Language of document : ECLI:EU:T:2022:268

ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

4. mai 2022(*)

Riigiabi – Kreeka antud abi – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks – Mõiste „riigiabi“ – Eelis – Eraettevõtja põhimõte – Garantiipreemia – Raskustes olev ettevõtja – Kreeka ametiasutuste teadlikkus – Komisjoni teatis garantiidena antava riigiabi kohta – Ilmne hindamisviga

Kohtuasjas T‑423/14 RENV,

Larko Geniki Metalleftiki kai Metallourgiki AE, asukoht Ateena (Kreeka), esindaja: avocats I. Drillerakis, E. Rantos ja N. Korogiannakis,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindaja: A. Bouchagiar,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada osaliselt komisjoni 27. märtsi 2014. aasta otsus 2014/539/EL riigiabi nr SA.34572 (13/C) (ex 13/NN) kohta, mida Kreeka andis äriühingule Larco General Mining & Metallurgical Company S.A. (ELT 2014, L 254, lk 24),

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: esimees G. De Baere, kohtunikud V. Kreuschitz (ettekandja) ja K. Kecsmár,

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Larko Geniki Metalleftiki kai Metallourgiki AE (edaspidi „hageja“ või „Larko“) on ettevõtja, kes on spetsialiseerunud lateriidimaagi kaevandamisele ja töötlemisele, ligniidi kaevandamisele ning ferronikli ja kõrvaltoodete tootmisele.

2        Hageja asutati 1989. aastal uue äriühinguna pärast äriühingu Hellenic Mining and Metallurgical S.A. likvideerimist. Asjaolude asetleidmise ajal oli tal kolm aktsionäri: Kreeka riik, kellele kuulus Hellenic Republic Asset Development Fundi kaudu 55,2% aktsiatest, National Bank of Greece S.A. (edaspidi „ETE“), kellele kuulus 33,4% aktsiatest, ja Public Power Corporation (peamine elektrienergia tootja Kreekas, kelle enamusaktsionär on riik), kellele kuulus 11,4% aktsiatest.

3        2012. aasta märtsis teavitas Hellenic Republic Asset Development Fund Euroopa Komisjoni Larko erastamisprogrammist.

4        2012. aasta aprillis algatas komisjon omal initsiatiivil nimetatud erastamise esialgse uurimise vastavalt riigiabi valdkonna eeskirjadele.

5        Uurimise esemeks olid järgmised kuus meedet:

–        esimene puudutas ühelt poolt 1998. aasta võlgade tasaarveldamise kokkulepet Larko ja tema peamiste võlausaldajate vahel, mille alusel see äriühing pidi oma kohustused võlausaldajate ees tasuma intressimääraga 6% aastas, ja teiselt poolt seda, et Kreeka riik ei nõudnud seda võlga sisse (edaspidi „1. meede“);

–        teine puudutas Kreeka riigi poolt 2008. aastal antud riigigarantiid 30 miljoni euro suurusele laenule, mille ATE Bank andis Larkole (edaspidi „2. meede“ või „2008. aasta garantii“); see garantii kattis laenu täielikult kolmeks aastaks ja garantiipreemia oli 1% aastas;

–        kolmas puudutas 134 miljoni euro suurust kapitalisüsti, mille pani ette Larko juhatus 2009. aastal, mille kiitsid heaks tema kolm aktsionäri ja milles osalesid täielikult Kreeka riik ning osaliselt ETE (edaspidi „3. meede“);

–        neljas puudutas 2010. aastal riigi antud määramata tähtajaga garantiid, et katta täielikult garantiikiri, mille ETE andis Larkole ligikaudu 10,8 miljoni euro eest ja mis nägi ette garantiipreemia 2% aastas (edaspidi „4. meede“); kõnealune garantiikiri tagas selle, et Areios Pagos (Kreeka kassatsioonikohus) peataks Efeteio Athinoni (Ateena apellatsioonikohus, Kreeka) selle kohtuotsuse täitmise, millega tunnistati, et Larko on ühele võlausaldajale võlgu 10,8 miljonit eurot;

–        viies puudutas garantiikirjade esitamist, mis ühe Kreeka kohtu otsuse alusel asendasid trahvisumma kohustuslikku 25% ettemakset (edaspidi „5. meede“);

–        kuues puudutas kahte garantiid, mille riik andis 2011. aastal kahele ATE Banki laenule suuruses vastavalt 30 miljonit eurot ja 20 miljonit eurot; need garantiid katsid laenud täielikult ja garantiipreemia oli 1% aastas (edaspidi „6. meede“).

6        Uurimise raames palus komisjon Kreeka ametiasutustelt lisateavet, mille need ametiasutused esitasid 2012. ja 2013. aastal. Komisjoni talituste ja Kreeka ametiasutuste esindajate vahel toimusid ka kohtumised.

7        Komisjon algatas 6. märtsi 2013. aasta otsusega (ELT 2013, C 136, lk 27; edaspidi „algatamise otsus“) ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse riigiabi SA.34572 (13/C) (ex NN 13/10) kohta.

8        ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud menetluses kutsus komisjon Kreeka ametiasutusi ja huvitatud isikuid üles esitama eespool punktis 5 mainitud meetmete kohta märkusi. Kreeka ametiasutused esitasid oma märkused komisjonile 30. aprillil 2013; ükski kolmas huvitatud isik märkusi ei esitanud.

