF1 vs. komisjon, T‑354/05, EKL, EU:T:2009:66, punktid 116–118; 1.7.2010, M6 vs. komisjon T‑568/08 ja T‑573/08, EKL, EU:T:2010:272, punkt 128; 7.11.2012, CBI vs. komisjon, T‑137/10, EKL, EU:T:2012:584; 16.10.2013, TF1 vs. komisjon, T‑275/11, EU:T:2013:535, punkt 122.
63 Samas ei või unustada, et kuigi meetme siseturuga kokkusobivaks kvalifitseerimise tingimustel on sarnasusi eespool punktis 7 viidatud kohtuotsuses Altmark (EU:C:2003:415) sõnastatud tingimustega, tuleb arvestada asjaolu, et ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamise korral on vaja vastata fundamentaalselt erinevale küsimusele, mis juba eeldab jaatavat vastust eespool punktis 7 viidatud kohtuotsuses Altmark (EU:C:2003:415) käsitletud küsimusele, mis on eraldiseisev ja asub kõnealuse abi siseturuga kokkusobivaks tunnistamise küsimusest ülevalpool.
64 Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb analüüsida hageja esitatud argumente.
65 Hageja esitab mitmeid põhjusi, miks komisjon – hinnates vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 sellise meetme kokkusobivust siseturuga, mis on nendele tingimustele mittevastavuse tõttu juba tunnistatud riigiabiks – peab tema arvates teist ja neljandat Altmarki tingimust kindlasti arvesse võtma.
66 Esiteks väidab hageja teise Altmarki tingimuse kohta, et ELTL artikli 106 lõike 2 järgimiseks nõuab komisjon mitmete tingimuste täitmist, mis on puhtalt formaalsed, nagu nt avaliku teenuse ülesande täpne määratlus. Kui sellised formaalsed nõuded on vajalikud nimetatud sätte järgimiseks, tundub hageja sõnul loogiline, et see säte sisaldab samuti nõuet, et liikmesriigid kehtestaksid eelnevalt objektiivselt ja läbipaistvalt avaliku teenuse hüvitise arvutamise parameetrid.
67 Teiseks, hageja märgib, et teine Altmarki tingimus on juba välja toodud ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamist käsitlevates komisjoni teatistes ja otsustes. Ta viitab selles osas komisjoni 2005. aasta dokumendile pealkirjaga „Ühenduse raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena” (ELT C 297, lk 4, edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2005. aasta teatis”) ja komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsus 2005/842/EÜ [ELTL] artikli [106] lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT L 312, lk 67, edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2005. aasta otsus”) ning veel kahele õigusaktile, millega tunnistati kehtetuks ja asendati eelnimetatud aktid, ehk komisjoni teatisele, mis käsitleb Euroopa Liidu raamistikku riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2011) (ELT 2012, C 8, lk 15, edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2011. aasta teatis”) ja komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsusele 2012/21/EL Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (ELT L 7, lk 3; edaspidi „üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlev 2011. aasta otsus”). Hageja väidab, et nendes aktides oli ette nähtud, et ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamiseks peab avaliku teenuse ülesande määravas aktis olema näidatud hüvitise arvutamise parameetrid, kontroll ja järelevalve, samuti võimaliku ülemäärase hüvitise tagasimaksmise eeskirjad ja ülemäärase hüvitise vältimise võimalused.
68 Kolmandaks, hageja märgib, et 2009. aasta ringhäälinguteatis sisaldab punktis 51 teisele Altmarki tingimusele analoogset nõuet. Selles on kirjas, et ülesande määravas aktis – selleks, et see oleks ELTL artikli 106 lõikega 2 kokkusobiv – peab olema kirjeldatud hüvitisele kohaldatavaid tingimusi ja eeskirju, mis on ette nähtud selleks, et vältida suurema hüvitise maksmist kui see, mis on vältimatult vajalik avaliku teenuse ülesande täitmiseks.
69 Neljandaks, hageja sõnul ei ole ühtki mõjuvat põhjust – olgugi et vaidlustatud otsus on vastu võetud 2001. aasta ringhäälinguteatise alusel –, mis takistaks komisjonil kohaldada antud asjas ELTL artikli 106 lõike 2 sellist tõlgendust, mida ta kasutas üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevates 2005. ja 2011. aasta teatistes, üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevates 2005. ja 2011. aasta otsustes ning 2009. aasta ringhäälinguteatises.
