Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

21. veebruar 2024(*)

Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Finantsinstitutsioonide ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2016. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte – Delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f – Teatavate kohustuste väljaarvamine ex ante osamaksete arvutamisel – Tugilaenud – Arenduse kõrvaltegevused – Õigusvastasuse vastuväide

Kohtuasjas T‑466/16 RENV,

NRW.Bank, asukoht Düsseldorf (Saksamaa), esindajad: advokaadid J. Seitz ja C. Marx,

hageja,

versus

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: H. Ehlers, J. Kerlin ja C. De Falco, keda abistasid advokaadid B. Meyring, S. Schelo, T. Klupsch ja S. Ianc,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A. Sikora‑Kalėda ja J. Bauerschmidt,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou, A. Steiblytė ja A. Nijenhuis,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,

kohtusekretär: ametnik S. Jund,

võttes arvesse 14. oktoobri 2021. aasta kohtuotsust NRW.Bank vs. SRB (C‑662/19 P, EU:C:2021:846),

arvestades 9. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja NRW.Bank palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB; edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 27. aprilli 2022. aasta otsus SRB/ES/2022/23, millega tunnistatakse kehtetuks kriisilahendusnõukogu 15. aprilli 2016. aasta otsus SRB/ES/SRF/2016/06 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta, osas, mis puudutab NRW.Banki, ja kriisilahendusnõukogu 20. mai 2016. aasta otsust SRB/ES/SRF/2016/13 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamise kohta, millega täiendatakse otsust SRB/ES/SRF/2016/06 NRW.Banki puudutavas osas ja arvutatakse NRW.Banki 2016. aasta ex ante osamaksed ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

I.      Vaidluse taust ja asjaolud, mis leidsid aset pärast käesoleva hagi esitamist

2        Hageja on Nordrhein-Westfaleni liidumaa (Nordrhein-Westfaleni liidumaa, Saksamaa; edaspidi „liidumaa“) tugipank. Vastavalt 16. märtsi 2004. aasta seadusele NRW.Banki kohta (Gesetz über die NRW.BANK) (GV. NRW. 2004, lk 126; edaspidi „NRW.Banki seadus“) osutab see pank avalikku teenust, mis seisneb liidumaa ja selle kohalike omavalitsuste abistamises struktuuri-, majandus-, sotsiaal- ja ruumilise planeerimise poliitikas, rakendades ja hallates selleks toetusmeetmeid, eelkõige laenude andmise teel. Hageja teeb selleks pangatehinguid ja tal on panga tegevusluba.

3        Hageja tegevus jaguneb peamiselt kahte kategooriasse. Esiteks tegeleb ta n‑ö arendustegevustega, mille raames ta annab muu hulgas sooduslaene NRW.Banki seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud valdkondades (edaspidi „arendustegevused“).

4        Teiseks tegeleb hageja tegevustega, mida nimetatakse arenduse kõrvaltegevusteks, mida käsitletakse käesolevas kohtuasjas ja mis on ette nähtud NRW.Banki seaduse § 3 lõikes 5. Selle sätte kohaselt võib hageja oma ülesannete täitmiseks „teha tehinguid ja osutada teenuseid, mis on otseselt seotud tema ülesannete täitmisega, [võttes arvesse, et selleks] võib ta muu hulgas teha rahavoogude juhtimise ja riskijuhtimise tehinguid, kaasata allutatud tagatiskapitali, kaubelda osalusväärtpaberite, avalike võlakirjade ja muude võlakirjadega ning omandada ja võõrandada nõudeid“ (edaspidi „arenduse abitegevused“). Selle tegevuse raames hangib hageja eelkõige rahalisi vahendeid kapitaliturgudelt ja investeerib need pikaajalistesse võlakirjadesse, mis on suuremas osas avaliku sektori väärtpaberid.

5        15. aprilli 2016. aasta otsusega SRB/ES/SRF/2016/06 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohta kehtestas kriisilahendusnõukogu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), artikli 70 lõike 2 alusel ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed (edaspidi „ex ante osamaksed“) 2016. aastaks (edaspidi „2016. aasta osamakseperiood“) nendele finantsinstitutsioonidele, kelle suhtes kohaldatakse selle määruse artiklit 2 koostoimes artikli 67 lõikega 4 (edaspidi „finantsinstitutsioonid“) ja kelle hulka kuulub ka hageja.

6        Pärast seda, kui kõigi finantsinstitutsioonide 2016. aasta ex ante osamaksete arvutust oli parandatud, suurendas kriisilahendusnõukogu 20. mai 2016. aasta otsusega SRB/ES/SRF/2016/13 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2016. aasta ex ante osamaksete kohandamise kohta, millega täiendatakse otsust SRB/ES/SRF/2016/06, hageja ex ante osamakset.

7        Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsicht (FMSA; finantsturgude stabiliseerimise föderaalne amet, Saksamaa), kes on liikmesriigi kriisilahendusasutus määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses, kohustas 22. aprilli 2016. aasta ja 10. juuni 2016. aasta makseteadetega hagejat tasuma tema 2016. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse, mille kriisilahendusnõukogu oli kindlaks määranud.

8        Kriisilahendusnõukogu võttis 27. aprillil 2022 vastu vaidlustatud otsuse, millega ta tunnistas kehtetuks ja asendas eespool punktides 5 ja 6 nimetatud otsused (edaspidi „esialgsed otsused“). Vaidlustatud otsuse põhjenduste 19 ja 20 kohaselt oli selle eesmärk heastada esialgsete otsuste põhjenduse puudumine, mille kriisilahendusnõukogu oli tuvastanud pärast 28. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Hypo Vorarlberg Bank vs. SRB (T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16, EU:T:2019:823) ning 28. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Portigon vs. SRB (T‑365/16, EU:T:2019:824) kuulutamist.

II.    Vaidlustatud otsus

9        Vaidlustatud otsus koosneb põhiosast ja kolmest lisast.

10      Vaidlustatud otsuse põhiosa 3.–9. ja 11. jaos kirjeldatakse 2016. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete kindlaksmääramise protsessi, mida kohaldatakse kõigi finantsinstitutsioonide suhtes.

11      Täpsemalt määras kriisilahendusnõukogu selle otsuse 6. jaos 2016. aasta osamakseperioodi jaoks kindlaks aasta sihttaseme, mis nähakse ette nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1), artiklis 4 (edaspidi „aasta sihttase“).

12      Kriisilahendusnõukogu selgitas, et ta kehtestas aasta sihttasemeks ühe kaheksandiku 1,05 protsendist kõigi finantsinstitutsioonide poolt 2015. aasta lõpus arvutatud tagatud hoiuste summast, mille ta oli saanud, lähtudes finantsinstitutsioonide poolt vastavalt komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), artikli 14 lõikele 2 esitatud andmetest.

13      Vaidlustatud otsuse 7. jaos kirjeldas kriisilahendusnõukogu 2016. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamise meetodit. Selle kohta täpsustas ta nimetatud otsuse põhjenduses 91, et selleks perioodiks arvutati 60% ex ante osamaksetest „riiklikul tasandil“, see tähendab asjaomase osaleva liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide esitatud andmete alusel (edaspidi „riiklik tasand“) vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artiklile 103 ja vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artiklile 4. Ülejäänud osa ex ante osamaksetest (st 40%) arvutati „pangandusliidu tasemel“, st andmete alusel, mille olid esitanud kõik ühtses kriisilahendusmehhanismis (edaspidi „kriisilahendusmehhanism“) osalevate liikmesriikide (edaspidi „osalevad liikmesriigid“) territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonid (edaspidi „liidu tasand“) vastavalt määruse nr 806/2014 artiklitele 69 ja 70 ning rakendusmääruse 2015/81 artiklile 4.

14      Seejärel arvutas kriisilahendusnõukogu selliste finantsinstitutsioonide nagu hageja ex ante osamaksed järgmisi põhietappe järgides.

15      Esimeses etapis arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktile a välja iga finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab finantsinstitutsiooni kohustuste summa, välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused, kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide netokohustuste summast kokku. Vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikele 1 arvas kriisilahendusnõukogu finantsinstitutsiooni netokohustustest, mille alusel osamakse kindlaks määratakse, maha teatavat liiki kohustused.

16      Ex ante osamakse arvutamise teises etapis korrigeeris kriisilahendusnõukogu aasta baasosamakset vastavalt finantsinstitutsiooni riskiprofiilile määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkti b kohaselt. Ta hindas seda riskiprofiili delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 osutatud nelja riskisamba alusel, mis koosnevad riskinäitajatest. Selleks et liigitada finantsinstitutsioonid vastavalt nende riskitasemele, määras kriisilahendusnõukogu iga 2016. aasta osamakseperioodi suhtes kohaldatava riskinäitaja suhtes kõigepealt kindlaks rühmad (bins), kuhu finantsinstitutsioonid delegeeritud määruse I lisa osa „2. samm“ all asuva punkti 3 alusel liigitati. Samasse rühma kuuluvatele finantsinstitutsioonidele anti konkreetse riskinäitaja suhtes ühine väärtus, nn diskretiseeritud väärtus. Kombineerides iga riskinäitaja puhul diskretiseeritud väärtusi, arvutas kriisilahendusnõukogu asjaomase finantsinstitutsiooni „riskiga korrigeerimise kordaja“ (edaspidi „korrigeerimise kordaja“). Korrutades selle finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse tema korrigeerimise kordajaga, sai kriisilahendusnõukogu tulemuseks finantsinstitutsiooni „riskiga korrigeeritud aasta baasosamakse“.

17      Seejärel liitis kriisilahendusnõukogu kõik riskiga korrigeeritud aasta baasosamaksed, saades „ühise nimetaja“, mida kasutati iga finantsinstitutsiooni poolt tasumisele kuuluva aasta sihttaseme osa arvutamiseks.

18      Lõpuks arvutas kriisilahendusnõukogu iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse, jagades aasta sihttaseme kõigi finantsinstitutsioonide vahel ühelt poolt riskiga korrigeeritud aasta baasosamakse ja teiselt poolt ühise nimetaja vahelise suhte alusel.

19      Vaidlustatud otsuse I lisa sisaldab hageja individuaalset teabelehte, mis sisaldab tema ex ante osamakse arvutamise tulemust (edaspidi „individuaalne teabeleht“). Selles teabelehes on välja toodud hageja aasta baasosamakse summa ja tema korrigeerimise kordaja väärtus nii liidu kui ka riiklikul tasandil ning märgitud ära iga riskinäitaja kaupa selle rühma number, kuhu hageja liigitati. Lisaks esitati individuaalses teabelehes andmed, mida kasutati kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete arvutamiseks ja mille kriisilahendusnõukogu oli kindlaks määranud kõigi nende finantsinstitutsioonide individuaalseid andmeid kokku liites või kombineerides. Lõpuks sisaldas teabeleht ka andmeid, mille hageja oli deklareerinud selleks ette nähtud vormis ja mida kasutati tema ex ante osamakse arvutamisel.

20      Vaidlustatud otsuse II lisas on esitatud kokkuvõtlikult ja ühte koondatult statistilised andmed iga osaleva liikmesriigi ex ante osamaksete arvutamise kohta. Selles lisas on muu hulgas täpsustatud finantsinstitutsioonide poolt iga liikmesriigi eest tehtavate ex ante osamaksete kogusumma. Ka on selles lisas iga riskinäitaja kohta välja toodud rühmade arv, igasse rühma kuuluvate finantsinstitutsioonide arv ning rühmade miinimum- ja maksimumväärtused. Riikliku tasandiga seotud rühmade puhul on neid väärtusi konfidentsiaalsuse tõttu vähendatud või suurendatud juhusliku summa võrra, muutmata finantsinstitutsioonide algset jaotust.

21      Vaidlustatud otsuse III lisas „Ühtsesse kriisilahendusfondi 2016. aasta ex ante osamakseid käsitleva konsultatsiooni käigus [hageja] esitatud kommentaaride hindamine“ on analüüsitud märkusi, mille hageja esitas konsulteerimismenetluses, mille kriisilahendusnõukogu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist läbi viis.

22      Täpsemalt esitas kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse III lisa punktides 21 ja 27–31 põhjused, miks arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi ei arvatud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f alusel hageja ex ante osamakse arvutamisel välja.

III. Poolte nõuded

23      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus, sealhulgas selle lisad, teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.

24      Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt;

–        teise võimalusena juhul, kui Üldkohus leiab, et vaidlustatud otsust ei oleks tohtinud vastu võtta tagasiulatuvalt, tühistada see otsus üksnes selles osas või tühistada ainult selle artikkel 4 ning jätta see ülejäänud osas jõusse;

–        viimase võimalusena jätta vaidlustatud otsuse täies ulatuses tühistamise korral selle otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.

25      Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

IV.    Õiguslik käsitlus

26      Hageja esitas oma hagiavalduses sisuliselt kaks väidet. Oma esimese väitega esitas hageja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f ja rakendusmääruse 2015/81 kohta õigusvastasuse vastuväite. Sellega seoses väitis ta, et juhul kui need sätted ei võimalda tema ex ante osamakse arvutamisel välja arvata arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi, rikuvad need direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikeid 2 ja 7 ning määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikeid 2 ja 7. Teises väites leidis hageja, et kuna kriisilahendusnõukogu ei arvanud selle osamakse arvutamisel välja arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi, tõlgendas ta delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f vääralt.

27      Muutmisavalduses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. juulil 2022 Üldkohtu kodukorra artikli 86 alusel, märgib hageja, et ta jääb kõigi hagiavalduses esitatud argumentide juurde, täpsustades samas, et ta esitab uusi väiteid, et reageerida esialgsete otsuste asendamisele vaidlustatud otsusega.

28      Nii esitab hageja kokku 11 väidet, mis on järgmised:

–        esimese ja seitsmenda väite kohaselt on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a, kuna kriisilahendusnõukogu ei kuulanud teda nõuetekohaselt ära seoses esialgsete otsuste tagasiulatuvalt asendamisega vaidlustatud otsusega ning viimati nimetatud otsuse enese vastuvõtmisega;

–        teise väite kohaselt on rikutud hierarhias kõrgemalseisvaid õigusnorme, kuna puudub õiguslik alus algsete otsuste tagasiulatuvalt asendamiseks vaidlustatud otsusega;

–        kolmanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 296 teist lõiku ja harta artikli 41 lõike 2 punkti c, kuna vaidlustatud otsuses ei ole mingit õiguslikku alust esialgsete otsuste tagasiulatuvalt asendamiseks;

–        neljanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 296 teist lõiku, kuna vaidlustatud otsus ei ole tema ex ante osamakse arvutamise osas piisavalt põhjendatud;

–        viienda väite kohaselt on rikutud harta artikli 47 lõikes 1 sätestatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud;

–        kuuenda väite kohaselt on vaidlustatud otsusega rikutud harta artiklist 41, ELTL artiklist 298, õiguse üldpõhimõtetest ja kriisilahendusnõukogu kodukorrast tulenevaid üldisi menetlusnõudeid;

–        kaheksanda väite kohaselt on rikutud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f, direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikeid 2 ja 7, määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikeid 2 ja 7, võrdse kohtlemise põhimõtet, liidu seadusandja tahet eelistada täielikult tugipanku ja riigieelarvete vähendamise eesmärki, kuna kriisilahendusnõukogu ei arvanud ex ante osamakse arvutamisel välja tema arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi;

–        üheksanda väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f ja rakendusmäärus 2015/81 õigusvastased, kuna need on vastuolus hierarhias kõrgemalseisvate õigusnormidega;

–        kümnenda väite kohaselt on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkt b ja I lisa osa „2. samm“ õigusvastased, kuna need sätted on vastuolus hierarhias kõrgemalseisvate õigusnormidega;

–        üheteistkümnenda väite kohaselt on rikutud õiguse üldpõhimõtteid, kuna kriisilahendusnõukogu tegi vea, kui ta ei tuginenud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguslikele asjaoludele.

29      Kõigepealt tuleb analüüsida väiteid, millega hageja esitab delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f, artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkti b ja I lisa osa „2. samm“ õigusvastasuse vastuväite, ning seejärel väiteid, mis puudutavad otseselt vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

A.      Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f, artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkti b ja I lisa osa „2. samm“ õigusvastasuse vastuväited

1.      Üheksas väide, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f on õigusvastane

a)      Sissejuhatavad märkused

30      Esimesena tuleb märkida, et kuigi hageja vaidlustab hagiavalduses nii delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kehtivuse kui ka rakendusmääruse 2015/81 kehtivuse tervikuna, puudutavad tema argumendid sisuliselt ainult esimest sätet. Seda kinnitab hageja 13. juuni 2022. aasta vastus 20. mai 2022. aasta menetlust korraldavale meetmele, milles ta märkis, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f õigusvastasus toob kaasa ka rakendusmääruse 2015/81 artikli 4 õigusvastasuse, kuna viimati nimetatud säte viitab delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud arvutusmeetodile.

