Liidetud kohtuasjad T‑439/10 ja T‑440/10
Fulmen ja Mahmoudian
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Hindamisviga – Tõendamiskoormis ja ‑tase
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Menetlus – Otsus või määrus, millega vaidlustatud akt kohtumenetluse käigus asendatakse – Uus asjaolu – Esialgsete nõuete ja väidete laiendamine
2. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Miinimumnõuded
(ELTL artikli 296 teine lõik; nõukogu määrus nr 423/2007, artikli 15 lõige 3 ning nõukogu määrus nr 961/2010, artikli 16 lõige 2 ja artikli 36 lõige 3; nõukogu otsus 2010/413, artikli 24 lõige 3)
3. Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Kohustus teha teatavaks tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 423/2007, artikli 7 lõige 2 ja artikli 15 lõige 3, nõukogu määrus nr 668/2010; nõukogu otsus 2010/413, artikli 24 lõige 3)
4. Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Kaitseõiguste tagamine – Kohtulik kontroll
(Nõukogu määrus nr 423/2007, artikli 15 lõige 3, ja nõukogu määrus nr 961/2010, artikli 36 lõiked 3 ja 4; nõukogu otsus 2010/413, artikli 24 lõiked 3 ja 4)
5. Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Kohustus teavitada süüstavatest asjaoludest – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 668/2010; nõukogu otsus 2010/413)
6. Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Kohustus teavitada piirava meetme põhjendustest – Ulatus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu määrus nr 668/2010; nõukogu otsus 2010/413)
7. Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamise otsus – Seaduslikkuse kohtulik kontroll – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 668/2010; nõukogu otsus 2010/413, artikli 23 lõige 2)
8. Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Mõju – Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid käsitleva määruse ja otsuse osaline tühistamine – Määruse tühistamise jõustumine selle edasikaebamise tähtaja möödumisel või kaebuse läbivaatamata jätmise kuupäevast – Selle tähtaja kohaldamine otsuse tühistamise jõustumise suhtes
(ELTL artikli 264 teine lõik ja ELTL artikkel 280; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 56 esimene lõik ja artikli 60 teine lõik; nõukogu määrus nr 961/2010; nõukogu otsus 2010/413, mida on muudetud otsusega 2010/644)
1. Juhul kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitada uue asjaoluna, mis lubab hagejal oma nõudeid ja väiteid muuta. See, kui hagejalt nõutaks uue hagi esitamist, oleks tegelikult vastuolus hea õigusemõistmise põhimõtte ja menetlusökonoomia põhimõttega. Peale selle oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks otsuse peale liidu kohtule esitatud hagiavalduses sisalduva kriitika seljatamiseks vaidlustatud otsust muuta või asendada see teise otsusega ning kohtumenetluses tugineda muudetud või asendatud otsusele selleks, et võtta teiselt poolelt võimalus laiendada oma esialgseid nõudeid ja väiteid hilisemale otsusele või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid.
(vt punkt 37)
2. Kui just liidu või liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvahelisi suhteid puudutavad mõjuvad põhjused ei takista teatavate asjaolude teatavakstegemist, on nõukogu määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 15 lõike 3 ja määruse nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007, artikli 36 lõike 3 alusel kohustatud tegema võetud meetmes nimetatud üksusele teatavaks – olenevalt olukorrast kas määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 või määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 kohaselt – üksikasjalikud ja konkreetsed põhjused, miks ta leiab, et see säte on üksuse suhtes kohaldatav. Niisiis peab ta nimetama need faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlused, mille tõttu ta selle meetme on võtnud.
Lisaks peab põhjendus olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduse piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Õigusi kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista.
(vt punktid 49 ja 50)
3. Rakendusmääruse nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2, vastuvõtmise ajal oli määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 15 lõikes 3 kehtestatud nõukogu kohustus esitada selle määruse artikli 7 lõike 2 alusel tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused ning teha need asjaomastele isikutele, üksustele ja asutustele teatavaks. Analoogiline säte sisaldub otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 24 lõikes 3.
Kuigi nõukogu peab määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ette nähtud kohustuse põhimõtteliselt täitma isikliku teatavakstegemisega, ei ole selles sättes täpsemalt ette kirjutatud, kuidas seda vormistada, kuna seal oli mainitud üksnes kohustust „teha teatavaks” asjaomasele isikule põhjused, miks ta vaidlusalustesse loenditesse kanti. Analoogselt piirdub ka otsuse 2010/413 artikli 24 lõige 3 sätestamisega, et nõukogu „teavitab” oma otsusest. Neil asjaoludel on oluline tagada asjaomaste sätete kasulik mõju.
See on tagatud juhul, kui isiklikult teatavaks tegemata jätmisele vaatamata suutis akti adressaat saata nõukogu poolt tema suhtes võetud piiravate meetmete kohta oma märkused määratud tähtaja jooksul ja esitada Üldkohtule ettenähtud tähtaja jooksul hagi vaidlustatud aktide tühistamise nõudes.
(vt punktid 64–66, 68)
4. Otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 24 lõigetes 3 ja 4, määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 15 lõikes 3 ja määruse nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007, artikli 36 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud normid, mis tagavad nende aktide alusel võetud piiravates meetmetes nimetatud üksuste kaitseõigused. Nende õiguste järgimise üle teostab kontrolli liidu kohus. Neil asjaoludel võivad nimetatud üksused vaidlustatud aktide tühistamise nõudes tugineda kaitseõiguste järgimise põhimõttele.
(vt punktid 77 ja 78)
5. Mis puudutab esimest õigusakti – nagu otsus 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ja määrus nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 –, millega üksuse rahalised vahendid külmutati, siis süüstavate asjaolude teatavakstegemine peab toimuma kas asjaomase akti vastuvõtmise ajal või niipea kui võimalik pärast akti vastuvõtmist. Asjaomase üksuse taotluse korral on tal ka õigus esitada oma seisukoht nende asjaolude kohta, kui akt on juba vastu võetud.
Mis puutub süüstavate asjaolude teatavakstegemise sisulist külge, siis kui nõukogu asjaomase üksuse taotlusel osutab, et tema toimikus ei ole ühtki seika peale nende, mis on esitatud vaidlustatud aktides, siis selle märkimisega ei ole üksuse kaitseõigusi rikutud. Nimelt ei muuda nõukogu nii toimides asjaomase üksuse kaitsmist raskemaks, mis oleks juhtunud siis, kui ta oleks varjanud nende asjaolude esinemist või sisu, millel tema väited rajanevad. Vastupidi, tunnistades, et tema toimikus ei ole ühtki täiendavat asjassepuutuvat seika, võimaldab ta üksusel sellele asjaolule tugineda, põhjendamaks oma hagi vaidlustatud aktide tühistamise nõudes.
(vt punktid 80, 82–84)
6. Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Tõhus kohtulik kontroll tähendab seda, et liidu ametiasutus on kohustatud piirava meetme – nagu otsus 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ja määrus nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 –, põhjendustest asjaomasele üksusele võimaluse korral teatama kas meetme võtmise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast meetme võtmist, et asjaomane üksus saaks tähtaegselt teostada oma kaebeõigust. Nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on tegelikult vaja nii selleks, et võimaldada piiravate meetmete adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pöörduda liidu kohtusse, kui ka selleks, et liidu kohus saaks täieulatuslikult teostada oma pädevusse kuuluvat kontrolli asjassepuutuva akti seaduslikkuse üle.
(vt punkt 87)
7. Sellise õigusakti seaduslikkuse kohtulik kontroll, millega üksuse suhtes on võetud piiravaid meetmeid, hõlmab akti põhjendamiseks esitatud faktide ja asjaolude hindamist ning samuti selle hinnangu aluseks olevate tõendite ja teabe kontrollimist. Vaidlustamise korral peab nõukogu need esitama, et liidu kohus saaks neid kontrollida. Seega ei ole seaduslikkuse kontroll, mida tuleb teostada, piiratud esitatud põhjenduste „tõepärasuse” abstraktse kontrollimisega, vaid peab hõlmama küsimust, kas need on tõendite ja konkreetsete andmetega õiguslikult piisavalt kinnitatud.
Vaidlustatud akt, mis on vastu võetud ühe liikmesriigi ettepanekul kooskõlas otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 23 lõikes 2 sätestatud menetlusega, on selles suhtes nõukogu akt. Järelikult peab nõukogu tagama, et akt on vastu võetud põhjendatult, paludes vajaduse korral asjaomasel liikmesriigil esitada talle selleks vajalikud tõendid ja teabe.
Ka peab liidu kohus piiravate meetmete vastuvõtmise kontekstis läbiviidava kohtuliku kontrolli põhjapanevat rolli arvestades saama kontrollida meetmete seaduslikkust ja põhjendatust, ilma et teda takistaks nõukogu poolt kasutatud tõendite ja teabe salastamine või konfidentsiaalsus. Pealegi ei ole nõukogul õigust piiravate meetmete võtmise akti põhjendada liikmesriigi edastatud teabe või toimikumaterjaliga, kui liikmesriik ei ole nõus lubama nende teatavakstegemist liidu kohtule, kes on pädev teostama kontrolli akti seaduslikkuse üle.
Lõpuks ei saa seda, et nõukogult ei nõuta tõendite esitamist üksuse osalemise kohta tuumarelva levikus, põhjendada asjassepuutuva tegevuse varjatud iseloomuga. Ühelt poolt juba ainuüksi asjaolu, et on tehtud piiravate meetmete võtmise ettepanek otsuse 2010/413 artikli 23 lõike 2 alusel, eeldab tegelikult, et olenevalt olukorrast kas asjaomasel liikmesriigil või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal oleksid tõendid või andmed, mis tema arvates tõendavad, et asjaomane üksus osaleb tuumarelva levikus. Teisalt võivad võimalikud raskused, mis nõukogul võivad tekkida, kui ta püüab osalemist tõendada, teatavatel juhtudel mõjutada temalt nõutavat tõendamistaset. Ent nende tagajärg ei saa ikkagi olla see, et ta vabastatakse täielikult temal lasuvast tõendamiskoormisest.
(vt punktid 96 ja 97, 99–101)
8. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisele lõigule jõustuvad erandina ELTL artiklist 280 Üldkohtu otsused, mis kuulutavad määruse õigustühiseks, alles nimetatud põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud edasikaebamise tähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis selle kaebuse läbivaatamata jätmise kuupäevast. Seega on nõukogul alates kohtuotsusest teadasaamisest tuvastatud rikkumise kõrvaldamiseks kahe kuu pikkune tähtaeg, millele lisandub kümme päeva, et kehtestada vajaduse korral asjaomaste üksuste suhtes uued piiravad meetmed. Ent arvestades seda, et piiravad meetmed, mis on kehtestatud tulenevalt määrusest nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007, avaldavad olulist mõju asjaomaste üksuste õigustele ja vabadustele, ei ole meetmete tõhusa toime olulise ja pöördumatu kahjustamise oht piisavalt suur, et oleks põhjendatud nimetatud määruse toime säilitamine nende üksuste suhtes pikemal ajavahemikul, kui on sätestatud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teises lõigus.
Samuti võib Üldkohus ELTL artikli 264 teise lõigu alusel, kui ta peab seda vajalikuks, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse lõplikult kehtivaks. Ent määruse nr 961/2010 ja otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, tühistamise jõustumine erinevatel kuupäevadel võib õiguskindlust oluliselt kahjustada, kuna need kaks õigusakti kehtestavad hagejate suhtes ühesugused meetmed. Muudetud otsuse 2010/413 toime tuleb seega hagejaid puudutavas osas säilitada seni, kuni jõustub määruse nr 961/2010 tühistamine.
(vt punktid 106 ja 107)