70 Mis puudutab neljanda Altmarki tingimuse mõju siseturuga kokkusobivaks hindamisele vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2, siis märgib hageja esmalt, et avaliku teenuse laia mõistega kaasneb oht, et avaliku teenuse hüvitist hakatakse kasutama tegelikult päästmisabina ja tegevusabina. Selle vältimiseks ja tagamaks õiglane tasakaal ühelt poolt liikmesriikidel avaliku teenuse ülesande määratlemisel ja andmisel oleva laia kaalutlusõiguse ja teiselt poolt turul konkurentsi kaitsmise vahel, võib komisjon kasutada ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisel neljandast Altmarki tingimusest tulenevat tõhususe nõuet. Seejärel, hageja väidab, et Üldkohtu otsus, mille kohaselt ei ole tõhususe kriteerium abi siseturuga kokkusobivuse analüüsimisel asjakohane, on tehtud enne eespool punktis 7 viidatud kohtuotsust Altmark (EU:C:2003:415) väljakujunenud kohtupraktika põhjal ning on igal juhul kaheldav. Ta leiab muu hulgas, et komisjon on ise tunnustanud tõhususe kriteeriumi olulisust 2011. aasta teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa majandus‑ ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamise kohta (dokument KOM (2011) 146 lõplik. Lõpuks väidab hageja, et Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb ELTL artikleid 49 ja 56, nähtub, et võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetega on vastuolus see, kui avalik-õiguslik asutus annab äriühingule avalike teenuste kontsessiooni hankemenetlust korraldamata.
71 Hageja järeldab eelneva põhjal, et teine ja neljas Altmarki tingimus moodustavad osa siseturuga kokkusobivaks tunnistamise alustest, mis on ette nähtud ELTL artikli 106 lõikega 2. Järelikult peavad need kaks tingimust tingimata mõjutama seda, kuidas komisjon kohaldab kokkusobivuse kriteeriumi ELTL artikli 106 lõike 2 alusel.
72 Kokkuvõttes leiab hageja, et vaidlustatud otsuses on komisjon rikkunud õigusnormi seetõttu, et ta ei ole teinud vajalikke järeldusi hinnangust, et avaliku teenuse osutamise eest TV2‑le makstud hüvitis ei vastanud teisele ja neljandale Altmarki tingimusele.
73 Tuleb tõdeda, et kuigi hageja viitab mitmele põhjusele, miks teine ja neljas Altmarki tingimus pidid tingimata mõjutama sellise meetme siseturuga kokkusobivuse hindamist ELTL artikli 106 lõike 2 alusel, mis on nende kahe tingimuse täitmata jätmise tõttu kvalifitseeritud riigiabiks, jätab ta täpsustamata väidetava mõju laadi ja ulatuse.
74 Lähtudes kõikidest kaalutlustest, mis hageja esitas oma vastuses, tuleb asuda seisukohale, et oma esimeses väites leiab ta sisuliselt seda, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi, kuna komisjon pidas asjaomaseid meetmeid ELTL artikli 106 lõiget 2 arvestades siseturuga kokkusobivaks, olgugi et need meetmed ei vasta teisele ja neljandale Altmarki tingimusele.
75 See väide tuleb jätta tähelepanuta.
76 Selle kohta tasub esmalt märkida, et kohtupraktika kohaselt ei takista asjaolu, et asjaomased meetmed ei vasta teisele ja neljandale Altmarki tingimusele, nende meetmete kvalifitseerimist ELTL artikli 106 lõike 2 alusel siseturuga kokkusobivaks riigiabiks.
77 Eespool punktis 62 viidatud kohtuotsuses TF1 vs. komisjon (EU:T:2009:66, punktid 130 ja 140) märkis Üldkohus, et eespool punktis 7 kohtuotsuse Altmark (EU:C:2003:415) sõnastusest, mis ei ole sugugi mitmetähenduslik, tuleneb, et nimetatud kohtuotsuses sõnastatud nelja tingimuse ainus eesmärk on asjaomase meetme määratlemine riigiabina ja täpsemalt soodustuse olemasolu kindlakstegemine ning et neid tingimusi ei maksa segi ajada ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamise tingimustega, mille eesmärk oli välja selgitada, kas meede, mis kujutab endast riigiabi, on siseturuga kokkusobiv.
