ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
22. september 2015(*)
Ühine välis‑ ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Hindamisviga – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑161/13,
First Islamic Investment Bank Ltd, asukoht Labuan (Malaisia), esindajad: advokaadid B. Mettetal ja C. Wucher-North,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: Á. de Elera-San Miguel Hurtado ja M. Bishop,
kostja,
mille ese on esiteks nõue tühistada osaliselt nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsus 2012/829/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 356, lk 71), ja nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1264/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 356, lk 55), ning teiseks nõue tühistada nõukogu otsus jätta hagejat puudutavad piiravad meetmed kehtima,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová (ettekandja) ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. detsembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, First Islamic Investment Bank Ltd, on Malaisias asutatud pank.
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravate meetmete süsteemi, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et viimati nimetatu lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).
3 Hageja nimi on kantud nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsusega 2012/829/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 356, lk 71), tuumarelvade levikut toetavate üksuste loetellu, mis on ära toodud nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), II lisas.
4 Hageja nimi lisati selle tulemusel nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), IX lisas asuvasse loetellu nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1264/2012, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 356, lk 55).
5 Hageja nime kandmine otsuse 2010/413 II lisas toodud loetellu ja määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetellu tõi kaasa tema rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise.
6 Otsus 2012/829 ja rakendusmäärus nr 1264/2012 on hagejat puudutavas osas põhjendatud järgmiselt:
„First Islamic Investment Bank (FIIB) aitab nimekirja kantud üksustel rikkuda Iraani käsitleva ELi määruse sätteid ja toetab rahaliselt Iraani valitsust. FIIB kuulub Sorinet Groupi, mille omanik ja juht on Babak Zanjani. Seda kasutatakse Iraani naftaga seotud maksete suunamiseks.”
7 Euroopa Liidu Nõukogu avaldas 22. detsembril 2012 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2012/829 ja rakendusmääruses nr 1264/2012 (ELT C 398, lk 8).
8 Nõukogu teavitas 3. jaanuari 2013. aasta kirjas hagejat tema nime kandmisest otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas sisalduvatesse loeteludesse.
9 Hageja väitis 25. jaanuari 2013. aasta kirjas, et tema nime kandmine loetellu ei ole põhjendatud ning nõudis nõukogult, et viimane vaataks selle uuesti läbi. Hageja kordas oma nõuet 25. veebruari 2013. aasta kirjas, milles ta samuti nõudis juurdepääsu informatsioonile ja kõnealuse kande aluseks olevatele tõenditele.
10 Nõukogu vastas hageja uuesti läbivaatamise taotlusele 14. märtsi 2014. aasta kirjaga. Kirjas selgitas nõukogu, et hageja kandmise põhjendused otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 267/2012 IX lisas sisalduvatesse loeteludesse olid nõuetekohased, mistõttu kõnealused kanded tuleb jätta kehtima.
11 Nõukogu avaldas 15. märtsil 2014 teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu otsuses 2010/413 ja määruses nr 267/2012 sätestatud piiravaid meetmeid (ELT C 77, lk 1). Selle teatise kohaselt tuleb nende meetmete, sealhulgas hagejat puudutavate meetmete kohaldamist jätkata.
Menetlus ja poolte nõuded
12 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. märtsil 2013.
13 Kuna Üldkohtu kodade koosseis on muutunud, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd esimese koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi 23. septembril 2013 sellele kojale.
14 Hageja muutis 25. mail 2014 oma nõudeid, nõudes, et tühistatakse nõukogu otsus jätta tema suhtes piiravad meetmed kehtima (edaspidi „meetmete kehtima jätmise otsus”), mis sisaldus 15. märtsi 2014. aasta teatises.
15 Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames paluti 23. oktoobri 2014. aasta kirjas pooltel vastata kirjalikult teatavatele küsimustele ja esitada teatud dokumendid. Nõukogu ja hageja esitasid oma vastused 12. novembril 2014.
16 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 10. detsembri 2014. aasta kohtuistungil. Üldkohus palus kohtuistungil hagejal esitada talle nõukogu 14. märtsi 2014. aasta kirja koopia, et panna see toimikusse. Nõukogu märkis, et tal ei ole kõnealuse kirjas suhtes märkusi.
