ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
21. märts 2014(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud piiravad meetmed – Määrus (EÜ) nr 881/2002 – Isiku rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine pärast tema kandmist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni organi koostatud loetelusse – Sanktsioonide komitee – Järgnev määruse nr 881/2002 I lisasse kandmine – Komisjoni keeldumine kustutada see kanne – Tegevusetushagi – Põhiõigused – Õigus olla ära kuulatud, õigus tõhusale kohtulikule kontrollile ja õigus omandi kaitsele
Kohtuasjas T‑306/10,
Hani El Sayyed Elsebai Yusef, elukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: barrister E. Grieves ja solicitor H. Miller, hiljem E. Grieves, H. Miller, P. Moser, QC ja solicitor R. Graham,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad E. Paasivirta, M. Konstantinidis ja T. Scharf,
kostja,
keda toetab
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. Finnegan ja R. Szostak, hiljem E. Finnegan,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tuvastada ELTL artikli 265 alusel, et komisjon on õigusvastaselt jätnud kehtetuks tunnistamata komisjoni 5. oktoobri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1629/2005, millega 54. korda muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001 (ELT L 260, lk 9), hagejat puudutavas osas,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik J. Weychert,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. oktoobri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1267 (1999) loodud komitee (edaspidi vastavalt „Julgeolekunõukogu” ja „sanktsioonide komitee”) lisas 29. septembril 2005 hageja Hani El Sayyed Elsebai Yusefi kui Al‑Qaida organisatsiooniga seotud isiku nime konsolideeritud loetelusse isikute ja üksuste kohta, kelle rahalised vahendid ja muud majandusressursid tuleb Julgeolekunõukogu resolutsioonide (eelkõige resolutsioonid 1333 (2000), 1390 (2002), 1455 (2003), 1562 (2004), 1617 (2005), 1730 (2006), 1735 (2006), 1822 (2008), 1904 (2009) ja 1989 (2011)) alusel külmutada eesmärgiga võidelda rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ähvardavate terroriaktidega (edaspidi „sanktsioonide komitee loetelu”).
2 Komisjoni 5. oktoobri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1629/2005, millega 54. korda muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001 (ELT L 260, lk 9), lisati hageja nimi nõukogu 27. mai 2002. aasta määruse (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001, millega keelustatakse teatavate kaupade ja teenuste eksport Afganistani, laiendatakse Afganistani rühmitusega Taliban seotud lennukeeldu ning rahaliste vahendite ja muude finantsallikate külmutamist (ELT L 139, lk 9; ELT eriväljaanne 18701, lk 294), I lisa loetelusse (edaspidi „vaidlusalune loetelu”). Seejärel külmutati tema varad ja muud finantsvahendid Euroopa Ühenduses vastavalt määruse nr 881/2002 sisulistele sätetele.
3 Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 6. jaanuaril 2006 saabunud hagi Euroopa Liidu Nõukogu vastu nõudega tühistada teda puudutavas osas määrus nr 881/2002, mida on muudetud määrusega nr 1629/2005. Üldkohus jättis 31. mai 2006. aasta määrusega kohtuasjas T‑2/06: Yusef vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see oli esitatud pärast tähtaja möödumist.
4 Euroopa Kohus tegi 3. septembril 2008 otsuse liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2008, lk I‑6351, edaspidi „Euroopa Kohtu otsus Kadi I”).
5 Hageja palus Euroopa Liidu Nõukogule ja Euroopa Ühenduste Komisjonile 7. märtsil 2009 saadetud kirjades juurdepääsu dokumentidele, mida need institutsioonid olid kasutanud, et põhjendada tema nime lisamist vaidlusalusesse loetelusse.
6 Komisjon saatis 23. aprilli 2009. aasta kirjas hagejale kolm dokumenti: 1) sanktsioonide komitee 3. oktoobri 2005. aasta teatise SC/8516, mis puudutas hageja ja teiste isikute nimede lisamist oma loetelusse; 2) sanktsioonide komitee 10. oktoobri 2005. aasta teatise SC/8520, mis puudutas selliste hageja isikuandmete muutmist, mis olid loetelus tema nimega seotud; 3) sanktsioonide komitee 24. augusti 2006. aasta teatise SC/8815, mis puudutas nende isikuandmete uut muutmist.
7 Hageja esitas High Court of Justiceʼi (England and Wales), Queen’s Bench Divisionʼile (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales) kuningliku kohtu osakond, edaspidi „High Court”) kaebuse siseriikliku meetme peale külmutada tema varad, mille oli tema suhtes võtnud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi välis- ja Rahvaste Ühenduse ministeerium (edaspidi „FCO”) paralleelselt määruse nr 1629/2005 vastuvõtmisega. Seoses selle kaebusega võttis FCO sanktsioonide komitees ette mitu toimingut, et hageja saaks teada põhjused, miks tema nimi selle komitee loetelusse lisati, ning milline riik oli seda lisamist taotlenud. Ükski nendest toimingutest ei olnud edukas, ent High Courtile 19. juunil 2009 tunnistajana antud ütluses märkis FCO sanktsioonide üksuse juhataja FCO nimel järgmist:
„Kooskõlas läbivaatamise menetlusega, mis on määratletud [kohaldatavates normides], on FCO kogunud teavet, mis on valitsuse valduses, et hinnata [hageja] loetelusse lisamist [Julgeolekunõukogu] asjassepuutuvates resolutsioonides esitatud kriteeriumide valguses. Selle läbivaatamise menetluse tulemusel järeldas FCO, et alus [hageja nime] kandmiseks [sanktsioonide komitee] loetelusse vastavalt [Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1267 (1999)] loodud korrale oli ära langenud. Täiendavat teavet on palutud, kuid riik, kes [hageja] nime välja pakkus, ei ole seda veel esitanud. Seetõttu võtab Ühendkuningriik ühendust [sanktsioonide] komiteega, et teatada viimasele, et [hageja] nimi ei peaks enam loetelus olema. Ühendkuningriik esitab samuti taotluse eemaldada [hageja nimi] [sanktsioonide komitee] loetelust ja teeb jõupingutusi selle saavutamiseks.”
8 United Kingdom Supreme Court (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) tühistas 27. jaanuari 2010. aasta otsusega Her Majesty’s Treasury (Respondent) vs. Mohammed Jabar Ahmed and Others (Appellants), Her Majesty’s Treasury (Respondent) vs. Mohammed al-Ghabra (Appellant) and R (on the application of Hani el Sayed Sabaei Youssef) (Respondent) vs. Her Majesty’s Treasury (Appellant) ([2010] UKSC 2 & [2010] UKSC 5) siseriikliku meetme külmutada hageja varad, kuna see oli vastu võetud ultra vires.
9 Hageja palus 18. märtsi 2010. aasta kirjas viitega Euroopa Kohtu otsusele Kadi I ja eespool viidatud United Kingdom Supreme Courti otsusele komisjonil kustutada tema nimi vaidlusalusest loetelust, eelkõige kuna:
– tema nimi lisati sellesse loetelusse automaatselt pärast seda, kui tema nimi oli lisatud sanktsioonide komitee loetelusse, ilma et komisjon oleks läbi viinud iseseisvat ja erapooletut hindamist;
– talle ei teatatud ühtegi selle lisamise põhjust, rikkudes nii tema põhiõigusi ja eirates põhimõtteid, mida Euroopa Kohus on väljendanud oma otsuses Kadi I;
– olles uurinud tõendeid, mille põhjal tema nimi sanktsioonide komitee loetelusse kanti, järeldas Ühendkuningriik, et lisamise kriteeriumid ei olnud täidetud.