78 Samas eespool punktis 62 viidatud kohtuotsuses TF1 vs. komisjon (EU:T:2009:66, punktid 132–139) leidis Üldkohus, et ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamist jätkati juhtudel, mil hüvitist tuli käsitada riigiabina seetõttu, et see ei vasta eespool punktis 7 kohtuotsuse Altmark (EU:C:2003:415, punkt 105) tingimustele. Üldkohus märkis lisaks, et kohtuotsustes, mis on tehtud pärast eespool punktis 7 viidatud kohtuotsust Altmark (EU:C:2003:415), ei ole kordagi välistatud ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamine hüvitiste suhtes, mida antakse avaliku teenuse ülesannet osutavatele ettevõtjatele ja mida käsitatakse riigiabina põhjusel, et need ei vasta Altmarki tingimustele.
79 Hageja sõnul ei palu ta Üldkohtul kalduda kõrvale eespool punktis 62 viidatud kohtuotsuses TF1 vs. komisjon (EU:T:2009:66) võetud seisukohast. Küll aga ta väidab, et selles otsuses ei vastanud Üldkohus küsimusele, kas eespool punktis 7 viidatud kohtuotsus Altmark (EU:C:2003:415) mõjutab teatud viisil ELTL artikli 106 lõike 2 põhjal tehtavat analüüsi avaliku teenuse eest makstava hüvitise puhul. See otsus niisiis ei takista võtmast seisukohta, et eespool punktis 7 viidatud kohtuotsus Altmark (EU:C:2003:415) peab tingimata mõjutama seda, kuidas komisjon kohaldab kokkusobivuse kriteeriumi ELTL artikli 106 lõike 2 alusel.
80 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi eespool punktis 7 viidatud kohtuotsus Altmark (EU:C:2003:415) näeb ette neli eraldiseisvat tingimust, ei ole need teineteisest siiski täielikult sõltumatud. Kolme viimase puhul on olemas sisemine sidusus ja selles mõttes teatav vastastikune sõltuvus.
81 Hüvitise arvutamiseks objektiivsete ja läbipaistvate parameetrite kehtestamine, nagu seda nõuab teine Altmarki tingimus, on eeltingimus, et vastata küsimusele, ega hüvitis ei lähe kaugemalt sellest, mis on vajalik, et katta osaliselt või täielikult avaliku teenuse osutamisega kaasnevaid kulusid. Vastamaks küsimusele, kas hüvitis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik, tuleb kõigepealt välja selgitada, mis on vajalik. Kolmanda Altmarki tingimuse täitmise kontrollimiseks tuleb tugineda objektiivsetele ja läbipaistvatele kriteeriumidele, nagu nõuab teine Altmarki tingimus.
82 Mis puudutab neljandat Altmarki tingimust, siis see täiendab teist Altmarki tingimust. Ei piisa sellest, kui avaliku teenuse osutamise eest vastutavale ettevõtjale makstud hüvitise arvutamise parameetrid on objektiivsed ja läbipaistvad nagu seda nõuab teine Altmarki tingimus. Välja arvatud juhul, kui avaliku teenindamise kohustust täitev ettevõtja valitakse avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab üldsusele asjassepuutuvaid teenuseid osutada kõige odavamalt, nõuab neljas Altmarki tingimus, et parameetrid põhineksid keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks sobivate vahenditega varustatud ettevõtja näitel.
83 Lähtuda tuleks ka sellise testi eesmärgist, mis loob neljale Altmarki tingimusele vastavuse konteksti ja mille mõte on tagada, et hüvitis ei annaks seda saavale ettevõtjale majanduslikku eelist võrreldes konkureerivate ettevõtjatega (eespool punktis 7 viidatud kohtuotsus Altmark, EU:C:2003:415, punkt 90). Nagu eespool punktis 57 on meenutatud, tuleb kindlaks teha, kas üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutati tavapärastel turutingimustel, millisel juhul ei kujuta seda teenust osutavale ettevõtjale makstav rahaline tasu endast eelist, mida ettevõtja ei oleks saanud neil tingimustel, ega ka mitte riigiabi (vt punkt 59 eespool).