17 Hageja täitis palve, mille Üldkohus kohtuistungil esitas, selleks määratud tähtajal.
18 Üldkohtu esimese koja president lõpetas 22. detsembril 2014 suulise menetluse.
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada otsuse 2012/829 lisa punkt I teda puudutavas osas;
– tühistada rakendusmääruse nr 1264/2012 lisa punkt I teda puudutavas osas;
– tühistada meetmete kehtima jätmise otsus;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
20 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
21 Nõukogu väidab, et hagi on vastuvõetamatu, sest see ei ole esitatud tähtaja jooksul. Nõukogu arvates nähtub nimelt 23. aprilli 2013. aasta kohtuotsusest Gbagbo jt vs. nõukogu (C‑478/11 P–C‑482/11 P, EKL, EU:C:2013:258), et nende aktide peale, mis näevad ette ELTL artiklis 263 sätestatud individuaalsed piiravad meetmed, hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema alates Euroopa Liidu Teatajas teatise avaldamisest, mis on võrdsustatav kõnealuste aktide teatavaks tegemisega puudutatud isikutele ja üksustele. Käesolevas asjas avaldati teatis hageja nime kandmisest asjaomastesse loeteludesse Euroopa Liidu Teatajas 22. detsembril 2012, mis tähendab, et ELTL artiklis 263 sätestatud kahekuuline tähtaeg, mida pikendatakse 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõikes 2 ette nähtud suure vahemaaga seotud kümne päeva võrra, möödus 4. märtsil 2013, see tähendab kümme päeva enne hagi esitamist, kuivõrd hagi esitati 14. märtsil 2013.
22 Hageja vastab eelkõige nii, et kohtuotsuses Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 21 eespool (EU:C:2013:258) sedastatu ei ole kohaldatav, kuna käesolevas asjas teavitati hagejat pärast Euroopa Liidu Teatajas teatise avaldamist isiklikult teda puudutavatest vaidlustatud aktidest.
23 ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai.
24 Vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 102 lõikele 2 pikendatakse seda tähtaega seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra.
25 Mis puutub õigusaktidesse, millega isiku või üksuse vastu kehtestati piiravad meetmed või jäeti need edasi kehtima, siis tühistamishagi esitamiseks ette nähtud tähtaeg hakkab kulgema alates kuupäevast, mil akt tuleb sellele isikule või üksusele teatavaks teha (vt selle kohta kohtuotsus Gbagbo jt vs. nõukogu, punkt 21 eespool, EU:C:2013:258, punktid 55 ja 59).
26 Otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3 on ette nähtud, et kui puudutatud isiku või üksuse aadress on teada, edastab nõukogu talle asjaomased aktid otse.
27 Käesolevas asjas pidi hageja aadress nõukogule teada olema, kuna see oli välja toodud otsuses 2012/829 ja rakendusmääruses nr 1264/2012.
28 Järelikult hakkas nende kahe akti peale hagi esitamise tähtaeg kulgema alates nende isiklikult teatavakstegemisest hagejale, see tähendab alates kuupäevast, kui hageja sai kätte nõukogu 3. jaanuari 2013. aasta kirja.
29 Esmalt tuleb märkida, et juhul kui nõukogu väidab, et hagi on esitatud hilinenult, tuleb tal esitada tõend selle kohta, mis kuupäeval 3. jaanuari 2013. aasta kiri hagejale kätte toimetati (vt selle kohta kohtuotsus, 5.6.1980, Belfiore vs. komisjon, 108/79, EKL, EU:C:1980:146, punkt 7).
30 Kõnealuse kättetoimetamise kuupäeva tõendamiseks esitas nõukogu andmed, millest nähtub, et nõukogu saatis 3. jaanuari 2013. aasta kirja hageja kolmele aadressile, sealhulgas hagis viidatud aadressile. Nõukogu esitas ka kolmest kirjast ühe kirja kohta väljastusteate, mis kannab 4. jaanuari 2013. aasta kuupäeva. Neil tingimustel leiab nõukogu, et isegi kui kahe teise kirja väljastusteateid talle ei saadetud, sai hageja need kirjad kätte „samal või väga lähedasel kuupäeval”.