9        Komisjon võttis 27. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/539/EL riigiabi nr SA.34572 (13/C) (ex 13/NN) kohta, mida Kreeka andis äriühingule Larco General Mining & Metallurgical Company S.A. (ELT 2014, L 254, lk 24; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

10      Vaidlustatud otsusega leidis komisjon kõigepealt, et Larko oli kõnealuse kuue meetme võtmise ajal raskustes olev äriühing vastavalt ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (ELT 2004, C 244, lk 2; edaspidi „päästmise ja ümberkorraldamise suunised“) punktidele 9–11.

11      Mis puudutab eespool punktis 5 mainitud meetmeid, siis märkis komisjon esmalt, et 2.–4. ja 6. meede kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses; seejärel, et need meetmed on antud nii, et rikuti teatamiskohustust ning ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud kohustust mitte rakendada meedet enne lõpliku otsuse tegemist, ja lõpuks, et need meetmed on siseturuga kokkusobimatu abi, mis tuleb nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 14 lõike 1 alusel tagasi saada.

12      Komisjon leidis ühtlasi, et ülejäänud kaks meedet, st 1. ja 5. meede, mis puudutasid vastavalt rahandusministeeriumi ees tekkinud võla sissenõudmata jätmist ja 2011. aasta kahte riigigarantiid (vt eespool punkt 5), ei kujuta endast riigiabi.

13      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

Artikkel 1

Asjaolu, et Kreeka jättis [Larkolt] sisse nõudmata rahandusministeeriumi ees tekkinud võla ning lasi esitada garantiikirjad 2010. aastal kehtestatud lisamaksu ettemakse asemel, ei ole riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Artikkel 2

Riigiabi summas 135 820 824,35 eurot, mille Kreeka andis [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes [Larkole] 2008., 2010. ja 2011. aastal antud riigigarantiidena ning riigi osalusena äriühingu kapitali suurendamiseks 2009. aastal, on siseturuga kokkusobimatu.

Artikkel 3

1.      Kreeka nõuab artiklis 2 osutatud siseturuga kokkusobimatu abi abisaajalt tagasi.

2.      Tagasinõutavalt summalt arvestatakse intressi alates abisaajate käsutusse andmise kuupäevast kuni summa tegeliku tagasisaamiseni.

3.      Intressi arvestatakse muudetud komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 […] V peatüki kohaselt liitintressina.

4.      3. meetme kohta esitab Kreeka täpse(d) kuupäeva(d), millal toetus 2009. aasta kapitalisüstiks anti.

5.      Kreeka tühistab kõik artiklis 2 nimetatud abi tasumata maksed alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast.

Artikkel 4

1.      Artiklis 2 osutatud abi peab tagastama kohe ja kogu ulatuses.

2.      Kreeka tagab käesoleva otsuse rakendamise nelja kuu jooksul pärast sellest teatamise kuupäeva.

Artikkel 5

1.      Kahe kuu jooksul pärast käesolevast otsusest teatamist esitab Kreeka järgmise teabe:

a)      abisaajalt tagasinõutava abi kogusumma (põhisumma ja intressid);

b)      käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete üksikasjalik kirjeldus;

c)      dokumendid, mis tõendavad, et abisaajale on antud korraldus abi tagasi maksta.

2.      Kreeka teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmetega seotud edusammudest, kuni kogu artiklis 2 osutatud abi on tagasi makstud. Kreeka esitab komisjoni taotlusel viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete kohta. Ta esitab ka üksikasjalikud andmed abisaajalt juba tagasi saadud abisummade ja intresside kohta.

Artikkel 6

Käesolev otsus on adresseeritud Kreeka Vabariigile.“

14      Vaidlustatud otsuse lisas on esitatud „Teave saadud, tagastatava ja juba tagastatud abi summade kohta“ järgmiselt:

Abisaaja nimi – meede

Saadud abi kogusumma

Tagasinõutava abi kogusumma (põhiosa)

Juba tagasi makstud abi kogusumma




Põhiosa

Tagastamisele kuuluvalt summalt arvutatud intress

Lar[k]o – 2. meede

30 000 000

30 000 000

0

0

Lar[k]o – 3. meede

44 999 999,40

44 999 999,40

0

0

Lar[k]o – 4. meede

10 820 824,95

10 820 824,95

0

0

Lar[k]o – 6. meede

50 000 000

50 000 000

0

0

 Menetlus ja poolte nõuded

15      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. juunil 2014.

16      Elliniki Metalleftiki kai Metallourgiki Larymnis Larko AE esitas Üldkohtu kantseleisse 9. oktoobril 2014 saabunud avalduse menetlusse astumiseks hageja nõuete toetuseks. Menetlusse astumise avaldus jäeti rahuldamata 11. juuni 2015. aasta kohtumäärusega Larko vs. komisjon (T‑423/14, ei avaldata, EU:T:2015:439). Selle määruse peale esitatud apellatsioonkaebus jäeti samuti rahuldamata 6. oktoobri 2015. aasta kohtumäärusega Metalleftiki kai Metallourgiki Etairia Larymnis Larko vs. komisjon (C‑385/15 P(I), ei avaldata, EU:C:2015:681).