84 Mis puudutab ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamist, siis mõistagi on tõsi, mida märkis Üldkohus eespool punktis 62 viidatud kohtuotsuses BUPA jt vs. komisjon (EU:T:2008:29, punkt 224), et kolmas Altmarki tingimus langeb suures osas kokku selle sätte kohaldamise raames kohtupraktikas välja töötatud proportsionaalsuse kriteeriumiga.
85 Samas tuleb täpsustada, et kuigi neil kahel juhul kohaldatakse sisuliselt sama kriteeriumi, on kohaldamise kontekst ja eesmärk igal üksikul juhtumil erinev.
86 ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamise korral ei ole enam küsimus selle kindlaks määramises, kas üldist majandushuvi pakkuvat teenust osutatakse tavapärastel turutingimustel. Selle sätte kohaldamine eeldab riigiabi olemasolu, mis määratluse kohaselt (vt punkt 83 eespool) tähendab, et kõnealust teenust ei ole neil tingimustel osutatud.
87 Nagu Üldkohus on märkinud eespool punktis 62 viidatud kohtuotsuse M6 vs. komisjon (EU:T:2010:272) punktis 140, soovitakse ELTL artikli 106 lõikega 2 abi proportsionaalsuse hindamisega vältida seda, et sellele üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise eest vastutavale ettevõtjale võimaldataks rahastamist, mis ületab avaliku teenuse puhaskulud. Sellest tuleneb, et küsimus, kas üldist majandushuvi pakkuva ringhäälinguteenuse eest vastutav ettevõtja võiks täita neid ülesandeid väiksema kuluga, ei oma tähtsust siis, kui hinnatakse riigi poolt selle teenuse rahastamise kokkusobivust liidu riigiabi käsitlevate eeskirjadega.
88 Teisisõnu, üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise kulud, mida tuleb ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamiseks arvesse võtta, on sellise teenusega tegelikult kaasnevad kulud kui sellised, ja mitte need, mis oleksid võinud või pidanud olema objektiivsete ja läbipaistvate arvutamiskriteeriumide põhjal, põhinedes keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja sobivate vahenditega varustatud ettevõtja näitel.
89 Sellisel juhul võetakse proportsionaalsuse kriteeriumi arvesse selleks, et hinnata üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise tegelikke kulusid, kui – eeldusel, et komisjoni valduses ei ole tõendusmaterjali, mis võimaldab neid kulusid täpselt arvutada – viimasel on vaja sellist hinnangut anda. Veelgi üldisemalt tuleb proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes teha järeldus, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise kulude katmiseks mõeldud abi ei ole siseturuga kokkusobiv, kui selle summa ületab teenuse osutamiseks tegelikult kantud kulusid.
90 Just sel põhjusel – olgugi et see on oluline küsimuse analüüsimisel, kas sellist teenust osutati tavapärastel turutingimustel – ei ole kõnealuse abi proportsionaalsuse hindamisel ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamisel asjassepuutuv see, kui teine ja neljas Altmarki tingimus jääb täitmata. Hageja arutluskäik viib kokkuvõttes nõudeni, et üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid tuleb alati osutada tavapärastel turutingimustel. Kui sellise nõudega nõustuda, võiks konkurentsieeskirjade kohaldamine takistada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest vastutavatele ettevõtjatele määratud eriülesande juriidilist või faktilist täitmist, mida ELTL artikli 106 lõige 2 üritab just vältida (vt selle kohta eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 vs. komisjon, EU:T:2010:272, punkt 136).
91 Muu hulgas viiks see arutluskäik loogilise ummikuni, kuna tähendaks, et abi siseturuga kokkusobivaks tunnistamiseks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 peavad olema täidetud kõik Altmarki tingimused, millisel juhul kõnealune meede ei olekski abi (eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus (TF1 vs. komisjon, EU:T:2013:535, punkt 144).
