ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
12. juuli 2012
Kohtuasi T‑308/10 P
Euroopa Komisjon
versus
Fotios Nanopoulos
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Lepinguväline vastutus – Personalieeskirjade artiklid 90 ja 91 – Kahju hüvitamise nõude esitamine mõistliku aja jooksul – Vastamistähtaeg – Distsiplinaarmenetluse algatamine – „Piisavalt selget rikkumist” nõudev kriteerium – Isikuandmete leke ajakirjandusse – Ametnikule tema palgaastmele vastavate tööülesannete määramata jätmine – Hüvitise summa
Ese: Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 11. mai 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑30/08: Nanopoulos vs. komisjon (EU:F:2010:43), millega palutakse esiteks see kohtuotsus tühistada ja teiseks, kui nimetatud kohtuotsust ei tühistata, määrata kindlaks hüvitise kindel summa.
Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja F. Nanopoulose käesoleva astme kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Tühistamishagist sõltumatus – Piirid – Kahju hüvitamise nõue, mille eesmärk on vältida tühistamishagi vastuvõetamatust
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
2. Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Viivitamine sellise otsuse vastuvõtmisega, mis puudutab administratsioonil lasuvat abistamiskohustust – Väljaarvamine
(Personalieeskirjad, artiklid 24, 90 ja 91)
3. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Ulatus – Otsuse tegemisega viivitamine – Ametialane eksimus, mis toob kaasa administratsiooni vastutuse
(Personalieeskirjad, artiklid 24, 90 ja 91)
4. Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud kahju hüvitamise nõue – Mõistliku aja nõude järgimine – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; personalieeskirjad, artikli 90 lõige 1)
5. Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Ettevalmistav akt – Distsiplinaarmenetluse algatamine – Vastuvõetamatus
(Personalieeskirjad, artikkel 91)
6. Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Distsiplinaarmenetluse algatamise otsusest tekkinud kahju hüvitamise nõue – Vastuvõetavus, mille tingimus on kohtueelse menetluse järgmine
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
7. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Süütuse presumptsioon ja kaitseõigused – Ulatus
(EL artikli 6 lõige 2; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 48 lõige 1)
8. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarmenetluse algatamine – Süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine – Puudumine
(Personalieeskirjad, artikli 86 lõige 2)
9. Apellatsioonkaebus – Väited – Põhjendamise ebapiisavus – Avaliku Teenistuse Kohtu tuletatav põhjendus – Lubatavus – Tingimused
(ELTL artikkel 256; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 36 ja I lisa artikli 7 lõige 1)
10. Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamine – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Ulatus
(EÜ artiklid 235, 236 ja artikli 288 lõige 2; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
11. Ametnikud – Töökohustuste täitmine – Ametiau – Tõsised süüdistused – Administratsiooni abistamiskohustus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artiklid 24 ja 90)
12. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Ametniku võimalus pöörduda kahju tekitanud isiku vastu siseriiklikusse kohtusse enne administratsiooni vastust tema abitaotlusele – Ametniku vajadus määratleda koos administratsiooniga vaikimiskohustuse mõju sellisele tegevusele
(Personalieeskirjad, artiklid 17, 24 ja 91)
13. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamine – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid
(Personalieeskirjad, VI jaotis)
14. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Kohustus viia enne distsiplinaarmenetluse algatamist läbi juurdlus – Puudumine
(Personalieeskirjad, IX lisa)
15. Apellatsioonkaebus – Väited – Põhjendamise ebapiisavus – Kriteeriumid, mida Avaliku Teenistuse Kohus arvestas väljamõistetud kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel – Üldkohtu kontroll
1. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 61 ja 62)
Viited:
Üldkohus: 28. juuni 1996, kohtuasi T‑500/93: Y vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1996, lk I‑A‑335 ja II‑977, punkt 64); 28. mai 1997, kohtuasi T‑59/96: Burban vs. parlament (EKL AT 1997, lk I‑A‑109 ja II‑331, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika); 17. detsember 2003, kohtuasi T‑324/02: McAuley vs. nõukogu (EKL AT 2003, lk I‑A‑337 ja II‑1657, punkt 91).
2. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 63)
3. Sõnaselge otsuse hilinenult vastuvõtmine iseenesest ei ole akt, mille saaks tühistada, vaid tegemist on administratsiooni käitumisega, mis iga juhtumi asjaoludest olenevalt võib asjaomasele isikule mittevaralist kahju tekitada ja tuua kaasa institutsiooni vastutuse. Otsuse vastuvõtmise kuupäev ei ole sellega seoses mingil juhul kõrvaline tegur ning sel võib olla otsustav tähtsus abi paluva ametniku jaoks.
Seetõttu võib isegi siis, kui on sõnaselge otsus vastuseks personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlusele ning seda otsust ei ole vaidlustatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaja jooksul, esitada kahju hüvitamise nõude osas, milles vastuvõetud otsusest sõltumatu nõue tugineb administratsiooni väidetavalt süülisele käitumisele, mis seisnes nimetatud otsuse vastuvõtmisega viivitamises.
(vt punktid 67 ja 68)
4. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 75–77)
Viited:
Üldkohus: 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3381, punktid 65 ja 66); 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3315, punkt 59); 14. detsember 2011, kohtuasi T‑433/10 P: Allen jt vs. komisjon (EU:T:2011:744, punkt 26).
5. Ametisse nimetava asutuse otsus algatada distsiplinaarmenetlus on üksnes ettevalmistav menetluse etapp. See ei mõjuta administratsiooni lõplikku seisukohta ja seda ei saa seetõttu käsitada huve kahjustava aktina personalieeskirjade artikli 91 tähenduses. Otsust saab seega vaidlustada üksnes kaudselt hagi raames, mis on esitatud ametniku huve kahjustava lõpliku distsiplinaarotsuse peale.
(vt punkt 85)
Viide:
Üldkohus: 8. juuli 2008, kohtuasi T‑48/05: Franchet ja Byk vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑1585, punkt 340).
6. Kuigi distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse peale ei saa iseenesest tühistamishagi esitada, võib see seevastu olla aluseks institutsiooni lepinguvälisele vastutusele, kui on tehtud otsus distsiplinaarmenetlus lõpetada.
Seega kui distsiplinaarmenetlus algatati nõuetevastaselt, võib sellest tuleneda kahju ametnikule, kelle suhtes see menetlus algatati, nii et juhul, kui menetlus lõpetati ilma meetmeid võtmata, võib asjaomasel ametnikul olla huvi kahju hüvitamise nõude raames tugineda selle menetluse algatamise otsuse võimalikule õigusvastasusele.
Siiski peab asjaomane ametnik distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse tõttu tekkinud kahju hüvitamise taotlemiseks eelnevalt järgima personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kaheetapilist kohtueelset menetlust.
(vt punktid 86 ja 96)
7. Süütuse presumptsiooni põhimõte, mis on põhiõigus, mida on väljendatud inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1, annab õigussubjektidele õigusi, mille järgimise tagab liidu kohus.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt reguleerib artikli 6 lõige 2 kogu kriminaalmenetlust – olenemata selle tulemustest – ning mitte üksnes süüdistuse põhjendatuse uurimist. See säte tagab kõigile isikutele, et kedagi ei käsitata ega kohelda süüdlasena kuriteos seni, kuni kohus ei ole tema süüd tuvastanud. Niisiis on nõutav eeskätt see, et kohtu liikmed ei lähtuks oma ülesannete täitmisel juba varem tekkinud ideest, et süüdistatav pani toime talle etteheidetava teo. Süütuse presumptsiooni rikutakse avalduste või otsustega, mis väljendavad tunnet, et isik on süüdi, mis kallutavad avalikkust uskuma selle isiku süüd või mis kahjustavad asjaolude hindamist pädeva kohtu poolt.
Kuigi Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõte kuulub sama konventsiooni artikli 6 lõikes 1 nõutud õiglase kriminaalmenetluse elementide hulka, ei piirdu selle menetlustagatise mõju siiski üksnes kriminaalõigusega: selle põhimõtte ulatus on palju laiem ning see nõuab, et ükski riigi esindaja ei väidaks, et teatud isik on süüdi õigusrikkumises seni, kuni kohus pole tema süüd tuvastanud. Nimelt võib süütuse presumptsiooni põhimõtet rikkuda mitte üksnes kohtunik või kohus, vaid ka teised ametiasutused ja -isikud.
(vt punktid 90–92)
Viited:
Üldkohus: 4. oktoober 2006, kohtuasi T‑193/04: Tillack vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3995, punkt 121); eespool viidatud kohtuasi Franchet ja Byk vs. komisjon (punktid 209–211).
8. Distsiplinaarmenetluse algatamine üksinda ei riku süütuse presumptsiooni. Nimelt peab distsiplinaarmenetluse algatamise otsus olema konfidentsiaalne ning seda ei tehta avalikuks. Seega otsus, mis puudutab menetlust, mis lõpetati meetmeid võtmata, ei tekita ametnikule, kelle suhtes see menetlus algatati, iseenesest huvi tugineda nimetatud otsusele kahju hüvitamise nõude raames.
(vt punktid 93 ja 94)
Viited:
Üldkohus: 18. detsember 1997, kohtuasi T‑12/94: Daffix vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑453 ja II‑1197, punkt 76); 9. juuli 2002, kohtuasi T‑21/01: Zavvos vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑101 ja II‑483, punkt 341); 13. märts 2003, kohtuasi T‑166/02: Pessoa e Costa vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑89 ja II‑471, punktid 55 ja 56).
9. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 97)
Viide:
Euroopa Kohus: 20. mai 2010, kohtuasi C‑583/08 P: Gogos vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑4469, punkt 30).
10. EÜ artikli 236 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel algatatud avaliku teenistuse kohtuvaidlustele, sealhulgas ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamise vaidlustele kohaldatakse konkreetseid erinorme võrreldes nendega, mis tulenevad EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu kohaselt liidu lepinguvälist vastutust reguleerivatest üldpõhimõtetest. Personalieeskirjadest tuleneb nimelt, et erinevalt teistest isikutest on liidu ametnik või teenistuja seotud institutsiooniga, kus ta töötab, õigusliku teenistussuhtega, mis sisaldab vastastikuste spetsiifiliste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis väljendub institutsiooni hoolitsemiskohustuses asjaomase isiku suhtes. Selle tasakaalu eesmärk on peaasjalikult säilitada usaldussuhe, mis peab institutsioonide ja nende ametnike vahel olemas olema, selleks et kodanikele oleks tagatud institutsioonidele pandud ja üldisest huvist kantud ülesannete nõuetekohane täitmine. Sellest järeldub, et kui liit tegutseb tööandjana, on tal suurem vastutus, mis ilmneb kohustusest hüvitada kahju, mis ta oma töötajatele on õigusvastaste tegudega tööandjana tekitanud.
(vt punkt 103)
Viide:
Üldkohus: 16. detsember 2010, kohtuasi T‑143/09 P: komisjon vs. Petrilli (EU:T:2010:531, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
11. Administratsioonil on abitaotluse saamisel personalieeskirjade artikli 24 kohaste hindamismeetmete ja -vahenditega seoses ulatuslik kaalutlusõigus. Juhul kui esitatakse tõsiseid põhjendamatuid süüdistusi ametniku ametiau kohta tema ametikohustuste täitmisel, peab ta need süüdistused tagasi lükkama ja võtma kõik meetmed asjaomase isiku kahjustatud maine taastamiseks. Administratsioon peab eelkõige sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad.
Sellega seoses tuleb märkida, et kuna personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud vastamistähtaja ainus eesmärk on vältida administratsiooni tegevusetuse takistuseks muutumist õiguskaitsevahendite kasutamisele ning tegemist ei ole vastamistähtajaga, mida personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlusega seoses tuleks iseenesest pidada mõistlikuks, siis tuleb administratsiooni hoolsust ja kiirust hinnata juhtumipõhiliselt vastavalt selle asjaoludele.
Siiski juhul, kui ametniku abitaotlus esitatakse pärast teda puudutavate artiklite avaldamist pressis, ei ole aegumise oht, mis tuleneb teatavatesse siseriiklikesse kohtutesse meediaga seotud õigusrikkumiste kohta hagi esitamise lühikestest tähtaegadest, kriteerium, mis võimaldab hinnata, kas administratsioon vastas selle taotlusele nii kiiresti ja sellise hoolitusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad. Administratsioonil on aga ulatuslik kaalutlusõigus nende meetmete valikul, mida ta võtab vastuseks personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud taotlusele, mistõttu abi võib olla piisav, kui seda antakse näiteks pressiteate või avaldatud artiklis viidatud ametniku tööandjaks oleva administratsiooni vastulause esitamise õiguse vormis.
(vt punktid 111, 117, 120 ja 121)
Viited:
Üldkohus: 17. märts 1998, kohtuasi T‑183/95: Carraro vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑123 ja II‑329, punktid 31 ja 33); 4. mai 2005, kohtuasi T‑144/03: Schmit vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑101 ja II‑465, punktid 97 ja 98).
12. Kui ametnik ootab administratsiooni vastust personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlusele, siis soovi korral võib ta meediaga seotud õigusrikkumiste kohta esitada hagi siseriiklikusse kohtusse. Nimelt peab ametnik personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu lõpuosa kohaselt näitama üles initsiatiivi kahju hüvitamise nõude esitamiseks talle väidetavalt kahju tekitatud isiku vastu ning selle nõude ettevalmistamisel alustama administratsiooniga arutelu seoses personalieeskirjade artikliga 17 ametnikule pandud vaikimiskohustuse üksikasjadega.
(vt punkt 122)
Viited:
Üldkohus: 26. oktoober 1993, kohtuasi T‑59/92: Caronna vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑1129, punkt 37); 6. november 1997, kohtuasi T‑223/95: Ronchi vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑321 ja II‑879, punkt 60).
13. Ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse eesmärk on võimaldada ametisse nimetaval asutusel kontrollida asjaomasele ametnikule etteheidetavate asjaolude tõelevastavust ja tõsidust ning kuulata ta sellega seoses ära vastavalt personalieeskirjade artiklile 87, et kujundada seisukoht ühelt poolt selle kohta, kas tuleks distsiplinaarmenetlus meetmeid võtmata lõpetada või kohaldada ametniku suhtes distsiplinaarkaristust, ja teiselt poolt, kas enne selle distsiplinaarkaristuse kohaldamist on vaja ta saata distsiplinaarnõukogusse personalieeskirjade IX lisas ette nähtud menetlust järgides.
Niisuguse otsusega kaasnevad paratamatult tõesti institutsiooni delikaatset laadi kaalutlused, arvestades tõsiseid ja muutmatuid tagajärgi, mida see võib põhjustada. Sellega seoses on institutsioonil ulatuslik kaalutlusõigus ja kohtulik kontroll piirdub administratsiooni poolt menetluse algatamisel arvesse võetud tõendite sisulise õigsusega, etteheidetavate asjaolude hindamisel ilmse vea puudumisega ja võimu kuritarvitamise puudumisega.
Sellegipoolest peab enne distsiplinaarmenetluse algatamist olema ametisse nimetava asutuse käsutuses piisavalt täpseid ja asjakohaseid tõendeid, et asjaomase ametniku õigused oleks kaitstud.
(vt punktid 149, 150 ja 152)
Viited:
Üldkohus: 15. mai 1997, kohtuasi T‑273/94: N vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑97 ja II‑289, punkt 125); 17. mai 2000, kohtuasi T‑203/98: Tzikis vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑91 ja II‑393, punkt 50); eespool viidatud kohtuasi Pessoa e Costa vs. komisjon (punkt 36); 5. oktoober 2005, kohtuasi T‑203/03: Rasmussen vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑279 ja II‑1287, punkt 41); eespool viidatud kohtuasi Franchet ja Byk vs. komisjon (punkt 352).
14. Üheski personalieeskirjade sättes ega otsuses, millega asutati juurdlus‑ ja distsiplinaaramet (IDOC), ei ole aga administratsioonile sõnaselgelt pandud kohustust viia läbi haldusjuurdlus enne distsiplinaarmenetluse algatamist.
(vt punkt 151)
15. Kui Avaliku Teenistuse Kohus on tuvastanud kahju olemasolu, on ta nõude piires ainsana pädev hindama selle kahju hüvitamise viisi ja ulatust, võttes arvesse, et selleks, et Üldkohus saaks teostada kohtulikku kontrolli Avaliku Teenistuse Kohtu otsuste üle, peavad need otsused olema piisavalt põhistatud ja juhul, kui tegemist on kahju hindamisega, peavad neis olema välja toodud kriteeriumid, mida on arvestatud väljamõistetud kahjusumma kindlaksmääramisel.
(vt punkt 165)
Viited:
Euroopa Kohus: 21. veebruar 2008, kohtuasi C‑348/06 P: komisjon vs. Girardot (EKL 2008, lk I‑833, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
Üldkohus: 8. september 2009, kohtuasi T‑404/06 P: ETF vs. Landgren (EKL 2009, lk II‑2841, punkt 241).