17      Üldkohtu üheksanda koja esimehe 3. septembri 2015. aasta määrusega peatati menetlus kuni ajani, mil Euroopa Kohus lõpetab menetluse kohtuasjas C‑385/15 P(I). Menetlus jätkus 16. oktoobril 2015.

18      Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõikele 5 määrati ettekandja-kohtunik kuuenda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

19      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kuues koda) avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, millele ta palus vastata kirjalikult. Pooled esitasid oma vastused Üldkohtu kantseleisse ettenähtud tähtaja jooksul.

20      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 26. jaanuari 2017. aasta kohtuistungil.

21      Üldkohus jättis 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsusega Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57) hagi tervikuna rahuldamata.

22      Hageja esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 4. aprillil 2018 saabunud dokumendiga apellatsioonkaebuse 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57) peale.

23      26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusega Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) tühistas Euroopa Kohus 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57) osas, milles Üldkohus oli tagasi lükanud hagi esimese väite esimese osa seoses 2. meetmega, jättis apellatsioonkaebuse ülejäänud osas rahuldamata, suunas kohtuasja tagasi Üldkohtule ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

24      Esimese väite esimese osa kohta tõdes Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnorme (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 61–71).

25      Nimelt nähtub ühelt poolt 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) punktist 70, et kuna kõnealuse abi abisaajalt tagasinõudmise eesmärk on kõrvaldada konkurentsimoonutus, mille põhjustas teatav konkurentsieelis, ning taastada selle abi maksmisele eelnenud olukord, siis ei saa komisjon eeldada, et ettevõtja sai riigiabi, tuginedes selleks pelgalt negatiivsele oletusele, mis põhineb teabe puudumisel, mis võimaldaks vastupidist järeldust teha, kui ei esine teisi tõendeid, mis positiivselt kinnitavad sellise eelise olemasolu (17. septembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. MTU Friedrichshafen, C‑520/07 P, EU:C:2009:557, punktid 57 ja 58). Euroopa Kohus leidis, et kuna Üldkohus eeldas – olles järeldanud sisuliselt, et puuduvad igasugused tõendid 2. meetmele eelnevast või sellega samast ajast, mis näitaks, et Kreeka ametiasutused olid selle meetme võtmise ajal olnud teadlikud Larko raskustest –, et Kreeka ametiasutuste olukorras olev eraettevõtja oleks pidanud sellel hetkel olema teadlik nendest raskustest, siis on Üldkohus rikkunud eespool viidatud kohtupraktikat ega ole pannud end nimetatud meetme võtmise konteksti (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 71). Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et Üldkohus pidi kontrollima, kas haldustoimikus on teatava usaldusväärsuse ja ühtelangevuse astmega tõendid, mis annavad piisava aluse järeldamaks ühest küljest, et Kreeka ametiasutused olid teadlikud või pidid olema teadlikud 2. meetme võtmise hetkel Larko väidetavatest raskustest, ja teisest küljest, et komisjonil ja Kreeka ametiasutustel ei olnud haldusmenetluse käigus vaidlust selle küsimuse üle (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 123).

26      Teiselt poolt leidis Euroopa Kohus, et ei ole vaja analüüsida hageja argumente, mis on esitatud 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) punktides 50 ja 51 ning mis puudutavad küsimust, kas iga-aastane 1% suurune garantiipreemia oli kooskõlas eraettevõtja tegevusega (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 72).

27      Pärast 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) kuulutamist määrati kohtuasi numbriga T‑423/14 RENV Üldkohtu kolmandale kojale, kuhu ettekandja-kohtunik oli määratud.

28      Kodukorra artikli 217 kohaselt esitasid pooled ettenähtud tähtaja jooksul seisukohad ja täiendavad seisukohad järelduste kohta, mis tuli teha 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusest Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) vaidluse lahendamiseks.

29      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul esitas Üldkohus (kolmas koda) kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, millele palus vastata kirjalikult. Pooled esitasid oma vastused Üldkohtu kantseleisse ettenähtud tähtaja jooksul.

30      Kodukorra artikli 27 lõike 1 alusel määrati Üldkohtu presidendi 22. novembri 2021. aasta otsusega kohtuasi T‑423/14 RENV uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub kolmandasse kotta.

31      Oma seisukohtades 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusest Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) tehtavate järelduste kohta palub hageja Üldkohtul:

–        rahuldada hagi esimese väite esimese osa alusel;

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles 2. meede kvalifitseeritakse siseturuga kokkusobimatuks riigiabiks;

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3 osas, milles kohustatakse tagasi nõudma nimetatud meetmega seotud väidetava abi summa 30 miljonit eurot koos intressiga;

–        kohustada vaidlustatud otsuse täitmiseks tagasi maksma kõik summad koos intressiga, mis võidakse temalt selle otsuse täitmisega seoses otseselt või kaudselt sisse nõuda;

–        mõista Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

32      Komisjon palub oma seisukohtades 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusest Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) tehtavate järelduste kohta Üldkohtul:

–        lükata esimese väite esimene osa tagasi ja seega jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Vaidluse ulatus