92 Lisaks tuleb eespool punktides 76–91 esitatud kaalutlustest lähtudes lükata asjassepuutumatuse tõttu tagasi hageja argumendid, mis põhinevad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate 2005. ja 2011. aasta teatiste ja üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate 2005. ja 2011. aasta otsuste sõnastusel. Nimelt, nagu nähtub üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate 2005. ja 2011. aasta otsuste preambulatest ja artiklitest 1 ning üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2005. aasta teatise punkti 2 viimasest lausest ja üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva 2011. aasta teatise punktist 7, käsitlevad kõik selliste hüvitiste kokkusobivuse hindamist, mida tuleb käsitada riigiabina seetõttu, et need ei vasta Altmarki tingimustele. Seega ei saa nimetatud tekstides selliste mõistete mainimist, mis võivad näida lähedased nendele, mida on kasutatud teise või neljanda Altmarki tingimuse sõnastamisel, tõlgendada nii nagu peaks komisjon selliste hüvitiste kokkusobivuse analüüsimisel, mida käsitatakse riigiabina seetõttu, et need ei vasta Altmarki tingimustele, arvesse võtma nende kahe tingimuse täitmata jätmist.
93 Lisaks tuleb sarnaselt komisjonile märkida, et igal juhul ei ole ükski nendest tekstidest kohaldatav TV2‑le määratud hüvitistele. Esiteks, mis puudutab üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevaid 2005. ja 2011. aasta teatisi, siis nendele vastavalt punktis 3 ja punktis 8 on sõnaselgelt märgitud, et avalik-õiguslik ringhäälinguteenus ei kuulu nende kohaldamisalasse. Teiseks, üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate 2005. ja 2011. aasta otsuste puhul ületab TV2‑le määratud abi summa piirmäära, millest allpool on need otsused kohaldatavad.
94 Samamoodi ei ole antud asjas kohaldatav 2009. aasta ringhäälinguteatis (vt punkt 39 eespool).
95 Dokument, mida kohaldatakse asjaomaste meetmete siseturuga kokkusobivuse hindamisele ELTL artikli 106 lõikest 2 lähtudes, on antud asjas 2001. aasta ringhäälinguteatis. See ei sisalda ühtki kokkusobivuse nõuet, mis oleks analoogne teise ja neljanda Altmarki tingimusega. Sellega seoses tuleb sarnaselt komisjonile, Taani Kuningriigile ja TV2 A/S‑ile märkida, et hageja ei ole 2001. aasta ringhäälinguteatise kehtivuse kohta esitanud vastuväiteid kõrgemalseisvate õigusnormide alusel.
96 Tuleb meenutada, et erinevalt sellest mida väidab hageja, ei oleks komisjon mitte üksnes pidanud lähtuma pärast 2005. aastat vastu võetud teatiste ja otsuste sätetest, mida hageja loetleb hagiavalduses, vaid ta isegi ei võinud seda.
97 Kui komisjonil on – nagu nt riigiabi siseturuga kokkusobivuse hindamise korral – ulatuslik kaalutlusruum, võib ta näha ette suuniseid selle kohta, kuidas ta kohaldab asjaomast sätet mingile sektorile või konkreetsele abi liigile.
98 Tuleb siiski märkida, et selliseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa neist normidest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (kohtuotsus, 11.9.2008, Saksamaa jt vs. Kronofrance, C‑75/05 P ja C‑80/05 P, EKL, EU:C:2008:482, punkt 60).
99 Lõpuks, mis puudutab argumenti, et ELTL artiklitega 49 ja 56 ning võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetega on vastuolus see, kui avalik-õiguslik asutus annab äriühingule avalike teenuste kontsessiooni hankemenetlust korraldamata, siis tuleb meenutada, et eespool punktis 7 viidatud kohtuotsus Altmark (EU:C:2003:415) ise ei välista seda, et avaliku teenuse ülesanne antakse ettevõtjale hankementlust korraldamata. See kohtuotsus näeb ette kohaldatava hüvitise määra kontrollimise meetodi, kui avaliku teenuse osutamise kohustuse eest vastutava ettevõtja valimine ei toimunud konkreetsel juhul hankemenetluses. Igal juhul tuleneb kohtupraktikast, et ELTL artikli 106 lõige 2 ei sisalda selle kohaldamistingimuste hulgas nõuet, mille kohaselt peab liikmesriik korraldama üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määramiseks hankemenetluse (vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus SIC vs. komisjon, EU:T:2008:228, punktid 145 ja 146).