31 Hageja väidab, et 3. jaanuari 2013. aasta kiri saadeti talle lihtkirjaga, mistõttu tal ei ole võimalik kirja saamise kuupäeva täpselt kindlaks teha.
32 Olgu märgitud, et kuigi nõukogu esitatud väljastusteade kannab 4. jaanuari 2013. aasta kuupäeva, ei ole see piisav tõend selle kohta, et see kuupäev on hageja poolt 3. jaanuari 2013. aasta kirja tegeliku kättesaamise kuupäev.
33 Võttes nimelt esiteks arvesse kõnealuse väljastusteate erinevate väljade paigutust, ilmneb, et viidatud kuupäev ei ole kuupäev, mil kirja üritati adressaadile kätte toimetada, vaid see on kirja postkontorisse saabumise kuupäev. See on nii veel enam seetõttu, et on äärmiselt ebatõenäoline, et kirja, millele on Brüsselis (Belgia) kantud 3. jaanuari 2013. aasta kuupäev, võiks ühe päeva jooksul anda üle Belgia postkontorisse, vedada Malaisiasse ja sealt Malaisia postiga sihtkohta.
34 Teiseks puudutab nõukogu esitatud väljastusteade igal juhul aadressi, mis ei ole hageja poolt hagis märgitud aadress, ning väljastusteatelt nähtub, et seda on püütud edutult üle anda, kuna Malaisia postiettevõtja on sellele märkinud, et kirja adressaat on „lahkunud”.
35 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et nõukogul ei õnnestunud tõendada kuupäeva, millisel 3. jaanuari 2013. aasta kiri hagejale kätte toimetati.
36 Peale selle olgu märgitud, et kui pidada nõukogu viidatud 4. jaanuari 2013 hagi esitamise tähtaja kulgemise alguskuupäevaks, siis möödus see tähtaeg 14. märtsil 2013, mis tähendab, et hagi, mis esitati samal päeval, saabus igal juhul tähtaegselt.
37 Hagi läbivaatamist takistav asjaolu, millele nõukogu tugineb, tuleb seega tagasi lükata.
Sisulised küsimused
38 Hageja esitab oma nõuete põhjendamiseks kolm väidet, millest esimese kohaselt on tehtud hindamisviga, teise kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, tema kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning kolmanda kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.
39 Nõukogu leiab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud.
Esimene väide, et tehtud on hindamisviga
40 Hageja väidab, et teda puudutavaid piiravaid meetmeid vastu võttes tegi nõukogu hindamisvea ning et tema kohta esitatud põhjendused ei ole põhjendatud.
41 Nõukogu leiab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud.
42 Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et akti, millega kehtestatakse isiku või üksuse suhtes piiravad meetmed, kohtulik kontroll eeldab muu hulgas seda, et liidu kohus veendub selles, et kõnealune akt põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See hõlmab selle akti aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle akti argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (vt selle kohta kohtuotsus, 28.11.2013, nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, C‑280/12 P, EKL, EU:C:2013:775, punktid 58, 59 ja 64 ning seal viidatud kohtupraktika).
43 Selleks peab liidu kohus alustama kontrolli, nõudes vajaduse korral liidu pädevalt asutuselt selle kontrolli jaoks asjakohaste konfidentsiaalsete või mittekonfidentsiaalsete andmete või tõendite esitamist (vt kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 42 eespool, EU:C:2013:775, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Vaidlustamise korral peab puudutatud isiku või üksuse vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust tõendama nimelt liidu pädev asutus, mitte puudutatud isik või üksus ise ei pea vastupidi tõendama nende põhjenduste alusetust (vt kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, punkt 42 eespool, EU:C:2013:775, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Olgu meenutatud, et nõukogu kasutas hageja suhtes järgmist põhjendust:
„First Islamic Investment Bank (FIIB) aitab nimekirja kantud üksustel rikkuda Iraani käsitleva ELi määruse sätteid ja toetab rahaliselt Iraani valitsust. FIIB kuulub Sorinet Groupi, mille omanik ja juht on Babak Zanjani. Seda kasutatakse Iraani naftaga seotud maksete suunamiseks.”