10 Hageja palus ühtlasi komisjonil viivitamata esitada täiendavat teavet sisuliste põhjuste kohta, mille põhjal tema nimi lisati vaidlusalusesse loetelusse.
Menetlus ja uued sündmused menetluse käigus
11 Kuna komisjon ei reageerinud hageja 18. märtsi 2010. aasta kirjale ELTL artiklis 265 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul, esitas hageja käesoleva hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. juulil 2010.
12 Üldkohtu kodukorra artikli 94 alusel esitas hageja samal päeval eraldi dokumendina Üldkohtu kantseleisse tasuta õigusabi taotluse. Taotlus rahuldati Üldkohtu teise koja esimehe 22. oktoobri 2010. aasta määrusega.
13 29. juulil 2010 vaatas sanktsioonide komitee läbi hageja nime kandmise oma loetelusse vastavalt Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1822 (2008) artiklis 25 sätestatud läbivaatamise menetlusele. Selle läbivaatamise eesmärk on veenduda, et see loetelu on nii täpne ja ajakohastatud kui võimalik, ja kinnitada, et huvitatud isiku kandmine loetelusse on endiselt põhjendatud. Läbivaatamise tulemusel jäeti hageja nimi sanktsioonide komitee loetelusse.
14 Komisjon sai 31. augustil 2010 sanktsioonide komiteelt vastuseks oma 26. jaanuari 2010. aasta taotlusele põhjendused, mille alusel oli komitee loetelusse kantud mitu nime, sealhulgas hageja oma.
15 Komisjon edastas hagejale 10. septembri 2010. aasta kirjas kõnealused põhjendused, märkides et nende põhjenduste alusel oli ta vaidlusalusesse loetelusse lisatud (edaspidi „põhjendused”), ja palus tal esitada oma märkused 10. detsembriks 2010.
16 Need põhjendused on sõnastatud järgmiselt:
„[Hageja] kuulus Egiptuse Islami Džihaadi […]. [Hageja] ja rida teisi Egiptuse Islami Džihaadi liikmeid liitusid Al‑Qaidaga […] 1990. aastate alguses.
Egiptuse Islami Džihaad, mida juhtis Osama bin Ladeni abi Aiman al-Zawahiri […], oli vastutav Islamabadis asuva Egiptuse suursaatkonna pommitamise eest 1995. aastal. Alates 1998. aastast on rühmitus saanud suurema osa oma rahalistest vahenditest Al‑Qaidalt ja 2001. aastal liitus ta Al‑Qaidaga.
[Hageja] andis Al‑Qaidale materiaalset abi ja osales vandenõus, et toime panna terroriakte. Ta reisis välisriikidesse, kasutades võltsitud dokumente, sai sõjaväelist koolitust ja kuulus rühmadesse ja grupeeringutesse, mis viisid läbi terrorioperatsioone, kasutades jõudu ja vägivalda, sealhulgas hirmutamist, ähvardamist ning riigi- ja eravara kahjustamist, ning hakates vastu ametiasutuste tegevusele. [Hageja] andis teistele isikutele juhiseid minna Afganistani, et võtta seal võitlusest osa. Ta kasutas ühte veebilehte, et toetada Al‑Qaida läbi viidud terroriakte ning säilitada suhted teatud arvu toetajatega üle terve maailma.
[Hageja] on Egiptuse ametiasutuste poolt tagaotsitav tema osaluse tõttu terrorikuritegudes, mis on toime pandud Egiptuses ja väljaspool Egiptust, sealhulgas kriminaalsed salakokkulepped eesmärgiga panna toime ettekavatsetud mõrvasid, vara hävitamine, tulirelvade, laskemoona ja lõhkeainete ebaseaduslik valdamine, terrorirühmitusse kuulumine, ametlike ja muude dokumentide võltsimine ja vargus.”
17 Üldkohtu kodukorra artikli 114 alusel esitas komisjon Üldkohtusse eraldi dokumendina 8. oktoobril 2010 saabunud vastuvõetamatuse vastuväite.
18 Üldkohus tegi 30. septembril 2010 otsuse kohtuasjas T‑85/09: Kadi vs. komisjon (EKL 2010, lk II‑5177, edaspidi „Üldkohtu otsus Kadi II”).
19 Üldkohtu teise koja esimees andis 19. novembril 2010. aasta määrusega nõukogule loa astuda komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.
20 Sanktsioonide komitee keeldus 30. novembril 2010 rahuldamast Ühendkuningriigi taotlust kustutada hageja nimi loetelust. Sanktsioonide komitee presidendi 2. detsembri 2011. aasta kirjast komisjonile selgub, et „vähemalt üks [sanktsioonide komitee] liikmesriik on jõudnud järeldusele, et ta ei ole nõus sellega, et [hageja] ei vasta enam [nimetatud komitee] loetelusse kandmise kriteeriumidele”.
21 Hageja esitas 9. detsembri 2010. aasta kirjaga komisjonile oma märkused põhjenduste kohta.
22 Vastavalt määruse nr 881/2001 (muudetud nõukogu 22. detsembri 2009. aasta määrusega (EL) nr 1286/2009 (ELT L 346, lk 42)) artikli 7c lõikele 3 hakkas komisjon nende märkuste alusel ja määruse nr 881/2002 artikli 7b lõikes 2 osutatud menetluse kohaselt läbi vaatama oma otsust hageja nime vaidlusalusesse loetelusse kandmise kohta. Komisjon edastas oma kõnealused märkused ka sanktsioonide komiteele.
23 Üldkohtu (teine koda) 14. märtsi 2011. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide kohtuasja põhiküsimusega.
24 17. novembri 2011. aasta menetlust korraldava meetmena palus Üldkohus (teine koda) pooltel teavitada teda käesolevas asjas määruse nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009) alusel algatatud läbivaatamise menetluse (edaspidi „läbivaatamise menetlus”) seisust ja juhul, kui läbivaatamise kohta ei ole veel otsust tehtud, palus komisjonil selgitada selle tegemata jätmise põhjusi ning edastada kohtule ligikaudne kuupäev, millal komisjon kavatseb otsuse teha.
25 Üldkohtu kantseleisse 8. detsembril 2011 saadetud kirjas teatas hageja Üldkohtule, et ta ei saanud seda palvet täita, kuna ta ei ole komisjonilt saanud mingit teavet ega kirja pärast viimase 9. detsembri 2010. aasta kirja.
26 Üldkohtu kantseleisse 6. detsembril 2011 saabunud kirjas teatas komisjon Üldkohtule, et ta oli palunud sanktsioonide komiteel reageerida hageja 9. detsembri 2010. aasta märkustele enne, kui ta läbivaatamise menetluse lõpetab. Ta märkis, et olles korduvalt sellele komiteele küsimust meelde tuletanud, sai ta lõpuks 2. detsembril 2011 viimaselt teate, milles märgiti, et komitee „uurib aktiivselt” seda juhtumit. Komisjon väitis, et oleks mõistlik oodata sanktsioonide komitee uurimise tulemust. Ta kinnitas siiski, et on valmis tegutsema „võimalikult kiiresti”, ning väljendas lootust, et ta suudab läbivaatamise menetluse lõpule viia „2012.aasta esimeses veerandis”.
27 Üldkohtu kantseleile 6. detsembril 2011 esitatud kirjas kinnitas nõukogu komisjoni esitatud andmeid.
