ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

28. märts 2019(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Terasabrasiivide Euroopa turg – ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kooskõlastamine kogu EMPs – Kronoloogiliselt nihkes „hübriidmenetlus“ – Süütuse presumptsioon – Erapooletuse põhimõte – Põhiõiguste harta – Tõend rikkumise kohta – Üks ja vältav rikkumine – Eesmärgipõhine konkurentsipiirang – Rikkumise kestus – Trahv – Trahvi põhisumma erakorraline kohandamine – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑433/16,

Pometon SpA, asukoht Maerne di Martellago (Itaalia), esindajad: advokaadid E. Fabrizi, V. Veneziano ja A. Molinaro,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi ja B. Mongin,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 25. mai 2016. aasta otsus C(2016) 3121 final, [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.39792 – „Terasabrasiivid“),

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud V. Kreuschitz, I. S. Forrester, N. Półtorak ja E. Perillo (ettekandja),

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 31. mai 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Hageja Pometon SpA on terase töötlemisele spetsialiseerunud Itaalia ettevõtja. Pometon SpA oli terasabrasiivide turul aktiivne kuni 16. maini 2007, mil ta võõrandas selles sektoris tegutseva osa oma ettevõttest ühele oma konkurentidest, Prantsuse äriühingule Winoa SA. Selleks kuupäevaks oli hageja nimetatud tegevus sisuliselt üle antud äriühingule Pometon Abrasives Srl, mille omandas Winoa kontsern.

2        Terasabrasiivid (edaspidi „abrasiivid“) on lahtised terasosakesed, mis on kas ümmargused või teravaservalised ning mida kasutatakse peamiselt terase-, auto-, metallurgia-, naftakeemia- ja kivilõikamistööstuses. Neid toodetakse terase vanametalli jääkidest.

3        Oma 25. mai 2016. aasta otsuses C(2016) 3121 final, [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.39792 – „Terasabrasiivid“, edaspidi „vaidlustatud otsus“) leidis Euroopa Komisjon, et ajavahemikul 3. oktoobrist 2003 kuni 16. maini 2007 oli hageja osalenud otseselt, oma esindajate või oma kahe tütarettevõtja, Pometon España SA ja Pometon Deutschland GmbH esindajate kaudu kartellis, mis seisnes kokkulepetes või kooskõlastatud tegevustes nelja ettevõtja, Ameerika kontserni Ervin Industries Inc. (edaspidi „Ervin“), Prantsuse äriühingu Winoa SA (edaspidi „Winoa“) ning Saksa äriühingute MTS GmbH ja Würth GmbH vahel, ning mille peamine eesmärk oli abrasiivide hindade kooskõlastamine kogu Euroopa Majanduspiirkonnas (edaspidi „EMP“). Hageja ja tema kahte eespool nimetatud tütarettevõtjat nimetatakse edaspidi ühiselt „Pometon“.

A.      Uurimisetapp ja menetluse algatamine

4        13. aprillil 2010 taotles Ervin vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17), kaitset trahvide eest.

5        Selle taotlusega seonduvalt tegi Ervin suulisi avaldusi ja esitas dokumentaalseid tõendeid. 31. mail 2010 andis komisjon talle nimetatud teatise punkti 8 alapunkt a kohase tingimusliku kaitse trahvide eest.

6        Komisjon viis 15.–17. juunini 2010 läbi ette teatamata kontrollid mitme abrasiivide tootja, sealhulgas Pometoni ruumides. Lõpuks saatis komisjon mitu teabenõuet ettevõtjatele, kes tema arvates olid kartellis osalenud.

7        16. jaanuaril 2013 algatas komisjon Pometoni ja ülejäänud nelja kartellis osaleja (Ervin, Winoa, MTS ja Würth) vastu komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81) artikli 2 kohaselt menetluse, mis on ette nähtud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 11 lõikes 6. Määruse nr 773/2004 artikli 10a lõike 1 kohaselt kehtestas komisjon neile tähtaja, mille jooksul nad võisid kirjalikult teatada, kas nad on valmis osalema kokkuleppe sõlmimise arutelus.

B.      Kokkuleppemenetlus ja Pometoni valik sellest menetlusest loobuda

8        Viis väidetavas kartellis osalejat väljendasid oma soovi osaleda kokkuleppe sõlmimise arutelus. 2013. aasta detsembriks oli toimunud kolm vooru kahepoolseid kohtumisi komisjoni ja kartelli osaliste vahel, mille käigus oli tutvustatud vastuväited ja neid põhistavad tõendeid. Komisjon teavitas iga kartelli osalist teda puudutava võimaliku trahvi ulatusest.

9        2014. aasta jaanuaris esitasid asjaomased ettevõtjad, välja arvatud hageja, kes otsustas sellest menetlusest loobuda, oma ettepanekud kokkuleppe sõlmimiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Vastavalt tagastas hageja 10. veebruaril 2014 komisjonile CD-ROMi, mis talle 21. veebruaril 2013 kokkuleppemenetluse raames oli saadetud.

10      13. veebruaril 2014 esitas komisjon kõigile neljale väidetavalt kartellis osalenule vastuväiteavalduse ja 2. aprillil 2014 võttis komisjon määruse nr 1/2003 artiklite 7 ja 23 alusel nende suhtes vastu kokkuleppeotsuse C(2014) 2074 final (edaspidi „kokkuleppeotsus“).

C.      Vaidlustatud otsuse vastuvõtmine tavapärases menetluses ja selle otsuse sisu

11      3. detsembril 2014 esitas komisjon hagejale adresseeritud vastuväited; hageja vastas pärast toimikuga tutvumist neile 16. veebruaril 2015. Hageja osales seejärel 17. aprillil 2015. aastal toimunud ärakuulamisel.

12      25. mail 2016 võttis komisjon määruse nr 1/2003 artiklite 7 ja 23 alusel vastu vaidlustatud otsuse. Selle otsuse resolutiivosa on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Pometon SpA on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 osaledes ühes ja vältavas terasabrasiivide sektori hindu puudutavas rikkumises, mis seisnes kooskõlastatud tegevuses seoses hindadega ja hõlmas kogu EMPd.

Rikkumine pandi toime ajavahemikus 3. oktoobrist 2003 kuni 16. maini 2007.

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumise eest on ettevõtjale Pometon SpA määratud järgmine trahv: 6 197 000 EUR […].“

13      Vaidlustatud otsusest tervikuna järeldub sisuliselt, et Pometon, nagu ka neli ülejäänud kartelli osalist, olid esiteks (kartelli esimene osa) kehtestanud ühtse arvutusmudeli, mille alusel arvutada abrasiivide hinnale lisatavat kooskõlastatud lisatasu, mis põhineb vanametalli hinnaindeksitel (edaspidi „vanametalli lisatasu“; vt punktid 132 ja 136 allpool). Teiseks olid nad samal ajal kokku leppinud (kartelli teine osa) tegevuse kooskõlastamises seonduvalt abrasiivide müügihinnaga konkreetsete klientide puhul, kohustudes eelkõige mitte konkureerima hinnaalandusi tehes (vaidlustatud otsuse põhjendused 32, 33, 37 ja 57; vt punkt 173 allpool).

14      Mis puudutab kõnealuse rikkumise kvalifikatsiooni, siis oli komisjoni hinnangul tegemist ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühe ja vältava rikkumisega. Hindade kooskõlastamiseni samade toodete osas ei viinud mitte üksnes konkurentsivastased kokkulepped osaliste vahel, vaid see oli samadel tingimustel toimunud kogu rikkumise vältel 3. oktoobrist 2003 kuni 16. maini 2007, s.o kuupäevani, millal hageja müüs oma terasabrasiivide sektoris tegutseva üksuse Winoale. Ka olid rikkumises osalenud ettevõtjad ja isikud, kes nende nimel tegutsesid, olulises osas kattuvad (vaidlustatud otsuse põhjendused 107 ja 166).

15      Kokkuvõttes oli komisjoni hinnangul sellise kartelli eesmärk piirata konkurentsi viisil, mis avaldas olulist mõju liikmesriikide ning EMP lepingu osaliste vahelisele kaubavahetusele (vaidlustatud otsuse põhjendused 142 ja 154).

16      Mis puudutab hageja rikkumises osalemise kestust, siis määratles komisjon selles osalemise alguseks 3. oktoobri 2003 ning, tuginedes asjaolule, et Pometon ei olnud sellest kartellist formaalselt väljunud, leidis, et selle ettevõtja osalus kartellis oli väldanud kuni 16. maini 2007, s.o kuupäevani, millal hageja müüs oma abrasiivide sektoris tegutseva üksuse Winoale (vaidlustatud otsuse põhjendused 160 ja 166; vt ka punkt 1 eespool).

17      Juhindudes suunistest määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise suunised“), kinnitas komisjon Pometonile määratava trahvi põhisummaks 16% selle müügi väärtusest, mille hageja oli EMP riikide turgudel realiseerinud 2006. aastal, st viimasel täisaastal, mil Pometon kõnealuses rikkumises osales, enne kui müüs oma abrasiivide sektoris tegutseva üksuse oma Prantsuse konkurendile.

18      See protsent vastab põhimäärale 15%, mida on lisaks suurendatud 1% võrra, et võtta arvesse asjaolu, et rikkumise geograafiline ulatus hõlmas kogu EMPd. (vaidlustatud otsuse põhjendused 214–216). Kooskõlas trahvide arvutamise suuniste punktiga 25 suurendati põhisumma muutuvat osa seejärel täiendava summaga 16%, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi sõlmida hindade kooskõlastamise kokkuleppeid (vaidlustatud otsuse põhjendus 220).

19      Selliselt arvutatud põhisummat raskendavate asjaoludega seoses ei suurendatud. Seevastu vähendati Pometonile määratud summat 10% kergendavate asjaolude tõttu, kuna ta osales kartelli teises osas teistest ettevõtjatest väiksemas ulatuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 225).

20      Kohaldades trahvide arvutamise suuniste punkti 37, mis võimaldab komisjonil suunistes sätestatud metoodikast kõrvale kalduda, kui „konkreetse juhtumi [eripärad]“ seda õigustavad, kohandas see institutsioon lõpuks trahvi põhisummat täiendavalt (vaidlustatud otsuse põhjendused 228–231), vähendades seda 60%.

21      Kokkuvõttes, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse artiklist 2, jäi pärast selliseid arvutusi hagejale määratud trahvi suuruseks 6 197 000 eurot (vt punkt 12 eespool).

II.    Menetlus ja poolte nõuded

22      Hagiavaldusega, mis jõudis Üldkohtu kantseleisse 3. augustil 2016, esitas hageja käesoleva hagi.

23      Kirjaliku menetluse lõppemisest teavitati pooli 21. veebruaril 2017. Kooskõlas Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõikega 2 esitas hageja Üldkohtu kantseleisse 24. märtsil 2017 saabunud dokumendis põhjendatud taotluse kohtuistungi korraldamiseks.

24      Vastavalt kodukorra artiklile 28 suunas Üldkohus 21. märtsi 2018. aasta otsusega kohtuasja lahendamiseks koja laiendatud koosseisule.

25      Rahuldades hageja alternatiivse taotluse menetlustoimingu tegemiseks, kohustas Üldkohus 22. märtsi 2018. aasta määrusega kodukorra artikli 91 punkti b, artikli 92 lõike 1 ja artikli 103 lõike 1 alusel komisjoni esiteks esitama koopia kokkuleppeotsuse täisversioonist ning koopia leebema kohtlemise taotlejate ütlustest, mis sisaldusid haldustoimiku dokumentides ID 5, ID 10, ID 136 ja ID 643, ning teiseks avaldama nimetatud otsuse tegemisel arvesse võetud kokkuleppeotsuse adressaatide 2009. aasta kogukäibe suuruse.

26      Lahendades taotlust käsitleda konfidentsiaalsena komisjoni poolt eelpoolnimetatud 22. märtsi 2018. aasta määruse täitmiseks esitatud dokumente, otsustas Üldkohus 4. mai 2018. aasta määrusega Pometon vs. komisjon (T‑433/16), et leebema kohtlemise taotlejate suuliste ütluste üleskirjutusi sisaldavate dokumentidega ID 5, ID 10, ID 136 ja ID 643 võivad hageja advokaadid tutvuda Üldkohtu kantseleis. Seevastu ei rahuldanud kohus taotlust käsitleda konfidentsiaalsena esiteks kokkuleppeotsuse nelja adressaadi 2009. aasta kogukäibe suurust ja teiseks selle otsuse tabelites nr 1 (põhjendus 90), nr 3 (põhjendus 100) ja nr 4 (põhjendus 103) sisalduvaid andmeid.

27      Menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus esiteks hagejal esitada oma kirjalikud seisukohad selle kohta, milline on eespool punktis 26 nimetatud mittekonfidentsiaalsetena käsitletavate andmete mõju viiendale väitele, mis puudutab põhisumma kohandamist trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaselt. Hageja täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul. Teiseks paluti pooltel kohtuistungil vastata suuliselt mitmele kirjalikule küsimusele.

28      Lisaks palus komisjon kohtuistungil luba esitada dokument asjaomase kartelli viie osalisega seotud andmeid sisaldava tabeliga, millele ta väidab olevat tuginenud, kui ta kohandas neist igaühe suhtes trahvi põhisummat trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaselt. Komisjon palus neid andmeid käsitleda avalikkuse suhtes konfidentsiaalsetena.

29      Üldkohus otsustas selle dokumendi toimikusse lisada, ilma et see piiraks dokumendi vastuvõetavuse hindamist, ja määras vastavalt kodukorra artikli 85 lõikele 4 hagejale 2. juulil 2018 lõppeva tähtaja nimetatud dokumendi osas oma märkuste esitamiseks. Hageja esitas vastavad märkused 2. juulil 2018 ning sellel kuupäeval menetluse suuline osa lõpetati.

30      Üldkohtu kolmanda koja president avas 8. novembri 2018. aasta määrusega taas menetluse suulise osa. Komisjonil paluti esitada oma seisukohad hageja 2. juulil 2018 esitatud märkustes sisalduvate uute andmete kohta ning ta täitis selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul. Üldkohtu kolmanda koja president lõpetas 17. jaanuari 2019. aasta otsusega menetluse suulise osa.

31      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada või muuta vaidlustatud otsust osas, milles komisjon väidab, et ta osales rikkumises kuni 16. maini 2007, ja määrab talle trahvi hoolimata aegumisest;

–        kolmanda võimalusena tühistada määratud trahv või vähendada seda;

–        kohustada komisjoni maksma tagasi kõik summad, mida ta oli enne kohtuotsuse tegemist tasunud, ning hüvitama kõik muud kulud, mida ta vaidlustatud otsuse täitmisega seoses kandis;

–        rakendada menetluse korraldamise meetmeid või teise võimalusena teostama tema taotletud menetlustoiminguid;

–        mõista menetluskulud välja komisjonilt.

32      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        jätta taotlus menetlust korraldavate meetmete võtmiseks või menetlustoimingute tegemiseks rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

33      Hageja esitab oma hagi kahe esimese nõude toetuseks neli väidet. Esiteks on vaidlustatud otsusega rikutud erapooletu menetluse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid ning kaitseõigusi, sest komisjoni pani talle süüks konkreetse käitumise juba kokkuleppeotsuses, sidudes sellega ka vaidlustatud otsuses tema suhtes esitatud süüdistused.

34      Teiseks leiab hageja, et on rikutud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, esitatud põhjendus on ebapiisav ja vastuoluline, ning on rikutud kaitseõigusi ja tõendamiskoormise jaotamise eeskirju, sest komisjon pani hagejale tõendite puudumisel süüks osalemist väidetavas kartellis, milles viimane tegelikult kunagi ei osalenud.

35      Kolmandaks on vaidlustatud otsusega rikutud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, sest komisjon asus seisukohale, et kartell oli eesmärgilt konkurentsi piirav.

36      Neljandaks vaidlustab hageja enda kartellis osalemise kestuse ning esitab aegumise vastuväite.

37      Lõpuks, kolmanda nõude puhul, millega palutakse tühistada määratud trahv või seda vähendada, tugineb hageja põhjendamisekohustuse rikkumisele, samuti proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisele, seoses komisjoni poolt põhisumma erakorralise kohandamisega trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaselt.

A.      Esimene väide, mille kohaselt on rikutud erapooletu menetluse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid ning kaitseõigusi, kuna komisjon pani talle konkreetse käitumise süüks juba kokkuleppeotsuses, sidudes sellega ka vaidlustatud otsuses tema suhtes esitatud süüdistused

1.      Poolte argumendid

38      Hageja märgib, et kuigi tema ei ole kokkuleppeotsuse adressaat, on teda selle otsuse punktis 4 („sündmuste kirjeldus“) nimetatud mitmel korral sisuliselt selles kartellis aktiivselt osalenud ettevõtjana. Hageja tõstab eriti esile järgmised lõigud kokkuleppeotsuses, kus komisjon otseselt tema tegevusele viitab:

„26. Ervini, Winoa, Pometoni, MTS ja Würthi vahel olid sagedased kahe- aga ka mitmepoolsed kontaktid, mille käigus arutati nende kõigi EMPs müüdavate terasabrasiivide põhilisi hinnakomponente, nagu vanametalli ja energia hinnalisa. Osalised arutasid (kasutades peamiselt kahepoolseid kontakte), millised konkurentsiparameetrid oleksid nende vahel konkreetsete klientide puhul lubatud. Nimetatud üldises kontekstis hõlmas osaliste tegevus kogu EMPd.

[…]

28. 2003. aasta oktoobris toimus Winoa, Ervini ja Pometoni vahel kohtumine […] eesmärgiga kooskõlastada kõigi ettevõtjate jaoks vanametalli ühise lisatasu ühtne arvutusmudel […].

29. MTS ja Würth […] ei osalenud Winoa, Ervini ja Pometoni vahelise lepingu sõlmimise algusetapis.

31. Kontaktid Pometoniga jätkusid kuni 16. maini 2007, mil Pometon müüs oma terasabrasiivide sektoris tegutseva üksuse Winoale ja lahkus turult.

[…]

38. Tõenditest ilmneb, et alates 2003. aasta oktoobrist olid kontaktid Winoa, Ervini ja Pometoni vahel arenenud väljakujunenud käitumismustriks.“

39      Hageja hinnangul ei olnud need viited vajalikud ega ka mitte tarvilikud. Esiteks väidab hageja eelkõige, et kokkuleppeotsuse punktis 31 esitatud asjaolud – kus sisuliselt väidetakse, et hageja osales kartellis kuni 16. maini 2007 ehk päevani, mil ta müüs oma tegevusüksuse Winoale ja lahkus turult – ei sisaldu ülejäänud nelja asjaomase ettevõtjaga sõlmitud kokkuleppe sõlmimise ettepanekus. Teiseks, igal juhul võib kokkuleppemenetluse lõppotsus puudutada üksnes kokkuleppemenetluse osaliste tegevust ja neile määratud trahve.

40      Sellist analüüsi toetab ka kokkuleppeotsuse võrdlus komisjoni 25. juuni 2014. aasta otsusega C(2014) 4227 final, juhtumis AT.39965 – Seened, kus samuti oli tegemist kokkuleppemenetlusega. Hageja väitel ei sisaldu selle otsuse asjassepuutuvate sündmuste kirjelduse osas ühtegi viidet ettevõtjale, kes ei nõustunud kokkulepet sõlmima.

41      Sellistel asjaoludel näitavad kokkuleppeotsuses tehtud viited hageja tegevusele kahtluseta, et enne kui hageja oli saanud võimaluse ennast kaitsta, oli komisjon juba tema süü ette ära otsustanud. Sel põhjusel on vaidlustatud otsusega rikutud erapooletu menetluse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid ning hageja kaitseõigusi.

42      Viimasega seoses vaidlustab hageja lisaks komisjoni põhjendused, mis põhinevad tõlgendusel, mille Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikele 2 on seoses süütuse presumptsiooniga andnud.

43      Selle sättega seoses väitis hageja nimelt, et vastupidi komisjoni seisukohale (vt punkt 51 allpool), on EIK oma 27. veebruari 2014. aasta otsuses Karaman vs. Saksamaa (CE:ECHR:2014:0227JUD001710310) leidnud, et kui kriminaalmenetluses mitme isiku suhtes, kelle osas ei ole võimalik samal ajal otsust teha, on süüaluste süü tõendamiseks esimeses otsuses vajalik teha viide rikkumises osalejale, kelle suhtes tehakse hiljem teine ostus hilisema kriminaalmenetluse käigus, peab pädev kohus hoiduma avaldamast rohkem teavet kui see on vajalik kriminaalvastutuse hindamiseks nende süüaluste suhtes, kelle üle mõistetakse kohut selle menetluse käigus (EIK 27. veebruari 2014. aasta otsus Karaman vs. Allemagne, CE:ECHR:2014:0227JUD001710310, punktid 64 ja 65).

44      Kuid sama kriteeriumi peab hageja hinnangul kohaldama ka olukorras, kui komisjon, nagu käesoleval juhul, olles avanud rikkumismenetluse viie ettevõtja suhtes, keda kahtlustatakse kartellis osalemises, võtab esiteks vastu kokkuleppeotsuse nendest nelja suhtes ning teeb teiseks seejärel viienda suhtes, kes oli vahepeal kokkuleppemenetlusest loobunud, rikkumisotsuse määruse nr 773/2004 üldsätete alusel läbi viidava tavapärase menetluse kohaselt.

45      Lisaks, mis puudutab komisjoni põhjendust, mille kohaselt oli hageja nimi kokkuleppeotsuse esialgses versioonis märgitud tahtmatult, siis märgib hageja, et süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine seisneb selles, et sõltumatult kokkuleppeotsuse avalikustamise viisist on selles otsuses esitatud täpsed süüdistused Pometoni suhtes kõnealuses kartellis osalemises. Hageja nime asendamine kokkuleppeotsuse hilisemas, 6. jaanuaril 2015. aastal avalikustatud versioonis, väljendiga „muu ettevõtja“ ei tee seetõttu olematuks nimetatud põhimõtte rikkumist vaidlustatud otsuses.

46      Komisjon vaidleb sellisele põhjendusele vastu.

47      Tema sõnul oli esiteks hageja osutatud viidete eesmärgiks üksnes nelja kartellis osalenud ettevõtja vastutuse kindlaks tegemine ning need ei mõjutanud mingil moel komisjoni kohustust viia lõpuni võistlev menetlus hageja suhtes, pärast seda kui viimane oli kokkuleppemenetlusest loobunud.

48      Kõik teised lahendused, nagu komisjon veel kord kinnitab, viiksid nii menetluslikult kui sisulise karistuse poolest teatud liiki „trahvivabastuseni“ nende ettevõtjate suhtes, kes loobuvad kokkuleppemenetlusest, millega nad algselt nõustusid.

49      Komisjon täpsustab samuti, et need kaks järjestikust menetlust moodustavad keerulise menetluse, mida nimetatakse ka „hübriidmenetluseks“, kuna neid reguleerivad erinevad õigusnormid – kokkuleppemenetlus on reguleeritud erisätetega määruse nr 773/2004 artiklis 10a, samas kui hilisem võistlev menetlus on reguleeritud sama määruse teiste sätetega, mille õiguspärasust, olgu lisatud, hageja kahtluse alla seadnud ei ole. Kuid ka hübriidmenetluse raames ei tohi kokkulepet mittesõlminud ettevõtja positsioon anda talle menetluslikku eelist, mis võimaldaks kohaldatavatest sätetest kõrvale kalduda.

50      Edasi väidab komisjon, et ta järgis igal juhul hageja suhtes korrektselt süütuse presumptsiooni ja eelkõige EIK 27. veebruari 2014. aasta otsuses Karaman vs. Saksamaa (CE:EIK:2014:0227JUD001710310) nimetatud nõudeid. Sellega seoses täpsustab komisjon, et ta on hoolsust üles näidates sõnaselgelt kokkuleppeotsuse 4. joonealuses märkuses kui ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 27 ja 28 kinnitanud, et kokkuleppeotsuses esitatud faktide kirjeldus ei anna mingil moel alust teha järeldusi Pomentoni süü kohta seoses osalemisega selles kartellis, kuivõrd selle ettevõtja poolt rikkumise tuvastamiseks viiakse hiljem läbi võistlev menetlus.

51      Lõpuks, et teha kindlaks, kas käesoleval juhul on rikutud süütuse presumptsiooni põhimõtet, peab komisjoni arvates arvestama Pometoni kaitseõigusi, mis käesoleval juhul olid tagatud kogu vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud tavamenetluse vältel.

2.      Üldkohtu hinnang

a)      Käesoleva kohtuasja õigusraamistik seoses komisjoni kokkuleppeotsuse oluliste aspektidega

52      Enne selle väite analüüsimist tuleb lühidalt täpsustada, et hageja esitas oma kaitseõiguste rikkumise väite üksnes seoses sellega, et komisjon oli maininud tema teatud tegevust kokkuleppeotsuses, mille adressaat ta sellegipoolest ei ole. Seega ei heida hageja komisjonile üldse mitte ette kõigi, eelkõige määruse nr 773/2004 üldsätetega kehtestatud kaitseõigusega seotud menetluslike tagatiste järgimata jätmist vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud tavamenetluse vältel.