46 Esiteks leiab hageja, et nõukogu ei ole tõendanud, et hageja on rikkunud liidu õigusnorme või et ta on toetanud Iraani valitsust. Sellega seoses täpsustab hageja, et kuna ta on Tadžikistani äriühingu Arzish omandis, ei ole ta Iraani valitsusega seotud ning ta ei ole kunagi teinud tehinguid Iraani äriühingutega ega ka tehinguid, mis puudutavad Iraani toornaftaga seotud väidetavaid makseid.
47 Sellega seoses tuleb märkida, et nõukogu ei esitanud kirjalikult ega suulises menetluses konkreetseid väiteid või tõendeid, et tõendada nende põhjenduste põhjendatust, mille kohaselt hageja aitab kolmandatel üksustel rikkuda kohaldatavaid õigusnorme või toetab Iraani valitsust nii, et on vahendajaks Iraani naftaga seotud maksete tegemisel. Neil asjaoludel ei saa need põhjendused, mille põhjendatust hageja on kritiseerinud, õigustada tema suhtes piiravate meetmete võtmist.
48 Teiseks ei nõustu hageja sellega, et ta kuulub väidetavasse Sorinet Groupi või on selle kontrolli all. Hageja sõnul ei tõendanud nõukogu selles kontekstis selle kontserni olemasolu ega asjaolu, et hageja on selle kontroll all.
49 Nõukogu vastab, et kostja vastusele lisatud andmetest nähtub, et hageja on Sorinet Groupi kaudu Babak Zanjani kontrolli all, kusjuures viimane toetab Iraani valitsust.
50 Kõigepealt tuleb märkida, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d kohaselt külmutatakse Iraani valitsust toetavate isikute ja üksuste ning nende omandis või kontrolli all olevate üksuste rahalised vahendid ja majandusressursid.
51 Babak Zanjani nimi kanti otsusega 2012/829 ja rakendusmäärusega nr 1264/2012 otsuse 2010/413 II lisas toodud loetellu ja määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetellu peamiselt põhjendusega, et ta toetab Iraani valitsust.
52 Põhjendus, et hageja „kuulub Sorinet Groupi, mille omanik ja juht on Babak Zanjani”, viitab asjaolule, et hageja on viimati nimetatu omandis või kontrolli all vastavalt eespool punktis 50 nimetatud kriteeriumile.
53 Neil asjaoludel tuleb kontrollida nõukogu esitatud andmeid, et teha kindlaks, kas nende andmete põhjal võib järeldada, et hageja oli vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal B. Zanjani omandis või kontrolli all.
54 Sellega seoses nähtub esiteks ühest Tadžikistani uudisteagentuuri teatisest, et 2011. aastal kujundati hageja emaettevõtja Arzish ümber pangaks nimega Kont Bank Investment.
55 Teiseks ilmneb Kont Bank Investmenti veebisaidi väljavõttelt, et see pank on Türgi äriühingu Kont Kozmetik ve Diş Ticaret Limited Şirketi omandis.
56 Kolmandaks nähtub Kont Kozmetik ve Diş Ticaret Limited Şirketi veebisaidi väljavõttelt, et see äriühing kuulub Kont Groupi, millesse kuuluvad turismi ja finantsteenustega tegelevad äriühingud.
57 Neljandaks on Sorinet Groupi veebisaidi väljavõttel esiteks täpsustatud, et B. Zanjani on viimati nimetatu juht ja teiseks kuuluvad selle kohaselt hageja, tema emaettevõtja Kont Bank Investment ja teised Kont Groupi liikmed Sorinet Groupi.
58 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et nõukogu esitatud tõendid tõendavad Kont Kozmetik ve Diş Ticaret Limited Şirketi ja Kont Bank Investmenti kaudu vähemalt kontrolliseose olemasolu B. Zanjani ja hageja vahel.
59 Lisaks, kuna need tõendid pärinevad uudisteagentuuri ja puudutatud äriühingute endi veebisaitidelt, siis tuleb eeldada, et neil on piisav tõendusjõud.