33      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimeses ja teises lõigus on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtusse otsustamiseks, on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes selle kohtu jaoks siduvad. Niisiis, pärast seda, kui Euroopa Kohus tühistas kohtuotsuse ja saatis kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks, läheb kohtuasi vastavalt sellele lahendile tagasi Üldkohtu menetlusse, nagu on sätestatud kodukorra artiklis 215, ning Üldkohus peab seisukoha võtma kõigi hageja esitatud tühistamisväidete kohta, välja arvatud resolutsiooni need osad, mida Euroopa Kohus ei tühistanud, ning kaalutlused, mis on nende osade vajalikuks aluseks, kuna need on jõustunud (vt selle kohta 3. juuli 2018. aasta kohtuotsus Keramag Keramische Werke jt vs. komisjon, T‑379/10 RENV ja T‑381/10 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:400, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

34      Mis puudutab käesoleva vaidluse ulatust, siis tuleb märkida, et see puudutab üksnes esimese väite esimest osa, sest hageja ülejäänud väited lükati lõplikult tagasi 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsusega Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57), kuna viimast kinnitati 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusega Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) (vt eespool punkt 23).

35      Väite esimese osa eesmärk on seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendustes 73, 74 ja 77 esitatud põhjuste põhjendatus, mis on sõnastatud järgmiselt:

„(73)      Komisjon ei ole nõus Kreeka ametiasutuste väitega, et täidetud on [komisjoni teatise ELTL artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes] punkti 3.2 tingimused. Komisjon on teinud kindlaks, et Lar[k]o oli 2008. aastal raskustes olev äriühing. Lisaks ei saa pidada preemiat 1% aastas vastavaks tagatud laenudega seotud kohustuste täitmata jätmise riskile, arvestades Lar[k]o suuri rahalisi raskusi ning eriti tema oma- ja laenukapitali suhte kõrget väärtust.

(74)      Komisjon leiab, et mõistlik turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja ei oleks Lar[k]ole sellistel tingimustel garantiid andnud. Kuna meede võeti Lar[k]o suhtes valikuliselt, järeldab komisjon, et 2008. aasta riigigarantii andis abisaajale valikulise eelise.

[…]

(77)      Seepärast leitakse, et 2. meede on riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses. […]“.

36      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 73 esitatud põhjendused koosnevad peamiselt kahest osast: ühelt poolt komisjoni järeldus, et 2008. aastal oli Larko „raskustes olev äriühing“ komisjoni teatise [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (ELT 2008, C 155, lk 10; edaspidi „garantiiteatis“) punkti 3.2 alapunkti a tähenduses koostoimes päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste punktides 9–11 esitatud määratlusega (edaspidi „põhjenduste esimene osa“), ja teiselt poolt kaalutlus, et „preemiat 1% aastas [ei saa pidada] vastavaks tagatud laenudega seotud kohustuste täitmata jätmise riskile, arvestades Lar[k]o suuri rahalisi raskusi ning eriti tema oma- ja laenukapitali suhte kõrget väärtust“ garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d tähenduses (edaspidi „põhjenduste teine osa“). Lisaks nähtub nimetatud põhjenduse 73 ülesehitusest, et komisjoni seisukohast kujutavad need kaks põhjenduste osa endast põhimõtteliselt alternatiivseid põhjendusi, mis tulenevad vastavalt nimetatud teatise punkti 3.2 alapunktist a ja punkti 3.2 alapunktist d, järeldamaks, et Kreeka ametiasutused ei olnud tõendanud, et 2. meede oli turutingimustega kooskõlas, ning et seega kujutab see meede endast eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

37      26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuses Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 53–71 ja 121–123) võttis Euroopa Kohus seisukoha küsimuses, kuidas Üldkohus hindas põhjenduste esimest osa, loobudes sõnaselgelt hinnangu andmisest Larko etteheidetele, mis puudutasid Üldkohtu analüüsi teisele osale (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 72). Lisaks otsustas Euroopa Kohus tagasisaatmise otsuses, et Üldkohus peab kontrollima, kas haldustoimikus sisalduvad teatud usaldusväärsuse ja ühtelangevuse astmega tõendid, mis annavad piisava aluse järeldamaks ühest küljest, et Kreeka ametiasutused olid teadlikud või pidid olema teadlikud 2. meetme võtmise hetkel Larko väidetavatest raskustest, ja teisest küljest, et komisjonil ja Kreeka ametiasutustel ei olnud haldusmenetluse käigus selle küsimuse üle vaidlust (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 123).

38      Arvestades vaidlustatud otsuse põhjenduses 73 esitatud põhjenduste alternatiivset laadi, peab Üldkohus vajalikuks hinnata esiteks nende argumentide põhjendatust, mis puudutavad põhjenduste teist osa, mis on seotud garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d kohaldamisega, võttes samas arvesse nõuet kontrollida, kas Kreeka ametiasutused olid teadlikud või pidid olema teadlikud Larko väidetavatest rahalistest raskustest hiljemalt 2. meetme võtmise ajal, ning teiseks seda, kas komisjoni ja nende ametiasutuste vahel oli haldusmenetluse käigus vaidlus selle küsimuse üle.