53      Käesoleva väite eesmärgi täpsustamise järel on sobiv esmalt märkida, et pooled on eri meelt eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 1 ja artikli 48 ulatuse suhtes, eelkõige, mis puudutab viimati nimetatud sätet, arvestades nende kummagi arusaama 27. veebruari 2014. aasta otsusest Karaman vs. Saksamaa (CE:EIK:2014:0227JUD001710310), mille EIK tegi süütuse presumptsiooni kohta keerulises kriminaalmenetluses, mis puudutas mitut isikut, kelle kohtuasja ei olnud võimalik koos menetleda (vt punktid 43 ja 50 allpool). Need kaks harta artiklit on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 41

1. Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.

[…]

Artikkel 48

1. Iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.

2. Iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud.“

54      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kuigi komisjoni ei saa vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale oma eesõiguste teostamisel konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemisel pidada „kohtuks“ inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 tähenduses ja nimelt karistusfunktsiooni täitvaks avalikuks võimuks, peab ta haldusmenetluses siiski järgima Euroopa Liidu põhiõigusi, mille hulka kuulub ka harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõte. Täpsemalt puudutab komisjoni haldusmenetlust keelatud kokkulepete valdkonnas just viimati nimetatud säte, mitte harta artikkel 47, mis tagab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 154).

55      Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et karistusõiguse valdkonnast pärinevat ja käesoleval ajal harta artikli 48 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni kohaldatakse asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega kaasneda võivate karistuste laadi ja raskust arvestades mutatis mutandis ka konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes (8. juuli 1999. aasta kohtuotsus Hüls vs. komisjon, C‑199/92 P, EU:C:1999:358, punkt 150; vt selle kohta ka 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Eturas jt, C‑74/14, EU:C:2016:42, punktid 38–40 ja 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punktid 93 ja 94).

56      Eelnevast järeldub, et konkurentsieeskirjade rikkumiste menetluste kohta käivas liidu õiguse kehtivas raamistikus põhineb ettevõtja, keda komisjon süüdistab ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumises, põhi- ja menetlusõiguste austamise tagamine esiteks selle institutsiooni kohustusel tegutseda igas konkurentsieeskirjade kohaldamise etapis erapooletult (harta artikkel 41), hõlmates ka kohustust austada puudutatud äriühingute süütuse presumptsiooni nende vastu algatatud menetluses (harta artikkel 48); ja teiseks kõigi ettevõtjate, kes on selle institutsiooni poolt ELTL artikli 101 lõike 1 alusel vastu võetud siduva akti adressaadid, õigust pöörduda oma õiguste kaitseks Euroopa Liidu kohtute, esmalt esimeses astmes Üldkohtu ja edasi vajaduse korral apellatsioonkaebusega Euroopa Kohtu poole.

57      Seoses käesolevas asjas kohalduvate menetluseeskirjadega on sellise üldise raamistiku taustal sobiv märkida, et määruse nr 773/2004 artikli 2 kohaselt komisjon, otsustades algatada mõne ettevõtja suhtes menetluse, et uurida „juhtumit, mil kahtlustatakse rikkumist“ (vt ELTL artikkel 105), „esitab vastuväited või palub pooltel teatada huvist astuda läbirääkimistesse kokkuleppe saavutamiseks“.

58      Sellest teisest vaatenurgast näeb selle määruse artikli 10a lõige 1 ette, et „[p]ärast menetluse algatamist […] võib komisjon kehtestada pooltele tähtaja, mille jooksul võivad pooled kirjalikult teatada, kas nad on valmis osalema kokkuleppe sõlmimise arutelus, selleks et neil oleks hiljem võimalik esitada nõusolek kokkuleppe sõlmimiseks.“

59      Sellega seoses on komisjoni teatise, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud vastu vastavalt nõukogu määruse nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23 (ELT 2008, C 167, lk 1, edaspidi „kokkuleppemenetluse teatis“), punktis 11 lisaks täpsustatud, et asjaolu, et nendes kirjalikes avaldustes on ettevõtjad näidanud üles huvi võtta osa nimetatud läbirääkimisest „ei tähenda seda, et pooled tunnistaksid, et nad osalesid rikkumises või on selle eest vastutavad“.

60      Kavandatavatel läbirääkimistel konkreetsemalt edasi liikumiseks näeb määruse nr 773/2004 artikli 10a lõige 2 siiski ette järgmist:

„Komisjon võib teavitada kokkuleppemenetluses osalevaid pooli:

a) vastuväidetest, mida komisjon kavatseb poolte kohta esitada;

b) tõenditest, mida on kasutatud kavandatavate vastuväidete kindlaksmääramiseks;

c) kättesaadavate dokumentide mittekonfidentsiaalsetest versioonidest, mis on selleks ajaks kantud toimikusse […];

d) võimalike trahvide ulatusest.“

61      Käesoleval juhul ilmneb toimikust, et igaüks viiest ettevõtjast, kes osales oletatavas abrasiivide kartellis, kaasa arvatud Pometon, said pärast kirjalike avalduste esitamist kogu määruse nr 773/2004 artikli 10a lõikes 2 nimetatud teabe (vt punktid 8 ja 60 eespool).

62      Just sellist õiguslikku ja faktilist konteksti arvestades tuleb hinnata käesoleva väite sisu.

b)      Komisjoni erapooletuse kohustuse ja süütuse presumptsiooni ulatus, eriti ajaliselt nihkes hübriidmenetluse puhul

63      Selleks et hinnata esiteks, kas komisjon on Pometoni suhtes täitnud oma kohustust olla erapooletu, ning seda eelkõige kokkuleppemenetluse raames, millest viimane ikkagi loobus, tuleb märkida, et kokkuleppeotsus, mille komisjon tegi ülejäänud nelja kartellis osalenud ettevõtja suhtes, lõpetas kahtlusteta rikkumise, milles komisjon neid süüdistas, ja seeläbi ka kartelli, milles rikkumine seisnes, ning selle negatiivsed mõjud kõnealusele turule, kui neli viiest puudutatud ettevõtjast olid tunnistanud abrasiivide hinna kooskõlastamist ja nõustunud sellise tegevuse koheselt lõpetama.

64      Seevastu ei lõpetanud sama kokkuleppeotsus komisjoni tegevust seoses 16. jaanuaril 2013 avatud rikkumismenetlusega Pometoni vastu (vt punkt 7 eespool), sest viimane oli loobunud osalemast kokkuleppemenetluses, mille suhtes ta oli algselt selgelt huvi üles näidanud, ja uurimine tema asjas pidi jätkuma võistlevas menetluses, rikkumismenetluse raames, millest nüüd oli saanud hübriidmenetlus. Kokkuleppeotsuse 4. joonealuses märkuses esitatud täpsustuse kohaselt oli pärast seda, kui Pometon oli kokkuleppemenetlusest loobunud, “määruse nr 1/2003 artiklil 7 põhinev haldusmenetlus [Pometoni] vastu [veel] pooleli“.

65      Selles kontekstis on hageja pakutud tõlgendus, mille kohaselt kokkuleppeotsuses esitatud viited tema teatud tegevusele rikuvad tema õigust süütuse presumptsioonile, tekitades kahtlusi erapooletuses, mida komisjon pidi tema suhtes üles näitama, on objektiivselt vastuolus asjaoluga, et komisjon on eelkõige kokkuleppeotsuse 4. joonealuses märkuses sõnaselgelt välistanud selles menetluse staadiumis Pometoni süü nimelt seetõttu, et uurimine tema suhtes pidi jätkuma võistlevas menetluses eraldi süüdistusakti, nimelt vastuväiteteatise alusel, mille komisjon võttis tegelikult vastu 3. detsembril 2014.

66      Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka kokkuleppeotsuse põhjenduses 38 tehtud viide Pometoni tegevusele, milles komisjon kinnitab, et tema käsutuses olevatest „tõenditest ilmneb, et alates 2003. aasta oktoobrist olid kontaktid Winoa, Ervini [leebema kohtlemise taotleja] ja Pometoni vahel arenenud väljakujunenud käitumismustriks“ (vt punkt 38 eespool).

67      Esmalt ei sisalda see sõnastus ühtegi õiguslikku kvalifikatsiooni kõne all olevatele asjaoludele kohta ega võimalda objektiivselt järeldada nagu oleks komisjon selles menetluse staadiumis juba teinud kindlaks Pometoni süü, kuivõrd selles kokkuleppeotsuse sissejuhatavas osas ei olnud ta teinud veel järeldusi ka nelja ülejäänud kartellis osaleja suhtes, kes üksi olid selle otsuse adressaatideks.

68      Edasi, asjaolu, et sama kokkuleppeotsuse järgmises punktis, mis käsitleb nende ülejäänud nelja ettevõtja kohta esitatud asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni („Legal Assessment“), mainitakse, et need viimati nimetatud ettevõtjad on võtnud omaks osalemise rikkumises ja tunnistanud seega oma süüd, ei muuda automaatselt, de facto ega de jure, asjaolude kirjelduses esitatud viiteid hageja teatud tegevusele mingiks komisjoni „varjatud hinnanguks“ ka Pometoni süü kohta.

69      Siiski peab kokkuleppeotsuse koostamisel, mis võeti vastu nagu käesolevas asjas hübriidmenetluseks muutunud menetluse käigus, piir ühelt pool kogu kartelli kui sellise kohta asjaolude ülevaate ja teiselt poolt õigusliku kvalifikatsiooni andmise vahel konkreetsetele asjaoludele, mida omistatakse ettevõtjatele, kes süüd on tunnistanud, jääma võimalikult selgeks ja ühemõtteliseks just selleks, et mitte samastada sama haldustoimiku raames, mis käesoleval juhul puudutab abrasiivide kartelli (vt punkt 3 allpool), kokkuleppele jõudnud ettevõtjate lõplikku õiguslikku olukorda selle ettevõtja omaga, kes kasutas oma õigust kokkuleppemenetlusest loobuda ja kelle suhtes on haldusmenetlus veel käimas (vt punkt 64 allpool).

70      Eelöeldu tõttu peab komisjon esmalt juhinduma kohustusest olla erapooletu, mille harta artikkel 41 kõigile liidu institutsioonidele paneb, nagu rõhutas Euroopa Kohus oma 11. juuli 2013. aasta otsuses Ziegler vs. komisjon (C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 154), kui ta koostab kokkuleppeotsust konkreetse menetluse kontekstis, millest on kujunenud hübriidmenetlus, ettevõtja suhtes, kes sellest menetlusest loobus (vt punkt 54 allpool).

71      Ettevõtja, kes on lõpuks otsustanud kokkuleppest loobuda, ei ole selle ajani kaotanud ei oma õigust olla koheldud erapooletult ega õigust süütuse presumptsioonile, mis puudutab vastavat rikkumist, kuigi ta ei saa formaalselt süüdistust enne vastuväiteteatise vastuvõtmist, millega avatakse võistlev menetlus, millest käesoleval juhul teavitati hagejat 3. detsembril 2014.

72      Seetõttu nõuab harta artikliga 41 kehtestatud erapooletuse kohustus, et komisjon peab hübriidmenetluses kokkuleppeotsust koostades ja põhjendades kasutama kõiki vajalikke abinõusid, et see ostus, mis küll ei ole adresseeritud ettevõtjale, kes kokkuleppemenetlusest väljus, ei kahjustaks selle ettevõtja menetluslikke tagatisi, mida viimane võib kasutada hilisema võistleva menetluse käigus. Need teksti koostamist puudutavad abinõud peavad komisjoni julgustama vältima nii palju kui võimalik kokkuleppeotsuses selle ettevõtja nimetamist, kes kokkuleppele ei läinud. Siiski ei tähenda see täielikku keeldu ettevõtjat – kaudselt või otseselt – nimetada.

73      EIK kohtupraktika kohtuasjas, mis viis 27. veebruari 2014. aasta otsuseni Karaman vs. Saksamaa (CE:EIK:2014:0227JUD001710310) (vt punkt 53 allpool) ei toeta hageja väidet, nagu pidanuks komisjon, olles kohustatud järgima erapooletuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid, nagu neid kohaldatakse haldusmenetlusele ELTL artikli 101 rikkumise menetlemisel, vältima viiteid tema teatud tegevusele.

74      EIK 27. veebruari 2014. aasta otsuses Karaman vs. Saksamaa (CE:EIK:2014:0227JUD001710310) on see kohus leidnud, et mitme süüdistatavaga keerulises kriminaalmenetluses on menetluste lahutamine ja ajaline nihe siiski kooskõlas süütuse presumptsiooni põhimõttega karistusõiguses, kuid seda siiski tingimusel, et asjaomane kohus järgib teatud ettevaatust, koostades esimest kahest karistusõiguslikust otsusest, mis olid vajalikud ja ajaliselt nihkes eelkõige selleks, et edukamalt juhtida menetlust märkimisväärse hulga kaassüüdistavate suhtes.

75      Aga käesoleval juhul on komisjon mutatis mutandis hageja suhtes niiviisi toiminud, kui ta koostas sellest kartellist osa võtnud ülejäänud neljale ettevõtjale adresseeritud kokkuleppeotsust, nagu ilmneb ka eespool punktides 63–68 tehtud järeldustest.

76      Lisaks ei saa kokkuleppeotsusest huvitatud avalikkus seda lugedes objektiivselt järeldada esialgses kokkuleppeotsuses tehtud viidetest teatud Pometoni tegevusele (vt punkt 45) selle ettevõtja lõplikku süüd, arvestades, et otsuses rõhutatakse ühemõtteliselt, et see on suunatud üksnes neljale ettevõtjale, kes oma rikkumist tunnistasid, ning et Pometoniga seotud asja menetletakse edaspidi eraldi võistlevas menetluses.

77      Eeltoodud kaalutlusi arvestades jääb selle väite analüüsi täielikkuse huvides üle üksnes kontrollida, kas kokkuleppeotsuse „sündmuste kirjelduses“ esinevaid viiteid hageja nimele ja tema teatud tegevusele võib pidada vajalikeks kõnealuse kartelli aluseks olevate asjaolude võimalikult täieliku kirjelduse esitamiseks.

78      Sellest vaatenurgast vaadates tuleb esiteks märkida, et mis puudutab sama kartelli osalisi, siis peab sellise kontrolli läbi viima, pidades silmas mitte üksnes selle kokkuleppeotsuse adressaadiks oleva nelja ettevõtjaga seotud faktilist ja õiguslikku konteksti, vaid ka laiemat menetluse tausta, millest on saanud hübriidmenetlus, ning mis seetõttu hõlmab vältimatult ka hageja kui menetluse objektiks olevas rikkumises väidetava osaleja olukorda ja kelle suhtes komisjon tegelikult oli võtnud 16. jaanuaril 2013. aastal vastu otsuse algatada uurimine seoses abrasiivide kartelliga (vt punkt 7 eespool).

79      Arvestades komisjoni tegevuse järjepidevust käesoleval juhul ülejäänud nelja ettevõtja suhtes peetud kokkuleppemenetluse ja tavamenetluse vahel, mis päädis vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega hageja vastu (vt punkt 64 eespool), võivad kokkuleppeotsuses sisalduvad vaidlusalused viited viimase teatud tegevusele olla objektiivselt tarvilikud kartelli kui terviku aluseks olevate asjaolude kirjeldamisel.

80      Selleks et hinnata, kas komisjon järgis erapooletuse kohustust kogu hübriidmenetluse vältel, sobib aluseks võtta, nagu tegid ka pooled, EIK 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsuses Karaman vs. Saksamaa (CE:ECHR:2014:0227JUD001710310) määratletud tõlgenduskriteeriumid. Neid kriteeriume tuleb siin arvestada mõistagi mutatis mutandis, kuivõrd kohtuasjas Karaman puudutasid need kriteeriumid üksnes ajalises nihkes karistusõiguslikku menetlust (vt punkt 74 eespool), millega käesoleval juhul hübriidse haldusmenetluse näol tegemist ei ole.

81      Esiteks, seoses ettevaatusabinõudega, mida komisjon on kokkuleppeotsuse tegemisel arvestanud, tuleb veel kord märkida, et hageja vaidlustatud viited, mis esinevad üksnes kokkuleppeotsuse punktis 4 „Sündmuste kirjeldus“, ei sisalda mingit õiguslikku hinnangut selle ettevõtte tegevusele.

82      Lisaks nimetab komisjon kokkuleppeotsuse punktis 2, kohe peale punktis 1 toodud nende nelja ettevõtja nimetamist, kes on selle kokkuleppeotsuse adressaatideks, sõnaselgelt hagejat, täpsemalt punktis 2.25, kui ettevõtjat, kes on kartelli osaliste suhtes algatatud uurimise objekt, kuid mitte osaline kokkuleppemenetluses. Sellega rõhutab komisjon mitmetähenduslikkuse vältimiseks veel kord, et hageja ei ole selle otsuse adressaat.

83      Samuti, nagu juba märgitud punktides 64 ja 65 eespool, täpsustas komisjon kokkuleppeotsuse 4. joonelauses märkuses, et ta tugineb asjaoludele, mida tunnistasid neli ettevõtjat, kes võtsid vastu kokkuleppe, ning et viited Pometoni tegevusele on suunatud üksnes nende nelja ettevõtja vastutuse kindlaks tegemisele, kuivõrd menetlus Pometoni vastu peab veel jätkuma.

84      Sellest järeldub, et kõnealused viited Pometonile ei võimaldanud objektiivselt kahtlustada, et komisjon oleks tahtlikult ette otsustanud selle ettevõtja süü ja vastuse üle selle kartelli raames juba kokkuleppeotsuse tegemise staadiumis, mis oli suunatud nende nelja ettevõtja suhtes, kes osalesid selles otsuses käsitletud kartellis.

85      Teiseks, mis puudutab küsimust, kas kokkuleppeotsuses esitatud viited hageja tegevusele olid vajalikud selle otsuse adressaatide vastutuse kindlaks tegemiseks, tuleb esmalt välistada hageja pakutud võrdlus komisjoni kokkuleppeotsusega menetluses, mis päädis komisjoni otsusega C(2014) 4227 final, kus üks kartellis osalenud ettevõtjatest oli samuti kokkuleppest loobunud (vt punkt 40 eespool).

86      Õigupoolest ei ole nende kahe kohtuasja asjaolud identsed. Igal juhul ei ole hageja näidanud selget sarnasust kartellide vahel viidatud ja käesolevas menetluses.

87      Siiski on sobiv veel kord märkida, et kokkuleppeotsuse põhjenduse 38 sõnastus, mille kohaselt sellele eelnevates põhjendustes sisalduvatest viidetest hageja olukorrale „ilmneb, et alates 2003. aasta oktoobrist olid kontaktid Winoa, Ervini ja Pometoni vahel arenenud väljakujunenud käitumismustriks“, tähistades ühtlasi rikkumise algust, ei tähenda seda, nagu oleks komisjon kokkuleppeotsuse põhjenduste selles järgus juba teinud kindlaks faktilised ja õiguslikud asjaolud, et tõendada Pometoni süüd kõnealuses rikkumises osalemises, samamoodi nagu nelja ülejäänud ettevõtja osas, kes oma süüd tunnistasid (vt punktid 66 ja 67 eespool).

88      Seoses kokkuleppeotsuse põhjendusega 37, mis puudutab kartelli geograafilist ulatust, mis nende viie ettevõtja osas hõlmas kogu EMPd, tuleb märkida, et kuivõrd komisjon oli teinud kindlaks ühe ja vältava rikkumise, oli vajalik teha kindlaks ka kartelli kui terviku territoriaalne ulatus (vt punkt 259 allpool).

89      Lõpuks tuleb arvestada, et kokkuleppeotsuse põhjenduses 31 märgitu – „[k]ontaktid Pometoniga jätkusid kuni 16. maini 2007, mil Pometon müüs oma abrasiivide sektoris tegutseva üksuse Winoale ja lahkus [kõnealuselt] turult“ – eesmärk ei ole järeldada hageja vastutust rikkumise eest, mida see otsus käsitleb, vaid on mõeldud täpsustama selle kartelli, milles osalemist olid tunnistanud need neli ettevõtjat, kes olid kokkuleppeotsuse adressaadid, ajalist arengut, arvestades nimelt, et sellel päeval omandas Pometoni tegevuse Winoa (vt kokkuleppeotsuse põhjendused 32–35).

90      Neil asjaoludel ja arvestades eespool punktides 57–60 nimetatud käesolevas asjas kohaldatavaid sätteid, mille õiguspärasust ei ole hageja kahtluse alla seadnud, ei saa hageja komisjonile ette heita, et ta on rikkunud kokkuleppeotsuses nende nelja huvitatud ettevõtja tegevusest teada andes oma põhikohustust olla erapooletu veel avatud abrasiividega seotud toimiku edasisel menetlemisel või rikkunud süütuse presumptsiooni tema kui ettevõtja suhtes, kes kokkuleppemenetlusest loobub, samas kui neli ülejäänud konkureerivat ettevõtjat olid selle vastu võtnud.

91      Hageja väidab siiski, et käesoleval juhul seisneb süütuse presumptsiooni rikkumine selles, et kaks abrasiivide kartelliga seotud menetlust, mille osaline ta oli, esmalt kokkuleppemenetlus ja seejärel võistlev menetlus, olid ajalises nihkes, mistõttu oli komisjon kohustatud kokkuleppeotsuses välistama igasugused viited tema konkreetsele olukorrale (vt punktid 7, 10 ja 11 eespool).

92      On tõesti ilmne, et käesoleval juhul asjaolu, et neli viiest kartelli osalisest tunnistasid oma süüd, viitab kitsalt ja vältimatult sellele, et ka viies kahtlustatav ettevõtja, nimelt Pometon, võib olla osalenud samas kartellis.

93      Kuid kui ettevõtja otsustab vabatahtlikult hübriidmenetluse kasuks selle asemel, et võtta vastu komisjoni ettepanek kokkuleppe sõlmimiseks, ei saa ta väita, kasutades süütuse presumptsiooni põhimõtet, et komisjon kui konkurentsivaldkonna reegleid järgima pidav ametiasutus peaks kokkuleppeotsuses täielikult ignoreerima teatud asjaolusid, mida kokkuleppega nõustunud ettevõtjad on tunnistanud ja mis, isegi kui need viitavad kokkuleppemenetlusega mittenõustunud hageja tegevusele, on kartelli kui terviku olemasolu hindamisel asjakohased.

94      Lisaks ei saa nõustuda ka komisjoni hinnanguga, et hageja argument on samaväärne sellega, et ettevõtjatele, kes loobuvad kokkuleppemenetlusest, antaks teatud „kaitse trahvide eest“.

95      Hageja ei soovinud esile toodud õigusküsimusega seada kahtluse alla komisjoni õigust määrata talle trahv, vaid rõhutada erapooletuse kohustust, mida see institutsioon peab järgima abrasiivide kartelli toimiku menetlemisel ja seetõttu ka süütuse presumptsiooni järgimist ajaliselt nihkes hübriidmenetluses.

96      Sellegipoolest ei anna kõigi ettevõtjate õigus loobuda kokkuleppemenetlusest neile õigust ümberlükkamatule süütuse presumptsioonile, see tähendab eeldusele, mida ei ole võimalik vastupidiste tõenditega ümber lükata; kusjuures neid tõendeid peab käesoleval juhul komisjon esitama just võistleva menetluse käigus asjaomase ettevõtjaga.

97      Järelikult, vaatamata hübriidmenetluse eripärale ja ajalisele nihkele, võimaldab selline menetlus siiski esiteks komisjonil nõuetekohaselt täita oma ülesannet kontrollida ja sanktsioneerida iga tegevust, mis võiks takistada, piirata või kahjustada vaba konkurentsi ühtse siseturu piires (ELTL artikkel 101 lõige 1), ja teiseks, puudutatud ettevõtjatel täielikult kasutada oma kaitseõigusi just otseselt võistlevas menetluses komisjoniga vastandudes.

98      Lisaks ei väida hageja seda, et selline ajaline nihe nende kahe menetluse läbiviimise vahel oleks iseenesest vastuolus selles valdkonnas asjaomaste kohaldatavate sätetega ega ka harta artikliga 41, mis kehtestab erapooletuse kohustuse liidu institutsioonidele. Seevastu leiab hageja, et käesoleval juhul kahjustab selline ajaline nihe kokkuleppeotsuse ja vaidlusaluse otsuse vahel süütuse presumptsiooni, millele tal on õigus kuni tema süü on õiguspäraselt kindlaks tehtud.

99      Sellega seoses tuleb siiski märkida, et otsus avada võistlev menetlus ettevõtja suhtes, kes on kokkuleppemenetlusest loobunud, ei kohusta komisjoni edasi lükkama või peatama meetmeid, mis on „kohased [asjaomase kartelli] lõpetamiseks“ (ELTL artikkel 105), eelkõige nende teiste ettevõtjate suhtes, kes olid oma vastutust tunnistanud, võttes vastu kokkuleppe lõpliku ettepaneku. Kokkuleppeotsuse tegemine, kui kõik õiguslikud tingimused on täidetud, vastab tegelikult üldistele ja ülimuslikele huvidele kaitsta tarbijate huvides konkurentsi. Nagu märgitakse ka komisjoni 3. augusti 2015. aasta määruse (EÜ) 2015/1348, millega muudetakse määrust nr 773/2004 (ELT 2015, L 208, lk 3), põhjenduses 3, siis „[t]arbijate huvi salajaste kartellide avastamise ja karistamise vastu on olulisem kui […] trahvi määramine ettevõtjatele, kes võimaldavad komisjonil sellise tegevuse avastada ja selle keelustada“.