31      Neil asjaoludel tuleb kõigepealt hinnata delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kehtivust.

32      Teisena tuleb analüüsida kriisilahendusnõukogu argumenti, et üheksas väide on vastuvõetav üksnes osas, milles see on esitatud hagiavalduses, arvestades, et kriisilahendusnõukogu sõnul sisaldab hagiavaldus selle väite põhjenduseks esitatud argumentidest vaid lühidat ja hüpoteetilist ülevaadet. Nii leiab kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et Üldkohus ei saa võtta arvesse täiendavaid kaalutlusi, mis on esitatud selle väite põhjendamiseks muutmisavalduses, kuna need kaalutlused on sisulised ega ole vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega kodukorra artikli 86 tähenduses „õigustatud“.

33      Kodukorra artikli 86 lõige 1 sätestab, et kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata.

34      Käesolevas asjas tuleb ühelt poolt märkida, et muutmisavalduses üheksanda väite põhjendamiseks esitatud kaalutlused põhinevad õigusvastasuse põhjustel ja hagiavalduses esitatud argumentidel, mis puudutavad nii delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f ulatust kui ka kõiki üheksanda väite osi, mida analüüsitakse allpool.

35      Teiselt poolt, mis puudutab delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f ulatust, siis sisaldab vaidlustatud otsus uut ülevaadet põhjendustest, miks kriisilahendusnõukogu leidis, et see säte ei võimalda arvata hageja arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi tema ex ante osamakse arvutamisel välja, samas kui esialgsed otsused ei sisaldanud selle kohta ühtegi sõnaselget põhjendust.

36      Neil asjaoludel tuleb kriisilahendusnõukogu vastuväide tagasi lükata.

37      Kolmandana tuleb märkida, et pärast 9. märtsi 2023. aasta kohtuistungi toimumist palus hageja Üldkohtul võtta menetlust korraldav meede, et võimaldada pooltel võtta kirjalik seisukoht arendustegevuste ja arenduse kõrvaltegevuste eraldatavuse kohta. Ta kinnitas sellega seoses, et kriisilahendusnõukogu väitis esimest korda kohtuistungil, et nende kahe hageja tegevusliigi selge eristamine ei ole võimalik. Üldkohtu kaheksanda koja (laiendatud koosseisus) president jättis 16. mai 2023. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et hagejal oli võimalus esitada seisukoht argumentide kohta, mille kriisilahendusnõukogu esitas kohtuistungil, oma lõpprepliigis.

38      Neljandaks esitas hageja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kohta õigusvastasuse vastuväite üksnes teise võimalusena juhuks, kui Üldkohus peaks leidma, et see säte ei võimaldanud hageja ex ante osamakse arvutamisel välja arvata tema arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi.

39      Seega tuleb kõigepealt analüüsida, kas delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f võimaldab hageja ex ante osamakse arvutamisel välja arvata arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustused, ja kui see nii ei ole, siis tuleb edasi hinnata, kas see säte on kooskõlas direktiivi 2014/59 artikli 103 lõigetega 2 ja 7 ning määruse nr 806/2014 artikli 70 lõigetega 2 ja 7.

b)      Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f ulatus

40      Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kohaselt arvatakse ex ante osamaksete arvutamisel välja „krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes haldavad tugilaene, vahendava krediidiasutuse kohustused laenu väljastava või muu tugipanga või muu vahendava krediidiasutuse ees ning tugipanga kohustused rahastamise osapoolte ees, juhul kui kõnealuste kohustuste summa on vastavuses kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu tugilaenudega“.

41      Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkti 28 kohaselt on „tugilaen“ „laen, mille on andnud tugipank või mis on antud vahendava panga kaudu konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel, et edendada liikmesriigis keskvalitsuse või piirkondliku valitsuse avaliku poliitika eesmärke“.

42      Hageja väidab, et neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad tema ex ante osamakse arvutamisel välja arvata arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustused, mida on kirjeldatud eespool punktis 4.

43      Kriisilahendusnõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu.

44      Kohtupraktikast tuleneb, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõige 1 ei anna kriisilahendusnõukogule kaalutlusõigust arvata teatavad kohustused ex ante osamaksete korrigeerimisest riskiprofiili alusel välja, vaid selles on vastupidi täpselt loetletud tingimused, mille täitmisel võib mõne kohustuse arvutamisel välja arvata (vt selle kohta 3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Iccrea Banca, С‑414/18, EU:C:2019:1036, punkt 93). Sama kohtupraktika kohaselt ei saa võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete arvessevõtmine õigustada muud tulemust, kuna delegeeritud määruses 2015/63 eristatakse märkimisväärsete eripäradega olukordi, mis on otseselt seotud asjaomaste kohustustega kaasnevate riskidega (3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Iccrea Banca, C‑414/18, EU:C:2019:1036, punkt 95).

45      Selles kontekstis tuleb märkida, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktis f on ette nähtud kolm tingimust asjaomaste kohustuste väljaarvamiseks ex ante osamakse arvutamisel, kusjuures need tingimused on kumulatiivsed, mistõttu takistab neist ühe täitmata jätmine asjaomaste kohustuste väljajätmist arvutusest.

46      Esiteks peavad kohustused selleks, et neid saaks ex ante osamakse arvutamisel välja arvata, olema selle finantsinstitutsiooni kohustused, kes haldab tugilaene.

47      Teiseks peavad need kohustused olema „vahendava krediidiasutuse kohustused laenu väljastava või muu tugipanga või muu vahendava krediidiasutuse ees“ või „tugipanga kohustused rahastamise osapoolte ees“.

48      Kolmandaks võib kõnealused kohustused ex ante osamakse kindlaksmääramiseks kasutatavate kohustuste arvutamisel välja arvata üksnes „juhul kui kõnealuste kohustuste summa on vastavuses kõnealuse krediidiasutuse või investeerimisühingu tugilaenudega“.

49      Käesolevas asjas on pooled eriarvamusel küsimuses, kas sellised arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustused, nagu on nimetatud eespool punktis 4, vastavad eespool punktis 48 nimetatud kolmandale tingimusele, st kas nende kohustuste summa peab olema vastavuses asjaomase tugipanga hallatavate tugilaenude summaga.

50      Sellega seoses nähtub kõigepealt delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f sõnastusest, millele on viidatud eespool punktis 48, eelkõige väljendi „juhul kui“ kasutamisest, et kõnealuseid kohustusi saab finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutamisel välja arvata üksnes selle finantsinstitutsiooni hallatavate selliste tugilaenude summa ulatuses, mis on määratletud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punktis 28.

51      Seega, vastupidi sellele, mida näib väitvat hageja, ei võimalda see säte ex ante osamakse arvutusest välja arvata tugipanga kõiki kohustusi, mis on ühel või teisel viisil seotud tema tugifunktsiooni täitmisega, vaid üksnes kohustusi, mille summa vastab täpselt sellise panga hallatavate tugilaenude summale.

52      Mis lisaks puudutab küsimust, kas sellised arenduse kõrvaltegevused, nagu on kirjeldatud eespool punktis 4, võivad kuuluda mõiste „tugilaen“ alla delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkti 28 tähenduses, siis nähtub hageja muutmisavalduses ja kohtuistungil esitatud täpsustustest, et kõnealuse õigusvastasuse vastuväite seisukohast asjasse puutuvad tegevused seisnevad muu hulgas võlainstrumentide omandamises kapitaliturgudelt.

53      Ilma et oleks vaja analüüsida, kas selliseid tehinguid saab kvalifitseerida „laenuks“, tuleneb delegeeritud määruse artikli 3 punkti 28 sõnastusest, mida on meenutatud eespool punktis 41, et selleks, et tegemist oleks tugilaenuga, peavad need tehingud igal juhul vastama tingimusele, mille kohaselt tuleb neid teha „konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel“.

54      Vastupidi sellele, mida väidab hageja, peab see tingimus olema täidetud mitte ainult vahendava finantsinstitutsiooni antud laenu korral, vaid ka tugipanga antud laenu korral. Seda järeldust ei lükka ümber delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkti 28 inglis- ega prantsuskeelne versioon, millele hageja tugines. Selles osas tuleneb nende kahe keeleversiooni sõnastusest – nagu ka teistest keeleversioonidest, sealhulgas eelkõige hispaania-, itaalia- ja poolakeelsest versioonist –, et väljendi „konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel“ kasutamisest tulenev tingimus on seotud väljendi „andnud“ kasutamisega, mistõttu see seondub nii väljendiga „tugipank“ kui ka väljendiga „vahendav pank“. Selles küsimuses ei tähenda pelk asjaolu, et nimetatud tingimus järgneb vahetult viimati nimetatud väljendile, et see puudutab üksnes tugilaene, mida annavad vahendavad pangad.

55      Sellist tõlgendust toetab ka delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkti 28 saksakeelne versioon. Nimelt eelneb selles versioonis väljendi „konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel“ kasutamisest tulenev tingimus mõistele „laen“ ja on seega ühtemoodi kohaldatav mõlema kõnealuse olukorra suhtes, see tähendab nii tugilaenude andmise suhtes vahendava panga poolt kui ka tugilaenude andmise suhtes tugipanga poolt.

56      Eespool punktis 54 tehtud järeldust kinnitab ka delegeeritud määruse 2015/63 põhjenduse 13 esimene lause, milles on sõnaselgelt nimetatud „konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel“ kasutamisest tulenevat tingimust kontekstis, mis puudutab otseselt tugipanga antud laene.

57      Samuti on see tingimus lahutamatu osa delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punktist 27, milles on mõiste „tugipank“ määratletud kui liikmesriigi kesk- või piirkondliku valitsuse asutatud mis tahes ettevõtja või üksus, mis annab tugilaene „konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel“.

58      Sellest järeldub, et selleks, et tehingut saaks pidada tugilaenuks delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f tähenduses, peab väljendi „konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel“ kasutamisest tulenev tingimus olema täidetud mitte ainult vahendava finantsinstitutsiooni, vaid ka tugipanga puhul.

59      Mis puudutab aga arenduse kõrvaltegevusi, mis seisnevad võlainstrumentide omandamises kapitaliturgudelt, nagu on märgitud eespool punktis 52, siis ei viita miski sellele, et need omandamistehingud vastaksid eespool punktis 58 nimetatud tingimusele.

60      Ühelt poolt ei ole vaidlustatud seda, et selliseid tehinguid tehakse avatud kapitaliturul, kus tegutsevad teised ettevõtjad, kes teevad sama liiki tehinguid ja võivad omandada samu võlainstrumente kui tugipangad, ja seda viimastega samadel turutingimustel. Sellisel turul konkureerivad tugipangad on juba määratluse kohaselt otseses konkurentsis teiste turuosalistega, mistõttu ei saa kõnealust tegevust pidada tegevuseks, millega tegeletakse konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel.

61      Teiselt poolt möönab hageja ise, et kapitaliturgudelt võlainstrumentide omandamises seisneva tegevuse eesmärk on saada tulu ja see annab tulu, kuna see tegevus seisneb intressimarginaalide loomises, et rahastada selliste tugipankade nagu hageja pangandustegevust kui sellist. Seega ei saa seda tegevust pidada toimunuks mittetulunduslikul eesmärgil.

62      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, et nende tegevuste „lõppeesmärk“ ei seisne kasumi teenimises, sest tal on keelatud dividende maksta. Nimelt hinnatakse seda, kas tegevus on mittetulunduslik, delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkti 28 kohaldamisel iga asjaomase tegevuse laadi alusel ning sealjuures ei ole oluline, kas sellest tegevusest saadud kasumit kasutatakse hiljem arengutegevuste rahastamiseks, millega tegeldakse mittetulunduslikul eesmärgil. Mis tahes muu tõlgendus viiks järelduseni, et asjaomane tegevus on mittetulunduslik ainuüksi põhjusel, et sellega tegeleb tugipank, mis muudaks sisutühjaks tingimuse, mis tuleneb delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punktis 28 ette nähtud väljendi „konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel“ kasutamisest.

63      Eeltoodut arvestades tuleb delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f koostoimes selle määruse artikli 3 punktidega 27 ja 28 tõlgendada nii, et see ei luba hageja sarnaste tugipankade ex ante osamakse arvutamisel välja arvata kohustusi, mis on seotud nende arenduse kõrvaltegevustega.

c)      Määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f õiguspärasus

64      Juhuks kui delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda arvata tema ex ante osamakse arvutamisel välja tema arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi, esitab hageja selle sätte vastu õigusvastasuse vastuväite, mille kohaselt on see säte vastuolus direktiivi 2014/59 artikli 103 lõigetega 2 ja 7 ning määruse nr 860/2014 artikli 70 lõigetega 2 ja 7.

65      Kõigepealt tuleb ühelt poolt täpsustada, et hageja esitab oma argumendid peamiselt seoses direktiivi 2014/59 artikli 103 lõigetega 2 ja 7 ning ta viitab määruse nr 860/2014 artikli 70 lõigete 2 ja 7 rikkumisele üksnes sellest tulenevalt, et rakendusmääruses 2015/81 on viidatud delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud arvutusmeetodile.

66      Teiselt poolt nähtub hagiavaldusest, et hageja väidab, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f on õigusvastane, esitades tegelikult kolm väiteosa, millest esimene puudutab direktiivi 2014/59 ettevalmistavate materjalide eiramist, teine riigieelarvete vähendamise eesmärgi rikkumist ja kolmas ex ante osamaksete riskiprofiiliga vastavusse viimise põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

1)      Esimene väiteosa, mille kohaselt on eiratud direktiivi 2014/59 ettevalmistavaid materjale

67      Hageja väidab, et kuna delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f ei arva asjaomaste tugipankade ex ante osamakse arvutamisel välja kõiki nende tugipankade tegevusega seotud kohustusi, millel on avaliku sektori tagatis, sealhulgas seega neid, mis on seotud nende arenduse kõrvaltegevustega, siis ei ole see säte kooskõlas direktiivi 2014/59 ettevalmistavate materjalidega. Nimelt tegi parlament õigusloomeprotsessi käigus ettepaneku võtta ex ante osamaksete kindlaksmääramisel arvesse nende pankade erilist tähtsust ja nende avaliku teenuse osutamise ülesannet, jättes need kohustused nende osamaksete arvutamisel arvesse võtmata. Asjaolu, et parlamendi muudatusettepanekut ei võetud selle direktiivi lõplikusse teksti üle, ei ole tingitud mitte sisulisest lahkarvamusest, vaid arusaamatusest. Seega oli see väljaarvamine kavandatud juba selle direktiivi vastuvõtmise ajal ja seda oleks tulnud delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmise ajal arvesse võtta.

68      Kriisilahendusnõukogu, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

69      Sellega seoses tuleb meenutada, et ex ante osamaksed määratakse kindlaks ja arvutatakse määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 alusel.

70      Sellest sättest tuleneb, et „finantsinstitutsioonid“ määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 13 tähenduses peavad panustama kriisilahendusfondi.

71      Määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punktist 13 koostoimes selle määruse artikli 3 lõikega 2 ja direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punktiga 2 tuleneb, et nende finantsinstitutsioonide hulka kuuluvad muu hulgas krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT 2013, L 176, lk 1), artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses, mis ei kuulu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artikli 2 lõikes 5 osutatud üksuste hulka.

72      Neid sätteid arvestades ei olnud selliseid Saksamaa Liitvabariigi piirkondlikke tugipanku nagu hageja – kes on krediidiasutused määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses (edaspidi „piirkondlikud tugipangad“) – arvatud ex ante osamaksete tegemise üldise korra kohaldamisalast välja, kuna nad ei kuulunud nende üksuste hulka, kes on määruse nr 806/2014 kohaldamisalast välja jäetud vastavalt direktiivi 2013/36 (2016. aasta osamakseperioodi suhtes kohaldatavas redaktsioonis) artikli 2 lõikele 5.

73      Ühelt poolt, erinevalt Kreditanstalt für Wiederaufbaust (KfW), mis on Saksamaa Liitvabariigi riiklik tugipank, ei olnud selliseid piirkondlikke tugipanku nagu hageja direktiivi 2013/36 (redaktsioonis, mis kehtis enne selle direktiivi muutmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiviga 2019/878 (ELT 2019, L 150, lk 253)) artikli 2 lõike 5 punktis 6 nimetatud.

74      Teiselt poolt nähtub direktiivi 2014/59 ettevalmistavatest materjalidest, et kuigi parlament tegi õigusloomeprotsessi käigus sisuliselt ettepaneku arvata tugipankade kohustused ex ante osamaksete arvutamisel täielikult välja, ei võetud direktiivi lõplikus versioonis sellist ettepanekut arvesse.

75      Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa asjaolu, et seda ettepanekut ei võetud arvesse, pidada õigusloomeprotsessi käigus tekkinud „arusaamatuseks“. Lisaks asjaolule, et see väide ei ole põhjendatud, ei saa sellega nõustuda põhjusel, et muudatusettepaneku tagasilükkamine on märk kõnealuse sätte a contrario tõlgendamisest, kuna seadusandja on sõnaselgelt ja tahtlikult otsustanud kõnealuse muudatuse tagasi lükata (vt selle kohta 12. detsembri 1996. aasta kohtuotsus RTI jt, C‑320/94, C‑328/94, C‑329/94 ja C‑337/94–C‑339/94, EU:C:1996:486, punkt 44).