 Esimese väite esimeses osas esitatud nende argumentide põhjendatus, mis puudutavad vaidlustatud otsuse põhjenduse 73 teist osa, mis käsitles Kreeka ametiasutuste teadlikkust Larko väidetavatest rahalistest raskustest, ja seda, kas see küsimus oli haldusmenetluses vaidluse all

39      Mis puudutab põhjenduste teise osa põhjendatust garantiiteatise punkti 3.2 alapunktis d nimetatud kriteeriumi seisukohast, siis piirdub hageja sisuliselt väitega, et esiteks väljendas garantiipreemia 1% aastas Larko head maksevõimet 2. meetme võtmise ajal, võttes arvesse äriühingu kasumlikkust eelnenud kolme aasta jooksul; teiseks sai Larko samal aastal 2008 ATE Bankilt laenu ilma garantiita ja kolmandaks oli see preemia kooskõlas preemiatega, mille Kreeka riik sai garantiidelt teistele laenudele, mis olid antud teistele äriühingutele, kes on Larkoga sarnases olukorras.

40      Oma seisukohtades järelduste kohta, mis tuleb teha 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusest Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238), seab hageja kahtluse alla 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57) punktides 91–98 esitatud arutluskäigu ning väidab, et miski ei võimalda asuda seisukohale, et eraettevõtja, kes on Kreeka ametiasutuste olukorras enne 2. meetme võtmist, oleks pidanud olema teadlik väidetavatest majanduslikest ja finantsraskustest. Ta täpsustab, et komisjon asendas garantiiteatise punkti 3.2 alapunktis d toodud kriteeriumid ebamäärase viitega Larko rahalistele raskustele. Lisaks ei täitnud komisjon kohustust ise uurida preemia summat ning pani Larkole ja Kreeka riigile kohustuse tõendada selle sobivust. Hageja sõnul ei ole komisjon tõendanud finantsturgudel pakutava garantiipreemia viitemäära, tuvastanud, mis on sarnase garanteerimata laenu turuhind, ega liigitanud laenuvõtjat teatud riskikategooriasse. Lõpuks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 74 tehtud järeldus alusetu ja põhjendusteta.

41      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu ja leiab sisuliselt, et esimese väite esimene osa tuleb tagasi lükata eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 73 esitatud põhjenduste teise osa tõttu (vt eespool punkt 36).

42      Käesoleval juhul tuleb komisjoni argumendiga nõustuda.

43      Esiteks ei tohi vaidlustatud otsuse põhjenduse 73 teises osas „Lar[k]o suuri rahalisi raskusi“ käsitlevat viidet segi ajada sama põhjenduse esimeses osas esitatud viitega, et Larko oli 2008. aastal „raskustes olev äriühing“, mis vastab päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste punktides 9–11 esitatud määratlusele, millele viitab üksnes garantiiteatise punkti 3.2 alapunkt a (vt eespool punkt 36). Lisaks, nagu nähtub 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57) punktist 104, mida Euroopa Kohus ei ole kritiseerinud, on selle teatise punktis 3.2 nimetatud tingimused kumulatiivsed, st et nende kõigi täitmine on „piisav riigiabi välistamiseks“. Sellest tuleneb, et kui üks neist ei ole täidetud – nagu käesolevas asjas garantiiteatise punkti 3.2 alapunktis d nimetatud tingimus, mille kohaselt tuleb garantii eest maksta turuhinnale vastavat garantiipreemiat –, siis piisab sellest asjaolust, et komisjon saaks asuda seisukohale, et asjaomane liikmesriik ei ole piisavalt tõendanud, et selle teatise alusel võib riigiabi olemasolu välistada.

44      Teiseks ei võtnud Euroopa Kohus 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuses Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) seisukohta ei vaidlustatud otsuse põhjenduse 73 teise osa põhjendatuse ega ka selle hinnangu põhjendatuse kohta, mille Üldkohus selle kohta andis 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57) punktides 93–98, kuigi hageja vaidles sellele sõnaselgelt vastu oma apellatsioonkaebuses (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 50, 51 ja 72). Euroopa Kohus heitis Üldkohtule ette üksnes seda, et ta kohaldas valesti eraõigusliku ettevõtja põhimõtet, kuna ta oletas – kasutades negatiivset eeldust ja eirates seega selle põhimõtte kohaldamisega seotud tõendamiskoormise jaotust käsitlevat kohtupraktikat –, et Kreeka ametiasutused oleksid 2008. aastal 2. meetme võtmise ajal pidanud olema teadlikud sellest, et Larko oli 2008. aastal „raskustes olev ettevõtja“ garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti a tähenduses, mida on tõlgendatud koostoimes päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste punktides 9–11 toodud määratlusega (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 53–70). Seetõttu nõudis Euroopa Kohus, et Üldkohus kontrolliks, kas on tõendeid, mis olenevalt olukorrast näitaksid, et need ametiasutused olid teadlikud või oleksid pidanud olema teadlikud „Larko raskustest“ 2. meetme võtmisele eelnenud ajal või sellega samal ajal (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 71 ja 123).

45      Kolmandaks tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduse 73 teises osas seose ühelt poolt Larko „suurte rahaliste raskuste“ ja teiselt poolt tema „oma- ja laenukapitali suhte kõrge väärtuse“ vahel, mis mõjutas tema „tagatud laenudega seotud kohustuste täitmata jätmise riski“. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 56 esitatud tabeli teine ja kolmas tulp näitavad, et see suhe oli 2007. aastal 1,3 ja võlg kokku 141,2 miljonit eurot ning omakapital 104 miljonit eurot; 2008. aastal oli suhe –575, võlg kokku 230,1 miljonit eurot ja omakapital –0,4 miljonit eurot. Selle tabeli kohaselt langes Larko omakapital 2007.–2008. aastal 104 miljonilt eurolt –0,4 miljoni euroni, samas kui tema koguvõlg kasvas 141,2 miljonilt eurolt 230,1 miljonile eurole.

