ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

25. jaanuar 2017 (*)

Dumping – Teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiinast pärit alumiiniumfooliumi import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkt b ja punkt c teine taane – Dumpinguvastastes uurimistes käsitletava impordi kumulatiivne hindamine – Määruse nr 384/96 artikli 3 lõike 4 punktid a ja b – Kohustuse võtmise pakkumine – Määruse nr 384/96 artikli 8 lõige 3

Kohtuasjas T‑512/09 RENV,

Rusal Armenal ZAO, asukoht Jerevan (Armeenia), esindajad: advokaadid B. Evtimov, E. Borovikov ning solicitor D. O’Keeffe,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Boelaert ja J.‑P. Hix, hiljem M. Hix, keda abistasid solicitor B. O’Connor ja advokaat S. Gubel,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Parlament, esindajad: D. Warin ja A. Auersperger Matić,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland, M. França ja A. Demeneix,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada nõukogu 24. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 925/2009, millega kehtestatakse teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2009, L 262, lk 1).

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president M. Prek (ettekandja), kohtunikud I. Labucka, J. Schwarcz, V. Tomljenović ja V. Kreuschitz,

kohtusekretär: ametnik C. Heeren,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 1. juuni 2016. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Rusal Armenal ZAO on Armeenias 2000. aastal asutatud äriühing, kes toodab ja ekspordib alumiiniumtooteid. Armeenia Vabariik ühines 5. veebruaril 2003 Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepinguga (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82).

2        Euroopa Ühenduste Komisjon algatas 28. mail 2008 saabunud Eurométaux' kaebuse alusel Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „Hiina“) pärit alumiiniumfooliumi importi käsitleva dumpinguvastase menetluse. Menetluse algatamise teade avaldati 12. juuli 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2008, C 177, lk 13).

3        Hageja vaidlustas 25. juuli ja 1. septembri 2008. aasta kirjadega eelkõige Armeenia liigitamise riigiks, mida ei saa pidada turumajanduslikuks riigiks sel ajal kohaldatava nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45; edaspidi „algmäärus“), artikli 2 lõike 7 alusel. Lisaks tõi hageja hindade allalöömise või võrdlushindade allalöömise analüüsi raames välja nende toodetega seotud puudusi ning esitas selles küsimuses täiendavat teavet 7. oktoobri 2008. aasta kirjas.

4        Peale selle taotles hageja, et talle antaks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus või kui seda ei anta, koheldaks teda individuaalselt (edaspidi „turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotlus“). Sellega seoses edastas komisjon hagejale 19. detsembri 2008. aasta kirjas kaalutlused, mille põhjal ta leidis, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises ja kolmandas taandes viidatud raamatupidamise ja tootmiskuludega seotud kriteeriumid ei olnud täidetud. Hageja kordas 5. jaanuari 2009. aasta kirjas oma etteheiteid selle kohta, et Armeeniale kohaldatakse algmääruse artikli 2 lõiget 7, ning vaidlustas komisjoni hinnangud nende kriteeriumidega seoses, mida komisjon ei pidanud täidetuks. Hageja esitas komisjonile 13. märtsi 2009. aasta kirjas täiendavat teavet oma turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse kohta.

5        Komisjon võttis 7. aprillil 2009 vastu määruse (EÜ) nr 287/2009, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina[st] pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes (ELT 2009, L 94, lk 17; edaspidi „ajutine määrus“). Komisjon edastas 8. aprilli 2009. aasta kirjaga hagejale algmääruse artikli 14 lõike 2 ja artikli 20 lõike 1 alusel ajutise määruse ja kaalutlused, mis puudutasid hageja suhtes dumpingumarginaali ja kahju arvutamist.

6        Türgi määrati võrdlusriigiks normaalväärtuse kindlaksmääramiseks nendele eksportivatele tootjatele, kellele ei anta turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatust. Üks samasuguse toote Türgi tootja vastas komisjoni saadetud küsimustikule (ajutise määruse põhjendused 10, 12 ja 52).

7        Ajutise määruse põhjenduse 13 kohaselt hõlmas dumpingu ja kahju uurimine ajavahemikku 1. juulist 2007 kuni 30. juunini 2008 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2005 kuni 30. juunini 2008 (edaspidi „vaatlusalune periood“).

8        Ajutise määruse põhjenduse 19 kohaselt on vaatlusalune toode CN‑koodi ex7607 11 19 alla kuuluv Armeeniast, Brasiiliast ja Hiinast pärit alumiiniumfoolium paksusega vähemalt 0,008 mm, kuid mitte üle 0,018 mm, aluskihita, pärast valtsimist muul viisil töötlemata, kuni 650 mm laiustes ja rohkem kui 10 kg kaaluvates rullides. Mis puudutab samasugust toodet, siis ajutise määruse põhjendus 20 sätestab, et Euroopa Liidu tootmisharu poolt liidus toodetud ja müüdud alumiiniumfooliumil, Armeenias, Brasiilias ja Hiinas toodetud ja müüdud alumiiniumfooliumil ning nendest riikidest liitu imporditud alumiiniumfooliumil, samuti Türgis toodetud ja müüdud alumiiniumfooliumil on samasugused füüsikalised ja tehnilised põhiomadused ning samasugused peamised kasutusalad.

9        Mis puudutab turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmist, siis komisjon järeldas kõigepealt, et Armeeniat ei saa pidada turumajanduslikuks riigiks, kuna Armeeniat on nimetatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a joonealuses märkuses. Lisaks tõi komisjon esile, et hageja ei vastanud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises ja kolmandas taandes mainitud raamatupidamise ja tootmiskuludega seotud kriteeriumidele. Sellega seoses märkis komisjon esiteks, et hageja 2006. aasta raamatupidamisaruanne sai audiitoritelt eitava arvamuse ning hageja ei esitanud 2007. aasta auditeeritud raamatupidamisaruannet, ning teiseks oli Armeenia riigi poolt endist tootmiskohta käitava ettevõtja aktsiate eest makstud hind ligikaudu kolmandik nende nominaalväärtusest ning pealegi sai hageja kinnisasju kasutada tasuta (ajutise määruse põhjendused 24, 25 ja 27–31).

10      Dumpingumarginaali arvutamise kohta tõi komisjon oma 8. aprilli 2009. aasta kirja (vt eespool punkt 5) lisas välja, et hageja vastab individuaalse kohtlemise nõuetele. Lisaks määrati liitu imporditud ja küsimustikule vastanud Türgi tootjalt pärit vaatlusaluse toote iga liigi kaalutud keskmiste normaalväärtuste võrdluse alusel hageja vastavate kaalutud keskmiste ekspordihindadega dumpingumarginaaliks 37%. Need asjaolud on välja toodud ajutise määruse põhjendustes 42, 74 ja 77.

11      Lisaks leidis komisjon, et kuna kõik algmääruse artikli 3 lõikes 4 sätestatud kriteeriumid on täidetud, on võimalik asjaomase impordi mõju hinnata kumulatiivselt (ajutise määruse põhjendused 91–94).

12      Komisjoni arvates tõendas analüüs, mis oli seotud tarbimisega liidus, vaatlusalustest riikidest pärit impordi mahu ja hinnaga ning liidu tootmisharu olukorraga, et liidu tootmisharule tekitati olulist kahju algmääruse artikli 3 lõike 5 tähenduses (ajutise määruse põhjendused 88–90 ja 95–118). Dumpinguhinnaga impordi mõju ja muude tegurite analüüsimise tulemusel järeldas komisjon veel, et kahju tuleb pidada tekkinuks seetõttu, et uurimisega hõlmatud kolmandatest riikidest pärit dumpinguhinnaga import suurenes (ajutise määruse põhjendused 119–138).

13      Kuna komisjon ei tuvastanud kaalukaid põhjusi, mis räägiksid dumpinguvastaste meetmete kehtestamise vastu, kehtestas see institutsioon ajutise dumpinguvastase tollimaksu kahju kõrvaldamiseks, võttes arvesse mittekahjustavat hinda, mida liidu tootmisharu pidi saama. Nii kehtestati hageja toodetud toodetele ajutine dumpinguvastane tollimaks 20% (ajutise määruse põhjendused 164–170).

14      Komisjon edastas 15. juuli 2009. aasta kirjaga hagejale vastavalt algmääruse artikli 20 lõigetele 2–4 lõpliku avalikustamise dokumendi oluliste faktide ja kaalutluste kohta, millel lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise ettepanek põhines. Komisjon palus hagejal esitada 30. juuliks 2009 oma kommentaarid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.

15      Hageja esitas 22. juuli 2009. aasta kirjas oma märkused lõpliku avalikustamise dokumendi kohta ning pakkus kohustuse võtmist algmääruse artikli 8 lõike 1 tähenduses, paludes samuti koosolekut selle kohustuse analüüsimiseks. Komisjon saatis 27. juuli 2009. aasta kirjaga hagejale kohustuse vormi ning pakkus välja, et koosolek korraldatakse 29. juulil 2009, tuletades siiski meelde, et kohustuse lõplikult esitamise tähtaeg möödub 30. juulil. Hageja esitas 30. juuli 2009. aasta kirjas oma kohustuse komisjonile.

16      Komisjon esitas 7. augusti 2009. aasta kirjas hagejale põhjused, miks ta leidis, et hageja pakutud kohustusele ei saa anda heakskiitu. Komisjon palus hagejal talle esitada sellekohased märkused kõige hiljem 12. augustil 2009, mida hageja tegi 10. augusti 2009. aasta e‑kirjaga.

17      Euroopa Liidu Nõukogu võttis 24. septembril 2009 vastu määruse (EÜ) nr 925/2009, millega kehtestatakse teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiina[st] pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2009, L 262, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus“). Lisaks kiitis komisjon 5. oktoobri 2009. aasta otsusega 2009/736/EÜ, millega kiidetakse heaks muu hulgas Brasiiliast pärit teatavat liiki alumiiniumfooliumi importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega seoses pakutud kohustus (ELT 2009, L 262, lk 50), heaks Brasiilia eksportiva tootja Companhia Brasileira de Aluminio (edaspidi „CBA“) pakutud kohustuse.

18      Mis puudutab hageja turumajandusliku kohtlemise taotlust, siis nõukogu kinnitas vaidlustatud määruse põhjendustes 18–26 ja 32 ajutise määruse hinnanguid, mis puudutasid Armeenia staatust, kriteeriume, mida komisjon ei pidanud hageja poolt täidetuks, ning Armeeniale individuaalse kohtlemise võimaldamist (vt eespool punktid 9 ja 10). Neil asjaoludel kehtestati hageja suhtes lõplik dumpingumarginaal 33,4% (vaidlustatud määruse punkt 4.4). Peale selle kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse punktides 55 ja 56 ajutises määruses sisalduvaid hinnanguid asjaomase impordi mõju kumulatiivse hindamise kohta (vt eespool punkt 11). Lõpuks kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 44–48 ja 59–109 samuti ajutises määruses sisalduvaid hinnanguid, mis on kokku võetud eespool punktides 12 ja 13, ning määras hageja toodete impordi tekitatud kahju kõrvaldamist võimaldavaks tasemeks 13,4%.

19      Mis puudutab hageja pakutud kohustust, siis nõukogu märkis vaidlustatud määruse põhjenduses 114, et seda ei saanud heaks kiita põhiliselt järgmistel põhjustel: suur ristkompenseerimise oht selle kontserni struktuuri tõttu, kuhu hageja kuulub, ning hageja ja tema tarbijate vaheliste sellest tulenevate ärisuhete olemus liidus. Vaidlustatud määruse põhjenduse 115 järgi lükati kohustus tagasi hageja raamatupidamisega seotud kaalutluste tõttu, mis on toodud sama määruse põhjendustes 21 ja 22.