76      Eeltoodust tuleneb, et ei määrus nr 806/2014 ega direktiiv 2014/59 ei vabasta üldiselt piirkondlikke tugipanku kohustusest teha ex ante osamakseid – vaatamata sellele, et neil on avaliku sektori tagatis – ning et see määrus ja direktiiv ei arva seega ex ante osamakse arvutamisel kõiki nende pankade tegevustega seotud kohustusi välja.

77      Samuti ei näe ükski neist aktidest komisjonile ette võimalust jätta teatud finantsinstitutsioonid, nagu piirkondlikud tugipangad, ex ante osamaksete tegemise kohustuse isikulisest kohaldamisalast välja.

78      Järelikult tuleb üheksanda väite esimene osa tagasi lükata.

2)      Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud riigieelarvete vähendamise eesmärki

79      Hageja leiab, et nagu nähtub delegeeritud määrusest 2015/63, eirab keeldumine arvata piirkondlike tugipankade ex ante osamakse arvutamisel välja kohustused, mis on seotud nende arenduse kõrvaltegevustega, liidu seadusandja tahet ja direktiivis 2014/59 seatud riigieelarvete vähendamise eesmärki. Seega on riigieelarvetele kahekordne surve, kuna ex ante osamaksetena tasumisele kuuluv summa nõutakse sisse piirkondlikelt tugipankadelt nagu hageja, kuid kaudselt ka ametiasutustelt, kellele sellised pangad kuuluvad, ja järelikult riigieelarvetest.

80      Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad hageja argumentidele vastu.

81      Kõigepealt tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktidest 69–77, ei vabastanud ei määrus nr 806/2014 ega direktiiv 2014/59 piirkondlikke tugipanku 2016. aasta osamakseperioodi osas kohustusest teha ex ante osamakseid ja seda vaatamata asjaolule, et neil on avaliku sektori tagatis.

82      Seda järeldust ei sea kahtluse alla direktiivis 2014/59 ette nähtud riigieelarvete leevendamise eesmärk, millele hageja käesolevas väiteosas tugineb.

83      On tõsi, et nagu nähtub direktiivi 2014/59 põhjendusest 109, püütakse selle direktiiviga saavutada eesmärki, mille kohaselt peaks suurem osa asjaomaste finantsinstitutsioonide kriisilahendusmenetluste rahastamisest tulema sellistele menetlustele allutatud finantsinstitutsioonide aktsionäridelt ja võlausaldajatelt ning seejärel sektori üksustelt, mitte riigieelarvetest.

84      Kui aga sellise finantsinstitutsiooni aktsionär, võlausaldaja või tagatise andja on ametiasutus, siis ei ole eespool punktis 83 nimetatud eesmärgiga vastuolus, kui ta osaleb selles staatuses kriisilahendusfondi rahastamises ja aitab seega tugevdada liidu kriisilahendusrahastute süsteemi vastupanuvõimet.

85      Seega ei sea see eesmärk kahtluse alla eespool punktis 76 esitatud järeldust.

86      Arvestades eeltoodut, tuleb üheksanda väite teine osa tagasi lükata.

3)      Kolmas väiteosa, mille kohaselt on rikutud ex ante osamaksete riskiprofiiliga vastavusse viimise põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet

87      Esimesena leiab hageja, et kuna delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f ei arva piirkondlike tugipankade ex ante osamakse arvutamisel välja nende arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi, rikub see säte direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikeid 2 ja 7, mis nõuavad, et ex ante osamakse summa oleks vastavuses finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga.

88      Hageja leiab, et võttes arvesse kriisilahendusrahastutele omast loogikat, mida on kirjeldatud direktiivi 2014/59 põhjenduses 103, võib tõenäosus, et finantsinstitutsiooni suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus, olla konkreetsel juhul olulisem kui muud parameetrid, mis võimaldavad viia ex ante osamakseid vastavusse riskiprofiiliga, nagu need on loetletud selle direktiivi artikli 103 lõikes 7. Seega on delegeeritud määrus 2015/63 – mis tugineb osas, milles see näeb ette meetodi ex ante osamaksete korrigeerimiseks finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga, artikli 103 lõikele 7 – õiguspärane üksnes siis, kui selles on ex ante osamaksete arvutamise metoodika puhul piisavalt arvesse võetud tõenäosust, et asjaomaste finantsinstitutsioonide suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus.

89      Selle tõenäosuse seisukohast ei ole aga vahet arendustegevustega seotud kohustuste ja arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustuste vahel. Ühelt poolt tagab liidumaa hageja tagatise andjana nende kahe kohustuste kategooria täieliku katmise. Teiselt poolt on liidumaa tagatise tõttu hageja maksejõuetus praktiliselt välistatud, mis tähendab, et tal ei ole mingit vajadust kasutada kriisilahenduse vahendeid.

90      Kõigepealt tuleb rõhutada, et ELTL artikli 290 tähenduses delegeeritud võimu kontekstis on komisjonil talle antud pädevuse teostamisel ulatuslik kaalutlusõigus, eelkõige kui ta peab andma keerulisi arvamusi ja hinnanguid (vt selle kohta 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

91      See on nii ex ante osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise kriteeriumide kindlaksmääramise puhul direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel.

92      Selle kohta tuleb meenutada, et nagu nähtub direktiivi 2014/59 põhjendustest 105–107 ja määruse nr 806/2014 põhjendusest 41, seisneb nende osamaksete spetsiifika selles, et need tagavad kindlustatuse loogika alusel, et finantssektor annab kriisilahenduskorrale tema ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid, julgustades samas asjaomaseid finantsinstitutsioone käituma vähem riskantsel viisil (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).

93      Eeltoodud konteksti arvestades ja nagu nähtub direktiivi 2014/59 põhjendusest 114, tegi liidu seadusandja komisjonile ülesandeks täpsustada delegeeritud õigusaktiga, kuidas korrigeerida finantsinstitutsioonide osamakseid kriisilahendusrahastutesse vastavalt nende institutsioonide riskiprofiilile.

94      Samal eesmärgil on direktiivi põhjenduses 107 täpsustatud, et selleks, et riiklikesse rahastutesse tehtavad ex ante osamaksed arvutataks õiglaselt ning loodaks stiimulid väiksema riskiga mudeli kasutamiseks, tuleks osamaksete puhul võtta arvesse finantsinstitutsioonide krediidi-, likviidsus- ja tururiski määra.

95      Eeltoodust tuleneb, et komisjon pidi välja töötama eeskirjad ex ante osamaksete korrigeerimiseks finantsinstitutsioonide riskiprofiili alusel, järgides kahte omavahel seotud eesmärki: nimelt esiteks tagada, et võetakse arvesse eri riske, mida tekitab finantsinstitutsioonide, st pankade või laiemalt finantssektori ettevõtjate tegevus, ja teiseks julgustada neid finantsinstitutsioone toimima vähem riskantsel viisil.

96      Ent nagu nähtub delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmisega seotud dokumentidest, eelkõige dokumentidest „JRC technical work supporting Commission second level legislation on risk based contributions to the (single) resolution fund“ (JRC tehniline uuring, mis toetab komisjoni teise taseme õigusakte (ühtsesse) kriisilahendusfondi tehtavate riskipõhiste osamaksete kohta) ja „Commission Staff Working Document: estimates of the application of the proposed methodology for the calculation of contributions to resolution financing arrangements“ (komisjoni talituste töödokument: hinnang sellele, kuidas kohaldada rahastamisvahenditesse tehtavate osamaksete arvutamiseks välja pakutud meetodit), eeldas selliste eeskirjade väljatöötamine komisjoni keerukaid analüüse ja hinnanguid, kuna ta pidi uurima erinevaid elemente, mille alusel eri liiki riske pangandus- ja finantssektoris tajutakse.

97      Eeltoodut arvestades oli komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus võtta direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel vastu eeskirjad, millega täpsustatakse ex ante osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise mõistet.

98      Eeltoodut arvestades peab aasta baasosamaksete korrigeerimise meetodi osas vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikele 7 liidu kohtu kontroll piirduma hinnanguga sellele, kas komisjonile antud kaalutlusõiguse teostamisel ei ole tehtud ilmset viga või võimu kuritarvitatud või kas komisjon ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine, C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 60).

99      Järelikult peab hageja tõendama, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f on selliste puudustega, kuna sellega ei arvata ex ante osamakse arvutamisel välja piirkondlike tugipankade arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi.

100    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et ei määrus nr 806/2014 ega direktiiv 2014/59 ei välistanud 2016. aasta osamakseperioodi osas üldiselt piirkondlike tugipankade kohustust teha ex ante osamakseid ja seda vaatamata sellele, et neil on avaliku sektori tagatis ja sõltumata nende kriisilahenduse tõenäosusest (vt eespool punktid 69–77).

101    Samuti ei kohusta direktiiv 2014/59 ega määrus nr 806/2014 komisjoni jätma selliste finantsinstitutsioonide teatavaid kohustusi ex ante osamaksete arvutamisel välja.

102    Seega tuleb määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 ja direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 2 kohaselt nende finantsinstitutsioonide kõiki kohustusi, välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused, põhimõtteliselt nende osamaksete arvutamisel arvesse võtta, tingimusel et neid osamakseid korrigeeritakse finantsinstitutsioonide riskiprofiili alusel.

103    Selline lähenemine vastab ex ante osamaksete süsteemi kindlustatuse loogikale, mille kohaselt annab finantssektor kriisilahenduskorrale tema ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113). Selle loogika kohaselt saavad nimelt kõik finantsinstitutsioonid, sealhulgas need, kelle kriisilahenduse tõenäosus on väiksem, kasu oma ex ante osamaksetest finantssüsteemi stabiilsuse kaudu, nagu selle tagab kriisilahendusfond.

104    Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et komisjon oli kohustatud arvama teatavad piirkondlike tugipankade kohustused, nagu arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustused, ex ante osamakse arvutamisel välja üksnes põhjusel, et nende pankade kriisilahenduse tõenäosus on väiksem.

105    See on nii seda enam, et hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et õiguslikult ei olnud välistatud, et piirkondliku tugipanga suhtes võidakse vaatamata sellele, et tal on avaliku sektori tagatised, kohaldada kriisilahendust ja seega võib ta kasutada kriisilahendusfondi.

106    Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 kohaselt ei arvutata ex ante osamakset üksnes asjaomaste finantsinstitutsioonide kohustuste alusel, vaid seejärel korrigeeritakse seda osamakset nende riskiprofiiliga. Nii on komisjonil direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 alusel õigus täpsustada delegeeritud õigusaktiga, kuidas ex ante osamakseid nende finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga korrigeerida.

107    Sellega seoses on direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 ette nähtud kaheksa tegurit, mida komisjon peab sellise korrigeerimise puhul arvesse võtma. Kuigi nende elementide hulgas on „tõenäosus, et finantsinstitutsiooni suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus“ ja „finantsinstitutsiooni riskipositsioon“, mistõttu on komisjon kohustatud neid arvesse võtma sellise delegeeritud õigusakti nagu delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmisel, on need tegurid vaid kaks kaheksast tegurist, mida komisjon peab sellise õigusakti väljatöötamisel arvesse võtma.

108    Lisaks ei viita direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 miski sellele, et komisjon on kohustatud pidama olulisemaks ühte või mitut nimetatud asjaolu, näiteks tõenäosust, et finantsinstitutsiooni suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus.

109    Seda tõlgendust kinnitab ka direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 kontekst.

110    Ühelt poolt tuleneb selle direktiivi põhjendusest 105, et ex ante osamaksed kogutakse finantssektorilt enne ühegi kriisilahendustoimingu tegemist ja sellest sõltumatult. Teiselt poolt saab kriisilahenduse vahendeid rakendada ainult nende üksuste suhtes, mis on maksejõuetud või jäävad tõenäoliselt maksejõuetuks, ning ainult sel juhul, kui see on vajalik finantsstabiilsuse eesmärgil, lähtuvalt avalikust huvist. Õigusnormid ei loo seega mingit automaatset seost ex ante osamakse tasumise ja asjaomase finantsinstitutsiooni kriisilahenduse vahel, kuna kriisilahendusfondi kasutamisel on otsustavaks teguriks üksnes avaliku huvi kaitsmine, mitte nimetatud finantsinstitutsiooni individuaalne huvi (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 70). Sellest tuleneb, et finantsinstitutsiooni kriisilahenduse tõenäosus ei ole ainus tegur, mida tuleb tema ex ante osamakse arvutamisel arvesse võtta.

111    See on nii seda enam, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktis f ette nähtud arendustegevustega seotud kohustuste väljaarvamine ex ante osamaksete arvutamisel ei ole põhjendatud asjaoluga, et tugipankadel, kellel on need kohustused, on väiksem kriisilahenduse tõenäosus. Nimelt, nagu nähtub delegeeritud määruse põhjendusest 13, põhineb nende kohustuste väljaarvamine asjaolul, et tugilaenudel on avaliku poliitika eesmärk, neid antakse konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel ning neid tagavad otseselt või kaudselt osaliselt liikmesriigi piirkondlikud või keskvalitsused või kohalikud omavalitsused. Seega põhineb see väljajätmine pigem teatavale tegevuste kategooriale omastel tunnusjoontel kui nende tegevustega tegelevate tugipankade üldisel riskiprofiilil, arvestades, et sellistel pankadel ei ole tingimata sama riskiprofiil ainuüksi põhjusel, et nad tegelevad muu hulgas arendustegevustega.

112    Eeltoodust nähtub, et hageja ei ole tõendanud, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktis f on tehtud ilmne viga või kuritarvitatud võimu või et sellega on ilmselgelt ületatud komisjoni kaalutlusõiguse piire sellega, et see ei arva ex ante osamakse arvutamisel välja piirkondlike tugipankade arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi.

113    Teisena väidab hageja, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, samas kui direktiivi 2014/59 artikkel 103 nõuab sama riskiprofiiliga pankade võrdset kohtlemist.

114    Esiteks kehtestab delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f põhjendamatu erineva kohtlemise arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustuste ja arendustegevustega seotud kohustuste vahel. Sellega seoses nähtub selle delegeeritud määruse põhjendusest 13, et tugipankade teatud laenude refinantseerimiseks määratud kohustuste sooduskorda põhjendab asjaolu, et neid laene tagab otseselt või kaudselt osaliselt vastav piirkondlik või keskvalitsus või kohalik omavalitsus. Ent hageja tegevuse jätkamise tagatis – ja seega tema kriisilahenduse „äärmiselt väike“ tõenäosus – ei sõltu kuidagi sellest, kas hageja kohustused vastavad nõuetele, mis on seotud tema arendustegevustega või arenduse kõrvaltegevustega. Erinev kohtlemine ei ole õigustatud ka nende tegevuste laadi seisukohast, sest arendustegevused on arenduse kõrvaltegevustest majanduslikult lahutamatud.

115    Teiseks toob delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f koostoimes selle delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punktiga b kaasa selle, et põhjendamatult koheldakse erinevalt arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi ja kohustusi, mis tulenevad kohustustest vastaspoolte ees, kellega finantsinstitutsioon on loonud finantsinstitutsioonide kaitseskeemi (edaspidi „kaitseskeem“), kusjuures viimati nimetatud kohustused jäetakse delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punkti b kohaselt ex ante osamaksete arvutamisel arvesse võtmata. Hageja kasutab nimelt oma arenduse kõrvaltegevuste jaoks kriisilahendusfondist erinevat kaitsemehhanismi, nimelt liidumaa tagatist, mis on võrreldav kaitseskeemi antava garantiiga.

116    Kolmandaks koheldakse piirkondlikke tugipanku erinevalt riiklikest tugipankadest, keda ei peeta krediidiasutusteks määruse nr 575/2013 tähenduses ja kes on seega vabastatud kohustusest tasuda ex ante osamakseid, samas kui piirkondlike tugipankade nagu ka riiklike tugipankade ülesanne on rahastamise eriülesanded üldistes huvides ja neil on tegevuse jätkamise tagatis.

117    Sellega seoses tuleb märkida, et võrdse kohtlemise põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 95).

118    Kuna hageja viitas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, on tema ülesanne täpselt määratleda need sarnased olukorrad, mille kohta ta leiab, et neid on käsitletud erinevalt, või erinevad olukorrad, mille kohta ta leiab, et neid on käsitletud ühtemoodi (12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 311).