46      Neljandaks leiab Üldkohus, et need järeldused koostoimes toimikus sisalduvate asjakohaste tõenditega on piisavad, et näidata, et hiljemalt 2. meetme võtmise hetkel olid Larkol suured rahalised raskused ja et Kreeka ametiasutused olid sellest teadlikud, mida nad haldusmenetluses ei vaidlustanud. Seda hinnangut tõendavad järgmised toimikus sisalduvad asjaolud.

47      Esiteks juhtis komisjon menetluse algatamise otsuse punktides 36–38 Kreeka ametiasutuste tähelepanu otseselt sellele, et 1% suurune garantiipreemia, mille eesmärk oli hüvitada 2. meedet, võis olla turutingimustega vastuolus, arvestades garantiiteatise punkti 3.2; ning asjaolule, et 2008. aasta garantii kattis enam kui 80% tagatud laenu jäägist, st 100% sellest, mistõttu ei saanud välistada abi olemasolu (vt nimetatud teatise punkti 3.2 alapunkt c). Komisjon täpsustas algatamise otsuse punktis 37, et tal ei ole mingit teavet võrdlusväärtuse kohta, mis vastaks sarnasele garantiipreemiale finantsturgudel („the Commission has no indication of the corresponding guarantee premium benchmark that could be found in the financial market for similar guarantees“), ja nagu Üldkohus juba märkis 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (T‑423/14, EU:T:2018:57) punktis 97, leidis ta, et 1% suurune garantiipreemia ei väljenda garanteeritud laenude täitmata jätmise riski, kuna Larkol olid arvestatavad rahalised raskused, kõrge võlgade-omavahendite suhtarv ja negatiivsed omavahendid („However, an annual guarantee premium of 1 % does not prima facie appear to reflect the risk of default for the guaranteed loans, given the significant financial difficulties of Lar[k]o, and in particular its high debt to equity ratio and its negative equity“).

48      Teiseks ilmneb, et komisjon palus sõnaselgelt Kreeka ametiasutustel esitada talle kogu asjakohane teave, et ta saaks eelkõige garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d kriteeriume arvestades hinnata, kas 1% suurune garantiipreemia on sobiv, et hüvitada 2008. aasta garantiiga laenu täielikku katmist, võrreldes „vastava turuhinnaga“ ja lähtudes riskist, et Larko – keda olenevalt olukorrast on liigitatud „riskireitingu“ alusel – jätab laenu maksmata, näiteks võrreldes „turul tegutsevate sarnase reitinguga ettevõtjate makstud hindu“ (vt selle teatise punkti 3.2 alapunkti d neljas lõik). Nii palus komisjon menetluse algatamise otsuse resolutsiooni esimeses lõigus Kreeka riigil esitada „ühe kuu jooksul kogu teave, mis võib aidata hinnata abi/meedet[, sealhulgas 2. meedet]“.

49      Kolmandaks piirdusid Kreeka ametiasutused oma märkustes algatamise otsuse kohta sellega seoses siiski üksnes kinnitusega – mis oli ilmselgelt ebapiisav või isegi puudulik –, et Larkol oli 2008. aastal „hea krediidireiting“ (good credit rating), mis põhines tema kasumlikkusel kolmel eelneval aastal, ning et 1% garantiipreemia vastas turutingimustele, esitamata siiski tõendeid nende väidete kohta (29. märtsi 2013. aasta märkuste punktid 3.52 ja 3.53) (vt selle kohta 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, T-423/14, EU:T:2018:57, punkt 97). See lühike vastus komisjoni palvele selgitada üksikasjalikult põhjuseid, miks see preemia vastas turuhinnale vastavalt eelkõige garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d neljandas lõigus ette nähtud kriteeriumidele, läheb vastuollu nende ametiasutuste kinnitustega, mis on esitatud nende märkuste punktides 2.27–2.32 ja milles nad tunnistasid Larko finantsolukorra „järsku halvenemist“ 2008. aasta teisel poolaastal (vt samuti allpool punkt 51). Neid asjaolusid arvesse võttes järeldab Üldkohus seega, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et garantiipreemia 1% aastas ei kajastanud riski, et Larko jätab tagatud laenud tasumata (vt selle kohta 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, T‑423/14, EU:T:2018:57, punktid 92–98).

50      Neljandaks kinnitavad seda järeldust mitte üksnes järjepidevad arvandmed, mis puudutasid Larko kahjumit 2007. ja 2008. aastal, mille komisjon esitas juba algatamise otsuse punktis 18 ja mida ta kordas vaidlustatud otsuse põhjenduses 56 (vt eespool punkt 45), vaid ka garantiiteatise punkti 3.2 alapunkt c, millest nähtub, et riigiabi ei saa välistada juhul, kui 2008. aasta garantii katab „rohkem kui 80% tasumata laenust“, kusjuures komisjon viitas sellele asjaolule juba algatamise otsuse punkti 36 lõpus. Vaidlust ei ole ka selles, et 2. meetme eesmärk oli katta kogu 30 miljoni euro suurune laen, mille ATE Bank andis Larkole.

51      Viiendaks märgib Üldkohus – vastavalt 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238) punkti 123 nõuetele –, et haldustoimikust, see tähendab Kreeka ametiasutuste märkustest algatamise otsuse kohta, mis on kokku võetud vaidlustatud otsuse põhjendustes 32–34, nähtub, et alates 2008. aasta keskpaigast olid nad teadlikud Larko väga halvast finantsolukorrast, mis seadis kahtluse alla selle, kas garantiipreemia 1% oli selle andmise hetkel 22. detsembril 2008 vastavuses turuhinnaga. Nimelt, nagu märgib ka komisjon, siis sedastasid Kreeka ametiasutused nimetatud märkuste punktides 2.27–2.32 muu hulgas järgmist:

„[A]lates [2008.] aasta teisest poolest halvenesid L[arko] finantstulemused järsult. Selle halvenemise põhjuseks oli peamiselt nikli hinna järsk langus alates 2008. aasta keskpaigast […] Selle arengu tagajärjel kuivas L[arko] käive kokku ja tema finantstulemused 2008. aastal olid negatiivsed. L[arko] negatiivne finantsolukord halvenes samuti seetõttu, et riskimaanduslepingud lõppesid, mis tõi kaasa täiendava raamatupidamisliku kahjumi […]. L[arko] finantstulemuste negatiivne kuvand hakkas selguma alates 2008. aasta juulist ning jätkus seejärel ülemaailmse niklihinna langusega. Kuigi äriühing sai kasumit ja tal oli head majanduslikud tulemused kuni 2008. aasta keskpaigani, tuli seejärel järsk halvenemine, mis viis selleni, et L[arko] olukord aasta lõpuks oli äärmiselt negatiivne (mis oli proportsionaalne nikli ülemaailmse hinna tugeva langusega).“

52      Kuid hageja piirdus oma märkuste, mis puudutasid järeldusi, mis tuleb teha 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusest Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238), punktides 63–66 sellega, et ta minimiseeris nende asjaolude tõendusjõudu, märkides lühidalt ja ebausutavalt, et kõnealune Larko majanduslik nõrkus oli mööduv ning tingitud peamiselt niklihinna langusest 2008. aasta teises pooles ja et see toodi esimest korda esile tema 2008. aasta finantsaruannetes, mille kohta on järeldatud, et need on tõendid, mis on ajaliselt hilisemad 2. meetme võtmisest. Neile kinnitustele räägivad siiski vastu Kreeka ametiasutuste märkused algatamise otsuse kohta, mis ei ole piisavad seadmaks kahtluse alla asjaolu, et ühelt poolt olid need ametiasutused alates 2008. aasta septembrist, kui 2. meetme võtmise otsus tehti, täiesti teadlikud Larko finantsolukorra drastilisest halvenemisest, ja teiselt poolt ei olnud nende ametiasutuste ning komisjoni vahel haldusmenetluse käigus vaidlust selles küsimuses.

53      Viiendaks tuleb märkida, et eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel tõendamiskoormise jaotust käsitlevad eeskirjad seda järeldust ümber lükata, sest vastasel juhul pööratakse see tõendamiskohustus põhjendamatult komisjoni kahjuks ja eiratakse ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevat liikmesriigi lojaalse koostöö kohustuse ulatust, võttes eelkõige arvesse teadlikkuse ja vastutuse sfääride eraldatust, mis on aluseks asjakohase teabe esitamise nõuetele eelkõige garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d alusel.

54      On tõsi, et ühest küljest tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon on EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevate alusnormide hea haldamise huvides kohustatud viima haldusmenetluse läbi hoolikalt ja erapooletult, et tal oleks lõpliku otsuse tegemisel võimalikult täielikud ning usaldusväärsed tõendid. Seega peab ta paluma asjaomasel liikmesriigil esitada kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas eraettevõtja põhimõtte kohaldamise tingimused on täidetud. Aga isegi kui see institutsioon on silmitsi liikmesriigiga, kes oma koostöökohustust rikkudes jättis esitamata teabe, mille komisjon käskis tal esitada, peab ta oma otsustes tuginema teatava usaldusväärsuse ja ühtelangevuse astmega asjaoludele, mis annavad piisava aluse järeldamaks, et ettevõtja sai eelise, mis kujutab endast riigiabi, ning suudavad seega kinnitada komisjoni tehtud järeldusi. Sellega seoses ei saa komisjon eeldada, et ettevõtja sai riigiabi, tuginedes selleks pelgalt negatiivsele oletusele, mis põhineb teabe puudumisel, mis võimaldaks vastupidist järeldust teha, kui ei esine teisi tõendeid, mis positiivselt kinnitavad sellise eelise olemasolu (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 67–70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. mai 2020. aasta kohtuotsus BTB Holding Investments ja Duferco Participations Holding vs. komisjon, C‑148/19 P, EU:C:2020:354, punktid 48–51 ning seal viidatud kohtupraktika). Lisaks peab riigiabi küsimuses tehtud otsuse õiguspärasust liidu kohus hindama seda teavet arvesse võttes, mis võis olla komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel ja mida ta oleks võinud haldusmenetluse käigus küsides saada (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punktid 70 ja 71 ning seal viidatud kohtupraktika).