20      Neil asjaoludel kehtestas nõukogu vastavalt vaidlustatud määruse artikli 1 lõikele 2, hageja toodete impordile lõpliku dumpinguvastase tollimaksu 13,4%.

 Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus

21      Üldkohtu kantseleisse 21. detsembril 2009 saabunud hagiavalduses palus hageja vaidlustatud määrus tühistada.

22      Vastavasisulise taotluse põhjal lubati komisjonil astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

23      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

24      Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

25      Hagi põhjenduseks esitas hageja viis väidet, millest esimene käsitles väidet algmääruse artikli 2 lõike 7 õigusvastasuse kohta eelkõige, kuna see on vastuolus WTO asutamislepingu 1 A lisas esitatud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 91; edaspidi „dumpinguvastane leping“) artikliga 2.7; teine algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c rikkumist; kolmas algmääruse artikli 3 lõike 4 rikkumist; neljas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja hindamisviga ja viies hea halduse põhimõtte rikkumist.

26      Üldkohus nõustus 5. novembri 2013. aasta otsuses Rusal Armenal vs. nõukogu (T‑512/09, EU:T:2013:571) hagi esimese väitega ning selle tulemusel tühistati vaidlustatud määruse hagejat puudutavas osas.

27      Euroopa Kohtu kantseleisse 16. jaanuaril 2014 saabunud apellatsioonkaebuses palus Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tühistada 5. novembri 2013. aasta kohtuotsus Rusal Armenal vs. nõukogu (T‑512/09, EU:T:2013:571).

28      Vastavasisulise taotluse põhjal lubati Euroopa Parlamendil astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

29      Komisjon esitas oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet, millest esimene tugines asjaolule, et Üldkohus tegi otsuse ultra petita; teine sellele, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et algmääruse artikli 2 lõike 7 eesmärk on täita WTO raames tulenevaid erikohustusi, ning kolmas sellele, et rikutud oli institutsioonilise tasakaalu põhimõtet.

30      Euroopa Kohus nõustus 16. juuli 2015. aasta otsuses komisjon vs. Rusal Armenal (C‑21/14 P, edaspidi „apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus“, EU:C:2015:494) teise väitega ja tühistas 5. novembri 2013. aasta otsuse Rusal Armenal vs. nõukogu (T‑512/09, EU:T:2013:571).

31      Euroopa Kohus meenutas sissejuhatuseks, et sellise rahvusvahelise lepingu sätetele, mille pool liit on, saab liidu teisese õiguse akti peale esitatud tühistamishagi või sellise akti õigusvastasusel põhineva vastuväite toetuseks tugineda üksnes topelttingimusel, et esiteks selle lepingu laad ja ülesehitus seda ei välista ning teiseks, et lepingu sätted on oma sisult tingimusetud ja piisavalt täpsed ning vaid üksnes siis, kui need kaks tingimust on samal ajal täidetud, saab vastavatele sätetele liidu kohtus tugineda, selleks et neid sätteid saaks liidu akti õiguspärasuse hindamisel kasutada. Euroopa Kohus rõhutas samuti, et oma olemuselt ja ülesehituselt ei kuulu WTO lepingud üldjuhul nende normide hulka, mille alusel on võimalik kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust (apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punktid 37 ja 38).

32      Euroopa Kohus on siiski möönnud kahes eriolukorras, mis on liidu seadusandja tahte tagajärg ise piirata oma tegutsemisruumi WTO eeskirjade kohaldamisel, et sõltuvalt olukorrast on liidu kohtu ülesanne kontrollida liidu akti ja selle akti rakendamiseks võetud aktide õiguspärasust WTO lepingute alusel, see tähendab, et esiteks on tegemist juhtumiga, kus liit on soovinud rakendada nende lepingute kontekstis võetud konkreetset kohustust, ja teiseks olukorraga, kus asjaomane liidu õigusakt viitab sõnaselgelt selliste lepingute konkreetsetele tingimustele (apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punktid 40 ja 41).

33      Seejärel märkis Euroopa Kohus, et algmääruse artikli 2 lõikega 7 viidi sisse eriregulatsioon, millega kehtestati üksikasjalikud eeskirjad nominaalväärtuse arvutamise kohta WTO liikmeks olevast, mitteturumajanduslikust riigist, sealhulgas Armeeniast pärineva impordi suhtes, ning see säte kujutas endast liidu seadusandja tahteavaldust kasutada selles valdkonnas liidu õiguskorrale omast lähenemist (apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punktid 47 ja 48). Kuna dumpinguvastane leping ei sisalda spetsiifilisi norme WTO liikmeteks olevatest, mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi suhtes, siis ei saa tuvastada vastavust ühelt poolt algmääruse artikli 2 lõikes 7 sätestatud normide, mis reguleerivad WTO liikmeks olevatest, mitteturumajanduslikest riikidest pärinevat importi, ning teiselt poolt dumpinguvastase lepingu artiklis 2 määratletud normide vahel. Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et algmääruse kõnealust sätet ei saa lugeda meetmeks, mille eesmärk on liidu õiguskorras tagada WTO kontekstis võetud konkreetse kohustuse rakendamine (apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punktid 49–53).

34      Euroopa Kohus tühistas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 alusel 5. novembri 2013. aasta otsuse Rusal Armenal vs. nõukogu (T‑512/09, EU:T:2013:571) ning tegi lõpliku otsuse hageja esitatud hagi esimese väite kohta, lükates selle tagasi (apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punktid 57–60). Euroopa Kohus suunas kohtuasja tagasi Üldkohtusse, selleks et viimane saaks teise kuni viienda väite läbi vaadata.

35      Tagasisaatmise järgselt määrati kohtuasi Üldkohtu neljandale kojale laiendatud koosseisus.

36      Pooled ei kasutanud võimalust esitada kirjalikke seisukohti, mis on ette nähtud Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõikes 1.

37      Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa.

38      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 1. juuni 2016. aasta kohtuistungil. Sel puhul paluti pooltel esitada oma seisukohad apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse võimaliku mõju suhtes hagi teisele kuni viiendale väitele, mis kanti kohtuistungi protokolli.

 Õiguslik käsitlus

39      Apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse järgselt on vaatluse all neli väidet, mis vastavalt puudutavad algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c rikkumist (teine väide), algmääruse artikli 3 lõike 4 rikkumist ja põhjenduste puudumist (kolmas väide), võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja ilmset hindamisviga (neljas väide) ning hea halduse põhimõtte rikkumist (viies väide).

 Teine väide, et on rikutud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c

40      Teises väites kinnitab hageja, et institutsioonid on tema turumajandusliku kohtlemise taotluse hindamisel teinud ilmseid vigu. Käesolev väide on jagatud kaheks osaks. Esimeses väiteosas vaidlustab hageja sellise kaalutluse põhjendatuse, mis puudutab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise taande järgimata jätmist. Teises väiteosas vaidlustab hageja sellise kaalutluse põhjendatuse, mis puudutab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande järgimata jätmist.

41      Nõukogu, keda toetab komisjon, palub käesoleva väite tagasi lükata.

42      Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teine ja kolmas taane sätestavad, et „[p]unkti b kohane nõue peab […] sisaldama piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes, mis tähendab, et: […] äriühingutel on üks selge peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel, [teine taane] […] äriühingute tootmiskulusid ja finantsseisundit ei moonuta oluliselt endine mitteturumajanduslik süsteem eelkõige varade amortisatsiooni, muude mahakandmiste, vahetuskaubanduse ja võlgade hüvitamiseks tehtavate maksete näol [kolmas taane]“.

43      Selles osas, milles esiteks algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c loetletud tingimused on kumuleeruvad (kohtuotsus, 18.3.2009, Shanghai Excell M&E Enterprise ja Shanghai Adeptech Precision vs. nõukogu, T‑299/05, EU:T:2009:72, punkt 76), ja teiseks selles osas, milles hageja vaidlustab oma väite kahe osaga nende kaalutluste põhjendatuse, mis puudutavad artikli 2 lõike 7 punkti c teist ja kolmandat taanet, tuleb märkida, et kahest väiteosast ühe väiteosa tagasilükkamisest piisab, et väide tervikuna tagasi lükata.

44      Neil asjaoludel tuleb kõigepealt analüüsida väite esimest osa.

45      Tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse põhjendustes 21 ja 22 oli nõukogu seisukohal, et hageja esitatud asjaolud ei vasta algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises taandes loetletud tingimustele ning ta nõustus ajutises määruses sisalduva analüüsiga.

46      Vaidlustatud määruse põhjendus 22 on sõnastatud järgmiselt: „[…] [ä]riühingul peab olema üks raamatupidamisaruanne, mis vastab rahvusvahelisele raamatupidamisstandardile [;] [a]udiitorite märgitud puudused nii 2006. kui ka 2007. eelarveaasta aruande kohta näitasid selgelt, et aruanded ei ole kooskõlas rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga, mille tõttu äriühing ei suutnud tõendada teise turumajandusliku kohtlemise kriteeriumi täitmist [;] [t]urumajandusliku kohtlemise kriteeriumid viitavad tegelikult rahvusvahelisele standardile ja WTO liikmeks olemine seda ei muuda [;] WTO liikmelisus ei ole näitaja, mis tagaks turumajanduslike tingimuste valdavust äriühingu majandustegevuses.“

47      Ajutise määruse põhjenduses 27 märkis komisjoni, et hageja 2006. aasta raamatupidamisaruanne sai audiitoritelt eitava arvamuse ning 2007. aasta auditeeritud raamatupidamisaruannet ei esitatud.

48      Sama määruse põhjendustes 28 ja 29 lükkas komisjon tagasi hageja argumendid, mis põhinesid esiteks auditeerimise korra järgimisel 2006. aasta puhul; teiseks nõusolekul esitada rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaselt auditeeritud 2007. aasta raamatupidamisaruanne ning kolmandaks sellel, et audiitori negatiivse arvamuse esitamine ei olnud asjakohane, kuna auditeerimine toimus vastavalt rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele. Esiteks meenutas komisjon, et vaatamata tema vastavasisulistele taotlustele 2007. aasta raamatupidamisaruannet talle ei esitatud. Teiseks märkis ta, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt b, mis näeb ette turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmise, on erand ning seda tuleb tõlgendada kitsalt, ning ta järeldas sellest, et raamatupidamisaruanded peavad olema mitte ainult auditeeritud kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega, vaid ka koostatud vastavalt kõnealustele standarditele.

49      Hageja argumendid sellele analüüsile vastu vaidlemiseks võib jagada kahte osaväitesse. Esimene osaväide, mis on esitatud esimese võimalusena, käsitleb õigusnormi rikkumist algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise taande tõlgendamisel ning puudutab väära õigusliku kriteeriumi kohaldamist. Teises väiteosas, mis on esitatud teise võimalusena, kinnitab hageja, et nõukogu tegi ilmse hindamisvea tema eelistatud kriteeriumi kohaldamisel.

 Osaväide, mis käsitleb väära õigusliku kriteeriumi kohaldamist

50      Hageja arvates tuleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c tõlgendada nii, et võetaks arvesse Armeenia Vabariigi kuulumist WTO-sse ning ei tekiks ebamõistlikku tõendamiskoormist. Ta on arvamusel, et nõukogu kohaldas väärat juriidilist kriteeriumi, kui ta tõlgendas laialt algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises taandes sisalduvat nõuet „auditeerida sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega“. Selle tulemusel pandi hagejale kohustus, et tema raamatupidamisaruanded valmistatakse ette rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega rangelt kooskõlas, et nendes ei esine puudusi ja märkusi ning neid kinnitab märkusteta auditiaruanne. Selline nõue läheb kaugemale artikli 2 lõike 7 punkti c teise taande sõnastusest, mis nõuab üksnes, et raamatupidamisdokumendid oleksid selged, et neid auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning et kohaldatakse kõikidel eesmärkidel.

