ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
21. veebruar 2024(*)
Riigiabi – Abi, mida Hispaania ametiasutused andsid teatud majandushuviühingutele ja nende investoritele – Maksukord, mida kohaldatakse teatud kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) – Otsus, millega abi tunnistatakse osaliselt siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see osaliselt tagasi nõudma – Hagi eseme osaline äralangemine – Otsuse tegemise vajaduse osaline äralangemine – Uus abi – Tagasinõudmine – Lepingutingimused, mis kaitsevad abisaajaid ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise eest – Pädevuse jaotus komisjoni ja liikmesriigi ametiasutuste vahel
Liidetud kohtuasjades T‑29/14 ja T‑31/14,
Telefónica Gestión Integral de Edificios y Servicios, SL, varem Taetel, SL, asukoht Madrid (Hispaania), esindajad: advokaadid E. Navarro Varona, P. Vidal Martínez, J. López-Quiroga Teijero, G. Canalejo Lasarte ja A. Pérez Hernández,
hageja kohtuasjas T‑29/14,
Banco Santander, SA, varem Banco Popular Español, SA, asukoht Madrid, esindajad: advokaadid E. Abad Valdenebro, R. Calvo Salinero ja A. Lamadrid de Pablo,
hageja kohtuasjas T‑31/14,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Carpi Badía ja P. Němečková, keda abistas advokaat M. Segura Catalán,
kostja,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík, K. Kecsmár ja S. Kingston (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik P. Nuñez Ruiz,
arvestades menetluse kirjalikku osa, eeskätt:
– 18. märtsi 2014. aasta kohtumäärust, millega liideti kohtuasjad T‑29/14 ja T‑31/14 menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides;
– 2. märtsi 2016. aasta otsust peatada menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi tegemiseni kohtuasjas, milles tehti 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania jt (C‑128/16 P, EU:C:2018:591);
– 21. novembri 2018. aasta otsust peatada menetlus kuni Üldkohtu lahend kohtuasjades T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV on omandanud seadusjõu;
– 20. aprilli 2021. aasta kohtumäärust menetluse jätkamise kohta;
– 12. aprilli 2022. aasta otsust peatada menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi tegemiseni kohtuasjades, milles tehti 2. veebruar 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60);
– 22. veebruari 2023. aasta menetlust korraldavat meedet, millega kutsuti pooli üles võtma seisukoht selles, millised tagajärjed on 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsusel Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) kohtuasjade käsitlemisele;
– kohtuasja T‑29/14 hageja 16. märtsi 2023. aasta vastust, milles ta palus Üldkohtul teha otsus väidete kohta, mida ei käsitletud 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60), ja kohtuasja T‑31/14 hageja 16. märtsi 2023. aasta vastust, milles ta märkis sisuliselt, et ta ei ole vastu sellele, kui Üldkohus omal algatusel leiab, et hagi ese ja otsuse tegemise vajadus on ära langenud kooskõlas Üldkohtu kodukorra artikli 131 lõikega 1;
– komisjoni 16. märtsi 2023. aasta vastust, mille kohaselt sisuliselt kõik käesolevate hagidega tõstatatud küsimused lahendati hagides, mille kohta tehti 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60), ja hagid tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta, välja arvatud neljandad väited, mille kohta ei ole enam vaja otsust teha, kui ta võtab meetmed viidatud kohtuotsuse täitmiseks;
– 26. mai 2023. aasta menetlust korraldavat meedet, milles palutakse kohtuasja T‑31/14 hagejal esiteks täita artikli 130 lõike 2 nõudeid, kui ta kavatseb paluda Üldkohtul tunnistada, et asjas on otsuse tegemise vajadus ära langenud, ja teiseks täpsustada, kas juhul, kui Üldkohus leiab, et asjas on vaja otsus teha, tuleks seda taotlust lugeda kui hagist loobumist;
– kohtuasja T‑31/14 hageja 9. juuni 2023. aasta vastust, milles ta märkis sisuliselt, et ta ei kavatse paluda Üldkohtul tuvastada, et asjas on otsuse tegemise vajadus ära langenud, ega kavatse ka hagist loobuda,
arvestades 16. novembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad Telefónica Gestión Integral de Edificios y Servicios, SL (varem Taetel, SL) ja Banco Santander, SA (varem Banco Popular Español, SA) tühistada komisjoni 17. juuli 2013. aasta otsuse 2014/200/EL riigiabi SA.21233 C/11 (ex NN/11, ex CP 137/06) kohta, mida andis Hispaania – Teatavate kapitalirendilepingute suhtes kohaldatav maksukord (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) (ELT 2014, L 114, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
Vaidlustatud otsus
2 Pärast seda, kui Euroopa Komisjon oli saanud kaebusi Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi kohta, mida kohaldati teatavatele kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks (edaspidi „Hispaania süsteem“) ja mis võimaldas mereveoettevõtjatel osta Hispaania laevatehaste ehitatud laevu 20–30% odavamate hindadega, algatas ta ELTL artikli 108 lõike 2 alusel 29. juuni 2011. aasta otsusega K(2011) 4494 (lõplik) (ELT 2011, C 276, lk 5) ametliku uurimismenetluse (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus“).
3 Ametliku uurimismenetluse käigus tuvastas komisjon, et Hispaania süsteemi oli kuni punktis 2 mainitud otsuse tegemise kuupäevani kasutatud tehingute korral, mis on seotud merelaevade ehitamisega laevatehastes ja laevade omandamisega mereveoettevõtjate poolt, ning kõnealuste tehingute rahastamisel sellise ajutise õigusliku ja finantsstruktuuri vahendusel, mille on loonud mõni pank. Hispaania süsteemis oli iga laevatellimusega seotud mereveoettevõtja, laevatehas, pank, liisinguettevõtja ja majandushuviühing, kuhu kuulusid see pank ja investorid, kes ostsid selles majandushuviühingus osaluse. Majandushuviühing rentis laeva liisinguettevõtjalt alates laeva ehitamise alguse hetkest ja rentis selle seejärel välja mereveoettevõtjale laevapereta prahilepingu alusel. Majandushuviühing kohustus rendilepingu lõppedes laeva ostma ja mereveoettevõtja omakorda kohustus ostma laeva laevapereta prahtimise lepingu lõppedes. Vaidlusaluse otsuse kohaselt oli tegemist maksuplaneerimise korraga, mille eesmärk oli luua „maksualaselt läbipaistva“ majandushuviühingu investorite jaoks maksusoodustusi – nii et majandushuviühingu kasumid ja kahjumid kantakse automaatselt ja proportsionaalselt otse üle nende Hispaania residentidest liikmetele – ja kanda osa nendest maksusoodustustest laeva hinna vähendamise teel üle mereveoettevõtjatele.
4 Komisjon tuvastas, et Hispaania süsteemi järgsed tehingud ühendasid viit meedet, mis on ette nähtud mitmes sättes, mis asuvad kuninga 5. märtsi 2004. aasta seadusandlikus dekreedis 4/2004, millega kiidetakse heaks äriühingu tulumaksu seaduse konsolideeritud versioon (Real Decreto Legislativo 4/2004, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Impuesto sobre Sociedades; BOE nr 61, 11.3.2004, lk 10951; edaspidi „äriühingu tulumaksu seadus“), ja kuninga 30. juuli 2004. aasta dekreedis 1777/2004, millega kiidetakse heaks äriühingu tulumaksu määrus (Real Decreto 1777/2004, por el que se aprueba el Reglamento del Impuesto sobre Sociedades; BOE nr 189, 6.8.2004, lk 28377; edaspidi „äriühingu tulumaksu määrus“). Need viis meedet olid renditud vara kiirendatud amortisatsioon, mis on sätestatud selle seaduse artikli 115 lõikes 6; ennetähtaegse amortisatsiooni kohaldamine kaalutlusõigust kasutades, nagu on sätestatud selle seaduse artikli 48 lõikes 4 ja artikli 115 lõikes 11 ning viidatud määruse artiklis 49; majandushuviühinguid puudutavad sätted; tonnaaži maksustamise süsteem, mis on sätestatud selle seaduse artiklites 124–128, ja nimetatud määruse artikli 50 lõike 3 sätted.
5 Äriühingu tulumaksu seaduse artikli 115 lõike 6 kohaselt algas kiirendatud amortisatsioon renditud vara käikulaskmise kuupäevast, st mitte enne, kui see vara rendilevõtjale üle anti ja viimane seda kasutama hakkas. Nimetatud seaduse artikli 115 lõige 11 nägi siiski ette, et Hispaania majandus- ja rahandusministeerium võis määrata rendilevõtja ametliku taotluse korral varasema amortisatsiooni alguskuupäeva. See artikkel kehtestas ennetähtaegsele amortisatsioonile kaks üldtingimust. Majandushuviühingule kohalduvad eritingimused olid esitatud sama seaduse artikli 48 lõikes 4. Selle seaduse artikli 115 lõikes 11 sätestatud loamenetlust oli täpsustatud äriühingu tulumaksu määruse artiklis 49.
