KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 15. septembril 2022(1)
Kohtuasi C‑396/21
KT,
NS
versus
FTI Touristik GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht München I (Müncheni I apellatsioonikohus, Saksamaa))
Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 267 – Direktiiv 2015/2302 – Pakettreisilepingu täitmine – Mittevastavus pakettreisilepingus sisalduva reisiteenuse osutamisel – Hinna alandamine iga ajavahemiku eest, mil mittevastavus esines – Vältimatud ja erakorralised asjaolud – Reisisihtkohas nakkushaiguse ülemaailmse leviku tõttu kehtestatud piirangud – COVID‑19
Sissejuhatus
1. COVID‑19 pandeemia on olnud meie eluaja üks tõsisemaid tervisealaseid hädaolukordi, vallandades mitu kriisi. Pandeemia leviku tõkestamiseks kehtestasid valitsused kogu maailmas piiranguid, mille kestus ja ulatus on rahu ajal enneolematud. COVID‑19 pandeemiast tuleneb palju ja eriilmelisi probleeme. Mõnel puhul on pandeemia pannud proovile olemasoleva õigusraamistiku ja selle tõhususe taoliste kriiside mõju ohjamisel.
2. Turism oli üks pandeemiast enim kannatanud majandussektoreid.(2) Pandeemia mõju sellele sektorile püsib tänaseni ning enamik eksperte ei eelda täielikku taastumist enne 2024. aastat.(3) Käesolev kohtuasi käsitleb pandeemia mõju väga konkreetset aspekti, mis puudutab direktiiviga 2015/2302(4) reguleeritud pakettreisilepingute täitmist ja nende lepingute täitmise mittevastavusest tulenevate õiguste teostamist. Kuigi käesolev kohtuasi ja sellega seotud kohtuasi UFC Que choisir ja CLCV (C‑407/21), mille kohta ma samuti täna oma ettepaneku esitan, on spetsiifilised, on neil laiemad tagajärjed, kuna võimaldavad Euroopa Kohtul esimest korda analüüsida pandeemia tagajärgi pakettreisilepingute täitmisele.
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu õigus
Direktiiv 2015/2302
3. Direktiivi 2015/2302 artikli 3 punktid 12 ja 13 sisaldavad järgmisi mõisteid:
„12) „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ – olukord, mis ei ole sellele viitava poole kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete võtmise korral;
13) „mittevastavus“ – pakettreisis sisalduvate reisiteenuste osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine;“.
4. Direktiivi 2015/2302 artikkel 14 „Hinna alandamine ja kahju hüvitamine“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid tagavad, et reisijal on õigus asjakohasele hinnaalandusele iga ajavahemiku eest, mil mittevastavus esines, v.a juhul, kui korraldaja tõendab, et mittevastavus tulenes reisijast.
2. Reisijal on õigus saada korraldajalt asjakohast hüvitist igasuguse kahju eest, mida reisija kannab mis tahes mittevastavuse tõttu. Hüvitis makstakse välja põhjendamatult viivitamata.
3. Reisijal ei ole õigust kahju hüvitamisele, kui korraldaja tõendab, et mittevastavus:
a) tuleneb reisijast;
b) tuleneb kolmandast isikust, kes ei ole seotud pakettreisilepingus sisalduva reisiteenuse osutamisega, ning see on ettenägematu või vältimatu, või
c) tuleneb vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest.
[…]“.
Riigisisene õigus
5. Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „BGB“) §-s 651i on sätestatud:
„(1) Reisikorraldaja peab korraldama reisijale lepingutingimustele vastava pakettreisi.
(2) Pakettreis vastab lepingutingimustele, kui sellel on kokkulepitud omadused. Kui omadusi ei ole kokku lepitud, siis vastab pakettreis lepingutingimustele, kui
1. see võimaldab saavutada lepinguga taotletava eesmärgi, aga muul juhul
2. võimaldab saavutada tavaliselt taotletava eesmärgi ning sellel on sama liiki pakettreiside puhul tavalised ja mõistlikult eeldatavad omadused.