51      Nii väidab komisjon ekslikult, et viite „auditeerida sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega“ tõlgendamine nii, et peetakse silmas üksnes auditeerimist kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega, oleks vastuolus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c loogikaga.

52      Kõigepealt märgib hageja, et auditeerimine tähendab mitte üksnes rahvusvaheliste auditeerimisstandardite järgimist, vaid samuti raamatupidamisdokumentide analüüsimist vastavalt rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele (International Financial Reporting Standards). Ta järeldab sellest sisuliselt, et ta ei ole neid raamatupidamisdokumente kohustatud ette valmistama kooskõlas rahvusvaheliste finantsaruandlusstandarditega, kuna auditi läbiviimisest piisab. Hageja rõhutab sellega seoses, et 2007. aasta kohta koostatud auditiaruanne (edaspidi „2007. aasta auditiaruanne“) annab ülevaate finantstulemustest ja rahavoogudest rahvusvahelistest finantsaruandlusstandarditest lähtuvalt. Seejärel väidab hageja, et kui audiitorid tuvastavad märgatavaid moonutusi, siis ei ole neil tõendit võimalik väljastada. Lõpuks ta leiab, et oleks ebaloogiline kohelda teda analoogiliselt ettevõtjaga, kelle aruannete suhtes ei ole auditit läbi viidud, või seda on tehtud üksnes tunnustamata kohalike normide alusel.

53      Hageja lisab sisuliselt, et juhul, kui talle antakse turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus, oleks institutsioonidel igal juhul algmääruse artikli 2 lõike 5 alusel võimalik tema kulusid kohandada.

54      Komisjon palub see osaväide tagasi lükata.

55      Küsimuses on selles, milline tähendus tuleb omistada nõudele, mille kohaselt äriühingud peavad kasutama „ü[hte] selge[t] peamiste raamatupidamisdokumentide kogum[it], mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel“, mis sisaldub algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c.

56      Mis puudutab esiteks norme, mis peavad reguleerima selle osaväite analüüsimist, siis vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt kohtuotsus, 7.6.2005, VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Lisaks tuleb märkida, et selles osas, milles küsimuse all on algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b ette nähtud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmise ühe tingimuse tõlgendamine, tuleb samuti võtta arvesse asjaolu, et selle sättega ette nähtud toote normaalväärtuse kindlaksmääramise viis on erand artikli 2 lõike 7 punktis a samal eesmärgil kehtestatud erimeetodist, mida põhimõtteliselt kohaldatakse mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi korral. Kohtupraktikas on aga välja kujunenud, et kõrvalekaldumist üldreeglist või sellest tehtud erandit tuleb tõlgendada kitsalt (vt kohtuotsus, 10.10.2012, Gem-Year ja Jinn-Well Auto-Parts (Zhejiang) vs. nõukogu, T‑172/09, ei avaldata, EU:T:2012:532, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt c täpsustab tingimused, mis peavad erandi kohaldamiseks olema täidetud, tuleb neid tingimusi tõlgendada kitsalt.

58      Esmalt tuleb märkida, et kitsalt tõlgendamise põhimõtte vastaselt väidab hageja, et turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmise tingimuste tõlgendamine peab hoopis võtma arvesse Armeenia Vabariigi kuulumist WTO-sse.

59      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb selgelt, et liidu õigusakte tuleb tõlgendada võimalikult suures ulatuses rahvusvahelisest õigusest lähtudes ja seda eriti siis, kui õigusakti eesmärk on just rakendada liidu sõlmitud rahvusvahelist lepingut (vt kohtuotsus, 15.3.2012, SCF Consorzio Fonografici, C‑135/10, EU:C:2012:140, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Tuleb siiski rõhutada, et üks apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse olulisest lähtekohast tugineb algmääruse artikli 2 lõike 7 eripärale, kuna see tuleneb liidu seadusandja valikust kehtestada erinormid WTO liikmeteks olevatest, mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi suhtes, samas kui dumpinguvastane leping ei sisalda erinorme sellistest riikidest pärineva impordi suhtes (vt eespool punkt 33).

61      Tuleb tõdeda, et nii liidu lähenemise eripära kui ka dumpinguvastases lepingus vastavate sätete puudumise rõhutamine Euroopa Kohtu poolt muudab seoses algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c ette nähtud tingimuste tõlgendamisega asjakohatuks selle, et Armeenia Vabariik on WTO liige.

62      Mis puudutab teiseks algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise taande tõlgendamist, tuleb osutada, et sama määruse artikli 2 lõike 7 punkt b võimaldab erandkorras määrata mitteturumajandusliku riigi ettevõtja toote normaalväärtuse kindlaks vastavalt turumajanduslike riikide ettevõtjatele kohaldatavatele normidele.

63      Algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sisalduvate tingimuste eesmärk on panna turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotlejale teatud hulk kohustusi, mis võimaldaks institutsioonidel kontrollida, et taotleja tegutseb turumajanduse tingimustes. Sellega seoses tuleb tõdeda, et on eriti oluline, et ettevõtja kasutatud raamatupidamisdokumendid näitavad tema tegelikke tootmiskulusid, kuna tema toote normaalväärtus määratakse kindlaks sel alusel.

64      Seda eesmärki arvestades saab algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c tehtud viidet sellele, et kasutatakse „ü[hte] selge[t] peamiste raamatupidamisdokumentide kogum[it], mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel“, mõista ainult nii, et selle eesmärk on võimaldada institutsioonidel tagada, et asjaomase ettevõtja raamatupidamisdokumendid on tõesed.

65      Järelikult hageja eksib, kui ta väidab sisuliselt, et sellise tingimuse võib täidetuks lugeda puhtalt sellega, et rahvusvaheliste auditeerimisstandardite kohaselt on läbi viidud kontrollimenetlus, ja seda sõltumata selles menetluses esitatud järeldustest selle kohta, kas asjaomase ettevõtja raamatupidamisaruanded on kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega. Esiteks oleks selline lähenemine vastusolus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise taande eesmärgiga, kuna see võiks viia turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmiseni ettevõtjale, kelle raamatupidamisdokumendid ei ole piisavalt usaldusväärsed. Teiseks oleks selline lähenemine samuti vastuolus algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c kitsa tõlgendamise põhimõttega, mida on meenutatud eespool punktis 57.

66      Sellest tuleneb, et õiguslik kriteerium, mida nõukogu pidi kohaldama, seisnes selle kontrollimises, kas algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise taande alusel hageja esitatud tõendid võimaldavad saada kinnitust raamatupidamisdokumentide tõelevastavuse kohta. Järelikult oli nõukogul kohustus võtta arvesse selle kontrolli tulemusi, mis viidi läbi seoses vastavuses raamatupidamisdokumentide rahvusvahelistele raamatupidamisstandarditele.

67      Järelikult ei ole nõukogu rikkunud õigusnormi, mida väidab hageja, kui ta märkis vaidlustatud määruse põhjenduses 22, et „[a]udiitorite märgitud puudused nii 2006. kui ka 2007. eelarveaasta aruande kohta näitasid selgelt, et aruanded ei ole kooskõlas rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga, mille tõttu äriühing ei suutnud tõendada teise turumajandusliku kohtlemise kriteeriumi täitmist“.

68      Seda järeldust ei lükka ümber hageja viide algmääruse artikli 2 lõikele 5. Nimetatud säte võimaldab institutsioonidel turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja suhtes, kelle uurimisaluse toote valmistamise ja müügiga seotud kulud ei kajastu mõistlikult tema registrites, neid kulusid korrigeerida või teha kindlaks, võttes aluseks teiste sama riigi tootjate või eksportijate kulud või, kui selline teave ei ole kättesaadav või seda ei ole võimalik kasutada, mõni muu mõistlik alus, sealhulgas teave teiste esinduslike turgude kohta.

69      Sisuliselt näib hageja väitvat, et võimalikud vead tema raamatupidamisdokumentides ei ole takistuseks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse tunnustamisel, kuna ta oleks siis võrdses seisus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjaga, kelle suhtes kohaldatakse algmääruse artikli 2 lõiget 5.

70      Niisuguste argumentidega ei saa nõustuda.

71      Esiteks on see otseses vastuolus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse andmise tingimuste kitsa tõlgendamise põhimõttega, mida on täpsustatud eespool punktis 57 osundatud kohtupraktikas.

72      Teiseks tuleb märkida, et algmääruse artikli 2 lõige 5 tugineb peamiselt põhimõttele, et asjaomase ettevõtja kulud korrigeeritakse või määratakse kindlaks sama riigi tootjate või eksportijate kulude võrdluse alusel. Tuleb aga tõdeda, et sama riigi raames võrdlus on võimalik üksnes turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja suhtes ning see on võimatu turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotleja puhul, kes määratluse järgi tegutseb mitteturumajanduslikus riigis. Järelikult kui tekib kahtlus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotleja kulude tegelikkuses, tuleb see taotlus jätta rahuldamata ning normaalväärtus tuleb kindlaks määrata võrdluses kolmanda turumajandusliku riigiga vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile a.

73      Seega tuleb esimene osaväide tagasi lükata.

 Osaväide, et on tehtud ilmne hindamisviga

74      Teise võimalusena väidab hageja, et vaidlustatud määruse põhjenduses 22 on tehtud ilme hindamisviga, kuna nõukogu hindas üle selle märkuse mõju, mis oli tehtud seoses 2007. aasta finantsaruandega auditiaruandes, mis oli positiivne.

75      Esiteks väidab hageja, et viide „kooskõlale“ rahvusvaheliste normidega ei takista seda, et on esitatud teatud märkused, mis ei mõjuta suurema osa auditeeritud raamatupidamisaruannete õigsust.

76      Teiseks ta meenutab, et ta esitas 2007. aasta finantsaruanded 12. ja 13. märtsil 2009 ehk järgmisel päeval pärast seda, kui sõltumatud audiitorid need edastasid, ja kolm nädalat enne ajutise määruse vastuvõtmist. Peale 31. detsembri 2006. aasta märkuse varude väärtuse kohta oli audiitorite arvamus positiivne, mis tõendab kooskõla rahvusvaheliste, sealhulgas raamatupidamisstandarditega.

77      Kolmandaks väidab hageja sisuliselt, et ei ole võimalik, et audiitorid avaldasid 2007. aasta auditiaruandes märkusteta arvamuse, kuna 2007. aasta raamatupidamisaruanne koostatakse 2006. aasta majandusaasta lõpu seisuga, mille suhtes anti negatiivne arvamus. Ta väidab, et kui pärast vastupidist arvamust avaldatakse märkusega arvamus, siis on tegemist sellega, et tunnustatakse raamatupidamisaruannete esitamisel tehtud märkimisväärseid edusamme, ning see tähendab, et märkused raamatupidamisaruandeid suuremas osas ei mõjuta ning need on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega. Hageja tuletab sellega seoses meelde, et märkusega arvamuse võib avaldada üksnes siis, kui märkus ei ole sedavõrd oluline, et see seaks kahtluse alla positiivse arvamuse põhimõtte, ning kui see ei puuduta suurt hulka finantsaruandes sisalduvaid asjaolusid. Järelikult on nõukogu ilmselgelt eksinud, kui ta leiab, et varude väärtuse kohta tehtud märkusel oli uurimisperioodil mõju kuludele, kusjuures see mõju on piisavalt oluline selleks, et raamatupidamisaruandeid peetakse rahvusvaheliste standarditega mitte kooskõlas olevateks.