119    Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnatakse seda, kas niisugused olukorrad on võrreldavad, kõiki neid olukordi iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Eeskätt tuleb need asjaolud kindlaks teha ja neile tuleb anda hinnang vaidlusalust vahetegemist ette nägeva õigusakti eset ja eesmärki arvestades. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

120    Mis puudutab direktiivi 2014/59, määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2015/63 eset ja eesmärki, siis tuleb meenutada, et need õigusaktid kuuluvad kriisilahenduskorra valdkonda, mille loomise eesmärk on määruse nr 806/2014 põhjenduse 12 kohaselt tagada maksejõuetute pankade probleemiga tegelemisel neutraalne lähenemisviis, suurendada osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide stabiilsust ja vältida kriisi levikut selles korras mitteosalevatesse liikmesriikidesse ning hõlbustada seega kogu siseturu toimimist.

121    Kriisilahenduskorra tegevuse rahastamise tagamiseks kehtestati direktiiviga 2014/59, määrusega nr 806/2014 ja delegeeritud määrusega 2015/63 ex ante osamaksed, mille eripära seisneb – nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 105–107 ja selle määruse põhjendusest 41 – selles, et tagada kindlustatuse loogika alusel, et finantssektor annab kriisilahenduskorrale tema ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid, ning julgustada finantsinstitutsioone kasutama vähem riskantseid toimimisviise (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).

122    Selles kontekstis on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktis f ette nähtud väljaarvamine põhjendatud – nagu nähtub selle delegeeritud määruse põhjendusest 13 – asjaoluga, et arengulaenudel on avaliku poliitika eesmärk, neid antakse konkurentsivabal alusel ja mittetulunduslikul eesmärgil ning neid tagab osaliselt, otseselt või kaudselt liikmesriigi keskvalitsus, piirkondlik valitsus või kohalik omavalitsus.

123    Mis puudutab esimest etteheidet, siis seda tuleb mõista nii, et hageja väidab sisuliselt, et arenduse kõrvaltegevused on võrreldavad arendustegevustega, mistõttu oleks sellise piirkondliku tugipanga kohustused, kes tegeleb mõlemat liiki tegevustega, tulnud ex ante osamakse arvutamisel välja arvata mitte ainult arendustegevustele vastava summa ulatuses, vaid sellise summa ulatuses, mis vastab mõlemale tegevuskategooriale.

124    Sellega seoses nähtub kõigepealt eespool punktist 60, et arenduse kõrvaltegevustega tegeletakse avatud kapitaliturul tulu saamise eesmärgil, nendega võivad tegeleda muud finantsinstitutsioonid kui piirkondlikud tugipangad ja nende tegevustega tegeletakse teiste finantsinstitutsioonidega konkureerides. Seevastu arendustegevustega tegeletakse seadusest tuleneva kohustuse alusel abistada liikmesriigi keskvalitsust või piirkondlikku valitsust tema ülesannete täitmisel avalikes huvides.

125    Lisaks, võttes arvesse eespool punktides 62 ja 124 tehtud järeldusi ja vastupidi hageja väidetule, ei tähenda asjaolu, et need kaks tegevuskategooriat täiendavad majanduslikus mõttes üksteist, et need on võrreldavad.

126    Lõpuks ei oma hageja viidatud asjaolu, et liidumaa tagatis, mis teda toetab, katab tema konkreetsel juhul kõiki tema tegevusi, olgu siis tegemist arendustegevuste või arenduse kõrvaltegevustega, tähtsust siis, kui hinnatakse nende kahe tegevuskategooria võrreldavust, arvestades delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktiga f taotletavat eesmärki. Nimelt ei olnud ühelt poolt, nagu nähtub eespool punktist 122, selle sätte eesmärk arvata ex ante osamaksete arvutamisel välja kõikide selliste piirkondlike tugipankade kõiki kohustusi, kellel on sellised tagatised nagu hagejal. Teiselt poolt ei ole tõendatud, et avaliku sektori tagatised, mis üldjuhul antakse piirkondlike tugipankade arendustegevustele, laienevad kõigi nende pankade puhul ka nende pankade arenduse kõrvaltegevustele. Sellega seoses ei ole hageja vaidlustanud eelkõige komisjoni argumenti, mille kohaselt esineb olukordi, kus teatud piirkondlike tugipankade arenduse kõrvaltegevused ei ole kaetud ühegi avaliku sektori tagatise ega samaväärse tagatisega.

127    Neil asjaoludel ei saa arenduse kõrvaltegevusi pidada võrreldavaks arendustegevustega. Järelikult ei ole tõendatud, et neid tuleb seoses nende tegevustega seotud kohustuste väljaarvamisega ex ante osamakse arvutamisel kohelda samamoodi.

128    Mis puudutab teist etteheidet, siis väidab hageja ekslikult, et arvestades delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktiga b taotletavat konkreetset eesmärki, on arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustused võrreldavad kohustustega, mis on seotud kohustustega vastaspoolte ees, kellega finantsinstitutsioon on loonud kaitseskeemi. Nimelt tuleneb selle delegeeritud määruse põhjenduse 8 kohaselt finantsinstitutsioonide kaitseskeemidega seotud kohustuste väljaarvamine soovist vältida teatavate kohustuste topeltarvestamist nende finantsinstitutsioonide ex ante osamakse kindlaksmääramisel, kes on kaitseskeemi liikmed või püsivalt seotud sama keskasutusega. Hageja ei ole aga väitnud, et arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustuste kaasaarvamine ex ante osamakse arvutamisel kujutaks endast selliste kohustuste topeltarvestamist.

129    Mis puudutab kolmandat etteheidet, et piirkondlikke tugipanku koheldakse ex ante osamaksete tegemise kohustuse osas erinevalt riiklikest tugipankadest, siis tuleb märkida järgmist.

130    Kõigepealt tuleneb see erinev kohtlemine eespool punktides 70–73 viidatud õigusaktide sätetest. Nimelt, nagu nendes punktides selgitatud, välistas direktiivi 2013/36 (redaktsioonis, mis kehtis enne selle direktiivi muutmist direktiiviga 2019/878) artikli 2 lõike 5 punkt 6 KfW direktiivi 2013/36 ja sellest tulenevalt ex ante osamaksete tegemise üldise korra kohaldamisalast. Hageja ei ole aga vaidlustanud selle sätte või muude eespool punktides 70–73 mainitud sätete kehtivust.

131    Seevastu on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f, mille õigusvastasusele käesolevas väites viidatakse, kohaldatav kõigile tugipankadele delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkti 27 tähenduses, mis kuuluvad ex ante osamaksete tegemise üldise korra isikulisse kohaldamisalasse. See säte ei näe seega ette mingit erinevat kohtlemist nende pankade vahel olenevalt sellest, kas need on asutanud liikmesriigi keskhaldusasutus või piirkondlik haldusasutus.

132    Nagu on tõdetud eespool punktis 77, ei anna direktiivi 2014/59 artikli 103 lõige 7 ega ükski muu selle direktiivi või määruse nr 806/2014 säte komisjonile õigust vabastada teatavaid finantsinstitutsioone, nagu piirkondlikud või riiklikud tugipangad, delegeeritud õigusaktiga täielikult ex ante osamaksete tegemise kohustusest.

133    Neil asjaoludel ei saa delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f õiguspärasust mõjutada pelgalt sellega, et liidu seadusandja oli otsustanud välistada ex ante osamaksete tegemise üldise korra kohaldamisalast KfW, mida on nimeliselt nimetatud direktiivi 2013/36 (redaktsioonis, mis kehtis enne selle direktiivi muutmist direktiiviga 2019/878) artikli 2 lõike 5 punktis 6.

134    Kolmandana leiab hageja seoses rakendusmäärusega 2015/81, et selles määruses ette nähtud ja vaidlustatud otsuses kohaldatud arvutusmeetod rikub proportsionaalsuse põhimõtet ja tekitab moonutusi liikmesriikide pangandussektorite struktuuride vahel, kuna see meetod toob kaasa kommertspankade ristsubsideerimise tugipankade sektori poolt. Seega tekitab see meetod moonutusi liikmesriikide pangandussektori struktuuride vahel, mis on vastuolus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 esimese lõigu punktiga b.

135    Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid kõnealuste õigusaktidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, kusjuures, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 165, ja 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 142; vt selle kohta ka 8. juuni 2010. aasta kohtuotsus Vodafone jt, C‑58/08, EU:C:2010:321, punkt 51).

136    Hageja ei ole aga esitanud ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustuste kaasaarvamine ex ante osamaksete arvutamisel oleks sobimatu võrreldes eesmärkidega, mida liidu seadusandja ja komisjon soovivad saavutada ja mis on nimetatud eespool punktides 120–122.

137    Samuti ei ole hageja nimetanud ühtegi põhjust, mis tõendaks, et nende kohustuste arvessevõtmine ex ante osamaksete arvutamisel läheb kaugemale sellest, mis on eespool punktides 120–122 nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalik, või toob kaasa ebaproportsionaalseid ebamugavusi võrreldes nende eesmärkidega.

138    Mis puudutab ainsat konkreetset argumenti, mille hageja käesoleva etteheite raames esitas, st asjaolu, et nimetatud kohustuste kaasaarvamine ex ante osamakse arvutamisel toob tema arvates kaasa kommertspankade „ristsubsideerimise“ tugipankade sektori poolt, siis ei ole hageja õiguslikult piisavalt selgitanud põhjusi, miks selline kaasaarvamine ei vasta eespool punktis 135 nimetatud kriteeriumidele. Lisaks, nagu on juba märgitud eespool punktis 124, tegeletakse arenduse kõrvaltegevustega igal juhul avatud kapitaliturul tulu saamise eesmärgil, mistõttu võiks nende tegevustega seotud kohustuste võimalik väljaarvamine ex ante osamakse arvutamisel viia vastupidise tulemuseni kui see, mida hageja silmas pidas, nimelt moonutuste tekitamiseni erinevate sellel turul tegutsevate finantsinstitutsioonide vahel.

139    Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et üheksanda väite kolmas osa ja koos sellega ka see väide tervikuna tuleb tagasi lükata.

2.      Kümnes väide, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkt b ja I lisa osa „2. samm“ on õigusvastased

140    Kümnendas väites väidab hageja, et „delegeeritud määruses […] 2015/63 kindlaks määratud arvutusmeetod“ rikub määrust nr 806/2014, direktiivi 2014/59 ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

141    Sellega seoses tuleb täpsustada, et kuigi hageja väidab üldsõnaliselt, et delegeeritud määruses 2015/63 ette nähtud arvutusmeetod kui selline rikub kõrgemalseisvaid õigusnorme, millele ta viitab, ning täpsustab, et tema argumendid delegeeritud määruse artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkti b ja I lisa osa „2. samm“ kohta on esitatud vaid näitena, ei leidu tema menetlusdokumentides argumente arvutusmeetodi muude aspektide kohta kui need, mis on nendes sätetes ette nähtud.

142    Neil asjaoludel tuleb käesoleva väite analüüsimisel piirduda delegeeritud määruse artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkti b ja I lisa osa „2. samm“ väidetava õigusvastasusega.

143    Esimesena väidab hageja, et asjaolu, et talle antud avaliku sektori tagatist ei ole arvesse võetud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõikes 5 ette nähtud riskisambas „kriisilahendusasutuse määratavad täiendavad riskinäitajad“, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ning määrust nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59, kuna need aktid näevad ette ex ante osamaksete arvutamise vastavusse viimise finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga. Nimelt oleks delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punktis b ette nähtud riski alamnäitaja „kuulumine [finantsinstitutsioonide] kaitseskeemi“ puhul tulnud arvesse võtta selliseid avaliku sektori tagatisi nagu see, mis on hagejal ja mis võivad olla finantsinstitutsioonide riskiprofiili hindamisel isegi asjakohasemad kui kuulumine kaitseskeemi.

144    Teisena väidab hageja, et delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „2. samm“ all kehtestatud finantsinstitutsioonide rühmadesse määramise mehhanism rikub direktiivi 2014/59, ex ante osamaksete riskiprofiiliga vastavusse viimise põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Ühelt poolt toimub see määramine osalevate liikmesriikide kõigi finantsinstitutsioonide riskiprofiilide võrdlemise põhjal, mis võib viia ilmselgelt ebaõiglaste tulemusteni. Teiselt poolt, kuna delegeeritud määruse I lisa osa „2. samm“ all ette nähtud meetod seisneb selles, et võimaluse korral määratakse sama arv finantsinstitutsioone igasse rühma, võib see viia selleni, et sarnaste riski toornäitajatega finantsinstitutsioone koheldakse erinevalt ja erinevate näitajatega finantsinstitutsioone samamoodi.

145    Näiteks tuleneb vaidlustatud otsuse II lisast, et Saksamaa finantsinstitutsioonide puhul kuuluvad riski alamnäitaja „tururiskiga kaalutud varad jagatuna koguvaradega“ raames 1.–15. rühma 646 finantsinstitutsiooni, kelle näitaja väärtus on 0%, ja finantsinstitutsioon, kelle riskiprofiil on selle näitaja osas kõige kõrgem, väärtusega umbes 1121,1%, määratakse 18. rühma ehk vaid üks rühm kõrgemale kui hageja, kes oma väärtusega 0,05% on määratud 17. rühma. Järelikult paigutatakse täiesti erineva riskiprofiiliga finantsinstitutsioonid samasse rühma.

146    Kriisilahendusnõukogu väidab, et kümnes väide tuleb tervikuna vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see oleks tulnud esitada hagi esitamisel 2016. aastal. Tema sõnul on see väide igal juhul põhjendamatu.

147    Siinkohalt tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt ei või menetluses esitada uusi väiteid, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide või argument, millega täiendatakse varem otseselt või kaudselt menetluse algatusdokumendis esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 46).

148    Kodukorra artikli 86 lõike 1 kohaselt võib hageja juhul, kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust.

149    Lisaks tuleb kodukorra artikleid 84 ja 86 tõlgendada kitsalt, kuna menetlusnormid on imperatiivsed (vt selle kohta 26. märtsi 2009. aasta kohtuotsus SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon, C‑113/07 P, EU:C:2009:191, punkt 48, ja 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑114/17 P, EU:C:2018:753, punkt 54).

150    Käesolevas asjas esitas hageja delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkti b ja I lisa osa „2. samm“ suhtes õigusvastasuse väite alles muutmisavalduses.

151    Hagiavaldus ei sisalda aga ühtegi argumenti, mida võiks pidada eespool punktis 150 nimetatud sätete õiguspärasusega kas või kaudselt seotuks. Hagiavaldus sisaldab küll argumente finantsinstitutsioonide kuulumise kohta kaitseskeemi, kuid see puudutab teatavate kohustuste väljaarvamist ex ante osamakse arvutamisel vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artiklile 5, mitte aga nende osamaksete korrigeerimist vastavalt finantsinstitutsioonide riskiprofiilile kooskõlas delegeeritud määruse artiklitega 6–9. Seega ei võimalda miski järeldada, et käesolev õigusvastasuse väide kujutab endast juba hagiavalduses esitatud väite täiendust eespool punktis 147 viidatud kohtupraktika tähenduses.

152    Lisaks põhineb vaidlustatud otsus õigusnormidel, mis kehtisid esialgsete otsuste vastuvõtmise ajal: see puudutab eelkõige delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkti b ja I lisa osa „2. samm“. Mitte miski ei viita sellele, et hageja käsutuses ei olnud juba hagiavalduse esitamise ajal kõiki asjaolusid, millele ta tugines oma muutmisavalduses nende sätete kehtivuse vaidlustamiseks.

153    Selles küsimuses tuleb täpsustada, et hageja poolt kahtluse alla seatud asjaolu, et finantsinstitutsioonide rühmadesse määramine toimub kõigi nende finantsinstitutsioonide riski toornäitajate väärtuse alusel, kelle jaoks see näitaja arvutatakse, tuleneb otseselt delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osast „2. samm“.

154    Sama kehtib ka konkreetse riskinäitaja alla kuuluvate rühmade arvu ja igasse rühma määratud finantsinstitutsioonide arvu arvutamise kohta, arvestades, et delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „2. samm“ punkti 3 kohaselt määrab kriisilahendusnõukogu põhimõtteliselt igasse rühma sama arvu finantsinstitutsioone, alustades sellest, et määrab esimesse rühma finantsinstitutsioonid, kelle toornäitaja väärtused on kõige väiksemad.

155    Hageja seab aga kahtluse alla delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „2. samm“ just seetõttu, et see näeb ette igasse rühma sama arvu finantsinstitutsioonide määramise.

156    Eeltoodust nähtub, et käesolev õigusvastasuse väide ei tugine ühelegi õiguslikule või faktilisele asjaolule, mis oleks tulnud ilmsiks menetluse käigus kodukorra artikli 84 tähenduses. Samuti ei tugine see asjaolule, mida hageja võis hagiavalduse muutmisel kodukorra artikli 86 lõike 1 alusel esimest korda arvesse võtta.

157    Järelikult tuleb käesolev õigusvastasuse väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, sest see esitati hilinemisega.

B.      Väited, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse õiguspärasust

1.      Teine ja kolmas väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud harta artiklit 41 ja põhjendamiskohustust, kuna esialgsete otsuste tagasiulatuvalt asendamiseks puudub õiguslik alus

158    Hageja väidab oma teises väites, et kuna vaidlustatud otsus asendab tagasiulatuvalt esialgsed otsused, rikub see harta artiklit 41 koostoimes Euroopa hea halduse tava eeskirja artikliga 4, õigusriigi põhimõttega ja hea halduse põhimõttega, kuna puudus õiguslik alus vaidlustatud otsuse tagasiulatuvalt vastuvõtmiseks. Selliseks õiguslikuks aluseks ei ole ei määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1 ega delegeeritud määruse 2015/63 artikli 17 lõige 4.

159    Igal juhul puudub objektiivne põhjendus esialgsete otsuste tagasiulatuvalt asendamiseks. Eelkõige ei ole tõendatud ohtu, et sellise toime puudumine kahjustaks lõpliku sihttaseme saavutamise eesmärki. Sellega seoses võib kriisilahendusnõukogu võimaliku rahastamispuudujäägi kompenseerida järgnevatel aastatel suuremate ex ante osamaksetega või algetapi pikendamisega määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 4 alusel. Lisaks ei anna vaidlustatud otsuse tagasiulatuva jõu puudumine hagejale ebaausat konkurentsieelist võrreldes teiste finantsinstitutsioonidega, kuna ta ei konkureeri tugipangana nende teiste finantsinstitutsioonidega. Ta ei ole saanud ka ebaõiglast eelist, mis tuleneks asjaolust, et tema 2016. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse oleks sissenõutav hiljem kui teistel finantsinstitutsioonidel, kuna ta oli selle osamakse 2016. aastal nagunii juba tasunud.

160    Lisaks väidab hageja oma kolmandas väites, et vaidlustatud otsus rikub ELTL artikli 296 teises lõigus ja harta artikli 41 lõike 2 punktis c ette nähtud põhjendamiskohustust, kuna selles ei ole nimetatud õiguslikku alust, millele kriisilahendusnõukogu tugines vaidlustatud otsuse tagasiulatuvalt vastuvõtmisel.

161    Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

162    Vaidlustatud otsus võeti vastu 27. aprillil 2022 ja vastavalt selle otsuse resolutsiooni artiklile 4 jõustus see 15. aprillil 2016, st esialgsetest otsustest esimese jõustumisega samal ajal.

163    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 177–184 esitas kriisilahendusnõukogu põhjused, miks ta oli määranud selle otsuse ajalise mõju kindlaks eespool punktis 162 kirjeldatud viisil. Ta täpsustas muu hulgas, et ta toimis nii selleks, et säilitada õiguslik alus, mille alusel hageja 2016. aasta ex ante osamaksed olid kogutud, ja säilitada hageja poolt nende osamaksete tasumise kehtivus.

164    Kohtupraktika kohaselt on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui liidu õigusakti ajalise kehtivuse alguspunktina on määratud selle vastuvõtmisest varasem kuupäev, välja arvatud juhul, kui seda nõuab seatud eesmärk ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud (vt selle kohta 13. novembri 1990. aasta kohtuotsus Fedesa jt, C‑331/88, EU:C:1990:391, punkt 45, ja 5. septembri 2014. aasta kohtuotsus Éditions Odile Jacob vs. komisjon, T‑471/11, EU:T:2014:739, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

165    Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kui selles nimetatud tingimused on täidetud, tuleneb liidu institutsioonide, organite ja asutuste pädevus võtta akt vastu tagasiulatuvalt liidu õiguse üldpõhimõtetest ning selleks ei ole vaja sõnaselge õigusliku aluse olemasolu asjaomastes õigusnormides.

166    Neil asjaoludel ja vastupidi sellele, mida väidab hageja oma kolmandas väites, ei saa asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei ole viidatud konkreetsele sõnaselgele õigusnormile, mis annaks kriisilahendusnõukogule sellise õiguse, kujutada endast põhjendamiskohustuse rikkumist.

167    Ilma et oleks vaja analüüsida, kas vaidlustatud otsusel on tegelikult tagasiulatuv jõud, nagu väidab hageja oma teises väites, tuleb märkida, et eespool punktis 164 nimetatud tingimused on igal juhul käesolevas asjas täidetud.

168    Ühelt poolt ei väida hageja seda, et vaidlustatud otsuse tagasiulatuv jõud rikub õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Pealegi ei viita miski sellele, et käesoleva kohtuasja asjaoludel ei ole hageja või kolmandate isikute õiguspärast ootust nõuetekohaselt järgitud.

169    Mis teiselt poolt puudutab küsimust, kas vaidlustatud otsusega taotletavad eesmärgid nõudsid, et otsusel oleks õigusjõud juba enne selle vastuvõtmise kuupäeva, siis tuleb arvesse võtta selle otsuse vastuvõtmise konteksti.

170    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 19, 20 ja 183, võeti see otsus vastu selleks, et heastada esialgsete otsuste põhjenduse puudumine, mille kriisilahendusnõukogu tuvastas pärast 28. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Hypo Vorarlberg Bank vs. SRB (T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16, EU:T:2019:823) ning 28. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Portigon vs. SRB (T‑365/16, EU:T:2019:824) kuulutamist, ilma et see otsus või need kohtuotsused oleksid muutnud hageja kohustuse tasuda 2016. aasta osamakseperioodi eest ex ante osamakseid ulatust, nagu see oli kehtestatud esialgsete otsustega ja nagu see oli kehtinud sellel osamakseperioodil.

171    Nimelt olid hageja selle osamakseperioodi ex ante osamakse arvutamine ja selle osamakse summa nii teises algses otsuses kui ka vaidlustatud otsuses samad. Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 22 muu hulgas, et see otsus „põhines kogutud andmetel, esitatud eeldustel, ettevalmistavatel etappidel ja metoodikal, mida kasutati 2016. aasta [esialgsete otsuste] vastuvõtmise menetluses“. Seega oli ainus vaidlustatud otsusega lisatud uus asjaolu hageja 2016. aasta ex ante osamakse arvutamise põhjalikum põhjendus.

172    Neil konkreetsetel asjaoludel, kui kriisilahendusnõukogu ei oleks vaidlustatud otsust vastu võtnud nii, et andis sellele õigusjõu alates esimese esialgse otsuse jõustumise kuupäevast, ei oleks vaidlustatud otsus saanud luua õiguslikke tagajärgi ajavahemikul 15. aprillist 2016 kuni 27. aprillini 2022, mille jooksul oleks hageja olnud vabastatud kohustusest tasuda 2016. aasta osamakseperioodi eest ex ante osamakseid, kuigi tal oli see kohustus määruse nr 806/2014 artikli 2, artikli 67 lõike 4 ning artiklite 69 ja 70 alusel. Samuti oleks kriisilahendusfond jäänud sel ajavahemikul neid samu sätteid rikkudes ilma hageja ex ante osamaksetest pärinevatest summadest, mis oleks kahjustanud direktiivi 2014/59, määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2015/63 rakendamist (vt analoogia alusel 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punktid 176 ja 177).

173    Järelikult oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise eesmärk sellele alates 15. aprillist 2016 õigusjõudu andes tagada kooskõla vaidlustatud otsuse kohaldatavuse ja hageja 2016. aasta ex ante osamaksete tegemise kohustuse tekkimise hetke vahel ning seeläbi vältida kohaldatavate õigusnormidega vastuolus olevat tulemust. Sellise eesmärgi saavutamiseks oli aga vaja, et selle otsuse jõustumine oleks määratud kuupäevale, mis oli otsuse vastuvõtmisest varasem.

174    Eeltoodut arvestades tuleb teine ja kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Neljas väide, et vaidlustatud otsust on hageja ex ante osamakse arvutamise osas ebapiisavalt põhjendatud

175    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus ei ole tema ex ante osamakse arvutamise osas piisavalt põhjendatud ja rikub seega ELTL artikli 296 teist lõiku.

176    Neljas väide jaguneb sisuliselt kolmeks osaks, millest esimene puudutab vaidlustatud otsuse individuaalse põhjenduse puudumist, teine teiste finantsinstitutsioonide individuaalsete andmete edastamata jätmist ja kolmas põhjenduse ebapiisavust seoses rühmade moodustamisega.

a)      Sissejuhatavad märkused

177    ELTL artikli 296 teises lõigus on sätestatud, et õigusaktides esitatakse nende vastuvõtmise põhjused. Samuti näeb harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele ette liidu institutsioonide, organite ja asutuste kohustuse oma otsuseid põhjendada.

178    Liidu institutsiooni, organi või asutuse otsuse põhjendamine on eriti oluline, sest võimaldab huvitatud isikul täielikult infomeerituna otsustada, kas esitada selle otsuse peale hagi, ning pädeval kohtul kontrolli teha, olles seega üks harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe tingimustest (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

179    Põhjendus peab siiski olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Seejuures ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades ning arvestades selgituse saamise huvi, mis võib olla isikutel, keda akt puudutab. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud kontekstis, mis on huvitatud isikule teada ja mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

180    Selleks et analüüsida, kas see põhjendus on piisav niisuguses otsuses nagu ex ante osamaksete kindlaksmääramise otsus, tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohtu praktika põhjal ei saa järeldada, et liidu institutsiooni, organi või asutuse iga sellise otsuse põhjendus, millega pannakse eraettevõtjale rahasumma maksmise kohustus, peab tingimata sisaldama kõiki andmeid, mis võimaldavad otsuse adressaadil kontrollida selle rahasumma suuruse arvutamise õigsust (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

181    Teiseks on liidu institutsioonid, organid ja asutused vastavalt ärisaladuse kaitse põhimõttele, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, mida on muu hulgas täpsustatud ELTL artiklis 339, põhimõtteliselt kohustatud mitte avaldama eraettevõtja konkurentidele tema esitatud konfidentsiaalset teavet (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

182    Kolmandaks, kui kriisilahendusnõukogu niisuguse otsuse põhjendus, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peaks tingimata võimaldama finantsinstitutsioonidel kontrollida nende ex ante osamakse arvutamise õigsust, tähendaks see paratamatult seda, et liidu seadusandjal keelatakse kehtestada selle osamakse arvutamiseks meetod, mis hõlmab andmeid, mille konfidentsiaalsust kaitseb liidu õigus, ning järelikult piiratakse liigselt ulatuslikku kaalutlusõigust, mis kõnealusel seadusandjal sellel eesmärgil peab olema, võttes temalt muu hulgas võimaluse valida meetod, mis tagab kriisilahendusfondi rahastamise pideva kohandamise finantssektoris toimuvate muutustega sel teel, et võrdlevalt võetakse eelkõige arvesse osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud kõigi finantsinstitutsioonide finantsseisundit (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 118).

183    Neljandaks, kuigi eeltoodust tuleneb, et kriisilahendusnõukogul lasuvat põhjendamiskohustust tuleb kriisilahendusfondi rahastamise süsteemi loogika ja liidu seadusandja kehtestatud arvutusmeetodi tõttu kaaluda kriisilahendusnõukogu kohustusega hoida asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide ärisaladust, ei tohi viimati nimetatud kohustust siiski tõlgendada nii laialt, et see muudaks põhjendamiskohustuse sisutühjaks (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 120).

184    Põhjendamiskohustuse kaalumisel ärisaladuse kaitse põhimõttega ei saa siiski asuda seisukohale, et eraettevõtjale rahasumma maksmise kohustust ette nägeva otsuse põhjendamine nii, et talle ei esitata kõiki andmeid, mis võimaldaksid tal täpselt kontrollida selle rahasumma suuruse arvutamist, kahjustab tingimata alati põhjendamiskohustuse sisu (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 121).

185    Mis puudutab kriisilahendusnõukogu otsust, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, siis tuleb põhjendamiskohustust pidada täidetuks, kui isikutel, keda see otsus küll puudutab, kuid kellele ei edastatud ärisaladusega kaitstud andmeid, on kättesaadav kriisilahendusnõukogu kasutatud arvutusmeetod ja piisav teave, et põhijoontes mõista, kuidas nende individuaalset olukorda võeti arvesse nende kriisilahendusfondi tehtava ex ante osamakse arvutamisel kõigi teiste asjaomaste finantsinstitutsioonide olukorra suhtes (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).

186    Sellisel juhul on nendel isikutel nimelt võimalik kontrollida, kas nende ex ante osamakse kriisilahendusfondi määrati kindlaks suvaliselt, eirates nende tegelikku majanduslikku olukorda või kasutades ülejäänud finantssektorit puudutavaid andmeid, mis ei ole usutavad. Need isikud võivad seega mõista nende ex ante osamakset kindlaks määrava otsuse põhjendusi ja hinnata seda, kas selle otsuse peale hagi esitamine on mõttekas, mistõttu oleks liigne nõuda kriisilahendusnõukogult, et ta edastaks üksikasjalikult kõik arvandmed, millel põhineb iga asjasse puutuva finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutus (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 123).

187    Eeltoodust tuleneb, et kriisilahendusnõukogu ei ole muu hulgas kohustatud esitama finantsinstitutsioonile andmeid, mis võimaldavad tal täpselt kontrollida korrigeerimise kordaja väärtuse õigsust, kuna selleks kontrollimiseks oleks vaja ärisaladusega kaitstud andmeid kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide majandusliku olukorra kohta (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 135).

188    Seevastu on kriisilahendusnõukogul kohustus avaldada või edastada asjaomastele finantsinstitutsioonidele nende finantsinstitutsioonide kohta kokku koondatud ja anonüümistatud teave, mida kasutati selle osamakse arvutamisel, kui seda teavet on võimalik edastada ärisaladust kahjustamata (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 166).

189    Andmete hulgas, mis tuleb seega finantsinstitutsioonidele kättesaadavaks teha, on muu hulgas iga rühma piirväärtused ja sellega seotud riskinäitajad, mille alusel korrigeeriti nende finantsinstitutsioonide ex ante osamakseid nende riskiprofiiliga (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 167).

190    Hageja neljandas väites esitatud argumente tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

b)      Esimene väiteosa, mis puudutab vaidlustatud otsuse individuaalse põhjenduse puudumist

191    Hageja sõnul rikub vaidlustatud otsus ELTL artikli 296 teist lõiku, kuna ei sisalda piisavat individuaalset põhjendust. Nimelt ei mainita selle otsuse põhjendustes 24–164 hagejat ning otsuse lisad ei sisalda tema individuaalsete eripärade piisavalt konkreetset analüüsi.

192    Täpsemalt ei ole vaidlustatud otsuses ja eelkõige selle põhjendustes 53–57 analüüsitud hageja konkreetset olukorda seoses tema arenduse kõrvaltegevuste kvalifitseerimisega delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f seisukohast. Pealegi põhineb vaidlustatud otsuse III lisas sisalduv seda küsimust puudutav selgitus vääral arusaamal „arenduse kõrvaltegevuste“ kontseptsioonist. Lisaks piirdub see selgitus hageja väitel üksnes arenduse kõrvaltegevuste eelise eitamisega ja sisaldab argumente, millel ei ole nimetatud tegevustega mingit seost.

193    Lõpuks ei ole vaidlustatud otsuses selgitatud põhjusi, miks kriisilahendusnõukogu kaldus kõrvale Saksamaa kriisilahendusasutuse varasemast praktikast, mille kohaselt kohaldati 2015. osamakseaastale hageja arenduse kõrvaltegevuste suhtes delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f.

194    Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

195    Esimesena tuleb meenutada, et nagu on juba märgitud eespool punktides 9–21, koosneb vaidlustatud otsus neljast eraldiseisvast osast. Nii on selle otsuse põhjendustes 24–164 ja 167–175 ning II lisas esitatud kaalutlused ja arvutustegurid, mis on kohaldatavad kõigile finantsinstitutsioonidele. Vaidlustatud otsuse I lisa „Arvutuskäik (riskiga korrigeeritud)“ ja III lisa, kus on antud hinnang märkustele, mille hageja esitas kriisilahendusnõukoguga konsulteerimise käigus enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, sisaldavad siiski arvutustegureid ja põhjendusi, mis puudutavad konkreetselt hageja poolt kriisilahendusfondi tehtavaid individuaalseid osamakseid.

196    Neil asjaoludel on vaidlustatud otsus hageja suhtes piisavalt individualiseeritud.

197    Mis teisena puudutab vaidlustatud otsuse konkreetset sisu, siis hageja on määratlenud – peale finantsinstitutsioonide rühmadesse määramise, mida uuritakse käesoleva väite teises osas – ainult ühe elemendi, mis tema hinnangul ei ole piisavalt põhjendatud, nimelt delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kohaldamata jätmise tema arenduse kõrvaltegevuste suhtes.

198    Ent vaidlustatud otsuse põhjenduses 55 märkis kriisilahendusnõukogu, et ta ei kohaldanud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kohustuste suhtes, mis ei vastanud kõigile ex ante osamaksete arvutusest väljaarvamise tingimustele, kui sellist väljaarvamist võimaldav tõlgendus oleks olnud selle sätte sõnastusega vastuolus. Kriisilahendusnõukogu täpsustas selles põhjenduses ka, et arvestades nimetatud sätte erandlikku laadi, tuleb seda tõlgendada kitsalt ning seda ei tohi kohaldada laiendavalt või analoogia alusel ei „subjektiivse“ kohaldamisala osas, see tähendab arvestades finantsinstitutsioone, kelle suhtes seda kohaldatakse, ega ka „objektiivse“ kohaldamisala osas, see tähendab seoses nende kohustuste liigiga, mille võib ex ante osamakse arvutamisel välja arvata.