Reis ei vasta lepingutingimustele ka juhul, kui reisikorraldaja jätab reisiteenuse osutamata või teeb seda ebamõistliku hilinemisega.
(3) Kui pakettreis ei vasta lepingutingimustele, siis võib reisija juhul, kui järgnevates sätetes esitatud tingimused on täidetud ja kui seadusest ei tulene teisiti,
[…]
6. nõuda reisi hinna alandamist (§ 651m) […]
[…]“.
6. BGB § 651m lõikes 1 on sätestatud:
„Reisi hinda alandatakse ajavahemiku eest, mil reis ei vasta lepingutingimustele. Reisi hinda tuleb alandada võrdeliselt tegeliku väärtuse suhtega puudusteta pakettreisi väärtusesse lepingu sõlmimise ajal. Vajaduse korral tehakse hinnaalanduse määr kindlaks hinnangu alusel.“
Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus
7. Põhikohtuasja kaebajad broneerisid 30. detsembril 2019. aastal 14‑päevase puhkuse Saksamaalt Kanaari saartele Hispaanias ajavahemikuks 13. märtsist 2020 kuni 27. märtsini 2020. Hagejate puhkusereis väljus kavakohaselt.
8. Kuid 15. märtsil 2020 rannad suleti ja jõustus liikumiskeeld, et ohjeldada COVID‑19 pandeemiat. Hotellikompleksis, kus hagejad viibisid, keelati ujumisbasseinides ja solaariumides käimine ning meelelahutusprogramm jäeti ära. Hagejatel lubati oma ruumist lahkuda üksnes söömiseks või joogi toomiseks. 18. märtsil 2020 teatasid ametiasutused taotlejatele, et nad peavad olema igal ajal valmis lahkuma lennujaama ühetunnise etteteatamisega. Seitsme päeva pärast nende reis lõppes ja nad pöördusid tagasi Saksamaale.
9. Hagejad esitasid Amtsgericht Münchenile (Müncheni esimese astme kohus, Saksamaa) hagi kostja FTI Touristik GmbH vastu, nõudes proportsionaalselt reisi hinna alandamist 70% võrra seitsme päeva eest. Nimetatud kohus jättis 26. novembri 2020. aasta otsusega kaebuse rahuldamata põhjendusel, et surmava viiruse tõttu reisijate tervise kaitseks võetud meetmed ei kujuta endast reisi puudust BGB § 651i tähenduses.
10. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et BGB § 651i näeb ette korraldaja mittesüülise vastutuse. Seega võib väita, et reisikorraldaja vastutab ka piirangute eest, mis on tingitud tervise kaitseks võetud meetmetest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et reisi toimumise ajal olid samasugused piirangud kehtestatud ka Saksamaal. Seetõttu on võimalik liigitada Hispaania ametiasutuste võetud meetmed mitte reisisihtkohas valitsevateks erandlikeks asjaoludeks, vaid pigem tavapärasteks abinõudeks, mis kogu Euroopas pandeemia tõttu tarvitusele võeti.
11. Lisaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kehtestatud piiranguid võib pidada „üldiseks igapäevaeluga seotud riskiks“, mis tuleb direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 kohaldamisalast välja jätta. Nagu nimetatud kohus selgitab, pärineb see doktriin Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) praktikast. Selle doktriini kohaselt võib vastutus reisilepingute alusel hüvitise maksmise eest olla piiratud seoses reisija isiklikus sfääris olevate asjaolude või olukordadega, kus reisija üldisest igapäevaelust tulenevad riskid realiseeruvad. Seetõttu peaksid reisija kanda jääma ettevõtja riskid, mis kuuluvad üldise igapäevaeluga seotud riskide alla juhtudel, kui reisikorraldaja ei ole oma kohustusi rikkunud või kui kahju ei tulene sündmusest, mis toob kaasa reisikorraldaja vastutuse. Nii oleks see näiteks juhul, kui reisija satub väljaspool reisiteenuse kasutamist puhkusekohas õnnetusse, haigestub või langeb kuriteo ohvriks või ei saa isiklikel põhjustel reisiteenuse kasutamist jätkata.
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib oletada, et pandeemia puhkemise võimalust ei ole direktiivi 2015/2302 vastuvõtmise ajal arvesse võetud.
13. Neil asjaoludel otsustas Landgericht München I (Müncheni I apellatsioonikohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas piirangud, mis on kehtestatud reisisihtkohas esineva nakkushaiguse tõttu, kujutavad endast mittevastavust [direktiivi 2015/2302] artikli 14 lõike 1 tähenduses ka juhul, kui nakkushaiguse ülemaailmse leviku tõttu rakendatakse samasuguseid piiranguid nii reisija elukohas kui ka muudes riikides?“
Analüüs
14. Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see annab reisijale õiguse nõuda pakettreisilepingu täitmise mittevastavuse tõttu hinnaalandust olukorras, kus lepingule mittevastavus on tingitud reisi sihtkohas laialdaselt leviva nakkushaiguse tõkestamiseks kehtestatud piirangutest, kui sellised piirangud on kehtestatud ka reisija elukohas ja kogu maailmas.
a) Õigus hinna alandamisele COVID‑19 pandeemia kontekstis
15. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole tõlgendusmeetodite puhul, mida Euroopa Kohus kasutab, vaja arvesse võtta mitte üksnes asjaomase sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on.(5) Ka liidu õigusnormi kujunemislugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks.(6)
16. Esiteks, direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 sõnastuse kohaselt on reisijal „õigus asjakohasele hinnaalandusele iga ajavahemiku eest, mil mittevastavus esines, v.a juhul, kui korraldaja tõendab, et mittevastavus tulenes reisijast“. Sellest sättest tuleneb, et õigus hinnaalandusele sõltub ühest tingimusest, nimelt „mittevastavusest“, ja ühest erandist, nimelt juhust, kui see mittevastavus tulenes reisijast.
17. Mõiste „mittevastavus“ on direktiivi 2015/2302 artikli 3 punktis 13 määratletud kui „pakettreisis sisalduvate reisiteenuste osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine“. Selles määratluses ei viita miski süülisusele ega mittevastavuse aluseks olevate asjaolude arvessevõtmisele. Seega tuleb mittevastavuse tuvastamiseks üksnes võrrelda paketis sisalduvaid ja tegelikult osutatud teenuseid. See on objektiivne tuvastus. Seega ei saa reisija õigus saada mittevastavuse korral hinnaalandust sõltuda mittevastavuse põhjusest ega – komisjoni sõnul – selle põhjustajast.
18. Direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud erand õigusest hinnaalandusele on lihtne: kui mittevastavus tulenes reisijast. Kui erandit reeglist tuleb seda tõlgendada kitsalt. Seetõttu ei saa seda laiendada olukordadele, mida ei ole sõnaselgelt ette nähtud.
19. Sellest järeldub, et mittevastavus, mis tuleneb mis tahes muust isikust (reisikorraldaja, teenuste osutaja või pakettreisilepinguga mitteseotud kolmas isik) või vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest direktiivi 2015/2302 artikli 3 punkti 12 tähenduses, ei välista reisija õigust saada hinnaalandust. Nagu Soome valitsus oma kirjalikes seisukohtades õigesti märgib, ei ole mittevastavuse hindamisel oluline, mida mõistlik tarbija oleks pärast pakettreisilepingu sõlmimist tekkinud asjaolusid arvestades eeldanud. Hinnang saab sõltuda üksnes pakettreisilepingus tegelikult ette nähtud teenustest.