78      Neljandaks heidab hageja institutsioonidele ette, et nad ei võtnud arvesse tema tehase sulgemist seadmete asendamiseks ja uuendamiseks peaaegu kolme aasta jooksul 2004. aastast kuni 2006. aastani, mis mõjutas tema 2006. aasta majandusaasta raamatupidamist. Ta väidab, et ta püüdis ja on ka sellest alates jõudnud mõõta ja parandada nimetatud majandusaastaga seotud puudusi, mis selgitab 2007. aasta auditiaruande esitamisega hilinemist. Ta väidab, et oleks ebamõistlik temalt nõuda 2006. aasta majandusaastaga seotud kõikide vigade parandamist. Ta märgib repliigis, et hindamist ja inventariaruannet puudutavad moonutused 2007. aasta auditiaruandes juba parandati ning need märkused ei pidanuks 2008. aasta auditiaruandes korduma.

79      Üldkohus märgib sissejuhatuseks, et käesolev osaväide puudutab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise taande kohaldamist käesoleva juhu asjaoludele ning kontrolli ulatus peab võtma arvesse, et kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas on institutsioonidel majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad, lai kaalutlusõigus (vt kohtuotsus, 18.3.2009, Shanghai Excell M&E Enterprise ja Shanghai Adeptech Precision vs. nõukogu, T‑299/05, EU:T:2009:72, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Sellest tuleneb, et liidu kohtu kontroll institutsioonide hinnangute üle peab piirduma kontrolliga menetlusnormide järgimise üle, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulise õigsuse üle, ilmse hindamisvea puudumise üle nende faktiliste asjaolude hindamisel või võimu kuritarvitamise puudumise üle (vt kohtuotsus, 18.3.2009, Shanghai Excell M&E Enterprise ja Shanghai Adeptech Precision vs. nõukogu, T‑299/05, EU:T:2009:72, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Tuleb siiski meelde tuletada, et kui institutsioonidel on valdkondades, kus antakse keerulisi majanduslikke hinnanguid, kaalutlusruum majandusküsimustes, ei tähenda see, et liidu kohus peaks hoiduma kontrollimast, kuidas on institutsioonid majandusliku sisuga andmeid tõlgendanud. Liidu kohtud peavad nimelt kontrollima nii esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja sidusust kui ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad põhjendada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (kohtuotsus, 29.1.2014, Hubei Xinyegang Steel vs. nõukogu, T‑528/09, EU:T:2014:35, punkt 53).

82      Lõpuks on oluline rõhutada, et tõendamiskoormis lasub eksportival tootjal, kes taotleb turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse tunnustamist. Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt c näeb tegelikult ette, et taotlus „peab […] sisaldama piisavat tõendusmaterjali“. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et eksportiv tootja ei vasta kõnealuse staatuse saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad liidu institutsioonid hindama, kas eksportiva tootja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c esitatud tingimused on täidetud, ja liidu kohus peab kontrollima, kas sellisel hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga (vt kohtuotsus, 18.3.2009, Shanghai Excell M&E Enterprise ja Shanghai Adeptech Precision vs. nõukogu, T‑299/05, EU:T:2009:72, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

83      Eeltoodut arvestades tuleb käesoleva osaväite puhul kontrollida, kas nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta asus sisuliselt seisukohale, et audiitorite esile toodud rikkumised ei võimaldanud saada kinnitust hageja raamatupidamisaruannete õigsuse kohta.

84      Esiteks tuleb märkida, et uurimisperiood kestis 1. juulist 2007 kuni 30. juunini 2008 ning hagejal oli võimalik esitada auditiaruanne üksnes teatud osa selle aja ehk 2007. aasta kohta.

85      Teiseks selgub toimikust, et 2007. aasta auditiaruanne sisaldas märkust, mis oli põhjendatud järgmise kaalutlusega: „[ä]riühing tuvastas teatud erinevused füüsilise inventariga seotud raamatupidamise ja 31. detsembri 2006. aasta raamatupidamiskirjete vahel, kuid ei ole senini suutnud neid rahuldavalt lahendada [; i]nventuuri kogustes ei olnud võimalik veenduda teisi kontrollimenetlusi kasutades [; j]ärelikult ei saanud kindlaks teha, kas on vaja 31. detsembri 2006. aasta inventuuris ning 31. detsembril 2006 ja 2007 lõppenud majandusaasta müügikuludes ja puhaskahjumis teha korrigeerimisi“. Seetõttu tegid auditoorid avaldatud positiivses arvamuses järgmise märkuse: „[o]leme arvamusel – välja arvatud mõju, mis on korrigeerimisel praegustele andmetele ja vastavatele andmetele, kusjuures seda korrigeerimist oleks vajaduse korral peetud vajalikuks, kui oleks olnud võimalik saada piisavat ja sobivat tõendavat teavet, mida on kirjeldatud märkusega arvamust põhistavates materjalides –, et finantsaruanded näitavad kõikides olulistes asjaoludes äriühingu finantsseisundit 31. detsembril 2007 ning tema majandustulemusi ja rahavooge sel kuupäeval lõppenud majandusaastal kooskõlas rahvusvaheliste finantsaruandlusstandarditega“.

86      Märkus puudutas kolme asjaolu: varude inventuur 31. detsembril 2006 ning müügikulud ja puhaskahjum 2006. ja 2007. aastal.

87      Kolmandaks tuleks märkida, et hageja tõesti märgib õigesti, et auditiaruande jaost (m) selgub, et 2007. aasta majandusaastal tehti jõupingutusi selleks, et 2006. aasta auditiaruandes tuvastatud vigu parandada. Auditiaruande jagu (m) ei saa siiski tõlgendada eraldi audiitorite tehtud märkusest. Sellest tuleneb, et kuigi hageja hindas ümber teatud 2006. aasta valed andmed (sealhulgas seadmete ja varude väärtus), on selle korrigeerimise usaldusväärsus küsitav.

88      Sellega seoses tuleb tõdeda, et hageja möönab ise oma menetlusdokumentides, et tema teostatud ümberhindamine ei ole täielik, kuna ta väidab repliigis, et „parandada dumpinguvastase uurimise jooksul absoluutselt iga kirjendamisviga, mis sisaldub 31. detsembriga 2006 lõppenud majandusaasta aruandes ja mille on välja toonud vandeaudiitorid, oleks olnud tema juhatusele ebamõistlik koormus“.

89      Neljandaks tuleneb eeltoodust, et andmed, mille on esitanud hageja, kellel lasub koormis tõendada algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c ette nähtud tingimuste täitmist eespool punktist 82 viidatud kohtupraktikat kohaldades, ei võimalda institutsioonidel saada kindlust hageja raamatupidamisaruannete tegelikkuse kohta kolmes aspektis: varude inventuur 31. detsembril 2006 ning müügikulu ja puhaskahjum 2006. ja 2007. aastal.

90      Esiteks ei saa õigustatult eitada, et need hageja kulusid puudutavad aspektid võivad avaldada mõju tema toote normaalväärtuse kindlaksmääramisele.

91      Teiseks tuleneb sellest tingimata, et hageja raamatupidamisdokumendid ei võimalda institutsioonidel normaalväärtust kindlaks määrata algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b ette nähtud meetodit kohaldades.

92      Järelikult ei teinud nõukogu väidetavat ilmset hindamisviga, kui ta asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c tingimused on täidetud.

93      Eeltoodut arvestades tuleb teine osaväide tagasi lükata ja seetõttu tuleb väite esimene osa tervikuna tagasi lükata. Eespool punktis 43 toodud põhjustel on see järeldus piisav, et lükata tagasi käesolev väide ilma, et oleks tarvis analüüsida väite teist osa.

 Kolmas väide, et on rikutud algmääruse artikli 3 lõiget 4 ning põhjendamiskohustust

94      Selles väites heidab hageja nõukogule ette, et ta eiras algmääruse artikli 3 lõiget 4, kui ta kumuleeris Armeeniast, Brasiiliast ja Hiinast pärit importi.

95      Nõukogu, keda toetab komisjon, palub käesoleva väite tagasi lükata.

96      Algmääruse artikli 3 lõige 4 sätestab, et „[k]ui dumpinguvastast uurimist kohaldatakse samal ajal toote impordi suhtes, mis pärineb rohkem kui ühest riigist, hinnatakse sellise impordi mõju kumulatiivselt ainult sel juhul, kui on kindlaks tehtud, et a) igast riigist pärineva impordi puhul kindlaksmääratud dumpingumarginaal on suurem artikli 9 lõikes 3 määratletud miinimumtasemest ning et igast kõnesolevast riigist pärit impordi maht ei ole tähtsusetu, ning et b) impordi mõju kumulatiivne hindamine on importtoodete vahelise konkurentsi tingimusi ning importtoodete ja samasuguste ühenduse toodete vahelise konkurentsi tingimusi arvesse võttes asjakohane“.

97      Vaidlustatud määruse põhjendustes 55–57 ei nõustunud nõukogu hageja argumentidega selle kohta, et Armeenia importi ei tohiks võrrelda Brasiilia ja Hiina impordiga, järgmises sõnastuses:

„(55)      Pärast esialgsete järelduste teatavaks tegemist väitis Armeenia eksportiv tootja, et Armeenia tooteid ei tuleks nende väikese impordimahu, väikese turuosa, vähese impordimõju ja väidetavalt märkimisväärsete kvaliteedierinevuste tõttu võrreldes Brasiilia ja Hiina Rahvavabariigist pärit toodetega kahjuanalüüsis arvestada.

(56)      See väide lükati tagasi, kuna leiti, et on täidetud kõik kumuleerimise tingimused, nagu need on sätestatud algmääruse artikli 3 lõikes 4:

–        nagu esialgu kehtestatud ja kinnitatud põhjendustes 38 ja 39, ületab Armeeniale kehtestatud dumpingumarginaal algmääruse artikli 9 lõikes 3 määratletud miinimumtaset;

–        Armeeniast pärit impordi maht ei olnud algmääruse artikli 5 lõike 7 tähenduses tähtsusetu, st selle riigi turuosa oli uurimisperioodil 5,26%, nagu osutatud ajutise määruse põhjenduses 96 (tabel 4) [; l]eiti, et Armeeniast pärit import kasvas oluliselt alates 2006. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni, vaatamata Hiinast pärit impordi taaskäivitumisele ja Brasiiliast pärit märkimisväärsele impordile vaatlusalusel perioodil;

–        vaatlusalustest riikidest imporditud toodete vahelise konkurentsi tingimuste ja eelkõige toodete oluliste kvaliteedierinevuste väite kohta, nagu on osutatud eespool põhjenduses 52, selgus uurimise käigus, et Armeeniast imporditud toodetel on samasugused füüsilised põhiomadused ja tehnilised näitajad ning vaatamata kvaliteedierisustele kasutatakse tooteid põhiliselt samal otstarbel [; s]amuti märgiti, et sama eksportiv tootja teatas kavatsusest viia oma toodang üle kõrgema kvaliteediga ja edasiseks töötlemiseks kasutatava fooliumi segmenti, mis näitab, et väide, nagu oleks selle tootja tooted madala kvaliteediga, võib olla liialdus.