199    Lisaks esitas kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse III lisa punktides 21–23 ja 27 põhjused, miks ta leidis, et hageja arenduse kõrvaltegevused ei kuulunud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kohaldamisalasse. Muu hulgas täpsustas ta selle lisa põhjenduses 22, et hageja arenduse kõrvaltegevused on tema arendustegevustest eraldiseisvad. Ta leidis samas põhjenduses, et arendustegevused ei põhine turumajandusel ega konkurentsil ning nendega tegeleti ametiasutuste antud volituse alusel, samas kui arenduse kõrvaltegevustega tegeleti turutingimustel ning see oli vabatahtlik, konkurentsivõimeline ja tulutoov. Kriisilahendusnõukogu järeldas seega vaidlustatud otsuse III lisa punktis 27, et hageja arenduse kõrvaltegevusi ei saa nende olemuse tõttu pidada tegevusteks, millega tegeletakse konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel, olenemata viisist, kuidas tema tegevustest saadud kasumit kasutati.

200    Need asjaolud võimaldasid hagejal kindlaks teha põhjused, miks kriisilahendusnõukogu leidis, et tema arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustused ei olnud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f alusel tema ex ante osamakse arvutamisel välja arvatavad.

201    Neil tingimustel ei võimalda miski kinnitada, et kriisilahendusnõukogu lihtsalt keeldus hageja suhtes delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f kohaldamast või et ta kasutas argumente, millel puudub igasugune seos hageja arenduse kõrvaltegevustega.

202    Kolmandana ei põhine hageja argument, et kriisilahendusnõukogu sai väidetavalt valesti aru arenduse kõrvaltegevuste kontseptsioonist, põhjendamiskohustuse rikkumisel, vaid nende põhjenduste põhjendatuse vaidlustamisel, miks kriisilahendusnõukogu ei kohaldanud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f hageja nende tegevuste suhtes. Sama kehtib argumendi kohta, millega vaidlustatakse kriisilahendusnõukogu arvamus, et sellised tegevused on juba oma laadilt konkurentsivõimelised ja tulutoovad. Kohtupraktika kohaselt on aga põhjendamiskohustus vaidlustatud otsuse põhjenduste põhjendatusest eraldiseisev küsimus (vt selle kohta 23. novembri 2006. aasta kohtuotsus Ter Lembeek vs. komisjon, T‑217/02, EU:T:2006:361, punkt 234).

203    Kui neid argumente tuleb mõista nii, et hageja vaidlustab nende põhjenduste põhjendatuse, kattub see tegelikult kaheksanda väitega, mida analüüsitakse tagapool punktides 258–262.

204    Mis neljandana puudutab argumenti, et kriisilahendusnõukogu kaldus kõrvale Saksamaa kriisilahendusasutuse varasemast praktikast, mille kohaselt kohaldati 2015. aastal hageja arenduse kõrvaltegevustele delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f, siis tuleb täpsustada, et hageja vaidlustab üksnes põhjenduse puudumise varasemast praktikast kõrvalekaldumise osas, viitamata muu õigusnormi rikkumisele.

205    Selles osas tuleneb ühelt poolt eespool punktidest 198–200, et kriisilahendusnõukogu esitas piisavad põhjendused, miks ta leidis, et hageja arenduse kõrvaltegevused ei kuulunud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punktis f ette nähtud erandi kohaldamisalasse. Teiselt poolt selgitas kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse III lisa punktis 23, et konkreetse osamaksetsükli kohta tehtud hindamine ei ole kriisilahendusasutusele siduv, kui ta hindab erinevat tsüklit, eriti kui need osamaksetsüklid kuuluvad kumbki erineva kriisilahendusasutuse pädevusse. Ta lisas, et ta ei pea tegema otsust mõne teise kriisilahendusasutuse antud hinnangu kohta.

206    Need asjaolud võimaldavad hagejal mõista põhjusi, miks kriisilahendusnõukogu ei kohaldanud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f tema arenduse kõrvaltegevustele 2016. osamakseaastal, vaatamata sellele, et hageja leiab, et varem oli tegemist teistsuguse praktikaga. Seega vastavad need asjaolud põhjendamiskohustuse nõuetele, nagu need tulenevad eespool punktis 179 viidatud kohtupraktikast.

207    Arvestades eeltoodut, tuleb neljanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

c)      Väite teine osa, mis puudutab teiste finantsinstitutsioonide individuaalsete andmete edastamata jätmist

208    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus ei võimalda kontrollida, kas ex ante osamaksete arvutamine vastab kohaldatavatele õigusnormidele. Lisaks ei võimalda selle otsuse I ja II lisas toodud arvutuste üksikasjad kontrollida hageja määramist rühmadesse ega tema ex ante osamakse kindlaksmääramist. Eelkõige oleks nimetatud otsus pidanud sisaldama teiste finantsinstitutsioonide individuaalseid andmeid vähemalt anonüümsel kujul, ilma milleta ei ole hagejal võimalik tema rühmadesse määramist kontrollida.

209    Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

210    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 118 märkis kriisilahendusnõukogu, et „finantsinstitutsioonide ärisaladused – st kogu teave finantsinstitutsioonide kutsealase tegevuse kohta, mille avalikustamine konkurendile ja/või laiemale üldsusele võib oluliselt kahjustada finantsinstitutsiooni huve – loetakse konfidentsiaalseks teabeks“. Ta lisas, et „[…] ex ante osamaksete arvutamisel pidas ta ärisaladuseks teavet, mille finantsinstitutsioon [deklareeris] enda kohta vormil […] ja millele ta ex ante osamakse arvutamisel tugines“.

211    Lisaks märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 120, 122 ja 123, et tal on keelatud „avaldada iga finantsinstitutsiooni andmete elemente, mis on [selles otsuses] tehtud arvutuste aluseks“, samas kui ta võis „avaldada koondatud ja ühiseid andmeid, kui need olid kokku liidetud“. Siiski oli selle otsuse kohaselt finantsinstitutsioonidele „täielikult läbipaistev see, kuidas nende [aasta baasosamakse] ja korrigeerimise kordaja arvutati“ ja kuidas osamakse arvutamisel järgiti samme – mis on määratletud delegeeritud määruse 2015/63 I lisas –, milleks on „toornäitajate arvutamine“ (1. samm), „näitajate ümberskaleerimine“ (3. samm) ja „koondnäitaja arvutamine“ (5. samm). Lisaks oli finantsinstitutsioonidel võimalik saada „seda osa andmetest, mis olid kõigile ühesed ja mida kriisilahendusnõukogu kasutas vahet tegemata kõigi finantsinstitutsioonide puhul, kohandatuna nende riskiprofiiliga“, „näitajate diskretiseerimine“ (2. samm), „määratud märgi arvessevõtmine“ (4. samm) ja „aasta osamaksete arvutamine“ (6. samm).

212    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et ex ante osamaksete arvutamise meetodi põhimõte ise, nagu see tuleneb direktiivist 2014/59 ja määrusest nr 806/2014, eeldab, et kriisilahendusnõukogu kasutab ärisaladusega kaitstud andmeid, mida ei saa ex ante osamaksete kindlaksmääramise otsuse põhjendustes korrata (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 114).

213    Edasi, eespool punktides 177–189 meenutatud kohtupraktikast nähtub, et vastupidi hageja väidetule ei olnud kriisilahendusnõukogu kohustatud võimaldama tal täielikult kontrollida rühmade arvu kindlaksmääramist ega finantsinstitutsioonide määramist nendesse rühmadesse, edastades talle teiste finantsinstitutsioonide individuaalsed andmed, kuna selline lähenemine oleks tähendanud, et hagejale oleks edastatud ärisaladusega kaitstud andmed.

214    Kuna hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis seaks kahtluse alla kriisilahendusnõukogu seisukoha, et toornäitajate väärtused on hõlmatud ärisaladusega, ei saa ta kriisilahendusnõukogule ette heita, et ta neid finantsinstitutsioonidele ei avaldanud.

215    Lõpuks, kui hageja märkust toornäitajate väärtuste anonüümseks muutmise kohta tuleks mõista nii, et see puudutab olukorda, kus finantsinstitutsiooni nimi asendatakse varjunimega, ei saaks selline meetod tagada, et finantsinstitutsioone ei ole võimalik selliselt edastatud andmete põhjal kindlaks teha. Nimelt ei ole välistatud, et teatavad finantsinstitutsioonid, isegi kui neile on antud varjunimi, on siiski tuvastatavad juba avalikustatud individuaalsete andmete põhjal, eriti kui tegemist on suurte finantsinstitutsioonidega ja liikmesriikidega, kus on neid vaid mõni.

216    Arvestades eeltoodut, tuleb neljanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

d)      Kolmas väiteosa, mis puudutab põhjenduse ebapiisavust seoses rühmade moodustamisega

217    Hageja väidab, et vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud, miks finantsinstitutsioonide arv igas rühmas ja rühmade koguarv erinevate riskinäitajate puhul varieerub.

218    Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

219    Mis puudutab iga riskinäitaja alla kuuluvate rühmade arvu, siis arvutab kriisilahendusnõukogu selle arvu vastavalt eeskirjadele, mis on kehtestatud delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osas „2. samm“, millele kriisilahendusnõukogu viitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 85, 117 ja 138, täpsemalt selle delegeeritud määruse I lisa osa „2. samm“ punktis 2 ette nähtud valemi kohaselt. Selle valemi kohaselt arvutatakse iga toornäitaja kohta „rühmade arv“ () – välja arvatud näitaja „see, millisel määral on finantsinstitutsioon saanud varem erakorralist avaliku sektori finantstoetust“ –, eelkõige lähtudes „kriisilahendusrahastusse osamakseid tegevate finantsinstitutsioonide arv[ust], kelle puhul näitaja arvutatakse“ (N), ja asjasse puutuvatest toornäitajatest (). Seega võib rühmade arv varieeruda sõltuvalt selles valemis sisestatud sisendandmetest.

220    Neil asjaoludel ei ole hagejal õigus, kui ta väidab, et vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud, kuidas rühmade koguarv erinevate riskinäitajate puhul varieerub.

221    Samuti, mis puudutab seda, et igasse rühma pole määratud sama arvu finantsinstitutsioone, siis kriisilahendusnõukogu selgitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 piisavalt sellise liigituse põhjuseid, märkides, et tema eesmärk oli vältida, et riski toornäitaja osas sama väärtusega finantsinstitutsioonid satuksid erinevatesse rühmadesse, mistõttu selle näitaja osas sama väärtusega finantsinstitutsioonid määrati samasse rühma ning see võis viia selleni, et eri rühmadesse määrati erinev arv finantsinstitutsioone.

222    Eeltoodut arvestades tuleb neljanda väite kolmas osa ja koos sellega neljas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

3.      Kuues väide, et on rikutud harta artiklist 41, ELTL artiklist 298, õiguse üldpõhimõtetest ja kriisilahendusnõukogu kodukorrast tulenevaid „üldisi menetlusnõudeid“

223    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub harta artiklist 41, ELTL artiklist 298, õiguse üldpõhimõtetest ja kriisilahendusnõukogu kodukorrast tulenevaid „üldisi menetlusnõudeid“. Eelkõige ei ole tõendatud, et selles otsuses oleks järgitud „kirjalike menetluste minimaalset kestust“, ja hagejal ei ole võimalik seda kontrollida. Samuti ei ole tal võimalik kontrollida, kas on järgitud muid menetlusnorme. Üldkohus peaks seega omal algatusel kontrolli läbi viima.

224    Kriisilahendusnõukogu väidab, et seda väidet ei ole põhjendatud ja see tuleb puhtalt spekulatiivsena tagasi lükata.

225    Sellega seoses tuleb meenutada, et kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja lühiülevaade väidetest ning see teave peab olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks kaitset ette valmistada ja Üldkohus teostada oma kontrolli vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta (7. märtsi 2017. aasta kohtuotsus United Parcel Service vs. komisjon, T‑194/13, EU:T:2017:144, punkt 191).

226    Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks on hagi vastuvõetavuseks vaja, et selle aluseks olevad olulised faktilised ja õiguslikud asjaolud ilmneksid vähemalt kokkuvõtlikult, ent järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse enda tekstist (vt 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus BSCA vs. komisjon, T‑818/14, EU:T:2018:33, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika). Analoogseid nõudeid tuleb järgida väite põhjenduseks etteheidete esitamisel (vt 25. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon T‑538/11, EU:T:2015:188, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

227    Eelkõige ei vasta pelk viide liidu õiguse põhimõttele, mida on väidetavalt rikutud, ilma et esitataks faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millel see väide põhineb, kodukorra artikli 76 punkti d nõuetele (vt 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus ADDE vs. parlament, T‑48/17, EU:T:2019:780, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

228    Käesolevas asjas tuleb ühelt poolt märkida, et hageja piirdub väitega, et vaidlustatud otsuses on rikutud „harta artiklist 41, [ELTL] artiklist 298, õiguse üldpõhimõtetest ja kriisilahendusnõukogu kodukorrast tulenevaid üldisi menetlusnõudeid“, kuna ei ole tõendatud, et selles otsuses oleks järgitud „kirjalike menetluste minimaalset kestust“ ja muid menetlusnorme, kuid hageja ei esita siiski selle kohta asjakohaseid argumente.

229    Mis teiselt poolt puudutab hageja taotlust, et Üldkohus kontrolliks omal algatusel nende põhimõtete rikkumisega seotut, siis nähtub hageja 31. jaanuari 2023. aasta vastusest Üldkohtu küsimustele, et oma kuuenda väitega palub ta Üldkohtul anda korraldus esitada „dokumendid, mis võimaldavad kontrollida selle menetluse nõuetekohasust“, mille tulemusel vaidlustatud otsus vastu võeti. Ent nagu nähtub eespool punktist 228, ei esita hageja täpselt konkreetseid põhjusi, mis õigustaksid selliste dokumentide esitamist, mistõttu ei vasta see taotlus igal juhul kodukorra artikli 88 lõike 2 nõuetele.

230    Neil asjaoludel tuleb kuues väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

4.      Esimene ja seitsmes väide, et on rikutud harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a, kuna ei ole järgitud õigust olla ära kuulatud

231    Esimeses ja seitsmendas väites, mida tuleb analüüsida koos, väidab hageja, et konsulteerimismenetlus, mille kriisilahendusnõukogu viis läbi vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks, et asendada esialgsed otsused, ei olnud kooskõlas nõuetega õigusele olla ära kuulatud, mis on ette nähtud harta artikli 41 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a.

232    Käesolev väide jaguneb kaheks osaks, millest esimene puudutab konsulteerimismenetluse raames märkuste esitamise tähtaja ebapiisavust ja teine asjaolu, et vaidlustatud otsus koostati lõplikult enne seda konsulteerimismenetlust.

a)      Esimene väiteosa, mis puudutab konsulteerimismenetluse raames märkuste esitamise tähtaja ebapiisavust

233    Hageja väidab, et arvestades „menetluse keerukust“ ja kriisilahendusnõukogu edastatud dokumentide mahtu, ei olnud kümne tööpäeva pikkune tähtaeg, mille kriisilahendusnõukogu andis talle märkuste esitamiseks enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, piisavalt pikk, et tal oleks võimalik esitatud dokumendid täielikult läbi vaadata. Nimelt ei edastanud kriisilahendusnõukogu hagejale mitte ainult 39‑leheküljelise vaidlustatud otsuse eelnõu, vaid ka „muud lisad“, mis sisaldasid arvutuse üksikasju ja arusaamatuid arvandmeid.

234    Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

235    Harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud õigus olla ära kuulatud tagab igaühele võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht (vt 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus M., C‑277/11, EU:C:2012:744, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

236    Käesolevas asjas edastas Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsicht (edaspidi „BaFin“; föderaalne finantsjärelevalveamet, Saksamaa) enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist hagejale kriisilahendusnõukogu 2. märtsi 2022. aasta teatise, milles viimane teatas oma kavatsusest esialgsed otsused kehtetuks tunnistada ja asendada. See teatis sisaldas kriisilahendusnõukogu uue otsuse ja selle otsuse I ja II lisa eelnõu 2016. aasta osamakseperioodi kohta. Nimetatud teatises palus kriisilahendusnõukogu hagejal esitada sel viisil edastatud dokumentide kohta hiljemalt 23. märtsiks 2022 oma märkused.

237    Hageja esitas oma märkused BaFin‑ile 23. märtsi 2022. aasta kirjas.

238    Vaidlust ei ole selles, et hagejale anti nende märkuste esitamiseks kümne tööpäeva pikkune tähtaeg.

239    Mis puudutab selle tähtaja piisavust, siis tuleb esiteks meenutada vaidlustatud otsuse konteksti. Nagu on märgitud eespool punktides 170 ja 171, asendati vaidlustatud otsusega esialgsed otsused, et heastada nende põhjenduste puudumine, mille kriisilahendusnõukogu tuvastas, arvestades, et hageja 2016. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse arvutamine ja selle osamakse summa olid samad nii teises esialgses otsuses kui ka vaidlustatud otsuses. Seega olid paljud vaidlustatud otsuse aluseks olevad asjaolud, nagu hageja arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustuste väljaarvamine tema ex ante osamakse kindlaksmääramiseks kasutatavate kohustuste arvutamisel, hagejale teada alates esialgsete otsuste vastuvõtmisest, mida kinnitavad ka hageja väited hagiavalduses.

240    Teiseks, kuigi hageja väidab, et kriisilahendusnõukogu läbi viidud konsulteerimismenetlus oli keeruline, ei selgita ta, milles see keerukus seisnes. Eelkõige ei viita ta konkreetsele ebakindlusele selles menetluses esitatud dokumentide sisu osas ega praktilistele raskustele, mis takistasid tal esitada oma märkusi määratud tähtaja jooksul.

241    Kolmandaks ei saa hagejaga nõustuda, kui ta tugineb konsulteerimistähtaja ebapiisavuse tõendamiseks „kriisilahendusnõukogu esitatud dokumentide mahule“. Nimelt, nagu ta kohtuistungil täpsustas, tuleb tema viidet konsulteerimismenetluses esitatud „muudele lisadele“ mõista nii, et sellega peetakse silmas vaidlustatud otsuse eelnõu I ja II lisa. See I lisa koosnes aga kolmest leheküljest, millest üks sisaldas vaid hageja esitatud andmete loetelu. Kuigi II lisa koosnes 105 leheküljest, sisaldas see kokkuvõtlikult ja ühte koondatult statistilisi andmeid iga osaleva liikmesriigi ex ante osamaksete arvutamise kohta. Seega oli hageja jaoks otseselt asjakohane vaid piiratud osa sellest lisast. Neil asjaoludel ei viita miski sellele, et kriisilahendusnõukogu edastatud dokumentide maht oleks takistanud hagejal teha oma seisukoht vaidlustatud otsuse eelnõu kohta tõhusalt ja tegelikult teatavaks ettenähtud tähtaja jooksul.

242    Neljandaks tuleb lisada, et hageja muutmisavalduse punktides 18–22 esitatud argumendid, millega ta soovib eraldi vaidlustada iga kriisilahendusnõukogu esitatud argumenti, et põhjendada selle tähtaja piisavust, mille kriisilahendusnõukogu finantsinstitutsioonidele andis, ei sisalda ühtegi asjaolu, mis kinnitaks tema seisukohta, et konsulteerimismenetluse keerukus ja edastatud dokumentide maht olid sellised, et talle antud kümnepäevane tähtaeg oli ebapiisav.

243    Eeltoodut arvestades ei võimalda miski järeldada, et see tähtaeg ei võimaldanud hagejal esitada vaidlustatud otsuse eelnõu kohta oma seisukohta tõhusalt ja tegelikult.

244    Järelikult tuleb käesolev väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b)      Teine väiteosa, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsus koostati lõplikult enne konsulteerimismenetlust

245    Hageja väidab, et kriisilahendusnõukogu pidas konsulteerimismenetlust lihtsaks formaalsuseks, kuna ta teatas esialgu enne seda menetlust oma kavatsusest vaidlustatud otsus vastu võtta 2022. aasta esimeses kvartalis ehk vaid kuus tööpäeva pärast talle märkuste esitamiseks antud tähtaja möödumist. Seega ei saanud hageja eeldada, et kriisilahendusnõukogu vaatab tema seisukohad põhjalikult läbi. Selles osas ei oma tähtsust see, et kriisilahendusnõukogu otsustas seejärel näha pärast selle tähtaja möödumist ette rohkem kui kuus tööpäeva enne selle otsuse vastuvõtmist.

246    Edasi nähtub kriisilahendusnõukogu järeldusest vaidlustatud otsuse III lisa punktis 9 – mille kohaselt ta ei olnud oodanud, et argumentidele hinnangu andmine on pikk protsess –, et kriisilahendusnõukogu ei olnud valmis vaidlustatud otsuse eelnõu uuesti läbi vaatama. Lisaks jääb vaidlustatud otsuse III lisast mulje, et hageja märkusi käsitleti vaid osaliselt ja lükati tagasi „osaliselt sobimatute kaalutluste“ alusel.

247    Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

248    Sellega seoses ei tõenda hageja nimetatud asjaolud – nagu ajakava, mida kriisilahendusnõukogu järgis vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel ja selle hilisemal muutmisel –, et kriisilahendusnõukogu eesmärk ei olnud pöörata vajalikku tähelepanu hageja võimalikele märkustele. Hageja väited nimetatud asjaolude kohta on puhtalt spekulatiivsed.

249    Mis puudutab hageja väidet, et tema märkusi käsitleti vaid osaliselt ja need lükati tagasi „osaliselt sobimatute“ kaalutluste alusel, siis ei ole hageja toonud välja ühtegi konkreetset märkust, millele kriisilahendusnõukogu ei ole vastanud.

250    Kuivõrd hageja ei nõustu kriisilahendusnõukogu hinnanguga vaidlustatud otsuses, ei saa selline mittenõustumine kujutada endast hageja õiguse olla ära kuulatud rikkumist, vaid kuulub selle hinnangu põhjendatuse analüüsi alla (vt selle kohta 25. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Slovenská pošta vs. komisjon, T‑556/08, ei avaldata, EU:T:2015:189, punkt 89).

251    Lõpuks ei saa hageja tugineda 10. juuli 2001. aasta kohtuotsuse Ismeri Europa vs. kontrollikoda (C‑315/99 P, EU:C:2001:391) punktile 31, milles Euroopa Kohus tuvastas, et liidu institutsioon on loomulikult rohkem valmis kommentaaridega nõustuma enne lõpliku seisukoha võtmist kui pärast selle avaldamist, kuna kriitika põhjendatusega nõustumine pärast avaldamist kohustaks teda paranduse tegemisega oma seisukohast kõrvale kalduma. Käesolevas kohtuasjas ei ole aga palutud hagejal esitada oma märkusi kriisilahendusnõukogu lõpliku seisukoha kohta, mille muutmine nõuaks paranduse tegemist, vaid otsuse eelnõu kohta enne lõpliku otsuse vastuvõtmist.

252    Seega tuleb käesolev väiteosa ning koos sellega esimene ja seitsmes väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

5.      Viies väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

253    Hageja väidab, et neljanda väite raames välja toodud põhjenduste puudused muudavad tema õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele kasutamise oluliselt keerulisemaks. Nimelt on tal praktiliselt võimatu mõista vaidlustatud otsuse põhjendusi ja seega oma hagi väiteid välja töötada. Seega rikub see otsus harta artiklit 47 ja võistlevuse põhimõtet.

254    Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

255    Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et etteheidet, mille kohaselt on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ei ole vaja eraldi analüüsida, kui seda etteheidet ei ole põhjendatud konkreetsete argumentidega, vaid selles piirdutakse viitega teiste etteheidete raames esitatud argumentidele (vt selle kohta 22. septembri 2015. aasta kohtuotsus First Islamic Investment Bank vs. nõukogu, T‑161/13, EU:T:2015:667, punkt 68, ja 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 101).

256    Käesolevas kohtuasjas viitab hageja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumisele, esitamata selleks siiski konkreetseid argumente, välja arvatud need, mille ta esitas oma neljanda väite raames.

257    Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 175–222 neljanda väite hindamise raames.

6.      Kaheksas väide, et vaidlustatud otsus on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkti 28 ja artikli 5 lõike 1 punkti f seisukohast õigusvastane

258    Hageja väidab, et kuna kriisilahendusnõukogu ei arvanud tema ex ante osamakse arvutamisel maha tema arenduse kõrvaltegevustega seotud kohustusi, tõlgendas ta vääralt delegeeritud määrust 2015/63, eelkõige selle artikli 3 punkti 28 ja artikli 5 lõike 1 punkti f.

259    Kriisilahendusnõukogu, keda toetavad nõukogu ja komisjon, vaidleb neile argumentidele vastu. Lisaks leiab ta, et kaheksas väide on vastuvõetav üksnes osas, milles see on esitatud hagiavalduses, ja seda samadel põhjustel, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktis 32.

260    Vaidlustatud otsuse III lisa punktis 27 leidis kriisilahendusnõukogu, et hageja arenduse kõrvaltegevusi „ei saa[nud] juba nende olemuse tõttu pidada tegevusteks, millega tegelet[i] konkurentsivabal mittetulunduslikul alusel, sõltumata viisist, kuidas nendest saad[ud] tulu investeerit[i], ja igal juhul ei kat[nud] [nendelt tegevustelt] saadav summa [hageja] tugilaenude summat“.

261    Ilma et oleks vaja võtta seisukohta hageja muutmisavalduses esitatud kaalutluste vastuvõetavuse kohta, nähtub eespool punktidest 44–63, et kriisilahendusnõukogu leidis hageja 2016. aasta ex ante osamakse arvutamisel õigesti, et tema arenduse kõrvaltegevused ei kuulunud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punktis 28 määratletud mõiste „tuigulaen“ alla ning et hageja nimetatud tegevustega seotud kohustusi ei saanud seega delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punkti f alusel tema ex ante osamakse arvutamisel välja arvata.

262    Järelikult tuleb kaheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

7.      Üheteistkümnes väide, et rikutud on õiguse üldpõhimõtteid, kuna vaidlustatud otsus ei põhine otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguslikel asjaoludel

263    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub õiguse üldpõhimõtetest ja kohtupraktikast tulenevat nõuet, mille kohaselt peab liidu institutsiooni poolt vastu võetud akt põhinema selle vastuvõtmise ajal kehtinud õiguslikel asjaoludel. Seega oleks kriisilahendusnõukogu pidanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel 2022. aastal arvesse võtma asjaolu, et alates direktiivi 2019/878 vastuvõtmisest ei ole hageja enam määruse nr 806/2014 kohaldamisalasse kuuluv finantsinstitutsioon, mistõttu ta ei ole enam kohustatud ex ante osamakseid tasuma. 2016. aasta osamakseperioodi puudutavate esialgsete otsuste asendamine uue otsusega kujutab endast tegelikult lihtsalt uue otsuse vastuvõtmist 2022. aastal.

264    Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

265    Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et seaduse ajalist kohaldamist reguleerivate põhimõtete järgimine ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega seotud nõuded eeldavad, et kohaldatakse materiaalõigusnorme, mis kehtisid kõnealuste asjaolude asetleidmise ajal, isegi kui need normid ei ole enam jõus kuupäeval, mil liidu institutsioon, organ või asutus akti vastu võtab (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

266    Ex ante osamaksete tegemist reguleerivad sätted põhinevad samadel põhimõtetel.

267    Käesolevas asjas on vaidlustatud otsuses 2016. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksed kindlaks määratud selleks perioodiks ette nähtud aasta sihttaseme alusel.

268    Vaidlust ei ole aga selles, et 2016. aasta osamakseperioodil oli hageja finantsinstitutsioon määruse nr 806/2014 artikli 2 ja artikli 3 lõike 1 punkti 13 tähenduses, mistõttu oli ta finantsinstitutsioon, kellel oli kohustus tasuda selle perioodi ex ante osamakse vastavalt rakendusmääruse 2015/81 artiklile 4 koostoimes määruse nr 806/2014 artikliga 2, artikli 67 lõikega 4 ja artikli 70 lõikega 1.

269    Neil asjaoludel ei saa hageja kohustust tasuda 2016. aasta ex ante osamakse mõjutada see, et hiljem võeti vastu direktiiv 2019/878, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 7. juunil 2019 ja jõustus kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist, kusjuures ülevõtmise tähtaeg möödus põhimõtteliselt hiljemalt 28. detsembril 2020. Nimelt ei näe ükski selle direktiivi säte ette, et hageja jäetakse ex tunc välja ex ante osamaksete tegemise kohustuse isikulisest kohaldamisalast. Järelikult ei pidanud kriisilahendusnõukogu seda asjaolu vaidlustatud otsuses selle osamakse kindlaksmääramisel arvesse võtma.

270    Eeltoodut arvestades tuleb üheteistkümnes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

8.      Aasta sihttaseme kindlaksmääramise põhjendatus

271    Olgu meenutatud, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine on avalikul huvil põhinev väide, mille liidu kohus võib või koguni peab tõstatama omal algatusel (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34).

272    Käesolevas asjas küsiti pooltelt menetlust korraldava meetmega ja kohtuistungil selle kohta, kas vaidlustatud otsus sisaldab aasta sihttasemete kindlaksmääramisel põhjendamisvigu.

273    Poolte vastustest nähtub, et nad on eriarvamusel küsimuses, kas vaidlustatud otsus on selles osas piisavalt põhjendatud, kuna hageja leiab, et see ei ole nii, samas kui kriisilahendusnõukogu on vastupidisel seisukohal.

274    Neil asjaoludel ja kuigi hageja ei kritiseeri aastase sihttaseme kindlaksmääramise põhjendusi oma hagiavalduses ja muutmisavalduses, leiab Üldkohus, et ta peab omal algatusel analüüsima, kas kriisilahendusnõukogu põhjendas vaidlustatud otsuses aastase sihttaseme kindlaksmääramist õiguslikult piisavalt.

275    Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad algse perioodi lõpus kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast.

276    Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed algsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 275 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.

277    Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 on täpsustatud, et kõigi kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% lõplikust sihttasemest.

278    Ex ante osamaksete arvutamise meetodi kohta on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et kriisilahendusnõukogu määrab nende summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks.

279    Samuti arvutab kriisilahendusnõukogu rakendusmääruse 2015/81 artikli 4 kohaselt iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse aasta sihttaseme alusel, mis määratakse kindlaks lõplikku sihttaset silmas pidades ja kooskõlas delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud metoodikaga.

280    Selleks et analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu on aasta sihttaseme kindlaksmääramise osas põhjendamiskohustust täitnud, tuleb kõigepealt meenutada, et isegi kui otsuse koostaja ei ole kohustatud otsuse põhjendustes täpsustama kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, tuleb selles põhjenduses siiski esitada vähemalt otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad asjaolud ja õiguslikud kaalutlused (vt selle koha 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika).

281    Seejärel, kui kriisilahendusnõukogu võtab vastu otsuse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peab ta teavitama asjaomaseid finantsinstitutsioone nende osamaksete arvutamise meetodist (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).

282    Sama kehtib ka iga-aastase sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, kuna see summa on sellise otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega. Nimelt, nagu nähtub rakendusmääruse 2015/81 artiklist 4, seisneb ex ante osamaksete arvutamise meetod selle summa jagamises kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel, mistõttu selle summa suurendamine või vähendamine toob kaasa iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse vastava suurenemise või vähenemise.

283    Eeltoodust tuleneb, et ex ante osamakseid tasuma kohustatud finantsinstitutsioonid peavad vaidlustatud otsuse lugemisel saama aru vähemalt asjaomase osamakseperioodi aasta sihttaseme summa arvutamise meetodi peamistest etappidest.

284    Käesolevas asjas, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 80, määras kriisilahendusnõukogu aasta sihttasemeks 7 007 654 704 eurot.

285    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 60 meenutas kriisilahendusnõukogu, et ta määras selle sihttaseme kindlaks, võttes eelkõige arvesse selle lõpliku sihttaseme prognoositud summat, mis tuli saavutada esialgse perioodi lõpuks, ning ühtses kriisilahendusfondis juba olemasolevaid rahalisi vahendeid.

286    Kriisilahendusnõukogu esitas aasta sihttaseme kindlaksmääramisel kasutatud arvutuskäigu vaidlustatud otsuse põhjendustes 62–79.

287    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 62 selgitas kriisilahendusnõukogu, et aasta sihttaseme kindlaksmääramine tasemele üks kaheksandik 1 protsendist eelmise aasta tagatud hoiuste summast, ei ole piisav, et saavutada lõplik sihttase juhul, kui tulevikus oodatakse tagatud hoiuste kasvu.

288    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 63–66 täpsustas kriisilahendusnõukogu, et selleks, et võtta arvesse esialgsel perioodil tagatud hoiuste eeldatavat muutust, analüüsis ta – kuna puudusid usaldusväärsed andmed finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste muutuse kohta – kodumajapidamiste ja mittefinantsettevõtjate hoiuste kasvumäärasid, tuginedes Euroopa Keskpanga (EKP) avaldatud andmetele. Ta märkis, et kõige realistlikum stsenaarium oli selle analüüsi põhjal tagatud hoiuste aastane kasvumäär ligikaudu 3%.

289    Lisaks hindas kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 67–77 tegevustsükli faasi ja võimalikku protsüklilist mõju, mida ex ante osamaksed võivad finantsinstitutsioonide finantsseisundile avaldada. Viimati nimetatud küsimuses märkis ta muu hulgas, et ta võttis arvesse asjaolu, et 2016. aasta ex ante osamaksed olid oluliselt suuremad kui osamaksed, mida liikmesriikide kriisilahendusasutused kogusid 2015. aasta eest direktiivi 2014/59 alusel.

290    Selle hindamise tulemusel järeldas kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 78, et võttes arvesse pangandussektori ebasoodsat arengut ja ülemaailmset majandust iseloomustavat ebakindlust 2016. aastal, oli asjakohane – selleks, et mitte süvendada ex ante osamaksete protsüklilist mõju pangandussektori maksevõimele – hoida madalamat kasvumäära kui see, mida prognoositi kodumajapidamiste ja mittefinantsettevõtjate hoiuste kasvumäärade alusel, st kasvumäära alla 3%.

291    Neid kaalutlusi arvestades nägi kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 80 ette koefitsiendi, mida ta kohaldas aasta sihttaseme kindlaksmääramiseks (edaspidi „koefitsient“), ja määras selle väärtuseks 1,05%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades kõigi finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa 2015. aastal selle koefitsiendiga ning jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga vastavalt järgmisele matemaatilisele valemile:

Siht0 [aasta sihttaseme summa] = 5 339 158 631 522 [tagatud hoiused kokku 2015]* 0,0105 * ⅛ = 7 007 654 704 eurot.

292    Mis puudutab selle põhjenduse piisavust, siis tuleb esiteks meenutada, et 2016. aasta osamakseperiood vastab esialgse kaheksa-aastase perioodi esimesele aastale. Seega, kuigi vaidlustatud otsuse põhjendusest 60 nähtub, et aasta sihttase tuleks kindlaks määrata, võttes arvesse kriisilahendusfondis juba olemasolevaid rahalisi vahendeid, võisid finantsinstitutsioonid teada, et see asjaolu ei mõjutanud kuidagi 2016. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme arvutamist.

293    Lisaks nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 60 ja 80, et kriisilahendusnõukogu määras aasta sihttaseme kindlaks kahes põhietapis. Esimeses etapis määras ta kindlaks prognoositud lõpliku sihttaseme summa ja teises etapis jagas ta selle summa kaheksaga, et võtta arvesse asjaolu, et esialgne periood hõlmab kaheksat aastat osamakseid (vt eespool punktid 285–291).

294    Seevastu ei viita miski sellele, et 2016. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme arvutamine oleks toimunud teistsuguse matemaatilise valemi alusel kui see, mis on toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 80, või et see oleks sisaldanud muid täiendavaid etappe, mida ei ole vaidlustatud otsuses välja toodud.

295    Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et kriisilahendusnõukogu jättis vaidlustatud otsuses 2016. aasta osamakseperioodi aasta sihttaseme summa arvutamise meetodi peamised etapid välja toomata.

296    Mis teiseks puudutab prognoositud lõpliku sihttaseme summat, siis tuleb märkida, et selle summa võib tuletada vaidlustatud otsuse põhjenduses 80 esitatud matemaatilisest valemist, nagu hageja ise möönab ja nagu ka kriisilahendusnõukogu kohtuistungil kinnitas. Täpsemalt on võimalik saada prognoositud lõpliku sihttaseme summa, milleks on ligikaudu 56 miljardit eurot, korrutades selle valemi kaks esimest elementi, nimelt finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa 2015. aastal (ehk 5 339 158 631 522 eurot) ja koefitsient (ehk 0,0105).

297    Mis kolmandaks puudutab viisi, kuidas kriisilahendusnõukogu määras prognoositud lõpliku sihttaseme summa kindlaks, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 59, et kriisilahendusnõukogu tugines oma analüüsis asjaolule, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 kohaselt peab see summa vastama vähemalt 1%-le kõigi osalevates liikmesriikides tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast esialgse perioodi lõpus.

298    Selles osas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 62 ja 63, et kriisilahendusnõukogu võttis arvesse kõigi osalevates liikmesriikides tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste prognoositavat muutust alates nende hoiuste summast 2015. aastal kuni esialgse perioodi lõpuni ehk kuni 2023. aasta lõpuni.

299    Edasi nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 66 ja 78, et kriisilahendusnõukogu tegi kõigepealt kindlaks, et ajavahemikul 2015–2023 oli nende tagatud hoiuste aastane kasvumäär 3%, kuid seejärel vähendas seda protsenti, et võtta arvesse tegevustsükli faasi ja võimalikku protsüklilist mõju, mida ex ante osamaksed võivad finantsinstitutsioonide finantsseisundile avaldada (vt eespool punktid 289 ja 290).

300    Seega nähtub vaidlustatud otsusest, et kriisilahendusnõukogu võttis lõpliku sihttaseme kindlaksmääramiseks aluseks tagatud hoiuste aastase kasvumäära, mis ajavahemikul 2015–2023 oli alla 3%.

301    Lõpuks tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 64 ja 79, ei olnud kriisilahendusnõukogul 2016. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme kindlaksmääramise ajal usaldusväärseid andmeid finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste tõenäolise muutuse kohta ajavahemikul 2015–2023, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiviga 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT 2014, L 173, lk 149) oli kehtestatud tagatud hoiuste uus määratlus vaid aasta varem. Selliste andmete puudumisel pidi kriisilahendusnõukogu hindama nende hoiuste prognoositud muutust kodumajapidamiste hoiuste ja mittefinantsettevõtjate hoiuste kasvumäärade alusel, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 64.

302    Neil konkreetsetel asjaoludel ja võttes lisaks arvesse asjaolu, et vaidlustatud otsus puudutas esimest osamakseperioodi pärast määruse nr 806/2014 vastuvõtmist, võisid finantsinstitutsioonid kui informeeritud ettevõtjad mõistlikult eeldada, et selle perioodi aasta sihttaseme kindlaksmääramisel võtab kriisilahendusnõukogu arvesse ka prognoositud lõpliku sihttaseme summat, nagu see oli esitatud komisjoni 10. juuli 2013. aasta ettepaneku COM(2013) 520 (final) seletuskirjas, mille põhjal võeti vastu see määrus, mille kohaselt komisjon leidis, et lõplik sihttase on 55 miljardit eurot.

303    Eeltoodut arvesse võttes oli finantsinstitutsioonidel võimalik mõista, kuidas kriisilahendusnõukogu pidi kindlaks määrama lõpliku sihttaseme, et määrata kindlaks 2016. aasta osamakseperioodiks aasta sihttase.

304    Hageja argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

305    Esimesena kritiseerib hageja asjaolu, et vaidlustatud otsus ei sisalda kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summat, mis oleks prognoositud esialgse perioodi lõpuks, ega lõpliku sihttaseme prognoositud summat.

306    Sellega seoses piisab, kui meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 296, võib lõpliku sihttaseme prognoositud summa tuletada vaidlustatud otsuse põhjenduses 80 esitatud matemaatilisest valemist.

307    Mis puudutab esialgse perioodi lõpuks prognoositud tagatud hoiuste summat, siis see summa ei ole vaidlustatud otsuse ülesehituses oluline asjaolu, ilma milleta ei saanud hageja mõista kriisilahendusnõukogu kasutatud ja eespool punktis 293 kirjeldatud meetodi peamisi etappe.

308    Teisena väidab hageja, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud arvandmeid, mis võimaldaksid mõista põhjuseid, miks kriisilahendusnõukogu määras kordajaks just 1,05%. Lisaks on vaidlustatud otsuses sisalduvad arvandmed vastuolulised. Nimelt tähendab asjaolu, et kriisilahendusnõukogu kohaldas koefitsienti 1,05%, et aasta sihttaseme kindlaksmääramine põhineb tagatud hoiuste kokku 5protsendilisel kasvul kaheksa-aastase esialgse perioodi jooksul, samas kui vaidlustatud otsuses on täpsustatud, et see kindlaksmääramine põhineb tagatud hoiuste „aastasel“ ligikaudu 3protsendilisel kasvumääral. Viimati nimetatud määr viib tagatud hoiuste kumulatiivse kasvuni, mis on esialgse perioodi lõpus selgelt suurem kui 5%. Lisaks ei ole täpsustatud, kas vaidlustatud otsuse põhjenduses 79 sisalduv viide „säilitavale lähenemisviisile“ tähendab, et aasta sihttase tuli turvameetmena kindlaks määrata kõrgel tasemel, või tähendab see pigem seda, et kriisilahendusnõukogu lähtus tagatud hoiuste väikesest kasvust.

309    Need argumendid põhinevad ühelt poolt ekslikul eeldusel, et kriisilahendusnõukogu lähtus lõpliku sihttaseme kindlaksmääramisel tagatud hoiuste aastasest kasvumäärast „ligikaudu 3%“. Nimelt, nagu on juba märgitud eespool punktis 300, nähtub vaidlustatud otsusest ja eelkõige selle põhjendusest 78, et kriisilahendusnõukogu pidas asjakohaseks „määrata 2016. aastaks kindlaks aasta sihttase, mis põhineb hoiuste prognoositud kasvumääral, mis on madalam kui see, mis tuvastati kodumajapidamiste ja mittefinantsettevõtjate hoiuste kasvumäära alusel“, mis on alla 3%. Seega võib sellest põhjendusest järeldada, et kriisilahendusnõukogu kohaldas 0% ja 3% vahele jäävat määra. Lisaks, rõhutades, et ta järgis „säilitavat lähenemisviisi“, märkis kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et ta leidis, et vaidlustatud otsuses esitatud põhjustel on kohane võtta aluseks aastane kasvumäär, mis asub selle vahemiku alumises osas.

310    Sellega seoses täpsustas kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, ilma et hageja oleks talle selles küsimuses vastu vaielnud, et vaidlustatud otsuses kindlaks määratud lõplik sihttase 56 miljardit eurot vastas tagatud hoiuste aastasele kasvumäärale ligikaudu 0,6%. Selline aastane kasvumäär, mida kohaldatakse summale 5 339 158 631 522 eurot, vastab pärast kaheksat aastat kumulatiivsele määrale 4,92% ega ole seega vastupidi hageja väidetule ebakõlas kasvumääraga, mis on selle kaheksa-aastase perioodi lõpus kokku ligikaudu 5%, nagu on kajastatud koefitsiendis 1,05%.

311    Selles küsimuses ei ole vaidlustatud otsuses seega mingit vastuolu.

312    Mis teiselt poolt puudutab hageja kriitikat, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud arvandmeid, mis võimaldaksid mõista põhjuseid, miks kriisilahendusnõukogu määras kordajaks just 1,05%, siis tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud otsuses nimetatud asjaoludest ja eespool punktides 309 ja 310 viidatud asjaoludest võis järeldada, et see koefitsient vastab esialgse kaheksa-aastase perioodi lõpus oodatavale hoiuste kasvumäärale ligikaudu 5%, mis käesolevas asjas tähendab aastast kasvumäära ligikaudu 0,6%. Viimati nimetatud määr asub seega vahemiku 0%–3% alumises osas, mille kriisilahendusnõukogu valis, mis on kooskõlas tema konservatiivse lähenemisviisiga, mida põhjendab tegevustsükli faasi ja võimaliku protsüklilise mõju hindamine, mida ex ante osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Selline informeeritud ettevõtja nagu hageja võis seega mõista nende elementide omavahelist suhet. Teiseks võimaldas koefitsient 1,05% kriisilahendusnõukogul käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel, mida on meenutatud eespool punktis 302, lähendada lõplikku sihttaset sellele tasemele prognoositud summale, nagu see nähtub määruse nr 806/2014 ettevalmistavatest materjalidest. Kolmandaks, mis puudutab sellise koefitsiendi kindlaksmääramist, mille eesmärk on sisuliselt kajastada majanduslikku prognoosi, mis põhineb mitmel muutuval, ebakindlal või kõikuval teguril, siis oleks liigne nõuda, et eraldi põhjendataks iga tehnilist valikut või iga arvnäitajat, millele arutluskäik tugineb, kuna vaidlustatud otsusest nähtub selgelt järgitud arutluskäik, mis võimaldab selle põhjendatust hiljem pädevas kohtus vaidlustada (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

313    Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et vastupidi hageja väidetule ei ole vaidlustatud otsuses rikutud põhjendamiskohustust osas, mis puudutab 2016. aasta osamakseperioodi jaoks aasta sihttaseme kindlaksmääramist.

C.      Järeldus

314    Kuna ükski hageja esitatud väidetest ei ole põhjendatud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

V.      Kohtukulud

315    Kodukorra artikli 133 kohaselt lahendatakse kohtukulude jaotamine kohtuotsuses, mis lõpetab menetluse. Vastavalt kodukorra artiklile 219, mida kohaldatakse käesolevas menetluses pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist, otsustab Üldkohus esiteks Üldkohtu menetlusega ja teiseks Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.

316    Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

317    Käesoleval juhul tühistas Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse alusel tehtud kohtuotsuses esialgse kohtuotsuse ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks. Seega tuleb käesolevas kohtuotsuses otsustada kohtukulude üle, mis on seotud esialgse menetlusega Üldkohtus, apellatsioonimenetlusega Euroopa Kohtus ja käesoleva menetlusega pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist.

318    Kuna kriisilahendusnõukogu on kohtuvaidluse kaotanud Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses, tuleb kriisilahendusnõukogu kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja apellandi kohtukulud selles menetluses.

319    Kuna hageja on Üldkohtus kohtuasja uueks arutamiseks saatmise menetluses vaidluse sisuliselt kaotanud nende argumentide alusel, mille ta esitas Üldkohtu menetluses, mis eelnes apellatsioonkaebusele, tuleb otsustada, et ta kannab ise oma kohtukulud ja temalt tuleb välja mõista kriisilahendusnõukogu kohtukulud, mis on seotud nende kahe menetlusega.

320    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad nõukogu ja komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja NRW.Banki kohtukulud seoses Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega kohtuasjas C‑662/19 P.

3.      Jätta NRW.Banki kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja SRB kohtukulud, mis on seotud Üldkohtusse tagasisaatmise menetlusega kohtuasjas T‑466/16 RENV ning esialgse menetlusega Üldkohtus kohtuasjas T‑466/16.

4.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Kornezov De Baere Petrlík

Kecsmár Kingston

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. veebruaril 2024 Luxembourgis.

Kohtusekretär President

Asekohtusekretär T. Henze

Sisukord

I. Vaidluse taust ja asjaolud, mis leidsid aset pärast käesoleva hagi esitamist

II. Vaidlustatud otsus

III. Poolte nõuded

IV. Õiguslik käsitlus

A. Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f, artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkti b ja I lisa osa „2. samm“ õigusvastasuse vastuväited

1. Üheksas väide, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt f on õigusvastane

a) Sissejuhatavad märkused

b) Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f ulatus

c) Määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f õiguspärasus

1) Esimene väiteosa, mille kohaselt on eiratud direktiivi 2014/59 ettevalmistavaid materjale

2) Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud riigieelarvete vähendamise eesmärki

3) Kolmas väiteosa, mille kohaselt on rikutud ex ante osamaksete riskiprofiiliga vastavusse viimise põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet

2. Kümnes väide, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 5 esimese lõigu punkt b ja I lisa osa „2. samm“ on õigusvastased

B. Väited, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse õiguspärasust

1. Teine ja kolmas väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud harta artiklit 41 ja põhjendamiskohustust, kuna esialgsete otsuste tagasiulatuvalt asendamiseks puudub õiguslik alus

2. Neljas väide, et vaidlustatud otsust on hageja ex ante osamakse arvutamise osas ebapiisavalt põhjendatud

a) Sissejuhatavad märkused

b) Esimene väiteosa, mis puudutab vaidlustatud otsuse individuaalse põhjenduse puudumist

c) Väite teine osa, mis puudutab teiste finantsinstitutsioonide individuaalsete andmete edastamata jätmist

d) Kolmas väiteosa, mis puudutab põhjenduse ebapiisavust seoses rühmade moodustamisega

3. Kuues väide, et on rikutud harta artiklist 41, ELTL artiklist 298, õiguse üldpõhimõtetest ja kriisilahendusnõukogu kodukorrast tulenevaid „üldisi menetlusnõudeid“

4. Esimene ja seitsmes väide, et on rikutud harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a, kuna ei ole järgitud õigust olla ära kuulatud

a) Esimene väiteosa, mis puudutab konsulteerimismenetluse raames märkuste esitamise tähtaja ebapiisavust

b) Teine väiteosa, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsus koostati lõplikult enne konsulteerimismenetlust

5. Viies väide, et vaidlustatud otsusega on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

6. Kaheksas väide, et vaidlustatud otsus on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkti 28 ja artikli 5 lõike 1 punkti f seisukohast õigusvastane

7. Üheteistkümnes väide, et rikutud on õiguse üldpõhimõtteid, kuna vaidlustatud otsus ei põhine otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguslikel asjaoludel

8. Aasta sihttaseme kindlaksmääramise põhjendatus

C. Järeldus

V. Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: saksa.