100 Eelnevast nähtub, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses rikkunud õigusnormi, kui leidis, et asjaomased meetmed on ELTL artikli 106 lõiget 2 arvestades siseturuga kokkusobivad, hoolimata tema järeldusest, et need meetmed ei vastanud teisele ja neljandale Altmarki tingimusele.
101 Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, mis käsitleb põhjenduse puudumist ELTL artikli 296 mõttes
102 Hageja leiab teises väites, et vaidlustatud otsus ei ole põhjendatud, kuna komisjon ei ole esitanud põhjuseid, mis õigustaksid TV2‑le määratud abi heakskiitmist ELTL artikli 106 lõiget 2 arvestades, hoolimata asjaolust, et asjaomased meetmed ei vastanud teisele ja neljandale Altmarki tingimusele. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 159 ja järgmistest tuleneb, et komisjon on 2001. aasta ringhäälinguteatisele põhinedes viinud antud asjas läbi „standardse”, kokkusobivuse analüüsi, mis koosneb kolmest etapist. Samas ei ole ta uurinud, kas teise ja neljanda Altmarki tingimuse kohaldamata jätmine oli kooskõlas ELTL artikli 106 lõikega 2 ja eelkõige seda, kas nende tingimuste kohaldamine tingimata takistas avaliku teenuse ülesande täitmist.
103 Siinkohal piisab, kui tuua välja, et asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei ole märgitud teise ja neljanda Altmarki tingimuse rolli asjaomaste meetmete siseturuga kokkusobivuse hindamisel, ei ole põhjustatud komisjoni väärast arutluskäigust või vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumisest, vaid sellest, et otsus kohaldab teistsugust analüütilist raamistikku, mis ei ole hageja suhtes soosiv.
104 Tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 157–270 esitas komisjon üksikasjaliku selgituse, millega õigustada asjaomaste meetmete siseturuga kokkusobivust 2001. aasta ringhäälinguteatisest lähtudes ning et hageja ei esita nimetatud selgituse kohta ühtki vastuväidet.
105 Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusel puudub põhjendus.
106 Seega tuleb teine väide tagasi lükata.
TV2 piirkondlike jaamade rahastamiseks määratud vahendite kvalifitseerimine riigiabiks
107 Hageja esitab oma vastuses argumendid, millega soovib vastata komisjoni seisukohtadele, mis viimane esitas kohtuasjas T‑674/11 (TV2/Danmark vs. komisjon), milles hageja astus menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
108 Eespool punktis 107 viidatud komisjoni seisukohavõttude eesmärk on vastata kolmandale väitele, mille esitas TV2 A/S kohtuasjas T‑674/11 (TV2/Danmark vs. komisjon). Selles väites leidis TV2 A/S, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 194 tuleneb, et komisjoni hinnangul olid litsentsitasud, mida TV2 sai aastatel 1997–2002 TV2 fondilt ja mille kandis seejärel piirkondlikele jaamadele, TV2‑le antud riigiabi. TV2 A/S väitis, et erinevalt selles põhjenduses kirjeldatust ei saanud TV2 kasu litsentsitasudest, mille ta kandis edasi oma piirkondlikele jaamadele. TV2 tegutses enda sõnul „maksekanalina”, kandes TV2 fondi rahasummad piirkondlikele jaamadele edasi.
109 Kõnesolevas asjas esitatud kostja vastuses väitis komisjon, et TV2 A/S on vääralt tõlgendanud vaidlustatud otsuse põhjendust 194. Komisjon lisas selle kohta, et TV2 ei saanud oma piirkondlikele jaamadele antud summadest kasu ja nõustus seega eespool viidatud kohtuasjas TV2 A/S‑i väitega. Komisjoni sõnul oli vaidlus selles osas lahendatud.