28 Üldkohtu kantseleisse 20. detsembril 2011 saabunud kirjas teatas komisjon Üldkohtule, et ta oli sanktsioonide komitee presidendilt saanud 15. detsembri 2011. aasta uue kirjaliku teate, mille ta oma kirjale lisas ja mis puudutas hageja juhtumit, ning kordas, et ta loodab viia läbivaatamise menetluse lõpule 2012. aasta esimeses veerandis. Selles teates on märgitud eelkõige järgmist:
„Mis puudutab väidet, et seda juhtumit puudutavad tõendid on saadud piinamise teel, siis edastas [hageja] elukohajärgne riik oma seisukoha [sanktsioonide komiteele] käesolevale teatele lisatud 7. detsembri 2011. aasta kirjas. [Sanktsioonide komitee] üks teine liige kinnitas, et [hageja] on tuntud selle poolest, et ta juhib Ühendkuningriigis asuvat keskust Al‑Maqreze Center for Historical Studies. Selle keskuse veebilehel (www.almaqreze.net) on saadaval radikaalse sisuga materjalid.”
29 Ühendkuningriigi alaline esindus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) juures saatis 7. detsembril 2011 sanktsioonide komiteele kirja, mis on teatele lisatud ning milles on märgitud järgmist:
„[Hageja] vaidlustab hetkel Ühendkuningriigi kohtutes Ühendkuningriigi otsust toetada tema loetelusse lisamist Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1989 (2011) alusel. Selle kaebuse raames väidab [hageja], et teda süüstavad tõendid „saadi kas [tema] kolleegide piinamise teel või siis on need fabritseeritud Egiptuse ametiasutuste poolt”. Seetõttu ei väida [hageja], et ta teab, et tema vastu esitatud tõendid on saadud piinamise teel, vaid pigem, et ta arvab, et need tõendid ei ole usaldusväärsed kas ühel või teisel võimalikul põhjusel.
Ühendkuningriik rõhutab, et tal ei ole mingit põhjust arvata, et teave, mille ta arvesse võttis, et loobuda oma vastuväitest [hageja] kandmisele loetelusse, on saadud piinamise teel või fabritseeritud Egiptuse ametiasutuste poolt, nagu väidab [hageja].
[Hagejal] on võimalus pöörduda vahetult [sanktsioonide komitee] poole, et teda loetelust kustutataks. Alates 3. juunist 2010 on tal õigus esitada ombudsmani büroole kustutamistaotlus.
Ühendkuningriik vaatab hetkel läbi [hageja] kandmist loetelusse ja naaseb selle küsimusega [sanktsioonide komiteesse], kui see menetlus on lõppenud.”
30 11. jaanuari 2012. aasta kirjas teatas komisjon hagejale, et tema juhtumi läbivaatamine kestab endiselt, ja edastas talle sanktsioonide komitee esimehe eespool viidatud 15. detsembri 2011. aasta kirjas esitatud täiendavad süüstavad tõendid, paludes tal esitada oma märkused selle kohta 1. veebruariks 2012.
31 Hageja esitaja esitas komisjonile oma märkused 1. veebruari 2012. aasta kirjaga.
32 Üldkohtu kantseleisse 1. mail 2012 saabunud kirjas edastas hageja Üldkohtule koopiad eespool punktides 30 ja 31 mainitud kirjadest.
33 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (teine koda) alustada suulist menetlust.
34 Üldkohtu kantseleisse 14. septembril 2012 esitatud kirjas taotles hageja menetlust korraldavat meedet, mille eesmärk oli esitada komisjonile teatud küsimusi. Sellele kirjale oli lisatud hageja 13. septembri 2012. aasta kiri komisjonile ning rida dokumente, mille salastatus oli kustutatud ja mille talle oli hiljuti edastanud UK Security Services (Ühendkuningriigi julgeolekutalitused).
35 Üldkohtu kantseleisse 24. septembril 2012 esitatud kirjas teatas komisjon Üldkohtule, et ta oli sanktsioonide komitee esimehelt saanud 21. märtsi 2012. aasta uue kirjaliku teate, mille ta oma kirjale lisas ja mis puudutas hageja juhtumit, ning märkis – tuginedes oma New Yorgi (Ameerika Ühendriigid) delegatsiooni edastatud mitteametlikule teabele –, et hageja juhtumi läbivaatamise menetluses sanktsioonide komitees võidakse otsus vastu võtta 23. detsembril 2012. Selles teates on märgitud eelkõige järgmist:
„Minu 2. ja 15. detsembri 2011. aasta kirjade järel soovin Teid teavitada sellest, et loetelusse kandmist taotlenud riik teatas [sanktsioonide] komiteele, et ta ei nõustu avaldamast oma identiteeti loetelusse kandmist taotlenud riigina. Lisaks kinnitasid selle riigi ametiasutused, et „[hageja] juhtumi hiljutise läbivaatamise tulemusel jõudsid nad järeldusele, et [hageja] ja Al‑Qaida vahel on endiselt seosed ja suhted, kuna ta kuulub Al‑jihad gruppi, millel on seosed Al‑Qaida organisatsiooniga”.”
36 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 9. oktoobri 2012. aasta kohtuistungil, pärast mida läks asi nõupidamisele.
37 Euroopa Kohus tegi 18. juulil 2013 otsuse liidetud kohtuasjades C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P: komisjon jt vs. Kadi (edaspidi „Euroopa Kohtu otsus Kadi II”).
Poolte nõuded
38 Hageja palub Üldkohtul:
– tuvastada, et komisjoni poolt tema nime kustutamata jätmine vaidlusalusest loetelust on õigusvastane;
– kohustada komisjoni kustutama tema nime kõnealusest loetelust;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt, sealhulgas need kulud, mille Üldkohus on tasuta õigusabi eest ette tasunud.
39 Komisjon, keda toetab nõukogu, palub Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
40 Kohtuistungil loobus hageja oma nõuete sellest osast, milles taotletakse komisjoni kohustamist kustutama tema nime vaidlusalusest loetelust, ning menetlust korraldavast meetmest; loobumise kohta tehti kohtuistungi protokolli märge.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
41 Komisjon ja nõukogu väidavad esiteks, et käesolev tegevusetushagi on sisuliselt määruse nr 1629/2005 tühistamise hagi, mis on ilmselgelt pärast tähtaega esitatud ja on seetõttu vastuvõetamatu.
42 Lisaks ei ole hagejal õigust esitada tegevusetushagi, viidates määruse nr 1629/2005 kehtetuks tunnistamata jätmisele, kuna ta ei pöördunud kohtusse selle määruse tühistamiseks, kui see 2005. aastal vastu võeti. Nii toimides üritab hageja hiilida kõrvale EÜ artiklis 230 (nüüd ELTL artikkel 263) sätestatud tühistamishagi esitamise tähtajast, mis on aga klassikalise ja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelatud. Nõukogu sõnul ei ole õigusemõistmise huvides anda huvitatud isikutele sisuliselt piiramatut tähtaega, et esitada hagi, mis võib viia varade külmutamise meetme tühistamiseni, olgu see siis tagasiulatuvalt või mitte.
43 Komisjon ja nõukogu väidavad teiseks, et käesolev hagi on igal juhul vastuvõetamatu, kuna ei ole tõendatud, et hetkel, kui komisjonil paluti ELTL artikli 265 tähenduses tegutseda 18. märtsil 2010, oleks tal olnud Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus tunnistada määrus nr 1629/2005 hagejat puudutavas osas kehtetuks.
