9. novembril 2023 esitatud hagi – MD versus komisjon

(kohtuasi T-1063/23)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: MD (esindaja: advokaat P. D’Imporzano)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada vaidlustatud otsus ja sellest tulenevalt otsus, millega jäeti vaikimisi rahuldamata 11. mail 2023 esitatud kaebus PMO.3 otsuse eelnõu peale, mis 60 päeva möödudes lõplikult jõustus;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

Esimese väite kohaselt ei ole “varasema tervisliku seisundi” (originaalis „état antérieur“) kriteerium, millel otsus põhineb, Euroopa Liidu ametnike ravikindlustuse ühiseeskirjades (edaspidi „ühiseeskirjad“) (artikkel 9) ette nähtud.

Artikli 9 sõnastusest võib tuletada, et sellel, kas kehaosa oli enne õnnetusjuhtumit heas või halvas seisundis, ei ole tähtsust. Tähtsust omab vaid see, kas tekkis vajadus taastada nii kiiresti kui võimalik olukord, mis ei ole varasemaga võrreldes halvem; ravi füüsilise seisundi võimalikult kiireks taastamiseks võib samuti funktsionaalsele tervenemisele kaasa aidata;

„Varasem tervislik seisund“ ei ole asjakohane sobiva ravi, sealhulgas pikaajalise ravi kindlaksmääramiseks;

Vaidlustatud otsuse õigusvastasus johtub sellest, et see põhineb vähemalt kaudselt “varasema tervisliku seisundi“ kriteeriumil.

Teise väite kohaselt esineb vasturääkivus on õnnetusjuhtumiga seotud vahetute kulude heakskiitmise ja tervisliku seisundi võimaliku halvenemisega potentsiaalselt kaasnevate kulude tasumisest keeldumise vahel.

Hagejale hüvitati õnnetusjuhtumit puudutava hüvitamiskorra alusel hamba 13 hambaimplantaat ja hambakroon. Institutsiooni määratud arsti aruannetest, millega administratsioon vähemalt kaudselt nõustus, siiski nähtub, et õnnetusjuhtumit puudutava hüvitamiskorra alusel ei hüvitata tervisliku seisundi võimalikku halvenemist, tuginedes varasemale tervislikule seisundile. Kui varasemat tervislikku seisundit tuleks arvesse võtta – mille õiguspärasuses hageja kahtleb –, oleks olnud loogiline keelduda ka vahetute kulude hüvitamisest.

Rikutud on ühiseeskirjade artiklit 17, mille kohaselt vaadatakse juhtum uuesti läbi vaid siis, kui vigastus on õnnetusjuhtumile eelnenud olukorraga võrreldes süvenenud.

Kolmanda väite kohaselt on institutsiooni määratud arsti aruanne, millega administratsioon vähemalt kaudselt nõustus, ebapiisavalt põhjendatud.

Institutsiooni määratud arsti aruandes, millega administratsioon vähemalt kaudselt nõustus, tehtud järeldust ei ole esitatud meditsiinilisi dokumente arvestades piisavalt põhjendatud ja tõendatud.

Neljanda väite kohaselt ei olnud institutsiooni arst sõltumatu ja tal oli huvide konflikt.

Institutsioonid on kindlustanud oma töötajad õnnetusjuhtumite vastu. Kui leiab aset personalieeskirjade artikliga 73 hõlmatud õnnetusjuhtum, siis katab lõigetes 2 ja 3 ette nähtud hüvitised kindlustusandja. Sellisel juhul on institutsiooni määratud arst ka selle kindlustusandja arst, kes sõlmis institutsiooniga lepingu ja kes peab kandma personalieeskirjades ette nähtud kulud.

Kuna see arst täidab samal ajal mõlemat ülesannet, ei saa ta olla vajalikul määral sõltumatu ja erapooletu. Kui peaks selguma, et talle maksab järelduste koostamise eest tasu kindlustusselts, on huvide konflikt ilmselge.

____________