55      Teisest küljest on kohtupraktikas tunnistatud, et komisjoni vastu võetud käitumisreeglid, nagu garantiiteatis, ei saa iseenesest luua liikmesriikidele kohustusi (vt selle kohta ja analoogia alusel 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punktid 40–44), sh tõendamiskoormise valdkonnas, et tõendada eelise olemasolu.

56      Käesolevas asjas, arvestades eespool punktides 45–51 esitatut, oli komisjonil aga juba algatamise otsuse ajal piisavalt usaldusväärseid ja ühtelangevaid tõendeid, mis näitasid, et Kreeka ametiasutused olid 2. meetme võtmise ajal teadlikud Larko keerulisest finantsolukorrast ja asjaolust, et see meede ei vastanud turutingimustele. Lisaks palus ta nimetatud otsuses sõnaselgelt Kreeka ametiasutustel esitada selle kohta asjakohast teavet, mistõttu pidid nad garantiiteatise punkti 3.2 alapunktis d sätestatud kriteeriumide täitmiseks esitama asjaolusid, mis seadsid neid tõendeid kahtluse alla. Eelkõige oleksid Kreeka ametiasutused võinud üritada tõendada, et vaatamata Larko rahalistele raskustele – mida ei vaidlustatud – vastas laenu 100% katmise garantiipreemia 1% Kreeka finantsturul valitsevale praktikale, või nad oleksid võinud esitada tõendeid tema riskireitingu säilitamise kohta kuni 2008. aasta detsembrini, mida nimetatud ametiasutused ega Larko ei teinud. Pelk asjaolu, millele need ametiasutused viitasid, et Larko sai 2008. aastal samuti ATE Bankilt laenu, mille kohta riigi garantiid ei nõutud, ei lükka seda hinnangut ümber, kuna komisjon meenutas õigesti, et selles staadiumis kontrollis Kreeka riik seda panka ning et selle laenu andmine ei välistanud Larko majandusliku olukorra hilisemat halvenemist samal aastal.

57      Lisaks vastab see hinnang teadlikkuse ja vastutuse sfääride jaotusele, mis on aluseks garantiiteatise punkti 3.2 tingimustele, mis peavad eelkõige hõlbustama liikmesriigil tõendada, et individuaalne avalik garantii ei kujuta endast riigiabi, millest tuleb komisjonile teatada. Isegi kui komisjon ei saa sellise teatisega, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv, nende kahjuks ümber pöörata tõendamiskoormist riigiabi olemasolu kohta, mida on meenutatud eespool punktis 54 viidatud kohtupraktikas, on tal siiski õigus selles teatises täpsustada, mis on asjakohane teave, eelkõige majanduslikku laadi teave, mis võib tema arvates piisaval määral välistada riigiabi olemasolu ja mida liikmesriik saab esitada lojaalse koostöö kohustuse alusel vastavalt ELL lepingu artikli 4 lõikele 3 just seetõttu, et selline teave kuulub tema teadlikkuse ja vastutuse sfääri.

58      Seda hinnangut ei lükka ümber ka 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Elche Club de Fútbol vs. komisjon (T‑901/16, EU:T:2020:97, punktid 132–137) ja 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Valencia Club de Fútbol vs. komisjon (T‑732/16, edasi kaevatud, EU:T:2020:98, punktid 134–136), mille kohta pooled on esitanud seisukoha pärast Üldkohtu kirjalikku küsimust. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et need kohtuotsused puudutavad käesolevast juhtumist väga erinevaid faktilisi asjaolusid, eelkõige seetõttu, et asjaomasele võlausaldajale anti tagatisi, nagu pant või hüpoteek, mis võis oluliselt mõjutada hinnangut garantiipreemia vastavusele turutingimustele, eelkõige garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d alusel.

59      Seega, arvestades asjaolusid, millele tugineti vaidlustatud otsuse põhjenduse 73 teises osas ja mille põhjendatuse piisavust kinnitati lõplikult 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsusega (Larko vs. komisjon, T‑423/14, EU:T:2018:57, punktid 24–44), mida on kinnitatud 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusega Larko vs. komisjon (C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punktid 102–117 ja 124), tuleb järeldada, et selle otsuse tegemise hetkel oli komisjonil piisavalt usaldusväärseid ja ühtelangevaid tõendeid, et järeldada selle otsuse põhjendustes 74 ja 77, et 2.meetmega seotud garantiipreemia ei olnud kooskõlas turuhinnaga, eelkõige kuna garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti d kriteeriumid ei olnud täidetud, mistõttu see kujutas endast järelikult eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

60      Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata, ilma et oleks vaja võtta seisukoht küsimuses, kas Larko oli 2008. aastal „raskustes olev äriühing“ garantiiteatise punkti 3.2 alapunkti a tähenduses koostoimes määratlusega, mis on esitatud päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste punktides 9–11, ning küsimuses, kas Kreeka ametiasutused olid teadlikud või oleksid pidanud olema teadlikud selle määratluse asjakohaste kriteeriumide täitmisest 2. meetme võtmise hetkel.

61      Seega tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

62      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Larko Geniki Metalleftiki kai Metallourgiki AE kanda tema kohtukulud kohtuasjades T423/14 ja T423/14 RENV ning kohtuasjas C244/18 P ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud nendes kohtuasjades.

De Baere

Kreuschitz

Kecsmár

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. mail 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: kreeka.