60 Sellega seoses väidab hageja veel, et nõukogu ei ole tõendanud üksuse nimetusega Sorinet Group olemasolu.
61 Siiski tuleb tõdeda, et arvestades nõukogu esitatud tõendeid, kasutatakse kõnealust nimetust tegelikult avalikult, et identifitseerida erinevad B. Zanjani kontrolli all või omandis olevad äriühingud. Peale selle, isegi kui eeldada, et see nimetus ei vasta konkreetsele ja täpsele juriidilisele struktuurile, ei ole see asjaolu tähtis B. Zanjani ja hageja vahelise seose olemasolu tõttu, nagu see nähtub eespool punktidest 53–59.
62 Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et nõukogu järeldas õigesti, et hageja on B. Zanjani omandis või kontrolli all. Kuivõrd eespool punktidest 50–53 nähtub, et see põhjendus on iseenesest piisav hageja suhtes kohaldatavate piiravate meetmete põhjendamiseks, siis tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
63 Hageja väidab, et nõukogu rikkus põhjendamiskohustust, tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
64 Esiteks täpsustab ta, et teda puudutavad põhjendused on põhjendamiskohustuse täitmiseks liiga napisõnalised, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas tema suhtes kehtestatud piiravad meetmed on põhjendatud. Eelkõige ei toonud nõukogu välja neid spetsiifilisi olukordi, milles hageja väidetavalt rikkus kohaldatavaid õigusnorme või toetas Iraani valitsust, ega täpsustanud hageja väidetavat seost Sorinet Groupiga.
65 Teiseks ei saanud hageja sellest hoolimata, et ta seda sõnaselgelt nõudis, nõukogult tõendeid või dokumente, mis oleksid toetanud tema suhtes esitatud süüdistusi.
66 Kolmandaks kaasneb eelnimetatud rikkumistega ka see, et rikutud on hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
67 Nõukogu leiab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud, mööndes seejuures, et hageja toimikuga tutvumise taotlust alles menetletakse.
68 Kõigepealt olgu märgitud, et hageja ei ole oma väidet, mille kohaselt nõukogu rikkus tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, põhjendanud spetsiifiliste argumentidega, vaid ta viitab üksnes teiste väidetega seoses esitatud argumentidele. Neil asjaoludel ei ole vaja eraldi analüüsida väidet, et rikutud on õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
69 Mis puudutab esiteks põhjendamiskohustust, siis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis kujutab endast kaitseõiguste tagamise põhimõtte osa – eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas õigusakt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (vt kohtuotsus, 15.11.2012, nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EKL, EU:C:2012:718, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meetme võtmine oli põhjendatud, ja et pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 69 eespool, EU:C:2012:718, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Kuna asjaomasel isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne rahaliste vahendite külmutamise algse otsuse vastuvõtmist, on põhjendamiskohustuse täitmine seda olulisem, sest see on ainus tagatis, mis võimaldab huvitatud isikul – vähemalt pärast selle otsuse vastuvõtmist – tõhusalt kasutada tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid kõnealuse otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 69 eespool, EU:C:2012:718, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Seetõttu peab nõukogu sellise õigusakti põhjendustes, millega on kehtestatud rahaliste vahendite külmutamise meetmed, määratlema spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes ta on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb võtta sellised meetmed (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 69 eespool, EU:C:2012:718, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 ELTL artikliga 296 nõutavad põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse piisavust tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjassepuutuvaid õigusnorme (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 69 eespool, EU:C:2012:718, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Eelkõige on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud siis, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, punkt 69 eespool, EU:C:2012:718, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Käesolevas asjas tuleb meenutada, et nõukogu kasutas hagejaga seoses järgmist põhjendust:
„First Islamic Investment Bank (FIIB) aitab nimekirja kantud üksustel rikkuda Iraani käsitleva ELi määruse sätteid ja toetab rahaliselt Iraani valitsust. FIIB kuulub Sorinet Groupi, mille omanik ja juht on Babak Zanjani. Seda kasutatakse Iraani naftaga seotud maksete suunamiseks.”
