Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
26. juuni 2024(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Õppetoetus – Määramisest keeldumine – Personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõige 1 – Kutseõpe – Kõrgkoolis õppimine – Volituste delegeerimine – Delegeeritud volituste tagasivõtmine – Pädev ametisse nimetav asutus
Kohtuasjas T‑698/21,
Georgios Paraskevaidis, elukoht Wezembeek‑Oppem (Belgia), esindajad: advokaadid S. Pappas, D.‑A. Pappa ja A. Pappas,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja M. Alver,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: T. S. Bohr ja I. Melo Sampaio,
kostjad,
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president S. Papasavvas, kohtunikud L. Truchot, H. Kanninen, R. Frendo (ettekandja) ja M. Sampol Pucurull,
kohtusekretär: ametnik A. Marghelis,
arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:
– komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, mis saabus eraldi dokumendiga Üldkohtu kantseleisse 27. jaanuaril 2022,
– 15. juuli 2022. aasta määrust, millega vastuvõetamatuse vastuväide liideti kohtuasja sisulise läbivaatamisega,
arvestades 4. oktoobri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Georgios Paraskevaidis palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis tühistada esiteks individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) 4. veebruari 2021. aasta otsuse, mida korrati PMO 1. märtsi 2021. aasta teatises ning mille kohaselt talle ei tule maksta õppetoetust õppe eest, mille tema tütar läbis ajavahemikul 2019. aasta novembrist kuni 2020. aasta augustini, ning otsuse, millega määrati kindlaks alusetult saadud summade osamaksetena tasumine ning mis tehti teatavaks 9. märtsil 2021 (edaspidi koos „PMO otsused“), ning teiseks Euroopa Liidu Nõukogu ametisse nimetava asutuse 19. juuli 2021. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus nende otsuste peale (edaspidi „otsus kaebuse kohta“).
I. Vaidluse taust
2 Hageja on nõukogu ametnik.
3 Nõukogu 13. mai 2019. aasta otsusega (EL) 2019/792, millega usaldatakse teatavad ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ja teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutusele või ametiisikule antud volitused Euroopa Komisjonile (individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile (PMO)) (ELT 2019, L 129, lk 3; edaspidi „13. mai 2019. aasta otsus“), usaldas nõukogu PMO‑le volituste teostamise muu hulgas seoses õppetoetuste määramise ja haldamisega. Otsuse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et kui nõukogu ametisse nimetav asutus või ametiisik või teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus või ametiisik seda konkreetsel juhul taotleb, loovutab PMO talle delegeeritud volituste teostamise nõukogule.
4 Ajavahemikus 25. novembrist 2019 kuni 30. augustini 2020 läbis hageja tütar psühhopedagoogika õppekava (edaspidi „õppekava“). Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) VII lisa artikli 3 kohaselt maksti õppekava läbimise ajal hagejale õppetoetust (edaspidi „õppetoetus“).
5 PMO tegi 4. veebruaril 2021 hagejale teatavaks otsuse, millega keelduti talle andmast õigust õppetoetusele põhjendusel, et Euroopa kutsehariduse ja -õppe ainepunktide süsteemi (ECVET) puhul, milleks õppekava annab õiguse, ei ole tegemist kõrgharidusega. Järelikult tuli hagejale õppetoetusena makstud summad tagasi nõuda.
6 Pärast seda, kui hageja oli 27. veebruaril 2021 esitanud uuesti läbivaatamise taotluse, jättis PMO 1. märtsil 2021 muutmata eespool punktis 5 nimetatud otsuse, rõhutades, et hageja tütar sai ainult 21 ECVETi ühikut, samas kui uuesti läbi vaadatud järelduses 237/05 õppetoetuse määramise ja personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 tähenduses mõiste „korrapärane õppimine päevases õppes“ tõlgendamise kohta, mille haldusjuhtide kogu kiitis heaks 1. juulil 2020 toimunud 284. koosolekul (edaspidi „uuesti läbi vaadatud järeldus 237/05“), on leitud, et tingimus, mis on seotud korrapärase õppimisega päevases õppes, vastab 30 ainepunkti määramisele Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteemi (ECTS) raames.
7 PMO saatis 9. märtsil 2021 hagejale õppetoetusena alusetult saadud summade tagasimaksmise kava.
8 Hageja esitas 31. märtsil 2021 nõukogu personalihaldussüsteemi saadetud veebipõhise vormi abil nõukogule personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse PMO otsuste peale (edaspidi „kaebus“), vaieldes eelkõige vastu sellele, et uuesti läbi vaadatud järeldus 237/05 on kohaldatav. Ta esitas 21. aprillil 2021 samas sõnastuses kaebuse komisjonile.
9 Nõukogu palus 23. aprilli 2021. aasta kirjas vastavalt 13. mai 2019. aasta otsuse artikli 1 lõikele 2 PMO‑l loovutada talle delegeeritud ametisse nimetava asutuse volituste teostamine seoses hageja kaebusega. PMO rahuldas selle taotluse 10. juuni 2021. aasta kirjaga (edaspidi „delegeeritud volituste tagasivõtmine“).
10 Nõukogu, teavitades hagejat delegeeritud volituste tagasivõtmisest, jättis 19. juulil 2021 kaebuse rahuldamata. Ta leidis sisuliselt, et õppetoetust ei tule personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 alusel maksta, kuna tegemist on kutseõppe õppekavaga, mille täitmise eest ei anta diplomit. Nõukogu lisas, et neil asjaoludel ei ole vaja teha otsust selle kohta, kas uuesti läbi vaadatud järelduses 237/05 ette nähtud 30 ECTSi ainepunkti miinimumkünnis on kohaldatav.
II. Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi tervikuna vastuvõetavaks;
– tühistada PMO otsused ja otsus kaebuse kohta;
– mõista kohtukulud välja kostjalt.
12 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi tema vastu suunatud osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
13 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
III. Õiguslik käsitlus
A. Vastuvõetavus
14 Hagis palutakse tühistada kahe erineva institutsiooni mitu otsust, millega keelduti hagejale õppetoetuse määramisest. PMO otsused on komisjoni omad, samas kui otsuse kaebuse kohta on teinud nõukogu ametisse nimetav asutus pärast delegeeritud volituste tagasivõtmist kohtueelses menetluses.
15 Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud tema vastu, kuna tema puhul ei ole tegemist pädeva ametisse nimetava asutusega, kes tegi otsuse kaebuse kohta, mis on ainus hageja huve kahjustav akt. Ta leiab, et arvestades nõukogu poolt delegeeritud volituste tagasivõtmist ning seda, et on muudetud õiguslikke argumente, mis põhjendavad otsust kaebuse kohta, asendas viimati nimetatud otsus PMO otsused.
16 Kostja vastuses väitis nõukogu samuti, et delegeeritud volituste tagasivõtmise tõttu saab hagi esitada üksnes tema vastu.
17 Sellega seoses olgu meenutatud, et arvestades kohtueelse menetluse enda eesmärki, milleks on anda administratsioonile võimalus oma otsus uuesti läbi vaadata, on see menetlus areneva laadiga, mistõttu personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud õiguskaitsevahendite süsteemis võib administratsioon kaebuse rahuldamata jätmise korral olla kohustatud muutma põhjendusi, mille alusel ta vaidlustatud akti vastu võttis (vt 26. märtsi 2014. aasta kohtuotsus CP vs. parlament, F‑8/13, EU:F:2014:44, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebemenetluse eesmärk on nimelt võimaldada ametisse nimetaval asutusel vaidlustatud akt kaebaja vastuväidete seisukohast uuesti läbi vaadata, muutes vajaduse korral selle resolutsiooni aluseks olevaid põhjendusi (vt selle kohta 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punktid 32 ja 33).
18 Seega vastab põhjenduste täiendamine otsuse kaebuse kohta staadiumis personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 eesmärgile, mis näeb ette just põhjendatud otsuse. See säte eeldab aga tingimata, et kaebuse kohta otsust tegev asutus ei oleks seotud ainult kaebuse esemeks oleva otsuse põhjendustega (vt selle kohta 15. septembri 2017. aasta kohtuotsus Skareby vs. Euroopa välisteenistus, T‑585/16, EU:T:2017:613, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Selles olukorras toob hagi – isegi kui see on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise vastu – kaasa selle huve kahjustava akti vaidlustamise kohtus, mille peale kaebus esitati, välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui aktil, mille peale kaebus esitati. Sõnaselgelt kaebuse rahuldamata jätmise otsus võib selle sisu arvestades mitte olla hageja poolt vaidlustatud akti pelgalt kinnitav. Nii on see juhul, kui otsusega kaebuse kohta on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel on kaebuse rahuldamata jätmise otsus selline akt, mille üle teostab kohus kontrolli, võttes seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel, või isegi peab seda huve kahjustavaks aktiks, mida vaidlustatud akt asendab (vt 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Käesoleval juhul tegi nõukogu otsuse kaebuse kohta pärast seda, kui ta oli palunud PMO‑l loovutada oma pädevus ametisse nimetava asutusena vastavalt 13. mai 2019. aasta otsuse artikli 1 lõikele 2. Nõukogu jättis õppetoetuse määramisest keeldumise muutmata. Põhjendus, mis on esitatud otsuses kaebuse kohta, erineb siiski PMO otsustes sisalduvatest põhjendustest. Seega, kui PMO tugines uuesti läbi vaadatud järeldusele 237/05, et asuda seisukohale, et õppekava ei vasta 30 ECTSi ainepunkti miinimumkünnise kvantitatiivsele kriteeriumile, selleks et seda saaks kvalifitseerida kõrghariduseks, siis nõukogu jättis selle kriteeriumi täielikult kõrvale, tuginedes kvalitatiivsele kriteeriumile, keskendudes analüüsis õppekava olemusele kui sellisele.
21 Seega tuleb tõdeda, et nõukogu muutis otsusega kaebuse kohta PMO otsustes sisalduvaid põhjendusi täielikult, vaadates hageja olukorra uuesti läbi. Niisiis on nimetatud otsusel autonoomne sisu ja erinev ulatus PMO otsustest ning seda otsust ei saa pidada neid otsuseid puhtalt kinnitavaks otsuseks.
22 Sellest järeldub, et otsus kaebuse kohta asendas PMO otsused ning on käesoleval juhul huve kahjustav akt.
23 Järelikult on hagi vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud PMO otsuste peale ja seega komisjoni vastu, kelle otsused need on.
B. Sisulised küsimused
24 Hagi põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kolm väidet, mis puudutavad:
– esiteks seaduslikkuse põhimõtte rikkumist ühelt poolt ajaliselt õigusliku aluse puudumise tõttu ja teiselt poolt uuesti läbi vaadatud järelduse 237/05 õigusvastase tagasiulatuva kohaldamise tõttu;
– teiseks õigusvastasuse vastuväidet, mis on esitatud uuesti läbi vaadatud järelduse 237/05 vastu, milles tehakse vahet kutseõppekavadel ja kavadel, mille täitmise eest antakse diplom, ning seda, et haldusjuhtidel puudub pädevus seda vahet teha;
– kolmandaks personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 rikkumist.
25 Repliigis esitab hageja neljanda väite, mille kohaselt on delegeeritud volituste tagasivõtmine õigusvastane, mis sellest tulenevalt seab kahtluse alla nõukogu pädevuse võtta vastu otsus kaebuse kohta.
26 Üldkohus analüüsib kõigepealt koos esimest ja teist väidet, seejärel neljandat ning lõpuks kolmandat väidet.
1. Esimene ja teine väide, et on rikutud uuesti läbi vaadatud järelduse 237/05 seaduslikkuse põhimõtet, kuna seda järeldust on kohaldatud tagasiulatuvalt ja hariduskavadel on õigusvastaselt vahet tehtud
27 Esimeses väites vaidleb hageja sisuliselt vastu uuesti läbi vaadatud järelduse 237/05 tagasiulatuvale kohaldamisele ja väidab seega, et PMO otsustel puudub ajaliselt õiguslik alus.
28 Teises väites esitab hageja uuesti läbi vaadatud järelduse 237/05 õigusvastasuse vastuväite, kuna selles tehakse vahet kutseõppekavadel ja kavadel, mille täitmise eest antakse diplom. Hageja väidab samuti, et haldusjuhtidel puudub pädevus seda vahet teha.
29 Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
30 Sellega seoses tuleb tõdeda, et nagu nähtub eespool punktidest 6 ja 10 ning punktidest 19 ja 20, siis kuigi PMO otsused põhinesid uuesti läbi vaadatud järeldusel 237/05, millele on viidatud esimeses ja teises väites, muutis nõukogu ametisse nimetav asutus otsuses kaebuse kohta täielikult õiguslikke asjaolusid, mis põhjendasid analüüsi sellise järelduse tegemiseks, et õppetoetust ei tulnud maksta.
31 Eelkõige jäeti otsuses kaebuse kohta kõrvale uuesti läbi vaadatud järeldus 237/05, mis oli PMO otsuste õiguslik alus, rõhutades, et ei ole vaja võtta seisukohta selle kohta, kas uuesti läbi vaadatud järelduses 237/05 ette nähtud 30 ECTSi ainepunkti miinimumkünnis on kohaldatav.
32 Sellest järeldub, et esimene ja teine väide on seotud üksnes PMO otsustega.
33 Nagu on eespool punktis 23 tõdetud, on hagi vastuvõetamatu osas, milles sellega palutakse tühistada PMO otsused, ning seega tuleb nendega seotud esimene ja teine väide edutuse tõttu tagasi lükata.
2. Neljas väide, et nõukogul puudub pädevus võtta tagasi PMO‑le volituste delegeerimine ning teha otsus kaebuse kohta
a) Neljanda väite vastuvõetavus
34 Nõukogu ei nõustu neljanda väite vastuvõetavusega, väites, et vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 84 on menetluse käigus uute väidete esitamine keelatud, välja arvatud juhul, kui need tuginevad faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks pärast hagi esitamist. Kuna aga nõukogu teavitas otsuses kaebuse kohta hagejat delegeeritud volituste tagasivõtmisest, leiab nõukogu, et hageja poolt repliigi staadiumis esitatud väide on esitatud hilinenult ja on seega vastuvõetamatu.
35 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi üldjuhul tuleb uue väite esitamisel järgida kodukorra artiklis 84 ette nähtud nõudeid, ei ole need nõuded kohaldatavad, kui väide, mida võib uueks väiteks lugeda, on avalikul huvil põhinev väide (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus La Ferla vs. komisjon ja ECHA, T‑392/13, EU:T:2016:478, punkt 65, ja 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, T‑301/18, ei avaldata, EU:T:2019:676, punkt 64).
36 Ent nagu väidab hageja, põhineb väide huve kahjustava akti vastuvõtja pädevuse puudumise kohta avalikul huvil, mistõttu võib selle esitada menetluse igas staadiumis (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Pipiliagkas vs. komisjon, T‑689/16, ei avaldata, EU:T:2018:925, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. septembri 2022. aasta kohtuotsus Grieger vs. komisjon, T‑517/21, ei avaldata, EU:T:2022:588, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Järelikult on neljas väide vastuvõetav.
b) Neljanda väite põhjendatus
38 Hageja väidab, et otsus kaebuse kohta on õigusvastane selle vastuvõtja pädevuse puudumise tõttu. Sellega seoses esitab ta sisuliselt kaks etteheidet.
39 Esiteks väidab hageja, et nõukogu võis PMO‑le antud volituste delegeerimise tagasi võtta ainult tervikuna, mitte ühe konkreetse juhu jaoks. Ta väidab sellega seoses, et personalieeskirjade artiklid 90c ja 91a takistavad delegeeritud volituste mis tahes tagasivõtmist, kui PMO on juba teostanud ametisse nimetava asutuse volitusi, mis on delegeeritud. Ta lisab samuti, et delegeeritud volituste selline tagasivõtmine tekitab küsimusi seoses õiguskindluse põhimõttega.
40 Teiseks väidab hageja, et on rikutud olulisi menetlusnorme, kuna pärast tema kaebust ei avaldatud üksikotsust nõukogu poolt volituste tagasivõtmise kohta.
41 Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
1) Esimene etteheide, et nõukogul puudub pädevus võtta delegeeritud volitusi konkreetse juhu jaoks tagasi
42 Personalieeskirjade artikli 2 lõike 2 kohaselt võivad üks või mitu institutsiooni usaldada ühele endi seast või institutsioonidevahelisele organile osa või kõik ametisse nimetava asutuse või ametiisiku volitused, välja arvatud ametnike ametisse nimetamist, ametialast edutamist või üleviimist käsitlevad otsused. Käesolevas asjas kasutas nõukogu 13. mai 2019. aasta otsuse artikli 1 lõike 1 punkti a esimese taande alusel seda võimalust, delegeerides PMO‑le volituste teostamise muu hulgas seoses õppetoetuste määramise ja haldamise taotlustega, mille on esitanud tema töötajad.
43 Mis puudutab valdkondi, mille suhtes on kohaldatud personalieeskirjade artikli 2 lõiget 2, siis personalieeskirjade artiklis 90c on sätestatud, et kaebused esitatakse ametisse nimetavale volitatud asutusele või ametiisikule, samas kui personalieeskirjade artikli 91a kohaselt esitatakse hagid institutsiooni vastu, kelle haldusalasse volitatud ametisse nimetav asutus või ametiisik kuulub.
44 Sellest järeldub, et käesoleval juhul oli komisjoni ametisse nimetav asutus põhimõtteliselt pädev võtma vastu nõukogu töötajate suhtes mis tahes otsuseid kaebuse kohta, mis on esitatud õppetoetuste valdkonnas.
45 Lisaks nähtub kohtupraktikast, et pädevuse delegeerimine kujutab endast toimingut, millega delegeeriv asutus kaotab delegeeritud pädevuse ning mille tulemus on seega volituste üleandmine, millega on delegeerival asutusel a priori keelatud tugineda üleantud pädevusele, sest vastasel juhul on tema otsus tehtud pädevuseta isiku poolt (vt selle kohta 22. novembri 2018. aasta kohtuotsus Janssen‑Cases vs. komisjon, T‑688/16, EU:T:2018:822, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Siiski tuleb esiteks märkida, et seadusandja ei ole personalieeskirjades sõnaselgelt välistanud võimalust, et delegeeriv institutsioon võtab tagasi personalieeskirjade artikli 2 lõike 2 alusel delegeeritud volitused.
47 Teiseks on kohtupraktikas tunnistatud, et delegeeriv asutus saab pädevust uuesti kasutada, kuid selles on samas leitud, et pädevuse delegeerimise toimingute ametlikkuse aluseks olev õiguskindluse põhimõte nõuab, et delegeeriv asutus võtab eelnevalt vastu sõnaselge akti, millega ta võtab delegeeritud pädevuse tagasi. Nii nagu pädevuse delegeerimiseks on vaja võtta vastu sõnaselge akt, millega asjaomane volitus üle antakse, peab ka delegeeritud volituste tagasivõtmine toimuma sõnaselge akti vastuvõtmisega (vt selle kohta 22. novembri 2018. aasta kohtuotsus Janssen‑Cases vs. komisjon, T‑688/16, EU:T:2018:822, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Pealegi nähtub kohtupraktikast, et hea halduse põhimõte eeldab eeskätt seda, et pädevuste jaotus personalihalduse valdkonnas peab olema selgelt määratletud ja nõuetekohaselt avaldatud (vt selle kohta analoogia alusel 9. juuli 2008. aasta kohtuotsus Kuchta vs. EKP, F‑89/07, EU:F:2008:97, punkt 62).
49 Esimesena oli käesolevas asjas PMO‑l 13. mai 2019. aasta otsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt kohustus kuni 31. detsembrini 2021 teavitada nõukogu kõigist saadud kaebustest otsuste kohta, mis on nõukogu töötajate suhtes tehtud. Samas sättes on täpsustatud, et „[k]ui nõukogu ametisse nimetav asutus või ametiisik või teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus või ametiisik seda konkreetsel juhul taotleb, loovutab PMO talle käesoleva artikli lõike 1 alusel delegeeritud volituste teostamise ning sellisel juhul teostab oma volitusi nõukogu ametisse nimetav asutus või ametiisik või teenistuslepingute sõlmimiseks volitatud asutus või ametiisik“. Seega on selle sättega nõukogul sõnaselgelt lubatud nõuda, et PMO loovutaks viimasele delegeeritud ametisse nimetava asutuse volitused, et nõukogu saaks neid ise teostada.
50 Sellest järeldub, et 13. mai 2019. aasta otsuse artikli 1 lõige 2 andis nõukogule sõnaselgelt volituse võtta delegeeritud volitused tagasi just konkreetsel juhul ja pärast kaebuse esitamist.
51 Teisena ei ole vastu vaieldud sellele, et 13. mai 2019. aasta otsus avaldati nõuetekohaselt Euroopa Liidu Teatajas.
52 Kolmandana teostas nõukogu oma pädevust alles pärast sõnaselget ja eelnevat akti, millega ta palus 23. aprillil 2021 PMO‑l loovutada delegeeritud volituste teostamise käesoleval juhul, ning PMO rahuldas selle taotluse 10. juunil 2021 (vt eespool punkt 9).
53 Eespool punktides 49–52 esitatud kaalutlustest tuleneb, et delegeeritud volituste tagasivõtmisel järgiti õiguskindluse põhimõttest tulenevaid nõudeid eelkõige eespool punktides 47 ja 48 viidatud kohtupraktika tähenduses.
54 Neil asjaoludel ei saa eelkõige asjaolu, et personalieeskirjade artiklis 90c on märgitud, et taotlused ja kaebused delegeeritud volituste kohta esitatakse volitatud ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule, samastada õigusnormides sätestatud keeluga, mille kohaselt ei või volituste kandja selliseid volitusi tervikuna või konkreetsel juhul tagasi võtta. Samuti ei saa nimetatud sätet pidada selliseks, mis keelab kohtueelses menetluses delegeeritud volituste tagasivõtmise, nagu väidab hageja, arvestades eelkõige selle menetluse arenevat laadi, mida on meenutatud eespool punktis 17 viidatud kohtupraktikas.
55 Seega tuleb tagasi lükata esimene etteheide, et nõukogul puudub pädevus võtta delegeeritud volitused konkreetsel juhu jaoks tagasi.
2) Teine etteheide, et delegeeritud volituste tagasivõtmise üksikotsust ei avaldatud
56 Hageja heidab nõukogule ette, et pärast tema kaebust ei avaldanud nõukogu pädevuse tagasivõtmise üksikotsust.
57 Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 21 ja kodukorra artikli 76 punktile d, nagu neid on tõlgendatud väljakujunenud kohtupraktikas, peab hagiavaldus sisaldama esitatud väiteid ja argumente, mis on märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks enda kaitseks valmistuda ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse ilma täiendavate andmeteta. Vastasel juhul on ebaselge või ebamäärane etteheide vastuvõetamatu (vt 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsus ON vs. komisjon, T‑730/20, ei avaldata, EU:T:2022:155, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Käesolevas asjas väidab hageja, et kuna nõukogu jättis avaldamata volituste delegeerimise tagasivõtmise otsuse seoses kaebusega, rikkus ta olulist menetlusnormi. Siiski ei ole ta märkinud õiguslikku alust, millest tuleneks üksikotsuse avaldamise kohustus, või arendanud piisavalt selgelt ja täpselt edasi oma argumente selle etteheite kohta.
59 Sellest tuleneb, et teine etteheide tuleb kodukorra artikli 76 alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
60 Igal juhul, isegi kui eeldada, et hageja soovib oma teise etteheitega väita, et tema suhtes ei ole avalikustatud üksikotsust delegeeritud volituste tagasivõtmise kohta seoses kaebusega, tuleb märkida, et see tehti 10. juunil 2021, mil PMO andis nõukogule oma nõusoleku loovutada delegeeritud volituste teostamine. On tõsi, et seda kirja ei tehtud hagejale teatavaks ja teda teavitati sellest alles otsuse kaebuse kohta kättetoimetamisel 19. juulil 2021 ehk viis ja pool nädalat hiljem (vt eespool punktid 9 ja 10).
61 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa üksikotsuse adressaadile teatavakstegemisega hilinemine siiski tuua kaasa otsuse tühistamist, kuna teatavakstegemine on otsusest hilisem akt ega mõjuta seega kuidagi otsuse sisu (29. oktoobri 1981. aasta kohtuotsus Arning vs. komisjon, 125/80, EU:C:1981:248, punkt 9, ja 7. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Caló vs. komisjon, T‑118/04 ja T‑134/04, EU:T:2007:37, punkt 79).
62 Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 8, esitas hageja oma kaebuse kõigepealt nõukogule ja alles kolm nädalat hiljem komisjonile, esitades talle nõukogule esitatud kaebuse koopia.
63 Lisaks ei ole hageja väitnud ega ammugi tõendanud, et asjaolu, et otsuse kaebuse kohta võttis vastu nõukogu, mitte komisjon, võis iseenesest kahjustada ühte tagatistest, mis on talle antud personalieeskirjadega või hea halduse normidega personalihalduse valdkonnas.
64 Seetõttu tuleb järeldada, et nõukogu poolt delegeeritud volituste tagasivõtmisel ei rikutud ühtegi menetlusnormi, mistõttu ei ole hagejal alust väita, et otsuse kaebuse kohta tegi asutus, kellel puudus pädevus.
65 Neljas väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Kolmas väide, et on rikutud personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõiget 1
66 Kolmas väide, mis on esitatud kahes osas, puudutab personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 rikkumist.
67 Esimeses osas väidab hageja, et uuesti läbi vaadatud järelduse 237/05 tähenduses on „päevases õppes“ kõrgkoolis õppimise tingimus sisuliselt täidetud üksnes siis, kui läbitud õpingud vastavad 30 ECTSi ainepunktile. Uuesti läbi vaadatud järeldusega kehtestati seega õigusvastane lisatingimus, piirates personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 kohaldamise üksnes akadeemiliste õppekavadega, välistades igasuguse kutseõppe, mis annab õiguse ECVETi ühikute määramisele.
68 Nagu nähtub eespool punktidest 30–32, jättis nõukogu ametisse nimetav asutus täielikult kõrvale uuesti läbi vaadatud järelduse 237/05, mis oli PMO otsuste õiguslik alus, mistõttu tuleb neid otsuseid puudutava kolmanda väite esimene osa edutuse tõttu tagasi lükata.
69 Kolmanda väite teise osa põhjenduseks väidab hageja, et otsusega kaebuse kohta on rikutud personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõiget 1, kuna selles on tehtud vahet kõrgkoolis õppimisel ja kutseharidusel.
70 Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
71 Sellega seoses tuleb meenutada, et personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb õppetoetust maksta iga ülalpeetava lapse kohta, kes on vähemalt viieaastane ja õpib korrapäraselt alg- või keskkooli tasulises päevases õppes või kõrgkoolis.
72 Otsuses kaebuse kohta leidis nõukogu aga, et hagejale ei tule õppetoetust maksta. Esiteks oli õppekava puhul tegemist kutseõppekavaga ja selle tulemusel saadi ECVETi ühikuid, mitte ECTSi ainepunkte. Teiseks ei andnud see õigust kraadiõppe diplomile ning seega ei olnud tegemist ülikooliharidusega Kreeka haridussüsteemi tähenduses. Nõukogu järeldas sellest, et õppekava ei saa pidada „kõrgkoolis õppimiseks“ personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 tähenduses.
73 Käesolevas menetluses väitis nõukogu, et personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõiget 1, mis annab õiguse õppetoetuse määramisele, tuleb tõlgendada, võttes arvesse nimetatud lisa artikli 2 lõike 3 punkti b, milles on ette nähtud toetus ülalpeetava lapse eest, kes käib üld- või kutsekoolis.
74 Nõukogu on seisukohal, et asjaolu, et mõiste „kutsekoolis käimine“ esineb personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 3 punktis b, mis käsitleb ülalpeetava lapse toetust, kuid puudub personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõikes 1, mis puudutab õppetoetust, näitab, et mõiste „kutsekoolis käimine“ on autonoomne mõiste, mis erineb mõistest „kõrgkoolis õppimine“, millest selle lisa artikli 3 lõike 1 kohaselt sõltub õppetoetuse määramine. Seega ei saa kõrgkoolis õppimine hõlmata kutsekoolis käimist, mistõttu õppetoetust ei tule maksta juhul, kui asjaomane laps käib kutsekoolis.
75 Sellega seoses märgib Üldkohus, et nagu nähtub eespool punktist 71, on personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõikes 1 õppetoetuse määramiseks nõutud eelkõige kolm tingimust: esiteks kõrgkoolis õppimine, teiseks selles korrapäraselt õppimine ja kolmandaks asjaolu, et õppimine toimub päevases õppes. Seega ei viita personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõige 1 õppe kui sellise laadile.
76 Vastupidi nõukogu väidetele olgu märgitud, et kuigi seadusandja ei ole kõrgkooli pakutava õppe laadile personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõikes 1 viidanud, samas kui ta tegi seda sama lisa artikli 2 lõike 3 punktis b, ei ole ei nõukogu ega Üldkohus pädev seda täiendava tingimusena kehtestama.
