Kohtuasi T‑512/09 RENV

Rusal Armenal ZAO

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Teatava Armeeniast, Brasiiliast ja Hiinast pärit alumiiniumfooliumi import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatus – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkt b ja punkti c teine taane – Dumpinguvastastes uurimistes käsitletava impordi kumulatiivne hindamine – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 3 lõike 4 punktid a ja b – Kohustuse võtmise pakkumine – Määruse nr 384/96 artikli 8 lõige 3

Kokkuvõte – Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 25. jaanuari 2017. aasta otsus

1.      Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Grammatiline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine

2.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Mitteturumajanduslikust riigist pärit import – Ettevõtjale turumajandusliku kohtlemise võimaldamine – Tingimused – Sellise ühe peamiste raamatupidamisdokumentide kogumi kasutamine, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel – Kitsas tõlgendamine – Asjaomase kolmanda riigi WTO liikmeks olemise mõju puudumine

(nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõike 7 punkti c teine taane)

3.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Mitteturumajanduslikust riigist pärit import – Ettevõtjale turumajandusliku kohtlemise võimaldamine – Tingimused – Tootjate tõendamiskoormis – Tõendite hindamine institutsioonide poolt – Kohtulik kontroll – Piirid

(nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõike 7 punkt c)

4.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Dumpinguvastastes uurimistes käsitletava impordi kumulatiivne hindamine – Tingimused – Igast riigist pärit import, mis ei ole tähtsusetu – Algmääruse nr 384/96 artikli 5 lõikes 7 viidatud piirmäära 1% arvessevõtmine – Lubatavus

(nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõike 4 punkt a ja artikli 5 lõige 7)

5.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Vajadus järgida seaduslikkuse põhimõtet – Võimatus tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele

6.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Dumpinguvastastes uurimistes käsitletava impordi kumulatiivne hindamine – Tingimused – Igast riigist pärit import, mis ei ole tähtsusetu – Vaatlusalune ajavahemik

(nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõige 2, artikli 4 lõike 1 punkt a ja artikli 6 lõige 1)

7.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimine – Uurimisperioodile järgnenud ajavahemikul esinenud asjaolude arvessevõtmine – Keeld – Erand

(nõukogu määrus nr 384/96, artikli 6 lõige 1)

8.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Määrus, millega kehtestatakse dumpinguvastased tollimaksud

(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 925/2009)

9.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Dumpinguvastastes uurimistes käsitletava impordi kumulatiivne hindamine – Tingimused – Kumulatiivse hindamise asjakohasus konkurentsitingimusi arvesse võttes – Konkurentsitingimuste hindamine – Asjakohaste kriteeriumide arvessevõtmine samasuguse toote kindlaksmääramiseks – Lubatavus

(nõukogu määrus nr 384/96, artikli 1 lõige 4 ja artikli 3 lõike 4 punkt b)

10.    Kohtumenetlus – Tõend – Dokumentaalne tõend – Tõendusjõud – Liidu kohtu hinnang – Kriteeriumid

11.    Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Hinnakohustuse võtmise ettepanek – Heakskiitmine – Institutsioonide kaalutlusõigus – Nõude tagada adekvaatne kontroll kohustuste üle arvessevõtmine – Lubatavus – Kohtulik kontroll – Piirid

(nõukogu määrus nr 384/96, artikli 8 lõige 3)

12.    Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Õigus heale haldusele – Ulatus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 41; nõukogu määrus nr 384/96)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 56)

2.      Kuna dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, artikli 2 lõike 7 punkt c täpsustab tingimused, mis peavad määruse artikli 2 lõike 7 punktis b ette nähtud erandi kohaldamiseks olema täidetud, tuleb neid tingimusi tõlgendada kitsalt.

Nii liidu lähenemise eripära kui ka 1994. aasta üldise tolli‑ ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingus vastavate sätete puudumise rõhutamine Euroopa Kohtu poolt muudab seoses dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c ette nähtud tingimuste tõlgendamisega asjakohatuks selle, et asjaomane kolmas riik on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liige.

Algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sisalduvate tingimuste eesmärki arvestades saab selle sätte teises taandes tehtud viidet sellele, et kasutatakse „ü[hte] selge[t] peamiste raamatupidamisdokumentide kogum[it], mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel“, mõista ainult nii, et selle eesmärk on võimaldada institutsioonidel tagada, et asjaomase ettevõtja raamatupidamisdokumendid on tõesed.