20. Seda tõlgendust kinnitab ka direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 kontekst, mis on osa direktiivi IV peatükist, mis sisaldab eeskirju pakettreisi teenuste osutamise kohta. Pakettreisilepingute ühtlustamise eesmärgi saavutamiseks on selle direktiiviga kehtestatud pakettreisikorraldajate lepingulise vastutuse kord tarbijate ees, kes on sõlminud lepingu niisuguse reisikorraldajaga.(7) Seda lepingulise vastutuse korda iseloomustavad kaks olulist tunnust. Esiteks on vastutus mittesüüline ja erandi alused on ammendavalt ette nähtud. Teiseks pannakse sellega vastutus mis tahes mittevastavuse eest reisikorraldajale.
21. Eelkõige peavad liikmesriigid direktiivi 2015/2302 artikli 13 lõike 1 kohaselt tagama, et korraldaja vastutab pakettreisilepingus sisalduvate reisiteenuste osutamise eest olenemata sellest, kas selliseid teenuseid peab osutama korraldaja või teised reisiteenuse osutajad. Direktiivi artikli 13 lõikes 3 on sätestatud, et kui mis tahes reisiteenust ei osutata kooskõlas pakettreisilepinguga, heastab korraldaja mittevastavuse, välja arvatud juhul, kui see on võimatu või sellega kaasnevad ebaproportsionaalsed kulud, võttes arvesse mittevastavuse ulatust ja mõjutatud reisiteenuste väärtust. Olukordades, kus korraldaja ei kõrvalda mittevastavust, kohaldatakse direktiivi 2015/2302 artiklit 14.
22. Direktiivi 2015/2302 artikkel 14 näeb omakorda ette kaks erinevat õigust mittevastavuse korral: lõikes 1 sätestatud õigus hinnaalandusele ning lõigetes 2 ja 3 sätestatud õigus asjakohasele hüvitisele. Nende õiguste suhtes kehtivad erinevad tingimused. Ühest küljest, nagu on käesoleva ettepaneku punktis 16 märgitud, tekib õigus hinnaalandusele mittevastavuse korral ja see on välistatud üksnes juhul, kui korraldaja tõendab, et mittevastavus tulenes reisijast. Seevastu õigus hüvitisele tekib igasuguse kahju puhul, mida reisija kannab mis tahes mittevastavuse tõttu, ning ainsad erandid sellest on ammendavalt sätestatud direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõikes 3. Täpsemalt peab korraldaja tõendama, et mittevastavus tuleneb reisijast või kolmandast isikust, kes ei ole seotud pakettreisilepingus sisalduva reisiteenuse osutamisega, või vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest.
23. Direktiivi 2015/2302 artikli 14 ülesehitusest tuleneb, et erandid õigusest kahju hüvitamisele on konkreetselt seotud selle õigusega ning neid ei saa üle kanda õigusele saada hinnaalandust.
24. Lõpuks kinnitab seda tõlgendust ka direktiivi 2015/2302 eesmärk, mis selle direktiivi artikli 1 kohaselt seisneb kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamises. Seda eesmärki silmas pidades ei saa pakettreisilepingust tulenevaid kohustusi, mille mittenõuetekohane täitmine või täitmata jätmine toob kaasa korraldaja vastutuse, tõlgendada kitsendavalt.(8) Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt märgib,(9) on taoline tõlgendus kooskõlas nimetatud direktiivis kehtestatud lepingulise vastutuse süsteemi eesmärgiga, mis paneb kõikidel juhtudel lepingu täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest vastutuse korraldajale. Sellistel juhtudel võib tarbija kasutada korraldaja vastu õiguskaitsevahendeid, ilma et ta peaks täiendavalt kindlaks tegema mittevastavuse põhjustanud isiku või selle põhjuse, võimaldades seega kõrgetasemelist tarbijakaitset.
25. Hinna alandamise õiguse lahutamist mittevastavuse põhjusest kinnitab kõnealuse sätte tekkelugu. Komisjoni seadusandliku ettepaneku artiklis 12 olid ette nähtud samad erandid õigusest hinnaalandusele ja õigusest kahju hüvitamisele.(10) Täpsemalt ei olnud reisijal õigust hinnaalandusele, kui korraldaja tõendab muu hulgas, et mittevastavus on tingitud vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest. Siiski lahutati seadusandliku menetluse käigus õigus saada hinnaalandust õigusest hüvitisele. Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt märgib, kinnitab see järeldust, et seadusandja soovis anda reisijale õiguse hinnaalandusele olenemata süüst või mittevastavuse põhjusest, sealhulgas vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral.
26. Direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 sõnastusest, kontekstist ja eesmärgist ning selle tekkeloost tuleneb, et reisijal on õigus hinnaalandusele, kui korraldaja ei ole süüdi ja kui mittevastavus on tingitud vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest.
27. Käesoleval juhul on tuvastatud, et mittevastavus tulenes piirangutest, mida haldusasutused võtsid COVID‑19 pandeemia leviku tõkestamiseks 2020. aasta märtsis. Sellised meetmed kujutavad endast pandeemia õiguslikke tagajärgi, mida võib eristada pandeemia faktilistest tagajärgedest (mis hõlmavad näiteks võtmetöötajate haigust, karantiini või surma).(11) Õiguskirjanduses kasutatakse mõistet „fait du prince“ tähistamaks ametivõimude regulatsioone või keelde, mis muudavad lepingu täitmise võimatuks ja vabastavad võlgniku kohustusest maksta kahjuhüvitist.(12) Ametiasutuste sekkumine lepingulistesse suhetesse kujutab endast üldjuhul vääramatut jõudu.(13) Nagu ma selgitan oma ettepanekus seotud kohtuasjas UFC – Que choisir ja CLCV (C‑407/21) direktiivi 2015/2302 kontekstis, on mõiste „vääramatu jõud“ hõlmatud mõistega „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ nimetatud direktiivi artikli 3 punkti 12 tähenduses. Käesoleval juhul tuleks 2020. aasta märtsis pandeemiale reageerimiseks kehtestatud regulatiivseid piiranguid pidada selle mõiste alla kuuluvaks. Niisugused piirangud kujutavad endast olukorda, mis ei ole korraldaja kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saadud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik mõistlikud meetmed.(14)
28. Nagu mainitud, ei vabasta vältimatute ja erakorraliste asjaolude esinemine korraldajat kohustusest võimaldada hinnaalandust. Selleks et reisijal oleks õigus saada hinnaalandust, peab liikmesriigi kohus lihtsalt tuvastama, et pakettreisis sisalduvaid reisiteenuseid ei osutatud või osutati nõuetevastaselt. Seetõttu ei mõjuta õigust saada hinnaalandust asjaolu, et mittevastavus on tingitud pandeemiale reageerimiseks kehtestatud piirangutest, mis kujutavad endast vältimatuid ja erakorralisi asjaolusid, ega asjaolu, et sarnased meetmed kehtestati ka reisija elukohas.
29. Sellise tõlgenduse vastu on aga seoses COVID‑19 pandeemiaga esitatud erinevaid argumente. Kõigepealt väidab Tšehhi valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et direktiiv 2015/2302 ei ole sellistel asjaoludel kohaldatav. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb samuti selles, kas pandeemia kuulub selle direktiivi kaitsealasse. Põhjustel, mida ma selgitan oma täna esitatud ettepanekus seotud kohtuasjas UFC – Que choisir ja CLVC (C‑407/21) seoses teise küsimuse analüüsiga, ei nõustu ma sellise seisukohaga. Praeguse õiguse kohaselt ei piirdu direktiivi 2015/2302 kohaldamine teatava ulatusega või kohaliku tasandi reisikatkestustega.
30. Mis puudutab „üldise igapäevaeluga seotud riski“ doktriini asjakohasust, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on seda selgitanud,(15) siis märgin, et see ei puuduta õigust hinnaalandusele, vaid korraldaja kohustust hüvitada kahju. Siiski, nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 22 selgitasin, alluvad direktiivi 2015/2302 kohaselt õigus hinnaalandusele ja õigus kahju hüvitamisele erinevatele tingimustele. Seega ei ole see doktriin minu arvates hinna alandamise õiguse tuvastamisel asjakohane. Lisaks ei ole käesoleval juhul küsimus selles, et reisijal ei ole võimalik pakettreisilepingu teenuseid kasutada tema suhtes üldise igapäevaeluga seotud riski realiseerumise tõttu (näiteks seetõttu, et ta nakatus viirusega). Tegemist on teenuste osutamata jätmisega, kuna see muutus valitsuse meetmete võtmise tõttu õiguslikult võimatuks.
31. Tšehhi valitsus väitis, et kehtivate õigusnormide järgimine on iga lepingu kaudne tingimus. Reisija sihtkohas viibimise ajal kehtestatud piirangud kehtisid erga omnes ning korraldaja, teenuste osutaja ja reisija pidid kõik neist kinni pidama. Seetõttu ei peaks Tšehhi valitsuse arvates korraldaja vastutama puuduse eest, mis tuleneb riigi kehtestatud piirangutest.
32. Pooled on tõepoolest kohustatud järgima sihtriigis kehtivat õigust. Käesoleva kohtuasja asjaoludel tähendab see, et nii korraldaja kui ka teenuseosutaja olid kohustatud järgima Hispaania valitsuse kehtestatud piiranguid. Kehtivate õigusaktide järgimise kohustuse tagajärg oli see, et teatavate sotsiaalsete kontaktidega seotud teenuste osutamine muutus õiguslikult võimatuks. Kõnealused valitsuse piirangud peaksid seega vabastama korraldaja täitmiskohustusest nende lepinguliste kohustuste osas, mida valitsuse piirangud mõjutavad. Lisaks ei tohiks korraldajat põhimõtteliselt pidada direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 3 punkti c alusel vastutavaks kahju eest. Arvestades aga direktiivi artikli 14 ülesehitust, mida on selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 20 jj, ei ole korraldaja vabastatud kohustusest võimaldada pakettreisi hinna asjakohast alandamist. Seetõttu leian, et Tšehhi valitsuse argument lepingu kaudse tingimuse kohta ei mõjuta reisija õigust saada hinnaalandust.
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutas, et piirangud kehtestati mitte ainult sihtkohas, vaid ka reisija elukohas. See tähendaks mittevastavuse hindamist, võttes arvesse mittevastavuse ajal valitsenud asjaolusid. Kuid nagu eespool selgitatud, ei hinnata mittevastavust pärast lepingu sõlmimist ilmnevate asjaolude alusel. Selle hindamisel võetakse arvesse lepingus sisalduvaid reisiteenuseid, mida ei saa pärast pakettreisi algust enam osutada. Teistsugune küsimus, mida käesolevas asjas ei ole tõstatatud, on see, kas tegemist on mittevastavusega, kui pooled sõlmivad lepingu pärast piirangute kehtestamist.
34. Samuti tuleb rõhutada, et korraldaja poolt hinna alandamise kohustuse täitmine, isegi kui mittevastavus on tingitud vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest, ei piira tema õigust direktiivi 2015/2302 artikli 22 kohasele hüvitisele. Selles artiklis on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et juhul, kui korraldaja alandab hinda, on tal õigus nõuda hüvitist mis tahes kolmandalt isikult, kes osales sündmuses, mis põhjustas hüvitamise, hinna alandamise või muu kohustuse. See säte kujutab endast „vastukaalu“ direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud mittesüülise vastutuse süsteemile. Korraldaja kohustus alandada hinda võib samuti olla tegur, mida liikmesriigid võtavad arvesse, kui nad otsustavad kooskõlas riigiabi meetmete ajutise raamistikuga(16) korraldajatele pandeemia tõttu antava toetuse suuruse.
35. Minu vahejäreldus on seega, et reisijal on direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 alusel õigus saada pakettreisilepingu täitmise mittevastavuse korral hinnaalandust olukorras, kus mittevastavus on tingitud nakkushaiguse ohjeldamiseks kehtestatud piirangutest ning kus sellised piirangud olid kehtestatud ka reisija elukohas ja kogu maailmas.
36. Samas, isegi kui kohustuse täitmata jätmise põhjus ei mõjuta tarbija õigust hinnaalandusele, peaks see – nagu ma järgmises punktis selgitan – mõjutama hinnaalanduse summat, mida reisijal on õigus saada.
b) Hinna alandamise õiguse piiramine COVID‑19 pandeemia kontekstis
37. Korraldajale direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 alusel pandud hinna alandamise kohustus ei ole oma kohaldamisalalt piiramatu. Esiteks saab seda kohustust hinnata üksnes selliste reisipaketis sisalduvate teenuste ulatuse alusel, mille osutamata jätmine või mittenõuetekohane osutamine kujutab endast mittevastavust. Nagu Prantsuse valitsus oma kirjalikes seisukohtades märgib, on mittevastavusel „sisemine piirang“, kuna seda saab hinnata üksnes pakettreisilepingu alusel. Seetõttu ei saa korraldajat pidada vastutavaks pakettreisilepingu esemest välja jäävate teenuste kasutamisest ilmajäämise eest. Käesoleval juhul näib, et pakettreisileping ei hõlmanud juurdepääsu avalikele randadele või kauplustele, restoranidele ja meelelahutuskohtadele väljaspool hotellikompleksi. Seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
38. Teiseks on reisijal direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 kohaselt õigus „asjakohasele“ hinnaalandusele. Seadusandja ei ole täpsustanud konkreetset määra, ühekordset makset ega arvutusmeetodit. „Asjakohase“ hinnaalanduse summa määrab kindlaks kohus, võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid. Seega võib liikmesriigi kohus oma hinnangus arvesse võtta mittevastavuse põhjuseid, seda, kas korraldaja oli süüdi, ja võimalust, et korraldaja saab reisijale makstava raha äriahelas või riigilt tagasi. Käesoleva juhtumi asjaoludel on selle hindamise seisukohast asjakohaste tegurite hulgas asjaolu, et mittevastavus oli tingitud ainuüksi rahvatervise hädaolukorras võetud meetmetest, mille eesmärk oli kaitsta üldsust, sealhulgas reisijaid.
39. Lõpuks on oluline rõhutada, et direktiiv 2015/2302 ei näe ette konkreetset tähtaega hinnaalandusele, millele reisijal on mittevastavuse korral õigus. Mis puudutab hüvitist, siis nõuab direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõige 2, et seda makstaks „põhjendamatu viivituseta“. Hoolimata sellest, et puudub sarnane viide hinnaalanduse maksmise kohta, on direktiivi kaitse-eesmärgiga ilmselt kooskõlas seisukoht, et hinnaalandust tuleb samuti maksta „põhjendamatu viivituseta“. Käesoleval juhul võimaldaks selline tõlgendus liikmesriigi kohtul võtta arvesse COVID‑19 pandeemiast tugevalt mõjutatud reisikorraldajate likviidsusprobleeme.
40. Eeltoodut arvestades leian, et hinnaalanduse summa, millele reisijal on õigus direktiivi 2015/2302 artikli 14 lõike 1 alusel, peab olema sobiv, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, mille kindlakstegemine on liikmesriigi kohtu ülesanne.
Ettepanek
41. Eespool esitatud analüüsi põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht München I (Müncheni I apellatsioonikohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ), artikli 14 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et:
reisijal on õigus saada pakettreisilepingu täitmise mittevastavuse korral hinnaalandust olukorras, kus mittevastavus on tingitud reisi sihtkohas laialdaselt leviva nakkushaiguse ohjeldamiseks kehtestatud piirangutest, kui sellised piirangud on kehtestatud ka reisija elukohas ja kogu maailmas. Hinnaalanduse summa peab aga olema sobiv, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, mille kindlakstegemine on liikmesriigi kohtu ülesanne.