100    Seega ei kohusta, esiteks, ükski käesolevas asjas kohalduv liidu õigusnorm komisjoni võtma vastu kokkuleppeotsust samal ajal rikkumise tuvastamise ja karistuse määramise otsusega ettevõtja suhtes, kes seevastu loobus kokkuleppemenetlusest või kes selles menetlusega algusest peale üldse nõustunud polegi. Selles kontekstis tuleneb võimalus ajaliseks nihkeks selgelt kokkuleppemenetluse teatise punktist 19, kus on täpsustatud:

„Kui asjaomased pooled ei esita nõusolekut kokkuleppe sõlmimiseks, kohaldatakse menetluses, mille käigus poolte kohta tehakse lõplik otsus, eelkõige määruse (EÜ) nr 773/2004 artikli 10 lõike 2, artikli 12 lõike 1 ja artikli 15 lõike 1 üldsätteid, selle asemel et kohaldada sätteid, mis reguleerivad kokkuleppemenetlust.“

101    Teiseks, ja järelikult, isegi arvestades ajaliselt nihkes hübriidmenetluse eripära, on liidu õiguse selles valdkonnas kohaldatavate sätete järgi komisjonil lubatud täita oma ülesannet kontrollida ja määrata karistusi kartellidele siiski tõhusal viisil, järgides siiski tingimust, et komisjon järgib täielikult oma kohustust olla erapooletu ning süütuse presumptsiooni poole suhtes, kes kokkuleppest loobus ja valis oma juhtumi menetlemise selle institutsiooni poolt spetsiifilise võistleva menetluse raames.

102    Puudutatud ettevõtja võib sellise võistleva menetluse käigus vaidlustada, kasutades kõiki liidu õiguses tunnustatud kaitseõigusi, ühelt poolt kõiki komisjoni poolt tema vastu esitatud tõendeid ja teiselt poolt esitada samal ajal kõik argumendid enda kahtlustest vabastamiseks.

103    Kõigil neil põhjustel tuleb tõdeda, et nii komisjoni poolt kokkuleppeotsuse koostamisel võetud teksti koostamist puudutavate ettevaatusabinõudega kui ka sisu poolest, ei saa vaidlusalused viiteid hagejale, mis selles otsuses esinevad, pidada kaudseks tõendiks selle kohta, et komisjon ei ole näidanud hageja suhtes üles erapooletust, ega seega ka süütuse presumptsiooni rikkumisest tema suhtes vaidlustatud otsuses.

104    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb see väide tagasi lükata.

B.      Teine väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, esitatud põhjendus on ebapiisav ja vastuoluline, samuti on rikutud kaitseõigusi ja tõendamiskoormise jaotamise eeskirju, kui komisjon pani hagejale süüks osalemist kartellis

105    See väide on esitatud kolmes osas. Kahes esimeses osas vaidlustab hageja oma osaluse väidetava kartelli mõlemas osas, mis puudutavad, esiteks, vanametalli lisatasu arvutusmudelit ning teiseks kooskõlastamist seoses konkreetsete klientidega. Kolmandas osas väidab hageja, et ta ei ole osalenud väidetavas ühes ja vältavas rikkumises. Nende kolme osa põhjenduseks toob hageja sisuliselt nende tõendite ebapiisavuse, millel komisjoni otsus on rajatud, pidades neid ebatäpseteks, ebajärjepidevateks ja vastuolulisteks.

106    Enne kui asuda hindama käesoleva väite neid kolme osa, tuleb esmalt selgitada tõendamiskoormise ja tõendite vaba esitamise eeskirju.

1.      Sissejuhatavad märkused seoses tõendamiskoormise ja tõendite vaba esitamisega

107    Määruse nr 1/2003 artiklis 2 nähakse otsesõnu ette, et „[ELTL artikli 101 lõike 1 või artikli 102] rikkumisega seotud tõendamiskohustus [lasub] osapoolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta“. Seega peab komisjon esitama tõendid tuvastatud rikkumise kohta ja näitama õiguslikult piisavalt rikkumist põhistavate asjaolude esinemise (vt selle kohta 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

108    Seega tuleb süütuse presumptsiooni kohaselt kohtul, kes peab hindama seda, kas komisjon on õiguslikult piisavalt põhistanud ettevõtja süü seoses ELTL artikli 101 rikkumisega, kahtluse korral otsustada ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastamise adressaat (vt selle kohta 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Seega on selles kontekstis vajalik, et komisjon esitaks kõik täpsed ja kooskõlas tõendid, et võiks arvata, et rikkumine ja vastav karistus on õiguspäraselt kindlaks tehtud, see tähendab kooskõlas kohaldatavate normidega ja eelkõige kaitseõigusega, mis on tagatud kõigile süüdistatavatele. Komisjoni esitatud iga tõend siiski ei pea vastama neile tingimustele rikkumise kõigi osadega seoses. Piisab, kui nimetatud institutsiooni esitatud tõendite kogum, tervikuna hinnatuna, vastab sellele nõudele (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt, C‑613/13 P, EU:C:2017:49, punkt 52, ja 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus CISAC vs. komisjon, T‑442/08, EU:T:2013:188, punktid 96 ja 97).

110    Kuivõrd nii keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes, kui ka karistused, mis rikkujale osaks võivad saada, on kõigile hästi teada, on tavaline, et selline tegevus toimub üha enam varjatult, et kokkusaamised ettevõtjate esindajate vahel toimuvad salaja, enamjaolt mõnes kolmandas riigis, ning et seonduv dokumentatsioon on viidud miinimumini, just selleks, et vältida kartelli avastamist ja rangeid karistusi.

111    Seega, isegi kui komisjon avastab tõendid, mis otsesõnu kinnitavad õigusvastaste kontaktide toimumist vastavate äriühingute juhtide vahel, nagu koosoleku protokollid, on need tõendid tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasju tuletamise teel taastada (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punktid 55 ja 56, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt, C‑613/13 P, EU:C:2017:49, punkt 50).

112    Seetõttu tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe enamasti tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total Marketing Services vs. komisjon, C‑634/13 P, EU:C:2015:614, punkt 26, et 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt, C‑613/13 P, EU:C:2017:49, punkt 51).

113    Arvestades konkurentsivastase tegevuse üha raskemini avastatavust, võib komisjon arvesse võtta tõendeid väljastpoolt rikkumisperioodi, kui need tõendid kuuluvad kogumisse, mille ta selle rikkumise tõendamiseks esitab. Komisjon võib seega objektiivse tõendi sisu kinnitamiseks arvestada kaudseid tõendeid konkurentsivastasele tegevusele eelnenud perioodist (vt selle kohta 2. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, T‑83/08, ei avaldata, EU:T:2012:48, punkt 188), või isegi asjaolusid sellele tegevusele järgnevast perioodist (16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 178).

114    Lisaks, kui komisjon konkurentsiõiguse rikkumise tõendamisel tugineb dokumentaalsetele tõenditele, on asjassepuutuvad ettevõtjad siiski kohustatud mitte pelgalt esitama komisjoni seisukohale usutavat alternatiivi, vaid väitma, et vaidlustatud otsuses esile toodud tõendid on rikkumise toimepanemise tõendamiseks ebapiisavad (vt 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Mis puudutab lisaks tõendusvahendeid, mida võib ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamiseks kasutada, siis kehtib liidu õiguses tõendite vaba esitamise põhimõte, millest tuleneb esiteks, et nõuetekohaselt saadud tõendite vastuvõetavust ei saa Üldkohtus vaidlustada, ning teiseks, et ainsaks asjakohaseks kriteeriumiks nõuetekohaselt saadud tõendite hindamisel on nende usaldusväärsus (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punkt 128).

116    Tõendeid käsitlevate üldeeskirjade kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud selle päritolust, selle saamisega seotud asjaoludest, selle adressaadist, sisukusest ja usaldusväärsusest.

117    Seega tuleb erilist tähtsust omistada dokumentidele, mis on koostatud otseses seoses asjassepuutuvate faktidega või nende faktide otsese tunnistaja poolt. Olukord on nii eelkõige dokumentide puhul, mis puudutavad otseselt koosolekuid, mille käigus hinnati kartelli planeerimist ja rakendamist, ja mis on ilmselgelt koostatud, ilma et oleks arvatud, et kolmandad asjassepuutumatud isikud võiks neist teada saada (vt selle kohta 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EU:T:2012:478, punkt 207, ja 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, T‑762/14, ei avaldata, EU:T:2016:738, punkt 109).

118    Seda arvestades võivad teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldused olla kartelli olemasolu kindlakstegemiseks olulise tähtsusega. Avaldused, mis on tehtud seoses komisjonilt leebusprogrammi kohaldamise taotlemisega (vt määruse 2015/1348 põhjendus 3, tsiteeritud punktis 99 eespool), on eriti kõrge tõendusjõuga (vt selle kohta 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EU:T:2004:221, punktid 205, 211 ja 212 ja 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 115). Iga leebema kohtlemise taotleja katse komisjoni eksitada võib seada kahtluse siiruse ja valmiduse koostööks ning võib seega jätta ta ilma sellise koostöö hüvest (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punkt 138).

119    Siiski ei saa keelatud kokkuleppes osalemises süüdistatud ettevõtja avaldust, mille tõele vastavuse on vaidlustanud paljud teised süüdistatud ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate poolt konkurentsieeskirjade rikkumise kohta, kui selle toetuseks ei ole muid tõendid, kuigi viimaste nõutav tõendusjõu tase võib avalduse usaldusväärsuse tõttu olla väiksem (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punkt 135 ja 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt, C‑613/13 P, EU:C:2017:49, punkt 28).

120    Kokkuvõttes, et võtta arvesse esitatud tõendeid komisjoni poolt kahtlustatava kartelli kohta, ei pea iga selle institutsiooni esitatud tõend olema tingimata täpne ja kooskõlas ega kujutama endast iseseisvalt rikkumise tõendit, vaid piisab kui süüdistus tervikuna ja komisjoni esitatud tõendid kogumis hinnatuna vastavad süü tuvastamise põhitingimustele selliselt, et liidu kohus, kes peab vajaduse korral seejärel kontrollima rikkumisotsust, võiks veenduda, et see süü on nõuetekohaselt tõendatud (vt punkt 109 eespool).

2.      Teise väite esimene osa, mille kohaselt hageja ei osalenud kartelli esimeses osas, mis puudutas „vanametalli lisatasu“ arvutusmudelit

a)      Poolte argumendid

121    Hageja väidab, et komisjoni järeldus, nagu oleks ta osalenud kartellis vanametalli lisatasu arvutusmudeli osas, on ebaõige ega põhine ühelgi tõendil. Ta väidab, et vanametalli lisatasu ei ole võimalik kohaldada automaatselt, vaid et see nõuab, esiteks, pidevat teabevahetust asjaomaste ettevõtjate vahel, ja teiseks, erinevaid kohtumisi ja kontakte, mis olid selle kartelli põhiolemuseks.

122    Sellega seoses kinnitab hageja esiteks, et ei piisa sellest, et iga tootja jälgib vanametalli hinnaindeksit nagu indeks CAEF 225 Itaalias ja indeks Eurofer teistes EMP riikides ja arvestab seejärel iseseisvalt vanametalli listasu summa, rakendades varem kokkulepitud valemit. Vastupidi ilmneb komisjoni vaidlustatud otsuses avaldatud tõdemusest (põhjendused 40, 121, 124 ja 125), et tootjad pidid vanametalli lisatasu määramiseks saama teate, mille Winoa pidi saatma iga kuu e-posti teel kõigile kartelli liikmetele (edaspidi „arvutustabel“), või selle puudumisel konsulteerima Winoa veebisaiti, kus viimane alates 2004. aasta maist avaldas teabe vanametalli lisatasu kohta, teavitades sellest kas teisi osapooli.

123    Selle kohta väidab hageja igal juhul, te tema ei ole kunagi saanud Winoalt arvutustabelit ega teavitust vanametalli lisatasu puudutava teabe avaldamise kohta Winoa veebisaidil. Lisaks vaidlustab ta selle, et seesugune avaldamine võiks asendada arvutustabeli saatmist (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 127).

124    Teiseks, mis puudutab osalemist teatud kohtumistel, siis väidab hageja, et 27 kohtumisest, mis toimusid kuni 16. maini 2007, osales tema üksnes kahel kohtumisel teiste asjaomaste ettevõtjatega – esiteks 28. septembril 2004 ja teiseks 9. juunil 2005 (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 69).

125    Nimelt ei toimunud 16. mail 2007 ühtegi kohtumist. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 52–56 nimetatud Milano (Itaalia) kohtumine toimus tegelikult 17. mail 2017, seega päev pärast seda, kui hageja oli müünud oma tegevuse abrasiivide sektoris Winoale ja lahkunud seega lõplikult nimetatud turult (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 11, 129 ja 166).

126    Kolmandaks väidab hageja seoses ülejäänud kontaktidega, et vaidlustatud otsuses nimetatud dokumentidest (põhjendused 48–55) ei nähtu, nagu oleks need kontaktid teiste kartelli osalistega olnud sellised, millest võiks järeldada, et ta alates 2004. aastast jätkas 2003. aasta oktoobris kokku lepitud vanametalli lisatasude kohaldamist.

127    Kokkuvõttes on komisjon moonutanud asjaolusid ega ole tõendanud, et hageja oli olnud osaline salajastes kontaktides.

128    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

b)      Üldkohtu hinnang

1)      Hageja algne roll vanametalli lisatasude kehtestamisel 2003. aastal

129    Hageja ei sea kahtluse alla oma algset vastustust kartelli esimeses osas, ja seda alates 3. oktoobrist 2003. Ta ei ole seda vastustust vaidlustanud ka oma vastuses 3. detsembri 2004. aasta vastuväiteteatisele (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 114 ja 160). Ka ei ole vaidluse all see, et hageja mitte üksnes sõlmis vanametalli lisatasu kokkuleppe Winoa ja Erviniga nende kolme ettevõtja esindajate kohtumisel 3. oktoobril 2003 ühes Garda (Itaalia) järve äärses restoranis, vaid et tal oli ka oluline roll 2003. aastal selle kohtumise ettevalmistamisel ning uue ühtse arvutussüsteemi valimisel.

130    Lisaks ilmneb toimiku materjalidest, et hageja oli ka pärast 3. oktoobri 2003. aasta kokkulepet kaasatud uue ühtse arvutussüsteemi kooskõlastamisse ja selle tegelikku käivitamisse. Seda seotust kinnitavad eeskätt mitu e‑kirja, mida hageja Winoaga oktoobris 2003 vahetas (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 42–45) ja mille olemasolu hageja ei vaidlustanud, aga ka Pometon Deutschlandi general manager’i e‑kiri hageja tegevjuhile 1. detsembril 2003 (põhjendus 46). See dokument näitab eriti selgelt, et hageja nõudis oma Saksamaa tütarettevõtjalt vanametalli lisatasude kohaldamist, ning see juhis just ongi täielikult kooskõlas kõnealuse kartelli strateegiaga. Lõpuks viitab Winoa ettevõttesisene e-kiri 9. detsembrist 2003 sellele, et need ettevõtjad olid samuti kooskõlastanud kõnealuse lisatasu kehtestamist Winoa ja hageja Hispaania tütarettevõtjates (vaidlustatud otsuse põhjendus 47).

131    Ka neid asjaolusid ei ole vaidlustatud.

2)      Vanametalli lisatasude automaatne kohaldamine peale 1. veebruari 2004

132    Vanametalli lisatasude ühtse arvutusvalemi aluseid, mis lepiti kokku 3. oktoobril 2003 ja mida kohaldati komisjon hinnangul kõigi kartellis osalejate poolt alates veebruarist 2004, on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 37.

133    See valem põhines, esiteks, kogu EMP ulatuses, välja arvatud Itaalia turul, vanametalli indeksil Eurofer. Seda indeksit avaldati kuni 2. märsini 2016 igakuiselt Euroferi – Euroopa terasetootjate kutseorganisatsioon – veebilehel. Nimetatud indeks Eurofer oli arvutatud keskmise hinna alusel eurodes tonni kohta, lähtudes Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi suuremate ettevõtjate pakkumise ja nõudluse hinnast (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 7).

134    Teiseks Itaalias, kus vanametalli hinnad olid oluliselt kõrgemad kui ülejäänud Euroopa riikides, põhines see valem indeksil CAEF 225, mis on rahvuslik indeks, mille koostab Milano Kaubanduskoda ja mis avaldatakse Assofermeti – Itaalia terasetootjate ühenduse – veebilehel.

135    Erinevalt Euroferi indeksist, ei esitatud CAEF 225 indeksit igakuise väärtusena, see tähendab ühe indikaatorina, vaid väikseima ja suurima hinna vahemikuna, mille avaldas Assofermet iga kahe nädala järel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 37 ja 126).

136    Kokkuleppe kohaselt arvutati nende näitajate baasil vanametalli lisatasu, lahutades „kompensatsioonina“ indeksist Eurofer arv 68 ja indeksist CAEF 225 arv 62. Klientidele kohaldatava abrasiivide baashinna saamiseks lisati selliselt saadud arv teistele kuludele, eelkõige vanametalli tegelikule ostuhinnale.

137    Vaidlustamata oma menetlusdokumentides seda arvutusviisi, väidab hageja siiski, et puudutatud tootjad ei saa kohaldada vanametalli lisatasu automaatselt üksnes nende kahe indeksi alusel.

138    Hageja väitel on selle lisatasu kohaldamiseks tegelikult vajalik, et tootja saaks igakuiselt arvutustabeli, nimelt igakuise e-kirja seoses vanametalli lisatasuga, mida Winoa kohustus saatma kuni 2007. aasta keskpaigani, või et ta jälgiks alates 2004. aasta maist teavet vanametalli lisatasu kohta, mille Winoa veebisaidil avaldas.

139    Kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates väitis hageja, et olnuks väga keeruline, seda eriti Itaalias, kohaldada vanametalli lisatasu ilma võimaluseta tugineda arvutustabelis olevatele andmetele, sest indeksi CAEF 225 näol oli tegemist iga 15 päeva järel avaldatava hinnavahemikuga, mis praktiliselt tähendab nelja näitajat kuus (vt punkt 135 eespool). Kohtuistungil täpsustas hageja selles osas samuti, et Winoa arvutas need neli näitajat üheks summaks ümber oma arvutustabelis, kus näidati ära mitte ainult ühtne summa, vaid ka vanametalli lisatasu tegelikud suurused.

140    Seepärast on hageja hinnangul komisjoni väited seoses tema osalemisega kartelli esimeses osas ekslikud ega põhine ühelgi piisaval tõendil, sest hageja ei ole kunagi saanud ei igakuiseid arvutustabeleid, mis tema arvates olid vältimatult vajalikud kartelli esimese osa teostamiseks, ega ka mitte Winoa e-kirju, milles teavitati kartelli osalisi alates maist 2004 vanametalli lisatasudega seotud teabe avaldamisest tema veebilehel ja edastati link sellele veebilehele (vt punkt 122 eespool).

141    Siiski ei saa nõustuda nende hageja argumentidega, mis põhinevad peamiselt sellel, et on ebapraktiline, kui mitte võimatu kohaldada vanametalli lisatasusid automaatselt, ja seda eriti Itaalias.

142    Alustuseks, mis puutub vanametalli lisatasu kokkuleppe rakendamisse Itaalias, siis tuleb märkida, et kuna hageja ei vaidlusta oma osalemist kokkuleppe algatamises ja algses käivitamises, ei ole tõenäoline, et Pometon, kes sisuliselt oli üks kartelli arhitektidest, selle konkurentsivastase tegevusplaani tegelikul elluviimisel võis mõistlikult võttes loobuda seda lisatasu kohaldamast, ilma et muretseks, kuidas reageerivad sellele kartelli partnerid, pelgalt põhjusel, et ta ei saanud Winoa käest piisavalt teavet. Nimelt oli Pometon selle lisatasu algataja ja see oli teiste asjaomaste ettevõtjatega läbi räägitud just nii, et iga kartellis osaleja saaks seda rakendada autonoomselt ja automaatselt, kaasa arvatud Itaalia turul, mis on esmajärjekorras Pometoni turg.

143    Sellega seoses nähtub selgesti komisjoni esitatud dokumentaalsetest tõenditest, nagu hageja peadirektori 5. septembri 2003. aasta e‑kiri Winoale, et vanametalli lisatasu süsteem oligi mõeldud rakenduma automaatselt ja et indeksid, millel süsteem põhines, olidki valitud just seetõttu. See kinnitab seda, et igakuise teabe saatmine kartelli osalistele ei olnud vanametalli lisatasu rakendamiseks mingil moel vajalik.

144    Edasi, mis puutub täpsemalt vanametalli lisatasu arvutamist Itaalias, siis ei saa nõustuda ka hageja argumendiga, mille kohaselt on vaevalt võimalik määrata kindlaks selle lisatasu summat Winoa koostatud arvutustabelita (vt punkt 139 eespool). Winoa 31. mai 2007. aasta ettevõttesisesest kirjavahetusest – millele hageja kohtuistungil Üldkohtu küsimustele vastases viitas – nähtub selgesti, et indeksi CAEF 225 taseme kindlaks tegemiseks, et seda kasutada nimetatud lisatasu arvutamiseks, kogusid Winoa töötajad üksnes Milano Kaubanduskojast andmeid hinnavahemiku kohta, mille see organ kaks korda kuus kindlaks määras, ja arvutasid nende nelja summa keskmise. Samas ei ole vaidlust selles, et selline menetlus ei ole muutunud pärast 3. oktoobri 2003. aastal vanametalli lisatasu uut arvutussüsteemi puudutava kokkuleppe sõlmimist (vt punkt 129 eespool). Seetõttu ei ole põhjust oletada, et teised kartelliosalised ei oleks suutnud vajaduse korral nimetatud tehet teostada.

145    Lõpuks ilmneb dokumentidest, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 125 tugineb, ja mille pooled on esitanud, et juba enne uue vanametalli lisatasu süsteemi kasutuselevõttu esitas Winoa igakuiselt hagejale arvutustabeli, kus mainitakse vana indeksit, millel lisatasu arvutamine põhines, ja samuti selle suuruse. Seda kinnitavad esiteks hageja peadirektori 14. veebruaril 2003 Winoale saadetud faks, ning teiseks mitu kõnealust arvutustabelit komisjoni toimikus. Samas, pidades silmas hageja osalust uue süsteemi kasutuselevõtmises (vt punktid 129 ja 130 eespool), ei ole kuigi tõenäoline, et alates 1. veebruarist 2004 lõpetas Winoa arvutustabelite saatmise hagejale, kuigi lepiti kokku, et tema ülesandeks jääb edastada kartellis osalejatele igakuiselt vanametalli lisatasu puudutav teave (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 38).

146    Kokkuvõttes ilmneb eespool punktides 141–144 uuritud tõenditest kogumis, et kartelli esimese osa automaatset kohaldamist ei saa seada kahtluse alla pelgalt seetõttu, et vanametalli lisatasu arvutusmudeli kasutuselevõtuga kaasnes igakuise teavitussüsteemi või isegi kooskõlastuse sisseseadmine, mille pidi tagama Winoa.

147    Nendel põhjendustel, kuna komisjon on nõuetekohaselt tõendanud, et vanametalli lisatasu oli igal juhul automaatselt kohaldatav, ei sea dokumentaalsete tõendite puudumine selle kohta, et Winoa saatis arvutustabeleid Pometonile tema rikkumises osalemise vältel – nagu väidab hageja –, kahtluse alla selle ettevõtja osalemise kartelli esimeses osas pärast 1. veebruari 2004.

3)      Kontaktid hageja ja teiste kartellis osalejate vahel alates 2004. aastast

148    Arvestades vanametalli lisatasu automaatset kohaldamist, ei saa nõustuda ka hageja argumendiga, mille kohaselt osalemine kohtumistel ja muud kontaktid olid vajalikud, et Pometon saaks alates 2004. aastast kartelli esimest osa rakendada.

149    Esiteks, mis puudutab koosolekute pidamist, siis vaidleb hageja vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 111 esitatud komisjoni väitele, mille kohaselt „[p]erioodil pärast ühtse „vanametalli lisatasu“ mudeli käivitamist sügisel 2003 kuni „vanametalli lisatasu“ ümbervaatamiseni suvel 2007 olid kontaktid harvemad“, ja väidab, et komisjon on sellega näidanud, et ta osales ainult kahel asjaomasel perioodil toimunud 27 koosolekust.

150    Süsteemi automaatse iseloomu tõttu, ja isegi kui möönda, et teised kartelli osalised või mõned neist osalesid koosolekutel enam-vähem regulaarselt, et jälgida vanametalli lisatasu kohaldamist, ei võimalda hageja puudumine nendelt koosolekutelt siiski järeldada, et ta seda süsteemi enam ei kohaldanud.