110 Viasat ei toetanud komisjoni seisukohti oma menetlusse astumise avalduses kohtuasjas T‑674/11 (TV2/Danmark vs. komisjon). Ta märkis aga, et astudes menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, ei saanud ta vastu vaielda viimase seisukohtadele. Samuti ei saanud ta Üldkohtult nõuda vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimist, mis puudutab TV2 poolt oma piirkondlikele jaamadele üle kantud vahendite kvalifitseerimist, kuna pärast komisjoni seisukohtade esitamist palus TV2 A/S Üldkohtul lükata tema kolmas väide ainetuse tõttu tagasi. Just sel põhjusel otsustas hageja esitada oma argumendid käesoleva kohtuasja raames.
111 Sisuliste küsimuste kohta väidab hageja, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 194, et vahendid, mida TV2 kandis üle oma piirkondlikele jaamadele, ei kujutanud endast riigiabi. Ta väidab, et TV2 ei olnud pelgalt vahendaja, kelle kaudu edastati riigi ressursse piirkondlikele kanalitele, vaid nende ressursside tegelik saaja.
112 Selle kohta tuleb meenutada, et 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ning ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.
113 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et väidet, mis põhineb väidetaval õigusvastasusel, mis võis olla teada ja millele oleks võinud viidata juba hagi esitamisel, ei saa käsitada väitena, mis põhineb õiguslikel või faktilistel asjaoludel, mis on ilmsiks tulnud kirjaliku menetluse käigus (vt selle kohta kohtuotsused, 30.9.1982, Amylum vs. nõukogu, 108/81, EKL, EU:C:1982:322, punkt 25, ja 2.3.2010, Evropaïki Dynamiki vs. EMSA, T‑70/05, EKL, EU:T:2010:55, punkt 120).
114 Antud asjas tuleb kõigepealt sedastada, et hagiavalduses ei esitanud hageja ühtki väidet, mis käsitleks TV2‑le määratud vahendite, mille viimane kandis edasi piirkondlikele jaamadele, kvalifitseerimist või selle puudumist. Järelikult ei saa käeolevat väidet käsitada hagiavalduses esitatud väite võimendusena, vaid tegu on uue väitega, millele on viidatud menetluse käigus.
115 Hageja väidab sisuliselt seda, et komisjoni poolt kohtuasjas T‑674/11 (TV2/Danmark vs. komisjon) esitatud kostja vastuses sisalduvad seisukohad kõnealuse abi kohta on need, mis kujutavad endast menetluse käigus ilmsiks tulnud asjaolu.
116 Oma seisukohtades esitas komisjon kõigest omaenda vaatenurga vaidlustatud otsuse põhjenduse 194 tõlgendamisele. See põhjendus, nagu ka kogu vaidlustatud otsus, oli hagejale hagi esitamise ajal teada ja seega ilmselgelt ei kujuta endast menetluse käigus ilmnenud asjaolu. Järelikult tuleb käesolev väide, mis on esitatud menetluse käigus, ilma et oleksid täidetud selle esitamist põhjendavad tingimused, mis on ette nähtud 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 48 lõikes 2, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
117 Kuna kõik hagi väited on tagasi lükatud, tuleb käesolev hagi, kuivõrd see säilitab hagi eseme (vt punkt 45 eespool), jätta rahuldamata.
Kohtukulud
118 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
119 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Seetõttu tuleb Taani Kuningriigi kohtukulud jätta tema enda kanda.
120 Arvestades, et TV2 A/S ei ole ametlikult menetlusse astumisega seotud kohtukulude hüvitamist hagejalt nõudnud, tuleb TV2 A/S‑i kohtukulud jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Otsuse tegemise vajadus on ära langenud osas, mis puudutab nõuet tühistada komisjoni 20. aprilli 2011. aasta otsus 2011/839/EL meetme C 2/03 kohta, mida Taani on võtnud ettevõtja TV2/Danmark, osas, milles komisjon leidis, et 1995 ja 1996. aasta reklaamitulud, mis kanti TV2 fondi kaudu TV2/Danmark A/S‑ile, kujutavad endast riigiabi.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista komisjoni kohtukulud välja Viasat Broadcasting UK Ltd‑lt ja jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.
4. Jätta Taani Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.
5. Jätta TV2/Danmark A/S‑i kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. septembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad