ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
15. mai 2012
Kohtuasi T‑184/11 P
Bart Nijs
versus
Euroopa Liidu Kontrollikoda
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Ametist kõrvaldamine teenistusstaažil põhineva vanaduspensioni säilimisega – Personalieeskirjade artiklid 22a ja 22b – Apellatsioonkaebuse täpsustamise nõue – Uus väide – Tõhus kohtulik kaitse – Põhiõiguste harta artikkel 47 – Mõistliku tähtaja rikkumise väite omal algatusel esitamise kohustuse puudumine
Ese: Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 13. jaanuari 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑77/09: Nijs vs. kontrollikoda (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.
Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Bart Nijs’i kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Liidu Kontrollikoja kohtukulud käesolevas kohtuastmes.
Kokkuvõte
1. Apellatsioonkaebus – Väited – Kohtuotsuse sellist põhjendust puudutav väide, mis ei ole vajalik resolutsiooni põhjendamiseks – Tulemusetu väide
2. Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Asjaolude hindamise kontroll Üldkohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral
(ELTL artikkel 257; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)
3. Apellatsioonkaebus – Väited – Õigusnormi väidetava rikkumise määratlemata jätmine – Vastuvõetamatus
(Üldkohtu kodukord, artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkt c)
4. Apellatsioonkaebus – Väited – Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide – Vastuvõetamatus
(Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõige 2, artikli 139 lõige 2 ja artikkel 144)
5. Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestamine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta arvessevõtmine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47 ja artikli 52 lõige 3)
6. Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Täielik kontrollipädevus distsiplinaarkaristuse üle
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
7. Ametnikud – Hagi – Väide, et väidetavalt on distsiplinaarmenetluse kestus ebamõistlik – Kohustus tõstatada selline väide omal algatusel – Puudumine
1. Juhul kui üks Avaliku Teenistuse Kohtu esitatud põhistustest on tema otsuse resolutsiooni põhjendamiseks piisav, ei ole asjaomases kohtuotsuses esitatud muus põhistuses esineda võivatel vigadel ühelgi juhul mõju nimetatud resolutsioonile, mistõttu on nendele vigadele tuginev väide tulemusetu ja tuleb tagasi lükata.
(vt punkt 24)
Viide:
Euroopa Kohus: 29. aprill 2004, kohtuasi C‑496/99 P: komisjon vs. CAS Succhi di Frutta (EKL 2004, lk I‑3801, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
2. Vastavalt ELTL artiklile 257 ja Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikele 1 peab Üldkohtule esitatav apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega. Ainult esimese astme kohus on pädev ühelt poolt tuvastama fakte, välja arvatud juhul, kui tema järelduste sisuline ebatäpsus on tingitud talle esitatud kohtutoimiku dokumentidest, ja teiselt poolt neid fakte hindama. Seega ei ole esimese astme kohtu poolt faktide hindamine Üldkohtu kontrollile alluv õiguslik küsimus, välja arvatud juhul, kui on moonutatud kohtule esimeses astmes esitatud tõendeid. Selline moonutamine peab toimikumaterjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata.
(vt punkt 29)
Viide:
Üldkohus: 8. september 2008, kohtuasi T‑222/07 P: Kerstens vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑37 ja II‑B‑1‑267, punktid 60–62 ja seal viidatud kohtupraktika).
3. Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 21 sätestab, et hagiavalduses sisaldub ülevaade väidetest. Lisaks näeb Üldkohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punkt c ette, et apellatsioonkaebusesse tuleb märkida apellatsioonkaebuse esitaja õigusväited ja argumendid. Nendest sätetest järeldub, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle kohtuotsuse, mille tühistamist taotletakse, vaidlustatud osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet toetavad.
(vt punkt 36)
Viide:
Üldkohus: 12. märts 2008, kohtuasi T‑107/07 P: Rossi Ferreras vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑5 ja II‑B‑1‑31, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
4. Üldkohtu kodukorra artikli 139 lõike 2 kohaselt ei või apellatsioonkaebuses muuta Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses olnud hagi eset.
Nimelt kui poolel lubataks toetuda apellatsioonikohtus esmakordselt väitele, mida pool ei esitanud esimese astme kohtus, antaks talle õigus pöörduda apellatsioonikohtusse, mille pädevus on apellatsioonkaebuse üle otsustamisel piiratud, ulatuslikuma kohtuvaidlusega võrreldes esimese astme kohtus arutlusel olnuga. Apellatsioonimenetluses piirdub Üldkohtu pädevus Avaliku Teenistuse Kohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega.
(vt punktid 58 ja 66)
Viide:
Euroopa Kohus: 1. veebruar 2007, kohtuasi C‑266/05 P: Sison vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑1233, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).
5. Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on praegu ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikega 1 antud kaitset viiakse liidu õiguses ellu põhiõiguste harta artikliga 47. See ei mõjuta siiski kuidagi seda, et põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 kohaselt osas, milles põhiõiguste harta artiklis 47 sisalduv õigus tõhusale õiguskaitsevahendile vastab Euroopa inimõiguste konventsiooniga tagatud õigusele, on selle tähendus ja ulatus samad, mis sellele õigusele on ette nähtud konventsiooniga, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud.
(vt punkt 84)
Viited:
Euroopa Kohus: 22. detsember 2010, kohtuasi C‑279/09: DEB (EKL 2010, lk I‑13849, punktid 29–31; 1. märts 2011, kohtuasi C‑457/09: Chartry (EKL 2011, lk I‑819, punkt 25); 28. juuli 2011, kohtuasi C‑69/10: Samba Diouf (EKl 2011, lk I‑7151, punkt 49).
6. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et inimõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte järgimine ei välista seda, et halduslikku laadi menetluses määrab kõigepealt „karistuse” haldusasutus. See eeldab siiski, et niisuguse haldusasutuse otsust, mis ise ei vasta selles artiklis nimetatud tingimustele, kontrollib hiljem „täieliku pädevusega kohus”. Et kohtuasutuse võiks kvalifitseerida täieliku pädevusega kohtuks, peab sellel eelkõige olema pädevus arutada kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis on talle lahendamiseks esitatud vaidluse lahendamisel asjakohased, mis distsiplinaarkaristuse puhul eeldab, et tal on eelkõige pädevus hinnata süüteo vastavust karistusele.
(vt punkt 85)
Viited:
Euroopa Inimõiguste Kohus: 10. veebruar 1983, kohtuasi Albert ja Le Compte vs. Belgia (A‑seeria, nr 58, punkt 29); 23. oktoober 1995, kohtuasi Schmautzer, Umlauft, Gradinger, Pramstaller, Palaoro ja Pfarrmeier vs. Austria (A–seeria, nr 328 A‑C ja 329 A‑C, punktid 34, 37, 42, 39, 41 ja 38); 24. september 2009, Mérigaud vs. Prantsusmaa (nr 32976/04, punkt 68).
7. Liidu kohus ei pea omal algatusel tõstatama väidet, et väidetavalt on distsiplinaarmenetluse kestus ebamõistlik, kui ei ole väidetud või selles kohtus kindlaks tehtud, et see rikkumine mõjutas selle institutsiooni poolt vastu võetud lõppotsuse sisu.
(vt punkt 100)
Viited:
Euroopa Kohus: 13. detsember 2000, kohtuasi C‑39/00 P: SGA vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑11201, punktid 41–45); 20. september 2001, kohtuasi C‑1/01 P: Asia Motor Prantsusmaa jt vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑6349, punktid 33–36).