44 Määrus nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009) ei sätesta mingit kohustust tegutseda puudutatud isiku taotlusel. Komisjonil on määruse nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009) artikli 7c lõike 2 alusel üksnes kohustus edastada huvitatud isikule põhjendused, miks tema nimi vaidlusalusesse loetelusse lisati, „[k]ohe kui sanktsioonide komitee on põhjendused esitanud”; seejärel on tal määruse nr 881/2002 artikli 7c lõike 3 alusel kohustus vaadata oma otsus läbi, kui huvitatud isik „on esita[nud] märkusi”. Komisjoni arvates ei ole tal kohustust algatada läbivaatamise menetlust enne, kui ta on saanud sanktsioonide komiteelt põhjendused, ja enne, kui määruse nr 881/2002 artikli 7c lõikes 2 esitatud etapid on lõpuni viidud.
45 Kuna käesolevas asjas ei olnud sanktsioonide komitee komisjonile põhjendusi hagi esitamise kuupäevaks esitanud, siis ei olnud see institutsioon jätnud võtmata meedet, mille ta pidi võtma.
46 Lisaks olid hagejale nõuetekohaselt tagatud määruses nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009) ette nähtud menetlustagatised ning tema loetelusse kandmise läbivaatamine on endiselt pooleli.
47 Nõukogu ja komisjon väidavad kolmandaks, et käesoleva hagi vastuvõetamatuse tõttu läbivaatamata jätmine ei võta hagejalt võimalust esitada kaebus haldusasutusele või kohtusse tema varade külmutamise meetme vastu.
48 Sellega seoses märgivad need institutsioonid esiteks, et sanktsioonide komitee loetelusse kantud isikute ja üksuste kaitseõigused on nüüd sätestatud määruses nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009). Vastavalt määruse nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009) artiklile 7c võivad vaidlusalusesse loetelusse enne 3. septembrit 2008 lisatud ja seal praegu loetletud isikud komisjonile esitada taotluse põhjenduste saamiseks ning komisjonil on kohustus neile edastada sanktsioonide komiteelt saadud põhjendused ja anda neile võimalus esitada kõnealuses küsimuses oma arvamus. Seega on komisjonil kohustus vaadata üle oma otsus külmutada huvitatud isikute varad ning selle ülevaatamise tulemusel tehtud otsus on akt, mille eesmärk on tekitada ELTL artikli 263 tähenduses õiguslikke tagajärgi ja mille peale võib liidu kohtusse hagi esitada.
49 Käesoleval juhul edastati sanktsioonide komitee 7. septembri 2010. aasta põhjendused hagejale 10. septembril 2010 ning komisjon palus tal esitada oma märkused 10. detsembriks 2010. Seejärel edastas komisjon need märkused sanktsioonide komiteele.
50 Lisaks, isegi kui Üldkohus rahuldaks käesoleva hagi, sõltuks vaidluse tegelik tulemus hageja varade külmutamise jätkamise osas sellest, milline on hetkel toimuva läbivaatamise haldusmenetluse tulemus.
51 Nõukogu ja komisjon viitavad teiseks võimalusele esitada kaebus Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1904 (2009) loodud ombudsmanile.
52 Hageja vaidleb neile argumentidele vastu ja väidab, et käesolev tegevusetushagi on vastuvõetav.
Üldkohtu hinnang
53 Mis puudutab komisjoni ja nõukogu esimest argumenti, siis tuleb alustuseks märkida, et käesoleva hagiga palutakse üksnes „tuvastada, et komisjoni poolt [hageja] nime kustutamata jätmine vaidlusalusest loetelust on õigusvastane”, ja et selle hagiga ei taotleta ühegi akti tühistamist. Selline hagi on formaalselt seega tegevusetushagi ELTL artikli 265 tähenduses, mitte ELTL artikli 263 tähenduses tühistamishagi.
54 Komisjon ja nõukogu meenutavad õigustatult, et hagejal ei ole tõepoolest lubatud kõrvale hiilida tähtajast, mille jooksul tuleb esitada institutsiooni akti suhtes ELTL artikli 263 järgne tühistamishagi, kasutades ELTL artikli 265 tähenduses tegevusetushagi „kunstlikku menetlust”, mis on suunatud selle institutsiooni keeldumise vastu tühistada või kehtetuks tunnistada kõnealune akt (Euroopa Kohtu 6.aprilli 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 21/61–26/61: Meroni jt vs. Ülemamet, EKL 1962, lk 142, 155).
55 Eelkõige ei piisa väitest, et selline akt on vastu võetud EL toimimise lepingut rikkudes, kui see leping näeb nimelt artiklis 263 ette teisi viise, kuidas isik, kellel on õigus esitada hagi, saab liidu väidetavalt õigusvastase akti vaidlustada ja kuidas see akt võidakse hagi alusel tühistada. Kui lubada huvitatud isikutel paluda akti andnud institutsioonil see tagasi võtta ja institutsiooni tegevusetuse korral pöörduda liidu kohtusse õigusvastase tegevusetuse vaidlustamiseks, tähendaks see, et neile antaks ELTL artikliga 263 paralleelne kohtusse pöördumise võimalus, millele ei kehti asutamislepingus sätestatud tingimused. Seetõttu ei vasta selline hagi ELTL artikli 265 nõuetele ning see tuleb järelikult vastuvõetamatuks tunnistada (Euroopa Kohtu 10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 10/68 ja 18/68: Eridania jt vs. komisjon, EKL 1969, lk 459, punktid 16−18).
56 Käesolevas asjas lõppes tähtaeg hagi esitamiseks määruse nr 1629/2005 peale, milles hageja varade külmutamist esialgu ette nähti, 30. detsembril 2005 ning just komisjoni keeldumine seda määrust kehtetuks tunnistamast on käesoleva hagi raames väidetud tegevusetus.
57 Veelgi enam, hageja esitas määruse nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1629/2005) tühistamiseks hagi, mille koopia saabus faksiga Üldkohtu kantseleisse 23. detsembril 2005. Hagejat esindanud advokaadibüroo eksimuse tõttu – mis on omistatav noore sekretäri kogenematusele ja jõuluperioodile – jõudis selle hagiavalduse originaal Üldkohtu kantseleisse alles 6. jaanuaril 2006 ning hagi jäeti eespool viidatud kohtumäärusega Yusef vs. nõukogu ilmse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see oli esitatud pärast tähtaja lõppu.
58 Arvestades seda, võib puhtalt subjektiivsest vaatenurgast lähtuvalt viimast asjaolu pidada tõendiks, et hageja ei soovi tühistamishagi esitamise tähtaja lõppemisest kõrvale hiilida käesoleva tegevusetushagiga, kuna ta võttis komisjoniga ühendust alles 7. märtsil 2009, mis on ligi kolm aastat pärast viidatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmist.
59 Nimelt uued asjaolud, mis leidsid aset pärast määruse nr 1629/2005 vastuvõtmist ning selle määruse tühistamiseks esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbivaatamata jätmist, tingisid (nagu allpool on selgitatud) selle, et hageja otsustas esiteks 7. märtsil 2009 paluda juurdepääsu dokumentidele, mida komisjon oli kasutanud, et põhjendada tema varade külmutamist (vt eespool punkt 5), teiseks 18. märtsil 2010 paluda komisjonil kustutada tema nime vaidlusalusest loetelust (vt eespool punkt 9) ja kolmandaks 23. juulil 2010 – kui komisjon ei olnud ELTL artiklis 265 märgitud kahekuulise tähtaja jooksul tema taotlusele vastanud – esitada käesoleva tegevusetushagi.
60 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et uute oluliste asjaolude esinemine võib õigustada taotluse esitamist sellise otsuse läbivaatamiseks, mida tähtaegselt ei vaidlustatud (Euroopa Kohtu 15. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas 127/84: Esly vs. komisjon, EKL 1985, lk 1437, punkt 10, ja 14. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 161/87: Muysers ja Tülp vs. kontrollikoda, EKL 1988, lk 3037, punkt 11; Üldkohtu 11. juuli 1997. aasta määrus kohtuasjas T‑16/97: Chauvin vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑237 ja II‑681, punkt 37).
61 Sellega seoses tuleb samuti tähelepanu pöörata käesolevas asjas käsitletava akti erilisele ajalisele mõõtmele, mis eristab seda eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika aluseks olnud aktidest.
62 Erinevalt aktidest, mille eesmärk on tekitada püsivaid tagajärgi, on määruse nr 881/2002 järgne varade külmutamise meede ennetav kaitsemeede, mille eesmärk ei ole jätta isikuid omandist ilma (Euroopa Kohtu otsus Kadi I, punkt 358). Sellise meetme kehtivus sõltub alati selle võtmist õigustanud faktiliste ja õiguslike asjaolude püsimisest ning vajadusest seda meedet säilitada, et saavutada sellega seotud eesmärk.
63 Varade külmutamise meetme olemuselt ajutine laad põhjendab seda, et eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika lahendus on käesolevas asjas kohaldamatu. Erinevalt aktist, mille eesmärk on tekitada püsivaid tagajärgi, peab määruse nr 881/2002 järgse varade külmutamise meetme peale olema igal hetkel võimalik esitada läbivaatamise taotlust, et kontrollida, kas selle säilitamine on põhjendatud; komisjoni poolt sellise taotluse rahuldamata jätmist peab saama tegevusetushagiga vaidlustada.
64 Sellega seoses tuleb märkida, nagu Euroopa Kohus märkis oma kohtuotsuse Kadi I punktis 365, et Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mida määrusega nr 881/2002 on rakendatud, näevad ette nendega kehtestatud meetmete üldkorra perioodilise läbivaatamise ning menetluse, mis võimaldab huvitatud isikutel esitada oma juhtum „igal ajal” läbivaatamiseks sanktsioonide komiteele (vt samuti eespool punkt 13).
65 Lõpuks tuleb lisada, et kostja ning menetlusse astunud institutsiooni argumentidega nõustumine viiks selleni, et kui varade külmutamise meetme tühistamiseks on hagi esitamise tähtaeg möödunud, saab komisjon ulatusliku võimu külmutada piiramatuks ajaks teatud isiku rahalised vahendid väljaspool igasugust kohtulikku kontrolli ja sõltumata sellest, kas kõnealuse meetme võtmist esialgu õigustanud asjaolud on muutunud või koguni kadunud (vt analoogia alusel Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑341/07: Sison vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3625, punkt 116).
66 Siiski oli kohtujurist Roemer oma ettepanekus, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Eridania jt vs. komisjon (EKL 1969, lk 484, 494), juba seisukohal, et hageja, kes laseb mööda akti tühistamise hagi esitamiseks kehtestatud tähtajad, ei saa „taotleda selle tühistamist” ELTL artikli 265 järgses menetluses, „kui ta ei tõenda uute asjaolude ilmnemist”. Samuti tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse Eridania jt vs. komisjon punkti 16 täpsest sõnastusest, et Eridania taotlus oleks võidud rahuldada, kui ta oleks suutnud tõendada, et komisjonil on seadusjärgne kohustus võtta tagasi vaidlustatud otsused näiteks siis, kui ilmnevad uued asjaolud, nagu kohtujurist Roemer märkis.
67 Siinses asjas hageja läbi tehtud menetluslikud etapid – mis tuginevad nimelt teatud uutele asjaoludele viitamisele – on seega täiesti kooskõlas „klassikalise ja väljakujunenud” kohtupraktikaga, mille rikkumist komisjon ja nõukogu hagejale ette heidavad.
68 Veelgi enam, see on otsesõnu ette nähtud tegutsemise taotluse kuupäeval (18. märtsi 2010) kehtinud õigusnormides, st määruse nr 881/2002 (muudetud alates 26. detsembrist 2009 määrusega nr 1286/2009) artiklis 7c. Esiteks näevad selle sätte kolm esimest lõiget ette läbivaatamise menetluse, mis on nimelt sätestatud selliste isikute jaoks, kes sarnaselt hagejaga kanti vaidlusalusesse loetelusse enne 3. septembrit 2008 (st enne, kui tehti Euroopa Kohtu otsus Kadi I). Need isikud võivad taotleda komisjonilt põhjendusi, miks nad vaidlusalusesse loetelusse kanti; seejärel võivad nad nende kohta oma arvamuse esitada ja komisjon peab selle arvamuse alusel seejärel läbi vaatama oma otsuse kanda need isikud kõnealusesse loetelusse. Teiseks on selle sätte lõikes 4 sätestatud läbivaatamise menetlus kõigi vaidlusalusesse loetelusse kantud isikute jaoks, kes esitavad „uutele olulistele tõenditele põhinev[a]” uue taotluse kande kustutamiseks. Nii ühel kui teisel juhul peab olema võimalik esitada tegevusetushagi ELTL artikli 265 alusel, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, juhul kui komisjon ei ole läbi viinud määruse nr 881/2002 artiklis 7c ette nähtud läbivaatamist.
69 Käesolevas asjas esinevad kahte liiki uued asjaolud, millele hageja otsesõnu viitas oma 18. märtsi 2010. aasta kirjas komisjonile; esiteks Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas Kadi I, milles esitati vormi- ja sisunõuded sellele, kuidas varade külmutamise meedet saab kehtestada, ning huvitatud isikute menetlustagatised; ja teiseks asjaolu, et pärast seda, kui Ühendkuningriigi valitsus oli siseriikliku menetluse raames hinnanud tõendeid, mille põhjal tema nimi sanktsioonide komitee loetelusse lisati, järeldas see valitsus 2009. aasta juuni paiku, et hageja ei vasta sinna loetelusse lisamise nõuetele, ning teatas oma kavatsusest pöörduda selle komitee poole tema nime kustutamiseks viidatud loetelust (vt eespool punktid 7 ja 9).
70 Mis puudutab Ühendkuningriigi ametiasutuste seisukohta, mis toetab hagejaid, siis see ilmneb High Courtile 19. juunil 2009 FCO sanktsioonide üksuse juhataja poolt tunnistajana selle ministeeriumi nimel antud ütlustest (vt eespool punkt 7). See on vaieldamatult uus asjaolu, kuna esialgu ei olnud Ühendkuningriik vastu hageja varade külmutamisele, mille sanktsioonide komitee otsustas 29. septembril 2005 (vt eespool punkt 1). Sanktsioonide komitee tollel hetkel kehtinud sisemise töökorralduse normide kohaselt võeti varade külmutamise meetmed vastu konsensusega, st ühehäälselt. Ühendkuningriik kui Julgeolekunõukogu alaline liige ja ipso facto ka sanktsioonide komitee alaline liige väljendas seega tingimata oma nõusolekut hageja varade külmutamisele 2005. aasta septembris, enne kui ta oma seisukohta 2009. aastal muutis. Hageja märkis, et ta sai sellest seisukoha muutmisest teada 2009. aasta juunis samuti High Courtis toimunud menetluses; seda tõendavad ka toimiku materjalid ning igal juhul ei ole komisjon seda vaidlustanud. Seda uut tõendit võib samuti lugeda oluliseks, kasvõi ainult seetõttu, et nimetatud riik on Julgeolekunõukogu alaline liige ja pealegi huvitatud isiku elukohariik.