(57)      Seega lükati need Armeenia eksportiva tootja väited tagasi.“

98      Lisaks on vaidlustatud määruse põhjendus 52, mis käsitleb Brasiilia eksportiva tootja esitatud argumentide ümberlükkamist, kuid millele viitab põhjenduse 56 kolmas taane, sõnastatud järgmiselt: „[e]simese väite, s.o kvaliteedistandardite erinevuse kohta näitas uurimine, et vaatamata kvaliteedi erinevusele toimib alumiiniumfooliumi turg peamiselt hinnapõhiselt ja kvaliteedi erinevustel on tarnija valimisel väiksem osa [; n]eid järeldusi kinnitasid koostööd tegevad eksportijad ja asjaomased tarbijad [; s]eega ei leidnud käesolevas uuringus kinnitust ja lükati tagasi Brasiilia eksportiva tootja põhjendamatu väide, et alumiiniumfooliumi turg jaguneb toote kvaliteedi järgi segmentideks“.

99      Üldkohus leiab, et käesoleva väite raames esitatud hageja argumendid võib jagada kahte ossa, millest esimeses vaidlustatakse nende tingimuste hindamine, mis esinevad algmääruse artikli 3 lõike 4 punktis a ja mis puudutavad kumuleerumise aluseks oleva impordi tähtsust, ning teises nende tingimuste hindamine, mis esinevad algmääruse artikli 3 lõike 4 punktis b ja mis puudutavad konkurentsitingimuste hindamist. Teise väiteosa raames analüüsitakse eelkõige seda, et hageja vaidlustas vaidlustatud määruse ebapiisava põhjenduse seoses selle määruse artikli 3 lõike 4 punkti b kohaldamisega.

 Esimene väiteosa, mis puudutab kumuleeritava impordi tähtsuse tingimust

100    Hageja esitab sisuliselt viis osaväidet, mis puudutavad nõukogu hinnangut kumuleeritava impordi tähtsusele.

101    Esimene osaväide käsitleb tingimust, mille kohaselt ei ole algmääruse artikli 3 lõike 4 punktis a esinevast riigist pärit impordi maht tähtsusetu. Hageja heidab nõukogule ette, et viimane võttis ekslikult arvesse algmääruse artikli 5 lõikes 7 viidatud 1% turuosa kriteeriumi, et hinnata impordi tähtsust sama määruse artikli 3 lõike 4 punkti a tähenduses. Esiteks märgib hageja, et algmääruse artikli 3 lõige 4 ei viita kuidagi sama määruse artikli 5 lõikele 7. Teiseks väidab ta sisuliselt, et impordi madal tase ei avalda nendes kahes sättes sama mõju. Kui algmääruse artikli 5 lõike 7 puhul menetlus lõpetatakse, siis nii ei pruugi see tingimata olla määruse artikli 3 lõike 4 punkti a kohaldamisel. Lisaks märgib hageja, et seoses algmääruse tõlgendamisega ei saa nõukogu tugineda mingile kaalutlusruumile.

102    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et nõukogu ei viinud vaidlustatud määruse põhjenduse 56 teises taandes selleks, et tunnistada hageja impordi puhul, et see „ei olnud […] tähtsusetu“, läbi selle impordi ulatuse olemuslikku hindamist, vaid tugines algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti a tõlgendamisele koostoimes sama määruse artikli 5 lõikega 7.

103    Kohtupraktikast ilmneb, et algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti a tõlgendati nii, et antud riigist pärinevat importi tohib kumuleerimise raames arvesse võtta vaid selles osas, milles see pärineb eksportivalt tootjalt, kelle puhul on tuvastatud dumpingu kasutamine (kohtuotsus, 28.10.2004, Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, T‑35/01, EU:T:2004:317, punkt 161). Sellest tuleneb, et nimetatud sätte eesmärk on vältida seda, et impordi mõju hindamine kumulatiivselt toimuks nii, et lisatakse riik, mille asjaomase eksportiva tootja import ei ole dumpingut põhjustanud, kas seetõttu, et dumpingumarginaal on miinimumtasemest allpool, või seetõttu, et impordimahud on tähtsusetud.

104    Tuleb aga tõdeda, et algmääruse artikli 5 lõikega 7, kui selles on täpsustatud, et „[m]enetlust ei algatata riikide vastu, mille impordi turuosa moodustab alla 1%, välja arvatud juhul, kui nende riikide arvele ühtekokku langeb vähemalt 3% ühenduse tarbimisest“, soovitakse just nimelt selgitada asjaolusid, mille puhul impordi osa liidu tarbimises on liiga väike, et seda importi saaks dumpingut põhjustanuks lugeda.

105    Järelikult need kaks sätet täiendavad vastastikku teineteist, mistõttu nõukogu ei rikkunud õigusnormi, mida hageja väidab, kui ta võttis arvesse algmääruse artikli 5 lõikes 7 mainitud piirmäära 1% selleks, et tõlgendada tingimust, mis puudutab algmääruse artikli 3 lõike 4 punktis a esinevat tingimust, et import ei ole tähtsusetu.

106    Esimene osaväide tuleb seega tagasi lükata.

107    Teine osaväide tugineb võrdlusele sellega, kuidas nõukogu kvalifitseerib Venemaalt pärit impordi. Hageja heidab nõukogule ette, et viimane asus seisukohale, et Armeeniast pärit impordil on oluline mõju turule, samas kui Venemaalt pärit impordi suhtes, mis oli mahult siiski suurem, leiti, et see on piiratud ning sel ei ole negatiivset mõju liidu tootmisharu olukorrale.

108    Tuleb tõdeda, et hageja ei ole sellele osaväitele andnud õiguslikku kvalifikatsiooni.

109    Juhul kui käesolev osaväide on esitatud selleks, et tõendada, et institutsioonid leidsid ekslikult, et hageja import ei olnud tähtsusetu algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti a alusel, siis tuleb see kohe tagasi lükata, kuna eespool punktides 103–105 on järeldatud, et väljendi „ei ole tähtsusetu“ tõlgendamisel algmääruse artikli 5 lõiget 7 arvestades ei ole eksitud.

110    Juhul kui käesolevat osaväidet tuleb mõista nii, et sellega väidetakse sisuliselt, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet hageja kahjuks, siis see ei ole samuti tulemuslik. Ilma et oleks vaja analüüsida, kas Venemaa ja Armeenia impordid on võrreldavas olukorras, piisab, kui meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb järgida ka võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt ei saa keegi oma huvides tugineda rikkumisele, mis on toime pandud teise isiku kasuks (vt kohtuotsus, 14.4.2011, Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, T‑461/07, EU:T:2011:181, punkt 219 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega isegi kui nõukogu ekslikult kvalifitseeris Venemaa impordi piiratuks, siis selline viga ei oma mõju selle kvalifikatsiooni, et Armeenia import ei ole tähtsusetu, põhjendatusele.

111    Esimene osaväide tuleb seega tagasi lükata.

112    Kolmas, neljas ja viies osaväide puudutavad nende perioodide valikut, mida tuleb võtta arvesse selleks, et hinnata, kas hageja import oli tähtis või mitte.

113    Esimeses osaväites heidetakse nõukogule ette, et ta tegi hageja impordi mahu kindlaks üksnes uurimisperioodi alusel (juuli 2007–juuni 2008), selle asemel, et teha see kindlaks vaatlusaluse perioodi alusel (jaanuar 2005–juuni 2008). Sisuliselt väidetakse, et üksnes uurimisperiood ei ole hageja suhtes tüüpiline selles osas, milles see ei võta arvesse tema tegevuse täielikku lõpetamist aastatel 2004–2006. Järelikult ei väljenda uurimisperiood Armeenia impordi puudumist kuni 2006. aasta lõpuni ning sisuliselt toob see kaasa impordi moonutatud esitamise. Vaatlusalusel perioodil impordi arvessevõtmisest oleks piisanud selleks, et tõendada selle impordi tähtsusetust. Ta lisab, et impordi arvessevõtmine uurimisperioodil ei ole üksi piisav selleks, et teha kindlaks kahju algmääruse artikli 3 lõike 2 tähenduses. Hageja väidab samuti sisuliselt, et nõukogu analüüs on vastukäiv, sest kuigi nõukogu ei võta hageja tehase sulgemise mõju arvesse keskmise impordi arvutamisel, viitab ta sulgemise perioodist põhjustatud impordi suurenemisele.

114    Vaidlustatud määruse põhjenduses 3 tehakse vahet ühelt poolt dumpingut ja kahju käsitleval uurimisperioodil (1. juuli 2007–30. juuni 2008) ja teiselt poolt vaatlusalusel perioodil, mis puudutab kahju hindamise seisukohast asjakohaste suundumuste uurimist (1. jaanuar 2005–30. juuni 2008).

115    Vaidlustatud määruse põhjenduse 56 teises taandes võttis nõukogu arvesse Armeeniast pärit importi mahtu uurimisperioodil (5,26%) selleks, et leida, et import ei ole tähtsusetu. Nõukogu tuvastas samuti, et Armeeniast pärit import kasvas oluliselt alates 2006. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni, vaatamata Hiinast pärit impordi taaskäivitumisele ja Brasiiliast pärit märkimisväärsele impordile vaatlusalusel perioodil.

116    Järelikult selleks, et põhistada oma järeldust, et import ei olnud tähtsusetu, tugines nõukogu esiteks hageja impordi mahule uurimisperioodil ja teiseks impordi muutusele pikema ajavahemiku alusel ehk vaatlusalusel perioodil.

117    Selles osas, milles eespool punktidest 104 ja 105 ilmneb, et vaidlustatud määruse põhjenduse 56 teises taandes toodud järeldus 5,26 % turuosa kohta on iseenesest piisav, et tõendada, et hageja import ei ole tähtsusetu, leiab Üldkohus, et on piisav, kui kontrollida, kas nõukogu ei teinud selle turuosa tuvastamisel ilmset hindamisviga, kui ta tugines üksnes uurimisperioodi ehk ajavahemikku 1. juuli 2007–30. juuni 2008 käsitlevatele andmetele.

118    Algmääruse artikli 6 lõige 1 sätestab, et „[p]ärast menetluse algatamist alustab komisjon koostöös liikmesriikidega uurimist ühenduse tasandil[; d]umpingut ja kahju uuritakse ühel ajal[; t]üüpilise järelduse saamiseks valitakse dumpingu puhul uurimisperioodiks tavaliselt vähemalt kuue kuu pikkune menetluse algatamisele vahetult eelnev ajavahemik“.

119    Kohtupraktikast ilmneb, et uurimismenetlus tuleb viia läbi nii värske teabe põhjal kui võimalik, määramaks dumpinguvastased tollimaksud, mis oleksid kohased kaitsmaks liidu vastavat tootmisharu dumpingu eest (kohtuotsused, 3.10.2000, C‑458/98 P, EU:C:2000:531, punk 92, ja 28.1.2016, CM Eurologistik ja GLS, C‑283/14 ja C‑284/14, EU:C:2016:57, punkt 66).

120    Kohtupraktikast selgub samuti, et nõukogu võib liidu tootmisharule tekitatud kahju tuvastada pikema ajavahemiku suhtes kui see, mida hõlmab dumpingu olemasolu käsitlev uurimine (vt selle kohta kohtuotsus, 7.5.1991, Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punkt 87), kahju hindamise seisukohast asjakohaste suundumuste uurimise kaudu.

121    Hageja on seisukohal, et seda, kas tema import ei olnud tähtsusetu, oleks pidanud hindama selle pikema perioodi raames.

122    Sellega seoses piisab, kui rõhutada, et nõukogu vaidles õigesti vastu ja leidis, et see oleks viinud vale pildi andmiseni ekspordi tegelikust mahust liidus, kuna siis oleks arvesse võetud hageja tehase sulgemise ajavahemikku, mida ei saa pidada tema tootmis- ja eksporditegevuse tegelikkust kajastavaks.

123    Järelikult, kui nõukogu tegi kindlaks, et hageja import ei ole tähtsusetu, üksnes uurimisperioodi, mitte vaatlusalust perioodi puudutavate andmete põhjal, siis nõukogu ei teinud hageja väidetut ilmset hindamisviga.

124    Seda järeldust ei lükka ümber hageja argumendid, mille ta esitas repliigis ja mis puudutavad institutsioonide kohustust vastavalt algmääruse artikli 3 lõikele 2 objektiivselt uurida. Ilma et oleks vaja arutada selle üle, kas see argument on vastuvõetav, mille nõukogu vaidlustab, piisab, kui rõhutada, et selle perioodi arvestamata jätmine, mis ei kajasta hageja tavapärast tegevust, vastab võimalikult värskete andmete kogumise mõttele ning järelikult on kooskõlas objektiivse uurimise loogikaga, millele algmääruse artikli 3 lõige 2 viitab.

125    Seega tuleb kolmas osaväide tagasi lükata.

126    Neljandas osaväites väidab hageja, et importi analüüsiti 18 kuu vältel, samas kui teiste eksportivate riikide importi analüüsiti 42‑kuulise perioodi vältel, mistõttu tegemist on tema diskrimineeriva kohtlemisega.

127    Tuleb siiski tõdeda, et selline osaväide on faktiliselt põhjendamata. Ajutise määruse põhjenduse 93 teisest taandest, millele viitab vaidlustatud määruse põhjendus 58, selgub, et nii Armeeniast, Brasiiliast kui ka Hiinast pärit import määrati kindlaks samal ajavahemikul ehk uurimisperioodil.

128    Viiendas osaväites heidab hageja nõukogule ette, et ta ei võtnud arvesse uurimisperioodi järgse impordi mahtusid. Ta meenutab, et tema 2008. aastal liidus teostatud müük hakkas näitama olulise vähenemise suundumust, mis jätkus pärast uurimisperioodi lõppu. Ta väidab, et uurimisperioodi järgse impordi mahu arvessevõtmine vastab eesmärgile võtta arvesse võimalikult värskeid andmeid ning selles osas, milles impordi vähenemine algas kaks kuud enne haldusmenetluse algatamist, ei saanud menetluse algatamine vähenemist põhjustada.

129    Nagu Üldkohus on juba rõhutanud, on uurimisperioodi ja pärast seda esinenud asjaolude arvestamise keelu eesmärk tagada, et uurimistulemused oleksid representatiivsed ja usaldusväärsed, tagades, et asjaolusid, mille põhjal määratakse kindlaks dumping ja sellega tekitatav kahju, ei mõjutaks huvitatud tootjate dumpinguvastase menetluse algatamisele järgnev käitumine ja seega, et menetluse lõpus kehtestatav lõplik tollimaks oleks tegelikult kohane heastamaks dumpingust tekkivat kahju (vt kohtuotsus, 17.12.2008, HEG ja Graphite India vs. nõukogu, T‑462/04, EU:T:2008:586, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Lisaks tuleb märkida, et kuna algmääruse artikli 6 lõige 1 kasutab sõna „tavaliselt“, võimaldab see teha erandeid keelust arvestada uurimisperioodile järgnevat perioodi puudutava teabega. Asjaolude osas, mis oleksid soodsad uuritavatele ettevõtjatele, leiti, et liidu institutsioone ei saa kohustada arvestama uurimisjärgset perioodi puudutavaid asjaolusid, välja arvatud juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mis muudavad kavatsetava dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise ilmselgelt kohatuks. Kui aga uurimisperioodile järgnenud perioodi puudutav teave põhjendab dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist või suurendamist seetõttu, et see kajastab asjaomaste ettevõtjate praegust käitumist, tuleb eeltoodu põhjal järeldada, et institutsioonidel on õigus, isegi kohustus seda arvesse võtta (vt kohtuotsus, 17.12.2008, HEG ja Graphite India vs. nõukogu, T‑462/04, EU:T:2008:586, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

131    Kommenteerides esialgsete järelduste avalikustamist, asetas hageja rõhu Euroopa Liidu Statistikaametist (Eurostat) pärit impordistatistika tabelile, millest selgub, et tema import vähenes 2008. aasta märtsi ja aprilli vahelisel ajavahemikul ning seejärel tema import stabiliseerus kuni vaatlusaluse perioodi lõpuni ehk jaanuarini 2009.

132    Sellest dokumendist ilmneb küll, et import vähenes põhiliselt 2008. aasta aprilli ja mai vahelisel ajavahemikul, ning seda enne mitte ainult dumpinguvastase menetluse algatamist komisjoni poolt (12. juulil 2008), vaid ka enne liidu toomisharu enda kaebust (28. mai 2008), mis võib tähendada, et vähenemine ei tulene dumpinguvastase menetluse algatamisest.

133    Siiski tuleb märkida, et eespool punktist 130 mainitud kohtupraktika näeb uurimise all olevatele ettevõtjatele soodsate asjaoludega seoses ette nende asjaolude arvessevõtmist, mis hõlmavad uurimisele järgnevat ajavahemikku, üksnes sel juhul, kui need muudavad dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise ilmselgelt kohatuks.

134    Tuleb aga tõdeda, et impordi vähenemine enne menetluse algatamist on väga suhteline, kuna see vähenemine langes peaaegu kokku liidu tootmisharu kaebusega ning järelikult ei ole välistatud, et nende kahe sündmuse vahel on põhjuslik seos. Lisaks võiks selle menetluse olemasolu hageja käitumist mõjutada, suunates teda säilitama suhteliselt väikese imporditaseme kuni dumpinguvastase menetluse lõpetamiseni. Põhjendus, mis puudutab hageja käitumist dumpinguvastase menetluse algatamise tõttu, ei ole seega ilmselgelt asjakohatu.

135    Järelikult ei teinud nõukogu ilmset viga, kui ta vaikimisi keeldus võtmast arvesse uurimisperioodi järgse impordi mahtusid.

136    Seega tuleb viies osaväide ja väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

 Teine väiteosa, mis puudutab konkurentsitingimuste hindamist

137    Käesoleva väiteosa argumendid võib jagada kolme osaväitesse, millest esimeses kritiseerib hageja vaidlustatud määruse põhjendusi osas, mis puudutab algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b kohaldamist; teises asjakohatute kriteeriumide kohaldamist ning kolmandas ilmset hindamisviga selle sätte kohaldamisel käesoleva juhu asjaoludele.

138    Mis puudutab esimest osaväidet, siis hageja kritiseerib vaidlustatud määruse põhjendusi seoses nende tõendite ümberlükkamisega, mida ta esitas selleks, et tõendada, et tema toote halb kvaliteet seadis ta konkurentsitingimustesse, mis erinesid esiteks Brasiilia ja Hiina importijate ning teiseks liidu tootjate tingimustest. Ta märgib sellega seoses, et nõukogu piirdus hageja kavatsuse rõhutamisega viia tema toodang üle kõrgema kvaliteediga ja edasiseks töötlemiseks kasutatava fooliumi segmenti.

139    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutavast põhjendusest selgelt ja üheselt nähtuma õigusakti vastu võtnud liidu institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ja liidu kohtul kontrolli teostada (vt kohtuotsus, 11.7.2013, Hangzhou Duralamp Electronics vs. nõukogu, T‑459/07, ei avaldata, EU:T:2013:369, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

140    Ei ole nõutud, et põhjendused täpsustaksid kõiki asjakohaseid faktilisi või õiguslikke asjaolusid, sest põhjendamisnõudeid tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastusest, vaid selle kontekstist ja kõigist antud valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes. Piisab, kui nõukogu esitab need faktilised ja õiguslikud kaalutlused, mis on määruse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega (vt kohtuotsus, 11.7.2013, Hangzhou Duralamp Electronics vs. nõukogu, T‑459/07, ei avaldata, EU:T:2013:369, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

141    Eelkõige ei ole institutsioonid kohustatud võtma seisukohta kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide kohta, vaid nad võivad piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega faktiliste ja õiguslike kaalutluste esitamisega (vt kohtuotsus, 16.12.2015, VTZ vs. nõukogu, T‑108/13, ei avaldata, EU:T:2015:980, punkt 157 ja seal viidatud kohtupraktika).

142    Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjenduse 52 tõlgendamine koostoimes põhjenduse 56 kolmanda taandega näitab selgelt ja ühemõtteliselt nõukogu põhjenduskäiku seoses algmääruse artikli 3 lõike 4 punktis b esineva tingimuse järgimisega. Sellest selguvad põhiliselt kolm asjaolu: kui oluline on hinna dimensioon alumiiniumfooliumi turul valitsevas konkurentsis ja kvaliteedi erinevused ei oma suurt tähtsust (põhjendus 52); teiseks järeldus, et hageja toodetel on samasugused füüsilised põhiomadused ja tehnilised näitajad ning vaatamata kvaliteedierisustele kasutatakse tooteid põhiliselt samal otstarbel (põhjenduse 56 kolmas taane) ning lõpuks hageja kavatsus viia oma toodang üle kõrgema kvaliteediga ja edasiseks töötlemiseks kasutatava fooliumi segmenti, mis näitab, et väide, nagu oleks selle tootja tooted madala kvaliteediga, võib olla liialdus (põhjenduse 56 kolmas taane). Vaidlustatud määruse põhjenduse see külg on järelikult kooskõlas eespool punktis 139 selgitatud nõuetega.

143    Teiseks ja sellest tulenevalt tuleb eespool punktides 140 ja 141 osundatud kohtupraktikat kohaldades asuda seisukohale, et need põhjendused, mis on esitatud vaidlustatud määruse põhjenduses 52 ja põhjenduse 56 kolmandas taandes ning mis on seotud algmääruse artikli 3 lõike 4 punktis b viidatud tingimuse järgimisega, on piisavad, et täita ELTL artikli 296 nõudeid seoses tema põhjenduskäigu selle aspektiga, ilma et nõukogu peaks sõnaselgelt võtma seisukohta hageja poolt haldusmenetluses esitatud erinevate tõendite kohta.

144    Esimene osaväide tuleb seega tagasi lükata.

145    Teises osaväites väidab hageja, et vaidlustatud määruses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna tema argumendid konkurentsitingimuste kohta lükati tagasi asjakohatu põhjendusega. Vaidlustatud määruse põhjenduse 56 kolmandas taandes sisalduv järeldus, mille kohaselt Armeeniast imporditud toodetel on samasugused füüsilised põhiomadused ja tehnilised näitajad ning vaatamata kvaliteedierisustele kasutatakse tooteid põhiliselt samal otstarbel, on asjakohane üksnes samasuguste ja vaatlusaluste toodete kindlaksmääramiseks algmääruse artikli 1 lõike 4 alusel, mitte selleks, et hinnata konkurentsitingimusi sama määruse artikli 3 lõike 4 punkti b alusel.

146    Tuleb meenutada, et vaidlustatud määruse põhjenduses 56 leidis nõukogu, et „Armeeniast imporditud toodetel on samasugused füüsilised põhiomadused ja tehnilised näitajad ning vaatamata kvaliteedierisustele kasutatakse tooteid põhiliselt samal otstarbel“. Hageja on arvamusel, et siin on tegemist asjakohaste kriteeriumidega algmääruse artikli 1 lõike 4 raames seoses samasuguse toote kindlaksmääramisega, mitte algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b raames asjakohaste kriteeriumidega.

147    Järelikult heidab hageja käesolevas osaväites nõukogule ette, et viimane kohaldas asjakohatuid kriteeriume konkurentsitingimuste hindamisel algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b alusel. Seega on vaatluse all õigusnormi rikkumine nõukogu poolt, mitte ilmse hindamisvea olemasolu, nagu väidab hageja.