77 Nii on Üldkohus juba leidnud, et personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 3 punktis b esinev vahetegemine üld- või kutsekooli vahel võimaldab välistada nimetatud lisa artikli 3 lõikes 1 ette nähtud õppetoetuse maksmise, kui ülalpeetav laps läbib kutseõpet, ilma et tal oleks mingit seost mõne õppeasutusega. Seevastu ei ole sellise vahetegemisega vastuolus õppetoetuse maksmine juhul, kui ülalpeetav laps läbib kutseõpet, mida pakub õppeasutus, kus ta korrapäraselt päevases õppes õpib (vt selle kohta analoogia alusel 29. jaanuari 1993. aasta kohtuotsus Wery vs. parlament, T‑86/91, EU:T:1993:7, punktid 44, 45, 50 ja 51).
78 Järelikult ei mõjuta see, et õppe puhul on tegemist kutseõppega, personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 alusel õppetoetuse määramist, kui seda õpet pakub õppeasutus.
79 Seda tõlgendust toetab komisjoni 8. aprilli 2013. aasta määruse (EL) nr 317/2013, millega muudetakse määruste (EÜ) nr 1983/2003, (EÜ) nr 1738/2005, (EÜ) nr 698/2006, (EÜ) nr 377/2008 ja (EL) nr 823/2010 lisasid seoses rahvusvahelise ühtse hariduse liigitusega (ELT 2013, L 99, lk 1), põhjendus 3, mille kohaselt peavad liidu liikmesriigid ja institutsioonid kasutama hariduse klassifikatsioone, mis oleksid kooskõlas rahvusvahelise ühtse hariduse liigituse 2011. aasta versiooniga (ISCED). Nimelt on uuesti läbi vaadatud järelduse 237/05 punkti 2 teises lõigus viidatud ISCEDile, et määratleda mõiste „korrapäraselt päevases õppes kõrgkoolis õppimine“.
80 Kohtuistungil tunnistas nõukogu aga esiteks, et ISCED määratleb kõrgkoolis õppimist nii, et see hõlmab nii seda, mida üldiselt mõistetakse kui akadeemilist haridust, kui ka seda, mis vastab kõrgema taseme kutseharidusele, ning teiseks, et Egeuse ülikool (Kreeka), kus õppekava pakuti, on kõrgkool.
81 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et nõukogu ei saanud hagejale õppetoetuse määramisest keelduda põhjusel, et õppekava ei saa pidada „kõrgkoolis õppimiseks“ personalieeskirjade VII lisa artikli 3 lõike 1 tähenduses.
82 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esiteks tuleb nõustuda kolmanda väite teise osaga ja sellest tulenevalt tühistada otsus kaebuse kohta ning teiseks jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
IV. Kohtukulud
83 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
84 Kodukorra artikli 135 lõikes 1 on siiski ette nähtud, et kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõista temalt üldse kohtukulusid välja.
85 Käesolevas asjas on hageja hagi vastuvõetavuse suhtes kohtuvaidluse kaotanud osas, milles see on esitatud PMO otsuste peale ja seega komisjoni vastu.
86 Üldkohus leiab siiski, et käesoleval juhul võis 13. mai 2019. aasta otsuse artikli 1 lõikes 2 sisalduv üleminekusäte koostoimes personalieeskirjade artiklitega 90c ja 91a (vt eespool punktid 43 ja 49) tekitada mõningase ebaselguse selles suhtes, milline on käesoleval juhul huve kahjustav akt.
87 Neil asjaoludel, isegi kui hageja nõuded jäeti rahuldamata osas, milles need on suunatud komisjoni vastu, tuleb kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid õiglaselt hinnates jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
88 Kuna nõukogu on kohtuvaidluse sisuliselt kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tunnistada hagi Euroopa Komisjoni vastu suunatud osas vastuvõetamatuks.
2. Tühistada Euroopa Liidu Nõukogu 19. juuli 2021. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata Georgios Paraskevaidise kaebus, mille ta esitas komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti 4. veebruari 2021. aasta, 1. märtsi 2021. aasta ja 9. märtsi 2021. aasta otsuste peale.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja G. Paraskevaidise kohtukulud.
5. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Papasavvas | Truchot | Kanninen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. juunil 2024 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja president |
V. Di Bucci