76 Samuti tuleb meenutada eespool punktis 47 tuvastatut, et põhjendused, mille kohaselt hageja aitab kolmandatel üksustel rikkuda kohaldatavaid õigusnorme, toetab nii Iraani valitsust või on vahendajaks Iraani naftaga seotud maksete tegemisel, ei saa õigustada tema suhtes piiravate meetmete võtmist. Neil asjaoludel ei ole enam vaja kontrollida, kas nõukogu järgis nende süüdistuste osas põhjendamiskohustust.
77 Mis puudutab hageja ja B. Zanjani vahelisi seoseid käsitlevat põhjendust, siis on esitatud põhjendus piisav, kuna nõukogu tegi kindlaks kontserni, mille kaudu hagejat peetakse omandis või kontrolli all olevaks. Nagu nähtub nimelt hageja esimese väite raames esitatud argumentidest, oli viimati nimetatul võimalus selle väite põhjendatust kritiseerida, vaieldes vastu Sorinet Groupi olemasolule ja väites, et ta on Tadžiki äriühingu omandis. Samamoodi oli Üldkohtul võimalus teha otsus selle väite põhjendatuse kohta.
78 Järelikult tuleb põhjendamiskohustuse rikkumise väide tagasi lükata osas, mis puudutab hageja ja B. Zanjani vahelisi seoseid käsitlevat põhjendust.
79 Mis puudutab teiseks toimikuga tutvumise võimalust, siis tuleb meenutada, et kui piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad puudutatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, on teatavaks tehtud, siis ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt kohtuotsus, 6.9.2013, Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EKL, EU:T:2013:397, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Sellega seoses tuleb nentida, et kui kohaldatavates õigusnormides ei ole määratud täpset kuupäeva, peab nõukogu võimaldama mõistliku aja jooksul asjaomastele dokumentidele juurdepääsu (vt selle kohta kohtuotsus, 16.9.2013, Bank Kargoshaei jt vs. nõukogu, T‑8/11, EU:T:2013:470, punkt 93). Kulunud aja mõistlikkuse hindamisel tuleb aga arvestada asjaoluga, et kuna asjaomasel isikul või üksusel ei ole õigust olla ära kuulatud enne tema esialgset kandmist nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, siis on eespool punktis 79 viidatud toimikule juurdepääs talle esimene võimalus tutvuda nende dokumentidega, mille alusel nõukogu kõnealuse kande tegi, ning järelikult on see tema kaitsmiseks erilise tähtsusega.
81 Käesolevas asjas taotles hageja toimikule juurdepääsu 25. veebruaril 2013.
82 Nõukogu küll lisas oma 4. juunil 2013 esitatud kostja vastusele hageja ja B. Zanjani vahelisi suhteid puudutavad dokumendid, mis saadeti hagejale käesolevas menetluses. Sellegipoolest ei väida nõukogu, et nende dokumentide edastamine kujutab endast vastust hageja toimikuga tutvumise taotlusele. Ka nõukogu 14. märtsi 2014. aasta kiri on vastus hageja uuesti läbivaatamise nõudele, mitte aga vastus tema toimikuga tutvumise taotlusele.
83 Võttes arvesse nõukogu vastust Üldkohtu suulisele küsimusele tuleb seega nentida, et nõukogu ei vastanud hageja toimikuga tutvumise taotlusele kohtuistungi toimumise päeval 10. detsembril 2014, see tähendab 19 kuud pärast taotluse esitamist. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et nõukogu rikkus sellega seoses hageja kaitseõigusi.
84 Mis puudutab selle rikkumise tagajärgi, siis olgu meenutatud, et kohtupraktikas on leitud, et see, kui jäetakse edastamata või edastatakse hilinenult dokument, millele nõukogu tugines üksuse suhtes piiravate meetmete võtmisel või nende jõussejätmisel, kujutab asjaomaste aktide tühistamiseks alust andvat kaitseõiguste rikkumist üksnes juhul, kui on tõendatud, et asjaomaseid piiravaid meetmeid ei oleks saanud õiguspäraselt võtta või jõusse jätta, kui edastamata jäänud dokument oleks tulnud süüstavate tõendite hulgast eemaldada (kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 79 eespool, EU:T:2013:397, punkt 100, ja kohtuotsus, 6.9.2013, Persia International Bank vs. nõukogu, T‑493/10, EKL (väljavõtted), EU:T:2013:398, punkt 85).