71 Mis puudutab Euroopa Kohtu otsuse Kadi I tegemist, siis vastab tõele, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõjutavad liidu kohtu poolt tühistamismenetluses tehtud otsuse õiguslikud tagajärjed peale poolte vaid isikuid, keda tühistatud akt otseselt puudutas, ja et nimetatud kohtuotsus saab olla uueks asjaoluks vaid nende isikute suhtes (Euroopa Kohtu 17. juuni 1965. aasta otsus 43/64: Müller vs. EMÜ Nõukogu, Euratomi Nõukogu ja ESTÜ Nõukogu, EKL 1965, lk 499, 515; 14. detsembri 1965. aasta otsus kohtuasjas 52/64: Pfloeschner vs. komisjon, EKL 1965, lk 1211, 1219, ja 8. märtsi 1988. aasta otsus kohtuasjas 125/87: Brown vs. Euroopa Kohus, EKL 1988, lk 1619, punkt 13; Üldkohtu 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑131/95: Progoulis vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑297 ja II‑907, punkt 41).
72 Käesolevas asjas ei tule siiski arvesse võtta mitte üksnes Euroopa Kohtu otsust Kadi I, vaid samuti ja eelkõige selle otsusega tingimata kaasnenud komisjoni suhtumise ja tegevuse muutust, mis iseenesest kujutab juba uut ja olulist asjaolu. Kuni selle kohtuotsuse tegemiseni leidis komisjon esiteks, et sanktsioonide komitee otsused on talle rangelt siduvad, ilma et tal oleks mingit iseseisvat hindamispädevust, ja teiseks, et tavalised kaitseõiguste tagatised ei kehtinud määruse nr 881/2002 alusel varade külmutamise meetme vastuvõtmise või vaidlustamise raames. Seda seisukohta kinnitas Üldkohus oma 21. septembri 2005. aasta otsuses T‑315/01: Kadi vs. nõukogu ja komisjoni (EKL 2005, lk II‑3649, edaspidi „Üldkohtu otsus Kadi I”). Seevastu kohe pärast Euroopa Kohtu otsust Kadi I, mis tühistas Üldkohtu otsuse Kadi I, ja nimelt selle Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, nagu näeb ette ELTL artikkel 266, muutis komisjon radikaalselt oma lähenemist ja valmistus läbi vaatama kõiki määruse nr 881/2002 järgseid varade külmutamise meetmeid, kui mitte omal algatusel, siis vähemalt huvitatud isikute otsesel taotlusel.
73 Selles kontekstis tuleb märkida, et Prelexi andmebaasist nähtuvalt võttis komisjon ametlikult alates 22. aprillist 2009 vastu ettepaneku nõukogule võtta vastu määrus, mis muudaks määrust 881/2002, et täita Euroopa Kohtu otsust Kadi I (vt eelkõige selle põhjendused 4, 5 ja 8 ning selle artikkel 1, mis nägi nimelt ette määrusesse nr 881/2002 artikli 7c ja artikli 7a lõike 3 lisamise).
74 Need uued sätted, mida vahepeal õigusloomeprotsessis muudeti, omandasid seadusjõu alles pärast seda, kui nõukogu need ametlikult vastu võttis, ja need jõustusid kolmandal päeval pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas 23. detsembril 2009. Need väljendavad siiski seda, et komisjon tunnistas asjaolu, et enne Euroopa Kohtu otsuse Kadi I kuulutamist vaidlusalusesse loetelusse kantud isikud ei olnud teadlikud oma põhiõigustest, ja eelkõige komisjoni uut kavatsust parandada tulevikus seda olukorda. Üldkohus leiab, et tegu on uute ja oluliste asjaoludega, võrreldes enne Euroopa Kohtu otsust Kadi I vaidlusalusesse loetelusse kantud isikute olukorraga.
75 Kõike eelnevat silmas pidades tuleb komisjoni ja nõukogu esimese võimalusena esitatud argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta Üldkohtu 1. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑102/09: Elosta vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 39).
76 Mis puudutab komisjoni ja nõukogu teise võimalusena esitatud argumente, et puudus kohustus tegutseda, siis need ei puuduta hagi vastuvõetavust, vaid sisulist osa. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb tegevusetusnõuete põhjendatuse üle otsustamiseks kindlaks teha, kas hetkel, kui komisjon kutsuti üles toimingut tegema ELTL artikli 265 tähenduses, oli sellel institutsioonil tegutsemiskohustus (vt Üldkohtu 20. septembri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑400/04 ja T‑402/04−T‑404/04: Arch Chemicals ja Arch Timber Protection vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 57, ja 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑442/07: Ryanair vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).
77 Lõpuks komisjoni ja nõukogu kolmanda võimalusena esitatud argumendid selle kohta, et esinevad alternatiivsed vaidlustamisvõimalused nii liidu õiguses kui ka sanktsioonide komitee ombudsmani juures, ei oma käesoleva hagi vastuvõetavuse küsimuses tähendust. Nimelt ei sõltu vastuvõetavus sellest, kas liidus või teistes õiguskordades puuduvad muud õiguskaitsevahendid, mis võimaldaksid hagejal vaidlustada oma varade külmutamise õiguspärasust.
78 Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata.
Põhiküsimus
Poolte argumendid
79 Hageja esitab oma hagi põhjenduseks vormiliselt kolm väidet. Esimene käsitleb seda, et komisjon ei teostanud iseseisvat kontrolli nende põhjuste üle, mille alusel tema nimi vaidlusalusesse loetelusse kanti. Teine käsitleb tema põhiõiguste rikkumist. Kolmas käsitleb tema nime loetelusse jätmise „irratsionaalsust”.
80 Oma esimese väitega märgib hageja, et komisjonil on kohustus ise hinnata neid asjaolusid, mis on aluseks isiku nime lisamisele vaidlusalusesse loetelusse tagamaks, et see lisamine on põhjendatud. Käesolevas asjas ei olevat komisjon ilmselgelt seda kohustust täitnud, isegi pärast Euroopa Kohtu otsuse Kadi I tegemist.
81 Komisjon vastab, et esimene väide ei käsitle väidetavat tegevusetust, vaid puudutab pigem tema kohustust hinnata põhjendusi, miks huvitatud isiku nimi tuleb lisada vaidlusalusesse loetelusse vastavalt määrusele 881/2002, mida on muudetud pärast Euroopa Kohtu otsuse Kadi I tegemist vastu võetud määrusega nr 1286/2009. Komisjoni sõnul saaks selle väitega nõustuda üksnes tühistamishagi raames. Lisaks, väites et komisjon jättis läbi vaatamata tema juhtumi, ei tõendanud hageja, et sellel institutsioonil oli kohustus kustutada tema nimi vaidlusalusest loetelust.
82 Oma teise väitega märgib hageja, et kuna talle ei teatatud põhjendustest, miks tema nimi lisati vaidlusalusesse loetelusse, ega teda süüstavatest tõenditest, siis on rikutud tema põhiõigusi, eelkõige kaitseõigusi, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigust omandi kaitsele, samal moel nagu oli rikutud hagejate õigusi kohtuasjades, milles tehti Euroopa Kohtu otsus Kadi I ning Üldkohtu 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑318/01: Othman vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2009, lk II‑1627). Kui seda teatamist võisid takistada riikliku julgeoleku kaalutlused, siis viitab hageja Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. veebruari 2009. aasta otsusele kohtuasjas A jt vs. Ühendkuningriik [GC] (nr 3455/05, § 220, CEDH 2009).
83 Komisjon vastab, et Euroopa Kohtu otsusest Kadi I ei tulene mingit kohustust kustutada hageja nimi vaidlusalusest loetelust. Isegi kui tunnistada, et komisjonil oli pärast selle kohtuotsuse tegemist kohustus hageja suhtes tegutseda, ei seisnenud see kohustus tema arvates pelgalt huvitatud isiku nime kustutamises kõnealusest loetelust, vaid piisavate õiguslike tagatiste andmises. Komisjon täitis selle kohustuse, tehes nõukogule ettepaneku võtta vastu määrus nr 1286/2009 ja andes hagejale pärast määruse vastuvõtmist selles ette nähtud tagatised. Nimelt sai hageja teada põhjused, miks ta vaidlusalusesse loetelusse lisati, ta esitas nende põhjuste kohta oma märkused ning tema nime lisamise läbivaatamine on hetkel pooleli.
84 Kolmanda väitega märgib hageja, et tema nime jätmine vaidlusalusesse loetelusse on irratsionaalne, kuna ükski tõend ei võimalda järeldada, et kriteeriumid, mille täitmist määrus nr 881/2002 loetelusse kandmise korral nõuab, on siinses asjas täidetud, ja kuna FCO leiab just vastupidi, et hageja ei vasta enam nendele kriteeriumidele.
85 Komisjon vastab, et pelk väide, et hageja nime jätmine vaidlusalusesse loetelusse on „irratsionaalne”, ei saa olla aluseks tema kohustusele see nimi sealt kustutada. Lisaks meenutab komisjon, et määruse nr 881/2002 artiklis 7c määratletud läbivaatamise menetlus on hetkel käimas.
Üldkohtu hinnang
86 Käesoleva kohtuotsuse huvides ei ole vaja hagi kolme väidet eraldi hinnata, kuna nende aluseks olevad ühised argumendid tuginevad tervenisti sellele, et komisjon on järjepidevalt rikkunud põhimõtteid, mida Euroopa Kohus esitas kohtuotsuses Kadi I.
87 Sellega seoses tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb tegevusetusnõuete põhjendatuse üle otsustamiseks kindlaks teha, kas hetkel, kui komisjon kutsuti üles toimingut tegema ELTL artikli 265 tähenduses – st käesolevas asjas 18. märtsil 2010 –, oli sellel institutsioonil tegutsemiskohustus (vt eespool viidatud kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
88 Sellel kuupäeval kohaldati tingimustele, mille alusel komisjon pidi tegutsema, kui talle esitab taotluse oma nime kustutamiseks vaidlusalusest loetelust selline isik, kelle vara külmutati enne 3. septembrit 2008, esiteks määruse nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009) artiklit 7c, mis jõustus 26. detsembril 2009, ja teiseks kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid, mille Euroopa Kohus tõi esile kohtuotsuses Kadi I.
89 Määruse nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009) artiklis 7c on sätestatud:
„1. [Vaidlusalusesse loetelusse] enne 3. septembrit 2008 lisatud ja seal praegu loetletud isikud, üksused, asutused ja rühmitused võivad komisjonile esitada taotluse põhjenduste saamiseks. […]
2. Kohe kui sanktsioonide komitee on põhjendused esitanud, edastab komisjon selle asjaomasele isikule, üksusele, asutusele või rühmitusele ning annab viimasele võimaluse esitada oma arvamus kõnealuses küsimuses.
3 Kui on esitatud märkusi, peaks komisjon vastavalt nimetatud märkustele ja artikli 7b lõikes 2 osutatud menetluse kohaselt vaatama läbi oma otsuse asjaomase isiku, üksuse, asutuse või rühmituse [vaidlusalusesse loetelusse] lisamise kohta. Nimetatud märkused edastatakse sanktsioonide komiteele. Komisjon edastab läbivaatamise tulemused asjaomasele isikule, üksusele, asutusele või rühmitusele. Läbivaatamise tulemus edastatakse ka sanktsioonide komiteele.
4. Kui esitatakse uutele olulistele tõenditele põhinev täiendav taotlus isiku, üksuse, asutuse või rühmituse [vaidlusalusest loetelust] eemaldamiseks, viib komisjon vastavalt lõikele 3 läbi täiendava läbivaatuse artikli 7b lõikes 2 osutatud menetluse kohaselt.”
90 Mis puudutab Euroopa Kohtu otsust Kadi I, siis tuleneb eelkõige selle punktidest 348 ja 349, et asjaomane liidu institutsioon peab määruse nr 881/2002 alusel isiku varade külmutamist otsustades tagama tema kaitseõigused, eelkõige õiguse olla ära kuulatud ja õiguse tõhusale kohtulikule kontrollile, ning edastama huvitatud isikule teda süüstavad asjaolud või andma talle õiguse nendega tutvuda mõistliku tähtaja jooksul pärast nende meetmete kehtestamist ja andma talle võimaluse edastada tõhusalt oma seisukoht selles küsimuses.
91 Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu otsuse Kadi I üldisest ülesehitusest ja konkreetsemalt Üldkohtu otsusest Kadi II (punktid 171 ja 172), mida Euroopa Kohtu otsuses Kadi II kahtluse alla ei seatud, et komisjon, kes ei ole sugugi rangelt seotud sanktsioonide komitee hinnangutega, peab vastupidi huvitatud isiku märkuste alusel neid hinnanguid kahtluse alla seadma, sest ilma selleta on isiku kaitseõigusi austatud üksnes formaalselt ja näiliselt.
92 Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuses Kadi II (punktid 114−116), et kui puudutatud isik esitab põhjenduste kohta märkused, on liidu pädev asutus kohustatud hoolikalt ja erapooletult uurima esitatud põhjenduste põhjendatust, võttes arvesse neid märkusi ja neile lisatud võimalikke õigustavaid tõendeid. Nii tuleb sellel asutusel eelkõige nende võimalike märkuste sisu silmas pidades hinnata, kas on vaja taotleda sanktsioonide komitee ja viimase kaudu selle ÜRO liikme kaasabi, kes tegi ettepaneku kanda puudutatud isik nimetatud komitee loetellu, selleks et saada asjakohaste koostöövormide õhustikus, mis ELTL artikli 220 lõike 1 kohaselt peab valitsema liidu suhetes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni organitega rahvusvahelises terrorismivastases võitluses, konfidentsiaalset või mittekonfidentsiaalset teavet või tõendeid, mis võimaldavad sellel asutusel täita uurimiskohustuse hoolikalt ja erapooletult. Lõpuks, minemata nii kaugele, et nõuda puudutatud isiku esitatud märkustele üksikasjalikku vastamist, näeb ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustus igal juhul ette – ka siis, kui liidu akti põhjendus vastab rahvusvahelise organi esitatud põhjendustele –, et selles põhjenduses on esitatud individuaalsed, spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks pädevad asutused leiavad, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada piiravaid meetmeid.
93 Euroopa Kohus järeldas samas kohtuotsuses Kadi II (punkt 135) sellest analüüsist, et kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kontrollile tagamine nõuab ühelt poolt liidu pädevalt asutuselt, et ta teeb puudutatud isikule teatavaks sanktsioonide komitee esitatud põhjendused, millel põhineb otsus kanda nimetatud isiku nimi vaidlusalusesse loetellu või tema nimi selles loetelus säilitada, et ta annab puudutatud isikule võimaluse esitada selles asjas tõhusalt oma seisukoht ning et ta kontrollib hoolsalt ja erapooletult esitatud põhjuste põhjendatust, võttes seejuures arvesse selle isiku esitatud märkusi ja võimalikke õigustavaid tõendeid.
94 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hagejale ei kohaldatud määruse nr 1629/2005 vastuvõtmise raames ühtegi nendest põhimõtetest ega tagatistest, isegi pärast Euroopa Kohtu otsuse Kadi I tegemist kuni kuupäevadeni, kui ta esiteks taotles juurdepääsu dokumentidele, mida komisjon oli kasutanud õigustamaks tema nime lisamist vaidlusalusesse loetelusse, ja seejärel palus sellel institutsioonil kustutada tema nime sellest loetelust.
95 Täpsemalt ilmneb komisjoni 23. aprilli 2009. aasta kirjast, mis on saadetud seega pärast Euroopa Kohtu otsust Kadi I, et institutsioon tugines määruse nr 1629/2005 vastuvõtmisel üksnes sanktsioonide komitee täiesti põhjendamata pressiteate olemasolule. Komisjon ei saanud sanktsioonide komiteelt ühtegi asjassepuutuvat dokumenti enne 31. augustit 2010, kui ta sai sellelt komiteelt põhjendused.
96 Ometi oli komisjonil kohustus hageja suhtes tegutseda, et parandada menetluslikud ja sisulised puudused kas kohe pärast Euroopa Kohtu otsust Kadi I või siis reaktsioonina hageja 7. märtsi 2009. aasta kirjale või hiljemalt vastusena 18. märtsi 2010. aasta kirjale.
97 See on nii veelgi enam seetõttu, et hageja esitas uusi ja olulisi tõendeid, mida komisjonil oli igal juhul kohustus hinnata, et kindlaks määrata, kas tegu on asjaolude muutusega, mis võib õigustada vajaduse korral määruse nr 1629/2005 kehtetuks tunnistamist ilma tagasiulatuva mõjuta.
98 Sellest tuleneb, et ehkki komisjon leidis, et hagejale määrusega nr 881/2002 ette nähtud piiravate meetmete kehtestamine, mis viidi ellu määrusega nr 1629/2005, oli ja on endiselt sisuliselt õigustatud, arvestades huvitatud isiku isiklikku olukorda, mis ilmneb toimikust, sh temale teada antud uusi faktilisi asjaolusid, oli sellel institutsioonil siiski kohustus kiireloomuliselt heastada määruse nr 1629/2005 vastuvõtmisel järgitud menetlusele kehtivate põhimõtete ilmselget rikkumist, pärast tuvastamist, et see rikkumine oli sisuliselt identne samade põhimõtete rikkumisega, mille tuvastasid Euroopa Kohus ja Üldkohus vastavalt oma kohtuotsustes Kadi I ja Kadi II (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus Kadi I, punktid 373−376).
99 Kuna vaidlust ei ole selles, et komisjon ei reageerinud asjakohaselt ja adekvaatselt hageja 18. märtsi 2010. aasta kirjale, millega viimane taotles viidatud põhimõtete järgimist, viidates otsesõnu Euroopa Kohtu otsusele Kadi I, siis tuleb järeldada, et tema olukorras esines tegevusetus 18. mail 2010, kui möödus kahekuuline tähtaeg, et täita selles kirjas esitatud taotlus tegutseda.
100 Ehkki komisjon edastas hiljem hagejale 10. septembril 2010 sanktsioonide komiteelt 31. augustil 2010 saadud põhjendused ja palus tal selle kohta oma märkused esitada; seejärel saatis need märkused 2010. aasta detsembris sanktsioonide komiteele ja samas algatas määruses nr 881/2002 (muudetud määrusega nr 1286/2009) ette nähtud menetluse vaadata läbi oma otsus lisada hageja nimi vaidlusalusesse loetelusse, tuleb järeldada, et see tegevusetus kestis endiselt suulise menetluse lõpetamise kuupäeval, sest läbivaatamise menetluse käigus ei olnud endiselt adekvaatselt heastatud eespool punktis 96 käsitletud rikkumist.
101 Sellega seoses tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mis puudutab seda, et ta algatas läbivaatamise menetluse, mis endisel kestab, ja edastas hagejale sanktsioonide komiteelt saadud põhjendused. Nimelt ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et institutsiooni kiri, mille kohaselt esitatud küsimuste analüüs kestab, ei kujuta endast seisukohavõttu, mis lõpetaks tegevusetuse (vt Üldkohtu 26. veebruari 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑344/00 ja T‑345/00: CEVA ja Pharmacia Entreprises vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑229, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
102 Täpsemalt ei ole lubatav, et enam kui neli aastat pärast Euroopa Kohtu otsust Kadi I ei ole komisjon endiselt suutlik täitma oma kohustust viia läbi hoolikas ja erapooletu uurimine (Euroopa Kohtu otsus Kadi II, punktid 114 ja 135) ja vajaduse korral kasutada „asjakohas[eid] koostöövorm[e]” sanktsioonide komiteega (Euroopa Kohtu otsus Kadi II, punkt 115).
103 Lisaks jätkas komisjon kohtuistungil väitmist, et ta peab enda suhtes rangelt siduvaks sanktsioonide komitee hinnanguid ning et tal puudub selles küsimuses mistahes iseseisev hindamisruum, minnes nii vastuollu Euroopa Kohtu otsustes Kadi I ja Kadi II (eelkõige punktides 114, 115 ja 135) ja Üldkohtu otsuses Kadi II esitatud põhimõtetega.
104 Selles olukorras tuleb järeldada, et komisjon väidab üksnes formaalselt ja kunstlikult, et ta on hageja juhtumi läbivaatamise menetlust algatades heastanud need rikkumised, mis on sama laadi Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Kadi I tuvastatutega.
105 Eelnevast lähtuvalt tuleb lugeda põhjendatuks hagi kahte esimest väidet, mis käsitlevad vastavalt komisjoni tegevusetust seoses tema teostatava kontrolliga sanktsioonide komitee hinnangute üle ja sama institutsiooni tegevusetust seoses hageja põhiõiguste kaitsega varade külmutamise menetluses.
106 Seda arvestades tuleb nimetatud tegevusetuse ulatust täpsustada.
107 Nagu Euroopa Kohus märkis oma kohtuotsuse Kadi I punktis 374, ei saa sisuliselt välistada, et hageja nime jätmine vaidlusalusesse loetelusse võib siiski osutuda põhjendatuks, isegi uute asjaolude valguses, mida komisjon peab arvesse võtma. Erinevalt hageja väidetest ei seisne tuvastatud tegevusetus seega asjaolus, et määrust nr 1629/2005 ei tühistatud, vaid on piiratud sellega, et ei ole arvesse võetud põhimõtteid, mida kohaldatakse hageja taotletud läbivaatamise menetluse raames.
108 Seetõttu tuleb hageja esimene nõue rahuldada vaid osaliselt, järeldades et tema varade külmutamisel toimunud menetlus- ja materiaalõigusnormide rikkumiste heastamata jätmine komisjoni poolt on õigusvastane.
109 Neil asjaoludel tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Kohtukulud
110 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on peamises osas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
111 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 esimesele lõigule kannavad menetlusse astunud institutsioonid oma kohtukulud ise. Seega tuleb otsustada, et nõukogu kannab oma kohtukulud ise.
112 Kuna hagejale on võimaldatud tasuta õigusabi ning kuna Üldkohus mõistis tema kohtukulud välja komisjonilt, peab komisjon kodukorra artikli 97 lõike 3 kohaselt hüvitama Üldkohtu kassasse tasuta õigusabi korras ettemakstud summad.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Euroopa Komisjon on rikkunud kohustusi, mis tulenevad EL toimimise lepingust ja nõukogu 27. mai 2002. aasta määrusest (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al‑Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 467/2001, kuna ta ei heastanud Hani El Sayyed Elsebai Yusefi varade külmutamisel toimunud menetlus- ja materiaalõigusnormide rikkumisi.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Hani El Sayyed Elsebai Yusefi kohtukulud ja Üldkohtu kassa poolt tasuta õigusabi korras ettemakstud summad.
4. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikult kohtuistungil 21. märtsil 2014 Luxembourgis.
Allkirjad