Järelikult hageja eksib, kui ta väidab, et sellise tingimuse võib täidetuks lugeda puhtalt sellega, et rahvusvaheliste auditeerimisstandardite kohaselt on läbi viidud kontrollimenetlus, ja seda sõltumata selles menetluses esitatud järeldustest selle kohta, kas asjaomase ettevõtja raamatupidamisaruanded on kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega.

Lisaks tuleb märkida, et sama riigi raames võrdlus, mis on ette nähtud dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõikes 5, on võimalik üksnes turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja suhtes ning see on võimatu turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotleja puhul, kes määratluse järgi tegutseb mitteturumajanduslikus riigis. Järelikult kui tekib kahtlus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotleja kulude tegelikkuses, tuleb see taotlus jätta rahuldamata ning normaalväärtus tuleb kindlaks määrata võrdluses kolmanda turumajandusliku riigiga vastavalt dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile a.

(vt punktid 57, 61, 63–65 ja 72)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 79–82)

4.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, artikli 3 lõike 4 punkti a tõlgendati nii, et antud riigist pärinevat importi tohib kumuleerimise raames arvesse võtta vaid selles osas, milles see pärineb eksportivalt tootjalt, kelle puhul on tuvastatud dumpingu kasutamine. Sellest tuleneb, et nimetatud sätte eesmärk on vältida seda, et impordi mõju hindamine kumulatiivselt toimuks nii, et lisatakse riik, mille asjaomase eksportiva tootja import ei ole dumpingut põhjustanud, kas seetõttu, et dumpingumarginaal on miinimumtasemest allpool, või seetõttu, et impordimahud on tähtsusetud.

Tuleb aga tõdeda, et dumpinguvastase algmääruse artikli 5 lõikega 7, kui selles on täpsustatud, et „[m]enetlust ei algatata riikide vastu, mille impordi turuosa moodustab alla 1%, välja arvatud juhul, kui nende riikide arvele ühtekokku langeb vähemalt 3% ühenduse tarbimisest“, soovitakse just nimelt selgitada asjaolusid, mille puhul impordi osa liidu tarbimises on liiga väike, et seda importi saaks dumpingut põhjustanuks lugeda.

Järelikult need kaks sätet täiendavad vastastikku teineteist, mistõttu nõukogu ei rikkunud õigusnormi, kui ta võttis arvesse dumpinguvastase algmääruse artikli 5 lõikes 7 mainitud piirmäära 1% selleks, et tõlgendada tingimust, mis puudutab sama määruse artikli 3 lõike 4 punktis a esinevat tingimust, et import ei ole tähtsusetu.

(vt punktid 103–105)

5.      Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb järgida ka seaduslikkuse põhimõtet, mille kohaselt ei saa keegi oma huvides tugineda rikkumisele, mis on toime pandud teise isiku kasuks.

(vt punkt 110)

6.      Dumpinguvastast uurimismenetlus tuleb viia läbi nii värske teabe põhjal kui võimalik, määramaks dumpinguvastased tollimaksud, mis oleksid kohased kaitsmaks liidu vastavat tootmisharu dumpingu eest. Nõukogu võib liidu tootmisharule tekitatud kahju tuvastada pikema ajavahemiku suhtes kui see, mida hõlmab dumpingu olemasolu käsitlev uurimine.

Kui nõukogu tegi kindlaks, et dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses ei ole eksportiva tootja import tähtsusetu, üksnes uurimisperioodi, mitte vaatlusalust perioodi puudutavate andmete põhjal, siis nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga, sest vaatlusaluse perioodi arvessevõtmine oleks viinud vale pildi andmiseni ekspordi tegelikust mahust liidus, kuna siis oleks arvesse võetud eksportiva tootja tehase sulgemise ajavahemikku, mida ei saa pidada tema tootmis‑ ja eksporditegevuse tegelikkust kajastavaks.

Selle perioodi arvestamata jätmine, mis ei kajasta eksportiva tootja tavapärast tegevust, vastab võimalikult värskete andmete kogumise mõttele ning järelikult on kooskõlas objektiivse uurimise loogikaga, millele dumpinguvastase algmääruse artikli 3 lõige 2 viitab.