85 Esiteks ei ole käesolevas asjas otsuse 2012/829 ja rakendusmääruse nr 1264/2012 vastuvõtmise aluseks ükski muu hagejale mõistlikul ajal pärast nende vastuvõtmist edastatud dokument. Järelikult tähendab toimikule juurdepääsu puudumine, et otsus 2012/829 ja rakendusmäärus nr 1264/2012 tuleb tühistada.
86 Teiseks saadeti enne meetmete kehtima jätmise otsuse vastuvõtmist hagejale kostja vastusele lisatud dokumendid, mis puudutavad hageja ja B. Zanjani vahelisi suhteid. Kuid nagu nähtub eespool punktidest 48–62, tõendavad need dokumendid õiguslikult piisavalt ühe põhjenduse põhjendatust, mille enda tõttu on hageja suhtes võetud piiravad meetmed õigustatud.
87 Seega asjaolu, et rikuti hageja õigust toimikuga tutvuda, ei õigusta meetmete kehtima jätmise otsuse tühistamist.
88 Kõike eeltoodut arvestades tuleb teise väitega nõustuda otsust 2012/829 ja rakendusmäärust nr 1264/2012 puudutavas osas ning lükata see tagasi meetmete kehtima jätmise otsusega seonduvas osas.
Kolmas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet
89 Hageja väidab, et tema suhtes kehtestatud piiravate meetmetega rikutakse proportsionaalsuse põhimõtet. Sellega seoses viitab ta esiteks 3. septembri 2008. aasta kohtuotsusele Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EKL, EU:C:2008:461), millest tema arvates nähtub, et kõnealuse põhimõtte rikkumine tuleneb hageja menetlusõiguste rikkumisest, mida on ette heidetud teise väite raames.
90 Teiseks mõjutavad piiravad meetmed märkimisväärselt hageja tegevust ja mainet, kuna need takistavad tal majandustegevust, põhjustades sellega hagejale kahju. Samas on need tagajärjed ebaproportsionaalsed, kuna kõnealustel meetmetel ei ole mõistlikku seost nõukogu taotletava eesmärgiga, sest viimati nimetatu ei teinud kindlaks ega tõendanud ühtegi karistatavat tegu, milles hageja oleks osalenud.
91 Nõukogu leiab, et hageja argumendid ei ole põhjendatud.
92 Kõigepealt tuleb märkida, et kuna otsus 2012/829 ja rakendusmäärus nr 1264/2012 tühistati teise väite raames, siis tuleb käesolevat väidet analüüsida ainult meetmete kehtima jätmise otsust puudutavas osas.
93 Mis puudutab selles osas hageja esimest argumenti, nähtub eespool punktidest 84, 86 ja 87, et Üldkohtu tuvastatud toimikuga tutvumise õiguse rikkumine ei õigusta meetmete kehtima jätmise otsuse tühistamist. Neil asjaoludel ei saa ka hageja tees, et tema menetlusõiguste rikkumine toob kaasa proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise, viia nimetatud otsuse tühistamiseni.
94 Mis puudutab hageja teist argumenti, siis olgu meenutatud, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, on majandustegevuse keelamise õiguspärasuse eeltingimus see, et keelavad meetmed on asjaomaste õigusnormidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, arvestades, et juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem piirav meede, ning tekitatud ebamugavused peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 79 eespool, EU:T:2013:397, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).
95 Käesolevas asjas nähtub esiteks eespool punktides 48–62 teostatud analüüsist, et nõukogu järeldas õigesti, et hageja on B. Zanjani kontrolli all olev üksus, kusjuures B. Zanjani oli ise tunnistatud isikuks, kes toetab Iraani valitsust. Neil asjaoludel vastab hageja suhtes piiravate meetmete võtmine nõukogu taotletavale eesmärgile, see tähendab võtta Iraani valitsuselt sissetulekud, et sundida teda piisavate rahaliste vahendite puudumise tagajärjel lõpetama oma tuumarelvade leviku alane tegevus.
