2. aprillil 2013 esitatud hagi – Bouwfonds Ontwikkeling ja Schouten & De Jong Projectontwikkeling versus komisjon

(Kohtuasi T-193/13)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Hageja: Bouwfonds Ontwikkeling BV (Hoevelaken, Madalmaad) ja Schouten & De Jong Projectontwikkeling BV (Leidschendam, Madalmaad) (esindajad: advokaadid E. Pijnacker Hordijk ja X. Reintjes)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada vaidlustatud otsus ja

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagiga vaidlustatakse komisjoni 23. jaanuari 2013. aasta otsus C(2013) 87 riigiabi kohta, mida andsid Madalmaad (juhtum SA.24123 (2012/C) (ex. 2011/NN)) – Leidschendam-Voorburgi omavalitsuse väidetav maa müük turuhinnast madalama hinnaga.

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet.

Esimene väide, et komisjon ei ole oma pädevuse teostamisel järginud mõistlikust tähtajast kinnipidamise üldpõhimõtet, ja on sellega rikkunud õiguskindluse põhimõtet, kaitseõigusi ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41

Sellega, et komisjon lasi pärast vaidlusalustest meetmetest teadasaamist kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni mööduda ligikaudu 38 kuud, on komisjon tegutsenud halvakspanu vääriva aeglusega ning ei ole seega järginud mõistlikust tähtajast kinnipidamise üldpõhimõtet. Lisaks oli uurimisperioodi erakordse pikkuse tõttu hagejatel komisjoni väidete ümberlükkamine raskendatud, mistõttu rikkus komisjon oma käitumisega ka kaitseõigusi.

Teine väide, et oluliste asjaolude tuvastamisel ja hindamisel esineb märkimisväärseid puudusi ja/või on rikutud põhjendamiskohustust ja/või on erainvestori põhimõtte väära kohaldamisega rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1

Hagejad ei saanud kokkuvõttes mingit rahalist eelist, ammugi mitte rahalist eelist, mida võiks käsitada õigusvastase riigiabina.

Komisjon arvestas väidetava eelise suuruse valesti, sest muu hulgas omistas ta kokku lepitud hinnaalandused 100% ulatuses omavalitsusele, samas kui hinnaalandus jäi avaliku ja erasektori partnerluse kanda, mille raames kandis omavalitsus 50% riskist. Lisaks jättis komisjon ilma mingi põhjenduseta tähelepanu alt välja kõnealuse partnerluse poolt varem kokku lepitud hinnaalandused.

Peale selle kohaldas komisjon vaidlustatud otsuses vääralt erainvestori põhimõtet, sest ta võrdles omavalitsuse tegevust fiktiivse erainvestori õiguslikult võimatu ja lisaks rahaliselt äärmiselt ebasoodsa hüpoteetilise käitumisega.

Kolmas väide, et ELTL artikli 107 lõiget 3 on kohaldatud vääralt

Kui tuvastatakse, et tegemist on riigiabiga, siis on see abi igal juhul täies ulatuses siseturuga kokkusobiv. Komisjon asus vääralt seisukohale, et omavalitsus ei suutnud vaidlusaluste meetmete osas tõendada, et need järgivad ühiseid huve. Seejuures hindas komisjon vaidlusaluseid 2009/2010 aasta meetmeid vääralt 2004. aasta (soodsama) turuolukorra kontekstis.

Seega ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et vaidlusalused meetmed olid Leidschendami allakäinud linnakeskuse taaselavdamiseks vajalikud, asjakohased ja proportsionaalsed; see on eesmärk, mis on kooskõlas EL lepingu artiklis 3 ja ELTL artiklis 174 selgelt määratletud ja tunnustatud Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga. Põhjendamatust konkurentsi kahjustamisest ei saa juttugi olla.