(vt punktid 119, 120 ja 122–124)

7.      Uurimisperioodi ja pärast seda esinenud asjaolude arvestamise keelu eesmärk on tagada, et uurimistulemused oleksid representatiivsed ja usaldusväärsed, tagades, et asjaolusid, mille põhjal määratakse kindlaks dumping ja sellega tekitatav kahju, ei mõjutaks huvitatud tootjate dumpinguvastase menetluse algatamisele järgnev käitumine ja seega, et menetluse lõpus kehtestatav lõplik tollimaks oleks tegelikult kohane heastamaks dumpingust tekkivat kahju.

Kuna dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, artikli 6 lõige 1 kasutab sõna „tavaliselt“, võimaldab see teha erandeid keelust arvestada uurimisperioodile järgnevat perioodi puudutava teabega. Asjaolude osas, mis oleksid soodsad uuritavatele ettevõtjatele, leiti, et liidu institutsioonid ei ole kohustatud arvestama uurimisjärgset perioodi puudutavaid asjaolusid, välja arvatud juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mis muudavad kavatsetava dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise ilmselgelt kohatuks. Kui aga uurimisperioodile järgnenud perioodi puudutav teave põhjendab dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist või suurendamist seetõttu, et see kajastab asjaomaste ettevõtjate praegust käitumist, tuleb eeltoodu põhjal järeldada, et institutsioonidel on õigus, isegi kohustus seda arvesse võtta.

(vt punktid 129 ja 130)

8.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 139–143)

9.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, artikli 3 lõike 4 punkti b tõlgendamisel tuleb viidet sellele, et asjakohane on „impordi mõju kumulatiivne hindamine […] importtoodete vahelise konkurentsi tingimusi […] arvesse võttes“, mõista nii, et selle eesmärk on vältida seda, et kumuleeritakse toodete impordi mõju, mis ei ole omavahel piisavalt konkurentsis, et olla liidu tootmisharule tekitatud kahju tekitajaks. Samuti tuleb viidet sellele, et asjakohane on „impordi mõju kumulatiivne hindamine […] importtoodete ja samasuguste ühenduse toodete vahelise konkurentsi tingimusi arvesse võttes“, mõista nii, et selle eesmärk on vältida seda, et importi, millel on ebapiisav konkurentsi tase liidu tootmisharust pärit tootega ning järelikult mis ei või olla liidu tootmisharule kahju tekitajaks, saaks hinnata kumulatiivselt muu impordiga.

Järelikult ei rikkunud nõukogu õigusnormi, kui ta kohaldas samaväärseid kriteeriume nendega, mis on asjakohased samasuguse toote kindlaksmääramiseks dumpinguvastase algmääruse artikli 1 lõike 4 alusel, kuna nende kriteeriumide eesmärk on sisuliselt tagada, et vaatlusaluse ja samasuguse toote vahel on piisav konkurentsitase.

(vt punktid 149 ja 150)

10.    Vt otsuse tekst.

(vt punkt 162)

11.    Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed, artikli 8 lõikest 3 ilmneb, et liidu institutsioonid võivad kohustuse võtmise pakkumise hindamisel võtta arvesse igat liiki faktilisi asjaolusid. Lisaks ei näe ükski dumpinguvastase algmääruse säte ette liidu institutsioonidele kohustust aktsepteerida hinnakohustuste võtmise ettepanekuid, mille on esitanud ettevõtjad, keda dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamisele eelnev menetlus puudutab. Vastupidi, nimetatud määrusest tuleneb, et niisuguste kohustuste vastuvõetavuse määravad institutsioonid kindlaks oma kaalutlusõiguse raames.

Sellest tuleneb loogiliselt, et Üldkohus ei saa teostada piiratud kontrolli kohustuse võtmise pakkumise põhjendatuse üle. Sellega seoses võib märkida, et institutsioonidel olev lai kaalutlusõigus ei tulene mitte üksnes majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisusest kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas. See on samuti seadusandja valiku tulemus jätta institutsioonidele vabadus kohustuse võtmise pakkumise heakskiitmise või tagasilükkamise võimaluse suhtes.

Nõue tagada adekvaatne kontroll kohustuste üle on üks kaalutlus, mida institutsioonid võivad õigustatult võtta arvesse, kui nad analüüsivad hageja kohustuse võtmise pakkumist.

(vt punktid 176–178)

12.    Vt otsuse tekst.

(vt punktid 189–193)