16. mail 2011 esitatud hagi - Zinātnes, Inovāciju un Testēšanas Centrs versus komisjon

(Kohtuasi T-259/11)

Kohtumenetluse keel: läti

Pooled

Hageja: Zinātnes, Inovāciju un Testēšanas Centrs (esindaja: advokaat E. Darapoļskis)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul tühistada komisjoni otsus, mis puudutab Lätis siseriikliku PHARE 2003 programmi raames sõlmitud kokkulepet "ehitusmaterjalide innovatsiooni- ja katsekeskuse loomine" (2003/004-979-06-03/1/0027), ja tunnistada, et ei ole õigustatud nõuda tagasi PHARE rahastamise summat suuruses 1 576 010,80 eurot.

Väited ja peamised argumendid

Komisjoni otsuses, mis puudutab Lätis siseriikliku PHARE 2003 programmi raames sõlmitud kokkulepet "ehitusmaterjalide innovatsiooni- ja katsekeskuse loomine" (2003/004-979-06-03/1/0027) (edaspidi "vaidlustatud otsus"), otsustati nõuda tagasi Euroopa Liidu vahendid summas 1 474 200,00 eurot.

Hageja leiab, et vaidlustatud otsust tehes ei täitnud komisjoni 19. septembril 2003 sõlmitud finantsmemorandumit Euroopa Ühenduse ja Läti Vabariigi vahel, mis puudutas Lätis siseriikliku PHARE programmi rahastamist, mille põhjal sõlmiti hagejaga 23. augustil 2005 rahastamisleping ja maksti summa suuruses 1 576 010,80 eurot. Hageja leiab samuti, et komisjon ei ole järginud nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust¹ (edaspidi "finantsmäärus"), ja komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad² (edaspidi "rakendusmäärus").

Oma hagi toetuseks esitab hageja järgmised väited:

Esiteks leiab hageja, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse vastu, uurimata tähelepanelikult juhtumi asjaolusid ja hindamata fakte, ning tugines üksnes Läti ametnike aruannetele, mida ei ole kinnitanud pädevate ametiasutuste arvamused ega otsused. Hageja arvab, et komisjon oleks pidanud enne sissenõudmismenetluse algatamist kontrollima, kas Läti Vabariigi ametnike aruannetes väidetud rikkumised toimusid, ja koguma kõik vajalikud tõendid; komisjon ei ole seda aga teinud, vaid piirdus varasema kirjavahetuse formaalse uurimisega. Seega eirati olulisi asjaolusid ning nõuti nõuetevastaselt tagasi PHARE rahastamine.

Teiseks leiab hageja, et komisjon ei kasutanud pädevust, mille talle andsid finantsmemorandum, finantsmäärus ja rakendusmäärus. Ta märgib sellega seoses, et rikkumisi tuvastades pidi komisjon esiteks hindama finantstagajärgi liidu eelarvele, ja seejärel, kui ta tuvastas, et rikkumised võisid kaasa tuua olulisi finantstagajärgi, andma Läti Vabariigile võimaluse esitada sobivad märkused juhtumi asjaolude kohta ning aega rikkumiste lõpetamiseks. Käesolevas asjas ei kasutanud komisjon oma pädevust, mistõttu vaidlustatud otsus oli vastuolus finantsmemorandumiga, finantsmääruse artikliga 81 ja rakendusmääruse artiklitega 79 ja 80.

Kolmandaks on vaidlustatud otsus hageja arvates ebaproportsionaalne ning võetud vastu selliste otsuste jaoks finantsmemorandumis, finantsmääruses ja rakendusmääruses ette nähtud menetlust rikkudes. Lisaks ei ole vaidlustatud otsus avaldatud, sellel puudub vastuvõtmise kuupäev ning hageja sai sellest teada alles pärast 9. märtsi 2011 Lätis algatatud menetluse raames.

Neljandaks leiab hageja, et vaidlustatud otsus tõi kaasa tõsised tagajärjed ja tekitas talle kahju, sest selle alusel algatati tema vastu menetlus ning see takistab tal tulevikus saada PHARE programmi raames rahastamist.

Viiendaks ja viimaseks leiab hageja, et vaidlustatud otsus mõjutas tõsiselt tema mainet, sest komisjoni õigusvastased teod takistavad uute partnerite osalemist projektis ja kahjustavad oluliselt investorite usaldust hageja kui usaldusväärse ja kindla partneri suhtes.

____________

¹ - - EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1, ELT eriväljaanne 01/04, lk 74.

² - - EÜT L 357, 31.12.2002, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145.