151    Teiseks, mis puudutab muid kontakte, siis ei sea hageja esitatud argumendid kahtluse alla nende esitatud tõendite tõendusjõudu, millele komisjon tugineb oma järelduste toetuseks küsimuses Pometoni osalemise kohta kartelli esimeses osas.

152    Esiteks märgib komisjon õigesti, et selle Winoa 24. märtsi 2004. aasta ettevõttesisese e-kirja eesmärk, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 ning milles kirjeldatakse vestlust Pometon España peadirektoriga, oli eelkõige jälgida vanametalli lisatasu rakendamist, kinnitades seega Pometoni osalemist kartelli esimeses osas. Sellega seoses asjaolu, millele hageja tugineb, et arutelu puudutas eelkõige Pometoni poolt vanametalli lisatasu kokkuleppe täitmist ühe oma Hispaania kliendi, nimelt äriühingu Acerinox osas, ei lükka seda järeldust ümber.

153    Edasi, Würthi ja Pometoni vahelised e-kirjad ajaperioodil 16.–18. novembrini 2005, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 50 puudutavad, nagu rõhutab komisjon, etteheidetava vanametalli lisatasu süsteemi kohaldamisala laiendamist abrasiivide tarnetele kartelli liikmete vahel.

154    Vastupidi hageja väidetele viitavad need kirjad selgelt nimetatud süsteemile. Eelkõige märgib hageja peadirektor oma 17. novembri 2005. aasta e-kirjas Würthile, et Pometonilt Würthile müüdavate abrasiivide hinna määramisel 2006. aastaks „oleks lahendus igakuise vanametalli lisatasu kohaldamine, nagu see praegu toimub turgudel“. See viitab sõnaselgelt asjaolule, et kartellis osalejad, sh Pometon, kohaldasid seda süsteemi asjaomastel turgudel ja selles kavatseti seiejärel laienda süsteem tarnetele tootjate vahel.

155    Lõpuks kinnitab Pometoni ja teiste kartellis osalejate vaheliste konkurentsivastaste kontaktide olemasolu ka Ervini 20. märtsi 2007. aasta ettevõttesisene e-kiri, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 52 ja milles teatatakse, et Winoa ja Pometoni esindajad on kutsunud selle kirja autorit osalema „16/17. mail“ 2007 kohtumisel Milanos, et arutada vanametalli lisatasude kohaldamist (vt punkt 301 allpool).

156    Kolmandaks ei saa vaidlustatud otsuses esitatud viiteid (põhjendused 69, 95, 107, 108, 110, 113 ja 143) hageja osalemisele koosolekutel ja muudes kontaktides kartellis osalejate vahel tõlgendada nii, nagu peaks komisjon ise neid kontakte vajalikuks kartelli esimese osa rakendamiseks, mis oleks vastuolus tõenditega selle kohta, et vanametalli lisatasu süsteem toimis automaatselt.

157    Esiteks ei seondu eespool punktis 156 nimetatud viited, millele hageja tugineb, mitte üksnes konkreetselt alates 2004. aastast kartelli esimese osa kohaldamist puudutavate kontaktidega. Teiseks, kui need ka seonduvad esimese osaga, ei kinnita need viited kuidagi vajadust selliste kontaktide järele seoses vanametalli lisatasu rakendamisega, vaid kinnitavad selgete ja kooskõlaliste tõenditena komisjoni järeldust seoses hageja vastutusega kartelli esimeses osas.

158    Eelkõige tuleb komisjoni järeldust vaidlustatud otsuse põhjenduses 95, et „Pometon osales kooskõlastatud konkurentsivastases tegevuses terasabrasiivide hindade osas, osaledes mitmel kohtumisel ja teistes kontaktides oma konkurentidega“, eelnevaid kaalutlusi arvestades mõista nii, et sellega hõlmatakse 2003. aasta ettevalmistavad kontaktid, millega valmistati ette 3. oktoobri 2003. aasta koosolekut. Lisaks selle puudutab see järeldus mitte ainult vanametalli lisatasu, vaid kartelli kahte osa tervikuna. Sama kehtib ka vaidlustatud otsuse põhjenduste 107, 108, 110, 113 ja 143 kohta. Lõpuks, mis puudutab 28. septembril 2004 ja 9. juunil 2005 toimunud koosolekuid, siis neid nimetatakse selle otsuse põhjenduses 69 üksnes seoses hageja poolt kartelli teise osa rakendamisega Saksamaal (vt punktid 215–218 allpool).

159    Järelikult, mis puudutab kartelli esimest osa, on komisjon tõendanud, et pärast vanametalli lisatasu uue süsteemi rakendamise algfaasi toimus teatud arv salajasi kontakte Pometoni ja teiste kartellis osalejate vahel (vt punktid 153–156 eespool), mis ei olnud vajalikud selle süsteemi kohaldamiseks, kuid pidid tagama järelevalve selle kohaldamise üle.

4)      Järeldus tõendite kohta, mis näitavad hageja osalemist kartelli esimeses osas

160    Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb asuda seiskohale, et hageja esitatud tõendid ei kinnita seda, nagu poleks komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud tema individuaalset vastutust kartelli esimeses osas, võttes arvesse esiteks vanametalli lisatasu kohaldamise automaatsust (vt punkt 148 eespool), ja teiseks asjaolu, et hageja vähesed, kuid olulised kontaktid teiste kartellis osalejatega, millele komisjon tugineb (vt punkt 160 eespool), näitavad, et ta ei olnud mitte üksnes selle süsteemi algataja – asjaolu, mida ta ei vaidlusta – vaid et ta võttis osas ka järelevalvest selle kohaldamise üle. Neid järeldusi silmas pidades on hageja osalemine kartelli esimeses osas täielikult tõendatud, ilma et see piiraks selles osalemise kestuse hindamist, mille on hageja vaidlustanud käesoleva kaebuse neljanda väite raames (vt punktid 289–315 allpool).

3.      Teise väite teine osa, mille kohaselt hageja ei osalenud kartelli teises osas, mis seisnes kooskõlastamises seoses konkreetsete klientidega

a)      Poolte argumendid

161    Hageja leiab selles küsimuses, et vaidlustatud otsuse esemeks oleva kartelli aluseks olevate asjaolude rekonstrueerimine on ebajärjekindel ja vastuolus komisjoni enda poolt esitatud tõenditega, eelkõige leebema kohtlemise taotleja avaldustega, mis väidetavalt viitavad regulaarsetele kohtumistele mitte ainult Saksamaal, vaid ka Itaalias, samas kui teise avalduse kohaselt „konkurendid kohtusid […] kolm kuni neli korda aastas“.

162    Sellega seoses märgib hageja esiteks, et leebema kohtlemise taotleja üheski avalduses ei mainita Pometoni ettevõtjate hulgas, kes osalesid üksikute klientidega seotud kooskõlastamissüsteemis. Seevastu viidatakse nendes avaldustes sagedastele salajastele kontaktidele teiste kartellis osalejate vahel, eelkõige, mis puudutab tegevust abrasiivi põhilistel müügiturgudel Euroopas, nimelt Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis.

163    Ainus leebema kohtlemise taotleja poolt Pometonile tehtud viide seoses Saksamaa turuga on tegelikkuses seotud Winoa kontserni kuuluva äriühingu Pometon Abrasives’i käitumisega või käitumisega, mida muud dokumentaalsed tõendid ei kinnita (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 132). Lisaks, mis puudutab Itaalia turgu, on leebema kohtlemise taotleja avaldanud, et hageja on osalenud kahel kohtumisel, 6. juunil ja 4. oktoobril 2007, samas kui ta oli selleks ajaks oma tegevuse abrasiivide sektoris juba Winoale üle andnud.

164    Teiseks, mis puudutab konkreetsemalt Hispaania turgu, siis rõhutab hageja, et kontaktid „kuni 5. aprillini 2004“ Pometoni ja Winoa vahel, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 64 viitab, olid puhtalt kahepoolsed ja toimusid üksnes kuue kuu jooksul ajavahemikus oktoober 2003 kuni aprill 2004. Mis puudutab Winoa 15. juuli 2005. aasta ettevõttesisest e-kirja, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 67, siis see tõendab igasuguse klientide jaotamise kokkuleppe puudumist.

165    Lisaks kinnitavad toimikus sisalduvad dokumendid konkreetsete klientidega seonduva kooskõlastuse puudumist Pometoni ja Winoa vahel. See kehtib Winoa ettevõttesisesele kirjale lisatud 18. mai 2004. aasta koosoleku protokolli kohta, kus mainitakse „raskusi [vanametalli lisatasu] kohaldamisel mitmetele klientidele seoses hinnakonkurentsiga Ilarduya ja Pometoni poolt“, ja Winoa 15. juuli 2005. aasta ettevõttesisese e-kirja kohta, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 67 ja 131. Sellele e-kirjale igal juhul ühtegi kohtumist Pometoniga ei järgnenud.

166    Kolmandaks, mis puudutab Prantsuse ja Belgia turge, märgib hageja, et komisjon tugineb vaidlustatud otsuse põhjenduses 63 Winoa 19. jaanuari 2004. aasta ettevõttesisesele e-kirjale, milles antakse edasi arutelu MTSi ja Winoa vahel, kus Winoa kahtlustab, et Pometon on ühe Prantsuse kliendi jaoks hinda alandanud. Vastupidi komisjoni poolt väidetule tõendab see dokument, et Winoa pidas Pometoni agressiivseks konkurendiks. See on pealegi kooskõlas leebema kohtlemise taotleja avaldustega, kus ei mainita Pometoni seoses „konkurentide kontaktidega Prantsusmaal ja Beneluxi riikides“.

167    Neljandaks, mis puudutab Saksa turgu, siis meenutab hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 164 kohaselt oli Saksamaa ainus riik, kus kontakte korraldati struktureeritult. Samas, kuigi 14 mitmepoolsetest ja 10 kahepoolsest kohtumisest toimusid ajavahemikus, millal Pometon oli abrasiivide turgudel veel aktiivne (kuni 16. maini 2007), on kinnitust leidnud Pometoni osalemine kõige enam ühel mitmepoolsel ja ühel kahepoolsel kohtumisel. Lisaks vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 viidatud leebema kohtlemise taotleja teise avalduse tõendusjõu. Viimase poolt koostatud kuluaruanded ei ole asjakohased. Mis puudutab 16. novembri 2006. aasta koosoleku toimumiskoha hotell NodingerHofi arvet, siis näitab see Pometoni esindajate puudumist sellel koosolekult, sest see ei sisalda viimaste nimesid, vaid üksnes teiste osalejate omi. Eespool nimetatud avalduste ebausaldusväärsust küsimuses, mis puudutab Pometoni väidetavat osalemist kohtumistel teiste konkurentidega, kinnitab asjaolu, et need nimetavad hageja osalemist 13. novembri 2017. aasta koosolekul, kuigi selleks ajaks oli Pometon juba kuus kuud tagasi turult lahkunud.

168    Lisaks vaidlustab hageja dokumentaalsed tõendid, millele komisjon tugineb, et kinnitada tema osalemist 28. septembril 2004 ja 9. juunil 2005 toimunud kohtumistel. Eelkõige väidab ta, et sellel kohtumisel arutatud teemade kohta puuduvad dokumentaalsed tõendid ja leebema kohtlemise taotleja ei esita sellega seoses mingit kirjeldust, isegi mitte kokkuvõtet.

169    Viiendaks, mis puudutab Itaalia turgu, väidab hageja esiteks, et komisjon ei omista talle ühtegi kohtumist konkurentidega (vt punkt 161 eespool, lõpuosas). Seejärel väidab ta, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 75–79 viidatud viis dokumenti, millele komisjon tugineb, ei võimalda „kahtlusteta järeldada“ tema osalemist kooskõlastamises seoses konkreetsete klientidega.

170    Täpsemalt seoses viienda dokumendiga (vaidlustatud otsuse põhjendus 79), mis sisaldab Pometon Abrasives’i töötaja T. ja ühe MTS töötaja kirjavahetust 2008. aasta mais, rõhutab hageja, et 28. mai 2008. aasta T. kiri MTS töötajale, kus märgitakse, et „[n]agu te hästi teate, ei ole [Pometon Abrasives’i] poliitika alandada hindu, vaid vastupidi, neid tõsta“, puudutas selle äriühingu poliitikat pärast selle omandamist Winoa poolt, ja seega mitte hageja oma.

171    Komisjon vaidleb kõigile neile argumentidele vastu. Ta täpsustab kõigepealt, et on ise tunnistanud, et Pometoni roll rikkumise teises osas oli väike ja vähendas seetõttu 10% ulatuses trahvi, arvestades seda kergendavate asjaoludena.

172    Siiski, isegi kui hageja salajased kontaktid oleksid olnud juhuslikud, kahepoolsed ja puudutanud vaid teatud riike, olid tõendamist leidnud kontaktid olnud olulised ja näitasid kartelli olemasolu ning Pometoni osalemist selles.

b)      Üldkohtu hinnang

173    Kartelli teine osa puudutab selles osalejate äritingimuste kooskõlastamist teatud konkreetsete klientide puhul. Komisjon leidis sisuliselt, et kartelli osalised arutlesid peamiselt kahepoolseid kontakte kasutades konkurentsiparameetrite üle seoses klientide suhtes rakendatava abrasiivide müügihinnaga, samas kui kvaliteet, teenused ja teised ärilised tingimused jäid allutatuks konkurentsile.

174    Seega märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 57 järgmist:

„Toimikus olevad tõendid, eelkõige mitu kontrollidokumenti, aga ka teised leebema kohtlemise taotleja esitatud dokumendid näitavad, et Pometon kooskõlastas samuti oma käitumise teiste rikkumises osalejatega, mis puudutab konkreetseid kliente. Paralleelselt kooskõlastamisega seoses vanametalli lisatasuga (vt näiteks põhjendused 35, 45, 52, 61 ja 77) nõustusid osalised põhimõtteliselt mitte „varastama“ olemasolevaid kliente, vähemalt mitte läbi hinnaalanduste, kooskõlastama hindu, sealhulgas hindu tõstma, ja kohaldama hinnalisa, kui klientidel oli mitu tarneallikat (vt põhjendused 76, 78 ja 79). Kuigi sellise käitumise vorm ja intensiivsus liikmesriigiti varieerusid, kohaldati sama põhimõtet: loobuti konkreetsete klientide puhul hinnakonkurentsist“.

1)      Sissejuhtavad märkused teise väite teise osa ulatuse kohta

175    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et komisjon möönab vaidlustatud otsuses (põhjendused 58 ja 59), et kui Ervini ja Winoa vahelised kontaktid oma tegevuse kooskõlastamiseks konkreetsete klientide suhtes olid sagedased, osales hageja sellistes kontaktides üksnes juhuslikult, peamiselt siis, kui üks või teine osaline ei järginud või oli põhjust kahtlustada, et ta ei järginud kartelli teise osa kokkuleppeid.

176    Seevastu leidis komisjon (vaidlustatud otsuse põhjendused 225 ja 226), et see asjaolu ei välista Pometoni osalemist kartelli teises osas ega vastutust selle eest, kuid tema kartelli teises osas osalemise piiratust võib siiski arvesse võtta kergendava asjaoluna. Seetõttu vähendas komisjon hageja trahvi 10%, nagu ta tegi ka kokkuleppeotsuses (põhjendus 103) MTSi ja Würthi suhtes, kes samuti olid kartelli teises osas osalenud vähemal määral kui Winoa ja Ervin.

177    Hageja vaidleb siiski vastu kogu vastutusele kartelli teises osas.

178    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et kohtupraktikas eristatakse ühelt poolt ettevõtja vastutuse tuvastamist ühes ja vältavas rikkumises, mida käsitletakse tervikuna, isegi kui see ettevõtja osales vaid ühes osas sellest varjatud tegevusest, ja teiselt poolt tema konkreetse vastutuse ulatust rikkumise eest sõltuvalt tema enda käitumisest, ja seda selleks, et arvutada trahvisumma, mida saab määrata üksnes karistuse individualiseerimise põhimõtet järgides.

179    Õiguspoolest võib ettevõtja, kes teadlikult osales ühes ja vältavas rikkumises oma käitumisega, vastutada ka teiste ettevõtjate tegevuse eest samas kartellis kogu tema osalemise ajal nimetatud rikkumises (vt punktid 243–249 allpool).

180    Seetõttu asjaolu, et ettevõtja ei osalenud kartellikokkuleppe kõigis osades või et tal oli väike roll nendes osades, milles ta osales, ei oma tähtsust selle tuvastamisel, kas ta on rikkumise toime pannud, kuna neid asjaolusid tuleb arvesse võtta üksnes rikkumise raskuse hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 86, ja 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 45).

181    Sellega seose märgitakse trahvide arvutamise suuniste punkti 29 kolmandas taandes ettevõtja suhtes arvestatavate teiste kergendavate asjaolude seas tõendeid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine ning et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt.

182    Käesolevas asjas järeldub sellest, et Pometoni vähene osalemine kartelli teise osa raames toimunud paljudel kohtumistel ja muudes kontaktides ei välista tema vastutust teises osas, kui komisjon tõendab allpool punktides 245–246 esitatud kohtupraktika kriteeriume järgides, et see ettevõtja aitas kaasa ühele ja vältavale terviklikule rikkumisele – küsimus, mida analüüsitakse punktides 252–269 allpool.

183    Asjaolu, mida komisjon ei ole vaidlustanud (vt punktid 172 ja 173 eespool), et hageja ei osalenud struktureeritud kooskõlastussüsteemis, mida korraldati umbes kaks korda aastas toimunud mitmepoolsete kohtumiste vormis Saksamaal (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 68 ja 164) ega kohtumistel, mida regulaarselt korraldati Itaalias (vt punkt 162 eespool ja punkt 222 allpool), ei tähenda tingimata, et ta ei osalenud kooskõlastamises konkreetsete klientide osas.

184    Seetõttu tuleb käesoleva väite osa raames analüüsida üksnes hageja enda vastutust kartelli teises osas, kontrollides, kas tõendid, millele komisjon tugines, on piisavad, et tõendada varjatud käitumist seoses hindade kooskõlastamisega teatud klientide suhtes, mida ta Pometonile vaidlustatud otsuses omistas.

2)      Nende tõendite analüüs, mis puudutavad hageja osalemist kartelli teises osas

185    Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon tunnistab, et puuduvad tõendid Pometoni osalemise kohta kartelli teises osas viies ELi liikmesriigis, nimelt Belgias, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal ja Itaalias.

186    Seega on vaja kontrollida, kas kõiki poolte esitatud asjaolusid arvestades on kartelli teises osas Pometoni käitumise kohta tehtud järeldused piisavalt õiguslikult põhjendatud.

i)      Hispaania turg

187    Mis puudutab esiteks Hispaania turgu, siis tugineb komisjon reale dokumentaalsetele tõenditele, millest järeldub kahepoolsete kontaktide olemasolu Pometoni ja Winoa vahel nimetatud turul, mis on jagunenud ajavahemikule 20. veebruarist 2003 kuni 15. juulini 2005. Need on esiteks hageja peadirektori ja Winoa vahel 22. oktoobril ja 21. novembril 2003 vahetatud e-kirjad (vaidlustatud otsuse põhjendused 61 ja 62); järgmiseks Pometoni ja Winoa Hispaania tütarettevõtja vahel ajavahemikus 20. veebruarist 2003 kuni 5. aprillini 2004 toiminud kahepoolsete kohtumiste ja telefonikõnede kokkuvõtted, mille on koostatud Winoa töötaja, kes neis osales (vaidlustatud otsuse põhjendus 64); ja lõpuks Winoa sisedokument, milles esitatakse 12. veebruaril 2004 Pometoni Hispaania tütarettevõtjaga Zaragozas (Hispaania) toimunud kohtumise sisu (põhjendus 65), ning samuti 17. ja 23. märtsil 2004 (põhjendus 66) ning 15. juulil 2005 (põhjendus 67) saadetud Winoa ettevõttesisesed e-kirjad.

188    Esiteks tuleb märkida, et otsene viide Pometoni osalemisele üksikute klientidega seotud kooskõlastamises alates kartelli algusest nähtub selgelt eelviidatud 22. oktoobri 2003. aasta e-kirjast, mida on sõnasõnalt tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 61. Selles e-kirjas kritiseerib peadirektor kolmele Pometoni kliendile Hispaanias viidates sisuliselt Winoad hindade alandamise pärast samal ajal, kui Pometon hindu tõstis, ning nõudis Winoalt selle kohta selgitusi.

189    Teiseks on Pometoni osalemine hindade kooskõlastamises teatavate üksikute klientide suhtes Hispaanias tõendatud eelkõige teatud hulga kontaktidega selle ettevõtja ja Winoa vahel isegi enne ja ka pärast kartellikokkulepet. Nagu nähtub vaidlusalusaluses otsuses viidatud ja toimikusse lisatud koosolekute protokollidest, arutati teatavatelt üksikutelt klientidelt nõutavate hindade üle kahepoolsete kohtumistel, näiteks 20. veebruaril 2003, 12. veebruaril või 16. märtsil 2004, kus Pometoni esindas Pometon España general manager. See kooskõlastamine on samuti kinnitust leidnud näiteks 15. ja 24. märtsil 2004 toimunud telefonikõnede kokkuvõtetega, mille käigus kinnitati vajadust järgida kokkulepet ja arutati teatavate klientide suhtes kohaldatavate hindade taseme üle.

190    Kolmandaks märgitakse Winoa 15. juuli 2005. aasta ettevõttesiseses e-kirjas (vt punktid 165 ja 187 eespool), millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 67, et Pometon on „teinud pakkumisi klientidele, keda nad teavad olevat eksklusiivselt TFMi omad [Winoa tütarettevõtja Hispaanias]“ ning et „kohtumisel [Pometoniga], peavad nad mõistma, et selline teguviis ei ole meile vastuvõetav“. Sellest järeldub, et Pometoni oli vähemasti informeeritud kokkuleppest, mille eesmärk oli säilitada iga osaleja eksklusiivsed kliendid (non poaching agreement – salaküttimise keelu kokkulepe), mistõttu Winoa arvates ei tohtinuks hageja pöörduda selle ettevõtja Hispaania tütarettevõtja eksklusiivsete klientide poole.

191    Sellega seoses ei mõjuta küsimus, kas kohtumine Pometoni esindajaga, mis pidi toimuma 15. juulile 2005 järgneval nädalal, ka tegelikult toimus või mitte, selle tõendi olulisust, mis tõendab konteksti arvestades ja õiguslikult piisava kindlusega, et Pometon oli osaline kartellis, täpsemalt seetõttu, et oma teatavate Hispaania klientide osas leidis Winoa, olles ise samuti osaline selle kartellis, et Pometonile tuleb meelde tuletada kohustust sõlmitud kokkulepet järgida.

192    Asjakohase kohtupraktika kohaselt (vt punkt 115 eespool) on eespool punktides 188–191 hinnatud tõendid, mille sisu viitab kahepoolsetele kontaktidele, mille eesmärgiks oli selgelt hindade kooskõlastamine teatud konkreetsete klientide osas, suure tõendusliku väärtusega, kuna tegemist on kirjavahetusega ühelt poolt hageja peadirektori ja teiselt poolt Winoa vahel, või on tegemist sisekasutuseks mõeldud dokumentidega, milles esitatakse Pometoni töötajate ja Winoa vahel toimunud kohtumise või telefonivestluste sisu, ja mille on koostanud otsene tunnistaja (vt punkt 117 eespool).

193    Vastavalt kohtupraktikale (vt punkt 114 eespool) on seega hageja kohustus mitte pelgalt esitada komisjoni seisukohale usutavat alternatiivi, vaid näidata ära eelpooltoodud dokumentaalsete tõendite ebapiisavus.

194    Hageja aga väidab üldises plaanis endiselt üksnes seda, et tema kontaktid Winoaga olid tegelikult väga konkurentsi toetavad, mida iseloomustasid pingelised ja süstemaatilised konfliktid selle ettevõtjaga, kuna Pometon oli sisenenud Hispaania abrasiivide turule alles üsna hiljuti, samas kui Winoa oli sellel turul pikka aega peamine tegutseja.

195    Hageja esitab siiski argumendi seoses Winoa 18. mail 2004 toimunud sisekoosoleku protokolliga (vt punkt 165 eespool), milles mainitakse „raskusi [vanametalli lisatasu] kohaldamisel mitmele kliendile seoses hinnakonkurentsiga Ilarduya ja Pometoni poolt“.

196    Sellega seoses tuleb märkida, et asjaomane dokument puudutab eelkõige kartelli esimest osa. Samuti on ilmne, et Pometon ei kohaldanud mitme Winoa kliendi suhtes Hispaanias kartelli teist osa. Siiski ei tulene mingilgi moel sellest dokumendist, mis viitab hinnakonkurentsile Pometoni poolt üksnes seoses „mitme kliendiga“ selles tööstussektoris, et see ettevõtja ei järginud kokkulepet Winoa teiste Hispaania klientide suhtes. Pelgalt asjaolu, et hageja ei vastanud pidevalt kartelli teise osa tingimustele, ei võimalda järeldada, nagu ta poleks selles osalenud.