6 Toetudes 5. juuli 1997. aasta ühenduse suunistele meretranspordile antava riigiabi kohta (EÜT 1997, C 205, lk 5), mida on muudetud komisjoni teatisega K(2004) 43 (ELT 2004, C 13, lk 3) (edaspidi „merendusalased suunised“), anti tonnaaži maksustamise süsteemile kui siseturuga kokkusobivale riigiabile nõusolek 2002. aastal komisjoni 27. veebruari 2002. aasta otsusega K(2002) 582 (lõplik), mis puudutab riigiabi nr 736/2001, mida Hispaania rakendas – mereveoettevõtjate maksustamise kord vastavalt tonnaažile (ELT 2004, C 38, lk 4), mida on muudetud komisjoni 2. juuni 2004. aasta otsusega K(2004) 1931 (lõplik), mis puudutab riigiabi nr 528/2003, mida Hispaania rakendas – Riikliku tonnaažil põhineva maksu kava muutmine (ELT 2005, C 77, lk 29). Selle süsteemi kohaselt maksustatakse mereveoettevõtjate registritesse kantud ettevõtjaid, kes on saanud maksuhaldurilt sellekohase loa, tonnaaži alusel, mitte aga kasumi ja kahjumi alusel. Hispaania õiguse alusel võivad majandushuviühingud lasta end mõnda neist registritest kanda, ehkki nad ei ole mereveoettevõtjad.
7 Äriühingu tulumaksu seaduse artikli 125 lõikes 2 sätestati erimenetlus laevade kohta, mis olid juba omandatud hetkel, kui mindi üle tonnaaži maksustamise süsteemile, ja kasutatud laevade kohta, mis omandati siis, kui ettevõtjale juba kohaldati seda korda. Selle süsteemi tavapärasel rakendamisel määrati võimalik kapitali kasvutulu kindlaks selle süsteemiga liitumisel ja eeldati, et kapitali kasvutulu maksustamine, kuigi viivitusega, toimus hiljem, kui laev müüakse või lammutatakse. Erandina sellest sättest oli äriühingu tulumaksu määruse artikli 50 lõikes 3 siiski ette nähtud, et juhul, kui alused omandatakse maksuhaldurilt eelneva loa saanud rendilepingu osaks oleva ostuoptsiooniga, peetakse neid uueks ja mitte kasutatuks selle seaduse artikli 125 lõike 2 tähenduses, sõltumata sellest, et laevu on juba amortiseeritud, mistõttu võimalikke kapitali kasvukulusid ei maksustatud. Seda erandit, millest komisjonile ei teatatud, kohaldati ainult konkreetsete rendilepingute puhul, mis olid saanud maksuhalduri heakskiidu seoses ennetähtaegse amortisatsiooni taotlemisega vastavalt selle seaduse artikli 115 lõikele 11, st seoses renditud äsja ehitatud laevadega, mis omandati Hispaania süsteemi tehingute kaudu ja Hispaania laevatehastelt (välja arvatud üks erand).
8 Vaidlustatud otsuse kohaselt sai kõiki neid meetmeid kohaldades majandushuviühing maksusoodustusi kahes etapis. Esimeses etapis kohaldati renditud laevale ennetähtaegset ja kiirendatud amortisatsiooni tavapärase äriühingu tulumaksusüsteemi alusel, mis tekitas majandushuviühingule märkimisväärse maksukahjumi; need majandushuviühingud võisid maksukahjumi maha arvata investorite tuludest proportsionaalselt nende osalusega majandushuviühingus, kuna need ühingud on maksualaselt läbipaistvad. Kuigi ennetähtaegne ja kiirendatud amortisatsioon kompenseeriti tavaliselt maksudega, mis tuli tasuda siis, kui laev oli täielikult amortiseeritud või kui see müüdi ja sellest saadi kapitali kasvutulu, siis investoritele üle kantud esialgse kahjumi tulemusena saavutatud kokkuhoid maksude pealt kindlustati teises etapis majandushuviühingu ümberlülitumise teel tonnaaži maksustamise süsteemile, mille alusel laeva müügist mereveoettevõtjale saadud tulu oli maksust täielikult vabastatud.
9 Leides küll, et Hispaania süsteemi tuli pidada „süsteemiks“, analüüsis komisjon ühtlasi ka kõiki neid meetmeid individuaalselt. Vaidlusaluses otsuses otsustas ta, et nende meetmete hulgast meetmed, mis tulenevad äriühingu tulumaksu seaduse artikli 115 lõikest 11 – ja puudutavad ennetähtaegset amortisatsiooni –, ettevõtjate, laevade ja abikõlbmatu tegevuse maksustamisest tonnaaži alusel ja äriühingute tulumaksu määruse artikli 50 lõikest 3, kujutavad endast majandushuviühingutele ja nende investoritele antavat riigiabi, mille Hispaania Kuningriik on 1. jaanuaril 2002 ebaseaduslikult rakendanud ja mis rikub ELTL artikli 108 lõiget 3. Ta teatas, et kõnealused maksumeetmed on siseturuga kokkusobimatud, välja arvatud juhul, kui abi vastas hüvitisele, mis on finantsinvestorite vahendusturuga kooskõlas, või suunati mereveoettevõtjatele, kes on merendusalaste suuniste kohaselt abikõlblikud. Ta otsustas, et Hispaania Kuningriik peab lõpetama selle abikava kohaldamise osas, milles see on siseturuga kokkusobimatu, ja nõudma tagasi kokkusobimatu abi sellest kasu saanud majandushuviühingute investoritelt, ilma et nimetatud abisaajatel oleks võimalik jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda.
10 Siiski otsustas komisjon, et tagasi ei tule nõuda finantseerimistehingute käigus antud abi, mida riigi pädevad ametiasutused olid kohustunud andma õiguslikult siduva aktiga, mis võeti vastu enne 30. aprilli 2007, kui Euroopa Liidu Teatajas avaldati komisjoni 20. detsembri 2006. aasta otsus 2007/256/EÜ abikava kohta, mida Prantsusmaa on rakendanud Prantsusmaa üldise maksuseadustiku (code général des impôts) artikli 39 CA alusel – Riigiabi C 46/04 (ex NN 65/04) (ELT 2007, L 112, lk 41).
Vaidlustatud otsuse peale esitatud teised hagid
11 Üldkohus rahuldas 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsusega Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 ja T‑719/13, EU:T:2015:1004) kaks hagi, mille olid vaidlustatud otsuse peale esitanud Hispaania Kuningriik, Lico Leasing, SA ning Pequeños y Medianos Astilleros Sociedad de Reconversión, SA (edaspidi „PYMAR“), väite põhjal, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja ELTL artiklit 296, ning tühistas vaidlustatud otsuse.
12 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania jt (C‑128/16 P, EU:C:2018:591) tühistas Euroopa Kohus 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 ja T‑719/13, EU:T:2015:1004) ja saatis kohtuasjad T‑515/13 ja T‑719/13 tagasi Üldkohtule.
13 Üldkohus jättis 23. septembri 2020. aasta otsusega Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV, EU:T:2020:434) hagid rahuldamata.
14 2. veebruari 2023. aasta otsusega Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) tühistas Euroopa Kohus osaliselt 23. septembri 2023. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV, EU:T:2020:434), tegi nende kahe hagi kohta lõpliku otsuse ning tühistas vaidlustatud otsuse osaliselt.
15 Euroopa Kohus jättis 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) kõigepealt rahuldamata apellatsioonkaebused seoses apellantide argumentidega, mille kohaselt Hispaania süsteem ei ole väidetavalt valikuline. Ta jättis rahuldamata ka apellatsioonkaebused seoses õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega, tuues siiski välja, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, millel ei olnud aga mõju tema hinnangule. Lõpuks nõustus ta Hispaania Kuningriigi väitega, et 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV, EU:T:2020:434) ei ole põhjendatud seoses kõnealuse abi tagasinõudmisega. Ta leidis, et kuna Üldkohus piirdus tuvastamisega, et apellandid ei vaielnud vastu sellele, kuidas abisaajad vaidlustatud otsuses kindlaks määrati, ja viitas selle otsuse loogikale ja sisule, kuigi esitatud väitest tulenes, et need pooled väitsid kaudselt, kuid sellegipoolest, et nad ei olnud ainsad, kes kõnealust abi said, kuna suur osa sellest kanti üle mereveoettevõtjatele, siis ei vastanud Üldkohus sellele väitele. Ta järeldas, et Üldkohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning tühistas Üldkohtu otsuse selles osas.
16 Euroopa Kohus tegi asjas lõpliku kohtuotsuse ja nõustus Lico Leasingu ja PYMARi väitega, et majandushuviühingute investorid ei olnud ainsad kõnealuse abi saajad, kuna suur osa sellest kanti üle mereveoettevõtjatele. Seetõttu tühistas Euroopa Kohus vaidlusaluse otsuse artikli 1 osas, milles on selles otsuses käsitletud abi ainsate saajatena nimetatud majandushuviühinguid ja nende investoreid, ning artikli 4 lõike 1 osas, milles see kohustab Hispaania Kuningriiki nõudma kogu kõnealuse abi summa tagasi sellest kasu saanud majandushuviühingute investoritelt.