148    Eespool punktis 103 on meelde tuletatud, et algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti a on Üldkohus tõlgendanud nii, et selle sätte eesmärk on vältida seda, et impordi mõju hindamine kumulatiivselt toimuks nii, et lisatakse riik, mille asjaomase eksportiva tootja import ei ole dumpingut põhjustanud, kas seetõttu, et dumpingumarginaal on miinimumtasemest allpool, või seetõttu, et impordimahud on tähtsusetud.

149    Tuleb tõdeda, et samaväärset lähenemist tuleb eelistada algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b tõlgendamisel. Seega tuleb viidet sellele, et asjakohane on „impordi mõju kumulatiivne hindamine […] importtoodete vahelise konkurentsi tingimusi […] arvesse võttes“, mõista nii, et selle eesmärk on vältida seda, et kumuleeritakse toodete impordi mõju, mis ei ole omavahel piisavalt konkurentsis, et olla liidu tootmisharule tekitatud kahju tekitajaks. Samuti tuleb viidet sellele, et asjakohane on „impordi mõju kumulatiivne hindamine […] importtoodete ja samasuguste ühenduse toodete vahelise konkurentsi tingimusi arvesse võttes“, mõista nii, et selle eesmärk on vältida seda, et importi, millel on ebapiisav konkurentsi tase liidu tootmisharust pärit tootega ning järelikult mis ei või olla liidu tootmisharule kahju tekitajaks, saaks hinnata kumulatiivselt muu impordiga.

150    Järelikult ei rikkunud nõukogu õigusnormi, kui ta kohaldas samaväärseid kriteeriume nendega, mis on asjakohased samasuguse toote kindlaksmääramiseks algmääruse artikli 1 lõike 4 alusel, kuna nende kriteeriumide eesmärk on sisuliselt tagada, et vaatlusaluse ja samasuguse toote vahel on piisav konkurentsitase.

151    Algmääruse artikli 1 lõige 4 määratleb mõistet samasugune toode kui „toodet, mis on vaatlusaluse tootega identne, see tähendab täiesti sarnane, või sellise toote puudumisel muud toodet, mis ei ole vaatlusaluse tootega küll täiesti sarnane, kuid on omadustelt väga sarnane“. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab vaatlusaluse toote määratlus dumpinguvastases uurimises aitama välja töötada niisuguste toodete nimekirja, millele olenevalt olukorrast määratakse dumpinguvastased tollimaksud. Vaatlusaluse toote määratlemiseks võivad institutsioonid arvesse võtta erinevaid tegureid, näiteks toodete füüsikalised, tehnilised ja keemilised omadused, kasutus, asendatavus, tarbijapoolne taju, turustuskanalid, tootmisprotsess, tootmiskulud ja kvaliteet (kohtuotsus, 10.10.2012, Gem-Year ja Jinn-Well Auto-Parts (Zhejiang) vs. nõukogu, T‑172/09, ei avaldata, EU:T:2012:532, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

152    Eeltoodust tuleneb, et kui nõukogu võttis arvesse asjaolu, et „Armeeniast imporditud toodetel on samasugused füüsilised põhiomadused ja tehnilised näitajad ning vaatamata kvaliteedierisustele kasutatakse tooteid põhiliselt samal otstarbel“, ei rikkunud ta hageja väidetud õigusnormi.

153    Teine osaväide tuleb seega tagasi lükata.

154    Kolmanda osaväite raames väidab hageja, et nõukogu ei võtnud piisavalt arvesse tema toodete halba kvaliteeti, kui ta hindas konkurentsitingimusi, ega tõendeid, mida ta esitas halva kvaliteedi tõendamiseks.

155    Käesoleva osaväite hindamise raames tuleb eespool punktis 79 osundatud kohtupraktikat kohaldades võtta arvesse, et institutsioonidel on kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad, lai kaalutlusõigus.

156    Järelikult tuleb hagejal tõendada, et tema impordi halb kvaliteet paneb ta konkurentsiolukorda, mis on nii erinev muust impordist ja vaatlusalusest tootest, et nõukogu valik kohaldada algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b on ilmselgelt väär.

157    Nagu juba eespool punktis 142 märgiti, tuvastas nõukogu sisuliselt kolm aspekti, et järeldada, et algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b tingimus on täidetud: hinna dimensiooni kaalukus alumiiniumfooliumi turul valitsevas konkurentsis ja kvaliteedi erinevuste väike roll; järeldus, et hageja toodetel on samasugused füüsilised põhiomadused ja tehnilised näitajad ning vaatamata kvaliteedierisustele kasutatakse tooteid põhiliselt samal otstarbel ning hageja kavatsus viia oma toodang üle kõrgema kvaliteediga ja edasiseks töötlemiseks kasutatava fooliumi segmenti.

158    Esiteks tuleb tõdeda, et hageja esitatud tõendid ei sea kahtluse alla kõiki nõukogu arvestatud tõendeid. Järelikult ei lükka need ümber hageja kavatsust parendada oma toodete kvaliteeti, kusjuures hageja oma menetlusdokumentides ei ole seda vaidlustanudki.

159    Sellega seoses võib märkida, et Üldkohus on juba võtnud sarnase toote kindlaksmääramisel arvesse mitte üksnes nõudluse asendatavust, vaid samuti pakkumise asendatavust ning seda kontekstis, mis puudutab võimalust minna üle teatud kvaliteediga toodete tootmiselt teise kvaliteediga toodete toomisele (vt selle kohta kohtuotsus, 10.10.2012, Gem-Year ja Jinn-Well Auto-Parts (Zhejiang) vs. nõukogu, T‑172/09, ei avaldata, EU:T:2012:532, punkt 75). Eespool punktides 149–151 toodud põhjustel on algmääruse artikli 1 lõike 4 alusel vaatlusaluse toote analüüsi raames esitatud põhjenduskäik samuti asjakohane sama määruse artikli 3 lõike 4 punkti b tähenduses konkurentsitingimuste kindlaksmääramisel.

160    Sellest tuleneb tingimata, et võimalus minna üle parema kvaliteediga tootmisele, mida hageja ei ole vaidlustanud, vähendab märkimisväärselt tema nende argumentide ulatust, mis puudutavad tema toodete väidetavalt kehva kvaliteedi mõju konkurentsitingimustele.

161    Teiseks ja igal juhul tuleb samuti märkida, et nõukogu rõhutas õigesti hageja esitatud tõendite vähest tõendusjõudu.

162    Väljakujunenud kohtupraktika on, et liidu õiguses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte ning ainsaks asjakohaseks kriteeriumiks esitatud tõendite hindamisel on nende usaldusväärsus. Niisiis tuleb asjaolu tõendusjõu hindamiseks esiteks kontrollida dokumendis sisalduvate andmete tõepärasust. Seega tuleb arvesse võtta eriti dokumendi päritolu, dokumendi koostamise asjaolusid, dokumendi adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usutav (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 29.6.2012, GDF Suez vs. komisjon, T‑370/09, EU:T:2012:333, punkt 161 ja seal viidatud kohtupraktika).

163    Esiteks, mis puudutab äriühingute Timos, DLR, RONCORNI, SPHERE France, FRIO COMSET ja Cogepack kirju, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et need kirjad koostati hageja palvel pärast menetluse algatamist; seejärel tuleb märkida, et nende sõnastus on suures ulatuses sama ja isegi identne ning lõpuks, et kõikides nendes kirjades palutakse lõpetada hageja suhtes algatatud dumpinguvastane menetlus. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et need kirjad annavad objektiivse hinnangu hageja toodete kvaliteedile. Järelikult võib nendes kirjades sisalduvatele lõikudele hageja toodete halva kvaliteedi kohta anda üksnes piiratud tõendusjõu.

164    Teiseks, mis puudutab äriühingu Achenbach kirja, siis näib, et see koostati samuti hageja palvel pärast menetluse algatamist. Selles rõhutatakse sisuliselt, et nimetatud äriühingu poolt hagejale tarnitud uute masinate käikulaskmisel tekkisid teatud raskused, mis mõjutasid alumiiniumfooliumi tootmise kulu. Sellisel kirjal ei ole järelikult tõelist tõendusjõudu seoses hageja väidetava halva tootekvaliteedi näitamisega.

165    Kolmandaks on seega ainus asjaolu, mis tegelikult tõendab hageja tootepartii halba kvaliteeti, äriühingu LENZING kaebekiri, millega lõpetati hageja tarned talle. Siin on siiski tegemist suhteliselt piiratud summas vaidlustamisega (3176 eurot), mida ei saa kogu hageja toodangu või suure valimi suhtes mõistlikult pidada tüüpiliseks.

166    Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb jõuda järeldusele, et hageja ei ole suutnud tõendada, et tema impordile algmääruse artikli 3 lõike 4 punkti b kohaldamine on ilmselgelt väär.

167    Seega tuleb kolmas osaväide ja sellest tulenevalt kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mis puudutab seda, et kuna hageja kohustuse võtmise pakkumine lükati tagasi, on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja tehtud ilmseid hindamisvigu

168    Hageja on arvamusel, et tema kohustuse võtmise pakkumine lükati tagasi võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes ja ilmselgelt väärate põhjenduste alusel.

169    Nõukogu, keda toetab komisjon, palub käesoleva väite tagasi lükata.

170    Algmääruse artikli 8 lõige 1 näeb ette: „[k]ui on tehtud esialgne kinnitav otsus dumpingu ja kahju olemasolu kohta, võib komisjon heaks kiita eksportija rahuldavad vabatahtlikud kohustused revideerida hindu või lõpetada dumpinguhindadega eksport, kui komisjon on pärast erikonsulteerimist nõuandekomiteega veendunud, et sellega on dumpingu kahjulik mõju kõrvaldatud“.

171    Sama määruse artikli 8 lõige 3 sätestab, et „[k]ohustusi, mille võtmiseks on tehtud ettepanek, ei ole vaja aktsepteerida, kui seda peetakse ebaotstarbekaks, näiteks kui tegelike või potentsiaalsete eksportijate arv on liiga suur, või muudel, sealhulgas üldpoliitilistel põhjustel[; asjaomasele eksportijale võib põhjendada, miks soovitatakse nende kohustuse võtmise ettepanek tagasi lükata, ning neile võib anda võimaluse selle kohta arvamus esitada[; t]agasilükkamise põhjused esitatakse lõplikus otsuses“.

172    Vaidlustatud määruse põhjendused 113–115 on sõnastatud järgmiselt:

„(113)      Ainus Armeenia koostööd tegev eksportiv tootja ja ainus koostööd tegev Brasiilia eksportiv tootja esitasid uurimise käigus hinnakohustuse pakkumised algmääruse artikli 8 lõike 1 kohaselt.

(114)      Mõlemad pakkumised vaadati läbi. Brasiilia eksportija pakkumine kõrvaldab dumpingu kahjustava mõju ja piirab piisaval tasemel kõrvalehoidmise ohtu. Armeenia eksportija pakkumise puhul tuleb arvestada seda, et äriühingu kontserni keerulise struktuuri ja müügivõrgu tõttu on suur ristkompenseerimise oht sama toote müümisel samadele tarbijatele, kuid muudelt müüjatelt, või ka muude toodete müümisel samadele tarbijatele sama kontserni teistest äriühingutest. Armeenia eksportija esitas oluliselt muudetud hinnakohustuse pakkumise pärast algmääruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud tähtaega. Märgiti, et lisaks sellele, et muudetud hinnakohustuse pakkumine esitati pärast tähtaega, ei saa seda järgmisel põhjusel heaks kiita. Kuigi äriühing kohustus müüma ainult otse ELi esimesele sõltumatule tarbijale, s.o kaasamata müügikanalisse selle äriühinguga seotud kahte äriühingut, näitas uurimine, et äriühing müüs muid tooteid samadele tarbijatele ELis. Lisaks sellele teatas äriühing, et tal on kavas hakata tootma ja ELi müüma uut tüüpi toodet, nimelt töödeldavat alumiiniumfooliumi. Kuna on olemas võimalus, et uut tüüpi toodet hakatakse müüma samadele tarbijatele ELis, ei piira ka uus hinnakohustuse pakkumine ristkompenseerimise riski vastuvõetava tasemeni.

(115)      Otsusega 2009/736/EÜ […] kiitis komisjon heaks CBA hinnakohustuse pakkumise. Nõukogu kinnitab, et hinnakohustuse pakkumine kõrvaldab dumpingu kahjustava mõju ja piirab piisaval tasemel kõrvalehoidmise ohtu. Rusal Armenali pakkumine lükati tagasi nii põhjenduses 114 esitatud põhjustel kui ka nende raamatupidamises leitud probleemide tõttu, nagu on selgitatud põhjendustes 21 ja 22.“

173    Selle väite raames vaidlustab hageja selle õiguspärasuse, mis puudutab tema arvates kohustuse võtmise pakkumise tagasilükkamise nelja põhjendust ehk siis tema kohustuse võtmise pakkumise väidetavalt hilinenult esitamise, selle pakkumise pidamise „oluliselt muudetuks“, „suure ristkompenseerimise ohu“, mida tema pakkumise heakskiitmine oleks tähendanud, ning tema raamatupidamist mõjutavad puudused.

174    Järelikult tuleb tõdeda, et vaidlustatud määruse põhjenduste 114 ja 115 tõlgendamisel selgub, et on olemas üksnes kaks põhjendust, miks hageja esitatud kohustuse võtmise pakkumine tagasi lükati, milleks esiteks on tõdemus, et muudetud hinnakohustuse pakkumine ei piira „suurt ristkompenseerimise oht[u] sama toote müümisel samadele tarbijatele, kuid muudelt müüjatelt, või ka muude toodete müümisel samadele tarbijatele sama kontserni teistest äriühingutest“ (põhjendus 114), ning teiseks hageja raamatupidamisarvestuse puudused (põhjendus 115). Vaidlustatud määruse põhjendusest 114 nimelt ei ilmne, et hageja esile toodud kaks teist asjaolu oleksid põhjendused, millele nõukogu selle pakkumise tagasilükkamiseks tugines.

175    Mis puudutab vaidlustatud määruse põhjenduses 115 sisalduva hageja raamatupidamise puudustest tuleneva põhjenduse õiguspärasust, siis tuleb märkida, et seda selgitati üksikasjalikumalt hagejale komisjoni 7. augusti 2009. aasta kirjas, milles sisuliselt rõhutati, et kohustuse järgimise kontroll tähendab võimalust, et hageja raamatupidamist saab kontrollida ning et hageja raamatupidamisarvestuses leitud puudused seoses hageja turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotlusega seavad sellise kontrolli võimaluse kahtluse alla.

176    Nagu Üldkohus on rõhutanud, nähtub algmääruse artikli 8 lõikest 3, et liidu institutsioonid võivad kohustuse võtmise pakkumise hindamisel võtta arvesse igat liiki faktilisi asjaolusid (kohtuotsus, 10.3.2009, Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu, T‑249/06, EU:T:2009:62, punkt 224). Lisaks ei näe ükski algmääruse säte ette liidu institutsioonidele kohustust aktsepteerida hinnakohustuste võtmise ettepanekuid, mille on esitanud ettevõtjad, keda dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisele eelnev menetlus puudutab. Vastupidi, nimetatud määrusest tuleneb, et niisuguste kohustuste vastuvõetavuse määravad institutsioonid kindlaks oma kaalutlusõiguse raames (kohtuotsus, 10.3.2009, Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu, T‑249/06, EU:T:2009:62, punkt 225 ja seal viidatud kohtupraktika).

177    Sellest tuleneb loogiliselt, et Üldkohus ei saa teostada piiratud kontrolli kohustuse võtmise pakkumise põhjendatuse üle. Sellega seoses võib märkida, et institutsioonidel olev lai kaalutlusõigus ei tulene mitte üksnes majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisusest kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas. See on samuti seadusandja valiku tulemus jätta institutsioonidele vabadus kohustuse võtmise pakkumise heakskiitmise või tagasilükkamise võimaluse suhtes.

178    Esiteks tuleb märkida, et nõue tagada adekvaatne kontroll kohustuste üle on üks kaalutlus, mida institutsioonid võivad õigustatult võtta arvesse, kui nad analüüsivad hageja kohustuse võtmise pakkumist.

179    Teiseks tuleb järelikult teha kindlaks, kas selles osas, milles vaidlustatud määruses on tuvastanud, et puudused hageja raamatupidamises on sellised, mis võivad seada kahtluse alla hageja kohustuste järgimise üle järelevalve teostamise, on vaidlustatud määruses tehtud ilmne hindamisviga.

180    Nagu juba eespool punktis 89 rõhutati, ilmneb vaidlustatud määruse põhjendusest 22, millele viitab sama määruse põhjendus 115, et institutsioonide valduses olid üksnes 2006. ja 2007. aasta auditiaruanded, mis rõhutasid kolme tüüpi puudusi: varude inventuur 31. detsembril 2006 ning müügikulu ja puhaskahjum 2006. ja 2007. aastal.

181    Esiteks tuleb aga tõdeda, et sellised puudused – peale selle, et need mõjutavad hageja toodete normaalväärtuse arvutamist – võivad tekitada õiguspärase kahtluse seoses hageja raamatupidamise usaldusväärsusega.

182    Seda järeldust ei lükka ümber hageja esitatud asjaolu, et teda tuleb individuaalselt kohelda, kuna algmääruse artikli 9 lõige 5 ei sisalda asjaomase ettevõtja raamatupidamisega seotud tingimust. Järelikult ei oma see asjaolu tähtsust.

183    Teiseks väitis nõukogu õigesti oma menetlusdokumentides, et ristkompenseerimise oht, mida hageja kohustus pidi kõrvaldama, muudab veel olulisemaks selle, et komisjon teostab järelevalvet hageja raamatupidamisregistri ning müüki, tootmist ja varusid puudutavate registrite üle. Nimelt siis, kui hageja kohustuse võtmise ettepanek oleks heaks kiidetud, oleks komisjon pidanud tagama, et hageja otse või selle kontserni kaudu, kuhu ta kuulub, ei müü oma mõnele liidu kliendile teist toodet, vähendades selle hinda, mille tagajärg oleks see, et tühistatakse või piiratakse selle mõju, et hageja toote hind tõuseb, millise kohustuse hageja võttis. Tuleb tõdeda, et sellise kontrolli tagamise võimaluse tingimus on hageja aruandluse usaldusväärsus.

184    Eeltoodut arvestades ei ole vaidlustatud määruse põhjenduses 115 tehtud ilmset hindamisviga. Selles osas, milles antud põhjendusega on õiguslikult piisavalt suudetud põhjendada institutsioonide keeldumist kiita heaks hageja kohustuse võtmise ettepanek, ei pea analüüsima sama määruse põhjenduse 114 suhtes esitatud kriitikat.

185    Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Viies väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet

186    Viiendas väites viitab hageja Ühendkuningriigi ajalehes Sunday Times 12. oktoobril 2008 ilmunud artiklile, milles tuuakse esile ühelt poolt tema omaniku D ja kaubanduse peadirektoraadi eest vastutava endise komisjoni liikme vaheliste sotsiaalsete suhete ning teiselt poolt tema suhtes algatatud dumpinguvastase menetluse olemasolu. Ta leiab sisuliselt, et sellest artiklist ja järgmistest artiklitest, mis on parlamendi küsimuses esile toodud, tulevad välja süüdistused soosiva käitumise kohta. Ta märgib samuti, et 16. oktoobri 2008. aasta kirjas, mis avalikustati 19. oktoobril 2008, tegi kaubanduse peadirektoraadi peadirektor teatavaks, et kui hageja suhtes dumpingu olemasolu tuvastatakse, on tõenäoline, et tollimaks nõutakse sisse ning et „kaugel sellest, et [hagejale] saab osaks sooduskohtlemine“, võib hageja olla kohustatud tasuma eksporditollimaksu.

187    Sisuliselt heidab hageja komisjonile ette, et ta avalikult tugines käimasolevale menetlusele selleks, et kaitsta end komisjoni suhtes esitatud soosimise süüdistuste eest. Ta on samuti arvamusel, et on tõenäoline, et 16. oktoobri 2008. aasta kirja mõistsid komisjoni töötajad nii, et neid kutsuti menetlust läbi viima nii, et saavutada hageja suhtes ebasoodus tulemus, ja seda selleks, et tõendada komisjoni sõltumatust. Tegemist on „hea halduse“ põhimõtte rikkumisega, mis võib kaasa tuua vaidlustatud määruse tühistamise.

188    Nõukogu, keda toetab komisjon, palub käesoleva väite tagasi lükata.

189    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon ja nõukogu on haldusmenetluses kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, kohustatud järgima liidu põhiõigusi, mille hulka kuulub ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõte (vt kohtuotsus, 12.12.2014, Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑643/11, EU:T:2014:1076, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Hea halduse põhimõtet puudutavast kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende tagatiste hulka kuulub eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid asjaolusid (kohtuotsused, 21.11.1991, Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14, ja 10.10.2012, Ningbo Yonghong Fasteners vs. nõukogu, T‑150/09, ei avaldata, EU:T:2012:529, punkt 77).

190    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et komisjon lihtsalt viitas avalikus kasutuses olevale teabele ilma, et ta oleks erapooletuse kohustusest kõrvale kaldunud.

191    Esiteks niivõrd, kui hageja väidab, et komisjon on nende asjaolude allikas, mida rõhutati ajalehe Sunday Times artiklis, siis tuleb esiteks märkida, et uurimine, mis on algatatud teatud Armeeniast pärit alumiiniumfooliumi impordi suhtes, on avalikult teada, kuna see artikkel avaldati pärast Euroopa Liidu Teatajas 12. juulil 2008 avaldatud teadet dumpinguvastase menetluse algatamise kohta. Teiseks, mis puudutab asjaolu, et D on uurimisaluse äriühingu omanik, siis piisab kui rõhutada, et seda teavet oleks lihtsalt saanud tuletada üldtuntud faktidest. Mõistlikult võib nimelt asuda seisukohale, et nii asjaolu, et hageja on ainus alumiiniumi tootja Armeenias kui ka asjaolu, et D on selle omanik, on avalikult teada.

192    Teiseks, mis puudutab 16. oktoobri 2008. aasta kirja sisu, siis tuleb tõdeda, et see piirdub algmääruse loogika meelde tuletamisega; see tähendab, et dumpinguhinnaga impordile, mis tekitab liidu tootmisharule kahju, võib kehtestada dumpinguvastased tollimaksud.

193    Järelikult ei ole hea halduse põhimõtet kuidagi rikutud.

194    Eeltoodut arvestades tuleb viies väide tagasi lükata ja seetõttu jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

195    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle. Kuna apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuses Euroopa Kohus jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks, peab Üldkohus samuti käesolevas kohtuotsuses tegema otsuse apellatsioonimenetluse kohtukulude kohta.

196    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

197    Kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Järelikult tuleb parlamendi ja komisjoni kohtukulud jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Rusal Armenal ZAO kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses.

3.      Jätta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Prek Labucka Schwarcz

Tomljenović       Kreuschitz

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. jaanuaril 2017 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: inglise.