197    Igal juhul ei ole hageja väidetav asjaolu, et ta oli Hispaania turul uus turule tulija ja oli seetõttu Winoaga tihedas konkurentsis, kuni selleni, et ta otsis võimalust konkureerida hindadega, et võita kliente enda turul kehtestamiseks, piisav selleks, et lükata ümber komisjoni esitatud tõendid tema osalemise kohta – kuigi piiratud ulatuses – kartelli teises osas selle liikmesriigi territooriumil.

198    Seetõttu ei saa nõustuda hageja argumentidega (vt punktid 193–197 eespool), millega sooviti vaidlustada nende tõendite tõendusjõud, mis puudutasid tema osalemist kooskõlastamises teatavate üksikute klientide osas Hispaanias ja mida komisjon esitas ning mida hinnati punktides 187–192 eespool.

ii)    Prantsuse ja Belgia turg

199    Seoses Prantsuse ja Belgia turgudega tugineb komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 62 kõigepealt Winoa 21. novembri 2003. aasta e‑kirjale hageja peadirektorile, mille teemaks on märgitud „Hispaania/Belgia“ ja milles Winoa esindaja viitab Belgia kliendile, kellele tavapäraselt tarnib tema ettevõte, kutsudes Pometoni üles mitte suurendama tarneid sellele kliendile. Hageja seda tõendit ei vaidlusta.

200    Seejärel tugineb komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 63 Winoa ettevõttesisesele e‑kirjale 19. jaanuarist 2004, kus sedastatakse 15. jaanuaril 2004 kirja autori ja MTS Prantsuse ja Belgia turgudel müügi eest vastutava isiku vahel toimunud arutelu, mille käigus oli viimane talle kinnitanud, et MTS ei tarni Winoa Prantsuse kliendile, kes oli saanud konkurendilt madalama hinnaga pakkumise. Selles e-kirjas järeldab Winoa töötaja sellest, et see peab olema „järelikult kas Ervin või [Pometon ja et ta] arvab selle olevat [Pometoni, kes on] üsna võimeline“ sellist hinnaalandust pakkuma.

201    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja selgitus, mille kohaselt tõendab see dokument üksnes seda, et Winoa luges teda agressiivseks konkurendiks, ei tundu usutav. Selle kirja neutraalsel ja objektiivsel lugemisel ilmneb, et see on osa järelevalvest kartelli teise osa järgimise üle. Selle tekstist ilmneb, et Winoa ja MTS pidasid nii Pometoni kui Ervinit osalisteks kokkuleppes hoiduda hinnakonkurentsist teatud konkreetsete klientide puhul ning et Winoa, pärast seda, kui ta oli kontrollinud, et see ei olnud MTS, kahtlustas, et Pometon ei ole seda kohustust nõuetekohaselt järginud. Asjaolu, et Winoa kahtlustas pigem Pometoni kui Ervinit selle konkreetse kliendi osas, ei võimalda järeldada, et Pometon kartelli teises osas ei osalenud.

202    Sellises olukorras ei saa pelk asjaolu, millele hageja tugineb (vt punkt 166 eespool), et leebema kohtlemise taotleja avaldustes ei ole Pometoni mainitud kontekstis, mis käsitles „kontaktide konkurentidega seoses Prantsusmaa ja Belgiaga“, seada kahtluse alla eespool punktides 199–201 analüüsitud dokumentide tõendusjõu ja seega Pometoni enda vastutuse rikkumise eest Prantsuse ja Belgia turgudel. Õigupoolest kujutasid need dokumendid olulisi viiteid Pometoni ja Winoa salajaste kontaktide olemasolu kohta, samuti kui selle viimase ja vähemalt veel ühe kartellis osalenud ettevõtja veendumus oli, et Pometon osales kooskõlastamises seoses konkreetsete klientidega. Sellises kontekstis asjaolu, et leebema kohtlemise taotleja ei ole Pometoni nimetanud, ei tähenda seda, et sel ettevõtjal poleks olnud salajasi kontakte teiste kartellis osalejatega, mis puudutab Prantsusmaad ja Beneluxi riike, vaid seda võib selgitada Pometoni piiratud osalemisega kartelli teises osas, mida otseselt tunnistab ka komisjon (vt punkt 176 eespool).

203    Sellest järeldub, et komisjon on õiguslikult piisavalt põhjendanud oma järeldust, et hageja osales tegevuse kooskõlastamisel seoses teatavate konkreetsete klientidega Prantsusmaal ja Belgias.

iii) Saksa turg

204    Mis puudutab Saksa turgu, mis oli komisjoni väitel ainus turg, kus kooskõlastamine konkreetsete klientide osas oli korraldatud struktureeritult (vt punktid 161 ja 167 eespool), viitab see institutsioon eelkõige leebema kohtlemise taotleja teisele avaldusele, mille kohaselt osales Pometon enamikul selles riigis umbes kaks korda aastas toimuvatest mitmepoolsetest kohtumistest (vaidlustatud otsuse põhjendused 68 ja 132). Selle avalduse põhjendamiseks tugineb komisjon dokumentaalsetele tõenditele Pometoni osalemise kohta mitmepoolsetel kohtumistel 28. septembril 2004 ja 9. juunil 2005 (vaidlustatud otsuse põhjendused 69–72). Lisaks tugineb komisjon selle ettevõtja ettevõttesisesele faksile 16. veebruarist 2005, mis puudutab ühte konkreetset klienti ning kinnitab samuti tema osalemise kartelli teises osas (vaidlustatud otsuse põhjendused 73 ja 74).

205    Esiteks tuleb analüüsida hageja argumenti (vt punkt 163 eespool), mille kohaselt vaidlustatud otsuse põhjendustes 68 ja 132 viidatud leebema kohtlemise taotleja avaldused ei ole usaldusväärsed, sest neis omistatakse talle ekslikult käitumist, mis tegelikkuses omistatav Winoa gruppi kuuluvale äriühingule Pometon Abrasives.

206    Selle kohta väidab hageja, et samuti omistab Ervin talle ekslikult osalemise 13. novembri 2007. aasta koosolekul, kuigi selleks ajaks oli ta juba kuus kuud varem turult lahkunud.

207    Tuleb siiski märkida, et asjaolu, et Ervin oli nimetanud Pometoni Pometon Abrasives’i asemel seoses kohtumisega 13. novembril 2007, ei sea kahtluse alla tema enne 16. maid 2007 toimunud kohtumiste kohta tehtud avalduste usaldusväärsust, mille puhul tuleb vastavalt kohtupraktikale (vt punkt 118 eespool) tunnistada nende kõrget tõenduslikku väärtust. Lisaks sellele ei ole välistatud, et eelpoolnimetatud viide Pometonile leebema kohtlemise taotleja poolt on eksimuse tulemus või viimase tahtmatu viga seoses sellega, et endised hageja kommertsdirektorid T. ja B., kes sageli esindasid Pometoni kohtumistel teiste osalistega, olid 16. maist 2007 Pometon Abrasives’i töötajad.

208    Seega ei sea Ervini viga seoses 13. novembri 2007. aasta kohtumisega kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 nimetatud tema avalduse usaldusväärsust, mille kohaselt osalesid Pometoni esindajad W. ja T. enamikul umbes kaks korda aastas toimunud mitmepoolsetest kohtumistest. Mis puutub vaidlustatud otsuse punktis 132 viidatud avaldusse, siis võimaldab sellele antud selgitus kõrvaldada kahtluse, et Ervin eksis, kui avaldas, et ta „oli alustanud osalemist Saksa turgu käsitlevatel regulaarsetel kohtumistel [Winoa], MTS ja Würthiga ning ka Pometoniga, kuni see ettevõtja oli veel iseseisev enne omandamist [Winoa] poolt.“

209    Kuna hageja vaidlustab eespool nimetatud avalduste õigsuse, ei saa neid siiski mingil juhul pidada piisavaks tõendiks tema osalemise kohta kohtumistel teiste kartellis osalejatega, kui seda ei kinnita muud tõendid.

210    Seega tuleb vastavalt eespool punktides 118 ja 119 viidatud kohtupraktikale järgmisena kontrollida, kas Ervini eespool punktis 208 viidatud ja hageja poolt vaidlustatud avaldusi toetavad teised tõendid.

211    Selles osas tuleb esmalt tõdeda, et vaidlustatud otsuses (põhjendus 69) möönab komisjon kaudselt, et tema käsutuses on üksnes tõendid hageja osalemise kohta kahel koosolekul, mis toimusid vastavalt 28. septembril 2004 ja 9. juunil 2005 (vt punkt 204 eespool), ning ta ei esita kaudseid tõendeid hageja osalemise kohta teistel koosolekutel.

212    Samas tuleb meeles pidada, et ei ole tingimata vajalik, et hageja oleks osalenud struktureeritud kooskõlastussüsteemis, et asuda seisukohale, et ta osales kartelli teises osas (vt punkt 183 eespool). Koosolekutega seoses tuleb uurida seega üksnes, kas vaidlustatud otsuses (põhjendus 69) esitatud komisjoni väide, mille kohaselt osales hageja kahel eelpoolnimetatud kohtumisel, on piisavalt põhjendatud. Kui see on nii, vaadatakse need kaudsed tõendid läbi koos teiste tõenditega (vt punktid 220 ja 221 allpool).

213    Selles kontekstis on tulemusetu hageja argument, millega ta soovib vaidlustada muid tõendeid, mis ei seondu tema käitumisega, kuid on nimetatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 Ervini teatud avalduste kinnitamiseks (vt punkt 208 eespool). Tõepoolest, need tõenduslikud elemendid, millel ei ole mingit seost 28. septembril 2004 ja 9. juunil 2005 toimunud koosolekutega, on komisjon esitanud üksnes selleks, et kinnitada üldiselt, et Saksamaal korraldati regulaarselt kohtumisi seoses kartelli teise osaga, ja mitte selleks, et näidata hageja osalemist sellistel koosolekutel.

214    Samal põhjusel ei ole asjakohane hageja esitatud arve, mis on lisatud hagiavaldusele ja millega komisjon kostja vastuses esitatud väidete kohaselt kinnitab hageja Saksa tütarettevõtja general manager’i osalemist 16. novembril 2006 toimunud mitmepoolsel kohtumisel. Kuna komisjon ei ole vaidlustatud otsuses väitnud, et hageja osales sellel koosolekul, on ka sellel arvel põhinevad hageja argumendid tulemusetud. Pealegi tuleb igal juhul märkida, et see osaliselt loetamatu arve ei võimalda teha mingeid konkreetseid järeldusi hageja osalemise või mitteosalemise kohta 16. novembri 2006. aasta koosolekul. Seetõttu ei saa sellist osalemist mingil juhul pidada tõendatuks.

215    Teiseks tuleb hinnata tõendeid, millele komisjon tugineb selleks, et tõendada hageja osalemist 28. septembril 2004 ja 9. juunil 2005 toimunud koosolekutel. Esimese kohtumisega seondub MTSi 13. septembri 2004. aasta e-kiri Würthile, Pometonile, Ervinile ja Winoale, milles märgitakse, et kuupäev 28. september 2004 sobib kõigile ning et Pometon Deutschlandi general manager on kinnitanud oma osalemise. Teist koosolekut tõendab Pometoni 16. mai 2005. aasta e-kiri Winoale, mille koopiad on saadetud Würthile ja MTSile, ning milles neid informeeritakse, et „järgmine kohtumine on broneeritud 9. juuniks 2005 Düsseldorfi [hotellis]“.

216    Hageja väidab siiski, et ei leebema kohtlemise taotleja avalduses ega mõnes muus dokumendis ei leidu tõendeid nende kahe koosoleku käigus arutatud teemade kohta. Lisaks tsiteerib ta selle avalduse lõiku, kus Ervin väidab, et enamus klientidega seonduva kooskõlastamise koosolekuid toimus aasta lõpus (tavaliselt septembri lõpus ja novembris) ja aasta alguses (jaanuarist märtsini), sest enamusel klientidest uuenesid lepingud aasta alguses. Aasta alguses toimunud koosolekutel keskenduti üldiselt küsimusele, kas hinnatõusu oli tegelikkuses rakendatud.

217    Siiski tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta oma osalemist nendel kahel eespool nimetatud koosolekul. Lisaks ei täpsusta ta, mis oli tema arvates nende kohtumiste eesmärgiks, kui selleks ei olnud konkreetsete klientidega seonduva kooskõlastamine. Lisaks ilmneb hageja viidatud leebema kohtlemise taotleja avaldusest, kus märgitakse, et enamus konkurentsivastastest kohtumisest toimus aasta lõpus või aasta alguses, et osa nendest kohtumistest võisid toimuda ka aasta keskel.

218    Selles kontekstis on need kaks dokumenti, millele komisjon tugineb (vt punkt 215 eespool) piisavalt tõsised viited, et kinnitada leebema kohtlemise taotleja avaldusi, mis puudutab hageja osalemist 28. septembril 2004 ja 9. juunil 2005 toimunud konkurentsivastastel koosolekutel.

219    Kolmandaks kinnitab hageja osalemist kartelli teises osas Pometon Deutschlandi general manager’i16. veebruari 2005 saadetud faks hageja peadirektorile, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 73 ja 74 (vt punkt 204 eespool) osundab.

220    Selles osa märgib komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et sellest dokumendist, mille tõendusjõudu hageja ka ei vaidlusta, nähtub, et Pometon osales kartelli teises osas Saksamaal. Selles 16. veebruari 2005. aasta faksis, mis puudutas Pometoni ühte Saksa klienti, avaldati, et „Ervin ei tõstnud hinda nagu oli kokku lepitud“ ning et „[k]ui Ervin oleks tõstnud hindu, nagu ette nähtud, oleks Ervin kõrvale jäetud, arvestades tema positsiooni kvalitatiivses võrdluses“, ja et kirja autor on „seisukohal, et meie arutelu kaitse üle on lõppenud“, ja ta ei taha „oodata, et kaotada rohkem koguseid (nagu Ühendkuningriigis)“, ja lõpetas palvega kirja saajale esitada oma arvamus selles küsimuses. Vastupidi sellele, mida väidab hageja oma 3. detsembri 2014. aasta vastuses vastuväiteteatisele ja mis lükati ümber vaidlustatud otsuse põhjenduses 74, ei viita see lõik sellele, et arutelud Erviniga konkreetse kliendi kohta olid lõppenud, vaid näitab, vastupidi, et Pometoni Saksamaa tütarettevõtja general manager andis hageja peadirektorile juhised, kuidas tuleks reageerida Ervini poolsele lepingu rikkumisele.

221    Sellest järeldub, et komisjon on õiguslikult piisavalt põhjendanud oma järeldusi, mis puudutavad hageja osalemist tegevuse kooskõlastamisel seoses teatud klientidega Saksamaal.

iv)    Itaalia turg

222    Itaalia turu osas tuleb kõigepealt märkida, et asjaolu, et hageja ei osalenud koosolekutel Itaalias, isegi kui see oleks tuvastatud, ei välista tema vastutust kartelli teises osas, sest selline osalemine ei olnud hädavajalik, selleks, et kooskõlastada hindu teatud klientide osas, ning et Pometoni osalemine selles kooskõlastamises on lisaks piisavalt tõendatud (vt punktid 182–184 eespool).

223    Siiski kinnitab komisjon oma menetlusdokumentides, et kuigi leebema kohtlemise taotleja ei ole maininud hagejat konkreetsetel koosolekutel osalejate seas Itaalias, on ta siiski avaldanud, et Itaalia territoorium oli enne 16. maid 2007 oli jaotatud Ervini, Winoa ja Pometoni vahel.

224    Selles osas tugineb komisjon sisuliselt viiele dokumentaalsele tõendile (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 75–79).

225    Seega tuleb kontrollida, kas need dokumentaalsed tõendid on usaldusväärsed viited, mis võiksid kinnitada hageja osalemist kartelli teises osas.

226    Kõigepealt, vastupidi hageja väidetele, nähtub MTSi 5. oktoobri 2005. aasta ettevõttesisesest e-kirjavahetusest seoses klientidega, kelle see ettevõte Itaalia turul oli kaotanud (vaidlustatud otsuse põhjendus 75), ja milles märgiti, et puuduvad „probleemid Pometoni ja Erviniga“, et Pometon, Winoa ja Ervin olid siin tähistatud – erinevalt teistest viidatud konkurentidest, kes kartellis ei osalenud – kui „sõbrad“, kellele oli „absoluutselt vastuvõetamatu“ kaotada kliente ilma sellele reageerimata. Kõnealustes e-kirjades nähti ette kas arutada asja nende kolme eelpoolnimetatud ettevõtjaga või saata neile „märkus“, tehes neile teatud etteheited ja viidates aruteludele, mis toimusid ühe selle kirja adressaadi viimase reisi ajal Itaaliasse. Samuti tuleneb nendest kirjadest, et MTS kahtlustas pigem Winoad, ja mitte Pometoni või Ervinit kokkulepete rikkumises, sest ta märkis: „[Winoa] teate, ja probleeme ei ole Pometoni ja või Er[v]iniga“.

227    Edasi märgitakse sõnaselgelt Ervini 20. märtsi 2007. aasta ettevõttesiseses e-kirjas, mis puudutab klienti Zanardi (vaidlustatud otsuse põhjendus 76), et eelmisel kuul „oli Pometon kaaperdanud kliendi“, kelle osas oli kokku lepitud, et see läheb tagasi Ervinile. Lisaks sellele näitab see e-kiri, et Pometon näis olevat pärast Ervini poolt ühenduse võtmist asunud taas kokkulepet täitma. Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei nähtu sellest e-kirjast väga konkureerivaid suhteid Pometoni ja Ervini vahel, vaid pigem leiab kinnitust asjaolu, et kartellis osalejad jälgisid tähelepanelikult klientide jagamise kokkulepete järgimist.

228    Sellist jälgimist kinnitab ka Ervini 19. aprilli 2007. aasta ettevõttesisene e-kiri (vaidlustatud otsuse põhjendused 52 ja 77), isegi kui sellest e-kirjast ei nähtu otseselt kokkulepet hindade kooskõlastamise kohta. See e-kiri viitab selle autori kavatsusele arutada Winoa ja Pometoni esindajatega 16. ja 17. maiks 2007 Milanosse planeeritud kohtumisel teatud konkreetsete klientide üle.

229    Mis puudutab Winoa 26. aprilli 2007. aasta ettevõttesisest e-kirja (vaidlustatud otsuse põhjendus 78), milles kirjeldatakse samal päeval MTSiga toimunud kohtumist, mille käigus oli kohtumisel osalenud Winoa töötaja nõudnud MTSilt, et see ei ründaks Pometoni, siis näitab see, et Winoa soovis, et kokkulepet järgitaks, sealhulgas Pometoni suhtes. Tõsi, nagu väidab ka hageja, valmistus Winoa kakskümmend päeva hiljem toimunud Pometon abrasiivide sektoris tegutseva üksuse omandamiseks ning oli seega huvitatud, et viimane säilitaks oma kliendid. Toimiku materjalide kohaselt ei paistnud MTS siiski sellisest omandamise kavatsusest teadlik olevat (vt punkt 302 allpool). Seega on asjaolu, et MTS konsulteerib Winoaga seoses hinnakonkurentsi piiramisega Pometoni suhtes, viide nende kolme ettevõtja vahelise konkurentsivastase kokkuleppe olemasolule.

230    Lõpuks, seoses 27. ja 28. mail 2008 e-kirjadega, mis vahetati MTS töötaja ja Pometon Abrasives’i töötaja T. vahel, kes oli varem, kuni 16. maini 2007 olnud hageja kommertsdirektor (Commercial Director Industry) (vaidlustatud otsuse põhjendus 79; vt ka punkt 207 eespool), märgib hageja tõesti õigesti (vt punkt 170 eespool), et ta ei ole kuidagi seotud selle töötaja kinnitusega, et äriühingu Pometon Abrasives ja Winoa kontserni (kuhu see äriühing kuulub) poliitika ei olnud mitte hindu langetada, vaid neid tõsta.

231    Selline e-kirjavahetus viitab aga sõnaselgelt kokkuleppe kohaldamisele teatud Itaalia või Saksamaa klientide suhtes juba mitmeid aastaid, seega isegi enne hageja lahkumist turult. Algses 27. mai 2008. aasta e-kirjas heitis MTS äriühingule Pometon Abrasives ette lepingu rikkumist seoses ühe Saksa kliendiga, Itaalia äriühingu Riva Fire SpA tütarettevõtjaga, kellele „Pometon on aastaid tarninud“ Itaalias. Lisaks viitavad ka 28. mai 2008 e-kirjad tarnetele teistele Itaalia ja Saksa klientidele.

232    Sellega seoses viitab komisjon lõigule ühest neist T. e-kirjadest, kus viimane kinnitab, et on alati kaitsnud MTSi kliente Saksamaal, kui oli tööl Pometonis, märkides: „[v]iimaste aastate jooksul olen alati kaitsnud teie kliente Saksamaal, isegi kui emaettevõtja Itaalias nõudis minult regulaarselt, et ma tarniks tehasest Saksamaal […] teate, kuidas ma alati meie lepingust rangelt kinni pidasin“. Vastuseks sellele tõdemusele märkis MTS mitmes samuti 28. mai 2008. aasta kuupäevaga e-kirjas: „Me oleme alati kaitsnud Pom’i […]“; „me oleme püüdnud aastaid kaitsta Pom’i […]“; „kokkulepe on kogu aeg olnud selline, et konkurents on ok, aga mitte hinnas!“.

233    Arvestades T. kõrget vastutust hageja kommertsdirektorina, kinnitab nende e-kirjade sisu usaldusväärselt, et äriühingu Pometon Abrasives’i hindadega mitte-konkureerimise poliitika oli Pometoni poliitika jätk, kinnitades, et Pometon oli juba osalenud üksikute klientidega seonduva kooskõlastamisel Itaalias ja Saksamaal. Selles kontekstis ei ole asjaolu, et Pometon oli teinud teatud reservatsioone – nagu tundub ilmnevat eelpoolviidatud T. e-kirjast – selline, mis vabastaks viimase vastutusest.

234    Seega tuleb tagasi lükata hageja argumendid, millega ta soovib vaidlustada tõendid tema osalemise kohta tegevuse kooskõlastamisel seoses teatud konkreetsete klientidega Itaalias.

v)      Järeldus tõendite kohta, et hageja osales kartelli teises osas

235    Vaidlustatud otsuses viidatud dokumentaalsete tõendite uurimine (vt punktid 187–233 eespool) näitas, et komisjon tugines kogumis piisavalt kindlatele, üksikasjalikele, täpsetele ja kooskõlalistele tõenditele, et tõendada hageja osalust tegevuse kooskõlastamises teatud konkreetsete klientide puhul viies eelpoolnimetatud liikmesriigis (Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa ja Itaalia).

4.      Teise väite kolmas osa, mille kohaselt ei osalenud hageja ühes ja vältavas rikkumises

a)      Poolte argumendid

236    Esiteks vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse põhjendustes 105–109 esitatud komisjoni järelduse, et ta osales koos nelja teise ettevõtjaga ühes ja vältavas rikkumises, mis koosnes kartellikokkuleppe kahest osast.

237    Ta väidab, et vastupidi komisjoni väidetele vaidlustatud otsuse põhjenduses 109, ei viita asjaolu, et Pometon „säilitas sidemeid rikkumise eri osapooltega“, mingil juhul järeldusele, et „ta võiks mõistlikult ette näha kõiki rikkumise teiste osalejate kavandatud ja rakendatud meetmeid“. Puuduvad tõendid selle kohta, et piiratud ja peaaegu eranditult kahepoolsete kontaktide kaudu oli Pometon teadlik ühe ja vältava rikkumise olemasolust. Järelikult ei ole komisjon oma tõendamiskohustust täitnud.

238    Teiseks vaidlustab hageja oma osalemise kooskõlastamises konkreetsete klientide puhul kogu EMPs.

239    Esmalt väidab ta, et komisjon ei ole seda osalemist tõendanud. Ta märgib sellega seoses, et müüs abrasiive 21-s EMP riigis. Komisjon omistab vaidlustatud otsuse põhjenduses 60 talle osalemise kartelli teises osas üksnes viies riigis (Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa ja Itaalia), mis kinnitab, et puuduvad täielikult tõendid tema osalemine kohta tervet EMPd hõlmavas üldises kooskõlastamises.

240    Selles vaidlustatud otsuse põhjenduses 60 viitab komisjon lisaks vaidlustatud otsuse põhjendusele 37, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt „[k]okkulepped konkreetsete klientide osas hõlmasid tervet EMPd“, näitamata siiski, et hageja oli teadlik nende kokkulepete geograafilisest ulatusest.

241    Järgmiseks vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse põhjendustes 133 ja 134 esitatud komisjoni seisukoha, mille kohaselt oli ta kindlasti teadlik sellest, et kartelli teine osa hõlmas kogu EMPd. Hageja ja Pometon Deutschlandi vaheline teabevahetus, millele komisjon viitab, ei ole asjakohane, sest need toimusid aasta enne väidetavat kartellikokkulepet. Lisaks väidab hageja, et need kaks dokumenti näitavad, et Pometon lükkas tagasi kõik MTSi ettepanekud kohtumiseks.

242    Komisjon nende argumentidega ei nõustu.

b)      Üldkohtu hinnang

1)      Ühe ja vältava rikkumise mõiste kohtupraktikas

243    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib ELTL artikli 101 rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis kahjustab konkurentsi ühisturu piires, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest (vt 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

244    Nii on võimalik, et ettevõtja osales otse ainult osas ühe ja vältava rikkumise moodustavatest konkurentsivastastest tegevustest, kuid ta oli teadlik kogu muust kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste kartellis osalejate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma. Sellisel juhul on komisjonil samuti õigus võtta see ettevõtja vastutusele kogu niisuguses rikkumises seisneva konkurentsivastase tegevuse eest ning selle tulemusel kogu rikkumise eest. (6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 43; vt ka 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuse Duravit jt vs. komisjon C‑609/13 P, EU:C:2017:46, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika).

245    Sellest tuleneb, esiteks, et selleks, et tuvastada ühe rikkumise olemasolu, peab komisjon tõendama, et kõnealused kokkulepped või kooskõlastatud tegevus seoses erinevate kaupade, teenuste ja territooriumitega, on osa tervikplaanist, mida asjaomased ettevõtjad teadlikult ellu viivad, et saavutada ühine konkurentsivastane eesmärk (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, T‑762/14, ei avaldata, EU:T:2016:738, punkt 168).

246    Täiendavad seosed kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse vahel ongi objektiivsed tõendid tervikplaani olemasolust. Sellised seosed on olemas näiteks siis, kui kõnealused kokkulepped või tegevus on mõeldud tegelema ühe või mitme tavapärasest konkurentsist tuleneva tagajärjega ja aitab vastastikuse toime kaudu kaasa ühise konkurentsivastase tagajärje saavutamisele (vt 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, T‑762/14, ei avaldata, EU:T:2016:738, punkt 169).

247    Igal juhul peab komisjon hindama kõiki faktilisi asjaolusid, mis võimaldavad tervikplaani tuvastada või selle olemasolu kahtluse alla seada (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, T‑762/14, ei avaldata, EU:T:2016:738, punkt 169; vt selle kohta ka 28. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, T‑446/05, EU:T:2010:165, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks tuleb eelkõige võtta arvesse selle kohaldamise ajavahemikku, sisu, sealhulgas kasutatud meetodeid, ning kõnealuste erinevate toimingute eesmärki nende vastastikkuses seoses (23. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Gigaset vs. komisjon, T‑395/09, ei avaldata, EU:T:2014:23, punkt 103). Lisaks kipub asjaolu, et samad isikud on osalised kõikides konkurentsivastastes tegevustes, viitama viimaste vastastikku täiendavale iseloomule (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, T‑762/14, ei avaldata, EU:T:2016:738, punkt 197).

248    Järgmiseks, mis puudutab tahtluse elementi ettevõtja osalemise tuvastamisel ühes ja vältavas rikkumises, tuleb meenutada, et sellise rikkumise olemasolu ei tähenda tingimata, et ühes või mitmes salajases osateos osalevat ettevõtjat saab pidada vastutavaks kogu rikkumise eest. Lisaks peab komisjon esmalt tõendama, et see ettevõtja pidi teadma kogu konkurentsivastasest tegevusest terves EMPs teiste kartellis osalevate ettevõtjate poolt, või vähemalt et ta võis sellist käitumist mõistlikult ette näha. Teisiti öeldes ei ole pelgalt asjaolu, et kokkuleppe eesmärk, milles ettevõtja osaleb, on identne globaalse kartelli eesmärgiga, piisav, et omistada sellele ettevõtjale osalemine kartellis tervikuna. ELTL artikkel 101 ei ole kohaldatav, kui puudub asjaomaste poolte tahete kokkulangevus (vt selle kohta 10. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Soliver vs. komisjon, T‑68/09, EU:T:2014:867, punkt 62 ja 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, T‑762/14, ei avaldata, EU:T:2016:738, punkt 172).

249    Seega peab komisjon tõendama, et ettevõtja, kes osales rikkumises oma konkreetse käitumisega, kavatses sellega panustada osavõtjate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste ettevõtjate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha, ning oli valmis võtma selles osalemise riski, lootuses saada võimalusel olulist kasu sellisest õigusvastasest osalemisest (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 42).

2)      Hageja osalemine ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kartelli kahte osa

250    Käesolevas asjas ei vaidlusta hageja vaidlustatud otsuse põhjendustes 105 ja 106 rikkumise kvalifitseerimist üheks ja vältavaks rikkumiseks, mis puudutab kartelli kahte osa.

251    Hageja vaidlustab seevastu oma osalemise selles rikkumises, väites, et komisjon ei ole tõendanud seda, et ta oli teadlik kõigist õigusvastastest tegevustest teiste osalejate eesmärkide täitmiseks ja et ta kavatses sellega ühineda.

252    Selle põhjendusega ei saa siiski nõustuda. Selleks, et tuvastada ettevõtja osalemine ühes ja vältavas rikkumises, ei pea komisjon tõendama, et see ettevõtja oli otseselt teadlik kõikide teiste rikkumises osalejate igast kavatsetud või ellu viidud sisulisest teost. Piisab sellest, nagu kinnitab ka eespool punktides 248 ja 249 viidatud kohtupraktika, kui ta suudab tõendada, et ta võis mõistlikult sellist käitumist ette näha ja ta oli valmis vastu võtma nii kasu kui ka riske (vt selle kohta 23. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Gigaset vs. komisjon, T‑395/09, ei avaldata, EU:T:2014:23, punkt 117).

253    Kõigist teise väite raames uuritud tõenditest nähtub siiski, et hageja on oma salajase käitumise tõttu andnud tahtlikult oma panuse punktis 250 nimetatud tervikplaani rakendamisse, mis on spetsiaalselt suunatud hinnakonkurentsi piiramisele.

254    Esiteks oli hageja vanametalli lisatasu kokkuleppe algataja, kavandades seda pealegi viisil, et seda oleks võimalik automaatselt kogu EMPs kohaldada, ning aitas aktiivselt kaasa selle süsteemi rakendamisele (vt punktid 129 ja 130 eespool).

255    Teiseks, mis puutub konkreetsete klientidega seonduva kooskõlastamisse, siis tuleb korrata, et komisjon on näidanud, et Pometon osales konkurentsivastastes kontaktides, mille eesmärk oli saavutada selline kooskõlastamine (vt punkt 235 eespool). Seega ei saa selle ettevõtja suhteliselt piiratud osalemist mitmepoolsetel kohtumistel ja teistes kontaktides, mille eesmärk oli arutada või analüüsida teiste asjaomaste ettevõtjatega konkurentsivastast tegevust, mis oli osaks kartellis kui tervikus, tõlgendada selliselt, et ta ei saanud olla teadlik ega võinud ette näha, milline oleks teiste kartellis osalejate konkurentsivastane tegevus, ja et ta ei ühinenud sellega.

256    Kolmandaks oli kartelli kahel osal sama eesmärk piirata hinnakonkurentsi, need puudutasid samu tooteid ja viidi ellu samade ettevõtjate poolt ning ka samade võtmeisikute eestvedamisel. Sellega seoses nähtub dokumentaalsetest tõenditest, et Pometoni peamised juhid, eriti selle peadirektor, olid otseselt seotud kartelli mõlema osaga ja et selle kokkuleppega seotud salajastel kohtumistel esindasid hagejat samad vastutavad isikud. See asjaolu kinnitab käesoleva menetluse kontekstis mitte üksnes nende kahe kartelli osa vastastikku täiendavat iseloomu, vaid ka hageja soovi panustada kõikidesse tegevustesse selle elluviimisel (vt selle kohta 17. mai 2013. aasta kohtuotsus Trelleborg Industrie ja Trelleborg vs. komisjon, T‑147/09 ja T‑148/09, EU:T:2013:259, punkt 60).

257    Järelikult oli komisjonil alust järeldada, et hageja oli teadlik teiste kartelliosaliste õigusvastasest käitumisest või võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma.

3)      Hageja osalemine ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kogu EMPd

258    Hageja ei vaidlusta ühe ja vältava rikkumise olemasolu, mis hõlmas kohus EMPd, kuid vaidlustab oma vastutuse sellise geograafilise ulatusega rikkumise eest.

259    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 60 määratleb komisjon kartelli geograafilise ulatuse viitega vaidlustatud otsuse põhjendusele 37, mis on sõnastatud järgmiselt: „Menetlusaluse tegevuse geograafiline ulatus kõigi viie osalise puhul hõlmas [käesolevas otsuses] käsitletaval perioodil kogu EMPd kogu“.

260    Siiski tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt (vt punkt 245 eespool) ei välista ühe rikkumise puhul asjaolu, et ettevõtja osaleb kartellis sisuliselt vaid piiratud osas EMPs, tema vastutust konkurentsivastases tegevuses mis hõlmab kogu territooriumi.

261    Selleks et tõendada, et hageja osales ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kogu EMPd, peab komisjon kohtupraktika kohaselt (vt punktid 248 ja 249 eespool) siiski tõendama, et Pometon oli teadlik konkreetsete klientidega seotud kooskõlastamise geograafilist ulatust või võis seda mõistlikult ette näha ja oli seega valmis võtma seda riski.

262    Siiski, vastupidi hageja väidetele (vt punkt 241 eespool), kinnitavad vaidlustatud otsuses viidatud tõendid, et selle ettevõtja juhid oli vägagi teadlikud konkreetsete klientidega seotud kooskõlastamise geograafilist ulatusest.

263    Esiteks, hageja peadirektor rõhutas 7. oktoobri 2002. aasta vastuses Pometon Deutschlandi general manager’i faksile, mis puudutas MTSi kaebust seoses hinnaalandustega, mida hageja rakendas Saksa klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 133), eriti seda, et vastumeetmed on tavaliselt „globaalsed“. Kuigi see dokument pärineb rikkumise eelsest perioodist, on tegemist viitega sellele, et konkreetsete klientidega seotud kooskõlastamisel oli Pometoni juhtide silmis üldine geograafiline ulatus. Vastupidi hageja poolt väidetule võib sellist viidet kohtupraktika kohaselt (vt punkt 113 eespool) võtta arvesse koos muude tõenditega eriti kartelli geograafilise ulatuse hindamisel. Lisaks ei näita need kaks e-kirja mitte Pometoni keeldumist kohtuda MTSiga, vaid soovi seda edasi lükata.

264    Teiseks teeb Winoa 21. novembri 2003. aasta e-kirjas, mis puudutab eelkõige kooskõlastamist seoses konkreetsete klientidega Belgias (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 62 ja 134 ning punkt 199 eespool), hageja peadirektorile ettepaneku arutada erinevaid võimalusi seoses klientidega „Skandinaavias ja Ida-Euroopa riikides“.

265    Seega, isegi kui hageja ise ei tegutsenud kõikidel turgudel üle kogu EMP territooriumi ja tema osalemine kooskõlastamises seoses teatud konkreetsete klientidega on tõendatud üksnes viie liikmesriigi ulatuses, oli ta igal juhul teadlik, et kartelli teine osa hõlmas kogu seda territooriumi.

266    Kõigist eeltoodud kaalutlustest järeldub, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et hageja oli täielikult teadlik mitte üksnes kartelli põhitunnustusest (vt punkt 257 eespool), vaid ka selle geograafilisest ulatusest, ja et kavatses osaleda kõnealuses ühes ja vältavas rikkumises.

267    Sellest tuleneb, et komisjon järeldas õigesti hageja vastutuse sellises rikkumises, ilma et see mõjutaks hinnangu andmist tema rikkumises osalemise kestusele neljanda väite raames ja tema individuaalse vastutuse raskusele talle määratud trahvi muutmise nõude raames vastavalt karistuse individuaalsuse põhimõttele.

268    Seega tuleb teine väide kõigis kolmes osas tagasi lükata.

C.      Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kui komisjon leidis, et kartell oli eesmärgilt konkurentsi piirav

1.      Poolte argumendid

269    Esiteks väidab hageja, et komisjon on rikkunud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 kui leidis, et kõnealune kartell oli eesmärgilt konkurentsi piirav. Vaidlustatud otsus (põhjendused 142–148) on selles osas ilmsete hindamisvigade, juhiste puudulikkuse ja ilmsete loogikavigade tõttu tühine. Hageja väidab eeskätt, et komisjon ei ole viinud läbi isegi mitte pealiskaudset analüüsi kartellist puudutatud turu kohta ja on jätnud arvesse võtmata asjassepuutuvate kaupade laadi ning asjaomaste turgude tegelikku toimimist ja struktuuri, nagu nõuab kohtupraktika (vt punkt 277 allpool).

270    Teiseks väidab hageja, et komisjon ei ole samuti tõendanud konkurentsi piiravat mõju. Komisjon piirdus kinnitusega, põhjendusi esitamata, et „konkurentsivastase kartelli rakendamine ilmneb punktis 4.2.1.3 esitatud asjaoludest [, mis puudutavad vanametalli lisatasu arvutusvalemit]“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 148).

271    Komisjon omalt poolt väidab, et konkurentidevahelise kooskõlastamise, kus Pometon osales, lõppeesmärgiks oli hinna horisontaalne kehtestamine, nagu nähtub ka asjaolude kirjeldusest vaidlustatud otsuse põhjendustes 145, 146 ja 148. Ta täpsustab sellega seoses, et ta on piisavalt määratlenud ja kirjeldanud asjaomast turgu ja sellel tegutsejaid (vaidlustatud otsuse punkt 2), suures osas tõendanud hagejale etteheidetavat tegevust ja rõhutanud selle tegevuse tagajärgi abrasiivide müügihinnale (vaidlustatud otsuse punkt 5.2.4).

272    Seetõttu leiab komisjon, et ta võis ilmseid hindamisvigu tegemata jõuda järeldusele, et kartell oli eesmärgilt konkurentsi piirav, ilma et oleks vaja teostada asjaomaste turgude üksikasjalikku analüüsi.

2.      Üldkohtu hinnang

273    Esmalt tuleb arvestada, et ELTL artiklis 101 sätestatud keelule tuginemiseks peab kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse otsuse või kooskõlastatud tegevuse „eesmärgiks või tagajärjeks“ olema takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires.

274    Kohtupraktika kohaselt tuleb „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiirangu mõistet tõlgendada kitsalt ja seda võib kohaldada vaid teatud liiki ettevõtjatevaheliste kooskõlastamiste suhtes, mida võib juba oma laadilt pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, C‑469/15 P, EU:C:2017:308, punkt 103).

275    Oluline õiguslik kriteerium selle kindlakstegemiseks, kas kokkulepe sisaldab „eesmärgil põhinevat“ konkurentsipiirangut, seisneb tuvastamises, et kokkulepe iseenesest on konkurentsi piisaval määral kahjustav, et saaks asuda seisukohale, et selle tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik (27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, C‑469/15 P, EU:C:2017:308, punkt 104; vt selle kohta ka 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punktid 49 ja 57).

276    Selleks, et teha kindlaks, kas kokkulepe iseenesest on piisaval määral kahjustav, et seda saaks käsitada „eesmärgil põhineva“ konkurentsipiiranguna ELTL artikli 101 tähenduses, tuleb tähelepanu pöörata asjassepuutuva kokkuleppe tingimuste sisule, eesmärkidele, mida sellega soovitakse saavutada, ning selle kokkuleppe majanduslikule ja õiguslikule taustale (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53; 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punkt 27, ja 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, C‑469/15 P, EU:C:2017:308, punkt 105).

277    Hageja poolt viidatud kohtupraktikast (vt punkt 269 eespool) tuleneb küll, et teatud asjaoludel tuleb selleks, et hinnata, kas kokkulepe sisaldab eesmärgipõhist konkurentsipiirangut, arvesse võtta asjassepuutuvate kaupade laadi ning asjaomaste turgude tegelikku toimimist ja struktuuri (vt selle kohta 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11, EU:C:2013:160, punkt 36; 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53, ja 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:C:2015:784, punkt 21). See kehtib põhimõtteliselt juhul, kui leping on selliste tunnustega, mis muudavad kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse otsuse või kooskõlastatud tegevuse ebatüüpiliseks või kompleksseks (kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2015:427, punktid 90 ja 91).

278    Siiski on selge, et teatud salajasi tegevusi, nagu hindade horisontaalne kindlaksmääramine kartellide poolt, võib pidada selliseks, et neil võib oma olemuselt olla niivõrd negatiivne mõju eelkõige kaupade ja teenuste hinnale, kogusele või kvaliteedile, et ELTL artikli 101 kohaldamisel võib pidada tarbetuks tõendada, et neil on turule tegelik mõju. Nimelt näitab kogemus, et sellised tegevused toovad kaasa tootmise languse ja hinnatõusu, lõppedes ressursside ebaotstarbeka jaotumisega eelkõige tarbijate kahjuks (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon, C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 51; 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:C:2015:784, punkt 19 ja 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, T‑762/14, ei avaldata, EU:T:2016:738, punkt 56).

279    Niisuguste kokkulepete puhul, mis on käsitatavad eriti raskete konkurentsiõiguse rikkumistena, võib tegevuse majandusliku ja õigusliku tausta analüüs seega piirduda sellega, mis on eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu olemasolu tuvastamiseks rangelt vajalik (vt 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, C‑469/15 P, EU:C:2017:308, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

280    Käesolevas asjas väidab hageja esiteks, et komisjon on leidnud, et kõnealune kartell oli eesmärgilt konkurentsi piirav, analüüsimata asjassepuutuvate kaupade laadi ning asjaomaste turgude tegelikku toimimist ja struktuuri (vt punkt 269 eespool).

281    Selle argumendiga ei saa siiski nõustuda. Nimelt, vastavalt eespool punktides 278 ja 279 viidatud kohtupraktikale ja arvestades kõnealuse horisontaalse kokkuleppe olemust, mis puudutas hindade kindlaks määramisest ja oli seetõttu konkurentsi eriti raske rikkumine, võis komisjon analüüsida selle kartelli majanduslikku ja õiguslikku konteksti, ilma et oleks vaja üksikasjalikult uurida asjassepuutuvate kaupade laadi ning asjaomaste turgude tegelikku toimimist ja struktuuri. Rikkumise eesmärki ja selle raskust arvestades muutuvad need aspektid teisejärguliseks.

282    Seega järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 142 õigesti, et rikkumise näol oli tegemist eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, kuna hageja osales horisontaalsetes konkurentsivastastes kokkulepetes, mis olid osa tervikplaanist, mille ainsaks eesmärgiks oli mõjutada hindu ühelt poolt vanametalli lisatasu kehtestamise ja teiselt poolt konkreetsete klientide suhtes hinna kooskõlastamisega.

283    Mis puudutab, täpsemalt, kartelli esimest osa, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 143, et kõnealuses rikkumises osalejad kooskõlastasid oma tegevuse, et vältida endi vahel ebakindlust seoses hinna ühe olulise elemendiga, kuna vanametall moodustab 25–45% abrasiivide tootmiskuludest, samas kui vanametalli turgu iseloomustasid märkimisväärsed hinnakõikumised ja olulised hinnaerinevused ELi liikmesriikide vahel.

284    Lisaks tuleb märkida, et ei haldusmenetluses ega kirjalikes märkustes Üldkohtule ei tugine hageja ühelegi konkreetsele argumendile ega ole ka väitnud, et see kartell oleks eriliselt kompleksne või eriliste tunnustega, mis nõuaks majandusliku ja õigusliku konteksti põhjalikumat analüüsi, et teha kindlaks vastavalt eespool punktis 277 viidatud kohtupraktikale, kas selline kartell võiks kuuluda selliste kokkulepete hulka, mida juba nende olemuse tõttu peetakse konkurentsi kahjustavateks.

285    Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui asus seisukohale, et asjassepuutuv kartell oli iseenesest piisavalt kahjulik konkurentsile, sest selle eesmärk oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi tarbijate kahjuks.

286    Sellest tuleneb, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu olemasolu vaidlustamisel põhineva etteheitega ei sa nõustuda.

287    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb hageja teist etteheidet, et konkurentsi piirav mõju ei ole tõendatud (vt punkt 270 eespool), pidada tulemusetuks. Arvestades kartelli konkurentsivastast eesmärki, ei oleks selle tagajärgede analüüsil mingit mõju rikkumise olemasolu tuvastamisele.

288    Seega tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

D.      Neljas väide, mis puudutab hageja rikkumises osalemise kestust ja aegumist

1.      Poolte argumendid

289    Teise võimalusena vaidlustab hageja oma rikkumises osalemise kestuse. Komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et selline osalemine jätkus kuni 16. maini 2007, mil toimus Milano kohtumine, mis komisjoni hinnangul oli „viimane kontakt Pometoni ja teiste vanametalli lisatasuga seotud rikkumises osalejate vahel“ (vaidlustatud otsuse põhjendused 55 ja 163).

290    Hageja väidab sisuliselt, et 16. mail 2007 ei toimunud ühtegi „ebaseaduslikku“ kohtumist, kus ta võinuks osaleda. Leebema kohtlemise taotleja teises avalduses mainitakse üksnes 17. mai 2007. aasta kohtumist Milanos, ja seda kuupäeva kinnitavad ka kaks Ervini ettevõttesisest e‑kirja 17. maist 2007, milles selle kohtumise sisu kokku võetakse.

291    Igal juhul ei ole hageja osalemine sellisel koosolekul 16. mail 2007 usutav, sest tal puudus igasugune huvi kohtuda konkurentidega, et arutada kartelli jätkamist, mis puudutab vanametalli lisatasu, päeval, mil ta allkirjastas lepingu oma abrasiividega seotud tegevuse üle andmiseks. Sellega seoses tuleb märkida, et komisjoni argument, mille kohaselt on tõenäoline, et selline kohtumine toimus, et müügitehing tehti samal päeval notariaaltehinguna selle koha lähedal, ning et Ervinit ei olnud sellest teavitatud, tähendaks seda, et hageja peaks tõendama sellise kohtumise mittetoimumist, mida kokkuvõttes oleks võimatu tõendada.

292    Lõpuks väidab hageja, et kuna puuduvad tõendid, langeb rikkumise perioodi lõpp kõige enam kokku Pometoni viimaste väidetavate salajaste kontaktidega, nimelt 9. juuni 2005. aasta kohtumisega, või kõige hiljem 18. novembri 2005. aasta e‑kirjaga (vt punktid 153, 154 ja 215 eespool).

293    Hageja järeldab sellest käesolevas etapis, et kuna tema kartellis osalemise lõppemise 9. juunil 2005 ja teatise esitamise kui aegumistähtaja kulgu katkestava akti vahel 15. juunil 2015 on möödunud enam kui viis aastat, on komisjoni õigus trahvi määramiseks määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 1 kohaselt aegunud.

2.      Üldkohtu hinnang

294    Kõigepealt tuleb kontrollida, kas komisjon on tõendanud õiguslikult piisavalt hageja kartellis osalemise kestust (vt selle kohta 24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Viega vs. komisjon, T‑375/06, ei avaldata, EU:T:2011:106, punkt 36).

295    Kui puuduvad tõendid, mis võivad otseselt kinnitada rikkumise kestust, on komisjon kohustatud esitama tõendid ajaliselt piisavalt lähedaste asjaolude kohta, nii et oleks mõistlikult võimalik tuvastada, et see rikkumine vältas katkematult kahe konkreetse kuupäeva vahel (19. mai 2010. aasta kohtuotsus IMI jt vs. komisjon, T‑18/05, EU:T:2010:202, punkt 88).

296    Käesoleval juhul nähtub esiteks Üldkohtu analüüsist hageja teise väite analüüsi raames, et komisjon on tõendanud õiguslikult piisavalt, et hageja võttis osa mitmest kohtumisest ja teistest salajastest kontaktidest vähemalt ajavahemikus 3. augustist 2003, mil sõlmiti vanametalli lisatasu kokkulepe (vt punkt 129 eespool), kuni e‑kirjavahetuseni Würthi ja Pometoni vahel 16.–18. novembril 2005 (vt punkt 153 eespool).

297    Lisaks on komisjon teinud kindlaks, et hageja osales Milanos 16. ja 17. mail 2007 toimuma pidanud koosoleku ettevalmistamises.

298    Mis puudutab küsimust, kes hageja osales sellel Milano koosolekul, tuleb tõdeda, et ta väidab õigustatult, et komisjon on tõendamiskoormuse ümber pööranud, piirdudes vaid kinnitusega, et on tõenäoline, et esimesele koosolekule 16. mail 2007, kus arutati kartelli edasist tegevus ja kus hageja osales, järgnes teine koosolek 17. mail 2007.

299    Sellega seoses ei ole lähedus koosoleku toimumise koha ja notaribüroo asukoha vahel, kus 16. mail 2007 toimus Pometoni abrasiivide üksuse Winoale üleandmise tehing, millele komisjon viitab, piisavalt tõsine ja usaldusväärne tõend konkurentsivastase kohtumise toimumise kohta samal päeval. Seevastu tuuakse leebema kohtlemise taotleja teises avalduses välja vaid üks koosolek Milanos 17. mail 2007. Samas ei viita miski sellele, et taotleja võttis osa konkurentsivastasest kohtumisest eelmisel päeval.

300    Kuid sõltumata sellest, kas hageja osales väidetavalt 16. mail 2007 toimunud koosolekul, kinnitavad seda, et hageja osales kõnealuses kartellis enne Pometoni abrasiivide üksuse Winoale müümist 16. mail 2007, vaidlustatud otsuses esitatud piisavalt täpsed, tõsiseltvõetavad ja kooskõlalised tõendid, mis annavad alust arvata, et Pometon oli otseselt seotud kõnealuse ühe ja vältava rikkumisega perioodil enne seda müüki.

301    Eeskätt nähtub Ervini 20. märtsi 2007. aasta ettevõttesisesest e‑kirjast, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 52 – mis on hageja poolt vaidlustamata ja milles märgitakse, et Winoa ja Pometoni esindajad palusid selle kirja autorit osaleda Milanos 16. ja 17. mail 2007 toimuval koosolekul, et arutada vanametalli lisatasu arvutamise valemi kohaldamist (vt punkt 155 eespool) –, et Pometon võttis aktiivselt osa selle koosoleku kokkukutsumisest ja päevakorra ettevalmistamisest.

302    Lisaks kinnitab asjaolu, et Pometoni osalemine sellel koosolekul oli teiste osalejate meelest selge, ka Ervini 19. aprilli 2007. aasta ettevõttesisene e‑kiri (vt punkt 228 eespool). Lisaks näib Ervini 17. mai 2007. aasta ettevõttesisene e‑kiri (vaidlustatud otsuse põhjendus 55) viitavat sellele, et teisi kartellis osalejaid ei olnud enne Milano kohtumist Pometoni abrasiivide tegevuse üleandmisest Winoale teavitatud. Sellest e‑kirjast nähtub samuti, et selle autor, 17. mai 2007. aasta kohtumisel osalenud Ervini töötaja, oli üllatunud sellel koosolekul B. reserveeritud hoiakust, kes oli olnud üks hageja esindajatest enne kui ta alates eelpoolnimetatud ettevõtte võõrandamisest 16. mail 2007 asus tööle Winoas.

303    Lõpuks kinnitab Ervini 20. märtsi ja 19. aprilli 2007 (vt punktid 227 ja 228 eespool) ning Winoa 26. aprilli 2007 (vt punkt 229 eespool) ettevõttesiseste e‑kirjade sisu, et vähemalt kahekuulisel perioodil enne abrasiivide turult lahkumist oli Pometonil mitte üksnes aktiivne roll seoses kartelli esimese osaga, vaid ta osales ka selle teises osas.

304    Teiseks, kuna komisjon on nõuetekohaselt tõendanud, et hageja osales otseselt salajastes kontaktides seoses kartelli teise osaga 3. oktoobrist 2003 kuni 18. novembrini 2005 (vt punkt 296 eespool), samuti kahe kuu jooksul enne turult lahkumist 16. mail 2007 (vt punktid 297–303 eespool), siis tuleb uurida, kas konkurentsivastaste kontaktide kohta tõendite puudumine ligi 16‑kuulise perioodi jooksul, nimelt 18. novembrist 2005 kuni 2007. aasta märtsini, viitab sellele, et hageja oli tegelikult katkestanud oma osalemise kartellis sellel ajavahemikul, nagu ta väidab (vt punkt 292 eespool), enne kui ta taastas oma osaluse samas rikkumises mõned kuud enne abrasiivide turult lahkumist (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris vs. komisjon, T 18/15, ei avaldata, EU:T:2016:487, punkt 97).

305    Küsimust, kas rikkuva tegevuse kahe ilmingu vaheline periood on piisavalt pikk, et kujutada endast rikkumise katkemist, tuleb hinnata kõnealuse kartellikokkuleppe toimimise kontekstis (19. mai 2010. aasta kohtuotsus IMI jt vs. komisjon, T‑18/05, EU:T:2010:202, punkt 89; vt selle kohta ka 24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Tomkins vs. komisjon, T‑382/06, EU:T:2011:112, punkt 51).

306    Just selles kontekstis ja kõiki olemasolevaid tõendeid igakülgselt hinnates tuleb konkreetselt välja selgitada, kas see ajavahemik oli piisavalt pikk, et võimaldada kartelli teistel osalistel mõista puudutatud ettevõtja kavatsust oma osalemine peatada, mis on määrav, et hinnata, kas viimatinimetatu soovis lugeda end õigusvastase kokkuleppega mitteseotuks (vt selle kohta 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation vs. komisjon, C‑373/14 P, EU:C:2016:26, punktid 62 ja 63).

307    Lõpuks toob ebaseadusliku algatuse vaikiv heakskiit selle algatuse sisust avalikult taganemata või sellest haldusorganeid teavitamata kaasa rikkumise jätkamise julgustamise ja muudab raskeks selle avastamise. See kaasaaitamine kujutab endast passiivset osalemist rikkumises, mis toob kaasa ettevõtja vastutuse üheainsa kokkuleppe raames. Lisaks ei kõrvalda asjaolu, et ettevõtja ei vii ellu konkurentsivastase eesmärgiga koosolekute tulemusi, tema vastutust kartellis osalemise eest, välja arvatud siis, kui ta on avalikult taganenud selle sisust (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuse Duravit jt vs. komisjon C‑609/13 P, EU:C:2017:46, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).

308    Võttes käesoleval juhul arvesse asjaomase kartelli eripära, ei võimalda hageja ja teiste kartellis osalejate vaheliste salajaste kontaktide puudumine, isegi selle eelpoolnimetatud ligi 16‑kuulise ajavahemiku jooksul, asuda seisukohale, et ta oli katkestanud kartellis osalemise. Seda kartelli iseloomustas ühelt poolt vanametalli lisatasude automaatne kohaldamine (vt punkt 147 eespool) ja teiselt poolt kahe kartelli osa vaheline tihe seos (vt punktid 228, 256 ja 303 eespool), samuti, väljaspool Saksa turgu, kartelli osaliste vaheliste kontaktide struktureeritud korralduse puudumine, et rakendada kooskõlastamist konkreetsete klientide puhul, kuivõrd ühekordsed kontaktid toimusid üksnes lahkhelide korral (vt punkt 222 eespool).

309    Kuid sellise ühe ja vältava rikkumise raames ei esita hageja ühtegi asjaolu, mis võimaldaks väita, et kartellis katkematuks osalemiseks olid salajased kontaktid ajavahemikul 9. juunist 2005 kuni 2007. aasta märtsini vajalikud. Ka ei viita ta ühelegi asjaolule, mis võinuks mõjutada kartelli toimimist, nagu nähtub komisjoni esitatud tõenditest, või tekitaks vajaduse selles ajavahemikus võtta ühendust teiste kartellis osalejatega selle taaskäivitamiseks (vt selle kohta 17. mai 2013. aasta kohtuotsus Trelleborg Industrie ja Trelleborg vs. komisjon, T‑147/09 ja T‑148/09, EU:T:2013:259, punkt 65).

310    Võttes seega arvesse selle kartelli iseärasusi (vt punkt 308 eespool), ei saa teised kartellis osalejad ammugi tõlgendada asjaolu, et hageja ei osalenud koosolekutel ega muudes salajastes kontaktides eelpoolnimetatud 16 kuu jooksul, distantseerumisena kartellist, kuna Pometon oli käivitanud vanametalli lisatasu süsteemi ja oli aktiivselt panustanud selle rakendamisse (vt punktid 129 ja 130 eespool).

311    Lisaks sellele tõendab asjaolu, et hageja osales aktiivselt Milano koosoleku ettevalmistamisel ega teavitanud eelnevalt teisi osalisi oma abrasiivide sektoris tegutseva üksuse müügist Winoale, õigusvastase käitumise järjepidevust Pometoni ja Winoa vahel. Sellist järjepidevust kinnitab selgelt ka T. 28. mai 2008. aasta e‑kiri (vt punkt 231 eespool).

312    Kõigil neil põhjustel, isegi kui hageja osalemist kartellis ei kinnita otsesed dokumentaalsed tõendid kogu rikkumise kestuse ulatuses 3. oktoobrist 2003 kuni 16. maini 2007, nähtub tema jätkuv osalemine selgelt komisjoni poolt esitatud tõendite kogumis hindamisest, mis vastastikku tugevdavad üksteist ja lubavad seega teha kindlaks hageja vastutuse kogu kõnealuse perioodi vältel (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Keramag Keramische Werke jt, C‑613/13 P, EU:C:2017:49, punkt 55).

313    Seega, kuna puuduvad vähimadki viited sellele, et hageja oleks distantseerunud kartellist, on komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et Pometon ei olnud katkestanud oma osalemist ühes ja vältavas rikkumises, isegi kui umbes 16‑kuulise ajaperioodi osas tõendid salajaste kontaktide kohta puuduvad (vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, T‑655/11, EU:T:2015:383, punkt 481).

314    Kuna Pometon osales kartellis kuni 16. maini 2007 ja komisjon teostas kohapealseid kontrolle 2010. aasta juunis ja avas tema suhtes menetluse 16. jaanuaril 2013 (vt punktid 6 ja 7 eespool), ei olnud järelikult selle institutsiooni õigus talle trahvi määrata vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks aegunud, jäädes määruse nr 1/2003 artiklis 25 sätestatud ajavahemikku.

315    Järelikult tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.

316    Seega, kuna Üldkohus leidis, et teine, kolmas ja neljas väide, millega sooviti vaidlustada Pometonile omistatud õigusvastast käitumist ja tema osalemist 3. oktoobrist 2003 kuni 16. mai 2007 ühes ja vältavas rikkumises, tuleb tagasi lükata, siis tuleb jätta rahuldamata hageja esimene ja teine nõue, mis puudutavad vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamist (vt punkt 31 eespool).

E.      Trahvi põhisumma kohandamine trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel

1.      Poolte argumendid

317    Kolmanda võimalusena palub hageja tühistada trahv või seda muuta, väites et põhisumma kohandamine trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel ei ole piisavalt põhjendatud ega vasta proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetele.

318    Sellistel asjaoludel on komisjoni poolt Üldkohtus antud selgitused, sealhulgas kohtuistungil esitatud tabel täiesti uued ega võimalda heastada selgituste esialgset ebapiisavust. Lisaks sellele on kohtuistungil esitatud tabel esitatud hilinemisega ning on seetõttu vastuvõetamatu.

319    Ühtlasi viitab hageja oma 2. juuli 2018 esitatud märkustes (vt punkt 29 eespool) ebatäpsusele Pometoni konkreetse kauba käibemääras maailmaturul, aastal 2006, mida on nimetatud viidatud tabelis ja mille komisjon võttis aluseks kohandamise taseme kindlaks määramisel. See määr ei ole 21%, vaid 31%.

320    Komisjon omakorda väidab, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 228 ja 229 (vt punktid 345 ja 346 allpool) esitatud selgitused võimaldavad mõista kriteeriume, mida ta kohaldas trahvi põhisumma kohandamise arvutamiseks. Neist järeldub, et ta kohaldas hageja suhtes erakorralist vähendamist, analoogselt ülejäänud neljale kokkuleppeotsusest puudutatud ettevõtjale kehtestatud trahvidega, et määrata kindlaks Pometoni individuaalse vastutusega proportsionaalne trahv, võttes arvesse tema kartellis osalemise raskust ja kestust võrreldes teiste eespool nimetatud ettevõtjatega, ning lisaks tagada sellele trahvi hoiatav mõju.

321    Kostja vastuses selgitas komisjon, et hageja suhtes kohaldatava kohandamise määra kindlaksmääramiseks võttis ta arvesse vähendamise koefitsienti 21%, mis vastab Pometoni abrasiivtoodete müügikäibe ja 2006. aasta kogukäibe suhtarvule. Sellegipoolest suurendas ta seda määra, vähendades täiendavalt 39% põhjusel, et Pometoni osalus kartellis kestis lühemat aega, ettevõte on suhteliselt väike ning et tema tooteportfell ei olnud väga mitmekesine. Vasturepliigis tunnistas komisjon, et Pometoni konkreetne müügimäär EMPs 2006. aastal oli tegelikkuses 23,7% ning väitis, et erinevus määraga 21%, mida tema arvesse võttis, kompenseeriti kohandamisega.

322    Kohtuistungil täpsustas komisjon, et ta tugines iga asjaomase ettevõtja maailmaturul müüdava konkreetse kauba käibe ja kogukäibe suhtarvule, nagu on täielikult selgitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 228 ja 229, ja mitte nende käivete suhtarvule EMPs.

323    Mis puudutab täpsemalt Pometoni maailmaturul müüdava konkreetse kauba käibesuhet, siis komisjon – oma kirjalikes märkustes hageja väidetud ebatäpsuse kohta (vt punkt 319 eespool), seoses määraga 21%, mida nimetati kohtuistungi käigus esitatud tabelis – väitis tõendite abil, et ta tugines arvandmetele, mida hageja saatis vastuseks haldusmenetluse käigus komisjoni esitatud teabenõudele.

324    Lisaks märkis komisjon kohtuistungil, et võrdse kohtlemise ja õigluse tagamiseks kohandas ta eespool nimetatud maailmaturul müüdava konkreetse kauba käibemäära iga kartellis osaleja suhtes, et mitte ülemääraselt eelistada äriühinguid, kelle konkreetse kauba käibel oli maailmaturult saadavale käibele eriti suur mõju. Selle korrigeerimise juures lähtuti kolmest kriteeriumist, mida mainiti kohtuinstungil esitatud tabelis, seejuures sisaldab tabel ka hageja andmeid.

325    Kõige tähtsam kriteerium oli müügi mitmekesisus. Hageja trahvi vähendati seega täiendavalt kõige enam (39%), peamiselt seetõttu, et tema müük oli väga mitmekesine, samas kui Ervini, Winoa ja MTSi trahvi seetõttu suurendati (vastavalt 13%, 8% ja 4%) nende portfellide kontsentreerituse tõttu (Ervini puhul 88%, Winoa puhul 83% ja MTSi puhul 94%). Kaks ülejäänud tingimust olid ettevõtte suurus ja selle „piiratud“ või „piiramatu“ roll rikkumises.

2.      Üldkohtu hinnang

a)      Kohtuistungil esitatud tabeli vastuvõetavus ja komisjoni konfidentsiaalsustaotlus

326    Kuna hageja esitas vastuvõetamatuse vastuväite komisjoni poolt kohtuinstungil esitatud tabeli kohta, tuleb kõigepealt kaaluda seda vastuväidet.

327    Sellega seoses tuleb esiteks arvestada, et Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 kohaselt „[e]randkorras võivad kohtuasja pooled esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks enne menetluse suulise osa lõppemist […], tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud“.

328    Ent käesoleva menetluse kontekstis esitati nimetatud dokument komisjoni poolt kohtuistungi käigus Üldkohtu küsimuse laiendusena ja see sisaldas vajalikku teavet, mis võimaldas kohtul määratleda ja hinnata selle institutsiooni poolt hagejale trahvi määramisel kohaldatud kriteeriume (vt punktid 366 ja 376 allpool), lisaks paluti hagejal esitada sellest tabelist nähtuvate andmete kohta kirjalikke märkusi. Seega oli selle dokumendi esitamine kohtuistungi selles staadiumis õigustatud kodukorra artikli 85 lõike 3 tähenduses.

329    Teiseks tuleb tagasi lükata komisjoni poolt kohtuistungil suuliselt esitatud konfidentsiaalsustaotlus seoses teatud andmetega, mis selles tabelis sisalduvad ja mida komisjon põhjendas üksnes sellega, et pärast asjaomaste ettevõtjatega konsulteerimist, leidsid need, et nende andmete suhtes tuleks säilitada konfidentsiaalsus.

330    Kohtupraktika kohaselt teavet, mis oli salajane või konfidentsiaalne, kuid mis on vähemalt viis aastat vana, tuleb möödunud aja tõttu põhimõtteliselt pidada vananenuks, välja arvatud juhul, kui sellele tuginev isik tõendab erandkorras, et vaatamata teabe vanusele on see endiselt oluline tema või mõne kolmanda isiku kaubandusliku seisundi jaoks (14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, C‑162/15 P, EU:C:2017:205, punkt 64).

331    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et eespool nimetatud tabelis sisalduvad andmed ei ole enam konfidentsiaalse iseloomuga. Mis puudutab kõigepealt iga kokkuleppeotsuse adressaadi konkreetse kauba käivet maailmaturul 2009. aastal, siis ei esita komisjon ühtegi argumenti selle kohta, et vaatamata nende ajaloolisele laadile, on need endiselt olulised asjaomaste ettevõtjate kaubandusliku seisundi jaoks. Teiseks ei puuduta komisjoni tehtud erinevad kohandused, et määrata kindlaks nendele ettevõttevõtjatele määratud trahvide põhisumma kohandamise tase, mingil moel nende kaubanduspoliitikat ega saa olla sellisena konfidentsiaalsed. Lõpuks on muud kõnealuses tabelis sisalduvad andmed juba tunnistatud mittekonfidentsiaalseteks 4. mai 2018. aasta kohtumäärusega Pometon vs. komisjon (T‑433/16), mida on viidatud punktis 26 eespool.

332    Seega tuleb ühelt pool kõnealune tabel, mis on küll esitatud hilinemisega, lugeda vastuvõetavaks, ja teiselt poolt ei ole mingit põhjust jätta käesolevas kohtuotsuses ja üldsuse ees välja mõned selles sisalduvad andmed.

b)      Nõue tühistada trahvisumma põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu

333    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon ei ole nõuetekohaselt põhjendanud trahvi põhisumma kohandamist trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel.

1)      Sissejuhatavad märkused kohtupraktika kohta seoses trahvisumma põhjendamisega

334    Esiteks tuleb märkida, et trahvide põhjendamisnõuded, mida komisjon peab järgima kartelliga seotud tavamenetluses või kokkuleppemenetluses, on üle kantavad ka hübriidmenetlusele, isegi kui see on ajaliselt nihkes (vt analoogia alusel 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punkt 47).

335    Isegi kui kokkuleppemenetlus ja tavapärane rikkumismenetlus on kaks eraldi menetlust, arvestades eelkõige nendega taotletud spetsiifilist eesmärki, lähtuvad need mõlemad menetluse algatamise otsusest, mille komisjon tegi määruse nr 773/2004 artikli 2 alusel (vt punkt 7 eespool), ja järgivad mõlemad ühist üldist eesmärki, mis on lõpetada kõnealune konkurentsivastane tegevus vastava turu asjaomaste tarbijate huvides.

336    Teiseks peab sellise otsuse põhjendus, millega määratakse trahv ELTL artikli 101 rikkumise eest, võimaldama ettevõtjatel, kes on selle adressaatideks, tuvastada ja mõista kriteeriume, mida komisjon on tegelikult trahvisumma kindlaksmääramisel kasutanud, samuti kontrollida, kas neid kriteeriume on kohaldatud kooskõlas võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõttega.

337    Mis puudutab täpsemalt trahvi põhisumma erakorralist kohandamist, siis tuleb märkida, et trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaselt „võib konkreetse juhtumi eripäradest või teataval tasemel hoiatava mõju tagamisest tingituna olla õigustatud […] loobumine“ suunistes esitatud trahvide määramise üldmeetodist.

338    Seega, kui komisjon otsustab loobuda trahvide arvutamise suunistes kehtestatud üldisest meetodist, peab sellise karistuse summa olema eriti täpselt põhjendatud, sest nimetatud suuniste punktis 37 on tehtud vaid üldsõnaline viide „konkreetse juhtumi eripärale“ ja jäetud seega komisjonile suur kaalutlusruum asjaomaste ettevõtjate trahvi põhisummade erakorraliseks kohandamiseks, nagu tehti käesolevas asjas (vt 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

339    Just sellistel asjaoludel on õiguslikult siduva akti põhjendamise kohustusel, mis nüüd vastab harta artikli 41 lõike 2 punktis c sätestatud põhiõigusele, kogu juriidiline ulatus, mis on omane õiguslikule nõudele, mille eesmärk on kaitsta igaühe õigust heale haldusele liidu institutsioonide, asutuste või ametite poolt (vt selle kohta 21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14).

340    Trahvi põhisumma erakorralise kohandamise määra kindlaksmääramiseks on komisjonil põhimõtteliselt kohustus kohaldada samu kriteeriume ja sama arvutusmeetodit kõigi kartelli osaliste suhtes ja hinnata igaühe puhul võrdse kohtlemise põhimõtet järgides tegureid, millele ta tugineb.

341    Seetõttu hõlmab hübriidmenetluse puhul, nagu käesolevas asjas, komisjonil lasuv põhjendamiskohustus kõiki asjakohaseid elemente, mis on vajalikud selleks, et hinnata, kas ettevõtja, kes keeldus kokkuleppele minemast, oleks olnud võrreldavas olukorras või mitte, võrreldes konkurentidega, kelle suhtes tehti kokkuleppeotsus, ja kas selliste olukordade võimalik võrdne või ebavõrdne kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt analoogia korras 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punkt 49).

342    Käesoleval juhul tuleb seega kontrollida, kas vaidlustatud otsuse põhjendused võimaldavad nõuetekohaselt mõista arvutusmeetodit ja kriteeriume, mida komisjon kohaldas, et määrata kindlaks hageja suhtes rakendatud kohandamise määr ja hinnata selle erakorralise kohandamise proportsionaalsust ja selle vastavust võrdse kohtlemise põhimõttele.

343    Tuleb aga arvestada, et võrdse kohtlemise või diskrimineerimise keelu põhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei tohi kohelda eri viisil ja et eri olukordi ei tohi kohelda võrdväärselt, välja arvatud need juhtumid, kui teatud kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (14 mai 2014. aasta kohtuotsus Donau Chemie vs. komisjon, T 406/09, EU:T:2014:254, punkt 238). Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, siis selle kohaselt peab komisjon määrama trahvi proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendatult kohaldama (5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EU:T:2011:560, punkt 105 ja 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 161).

344    Sellest järeldub, et trahvisumma kindlaksmääramisel ei tohi esineda diskrimineerimist poolte vahel, kes osalesid samas kartellis, seoses arvutamise elementide ja meetoditega, mida ei mõjuta kokkuleppemenetluse eripärad, näiteks kokkuleppe alusel 10protsendilise vähendamise kohaldamine vastavalt kokkuleppemenetlust käsitleva teatise punktile 32 (vt 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

2)      Trahvisumma erakorralise kohandamise põhjendused vaidlustatud otsuses

345    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 228 „[K]ohandatud põhisumma kohandamine“, märgib komisjon esmalt, et kokkuleppeotsuses (põhjendus 104), on ta kohandanud kõigi kokkuleppe vastu võtnud ettevõtjate suhtes vastavaid põhisummasid järgmistel põhjustel. Esiteks ületasid kohandatud põhisummad määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 järgset seaduslikku ülempiiri 10% kogukäibest. Teiseks oli iga ettevõtja jaoks „kartellikokkuleppega hõlmatud toodete müügikäive“ oluline osa tema kogukäibest. Kolmandaks oli iga kokkuleppe valinud ettevõtja individuaalne osalemine rikkumises erinev.

346    Edasi leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 229 sisuliselt, et käesoleva juhtumi konkreetsetes oludes ja arvestades vajadust järgida võrdse kohtlemise põhimõtet on sobilik kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada ka Pometoni suhtes trahvide arvutamise suuniste punkti 37 järgmistel põhjustel. Esiteks ületas trahvi põhisumma, mida kohandati kergendavate asjaolude alusel, määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kehtestatud seaduslikku ülempiiri 10% kogukäibest. Teiseks esines erinevusi Pometoni individuaalsel rikkumises osalemise ja teiste kartellis osalejate rikkumises osalemise vahel. Kolmandaks tuli trahv määrata tasemel, mis vastab Pometoni toime pandud rikkumisele ja on piisavalt hoiatav.

347    Niisiis ilmneb vaidlustatud otsusest, et komisjon kohaldas hageja suhtes trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel konkreetset vähendamist, nagu ta oli teinud kokkuleppeotsuses teiste kartellis osalenud ettevõtjate suhtes, põhjendusega, et nii Pometoni kui teiste kartellis osalejate jaoks oleks kohandatud põhisumma ületanud seaduslikku ülempiiri 10% selle ettevõtja kogukäibest.

348    Seega on komisjon selgelt põhjendanud sellise erakorralise kohandamise kasutamist vajadusega võtta kohtupraktikat järgides arvesse iga kartellis osaleja individuaalse vastutuse taset (vt selle kohta 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Putters International vs. komisjon, T‑211/08, EU:T:2011:289, punkt 75).

349    Seevastu ei sisaldu vaidlustatud otsuse põhjendustes piisavalt täpseid andmeid kasutatud arvutusmeetodi ja tegurite kohta, mida võeti arvesse hageja suhtes kohaldatava vähendusmäära eristamisel teiste kartellis osalejatele kohaldatud määrast johtuvalt nende igaühe individuaalse vastutuse tasemest. Sama otsuse põhjenduses 229 viitas komisjon üldsõnaliselt Pometoni individuaalse osalemise ja teiste kartelliosaliste individuaalse osalemise vahelise erinevusele, samuti vajadusele määrata trahv, mis oleks ettevõtja rikkumisega proportsionaalne ja samuti piisavalt hoiatav.

350    Ainus vaidlustatud otsuse põhjendustest 228 ja 229 nähtuv konkreetne viide oli see, et ettevõtjate jaoks, kes olid sõlminud kokkuleppe, on komisjon teiste erakorralist kohandamist õigustavate põhjuste seas nimetanud asjaolu, et iga ettevõtja jaoks oli konkreetse kauba käive oluline osa tema kogukäibest. Seevastu ei mainita seda tegurit põhjuste hulgas, mis õigustavad hageja suhtes kohaldatud vähendamist.

351    Samas ei võimalda selle asjaolu pelk mainimata jätmine mõista hageja puhul erinevust selle vähendusmäära, mis temale määrati, ning selle vahel, mis määrati teistele kartellis osalejatele.

352    Tõepoolest ei viita ei vaidlustatud otsuse ega kokkuleppeotsuse sisu sellele, et komisjon tugines peamiselt, nagu ta kohtuistungil täpsustas, iga asjaomase ettevõtja maailmaturul müüdava konkreetse kauba käibe ja viimase rikkumises osalemise täisaasta kogukäibe suhtele.

353    Selles osas on vaidlustatud otsuse põhjenduse 228 sõnastus, kus on märgitud, et „kartellikokkuleppega hõlmatud toodete käive moodustas suure osa [kokkuleppeotsuse adressaatide] kogukäibest“ (vt punkt 345 eespool), vähemasti ebaselge.

354    Selgituse puudumisel näib see sõnastus vaidlustatud otsuse ja kokkuleppeotsuse kontekstis viitavat iga kokkuleppeotsuse adressaadi konkreetse kauba käibele EMP tasandil, mis vastab kartelli geograafilisele ulatusele. Tegelikult ei viita need otsused üldse nende ettevõtjate konkreetse kauba käibelemaailmaturul, mis ei kajasta pealegi nende individuaalset osalemist rikkumises, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 229 (vt punkt 346 eespool).

355    Samas ei kajastu vaidlustatud otsuses sugugi asjaolu, mille komisjon esitas kohtuistungil, et asjaomaste ettevõtjate kogukäibe suhtes suhtarvu kindlaks määramisel on ta järjepidevuse huvides võtnud arvesse ka konkreetse kauba käibe maailmaturul, mitte aga EMPs. Sellega seoses ei ole eespool punktides 353 ja 354 kirjeldatud kontekstis selle otsuse põhjenduses 228 (vt punkt 345 eespool) tehtud viide kokkuleppeotsuse iga adressaadi kogukäibele piisav, et mõista, et see institutsioon tugines iga ettevõtja puhul konkreetse kauba käibemäärale maailmaturul.

356    Peale selle tunnistas komisjon oma vasturepliigis ise, et hageja suhtes oleks õige määr 23,7% ja mitte 21%, mis vastas EMPs Pometoni asjaomase kauba käibe (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 210) ja tema 2006. aasta kogukäibe suhtarvule. Alles kohtuistungil täpsustas komisjon, et tegelikult tugines ta suhtarvule ühelt poolt iga asjaomase ettevõtja viimasel rikkumises osalemise täisaastal maailmaturul müüdava konkreetse kauba käibe ja teiselt poolt kogukäibe vahel (vt punktid 321 ja 322 eespool).

357    Lisaks märgib hageja, jällegi õigustatult, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei võimalda kindaks teha komisjoni poolt kohandamismäära kindlaks tegemiseks kasutatud arvutusmeetodit ega hinnata seega, kas seda meetodit arvestades oli talle määratud vähendamine kooskõlas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega.

358    Miski selles kõnealuses otsuses ei võimalda mõista, et vaatamata selle teguri nimetamata jätmisele on konkreetse kauba käibe maailmaturul ja kogukäibe suhet võetud arvesse hagejale määratud kohandamismäära arvestamisel, et tagada trahvi proportsionaalsus, nagu täpsustas komisjon kohtuistungi käigus (vt punkt 375 allpool). Eelkõige ei nähtu ei sellest otsusest ega kokkuleppeotsusest, et kõigi rikkumises osalenud ettevõtjate puhul tugines komisjon sellele suhtele ja kohandas seda vastavalt asjaoludele täiendava vähendamise või suurendamisega, nagu ta selgitas Üldkohtus.

359    Lõpuks ei nähtu vaidlustatud otsusest ka seda, et selleks, et mitte ülemäära eelistada ettevõtjaid, kelle tegevus oli kontsentreeritud, kohandas komisjon seda eelpoolnimetatud määra kolme kriteeriumi alusel, mis olid märgitud tabelis, mille ta kohtuistungil esitas, nimelt hageja müügi mitmekesisus, tema „väiksus“ ja „piiratud roll“ rikkumise teises osas.

360    Nimelt on ainult viimati nimetatud kriteeriumi, mis puudutab hageja individuaalset vastutust rikkumises, võrreldes teiste kartellis osalejatega, tõesti nimetatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 228. Seevastu ei selgu selle otsuse põhjendustest ükski muudest teguritest, mida komisjon arvesse võttis, et määrata hagejale tehtud erakorralise kohandamise määra, et tagada talle määratud trahvi proportsionaalsus võrreldes trahvidega, mis määrati teistele ettevõtjatele.

361    Eeltoodust tuleneb seega, et vaidlustatud otsuse põhjendused 228 ja 229 ei võimalda hinnata nendes sisalduvate põhjenduste pinnalt, kas komisjoni kohaldatud arvutusmeetodit ja kriteeriume arvestades järeldati, et hageja oli sarnases või erinevas olukorras võrreldes teiste asjaomaste ettevõtjatega, ning kas see institutsioon kohtles teda sarnaselt või erinevalt.

362    Kuid üldjuhul tuleb põhjendus edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava otsusega samal ajal; põhjenduste ebapiisavust vaidlustatud otsuses ei saa heastada siinsel juhul komisjoni poolt kohaldatud arvutusmeetodi ja kriteeriumide kohta antud selgitustega, mille viimane esitab Üldkohtu menetluses (vt selle kohta 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

363    Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses on rikutud põhjendamiskohustust seoses erakorralise vähendamise määraga, mida hageja suhtes trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel kohaldati.

364    Seega tuleb rahuldada kolmas nõue, milles paluti tühistada trahv ja seetõttu tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2.

c)      Trahvisumma vähendamise nõue

365    Tuleb märkida, et hoolimata vaidlustatud otsuse artikli 2 tühistamisest põhjenduse puudulikkuse tõttu, ei ole Üldkohus minetanud õigust kasutada oma täielikku pädevust, kuna hageja on esitanud taotluse ka trahvisumma vähendamiseks.

366    Teabe põhjal, mis nähtub komisjoni poolt antud kirjalikest selgitustest ja eelkõige tabelist, mis puudutab trahvi põhisummade vastavat kohandamist, mille komisjon trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel hageja ja nelja kokkuleppeotsuse adressaadiks olnud ettevõtjas suhtes teostas, on Üldkohtul võimalik teha kindlaks selle institutsiooni poolt kohaldatud arvutusmeetod ja kriteeriumid nii vaidlustatud otsuses kui kokkuleppeotsuses, ja hinnata seega oma täielikku pädevust teostades nende sobivust (vt punktid 376 ja 377 allpool).

367    Selles osas tuleb arvestada, et kui liidu kohus teostab oma täielikku pädevust, on tal lisaks pelgale karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus enda hinnanguga asendada hinnang, mille kõnealuse karistuse suuruse kindlaksmääramisel on andnud komisjon, kes on vastu võtnud akti, milles see summa algselt kindlaks määrati, kuid välistatud on siiski igasugune muudatuste tegemine seoses selle rikkumise koosseisu tunnustega, mille komisjon õiguspäraselt tuvastas otsuses, mille peale on Üldkohtule hagi esitatud (vt selle kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punktid 75–77).

368    Sellest tulenevalt võib liidu kohus vaidlustatud akti muuta, isegi kui seda ei tühista, et määratud trahvi tühistada, vähendada või suurendada, sest selle pädevuse teostamisega kaasneb ka sanktsioonide määramise õiguse lõplik üleandmine viimasele (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 692 ja 693; 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Alliance One International vs. komisjon, C‑679/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:606, punkt 104 ja 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC‑Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 74).

369    Käesolevas asjas oma täielikku pädevust teostades peab Üldkohus seega – võttes arvesse komisjoni järeldusi, mis puudutavad hageja osalemist kõnealuses ühes ja vältavas rikkumises, nagu leidis kinnitust käesoleva hagi põhjenduseks esitatud nelja esimese väite uurimisel – määrama kindlaks sobiva summa põhisumma erakorraliseks kohandamiseks, võttes arvesse juhtumi kõiki asjaolusid (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Alliance One International vs. komisjon, C‑679/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:606, punkt 104; 16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Putters International vs. komisjon, T‑211/08, EU:T:2011:289, punkt 75).

370    Kui selle pädevuse teostamisel tuleb vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 võtta arvesse hageja rikkumise raskust ning kestust, järgides muu hulgas proportsionaalsuse, karistuste individualiseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ei ole Üldkohus siiski kohustatud järgima ei suunavaid norme, mis komisjon on oma suunistes ette näinud (vt selle kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika), millest see institutsioon juba ise vaidlustatud otsuses nende suuniste punkt 37 alusel on eemaldunud (vt punkt 348 eespool), ega arvutusmeetodit, mida see institutsioon kohaldas kokkuleppemenetluses.

371    Sellest järeldub, et arvestades puudutatud ettevõtja eelmise majandusaasta kogukäibe 10% ülempiiri, piiravad Üldkohtu kaalutlusõigust üksnes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 nimetatud rikkumise raskusastme ja kestuse kriteeriumid, mis annavad pädevale asutusele laia kaalutlusruumi, mõistagi tingimusel, et järgitakse eespool punktis 370 korratud põhimõtteid.

372    Samas peab Üldkohus oma põhjendamiskohustuse raames esitama detailse ülevaate teguritest, mida ta võttis arvesse trahvisumma kindlaksmääramise üle otsustamisel (vt selle kohta 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Trafilerie Meridionali vs. komisjon, C‑519/15 P, EU:C:2016:682, punkt 52).

373    Mis puudutab seega kriteeriumi seoses hageja ühes ja vältavas rikkumises osalemise kestusega, siis tuleb märkida, et see tingimus on juba trahvide arvutamise suuniste punkti 24 kohaldades nõuetekohaselt arvesse võetud, kui komisjon määras kindlaks trahvi põhisumma, mida hageja ei ole vaidlustanud, suurendades iga täiendava rikkumises osalemise aasta eest iga kartellis osalise puhul trahvi põhisummat 100% võrra.

374    Mis puutub seejärel rikkumise raskuse kriteeriumi kohaldamisse (vt punkt 371 eespool), siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole trahvi kindlaksmääramine Üldkohtu poolt täpne aritmeetiline tehe (5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EU:T:2011:560, punkt 266; 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus SLM ja Ori Martin vs. komisjon, T‑389/10 ja T‑419/10, EU:T:2015:513, punkt 436).

375    Üldkohtu ülesanne on siiski määrata kindlaks trahvi põhisumma kohandamise tase, mis oleks tema poolt asjakohaseks loetavaid kriteeriume arvestades proportsionaalne hageja rikkumise raskusega ning oleks samas piisavalt hoiatav.

376    Käesolevas asjas leiab Üldkohus, et oma täieliku pädevuse teostamisel on asjakohane võtta arvesse esiteks Pometoni isiklik vastutus kõnealuses kartellis osalemise eest, teiseks selle ettevõtja suutlikkus kahjustada oma õigusvastase tegevusega konkurentsi abrasiivide turul, ning lõpuks tema suurus, võrreldes nende erinevate tegurite puhul hageja individuaalset vastutust ja olukorda teiste kartelliosaliste omaga.

377    Käesoleva juhtumi asjaoludel võimaldavad eespool nimetatud tegurid – mis küll osaliselt kattuvad nendega, mida võttis arvesse komisjon (vt punkt 325 eespool) – selgemini määratleda iga kartelliosalise rikkumise raskuse, kui seda kokkuvõttes tegi komisjon, kes tugines asjaomase ettevõtja maailmaturul müüdava konkreetse kauba käibe ja võrdlusaasta kogukäibe suhtarvule, kuigi komisjon kõnealust suhtarvu korrigeeris, et mitte „ülemääraselt soodustada“ ettevõtteid, kelle müük maailmaturul oli eriti suur (vt punktid 322 ja 323 eespool).

378    Niisiis, mis puudutab esiteks Pometoni rikkumises osalemise individuaalse vastutusega seonduvat tegurit, on tõendatud, et hagejal oli oluline roll kartelli esimeses osas, eriti vanametalli lisatasu algatamisel ja ellu viimisel, mis hiljem kohaldus automaatselt, nagu tõdes Üldkohus eespool punktides 129, 130 ja 160.

379    Siiski oli Pometoni osalemine kartelli teises osas hajus, mida tunnistas ka komisjon ja mida käsitleti käesoleva kohtuotsuse punktis 175 eespool.

380    Selle osalemise juhusliku iseloomu tõttu erineb hageja õigusvastane käitumine Ervini ja Winoa omast, kellele on komisjon kokkuleppeotsuse põhjenduses 36 omistanud konkurentsivastaseid kontakte „sagedamini kui ülejäänud kolmel osalisel“ kartellis, mis puudutab nimelt konkreetsete klientidega seonduva kooskõlastamist. Lisaks võimaldavad samas põhjenduses esitatud hinnangud teiste selle otsuse adressaatide kohta järeldada, et hageja osalemine konkreetsete klientidega seonduva kooskõlastamises oli võrreldav MTSi omaga, kellele komisjon omistas samuti üksnes juhuslikud kontaktid, kuid oli siiski suurem kui Würthi osalemine, kelle kohta oli komisjonil veel vähem tõendeid osalemise kohta konkurentsivastastes kontaktides.

381    Lisaks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et erinevalt ülejäänud neljast kartelliosalisest, ei ole hageja mingil moel osalenud kokkuleppes seoses energia lisatasuga, mida aga seevastu oli komisjon arvestanud trahvisumma määramisel kokkuleppeotsuse adressaatidele, nagu ilmneb ka selle otsuse põhjendustest 51 ja 52.

382    Kõiki neid asjaolusid silmas pidades tuleb käesoleval juhul arvestada, et erinevalt Ervinist ja Winoast, kuid sarnaselt MTSile ja Würthile oli hagejal üldises plaanis piiratud roll kartellis, nagu seda märkis ka komisjon tabelis, mille ta kohtuistungil esitas.

383    Teiseks, mis puudutab tegurit seoses Pometoni suutlikkusega kahjustada oma õigusvastase tegevusega hinnakonkurentsi ja vastavalt seoses kasumiga, mida see ettevõtja sai tänu tema rikkumisest tulenevale konkurentsipiirangule, tuleb arvesse võtta tema konkreetse kauba käivet EMPs, mis oli 23 686 000 eurot, võrreldes Ervini (13 974 000 eurot), Winoa (101 470 000 eurot), MTSi (20 978 000 eurot) ja Würthi (3 603 000 eurot) omaga, viimasel täisaastal, kui konkreetne ettevõtja rikkumises osales.

384    Kuna kõnealune üks ja vältav rikkumine hõlmab kogu EMPd (vt punktid 265 ja 266 eespool), võimaldab asjaomase ettevõtja konkreetse kauba käive sellel territooriumil arvesse võtta selle ettevõtja müüki ainult asjaomasel turul, mida rikkumine puudutab, ja kajastab seega paremini selle ettevõtja majanduslikku kaalu rikkumises ja kahju, mida see konkurentsile põhjustas, kui konkreetse kauba käive maailmaturul, mis hõlmab ka müüki, millel ei ole rikkumisega otsest seost.

385    Seega, kuna Pometoni konkreetne kauba käibemäär ülemaailmsel turul 2009. aastal, mida komisjon arvesse võttis, ei ole Üldkohtu poolt valitud kriteeriumide (vt punkt 376 eespool) järgi asjakohane tegur, ei ole vaja kontrollida ka selle 21protsendilise määra täpsust, mille hageja vaidlustas, mida nimetatakse sellega seoses komisjoni esitatud tabelis ja millele see institutsioon vaidlustatud otsuses tugines (vt punktid 319 ja 323 eespool).

386    Käesoleval juhul näitab eespool punktis 383 nimetatud EMPs toimunud konkreetse kauba käibe võrdlus nende viie kartellis osalenu ettevõtja vahel seda, et selle kriteeriumi alusel oli Pometoni osakaal rikkumises neli korda väiksem kui Winoa oma, suhteliselt lähedal MTSi omale ja oluliselt suurem Ervini ja Würthi omast.

387    Siiski tuleb selle teguri arvestamist, mis on täielikult põhjendatud kartelli esimese osa kontekstis, milles hageja mängis olulist rolli, kohandada, et võtta arvesse asjaolu, et hageja rakendas kartelli teist osas üksnes juhuslikult ja seetõttu oli tal kartellis oluliselt piiratum roll kui Ervinil või Winoal, nagu juba märgitud eespool punktis 382.

388    Kolmandaks tuleb õigluse huvides, kuid siiski trahvi hoiatava mõju tagamiseks, trahvi määramisel arvesse võtta ka asjaomaste ettevõtjate suurust, mis kajastub nende kogukäibes, mis on kohtupraktika kohaselt üks, olgugi et ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja iga ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse kohta (vt selle kohta 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, C‑101/15 P, EU:C:2016:631, punkt 17).

389    Kuna aga hageja lahkus abrasiivide turult 2007. aasta mais, müües oma tegevuse selles sektoris Winoale, tuleb võrrelda hageja kogukäivet 2006. aastal teiste kartellis osalenute kogukäibega 2009. aastal, kuna kõigi viie ettevõtja kogukäibed viimasel rikkumises osalemise täisaastal kajastavad adekvaatselt nende majanduslikku olukorda ajavahemikus, millal rikkumine toime pandi.

390    Käesolevas asjas ilmneb komisjoni poolt menetlustoimingu raames esitatud andmetest (vt punkt 25 eespool), samuti selle institutsiooni poolt kohtuistungil esitatud tabelist, et Pometoni kogukäive 2006. aastal (99 890 000 eurot) ei moodustanud kolmandikkugi Winoa omast (311 138 000 eurot), kuid ületas oluliselt Ervini (70 590 766 eurot), MTSi (25 082 293 eurot) ja Würthi (11 760 787 eurot) kogukäibeid 2009. aastal.

391    Neljandaks, hageja ja kokkuleppeotsuse adressaatide olukordade omavaheline kaalumine arvestades neid erinevaid tegureid, näitab esiteks, et kuigi Ervinile ja Winoale, kelle roll oli kartellis oluline, kohaldati erakorralist vähendamist 75% ulatuses, siis MTSile ja Würthile, kes sarnaselt hagejale osalesid kartellis üksnes piiratult, kohaldati vähendamist vastavalt 90% ja 67%, kusjuures MTSile määratud vähendamist võib eelkõige selgitada tema tegevuse kontsentratsiooniga, nagu võttis seda arvesse komisjon (vt punktid 322 ja 377 eespool). Lisaks nähtub komisjoni esitatud tabelist, et kolmele ettevõtjale, kelle müük ei olnud väga mitmekesine, st MTS, Ervin ja Winoa, kohaldati sellest tulenevalt palju suuremat vähendamist kui Pometonile ja Würthile, kelle tegevus oli mitmekesine.

392    Siiski, kuivõrd eespool nimetatud erinevad kohandamise määrad, mis komisjon kokkuleppeotsuse adressaatide suhtes kohaldas, tulenevad asjaolust, et komisjon võttis oma arvutusmeetodis ülekaalukalt arvesse asjaomase ettevõtja konkreetse kauba käibemäära maailmaturul, ei ole kõnealuste kohandamiste tase käesolevas asjas asjakohane, ega saa olla aluseks Üldkohtu poolt hageja suhtes kohandamise määra kindlaks määramisel valitud kriteeriumide alusel (vt punktid 376 ja 377 eespool).

393    Seega, arvestades eespool punktides 378–392 esitatud tegureid, on õiglane kõiki käesoleva juhtumi eespoolkäsitletud asjaolusid arvestades määrata Pometonile erakorralise vähendamise määraks 75% vaidlusaluses otsuses kergendavate asjaolude alusel kohandatud põhisummast (vt punkt 19 eespool).

394    Kõigil eeltoodud kaalutlustel on hagejale määratud trahvi summaks 3 873 375 eurot.

395    Lõpuks tuleb hagi neljas nõue tagasi lükata, kuna Üldkohus ei ole pädev tegema komisjonile ettekirjutusi.

396    Kõigest eelnevast tuleneb, et esiteks tuleb tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2, teiseks määrata hageja suhtes kohaldatud trahvisumma suuruseks 3 873 375 eurot ning kolmandaks jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

IV.    Kohtukulud

397    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 3 kohaselt olukorras, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

398    Käesoleval juhul rahuldatakse mõlema poole nõuded osaliselt, mistõttu tuleb jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 25. mai 2016. aasta otsuse C (2016) 3121 final, ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.39792 – „Terasabrasiivid“) artikkel 2.

2.      Määrata Pometon SpA trahvisummaks 3 873 375 eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Frimodt NielsenKreuschitzForrester

PółtorakPerillo

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. märtsil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

I. Vaidluse taust

A. Uurimisetapp ja menetluse algatamine

B. Kokkuleppemenetlus ja Pometoni valik sellest menetlusest loobuda

C. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmine tavapärases menetluses ja selle otsuse sisu

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Esimene väide, mille kohaselt on rikutud erapooletu menetluse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid ning kaitseõigusi, kuna komisjon pani talle konkreetse käitumise süüks juba kokkuleppeotsuses, sidudes sellega ka vaidlustatud otsuses tema suhtes esitatud süüdistused

1. Poolte argumendid

2. Üldkohtu hinnang

a) Käesoleva kohtuasja õigusraamistik seoses komisjoni kokkuleppeotsuse oluliste aspektidega

b) Komisjoni erapooletuse kohustuse ja süütuse presumptsiooni ulatus, eriti ajaliselt nihkes hübriidmenetluse puhul

B. Teine väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, esitatud põhjendus on ebapiisav ja vastuoluline, samuti on rikutud kaitseõigusi ja tõendamiskoormise jaotamise eeskirju, kui komisjon pani hagejale süüks osalemist kartellis

1. Sissejuhatavad märkused seoses tõendamiskoormise ja tõendite vaba esitamisega

2. Teise väite esimene osa, mille kohaselt hageja ei osalenud kartelli esimeses osas, mis puudutas „vanametalli lisatasu“ arvutusmudelit

a) Poolte argumendid

b) Üldkohtu hinnang

1) Hageja algne roll vanametalli lisatasude kehtestamisel 2003. aastal

2) Vanametalli lisatasude automaatne kohaldamine peale 1. veebruari 2004

3) Kontaktid hageja ja teiste kartellis osalejate vahel alates 2004. aastast

4) Järeldus tõendite kohta, mis näitavad hageja osalemist kartelli esimeses osas

3. Teise väite teine osa, mille kohaselt hageja ei osalenud kartelli teises osas, mis seisnes kooskõlastamises seoses konkreetsete klientidega

a) Poolte argumendid

b) Üldkohtu hinnang

1) Sissejuhtavad märkused teise väite teise osa ulatuse kohta

2) Nende tõendite analüüs, mis puudutavad hageja osalemist kartelli teises osas

i) Hispaania turg

ii) Prantsuse ja Belgia turg

iii) Saksa turg

iv) Itaalia turg

v) Järeldus tõendite kohta, et hageja osales kartelli teises osas

4. Teise väite kolmas osa, mille kohaselt ei osalenud hageja ühes ja vältavas rikkumises

a) Poolte argumendid

b) Üldkohtu hinnang

1) Ühe ja vältava rikkumise mõiste kohtupraktikas

2) Hageja osalemine ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kartelli kahte osa

3) Hageja osalemine ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kogu EMPd

C. Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kui komisjon leidis, et kartell oli eesmärgilt konkurentsi piirav

1. Poolte argumendid

2. Üldkohtu hinnang

D. Neljas väide, mis puudutab hageja rikkumises osalemise kestust ja aegumist

1. Poolte argumendid

2. Üldkohtu hinnang

E. Trahvi põhisumma kohandamine trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel

1. Poolte argumendid

2. Üldkohtu hinnang

a) Kohtuistungil esitatud tabeli vastuvõetavus ja komisjoni konfidentsiaalsustaotlus

b) Nõue tühistada trahvisumma põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu

1) Sissejuhatavad märkused kohtupraktika kohta seoses trahvisumma põhjendamisega

2) Trahvisumma erakorralise kohandamise põhjendused vaidlustatud otsuses

c) Trahvisumma vähendamise nõue

IV. Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: itaalia.