Poolte nõuded
17 Hagejad paluvad Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see tuvastab riigiabi olemasolu ja kohustab selle majandushuviühingute investoritelt tagasi nõudma;
– teise võimalusena võtta selle otsuse artikli 4 lõikes 1 esitatud korralduselt – nõuda abi tagasi majandushuviühingute investoritelt – mõju, kuna sellega rikutakse õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid;
– kolmanda võimalusena tühistada otsuse artikkel 2 ja tunnistada õigusvastaseks majandushuviühingute investoritelt tagasi nõutava väidetava toetuse arvutamise meetod;
– tunnistada, et otsuse artikli 4 lõige 1 on tühine või tühistada see säte osaliselt, kuna sellega keelatakse „jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda“;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Kohtuasja T‑29/14 hageja palub ühtlasi teise võimalusena oma esimesele nõudele Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1 ja 2 ning artikli 4 lõige 1, kuna nendes tuvastatakse majandushuviühingute investorid kui abisaajad, kes peavad väidetava abi tagasi maksma.
19 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– esimese võimalusena mõista kohtukulud välja hagejatelt ja teise võimalusena jätta nende kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest.
Õiguslik käsitlus
20 Hagide põhjendamiseks esitab kumbki hageja viis väidet:
– esimene väide, et ELTL artikli 107 lõiget 1 on rikutud osas, kus vaidlustatud otsuses on tuvastatud riigiabi olemasolu;
– teine väide, et ELTL artiklit 107 on rikutud osas, kus komisjon järeldas vääralt, et teatud maksumeetmed, mis on osa Hispaania süsteemist, kujutavad individuaalselt võetuna uut riigiabi;
– kolmas väide, et on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid;
– neljas väide, et sisuliselt on rikutud ELTL artikleid 107 ja 108, põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse põhimõtet seoses abisaajate tuvastamisega ja abi tagasinõudmise meetodiga;
– viies väide, et on rikutud ELTL artiklit 108, nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artiklit 14, ELL artikli 3 lõiget 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 16 ja 17, kuna vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikega 1 keelatakse „jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda“.
21 Kohtuasja T‑29/14 hageja vastas Üldkohtu menetlust korraldavale meetmele – mis puudutas küsimust, mis tagajärjed on 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsusel Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) hagile –, et ta loobub esimesest ja kolmandast väitest. Kohtuasja T‑31/14 hageja vastas Üldkohtu 28. septembri 2023. aasta menetlust korraldavale meetmele, et ta loobub samadest väidetest, juhul kui Üldkohus leiab, et hagi ese on säilinud ja et asjas tuleb kohtuotsus teha. Kohtuistungil märkis ta samuti, et ta loobub neljanda väite teisest osast.
Hagi eseme osaline äralangemine
22 Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et hagi ese, mis on määratletud hagimenetluse algatusdokumendis, nagu ka põhjendatud huvi, peab püsima jääma kuni kohtulahendi kuulutamiseni, kuna vastasel juhul on otsuse tegemise vajadus ära langenud, mis eeldab, et hagi saab oma tulemusega tuua selle esitanud poolele kasu (vt 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. jaanuari 2014. aasta kohtumäärus Miettinen vs. nõukogu, T‑303/13, ei avaldata, EU:T:2014:48, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Seega on ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi raames otsustatud, et vaidlustatud otsuse tühistamise tõttu menetluse ajal langeb hagi ese ära seoses nende nõuetega, milles selle otsuse tühistamist taotleti (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑372/97, EU:C:2004:234, punkt 37, ja 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon, T‑324/00, EU:T:2005:364, punktid 116 ja 117).
24 Nimelt annab vaidlustatud akti tühistamine hagejale ainsa tulemuse, mille ta oma hagiga võib saavutada, ja seetõttu ei ole liidu kohtul enam mille üle otsustada (vt selle kohta 8. märtsi 1993. aasta kohtumäärus Lezzi Pietro vs. komisjon, C‑123/92, EU:C:1993:87, punkt 10).
25 Sama kehtib siis, kui vaidlustatud akti osaline tühistamine tõi hagejale tulemuse, mida ta soovis oma hagi ühe osaga, nii et hagi selle osa kohta ei tule enam otsust teha (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑372/97, EU:C:2004:234, punktid 37 ja 38).
26 Ühtlasi laieneb seadusjõud, mis on liidu kohtu tühistaval kohtuotsusel, nii kohtuotsuse resolutsioonile kui ka põhjendustele, mis on selle põhjendamiseks vajalikud (vt 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑372/97, EU:C:2004:234, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) tühistas Euroopa Kohus vaidlustatud otsuse üksnes osaliselt. Nagu on märgitud eespool punktis 16, tühistas see vaidlustatud otsuse artikli 1 osas, milles on selles otsuses käsitletud abi ainsate saajatena nimetatud majandushuviühinguid ja nende investoreid, ning artikli 4 lõike 1 osas, milles see kohustab Hispaania Kuningriiki nõudma kogu kõnealuse abi summa tagasi sellest kasu saanud majandushuviühingute investoritelt.
28 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) punktides 138 ja 139 täpsustas Euroopa Kohus, et komisjon rikkus õigusnormi seoses kõnealuse abi saajate kindlaksmääramisega, kuna majandushuviühingutel oli mereveoettevõtjatega sõlmitud õiguslikult siduvate lepingute alusel (mis esitati maksuhaldurile) kohustus kanda osa saadud maksusoodustustest mereveoettevõtjatele üle.
29 Oma hagides väidavad hagejad, kes on nende ettevõtjate õigusjärglased, kes tegid Hispaania süsteemi raames investeeringuid majandushuviühingutesse, oma neljanda väite esimeses osas, et komisjon rikkus õigusnormi, kuna ta määratles vaidlustatud otsuses majandushuviühingud ja investorid kui ainsad abisaajad, ja et ta otsustas, et kogu abisumma tuleb investoritelt tagasi nõuda, ehkki Hispaania süsteemi alusel nendes tehingutes osalenud teised ettevõtjad, näiteks laevatehased ja mereveoettevõtjad, said sellest süstemist samuti kasu ja eelise. Kohtuasja T‑29/14 hageja väidab selle väiteosa raames samuti, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud seoses Hispaania süsteemist kasu saajate tuvastamisega.
30 Niisiis soovivad hagejad neljanda väite esimeses osas sisuliselt, et Üldkohus tühistaks vaidlustatud otsuse artikli 1 ja artikli 4 lõike 1, kuna neis määratletakse Hispaania süsteemi ainsateks kasusaajateks majandushuviühingud ja nende investorid ning kuna neis kohustatakse Hispaania Kuningriiki nõudma kogu kõnealuse abi summa tagasi nendelt investoritelt.
31 Kuid nagu on märgitud eespool punktides 16 ja 27, tühistas Euroopa Kohus vaidlustatud otsuse artikli 1 ja artikli 4 lõike 1 osaliselt, mis puudutab nimetatud küsimust.
32 Sellest tuleneb, et Euroopa Kohtu poolt vaidlustatud otsuse osaline tühistamine andis hagejatele selle tulemuse, mida nad taotlesid oma hagi ühe osaga, nimelt vaidlustatud otsuse selle osa kaotamine liidu õiguskorrast (vt selle kohta 16. septembri 2014. aasta kohtumäärus Justice & Environment vs. komisjon, T‑405/10, ei avaldata, EU:T:2014:821, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Nimelt, isegi kui oletada, et eespool punktis 29 viidatud etteheited on õiguslikult põhjendatud, ei too need kaasa vaidlustatud otsuse mingit tühistamist, mis läheks kaugemale sellest, mille Euroopa Kohus otsustas 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60). Eelkõige tooks etteheide – isegi kui see on põhjendatud –, et teised ettevõtjad, kes Hispaania süsteemi alusel tehingutes osalesid, nagu laevatehased, tuleb samuti lugeda Hispaania süsteemist kasu saajate hulka ja ettevõtjate hulka, kelle kohta tehti tagasinõudmise korraldus, kaasa vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamise osas, kus seal määratletakse majandushuviühingud ja nende investorid kui ainsad kõnealusest abist kasu saajad, ning selle otsuse artikli 4 lõike 1 tühistamise osas, kus kohustatakse Hispaania Kuningriiki nõudma kogu kõnealuse abi summa tagasi majandushuviühingute investoritelt, kes sellest kasu said. Aga nagu on märgitud eespool punktides 16, 27 ja 31, tühistas Euroopa Kohus need artiklid selles osas osaliselt 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60).
34 Seetõttu tuleb järeldada, et selles osas on käesolevad hagid oma eseme kaotanud.
35 Lisaks võib märkida seoses hagejate argumentidega, millega vaidlustati laevatehaste väljajätmine Hispaania süsteemist kasu saajate hulgast ja tagasinõudmise korralduse adressaatide hulgast, et hagejad ei tõendanud, et need argumendid – isegi kui need on põhjendatud – võivad tuua neile kasu, mis läheb kaugemale sellest, mille nad said 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsusest Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60).
36 Hagejate sõnul jätsid majandushuviühingud endale vaid 10–15% Hispaania süsteemi alusel tehtud tehingutest saadud soodustusest ning suurem osa nende tehingutega saadud soodustusest, st 85–90% igast tehingust saadud majanduslikust ja maksusoodustusest, kanti üle kolmandatele isikutele. Nad märgivad, et need kolmandad isikud on vaidlustatud otsuse kohaselt mereveoettevõtjad, kuid tegelikult on Hispaania süsteemist tegelikult kasu saavad isikud laevatehased ja täpsemalt Hispaania laevatehased.
37 Euroopa Kohus tuvastas aga 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) punktis 138, et majandushuviühingud olid „mereveoettevõtjatega sõlmitud lepingute suhtes kohaldatavate õigusnormide alusel kohustatud kandma osa saadud maksusoodustusest viimastele üle“. Selle kohtuotsuse punktis 131 märkis Euroopa Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 märkis komisjon, et Hispaania süsteemi kohaselt toimuva tehingu raames sai mereveoettevõtja omandada uue laeva 20–30% laevatehase määratud hinnast odavamalt, ning selle otsuse põhjenduses 12 leidis komisjon, et Hispaania süsteem kujutas endast maksuplaneerimise korda, mille oli tavaliselt välja töötanud pank, et luua maksusoodustusi „maksualaselt läbipaistva“ majandushuviühingu investorite jaoks ning kanda osa nendest maksusoodustustest laeva hinna vähendamise teel üle mereveoettevõtjale, kuna investoritel säilivad muud soodustused. Selle kohtuotsuse punktis 132 sedastas Euroopa Kohus samuti, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 162 märkis komisjon, et majanduslikust seisukohast kanti oluline osa majandushuviühingu saadud hinnasoodustusest hinnaalanduse kaudu üle mereveoettevõtjale.
38 Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 19, et osa „maksukasu[st], mis moodustab ligikaudu 30% laeva algsest brutohinnast […] [–] [mille kogusid] esialgu majandushuviühing[…]/selle investori[d] […] [–] jääb investoritele (10–15%) ja osa antakse edasi mereveoettevõtjale (85–90%), kes lõpptulemusena saab aluse omanikuks 20–30% võrra laeva algsest brutohinnast odavamalt“.
39 Ehkki Euroopa Kohus ei pidanud kohtuasjades, milles tehti 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60), lahendama küsimust, kas laevatehaseid pidi samuti lugema Hispaania süsteemist kasu saajateks, mistõttu tal ei olnud võimalust selles küsimuses seisukohta võtta, tuleb neil asjaoludel järeldada, et hagejate argumentides ei viita miski sellele, et soodustuse summa, mida investorid said, st 10–15% Hispaania süsteemi alusel toimunud tehingutest saadud soodustusest, ja mille nad peavad Hispaania Kuningriigile tagasi maksma, oleks erinev, kui laevatehaseid oleks samuti loetud Hispaania süsteemist kasu saajateks. Nimelt, nagu kohtuasja T‑29/14 hageja kohtuistungil möönis, siis soodustuse osa, mille majandushuviühingud Hispaania süsteemi alusel endale jätsid, ei erine olenevalt sellest, kas teiste Hispaania süsteemist kasu saajate hulgas on üksnes mereveoettevõtjad või ka mereveoettevõtjad ja laevatehased.
40 Seetõttu tuleb järeldada, et hagejad ei ole igal juhul tõendanud, et neil on põhjendatud huvi esitada neljanda väite esimest osa, kuivõrd selle eesmärk on vaidlustada laevatehaste välja jätmist Hispaania süsteemist kasu saajate hulgast.
41 Hagejad vaidlevad seejärel oma neljanda väite teises osas vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 263–269 kirjeldatud meetodile, et arvutada summa, mille investorid peavad tagasi maksma. Nad väidavad täpsemalt seda, et komisjon tegi vea, jättes selles meetodis arvestamata nende tehtud nn pöördumatuid investeeringuid. Nende sõnul oleks komisjon pidanud summade tagasinõudmist määrates arvesse võtma majandushuviühingute investorite tehtud kaotustega investeeringuid, et saada maksusoodustust, kusjuures need investeeringud on nimetatud soodustustega lahutamatult seotud spetsiifilised kulud. Selles väiteosas märgivad hagejad samuti, et komisjon oleks pidanud maha arvama soodustuste summad, mida majandushuviühingute investorid kandsid Hispaania süsteemi raames üle kolmandatele isikutele.
42 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendused 263–269 asuvad pealkirja „Tagasinõutavate summade kindlaksmääramine“ all, milles komisjon näitab neljaosalise meetodi, mida Hispaania Kuningriik peab tema hinnangul kohaldama, et määrata igal üksikjuhul kindlaks kokkusobimatu abi summa, mis tuleb abi saajatelt tagasi nõuda. Komisjon täpsustas, et seda metoodikat võib täiustada eelkõige selleks, et kindlaks teha investorite saadud maksusoodustuse tegelik suurus, arvestades nende isiklikku maksuolukorda.
43 Need neli etappi on järgmised:
– esiteks tehingu tulemusena saadud maksusoodustuse kogusumma arvutamine (või majandushuviühingu või selle investorite tegelikult saadud maksusoodustuste nüüdispuhasväärtus (st enne soodustustest selle osa mahaarvamist, mis kantakse hinnasoodustusena üle mereveoettevõtjale));
– teiseks tehingu suhtes üldiste maksumeetmete kohaldamisest tuleneva maksusoodustuse arvutamine (tegemist on sarnaselt esimese etapiga arvutatava maksusoodustuste summa nüüdispuhasväärtusega, mille majandushuviühing või selle investorid oleksid saanud võrreldavas olukorras, mille puhul oleks kasutatud ainult kiirendatud amortisatsiooni meedet alates hetkest, millal laeva hakati käitama, ja tehingu maksustamine toimunuks ettevõtte maksustamise tavapärase korra kohaselt);
– kolmandaks riigiabiga samaväärse maksusoodustuse arvutamine, st esimeses ja teises etapis saadud summade vahe arvutamine;
– neljandaks abisumma arvutamine, mis tuleneb kolmandas etapis tehtud arvutusest ja mis on siseturuga kokkusobiv (st mereveoettevõtjale üle kantud soodustus, mis on siseturuga kokkusobiv vastavalt merendusalaste suuniste punktile 11, kuna komisjon leidis nimelt vaidlustatud otsuse põhjenduses 202 ja järgnevates põhjendustes, et ühte osa mereveoettevõtjale üle kantud soodustust võis lugeda siseturuga kokkusobivaks, kui see ettevõtja, kõnealune alus ja mereveondustegevus olid mereveosuunistuse alusel abikõlblikud, nagu juba märgiti eespool punktis 9).
44 Nagu aga kohtuasja T‑29/14 hageja kohtuistungil sisuliselt tunnistas, siis tuginevad hagejate argumendid, millega vaidlustatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 263–269 kirjeldatud meetodit ja eelkõige seda, et „pöördumatuid“ investeeringuid ja üldisemalt kolmandatele isikutele üle kantud summasid ei arvatud maha, eeldusele, et õigusvastase ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmine järgib seda meetodit.
45 Pärast vaidlustatud otsuse artikli 1 ja artikli 4 lõike 1 osalist tühistamist ei loeta majandushuviühinguid ja nende investoreid siiski enam ainsateks Hispaania süsteemist kasu saajateks ning investoreid ei loeta enam ainsateks ettevõtjateks, kellelt Hispaania Kuningriik peab abi tagasi nõudma. Seega oli vaidlustatud otsuse põhjendustes 263–269 kirjeldatud meetod – kuivõrd see tugines nüüdseks väärale eeldusele, et kogu soodustus tuleb tagasi nõuda üksnes majandushuviühingute investoritelt – pärast 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsust Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) aegunud.
46 Täpsemalt võis oluline osa soodustusest kuuluda tagasimaksmisele teiste Hispaania süsteemist kasu saajate poolt. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 263–269 kirjeldatud meetod tugineb aga erinevale eeldusele – mille Euroopa Kohus tunnistas 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) vääraks –, et kogu siseturuga kokkusobimatu eelis tuleb tagasi maksta majandushuviühingute investorite poolt. Seega on näiteks selle meetodi kolmandas etapis, mis puudutab „riigiabiga samaväärse maksusoodustuse arvutami[st]“ (selle otsuse põhjendus 266), kinnitatud, et abi, „mille majandushuviühing ja selle investorid kõnealuste maksumeetmete kasutajatena said“, vastab „kogu soodustuse nüüdispuhasväärtusele, mis saadi ennetähtaegse amortisatsiooni, tonnaažimaksuga maksustamise korra […] ja […] kapitali kasvutulude maksuvabastuse kasutamisega“.
47 Seetõttu peab komisjon ELTL artikli 266 alusel, mis kohustab teda tegema järeldused 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsusest Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60), eelkõige vaatama täielikult läbi tagasinõutavate summade arvutamise meetodi. Komisjon on muu hulgas märkinud oma vastuses Üldkohtu 25. mai 2023. aasta menetlust korraldavale meetmele, et tagasinõudmise korraldust tuleb kohandada, et tagada viidatud kohtuotsuse täitmine.
48 Sellest tuleneb – nagu ka hagejad kohtuistungil möönsid –, et hagi ese on ära langenud osas, milles nad soovivad vaidlustada vaidlustatud määruse põhjendustes 263–269 kirjeldatud meetodit, kusjuures kohtuasja T‑31/14 hageja loobus etteheidetest, mille ta oli selle kohta esitanud, nagu märgiti ka eespool punktis 21.
49 Võttes arvesse kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb leida, et käesolevate hagide ese on ära langenud osas, milles neis soovitakse vaidlustada esiteks Hispaania süsteemist kasu saajate ning tagasinõudmise korralduse adressaadiks olevate ettevõtjate tuvastamist ja vaidlustatud otsuse sellekohaseid põhjendusi ning teiseks vaidlustatud otsuse põhjendustes 263–269 esitatud meetodit.
50 Seevastu tuleb endiselt teha otsus hagejate nõuete kohta, mis puudutavad vaidlustatud otsuse nende osade tühistamist, mida Euroopa Kohus oma 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsusega Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) ei tühistanud.
51 Nimelt on hagejate teatud nõuetes taotletud vaidlustatud otsuse tühistamist, mis läheks kaugemale sellest, mida Euroopa Kohus otsustas 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60). Seega palus kumbki hageja Üldkohtul eelkõige nende hagide esimeses nõudes tühistada see otsus osas, milles tuvastatakse riigiabi olemasolu ja kohustatakse seda majandushuviühingute investoritelt tagasi nõudma, nende hagide teises nõudes võtta majandushuviühingute investoritele adresseeritud tagasimaksmise korralduselt mõju, kuna see rikub väidetavalt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, ja nende hagide neljandas nõudes tühistada selle otsuse artikli 4 lõige 1, kuna selles on keelatud jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda. Samuti palub kohtuasja T‑29/14 hageja sama otsuse artiklite 1 ja 2 ning artikli 4 lõike 1 tühistamist, kuna nendes on investorid tuvastatud kui abisaajad, kes peavad abi tagasi maksma.
52 Mis puudutab eespool punktis 51 mainitud nõuete põhjenduseks esitatud väiteid, siis tuleb alustuseks meenutada, nagu juba märgiti eespool punktis 21, et mõlemad hagejad loobusid oma hagide esimesest ja kolmandast väitest.
53 Sellest tuleneb, et tuleb otsustada hagide üle osas, milles hagejad viitavad teises väites ELTL artikli 107 rikkumisele, kuna komisjon on ekslikult järeldanud, et Hispaania süsteemi kuuluvad teatud maksumeetmed individuaalselt võetult on uus riigiabi, ning viiendas väites ELTL artikli 108, määruse nr 659/1999 artikli 14, ELL artikli 3 lõike 6 ning harta artiklite 16 ja 17 rikkumisele, kuna vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 on keelatud „jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda“.
54 Nimelt, kui teise ja viienda väitega nõustuda, siis võib see kaasa tuua vaidlustatud otsuse nende osade tühistamise, mida Euroopa Kohus oma 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsusega Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) ei tühistanud.
55 Sellega seoses ja vastupidi sellele, mida väitis kohtuasja T‑31/14 hageja, ei tühistanud Euroopa Kohus täielikult majandushuviühingute ja nende investorite kui Hispaania süsteemist kasu saajate tuvastamist ega korraldust abi nendelt investoritelt tagasi nõuda, mistõttu oleks hagide ese tervikuna ära langenud.
56 Nimelt tuleneb kohtuasja T‑31/14 hageja kinnitus 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) väärast tõlgendusest.
57 Nagu juba märgiti eespool punktis 16, tühistas Euroopa Kohus 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) vaidlustatud otsuse vaid osaliselt, st üksnes selle artikli 1 „osas, milles selles on nimetatud majandushuviühinguid ja nende investoreid selles otsuses käsitletud abi ainsate saajatena“ (selle kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3), ja selle artikli 4 lõige 1 „osas, milles sellega kohustatakse Hispaania Kuningriiki nõudma tagasi selles otsuses käsitletud abi kogusumma abi saanud majandushuviühingute investoritelt“ (resolutsiooni punkt 4).
58 Seevastu ei tühistanud Euroopa Kohus seda, et majandushuviühingud ja investorid tuvastati kui Hispaania süsteemist kasu saajad, ega Hispaania Kuningriigile pandud kohustust abi või osa sellest tagasi nõuda vähemalt investoritelt.
59 Abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline järelm on nimelt kõrvaldada ebaseaduslikult antud abi selle tagasinõudmise teel, et ennistada eelnev olukord (vt 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Residex Capital IV, C‑275/10, EU:C:2011:814, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Euroopa Kohus leidis aga 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania jt (C‑128/16 P, EU:C:2018:591, punkt 46), et komisjon oli järeldanud õigesti, et majandushuviühingud olid Hispaania süsteemist kasu saajad. Lisaks lükati kohtuasjades, milles tehti 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60), tagasi nende kohtuasjade apellantide argumendid tõendamaks, et Hispaania süsteem ei kujutanud endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, millest said kasu majandushuviühingud ja nende investorid. Ühtlasi ei nõustunud Euroopa Kohus ka nende apellantide argumentidega, mille kohaselt abi tagasinõudmine majandushuviühingute investoritelt oli vastuolus õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega.
61 Niisiis jäi pärast 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsust Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) vaidlustatud otsus kehtima osas, milles tunnistatakse õigusvastaseks ja siseturuga kokkusobimatuks abi, mis on antud vähemalt majandushuviühingutele ja nende investoritele, ja kohustatakse Hispaania Kuningriiki see abi või üks osa sellest viimati mainitud abi saajatelt tagasi nõudma. Lisaks ei mõjuta asjaolu, et tagasinõutavate summade arvutamiseks tuleb vaidlustatud otsuse põhjendustes 263–269 kirjeldatud meetodit viidatud kohtuotsuse alusel muuta, mingil viisil asjaolu, et tagasinõudmise kohustus kui selline jääb kehtima.
62 Eelnevatest kaalutlustest nähtub, et enam ei ole vaja hagide üle otsustada seoses nõudega tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, mille kohaselt on majandushuviühingud ja nende investorid ainsad selles otsuses käsitletud abi saajad, ning vaidlusaluse otsuse artikli 4 lõige 1 osas, milles sellega kohustatakse Hispaania Kuningriiki nõudma tagasi selles otsuses käsitletud abi kogusumma abi saanud majandushuviühingute investoritelt.
Sisulised küsimused
Teine väide, et Hispaania süsteemi osaks olevad maksumeetmed individuaalselt on vääralt kvalifitseeritud uueks abiks
63 Hagejad märgivad oma teises väites, et komisjon rikkus õigusnormi oma analüüsis, mis puudutas Hispaania süsteemi osaks olevaid erinevaid maksumeetmeid individuaalselt.
64 Esiteks väidavad hagejad, et ennetähtaegse amortisatsiooni kord on üldise ulatusega ega kujuta endast valikulist meedet ega anna mingit majanduslikku soodustust, nii et seda ei tuleks määratleda riigiabiks.
65 Teiseks, mis puudutab tonnaaži maksustamise süsteemi kohaldamist majandushuviühingutele ja äriühingu tulumaksu määruse artikli 50 lõike 3 kohaldamist, siis märgivad hagejad sisuliselt, et need meetmed ei ole valikulised ja et komisjon oli juba neile loa andnud otsusega K(2004) 1931, mistõttu oleks need meetmed – juhul kui neid tuleks riigiabiks lugeda – olenevalt olukorrast olemasolev abi.
66 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
67 Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate argumendid, milles vaieldakse vastu Hispaania süsteemi osaks olevate teatud maksumeetmete määratlemisele uueks abiks, nende valikulisele laadile ja soodustuse olemasolule, tuginevad tegelikult eeldusele, et neid meetmeid tuleb ELTL artikli 107 alusel hinnata eraldi, mitte aga Hispaania süsteemi kui tervikut arvestades.
68 See eeldus on väär. Nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 116, on Hispaania süsteemi osaks olevad erinevad maksumeetmed sisuliselt õiguslikult seotud, kuna ennetähtaegne amortisatsioon sõltus maksuhalduri loa saamisest, millest sõltusid muu hulgas ka äriühingu tulumaksu määruse artikli 50 lõike 3 kohaldamine, mis sätestas erandi tonnaaži maksustamise süsteemist. Need on ühtlasi ka faktiliselt seotud, kuna ennetähtaegse amortisatsiooni haldusluba anti üksnes selle korra alusel abikõlblike laevade rendilepingute kontekstis, millele sai seetõttu kohaldada viidatud määruse artikli 50 lõikes 3 toodud reeglit.
69 Sellise seose tõttu Hispaania süsteemi osaks olevate maksumeetmete vahel leidis Üldkohus 23. septembri 2020. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV, EU:T:2020:434) punktis 101, et kuna üks meede, mis võimaldab kasutada Hispaania süsteemi tervikuna, oli valikuline, nimelt luba kasutada ennetähtaegset amortisatsiooni, siis ei teinud komisjon viga, kui ta leidis vaidlustatud otsuses, et süsteem oli tervikuna valikuline, kusjuures seda järeldust kinnitas Euroopa Kohus 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) punktides 71 ja 72.
70 Lisaks kinnitas Euroopa Kohus oma 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) vaikimisi nõuet, et Hispaania süsteemi tervikuna tuleb hinnata kui abikava. Nimelt tugines Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 137 – järeldamaks, et komisjon oli õigusnormi rikkunud, kui ta määras kõnealuse abi saajad ja seetõttu ka selle abi tagasimaksmise – eelkõige asjaolule, et komisjon oli leidnud, et Hispaania süsteem tervikuna kujutas endast Hispaania maksuõigusnormide ja Hispaania maksuhalduri antud lubade kohaldamisest tulenevat abikava, mille eesmärk oli anda eelis eelkõige majandushuviühingutele ja mereveoettevõtjatele, sõltumata sellest, milliseid õiguslikke vahendeid kasutada.
71 Sellest tuleneb, et kuna kõik hagejate argumendid tuginevad väärale eeldusele, et Hispaania süsteemi osaks olevat iga maksumeedet, mida mainiti eespool punktides 64 ja 65, tuleb analüüsida ELTL artiklit 107 arvestades individuaalselt, mitte aga analüüsides Hispaania süsteemi tervikuna, siis tuleb need ilmselgelt põhjendamatutena tagasi lükata.
72 Vastamaks seega täpsemalt hagejate etteheidetele, mis puudutasid esiteks Hispaania süsteemi osaks olevate teatud maksumeetmete valikulisuse vaidlustamist, eelkõige ennetähtaegse amortisatsiooni korra kohaldamist, tonnaaži maksustamise süsteemi kohaldamist majandushuviühingutele ja äriühingute tulumaksu määruse artikli 50 lõike 3 kohaldamist, siis kinnitas Euroopa Kohus 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) punktides 57–74 Üldkohtu hinnangut, et Hispaania süsteemi kaalutlusõiguslike aspektide olemasolu aitas kaasa abisaajate eelistamisele võrreldes teiste maksukohustuslastega, kes olid võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras, ning kinnitas, et ennetähtaegne amortisatsioon oli laadilt valikuline. Ühtlasi järeldas ta, et Üldkohus võis põhjendatult järeldada, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et ennetähtaegne amortisatsioon muutis Hispaania süsteemi tervikuna valikuliseks.
73 Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hagejate etteheited, mille kohaselt komisjon oli vääralt järeldanud, et ennetähtaegse amortisatsiooni kord, tonnaaži maksustamise süsteemi kohaldamine majandushuviühingutele ja äriühingu tulumaksu määruse artikli 50 lõige 3 olid individuaalselt kui Hispaania süsteemi osaks olevad maksumeetmed valikulised.
74 Teiseks, mis puudutab hagejate etteheiteid komisjoni järelduse kohta, et ennetähtaegse amortisatsiooni kord annab Hispaania süsteemist kasu saajatele majandusliku soodustuse, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses kirjeldas komisjon majandushuviühingutele ja nende liikmeteks olevatele investoritele antud soodustusi järgmiselt:
– asjaolu, et kiirendatud amortisatsioon võis alata enne vara käitamise algust, kooskõlas äriühingu tulumaksu seaduse artikli 115 lõikega 11 (vaidlustatud otsuse põhjendus 132);
– tonnaaži maksustamise süsteemi kohaldamine majandushuviühingutele (selle otsuse põhjendus 142);
– erand selle seaduse artikli 125 lõike 2 tavapärasest rakendamisest, mille kohaselt teatavaid merelaevu, mida tavaliselt peetakse kasutatuteks, loetakse süsteemile üleminekul uuteks, mille tulemusel edasilükkunud maksekohustised lõplikult tühistati (selle otsuse põhjendus 145).
75 Nagu meenutati eespool punktis 70, siis märkis Euroopa Kohus 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuse Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60) punktis 137 – järeldamaks, et komisjon oli õigusnormi rikkunud, kui ta määratles kõnealuse abi saajad –, et Hispaania süsteem tervikuna kujutas endast Hispaania maksuõigusnormide ja Hispaania maksuhalduri antud lubade kohaldamisest tulenevat abikava, mille eesmärk oli anda soodustus eelkõige majandushuviühingutele ja mereveoettevõtjatele.
76 Sellest tuleneb, et hagejate argument, mille kohaselt ennetähtaegne amortisatsioon ei anna majanduslikku soodustust, tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see põhineb ekslikul eeldusel, et seda maksumeedet tuleb individuaalselt analüüsida ELTL artikli 107 alusel, mitte aga kui Hispaania süsteemi kui tervikusse kuuluvat.
77 Kolmandaks, mis puudutab hagejate etteheiteid, et tegu ei olnud uue abiga, siis tuleb kõigepealt märkida, et ehkki komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 238, et „üksikuid meetmeid käsitletakse riigiabina (välja arvatud renditud varade kiirendatud amortisatsioon)“, siis nagu märgiti juba eespool punktis 68, on sellegipoolest Hispaania süsteemi analüüsitud koos tonnaaži maksustamise süsteemiga ning Hispaania süsteemi kui terviku kohaldamist loeti ebaseaduslikuks riigiabiks, mis on osaliselt kokkusobimatu siseturuga, ja seda lähenemist kinnitas Euroopa Kohus, nagu märgiti eespool punktis 70.
78 Nimelt, nagu hagejad kohtuistungil kinnitasid, ei vaidle nad vastu sellele, et Hispaania süsteemist kui tervikust ei teatatud komisjonile ja see institutsioon ei andnud sellele varasemas otsuses luba ning et seda süsteemi kui tervikut ei saa seega kvalifitseerida olemasolevaks abiks. Lisaks on selge, et vähemalt ühest Hispaania süsteemi moodustavast maksumeetmest, eelkõige ennetähtaegsest amortisatsioonist individuaalselt, ei teatatud komisjonile ja komisjon ei ole seda varasema otsusega heaks kiitnud.
79 Sellest tuleneb, et vastupidi hagejate väidetele ei pidanud komisjon kasutama olemasolevatele abikavadele kohaldatavat menetlust, kui ta analüüsis vaidlustatud otsuses Hispaania süsteemi.
80 Neil asjaoludel tuleb teised väited põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja vastata hagejate argumentidele, mis puudutavad kõnealuste maksumeetmete valikulisust, eelise olemasolu või kvalifitseerimist uueks abiks eraldi võetuna.
Viies väide, mis puudutab lepingutingimusi, mis kaitsevad abisaajaid ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise eest
81 Viienda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 3, määruse nr 659/1999 artiklit 14, ELL artikli 3 lõiget 6 ning harta artiklites 16 ja 17 sätestatud ettevõtlusvabadust ja õigust omandile.
82 Eelkõige väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse artikli 4 lõige 1, mille kohaselt Hispaania Kuningriik peab abisaajatelt abi tagasi nõudma, „ilma et [neil] oleks võimalik jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda“, näeb vääralt ette, et lepingutingimused, mille kohaselt investorid võivad eelkõige laevatehastelt nõuda summasid, mille nad on pidanud riigile tagasi maksma (edaspidi „hüvitamistingimused“), on tühised.
83 Hagejate sõnul ei ole komisjonil riigiabi järelevalve menetlustes pädevust asuda seisukohale, nagu ta tegi vaidlustatud otsuse põhjenduses 275, et eraõiguslike isikute vahel sõlmitud hüvitamistingimused on vastuolus riigiabi kontrollisüsteemi olemusega. Ta ei saa keelata eraisikutevahelisi majandusvoogusid või hüvitamiskokkuleppeid, mis ei mõjuta riiki ega selle ressursse.
84 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
85 Kõigepealt tuleb meenutada pädevuse andmise põhimõttega seoses, et ELL artikli 5 lõike 2 kohaselt tegutseb liit aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks üksnes talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires. ELL artikli 4 lõike 1 ja ELL artikli 5 lõike 2 kohaselt kuulub pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, liikmesriikidele.
86 Mis puudutab põhimõtteid, mis reguleerivad komisjoni ja liikmesriigi ametiasutuste rolli riigiabi valdkonnas, siis tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 108 ja määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 1, mis on ratione temporis kohaldatav käesoleva juhtumi asjaoludele, on komisjon pädev nii hindama riigiabi kokkusobivust siseturuga kui ka andma korralduse ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmiseks. Täpsemalt nõuab komisjon selle määruse artikli 14 lõike 1 kohaselt juhul, kui tehakse kindlaks antud abi ebaseaduslikkus, „et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada“. Kuigi riigisisesed ametiasutused peavad tagasinõudmise korralduse täitma vastavalt riigisiseses õiguses ette nähtud menetlustele, tuleb meenutada, et liikmesriikide menetlusautonoomiat piirab eelkõige liidu õiguse tõhususe põhimõte, nagu sisuliselt tuleneb sama määruse artikli 14 lõikest 3.
87 Järelikult on liikmesriik, kes on ebaseadusliku abi tagastamiseks kohustava otsuse adressaat, kohustatud ELTL artikli 288 alusel võtma kõik vajalikud meetmed, tagamaks selle otsuse täitmist. Ta peab võlgnetavad summad tegelikult tagasi saama, et kõrvaldada konkurentsimoonutus, mis on põhjustatud ebaseadusliku abiga antud konkurentsieelisest (vt 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑529/09, EU:C:2013:31, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
88 Liikmesriigi kohustus kõrvaldada tagasinõudmise teel riigiabi, mille komisjon on siseturuga kokkusobimatuks kuulutanud, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt eesmärgist taastada abi andmisele eelnenud olukord. See eesmärk on saavutatud niipea, kui kõnealune abi, vajaduse korral koos sellele lisanduvate viivistega, on tagastatud abisaaja või teisisõnu ettevõtjate poolt, kes on seda tegelikult kasutanud. Abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud (vt 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).
89 Ühtlasi tugineb liidu riigiabi käsitlevate õigusnormide kohaldamine lojaalse koostöö tegemise kohustusele ühelt poolt riigisiseste kohtute ning teiselt poolt komisjoni ja liidu kohtute vahel, mille raames igaüks täidab ülesannet, mis talle EL toimimise lepinguga on antud. Selle koostöö käigus peavad riigisisesed kohtud võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad liidu õigusest, ja hoiduma meetmetest, mis võivad ohustada aluslepingu eesmärkide saavutamist, nagu see tuleneb ELL artikli 4 lõikest 3 (vt 13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Mediaset, C‑69/13, EU:C:2014:71, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
90 Teostades kontrolli selle üle, kas liikmesriigid peavad kinni neile EL toimimise lepingu artiklitest 107 ja 108 tulenevatest kohustustest, täidavad seega riigisisesed kohtud ja komisjon täiendavaid ja eraldiseisvaid rolle. Kui abimeetmete siseturuga kokkusobivuse hindamine jääb komisjoni ainupädevuse piiridesse ja allub liidu kohtute kontrollile, siis liikmesriikide kohtute ülesanne on kaitsta õigussubjektide õigusi olukorras, kus on rikutud ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud kohustust riigiabi andmisest komisjonile eelnevalt teatada (vt 21. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus van Calster jt, C‑261/01 ja C‑262/01, EU:C:2003:571, punktid 74 ja 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 Viiendat väidet tuleb analüüsida nendest põhimõtetest lähtudes.
92 Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus, mille kohaselt Hispaania Kuningriik peab abisaajatelt abi tagasi nõudma, „ilma et [neil] oleks võimalik jätta abi tagastamise koorem teiste isikute kanda“, on sõnastatud laialt ega piirdu otseselt oma sõnastuses hüvitamistingimustega, mida komisjon analüüsis nimetatud otsuse põhjendustes 270–276.
93 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on siiski akti resolutsioon lahutamatu selle põhjendustest, nii et seda tuleb vajaduse korral tõlgendada selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjusi arvesse võttes (vt 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Hungeod jt, C‑496/18 ja C‑497/18, EU:C:2020:240, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, T‑201/04, EU:T:2007:289, punkt 1258 ja seal viidatud kohtupraktika).
94 Lisaks tuleb tõlgendamise üldpõhimõtte kohaselt liidu õigusakti tõlgendada võimaluste piires viisil, mis ei sea kahtluse alla selle kehtivust ning on kooskõlas kogu esmase õigusega (vt 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh, C‑12/11, EU:C:2013:43, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
95 Sellest tuleneb, et käesolevas asjas tuleb vaidlustatud otsuse artikli 4 lõiget 1 tõlgendada selle otsuse põhjendusi 270–276 arvestades.
96 Sellega seoses vastab tõele, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 270 viitas komisjon üldiselt „teatavate[le] tingimuste[le], mida sisaldavad mõned lepingud investorite, mereveoettevõtjate ja laevatehaste vahel“, mille kohaselt „peavad laevatehased hüvitama teistele osapooltele kahju, kui loodetud maksusoodustus jääb saamata“. Tuleb aga märkida, et komisjon ei ole nimetatud otsuses neid tingimusi konkreetselt kindlaks määranud ega tsiteerinud nende sõnastust. Lisaks, nagu ta kohtuistungil sisuliselt möönis, tuleb märkida, et need tingimused ei puuduta konkreetselt ebaseadusliku või siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise hüpoteesi, vaid üldisemalt tagajärgi, mis tulenevad võimalusest, et pädevad ametiasutused ei kiida heaks Hispaania süsteemist tulenevaid maksusoodustusi või et pärast nende heakskiitmist seatakse nende kehtivus kahtluse alla.
97 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 271 ja järgmistes põhjendustes tegi komisjon siiski konkreetsemalt kindlaks hüvitamistingimuste konkreetsed aspektid, mis tema arvates on problemaatilised ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise kontekstis. Nii täpsustab ta selle otsuse põhjendustes 272–274, et tagasinõudmise eesmärgi, milleks on varasema olukorra taastamine ja eelkõige ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abiga antud konkurentsieelisest põhjustatud konkurentsimoonutuse kõrvaldamine, nurjaks pöördumatult see, kui eraõiguslikud isikud oleksid lepingutingimuste abil võimelised komisjoni võetud tagastamisotsuste mõju muutma. Seetõttu märkis ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 275, et lepingutingimused, mis kaitsevad abisaajaid ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise eest, kandes teistele isikutele üle abi tagastamise õigusliku ja majandusliku riski, on vastuolus riigiabi kontrollisüsteemi olemusega, mis kujutab endast avalikku korda reguleerivaid norme.
98 Seetõttu ja vaatamata vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustuse laiale sõnastusele tuleb seda mõista nii, et see puudutab üksnes hüvitamistingimusi, osas kus neid võib tõlgendada nii, et need kaitsevad ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi saajaid abi tagasinõudmise eest.
99 Edasi tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei tähenda vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus seda, et komisjon oleks ette näinud, et hüvitamistingimused on tühised, kuna selline pädevus kuulub vajaduse korral liikmesriigi kohtutele.
100 Vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustust tuleb mõista nii, et selle eesmärk on üksnes selgitada Hispaania Kuningriigil eespool punktides 87 ja 88 viidatud kohtupraktika kohaselt lasuva tagasinõudmise kohustuse ulatust.
101 Eelkõige võivad hüvitamistingimused – niivõrd, kuivõrd neid võib tõlgendada eespool punktis 98 esitatud viisil – takistada liikmesriigil täitmast oma kohustust nõuda ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasi abisaajatelt, kes sellest tegelikult kasu said. Nende tingimuste tõttu väldivad abisaajad tagasinõudmise koormist, mis omakorda ei võimalda taastada abi andmisele eelnenud olukorda. Nagu komisjon õigesti märgib, võib selline olukord kahjustada aluslepinguga kehtestatud riigiabi kontrollisüsteemi kasulikku mõju. Seega on Hispaania Kuningriigi, sealhulgas riigisiseste kohtute ülesanne tagada, et eespool punktis 88 viidatud kohtupraktika kohaselt oleks täielikult täidetud kohustus nõuda abi tagasi abisaajatelt või teisisõnu ettevõtjatelt, kes seda tegelikult kasutasid.
102 Seega ei tähenda vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus, et komisjon oleks ületanud talle määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikega 1 antud pädevust. Kuigi on tõsi, et tagasinõudmine toimub vastavalt sama määruse artikli 14 lõikele 3 asjaomase liikmesriigi riigisiseses õiguses ette nähtud korras, nõuab viimati nimetatud säte siiski, et see võimaldaks komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Järelikult ei takista miski komisjonil nimetatud otsuses täpsustada, et Hispaania Kuningriik peab tagama, et abisaajad maksavad tagasi abisummad, mida nad tegelikult kasutasid, ilma et neil oleks õigust jätta nende summade tagastamise koormat teise lepingupoole kanda
103 Käesolevas asjas on see järeldus seda põhjendatum, et – nagu komisjon kohtuistungil kinnitas – hüvitamistingimused olid ette nähtud Hispaania süsteemi erinevate osaliste vahel sõlmitud raamlepingutes. Need raamlepingud olid aga osa õiguslikult siduvate lepingute tervikust, mis – nagu Euroopa Kohus rõhutas oma 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60, punkt 138) – olid maksuhaldurile esitatud ja mida viimane ennetähtaegse amortisatsiooni lubamisel arvesse võttis. Selle kohtuotsuse punktis 137 kinnitas Euroopa Kohus, et Hispaania süsteemi tuleb hinnata tervikuna, mis hõlmab nii asjakohaseid Hispaania maksuõigusnorme kui ka Hispaania maksuhalduri antud lubasid ja seega kõnealuseid õiguslikult siduvaid lepinguid.
104 Kuna siis, kui komisjon hindas Hispaania süsteemi kooskõla riigiabi eeskirjadega, keskendus ta hüvitamistingimustele, mis sisaldusid maksuhaldurile esitatud lepingutes ja mida see maksuhaldur ennetähtaegsele amortisatsioonile luba andes arvesse võttis, ei ületanud komisjon oma pädevust, kui ta meenutas sisuliselt, et Hispaania Kuningriik peab abi saajatelt abi tagasi nõudma, ilma et viimased saaksid hüvitamistingimuste alusel kanda tagasinõudmise kohustuse teisele lepingupoolele üle vastavalt eespool punktis 88 viidatud kohtupraktikale.
105 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, et komisjon ületas vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 esitatud täpsustusega oma pädevust.
106 Ükski hagejate muudest argumentidest ei sea selle täpsustuse õiguspärasust kahtluse alla.
107 Esimesena viitavad hagejad järjekindluse puudumisele, kuna vaidlustatud otsuses sekkus komisjon eraõiguslikesse lepingutesse, keelates eraisikute vahel sõlmitud hüvitamistingimustest tulenevad majandusvood, samas vabastades laevatehased ja laevandusettevõtjad igasugusest tagasimaksmise kohustusest põhjusel, et saadud eelised tulenesid nende üksuste vahelisest eraõiguslikust suhtest.
108 Sellega seoses tuleb märkida, et pärast Euroopa Kohtu 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsust Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60, punktid 137 ja 138) on selline võimalik vastuolu igal juhul kadunud, kuna nagu on märgitud eespool punktis 103, siis selles kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus, et komisjon pidi Hispaania süsteemi kui terviku hindamisel arvesse võtma maksuhaldurile esitatud lepinguid, mida viimane ennetähtaegse amortisatsiooni lubamisel arvesse võttis. Selle argumendiga ei saa seega pärast viidatud kohtuotsust nõustuda.
109 Teisena on hagejad seisukohal, et kuna vaidlustatud otsus keelab hüvitamistingimused, siis on see vastuolus Euroopa Kohtu praktika ja komisjoni otsustuspraktikaga, milles ei ole ühtegi vastuväidet müüjate ja ostjate vahelistele kokkulepetele, mis reguleerisid ebaseadusliku abi võimaliku tagasinõudmise tagajärgi eraõiguslike isikute vahel.
110 Kuid vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei ole Euroopa Kohtu praktikas midagi, mis takistaks komisjonil ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmist kohustades täpsustamast, et asjaomane liikmesriik peab selle abisaajatelt tagasi nõudma, ilma et viimased võiksid selliste hüvitamistingimuste alusel nagu käesolevas asjas jätta tagastamise koorem teise lepingupoole kanda, ja seda vaatamata selle täpsustuse võimalikele tagajärgedele eraõiguslike isikute vahel sõlmitud lepingutele.
111 Vastupidi, 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses Residex Capital IV (C‑275/10, EU:C:2011:814), millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 274, rõhutas Euroopa Kohus, et ebaseaduslikult makstud riigiabi tagasinõudmise kohustus nõuab, et abisaaja kaotab eelise, mis tal turul oma konkurentide ees oli, ja et taastatakse abi andmisele eelnenud olukord (vt viidatud kohtuotsuse punkt 34). Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et abist põhjustatud konkurentsimoonutuse heastamiseks võivad liikmesriigi kohtud sekkuda ja tunnistada lepingud tühiseks, sh ka selliste poolte suhtes, kes abi ei saanud. Käesoleval juhul tuletab aga vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus üksnes Hispaania Kuningriigile meelde tema kohustust abi selle saajatelt tagasi nõuda, et taastada abi andmisele eelnenud olukord. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei oma selles osas tähtsust asjaolu, et erinevalt käesolevast kohtuasjast puudutab eelnevalt viidatud kohtuasi, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus, riigigarantii vormis antud riigiabi ning riigisiseste kohtute pädevust tunnistada eraõiguslikud lepingud tühiseks. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktist 99, ei tähenda vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus, et komisjon nägi ette, et hüvitamistingimused on tühised.
112 Lisaks, kuna hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus on vastuolus komisjoni teatavate varasemate otsustega – isegi kui see oleks tõsi –, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa komisjoni otsustuspraktika seoses teiste juhtumitega mõjutada otsuse õiguspärasust, mida tuleb hinnata üksnes asutamislepingu objektiivsete normide alusel (vt selle kohta 19. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ighoga Region 10 jt vs. komisjon, T‑582/20, ei avaldata, EU:T:2022:648, punkt 215 ja seal viidatud kohtupraktika).
113 Kolmandana on hagejad seisukohal, et vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus rikub ka harta artiklis 16 sätestatud ettevõtlusvabadust. Lisaks kinnitavad nad, et see täpsustus jätab majandushuviühingute investorid ebaõiglaselt ilma õigusest hüvitisele, mis neil on eelkõige laevatehaste suhtes, tuues sellega kaasa nende eraõiguslike õiguste sundvõõrandamise, mis rikub harta artiklis 17 sätestatud omandiõigust.
114 Sellega seoses tuleb märkida, et harta artikli 16 kohaselt tunnustatakse ettevõtlusvabadust liidu õiguse ning riigisiseste õigusaktide ja tavade kohaselt.
115 Selles artiklis pakutav kaitse hõlmab majandus- või äritegevuse vabadust, lepinguvabadust ja vaba konkurentsi (vt 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef jt, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
116 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kujuta ettevõtlusvabadus endast absoluutset õigust. Ettevõtlusvabaduse suhtes võib olla lubatud lai valik avaliku võimu sekkumisi, millega võidakse üldistes huvides kehtestada piirangud majandustegevusele (vt 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef jt, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).
117 Vastavalt harta artikli 17 lõikele 1 on igaühel õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit ning kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ette nähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef jt, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 84).
118 Selles osas tuleb meenutada, et nimetatud sättega tagatud omandiõigus ei ole absoluutne õigus ja et selle teostamist võib piirata tingimusel, et piirangud vastavad tegelikult liidu taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks tagatud õiguse olemust (vt 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef jt, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
119 Lisaks tuleb ka meenutada, et vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 võib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste – nagu ettevõtlusvabadus ja omandiõigus – teostamisele seada piiranguid, tingimusel et need piirangud on ette nähtud seadusega, arvestavad nende õiguste ja vabaduste olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef jt, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 86).
120 Isegi kui käesolevas asjas eeldada, et vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustust tuleb pidada ettevõtlusvabadust ja omandiõigust piiravaks, tuleb kõigepealt märkida, et see piirang tuleneb eelkõige tagasinõudmise kohustusest, mis on ette nähtud ELTL artikli 108 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 1, mistõttu see on seadusega ette nähtud.
121 Ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse olemuse järgimise tingimuse osas tuleb tõdeda, et hagejad ei vaidle vastu sellele, et vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus ei mõjuta seda olemust.
122 Seejärel järgib see täpsustus üldise huvi eesmärki. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktides 101 ja 102, on selle eesmärk tagada, et hüvitamistingimused ei kahjustaks Hispaania Kuningriigil lasuvat tagasinõudmise kohustust, ning üldisemalt tagada asutamislepinguga kehtestatud riigiabi kontrollisüsteemi kasulik mõju.
123 Lisaks ei ole hagejad esitanud Üldkohtule ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tuvastada, et seda eesmärki arvestades kujutab vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustus endast ebaproportsionaalset või lubamatut sekkumist, mis kahjustab ettevõtlusvabaduse või omandiõiguse olemust.
124 Lõpuks, mis puudutab vaidlustatud otsuse artikli 4 lõikes 1 tehtud täpsustuse vajalikkust, siis ei esita hagejad ühtegi tõendit, mis võimaldaks asuda seisukohale, et seda täpsustust tehes ületas komisjon selle piire, mis on vajalik eespool punktis 122 meenutatud taotletavate eesmärkide saavutamiseks, nagu eelkõige abi andmisele eelnenud olukorra taastamine ja kõnealuse abi tagastamine abisaajate poolt. Pealegi, nagu Üldkohus eespool punktis 102 märkis, täpsustab selle otsuse artikli 4 lõige 1 üksnes Hispaania Kuningriigil lasuva tagasinõudmise kohustuse ulatust.
125 Eelnevat arvestades tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
126 Tuleb järeldada, et hagide ese on osaliselt ära langenud ning et ülejäänud osas tuleb need lugeda põhjendamatuks.
Kohtukulud
127 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
128 Kodukorra artiklis 137 on sätestatud, et kui kohtuasjas otsust ei tehta, jaotab Üldkohus kohtukulud omal äranägemisel.
129 Käesoleval juhul on tuvastatud, et osa vaidlusest on kaotanud oma eseme. Vaidluse eseme osaline äralangemine on aga tingitud sellest, et komisjon rikkus õigusnormi, millele hagejad viitasid ka käesolevates hagides ja mis tõi kaasa vaidlustatud otsuse osalise tühistamise Euroopa Kohtu poolt 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsusega Hispaania jt vs. komisjon (C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60).
130 Hagejad on seevastu kohtuvaidluse kaotanud selles osas, mille kohta tuli endiselt otsus teha.
131 Neil asjaoludel otsustab Üldkohus jätta kummagi poole kohtukulud nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Hagide üle otsuse tegemise vajadus on ära langenud, kuivõrd need on suunatud komisjoni 17. juuli 2013. aasta otsuse 2014/200/EL riigiabi SA.21233 C/11 (ex NN/11, ex CP 137/06) kohta, mida andis Hispaania – Teatavate kapitalirendilepingute suhtes kohaldatav maksukord (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) artikli 1 vastu osas, milles selles on nimetatud otsuses osutatud riigiabi ainsate abisaajatena kindlaks määratud majandushuviühingud ja nende investorid, ning selle otsuse artikli 4 lõike 1 vastu osas, milles sellega kohustatakse Hispaania Kuningriiki nõudma tagasi selles otsuses käsitletud abi kogusumma abi saanud majandushuviühingute investoritelt.
2. Jätta hagid ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. veebruaril 2024 Luxembourgis.
Allkirjad