96 Teiseks, kuigi hageja väidab, et meetmed mõjutavad märkimisväärselt tema tegevust ja mainet, kuna need takistavad tal majandustegevust, ei ole ta esitanud konkreetseid tõendeid nende piirangute või selle kahju kohta, mis talle on tegelikult osaks saanud. Olulise kahju olemasolu on isegi ebatõenäoline, kuna hageja ainus aktsionär on Tadžiki äriühing ning kuivõrd hageja enda sõnul on ta keskendunud investeerimisprojektidele Malaisias.
97 Igal juhul ei saa välistada, et hageja omandiõigus ja tema ettevõtlusvabadus on kõnealuste piiravate meetmetega teataval määral piiratud, kuna hageja ei saa nimelt kasutada oma rahalisi vahendeid, mis võivad olla liidu territooriumil või selle kodanike valduses, samuti ei saa hageja kanda neid vahendeid liitu, kui tal puudub selleks eriluba. Hageja suhtes kehtestatud piiravad meetmed võivad ka teataval juhul tekitada tema suhtes tema klientides ja äripartnerites teatavat umbusku.
98 Siiski nähtub kohtupraktikast, et põhiõigused, millele hageja viitab, see tähendab õigus omandile ja õigus tegeleda majandustegevusega, ei ole absoluutsed õigused ja et nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on õigustatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega. Seega on igal majanduslikul või rahalisel piiraval meetmel selle määratlusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad omandiõigusi ja kutsetegevusega tegelemise vabadust, tekitades nii kahju isikutele, kelle puhul ei ole tuvastatud, et nad on kõnealuste meetmete võtmise põhjustanud olukorra eest vastutavad. Vaidlusaluste õigusnormidega taotletavate eesmärkide olulisus õigustab teatud ettevõtjatele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed (vt kohtuotsus, 9.7.2009, Melli Bank vs. nõukogu, T‑246/08 ja T‑332/08, EKL, EU:T:2009:266, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
99 Arvestades rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust ei ole käesolevas asjas hagejale tekitatud ebamugavused seatud eesmärkidega ebaproportsionaalsed. See on veelgi enam nii sellepärast, et esiteks puudutavad need piirangud äärmisel juhul ühte osa hageja varast ning teiseks on otsuses 2010/413 ja rakendusmääruses nr 267/2012 ette nähtud teatud erandid, mis võimaldavad üksustel, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed, katta oma põhikulusid.
100 Neil asjaoludel tuleb kolmas väide tagasi lükata.
101 Kõike eeltoodut arvestades tuleb esiteks tühistada otsus 2012/829 ja rakendusmäärus nr 1264/2012 ning teiseks jätta hagi rahuldamata osas, milles sellega vaidlustatakse meetmete kehtima jätmise otsust.
102 Peale selle tuleb märkida, et meetmete kehtima jätmise otsus ei ole lihtsalt kinnitav akt, vaid see on autonoomne otsus, mille nõukogu võttis vastu otsuse 2010/413 artikli 26 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 6 ette nähtud korrapärase läbivaatamise käigus. Neil asjaoludel, kuigi otsuse 2012/829 ja rakendusmääruse nr 1264/2012 tühistamisega kaasneb hageja nime tühistamine otsuse 2010/413 II lisas toodud loetelust ja määruse nr 267/2012 IX lisas toodud loetelust meetmete kehtima jätmise otsuse vastuvõtmisele eelneval perioodil, ei saa see aga seada kahtluse alla sama kande õiguspärasust meetmete kehtima jätmise otsuse vastuvõtmisele järgneval ajavahemikul.
Kohtukulud
103 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui aga kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest. Käesolevas asjas kannab kumbki pool poole enda kohtukuludest ja poole teise poole kohtukuludest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada First Islamic Investment Bank Ltd’d puudutavas osas:
– nõukogu 21. detsembri 2012. aasta otsuse 2012/829/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, lisa punkt I;
– nõukogu 21. detsembri 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1264/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, lisa punkt I.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta pool First Islamic Investment Bank’i kohtukuludest tema enda kanda ja mõista talt välja pool Euroopa Liidu Nõukogu kohtukuludest. Jätta pool nõukogu kohtukuludest tema enda kanda ja mõista talt välja pool First Islamic Investment Bank’i kohtukuludest.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. septembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad